Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

   

1.

Juba kolme aasta eest, andes siinsamas aru meie novellikirjanduse tolleaegsest seisukorrast, juhtisin tähelepanu ka kirjan­duslikkude vormide vaheldumisele. Aeg-ajalt pöördub nimelt nii kirjanikkude kui lugejaskonna huvi eriliselt mõne kirjandusliigi poole, kuna muu jääb varju. See muu ei kao küll täitsa, kuid on tagaplaanil, avaldamata elavust ja köitmata tähelepanu. Sellised vormivaheldumised korduvad vahel otse perioodiliselt, nagu kas­vab okasmetsa asemele lehtpuumets, et anda siis jälle esimesele maad. Kuusikus leidub küll mõni kask ja kaasikus kuusk, kuid metsale annab üldilme ikkagi valitsev puudeliik.

Nii on ka meie viimaste aastate kirjanduses okasmetsaliseli eepiline proosa varjutanud lehtpuumetsaliselt erksat lüürikat. Ja ühes sellega on luuletis ja novell jäänud romaani ning näidendi varju, kuigi novelli ennast ei või pidada olemuselt mingiks lüüri­liseks vormiks.

Seda raskuspunkti siirdumist on realistliku kunstikäsituse või­dulepääsu kõrval mõjustanud ka välised tingimused. Enne iseseis­vust polnud meil algupärane romaan lihtsalt rahvamajanduslikultki mõeldav, ühiskond ei suutnud veel võimaldada elukutselise kir­janiku olemasolu, ilma kelleta pole ometi võimalik ka ulatuslikuni toodang. Oli olemas õieti üks ainus romanist – Eduard Vilde. Kuid temagi võis luua ainult ajakirjanikuna, täites lehtede joonealuseid. Milline juurdekasv nüüd! Kuigi kehval kombel, kuid romaanikirjaniku olemasolu Eestis on ometi võimalik. Ja ühe ainsa aasta jooksul ilmub vahest rohkem romaane, kui on ilmunud varemalt kogu meie kirjandusloo kestel.

Midagi analoogilist kordub meie näitekirjanduseski. Alles iseseisvusaegsed olud on lõpuks äratanud usku ka algupärase näi­dendi pideva arengu võimalusse. Meie teatrielu on seevõrra tihenenud ja intensiivistunud, et vajab ning võimaldab oma näite­kirjandust See veendumus on läbi löönud küll hilja, nagu üldse kõik teatriga seotud murrangud, kuid tema vastu ei saa enam vaielda. Ja ma ei liialda vist, kui jällegi väidan, et meil kolme-nelja viimase aasta jooksul on rohkem ilmunud arvessevõetavaid näidendeid kui enne iseseisvuseaega kokku.

Romaan ja näidend on võitu pühitsenud. Selleks on ühinenud nii tootjate harrastus kui tarvitajate huvi. Nagu ikka olude avar­dumisel ja uue ala avastamisel, nii on tihti nüüdki neist avardunud oludest üle hüpatud ning uut ala veelgi laiemaks arvatud, kui ta tõeliselt on. See on vaimse Gründertum’i hasart, mis avaldub võistluste korraldamises, tootmises maksku mis maksab ja sellis­tegi teoste turulepaiskamises, mida tasakaalukamais oludes ei tuleks mõttessegi avaldada. See kutsub ja on juba kutsunudki reaktsiooni esile. Kuid sellega kaasas on käinud ometi ka kir­janduse ilmne rikastumine.

Ses suurte vormide esmaarmastuse hoos on aga unarusse jäänud ja peaaegu põlguse alla langenud see, milles varemalt pea­miselt avaldaski meie kirjandus: luuletis, väikeproosa, novell. Realistlik, üldiselt elujäljendav kunstisuund pole üldse soodsaks eelduseks kirjandusliikidele, kus vormiprobleemid, tihedama stiili ja kompositsiooni nõuded on rohkem esialal. Kuid kõige selle kõrval on mõjunud ka just uudsete vormiliikide läbilöögi tuhin.

Ometi osutub luuletis tagaplaanilegi surutuna veel paremas seisukorras kui novell. On tõsi, laiem üldsus ei loe enam lüürikat ja luuletiskogusid trükitakse vaid paarsada eksemplari. Kuid luulel on Eestis ometi veel harrastajate kogudus, kas või ka ainult sajahingeline. Selleks on kõigepealt luuletajad ise, kes oma kirjan­dusliku ala tugevamate traditsioonide ja romaani või näidendi vormi vähese valitsemise tõttu pole veel üle joosnud. Ja nende kõrval leidub teisigi, kellele luule on ikka veel kõrgeim, veetlevaim ning huvitavaim kirjandusliik. Luule üle disputeeritakse kitsa­mais ringes niisama ägedalt kui ennegi, väitlused luuletehnika ja uute vormivõtete üle on endiselt aktuaalsed. Ja kuigi laiem üldsus luulet ei harrasta, siis pole luule areng viimaseil aastail ometi pea­tunud. Ning üldhuvide pöördumisel annab see kord ennast jälle hinda.

Hoopis teisiti on lugu novelliga. Selle kirjandusliigi vormi­traditsioonid pole olnud kunagi nii kindlad ja kergeltnähtavad kui luule omad. Suure üldsuse silmis ei eraldagi novelli romaanist muu kui ulatus: pikem proosajutustis on romaan ja lühem novell! Ning üldise huvi kasvamisega romaani vastu ei paistnud miski lihtsam olevat kui kirjutada novelli asemel romaani. Kui novelli­kogu ei huvita lugejat, siis muidugi ka mitte kirjastajat. Hädavaevaga, vahel otse konterbandina on seda lugeja kätte toime­tatud. Eks ole iseloomulik Gailifi „Nipernaadi” tiitlimärkus – „romaan novellides”. Ma kardan, kas oleks seegi erandlikult hea novellikogu ilma maskeeriva romaani nimetiseta nii suurt menu saavutanud.

Möödunud aastal ilmus nimeliselt küll kuus raamatut, mis sisaldavad novelle ja lühijutte. Kuid võrreldes romaani ja näidendi arenguga valitseb siin ilmne seisak. Eriti just sellepärast, et needki paar kogu, mida maksab tõeliselt arvestada, on tulnud autoreilt pooljuhuslikult, kõrvalharrastusena, laastudena suuremaid kompo­sitsioone luues. Novellikirjanik olla pole eesmärgiks. Novelliliik pole populaarne, tema puhul ei asetata ega lahendata probleeme.

     

2.

Mait Metsanurk, kellega tahaksime käesolevat ülevaadet alata, on ikka viljelnud vaheldumisi nii pikemat kui lühemat jutus­tist. Tema esimesi raamatuid oli novellikogu „Jumala lapsed” ja möödunud-aastane „Maine ike” on ses seerias juba neljas või viies. Kuid nii arvuliselt kui väärtuslikult jääb novellistika tema romaanitoodangust ometi tunduvalt maha. Oma jõulisema enese on ta andnud pikemais teostes, kus on mahti olnud jälgida vaba­malt tegelasi ja nende saatusi, anda läbilõikeid ühiskonnast ning ajastust. Ja just tema hilisemad jutustisedki peegeldavad, mil määral ta õieti on romanist. Sest kompositsioonilt on need tihti­peale ainult alaealisteks, väljaarenematuiks jäänud romaanid või jälle üksikud peatükid, iseseisvamad katked mingist kujuteldavast suurest teosest.

Kõige sellega pole tahetud öelda midagi eriti rasket Metsa­nurga novellide ja „Maise ikke” vastu eraldi. Metsanurgal on ikka olnud oma sõna kuulutada, ja just tema viimane kogu võimaldab ta kirjanduslikku mentaliteeti ning maailmasuhtumist paremini mõista.

Oleme harjunud pidama Metsanurka poliitiliselt radikaalseks kirjanikuks, ühiskondlikuks revolutsionääriks ja mõnel puhul on talle peaaegu kommunistlikke kalduvusi omistatud. Ja ometi pole tema käremeelsus olnud kunagi olemuselt poliitiline ega tema ühis­kondlik rahulolematus tähistanud mingit eeskavalist sihti. Ikka ja kõikjal näeme temal inimest ainult rabelevat valitsevais oludes ning püüdvat isikliku õnnetunde poole. Inimese kannatused ja eba­õnnestumised ei olenegi iga kord ühiskonnast, vaid tema enese omadusist ning tema asendist ühiskonna suhtes. Seda võib väita isegi „Jäljetu haua” Kristjan Raudma puhul, kõnelemata väikse­maist vingumeestest või meelega karikeeritud kujudest nagu Taavet Soovere.

Eriti selgena paistab see põhitoon Metsanurga viimasest novellikogust „M a i n e  i k e”. Siin mõeldud ike pole kellegi välise poolt inimesele asetatud koorem, vaid tema enese võetud kandam, millest ta ei suuda ja enamasti ei tahagi lahti saada. See pole poliitiline ega sotsiaalne rõhumine, vaid isiklik psüühiline või materiaalne raskustunne. See on vahel nagu paakunud koor ta hinge ümber, mis liikumisel mõraneb, verestub ja valu teeb, nagu laste kurejalad, ning mille lahtisulatamiseks puudub soe vesi. Sel­liseks koormaks on varandus, uhkus, võltsharidus ja igasugused eelarvamused, mis takistavad inimese õnne.

Raamatu niminovellis „Maine ike” kirjeldatakse jõukat meest, kes kogu eluaja on uhkeldanud oma talu, oma elumaja, oma kooli­tatud lastega ja lõpuks vähemalt sellega, et ta vähktõppe ei pea surema, nagu vaesed ja lihtsad inimesed, vaid „kreepsi”. Kuid see uhkus ise on olnud nagu vähktõbi, mis on söönud tema elu läbi ja teeb ta suremisegi raskeks. Miks ei saa eluga leppida, ahastab ta, miks ei leia surmaski rahu? Ta teeb meeleheitliku katse kõigest vabaneda – ja sureb.

Samasugune „kreeps” sööb teistegi novellide tegelasi. Vahel murdub see koor hinge ümbert, kuid vahel kasvab sedamaid uus selle asemele. Nii ei tähenda puise mõtlemisega kingsepast filo­soofi Siimeoni „ärkamine” muud, kui et ta usuhullustajaks saab. Ja karl-rumorlikus toonis vestetud jutus „Vabaduspüha õhtul'” näeme, kuidas küla poemees kogu päeva revolutsiooni vabaduse­joovastuses on veetnud, kuid õhtul oma armastusahne naise eest peab põgenema!

Kõigi nende ikkekandjate vastandina kujutab autor ometi ka üht õnnelikku, läbi ja läbi rahulolevat inimest. See on sulanepoiss ja meistermees Andres samanimelises novellis. „Nende tuhandete hulgas,” ütleb autor, „keda ma oma elus näinud, oli Andres ainuke, kes ei teadnud, mis on mure.” See Andres pole väliselt mingi erandtüüp, ei toeta teda usk ega filosoofia, ei lähe tal ka elus iga kord hästi, kuid ta on siiski õnnelik – lihtsalt oma erandliku hingelise ehituse tõttu.

Andres oli alati rõõmus, aga seletada poleks ta mõistnud, mispärast, ta oli vaene talusulane ja et ta ei mõistnud homse eest muretseda, siis polnud kahtlust, et ta selleks pidi ka jaama. Ta tegi tood, nagu mängib laps, kui ka voolas higi ja valutas piht. Ta ei nurisenud maailma ega elu iile, sest ta ei mõistnud enesele kujutella teist maailma, kus võiks rõõmsamini elada.

Olles rõõmus ja rahul oma eluga, levitab Andres ka enese umber lepitust ning õnne. „Ta naeris harva, aga muheles alati rõõmsalt ja silmad vaatasid maailma kui lapsel.” Oleks aga eksi­tus pidada teda totakaks, kelle rõõmu taga peitub vaid nüridus. Ei, Andres lõi vastu, kui muidu ei saanud, ja läks oma nõudlikust naisest pääsemiseks sõttagi. Seal oli ta ühel hoobil arg ja vahva, nagu inimene ikka, rõõmustas kõiki oma rõõmuga ja langes lõpuks õnnelikuna. Kirjutades neist kangelasist, kes isamaa-armastusest aetuina vabaduse ja iseseisvuse võitsid, ohverdades oma elu, kir­jutati temastki. ,,Aga Andres oli isamaast vähe mõelnud,” ütleb autor, „ja vabadust ning iseseisvust oli ta üsna teisiti mõistnud.”

Lugedes seda novelli tuleb tahtmatagi meelde Leo Tolstoi posthuumne teos „Aleša Cioršok”, mille tegelane lõpuks ka ainult naeratab, millegi üle imestab ja sureb. See Aleša ja Andres on lähedalt sugulased, ainult tõug ja ümbrus eraldab neid.

Aga Metsanurga viimast raamatut lugedes tuleb Tolstoi ka muidu meelde. Metsanurk on küll ilmlikum, tarvitab sõna patu asemel maise ikke mõistet ega käsi ka teist kõrva ette pöörata, kui ühele on juba löödud. Kuid nende moralismis, selle maailma vägevuse ja eelarvamuste põlgamises ning isegi kirjandusliku liht­suse taotlemises on ühist. Ses valgustuses on Metsanurka raske pidada poliitiliseks kirjanikuks ja ühiskondlikuks mässumeheks. Pigemini võidaks tema õnneliku vaesuse ideaali kuulutamisest midagi hoopis vastupidist välja lugeda.

Igatahes on „Maine ike” küpse kirjaniku teosena sisurikas ja huvitav. Metsanurgal on kirjanikuna küll ka omad maised ikked: pedantne järjekindlus jõuka süüdistamises ja kehva pooldamises igal juhul, skemaatilised hingeelueritlused ning stiililine kuivus. Kuid kui ta maailma oma Andrese kombel ainult lapse silmil vaat­leks, aina muheleks ja õnnelik oleks, siis polekski ta ju Mait Metsanurk.

     

3.

K. A. H i n d r e y on alles viimaseil aastail saanud ilukirjani­kuna laiemalt tuttavaks. Kuid tõeliselt on ta seda kogu oma kolmekümne-aastase kirjandusliku tegevuse jooksul ikka olnud. Ilu­kirjanduslik on tihtipeale olnud tema päevaveste aine, ülesehitus ja eriti isikupärase varjundiga stiil. Ilukirjanduslikud suurel määral olid tema reisikirjad, memuaarid ja muidugi ka lasteraamatute tekst. Ning andnud paar joonealuse romaani, esineb ta nüüd juba teise kõrgemaid kirjanduslikke nõudeid asetava ja neid ka täitva novellikoguga.

Ometi tundub kuidagi ootamatuna kohe Mait Metsanurga järele sama hingetõmbega kõnelda Hindreyst. Mõlemad on nad küll ideekirjanikud, puurivad inimese hinge kallal, võtavad nuri­seva asendi ümbruse vastu ja kuulutavad oma moraali, kuid ometi esitavad nad otse vastandlikult erinevaid kirjariikutüüpe, kellel ei näi teineteisega midagi ühist olevat.

Kui Metsanurk kogu oma olemusega juurdub meie oleviku olude maakamaras, siis kannab Hindreyd ainevalikus ja probleemi asetamises ikka neist piirest üle ulatuv inspiratsioon. Kui esimene on või näib olevat ühiskondlik rnässumees ja suuremate vabaduste jutlustaja, siis sihib teise lavastus ning lahendus õieti igasuguse sotsiaalse või moraalse liberaalitsemise vastu. Ja kui esimese kir­janduslikus meetodis tunneme ikka mingit maist raskust, siis ise­loomustab teise oma pigemini kergus, nii heas kui halvas mõttes.

Hindrey möödunud aasial ilmunud novellikogu „A r mastuskiri” sisaldab kuus lühemat või pikemat jutustist. Esimene neist „Vandas” algab Pariisis, jätkub Tallinnas ja lõpeb kuskil mereäärses suvituskohas. Aineks on teataval määral erandliku naise hinge ja saatuse eritlus, ühes pamfletiliste vihjetega vahest tõeliselt olemasolevatesse isikutesse. Teises novellis, pealkirjaga „Argus”, on autor kasustanud ja süvendanud veel kord ainet, mis esineb, kui ma ei eksi, juba tema „Elukroonikas”: poisikese abitust ja kannatust armastatud koera päästmisel selle uppumise puhul, milline draama ei unune pärast terve elu jooksul. Samast mäles­tiste vallast näib olevat ka „Sepp-onkli” ja ühe vanderselli huvi­tavad ning veenvad kujud. Aga raamatu enda pealkirja kandvas „Armastuskirjas” oleme jälle uudsemas olevikus: siin arvustab autor nüüdse materialismiajastu emantsipeerunud tütarlapse virildunud hinge ja ihu seisakut. Ning järgmises, „Jiakaala”-nimelises novellis oleme äkki Aafrikas Kongo ääres ja kuulame kange­laslugusid vanust kolonisatsiooni pioneeridest.

See ainete ja tegevuskohtade tähistamine ei anna ometi aimu raamatu tõelisest sisust. See on kogu ulatuses äärmiselt tihe, täis teravaid hingeelulisi tähelepanekuid, psühholoogilisi retki ja avastusi igal sammul ja igas suunas, mõtteid ning mõttevarjundeid. Kuid, mis kõige tähtsam, see lakkamatu eritlus ja süntees ei lähe igavaks, ei väsita, vaid areneb vaevata. Siin lükkub üks mõte, üks värvilaik orgaaniliselt teise kõrvale, kuni autor kõik on öelnud, mis tal teatud aine kohta oli öelda. Ühel hoobil kerge käega ja ometi tihedalt sõnastatud. See on Hindrey eriline loomupärane and, mis iseloomustab tema stiili ja teeb selle ikka huvitavaks. Ja meie ei pane lõpuks tähelegi, kui ebatasakaalukad on tema kompo­sitsioonid, mis arenevad ettekavatsematult, katkendlikult, jutu-puhumiste või lihtsalt kujuteldud kirja kujul.

Ja ometi – kõige selle juures jääb meie elamus ikkagi ainult mõistuspäraseks. Ei riivata siin meie südant ega panda kaasa elama. Võib-olla on selle jaheduse põhjuseks autori enda suhtu­mine ellu ja oma ainesse. Ta seisab ikka kuidagi liiga silmator­kavalt oma teose keskel ja on õieti selle tähtsaimaks tegelaseks. Ta arvustab otseselt või kaudselt iga teise tegelase samme, aseta­des ennast nähtavalt või nähtamatult eeskujuks. Tema vaated, kombed, füüsiline ja moraalne käitumine on ainuõige ning ainuõilis, ümbrus aga ilmtingimata madalam. See autori prokuröriasend tegi tema „Elukroonika” viie suure ande läbilugemise kül­laltki väsitavaks, hoolimata sõnalisest elavusest. Ja käesolevas novellikogus mõjub eriti ,,Armastuskirja” õilsalt moraliseeriv tendents ebasümpaatselt.

Olen seni mainimata jätnud selle kogu kõige ulatuslikuma töö, milles kõige vähem võib tunda eespoolmainitud kõrvalmaitset. See on umbes 80-leheküljeline jutustis muistsete eestlaste elust „Viker­lased”. Siin on autor teinud kõige tugevama pingutuse objektiiv­suse, kaugete olude ja aegade, võõra hingeelu ning eluimpulsi mõistmise poole. Ja kui me midagi puudu leiame, siis seda, et ta oma pingutuses veel kaugemale ei jõudnud, midagi palju suure­mat, terviklikumat ning kultuurilooliselt monumentaalsemat ei saa­vutanud. Kuid seegi katkendlik ja sündmuslikult lõpuks tühja jooksev katse on omaette väärtus.

Oleme tagasi kantud eestlaste viikingiaega, s. o. XI või XII sajandisse. Meie ees rulluvad lahti muistse iseseisvusaja sotsiaalsed olud, esivanemate vahekorrad naabritega, merereisud, röövretked, saagiahnus ja sangarlikkus. Siin toetutakse nii ajaloole kui mõt­tekujutusele. Esitusviis on vahel kroonikaliselt kiretu, saab vahel dramaatilist hoogu ja vaibub vahel väsinud referaadini, kuid on üldiselt huvitav ning elav. Keeleliselt pole arhaiseerimisega küll kaugele jõutud – peale muistsete ja quasimuistsete inimes- ning kohanimede tarvitamise. Ja vaevalt oleks ka tolleaegse eesti keele restaureerimine spetsialistilegi võimalik, ja kui olekski, siis tuleks selline tekst arusaamise huvides ometi sedamaid nüüdiskeelde tõl­kida. Rabab küll veidralt näiteks muinasaegse turukoha kirjeldises lauseosa: „… Lempo jäi peatuma ühe pika putka ees, kus olid pakkude pääl lauad ja nende ääres istus mehi, kes jõid mõdu ja õlut.” Kuid üldiselt ei sega isegi sellised putka mainimised ses naturalistlik-asjalikus kirjeldamislaadis. Autor ei taotlegi mingil muinsuse poeetilist stilisatsiooni, vaid karmi asjalikkuse tunnet. Ja enam kui tihti on ta selie saavutanud. Igatahes eraldab teda terve kuristik varemaist romantilisist katseist, meie kirjanduses noid mineviku hämarusse kadunud aegu uuesti elustada. Kuigi tema katse meie meeli vähem paitab ja sangarlikke esivanemaid hoopis inimlikumas valguses näitab, siis oleme tõele ometi lähemale jõud­nud. Ainult, nagu öeldud, veel ulatuslikumat ja terviklikumat teost oleksime igatsenud – mitmesajaleheküljelist romaani meie esiva­nemate sõjast ning rahust! Kuid selliseid teoseid ei looda kerge käega ega lühiajalise inspiratsiooni armust, nagu see paraku meil peab sündima.

Hindrey raamatu lõppu paigutatud saatesõnas ei saada olla laskumata jälle poleemikasse kultuurkapitali ja kaaskirjanikkudega. Ning öeldakse, et Hindrey raamat olevat ka seks kirjastatud, et seda võiks võrrelda Metsanurga eespool arvustatud novelli­koguga. Meie jätame selle võrdluse tegemata, olles veendunud, et need sootuks erineva sisuga raamatud on eesti kirjanduse seisu­kohalt ometi ühteviisi väärtuslikud.

      

4.

Metsanurga ja Hindrey raamatute olemasolu tõttu ei või me möödunud aasta novellilõikust veel kaugeltki kehvaks pidada. Kuid ülejäänud saak ei lisa sellele ka enam palju.

Vaadelgem kõigepealt Bernhard L i n a s k’i jutukogu „T a g a m õ t e”, mis sisaldab kümme lugu. See on esikteos kir­janduslikult uustulnukalt, kelle ridu senini vist ainult mõne ajalehe joone all on nähtud. Ja perekonnalehe ideeliselt ning kunstiliselt probleemikehva lugemismaterjali sisaldab ka tema raamat. Nende juttude „tagamõte” on anekdootiline. Nii on esimese jutustise „Kavaleritari” sisuks lihtsalt see, et keegi noor preili aktiivset osa etendades enesele lõpuks mehe kosib. Ja teises loos jutustatakse, kuidas mees ja naine teineteist ekslikult abielurikkumises süüdis­tades otsustavad end lahutada lasta, kuid siis ajalehe kosjakuulutuse peale ootamatult kohtudes vahekorra selgitavad ning ühte jäävad. On siin midagi peale kümmet kanti kulutatud andekdoodi? Küsimus polegi veel niipalju luitunud aineist kui ideelise, psühholoogilise või kunstilise pinevuse puudumisest. Sest need ained serveeritakse refereerivas toonis, ilma kaasaelamiskireta, ilma oma tegelaste välimuslikke või hingeelulisi varjundeid tabamata. Erandi moodustab vaid jutustis „Kollektsionäär” nii huvitavama aine kui tihedama stiiliga. See laseb siiski oletada, et autor tulevikus elust sügavamaid ja tõsisemaid „tagamõtteid” võiks leida kui senini.

Kui siiamaale käsiteldud novellistika on vaimult ja vormilt realistlik, siis pole romantilisedki kalduvused veel lõplikult surnud. Kohtame siin kõigepealt Juhan J a i k’i tema „V õ r u m a a  juttude” teise andega. Sellest on möödunud juba kümmekond aastat, kui ilmus sellenimelise teose esimene osa. Vahepeal on Jäik avaldanud novellikogu „Kaamelid pasunapuhujatega”, lõbusa romaani „Rannaliivalt taevani” ja mitu noorsooraamatut. Olemu­selt on ta fantaseerija, fabuleerija, muinasjutuvestja – nii siis ajakohatu romantik proosalisel ajastul. Kuid lõbusa visadusega viljeleb ta oma ala, hoolimata üldmaitse muutumisest. Ja nii on nüüd meie ees teinegi kogu tema kodunurgale pühendatud luiskelugusid.

Jällegi rändame tema fantastika mail: peninukid kohutavad ristirahvast, kaarnakividega tehakse imetempe ja tüssatakse lät­lasi, suured vembumehed käivad Türgi sõjas ilma kodukihelkon­nast välja pääsematagi – ja nii edasi – terveni üheksa lugu läbi. jaigil on fantaasiat, on hoogu, on rahvalikult lopsakat keelt. Vähem on tal aga tasakaalu, distsipliini ja loogikat nende heade taeva-andide kasustarnisel. Annab end tunda just kalduvus eba-ioogilisse fantastikasse, mis lubab lugusid väänata ükskõik mis suunda tahes, nii et vähimgi tõsidusetunne kaob. Ja annab end tunda ka keelelise ülepaisutuse, ebarahvapärase kirjeldamise ning asjassekuulumatu targutuse kalduvus. Siiski võib „Tuuts-Juhani tsimest sorti kivi”, „Savi Juhan Türgi sõjas” ja mõnd teistki lugu meeleldi lugeda. Mingid eriliselt just Võrumaaga seotud jutud need pole, kui mitte arvestada vahest lõunaeestlase suuremat kal­duvust fantaseerimisele. Ja realistlik ajavaim on kahtlemata ka Jäigi mõttelennu tiibu kärpinud: ta lood näivad üldiselt nõrgemad kui esimeses kogus.

Kui Jäik on sidunud oma jutud nimeliselt Võrumaaga, siis on teine ta “kaaslane piirdunud veel palju kitsama alaga. Autoriks on seni vist kirjanduses tundmatu Jaan Hango ja tema raa­mat kannab pealkirja: „P õ l v a – jutud lähemast ja kaugemast minevikust”. Ometi puudutab ka siin toodud kümmekonnast loost ainult paar Põlva kihelkonda, kuna teiste ained on sootuks eemalt või pole üldse mingi kohaga seotud. See on vähenõudlik raama­tuke, mis vahel meelde algatab isa Jannseni aegu, vahel aga midagi hoopis rohelist. Kirjanduslikku väärtust pole tal õieti mingisu­gust, kuid mõnel puhul tuleb ometi hinnata tema kohalikkude traditsioonide kinnistamispüüet. Ehk leiab siit rahvaluulegi uurija mõne paralleeli. Õnnetud on aga just need momendid, kus autor püüab tõelise ilukirjanikuna esineda ja eriti armuseiklusi esitada.

Lõpuks olgu meelde tuletatud ka August Tõnurist’i viimast raamatut. Sellest on kulunud juba veerand sajandit, kui esimest korda eesti jutustava proosa aastaülevaadet tehes ka Tõnuristi esikteosest „Kriipsud” kirjutasin. Ma ei võinud siis sellest autorist midagi head öelda ega või seda kahjuks ka nüüd. Tõnuristi uusim teos algab autori pildi, eluloo ja märkusega, et autor olla „Narva Boheemlasrynna auliige”. Sealtsamast näeme, et ta on avaldanud üldse kümmekond raamatut. Kuid need valgustavad teated moodustavadki selle uudisteose reaalsema ja elulisema osa. Uue raamatu pealkirjaks on lihtsalt „N o v e l l e  ja minia­tüüre”. Novelle pole siin küll ühtegi ja miniatüüri nimetus ei näi üldse millekski kohustavat. Need poolteistkümmend pisipala sisaldavad ainult üldluulet ja üldtõdesid, millele ei või esitada mingisuguseid nõudeid. –

Oleme möödunud aasta lühijuttude ülevaatega lõpule jõud­nud. Ei tungi teiste kirjandusliikide tihnikust palju elujõulist novel­listikat päikesevalguseni. Kuid tänu Metsanurga ja Hindrey raa­matuile pole seisukord kaugeltki lootusetu. Ootame jälle huvitõusu lühivormide vastu nii kirjanikes kui üldsuses!

Fr. Tuglas.

Eesti Kirjandusest nr. 3/1934