Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

11 Jan

„Tõe ja õiguse” jälil

 

              

tammsaare-ema.JPG    
Ann Bahhoff-Hansen

Kirjanik A. H. Tammsaare ema

A. Grinjev’i joonistus

            

tammsaare-isa.JPG   

Peeter Hansen

Kirjanik A. H Tammsaare isa

A. Grinjev’i joonistus

         

ov.JPGn rahvalikku kirjandust, mis pole kuigi suur. Suur kirjanik on aga ikka ühtlasi ka rahvalik. Ta on – üldrahvuslik, kellel igaühele midagi anda on – kõige mada­lamast kuni kõige kõrgemani.

Mul oli koolivend, kes kõik koolitunnid veetis sellega, et pistis laua veere alla paksu juturaamatu ja pisut maskeerides kehahoiakut, et õpetaja kohe peale ei satuks, uppus luge­misse. Kui teda juhtuti küsima, siis oli ta kui pilvedest siia kurja maailma kukkunud. Oli vaikne, endasse pöördunud poiss, unise ole­kuga, nagu sakslased kutsuvad: Tagträumer. kelle tõelisem elu on – tõelisusest põgenemi­ses. Kirjandus ei annud talle midagi muud peale passiivse ajaviite ja meelelahutuse väl­jaspool vastikut igapäevasust, – just nagu tänapäeval filmilina paljudele kinohaigetele. Varsti jäi ta kõigist maha ja lendas koolist välja.

Siit samm edasi: kirjanduselt hakatakse nõudma õpetlikkust: pedagoogilist, ühiskond­likku ja eetilist. Siis ei tarvitse keegi enam tema kallal Jumala aega täitsa asjatult sur­nuks lüüa.

Kuid siht tuleb teadvusest, kunstilooming alateadvusest. Kes võib teada, mida ta ühes toob?

A. H. Tammsaare tuletab meele (Täna­päev, 1935, lk. 130), et esteet Goethe lõpetas „Faustiga”, eetilise Schilleri „Röövlid” olid aga omaaja moralistidele hirmutuseks.

Tammsaare aga ironiseerib, kuulgem vaid: – Näib, et voorusi võib hulgale kõige pa­remini pahede kaudu külge pookida: kino ja propaganda   teevad   vastase   eitavaks.   Teise närususega õilistame iseendid…

Õpetlikkusest tüdinud. proklameeritakse: kunst kunsti pärast.   Ilo (suure tähega).

Tammsaare näib ilule – elu eelistavat. Ilu tagaajamine tundub talle – põgenemisena elust.   Ta ironiseerib:

–   Kunst peab olema ebaloomulik, — elus on loomulikku niikuinii küllalt. Kunstiteosel ongi peamiseks ülesandeks asjad pea peale pöörata. Kino tõendab seda iga päev ja näi­dend teeb kramplikke pingutusi seda õilsat eeskuju jäljendada (Nädal Pildis, 1937, nr. 4).

Veelgi vähem peab Tammsaare lugu stiili ilust. Nagu Dostojevski eelistab ta sisu vor­mile.   Ja keelemeestega on ta otse vaenujalal:

–   Päris õige, ütleb ta – on surnud keel.

–   Kes on näinud, et külaeit õpib keele­teadlaselt õiget keelt. Küll on aga nähtud, et keeleteadlane õpib keelt külaeitedelt.

Enfant terrible ei ütleks seda ka drastili­semalt:

–   Peaks asutama akadeemia, kus keele­teadlased võiksid oma energiat kasutada, ilma et selle tagajärjel emakeele õpetajad muutuk­sid rumalamaks kui nende õpilased (Tänapäev, 1936, lk. 17).

*

Aga eksiks see, kes arvaks, et Tammsaare o m a teostes pole lõbusat, õpetlikku, ilusat. Suurel kirjanikul jätkub kõiki kõigile. Ta pillab seda nagu käisest – nagu teeb seda elu   ise.

Teatav mänglev joon on üldse Tammsaare vaimule omane. Ta pole asjata Mauruse koolis käinud. Kord nähtav, kord varjatud naeratus saadab isegi tema kõige sügavamaid tõdesid. Ja ilu – selle poolest on tal lehekülgi, mille võlu on seda võrratum, mida õrnem ja hapram see on.   Ta ise peab vahel seda võlu nagu min­giks haiguseks. Kirjandust ja kunsti nimetab ta – avatlevaks, luuleliseks tiisikuseks (Sie transil…, lk. 19).

Kuid see kõik on tal siiski nagu kõrvaline. Tema kohta käib kirjasõna: otsida peaasja – siis peab kõike muud pealegi antama.

Tammsaare on meie inimesist, eeskätt meie maamehest reljeefseid pilte maalinud. Aga seegi pole tal veel peaasi. Ta ei otsi inimesi, ta otsib – inimest, nagu muistne kreeka tark, kes oma laternaga mööda turgu käis.

–  Eestlane, roomlane või kreeklane, ütleb Tammsaare (Sic transit …, Ik. 24) on kõigepealt inimene ja alles pärast seda pagan, kristlane või stoalane: otsigem siis inimest, sest see on kõige raskem töö. Paganlus või kristlus on raamatus, inimene on ainult looduses.

Mida teab siis meile Tammsaare pajatada inimesest?

Suur loodusesõber Rousseau kinnitas omal ajal, et inimene oma põhiloomult olevat hea ja õilis, alles kultuur olevat ta ära rikkunud.

Tammsaare on kahtlemata looduse sõber, kuid tema arvamine tundub olevat Rousseaule vastupidine. Ta on kaugel sellest, et loodust inimeses, s. o. inimese ürginstinkte idealisee­rida. Nii rääkis ta üleoleva muigega meie Siuru” „instinktide pillerkaarist” ja „algelisest elurõõmust”.

–  Armastame ikka veel elada kükakil, käpa­kil, neljal jalal (Sic transit…, lk. 38).

Nii kohtamegi seda, mida kutsutakse – Tammsaare pessimismiks:

–  Inimene on kõige õudsem ja kohutavam elavate seas, ütleb ta oma „Sõjamõtetes” (lk. 197). Sest:

–    Võitlus peastab inimeses valla kõige algelisemad instinktid ja kired, kuna korraldav kõlbline jõud lõdveneb. Aga ei ole nähtavasti võimalik ainult kirgedele toetades püsivamaid vaimlisi väärtusi luua, kui kirele tasakaaluks ei ilmu kõlbline jõud.

Et inimeses kaks maailma teineteise vastu seisavad: loodus ja eetos, liha ja vaim, seda teame ammu. Meie aja optimistid usuvad, et saavad mõistusega loodust inimeses taltsutada, juhtida.   Tammsaare seda usku ei jaga.

Loodus inimeses – see on Tammsaare jut­tudes nagu muistne moira – saatus – kes va­litseb inimese sammude üle ka vastu selle pa­remat tahtmistki, – valitseb tihti isegi tema parema arusaamise üle: alateadvus kirjutab ette teadvusele ja võitlus nende kahe vahel viib pahatihti – nagu Katku Villu „Kõrboja pere­mehes” – inimese enesehävitamisele.

Tammsaare sügavpsühholoogial on siin kok­kupuuteid Vilfredo Pareto sotsioloogiaga: Ini­mesed tegutsevad teataval viisil mitte sellepä­rast, et nad nii mõtlevad, vaid ümberpöördult: nad mõtlevad teataval viisil sellepärast, et nad nii tegutsevad. Mõte on pahatihti ainult teo, s. o. selle taga peituva tungi ehk kihu ümmar­daja.

*

Sellest dualismist inimese hinges johtub Tammsaare traagiline elukäsitus.

– Inimelu mõte on, ütleb Tammsaare laulu­raamatu sõnadega – otsida põhja, kuhu oma ankur kinnitada (Tänapäev, 1937, nr. 3). Teiste sõnadega – ajada taga tõde ja õigust, taotella absoluutset. Kuid absoluutne jääb kättesaa­matuks.

Seda kurbloolust kirjeldab Tammsaare oma suurromaanis „Tõde ja õigus”.

Inimese tragöödiat on suured kunstnikud sagedasti kujutanud. Goethe on selleks võtnud keskaja targa, kellele Mefisto pakub maailma ja kogu selle au ja ilu. Pettunult jõuab Faust viimaks oma teekonna lõpuni. Tal pole muud lohutust ja lunastust kui tema hea ja aus püüe.

Meie hõimurahva ungarlaste klassik Imre Madach (1823-1864) on oma „Inimese tragöö­dias” „Fausti” teise osa ideede ringis liikunud, tuues selle fantaasiakujud tõelisusele palju lähemale. Kiusaja Lutsifer talutab Aadamat läbi inimsoo arengu kõigi järkude, – alates paradiisiaiast ja patulangemisest, kaudu Egiptuse vaaraolossi, Ateena agora, Rooma gladiaatorite võitluste, ristisõdade aegse Konstantinoopoli, keiserliku Praha, revolutsioonis kääriva Pariisi jne., kuni inimvõimu arenemise kõrguspunktini, kus ta maakera enda alla heites juba teiste tae­vakehade järele kätt sirutab. Lõpp on aga – viimsete inimolevuste viletsad eskimohütid väheseil jäävabul nõlvakuil ekvaatori all. Ja moraal: võitle ja usu.

„Faustiliseks kultuuriks” nimetatakse meie Euroopa  kultuuri,  kus  lunastust otsitakse –

teos – vastuoksa kaug-ida kultuuridele, kus lunastust leitakse vaatluses (kontemplatsioonis) või koguni – elust loobumises (resignatsioo­nis).

Vastuoksa meil sagedasti kuuldavale arva­misele, et Tammsaare maailmavaade olevat – skepsis ja resignatsioon, jõuab „Tõde ja õigus”‘ lõpukorral siiski „faustilise” kultuurikäsituse juure välja. Skepsise mulje tekib sellest, et ta sügavamaist kahtlasist läbi käib, kui see meie nooruse optimismi juures harilik.

*

Vastuoksa Goethe ja Madächi fantastilisele luulelennule on „inimese tragöödia” käsitus Tammsaarel üsna realistlik. Näib peagu, nagu siin palju muud polekski tahetud maalida kui meie lähema ühiskonna elu ja selle tüüpe.

Seda kaasakiskuvani on, kui just neis kaas aeglasis, võiks koguni ütelda meis enestes, näeme mängitavat inimsoo ürgtragöödiat.

See algab maal ja lõpeb maal. Sündmusliku käik on seega – täisring. Järelikult – resig­natsioon? Väliselt võib-olla. Sisemiselt aga sugugi mitte. Ja selles peitubki kogu eepose tuum.

Algul kaks monumentaalset talumehe tüüpi: õiglane ja vali teoinimene Eespere Andres ning ärpleja, kuid hell tundeinimene, peagu – boheemlane – Oru Pearu. Nende üleaedsete elu möödub vastastikuses sissisõjas. Nende elu läheb aga vastupidi sellele, mis nad ise tahtnud. Eespere Andres on kogu oma pere ja omaenese elujõu matnud Vargamäe sohu, et seda kord taluna lastele pärandada. Need aga põgenevad, niipea kui tiivad kasvavad – neile on seal liiga vähe armastust. Pearu elumõte on olnud üleaedsega tülitsemises, – ta peab nägema, et ta omaenese poeg vaenlase tütrega abiellub.

Andrese poeg Indrek satub Mauruse „kõige esimesema järgu kooli”, kus teeb läbi oma esi­mesed nooruse tormid. Õhtutel söögitoas oma kummalisel viisil poistele elutarkust jagades õpetab vana Maurus:

– Ainult armastus teeb asjad elavaks. Ar­mastus ainuüksi teeb silma ja sõna sügavaks.

Kui aga Indrek hoovis lund vedades satub esmakordselt suudlema „neti olemisega” Vaarmani  Mollit, ja  kui  tema arust  nagu  midagi enneolematut on sündinud, millest rääkidagi raske, leiab ta kohkudes, et neiu võtab asju palju ühtsemalt.

–   Maurus eksis nähtavasti, järeldab Indrek. Armastus oli tulnud, aga sügavaid sõnu ei olnud.

Kosmograafia professorilt päritakse:

– Kui maailmaruum nii suur ja igal pool ainult tähed, – kus on siis taevas?

– Üle 30 aasta olen ma otsinud, vastab see, – aga pole leidnud. Teie olete alles noor, – otsige, ehk leiate.

Indrek oli enne aimanud, nüüd veendus ta hirmsas tões. Oma ahastuse Mauruse tütre Ramilda surma pärast pani ta õpilaste lehte:

– Sa lased surra ainukese inimese, kes oleks pidanud elama. Miks? On ainult üks vastus: sind ei ole.

– Te olete hull! karjub selle peale Maurus, Indrekut oma koolist välja heites. See on esi­mene pärishull Mauruse ausas ja korralikus majas. Matemaatika on tal null ja ise on hull. Aga härra Maurusele, pühale härjale ja Jehoo­vale hakkab ta vastu.

Sellele mässule järgneb stseen, mis oma ha­rukordselt  psühholoogilise  mõjuga  on   Dostojevski vääriline: jalutu Tiina meeleheide usu kaotusest ja uus usu ekstaas, mis teda jalule aitab.

Aastakümnete eest on Tammsaarele tema üliõpilasnovellide puhul ette heidetud „variseva tundmuse skepsist, mis tekkinud harduse saa­matusest, usulise organi puudusest”.

Igapäevase traditsiooni ja konventsiooni usu suhtes pole Tammsaare vist kunagi oma vaadet muutnud. Eesti kirjanduses ei leidu aga teist sarnast „Lourdes! imet”, mis pealegi keskse­inaks sõlniekohaks on kogu „Tõe ja õiguse” epopeele.

–   Usk peab avastama, vabastama inimeses saladuslikud jõud, ütleb Tammsaare (Nädal Pildis, 1937, nr. 19).

Usk on Tammsaarele omaette elamus. See pole mõistuse, vaid tundmuse asi.

–   Vaevalt võib usku igaühele õpetada, sest usk on omataoline hinge muusika ja muusika tarvitab sellekohaseid meeli. (Sõjamõtted, lk. 144).

*

Kolmas järk viib Indreku 1905. a. revolut­siooni keerisesse. Ristiisa Hundipalu Tiit oli juba vanasti, kasepakul istudes, talle „poolidiiga” asju seletanud:

–   Oleks Jakobson veel elus, siis oleks kõik teisiti läinud.

Indrek oli aga sellest siis alles liiga vähe aru saanud. Nüüd uppus ta ülepeakaela poliiti­kasse.

Siin on pilte, mida H. Pöögelmangi, Eesti enamlaste juht, kiidab klassilisteks. Aga ka teisi, mille vastu ta virutab oma enamlikud anateemad.

Kõrgustipuks on – mõisade peale minek. Seal pettub Indrek lõplikult.

–   Hea eesmärk muutub arutu mölluga – ühtseks rüüstamiseks.

–    Imelik inimene, sähvab talle revolutsioonikaaslane vastu: tema läheb revolutsioonist otsima aru ja õiglust. Mina olen ikka ütelnud: revolutsioon on nagu naine, – aru ja õiglusega ei pääse siin kuhugi.

*

Neljas järk käsitleb iseseisvuseaegse linna­kodaniku eraelu. Tormide järel ometi viimaks rahulikumad rajad? Aga ei. Selles järelsõja tohu­vabohus on tõest ja õigusest kõige vähem juttu. – Olime kui vasikas, kes äkki laudast välja pääsnud ja esimese valuga omal kõhu lahti jookseb.

Nii seletab Indrek seda ajajärku hiljem.

Tema isiklik ja perekonnaelu puruneb. Pambud kaksiti õlal, pöördub ta jälle tagasi Vargamäele. Ta arvab endas osa olevat sellest muinaskangelasest, kes sai maaga kokku puu­tudes uut jõudu.

Aga ta on juba sootuks teine inimene kui see, kes siit omalajal laia maailma läks. Ainult ühes saavad nad veel oma isaga täiesti teine­teisest aru: nad kaevavad kraavi, et jõevett alla lasta. Selles ühtib vana Andrese visa kangus Indreku faustliku elufilosoofiaga. Ja kui Ind­rek juba arvab, et kogu ta elu on veel ainult „mälestused või – mälestuste mälestused”, siis leiab ta, mida ta pole otsinud, mille ta oli täitsa unustanud: Tiina, kellele ta oli „jalad alla pannud”.

–   Kui imelik, mõtleb ta: Unustad selle, mis oli ehk kõige tähtsam ja teed elust mingi narri­mängu, aga samal ajal usub ja ootab sind mõni tüdruk, kellele sa jalad alla pannud, võib-olla südamegi sisse teinud.

*

Mis see on? On see kuningas Saalomoni tarkus: Kõik on tühi töö ja vaimunärimine? Tõde ja õigust pole olemaski? Tark skepsis? Resigneeruv pessimism? Tõe relatiivsuse tunne­tus?

Jah ja ei.

Relatiivsed on inimlikud kujutelmad tõest ja õigusest, nagu Vargamäe vängete vanameeste rassimised seda kõige selgemini näitavad.

Tunnetusest, mõistusest pole Tammsaare üldse kuigi kõrgel arvamisel.

–   Mõistus on – elupõrgu ahjukütja – ütleb ta (Nädal Pildis, 1937, nr. 19).

Aga absoluut valitseb inimese hinge ihade üle, inimese üle, kes vajab lunastust. Lunasta­jad ilmuvad suuril hädapäevil, aga neid ei tunta ära.

–   Lääne kultuur vallutas välisilma, ida kultuur – siseilma. Täiskultuur peaks vallu­tama mõlemad. Nii on Tammsaare arvamine.

Tammsaarel on kahtlemata, nagu Tolstoil ja Schopenhauerilgi, elavat huvi ida kultuuri vastu selle suurema hingelise süvenemise tõttu. Eriti drastiliselt torkab see silma „Tõe ja õi­guse” II jao lõpus – Indreku ema surma­stseenis – kus Indrekus schopenhauerlik kaastunde eetika lõpuks ületab kohuse eetika.

Tammsaare mediteeriv vaimulaad peaks ka kergesti suubuma idamaalisse kontemplatsiooni. Ei ole vist juhus, et ta on eestindanud nii ida maiselt passiivse elulesuhtumisega teose nagu on Gontšarovi „Oblomov”. Siia kuulub ka Tamm­saare silmanähtav vastuolu meie aja linnakul­tuuriga ja lähedus maaga.

Kuid vahed esinevad, kui Tammsaarct võr­relda Tolstoiga, eriti selle suurima epopeega „Sõda ja rahu”, kus passiivset Kutusovit eelis­tatakse aktiivsele Napoleonile ja lihtne vene soldat   Platon  Karatajev   tõstetakse   kõrgeima tarkuse kandjaks selle eest, et see kollektiivi täielikult ära upub ega näita mingit isiklikku tahet, pretensiooni ega aktiivsust.

Tolstoil ei tuleks kunagi meelde oma kange­lasele viimast pääseteed otsida – jõevee alla­laskmises. See oleks talle – tühi töö ja vaimu­närimine. Vahest näeks ta selles ainult võima­lust enesetaltsutamiseks, eneselihtsustamiseks kehalise tööga.   Aga   töö   siht   –  püüe,   mis Goethel on peaasi, huvitaks teda väga vähe. Selleks on tema huvid liiga intraverteeritud.

Siin jääb Tammsaare – läänlaseks, nagu ta seda on oma resignatsiooniski, mis on oluliselt aktiivne, mitte aga idamaiselt passiivne. Taga ajades tõde ja õigust kaovad need ikka silmist. Kuid äkki on tõde ja õigus seal, kus neid pole oodatudki leida: kes otsib, see peab leidma, kuigi ta ei tea, kus ta leiab.

Eduard Laaman

Varamust nr. 2/1938

avatud-raamat.JPG

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share