Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

03 Jan

Elulähedusest, eriti luules.

 

     

1.

Sõna „elulähedus” on meie arvustuses juba pikemat aega käibel. Minu arvates selle tähendust veel selgelt ja täpsalt pole formuleerit. Sellele antav sisu ei ole kindlapiirdeline, vaid vaheldub, olenedes auto­rist, kes seda tarvitab. Kuid mingisugune tendents selles siiski väljendub. Päris fantaseerimiseks selle ebamäärase mõiste ümber tiirlemist nimetada ei saa, see ei ole paljas sõnakõlin, kuigi seda vaevalt saab nimetada tea­duslikuks oskussõnaks.

Kogu meie n. n. „elulähedane” vool, mille ümber polemiseerima hakati suuremal määral ning ägedamalt alles „Kirjandusliku Orbiidi” aegu, on õieti ekstravertse elutunde mäss liiga suure endassepöördu­mise ja egotsentrilisuse vastu. Väsitav ja sageli laialivalguv lürism, oma­enda tunnete, omaenda muljete, omaenda reageeringute kilbiletõst, ilutsemine või nukrutsemine subjektiivsete elamuste piiris pidi paratama­tult tekitama reaktsiooni, eriti kui arvesse võtta, et meie ilutsejate ena­mikul need elamused olid kitsavõitu, et suurelt osalt polnud tegemist kuigi tugevate loovate temperamentidega, ning et seetõttu kirjanduslik elu tõesti kippus muutuma monotoonseks, veretuks ning isegi läägeks. Kui veel juurde lisada, et püsiv kontsentreerumine enda minasse, kui selle teostajaks ei ole väga intensiivne ja võimas isiksus, võib kergesti man­duda selle mina ülehindamiseks ja odavaks idealiseerimiseks, siis ei ole just üllatav, et tulemused Kampmaale andsid põhjust „Siuru” ajajärku – küll teatava liialdusega – ristida „egogeniaalsuse” ajastuks meie kirjan­duses. Sellele oli tarvis tugevat vastumürki, ning seda arvatigi leidvat välisilma jälgimises, selle nähete registreerimises, selle puhul seisukoha­võtmises. Püüti lahti saada hüpertrofeerund mina-elemendist, sooviti rohkem avarust, kontakti karastava tõelisusega, nagu seda elu pakkus iga päev igas majas, igal tänaval, igas talus, igas tehases. Ei ole põhjust hämmastuda, et vastukaaluks eelmainit põhjustel tõesti juba tüütuks muu­tund artisti-mina domineerivusele hakati otsima kõige tooremat ja kõige robustsemat reaalsust, et esteeditsevale boheemlusele saeti vastu väikeinimeste ja proletariaadi elu ülinaturalistlikud kujutused, et „Felix Ormussonile” ja tema järeltulijaile vastati „Vaeste patuste aleviga”, üks oli sama ühekülgne kui teine, kuid ühte oli olnud palju ja teist liiga vähe. Paheks oli õieti ainult see, et meil viimasel ajal eriti hoogu läind sõgeda jäljenduslikkusega „Vaeste patuste aleveid” hakati vabritsema nii palju, et needki varsti muutusid kirjanduslikuks nuhtluseks.

Uus vool ei piirdund ainult realistlik-naturalistliku noodi toonitami­sega ja tõelisuse (paratamatult siiski subjektiivselt värvit) kopeerimisega. Tema tõelisuse käsitlusel oli tugev sotsiaalne noot. Ta tahtis analüüsida ning arvustada olevat elukorda. Et see analüüs ja kriitika toimusid pää-miselt maa- või linnaproletaarlase vaatekohalt, oli seletetav osalt autorite päritoluga ja osalt aja sotsialistlike tuultega. Introspektüvsuse põlga­misest tuleb võib-olla viitsimatus tähelepanelikumalt süveneda käsitelda­vate tegelaste psüühika subtiilsematesse joontesse: see, kes pole täpsa­malt vaadelnud iseennast, ei suuda lahti harutada vaatlusobjekti hinge­lisi sõlmi. Sellest võib-olla teatav primitiivsus, teatav tüüpilise eelista­mine individuaalsele „eluläheduslaste” enamiku psühholoogilises menet­luses. Lihtmehelikult tõsteti mässu „lüürilise šokolaadi” vastu ning seega kalduti üle parda heitma hingeelulisi varjundeid üldse. Küllap see ongi üks põhjustest, miks selle voolu vastu hiljem ka proosa alal on tekkind uus reaktsioon. See rõhutetult lihtmehelik joon (protestina subjektiiv­sete „peenutsejate” vastu), aga vahest ka oma kogemusliku materjali vähesus on „eluläheduslasi” takistand tõhusalt tegelemast meie intelli­gentsi väärtuslikuma osa probleemidega. Ikka veel ootame kirjanikku, kes seda teeks, ilma et langeks karikatuuri, kuigi Semperi ,,Armukadedus”, Hindrey novellid, paiguti Tammsaare „Tõde ja õigus”, Anveldi „Eluhirm” ja mõned muud teosed tõotavad tulevikus paremat. Eriti kõr­gemate vaimsete väärtuste pärast võitlejad, kes meil Eestis õnneks kau­geltki ei puudu, on meie ilukirjanduses jäänd vägagi vaeslapse ossa. Nende väärtuste taotlemist kiputakse pidama peenutsemiseks,

„Eluläheduslaste” rindesse kuulus algusest pääle Hugo Raudsepp. Teistest filosoofilisema pääga ja teravamalt lihvit stiiliga asus ta satiiristama osalt ka meie haritlaskonda. Nii sädelev ja lööv kui aga ongi Raudsepa komöödiate sõnastus, on sellegi kirjaniku vaimsus siiski liiga jämedakoeline tõesti veenva kriitika teostamiseks. Tema psühholoogi­lised valemid on liiga lihtsad, tema asjatundmine liiga piirat eesti tõelise intelligentsi mõjuvaks kujutamiseks. Tema tegelaste üle võib naerda nagu Gori Tõnissoni karikatuuride üle, kuid on näha, et tal meie väär­tusi loova haritlaskonna tuumaga puudub kontakt. Kõige halvem on sääljuures, et Raudsepa enda maailmavaade on vähe diferentseerund ning et tema vaatekohad kõiguvad vastavalt aja ja maitse tuultele. Oma väljapaistvale talendile vaatamata ta on jäänd esijoones laia publiku lõbustajaks, kes meie vaimsesse arengusse ei too õieti midagi pääle õige osava koomilise tehnika. Läbi Raudsepa prillide vaadatuna on meie vaim võrratult kehvem ja lamedam kui tõeliselt. See „eluläheduslane” on saand reaalsust vormida ainult tugeva lamendamise ning nii mõnestki olulisimast möödahiilimise teel, ja tema eeskuju pole jätnud teisigi mõju­tamata.

Kahtlemata on meil „elulähedus” siiski eriti proosa alal sooritand silmapaistva töö. „Orbiitlased” ei olnud küll esimesed nägema olustiku kirjandusele ja sotsiaalsele romaanile ning draamale avanend suurt aine­ala, kuid nemad tõstsid programmiks selle, mida ainult üksikud olid teadlikult harrastand, ning hakkasid töötama laiuti, taotelles eeskätt eepi­list läbilõiget meie rahvamasside elust. See oli juba endast võit, kuigi nende meetodid polnud kuigi peenendef ega nende vaatlusviis süvendet. Kuid kes oleks enne neid samal alal föötand sügavuti? Omal ajal oli seda teind Wilde, pisut hiljem oli sedasama hakand tegema Tamm­saare, kuid – kõigest temale osaks saand kiitusest hoolimata julgen seda öelda! – siiski mitte säärase inspireerivusega, et tema eeskuju oleks omandand pöördelise tähenduse. Tõtati uudismaad harima, ja kuigi vili esiotsa polnud esmajärguline, oli siiski astut suurima tähtsusega samm. Tänini ei ole see liikumine veel tootnud midagi klassilist, aga kui peaks tekkima mingi realismi suurmeister, siis see ikkagi leiab juba eest traditsioone ning arvatavasti vähemalt oskab hoiduda mõnestki tehtud veast. Uue koolkonna puudujääke leiame päämiselt psühholoogilise ainestiku käsitluses ning värvipimeduses vaimse elu nüansside ning isegi põhiväärtuste suhtes. Vaevalt kavatseti alul „elulähedust” sääda vastan­diks muule kui liialdet „minalähedusele”, kuid mõnevõrra on sellest kahjuks saand ka „vaimuläheduse” põlgamine, ühtekokku on heidet solipsism, estetism, peenutsemine, veretu idealiseering, ülespuhut ekstaatika ning – kõrgem vaimuelu kõigis oma lugematuis varjundeis. See tõbi sai üksvahe nii üldiseks, et sellest ainult väga aegamööda on hakat toibuma. Mõned vähem pesuehtsaist „orbiitlasist” on küll aja märke omamoodi tõlgitsedes naturalismist ja materialismist põgenend isesugu­sesse „uusidealismi”, odavasse idealiseerimisse ettekirjutet retseptide järgi, milles „positiivsuse” sahhariin on igemeile kõige tunduvam suge, kuid see ei ole lahendus.

    

2.

Kogu probleemistik muutub väga märgatavalt, kui proosast siirduda luulesse, eriti lüürikasse. „Objektiivset” lüürikat luua on võimatu. Isegi romaan ei saa kunagi olla tõeliselt objektiivne, sest kõige kohusetundelisemgi „inimlike dokumentide” koguja peab oma kujusid nägema ter­vikuna, sooritades oma mõttekujutuse abil sünteetilise töö, mis parata­matult teataval määral subjektiivselt deformeerib objektiivse vaatluse andmeid. Psühholoogilise tõlgitsuse lähtekohaks jääb tal lõppude lõpuks ikkagi omaenda mina.  Kuid lüürika ilma tugeva minata on hoopis kujut­lematu. Olustik, sündmustik, huvitavad tegelased võivad teha loetavaks isegi võrdlemisi ebaisikupärase romaani. Lüüriline luuletus, milles ei ole tunda autori elamuste tuiget, on sellevastu väärtuselt vähem kui null. ükski õilis põhimõte, ükski materjali huvitavus ei päästa seda. Kui luu­letaja tunnete ja fantaasia hõõgus pole seda ümber sulatand, jääb aine tooreks ning vormituks. Valemitest ega printsiipidest pole siis vähimatki abi.

Kuid meil on olemas oma „elulähedane” luule, või vähemalt luule, mis nõuab endale seda epiteeti. Selle laad ning meetodid tahavad ana­lüüsida. Enam-vähem ametlikult figureerib selle koolkonna esindajaina kaks autorit, Juhan Sütiste ja Erni Hiir, kes on siiski ilmelt ja menetluselt nii erinevad, et neid tuleb võtta vaatlusele üksikult.

Kõigepäält vaadelgem Juhan Sütistet, poeeti, kes debüteerides värsi­koguga „Rahutus” otsekohe lõi läbi ning võitis endale tunnustet nime. Ta oli „eluläheduse” tuliseimaid eestvõitlejaid ning „Orbiidi” ilmekai­maid kujusid. Sama vähe nagu seda rühma saab kujutella ilma August Jakobsonita, saab seda käsitelles välja jätta Sütistet. Millega õigustub sisuliselt tema kuulumine sellesse gruppi?

Esmajoones kindlasti tema teemadega, ühiskondliku kuuluvuse ja suunaga ning ekstravertsusega. Sütiste oli oma esimestes kogudes era­kordselt temperamentne agulitest tulija, kes innukalt ja värskelt kirjeldas olustikku, milles ta oli harjund liikuma. Tema oskas vaadelda linna argi­päeva, sadamas, laevadel ja majakatustel töötajaid, hulkureid, kõige malbemate, isegi halvakspandavamate elukutsete harrastajaid, nägi detaile, mis „esteetidel” jäid silmapaari vahele, oskas sisse elada vana voorimehe sumbuvasse olemasollu, töölise elutundesse, päti nukrutse­mise. Seda ta ei teind ülevalt alla, vaid seltsimehelikult, otsekui saatu­selt nendega seotuna, lihtsalt ja südamlikult. Väga sügavale nende ini­meste hinge ta meid ei viind, kuid tema vaatenurk ise oli uus ja see, mida la pakkus, kõigiti ehtne. Proosas sarnanes temale kõige rohkem Oskar Luts, kuid Sütiste oli nooruslikum ja ergutavam. Läbi tema sümpaatia käsiteldavate inimkujude vastu tundus sotsiaalset süüdistust, etteheiteid läissöönuile, edvistajaile ning ebeldajaile, uhkustajaile ning laiutajaile, mis vahel muutusid teravaks. See sotsiaalne paatos oli seda mõjuvam, et see kaugeltki alati ei paisund deklamatsiooniks. Sellel luulel oli ilmet, sellel autoril paistas olevat isiksust.

Väga harva näitas Sütiste sääljuures vahenditumalt oma siseelu: Kui ta vahel üritas kirjutada tundeluulet ilma konkreetse objektiivse teemita, oli ta harva oma tavalisel tasemel. Iseloomustav on näiteks, et temal ainult mõnel üksikul puhul on õnnestund kirjutada pisutki kordaläind armastusvärsse. Teissugune oli lugu kollektiivi tunnete väljendamisega. Kus Sütiste ennast tundis osana suurest ühises suunas pingutavast rahva­massist – olgu see enese ja oma maa eest võitlev koolinoorsugu või võistlusse viskuv sportlaskond või oma jõudu tundev proletariaat -, sääl tema lüürika omandas oodiliku laiuse ja voolavuse, osutas pinget ja mus­kulatuuri. „Enese eest!”, „Leib, rist, inimen” tõendasid seda õige kuju­kalt, ühine võitlus ülekohtu – kas mõeldava või tõelise – vastu innus­tas autorit hoogsaks luuleks.   Siis tema  mõttekujutus hakkas pilduma metafooride sädemeid, tema võrdlustik muutus värvikaks, tema vaba­värsid lõid elastseks. Heitlev kollektiiv sisendas talle joobumustunde, mis nakatas lugejaid.

Selle kollektiivi vaatekohalt suutis Sütiste vahel olla üsna lõikavalt satiiriline, õige sagedasti esteetide kulul. Sellest satiirist kuuldus selgesti elujõulise lihtrahvast tulnu sotsiaalset iseteadvust, enese maksmapaneku julgust. Seda oli tunda neilgi puhkudel, kus autor suuri eeskujusid jäl­jendades oma värsse drapeeris kõlavate pärisnimede eksootikaga ning erudiitse säraga. Mõnikord võis temas aimata demokraatia pärispioneeri Walt Whitmani haaravas stiilis. Sotsiaalse luuletajana Sütiste andis suuri lootusi.

Kõige kõrgemale kruvis need lootused värsikogu „Maha rahu!” Kõigest mõned üksikud luuletused selles raamatus võivad omas laadis pretendeerida täiusele, kuid üldiselt on selles tunda nii tihedat kontakti töötavate kihtidega, nende saatuse nii ehtsat luulestamist, et autori kirjan­duslik tulevik näis kindlustet. Teda näis kandvat rahva ühishing oma tugevatel lainetel. Vähemalt allakirjutanu ei pääsnud sellele kunstile kaasa tundmast. On vist võimatu „Tööjaotust” tembeldada täiuslikuks poeemiks, aga kui eluliselt ja läbituntult ei ole siiski käsiteldud selle endast nii tõrksat ainet! See polnud täielik võit, kuid juba poolikunagi ületas see mitmeidki laitmatumaid, kuid kergemaid saavutusi.

Peagu kõiges, mida senini olen Sütistel mainind aplodeerimisväärset, on ekstravertsuse tunnuseid. Mitte luuletaja ise ega vaimne maailm, vaid väline maailm, milles ta liigub, on tema teemiks ning inspiratsioo­nide allikaks. Ilmne on tahe seda maailma mõjutada, aktiivne hoiak, valmisolek võitluseks. Mõnikord autor nagu pöörduks iseendasse, vahel koguni paeluvate tulemustega. Kuid tuleb toonitada, et neid juhtumeid on vähe. ühe ilmekaimana tundub minule mõjuv luuletus „Hingetuisk”. Täpsamal vaatlusel siiski selgub, et see on eeskätt deskriptiivne. Tegeliku tuisu sedapuhku tõesti virtuoosliku kirjelduse kaudu kirjeldab autor ise­ennast. Looduse välkpildistuse varal avab ta meile hetkeks omaenese hinge – väline tuisk on sisemise sümbol. Kirjelduse sümboolsust on küllaldaselt esile tõstet, detailid ei valgu laiali, kujutetava psühholoogi­line tähendus on ilmne. Nii mõjuvaid „hingemaastikke” leidub Sütistel kahjuks väga vähe. Tavaliselt tema silm libiseb detaililt detailile ning vihjed siseelamustele ei saavuta sihti, meile näha pakutav ei koondu hingeolukorra sümboliks. Lai panoraam, kihava elu momentülesvõte, enesest väljaspool tähelepandu innukas edasiandmine õnnestuvad tal hoopis paremini kui oma siseelu objektiveerimine sugestiivseks näge­museks. Kui ta üritab viimast, siis tuleb tal tavaliselt loomisintensiivsusest puudus. Ta peab kahmama ümbritsevat elu, kõigepäält heitlevat, võima­likult dünaamilist elu, et olla täiesti omas elemendis. Kõige rohkem, nagu juba mõista antud, inspireerib teda sääljuures lihtrahva saatus.

Õnnetuseks tema hilisemas luules see aineala esineb ikka vähem ning autori hoiak selle käsitlemisel jääb lõdvemaks ja ebamäärasemaks, ühiskondlik paatos raugeb, endine värske väljakutsuvus ning võitlushoog nõrgenevad, deskriptiivsus on elutum, ei ole enam kuigi sagedasti tunda endist kindlat vaatekohta. Asemele tuleb uus, „ajakohasem” hoiak, pisut ärkamisaega meenutav „rahvusterviklik” paatos, kuid see tundub külgepoogituna ega anna värssidele elektrit. Arvatavasti tundis luuletaja seda ise, sest endisest sagedamini ta põgeneb sotsiaalsest ümbrusest hoopis kõrvale, loodusesse. Tema teravalt registreeriv silm, tema aistide herkus aitavad teda siin, sest küllaltki tihti annab ta meile elavaid, värvi­kaid looduspilte. Ometigi pildid ilma küllaldase hingelise taustata, ilma sümboolse süvenduseta, ilma teise, varjat tähenduseta ei suuda pikapääle rahuldada – eeskätt siis, kui autor pole otse esmajärguline artist. On küsitav, kui kaua võiks taluda kas või Puškinigi looduskirjeldusi, kui nad oleksid ainult kirjeldused – vähemate vendade omist kõnelemata. Pärast seda kui Sütiste kaotas oma esimese trotsliku sotsiaalse põhitooni, on ta aga kahjuks üldiselt jäänd vaatlema asjade pinda. Süvenevust on vähe, dünaamika on loidund.

Sütiste kirjeldav luule hõlmab laia ala. Peipsist mereni, idast läände, lõunast põhja on ta pildistand peagu kogu meie kodumaa – selle loo­duse, selle rahva. Tartust Dalmaatsiani, Balti merest Aafrika rannani on ta kogund muljeid, tihti vägagi reljeefseid. Kuid ikka sagedamini mõjub ta ainult veel turistina. Ning see, millest ta ei küüni andma õiget aimu, on tema enda hing. Tema „elulähedus” sarnaneb kardetavalt „pinnalähedusele”. Sütiste on võib-olla rännand üle merede, et leida oma mina, kuid seda mina ta ei ole meile siiski suutnud veenvalt näidata – või siis ainult väikeste vilgatustena. Vahest näitab ta seda veel. Tema viimane luuletuskogu sisendab jälle lootusi. Kuid ei maksa imestada, et teised hädaohtu märgates on asund suurema kontsentratsiooniga uurima seda, mida lihase silmaga ei näe, et vaim ja vaimsed probleemid on saand meie luules uuesti aktuaalseks, et noor põlv taotleb tihedamat ja vahedamat sümbolismi. ,,Mitte enam laiuti, vaid sügavuti!” näib saavat juhtlauseks.

    

3.

Vähem probleeme kui Sütiste tekitab Erni Hiir. Temagi on end selle liikumise algusest pääle lugend „eluläheduse” pioneeriks, kuid tema areng ja arusaamad on teist laadi. Hiirel ei ole kunagi olnud seda tähele­panekute teravust, seda uudishimu kõige nähtava vastu, mis Sütistest mõnikord teeb nii huvitava luuletaja. Kui ta alles alustas oma kirjandus­likku karjääri, huvitasid teda kirglikult revolutsioonilised katsetused sõna­kunsti alal. Futuristlikud liialdused, ekspressionistlikud äärmustesse minekud ei olnud talle võõrad. Luuletused, mis algusest lõpuni koosne­sid ühesõnalistest lausetest, veidi metsikuvõitu onomatopoeetilised eksperimendid kütkestasid teda ehk veelgi rohkem kui Visnapuud tema tormi ja tungi päevil. Peab möönma, et vahel need katsed ei õnnestund tal sugugi halvasti. Temas oli püsivust ja nooruslikku ülekeevust kõrvuti. Sõnu oli tavaliselt rohkem kui tarvis, kuid vahel tema tugevad, kuigi primitiivsed tunded leidsid üsna jõulise väljenduse. Hiljem seda jõudu kippus küll üha rohkem summutama sõnalise kunstitsemise liigrohkus. Alliteratsioone, assonantse, üldse otse silmakargavaid võtteid hakkas saama nii palju, et sisu ja tunne selle alla uppusid.   Hiir soovis tugevaid efekte, taotles neid väevõimul, sundis neid oma värssidele pääle, kuid moonutas oma keele sageli ebaloomulikuks ja mõjutuks just selle üle-pingutet artistlemisega. Taidurlust püüeldes ta oli liiga kramplik.

Kui ta hakkas „eluläheduslaseks”, siis see kramplikkus ei kadund. Kuid kõigepäält vaadelgem seda „elulähedust” ennast, nagu Hiir seda näib mõistvat. Hiirest ei ole kunagi saand realistlik kirjeldaja ning impres­sionist nagu Sütistest. Tema eesmärgiks näib olevat olnud saada töötava rahva – „tööeestluse” – bardiks, vahest umbes samas mõttes nagu Verhaerenist sai „tööflaamluse” ülistaja. Ausa, pingutava, vaeva nägeva rahva idee vaimustas teda ja tema soovis esineda selle laulikuna. See eesmärk oli subliimne. Kohvikute kampkonnad, „salongide” rühmitused olid temale vastumeelsed. Ta igatses midagi vabamat, laiemat ja väge­vamat, tahtes lugejaid samuti võita oma ideedele ja tunnetele, nagu ta vahel omaenda värsse estraadilt deklameerides on suutnud fastsineerida oma kuulajaid.

Kuid selleks, et olla Verhaeren, tuleb olla Verhaeren. Hiir ei suutnud oma paatosele leida õiget vormi. Lihtsad mõtted ja tunded muutusid tal keerukaks, jõulisest nägemusest said paberlikud abstraktsused, haaravast mõttest sai tampiv üksluisus. Selle kõige taga peitus parim tahe maa­ilmas, andumus ideele oli suur, kuid ülesande teostaja oli oma töövahen­deid pisut puudulikult valitsev literaat. Hiir oli tõusnud liiga kõrgele pjedestaalile – figuur selle pääl polnud küllalt imponeeriv. Sääljuures juhtus veel see absurd, et poeet nüüd, kus ta pöördus töötava rahva poole, endisest veelgi rohkem hakkas rakendama kõiki poeetika kõige kunstlikumaid võtteid. Keegi pole meil vist samal määral kuhjand läbi­paistmatuid neologisme (Suitsu omadele annab kunstikavatsuslikke halvimalgi puhul vähemalt teatava meeleolulise läbipaistvuse, neil on ümber tundeaura), keegi pole tahtnud nii erinevaid häälikuteühfumeid kokku sundida riimideks ega nii hulljulgelt tarvitada segametafoore. Selles kõiges on mõnikord küll veel tunda autori energilist loomistahet, kuid see on nagu lämmatavast suitsust läbi nilpsav tulekeel. Poeet tahab meid rabada oma energiaga, kuid see energia takerdub sõnastusse. See hüüatustest kubisev stiil on retoorika, mis on kaotand retoorilise lõikavuse ja löövuse. See on Jupiter, kel puudub pikne, Poseidon ilma kolmpiita.

Hiirel on siiski juhtund tagasihoidlikumaidki momente. Mõnel õnne­likul puhul ta on olnud diskreetne. Siis ta on osand luua üsna meelde­jäävaid pilte väikseist, andund töötajaist. Aga kuna tema kujutamis­võime pole suur, siis ta pole kunagi saavutand seda monumentaalset liht­sust, mida imetleme Constantin Meunier’ tööliskujudel. Seda, mille poole Hiir nii väga on püüdnud, peavad kunagi teostama teised. Oma Kaananini tema pole jõudnud.

Lühidalt öeldes, Hiir pole kunagi olnud tõeline eluläheduslane. Rahvakiht, keda ta laulus ülistab, on sama, keda kohtame Sütiste värssi­des ning Jakobsoni romaanides, tunded on selle klassi omad, kuid mõtle­misprotsess, kuigi mitte subtiilne, on üldiselt literaatlikult kunstlik, sõnas­tus ebamäärane, artistlikkus kramplikult kabinetlik, kuid mitte küllalt osav.

Nii Hiir on jäänd kahe tooli vahele: rahvale ta on harilikult arusaamatu, kirjanduseharrastajale liiga vähe kirjanduslik selle sõna hääs mõttes. Ta on oma tööriistade jaoks valind vale ülesande. „Eluläheduslastele” peaks tunduma sümpaatsena tema entusiasm, aga kuhu jäävad sellele vastavad saavutused?

  

4.

Pääle kahe praegu käsiteldud autori meie luules vannutet „eluläheduslasi” õieti enam polegi. Võib-olla saab selle suuna jüngrite hulka siiski lugeda J. Sinimäe tema „lsamaaga”, kuid see noorpoeet pole veel küllalt küps, et tema kohta öelda midagi kindlamat. Ta taotleb võima­likku objektiivsust, maalides võikalt naturalistlikke pilte sadamakõrtsidest, meremehist, kaelaluu murdnud võiduratsutajaist, ent see näitab päämiselt tahet „Vaeste patuste alevi” žanri üle pakkuda. Loov omaalgatus puu­dub täiesti.

Parimaks tõendiks kõnesoleva koolkonna ühekülgsuse küündimaltu-sest on takt, et selle taotlusi kõige paremini on teostand siurulane Marie Under – üllataval kombel mitte mees, vaid naine. See „Sonettide” äär­mine individualist, see „Sinise purje” laulik on kannatavate hulkade pai­navat reaalsust võimsamalt esile võlund kui ükski teine. Kui tema kirjel­dab „Vaeste patuste alevit” või seeki, siis töötavate kihtide viletsus ker­kib meie ette vähemalt sama mõjuvalt kui Verhaerenil. See oleneb mui­dugi esmajoones Underi suurepärasest andest, kuid minu arvates suurelt osalt ka tema arenemiskäigust. Under on sügavalt kaevund omaenda hingesse ja suudab seetõttu näha ka teiste hingi. Teda on ahvatlend ülim ilu, seepärast ta näeb hoopis selgemini ka reaalsuse inetuid ja või­kaid jooni – ent jubeduse taga ka kannatava hinge väärtust. Tema kujud on ühtaegu reljeefsemad ja sümboolsemad kui Sütiste omad. Neil ei ole enam momentülesvõtete põgusust, vaid nad on tõesti representa­tiivsed. „Seegi” jumala ja inimeste poolt unustet vanakene ei ole man­netu – ta esindab michelangeloliku monumentaalsusega üht tervet mitte ainult Eesti, vaid kogu inimkonna kihti. See ei ole visand, vaid seinamaal, mis peagu kõlbaks „Sixtus’e kabelisse”. See on mõjuvam kui kõik Hiire retooritsev kihutustöö.

Niisugusel viisil suudab aga kibedat tõelisust ülevaks, kuid ühtlasi suurima reaalsusega mõjuvaks luuleks tõsta nähtavasti ainult poeet, kel­lele ei ole võõras ka n. n. „romantika”. Verhaerengi oli suur sümbolist, ilutses vahepääl, luuletas süngelt ja musikaalselt a’ la Baudelaire, kuid tema „elulähedus” selle all ei kannatand, vaid aina omandas võrratuid lisaväärtusi. Ning kas „Suveöö unenäos” ilutsejate ilutsejana, artistide artistina esineva Shakespeare’i areng oli väga erinev? Kui elu sünged tõed teda rabasid, muutus ta vägevamaks realistiks kui kõik muud, sest ta tundis kõiki kõrgusi ja sügavusi, oli läbi katsund kõik äärmused. Neil meistreil kujunes enne rikas, sügav, tihe, kuid mitmekülgne isiksus, kui nad elu robusfseima, halastamatuima reaalsuse vormijaina saavutasid ülima tipu.

Ants Oras

Akadeemiast nr. 6/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share