Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

nton Hansen-Tammsaare on jõudnud kuuekümne eluaas­tani – see on kaunis pikk tee. Selle kestes on elatud üle kaks revolutsiooni ja rida pinevaid võitlusaastaid. Tamm­saare on tunnustatud eesti kirjanduse suurmeistriks, tema töid on tõlgitud võõrkeeltesse, tema tööde üle on ilmu­nud iseseisvaid esseid ja uurimusi, tema on eestlane, kellele juba elu­ajal on püstitatud ausammas, ja ometi tema elust, neist tingimusist ja oludest, milles on sündinud tema looming, ei tea me midagi nimetamis­väärset; eluloolised teatmed temast on surutud vaid kolmele-neljale leheküljele. Tuntakse ainult Tammsaare loomingut, mitte kuigi palju Hanseni isikut.

Tammsaare on vaikust, üksindust ja eraklikku elu armastav kirjanik-mõtleja, kes liigub ainult kõige kitsamas sõprusringis. Kõige selle juures ei või teda pidada eluvõõraks, elust võõrdunuks; otse vastupidi, radikaalse maailmavaatega mõtlejana ja võitlejana oma tõekspidamiste eest on ta alati elulähedane. Tema ainsaks relvaks on teritatud sulg, teised võitlusvahendid on talle võõrad.

Olgu alljärgnevad põgusad jooned juubelipäevaks tagasihoidli­kuks lisandiks kirjaniku eluloole.

   

1

Tammsaare omandas keskhariduse H. Treffneri eragümnaasiumis, võideldes nagu tollal enamik selle kooli eestlastest kasvandikke majanduslikkude raskustega. 1903. a. kevadel oli ta nii kaugel, et võis minna küpsuseksamile. Eksamid õiendas ta Narva gümnaasiumi juu­res aprilli ja mai kuus, ning sai 28. mail 1903. a. gümnaasiumi lõpu­tunnistuse (nr. 452).

Gümnaasium oli küll lõpetatud, kuid majanduslikud võimalused ei lubanud mõelda edasiõppimisele ülikoolis. Neljaks õppeaastaks peab ta oma haridustee katkestama, et teenida igapäevast leiba ajakir­janikuna. Alles kahekümne üheksa aastase mehena avaneb tal võima­lus õpinguid ülikoolis jätkata. Ka nüüd ei olnud see võimalik muidu kui pidi selleks tegema laenu. 1907. a. sügisel jätab ta maha aja­kirjaniku kutse ja asub Tartu. Elu Tallinnas ei olnud talle enam kuigi meeldiv, sest ta oli politsei poolt alaliselt jälitav, mitte kui mõni revolutsionäär, vaid kui lihtne radikaalse ajalehe toimetuse liige.

25. augustil (kõik kuupäevad on märgitud v. k. j.) esitab ta Tartu keiserliku ülikooli rektorile palve, et teda vastu võetaks õigusteadus­konna vabakuulajaks üliõpilase õigustega (ERKA: ÜA, A. Hansen, kantselei toimik. 1908). Õiendanud gümnaasiumi küpsuseksami ilma klassiliste keelteta, ei saanud ta kohe astuda täieõiguslikuks üliõpila­seks. Vabakuulajaks olemine üliõpilase õigustega tähendas seda, et kui teatud aja jooksul õiendasid ära ladina keele eksami, siis võeti seni kuulatud semestrid arvesse.

Esimene semester vabakuulajana kulubki Tammsaarel peamiselt ladina keele õppimiseks. Ladina keelt oli ta õppinud juba Treffneri juures, aga jätnud selle rohke töö tõttu küpsuseksami ajal õienda­mata. 15. detsembril 1907 palub ta ülikooli rektorit saata tema tunnis­tused Tartu Aleksander I nimelise gümnaasiumi direktorile, kus ta tahab õiendada ladina keele eksamit. See õiendatud, võib Tammsaare immatrikuleeruda juba täieõigusliku üliõpilasena (1. veebr. 1908).

Tammsaare asub nüüd juba innuga õigusteaduslikkude ainete kuulamisele ja õppimisele.

Õppejõududest oli eriti sümpaatne ja üliõpilaste poolt armastatud mees vanahärra rektor Passek. Tema huumorimeelt õppis Tammsaare juba tundma esimesel kohtumisel, kui ta läks rektori poole nõu küsima mingi tunnistuse asjus, mis polnud kõigiti korras. Rektor ütles: „Teie hakkate õigusteadust õppima, see on hea, eks te seal siis õpi, kuidas tuleb seadusest mööda hiilida.”

Passek oskas oma loenguid rooma õigusest teha huvitavaks, üht­lasi oli tal pikkade aastate jooksul rooma seadused pähe kulunud, ja ta võis loenguil neid vääramatult peast tsiteerida.

Eriti huvitasid Tammsaaret majandusteaduse küsimused ja ta val­mistas prof. Miklaševskile ette poliitilises ökonoomias ja statistikas korraga. Peale loengute ja kavas ettenähtud raamatute luges ta veel rohkesti nende ainete kohta muud kirjandust palju laialdasemalt kui seda üliõpilased tavaliselt tegid . Eksamil peale paari küsimuse esita­mist tahtis professor teda kohe läbi kukutada ja käskis tulla teine kord. Tammsaare õiendas vastu: „Küsige mind veel, sest ma olen tõesti õppinud.” Professor andis järele, kuid hakkas nüüd sõna tõsi­ses mõttes „pinnima”. Üle tunniajalise küsimise järel oli siiski selge, et Tammsaare teadis hästi ja ta sai mõlema aine eest kõrgeima hinde.

Õppemaksu tuli tol ajal maksta 20 rubla semestris, kuid juba tei­sel õppeaastal on Tammsaare maksust vabastatud. Õppemaksust vabastamise juures oli tingimuseks, et vähemalt pooled eksameist pidid olema õiendatud viiele.

Peale majanduslikkude ainete tundis Tammsaare erilist huvi aja­looliste ainete vastu, aineid aga, mis teda ei huvitanud, õppis ta ainult niipalju, kui seda nõuti eksamil läbisaamiseks.

Peale õigusteaduslikkude ainete on märgitud õpperaamatusse, et Tammsaare kuulanud inglise ja prantsuse keelt. Peale selle käis ta ka füüsika ja matemaatika loenguil.

Peale õigusteaduslikkude ainete tuli õiendada veel eksam saksa keeles. Eksamil nõuti saksa keelt niipalju, et võis teaduslikke töid lugeda ja neist aru saada. Selle eksami õiendamine ei nõudnud temalt mingit vaeva. Eksamil küsiti temalt:

„Mida olete Goethest lugenud?”

„Kõik,” oli vastus.

„Kuidas on see võimalik?”

„See tähendab, kõik tema kogutud teosed.”

Rohkem temalt enam ei küsitud, viieks oli sellest küllalt (Teade A. H. Tammsaarelt).

Normaalse aja ülikoolis kuulanud, võib Tammsaare 31. märtsil 1911 välja võtta tunnistuse, et on kuulanud 8 semestrit, võtnud osa praktilistest töödest ja õiendanud ülikooli juures kõik nõutavad eksa­mid. Tollal kehtiva korra järgi tuli õiendada veel viis riigieksamit: tsiviilõiguses, -protsessis, kriminaalprotsessis, kaubandusõiguses ja rahvusvahelises õiguses. Riigieksamid tulid õiendada selleks määra­tud komisjoni ees. Need tahtis Tammsaare õiendada sama aasta keva­del. Ta sai aga õiendada ainult ühe riigieksami – tsiviilõiguse, sest ta haigestus raskelt ja pidi õpingud katkestama.

Erak, vaikust ja üksildust armastav on Tammsaare olnud noorus­aastaist peale. Juba Treffneri juures õppides oli ta kinnine, endasse süvenenud. Gustav Suits kutsus teda Kiirte ümber koondunud noorte ringi, Tammsaare aga ei läinud, andis ainult kaastööd (vt. Looming, 1928, lk. 48). Väikese erandi moodustab siiski Tammsaare üliõpilas­aeg: neil aastail võttis ta päris elavalt ja aktiivselt osa Eesti Üliõpi­laste Selts „Ühenduse” elust ja tegevusest.

Tammsaare ülikooli tuleku ajal oli eesti üliõpilaselu koondatud kahe organisatsiooni, Eesti Üliõpilaste Seltsi ja E. Ü. S. „Ühenduse” ümber. Viimane tekkis 1906. a. radikaalsete üliõpilaste koondumisest, kes ei leppinud E. Ü. S.-is tollal valitseva pastorliku vaimu ja osalt korporantidelt laenatud seltsi sisekorraga, ning kes juba sajandi vahe­tusel olid illegaalselt töötanud.

Seltsi asutajaliige H. Palvadre tähendab asutamise kohta: „Arvati hädatarvilikuks luua uus eesti üliõpilaste koondis, mis edustaks ja toetaks radikaalsemat voolu, suhtuks sõbralikult 1905. a. liikumisse ja looks radikaalse maailmavaatega avalikke tegelasi. Uue seltsi ümber kavatseti koondada toetajate liikmete kujul kõiki vanemaid radikaalse ilmavaatega tegelasi, hoolimata sellest, kas nad ülikoolis on käinud või mitte.

Väljaspool akadeemilist peret saadeti kutsed „Ühenduse” toeta­jaks liikmeks astumiseks muuseas E. Vildele, M. Martnale, P. Speekile, Ants Laipman-Laikmaale ja A. H. Tammsaarele.”

Üleskutsele vastab Tammsaare Tallinnast 3. aprillil 1907. a. järg­miselt (EÜS ÜA.  Sissetulnud kirjad 1907-1910 nr. 3):

„Kõrgeste auustatud „ühendus”! Teile kaasa tundes, arvan ma siiski kohasemaks enne ennast millegagi kohustada, kui ma asjaga lähemalt tuttavaks olen saanud. Et mul selleks mitte väga kauges tulevikus loodetavasti täielik võimalus saab olema, siis vabandate ehk mind, kui ma praegusel silmapilgul Teie toetamiseks otsekoheseid sammu­sid ei astu.

Aupaklikult                 

A. Hansen.”    

Nagu sellest kirjast nähtub, oli Tammsaarel 1907. a. alul juba kin­del kavatsus esimesel võimalusel ülikooli astuda. 1907. a. sügissemest­ril ülikooli vabakuulajaks tulles astuski ta samal ajal ka EÜS „Ühen­duse” liikmeks. „Ühenduse” asutamisele järgnenud ajal oli liikmete vahel üheks sagedasemaks vaidluse küsimuseks: millise maailmavaa­tega liikmeid seltsi vastu võtta? Millistele seisukohtadele jõuti, seda meenutab hiljem üks asutaja liige ja esimene esimees dr. vet. A. Arras:

„Meile kõigile oli selge, et „ühendus” peab pahempoolse ilmavaatega üli­õpilaste koondis olema, kuid mõtted läksid lahku ainult kui kaugele paremale poole võib ta ulatada? Ühelt poolt, kui ma ei eksi, olid Palvadre, kadunud Paul Samon jt. selle poolt, et „ühendusse” ainult õigeusklikke marksiste vastu võtta, kuna mina soovitasin nõudmist üles seada, et meie seltsi liikmed peavad pooldama vähemalt radikaalsotsialistlikku ilmavaadet. Vahete-vahel olid vaidlused nii elavad ja ägedad, et kahtlus tekkis ühise aluse leidmiseks, kuid lõppeks ühineti siiski laiemal alusel. Kui ma nüüd püüan seda tagant järele formuleerida, milles „Ühendus” teistest üliõpilaste organisatsioonidest pidi lahku minema, siis oli:

1)    maailmavaade, mis pidi vähemalt radikaalsotsialistlik olema.

2) „ühenduse” liikmed pidid ennast arendama vabas vaimus, olles vaba igasugustest tagasikiskuvatest traditsioonidest;

3) ennast peale oma eriala ka põhjalikult harima ühiskondlistes ja filo­soofilistes küsimustes, et ette valmistada endid rahvuspoliitiliseks kasvatus­tööks ja töötavate kihtide huvide kaitseks kapitali rõhumise vastu;

4) „Ühendus” pidi vaba olema joomisest, millepärast ka „Ühenduse” ruu­mides alkoholi tarvitamine keelatud oli.”

(EÜS ÜA: A. Arras J. Jansile 1926 – kiri EÜS “Ühenduse” aja­loo jaoks).

A. Palvadre mälestuste järgi „ei tahetud seltsi asetada ühegi polii­tilise partei platvormile, kuid ühtlasi kardeti, et ilma igasuguse kit­senduseta liikmete poliitilise meelsuse kohta seltsi koosseis võib kujuneda niisuguseks, mis ei võimalda seatud sihtide saavutamist. Viimaks lepiti kokku, et uue koondise liikmed peavad poliitiliselt seisma pahemal pool eduerakonda (tookord ainuke legaalne poliitiline partei Eestis) ja sõbralikult suhtuma sotsialistlikku ilmavaatesse.” Seega EÜS „Ühendus” erines täielikult saksa korporatsioonidest ja EÜS-st, nii oma vaimult kui sisekorralt.

Kuna Tammsaare õppis viis aastat Treffneri eragümnaasiumis ja astus ülikooli täiesti küpse noormehena, siis võib uskuda, et ta pidi tundma Tartu üliõpilaselu ja organisatsioonides valitsevat vaimu, ning et tema astumine EÜS. „Ühendusse” ei sündinud mitte juhusli­kult ega ebateadlikult. Tollal EÜS. „Ühenduses” valitsenud vaimu ja ideede ringist tuleb ka otsida üliõpilase Tammsaare tõekspidamise ja maailmavaate kujunemise piirjooni.

Radikaalne vaim oli tollal Tartu üliõpilaskonnas võrdlemisi mõõ­duandev. 1907. a. Tartu üliõpilaste seas korraldatud ankeedi tulemusi avaldades nimetab vene tagurlik ajaleht Russkaja Semi ja neid „koledateks arvudeks”. Nimelt küsimusele: Kas teie tunnistate isikliku Jumala olemasolu? on vastanud 65% eitavalt. „65% on ateistid!” õhkab R. Semlja. Ning veel hullem, neist ateistidest on 54% endised seminaristid. Sotsiaaldemokraate oli tollal Tartu ülikoolis 66%. (Vt. Postimees, nr. 22, 1908).

Tammsaare ei võtnud „Ühenduse” elust osa küll mitte juhtiva isi­kuna, ta ei ole kuulunud kunagi juhatusse. Üldkoosolekul 5. veebr. 1909 seatakse ta üles  abiesimehe   kandidaadiks,  kuid   ta  keeldub (EÜS ÜA üldkoosoleku protokolli raamat 1907-1910). Küll on ta aga osa võtnud mitmesuguste toimkondade ja komisjonide tööst; peamiselt on ta olnud raamatukogu toimkonnas, kelle ülesandeks oli raamatukogu täiendamine ja valiku tegemine uute raamatute muret­semise suhtes, ja pidutoimkonnas. EÜS „Ühendus” korraldas tollal iga aasta ühe suurema segaeeskavaga peo kehvemate üliõpilaste toeta­miseks või oma raamatukogu täiendamiseks.

Seltsi üheks tähtsamaks ülesandeks oli referaatkoosolekute kor­raldamine. Olemasolevaist andmeist nähtub, et A. Hansen on kõnel­nud 4. märtsil 1908 teemal „Uuemad voolud kirjanduses”, 30. sept. „Tolstoist” ja 11. veebr. 1909 „Üliinimesest”. Seega on Tammsaare referaatide teemadeks olnud kirjanduslikud küsimused ja tema oli üheks tähtsamaks ideoloogiks, kelle kaudu ühenduslased viidi lähe­dasse kontakti Noor-Eesti liikumisega. Vähemalt kolmel korral on samal ajal kõneldud seltsis Tammsaare enese teoste üle. 1908 on pee­tud läbirääkimisõhtu Pikkade sammude üle, mille algatajaks oli J. Vilms. 1909 on A. Palvadre kõnelnud Noorte hingede üle ja 1911 G. Käppa teemal „Tammsaare töid”.

Oma tööde üle ei olevat Tammsaare seltsimeestega palju armasta­nud kõnelda. Kui mõned nooremad seltsimehed viinud jutu tema töö­dele ja hakanud küsima midagi selgituseks töödes esinevate ideede üle, siis kinnitanud ta kohe: „Uurige aga ise, uurige aga ise.” (Teade A. Reebenilt).

Kaasseltsimeeste mälestuste järgi on Tammsaare seltsis liikunud võrdlemisi sageli ja elavalt sõna võtnud üld- ja referaatkoosolekuil. Tema seisukohad olnud kindlad, reaalset olukorda hästi hindavad ning sageli taibukamad kui teistel (A. Reeben).

1910. a. seltsi noorliikmed R. Räägo ja A. Reeben mäletavad, et Tammsaare olnud üks sõbralikumaid vestlejaid noorliikmetega; tema kõnelnud alati usaldavas toonis ja olnud noorliikmete poolt eriti armastatud. R. Räägo peab tolleaegse „Ühenduse” puuduseks, et ei olevat pandud küllalt rõhku seltskondlikule kasvatusele ja käitumi­sele, puudunud „vanamehe” instituut. Sellest tulnud, et noorliikmed ja külalisõhtuil ka külalised jäetud üksinda; sellevastu aga Tammsaare ja Samuel Raudsepa ümber kogunenud eriti külalisõhtuil jutukas seltskondlik ring.

Tammsaare esines paaril-kolmel korral kõnega ka ühes illegaalses keskkooliõpilaste ringis. Kuulajad poisid ja tüdrukud olid talle võõ­rad, kes oli korraldajaks, seda ei tea Tammsaare täninigi. Temaga lepiti kokku teatud ajal ja kohal kohtamiseks ja siis viis teejuht Tammsaare noorte põrandaalusele koosolekule.

Tammsaare lähem tutvusringkond üliõpilasaastail piirdus peami­selt ühenduslastega, kellede koguarv noil aastail oli u. 40. Noor-Eesti juhtivate tegelastega ta lähemas sõpruses ja läbikäimises ei olnud. See polnudki võimalik, sest Fr. Tuglas oli maapaos ja G. Suits õppis Helsingis.

J. Aavikuga puutus Tammsaare üliõpilasaastail kokku vaid paaril juhul. Kord tulles „Taara” seltsist, selgitas Aavik Tammsaarele draama ja tragöödia vahet ja aastaid hiljem (Aavik ei õppinud Tar­tus) külastas ta Tammsaaret Jakobi tänaval väikeses katusealuses toas. Ainus Noor-Eesti tegelane, kellega Tammsaare tollal sageda­mini kokku puutus, oli B. Linde, kes on olnud lühemat aega ka ühenduslane, kuid sealt õige pea lahkunud.

G. Suitsuga on Tammsaare üliõpilasaastail kokku puutunud vaid korra. Sellest kohtamisest jutustab Tammsaare ise: „Üliõpilaspõlves jalutasime korra G. Suitsuga Toomemäel. Suits ütles: „Te võite küll õnnelik inimene olla, et nii üksi saate olla.” Inimene ei saa teisiti olla kui ta on loodud. See üksildus ei esine minu juures kunstliku joonena, vaid loomuliku tarbena.”   (Postimees nr. 28, 29. I 1928).

Juba tollal oli Tammsaarel kalduvus üksindusele ja eraklikule elule. Mujal peale ühenduslaste ringi liikunud ta vähe, sagedane küla­line olnud ta küll teatris, eriti aga kontsertidel. Tammsaare oli ise hea viiuldaja ja muusikast olnud ta alati huvitatud. Eriti mäletatakse seda ta viimasest ülikooliaastast. Seltsis oli uus klaver ostetud ja nüüd kujunes nagu tavaks, et õhtuti videviku ajal peale loenguid tul­dud seltsi kokku, kus siis keegi klaverit mänginud, kuna teised unis­tanud hämaras toas. Sagedasemaid ja paremaid klaverimängijaid olnud Voldemar Thomson, kuna üks alalisi videviku veetjaid olnud Tamm­saare. Nii kuulatud ja unistatud (Teated A. Reebenilt, A. H. Tamm­saarelt).

Viimastel üliõpilasaastatel olid Tammsaare lähemateks sõpra­deks ühenduslased arstiteaduse üliõpilane Samuel Raudsep ja õigus­teaduse üliõpilane Hans Martna.

Üliõpilasaastail Tammsaare elas koos Jaan Pehapiga alul Veski t. 45, Pehapi noorema venna Jaagu majas, siis Jakobi t. 8 (praeguses Karskusliidu majas G. Adolfi t. 18) katusealuses toas ja hiljem, kui Jaan Pehap nooremalt vennalt maja ära ostis, kolisid nad tagasi endi­sesse korterisse. Pehap oli Tammsaarest aastatelt vanem ja nad olid tutvunud Tallinnas Vaatleja toimetuses. Pea üheaegselt lahkusid nad ajalehe tööst ja Pehap asus tööle alul Tartus „Tivoli” kontori ja hiljem kinnistusjaoskonda.

Hää sõbrana oli Pehap Tammsaare üliõpilasaja korteri üüri võlgu usaldanud, mille Tammsaare alles aastaid hiljem sai ära tasuda.

Eriti esimesed üliõpilasaastad olid Tammsaarel majanduslikult rasked ja tal tuli teha laenugi. EÜS. „Ühenduse” juhatuse koosoleku protokollist (10. märtsil 1908) nähtub, et Bergmanni kapitalist saadud abiraha jaotatakse ära viie liikme vahel, kellede seas on ka Hansen ja Vilms. Ülikooli õpperahast sai Tammsaare jub kolmandal semestril vabaks, korteri üür jäi Pehapile võlgu ja ülejäänud kulude katteks jätkus avaldatud tööde eest saadud honorarist, samuti paaril aastal honorarile lisandunud auhindadest Eesti Kirjanduse Seltsilt.

  

3

Oma esimesed kirjanduslikud katsetused avaldas Tammsaare juba Treffneri koolipoisina. Kulus enne seitse aastat harjutamist ajalehe novellistina, kui tal ilmus esimene iseseisev raamat.

Töötades Tallinnas Sõnumete toimetuses ilmub tal ajalehes (nr. 49-63, 1907) novell Uurimisel ja vähe hiljem Rahaauk (nr. 68-86). Mõlemad tööd ilmuvad samal aastal äratõmmetena eriraamatuna. Autor, tundes nähtavasti oma võimeid kirjanduses, jätab askeldused ajakirjanduslikul kutsetöö alal, mis vabaks loominguks nii vähe aega jättis, lootes end üliõpilasaastail elatada vaba kirjanikuna.

Arvustus oli maaelu kirjeldava Rahaaugu tunnistanud ebaõnnes­tunuks. Nüüd üliõpilasaastail siirdub autor hoopis uude ainevalda – linnaelu, üliõpilaselu kirjeldamisele. Pea ilmubki Noor-Eesti kirjas­tusel (1908) tema esimene üliõpilaselu käsitlev psühholoogiline novell Pikad sammud. Tammsaare oli seni eemal seisnud Noor-Eesti liiku­misest, kuid G. Suitsu algatusel ja B. Linde tegelikul läbirääkimisel liitub ta üliõpilasena Noor-Eestiga; oli ta ju ka varem olnud Noor-Eesti eelsete Kiirte teekaaslane.

Pikad sammud oma aineala ja stiili uudsusega toob tolleaegsele kehvale proosapõllule midagi senitundmatut ja tekitab lugejaskonnas elavust. Pikemalt võtab arvustuseks sõna Aino Kallas (vt. Postimees nr. 22, 9. okt. 1908) ja tema lõpphinnang on:

„Tasane, sügav ja intim on see raamat. Alguspeatükis palub Heinrich Ottod, ta tarvitagu viiulit mängides sordini, hääle vähendajat. Niisuguse sordiniga on terve raamat kirjutatud. Kõige suuremgi hingeahastus ei ahvatle raamatu tegelasi tühja paatosele; omas kurbtuses on nad vait ja loomulikud; nad murduvad, ilma et me seda kildude kõlisemisena kuuleksime.

See raamat on üks neist kividest, millest Eesti kunstkirjandus oma maja ehitab.”

Teose kohta võtavad arvustuseks sõna veel E. Enno, J. Aavik, J. Jõgever jt. 15. veebruaril 1909 korraldatakse Tartus „Karskuse Sõb­ras” kirjandusõhtu, kus kõneleb Jüri Vilms Pikkadest sammudest. Osavõtt õhtust on nii elav, et suur osa kuulajaid jääb ukse taha. Otto ja Olga kujud leiavad Viimsi poolt teravat kriitikat. „Kõige rohkem kordaläinud kujuks tuleb Heinrichi lugeda.” Lõppkokkuvõttes ütleb Vilms: „Siiski tuleb seda juttu Eesti kirjanduse põllul üheks pare­maks lugeda.”

B. Linde vaidleb referendile vastu. Ta kaitseb Otto ja Olga kuju­sid. „Tunnistab ka, et Eesti keeles tõesti midagi paremat ei ole ilmu­nud, iseäranis keele poolest, kus Tammsaare isegi Mihkelsoni sentimentalsest romantismuse keelest kaugele on ette jõudnud.” (Posti­mees nr. 40, 41, 1909).

Just samal ajal asus ka Eesti Kirjanduse Selts ilukirjanduslik­kude teoste auhindamisele. 1908 ilmunud tööde auhindamise komis­jon, koosseisus K. Menning, A. Jürgenstein ja G. Suits, määrab: au­hinna 100 rubla Fr. Mihkelson-Tuglasele novellikogu Kahekesi eest; 70 rubla A. Hansen-Tammsaarele Pikkade sammude ja 30 rubla Villem Grünthali Laulude eest.

Järgneval aastal ilmub Tammsaarelt uus novell Noored hinged, kus ta jääb sama aine juurde, jätkates üliõpilaspsüühika eritelu.

Ka Noored hinged kutsuvad välja arvustajate rohke sõnavõtu ja Aino Kallas avaldab Postimehes (nr. 143, 30. juun. 1909). pikema, viieveerulise arvustuse, mis on võrdlemisi heatooniline. Otto Peterson aga Virulases (nr. 169, 30. juulil 1909) väidab, et ta kuidagi ei ole suut­nud teost läbi lugeda.  Arvustajale tunduvat Noored hinged kui vana­sarviku hunt, kellel olevat kõik nõutavad voorused ja osad olemas, puuduvat ainult üks tühine asi – hing.

E. Kirjanduse Seltsi auhindamise komisjon K. A. Hindrey, A. Jürgenstein, A. Kallas ja G. E. Luiga, hinnates 1909. a. toodangut, otsustab välja anda ainult ergutusauhinnad. Žürii tõstab esikohale Tammsaare Noored hinged – selle eest määrataksegi ergutusauhinnaks 100 rubla, teise koha pärib Juhan Liiv ja kolmanda J. Lintrop. Žürii auhindamise motiivid on järgmised: „Ehk küll see jutt toim­konna arvamise järele „Pikkadest sammudest” palju edasi ei vii, siiski on tema hoolega käsitatud stiili ja oma hingeteaduslise peensusega ometigi kõige parem töö läinud aastal”.   (E. Kirjandus 1910, lk. 91 j.).

1910. a. ilmub järjekordselt kolmas haritlasnovell Üle piiri. Aine kordumine leiab arvustajate poolt hukkamõistmist. Nii Aino Kallas tähendab: „Väikestes oludes elaval – iseäranis kunstnikul – on raske alati vaimlist värskust ja regeneratsiooni võimet alal hoida. Aga seda peab alal hoidma.” (Postimees nr. 293, 23. dets. 1910). Päris tüdinenud on A. Jürgenstein, kui ta ütleb arvustuse lõpus: „See ühe­külgne aine ja tema käsitamise viis, mida Tammsaare nüüd juba kol­mat korda hõõrub, läheb juba imaraks.”

Sellega lõpeb Tammsaare looming üliõpilasaastail ja raske haigus katkestab ta töövõime mitmeks ajaks.

Tammsaare kirjanikunimi sai tollal juba päris tuttavaks, tema novellidest ei kõneldud palju mitte ainult Tartus, vaid ka teistes lin­nades. 1909. a. kõneleb avalikul koosolekul Tallinnas J. Mändmets Pikkadest sammudest (Virulane nr. 52, 1909), ja Hugo Raudsepp esineb Eesti Kirjanduse Seltsi kirjanduskoosolekul 1911. a. 11. juunil Viljandis ja 20. juunil Pärnus referaadiga teemal: „Eesti noorsugu A. H. Tammsaare novellide valgusel” (Vt. ettekande tekst E. Kirjan­dus 1911, lk. 244 jj.).

Tammsaare esines tollal novellistina, piiratud aeg ei lubanud teda asuda suurema romaani kallale. Kuid juba keskkooli lõppklassis kavat­ses ta kirjutada mahukamat romaani (E. B. Leksikon, lk. 510). Kui ühenduslaste peres oldi kord suures vaimustuses Peter Altenbergi väikeste novellettide vastu ja arvati, et selline ongi see tõeline ja väär­tuslik kirjandus, siis seletanud Tammsaare kaasvõitlejaile, et kõik see on vaid ajutine meeleolutsemine, püsima jäävad ainult suurteosed (Teade A. Reebenilt).

Oma õpinguist hoolimata luges Tammsaare rohkesti maailmakir­janduse nii Dostojevskit, Hamsuni, Goethet jpt., ja püüdis olla kon­taktis kirjandusuudistega kodu- ja välismaal, nii palju kui neid Tartus oli saadaval.

Tammsaare oli selles juba varem teadlik, et temas pesitseb tiisi­kus, kuid 1911. a. varakevadel võttis haigus väga tõsise pöörde. Samal ajal paari kuu jooksul tuli õiendada viis riigieksamit – see nõudis pingutavat tööd. Olles õiendanud riigieksamitest tsiviilõiguse, muu­tus ta tervis tõsiselt ähvardavaks. Tal osutus raskeks mõtteid koguda, töötamine muutus raskeks. Et haiguse tõsiduse üle täit selgust saada, pöördus ta arstide poole. Tuleb jätta õpingud ja asuda hoolsale ravile, oli nende ühine otsus.

A. Palvadre mäletab, et ühel päeval tulnud Tammsaare tema poole ja öelnud: „Nüüd on kõik läbi, minu pea ei võta enam midagi kinni, olen tiisikuses, jätan kõik eksamid.” Alul võtnud sõbrad seda naljatusena, kuid peagi märganud, et asjal on tõsi taga. Kaaslased ei tead­nudki varem Tammsaare haigusest, kuna ta oma muresid teistele ei avaldanud. Ta katkestas eksamid, olgugi et ka teiste eksamite jaoks oli rohkesti tööd tehtud. Otsekohe sõitis ta Tartust ära Koitjärvele oma venna juurde.

Arstide soovitusel pidi ta sõitma Kaukaasiasse. Kust võtta aga sõiduks ja seal elamiseks raha, pealegi nii raske haiguse puhul, kes julgeks talle laenata?

Laenusaamise palvega pöördus ta Jaak Pehapi poole.

„Aga kui sa sured, mis siis saab?”

„Sellega sa pead arvestama,” vastas Tammsaare.

„Mina võtan vastutuse endale,” vastas Pehapi vanem vend.

„Kui sured, siis sured, aga raha annan siiski,” otsustas noorem vend uuesti.

Saanud tarviliku summa raha laenuks, alustab ta 1912. a. märtsis teekonda ja juba 20. märtsil on ta Mustamere ääres. Ravimine osutus aga väga raskeks, sest peagi selgus, et tal oli lisaks veel maokaela paise. Tiisikuse ravimine nõudis tublisti toitmist, kuid maohaigus seda ei võimaldanud. Hilisem mao operatsioon ja hoolas ravi tõid talle jälle tagasi tervise.

Haigus katkestas mõneks ajaks kirjandusliku tegevuse ja pooleli­jäänud riigieksamid jäidki õiendamata, sest tervise parandamine nõu­dis aega, pea aga algas maailmasõda ja järgnes revolutsioon.

A. Looring

Loomingust nr. 1/1938