Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

14 Jan

„Noor-Poola” ja Poola nüüdisaja luule.

 

   

Kahe sajandi vahel, kui naturalism oli oma ea ära eland, tärkas poola kirjanduses Noor-Saksa, Noor-Prantsuse, Noor-Belgia järele Noor-Poolaks ristit vool („Mloda Polska”). See sündis aastat kümme enne Noor-Eesti tekkimist, siis kui Läänes sümbolism oma õitseaega elas. Stanislaw Przybyszewski, Stefan Žeromski, Stanislav Wyspianski, Wladyslaw Rejmont, Kazimierz Przerwa-Tetmajer, Jan Kasprowicz, Leopold Staff – need on Noor-Poola tähtsamad tegelased. Kui nende kirjanikkude teed eri hargu läksid, siis ühendas neid ometi ühine siht: kunstiväärtuste ümberhinnang. Kirjanikkudega ühines ka kunst­nikke ja mitmesuguste teiste kunstiharude teoreetikuid.

1897 hakkas Krakovis ilmuma ajakiri Elu, mille toimetajaks 1899 alates oli Przybyszewski. Kõige populaarsem kirjanikest sel ajal oli Przerwa-Tetmajer, hulga proosateoste autor. Draamakirjanik ja pro­saist Wyspianski oli ühtlasi kujutav kunstnik inglise preraffaeliitide stiilis, kelle hoolitsusel kunstivääriliste vinjettidega hakati kaunistama raamatuid ja kelle kaasabil moodi läksid ka kunstipärased kaaned.

Vähe hiljem hakkas Varssavis ilmuma võiksime öelda poola süm­bolistide kuukiri poeedi ja tõlkija Przesmycki (varjunimega Miriam) toimetusel. See ajakiri Chimera katsus seista üldeuroopalisel tasemel ja ühendas kõiki neid, kes võitlesid uue vormi eest luulekunstis. Uued luuletajad kuulutasid usu ja tundmuse primaati mõistuse üle – see oligi uue luule kunsti ideeliseks küljeks.

Kuigi teatud määral koos sammuti, oli igaüks noorpoolakaist terav individuaalsus.

Jan Kasprowicz (1860-1926), talupoja poeg, hiljem kuulus inglise kirjanduse tõlkija (enne Shakespeare’i aegsed draamakirjanikud, Shelley, Swinburne jpt.) ja Lembergi ülikooli professor, viljeldas nn. valgeid värsse, vaba rütmi, ebakorrapärast riimi. Alates oma Luuletustega (1889) ja proosaga (Põllumaa ribalt), draamadega Napierski mäss ja Jaaniöö muinasjutt, näitas ta end meeleolu poeedina ja vormi meistrina. Hiljem, alates Anima Lachrimans’iga ja Metsroosi põõsaga, pöördub luuletaja sümbolismi poole. Ta luule aluseks on Kristuse kujus sümboliseerit suurim armastus, ja nii on ta kogud Armastus (1895), Surma nõlvakul (1898) ja eriti ta kuulsad Hümnid (1907) küllastet kire ja nukrusega, armastuse ja kannatusega. Kasprowiczi maailm on mähit armastusse, mis enesega kaasa toob nii õnnistust kui turma. Sootu teist laadi on ta traagikomöödia Marholt: siin irvitab poeet maa­ilma ja ta mõttetuse üle. Ometi ei õnnestunud luuletajal maast liiga kaugele ära lennata. Tatra mäestikus leidis ta rahu oma otsinguile ja unelmaile, õppides siin kirjutama äärmise lihtsusega. Seda näitavad ta kogud Ballaad päevalillest (1908), Hetked (1908), Alandlikkude raa­mat (1916) ja ta viimne kogu Minu maailm (1916), milles tipule on viidud inimese vabadustunne looduses ja veelgi konkreetsemalt selle vabaduse kehastus Poola vabastuses.  Selline on Kasprowiczi maine tee.

Kuivõrd lihtne on Kasprowicz, niivõrd keerukas on Tadeusz Mici riski (1873-1919). Ta ainsas, õhukeses luuletuskogus Tähtede videvikus (1902) leidub enam katkeid rütmilises proosas kui värssides. Sama rütmiline proosa esineb Micinski suurtes jutustistes ja novellides. Teose sisu Micinski suurt ei seo, ta ei pööra tähelepanu geograafilisele või ajaloolisele täpsusele, ja nii võib meri loksuda Tatra mäestiku jalal (jutustises Nietota), Stenka Räsin osutuda Katariina II kaasaeglaseks (jutustises Vita). Temale on tähtis jälgida Baali ja Buddha, Arimani ja Kristuse omavahelist võitlust, avastada elu põhja buddhaliku ilma­vaate läbi, sest ta on veendeilt buddhist. Micinski hinge keerukus sel­gub kõige enam tema tragöödias Vene 1905. a. revolutsioonist Vürst Potjomkin (aluseks tuntud mäss soomuslaeval Sevastoopolis). Siin võitlevad kaks vastasjõudu leitnant Schmidti ja Toni näol, üks hävitav, teine tagasihoidev; kuid ainult siis, kui Aasia mägedes lööb leeklema uus valgus ja sünnib uus lapsuke – Buddha, ainult siis võib vaiksesse sadamasse pääseda inimkond, see Mustas Meres eksiv Laev.

Noor-Poola luuletajate hulgast töötas ja töötab kõige enam luule­kunsti vormiliste probleemide kallal Leopold Staff (s. 1878), praegu kuueteistkümne luuletuskogu autor ja veelgi innukam tõlkija kui Kas­prowicz. Alates koguga Uned võimsusest (1901) on iga ta raamat tee-milt ühtlaselt läbi viidud. Nii näit. ta Taevalindudes valitseb Franziscus Assisi vaim, Õitsev oks sisaldab klassikalise Firenze meeleolusid, Põllupeenrad on pühendet looduseilule jne.

Staffi luuletused on vormilt meisterlikud, neid kannab puhas ja selge meetrum, täiskaaluline riim, paiguti isegi värsi sees. Staff valit­seb täiesti igasuguseid värsivorme, olgu need sonetid, tertsiinid või muud, seejuures on ta rütmika imerikas. Kõige enam mõjub ta selgus, mis on püsiva töö tulemus ja mis teeb ta klassikaliseks ning eeskujuks nooremaile. On arusaadav, miks on saanud noorematel luuletajatel paratamatuseks õppida meisterlikkust tema värssidest, kuna ta luulekeele viimistelm on ületamatu.

Kui Staff on selgevormilise värsi ja täiekõlalise riimi meister, siis kujukuse ja kirka keele meistriks on Przerwa-Tetmajer (s. 1865). Oma sisult mitmekesiseid luuletusi ei koonda ta ühte temaatiliselt, vaid ajaseeriatena (1891 kuni 1924 ilmus kaheksa seeriat). Enamalt jaolt see on puhas meeleolu lüürika, väga meloodiline, paiguti müstilise helgiga, vahel isegi buddhistlik, nagu Micinski luule. Luuletaja kodumaaks on Tatra mäestik, teiseks kodumaaks aga Itaalia, see mustade küpresside maa, mille tagapõhjal valendavad marmorkujud. Suuremaks teo­seks värsivormis osutub ta viiejalgses trohheuses kirjutet poeem tatra legendaarsest sangarist Janosiku surm (slovaki luuletaja Zaborski jäljendus).

Tetmajeri proosa on väga mitmekesine, kuid on seotud maa ja rahvaga.

Samal määral kui Staff mõjutas Noor-Poolale vahenditult järgne­vat poeetide kooli, oli Tetmajer mitmeti eeskujuks hilisemaile voolu­dele (Czartak, Kwadryga), kuid Tetmajeri õige ajastu pole veel tulnud.

Kõik Noor-Poola poeedid avasid tee uuele luulekunstile, näidates poola keele rikkustele ja paindlikkusele hing võimalikele saavutustele vormi alal.       

Tulid sõja-aastad, mille kestes paljudki noorpoolakaist jätkasid oma loomingut, kuid uus ajastu andis uusi jooni ka luulekunstile. 1917 hakkas Varssavi üliõpilasrühma väljaandel ilmuma ajakiri Pro Arte et Studio, mis järgmisel aastal võttis lihtsalt Pro arte nime. Siis ep ilmus ditüramb linnaproletariaadi auks pealkirjaga Kevad noore poeedi Juljan T u w i m i sulest. 1918 avati moskva poeetide kohviku eeskujul „Pikadori kohvik”, kus esinesid Tuwim, Jan Lechoh, Antoni Slonimski lüü­riliste ja satiiriliste ettekannetega. Nende kolme luuletaja loosungiks sai revolutsiooniline hüüd: „Elagu poetariaadi triumviraat!” Selle rühmaga liitusid veel Jaroslaw Iwaszkiewicz ja Kazimierz Wierzynski.

Uus rühmitus hakkas välja andma kuukirja Skamander (1919- 1926), kuna osavõtjaid hakati hüüdma skamandriitideks. Selle vooluga on seotud kirjanduslik nädalaleht Wiadomošci Literackie, mis ilmub 1924. aastast kuni tänapäevani, samuti ebaperioodiline mitmekeelne Pologne Littéraire.

Skamandriidid heitsid eneselt kõik Noor-Poola keerukused. Ka noorpoolakate filosoofilisel elukäsitusel ei leitud enam mõtet olevat. Luuletajad hakkasid enam rõhku panema värsivormilistele küsimustele.

Siin ei saadud mööda minna Staffi saavutistest. Selle poeedi sel­gus ja kristalne puhtus sai nooremale sugupõlvele eeskujuks. Ent sel ajal kui Staffi tõlketegevus oli, nagu üldse Noor-Poola kirjanduslik orientatsioon, läänelik, suundus skamandriitlaste pilk itta. Terve rida tehnilisi võtteid, nii riimi alal, kus hakati ohtrasti tarvitama poola kee­lele võõraid meesriime, omandeti vene luulekunsti eeskujust. Sealsed voolud vaimustasid skamandriite ja nad tõlkisidki ohtrasti just vene keelest. Ses suhtes on tüüpilisim näide Juljan Tuwim (s. 1891). Ta on suurepäraseid tõlkeid annud Puškinist, Brjussovist, Sologubist, Balmontist, Majakovskist jt. Värsitehnikas on ta palju õppinud Staffilt, kuna ta kujutelmade kirkus tuletab meelde Tetmajerit. Tuwimi luuletuskogude pealkirjad sümboliseerivad kogu teost: Hiilin Jumalat, Tantsiv Sokrates, Seitsmes sügis, Neljas köide, Sõnad veres jt.

Nii vahenditus ühenduses Noor-Poolaga pole enam Antoni Slo­nimski (s. 1893). Tema on juba teisiti kujunend, tema saeb ennast meelsamini ühendusse poola romantikutega kui otseste eelkäijatega. Sama kaugel Noor-Poolast on romantik Jan L e c h o n (s. 1899). See­vastu Kazimierz Wierzynski (s. 1894), kes oma varasemas kogus Kevad ja viin pisut meelde tuletab Igor Severjaninit ta paremast järgust, tunnistab end oma küpsemas raamatus Varblased katusel Staffi harrastajaks. Ta värsi meloodika on tõepoolest ligidane viimase omaga, ja oma tuntud Olümpia loorberis, mis Amsterdami olümpiaadil 1928 auhinnaga krooniti ja mis paljudesse keeltesse tõlgit, armastab ta oma õpetaja tasakaalukust.

Jaroslaw Iwaszkiewicz (s. 1894) on tihedas ühenduses nii lääne kui vene kirjandusega, kuna sugulust Noor-Poolaga on vaevalt märgata. Sama võib öelda teiste nimekate luuletajate kohta, kes väljas­pool rühmitusi seisavad, nagu St. Balifiski, Kazimiera Illakowicz ja Marja Pawlikowska.

Noor-Poola pärimusi jätkab pärast Skamanderit sündinud rühm luuletajaid Czartak, mille esile on kutsunud just reaktsioon skamandriitide liigse formalismi vastu. Czartak on kabeli nimi, mis kunagi ariaanlaste oma olnud ja kuhu olla elama asunud kurat. See kabel asub Tatra mäestikus. Ja nõnda figureeribki kirjastusmärgina stiliseerit kurat, kuna salmisepad ise vahetavad linnaelu vaba elu vastu mägedes. Pole ime, et nad endid sugulasteks tunnevad Tetmajerile ja Kasprowiczile.

1921-22 andsid nad välja oma ajakirja, 1922, 1925 ja 1928 oma almanahhe manifestidega. Selle rühma osavõtjaist tuleb nimetada kõigepealt Edward Kozikowskit (s. 1891), kelle varasem kogu Küünlaleek küll midagi ei öelnud, kuid kes ilmekas oli oma futuristlikeks-pressionistlikus kogus Aknaraami igatsus. Linnakultuuri vastasena Kozikowski tunneb igatsust tuulest saja-aastastes pärnades, ta igatseb sinna, kus Skawa veed uhuvad Beskiidisid ja kus puude varjus võib leida nii rahvapäraselt ja naiivselt nikerdet Kristuse kujusid. Linnas aga niriseb igatsus alla mööda aknaklaasi, mis jagab luuletaja maailma kaheks: olemasoluks ja mitteolemasoluks. See moodustab vaid sisse­juhatuse järgmisele kogule Euroopa Hortensia Jopp – jutustisele värs­sides. Siin on kujud kirkad ja surutud ning kipuvad tänavate nukru­sest sügavasse kaugusesse, kuna Hortensia Euroopa ise tuleb ära maakaartidelt, et hukkuda uue maleva saapataldade all, millest poeet kõne­leb oma kogus Ritsikute retkeleminek. Autor on läinud oma südamerahutuse eest ära Beskiididesse, mille sinise taeva all ongi kirjutet see raamat.

Mitte loodusesse, vaid rahvasse, kes elab kesk loodust, pöördub tagasi Emil Zegadlowicz (s. 1888), elustades nõnda mõningad Noor-Poola traditsioonid. Haruldaselt viljaka luuletajana ta ei muretse suurt vormilise külje eest, kirjutab peamiselt vabas värsis pikki bal­laade Beskiidide talupoegade keeles, omandades nõnda kaugelt regio-naalsema ilme kui Tetmajer. Sellised on ka ta ballaadid-draamad rahva elust (nagu Lampaad, Jaaniöö jt.), mis kirjutet Wyspianski otsekohe­sel mõjutusel.

Mis puutub teistesse poeetidesse samast rühmast, siis on need mai­nituist kahvatumad. Beskiidides sündinud Janina Brzostowska näit. kõneleb enesele võõrapärasest linnast ja oma kodumaast, kuna Tadeusz Szantroch, muutudes esteedist ja prantsuse sümbolismi austajast nõrgaks poeediks, otsib Beskiididest puhkust pärast kõike, mida tulnud läbi elada ilmasõjas.

Tänapäev on Czartak nagu Skamandergi lagund. Mis puutub ilmasõjaaegsesse, nüüd juba ammu kadunud futuristide voolu, siis midagi tähelepanuväärset nende toodangus ei leidu, nagu nad ei leidnud ka enesele pinda jalge alla. Parim futurismi pärandus poola kirjanduses on suurepäraselt kokkusurut ja stiliseerit rahvalaulud Pastoraalid Tytus Czyžewski sulest, kes nad Pariisis 1925 välja andis ilusate Makowski puulõigetega.

Niinimetet revolutsioonilis-ühiskondlikust rühmast on Witold Broniewskil ühendust Tuwimi tehnikaga, nii kogudes Tuuleiilid ja Suitsud linna kohal, kui ka tõlkeis vene luulest. Staffi värsi läbi­paistvus muutub Broniewski juures tetmajerlikult ilmekaks ja kujurikkaks, ent see kujukus on laadilt teine, kuna noor poeet laulab hingavaist vabrikuist, taguvaist haamreist, proletariaadist ja on huvitet kom­munistlikest teemidest. Kuid kui me Broniewskit võrdleme näit. tänapäeva tšehhi revolutsioonikate poeetidega, siis huvitab viimaseid pea­miselt ainult ideeline külg, kuna poola luuletaja juures on tunda head vormitraditsiooni, mis tuleb kahtlemata Noor-Poolast kaudu Skamanderi.

Samasugust traditsiooni võib märkida ka poola luulekunsti uusima suuna juures. Ma mõtlen Kwadryga rühma. Tõsi küll, see noorte koondis astub välja Skamanderi vastu, pidades seda esteetlikuks suu­naks ja otsib ühendust „suurte ideede” poeetidega (Shakespeare, Brow­ning, Lermontov, Villon jt.). Kui Aleksander Maliszewski ja Wladyslaw S e b y l a on huvitet sotsiaalseist küsimusist, siis on nad vormikunsti õppinud ikkagi Skamanderi poeetidelt. Konstantin-Ildefons Galczyhskit on hurmanud satiir, Stanislaw Ciesielczuk aval­dab oma värssides külaelust ja rahvast ilmselt soovi ligemal olla Jesseninile kui Tetmajerile, Stanislaw-Ryszard Dobrowolski oma kogus Jumalagajätt Termopiilidega jätkab ilmselt Broniewski ja Tu­wimi traditsioone, kuna viljakaim teistest Wlodzimierz Slobodnik oma Palves sõna eest, Viiulimängija varjus, Uues muusas ja äsja ilmunud Jalutuses Visla ääres näitab, et alul küll Tuwinilt õppind, on ta truu Noor-Poola, eriti Tetmajeri ja Kasprowiczi traditsioonidele, vahetades vaid Tatrad omale koduse Mazowiaga.

Üldiselt on kerge jälgida nüüdisaja lüürikas edasielavat Noor-Poola pärimust. Tõsi küll, Micinski looming pole suurt osa mänginud ses pealetungivas liikumises, kuid tema ootab koos tänini veel lahtimõistatamata poola romantiku Cyprian N o r w i d i g a oma aega.

Sergei Kulakowski

Loomingust nr. 4/1931

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share