Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Meil on igas kihelkonnas, võib-olla isegi igas vallas, oma väljakujunenud traditsioonid ja isesugune hingeelu. Pole ka ime, sest vana küla elas ju omaette ja laiem läbikäimine oli nii kitsendatud, et isegi naabervald oli midagi terra incognita sarnast.

Käesolev kirjeldus ei taha olla mingi laiem ülevaade vanast Riidajast, vaid katkendid vanadest rahvamälestustest. Puudutame siin valda ja selle üldist elu, mis näitab, kui kitsas ringkonnas või­vad tekkida kohalised muinaslood, nagu jutud Riidaja mõisa oma­niku Bernhard Heinrich von Stryk’i kohta, kes elas 1746.-1829. aastani. Viimane oli tuntud raudse käega rüütlina ja rahva mä­lestustes elab ta vana „Lälle” nime all. Kõigi nende naiivsete lu­gude peale vaatamata on siiski tähelepandav, et nendes peitub vahel mõnigi ajalooline sündmus moonutatult. Vaadates mõnd taluperekonda märkame seal juba orjaajal väljakujunenud perekonnaajalugu. Võib-olla on meil mõnedki huvitavad perekon­nalood, mille traditsioonid vm. elanud suust suhu. Kui endisel ajal inimeste silme eest väline ilm veel kinni oli, elati rohkem neis mä­lestusis, aga rahva vabanemisega hakkasid need kaduma ja kodunurga idülli asemele astus rahvuslik romantika.

Riidaja on Sakalamaa väiksemaist valdadest Helme kihelkonnas, vastu Tarvastu piiri, aga vanasti ulatunud Riidaja Õhne jõest Pori jõeni ja siin elanud rahvas, kes naabritega alati riielnud. Siis lit­sunud naabrid oma piire hästi Riidaja poole ja sellest tekkinud suurimad riiud. Hakanudki teised nüüdset Riidajat Riidojaks kutsuma, millest saanud pärast. Riidaja. Siinses murdes öeldakse aga Riidaje ja võib eeltäh. seletust oletada luulejutuks. Riidaja saksakeelne nimi Morsel (vanus ametikirjades Morsel-Podrige’l) võiks vahest moondatud kujul kergemini Riidaja algupärast nime peita ja nimi Riidaja võiks kengesti saanud olla endiste Morseli mõisa omanikkude Freytagh’ide nimest, sest rahvasuu on kohtadele sagedasti omanikkude nimed annud ja moonutab raskemad võõrad nimed ikka omapärasemaks. Riidajas oli hilj.uti ühel külal nimeks Moose või Morse, mida ka Puhaste külaks kutsuti. Kui ilmasõja päevil saksa nimede asemele uute nimede võtmine päevakorrale kerkis, arvas Riidaja volikogu, et Morse (Moose) küla nimi liialt Riidaja saksakeelset Morseli nime meelde tuletab, ja otsustas panna külale uue nime, milleks valiti Allikuküla, sest et sealses külas leidub allikas peaaegu igas talus.

Nõnda siis on praegune Riidaja õige väike ja talusid leidub ainult 33, kuid tõeliselt oli neid varemini palju rohkem. Juba vana Läll hävitas neist osa ja tegi nende asemele Rilli kõrtsi juurde karjamõisa. Siiski jäi talusid järele veel ülle 40, kuid Lälle poeg (Georg Konstantin v. Stryk, 1797-1886), kes talud müüs, hävitas neid veel hulga, millel oma tülid ei puudunud, kuid sellest alamal.

Riidaja on tasase maapinnaga, kus puuduvad jõed ja järved, isegi mäge ega orgu pole. Kõrgem koht Riidajas on Rilli kink, mida vanad elanikud isegi maakera kõrgemaks tipuks pidasid, sest kord olla härra vanaisa Londoni tähetornis pikksilmaga maailma vahtinud ja tutvaid kõive kauguses silmanud. Härra arvanud neid Pilli kõivudeks, kuid kauguse pärast pole ta siiski kindel: olnud. Kirjutanud koju ja käskinud Rilli kõivu otsa valge lipu tõmmata, ja kui härra siis kirjas mainitud päeval jälle tähetorni ilmunud, lehvinud tuntud kõivu otsas valge lipp, nagu tahaks kodust ter­vitada.

Ka ajaloolised kohad ei ole Riidajat austanud; nimetada võiks vana kalmuküngast Kalma talu lähedal, kuhu olla katku ajal ini­mesi maetud, sest musta surma möllamise tõttu pole neid jõutud külast kaugemale vedada. Siis rännanud nälgijad toitu otsides mööda maad ja kui nende parv Riidajat külastanud, jooksnud Toosi talus hirmunud tütarlaps rehest partele, sest isegi inimestele ei ndnud hulkurid armu. Küdevast ahjult täitis suits rehe ja kui keegi röövija rehte ilmunud, pole sealt kedagi otsinudki, vaid soendanud end tulepaistel. Hirmunud plika näinud, kuidas mees end paljastanud ja oma naisrindu hame alla seadnud. Et julgem oleks otsida toitu, oli naine enese ehtinud meheks.

Millal Stryk’id Riidajale asitsid, pole teada, kuid rahvajutu järele olnud nad juba ammu selle mõisa omanikud, mis vaheajal võlgade eest teiste kätte panditud ja mille alles Lälle ema oma lesepõlves pika protsessiga jälle kätte sai. Muidu räägitakse oma härra suguvõsast, et need olla türklased või juudid, sest nende vapis olla poolkuu ja Türgi sõja ajal ilmunud keegi Stryk päikese tõusu ajal välja, olnud türklase riides ja palvetanud muhameedlasena. Strykide vapis leidub peale 9 mehe rinnakuju küll poolkuu, aga sellé tähendust ei teata. Pealegi olla Strykide vappi aastasadade jooksul mitu korda muudetud. Võib-olla võttis mõni osa ristisõjast või kosis mõni juudi soost rikka naise, sest õnnelikkude kosimistega on Strykid oma vara palju kasvatanud. Härrastele lähemal seisjad teavad, et Strykide suguvõsa olevat Pommerist Baltimaale rännanud, ja teiste mõisate hulgas on viimaks ka Rii­daja kui majoraadimõis nende omanduseks saanud. Aja jooksul koondusidki nad Riidaja ümber ja kehvaksjäämisel olnudki see va­heajal teiste käes, kuni nad jälle jõudu kogusid ja mõisa tagasi võtsid.

Siis tuli valda valjum orjus, sest Läll suurendas mõisat, ehitas uued hooned ja ostis veel mõisaid. Kuna varemalt valla ellu niipalju ei segatud, hakanud elu nüüd ainult mõisa näpu järgi liikuma. Kuna varemalt naisevõtmisel tegemist oli ainult tulevase isaga, muutus see nüüd täiesti mõisa käsuks. Tüdrukul ei olnud vare­maltki oma arvamist võimalik maksma panna, mida tunnistab looke, et heinaajal sõitnud naisevõtja parajasti kuhjaloojate juurde ja saanudki oma võimsa raudkäe abil isaga kaubale. Kuhja otsas kuulanud neiu hirmuga kauplemist ja nähes kauba sobivust, lausu­nud: „Ennem viskan velle vigla otsa, kui laen võõra kanglasse.” Kukutanudki enese ja viglaharud purustanud neidu kõhust sur­mavalt.

Jus primae noctis elas Lällega vist oma viimaseid võidurikkaid päevi. Naisevõtjal oli ainult mõisa pöörduda ja kohe teadustati isale, kellele tütar saab. Sagedasti polnud sedagi, sest mõi­sas olid paariminejad juba ette ära määratud. Nii viidi inimesi vallast väljagi ja Voltvetist vahetati mees koera vastu. Aga mõrsja pidi ilmuma mõisa, sest härra nõudis igalt poolt matti, olgugi et see matt vahest opmanile tarvitada anti. Asu tallu toodav mõrsja ajanud joobnud Lällele isegi hammastega otsa, aga miski ei aida­nud, vaid tagajärjeks oli poeg, ja sest Hennust sai mitme talusoo esiisa.

Läll vahtis kõik tööd järele ja pressis tugevasti. Kivimajade ehituseks klopiti lupja raudadega, kuni see saiataigna sitkuse omandas. Pealegi sündis Lälle ajal muutusi, mis olid arusaamatud aastasadu ühetaoliselt elanud orjale, nagu piiriajamine talu- ja mõisamaa vahele ning talude kruntidesse mõõtmine. Piiriajamise sissejuhatuseks olnud metsapiiri ajamine Riidaja ja Kärstna vahel, mille juures olnud hulk töömehi, kes piirilt puud maha raiunud ja seega sihi ajanud. Läll himustanud maharaiutud puid ja kamandanud raiujaid, sest kummale poole puu langenud, selle mõisa omanduseks jäänud. Kärstna krahv olnud kavalam ja käinud sihiajajatega ees ja siht keeranudki Riidaja poole. Talude mõõtjaks ning mõisaga vahepiiri ajajaks olnud maamõõtja Hagen Viljan­dist, kellega oli härral pärast pikk protsess. Kruntide ajamisega ei saadud õigeks ajaks valmis ja härra palunud pikendust. Maa­mõõtja seletanud, et mõisa ei olevat talle tarvilist tööjõudu annud ja sellepärast kadunud palju aega asjata. Härra seletusel lüka­nud aga Vene miilitsaväe seesolek elu harilikest rööpaist välja ja seepärast pole mõisal võimalik olnud oma kohuseid korralikult täita.

Piiriajamist ei mõistnud talupoeg ja tal oli imelik, et isegi külamaile kindel siht vahele tõmmati. Oli ju tigeda härra plaan orje edaspidi rohkem pigistada ja selle vastu pidid orjad end val­mistama. Läkitati saadikud targa juurde. Viimane arvanud ka härral poldiku olevat, kuid nüüd ei saa piire enam kaotada, aga selle vastu võib ahi teisalt saada. Hea hinna eest nõidunudki härra segaseks ja see ei mõistnud enam uusi kriukaid tarvitada, aga tigedus ikkagi ei kadunud.

Mõis hakkas põllu suurendamisega rohkem vilja kasvatama ja see tuli Pärnu vedada. Kartuli kasvatamisega suurenes viinapõletus ja sellest tuli osa Narva vedada, mis oli raskemaist orjusist. Alalistest vooridest oli talvetee aukline ja mõnedki said aami all surma. Õnnetust suurendas aamist viina imemine, milleks aami vits nihutati paigalt ja asemele miristati auk, millest rooga viina imeti. Pärast topiti pess auku ja vitsa tagasinihutusel oli aam endine.

Ametmehi mõis ei pidanud ja talvel tegid orjad vankrid, reed ja muud tarbeasjad. Söögivahega pidid kaks meest käsitsi õõne uuristama vankri rummu ja muudki tööd olid sagedasti tükiviisi. Saage ei olnud ja puuraiumisel nõuti mehelt päevas süld puid. Puud olid jämedad ja laastuhunnik tuli vahel süllast suurem.

Lälle hing oli külatargast ära tehtud ja viimane ots oli tal see­pärast vilets. Pojad kogunesid kokku ja ootasid hingevaakumist, aga mõis oli täis vareseid. Isegi peale surma ei jäänud ta rahule, olgugi et ta Põrgulaane metsas asuvasse härraste matuspaika erikeldrisse müüriti. Kabelis oli kolin ja paljud trehvasid pimedas vanahärrat. Need jutud jõudsid kaugele ja tegid paljudele tuska. Kui Võrtsjärve kalavenelane sügisööl Riidajasse sõitis, kargas Põrgulaanest mees vankrile ja hakkas kiisku õgima. Peletis oli särgiväel, ilma püksteta. Venelane andis hobusele pletti. Koll pole ka suuremat tülitanud, vaid käranud tükikese maa takka vankrilt ja kadunud metsa, aga külas ilmunud jällegi vene mehe vankrisse. Siin selgus, et see oli Toosi-Aadu, kes vaimuhaigena valda mööda jooksis. Kui kord suveööl kabelis hirmus kolin olnud, leitud hommikul sealt Aadu. Kaasasoleva kärbise abil oli ta läbi lahtise akna sisse roninud, aga seest ei saanud enam välja.

Lälle poeg andis talud rendile ja lepingus nimetati muidugi mõisale tehtavad orjused. Sellal (saidki talupojad hakata vaba­malt hingama. Nimetatud härra asus ise Polli elama ja Riidajas asus tema vanem poeg Friedrich von Stryk (sünd. 1828, surnud lasteta raugana 1912). Mõisa voorivedudega saadi raharenti ta­suda ja omale veidi raha koguda, millega peagi järgneval talude ostmisel esimene osa hinnast sisse maksti. Elu hakkas voolama edukamalt, külvati juba ristikheina, tehti kartuleid nurme, aga pea­sissetulek oli linadest, mis tasus majapidamise uuenduse ja isegi taluostmise kulud.

Talupoeg tundis ennast rohkem inimesena; elu hakkas kuju­nema rohkem omapärasena. Pidusid peeti pikemalt, pulmi isegi 4-5 päeva ja vägisi naisevõtmise mälestusena mängis pulmas peaosa peigmehe poolt olev mõõgaga varustatud Raudkäsi ja Vägisaaja. Kaasitamine elas nüüd oma surmaeelset õitseaega. Siiski oli isa sõna mõjuvam tütre omast ja tuli ette juhtumus, kus isa isegi pärast seda, kui peigmehega tütre asjus kokku lepitud, paarilugemisele teise tütre viinud, ja alles kihelkonna toas märganud peig, et vanamees ütleb pruudi nimena Mari, kuna temal oli Anne nimeline tütar kaubeldud. Asi jäi seekord katki ja vanamees tõi järgmisel korral lubatud tütre.

Peale talude müümist mõjusid uudisena vene usu laiemad sammud. Ammugi oli kuuldud batjuška tegevusest, kes hinge­maad lubanud, ja kui siis Riidaja piiril olevasse Murikatsi bat­juška asus, tegi Murikatsi omanik juba kiriku „luukere” valmis. Aga Kärstna veneusuliste jaoks oli kogudus väike, ja Riidaja me­hed näitasid veel kord oma riiakat meelt ega vahetanud usku. Kirik ehitati seepärast Suisleppi ja Kärstna riigiusulised läksid selle alla. Esimeseks batjuškaks oli joodik venelane, kes Rillis päevade viisi lakkus ja vahel külapoistelt kolki sai. Kord pistis keretäiega lähemasse tallu ja karjus „tuli välja”. Elanikud arva­sid tulikahju ja tormasid välja, aga batjuška kutsus ainult abi. Siiski koguneti Murikatsi uut usku kuulama, sest vene kommete vahti­mine oli paljudele teatriks. Maalootjad ümberristitud võtsid neid alguses tõsiselt ja toodi lapsi isegi jordanisse ristida, et isake neid õnnistatud vette kästaks. Aga kuskil juhtunud, et joobnud batjuška vähe komistas ja lapse jordanipütti uputas. Tõmmanud ise küll kohe välja, aga külm oli pütivee jäiseks muutnud – ja laps heitis hinge. Ahastavale emale lausus aga batjuška, et „Issand on annud, Issand on võtnud, Issanda nimi olgu kiidetud. Oled õnnelik, et su laps batjuška käte vahel suri ja seega taeva pääsis.” See hirmutas inimesi ja lapsi ei viidud enam ristimiseks jordanivette.

Enne talude müümist liideti neist veel osa mõisaga, aga siiski oli vene usu hool suurem hingemaa nõudmine möödas. Ühele Riidaja mehele tahtis Viljandi sillakohus nahatäie anda ja paljud hakka­sid talumaile popsikohti „raiuma” ning osa veeres ka Siberisse.

Koduste nõudjate ninameheks sai aga keegi rätsep, keda rahvas Pasaks kutsus, sest Türgi sõja ajal oli ta Rilli kõrtsis kõige agaram seletaja ja ajalehe ettelugeja; nimelt käis kõrtsi­mehel „seitung” ja seda mindi „kuulama”. Pasa isal oli talu ära võetud, sest selle põllud liideti mõisa (välja külge, ja olgugi et Pasa oli hingemaa nõudja, ei lasknud ta end eksitada vene usuga. Astus isegi sellele vastu, ja kui pärast inimestele vene „värk” enam ei meeldinud, tahtsid mõnedki Japsi lasta luterlaseks ristida, kuid keegi ei julgenud seda teha. Aga Pasa ei kartnud, ja kui kohtus kord nõuti, kuidas ta julgenud vene usu lapse ristida, vastanud Pasa, et viimasel polnudki veel usku, alles tema ristinud ta luterlaseks. Hoolimata sellest agarusest hakkas mõisasõbraline kirik teda vih­kama, ja kui 1905. a. punased päevad Tartusse koosoleku tõid, oh Pasa Riidaja saadikuna muidugi seal. Vallamajaski korraldati Tartu järel koosolek, kus hingemaad nõuti ja teisigi vabadusi. Aga siis tuli „sõjaseadus”, ja Pasa oli üks neist, keda mõisa ei salli­nud. Kirik, kellele Pasa kasuks oli, kui rahvas kergete lootuste pärast vene usku tahtis tormata, oli muidugi mõisa nõus. Pasa läks küll redusse, aga kui majahütti taheti maha põletada ja naist lastega lagedale heita, ilmus ta päevavalgele. Vangist koju tuli vigasena ja ei elanud enam kaua. Ta suri, ilma et oleks näinud loodetud maajagamist, kus isegi tema isatalu maad jälle uueks asundustaluks planeeriti.

Peatume ka mõne taluperekonna suusõnaliste mälestuste juures, mis umbkaudse pilgu annab kogu selleaegse ümbruse ellu; elu
oli ju ühetaoline ja mõnes perekonnas kestavad mälestused aastasadadesse.

Mõisa tulnud keegi 6-7-aastane orjalaps ja palunud Lalle proua käest rohtu oma haigele emale. Tüdrukukene meeldinud prouale ja ta võtnud selle peale ema surma mõisa. Kasvanud seal üles, sõitnud sakste seltsis ratsa ja rääkinud „nende keeltki”. Rah­vas kutsunud teda mõisa Liisuks ja proua hakanud rääkima, et Liisust ikka saksa ei saa. Kas on Liisu prouale vastumeelt või oli suurhärra temagi kohta oma võimu maksma pannud, mille tagajärjel neiu ähvardas kasuks minna, aga Liisule hakati otsima meest.

Kuumal suvepäeval löönud pikne Hansurnatu peremehe Matu Sangu talu nurmele ja kodus samal päeval tare põlema. Matt ol­nud lasteta ja arusaadavasti annab mõisa Hansurnatu orjakoha uuele. Käidudki palumas, sest peremees-ori olla oli ikkagi parem kui sulane-ori. Tahtjate hulgas olnud ka Mäidre sulane Ants, keda peremees kui tublit töömeest soovitanud, ja opman lubanudki koha Antsule muretseda. Aga talvel kutsutakse Ants mõisa ja teadustatakse suurhärra armuline käsk: Ants saab mõisa Liisu omale naiseks ja läheb kevadel Hansumatule peremeheks. Kas see Antsule meeldis või oli siin mõjumas alati rahvast paaritava suurhärra käsk, aga nii sündis ja Ants pidi elama oma Liisuga. Sama Ants olnud pärast Riidaja esindaja Helme kiriku juures, kui orjade esindusest üldse võib rääkida. Muude laste hulgas sündis neile 17. juulil 1796. a. poeg, kelle meheeas aeg niisuguse pöörde tõi, et ta priiuse ja priinime omandas.

Liisu poja Hendriku kohta oli see imelik, et ta ei osanud kir­jutada, aga lugemisega olla ta ladusasti korda saanud. Siiski pole ta kuskil palvemajas ettelugemisi pidanud, nagu see tol aial Hel­mes suuresti moodis oli. Vallas või külas ei ole ta ametis olnud, aga nende pidamist ei saanudki valimise järele, vaid ametisse said ikka need, keda mõis nimetas.

Hansurnatu Hendrikul ei olnud mõisa vastu iseäralist viha, aga et mõisniku silmis lugupidamist leida, selleks oli ta teatud mõttes homo novus. Suure uhkusega vaatasid mõisnikud oma esi­vanemate peale ja mida rohkem neid kellelgi on, seda enam peab ta enesest lugu ja leiab seda ka teiste poolt. Selles mõttes vaa­tasid mõisnikud ka oma vallas elavate talumeeste peale. Oli kus­kil talus juba kauemat aega üks suguvõsa mõisa silmis meelepä­rase tähtsuse omandanud, siis usaldas mõis selle talu peremeest ja ta sai vallas ametisse. Ants sai palve peale küll mõisast koha, aga see sündis kogemata, sest ta ei olnud mõisale midagi üles tee­ninud. Liisu pidi mõisa määrusega rahul olema, aga igatahes puudus sisemine kokkukõla ja siin oli süüdlane ainult mõis. Pea­legi ei võinud uus härra teada enam kõiki oma isa armualuseid ja otsustajaks oli varemini teenitud usaldus.

Loomulikult juba emalt nähes ja õppides oli Hansumatu Hendrik osavaks aednikuks ja mesinikuks arenenud. Mett saadud nii rohkesti, et seda puuanumatesse pandud ja laatadel müümas käidud.

Oma priinime saanud Hendrik juhtumisi. Olnud kord mõisas mardiõhtul ja opman rääkinud, et varsti pannakse kõigile talu­poegadele priinimed, nagu sakstel oli. Käskinud siis Hendrikut juba nüüd enesele priinime ära valida. Hendrikul oli asi võõras ja opmani soovitusel saanud talle siis priinimeks „Martin”, sest valimine oli mardiõhtul.

Hansumatu Hendrik suri 18. okt. 1868. a., kui ta ainuke poeg oli juba elatanud mees, sest Kusta oli sündinud 10. veebruaril 1821. Lugemise ja kirjutamise tähtsusest aru saades õpetas Han­sumatu Hendrik hoolega oma poega. Lugemisraamatuks oli laulu­raamat epistlite, palvete ja katekismusega. Külakooli ei olnud ja mehi, kes lugeda, iseäranis veel kirjutada oskasid, oli koguni vähe. Kuid Kusta sai ka sellega hakkama, sest kohtumees Lahtre Mats oskas kirjutada, ja oma vabal ajal hakkas Kusta kohtumehe pool käima, et kirjutamist õppida.

Pärast seda seadis mõis ka Riidajasse külakooli. Koolmeist­riks oli keegi Eestri Jaan. Selle mehe nime kohta ei ole lähemaid teateid, aga kui ta koolimeistriametist lahti sai (kui kaua ta kool­meister oli ja kuidas ta ametist lahti sai, ei ole teada), siis nime­tati Hansumatu Kusta mõisa poolt koolmeistriks. See oli aastal 1849. Kui vähe veel sel ajal kirjaoskajaid mehi oli, näitab lugu, et kui Eestri Jaani asemele koolmeistrit tarvis oli, selleks ainult 2 kohast meest leiti: Kusta Martin ja keegi Tiidu. Kustat peeti koolmeistriks aga kohasemaks, sest ta osanud ilusasti kirjutada.

Koolmeistri palgaks oli maa ja tal ei pruukinud mõisas teol käia, muud palka ei olnud, ja selle aja mõõduga mõõtes sai ta sellega joondegi, sest päriselt oli koolmeister ikkagi põllumees, ainult põllutöö vaheaegadel õpetas ta lapsi lugema ja kirjutama. Peale selle oli palvetundide pidamine vahest veel suurem amet kui laste õpetamine.

Kool asus ainult ühes kambris; sellel oli teises otsas lauda­dest vahesein, mille taga elutses koolmeister, kel magamisasemeks ka säng oli. Lapsed magasid õlekottidei, mis päevaks nurka hunnikusse tõsteti. Koolitoas oli ainult üks suur laud ja selle ümber puupingid. Pinkide peal istusid lapsed ja koolmeister asus nende keskel.

Koolis kirjutati hanesulgedega. Suled anti mõisast, kuid kool­meister pidi nad valmib lõikama. Ka laulmist ja natuke rehken­damist õpetati koolis.

Peale selle pidi koolmeister mõne selleks valitud vanema pe­remehe seltsis kodulapsi toetamas käima.

Kusta Martin vabastati ta oma palve peale 1854. a. koolmeistriametist, sest vanal Hendrikul oli Hansumatule poega hä­dasti tarvis, ja koolmeistriks sai Peedu Roosmann, kes ennemalt mõisas opmani poisiks oli ja sealt mõisa kulul mõneks kuuks Tarvastu kihelkonnakooli saadeti, et ta ennast seal koolmteistriameti vastu ette valmistaks. Peedu Roosmann oli siis Riidajas ka ligi 30 a. koolmeister.

Olgugi et Hansumatu Kusta lühikest aega „rahvavalgustaja” oli, surus see ametisolek kogu ta elule pitseri külge. Ta jäi ik­kagi küla lasteloetajaks ja pidas oma kodus alati palvetunde. Pärast sai ta vennastekoguduse liikmeks ja hakkas seal koguni ettelugejaks, kuid see ei meeldinud mõisahärrale ja ta keelas tal ettelugemised seal ära, vastasel korral lubas, ta temalt Hansumatu talu ära võtta.

Võiks vartele märkida, kuidas saksad sel ajal talumeeste vastu oma sõna pidasid. Näiteks seisis Welm’e kirikuõpetaja Hansumatu Kustaga õige „heal jalal”. Kustal olnud kord hea hobune ja see meeldinud Helme kirikuõpetajale, nii et ta hobuse 150 rbl. eest ära ostis, mis selle aja kohta õige suur hind oli. Kuid kirikumõi­sas ei „meeldinud” hobune kirikuõpetajale enam, õigemini küll prouale mitte, ja mõne aja pärast saatnUid kirikuõpetaja hobuse Hansumatule tagasi. Kusta pidi hobuse hinna õpetajale tagasi maksma, olgugi et hobune saadud vigastuste pärast suri.

Hansumatu Kusta suri peagi pärast isa surma, nimelt 9. dets. 1868. a. Oli juba päevakorrale kerkinud talude müümine ja val­mistati kibedasti nende ostmise vastu, aga Kusta ootamata surm ähvardas juba Hansumatut, sest mõisa tähtis kohta perekonna käest teistele müümiseks võtta, ja lapsed olid alaealised, aga päri­jate käemeestel läks siiski korda talu perekonnale päästa ning seda mõisalt lastele omandada.

Lahtre talu omanikkude perekonnas suust suhu elanud jutus­tus tõendab, et selle esiisa olla leedulane, kes Helme lossi lihunikuks toodud. Kui loss sõdades hävis ja hiilgus kadus, sattunud üks järeltulija Riidajasse, kus ta mõisa käest tüki maad saanud, millele ehitanud hooned ja missugust kohta hakatud viimaks Lahtreks kutsuma. Endise aja kohta puuduvad praegu laiemad teated, aga kui Lahtre peremehel 9. märtsil 1801. a. poeg sündis, oli see Leedumaalt Helmesse asumisest juba 10. põlve esindaja, nüüd pärisorjuses ja ilma priinimeta. Inimesi hüüti siis nende elukoha (järele, ja eelmainitud Lahtre Mats jäi ka rahva suhu sel­lele nimele. Esimesed priinimed pandi Liivimaal 1822. a. ja ül­dist priinimede panemist kästi vist 1826. a. läbi viia, aga Helmes saadi sellega hakkama alles 1832. a. Võib aga arvata, et mõned juba varemalt priinime kätte said, muidugi need, kellele mõis armulik oli. Paljudele peremeestele pandi ka nende koha nimi priinimeks, ja sellest ongi tulnud see nähtus, et taluperemeestel on taluga üks nimi. Inetud nimed saadi jälle sõimunimedest, mida sel ajal nime puudusel ohtrasti tarvitati. Olgugi et Lahtre Mats oli tol korral juba täiskasvanud mees ja ametlikult ilma. nimeta, oli nende jperekonnas olemas juba midagi priinime taolist, nimelt „Zingel”, ja see jäigi neile priinimeks.

Riidajas oli Lahtre Mats küla- ehk peakohtumees, Helme kihelkonna kohtumees ja ka muidu kõige tähtsam peremees, kes oskas lugeda ja kirjutada. Seda kunsti oli ta mõisas õppinud ja Riidaja mõisaomanikkude ees seisis Mats suures lugupidamises. Tol ajal lõigati kõik vili sirbiga, mis, orjuses olevale talurahvale raskeks piinaks oli, sest sagedasti pii tõuvili nii lühike, et konnal häbi oli sellest läbi hüpata. Lahtre Mats pani siis ühes tolle­aegse mõisakupja Iku Hendrikuga härrale ette, et otra ja kaera sirbiga lõikamise asemel hakataks vikatiga niitma, mis töölistel tööd märksa vähendaks ja ka mõisale kasulik oleks olnud, sest töö läheks niimoodi palju jõudsamini edasi. Härra kahtles ette­paneku juures suuresti, kuid viimaks lubas ta ettepanijate vastu­tusel paar vakamaad prooviks vikatiga niita. Mehed lubasid, kui uut moodi tõukoristamine mõisale kahju toob, selle kahju oma taskust välja maksta (sest niipalju varandust neil ikkagi olevat). Kuid sügisel nähti, et uuendusel ülihead tagajärjed olid: vikatiga niidetud rõugus oli vili palju kuivem kui sirbiga lõigatud rõuku­des. Töö jõudsam edenemine veel arvamata, kuna selle peale, et teoorjel ka kergem oli, mõis muidugi ei vaadanud.

Ka oma koduses põllupidamises püüdis Mats edu poole. Kuna selle aja Riidaja talumehed kartuleid ainult aiapeenral kas­vatasid, oli Lahtre Mats esimene, kes kartuleid hakkas nurmes kasvatama. Esmalt leidis see küll pilget, et Mats mõisa järgi edvistab, aga pärast tegid kõik järele.

Et kirjaoskajaid siis koguni vähe oli ja Lahtre Mats seda kunsti hästi oskas, siis oli tema Helme palvemajades tähtsam lugija. Ka oma kodus pidas ta alati palvetunde. Peale selle käis ta koolmeistriga tihes ka külalapsi loetamas.

Lahtre Mats oli Riidajas esimene peremees, kes oma majale korstna peale ehitas, et suits sisse ei pääseks. Asi oli koguni uus ja harjumata, ja et uuel asjal ikka äpardused ühes käivad, siis oli ka Matsil oma korstnaga äpardus, mis tema meelt aga muuta ei suutnud.

Oli suine pühapäeva hommik. Pererahvas oli kõik kambris koos ja peremees Mats luges raamatust pühapäeva palvet. Kor­raga sündis väljas hirmus mürin, nii et kambri seinad ning lagi värisesid ja palvelised kangesti kohkusid. Palve jäeti pooleli ja rutati välja vaatama, kas vahest tont maja kallal mürinat sünni­tab ja seinu raputab. Väljas aga leiti, et Matsi uus korsten üm­ber oli kukkunud ja mööda katust ja seina mürinal alla veerenud.

Lahtre Mats suri 23. okt. 1869. a. Ka mõisahärra sõitis tema matusele ja pani oma poolt pärja hauale. Aga ühes Matsiga maeti ka senini perekonnas valitsenud vaim, mis vaatas mõisa­härra kui jumalast seatud leivavanema peale. 10 põlve olid selle Leedumaalt tulnud lihuniku järeltulijad härradele truud orjad olnud ja nad olid kaotanud mälestuse oma endisest vabadusest, aga 11. põlv hakkab Matsi pojas Juhanis Eesti kodanikuna oma painutatud selgroogu sirgu ajama. Talu oli ostulepinguga mõi­sast vabanenud. Krediitkassa laenuga oli härrale võlg tasutud ja raskusi oli ainult kassa protsentide maksmises, kuid see. ei sundi­nud enam härra ees kummardama.

Ja Juhan ongi iseseisev mees, kes teotseb Eesti kodanikuna. Ta on seltskonnategelane ja kohalistes ametites ei pääse enam kokkupõrkest oma härraga. Eriti teravad on need C. R. Jakobsoni „Sakala” ilmumise ajal, sest Juhan on tuline jakobgonlane, kuna härra jälle Jakobsoni silma otsas ei sallinud ja „Sakalat” isegi mõisa postitaskus vedada ei lasknud. F. v. Strykil olid Jakob­soniga mõned kohtuprotsessid, mis kestsid pikemat aega, ja korraga toetas tema ustavama orja poeg tema vastase politikat ja käis Viljandis koosolekuil. Siiski ei pidanud härra lugu ainult oma ees lömitajaist, vaid tal oli arusaamist iseseisvusest ja me­hisest ülesastumisest.  Nõnda tähendanud ta Jakobsoni surma puhul üsna avalikult, et „see oli ,üks mees, kes ennast kuhugi poole väända ei lasknud”. Mõistagi, miks rahva seas jutt levis, et sak­sad olla nende jtuhi kõrvaldanud.

Härra vahekorda Lahtre Juhaniga selgitab, et kord teerevi­deerimisel võttis härra vastu terve valla „tee” peale Lahtre Juhani osa. Juhan pidi tee uuesti tegema ja teatud päeval kahe hobu­sega mõisa ilmuma, et härrat teed vaatama sõidutada. Mainitud päeval rakendas Juhan hobused tõlla ette ja sõidutas härra teele; küsis aga seal kohe, kas härra on teega rahul. Jaatavat vastust saades kobis Juhan oma tee lõpul pukist ja hakkas hobuseid lahti rakendama. Härra karjuma: kas sa hull olema ja mind tõllaga teele jätma. Juhan aga tõendas oma kohusetäitmist, et härra on tee ära näinud, ja tagasisaamine pole enam tema asi. Härra inimlikumaks muutumisel sõidutas Juhan ta tagasi mõisa.

Karskusseltside asutamise ajal sai Lahtre Juhanist karsklane, mis tõi talle rahva seas palju pilget, sest enamikul puudus aru­saamine karskuse tähtsusest. Ka muidu ei leidnud Juhan niisu­gust lugupidamist kui isa, sest tema uuendusi ja iseteadvat elu peeti lihtsalt upsakaks enese ülihindamiseks. Nõnda lauldi kadu­nud Lahtre Juhanile:

    Oled kena mehekene,

    sul käib ajalehekene;                               

    ilmast palju tarkust tead,

    naabrimehi narriks pead.

    Uhkust on sul hirmus palju,

    igas sõnas oled valju.

    Zingel, jäta karskus maha:

    see ei too sul kopikat raha.

    Karskusmehed pole rikkad,

    kõnnivad kui narrid sikad.

    Ela eesti mehe moodi;

    kas sind narriks ilma loodi!

Aga mitte üksi vaimlises, vaid isegi majanduslikus elus puu­dus enamikul arusaamine uuendustest, ja kui Lahtre Juhan kana­pidamise peale suuremat rõhku hakkas panema ning tarvitusele võttis, et soe piim tuleb peale lüpsmist külmas vees jahutada, siis lauldi, et

    Pere kaebab näljahäda:

    kaevupiim on hirmus mäda.

    Kui nad seda piima söövad,

    siis nad kõhust lahti löövad.

Ja nüüd on see üldiselt tuntud ja juba teostatud tõsiasi. Nõnda muutub aeg.

Hans Martin.

Eesti Kirjandusest nr. 7/1926