Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

14 Apr

Oskar Luts

 

    

1.

Eriti meie uuemad kirjanikud on vähe populaarsed. Rahvas tunneb neid vähe. Kes tunneb külas August Allet, Arthur Adson’it või Aleksander Tassa’t? Meil on demokraatne rahvas (nii kõneldakse), kuid aristokraatsed kirja­nikud. Ja pole nuriseda, kui sild nende kahe vahel on nõrk.

Prosaiste siiski tuntakse. Paljusid vanuse tõttu, noo­remaid huvitavuse tõttu. Üks populaarsemaid eesti kirja­nikke on kahtlemata O. Luts. Võib-olla kõige popu­laarsem meie uuemate kirjanikkude hulgas üldse. Missuguseile oma raamatuile võlgneb ta eriti oma suure po­pulaarsuse? Need on Tootsi juttude seeria “Kevade”, „Suvi”, följetonid, väikesed komöödiad.

Nagu keegi vanem arvustaja tähendas, on eesti rahvas nalja-armastaja rahvas, ja see on õige, kuid eestlased pole esimesed, kes vajavad nalja ja lõbu. Vanasti karjuti niisama: “panem et circenses!” Luts on rahvale ka oht­rasti pakkunud lõbu ja rahvas on seda näljasena võtnud vastu.

Kuid kas selles ei peitugi Lutsu kui kirjaniku traagika, et ta on pidanud rahvast liiga ohtrasti lõbustama? Kas ei liigu läbi Lutsu toodangu üks traagiline kuju, kel nukrus silmis ja sõnades? Ja kas pole ses kujus enam hinge, igatsevat inimest, kirjaniku enda õiget palet, kui klaunitsevas, balagaanitsevas herises Tootsis? See nukrapalgeline inimene naerab vähe.

Mulle tuleb meelde kunagi kuuldud lugu vanast kuul­sast paiatsist, kes armastus nooresse tüdrukusse. Kuid tütarlaps ei võinud iialgi uskuda, et põline naerukuningas, veiderdaja võib ahastavalt, traagiliselt, sügavalt armastada. Temalt ei oodatud muud kui kõditavat nalja. Ja nii ei saanud tüdruk ta kirglikku armuavaldust teisiti vastu võtta kui naerulaginaga. Nii sattus vana paiats painajalikku võluringi. Keegi ei uskunud, et ta tõsist elu võib elada, midagi tõsist öelda. Kui ta oma võltsimata kurbust tahtis väljendada, sündis see nii koomiliselt, et kõik juuresviibijad naerust vabisesid. Meeleheites hukutas paiats enda, tra­petsilt alla hüpates, rahva möirgava naeru saatel. Naer vaikis alles siis, kui tõesti kindel oli, et ta on surnud. Oma suure saladuse, sügavtraagilise armastuse noore tütarlapse vastu viis ta hauda kaasa. Ta oli tõeliselt olnud üks kurvemaist, ja see oli kõige hirmsam ta elus, et ta ei saanud end teisiti väljendada kui naljavormis.

See lugu on tärganud mõnikord meelde Lutsu teoseid lugedes, kuuldes rahva arvamist tema üle. Ka teda võe­takse sageli paiatsina.

See on aga Lutsu valestimõistmine.

Nali on vaid kontrast Lutsu loomingus. Minu arvates aitab see traagilist enam esile tõsta. Arno Tali nukker hingeelulugu avaldab koos ülemeelsete, vallatute Tootsi lugudega enam mõju kui vahest iseseisvalt. Nali on suur, kena varjund Lutsu loomingus. Kuid ärgem nähkem ainult nalja!

Muidugi võib tekkida halb tunne, kui loed ta “Tootsi pulma”, “Äripäeva”, “Kirjamappi” või vesteid Uhuust. Siis osutub, et Luts on hoopis läinud üle vana paiatsi ossa ning ei suuda pakkuda enam muud kui nalja. Traagiline heli siseilmast virildub, avaldudes lõbusünnitavaks kirjanduslikuks heristükiks. Säärane halb tunne tekib sellepärast, et ennemalt oled lugenud “Kevadet”, “Sood”, “Kirju Maar­jale”, “Mahajäetud maja”.

Luts oli kauemat aega enne kultuurkapitali asutamist elukutseline kirjanik, ja see ongi teda juhtinud pealiskaud­sele teele. Ikka ja ikka sunnitud produtseerima, üleliia, süvenemata -seal siis kasutas Luts selleks oma naljaandi ja vorpis rea jante, burleske, mis väga vastavad laiemate hulkade kirjanduslikule maitsele. Lutsu on ähvardanud korra snobism – kerge käsitöö vaim ilmus ta loomin­gusse.  Kuid snobism – see on tõsise kirjaniku surm.

Nüüd, kus teotsevate kirjanikkude majanduslik seisu­kord on pisut paranenud, tahaks loota, et ka Luts andub enam tõsisele loomingule.

Jah, labase nalja kõrval on Luts andnud ka väärtus­likke asju. Ei, ta pole täiesti ajaviitekirjanikuks muutunud. Ta tunneb seda ise, et see pole ta õige ala.

Ta leiab enda, kui kangastab esile unistaja Andres Süvalepa elukäigu. Või püüab väärtuslikku värvi anda oma huumorile ning loob seltskonnaromaani “Iilingu”, mille sügavam põhitoon on siiski tõsine ja kurb.

Kuid on midagi, mis on vaevanud teda kestvalt, painab ta siseelu, ahastab lunastuse järele, ja ta paneb oma valusa meeleolu, piinavad siseheitlused paberile pealkirja all “Olga Nukrus”. Ta tahaks nagu sellega vabastada end koormast, mis lasub ta hinge olemusel. See on ahastus lunastuse järele, meeleheitlik kaebus “õnneliku, kauni elu järele.

See kärme pilk ta loomingule paneb meid veenduma, et Lutsu toodangus on nii palju tõsist. Ta paremate teoste põhitoon on kurb, kantud maailmapiinast. Ärgem pida­gem Lutsu üksi naljakirjanikuks. See oleks ühekülgne ja ebaõige vaade.

  

2.

Et mõista Lutsu kirjanikuisikut, peame tutvuma Arno Taliga, väikese unistajaga. Kui võrdleksime Lutsu vana paiatsiga, siis Tootsis väljendub ta väline isik, Arno Talis ta hingeelu.

Kummalisena paistab Arno Tali silma oma kaasõpilaste hulgas. Romantiline, unistaja hing, kes ei leia kooskõla ümbritsevais inimestes, pettub, on kurb. Juba lapsena armastab ja pettub. Hakkab ihkama siis üksindust, rahu. Sest hall ja äripäevane on miljöö, kus ta kasvab, elab. Mõtleb: Ah, kui igav on Arnol olla! Suur igatsus on millegi järele.  See vaikus ümberringi ja need aeglased piu-paud, missuguse härduse toovad nad temale süda­messe!   On nagu kahju kellestki…

Piinatud, vaevlemas õnnetu armastuse pärast tuulemeelse tüdrukukese vastu, tunneb ta kirikukella helinast omale mõtteid tekkivat surma üle. Ta noor armastus areneb romaaniks, vapustavaks draamaks, ja “Kevade I” lugemist lõpetades oleme valusasti liigutatud, kuid naera­tame ka.

Arno Tali kannatab metsiku kiivuse hoo all. Kuid selle taandudes lohutub, otsib rahuldust nukrast eluvaatlu­sest. Otse hämmastus valdab meid, kui loeme, kuidas poisike samuti kui neitsi Atala tõuseb öösi teiste maga­jate seast ja läheb ööle ning taevatähtedele kaebama oma armastuse kurbust. Ja trotsivalt tõendab ta endale, et üksi olla on kõige parem. Ta mõtiskleb: “Aga mis siis? – Ei midagi. Ta on üksi ja talle ei ole midagi vaja. Ta on sõber nendega seal üleval, tähtedega… Ja kaebab Ju­malale oma kurbust. Mis siis, kui Tõnisson temast aru ei saa; mis siis, kui keegi temast aru ei peaks saama – tema on üksi ja kaebab Jumalale oma kurbust. Üksi on hea olla. Meel on kurb, aga mingi magusus on üksin­duses.”

Oma hingeelu jälgib ta kui meteoroloog baromeetrit. Ei mingid välised huvid kisu teda sellest eemale. Kanna­tused on talle otsekui toiduks. Kuid armupiinad jahenevad viimaks. Nähes, kuidas Imelik ja Teele kalmistul jalutavad, on ta äkki sellest kõigest üle, saab suuremeel­seks. Püüab koguni head teha oma senistele vaenlastele. Andub nüüd täielikult vaatlustele, meeleoludele. Istub kui letargias jõe kaldal, kujundab ümber väljast saadud mul­jeid ja talle kangastuvad kummalised unistused. Neis unistustes astub kaugele üle realiteedi ja näeb “tonte, ko­dukäijaid ja sarvikuid raba serval pidutsemas”, sootulukesi vilkumas, sookolle kõnelemas. Teda haarab muinasjutt. Ja tõeline armastus tüdruku vastu – see ununeb, hääbub. Jääbki Arno Tali erakuna ellu.

Kuid see on lapsepõlv, seega vaid üks ajajärk elust. Inimese hingeelu võib ju läbi teha huvitavaid metamor­foose. Ent Arno Taliga ei sünni seda. Ja vististi sel põh­jusel ei pühenda Luts “Kevadele” järgnevas “Suves” Arno Talile enam kui paar lehekülge. Neist kõige olulisem on „kiri Virvele”. Ta on jälle armastanud, kuid sama õnnetu tulemusega kui lapsepõlves. Ja Arno Tali võtab ise kokku oma elamused, määrab oma ilmasuhtumuse: “Näen nüüd selgemalt kui kunagi enne: minu elu on pühendatud kannatusele.” Ja veel: “Ma ei uhkusta kui ütlen: võib-olla lõpetan kurvalt. Nagu näed, ei teinud minu ise­loom min’git ootamatut hüpet, vaid kordus sama laulu refrään, mille toone mäletan veel kooli põlvest” (minu harvendus; I. R.).

Kirjanik lahkub Arno Talist, kuid sugugi mitte lõpli­kult. Selle noormehe-romantiku hingeelu-probleemid ei anna talle rahu. Ja Arno Tali esineb ta teostes jälle, ehk küll teiste nimede all, teises miljöös. Kord on ta Andres Süvalepp, kord Arnold Kask, kord Juhan Metslang, kord minategelane novellides “Kirjad Maarjale” ning “Karavaan”; ka Toomas Haava ja Elmar Lipstok on tema ligisugulased. Nende alguskuju on Arno Tali. Ja nagu tähendasin – ainult miljöö on teine, ja kohtamine mitmekesiste inimes­tega lubab kirjanikul näidata huvitavamais ning erakordseis seisukorris selle isiku hingeelu. Seega avardub pilt Arno Talist. Hingeelu kvintessents on aga antud “Ke­vade I-s”, ja see jääb muutumatuks.

See on jällegi eesti kirjanduses laialt tuntud “ülearuse inimese tüüp”, kes elab rohkem mõttekujutuses kui elus, ja selle tõttu ei õnnestu viimane. Meil on pea võimatu ühtegi eesti kirjanikku käsitella, ilma et me ei kohtaks seda tüüpi. Ta sage ilmumine meie vaimuelus on otse painav. Kuid ühtlasi on see väga iseloomustav nähtus meie kirjanduses. Tema sügavamad tekkimise põhjused, juured peituvad kahtlemata meie tõu alateadvuses (Fr. Tuglas). Lutsul aga on see tüüp omapärane, nõnda-öelda lutsuline. Lutsu terav kunstniku-individuaalsus on loonud tast kuju, mis üldises kooris on erinev teistest säärastest tüüpidest oma hingestiililt.

Tähendan veel, et Arno Tali puhul “Kevade I-s” on mulle tärganud meelde Jaan Oksa “Tume inimeselaps”. Kahtlemata on see tingitud sarnasuse-assotsiatsioonist. Kuid Arno Talis pole seda tulivihast opositsioonitunnet, mis kätkeb “tumedas inimeselapses”. Kui viimane oli uhke ning vi­hane ja põgenes inimestest, siis Arno Tali on – vastu­oksa – liiga heasüdameline, pehme, tasane. Selle tõttu alistub ta elule, asub saatuse tõukel mõnikord sellest ka osa võtma, mis lõpeb tavaliselt aga ebaõnnestumisega.

  

3.

Võiks öelda, et Lutsu ilmasuhtumine sünnib ülalkäsiteldud tüübi kaudu.  Ja see määrab ta senise loomingu-ilme, haabituse. See ajajärk algab “Kevade I-ga” ja lõpeb “Olga Nukrusega”.  Võib karta, et kui ta veel loob edasi selles meeleolus, ta vaevalt suudab öelda midagi uut. Kui anatoom on ta lantsetiga läbi sorinud Arno Tali aju ning südame ja laotanud need lugeja ette. Selle jätkamine tä­hendaks langemist rutiini, vana kordamist. Korduks jah “vana laulu refrään”.

Kuid sellest senisest, mis meie ees, tahame saada üle­vaadet. Mislaadi on siis Lutsu peatüübi ilmavaate su­gemed? Vaatleksin sel puhul tema peatüübi huvitavamat variatsiooni. See on kunstnik Toomas Haava jutustusest “Soo”.

On vastamisi asetatud kaks tüüpi meie kirjandusest: Fr. Tuglase Felix Ormusson ja Mait Metsanurga Märt Klaos (Hugo Raudsepp). Nimetatud arvustaja tähendab: “Kui Ormusson on meie stiilsem esteet, siis Klaos on aja­järgu kõige erksam ja kohkumatum südametunnistus.” Kummale on lähem Toomas Haava? Pole mingit kahtlust asetada teda Felix Ormussoni kõrvale. Nende ilmasuhtu­mine seisab ühel alusel.

Tuletagem meelde, et Felix Ormusson on kirjanik ja Toomas Haava – kunstnik. Klaos aga on end. õpetaja ja pärastine ajakirjanik. Need kalduvuste järele valitud elu­kutsed tingivad juba nende ilmasuhtumuse. Eriti selle teose puhul võib rööbikjooni tõmmata Tuglase ja Lutsu talendi vahel. Niisama kui Tuglas, ei lepi ka Luts reali­teediga. Selle asemel, et endas tunda ajajärgu ühiskond­likkude probleemide põlemist, nagu see sünnib Klaoses, hellitab Haava endas unistusi, irrealiteeti. Nii kui Ormusson näeb und tundmatuist maist ja ilmust, taganeb Haavagi müstilisse muinasjutuilma ja kirjeldab innuga salapärast ning õudset sood. Selle asemel, et tunnustada elu juhti­vaks teguriks ühiskondlikke jõude, aimab Haava, et juhiks on keegi “nägematu ja vägev”. “Kaugel aga naerab see, kes suur ja salapärane ja kogu ilma näib täitvat.”

“Soos” tuleb ilmsiks ka püüe fantastikat ja tõelist elu ühendada. Ja kui Luts seda ei suuda, siis toob ta vähemalt tõelisse ellu fantastikat oma unistajate-tegelaste jutustuste näol. Lutsu muinasjutud-näidendid on aga ilmne näide tema kalduvusest fantastikasse.

Isegi Tuglase stiili tuletab meelde see, kui Toomas Haava küsib: “Minu unenäod on liiga selged, minu päevised toimetused nagu unenägu. Kes seletab mulle, mis on ilmsi, mis unes?” Elu küsimused libisevad meist mööda, nad näevad selle asemel und lahtiste silmadega.

Metskassisse lembub Toomas Haava tüdruku omapärase võluvuse pärast. . Selle tundmuse aluseks on esteetilise

harulduse otsimine elust. Ta vaatleb Metskassi ilusaid jalgu, sasis pead ja kurdab, miks suurrätik varjab ta eest tüdruku kauni puusadejoone.

Teravalt aga lähevad lahku Ormussoni ja Haava ise­loomud. Haava ei vaju kunagi nii sügavale mõtiskeludesse ning unistustesse kui Ormusson. Ta elab ja teotseb, kuigi piiratud ringis. Ta ei kohku tagasi, et anda suve jooksul hargnevale armastusromaanile dramaatilist lõppu. Ta ei tagane kui puuhobusel ratsutaja, vaid kui kangelane, kes ometi kuidagi lahendanud vahekorrad. Tas ei kätke sel määral mõistuseinimese eneseirooniat ega skeptitsismi, kui on seda Ormussonil. Kuid ometi kardab tunnete veidrat mängu ja põgeneb enneaegu silmapiirilt.

“Felix Ormusson” ja “Soo” on kirjutatud peaaegu ühel ajal. Ajajärgus, ajavaimus peituvad ka need motiivid, mis tõstsid kahe kirjaniku vaimusilmade ette sellised tüübid.

Esteediks jääb Lutsu peatüüp lõpuni. Kuigi ta on elust vintsutatud, pigistanud teda armetult ühiskondliku ülekohtu tsükloop, ikka jääb ta endasse unelema. Ja kui ümbritsev elu muutub väljakannatamatuks, siis õhkab ta ainult: “see kõik on nii ääretult kurb, kärarikas ja toores”. Ja ei muud midagi.

Ta tunneb kõlblat piina enda isiku porrilangemise pärast, heidab endale ette tahtejõuetust, saamatust, kuid võõraks jääb talle see otsija ideeinimese piin, mida tunneb Märt Klaos. Jah, on küll temagi otsija, kuid ainult isiklikku õnne ihaldab ta sel otsimisteel.

Ta hingeelu eetilised sugemed väljenduvad veel platoo­nilises armastuses. Tema armastatud naine on puhas, õhu­line, madonnalik. Säärane madonnalik naine käe kõrval, liigub see esteet ja unistaja läbi Lutsu loomingu.

Siinkohal peame aga rõhutama ühte asjaolu selle tüübi käsitlusel. Andres Süvalepp, Arnold Kask, Arno Tali on väliselt ikkagi harilikud inimesed, väikekodanlise ilmega. Nii näiteks on Andres Süvalepp apteeker, Kask – kontori­ametnik. Nad askeldavad, töötavad samuti kui teised ini­mesed. Nende elus on samuti palju väikesi tühje-tähje muresid, nigritsemist. Ühes novellis tõendab ta: “Ses olin paljude sarnane, ses olin harilik inimene; oma teguvõimetuses aga, oma abitus loosklemises – ses polnud ma mitte paljude sarnane.” Suurel määral arvab ta ise enda traagika seisvat selles, et “temal kunagi pole õnne; ikka jõuavad teised temast ette”. Tas tekib küll igatsus teo järele, kuid see jääb unistuseks; halvatud tahtejõud, nukrus vägistab ta elu.  Nii näiteks põgeneb melanhoolne Andres Süvalepp maale, peab apteeki, kuid soovib, et seal võimalikult vähe inimesi käiks. Psühhiaater võiks sest leida neurasteenia sümptomeid. Andres Süvalepp peatub “mudasel kaldal, keset raba, otsekui keset enda elu, sest ühevõrra troostita paistavad talle mõlemad. Ta andub nukrale vaatlusele ja kahtleb, ei tea isegi, kas on maha jäetud kõigist või ise põgenenud kõigi eest”.

Kuid muidugi ei pääse ta rõhuvast äripäeva-elust ja peab sinna tulema jälle tagasi. Ja kannatades elavad nad edasi, hallide putukatena teiste hallide seas.

Nii pole siis Lutsu lemmiktüüp mitte vaimuaristokraat, kes põlgab tavalisi inimesi, nagu on seda vahest kirjanik Felix Ormusson, filosoof Herbert Heit, Olaf Arnos või mõni muu säärane kangelane. Ei, Lutsu lemmiktüüp on lihtne inimene teiste lihtsate inimeste hulgas, aga ta hingeelu on märksa avaram ja õrnatoimelisem. Ta on koguni suur inimestearmastaja, südamlik ses suhtes, ainult paljud ini­mesed on kurjad ja tasuvad ta õrnust ning armastust hal­vaga.  Ja ta kannatab palju sellepärast.

Ühiskondlikku traagikat aga aimame selle taga, kui Luts kõneleb ilusamast ja üllamast elust tule­vikus. Oleviku inetus ning labasus painavad teda. “Mõni­kord tekib tundmus, otsekui poleks küllaldaselt õhku ta ümber, otsekui jääks südamele kitsaks; siis vaatab abitult ringi, mõtleb hirmuga: kas see tõesti nii peab jääma tema elu lõpuni?  Tärkab tusk…”

Kuid sotsiaalselt nägijaks pole Lutsu inimesed kunagi saanud. Nende tegude märkijaks ja suuna andjaks on rohkem isiklik kui sotsiaalne sisetunne.

Ühest küljest on see voorus, sest nii pole Luts kunagi langenud tendentsi. Ja ta inimesed on selle tõttu rohkem inimesed, liha ja verega.

Teisest küljest ei luba see tal tungida sügavasse aja­järgu inimkonna üdisse. Tundub aga otse nõudena, et tänapäeva kirjanik peaks ka sotsiaalselt mõtleja olema. Meie aja inimene õpib ikka teravamini tundma, et ta on ühiskonna osa.

Sellest võime teha mõned järeldused. Nimelt pole Luts ideekirjanik, võitleja. Ta on rahulik inimeste elu kuju­taja. Suur on lemmiktüübi mõju ta loomingus. See toob näiliselt objektiivsetesse teostesse kirka subjektiivsuse ja lürismi. Selles tüübis peituvad ta romantilise ilmavaate juured. Temalt on pärit sügav resignatsiooni-meeleolu Lutsu jutustustes, õrnus, härdus, kalduvus muinasjutuilma.

0lga Nukruses” on see tüüp viidud peaaegu äärmu­seni. Samuti ta partner, neitsilik õrn naine, keda mees ainult imetleb ja ihaleb. Selgesti mõtleb Arnold Kask: „Temale on Nukrus ainult Madonna.” Ja kui Kask elu kapriiside mõjul satub mudakuristikkudesse, kõlblas valus ahastab, enda jõuetust neab, lõpuks endast siiski üle saab ja veendumusele jõuab, mis väljendub lauses: “lähme, väsinud tuvike; lähme uuele päikesele vastu. Otsime endile mõne väikese kohustuse inimkonnas, sest elu ilma kohustusita on kurb”, siis võib tekkida mõte, et Arnold Kasest saabki vahest uus teoinimene. Kuid ei usu seda. Arnold Kask võib seda küll öelda, see on hingeeluliselt täiesti põhjendatud, sest tema rabelev, heitlev hing lööb mõnikord leekima mõnest kaunist endagi sõnast; kuid see kustub kindlasti ka kohe. Hiljemini kordub jälle “vana laulu refrään”. Arnold Kasel pole selleks eeldusi, et tast saaks teoinimene.

“Kevade I” ilmus 1912. aastal, “Olga Nukrus” 1926. a. Ja Oskar Luts on omas 14-ne aasta pärast ilmunud teoses jäänud ikka enda lemmiktüübi juurde, mille alguskuju on Arno Tali. Jah, 14-ne aasta pärast on ta teda jälle nimetanud armsa nimega – Arno.

Ei saa Lutsu puhul mitte öelda, et inimese hingeelu on sündimise ja hävimise protsess, nagu väidavad materia­listid. Ei, inimese hinges on palju püsivaid elemente, on püsiv kõige pealt hinge stiil. Nii näiteks on ka Tuglas aastate järel tagasi tulnud oma lemmiktüübi Felix Ormussoni juurde raamatus “Hingede rändamine”. Ja samuti püsib Rohu loomingus romantiku unistajatüüp, nimetatud kord Herbert Helfiks, kord Taavet Drewerk’iks või Hellmuth Haava’ks.

I osa Eesti Kirjandusest nr.  6/1927

  

4.

Oma esikteoses “Kevade I” on Luts juba suur sõna­kunstnik. Kõik ta kunstnikuvoorused väljenduvad ses leoses* ja ei saa öelda, et Lutsu anne oleks vahest hiljem arenenud nagu Eduard Wilde ja Jakob Mändmetsa anded. Kunstiliselt on 14 a. pärast ilmunud “Olga Nukrus” isegi nõr­gem. Kuid muidugi on ajajooksul avardunud Lutsu ainevald.

“Olga Nukrus” pole mingi täiuslik teos, kuid minu arvates on tavaga iseloomustav Lutsu loomingus. Kõik Lutsu ande voorused ja ka nõrkused on koondunud sel­lesse teosesse. Seal on voorusena vestmisosavust, heade kõrvaltüüpide loomise oskust, huumorit, nukrust, värvikat ümbruse ja olude kirjeldust. Kuid ka läbematust, mis ei luba alati teatava olukorra kujutamist lõpule viia, pealis­kaudsust, udusust, kindlusetust. Ning üks väga karak­teerne nõrkus või kalduvus – liiga suur armastus oma peatüüpide vastu. Selletõttu ongi tal lemmiktüüp, kuna täisverd realistil (milleks meil Lutsu on harjutud pidama) lemmikuid oma tüüpide hulgas ei võiks olla. Kirjanik-realist peab täpsalt tundma asja või inimest, keda ta kir­jeldab, kuid ta peab olema külm ja erapooletu ta vastu. Tsiteerin, mida ütleb Tšehhov sel puhul: “Lugesin ühest heast jutustusest suurlinna rannaäärse restorani kirjel­dust. Ja on kohe näha, et autor imetleb muusikat, elektri­valgust, roose nööpaukudes, et ta ise ilutseb sealjuures.. See pole hea. On vaja seista väljaspool neid asju, kuigi peame tundma neid hästi, peenusteni. Kuid peame nende peale vaatama ikka otsekui põlgusega, ülevalt alla. Ja tuleb õieti välja.”

Lutsu esikteos ilmus 1912. a. Ta ei kuulunud noor­eestlaste perre, vaid sammus iseseisvalt. Kuid ometi tuleb ta kõigi tunnuste põhjal asetada Noor-Eesti individualis­tide ja sümbolistide perre. Noor-Eesti poolt algatatud uus kirjanduslik suund on talle omane. Ta kirjanduslik stiil, veidi lüüriline, hämar ja habras on edasiehitamine, sest võimatu oli tagasi laskuda. Teadlikult pole küll kaldunud Luts ühegi rühma poole. Sest ta pole kunagi olnud ideekirjanik. Teda on huvitanud ainult inimene. On tundnud ainult oma ande pakitsemist. Loomine on olnud talle tarve, „psükoloogiline väljahingamine”, nagu tähendab Jaan Oks. Ja ta on loonudki juhuslikult, vali­mata kõike, mida on ette dikteerinud ta kirjanikuinstinkt

“Kevade” on kahtlemata Lutsu kõige parem teos. See on terves eesti kirjanduses väljapaistev, haruldane oma lihtsuselt ja usaldatavuselt. XI peatükk ses raamatus on võrreldav ainult Dickensi suurepärase proosaga. Ja samuti laste hingeelu kujutamine õnnestub Lutsul alati. On otse armsad ta hiljemini ilmuvad “Nukitsamees”, “Inderlin” ja “Andrese elukäigu” esimene pool.

M. Kampmann nimetab nende kirjanikkude hulgas, kelle vastu Luts erilist huvi tundnud, ka Cervantest.

On palju cervantest maailmakirjanduses. On palju loodud Don Quixotetle ja tema kaaslasele vastavaid tüüpe. Kui tahame, siis võime ka Lutsu „Kevade” ja “Don Quixote’i” vahel tõmmata rööbikjooni. Muidugi mängib “Kevades” siis Don Quixote’i osa Arno Tali ja Sancho Pansat – Joosep Toots. Arno Talit tunneme juba.

Toots on tema vastand – realist, praktiline eluinimene, täis tegevustarmu. Teda ei huvita unistus ega targutus. Ta pole üldse isiklikust elust teadlik. Osundan „ Keva­dest” Tootsi kohta: “kuna aga Toots koerust tehes kunagi seda ei mõtelnud, et ta koerust teeb; tema rahutu ja väsi­matu vaim otsis endale tegevust.”

Toots on vigurite peale vaatamata positiivne tüüp. Hari­likult ei õnnestu kirjanikkudel positiivsete tüüpide loomine, kunstilise kujutamise mõttes. Kuid siin on Lutsu sel puhul päästnud ta suurepärane huumoriand. Komismitunde on ta tüübi loomisel võtnud aluseks ja tüüp on õnnestunud.

Siin kohal märkab vahest mõni, et ma vähe puudutan Lutsu huumorit, kuna ometi seda nii palju on Lutsu loo­mingus.

Kuid L. huumor on mind huvitanud ainult seal, kus ta on rakendanud selle tõsise kunsti loomisele. Osa L. loomingust, nagu juba eelpool tähendasin, on ju ikkagi ainult naljategemiseks ja sellel ei saa peatuda.

Oma väärtuslikkudes teostes on aga Luts kahtlemata suur humorist. Et veenduda selles, on vaja lugeda ainult ta “Kevadet”. Võib kümned korrad lugeda seda raamatut ja ikka pakub ta värsket naudingut, mis juhib teie pare­mate esteetiliste emotsioonide poole.

Erilisi väärtusi ei sisalda näidend “Laul õnnest” (1913). Draama ja näidendi kallal on Luts õnne kat­sunud, kuid väljapaistvat teost ta sel alal pole andnud, hoolimata sellest et mõni vanem arvustaja teda kui näite­kirjanikku an ülistanud. Seda põhjendades on juhitud tähelepanu ta heale dialoogile. Kuid heast dialoogist on vähe, et olla hea näitekirjanik. Üllatavalt rütmiline ja täiuslik on Tolstoi dialoog, kuid ta on üllas ja suur vaid eepilises proosas. Lutsu näidendid on rütmitud, kompositsioonilõdvad. Lavalises näidendis peavad dramaatilised repliigid kantud olema tegevusest, iga sõna peab olema tegevus.  Seda nõuab tänapäeva teater.

Vastupidisel juhtumil, kui näidend aga vaid lugemiseks määratud, siis otsime sealt mõttetiinust, üllatavat vaimu­kust, ületulvavat jõudu.

Lutsu näidendid vaevalt vastavad neile nõudeile. Pai­guti vilksatab neis midagi, mis annab lootusi, kuid ei rahulda. Ühevaatuselist “Kapsapead” on küll isegi klassiliseks nimetatud, kuid ometi puudub sel teosel haa­ravus ning veetlevus. Ühiskondlik satiir kahtlemata, kuid ikkagi keskpärane teos.

Tipu väärtuslikkuse mõttes paneb Lutsu dramaatilisele toodangule „Mah ajäetud maja” (1914. a.). Ent ka see on ainult õnnestunud kavand, mitte teos. Kuid iga­tahes on tas usutavat dramaatilisust.

“Soo” (1914) on üks paremaid Lutsu novelle. Ase­tatud soo müstilisele foonile, on ta käsitletud impressio­nistlikult. Vahele on põimitud lopsakaid, värskeid natura­listlikke pilte. Mõned vähema tähtsusega näidendid vahe­peal (“Pärijad”, “Ärimehed”), ilmub 1915 kolmevaatuslik näidend “Paunvere.” Ka selle teose tähtsus on ainult kirjandusajalooline – enne-sõjaaegset aleviühiskonda, seltsi­elu käsitlev komöödia.

Ilmasõda suigutab kirjanduslikku tegevust. Neli aastat ei ilmu Lutsult midagi. Alles 1919. a. ilmub talt rida teoseid. Lutsu satiir on siis juba muutunud kergeks, mõnikord isegi labasevõitu följetoniks, mis pöördub täie­likult rahva naeruerkude poole. Säärastest teostest võib nimetada “Suve” (1919) j. t.

Vene revolutsioon ja sellele järgnevad rahutused kuni vabadussõja ajajärguni, millal meie moodsasse kirjandusse tekkisid tugevad lihameelsed, elumeelsed toonid ja helisev ajalaul, puudutas Lutsu vähe. Ta jätkas sel ajal Tootsi seeriat ja laskis välja “Vähkmann ja Co.” taolisi merimadusid.

Tema teine, tõsine kirjanduslik pale aga väljendub sel ajal muinasjutus ja lüürilises novellis. Ühiskondlik­kude sündmuste üle naerab Luts, kuna enese siseelu on teravasti eraldatud väliselust. Ta on sulgunud endasse ning ilutseb. Ilmuvad 1919. a. muinasjutulised näidendid nagu: “Sootuluke,” “Sinihallik,” ,, Viimne pidu” j. t. Luts kui fantast, kui reaalsusest taganeja esineb neis teostes. See on Lutsu kirjanikuisiku üks omapärane joon, väljendus.

Kuid võimsat, müstilist fantaasiat ei ole Lutsul. See on sageli abitu loosklemine irreaalses ilmas, rohkem ehi­tatud mõistusega, kui hoovanud alateadvusest. Lutsu fantaasia pole sensibiilne, vaid intellektuaalne ja viimasena mitte tugev.

Ta on sõbralikus, familiaarses vahekorras oma sookollidega, lõõbib nendega, ajab lorajuttu. Tema fantastiliste kujude taga pole haaravat sümboli- ning mõttetiinust ega hinge saladusi riivavat mõttekujutust. Lutsu fantastika on kõik rohkem loodud mängeldes, tundes lõbu oma mõtte­kujutuse pinnapealsest lainetusest. Nii ei tule muinasjuttu mitte mingi eriosana võtta ta loomingus. Sest ta pole sel alal samuti loonud märgilisi väärtusi. Muinasjutulikkus on üks joon ta toodangu karakteris, väljapaistev nüanss, orgaaniline osa. Muinasjutud täiendavad Lutsu loomingut, kunagi aga ei suuda teda esindada. Ideelt on need aga enamasti sümpaatlikud. Nii näiteks on liigutav muinasjutus “Onu paremad päevad” peategelase naiivne, kuid kõikumatu usk paremasse tulevikku, ka siis, kui talt kõik on võetud ning ta seisab ilmas üksi. Rõõmsalt võib ta ka siis lausuda: “Noh, minu paremad päevad on alles ees?” Samuti on huvitav “Sinihallik”, kus inimesi painab kuri saatus, elu raskus. Kuid rahvavanem ja ta poeg ei lakka uskumast paremasse tulevikku. Ja selles naiivses usus ongi suur võim, jõud.

Kuid 1919. a. avaldab ta ka novelli “Kirjad Maa­riale”, mis on avamäng ta nukrate juttude seeriale. Muidugi, nagu olen juba tähendanud, on nukker eluvaatlus talle juba esikteoses omane, kuna “Kirjadest Maariale” see asub domineerivale kohale ta loomingus. Murtud, melanhoolne lemmiktüüp ja madonnalik naine, neile pühen­dab Luts nüüd palju lehekülgi. Selles molltoonis on kirjutatud kõik ta hiljemini ilmuvad väärtuslikud teosed nagu “Karavaan” (1920), “Harald tegutseb” (1921)”, “Andrese elukäik” (1923) ja “Olga Nukrus” (1926). Erilist tähelepanu nende hulgast nõuab “Andrese elukäik”. Sel puhul on Luts seadnud endale suurema ülesande: kujutada üht inimelu laiemas ulatuses. Ja see on tal õnnestunud. Kuid mul on tekkinud mõte, et Oskar Lutsu on selle teose kirjutamisel suurel määral inspireerinud Charles Dickens oma loominguga. Kuid mitte mõelda, et ma tahaksin kõnelda Dickensi mõjust Lutsu loomingus. On siin ehk mõjuga tegemist, siis peab seda selgitama kirjandustea­duslik uurimus. Mina arvan, et Dickensi ja Lutsu anded on teataval määral sugulased. See sugulus on ilmne ka Lutsu teistes teostes. Heasüdamlik huumor, vaheldudes valusate traagiliste momentidega on nii Dickensile kui Lutsule omane.

On sarnased nimelt Dickensi “David Copperfield” ja Lutsu „Andrese elukäik” kompositsioonilt.  Nii kaotava mõlemad lapsed David kui Andres lastena oma vanemad. Mõlemate kaitseingliks kibedal eluteel jääb mälestus lahkunud emast. Mõlemad poisid on rikkaliku mõttekujutusega, heasüdamlikud, kannatlikud, andekad. Lapsepõlveaastais on nad sunnitud elama viletsais oludes, kannatama halbade inimeste kurjust, kes nendega halastamata ja toorelt ümber käivad. Toorena, despootlikuna lapsekasvatajana esineb “David Copperfieldis” mr. Mordston oma õega, „Andrese elukäigus” vanatädi poja Augustiga. Nad mõlemad kohta­vad elus ka häid inimesi, kes osa võtavad saatuse hooleks jäetud poisikeste elukäigust ning seda kõigiti püüavad parandada. Nii saab Andrese tegelikuks kaitsegeeniuseks alguses noormees Baumann, hiljemini apteeker Rellirig, kes annab poisile hariduse, nii et ta võib iseseisvalt astuda ellu. David Copperfieldi päästab toorest masendavast ümbrusest ekstsentriline vanaema. Lõpus kaob komposit­sioonide sarnasus. Ja see on õieti tingitud peategelaste iseloomudest. Andres kandes melanhoolia rauda hinges ei rahuldu eluga. Suur apaatia on ta saatja. Ta elulised jõud, tegevusenergia kuivavad meheeas kokku. David Cppperfield aga astub õnneliku näoga ellu, teotseb, on optimist.

Kuid on veel üks kokkupuutuv ühine punkt neis romaanides. Copperfield hakkab juba lapsena armastama oma pansioniperemehe tütart Agnest ja hiljemini abiellub temaga. See Agnes liigub ka “Andrese elukäigus”, on ka Andrese pansioniperemehe, leivaisa tütar ning poisis tekib lapsepõlves juba ta vastu õrnu tundeid. Ja hiljem abielluvad nad ka. Haabituselt sarnanevad Dickensi kui Lutsu poolt kujutatud armastus. Ses armastuses pole lihalikkust, see on puhtplatooniline, hingeline ilutsemine, õrn, süütu ja puhas. Vastavalt Andrese iseloomule on tema armastuses enam pessimistlikke noote.

Huvitav, et Luts Agnesele isegi teist nime pole valinud. Dickensi Agnes on igatahes temasse sügavalt mõjunud.

Aga kui „David Copperfieldi” põhitoon on optimistlik, täis eluenergiat ja tahet, siis käib läbi Andrese elukäigu raskepärane, tumemeelne vari ja ta lõpeb ahastava akordiga. Miks peab eestlane paratamata lõpetama kurvameelsusega ?

Muidugi, üldiselt vaadeldes tundub 123-leheküljeline “Andrese elukäik” väikesena medaljongi asetatud miniatuurpildina inglise kirjaniku 1500-leheküljelise laiaulatusliku, monumentaalse kompositsiooni kõrval. Kuid arvan, et Lutsul oleks eeldusi ka sarnase suure kompositsiooni loomiseks, kui ta asjasse süveneks sama põhjalikkusega ja püsivusega kui Dickens.

Teine suurem ja huvitavam teos on romaan “Iiling”. See on üks jutustusist, milles autor püüab olla kõige objektiivsem. Pole nukrat põhitooni, ainult õpetaja Lillep ja Elmar Lipstok on ta lemmiktüübile väga ligidased.

“Iilingus” annab Luts reljeefse pildi meie linna väike­kodanlikust seltskonnast. Meie kõik oleme ise elus kohanud vahest kahtlast pr. Senderit, “kroogitud huultega” äia Tiikmanni, lakeeritud tühist noorisandat Hugo Pillandit, flirtimisest elavat Amanda Langet ja teisi. Kõige vähem elulisemad on Lillep ja Anna, ehk küll autor neile palju lehekülgi on pühendanud. Noort jumalameest on olnud ikkagi raske kujutada. Ta on jäänud ühekülgseks, ehk küll autor jutustab ta joominguist koos vana apteekri Martmanniga.

Meie väikelinna demokraatlik-labane, tühine silmakirja­likkuses kinni olev seltskond on aga seal tõesti meisterlikult kujutatud. Kes ise on elanud sääraste inimeste hulgas, mõistab, kui hästi on Luts tabanud nende maneere, kõnekäände, kombeid.

“Olga Nukruse” peategelastest on olnud juttu. Taga­sein on kujutatud tihedate, mõjuvate värvidega. Linna vaesemad agulid, neis peituvad pahed, viletsused, neid on meil meisterlikult osanud kujutada ainult Luts. Ja näiteks prostitueeruva Dagmari tüüp – see osutab, et Luts võib mitmekesiseid naisi kujutada. Ta pole aga ses teoses kiindunud üksi oma madonnasse. Ilmasõja närvlik meeleolu mõjub ka kindlasti lugejasse, seda on “Olga Nukruses”.

Lutsu följetonidel pole suurt väärtust. Need on enamasti kirjutatud iseseisvuse alguspäevil ja nende tähtsus on seotud selle ajaga. Neis on Luts jälle lõbus pajats, kes pakub rahvale nalja. Kuid ega see Lutsu naer polegi nii hele, selle taga hiilib ka nukrus. Olen märganud, et ka tema följetoni on tekkinud midagi raskepärast, häirivat, mis ei lase naeru puhkeda muretult, nagu see sündis “Kevades” Tootsi heristükkide puhul.

Ei ole veel aeg Lutsu teoseid lõplikult hinnata. Sei­same ise ta teostele veel liiga lähedal. Meie praegune hinne ei saaks olla õiglane.

Kuid Luts on isik. Ja kui pole küllalt individuaalne ta põhjamaine, hall, habras, läbipaistev stiil, siis on seda ometi tema toodang üldiselt võetuna. Tema loomingul on oma ilme.  Ja selles on kunsti.  Tuletame meelde Oscar Wilde’i lauset: „Kunst on individuaalse temperamendi individuaalne väljendus.”

Muidugi pole Lutsu isik teravalt välja kujunenud. Kuid meie tõul pole vist eeldusi, et anda lõõmavahingelisi byron’eid, või teravsüngeid isikuid, nagu oli seda Strindberg.

Meie mõistame Lutsu isikut ja loomingut. Teame, et ta pole ideekirjanik. Ta on kirjanik-psühholoog. Ini­mest on ta tahtnud mõista, seletada, kaitsta. Ja et inimene sotsiaalne olend, siis peegeldub iseenesest selle inimese taga ka ajajärgu ühiskond. On ometi ajajärgu meeleoluga imbunud läbi kõik ta teosed. Kui erksa sisetundega vaimline isik pole ta rahul kõige olevaga. Ja sellest sõltub ta idealism. Suur kaunis hõllandus läbistab kõiki ta teo­seid!   Ta usub: „Võib olla tuleb Sinihallik ometi -.”

Ja Sinihallik on uue, kauni, parema maailma sümbol.

Ilmar Reiman

II osa Eesti Kirjandusest nr. 7/1927

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share