Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

1

Võib näida ülearune kõnelda tõlgetest kui sarnastest ja neile pühen­dada võrdlemisi pikk artikkel. Selles võib tunduda filoloogia maiku, ja on arusaadav, kui lugeja väldib sarnase halvas mõttes paljutõotava kirju­tise lugemist kui käesolev. Eriti see, et täiesti paralleelse aine üle on kirjutatud Saksamaal terveid raamatuid, võiks peletada eemale, sest on vähe aineid maailmas, mida mõni Kesk-Euroopa professor ei suudaks teha väljakannatamatuks, ja käesoleval puhul on teem leidnud pikalt käsit­lust Friedrich Gundolfi teoses „Shakespeare und der Deutsche Geist”. Töö lugemisel tohiks siiski pisut väheneda eelarvamine, sest vaatamata enda kalduvusele julgeisse filosoofilisisse konstruktsioonesse on autor osanud vähemalt siin olla konkreetne ja avar, haarav ja veenev ühtlasi ja eri stiilikihistuste läbilõikega anda ehtsa ja huvitava pildi saksa kirjan­duse arengust. Võiks teha etteheiteid liig metafoorselt ebamäärasele stiilile ja teatavale liigtarkusele, kuid üldmulje on siiski seesugune, et näib kinnituvat hallpäise, usaldatava, laialdaste huvidega ja väga koolitatud maitsega inglise uurija ja arvustaja professor C. H. Herfordi arvamine raamatust, et see on „brilliant”, hiilgav. Saamatust ja raskest ettevalmistusajajärgust pääsid sakslased klassikute kaudu veelgi painduvamate romantikute juure, kellest August Wilhelm Schlegel saavutas selle ime, et tolle aja arusaamise kohaselt täiuslikult andis kaasmaalasile edasi pool Shakespeare’i toodangut. Kui välja arvata stiili liigiludus ja -pehmus ja teravate, tujukate joonte liigne kadumine, on see tõeline meisterteos, mis täitis ülesande tõlgitseda Shakespeare Kesk- ja selletõttu ka Ida-Euroopale. Muidugi kadus siingi hulk intiimseid üksikasju ja Shakespeare’i rikkust ei saadud täieliselt kätte. Ta intonatsiooni üldjooned tabati – tabati niiöelda see, mis luuletajas normaalne, ta tavaline kõnerütm, ta rahulisemate meeleolude käekiri. Puudu jäi siiski see dissonantside – teinekord valusate dissonantside – keeruline sidestik, millega just Shakespeare’i hilisemad teosed kisuvad kaasa. Näib iseloomustav, et Schle­gel ei tõlkinud „Macbethi” ega „Leari”, ja et ta sellevastu nägi väga palju vaeva hoopis vähemväärtuslikkude kuningadraamade kallal. Ta esimes­teks proovipaladeks olid võrdlemisi harmoonilised, Shakespeare’i muu toodanguga võrreldes isegi kas voi klassitsistlikud. „Suveöö unenägu” ja „Romeo ja Juliet”. Ka „Hamlet” ja „Maru” on võrreldes neist vahepeal looduga rahustavad, hõljutavad teosed. Ometi tuleb tunnustada Schlegeli relatiivset õnnestumist renessansi ülisuurmeistri ebareeglipärasemategi esitlemisaspektide tõlgitsemises – kui mitte tarvitada   kõige valjumaid mõõdupuid. Tema tõlget lugedes oli siiski võimatu hoiduda möönmast, et oli tegemist geniaalse luuletajaga, mitte ainult geniaalitsevalt huvitava, suurejooneliselt kaootilise barbariga. Dorothea Tieck ja Wolff von Baudissin töötasid ühes Schlegeliga n. n. Schlegel-Tiecki tõlke kallal, ja neilgi õnnestus meeleolu umbkaudne tabamine, ning julm met­sikus on neil vist isegi ehtsam, kuigi puudub Schlegeli stiilikultuur.

Schlegeli tõlget on vahepeal palju revideeritud, ja on üldiselt selles suhtes jõutud eelkirjeldatud seisukohale. Gundolf ise on teinud katse Shakespeare’i uuesti tõlkida nii, et dissonantsidki pääseksid mõjule. Kah­juks on ta pärit George stiilikoolist, milles küll mõnikord kultiveeritakse ebakõlasid, kuid tehakse seda liig kirjutuslaualikult raffineeritud, pseudo-baudelairelikus laadis. Seega võib talt neid mõnikord leida, kuid need ei üllata, ei raputa, ei raba. Sellest hoolimata on töö tehtud erilise in­telligentsusega ja peaks huvitama iga kaasvõitlejat Shakespeare’i interpretatsiooni hädaohtlikul spordiväljal, milles loorberite lõikamise asemel sagedasti langed, jalad kuritahtlikult alt löödud. Sakslaste freneetilisse paatosesse ja õõnsasse jubedusse tundub langevat end tugevasti reklameeriv Hans Rothe, ja teiste Shakespeare’i tõlkijate nimi on leegion. See on kirjandusharu oma ette – aga kas on seni selle kaudu veel olnud näha britlast ta täies elusuuruses ja grimeerimata füsionoomiaga? Palju väikesi hingi on tema nimel maadeldes end täis söönud areeni tolmu ja mõjuvad tolmulappidena. Sarnane ikkagi peaaegu juba suur­mees kui Schiller ei saanud inglasest üldse aru ja tegi tema „Macbeth’ist” elutu, tardunud, konventsionaalse asja, milles hästi mõjuvad peaaegu ainult kõige kahvatumad osad, mis jäänud enam-vähem muutmata.

Prantslasi olen jälginud vähem, kuid tunnen mõned peaaegu praegusaegsed „Macbeth’i” tõlked. Richepin’il püsib Shakespeare’i jõulisus, kuigi see mõnikord muutub suureliseks retoorikaks. Maeterlinck püüab läheneda töö müstikale, kuid toores jõud (mis inglise keeles ei puudu ja mis on seal väga imponeeriv) läheb kaotsi, ja meeleolu udususes kaovad mõnedki suured jooned. Kuid tunnustatav on sügavus ja pealekippumatu sümboolsus, mis nõidade saatuskujud temal võitnud. Kui Prantsusmaal Shakespeare’i luuletatakse julgelt ümber oma suurte stiili -võimete teadvuses, on soomlaste Shakespeare läinud saksa rada, saksa peatõlke vooruste ja puudustega. Soome ja inglise keel on sõnade pik­kuse suhtes vastandid, mis annab end rütmis äärmise teravusega tunda. Kärmas, tuline, kuigi sealsamas jälle kõhklev „Macbeth” saab Cajanderil pikatoimeliseks stiili tõttu, ehkki tal ei puudu omasugune jõud. Soom­lastel ei ole veel Shakespeare’i samas mõttes kui neil on Runeberg või Homeros, kuid neil leidub vähemalt midagi hoopis enam Shakespeare’ile sarnanevat kui meil lähemal ajal üldse loota, ja vene vesistajast Sokolovskist on nende aus ja värske vanahärra Paavo Cajander lõpmatuseni üle.   Muist keelist ei ole siin praegu ruumi kõnelda.

    

2

Ma ei kavatse uurida Shakespeare’i tõlkimise maa-aluseid algeid Eestis, vaid püüan anda ettekujutust ilmunud ja tuttavaks saanud tõlgete stiiliprobleemidest, et jõudu mööda lähemale pääseda küsimuse lahendu­sele, missuguseks peaks kujunema tuleviku eesti Shakespeare. Pelgan, et osalt sammutakse ebaõigeid teid, ja tahaksin oleviku tegevust sel alal asetada mineviku tagapõhjale hädaohtude taipamiseks ja õigesti leitud lahendusviiside esiletõstuks. Olen ühes lõpmatu hulga muudega veendunud, et nii laia haardega kirjanikku, kes oleks ühtlasi nii inten­siivne kui Shakespeare, ei ole uuemal ajal üldse olemas ja et tutvusta­mine temaga on otse rahvuslik ülesanne, millest ükski kultuurriik ei pääse kahjusaamata mööda. Nähtavasti on tarvis korrata see „truism”, see endastmõistetav tõde. Meie mannetus on jätnud asja nn, et praegu, uhes neil päevil ilmunud Mihkel Reimani „Veneetsia kaupmehe” eestindu­sega omame kõigest neli tõlget. Teatrite suurelt osalt saksakeelel põh­jenevaid ümbertaondeid ei saa vist küllalt tõsiselt võtta, kuigi mõni neist on siiski parem sellest, mis pääsnud trükki. Igatahes ei saa asuda nende vaatlusele peale ühe erandliku juhu.

Ernst Enno kirjutas omal ajal „Postimehe” juubelialbumis mingisuguseist käsikirjalisist Shakespeare’i tõlkeist, ja „Cymbeline’i” ano­nüümne eestindus leidub praegugi Eesti Kirjanduse Seltsi arhiivis. Need jäägu kõrvale. On hea mõelda, kuid teeb siiski melanhoolseks, et vanal kängumise ajal leidus omal huvil kehvades oludes ja täiesti ilma toetuseta maailmakirjandust importeerida katsujaid, kelle püüded siis kahjuks jäid välisilmal nägemata. Mõtlen siin muu seas Tallinna mustatöölist, kelle juure mu noore üliõpilasena viis Oskar Loorits ja kes peale kahe- või kolme­kümne keele puht lingvistliku uurimise tegeles ka greeka kirjanduse meisterteoste ümbervärsistamisega eesti keele. Loorits leidis mehe olevat vaimse nõrkemise lähedal, ja näiski nii – kuid ta oli tõlkinud Homerost, ja sama Eesti Kirjanduse Selts, kelle käes arvatavasti esimene eestikeelne Shakespeare’i tõlge, peab kindlasti kuski nurgas säilitama ka selle Sisüfose teost.

Shakespeare’ist eesti keeles saab kõnelda alles Tombach-Kaljuvalla 1910. a. ilmunud Hamleti tõlkest peale. See on otse kuulmatu kultuuriline hiljaksjäämine, mida vabandavad ainult meie tolleaegsed või­matud olud. Et sündmuse tähendusest õigesti aru saadi, tõestub selle läbi, et uuele tõlkele sai osaks au olla esimene tekst, mida etendati Eesti vaimse iseseisvumise materiaalselt kõige imponeerivamas sümbolis, Tal­linna „Estoonias”. Taani printsi hämara ja saleda kuju kangastasid esile Suitsu murduvajoonelise proloogi kultuursed tertsiinid, milles

    Aeg  imelik nii hõljus siia sinna,

    umbudu, valgus, varjud, kiirtepild

ja mille läbi Hamlet jälle kord sai ajalooliseks võrdkujuks. Kas Kalju­valla tõlge jõudis selle shakespeareliku alguse tasemeni, on kaalumist nõudev küsimus, kuid igatahes on Altermann ja Lauter selle najal loonud oma tähelepanu väärivad igimõtiskleja tõlgitsused, millest esimese oma noorpõlvele kahjuks tuntud ainult kaudselt.

„Hamletist” on meil Eestis olnud enam juttu kui muist Shakespeare’i suurnäidendeist, tema üle on peetud terve akadeemiliste loengute sari, milles tublile tõlkele küllaltki au antud. Ei tarvitse vist väga pikalt peatuda sel tuntud teosel, mida loetakse juba ammu koolides, vaid võib piirduda üsna lühikese hinnangu ja analüüsiga.

Ei saa muidugi väita, et see eestindus oleks ületamatu. Me keelelise kiirküpsmise ajajärgul on seitseteist aastat hiiglavahe, ja oleviku nõudeile ei vasta see Hamlet enam. Ei hakka siin rida-realt jälgima tõlkija täp­sust, kuid võib üldiselt öelda, et on tõesti püütud jääda tähenduslikult algupärandi lähedale.   Ümber luuletamisest võib olla mõnel puhul juttu, kuid läbistikku sammub eestindaja auväärselt seda teed, mida Shakes­peare lendab. Ta ei ole siiski püüdnud algupärandit ebastada, vaid tahab seda edasi anda enam-vähem kõige selles leiduva hea ja halvaga. On juba tähelepandav saavutus, kui vanema põlve edustaja tol ajal püsis diskrediteerumata võrdlemisi vabastiilsena nii subtiilse töö peaaegu sõnasõnalises edasiandes kui „Hamlet”, ning leidub kohti, mis rahuldavad ka praegu veel, vähemalt võrreldes sellega, mida töö etendaja „Estoonia” harjunud publikule pakkuma. Ophelia surm, isegi monoloog „Olla või mitte olla”, esimese stseeni ridu katkestavate pauside dispositsioon, blankvärsi intelligentne rütmistus ja veel palju muud head sunnivad tööle tunnustust andma kehvast sõnavarast ja praegu muidugi juba abituna tunduvast süntaksist hoolimata. Asjale on omistatud palju hoolt ja hea hulk kultuuri ja võimist, nii et ka praegu ei tundu see teos laval veel absoluutselt võimatuna, kuigi soo­viksime vanast tekstist üht-teist ülevõtvat uut tõlget. Lõpuks jääb Shakespeare’i sulavus, elavus ja energia Tombachil ikkagi kätte saamata, milles osalt muidugi on süüdi tema aeg. Kuid vapra ja tunnulise pioneerina väärib ta auandvat meelespidamist. Väga komplitseeritud teose tõlgitse­misel on ta saavutanud tähelepandavad tagajärjed, kuigi ta jälgib õige vähe Shakespeare’i „murtud joont”, kaotades närvitsused ja tujukad mänglused.

     

3

Enam kui Tombach-Kaljuvallal arvaks õieti olevat eeldusi Shakes­peare’i tõlkimiseks Anna Haaval. Luuletajana, kelle värssides rohkesti erkust ja lüürilist meeleolu, näib ta meie vanema põlve kirjanikest üks kõige sobivam Shakespeare’i edasiandjaks – vähemalt selle Shakespeare’i külje, milles lüürika ja muretu fantastika liituvad meeldivaiks helevusiks, üllatust üllatuse järele toovaiks ja kõike seda siiski pehme meeleoluloori alla mähkivaiks nägemusiks. Anna Haava mägedevaheliste järvede kangastused, ta ehapaistel leegitsevad veepeeglid, ta romantika ja romantikaga vahelduv nali on kõik sugemed, millede ühinemisest võiks saada „Suveöö unenäo” tõlki­miseks kohase stiilidispositsiooni. Võiks – kui Shakespeare’il peale ülalmai­nitud omaduste ei leiduks kõige romantilisemaiski teoseis veel muid, ja kui Anna Haaval eelloteldud meeleolukvaliteedid alati esineksid kõige värskemal ja stiilikindlamal kujul. Kuid mägedevahelise järvmaastiku värvid Haaval on siiski võrdlemisi monotoonsed – küllaldased ühe ilusa luuletuse loomi­seks, teatavate väikeste lisandustega piisavad isegi kahele, kuid kindlasti liiga vähenõudlikud baroki käärimisi läbiteinud Shakespeare’i laadi tabami­seks. Shakespeare’i „Suveöö unenäost” võivad rõõmu tunda lapsed, on isegi kujuteldav, et selle võiks mõnukalt ümber luuletada lastenäidendiks, kuid iseenesest ei ole ta seda veel mitte – selles on nüansse, mida ei oska jälgida isegi väga terase lapse silm, ja selle kunst on põimunud liig suurest kiirestikust, et olla saavutatav lihtsameelse rahvaluulelise lüürika stiilivahenditega. Anna Haava tõlkevõimete eelmised näited olid tõestanud, et temal õnnestus kinni püüda Heine meeleolusid, kuid et ka siin kaduma see väike, Heinel alati tagapõhjas püsiv erksussäde, mis kõige anduvama ja tundelisema laulu tooni siiski paneb midagi, mille tõttu lugeja ei üllatuks, kui laad järsku kalduks kõige salvavamasse irooniasse või sarkasmi. Haava laad on lihtsam ja otsekohesem kui Heine oma, ta rütmilisedki võtted ühetoonilisemad, ta riimid vaesemad. Siiski peaaegu unustad selle, lugedes „Kevlaari palverännu” eestikeelset edasiannet. Selle hardusse on Haava pannud enese kõige täiega, kuigi käib kaasas teatav ülitundelisus, teatav kergelt sentimentalismi meeletuletav joon, mis on Heinele võõram. Ometi jääb tõlkija stiil siin õigegi sümpaatseks.

Kahjuks on Haava hilisemad luuletused vers-libre’ist tuletanud kal­duvuse amorfsusse, plastika peaaegu täielisse puudumisse, mis vähendab ta niikuinii mitte väga suurt stiilidistsipliini, mille enne teataval määral peale sundisid kas või kindlad stroofivormidki. Uus luule on hävitanud Haava vagusa stiilimaailma, tuues sesse liiga palju pretensioone. Ei tohi sellejuures eitada paiguti tõesti mõjuvalt esinevat satiiri luule­taja viimastes kogudes – kuid satiir mõjub seal pääasjalikult innu tõttu, millega see esitatud, mitte stiilivõimete tähelepandava avardumise taga­järjel. See kõik ei ole intellektuaalne, vaid on tundeline. Ja nii tüüpiliselt intuitiivne ja inspiratsioonist jõudu ammutav kui Shakespeare ongi, ei piirdu ta siiski sellega, vaid ta intellekt heidab mõistetega palli, rõõmustades loogilise ja esteetilise kokkutuiskamisel saabuvast vikerkaaritamisest. Kord kärmas mõttemäng, siis kirgas pilt – mõlemad mõnikord nii segi, et võib-olla luuletajal endalgi oli raske neid lahti harutada -, nii rändab lugejast või kuulajast mööda Shakespeare’i tujukas, sageli pea­aegu täieliselt ootamatusel põhjenev kujutluste kombinatsioon.

Sarnane on ehk üldjoontes peaerivus Haava ja Shakespeare’i „roman­tika” vahel – viimasel tagapõhjaks eliisabetlaste stiiliküllane, värvhelendav, liikuv ja rõõmus maailm, esimesel kõigest ta värskest opositsioonist hoo­limata vaimse vormi andjaks ikkagi baltisaksa õhustik, mida täiendab saksa luule peaaegu kõige taltsama ajajärgu teoste tundmine. Nii tahaks oletada, arvestades seda, et Haava vist oli kogu aeg kokkupuutes kaas­aegse saksakeelse kirjanduse peavooludega (mõistes sõna „kaasaegne” võrdlemisi relatiivselt, Balti mail tookord paratamatu viie- kuni kümne­aastase hiljaksjäämisega). Kuid peale selle tuleb muidugi arvesse mõlemail tarvitada olevate keeleliste abinõude suur vahe. Haava on pärit ajast, mil me luulekeele ümberlooming polnud veel alanud ja mil üldiselt valitsevasse kaosesse piskugi selgejoonelisuse toomine oli suur teene, nii et ei saanud olla juttugi üleolevast „romantilisest irooniast” stiililisel aial. Ei osatud veel olla meelega karm ja kohmakas, vaid kui oldi seda, siis tõelise abituse tõttu. Ning ei või öelda, et Haava hiljem oleks suutnud vabaneda neist puudustest – sama vähe kui näiteks Ernst Enno suutis maha raputada kammitsad, mis ta õige lennukale fantaasiale tegid vaba ümbertiiblemise võimatuks. Tulemuseks ongi siis Haava tõlkekatse osa­line nurjumine – sellest hoolimata, et leidub jooni, mis näitavad, et ees­tindaja oli aru saanud tarbest avardada seniseid stiilipiire. Kindla vormimisvõime puudumine lämmatas huvitavad mõtteeod, ehkki tuleb tunnustada püüdu anda keelele mitmekesisust ja värvi.

Enda loomulikku stiili, mis ei ole sugugi barokk, püüdis Haava selles tõlkes ümber ehitada Shakespeare’ile vastavaks barokilaadseks – ülesanne, mis nõuab kas väga suurt teadlikku vormivalitsust või äärmiselt elavat instinktiivset süttimisvõimet endale võõra ilusuuna puhul. Tuleb möönda, et Haaval näib silmapaistval määral olevat viimast, ja paistab, et suur osa selle eestinduse parimaid omadusi tuleb sellest, kuigi tal kindlasti on ka üsna meelega ettevõetud uuendusi, mis juhivad samasse sihti. On palju sugemeid, mille kohasel kombineerimisel oleks võidud saada midagi algu­pärandile õige lähedast. Nii näiteks võib tunnistada, et Haava liitsõnad on mõnikord õige õnnelikud ja värsked, kuigi ei saa väita, et neid leiduks ainult seal, kus Shakespeare neid tarvitab, või kas või ainult peamiselt seal. Tõlkija on leidnud, et see stiilivahend võib olla suggestiivne ja huvitav, ja kasutab leidust iseseisvaltki, tugemata ingliskeelsele origi­naalile – võte, mida ei taha laita, kui tulemused on tõesti väga posi­tiivsed. Sagedasti võib kahelda muude neologismide üldväärtuses, olgu küll nendegi seas kujukaid ja paljuväljendavaid vorme. Toon näite:

    Hermia :  Mu pilvispilgu ees ta püsib vaikselt.

    Helena: Oh, et mu naeratus nii mõjuks kõikselt.

Ma ei taha käesoleval juhul pikemalt peatuda tõlkevigadel, kuigi algupärandi „still” ei tähenda „vaikne”, vaid on väga tavaline ingliskeelne sõna, tähenduses „ikka veel, veel”. Muidugi hävib selle vea tõttu üldine mõte, sest oletatavasti, ja vastavalt järgnevaile värssidele, peaks armastaja suhtumine olema hoopis midagi muud kui vaikne. Kui oleks suudetud hoiduda sellest sõnast, oleks olnud tarbetu ka järgmises reas riimi pärast tuletatud väljendus „kõikselt”, mis ei ole küllalt ilmekas ega vasta inglise keelele, (ärgu siiski oletatagu, et tõlkes tuleb nõuda täit sõnasõna­lisust). Omaette võetuna aga on esimese värsi mõju õige ilus, sõna „pilvispilk” on isegi köitvam kui inglise „frown”, ja selle kontrast armas­taja arvatava vagase alandlikkusega täielises kooskõlas Haava varasema luule laadiga, pealegi mitte selle halvima esinemismoega. „Ujuvil”, „unemisi”, „tusendama” (?) ja veel palju muud tõestab, et tõlkija oskab hin­nata sõnade kõla ja tuletada õige eestipäraseid uudisvorme. Neist võiks isegi kokku seada registri ja suure osa neid sihikindlalt tarvitusele võtta. Kahtlen kõigele vaatamata siiski sarnaste omapärasuste elujõus kui käänamisviis „kaunis: kaunida” (mis leidub kõrvuti tavalisega) ja n- ja s- ines­siivi kõrvuti kasutamine olenevuses sellest, mida nõuab riim (vt. mõlemad lhk. 12). Sellevast u on koomilistes osades üsna meelepärane leida gro­teske sõnakujusid.

Kõigepealt sõnastuses näibki tõlkija püüdvat baroki poole. Kahjuks ülehindab ta siiski baroki stiilivabadust, või leiab seda Shakespeare’il rohkem kui tal seda tegelikult on. Kõige halvemini mõjub see värsimõõdus, mis mõnigikord läheneb kardetavalt kaosele. See autori varasema ea komöödia on katkestamata ridade poolest veel õige rikas, rikkam kui tõlge, ja rütm on hoogne ja sorav. Eesti keeles leidub mõnikord teatavat elavust ja intensiivsust, kuid rütm ei kisu edasi, ning juhtub värsse, mis riivavad otse valusalt. Paluksin näiteks analüseerida järgmisi blankvärsse:

                                                          Pea

    Veel aru; ning siis noorkuuks – minu ja

    Mu mõrsja pulmadeks, mil lepingu

    Me loome igaveseks – valmistu kas

    Surma – kui tõrgud isa sõna kuulmast –

    Võta Demetrius oma kaasaks,

    Või tõota Diaana altaril

    Vaiküksildust ja neitsikarsket elu.

Andestatav oleks ehk mõne muu luuletaja sellelaadne eestindamine, kuid Shakespeare’i elulisele, laulvale nooreea värsile teeb see küll lõpu peale. Kahjuks ei ole see koht just erandlik, kuigi täpselt sama konar­usi ei leidu väga palju. Tundub, et Haava liialdab stiililaadi, mida taotleb – kui meetrum ei ole siin puudulik vastu tõlkija enese tahtmist. Eitamata mõnigikord leiduvat värskust selles tõlkes, tuleb jääda väite juure, et siin suurt luulet on püütud edasi anda liig ebarahuldavalt organi­seeritud vormiga. Värvi on siin hoopis rohkem kui eestikeelses „Hamletis”, kuid hoopis rohkem ka ebatäpsusi ja stiilist väljasattumisi. Eks­perimendina on see muidugi tänuväärt töö, ja tulevased Shakespeare’i tõlkijad võivad sellest mõndagi õppida, kui neil leidub küllalt kriitikat ja valimisvõimet ja kui nad peavad meeles, et siin on siiski tegemist pisut kodukitsastes oludes kasvanud, kuigi omamoodi ehtsa luulelaadiga, kuna Shakespeare’i omas mängleb renessansi õukondade rikas ja ele­gantne kultuur.

  

4

Vahvalt ja mõjuvalt on endal stiilimütsi kuklasse lükanud Mihkel Jürna, kui ta kirjutab proosat. Ja ta ei tee seda rumalas tuhinas. Algu­päraste keelevormide taga tundub algupärast suhtumist. Ta vaatleb ja puurdub avasilmi ja lõikemeeli tema ees olevasse, „er sinniert”, nagu ütleksid sakslased. Lühike lause järgneb lühikesele lausele, kõik teravad, täpsed, reljeefsed – igaüks neist lähtekoht, millest Jürna val­mistub kaevuma psüühilise maakera südasoppi. Talt pudeneb ütlusi nagu juhtumisi, aga kild killu kõrval annab huvitava mosaiigi, mis ei ole ise õieti veel midagi, kuid mille taga viirastub hoopis paremat. Oletame, et Jürna ainetemaailm on veidi haiglane, ta laad tardunud, ta dispositsi­oonid mõnikord nähtavasti halvad, kuid füüsilise maailma terav tunneta­mine hingelise kõrval võib ta hädast välja aidata. Mingi erinurkne huumor, mis on võib-olla kibe, võib välja viia kõige meelt mahalöövamaist pessi­mismi urgastest.   Lõpuks – mis ongi see maailm muud kui mäng.

Jürna pole minu teada avaldanud värsse. Pealegi oli ta aastat kolm tagasi nii absoluutselt Tuglase edasiistandis veel nõrgale tüvele, et tol ajal ei võinud olla kindel selles, et ta tööd kõik saavad isikupärase helgi. See oligi aeg, mil ta otsustas tõlkida Shakespeare’i „Kuningas Leari”. Kujuteldagu, mis see tähendab. Ei ole vist Shakespeare’il teist nii tüüpiliselt geniaalset teost kui „Lear”. See on üks neist, mille jaoks on tarvis tunda Eliisabeti-aegse keele salakäände – nagu ju mui­dugi üldse Shakespeare’i tõlkimiseks, kuid „Leari” vanasõnad jne. teevad selle tarbe võib-olla veelgi suuremaks. Ning isegi kui olla heatahtlik, tuleb ikkagi Shakespeare’i tõlkijalt nõuda, et ta oskaks õige tublil määral kas või kaasaegsetki inglise keelt. Jürna tõlge ongi siis jõudnud nii kaugele, et praegu tal võib peaaegu oletada head inglise keele oskust. Kuid on mõttetu lähemalt puudutada neid valusaid probleeme.

Teine küsimus on eesti keeie oskus. Jürna kohta öelda, et ta ei oskaks eesti keelt – näib lausa meeletus. Ma ei mõtle eesti keele oskuse all filoloogiat egu kipu väitma, mis paremal juhul tundub kahtlane. Lükkan süü teiste õlule, kes ammu avalikult teada või vähemalt mõista annud, et nad on valmis seda kandma. Nii isikupärasel noormehel kui Jürna on raske oma stiili muutma hakata mingisuguste direktor Baueri ministriksolu ajal määratud eeskirjade põhjal, ning kui ta selle teeb, järgneb paratamatult murdumine. Õieti on ju nüüdsel vaimu rasvu­mise ajal nii, et vähk on ihaldatav loom intellektuaalse kvietismi gurmaanidele, kes ise jäljendavad vaimsel alal selle eluka liikumissuunda. Ja noormehed peavad tegema sedasama. Püüan siin hoiduda isiklikkudest haavamistest ega nimeta sellepärast ühtki nime. Ei ole soovi rikkuda vahe­kordi. Jürna peab ära kannatama, mis suurel määral käib hoopis teiste pihta. Jürna ei istu kõrgel kohal ega ole sellepärast kardetav.

Nii siis, härra Jürna, kõigepealt see ametlikult poolt nii tühiseks naerdud ja nii tõsiseks peetav partitsiipide küsimus. See ragisev probleem: „-tatud, -tet, -tat või -tud?” Raginast, mis need häälikud teevad nii kokkuasetatuna isegi paberil ja proosas, võib juba oletada, et nad luule­tuse deklameerimisel ei jää hääletuks ja et neile sellepärast tuleb omistada teataval määral tähelepanu. Kas „visat” või „visatud”, kas „vastutatud” või „vastutet” või koguni „vastutud”, või, nagu minule hiljuti ette pandi, „vastutat”? Kõik see on väga tähtis luulekeele lugejale või kuulajale, ja proosakõnedeski haavab tavaline keel, mida siin suurest laiskusest veel kirjutan. Aga kui asi puutub Shakespeare’i tõlkimisse, siis on lugu hoopis halb, sest inglise keele lühiduse kõrval võib me keele venivus tunduda koomilisena ja tüütuna, millisest veast tõlkija kahjuks sagedasti pole suutnudki hoiduda. Koomilisuse tipp on muidugi, kui loeme taltsakest lauset Shakespeare’i ränkuse asemel ja mõistame seetõttu konteksti hoopis valesti.   Lugege lhk. 27:

    Et sünnitada terve pere lapsi,

    kes soetud une, virgumise vahel!

See on kahtlemata sugemiseks halb aeg – „soetet” oleks aga olnud lubamatu. Ei tea ka öelda, et oleks sümpaatiat sarnaste vormide vastu kui „süü’stud” lhk. 58 ja „põlgtud” lhk. 74. „Purskvad” (lhk. 43) on samuti sõnakuju, mis keset muidu võrdlemisi vabalt ja konventsionaalselt voolavat kohta riivab hullusti. Ning kõigepealt see stiilituse patt, et samas reas leidub „leotud” ja „uputatud” (lhk. 74)! Ka lühendatud moodsaid lõppe esineb – apostrooofiga, selle kõrval aga nii „moodsaid” konstruktsioone kui „Ta saadetud on leidlikkudest meestest” (lhk. 71). Ja mis eriti halb ja suurel määral pikkade lõppude tulemus, on sagedasti lohisema jääv rütm, mida lugedes võib jääda tukkuma. Ma ei väida, et ei ole pare­maid kohti. Iseloomustavalt Jürna kohta leidub neid eriti seal, kus luuletaja tarvitab tüsedat keelt ja absoluutselt loobub konventsionaalsusest. Seal ei haava siis küll teinekord kõige barbaarsemadki keelevormid. Leari vanded ja sõimlused mõjuvad ehtsalt, rütmi katkemine on seal mõnikord imponeeriv, näiteks:

    Te, tuuled, puhuge täis oma põski!

    Märatsege, hulluge !  Veed, valluge,

    Te, marud, pilvekosed lahti. . . .’

    Söönd  magu, jõrra ! rögise, tuli!  sorise, vihm;

    Välk, pikne, tuul,  vihm pole inimtütred . ..

Siin on Jürnal soliidset lahmakust ja tormitsustki küllaldasel määral. Ta töö ei rahulda üldiselt, kuid paiguti elab see siiski, ja on õnn, et Jürna sai kätte „Leari”, kus ta „jõhkrail” iseloomueeldusil hea mänguala käepärast, selle asemel et tõlkida midagi pehmelt artistlikku. Muidugi leidub tal palju ebamääraseid kohti, millest tundub, et need oleksid selgemad, kui algu­pärandist oleks täiel määral aru saadud.

  

5

Ja lõpuks lühidalt veel Mihkel Reimani äsjailmunud „Veneetsia kaupmehe” tõlkest, mis omal ajal juba „Vanemuises” esinenud, kuigi teist­sugusel kujul. Selle väljaande kaanepilt on nii karjuv, et isegi Sherlock Holmes, kes ju vist sagedasti imetelnud oma portreede ilu, kohkuks seda nähes hästikasvatatud, haritud ja maitseka inglasena. Kuid meil on nähta­vasti vapramad südamed. Meie lõvidemaal läheb kõik teisiti. Kavatsesin selle raamatu saata ühele enda tuttavale Londonis, kuid kaanepildi pärast ei saa. Olen isamaalane ega soovi Eestit blameerida.

Hoopis vähem blameerib meid küll tõlge, kuid seda ei saaks inglane lugeda. Reiman on soravalt ja harilikult õige osavasti ning – mis on meie maal suur voorus! – üldiselt hea arusaamisega algupärandist edasi annud selle lürismi ja kurja traagika vahel hüpleva teose. Tõlge oli algupäraselt määratud teatrile, kus teatrimeeste avaramad vaated lubasid keelt tarvitada kõlavalt ja vabalt, kartmata praegusi „tabu’ks” kuulu­tatud iseäraldusi, mis annavad stiilile liikuvust ja hoogu. Peapõhjus kiiduks on, et tõlge on intelligentne. Ma ei saa öelda, et see igakord jõuaks Shakespeare’ile järgi, pean isegi väitma (muidugi enda sisetunde põhjal), et Shakespeare’i virtuooslikkusest saab aimu ainult paiguti, kuid värskus ei puudu, kontuurid on selged, suur publik võib asjaga esialgselt tutvuda. „Othello” soovitaksin küll algupärandi stiili täpsemalt jäljendavana edasi anda, ja võib-olla peaks Reiman ise käesolevagi töö tulevikus võtma põhjalikult revideerida, kuid tal ei olnud midagi parata – mõningad asutised Tartus ei ole veel tõestanud, et nad kannatavad iga vaba stiili- ja vist ka vaimupuhangut. Eesti Kirjanduse Seltsi ülesanded on auväärt ja seltsile tuleks soovida jõudu tööle, kuid see peaks revideerima omad põhimõtted ja igakülgselt kasvatama rahvast, mitte ise laskuma rahva naiivsuse tasapinnani, mis tundub kogu maailma suurkirjanduse ümbermoondamisest koolikirjanduseks. Oleksid Dante, Shakespeare, Anatole France ja Voltaire seda teadnud! Voltaire! Oleks meil ometi tarvitada Voltaire’i sulg.

Ikka veel võib Lorenzo ja Jessicaga unistada ka Reimani tõlkes, ikka veel kriiskab üsna vapustavalt Shylocki hääl, kellelt varastati ta tütar ja varastati tukatid – kumb kummast kallim? Terve inimelu hävitatud – kumma kaotuse tõttu ? Elu on tööl veel sees, kuigi sõnastik on muidugi kehvunud, kuna „hetk” ja „kummaline” näivad teatavaile ringkonnile liig moodsad sõnad, kaugemaleminevalt kõnelemata. Korratusi leidub selleski tõlkes, tõlkija peab tegema veel palju tööd, ennekui val­mistab tõesti püsivad eestindused – kuid ta on noor, ja käesolev on ta esiktöö värssides ning sarnasena õnnestunud.

Ei taha enam detailselt formuleerida Shakespeare’i tõlgitsemise peapuudusi ega peatarbeid meil. Meil on seda luuletajat tarvis, kuid kultuurses, rikkas, painduvas, julges ja ebaväikekodanlikus keeles, mitte ümberiehtuna lastele. Jääme ootama momenti, mil praegused ebakultuursused sel alal tun­duvad ainult kaugelt ja nõrgalt, kuigi vihaselt sakitsevate „põuavälkudena”.

Ants Oras.

Loomingust nr. 7/1927