Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Descartes’iga oleme harjunud algama uuema aja filosoofia ajaloo käsitlust. Muidugi pole siin tegemist ainult palja harjumusega, vaid asjalikult põhjendatud teadmisega. Descartes’i juures ilmneb väga selgesti see iseloomuline mõtlemisviis, mida võime nimetada uuema aja mõtteviisiks. 17. sajandist alates kogu meie vaimset elu ilmestab see suur inimmõistuse saavutis, mida nimetame matemaatiliseks loodusteadu­seks. Descartes on esimene filosoof, kes on jõudnud välja renessansi aja otsisklustest ja oma filosoofias täiel määral arvestab uut loodustea­duslikku maailmapilti. Descartes’i tuleb lugeda esimese uuema aja suu­reks filosoofia süstemaatikuks. Ideed, mis alates humanismi ja renes­sansi ajast esile on kerkinud ja mis tungivad uue elu ja maailmavaate ülesehitamisele, ühinevad tema isiksuses, tema elutöös ja maailmavaa­tes. Palju aastaid kestnud sügavas üksilduses tihenevad need ideed uni­versaalseks süsteemiks, mille poolest ta on saanud uuema aja filosoofia isaks. Kõik on kooskõlas selles imetlusväärses inimeses. Ligipääsmatus, mis teda ümbritseb; tema uhke tagasitõmbumine elust; tema keele suur­sugusus ja tema teoste peaaegu dramaatiline stiil, millest kiirgab auto­noomse, ainuüksi mõtlemise enda seadustele põhjeneva, tunnetamise õnn. Ta metafüüsika on tema isiksuse väljendus, tema vaimuselgusele põhjendatud vaimse autonoomia kehastus.

Võidakse kahelda, kas Descartes’ile osutatud kõrge au – uue aja filosoofia esimene esindaja – on täiesti vaieldamatu. Uue aja lävel võidakse leida palju väljapaistvaid filosoofe. Nende hulgas kerkib esile näiteks kuulus itaallane Giordano Bruno.

G. Bruno paistab meile küll Kopernikuse õpetuse vaimustatud aus­tajana ja pooldajana, kuid Kopernikuse meetodi olemust pole ta suut­nud haarata. Kopernikuse teooria resultaatidest kujundab ta tunde­küllase universaalse maailmavaate, üksikasjus aga ta mõtlemine on rajatud aristotelesliku skolastika mõistetele. Descartes seevastu mõt­leb loodusteaduslik-matemaatiliselt. Tema kaudu matemaatiline mõtle­mine omandab otsustava mõju filosoofiale. Tema eesmärgiks on nagu paljude teiste järgneva ajastu eesmärgiks: jõuda kogu maailma haara­vale metafüüsikale matemaatilisel meetodil. Ka Bruno on oma kirjutistes uuema aja kuulutaja. Tema kirjutistes leiame tormilist otsisklust, kirg­likku ja selgitamata entusiasmi ja ohjeldamata fantaasia jälgi, mis on renessansi aja kääriva elu väljendusteks. Descartes’i ideaaliks aga on selgus ja distinktsus, eksaktset tõestust taotlev oluterviku tunnetamine.

Kauase vaikimise ja otsiskluse järele ilmub aastal 1637 ta teos „Arut­lusi meetodist”, mis on mõeldud sissejuhatusena esseedele, dioptri­kast, meteooridest ja geomeetriast. See teos märgistab seda meetodit ja hoiakut, mis on omane kogu Descartes’i filosoofiale ja mis on eeskujuks jäänud järgnevate sajandite filosoofiale.

Descartes on algusest peale huvi tundnud matemaatika vastu. Ma­temaatikas meelitab teda tõestuste selgus ja   pädevus.   Seevastu  aga filosoofias ei leia ta ühtki üldiselt tunnustatud lauset ja ta on veendunud, et filosoofia on kaugel sellest, et teenida tea­duse  nime.   Ta ütleb filosoofia kohta, et sajandite jooksul on teda paljude  andekate  inimeste poolt harrastatud ja ometi  ei  leidu  tas ühtki lauset, mis oleks vaieldamatu ja seega kaheldamatu. Descartes pole mitte ainult matemaatika tundja, vaid ta  on seda ka omaltpoolt produktiivselt edasi arendanud. Ka omaaegsele matemaa­tikale teeb ta etteheiteid: tas puudub läbipaistvus, ülevaatlikkus ja üht­lane meetod.   Mis veel kõnelda filosoofiat! Ja juba varakult vaevab teda küsimus: Kuidas võime sellest olukorrast välja jõuda. Teiste sõna­dega – kust leian ma lause, ühe tegelikkuse kohta käiva tunnetuse, mis oleks kaheldamatu ja väljaspool vaidlusi. Kust leian ma lause, mis oleks nii selge ja distinktne, et ta võiks moodustada filosoofia lähtekoha.

Juba 1619. a., 23-aastase noormehena, ütleb ta avastanud olevat ühe imestusväärse teaduse alused. Siit peale jälitab teda mõte univer­saalsest teadusest, mis peab tooma ühtluse kõigisse teadustesse.

Descartes on oma meetodi kokku võtnud kuulsasse nelja lausesse: 1) Ma ei tohi midagi pidada tõeliseks, ilma et ma teda sellisena evi­dentselt tunnetan, s. t. pean hoiduma ruttamisest ja eelarvamus­test, ja lõppresultaadina ainult seda tunnustama, mis on selge ja distinktne. 2) Kõiki küsimusi, mida ma uurin, pean ma jagama nii palju­desse osadesse kui see võimalik ja kui see nende paremaks lahendamiseks tarvilik. 3) Tõe otsimisel ma pean oma mõtlemist juhtima teatud korra järgi, alates lihtsamate ja kergemate objektide tunnetusest ja tõusma samm-sammult keerulisemate tunnetamisele. 4) Asjade olemuse uuri­musel pean ma alati tegema ülevaateid ja loendusi nii täielikult kui see võimalik, sest ainult nii saan olla kindel, et pole midagi vahele jätnud.

Nii lihtsaina kui need reeglid meile näivadki, ometi ütleb Descartes geomeetrilise analüüsi ja algebra alal nende abil kergesti lahen­danud olevat palju ülesandeid, mis seni näisid lahendamatuina. Ja see pole mingi uhkustus ja liialdus, kinnitab Descartes – ja me usume teda – sest ta on neil aladel olnud tõesti produktiivne. Sellise meetodi juures hajub mõttehämarus ja tõde tuleb nähtavale üha suurema selgusega. Iga küsimuse puhul on ainult üks tõde. Kes seda tunnetab, see teab kõik, mis selle kohta üldse võimalik teada. Selline meetod, mis jälgib tõelist korda ja täpset induktsiooni (loendust) viib tunnetustele, mis oma kindluselt on samal tasemel kui tunnetused aritmeetika alal. Kui laps, nii ütleb D., kes on koolis õppi­nud aritmeetika alqreeglid, ja siis õieti liitnud mõned arvud, see laps võib rahulikult öelda, et ta otsitud resultaadi kohta teab kõik, mis inim­mõistus selle kohta üldse leida on võinud. Nii ka meie, kui me raken­dame õieti metoodilisi reegleid, tunnetame tõde lõpuni ja täielikult.

Descartes’i juhib veendumus, millele ta on jõudnud matemaatilise tunnetuse alusel, et on võimalik jõuda intuitsiooni teel tunnetustele, mis võivad kujuneda deduktsiooni aluseks. Neid tunnetusi leiab meie mõistus iseendast. Kui keegi seab endale probleemi uurida tõdesid, mille tun­netamisele küünib inimlik mõistus, siis ta leiab, et midagi ei saa tunne­tada enne kui intellekti ennast, sest et temast sõltub kõige muu tunneta­mine ja mitte vastupidiselt. Kuid enne kindlale tunnetu­sele jõudmist peab D. läbi käima vaevalise kaht­luse tee.

Et sellist lähtekohta leida, selleks tarvitab ta metoodilist võtet – kahtlust, oma kuulsat metoodilist kahtlust. Ta rakendab kahtlust äärmise piirini. Me peame kõrvaldama kõik, milles me kuidagi teoree­tiliselt kahelda võiksime. See kuulus Descartes’i kahtlus pole mitte elulise skepsise väljendus. Elu praksises kahelda – see tähendaks mööda minna lasta produktiivse toimingu momente. Meil on siin tegu metoodi­lise kahtlusega, mis peab tunnetust viima kaheldamatule täis­kindlusele.

Me leiame end ümbritsetuna kehaliste asjade maailmast, millel on teatud omadused, ja see näib olevat küllaltki kindel tunnetus, milles ei kahelda. Ent kust teame, ja mida teame sellest maailmast. Me teame seda enda meelte kaudu, seetõttu, et me neid asju näeme, kuuleme, et me neid kombime. Kuid kõik me teame ühtlasi, et need meeled meid sage­dasti petavad. Ent kui nad mõnikord meid petavad, siis ei ole võimatu, et nad seda alati teevad. Võib-olla on kogu kehaline maailm ja tema ole­masolu paljas meeltepete. Kuigi me praktilises elus nende olemasolus kindlad oleme, siiski jääb teoreetiliselt nende olemasolu kaheldavaks. Olevuste hulgas, mis meid ümbritsevad, leiame ka oma kaasinimesi, tundvaid, mõtlevaid ja tahtvaid olevusi. See tähendab muidugi, et me peame neid sellisteks; mõtlemine, taht­mine ja tundmine on midagi, mida me ainult oletame. Riietes, mida me näeme, võiksid elavate olevuste asemel ka masi­nad olla. Ka teiste inimeste olemasolu jääb kaheldavaks. Ent kuidas on lugu minu endaga ja minu enda kehaga? Ma näen sagedasti und ja võib-olla on ka see unenägu, et ma siin ja nüüd midagi teen. Kes ütleb mulle, et ma ka praegusel hetkel ei unele, ja et võib-olla kogu minu elu on paljas unelm.

Ent siin leiabki nüüd lõppeks Descartes tugipunkti. Loomulikult ma võin kahelda ümbritsevate esemete, kaasinimeste ja enda keha olemas­olu üle. Ent k u i ma kahtlen, siis olen ma igatahes enda kahtlu­sest ja enda kahtlevast minast teadlik; kahtluse suhtes ei saa ma enam kahelda. Ma kahtlen, et ma kahtlen – see kahtlus tühistaks ise­ennast. Kahtlus on mõtlemine; mis maksab kahtluse kohta, see maksab üldse mõtlemise kohta. Kui ma mõtlen, siis olen ma oma mõtlemisest vahetult teadlik. Nii jõuab Descartes oma kuulsale lausele: „Mõtlen – järelikult olen” (cogito ergo surn). See lause pole mitte järeldus, mis oleks tuletatud süllogistlikul teel, vaid see on meie tead­vuse enda intuitiivne tunnetus. Kuidas võime nii kahel­damatu täiskindlusega veendunud olla enda teadvuse eksistentsist? Seepärast, et me seda eksistentsi eeskujulikul viisil selgesti ja distinktselt tunnetame. Selgesti ja distinktselt on, nii võiksime öelda, üks ese siis tunnetatud, kui ta meile end ise vahetult nii esitab nagu ta on.

Nii ma tunnetan, et ma olen miski, substants, mille kogu loomus ja olemus seisneb ainuüksi mõtlemises ja mis oma eksisteerimiseks ei vaja mingit ruumi ega midagi materiaalset. Nii on m i n a, s. t. hing, mille kaudu ma olen, mis ma olen, täiesti erinev kehast. Ja teda ma tunnetan kergemini kui keha. Kui keha üldse poleks, võiks vaim olla ikkagi see, mis ta on.

See tunnetus „mõtlen – järelikult olen”, tähistab kahesugust asja­olu: 1) ta on näide selgetest ja distinktsetest tunnetustest ja 2) radikaalset vahet hinge ja keha vahel. Tähtsaim tulemus sellest kahtlusest oli enda teadvuse kõigutamatu kindlus. See moodustab kogu järgneva filosoo­fia lähtekoha. Descartes tuletab radikaalse erinevuse keha ja hinge vahel. Selle tulemused on arvamata suure ulatusega.

Sama kindlalt kui „mõtlen – järelikult olen” on mulle antud ka terve rida tunnetusi nagu eimillestki ei saa tekkida midagi, kes mõtleb, peab, sellal kui ta mõtleb, olema, mõisted, nagu ulatuvus, liikumine, arv. Neid mõisteid leiame endi hingest. Ja selliseid mõisteid me rakendame tegelikkuse konstrueerimisel.

Descartes’i õpetuses mängib tähtsat osa õpetus ideedest. Ta eral­dab kolm rühma ideid: 1) sünnipärased ideed, 2) tajumiste kaudu oman­datud ja 3) meie endi poolt moodustatud ideed. Nn. sünnipäraste ideede hulka kuuluvad puhta loogika ja matemaatika ideed, nad on selged ja distinktsed ja neile saab ehitada kaheldamatuid täiskindlaid otsustusi. Järgnevate sajandite empiristlik filosoofia on püüdnud korduvalt rün­nata seda sünnipäraste ideede õpetust. Kuid siin näib tegemist olevat arusaamatusega. Kui Descartes sünnipärastest ideedest kõneleb, siis ei mõtle ta nende all m i t t e ideid, mis inimene sün­dimisest alates omaks; ta ei usu, et vastsündinul oleksid need või teised mõisted valmis olemas. Kui ta nii oleks mõelnud, siis olnuks empiristide rünnak õigustatud. Kuid mitte valmisideid ei mõelnud ta, vaid asjaolu, et hinges tuleb eeldada teatud võimet antud kogemuste puhul teatud mõisteid moodustada. Nii nagu antiikajal Platon kõneles ideede kaemisest, nii arvas ka Descartes, et meie hing toetudes antud üksikjuhtumeile võib endast produtseerida teatud üldisi mõisteid. Me võime esemete erisusi üldmõiste ühtsusse tõsta. On olemas mõisteid, mis ei põlvne meie kogemusest. Nende allikaks tuleb pidada inimese hinge ennast. Võiks öelda, et Descartes jätkab siin selle probleemi edasiarendamist, mida me tunneme apriorismi nime all ja mille tähtsamaks esindajaks antiikajal oli Plato. Matemaatilise loodusteaduse uuestisünniga haarab see „ideede ime” uuesti meeli.

Matemaatilise mõtlemise võimsus – see on selgesti ilmnenud Galilei ja Kepleri loodusteaduses. Nad õpetavad seaduspärasust, mis on leitud kogemuse alusel, kuid mille kehtivus ulatub kaugele üle kogemuse. Matemaatilise mõtlemise võimsusest on haaratud ka D. Nii ulatab Descartes üle sajandite oma käe Platonile. ühtlasi aga kerkivad esile tera­vamini kui antiikajal raskused, mis on ühendatud apriorismi küsimusega. Nõnda nimetatud ideed, sünnipärased ideed, kuuluvad meie hingele. Kuid nende abil saavutatud tunnetused tahavad kehtida ruumilis-kehalise maailma kohta. Küsimus seisabki selles – millise õigusega see, mida meie hinges tunnetame, kehtib välismaailma kohta. Descartes on siin raskusi näinud ja püüdnud neid ületada. Nende raskuste ületamist pole ta mitte kergelt võtnud. Veel kord rakendab Descartes oma metoo­dilist kahtlust. Ma võin kahelda ka kõige selgemate matemaatiliste tõestuste üle. Me ütleme küll, et 2 + 2 = 4 on täiskindel otsustus. Kuid võib-olla näib see meile ainult nii. Võib-olla olen ma ainult psühholoo­giliselt nii seadeldud, et igakord kui liidan kaks kahele tunnetan ma, et nende summa on neli, kuid tõeliselt ja tegelikult ei tarvitse see mitte nii olla. Võib-olla on olemas mingi kõikvõimas dee­mon, kellele teeb rõõmu mind petta mu kindlates veendumustes. Siin, kus kahtlus on jõudnud oma haripunktile, leiab Descartes ainsa väljapääsu Descartes Jumala mõistes. Ainult Jumala tõemeelsus võib meid kahtlustest üle aidata. Selle tõemeelsusega pole kuidagi sobitav, et Jumal meid pidevalt petab. Seepärast peame võima usaldada kõiki tunnetusi, mis meile on antud selgelt ja distinkt­selt.

Descartes on Jumala olemasolus niivõrd veendunud, et ta ei kohku tagasi väitmast: enne kui mina-idee on minus olemas Jumala-idee. Varem kui meile on antud lõplikkuse idee, on meile antud lõpmatuse idee. Selle tunnetusega on Descartes loonud võimaluse ideid raken­dada tegelikkuse tunnetamisele. Nii nagu Descartes apriorismi küsi­muses jätkab antiikaja üritusi, nii ta tunnetuse täiskindluse huvides Jumala mõistet appi võttes on keskaja filosoofia, ühes seega kristluse filosoofia, edasiarendajaks. Descartes on püüdnud anda kindlaid tõestusi Jumala olemasolust. Mul on idee olevusest, kes on täiuslikum kui mina. On võimatu, et see idee tekib eimillestki. Kuid sama vähe kui ei­millestki, võib see täiuslikkuse idee tekkinud olla vähemtäiusli­kust olevusest. Mina endast ei saa teda siis tekitanud olla. Ainsaks võimaluseks on, et ta on asetatud minusse ühe täiuslikuma olevuse poolt ja nimelt sellise poolt, kes omab täiuslikkuse, nagu see minu kujutluses leida, s. o. J u m a I. Kuid juba ta kaasaegsed märkasid, tema tões­tused ei erine oluliselt keskaegsetest Jumala olemasolu tõestustest.

Me võime neis tõestusis kahelda samuti nagu me kahelda võime tema radikaalses ihu ja hinge dualismis. Kuid me võime öelda, et see dualism on olnud suurima tähtsusega uuema aja metafüüsika arengu seisukohalt. Descartes on tunnetanud, et hingelisuse olu me leiame täiskindlalt enda teadvuses, subjekti sisemuslikkuses. Seega on ta loonud uue aluse psüühilisele ja füüsikalisele metafüüsikale. Kõik psüühiline olu on keskendatud minasse, mina on spontaanne ja aktiivne, vastupidiselt mateeria passiivsusele. Tulemuseks on õpetus kahest substantsist. On öeldud, et Descartes on küll osanud eraldada, kuid mitte siduda. Olgugi et mõlemad substantsid moodustavad kaks eri valdkonda maailmas, ometi ühes nähtuses need kaks eri substantsi esinevad koos ja nimelt ini­meses, kes on ühtlasi hing ja ihu. Descartes on ise püüdnud sellele ihu-hinge vahekorrale vastust leida. Ta on pidanud möönma hinge kausaalset mõju kehale ja ümberpöördult. Kuid see lahendusviis sisal­dab palju raskusi. Kuidas võib oluliselt erinev hing mõjuda oluliselt erinevale kehale. Descartes’i lahendus on kahtlematult puudulik. Kuid ta teene on ühtlasi ka kaheldamatu. Just ratsionalistliku liialdamise kaudu tegi ta psühhofüüsilise probleemi, seega inimloomuse sügava irratsionaalsuse probleemi teravaks maailmavaate probleemiks, mis siit peale rahu ei anna järgnevatele suurtele filosoofidele, nagu Spinoza, Leibniz j. t. ja mis moodustab ühe neist igavestest probleemidest, mis inimestele lahenduseks üles antud.

Ja Descartes’i loodusmetafüüsika teene seisab selles, et mateeria mõiste ja materiaalsete füüsiliste sündmuste mõiste asetatakse uude val­gusse. Nüüd lõpuks on mateeria mõiste täielikult vabastatud sellest väga küsitavast korrelatsioonist vormi mõistega – millises korrelat­sioonis ta viibis kogu keskaja kestel.

Edasi võiks ütelda, et Descartes’ist peale on lõpparve tehtud kõi­gile salapärastele jõududele, mida me veel renessansiaja filosoofias näeme, kus liikuvatele kehadele omistatakse mingit salapärast intelli­gentsi, kus kõneldakse veel maailma hingest, nagu seda kuuleme Bruno juures. Kõik need liikumiste sünnitajad on nüüd täiesti eemaldatud ja kõik nähtused ja sündmused kehalises maailmas redutseeritakse täieli­kult seadusepäraselt kindlaksmääratud mehaanilistele liikumistele.

Nüüd saab lõpuks, ja see on küllalt suur teene, kui tagasi vaatame Descartes’ile me tänapäeva seisukohalt, loodus iseseisvaks süsteemiks, materiaalse olu kandjaks, mis käib ratsionaalselt kindlaksmääratud sea­duste järgi ja kus üksikud sündmused ja looduse kujundid on lahusta­tavad neisse ratsionaalselt kindlaksmääratud seaduspärasustesse. Mui­dugi kogeme, et see looduse mõiste, mida Descartes on välja arenda­nud, kipub juba tema juures kujunema või virvenduma äärmuslikeks teesideks. Mitte ainult kehalist maailma ei pea ta mehaaniliselt mõis­tetavaks, vaid ka organilise elu alistab ta sellele mehaanilisele käsit­lusele. Descartes tahab väita, et ka orgaanilised kehad on paljad mehhanismid. On selge, et ka Descartes’i juures kohtame ühekülgsusi – kuid need on suurvaimu imetlusväärsete saavutiste ühekülgsused ja piirid.

Ka Descartes ei anna oma põhiliselt dualistlikus filosoofias küsimuste lõplikke lahendusi. Seda dualismi kannab õilis teadvus inimvaimu autonoomsusest. See inimvaimu autonoomsus on, kuigi ainult piiratud, väljendus sellele asjaolule, et me osaneme lõpma­tusest.

Meil on Descartes’is tegu filosoofiga, kes lähtub küll kristliku enda- ja Jumalateadvuse täiskindlusest, kuid kes ometi murrab läbi keskaegse mõtlemise tõketest ja vallutab looduse, mis avastati renessansi ajal. D’i loodus pole küll enam kreeklaste esteetiliste silmade kaudu nähtud – loodus täis hiilgust ja ilu. D’i selge pea loomulikul valgusel esteetiline harmoonia hajub paljaks näivuseks. On jäänud vaid ruumiline ulatavus, aeg ja liikumine – ja need mõisted on küllaldased, et seda kirevat maailma seletada, seletada tohutuks masinaks, mis tummalt liigub igaveste raudsete seaduste järgi.

Võiks öelda, et kunagi enne pole seda kaunist tegelikkust mõeldud nii hingetult ja Jumalast mahajäetuna.

Kuid iialgi varem pole ka vaimu autonoomsust ja õilsust väljen­datud nii võimsalt kui Descartes’i juures. Mida ta looduselt võtnud, selle ta on andnud inimesele.

Meie mõtlemise kindlus, mis jälgib ainuüksi mõtlemise enda sea­dusi ja meie kõlblas vabadus, milles ilmneb meie osanemine Jumalu­sest, need on sambad, mis kannavad Descartes’i ja ühtlasi uue aja filo­soofiat.

See piiratud hulk lehekülgi, milledel Descartes avaldab oma mee­todi, mida ta on jälginud tõeotsimisel ja need moraali reeglid ning metafüüsika printsiibid, milledele ta on jõudnud oma mõistuse metoo­dilisel rakendusel – need on sama kindlad ja elulised, nagu nad seda olid 300 a. tagasi.

Nii nagu üldse suurte filosoofide metafüüsilised kontseptsioonid, nii osutuvad väärtuselt püsivaks ka need intuitsioonid, mis kannavad Descartes’i metafüüsikat – ja mida ta esmakordselt väljendanud 300 a. tagasi oma teoses Discours de la Méthode.

A. Koort.

Akadeemiast nr. 1/1937