Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Jooni Juhan Liivi poliitilise ilmavaate kujunemisest.

 

1.

Kui lugeda Juhan Liivist ainult ta luuletusi ja võr­relda ajajärku enne aastat 1893 hilisemaga, siis üllatavad ses võrdlusvahekorras sisu poolest kõigepealt isamaa­laulud. Kuna isamaalised motiivid Liivi varasemas luules on kaunis juhusliku ilmega ja esinevad üldse väga harva, siis on hilisemais lauludes sellevastu just need valdavamaist ja põhjalikumalt arendatud motiividest. Kaua aega pole võidud aimatagi, kui kaugele on ulatunud Liivi poliitilised mõttekäigud. Alles hiljuti ilmunud Liivi “Luuletuste” neljas trükk toob esmakordselt kõige radikaalsemad neist – Eesti iseseisvust ennustavad värsid. Küll oli viimaseid juba varemini tõtanud tutvustama F. Tuglas (“Postimehe lisa” nr. 14, 1918), niipea kui oldi vabanenud vene tsensorisurvest, ja Tuglase järele ka M. Kampmann oma kirjandusloo kolmandas köites, kuid laulud ise olid aval­damata tänini. Nüüd lõpuks on Liivi toodangu kirjasta­misega jõutud nii kaugele, et kõik väärtuslikum on trüki­tuna käepärast. Seega on olemas ülevaade ka Liivi isa­maaluulest kõiges olulisemas. Kuid ometi satuks kitsikusse see, kes ainult Liivi luuletuste põhjal tahaks märkida teed, mille kaudu ta on jõudnud oma poliitiliste vaadete äärmusnäheteni. Selleks on ta luuletustes nii vähe materjali, et tahtmata võib kalduda uskuma: Liivi kaugemale ulatu­vad laulud on tekkinud visionaarses seisukorras, siis, kui luuletajale oli antud “selgesti näha” ja „selgesti kuulda” – olukorras, mis pole üldse täpsalt jälgitav. Kuid ka sel juhul peab oletama vähemalt alateadvuses meile luuletuste kaudu tundmatuid kogemusi, mis on koon­dunud nägelikuks pildiks.

Ka Liivi varasem proosa ei paku kuigi palju poliitiliste motiivide poolest.   “Käkimäe käos” ja „ Varjus” on kujutatud küll aadlikkude ja talupoegade suhteid, kuid nende vahekord pole siiski küllaldaselt valgustatud ei rahvuslikust ega sotsiaalsest vaatekohast.

Mingi pildi Liivi poliitilisest eelharidusest annavad ta publitsistlikud tööd, artiklid, mis kirjutatud ajakirjanikuna „Virulase”, „Sakala” ja „Oleviku” juures. Senini on need peale paari väljavõtte üldsusele täiesti tundmatud ja kasutamata jäetud Liivi uurimises, olgugi et sisaldavad küllalt lisamaterjali üldisemalt juba tuntud Liivi-andmestikule.

2.

Juba enne otsekohest ja lähemat kaasaelamist kodu­maa poliitikale ajalehetoimetustes oli Liiv aktiivselt osa võtnud poliitilistest sündmustest. Omal ajal on tekitanud küllaltki suurt kõmu Liivi sepitsetud „Baltlaste-Piirikivi” – müstifikatsioon Eesti Kirjameeste Seltsi tüli puhul aastal 1881. Ja kuigi see esinemine kuulus kaunis noorus­likkude vempude liiki ja liiatigi oli inspireeritud kõrvalt, koolisõbra F. Kärneri poolt, määras see siiski noore Liivi kindlasti käremeelsete rahvuslaste hulka.

Samal aastal sattus Liiv käremeelse poliitika ja tärkava vaimuelu õhkkonda, Põhja-Eesti ärksamasse kihelkonda – Väike-Maarjasse. M. Kampmann kirjeldab selle maakeskkoha tüübiliselt maalise aktiviteedi avaldusvorme ja nende mõju Liivisse järgmiselt:

“Ümbruskonna vaimlise elu keskkohaks oli Väike-Maarja, kus Aleksandrikooli abikomitee töötas, mille koos­olekutel peeti äratavaid kõnesid ja lauldi isamaalisi laule. Seesugustest koosolekutest võttis Johannes Liiv elavalt osa, kuulis, mis siin näit. C. R. Jakobsoni püüetest, rahvahariduse tõstmisest ja kirjanduslistest küsimustest räägiti. Siin selgus tal isamaaline elusiht, ärkas armastus kodumaa ja rahva vastu”. („Peajooned” III, lk. 26.)

Kui sügav ja kauge selle peaasjalikult maakoolmeistri­test koosneva lihtsameelselt optimistliku ja kergelt, tuldvõtva seltskonna mõju oli Liivisse, selgub kujukamalt ühest Liivi enese laastust „Kui mina Eesti rahvuslise mõtte peale mõtlen”:

„Kudas oli enne teisiti, nende kallimeelsete inimes­tega, kes isamaalikud olivad, kui ma veel poisikene olin.

Missugune mehine vaim silmis, missugune elujulgus, rõõm, vägevus, missugune kuldselge lootuslik Eesti süda!

Ma mõtlen rahva lihtsaid poegi, ärganud vallakooliõpetajaid mu nooruspäevil, kellega mul kallis auu oli tuttavaks saada, kui ma veel täies mehe vanaduses ei olnud.

Missugune lootus Eesti asjas!

Hakkas Eesti laul helisema, olivad mehed kui elu ja tuli. Kas oli nende pilk lühem?

Siis oli eestilist tilgakene veel alles olemas, ja ometi kui palju ta õnnestas!

Nad olivad aja lapsed. Aeg oli sarnaseid õisi kanda võinud.

Ei olnud siis veel kitsaid suurte rahvaste ümber kasva­tamise dogmasi olemas.

Siis oli vaba vaimline võitlus Saksa rahvustunde vastu alganud, ja see oli nii lootusrikas!”

(„Elu sügavusest”, lk. 30.)

Aastad 1880 ümber olidki otsekui poliitilised mesinäda­lad. Eesti haritlaskond, kelle haridusmäär kõikus kesk­miselt kihelkonnakooli ja seminari-kreiskooli vahel, oli koondunud peaaegu terveni võiduka Jakobsoni poolehoid­jaks. Aga ometi oli rahvuslik optimism eriti maal tingitud vähem saavutatud võitudest kui just vastärganute vara­hommikusest jõuküllasest enesetundest. See maaline ener­gia oli veel kaunis sihitu ning ootas alles tööle rakendajat. Jakobsoni tegevus oli peaasjalikult äratavat laadi, kauge­male ulatuvaid tegevuskavasid ei olnud ta veel andnud. Valitsusest endastmõistetavalt eemal, aga oma tegevuse alul ka eesti rahvuslikkude ettevõtete juhtimisest, oli Jakob­soni tegevus ennekõike opositsiooniliselt kriitiline ja pindavalmistav. Lühikese tegevusaja kestel oli ta läbi viinud ainult mõned majanduslikud teostused. Ja alles oma elu lõpul oli ta jõudnud oma ideede sisseviimiseni suurema­tesse rahvuslikkultuurilistesse ettevõtetesse.

Jakobsoni surma järele puudus poliitiline juht, kes vallandatud energia oleks rakendanud mingisse suuremasse teostusse. Küll olid juba Jannseni-Jakobsoni päevil alanud oma tegevust mitmed nooremad ajalehemehed, kuid need olid liitunud ilma põhjalikuma kriitikata kas tihe või teise vastas­leeriga, enamasti küll Jakobsoniga. Jakobsoni püüded alalhoidliku voolu eemaletõrjumises rahvuslikkude ette­võtete juhtimiselt viisid need uued rahvajuhid lõpule. 1883. a. langes nende kätte ka Aleksandrikooli peakomitee, kuna Eesti Kirjameeste Selts oli seda juba 1881. a. saadik. Seega oli aga ka mööda kõik lõhkuv tegevus.  Pidi algama ülesehitamine, kuid selleks puudusid kavad ja Jakobsoni asendav autoriteetne juht.

Vaatamata sellele tahtis iga toimetaja olla rahvale ainu-juhiks. Algas äärmiselt isiklikuks muutuv võitlus, mis seda teravam oli seepärast, et ajalehtede arv oli kasvanud kiiresti mõne aasta jooksul ennenägematult suureks. Võitlushoos hakati rohkem kui kunagi varemini meie ajakirjan­duses apelleerima rahva poole ja kohandama ajalehti rahva maitsele. Ning rahvas ei jätnudki kasutamata toi­metajate lahkust ja algas juhtide eeskujul üksteise ,lehes tõmbamist”. See viis aga lehed sisu poolest alla labaseks ja väiklaseks.

Peagi algav venestus muutis poliitiljse olukorra veelgi komplitseeritumaks ja segasemaks ning rahvajuhtide tak­tika alandlikult kobavaks ka valitsuse kavatsuste suhtes. Oli silmategemise aeg nii rahvale kui valitsusele ja metsik, kultuuritu kiskumine omavahel.

Liiv elas läbi need optimismi- ja pettumusaastad kahe­kümnele läheneva vastuvõtlikuealise noormehena. Eelpool selgus, kui sügavalt haaras Liivi ärkusaja vaimustus ega ole põhjust arvata, et Liiv poleks märganud ja enam­vähem õieti hinnanud ka Jakobsoni surmale järgnenud langust. Ja kui ta a. 1885 asus “Virulase” toimetusse, siis ei või neil tingimustel oletada Liivil erilisi sümpaati­aid Järve lehe vastu. Sest etteheide poliitilises killustumises ja tülinorimises võis tabada “Virulast” nagu teisigi. Jakob Liiv, kes Juhanile neil aastail oli mitmeti eeskujuks, ei näi oma tööde avaldamises eelistavat mingit ajalehte, vaid kirjutas ühelajal kõigis suuremais. Otsustavaks motiiviks võis olla Juhan Liivil tõenäoliselt vaid pääsemine otse­kohese kirjandusliku tegevuse juurde ja sellega seltsivad nooruslikult liialdatud ettekujutused.

Ei ole täpsaid andmeid Liivi töö iseloomust “Virulase” toimetuses, kuid selleaegseis aastakäikudes on Liivi nimega varustatud ainult mõned luuletused. Aga võib julgesti oletada, et see oli kõige tehnilisemat laadi kolmanda järgu töö, mis üle jäi Järvelt ja sealsamas töötavalt Wildelt. Kaudselt näib seda tõendavat seegi väike väline asiolu, et Liivil toimetusruumis polnud omaette töölauda ja ta kasutama pidi Järve kirjutuslaua otsa, nagu tähendab E. Wilde “Päevalehes” nr. 61, 1925, kirjutises “Manala­meestest”. Teiselt poolt on usutav, et Liivil üldse polnud erakondlikult täiesti kindlat poliitilist seisukohta ega küllal­dast ülevaadet poliitilisest olukorrast. Jgatahes mitte sel määral, et ta iseseisvalt hinnata oleks suutnud poliitilise elu avaldusi. Enne kui midagi öelda rahvale, oli Liivil tarvis paljugi veel õppida enesel. Nähtavasti selgus õppi­mise tarvidus peatselt nii Järvele kui ka Liivile enesele ning lahendus viimase asumisega Tartu a. 1886 H. Treffneri kooli õpilaseks. Nii ei kestnud Liivi peatumine „Virulase” toimetuses kuigi kaua, kuid hoolimata sellest näib olevat talle külge hakanud mõnedki virulaslikud jooned. Kuidas Järve muidu ka hinnata, linna sattunud maaharit­lasele, nagu Liiv tol ajal oli, oli Järv suurema hariduse ja põhjalikumate teadmistega autoriteet, kelle veended Liivisse nii või teisiti pidid mõjuma.

Venestus oli sel ajal juba alanud. Selle siht polnud küll veel täiesti selge: paljud, eriti käremeelsed ring­konnad uskusid valitsuse uuendusi sihitud olevat ainult sakslaste vastu. Ka “Järv tõlgitses venelaste püüdeid ses mõttes, toetas neid ning katsus igati luua sõbralikku meele­olu venelaste suhtes, kuigi ta ei lakanud olemast eesti rahvuslane. Propageerides esialgu ainult heasoovlikkust venelaste vastu, astus Järv rahvuste vahekordade tõlgitse­mises peagi veel tugeva sammu edasi. Nii kirjutas ta „ Virulases” nr. 45, 1885 ajas ja oludes haruldaselt vara­sed sõnad:

“Kadugu siis rahvuslised külmuse vaheseinad, kadugu rahvusline hooplemine ja viha vaen ilmast rahvaste vahelt, tulgu vastastik lugupidamine ja auustamine nende vahele. See on inimlik ja inimestele kohuslik. Ükskord saab niisugune inimlik aeg tulema ja veel kaugemas ajas saavad ka rah­vused isegi kaduma, saavad kõik rahvad üheks ainsaks vennalikuks inimeste koguks ühte sulama ja nõnda ei saa viimaks enam miskisugust rahvust olema, vaid aga inimene”.

On huvitav, et siin juba selgesti väljendub mõte kõigi rahvuste kadumisest tulevikus. Kindlasti on olnud seegi mõte tuttav ka Liivile, nii siis juba ammu enne Grenzsteini skeptiliste vaadetega tutvumist.

Poliitiliste küsimuste kõrval tegi „Virulane” sagedasti tegemist eetiliste probleemidega, eriti karskusega. Ning sellepärast pole vist väär väita, et Liivi „Elu sügavusest” tuntud moraliseerivad laastud kannavad juba sest ajast pärit ideelisi algtunnuseid.

3.

“Virulase” toimetusest lahkumise järele ei näi Liivi vahekord kuigivõrra muutunud olevat eesti ajakirjandusega. See näib äratavat temas sama vähe poolehoidu kui ennegi, aga vaatamata sellele katsub Liiv soetada sidemeid kõigi tähtsamate lehtedega.   1887. aastast leidub ta töid „Viru­lases”, “Postimehes”, “Sakalas” ja “Meelejahutajas”.  Ja nagu ta kirjutab ise “Sakalas” nr. 41, 1887, olla ta kaas­tööd pakkunud isegi „Eesti Postimehele”, s. o. Jakob Tülgile, kelle ainsaks poliitiliseks programmiks oli idee fixe „sõda, sõda, sõda”, mis pidi tooma lugejaid ning päästma pankrotile läheneva lehe (P. Grünfeldti “Minevikku jälgi­mas” lk. 43).   Ainult Grenzsteini “Olevikku”  näib Liiv vältivat, võib olla ikka veel vana antipaatia tõttu („Baltlaste-Piirikivi”),  ja  samuti ka Kõrvi „Valgust”.  Jakob Liivi teadete järele olla Juhan Liivi luuletus “Äraandja” (“Meelejahutaja” nr. 51/52, 1887) sihitud Kõrvi vastu ning selles kujutatud äraandja Efialtese all tulla mõista venes­tajat  Kõrvi.   Jakob  Liivi teade näib sobivat, sest just 1887. a. sügisel oli Kõrv artiklis “Sõnakene Eesti lehtedelle” (“Valgus” nr. 37, 1887) selgesti ja lõplikult väljen­danud  oma  venestuslikud sihid, ja mainitud luuletuse kirjutamisaeg näib langevat ka umbes samale ajale.

Sel aastal on Liiv teotsenud palju kirjanduslikkude, õieti   kirjanduspoliitiliste  küsimustega,   mille tulemuseks oli  kolm-neli   juhtkirja.   Valitses  parajasti kirjanduslik kriis, kirjandusliku loomingu tasapind ei rahuldanud enam kedagi, kriitika oli kas erapoolik või ilmetu ja lugejad olid raamatust taandunud.   Need nähted olid päevaküsimuseks, millest kirjutas iga tähtsam leht.   Kriisi põhjusi otsiti  kirjanikkude  väheses hariduses ja ideelageduses, majanduslikus kitsikuses, poliitilises killustumises, ajaleh­tede ja raamatukogude kasvamises, mis pakkuvat niivõrt lugemismaterjali, et lugejail enam mingit tarvet pole osta raamatuid.   Neid küsimusi  puudutas ka Liiv artiklites “Meie kirjanikud ja luuletajad” (“Virulane” nr. 36, 1887), “Eesti  kirjandus kui praegune arutuse asi” (“Sakala” nr. 40-41, 1887) ja järgmisest aastast nende  kahega sisuliselt liituvas “Kas ajalehtede paljus raamatute ostmist ja lugemist vähendab” (“Sakala” nr. ?, 1888).   Kriisi tõe­listeks põhjusteks pidas Liiv esijoones  poliitilisi tülisid, erapoolikut arvustust ja kunstikõrgeks loominguks ulatuva kirjanduskultuuride aluse puudumist.

Aga vaatamata masendavale kirjanduslikule olukorrale uskus Liiv siiski märkavat uue “laulukevade” tuleku eelkõlasid. Ta nõudis vaid selle tuleku soodustamist ja kirjandusliku arengu kindlustamist kirjanduskapitali asutamisega. Kirjastava ja kirjanikke toetava kapitali-instituudi loomise mõte, mis muide pole küll Liivi leitud, olla olnud ka selle artikli käsitlusaineks, mille Liiv 1887. a. kevadel oli saatnud “Eesti Postimehele” ja mida viimane millegipärast ei avaldanud. Kirjanduskapital võimaldaks võtta Liivi arvates kirjanduslikku tegevust tõsisemalt, hakata sellesse suhtuma kui elukutsesse. Tolleaegseis oludes, mida. ta kirjeldab “Sakalas” nr. 40, 1887, ei olla kutselisel kirjanikul olnud mingisuguseid väljavaateid:

“Meil ei või keegi oma elu tegevust ainult kirjanduse peale panna; see oleks lahtiste silmadega nälja surmasse jooksmine. Palju on seda katsunud; mõnigi vaimurikkam töökene andis väljaandja kohta suuremat lootust, aga – see pidi, oma elu seisukohta tundes, töist teed algama, pidi kasuta vaevalist tööd maha jätma”.

Võib olla oli Liivil eneselgi sel ajal mõttesse tulnud hakata kutseliseks kirjanikuks, kuid sellest loobunud põhjalikumalt tutvudes olukorraga. Nii või teisiti, kuid avali­kult ei tee Liiv nende küsimustega enam tegemist. Vastkäsitletud tsükliga võib liita hilisemast ajast mõningate reservatsioonidega ainult ühe pikema kirjutise meie kriitika pahedest “Olevikus” nr. 37, 1892, “Mis peab para­nema ?” Aga niipalju kui on neist aineist vihjeid Liivi erakirjades, püsib ta neis kirjutistes avaldatud vaate­kohtadel.

Võimalik, et neist kirjanduspoliitilistest tähelepanekuist võrsunud veendumus vaba kirjanikukutse võimatusest sundiski Liivi jälle ümber vaatama mingi teenistuskoha leid­miseks. Ning 1888. a. algusest peale ongi Liiv juba “Sakala” toimetuses.

4.

“Sakala” oli sel ajal välja suletud ülemaalise tähen­dusega lehtede ringist. Ta oli jäänud väliselt väikeseks ja sisult ahtraks kohalikuks leheks. Tolleaegne toimetaja Jüri Peet ei pidanud end poliitikameheks ja jättis lehe poliitilise külje kõrvaliseks asjaks, aga õpetajana ja põllu­mehena peatus ta meelsamini kooliküsimustel ja põllumajanduslikkudel ainetel (A. Peet „Õnsa “Sakala” toimetaja Jüri Peet^‘i elulugu ja püüded”). Kuid just “Sakala” täht­susetus ja poliitiliste sihtide puudumine on meelitanud Liivi auahnust, nagu kirjutab ta ise ühes erakirjas (“Eesti Kirjandus” 1918/1919, lk. 283). Talle sai “kaasakiskuvaks mõte “Sakala” poliitilise kaalu ja kultuurilise tõstmise kat­sest. Kogemused “Virulase” toimetuses olid andnud talle enam-vähem õige ettekujutuse meie ajakirjanduse juhtivaist jõududest. Ja meie ajakirjanduse puudusi näib ta tajunud olevat eriti elavalt. Sellepärast pole ime, kui ta on hellitanud mõtet “Sakala” kaudu pakkuda teistest leh­tedest paremat. Peedi poolt ei tulnud Liivi tööle esialgu mingisuguseid takistusi, veel rohkem, Peet tõmbus toime­tustööst pea täiesti tagasi. See töövabaduse jätmine äratas Liivis haruldase energiapuhangu ja tööinnu, mis oli seda tugevam, et “Virulase” juures oli hoitud teda eemale kõigest tähtsamalt tööst.

1888. a. algusest peale ilmus “Sakala” suurendatuna kaks korda kuus ilmuva lisalehe võrra ning sisaldas eriti rohkesti materjali Liivilt. Aastakäigu alul tuleb iga numbri kohta koguni mitu Liivi nime või nimemärgiga varustatud asja. Need olid artiklid, luuletused, lühemad mõtte­salmid ja jutustused, mis Liiv omalt poolt mahutas lehte. Oma ilukirjanduslikku tegevust laiendas ta just sel ajal ka novellide kirjutamisele ning avaldas oma esimese jutus­tuse „Peastetud” juba esimeses lisalehe numbris. See oli edasitung kõigil aja- ning puhtkirjandusliku tegevuse rindeil.

Nagu kolmkümmend aastat enne seda J. V. Jannsen oma programmi oli mahutanud värsivormis väljendatud sõnadesse, nii on Liivgi pidanud kergemaks avaldada oma usutunnistust värsijalgades kui juhtkirja mõistuslikult kaalutub ridades. Aga kui Jannsen oma esinemis- ja tutvustusvärssidega taotles teadlikult rahvalikkust, siis on Liivil värsivorm tingitud ta poliitilise ilmavaate lüürilisest iseloo­must. Sest Liivi isamaa-armastus oli ennekõike ikka veel Jakobsoni-aegne vaimustus, tundenähe, mitte mõistuslikult põhjendatud veendumus, kuigi selle vaimustuse aktiviteedi juures konkretiseerus ka mõningaid tegelikke sihte. Liivi programmluuletus “Soov uueks aastaks” (“Sakala” nr. 1, 1888) on nii karakteerne tolleaegsele Liivile, et seda ei malda esitamata jätta terves ulatuses:

„Uue aastaga

Võtkem järgest täiusele püida,

Võtkem kooris isamaale hüida:

Sinu eest ma tahan võidelda

Isamaa !

Uue aastaga

Jätkem rahule kõik endsed laimud!

Küll meist maha jäävad külmad vaimud,

Kelle rind ei sinust jõuudu saa:

Isamaa!

Uue aastaga

Astkem kindlalt, astkem julgest tööle!

Tehkem otsa rumaluse ööle;

Küll siis hakkad ükskord särama

Isamaa!

See sisaldab üldjoontes ka need tegelikud ülesanded, mis oli omaks võtnud Liiv: ühenduse loomise parteide vahel ja hariduslikud püüded. Kuid rahumeeleolu sisen­damiseks üksteist õgivaile ajalehtedele oli “Sakala” ikkagi liiga kõrvaline leht ja liiga väike autoriteet. Sellepärast pole kavatsustel ses suunas mingit tagajärge. Ja lõpuks piirdubki Liiv selle pahe aegajalise vähem või rohkem pessimistliku konstateerimisega. Rohkem reaalset pinda oli Liivi kultuuripüüetel ja sellepärast võib märgata sellesihiliste mõtete põhjalikumat arendamist.

Nagu selgub üksikuist vihjeist Liivi luuletustes, näib ta uskunud olevat inimliku vaimu vabadusse igas olukorras ja igal juhul. Luuletuses “Viljandile” (“Sakala” nr. 1, 1888) tahab ta tõendada vaba vaimu püsimist ka orjapõl­ves. Ja nähtavasti võõra vaimukultuuri pealesundijate-saksastajate ja venestajate vastu on sihitud aforism “Kesse vaimu muuta vaevleb” (“Sakala” nr. 2, 1888):

„ Kesse vaimu muuta vaevleb –

Asjatumalt võitleb, kaevleb;

Selle tööl ei õiget järge,

Tulevikus kiidu pärge.”

Aga kui ei õnnestu ja üldse pole võimalikki rahva vaimu ümbervormimine, siis peaks ometi õnnestuma aren­damine loomupärases juba olemasolevas suunas!

Kaugemale neist üldsõnalistest põhimõtteist ei näi ulatuvat Liivi programm ka kultuurialal. Võib olla oli ta romantikuna uskunud enese vaimustusse ja tungidesse, mis oleks pidanud selguma mingiks kõiki haaravaks teoks. Kuid imet ei sündinud ja juba kolme kuu pärast võib märgata Liivis pettumust. Luuletus “Lumi sulamas maa pinnalt” (“Sakala” nr. 12, 1888) on otsekui revideerimine ja aruanne kolmekuusest tegevusest, kui ta küsib:

„Isamaa on sull ju tulnud

Vaimu kevade?

Oled aja hüidi kuulnud, Ärkand elule ?”

ning vastab:

„Ära valust asja küsi,

Õnned – läinud nad !

Igatsejal kaugelt üksi

Veel kord koidavad”.

Esialgu ei muutu Liivi kirjutised „Sakalas” veel mitte harvemaks. Maikuus teenis ta veel üldise tähelepanu kaunis asjaliku poleemikaga „Oma Maa” toimetaja J. Jõgeveri vastu. Viimane oli artiklis „Luuleaeg” (“Oma Maa” nr. 5, 1888) rahvuslikku ärkamisaega nimetanud luuleajaks, mis olla möödunud ning millega ühes olla kadunud ka rahvustunde tegelik tähendus. See habras aine võivat olla materjaliks luuletajaile, tegelikus elus tuleks otsida uuemaid juhtivaid väärtusi. Seda Jõgeveri kirjutist mõis­teti rahvustunde täieliku eitamisena ning reageeriti sellele, nagu oli tol ajal kombeks, äärmiselt isikliku mõnitamisega. Ainult Liiv püsis asjalikkuse piirides, võttes sõna kahel korral “Sakalas” nr. 20 ja 25.

Aga huvitavam kui selle poleemika üksikasjad on Liivi seisukoht rahvusküsimuses, mille ta sel puhul annab:

„Mina olen julge selle peale, et igaüks inimene, kellel kodumaa on, olgu ta ka kõigekõrgemine haritud, ilma rahvuslise tundmuseta ei ole. Ta mõistab teda, ta on ühes temaga haritud; tal on teda, aga ta ei tarvita teda mitte lipuna, ta ei hoople temaga, aga ta ei anna teda ka käest ära, seal, kus teda nurgelisel kombel puudutakse, kus teda ennast, ehk tema kaaslasi alandatakse.”

(„Sakala” nr. 25, 1888.)

 

Pärast seda poleemikat on “Sakalas” 1888 veel ainult üks Liivi nimemärgiga varustatud kontserdiarvustus. Iga­tahes pole ta aasta teisel poolel kirjutanud midagi oluli­semat. Vahest oli muidki meile tundmatuid põhjusi, mis avab ehk kirjavahetus Liisa Goldingiga, igal juhul võib märkida peategurina pettumuse.

Ka 1889. a. alul pole Liiv kuigi intensiivne, alles aasta  keskel muutub ta jälle elavamaks ning   ilmutab suure hulga luuletusi, jutte ja artikleid. Küll puudub see vaimustus, millega ta poolteist aastat tagasi asus kirjutama “Sakalat”, aga ta on järelemõtlikum ja süvenenum. Poliitikamehena ei avalda ta enam nii ebamääraseid tundeid nagu varem, vaid juba rohkem läbimõeldud otsustusi ja sihtjooni. Aga olgu öeldud juba ette, et Liiv oma poliiti­lise süsteemi üldises põhjendamises ja üksikasjadegi käsit­luses ei leia mingisuguseid omapäraseid mõtteid, vaid ammutuntud klišeede tarvitamisega lepib, andes neile pare­mal juhul vaid isikulise tundetooni.

Liivi tolleaegse poliitilise ilmavaate väljendavad jäme­dates joontes kolm juhtkirja: „Uue aja nähtused ja nõud­mised” (“Sakala” nr. 21, 1889), “Aeg annab arutust” (“Sakala” nr. 23, 1889) ja “Pilk mineviku, oleviku ja tule­viku peale” („Sakala” nr. 30, 1889).

Liivi poliitiline tee on õieti päris tavaline Jakobsoni poolehoidjate tee, mis algab käremeelse saksavaenulise rahvuslusega ning lõpeb idasse sihitud riigimeelsusega. Seejuures ei julge ometi kinnitada, et riigimeelsus tingitud oleks taktilistest kaalutlustest, et venelaste kaasatõmbamist Balti poliitikasse oleks kavatsetud ainult võitlusvahendina sakslaste vastu. Ei, see on ikkagi päris tõsine riigivaimustus, kui Liiv kirjutab: “…meist võib igaüks avaliku töö tegija ütelda: Ma olen Venemaa alam; ma olen uhke selle üle, et ma selle isamaa alam olen, ja tema kasuks ja rahva hariduse heaks tööd teen” (“Sakala” nr. 21, 1889). Veel kujukama pildi riigitruudusest annab Liiv paar kuud hiljem:

“Kui selge vägeva riigi õiguse vaim neid kubermangusi läbi joodab, kus tänini üksi võõras keel ja ka osalt võõras meel, mida pärisrahvas tunda ei taha, valitses, siis on väga arusaadav, mis viimane oma pidudel ja koos­olekutel nii südamlikult Riigi Valitsejaid elada laseb, on mõistetav, miks ta kirjanduses nii palju palavaid Keisri ja isamaa laulusi, kui truuduse sambaid, leida võib.

„Soe ja pehme kotka pesa

Varjab meid, kui linnu poegi…”

tunnistab laulik vaimustatud sõnal. Ja see tunnistus et ole mitte pealiskaudne.”

(„Sakala” nr. 30, 1889.)

 

Vene keele maksmapanekut koolides, kohtutes ja teistes ametiasutistes toetas Liiv, pidades selle tarvilikuks riiklikust vaatekohast. Ta ei usu, et vene keel koolides kui­dagi võiks saada rahvuslikult kardetavaks.   „On see siis kohe millegiks ümber vormimine, kui üht toist keelt õpi­takse ?” küsib Liiv „Uue aja nähtustes ja nõudmistes”. Muidugi pidavat olema saksa keele suhtes eriseisukoht, kuna sakslased oma keele peale suruvat mitte riigi-, vaid kihihuvides.

Kõik valitsuse kavatsused tunduvad Liivile täiesti hu­maansetena ja erapooletutena. Riik ei pea tema arvates eesõigustatuks ei mingit rahvust ega erakonda, vaid hoo­litseb ühtlaselt kõigi kodanikkude heakäekäigu eest. Luuletajana on Liiv oma usu riigivalitsuse heatahtlikkusse sulgenud rahvaste võrdlusse kasvava metsaga:

„Suured metsapuud, milledel õnn oli enne tärgata ja hiljem kaua oma kaaslaste keskelt kõrgete kroonidega üle töiste paista, ei või midagi selle vastu, et nooremad ven­nad aasta aastalt sirguvad ja viimaks terve mets ühepikune on. Loomus muretseb iga ühe eest. Rahvastega on niisammasugune lugu. Need, kes kaua kängus olivad, saavad kord töistele järele. Riigivalitsus tahab ka, et rah­vaste metsas kõik puud ühe pikkused on, seadus on õhk, mis neid kosutab. Seda kiiremalt noored järele jõuavad’, mida lahedam õhk neil ümber on. • Riik muretseb ühel viisil kõige oma alamate eest, tema seadus korraldab igale ühele ta elu ülesande, igal ühel tuleb teda ühte moodu täita “

(„Sakala” nr. 23, 1889.)

Loomulik, et ka ajalooliste sündmuste tõlgitsus teos­tatakse veneriikluse vaatevinklist ning eestlaste ajaloolise tõusu aega arvatakse Põhjasõja lõpust alates.

See on venemeelsus igas suunas, kuid ühtlasi on hu­vitav, et tolleaegseist poliitikajuhtidest ei ole siiski kedagi, kes sel määral kui Liiv oleks sulatanud ühte riigimeelsuse eesti rahvusliku mõttega. Muidugi, see karakteriseerib ju küll Liivi idealistina, aga ometi ka poliitiliselt liig lihtsa­meelsena ja kogenematuna.

Kuid ka Liiv ise tunnistab ühes kirjas A. Grenzsteinile („Eesti Kirjandus” 1906, lk. 104), et ta teadmised ja osku­sed ei ulatu poliitiliste küsimuste otsustamiseks. „ Viru­lase” juures oli Liiv olnud õpilasena, edasiõppimise kavat­susega oli ta sealt lahkunud ja ka „Sakala” juures oleks olnud ta lõpuks siiski meelsamini õpilaseks kui iseseis­vaks kaastoimetajaks. Ja just see, et ta „Sakala” toime­tuses sunnitud oli iseseisvalt ja juhtimatult teotsema ka siis veel, kui juba veendunud oli enese nõrkuses, see tekitas Liivis vastumeelsuse „Sakalat” kirjutada ning viis ta lõpuks Viljandist lahkumiseni.

Liivi erakirjadest selgub, et ta suhtumine kogu meie ajakirjandusse oli sel ajal kriitilisem kui kunagi varem, kuid teiselt poolt oli ta sama teadlik ka enese piiratud või­meist. Tal oli isegi kavatsus oma ajalehte välja anda, kuid kavatsus polnud tasakaalus võimetega ning jäi katki. Sellepärast jäi üle üksainus võimalus: veel õppida, õppida seni, kuni jõuab vigade märkamisest loomisoskuseni.

5.

80.-te aastate lõpul ja 90.-te alul oli kahtlemata A. Grenzstein kõige haritum eesti lehetoimetaja. Sellepärast hindas sel ajal Liivgi ennekõike „Olevikku” ning püüdis „Sakala” juurest lahkudes pääseda selle lehe toimetusse, mis lõpuks ka korda läks. Liivi-Grenzsteini vahekord kujunes algusest peale õpilase-õpetaja vahekorraks ning püsis niisugusena nähtavasti kogu koostöö kestel aastail 1890-1892. Järjekindlaiks õppetundideks olla olnud Grenzsteini sõnade järele ühised korrektuurilugemised, mis viisid Liivi lähemale kõigile neile aladele, mida iganes puudutab ajaleht. Sedalaadi vahekorras võib kinnitada mõj ütluste olemasolu a priori, ilma et tarvis oleks kuh­jata tõendusmaterjali. Aga mõjutluste suund on üksik­asjalikult juba raskemini määratav. “Sest kahjuks polnud Liivil „Oleviku” juures võimalusi avalikult kaasa rääkida poliitilistes küsimustes. Grenzstein ei pidanud teda kül­lalt kompetentseks kirjutama juhtkirju ja nii pole saanud Liiv kogu „Oleviku” juures olekuajal avaldada oma vaa­tekohti rahvuslikus küsimuses. Õieti ainult üks kirjutis „Jänesse kiri jänestele” („Olevik” nr. 42, 1892) puudutab kodumaa sisemist poliitikat, kuid seegi võtab asja sotsi­aalsest küljest. Sellepärast käib Grenzsteini mõju jälgi­mine kaudseid teid ning on teistest raskem ja keerukam.

Need aastad, mil Liiv töötas „Oleviku” juures, olid pöördelised Grenzsteini poliitikas. Sest just nende aastate kestel vahetas Grenzstein rahvusliku ja kiriklik-alalhoidliku poliitikasuuna venestavate sihtide vastu. Kuid selle juures on ometi üks joon, mis Grenzsteinil püsis kogu aja: see on riigitruudus ja veendumus veneriikluse kasust eestlastele. Seega on 90.-te aastate aluks Grenzsteinil üldjoontes õieti samad põhimõtted, mis kaasa tõi Liivgi pärimusena „Virulase” ja „Sakala” toimetusest. Aga kuna Liivil neile alustele toetus rahvuslik idee, siis muu­tus viimane Grenzsteini süsteemis järjest lodevamaks liik­meks. Kui Liivile rahvas ja rahvus olid identsed mõisted, siis lahutas Grenzstein neid seda teravamalt, kuni lõpuks rahvus kaotas tema silmis oma kaalu täiesti. Kuid eest­laste rahvusliku iseolemise lõpliku eitamiseni jõudis Grenz­stein alles pärast Liivi lahkumist „Oleviku” juurest oma „Eesti küsimuses” 1894; nii siis võis Liivi aeg olla otsustamiseelseks kahtluste ja kaalutluste ajaks. Nende päe­vade skeptitsismi aastatetagune kajastus väljendub vahest kõige õnnelikumalt Liivi sofistlikus, mõttevallatlevas laas­tus ,,Kas rahvas kaob, kas teda hoida saab?”

(„Elu süga­vusest” lk. 20).

Grenzstein oli ajajärgu aktiivsemaid ja liikuvamaid ise­loomusid; ta oli nende hulgast, keda ka skeptitsism ei kalluta tegevusetusse ja resignatsiooni, vaid kes ikka otsi­vad ja kaaluvad uusi tõdesid. Seepärast võib uskuda, et Grenzstein rohkem, kui otsekohesed andmed lubavad järeldadagi, on kaaludes kõikunud väga mitmekesiste tõdede vahel. ,Juba kontrastseadusele toetudes näib tõe­näolisena, et Grenzstein eesti rahvuse kadu mõeldes võis kujutleda ka kontrastset olukorda – rahvusliku iseolemise püsimist ja arenemist kõrgemate poliitilise elu astmeteni.

1885. aastal rahvusküsimust põhjalikult käsitledes tuli Grenzstein veendumusele, et eestlaste rahvuslikku püsi­mist ei ähvarda mingi tõsisem hädaoht. Eestlaste püsi­mise poolt kõnelevat rahva ajalooline vastupidavus ja rahvuslik ärkamine ja teiselt poolt – üldiselt maadvõttev kristlik-humaanne vaimline vool. Seejuures pidas Grenz­stein eesti rahvuse kõvemaks toeks Vene riigi valit­sust. „Viimaks on meil lootus, et riigi- ja keisritruu Eestirahvas suure riigi ja vägeva keisri varjul seks võivad jääda, mis nad on – Eesti rahvaks” („Olevik” nr. 42, 1885). Illusioon valitsuse heatahtlikkusest näib olevat tal sel ajal nii tugev, et see ulatus mõtteni meie iseseisvast poliitilisest enesekorraldusest vene kaitse all. Nii vähe­malt võib mõista ühte Grenzsteini mõttesalmi ,,Oleviku lisas” 1885, lk. 144:

„Kui peaks kuri vaenlane

Kord tükk’ma kodu pinnale:

Hurra !  Siin elab Eestimees –

Tall elav raudne müür on ees !”

Eks ole see mõttesalm sisult sama kui Liivi luuletus .”Ma mõtlesin” (“Luuletused”, neljas trükk, lk. 96), milles kõneldakse kodumaad kaitsvast eesti rügemendist. Tei­selt poolte tõestavad ka mõningad vähemad joonekesed Liivi poliitilistes sõnavõtmistes Grenzsteini kirjutiste jälgi­mist ja nende mõju juba 1885. a. paiku.

Tolleaegsed mõtteavalduse võimalused olid piiratud ja sellepärast võis Grenzstein isiklikus vahekorras edasi anda julgemaid ja kaugemaid mõtteid, kui trükitud materjal kunagi lubaks oletada. Aga ometi on kahtlane tõendada midagi kindlamat. Igatahes sai Liiv just Grenzsteini kaudu tuttavaks meie rahvusliku poliitika kõige pessimist­likumate ja kõige optimistlikumate väljavaadetega. Ning neist väljavaateist on olemas täiesti loogiline tee Liivi hilisema poliitilise ilmavaateni.

6.

Tehkem kokkuvõtteid.

Liivi poliitiline ilmavaade on kujunenud põhijoontes juba enne ta haigust, s. o. enne a. 1893. Ta hilisema too­dangu isamaalised motiivid lasevad end tagasi viia kui algelementidele Jakobsoni-aegsele affekteeritud isamaa­armastusele, Järve moraalset värvi patriotismile ja rahvaste ühtesulamise mõttele, Grenzsteini eesti rahvuse kadumismõtetele, Järve ja Grenzsteini riigiustavusele ning Grenz­steini mõtetele rahva poliitilisest enesekorraldusest. Isegi kõige julgemate isamaalaulude puhul pole tarvis nende sündimist seletada müstiliselt, nagu seda on tehtud prae­guseni, vaid loogilised alused on olemas ka neil erandlik­kudel luuletustel.

Liivi isamaalist suunda toetavaid hilisemaid väliseid poliitilisi sündmusi võib vaadelda ta isamaalaulude tekki­misel vaid kõrvalteguritena, mis võisid õhutada tegevusele ja mõtteavaldusele, anda rohkem selgust ja kindlust, kuid ei võinud midagi olulist lisada või muuta. Sellelt vaate­kohalt tuleks võtta ka 1905. a. sündmusi, kuigi on või­malik, et Liivi Eesti iseseisvust kuulutavad luuletused sün­disid just sel ajal.

Peab tunnustama: Liivi isik ja toodang on erand­likud eesti kirjanduses, kuid ometi pole mingit põhjust neid mähkida salapärasusse ning tumedusse. Ka Liivile lähe­nemine on võimalik inimlikult-lihtsalt.

O. Urgart.

Eesti Kirjandusest nr. 7/1927