Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

1

uba oma varasemas lapsepõlves on A. H. Tammsaare osu­tanud suurt huvi loodusteaduste vastu. Kui temalt noorusaastail küsitud, mida ta ülikooli pääsemisel õppima hakkaks, vastanud noor Hansen iseteadvalt: „Loodusteadust tahaksin õppida. Mis inimene see on, kes loodust ei tunne!” Kuigi A. H. Tammsaare valis tegelikult ülikoolis oma stuudiumiks õigusteaduse, ei taganenud ta seejuures oma loodustea­duslikust põhivaatest, mis oli temasse nagu sünnipäraselt juurdunud.

Loodusteadusliku printsiibi võttis Tammsaare tarvitusele ka oma kirjanduslikus loomingus. Ta asus inimeste eluavaldusi kujutama nn. biosotsioloogilisest vaatekohast, nähes inimkonna olemises ja põhitoiminguis ühtelangevaid jooni looma- ja taimeriigiga. Seda vaate­kohta kinnitavad Tammsaare omaenda sõnad: „Maakera pole inime­sele ometi kuidagi rohkem kui lillele taimelava, vaevakasele soo.”

A. H. Tammsaare debüteeris proosakatsetistega Kiirte veergudel käesoleva sajandi algul, mil meie kirjanduses tegi võidukäiku realism koos naturalismiga. Uustulnuk jätkas vooluliselt eelkäijate ettetallatud kirjanduslikku rada, aga käsitluslaadilt pakkus ta sootu uut. Talle ei tulnud mõttessegi põhjendada E. Vilde ja E. Särgava eeskujul maakehvistu viletsust sotsiaalsete olude ahistavusega ja ühiskondliku üle­kohtuga, sest ta vaatlusobjektiks olid peamiselt maaproletariaadi puht bioloogilised eluavaldused, nagu rohke sigivus, vastastikune tülitsemine, vegeteerimine jm.

Naturalistlikus proosavisandis Kaks paari ja üksainus (1902) nähakse inimeste vegeteerimises suurt sarnasust loomade elusäilitamise tungiga. Nagu koerakutsikad ja kanapojad ei lähe ukse alt enne ära, kui nad süüa on saanud, niisamuti anub kögisedes leivanatukest üle seitmekümnene inimpeletis Taidi-Laidi. Kõhu rahuldamine on vanakese ainus elutarve, vaimne mina on temas täiesti kustunud. Su­gugi parem pole olukord Taidi-Laidi hooldajate – Laia ja Kaasi pere­konnas. Siingi liigub elu vaid eluvaistude rahuldamise raamides. Laia perekonda on Jumal õnnistanud haruldase sigivusega: „on lapsi palju, kuhu peaksid siis lutikad ja kirbud jääma, kes põrandalaudade vahel ja seinapragudes nii imearmsasti oskavad sigineda”. Kaasi Tiina aga esindab inimlikku tigedust ja tülitsemisiha. Ta ei suuda oma suud talitseda isegi naabernaise nurgavoodi ääres, vaid hurjutab läbi akna sõgedalt: „Sina, nirak, kutsud mind nüüd oma kambri, ennäe mul raiska, kelle juure ma pean minema. Eks sa laksuta nüüd oma lõugu! Ei tea, kes sind käseb ühtepuhku neid nõutada, saab näha, kuhu sa nad paned, löö rondiga otsa ja viska aia taha, surevad muidugi nälga”…

Novellis Vanad ja noored (1903) käsitellakse elunähtusi märksa avaramas perspektiivis. Eelneva jutustuse perekondlikke nääklemisi asendavad ses teoses põlvkondade vahelised vastuolulised heitlused. Kummagi generatsiooni – niihästi vanade kui ka noorte – ürgloomuline soov on olla talus „ise peremees ja otsaline”. Kuna vanad ei taha loobuda oma peremeheõigustest, tekib neil paratamatu visa võitlus noortega. Siin kordub õigupoolest igivana vastastikune võitlus vana ja uue põlvkonna vahel, mis ei ole omane ainult inimkonnale, vaid ka taimestikule ja loomariigile. Eks ole kasvavas metsas põlised puud niisamuti ristiks ja tüliks noortele võsudele, nagu seda olid Kadaka talu eit ja taat oma väimehele ja tütrele. Ja selles eluslooduse põlv­kondade heitluses tuleb võidule ikkagi järeltulev põlv, kellel on elu­õigus taanduva ja kaduva vana generatsiooni ees. Seepärast tundub üsna loomulikuna, et Kadaka vanaperenaine hoolimata oma kräbedusest oli sunnitud talu juhtimise üle andma energilisele väimeespojale Kaarel Kakrale, kelle arvates peitus noorte nääklemises vanadega mingi seletamatu elunähtus.

Seoses generatsioonide vahelise vastuoluga kujutab A. H. Tamm­saare vaadeldavas novellis erilise mõjukusega elunõuete järkjärgulist arenemist edu suunas. Nii vanad kui noored kulutavad oma tarmu, energiat selleks, et ehitada uusi, avaramaid ja valguserikkamaid elu­hooneid, s. o. soetada soodsamaid elamisvõimalusi. Kuid selle alatise rühmamise ja uute väärtuste loomise vilja ei saa maitsta ei vanad ega noored, sest kõik vananeb ja hävineb ajahamba all. Ja aiva leidub väike Ats, kes seletab tõsisel näol omaenda isa ehitatud hoonete kohta: „Need ehitas ta minu jaoks!” Temale aga kinnitavad kõik ühest suust: „Kuid sinule on nad ükskord vanad, pead uued ehitama.”

Tammsaare tegelased on maast-madalast niivõrd seotud maaka­mara külge, et nad tunnevad Karja-Juhku taoliselt suurt meelehärma, võrreldes elu „tähtsa päeva” tavalisi elamusi nende kaunite unistus­tega, mis kostavad kutsuva kellahelinana kaugusest.

   

2

Inimese psüühika kujutamisel võib märgata jällegi Tammsaare biosotsioloogilise toimega põhivaadet. Ta valgustab inimhinge var­jatumaid nähtusi, nimelt instinkte, mis esinevad loomadel spetsiali­seerunud kujul, inimestel aga nn. instinktiivsete tendentsidena.

Teatavasti ei rahuldunud Tammsaare ei piibli ega sakslase Hebbeli loodud Juuditi tüübiga, pidades neid liiga tehtuiks ja ebaelulisteks. See asjaolu andiski talle tõuke usutavama Juuditi kuju loo­miseks.

Võrreldes Tammsaare Juuditi (1921) peategelast tema eelkäija­tega, paneme tähele, et Tammsaare on tublisti rõhutanud oma nimi­osalise naiselikkust, ta emalikke instinkte. Nagu teame, laseb Tamm­saare Juudit emaliku iha ajel oma esimese mehe Manasse tappa ja läheb Assuri väejuhataja Olovernese laagrisse, kaasmaalaste teades küll kodulinna Petuuliat päästma, aga tõeliselt oma puhtnaiselikku vaistu rahuldama, et sünnitada maailmale kuningapoegi ja -tütreid. Kui Olovernes ta hülgab ja kui Nimetu ei suuda magavat Assuri väe­pealikut surmata ning seeasemel endalt elu võtab, tapab Juudit, kel on häbi taluda seda, et ta emalikkust nüüdki naeruvääristati, ise Olo­vernese tema omaenda mõõgaga.

Küsime: kuidas mõista Juuditi emalikust instinktist kantud tegu? Kas tema tegumood on küllalt põhjendatud? Kas tammsaare Juuditi tüüp on usutavam kui piibli ja Hebbeli oma?

Neile küsimustele vastates ei tohi unustada, et instinktiivsed tegevused on tihedalt seotud tugevate emotsioonidega, mis on vastava teo stiimuleiks. Nagu Tammsaare draamast nähtub, etendavad emot­sioonid määravat osa Juuditi tegumoes. Meeletu kurbus ja neitsimure ahvatlesid teda tapma sigimatut Manasset, eluihk ja himude rõõm aga säilitama omaenda elu. Piibli järgi jääb üldse arusaamatuks, miks Juudit end nii kauniks ja veetlevaks ehtis. Naiskangelasest rahvapäästja võib ju saavutada suuremeelse väepealiku juures tõhusa­mat mõju vaimusädeluse ja uljusega kui välise iluga. Ent Tamm­saare poolt esilenihutatud naiselik vaist annab Juuditi silmahakka­vale ehtimispüüdele ja armastusihkele tarvilise psühholoogilise moti­veeringu. Piiritu auahnus ei luba Juuditit leppida sulase lapse ema osaga, ta ihkab Olovernese kõrval istuda kuninga troonil ja valitseda oma kuninglikke lapsi. Haavunud enesetunne tekitab Juuditis hingeahastust ja kättemaksuiha. Kaotanud emotsionaalses siseheitluses tasakaalu, kõhkleb ta kahevahelolekus: kas surmata või halastada. Aga kui magava Olovernese suu tõmbus pilkavale naerule, nagu siis, kui Juudit pakkus talle Iisraeli trooni, ei suutnud raevustunud heroiin end enam taltsutada, ta tappis selle, kes oli julgenud ta klaasõrna neitsilikkust naeruks teha.

Üldiselt jääb mulje, et Tammsaare draamas on Juuditi afektiivne tegevus, mis põhineb ta emotsionaalseil emalikel instinktel, kujutatud palju usutavamalt ja loomupärasemalt kui piiblis ja Hebbelil.

Tammsaare kasutab oma teoseis tihtipeale teatud ideed tärgatava dünaamilise motiivina unes nähtud ilmutust, mis tegelast veenab, et ta on kutsutud mingit erilist ülesannet, missiooni korda saatma. Nii ilmub Juuditile unes keegi tundmatu puudutaja, kes teda virgutab Iisraeli päästma. Samuti antakse Liivamäe Mardile unes teada (jutus­tuses Rahaauk), kus kätkeb kallihinnaline aare, et ta võiks selle välja kaevata.

Kuid veelgi tähelepandavamat osa etendavad Tammsaare psühholoogilistes teostes inimeste ürgloomulised, vaistlikud dispositsioonid ja hingeavaldused, mis tegelastele endile jäävad teadmatuiks. See hinges peituv mingi nimetu ja tundmatu vintsutab eriti Kõrboja pere­mehe (1922) tegelasi – Katku Villut ja Kõrboja Annat – nende eba­harilikul eluteel. Nähtavasti on sel tundmatul, latentsel hingenähtusel seetõttu nii suur mõju, et niihästi Villu kui ka Kõrboja perenaine temasse usuvad ja usu pärast kõik mängule panevad.

Kõrboja peremehe kandvamate kujude, nn. instinkti-inimeste ürgloomuline tegumood sõltub peamiselt nende tundmusskaalast. Intensiivsed emotsioonid vallandavad neis ürgsed impulsiivsed jõud, sundides endale aruandmatult tegutsema.

Katku Villu needuseks olid naised, kelle pärast pidi ta kaklema, meeletult jooma ja isegi tappide ja tabade taga istuma. Ta kiindumus naistesse sisaldas tubli annuse armukadedust, mis tärgatas temas viha­hoo ja kättemaksutuhina. Takerdunud tundmustekeerisesse, hakkas Villu metsikult jooma, et vabaneda tahte pidurdavast mõjust ja anduda taltsutamatule loomusunnile. Sellistel puhkudel avaldus Villu tegu­moes rohkem loomalikke kui inimesele omaseid tunnismärke: „Villu sai hoosse, Villul tõusis tuju, Villusse hakkas hull uimastus, nii et ta tantsis, hüppas ja trampis nagu meeletu… ja kriiskas vahetevahel, nagu oleks ta mõni metslane, kes kuulutab tantsul oma sõjakisa, oma võitlushimu.”

Arutu tuisupeana rähkles Katku Villu kogu oma lühikese eluaja kestel. Ehkki ta vahetas mitu korda oma tööala, jäi ta loomult ikka sekssamaks tuuletallajaks, impulsiivseks instinkti-inimeseks, kes ei osanud elada ega pidevalt tööd teha. Tema teovõime pulsseerus fluktueerivalt, hookaupa, püsides vaid mõne hetke, paremal juhul paar-kolm nädalat, siis jälle raugedes ning otsides endale uut avaldus­kuju. Villu tegutsemises oli midagi noortele iseloomulikku püsima­tust ja läbematust.

Ka Kõrboja Anna psüühikas, eriti ta järelejätmatus lähenemisihkes Katku Villule, on midagi ohjeldamatut instinktiivset kihku. Ta ei suutnud endale aru anda, mis sidus teda Kõrbojaga, veel vähem maldas ta mõistatada, miks kiskus ta süda Villu poole. Kõrboja pere­naine jäi vaikivaks, endassesulgenud armastajaks, kes nõudis oma armastatult tegusid, arvestamata Villu hingelist ning kehalist seisun­dit ja tõekspidamisi, ise aga toimis oma sisehääle järgi, hoolimata kaasinimeste arvamusist.

  

3

Nagu Tammsaare ise on avaldanud usutlemistel, on ta oma suur­romaanis Tõde ja õigus I-V (1926-33) püüdnud tabada inimsoo üldist arenemiskäiku. „Inimene algab mutina tuhnides maad ja usku­des oma jumalat. Pikkamisi saab ta lahti maalapist ja ka jumalast, loob keerulise ühiskonna, ehitab isiklikku õnne taotelles oma koja kas või liivale ja tühjale tuulele, mis langeb järgmisel silmapilgul arme­tult kokku. Hukkuvad isikud, terved rahvad, kultuurid, ning jällegi algab inimene uuesti maalapist, uskudes jumalat.”

Kujutades kirjanduslikus vormis vihjamisi üht faasi, ringkäiku inimkonna arengus, ei saanud Tammsaare kõrvale jätta inimest ennast tema loomulikus eluvõitluses, vaid üksikisikute elujärkude alusel püüdis ta lahti rullida kogu inimkonna arenemisetappe.

Nagu varasemaiski külarealistlikes teoseis, nii käsitleb Tamm­saare ka romaanisarjas Tõde ja õigus inimeste põhiomadusi ja vastas­tikuseid suhteid biosotsioloogiliselt vaatekohalt. Endiselt on tema huviobjektiks inimene säärasena, nagu ta tegelikult oleleb ja võitleb, mitte sellisena, nagu ta olude ja kasvatuse mõjul peaks olema.

Aga kuidas mõista Tõe ja õiguse iselaadsemat kuju – Pearut, keda mõned arvustajad on nimetanud ebaloomulikuks ja veidraks tüü­biks? Millega põhjendada selle hellaloomulise krutskitemehe alatisi rehnutipidamisi „kalli naabrimehega”?

Pearu ise käsitas jõukatsumist ja ärplemist üleaedsega „umbes samuti, nagu hobustega võiduajamist, koerte kiskumist, härgade kaev­lemist ja jäärade puksimist, ühesõnaga – kumb on üle?” Ja tal oli õigus, sest võimu üle on otsustatud ikka jõu järgi: nõrgem on pidanud alistuma tugevamale, olgu see rahvaste või loomade elus. Kuna üle­aedne Mäe Andres oli temast rammuga üle, võttis Oru Pearu krutskid appi, et naabrimeest protsessimistel võita.

Rehnutipidaja Pearu ei ärbelnud Andresega tühipalja tujukuse tõukel, tema vägikaika vedamisel oli märksa elulisem otstarve. Nagu romaani viimasest osast selgub, tundis Pearu muret Oru talu järel­tuleva soo pärast. Ta tahtis soetada Orule kange suguvõsa, kes oleks väärikaks vastaseks Andrese järeltulijaile. Seepärast ihkas ta oma­enda tallu „nuabrimehe heleda jaalega” Krõõda „veart” verd. Et aga Krõõt polnud tema naine, vaid Andrese oma, püüdis Pearu talle lähe­neda ja oma protsessidega osutada, et temagi on kange mees. Olnuks Krõõt Oru perenaine, poleks Pearul ehk kunagi tõusnud Andrese vastu seda viha, mis tal olnud tõeliselt, – nii arutles Pearu oma vanaduspäevil.

Oru Pearu võis siiski muretult surra, sest elu viimsel hetkel ava­nesid ta silmad ja ta tuli tõe tunnetamisele, et see kange ning „veart” veri, millest ta oli aastaid mõtelnud, oli juba Vargamäe Orul, nimelt tema mini, Oru perenaise Ida näol.

Mäe Andres polnud sugugi huvitatud kangest suguvõsast ega „veart” verest, tema eluideaaliks oli võitlus Vargamäe maaga, et seda viljakamaks ja tulutoovamaks muuta. Kuna võitlus tõrksa maaga oli üks raskemaist, nõudis see Andreselt suuri ohvreid: üle jõu käiv töö viis ta naise Krõõda enneaegselt hauda; suurest rassimisest oli tema omaenda „käed kanged ja könksus, jalad nagu igavesel puuhundil”; ta lapsed aga põgenesid Vargamäelt, „kus kõik nurgad olid täis töö, vaeva, mure, kurbuse ja meelepaha jälgi”. Ja Andres oleks pidanud alistunult ja murtult veeretama oma vanaduspäevi, kui elus poleks kehtimas paratamatuid seadusi.

Nagu eespool vihjasime, otsib inimene, olgugi et ta vahepeal on irdunud mullast, uuesti kokkupuudet maaga. Nii ei saa Vargamäe Indrekki teisiti toimida, vaid ta peab peale pettumist isiklikus elus otsima uut sidet kodukohaga. Tal ei jää muud üle kui tulla Varga­mäele ja hakata kaevama neid kraave, mis ta isa vanadusaastail olid ummistunud. Sellega jätkab ta omaenda isa tööd, mis on viimasele nagu hingeõnnistuseks. On ju eluvõitleja suurimaks lohutuseks see teadmine, et ta elutöö vili ei hävi, vaid et see kandub põlvest põlve.

Üldise eluvõitluse kõrval pälvib Tões ja õiguses tähelepanu see vastuolude kuristik, mis valitseb inimese hinges ja tegumoes. Eriti paistab kahepalgelisus silma Pearu kui tundeinimese äärmuslikes iseloomujoonis.   Ta kuulab heldinult kirikukellade helinat ja tasandab südamehärduses soosillateed kadunud Krõõdale, aga purjuspäi peksab naist ja ajab pükse maha kaevurakkeil. Koguni tõsine ja asjalik mõistuseinimene Andres kaotab mõnikord tasakaalu ja toimib temas vallandunud metsiku vaistu ajel, näit. koera nüpeldamisel. See And­rese ja Pearu isiksuse mitmelisus võib lugejas teatud võõrastust ja põlastust tekitada, aga lähemalt inimpsüühikat jälgides ei saa me lahti tundest, et inimese hingeelu tõeliselt ikka liigub kahe anti­poodi – hea ja kurja – ellipsis.

Inimhing on juba oma ürgloomult selline, et ta samal ajal, kui temas pesitsevad kõige õilsamad tundmused ja mõtted, peab voli andma ka oma madalamaile, loomalikele instinktele. Selle psüühilise vastuolu kujukamaks näiteks on Tõe ja õiguse III osas kirjeldatud revolutsiooniline liikumine. Seal alustatakse uut paremat ja õiglase­mat ühiskondlikku korda sellega, et purustatakse ja hävitatakse kõike vana, aegunut.

Suurromaanis Tõde ja õigus käsitleb Tammsaare ka inimhinge latentseid hingenähtusi – alateadvust ja instinktiivseid tendentse. Kujutades Indreku hingelist murrangut puberteediaastail, juhib ta meid alateadvuse hämarasse valdkonda. Lugenud salapäraseid raama­tuid, milles käsiteldi seksuaalseid küsimusi, hakkas Indrek kõiki elu­nähtusi nägema mingilt erutavalt vaatepunktilt. Talle selgus viiras­tusliku aimusena, et see iseäralik saladus, mis oli peidetud vargsi loetud raamatuisse, avaldus niihästi inimeste kui loomade käitumises: inimeste hõiskamises ja huikamises kõlaval suveõhtul, jäärade puksimises ja jooksmises, koerte purelemises ja pulmitamises, lindude keva­dises laulus ja mängus jne. Seda varjatud saladust võis mõista ainult instinktide abil, mitte aga mõistusega.

Kuidas äkki vallandunud emotsioonid inimeselt aru röövivad ja teda sunnivad alateadlikult toimima, selle tõenduseks on Indreku kohtuprotsess Tõe ja õiguse IV osa lõpus. Rahuliku loomuga Indrek ei suutnud end tulistamisel ohjeldada ainuüksi seetõttu, et Karin oma ootamatu küsimusega – keda sa nüüd lähed tapma? -meenutas talle kadunu ema tapmislugu.

*

A. H. Tammsaare on ühelt poolt kujutanud inimkonna elus kehti­vaid põhiseadusi ja teiselt poolt heitnud helki inimeste ürgloomulistele hingeomadustele.

Inimkonna ja ühes sellega kogu kosmose arenemiskäigus näeb Tammsaare lakkamatut võitlust. Järelejätmatult loovad inimpõlv­konnad uusi väärtusi oma aja raamides. Eelnevad generatsioonid hävivad ja nende asemele kerkivad uued, kes peavad sama võitlust jätkama, aga uute tähiste suunas, sest eluvormid on vahepeal muutunud.

Tavaline inimene, kes moodustab pisitillukese osa loomariigist, taimestikust, maakerast ja kosmosest, kavatseb küll teostada alati midagi suurt ja kaunit, aga ta on niivõrd seotud oma sisetungidega, et kõige mõistlikumgi mõte võib teostamisel muutuda pööraseks tõsi­asjaks.

Karl Mihkla

Loomingust nr. 1/1938