Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

1.

 

Iga ühiskondlik suursündmus on toonud laia ampli­tuudiga võnkeid rahvaste vaimuellu, eriti nende tunnetesse ning kunstiloomingusse, sest on ju viimased teineteisega nii lähedalt seotud. Uute kunstivoolude sünni ja vanade surma algidud peituvad sageli märkamatult just sotsiaalseis liikumisis. Isikliku elu alalhoidmine kui ka riiklik iseole­mine põrkavad aja ja ruumi rööbastel veeredes paratama­tult kokku uute ettenägemata raskustega vähemal või suu­remal määral. Nende raskuste kaasas käijad, olemisvõimalusi riisuvad kriisid põhjustavad seniste tõekspidamiste ümber­hinnangut. Otsitakse ja leitakse uusi elulisi ning kunstilisi tõdesid ja avaldusvorme.

Näiteks XVIII sajandi lõpul puhkenud Prantsuse revolutsioon purustas usu mõistuse kõikvõimsusse. Võitlusekeeriseis esilekerkinud julmad tapatalgud, metsikud roimad ja jõhkrad varahävingud olid ümberlükkamatuiks argumendeks inimesmõistuse piiratavusest ja mannetusest. Oli ometi midagi, mis heljus isegi ajalises ja ruumilises ilmas üle kõikvõimsaks osutuva mõistuse. Senised ilmavaatelised tõekspidamised tulid põhjalikule revideerimisele, kus nad osutusid ebaõigeiks. Kuivkainet ratio’t oli ülihinnatud; faktid näitasid, et ühiskondliku elu juhtimises on tunnetelgi rääkida kaaluv sõna. Ja nii vallandus peagi ratsionalist­liku ilmavaate lähtekohalt hirmus reaktsioon – usuline müstitsism. Kirjanduses ja kunstis aga pääsis mõjule tunnete kultus ja inimese ideaali otsimine – romantism.

Sama võime märkida ka äsja möödunud ilmasõja päe­vilt, kus eostus ja kasvas uus kunstivool ekspressionism. Miljonite inimeselude hääbumine ja tervise kaotus enne­kuulmata tapmise intensiivsusega lahingutes, nälg ja alatoitlus, punaste leekidena õhku haihtunud külad ja linnad, vare­meteks muudetud arhitektuuri parimad saavutised, tükki­deks rebitud aastatuhandete kultuuri raudvara – raamatu­kogud, puruks sõtkutud pildigaleriid on esile toonud lunastuseaate-küsimuse. Kaduma peab loomalikkude ins­tinktide barbaarsus. Vaim peab tõusma diktaatoriks mateeria üle, inimene peab ulatuma üle kõige.

Ekspressionism tegi oma võidukäiku eriti nende rah­vaste kirjanduses, kes lahkusid ilmasõja võitluseareenilt kaotajaina.

Nii kasvas ta õige lopsakaks just saksa kirjanduses. Huvitav on tähistada siinkohal asjaolu, kuivõrt on üle kandunud lunastaja otsimise idee isegi avaldusvormi, lausesse. Ekspressionistliku lause põhiprintsiibiks on: rohkem spontaansust, vähem ratsionaalset loogikat. Eks peegeldu selles selgesti eluheitlustes allajäänud hinge, jõupuuduse tõttu ainult hooti võimalikud palavikulised karjatused lunastaja järele. See näitab, kui lähedalt on loov vaim seotud rahva üldise saatusega.

Need rahvad aga, kes sõjast tulid võitjaina, ei tunne säärast lunastuse otsingut. Nii näiteks ulatub prantsuse pärastilmasõjaaegsest kirjandusest läbi hoopis muretu ja rõõmus ellusuhtumismotiiv. Tuletame siinkohal meelde prantsuse tänapäeva paremate romaanikirjanikkude Jean Giraudoux’, Joseph Delteiri j. t. teoseid.

Ka meie, eestlased, oleme tulnud sellest rahvaste heit­luse palavikust võitjana; sellepärast ei ole ekspressionism meil leidnud üldist kõlapinda. Iseseisvuse esimesil aastail puudus ta meie kirjanduses peaaegu täiesti, ainult viimastel aegadel, kus leiab maad üldine kainenemine esialgsest vabadusejoovastusest ja tulunduslikud eluhädad on hakanud kibedamaks minema, on meilgi ilmunud mõned ekspres­sionistlikud teosed. Näiteks draamad: Artur Adsoni „Läheb mööda”, Rudolf Reimani „ Painaja”, teataval määral ka Mait Metsanurga “Kindrali poeg^“ ning ta viimane romaan “Jäljetu haud” ja veel mõned teised. Kaks esimestena mainitud lavatoodet on meie kirjanduses tüübilise ekspressionismi esindajad, kuid pole suutnud võita poolehoidu, olgugi et näiteks Adsoni „Läheb mööda” on ekspressio­nismi printsiibelt kaunis täiuslikult konstrueeritud ja võrd­lemisi suure lavalise dünaamikaga.

Meil on juba teatavasti aastakümneid Lääne-Euroopa kultuuri võetud ideaalina, on teda koguni ehk ülehinntudki.  Kõik moevoolud ja muud seltskondlikud maneerid on leidnud imiteerimist, vaatamata, kas nad meie oludele on sobivad või mitte. Välismaa kunstivoolude järellaineis on liikunud ka meie kunstiline elu. Tuletame ainult meelde, kuidas saabusid ja lõid läbi meil realism ja uus­romantism. Kuid ekspressionism ei taha ega taha meile sobida. Need mõned teosed, mis meil leida, on pigemini meie kirjanduse kunstlikud pookoksad kui tema enese tüve kasvud. Asi on seda huvitavam, et meie kirjanduslik elu on intensiivne, kui mitte kvaliteedilt, siis vähemalt kvantiteedilt, sest noorte debüteerijate hulk on haruldaselt rohke. Tunnustuse osaliseks saamiseks on ju igaühele tarvis teatavat isiklikku omapära ja kirjanduslikku uudis­maad. Arusaadav, et see uudismaa leidmine pole enam nii kerge kui aastakümnete eest, kuid siiski pole neidki väheseid võimalusi kõiki kasutatud. Ekspressionism kuulub meil veel värskelt küntud põldude hulka, kuid teda on harinud peamiselt just meie kirjanikkonna keskmine põlv. Noored on püsinud tast suurel määral eemal, välja arvatud vahest „aktsioonlased”. Kas ei näita see, et oleme iseseisvuse teel ka vaimlisel alal!

Viimastes, möödunud aasta kirjanduse arvustuslikes ülevaateis on mainitud, et meie kirjanduslik elu muutub normaalsemaks, sest ülekaal läheb proosateoste kätte. Luule jääb rohkem tagaplaanile. Kuid selles muutuses ei tule siiski näha mingit erilist normeerumist, meie kirjandus ei ole kuskil näidanud mingeid erandlikke arenemis­faase, vaid arenemiskäik on olnud kooskõlas kirjanduse evolutsioneerumise üldiste reeglitega. Kõikide kultuur­rahvaste kirjanduslugu märgib ära ühiskondlikkude suur­sündmuste, nagu sõdade, revolutsioonide ja muude sarnaste nähtuste puhul luule tõusu. Sellised vapustavad sotsi­aalsed tragöödiad panevad fibreerivalt lainetama üldise meeleolu, tekivad erilised tundmuste puhangud ja lõõsad. Teravamalt kui muidu kerkib esile elumõtte filosoofiline otsing. Muljeid on palju. Kirjanikku ei suuda kaua paelustada üksik nähtus, üha uued ja uued muljed liituvad eelmistele lisaks ja tumendavad eelmisi puhtpsühholoogiliste seaduste põhjal. Sellistel puhkudel on ikka vähem pikemaid analüütilisi tooteid, ülekaal on hetkelise inspi­ratsiooni all loodud teoseil, miniatüüridel – luuletusil.

Samuti on lugu meilgi. Vabadussõja päevil oli ülekaal lüürikal, nüüd nihkub ta proosa kätte. Päris reegli­pärane areng!

2.

 

Missugune kirjanduslik vool valitseb meil tänapäev? Nii kuuldub sagedasti küsimusi. Kirjanduslikud voolud ei ole mitte niisugused nähtused, mis kerkivad esile üle öö, nende arenemine sünnib orgaaniliselt. Samuti ei esine kirjanduseloos perioodi, kus teataval ajajärgul ilmuvad teosed kuuluvad eranditult ühte kirjandusvoolu. Kui räägitakse mingisuguse kirjandusliku voolu valitsusajast, siis tähendab see ainult, et sellesse voolu kuuluvad teosed on teataval ajajärgul enamuses ning osutuvad kirjandusliku perioodi karakteriseerijaiks.

Samuti on lugu meil tänapäevgi. Meil ilmub mitme­suguseid erilise ilmega tooteid ning leidub kirjanikkude koondusi, nagu ,, Aktsioon”, „Sang” j. t. Üldine kaldumise suund liigub siiski realismi tähe all. Viimaste aastate toodangus on olnud kaaluval kohal just realistlik proosa. Tõendava näitena olgu siin nimetatud romaanid nagu A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus”, „Kõrboja peremees”, Mait Metsanurga „ Valge pilv”, Albert Kivika “Murrangu” 3-köiteline seeria, Peet Vallaku „Hulgus” j. t. See on siiski sootu teiselaadiline realism, kui esines möödunud aastasaja lõpul ja käesoleva alul. Vormikultus ja stiili peenendamine, kuigi vahest mitte sel määral kui neoro­mantikale, on talle iseloomustav. Osalt samal baasisel on arenenud ka novell, kuid siin on olnud siiski suuremaid kõrvalekaldumisi sümbolismi ja stiilis ekspressio­nismi (Hendrik Adamson: „Roheline sisalik”) ning fantastilisse juhtumusnovelli a ‘la Conan Doyle ja G. Wells. Viimasel alal on õige edukalt teotsenud Olaf Rood, kes möö­dunud aastal esines kahe sellelaadilise teosega – “Bertil Holmqvist’i” ja “Uulu’ga”. Esimene teos on äratanud isegi välismaalaste tähelepanu ja teda tõlgitakse praegu rootsi keelde.

Luule on liikunud enam-vähem filosoofilisis juurdlusis eluküsimuste keerdkäikudes ja avaldunud peaaegu kõigis vormilaadides. Näiteks Henrik Visnapuu „Ränikivi”, „Je­hoova surm”, Jaan Kärneri „Lõikuskuu”, „Õitsev sügis” jne.

Näitekirjanduse alal on olnud küll palju otsimisi ja otsijaid, kuid vähe leidmisi ja leidjaid. Katsetatud on ekspressionismis (Adson, Reiman), on püütud pakkuda uus­romantilist, pehmete pooltoonidega hingelüürikat (Jaan Perfi „Õites aed”), loodud on ka realistlikke lavatükke, eriti komöödiaid (Hugo Raudsepa „Ameerika Kristus”, „Kikerpilli linnapead” j.t.). Kuid üldiselt on eesti draama visa arenema. Võrreldes teiste kirjandusteoste liikidega, nagu näiteks romaani ja novelliga, näitab draama tugevat regressi.  Milles peituvad põhjused?

Nagu eespool nägime, lonkab proosatoodang just sõdade ja muude rahutute aegade puhul, sest loov vaim ei saa ennast küllalt kontsentreerida pidevaks tööks. Ja dramaatiline looming kuulub proosatoodangus just raskema osa hulka. On ju tõsi, et ka meie praegune aeg, XX, auto- ja raadiosajand, on oma elutempolt kärsitum kui eelmine sajand, kuid meie oludes on viimased aastad olnud siiski võrdlemisi rahulikud ajad. Sellele soodus­tusele seltsib veel aine küllus. Näiteks Hugo Raudsepa “Ameerika Kristus” otse ägab draamavormilistele teostele tänulikust ainestikult. Pea iga kõnelus sealt võiks olla iseseisva näidendi teemaks ja pealegi heaks teemaks. Kuid ometi ei jõua meie kunstdraama teiste kirjandusteoste liikidega pidada sammu. Kui 1925. aasta näitekirjanduse-toodangus võis kirjandusliku hindamise mõõdupuuga lähineda 4-5 teosele, siis möödunud aasta toodangus on võimalik hindamise alla võtta ainult kahe autori (Hugo Raudsepa ja Aleksander Antsoni) töid.

Nagu sellest kõigest näha, ei ole siin tegemist languse harilikkude põhjustega, vaid erakordsetega. Süüdi on selles meie teatrite kriis. Tulunduslikud raskused, mis meie tähtsamaid teatreid luupainajatena rõhuvad, on teinud tõkke ka meie parema näitekirjanduse arenemisele. Reper­tuaari koostamisel ollakse sunnitud arvestama suuremate hulkade maitset mis kaldub kergesisulistele operettidele ja komöödiatele. Tõsist draamat, seda meie tänapäeva keskinimene ei armasta. See nõuab juba suuremat ajude liigutust ning on peegel, kust paistab vaataja enam-vähem tõeline, vaimliselt viril nägu. Ning tõega on alati seotud teatav kibedus ja sellest püüab võimalikult eemalduda meie aja hetkejoobumustele elav keskmise kodaniku hing. Päris intelligentsed inimesed tähendavad sageli: „Teatris draamat vaadata on sama hea kui keretäis peksa saada.” Arusaadav, et sellise omapärase ajavaimu loogika tõttu ei jõua needki vähesed meil ilmunud draamad näitelavale, nagu näiteks Rudolf Reimani „Painaja” ja mõned teised.

Peale selle ei loe suur osa meie lugejast publikust näidendeid raamatutena. Ja kui teatrid tükki pealegi ei lavasta, siis jäävad draamateosed raamatupoe tolmukorjajaiks. Loomulik, et siis kirjastajad ei taha säherduse makulatuuri sisse matta kapitali – kirjastada. See tõmbab aga tagasi ka kirjanikke nende loometööl.

Sel ajal kui kiratseb meie kunstiline näitekirjandus, ilmub ometi päris rohkesti niisuguseid lavatooteid, mida mängitakse küla-näitelavadel ja aguli-seltsimajades piduõhtuil, kus lõpuks tants ja mõnikord kaklusedki. Need on näidendid, kus tegelased on elutud automaadid ja rää­givad neid sõnu, mida autor neil suhu paneb. Ette­kanne sünnib enamasti ühtede ja samade näiteseinte vahel, mis kord peavad kujutama suure isevalitseja lossi, kord vaest sauniku hütikest.

Möödunud aasta näitekirjanduses ulatub sääraste teoste arv üle kümne. See on rohkem kui kolmekordne arvuline ülekaal kunstiväärtuslikest lavatooteist.

Kuid vaatamata üksikute puuduste peale, mis ilmuvad meie kirjanduslikus elus, võib ometi üldiselt konstateerida üht rõõmustavat nähtust: meie kirjanduslik perspektiiv on küllalt avar, meie kirjandus liigub tõusu tähe all. Kuidas aga suhtub meie tänapäeva-publik kirjandusse, selle kohta katsume saada väikese ülevaate.

3.

See on eriline atmosfäär, mis ümbritseb meie tänapäeva vaimuelu ja annab temale iseloomustava ilme. Aastaid väldanud sõjakeeris ja revolutsioonitormid on mananud ta esile. Rahvas kui orgaaniline tervik on ennast üle pingutanud nendes määratuis ühiskondlikes laineis, kao­tatud on liiga palju füüsilist kui ka vaimlist energiat, ja selle tagajärjeks on nüüd üldine lõtvus, vaimline väsimus ja pealiskaudsus. Ja seni on möödunud aastakümneid, kuni saavutatakse jälle normaalne vahekord energia juurde­kasvu ja kulutamise vahel, sest rahva kui terviku elusoon tuksub sootuks aeglasemalt kui üksikul isikul. Samasugune proportsioon, mis valitseb isiku eluea ja rahva eluea vahel, avaldub ka nende vaimlises liikumises. Kui väidetakse, et elame juba seitsmendat aastat rahulikes oludes, üldine kergemeelsus ja passiivsus peaks kaduma, siis peab küll tähendama, et seitsmeaastane periood rahva elus on siiski väike järguke, pealegi kui on üle elatud äärmiselt suuri vapustavaid pingutusi, – täielikust alistumusest on jõutud iseseisvusele.

Oma iseloomult pole eestlane kergemeelne ega pealis­kaudne. Seda tõendab elavalt meie suur sõnalise vanavara kogu. Kuid sõja tagajärjena on saabunud siiski kergemeelsuslik olukord.

Tänapäev valitseb avantüristlik, hetke-meeleolu ja mingi karjääritegemiskirg.  Ilma suurema vaevata ja tõsisema tööta tahetakse saavutada tulunduslikke avarusi ja välja­paistvaid positsioone ühiskondlikus elus. Ja kui kavat­sused kohe ei realiseeru, siis: kas armas Ameerika või Austraalia, võta vastu, või revolver, lühendagu „elust tüdinu” iga.

Säärast ühepäevase olemise meeleolu aitab tunduvalt veel suurendada osa meie ajakirjandust, kes oma ameeriklikus moderniseerumisõhus on sattunud sensatsiooni- ja kõmuradadele. Pisemaistki igapäevaseist juhtumusist tehakse mitmekordsete löökpealkirjadega ja muude “ustavast allikast kuuldud” lisanduste abil paradoksaalsed imelood. Need kõmuküIlased, sageli ka nilbustega pipardatud kirjutised leiavad tänulikku lugejaskonda avalikust elust eemal seisvas arvustusvaeses publikus ja tihti ka koguni haritlaste peres.

Aastat 12-13 tagasi mängiti kord „Vanemuises” ühe Ameerika kirjaniku naljamängu, milles käsiteldi uue ilma ajakirjanikkude elu ja nende kõmutegemisoskust ning luiskamisannet. Keegi Tartu seltskonnategelane, kes seda etendust ka pealt vaatas, avaldas tõsist pahameelt, et see­sugust halba eeskuju pakkuvat tükki mängitakse ,,Vanemuises”. Samuti ei jõudnud ta imestada, kuidas Ameerikas valitsus ometi lubab nõnda avalikult luisata. Aastad on möödunud ja too auväärt härra on nüüd meie kõmulehtede alaline lugeja. Nii siis: Tempora mutantur, nos et mutamur in illis.

Paarkümmend aastat tagasi oli väga laialt levinud kirjanduse lugemine, loeti kahtlemata rohkem kui täna­päeval. Ja ometi on meie kultuuriline tasapind tõusnud, mis peaks eeldama rohket lugemisetahet. Ka kirjandus on edenenud. Kui paarikümne aasta eest ei olnud meil veel peaaegu teoseid, mis oleksid rahuldanud nõudlikumat lugejat, siis on neid tänapäev juba hea rida. Sellepärast võib, võttes meie kirjandust kogu ta ulatuses, küll jul­gesti öelda, et siin leidub lugemismaterjali igale eestlasele.

Milles peitub siis võõrdumine kirjandusest? Selle peale võib väga mitmeti vastata.

Kui Vene surveaegadel rohkem loeti, siis otsis lugeja hing, kes maksva korra vastu eneses protesti tundis, teosest teatavat resonantsi, mida suuremal või vähemal mõõdul ka sageli võis peidetult leida. Näiteks Ed. Wilde j. t. tendentsjutustustest. Nüüd, kus meil sõna- ja trükivabadus, ei ole enam mingit vajadust teatavat mõtet peita ilukirjanduslikku teosesse, teda võib vabalt avaldada kõnes kui ka ajalehe veerul.  Sellega on meie kirjandus küll rohkem kohastunud kunsti nõuetele, kuid vähenenud on tema oleviku otse­kohesesse ellu suhtumise amplituud.

Endistel aegadel oli kirjandus paljudele ainult lõbus­tusvahendiks ja on seda osalt veel tänapäevagi lugejas­konnas. Kuid kirjandusele kui lõbustusvahendile on ker­kinud kaks tugevat võistlejat. Need on kino ja raadio. Mõnigi hea film võib ületada halva teatritüki. Näiteks hiljuti Tallinnas ja Tartus näidatud filmis “Valsiunistus” pääsis teose motiiv paremini esile kui näitelaval. Ja kui arvestada, et kino on praegusel tulunduslikult kitsal aja­järgul odavam kui teater ja publik oma “ühepäevase olemise” meeleolu tõttu, millest eespool räägitud, ei taha vaevata oma pinnapealseid mõtteid raskema lavatoote seedimisega, siis on selge, miks kinod samal ajal profiiti löövad, kui teatrid heitlevad olemasolu eest. Samuti on lugu raadiogagi. Vähemalt pooled nendest, kes nüüd raadio kaudu kuulevad kõnesid ja kontserte, oleksid viimase puudumisel veetnud selle aja ilukirjandust lugedes.

Peale selle on sõdade järellainena kerkinud esile eriline elumaitsmistahe, mille tõttu lõbutungi rahuldust otsitakse kõrtsist, tantsusaalist ja mujalt.

Ja kui siis kõige lõpuks peaks natuke aega üle jääma kirjanduse jaoks (võrdlemisi küll vähestel!), siis on selle eest hoolitsenud need, kes räägivad rahva nimel ja nõuavad : “Andke rahvale, mis rahva kohus”. „Kuldsed mülkad”, “Tallinna saladused”, “Lõbunaise romaanid” ja muud sarnased on siis otsitud ja kergesti kättesaadavad palad. Iga ajalehemüüja on nendega varustatud. Nad on kirju­tatud lihtsas keeles, sündmustik täis „jalust rabavaid ülla­tusi”. Pole tarvis mingit mõtte vaevamist. Ainult loe ja „naudi”. Kõik nad on välja tulnud nagu ühest valemist. Igaühes on kaks motiivi, mis paralleelselt või käsikäes arenevad. Üks on tingimata suguline ulaelu, nii kuidas seda üldse saab veel ette kujutada, teine kuritegevus.

Sorides “Tallinna saladusi” puutusid sealt silma paar sellelaadilisi teoseid iseloomustavat episoodi. Keegi kooliplika on saanud suguhaiguse ja pöördub arsti poole. Kartes, et arsti pool võib mõnd tuttavat kohata, läheb ta sinna poole tunni võrra hiljemini peale kõnetundi. Ülla­tuseks näeb ta, et ooteruum on patsiente alles täis, nende seas koguni üks tema lähem sugulane ja mitu tuttavat. Lugejal tekib korraga mulje, kui oleksid kõik inimesed suguhaiged, ainult nad ei avalda seda. Ehk jälle samas raamatus ühes teises kohas: Keegi seltskonnategelase proua tuleb tusaselt koju ja  leiab oma voodist võõra mehe. Hiljemini kõneluses selle mehega selgub, et proua on pidanud olema väljaspool kodu samal õhtul kellegi teise mehega sugulises vahekorras, kuid too mees pole olnud nõus, sest proual ei olevat maksta talle nii suurt summat, kui ta nõudnud.

Ja niisuguses tempos ikka edasi. Lihtsameelne ja arvustusvaene lugeja arvab selle kõik tõe olevat. On õn­nelik veel pealegi, et on saanud kätte tolle õige peegli, mis näitab rikkama seltskonnakihi telgitaguseid loomu­truudes värvides. Mõnelgi elus teadumatul tuleb soov säärast “lõbutsemist” ka järele proovida. Kui juhtivates ringkondades nõnda toimetatakse, miks ei või siis teisedki kodanikud nii elada! Ja selles just too sopakirjanduse kurbloolus seisab, et ta rahva hinge ja tõekspidamisi labastab. Kui palju kuritegusid on teostatud just säherduste sensatsioonijutustuste mõjul. Ei tarvitse ju salata, et elul on varjukülgi, kuid sellepärast ei pruugi neid ülis­tada ega näidata meeldivamais värves, kui nad tõepoolest on. Kahtlemata võib ju ka just seesuguseist telgitaguseist aineist luua meisterlikke kunstiteoseid, nagu seda on teinudki Emile Zola, A. Kuprin j. t. Kuid selleks on tarvis oskust ja andi, mida meie “Tallinna saladuste” autoritel aga ei ole.

Iga mulje, mida tajume, jätab meie hinge oma jälgi. Sellepärast on väga tähtis, et need jäljed oleksid üles inimsuse ja looduslikele seadusile põhjeneva normaalsuse poole viijad, kuid mitte vastupidised. Iga muu mulje on elu eitav, olgugi et ta silmapilguks ometi võib valmistada lõbutunnet ja selle tõttu psühholoogiaseaduste põhjal osu­tuda näiliselt jaatavaks. Sellised silmapilgu-naudingud, mille lõpptulemus on väärsuunaline, on võltslõbud (näiteks sopakirjandus), neist tuleb vabaneda.

Peale kõlblise kahju on sensatsiooniromaanide kaasas veel tulunduslik miinus. Peaaegu kõik seesugused romaa­nid ilmuvad annete kaupa, mis üksikult ostetult küll kuigi kallid pole, aga terve raamatu kohta teevad siiski mehise summa, mille eest oleks võinud saada samavõrdselt või koguni rohkemgi väärtuslikku lugemismaterjali. A. Sipelga “Kuldne muigas”, nagu ta oma teise jutu eessõnas tähen­dab “puritaanarvustajaile”, olevat ilmunud ja levinud 5000 eksemplaris. Raamatu hinnaks (20 annet a 25 mk.) tuleb 500 marka. Terve trükk tuleks rahvale siis maksma tervelt 2¹/2 miljonit marka. Kolossaalne summa! See on jällegi tõenduseks, kuivõrt pealiskaudne ja hindamiskehv on tänapäevane lugeja.

Kõigest näeme, et tõsine kirjandus on ajaviitevahendina meie praegustes oludes sattunud reaktsiooniteele. Olgu siinkohal tähendatud, et kirjanduse ülesanne polegi esmajoonselt aega viita, vaid lugeja mõtlemist arendada, silmaringi avardada eriti nendel aladel, mida teadus varju jätab või aina kuivkainelt käsitleb (näiteks hingeelu nähtusi). Meie üldine vaatevinkel peab muutuma, peame kirjanduse peale vaatama eeskätt kui vaimuharimise ja -peenendamise abinõu peale, alles siis kui lõbustusvahendi peale. Senised vaatekohad olid erakordsed, nagu meie rahva saatuski, ent olid siiski paratamatud, oma aja lapsed. Ümberhinnanguid on olnud meie ühiskondlikus elus, ümberhinnanguid peab tulema ka isiku ja kirjanduse vahelises suhtes. Muidu võib veelgi korduda selliseid blameerivaid nähtusi, millest teab rääkida J. Semper oma esseede kogus _„Meie kirjanduse teed”, kus üks meie silmapaistev riigiametnik kuskil pidu­likul koosviibimisel pärinud kellegi soomlase käest dr. Kreutzwaldi rinnakuju kohta, kes see on. Ja kui vastuse saanud, et Kreutzwald, siis küsinud edasi, kes see Kreutz­wald siis õige oli.

Aeg veereb oma soodu, tuues esile uusi elufaase. Prae­gused faasid sisaldavad kõik enam-vähem sõjaväsimusest tingitud pealiskaudsuse varjundeid. Need järellained kan­navad meid veel mõnegi hea aasta, enne kui nad raugevad. Kuid siiski on juba tunnusmärke olemas, mis tõendavad, et see kergemeelsuseudu on kadumas. Nii võidakse mitmelt poolt kinnitada, et just viimase aasta kestel on meie vaimline elu märgatavalt tihenenud. Elavamaks on muutunud raamatuturg. See kõik on pandiks, et meie seltskond liigub eluprintsiipide õiglase hindamise ja tõe äratundmise tähe all. Kuigi need varjud, milledest rääkisin eespool,.on veel küllalt suured, võime siiski loota, et nad kord ometi mööduvad.

Arno Raag.

 

Eesti Kirjandusest nr. 4/1927