Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

   

Raamatuaasta on tõstnud päevakorrale laiemas ulatuses ka laste- ja noorsookirjanduse probleemi, ja seda täie õigusega, sest on ju kirjandusel meie kasvava noorsoo isiksuse arendamisel ja kõlbla meelsuse kujundamisel tähtis ülesanne täita. Ei ole kau­geltki ükskõik, mida lapsed ja noorsugu loevad, ei ole ka õige, et hea üldiselt on ka hea noortele. Küll võib vastupidi olla, et hea noorsooraamat on huvitav ka täiskasvanule.

Laps ei ole mitte ainult väike inimene, vaid igal arene­misastmel teatud tervik – omapärase hingelaadiga ja huvidega.

Seda omapära igal arenemisastmel peabki tabama laste- ja noorsookirjandus, kui ta tahab olla jõuduandvaks vaimutoiduks. Kunstilis-psühholoogilised ja pedagoogilised tegurid on siin ühesuguse väärtusega.

Noorsookirjanduse tootmine ei tohiks olla ainult pedagoogide lisatöö ega kirjanikkude muu loometöö kõrvalt langenud jääkide pakkumine noorsoole, vaid täiesti küsimus omaette.

Käesolevas ülevaates tahetakse üldjoontes näidata, millised on lapse kirjanduslikud huvid ja nõuded teatud arenguastmel ja kui­das meie praegune kirjandus neid suudab rahuldada.

Selle ülevaate aluseks on dr. Ch. Bühler’i, dr. W. Quast’i, H. H. Busse’ jt. sellekohased uurimused, nende ridade kirjutaja enda ning mõne kaasvõitleja tähelepanekud ja materjalid, mis pikema aja jooksul kogutud õpilaste lektüüri juhtimisel ning vaat­lemisel.

Bühler korraldas ankeetkirjandi Viini 8000 lapse hulgas meeldivaima lektüüri kohta. Saadud andmete põhjal analüüsis enamloetavat kirjandust, võrdles analüüsi tulemusi lapse arenguastmetega ja jagas noorsoo kirjanduse harrastuste suhtes järg­misteks igadeks:

Quast korraldas ankeedi üle 3000 õpilase hulgas, milles nõu­dis teateid kõige meeldivama raamatu kohta ja põhjendusi, mis­pärast teatud raamat kõige rohkem meeldis. Üldiselt jääb Quast Bühleri jaotuse juurde noorsoo kirjanduslikkude igade suhtes, toob aga palju uut juurde iga ea iseloomustamiseks.

Meil puuduvad kahjuks laiemaulatusükud uurimused õpilaste lektüüri kohta, seepärast võib ülaltoodud kirjanduslikke igasid meie oludesse üle kanda ainult väga ettevaatlikult ja teatud reservat­sioonidega. Siiski võib nende ridade kirjutaja tema käes olevate materjalide põhjal tõendada, et psühholoogiliselt esitatud ead pea­joontes meie noorsoole vastavad, ainult erilist saagade harrasta­mise iga ei ole võimalik eraldada.

Asume eelmainitud igade lähemale vaatlemisele üksikult.

Lapse kirjanduslikkudest huvidest ja kalduvustest kitsamas mõttes võib juttu teha sellest ajast peale, kui ta juba lugeda mõistab (7.-8. eluaasta) ja ise teatud raamatute hulgast endale lektüüri võib valida. Seega peaks lapse kirjanduslik maailm algama muinasjuttude eaga. Kuid ometi ei ole muinasjutt esimene lapse kir­jandus, muinasjuttude eale eelneb nn. kirjanduslik väikelapseiga 3.-5. a. Kõige algelisemad „teosed” sellest perioodist on värsid ja jutukesed, mida emad lastele jutustavad sageli vastavate mänguliigutuste saatel. Meil on sellelt alalt teatud „rahvaluulekirjandus” olemas, näit. „Kuidas kutsa karja läheb”, „Kus on väike kiisu”, „Kepp, kepp, saada raha”, „Hobu, sõida” jt. Siia kuuluvad ka osalt mitmesugused hällilaulud. Õige sageli loovad emad ise jutu­kesi kas spontaanselt või teisendades muinasjutte.

Selles eas on lapse huvide tulipunktis teda ümbritsevad asjad, igapäevased toimingud, nagu ülestõusmine, riietumine, söömine, joomine ja magamaminek. Huvitaval kombel oskavad emad oma jutustusi kombineerida nii, et lihtsas sündmustekäigus esitatakse just need lapse toimingud või pannakse teotsema ja kõnelema asjad, nagu lauad, toolid, nukud jne. Sageli ühendatakse väikese jutu­kesega teatud moraal, mis siis jutukese kaudu lapse juures kergesti mõjule pääseb.

Nende ridade kirjutaja on üles tähendanud kümmekond sellist emade loodud juttu, mis on küllalt tüüpilised oma lihtsuses ja lapse psühholoogia mõistmises. Emade tõenduste järgi on tulnud neid kümned korrad jutustada, ikka pole nad lapsi tüüdanud.

Esitan siin paar tüüpilisemat:

Kuidas isa Maimule linnast saia tõi. Maimu isa ärkas vara hommikul, pani riidesse, pesi näo, sõi ja hakkas linna minema. Sõitis hobusega kopp-kopp, kaua sõitis, mäest üles ja mäest alla. Kui linna jõu­dis, läks pagari juurde ja ütles: „Tiere, andke meie Maimule saia.” Pagar andis saia, isa hakkas koju sõitma. Sõitis jälle kopp-kopp – mäest üles ja mäest alla. Kui koju jõudis, andis Maimule saia Maimu sõi ja heitis magama.

Moraalitseva jutu näitena esitatagu järgmine (ema jutustas poisile, kes talvel väljas kindad käest võttis, jääpurikatega mängis ja neid imes):

Kord oli väike poiss, nii suur kui sira. Ta laks õue, pani kindad trepi peale, siis võttis akna küljest jääpurikaid, hakkas jääpurikatega mängima ja imema. Jääpurikad olid külmad, tegid poisi käed kangeks. Õhtul tuli isa koju, tõi lastele saia. Poisi käed olid kangeks külmanud, ta ei saanud saia kätte võtta; suu oli kangeks jäänud, ei saanud süüa. Isa andis saia õele.

Need on tüüpilised väikelapse jutud, emad on intuitiivselt õieti tabanud vastava ea psühholoogiat: jutustiste sisu on lapselähedane, sündmustik äärmiselt lihtis, seda viivad edasi konkreetsed üksikasjad, puudub üldistus ja kirjeldus. „Õpetlikus” jutus ilmneb nõutav moraal asjade käigust, seda ei anta kuiva reeglina.

Arvan, et kui meil korda läheks koguda suuremal hulgal selli­seid emade või isade loodud jutte, saaksime rikkaliku materjali vastava ea kirjanduslikkude huvide uurimiseks ja head eeskuju väikelaste pildiraamatute koostamisel.

Järgmise astme väikelapse kirjanduse harrastusis moodus­tabki pildiraamat, kus pilt on esikohal, tekst teisel kohal. Muidugi ei loe laps teksti ise, see loetakse talle ette, kuni. pähe jääb ja laps siis juba „ise” loeb. Peaülesanne on siin täita jutustaval pildil, mis peab olema selge, lihtis, peab andma dünaamikat, mitte staatikat, sest laps otsib pildist eeskätt jutustavat sisu, liikumist. Mida pilt ei anna, seda täiendab ta suusõnal. Lapsele määratud pildilt ei nõuta fotograafilist täpsust ega tohi neis olla segavate üksikas­jadega ülekoormamist, vaid lihtsalt ja konkreetselt edasi antud sisuline peamõte. Ometi ei tohi lapsele määratud pilt jäljendada lapse enese saamatuid jooniseid ega karikeerida kujusid.

Pildiraamatuid siin käsitletud eale on meie raamatuturul nime poolest küllalt, iga pühade eel saadab mõni äri seeria raamatuid välja, mille koostamisel ei pedagoogilised ega kunstilised problee­mid pole päevakorrale tõusnud. Pildid on kohmakad, lapsele mitte midagi ütlevad, tekst – mõttetute värsside rida. Löön huupi lahti ühe vanema pildiraamatu ja loen pildi alt, mis kujutab roosat siga: „Ehk küll siga must, siiski maiustust pakub tema liha, unusta kõik viha.”

Viimaseil aastail on üks Leipzigi äri oma pildiraamatutega meie turu üle ujutanud. See äri trükib pildipoognad valmis mitmes tuhandes eksemplaris ja müüb need teiste maade ärimeestele, kes vastavad tekstid vahele lasevad trükkida. Meie raamatuil on tekst J. Oro’lt. See ei ole just eriti õnnestunud, sest autoril on tulnud tekst konstrueerida juba valmis piltide sarja järgi. Pildid on kõik ilmetud ja saksapärased. Meie lapsed näevad siin saksa talu, saksa riietust, saksa Schutzmann’i tänavateristmel.

Kõige ilmekamad ja paremad väikelaste raamatud on K. A. Hindrey „Seene Mikk”, „Nina-Jäss ja Näpp-Mall”, „Piripilli Liisu” ja Jaunart Jaurami lood. Hindrey pildid on lihtsad, kuid küllalt ilmekad, peaasi – nad jutustavad, annavad edasi liikumist ja elu.

Üleminek väikelapse-east muinasjutu-ikka toimub 4.-5. a. ümber. Muinasjutu-harrastus jõuab haripunktile 10.-11. a. vahel, mil Bühleri järgi muinasjutt moodustab üle 70% lapse kogu lek­tüürist. Meil puuduvad andmed selle kohta, kui palju meie kodu­des eelkooli-eas lastele jutustatakse või loetakse muinasjutte, kuid võime küll kinnitada, et muinasjutt muude juttude hulgas on esi­kohal. Minul kasustada olevate andmete järgi ei ulatu muinasjutt meie laste lektüüris 70%, vaid kõigub 50% ümber. Muinasjutu-harrastuse haripunkt satub meilgi 10.-11. aastale – algkooli III klass -, ja langeb IV klassist peale järsult.

Muinasjuttude harrastus algab kodudes Karriku ja Grimmi muinasjuttudega. Eelistatavam muinasjutt on „Kolm karu”, sellele järgnevad saksa klassikalised ,,Hunt ja seitse kitsetalle”, puna­mütsike”, ..Okasroosike” jt. Edasi läheb muinasjuttude harrastus

Karriku, Grimmi ja eesti muinasjuttude kaudu Anderseni kunst­muinasjuttude ja sealt „1001 öö” juurde. Sageli ei jõuagi poisid Anderseni muinasjuttudeni, lähevad neist mööda Robinsoni juurde, kuna 1001 öö muinasjutud Robinsoni ja muu lektüüri kõrval kaua tähelepanu leiavad.

Muidugi ei ole nn. muinasjutu-eas muinasjutt ainus lektüür, ta on ainult domineerival kohal. Muinasjuttude kõrval loetakse palju muinas<jutu-laadilisi jutte jõuluvanast, lihavõtte jänkust ja palju lastelugusid. Ometi liigub lapse fantaasia selles eas meel­sasti muinasjutu vallas, sest see vastab kõige rohkem lapse hinge­laadile. Muinasjutt põlvneb rahvaste lapseeast, mil nähti elu mäge­des, metsas ja vetes. Samuti elustab lapse fantaasia kõike, mis teda ümbritseb – seega on muinasjutu-maailm talle õige lähedane.

Esimesed muinasjutud, mida laps huviga kuuleb või loeb, on nn. lapse- ja kodu-muinasjutud. Siin on tegelased peamiselt lap­sed, loomad, elutud asjad, nagu õlekõrs, kepp, vitsaraag jne. Mui­nasjutt elustab neid ja ehib inimlikkude omadustega. Nende kõrval teotsevad isa, ema, vanaema, vennad ja õed – kõik lapse lähedane ümbrus. Edasi tulevad kaugemad fantaasia loodud kujud: härja­põlvlased, hiiglased, nõiad, kuningad, kuningapojad ja -tütred.

Tegelased on joonistatud plastiliselt, jämedate, tugevasti eri­nevate joontega – on puhtal kujul mõnesuguste omaduste kand­jad või kehastused. Vaeslaps on hea ja ilus, võõrasema kuri ja inetu. Virkus ja laiskus, tugevus ja jõuetus, suur ja väike seatakse puhtal kujul vastamisi – need on omadused, mida laps teab ja mõistab, vahepealseid tüüpe, komplitseeritud ülemineku vorme muinasjutt ei tunne.

Lapse aja- ja ruumimeel on vähe arenenud – muinasjutt ei anna kindlat aega ega kohta. Kõik toimub siin „vanasti” ja „kord”, lähemat aja määramist muinasjutt ei tunne. Selle „kord” ja „vanasti” alla viib laps kõik, mis enne käesolevat aega olnud. Muinas­jutt ei anna ka kindlat tegevuskohta, tema tegevuspaigad on „kaugel võõral maal”, „metsa ääres või metsas, jõe kaldal, mere kaldal”. Maastikust annab muinasjutt kõige tarvilikumad esemed: väsinud laps istub puhkama mättale või kännu otsa, janune jõuab allikale või kaevu juurde; sagedasti jõutakse teelahk­mele või kivi juurde.

Muinasjutu sotsiaalne miljöö on samuti tugevate joontega alla kriipsutatud nagu tegelaste iseloomudki: lapsed olid nii vae­sed, et neil ei olnud midagi süüa ega särki gi selga panna; kuningas elas marmorlossis, kandis kullast riideid ja kalliskivist ehteid.

Aine käsitlus on lihtis ja plastiline. Muinasjutt ei anna tege­laste biograafiat ja pikki olustikukirjeldusi, vaid lükib üksikud epi­soodid ajalises järjekorras ritta nii, nagu seda nõuab teatud motiiv. Viib tegelased keerulistesse olukordadesse, kust nad pääsevad saatuse, ime või kellegi heategija läbi, põhjuslikku olenevust ei ole.

Lapsele ongi selles eas põhjuslik olenevus raskemini mõistetav ja kättesaadav kui toimetulek mõne ime või juhuse läbi.

Muinasjutu moraal ei ole pealetükkiv, küll aga rahuldab ta täiesti lapse õiglustunnet ja optimistlikku ellusuhtumist: head saa­vad tasu, halvad karistuse – kõik lõpeb hästi.

Muinasjuttudest peaks meie lastekirjandus üsna rikas olema. Siin on populaarseid Grimmi muinasjutte kaks kogu, siis eesti, paljude teiste rahvaste, koguni neegri- ja mustlasmuinasjutte, Anderseni kunstmuinasjutud ja eksootilised „1001 öö”. Kõige populaarsemad on meilgi Grimmi muinasjutud ja viimasel ajal tei­ses trükis ilmunud Karriku piltidega muinasjutud. Viimaseid pean väiksemale eale kohasemaks kui Grimmi muinasjutte, sest neis puudub see hirmu element, mis mõnele saksa jutule nii omane. Meie omi muinasjutte nooremale eale on kahjuks vähe. See on seda ime­likum, et omame nii rikkaliku rahvaluulekogu. Paremad meie omad muinasjutud on ammu ära kasustatud koolilugemikes, vabaks lek­tüüriks aga sobiks kõige paremini Kunderi „Eesti muinasjutud las­tele”. Eiseni kogud on vananenud, osalt pole nad noorsoo tarvis, Kreutzwaldi jutud käesolevale eale on raskepärased. Kui nende mõistmiseni jõutakse, ollakse muinasjuttude east juba väljas. Jäik stiliseerib ja jutustab muinasjutte omal viisil, neid tahaks võtta rohkem kunstmuinasjuttudena. Tema „Kaarnakivi” on Anderseni muinasjuttude ja „1001 öö” kõrval loetavaim raamat.

Kuigi muinasjutu motiivid rändavad ning on rahvusvahelised, siiski peegeldub iga maa teisendis rahva omapära, mispärast oleks loomulik ja soovitav, et me lisaks senistele saaksime veel paar-kolm kogu omi muinasjutte.

Nagu eelpool mainitud, ei ole käsiteldavas eas muinasjutt ainus lapse lektüür, vaid 40-50% sellest moodustavad nn. laste­lood ja muu sellekohane lektüür. Selle ea lastelugudega ja muu lektüüriga ongi meil kõige halvem. Nähtavasti on just sellele eale kõige raskem kirjutada, sest siin oleme saanud kõige vähem väär­tuslikku lastekirjandust. Kogult on seda siiski kaunis palju, siin on „Pääsukese” väljaanded, Luige „Jutupaun” jm. Viiks pikale neid kõiki üksikult vaadelda, piirdutagu seepärast ainult üldiste joonte tõmbamisega. Kõige suurema puudusena tundub neis lapseea mittetundmine, kellele raamat määratud, antakse kas liiga ras­ket või tühipaljast kerget. Jutustuses puudub selgus ja voolavus, näib, nagu tammutaks tarbetult paigal”, kahekõned on kunstlikud kõnelemised, nad ei vii jutulõnga edasi. Kõige segavamalt ja pahandavamalt mõjub teatud distantsi puudumine autori ja lapsest tegelase vahel. Näib, nagu patsutaks autor lapsele alati õlale, hel­litades ja pilutades igal sammul ning jagades tarbetult ohtralt meelitussõnu. Võtan huupi „Pääsukese” sarjast Metslapse „Helbeke” ja loen kohe esimeselt leheküljelt: „Elas metsade sügavuses, põlislaane tihnikus muldvana memmeke tillukese Helbega. Helve oli memmekese ainuke silmaterake, tibatilluke…” Peaks ometi teatama, et ükski terve, normaalselt arenenud poiss või tüdruk ei taha olla tilluke ega silmaterake, vaid omaette mehine poiss ja tubli tüdruk. Kui eemaletõukavalt mõjuvad juba sellised pealkirjad nagu „Tillu Illi liblikat püüdmas” või „Illi ja pisi täts”.

11. eluaastast peale pöörduvad laste huvid muinasjutumaailmast rohkem reaalelu poole. Eriti poisid hakkavad hindama füüsilist jõudu ja mehelikkust – see on nende esimene „tormi ja tungi” iga. Schopen ütleb, et kui poiss selles eas ei ole metsik, ülemeelik või tujukas, siis on ta kas haige, ebanormaalne või kõlb­lalt halb. Olgugi et neis sõnus on palju liialdust, ometi on õige, et poiss selles eas on kõige teotahtelisem, liikuvam ja vallatum. Loomulikult otsib ta siis ka kirjandusest tugevaid isikuid ja ees­kujusid. Seni harrastatud muinasjutud ja lastelood on nüüd ,,tita-jutud”, neid ei taheta nähagi. Muinasjuttudest harrastatakse „1001 ööst” „Ali Baba ja 40 röövlit”, ja lastelood esitagu vah­vaid poisse.

Selle ea meeldivaim raamat on „Robinson”, muidugi ka muu sellelaadiline kirjandus, mispärast Bühler seda ajajärku nimetabki robinsoni eaks. Robinsoni loos leiduvad kõik need elemendid, mis poisi tungidele ja huvidele vastavad, need on õieti samad muinasjutu elemendid, kuid juba reaalsel pinnal, väljaspool igasugust kahtlust. Robinson läheb kodust välja võõrasse maailma, mis ei ole mitte kusagil metsa ääres või kaugel võõral maal, vaid teatud saar ookeanis. Robinson ei ole igapäevane inimene, vaid tugev, tark ja vahva. Need ei ole enam muinasjutulised ilusad omadused, vaid reaalsed, mida maksab järele aimata ja mille poole püüda. Vist ükski teine raamat ei kutsu poistes esile nii tugevaid elamusi kui Robinsoni lugu, mis on õieti kogu inimkonna ajaloo kordamine ühe isiku poolt. Ei ole vist ühtegi meest, kes poisikesepõlves pole mänginud Robinsoni.

Minul käepärast olevail andmeil on ka meil Robinson selles eas meeldivaim ja loetavaim raamat nii poistel kui tüdrukuil. Seiklustung ja tegevusiha on 11. a. ümber teatud määrani omane ka tüdrukuile.

Kuid ometi ci tõuse Robinsoni lugejate % nii kõrgele kui muinasjuttude % vastavas eas. Robinsoni kõrval loetakse huviga jutte kodu ja kooli elust, väike % püsib ikkagi veel muinasjuttude juures (Andersen, „1001 ööd”). Eelistatavamad on „vahvate poiste lood”, nagu Paal-tänava poisid jt. Robinsoni kõrval on sel­les eas meil meeldivaim raamat O. Lutsu „Kevade”, mis oma Tootsi lugudega, vempudega ja tujuküllusega on loetavamaid raamatuid meie algupärasest noorsookirjandusest.

13. a. ümber, eelpuberteedi eas, tuleb poistel seiklusjutt ja seiklusromaan, tüdrukud siirduvad siis aga kirjanduse poole, kus emot­sionaalne element on tugev. „Andke meile raamatuid, kus nutta saaks”, nõuavad tüdrukud selles eas.

Seiklusjuttudest ja romaanidest meeldivad kohe peale Robin­soni poistele Nahksuka jutud, tüdrukuile „Onu Tommi onnike”. Kriitiline meel on vähe arenenud, loetakse kõike, kus on jõudu, seiklusi ja eksootilist salapärasust: indiaanlaste lugusid, merimeeste seiklusi, sõjajutte jne. Nende kaudu läheb tee ajalooliste romaa­nide, avastajate reisukirjelduste ja suurmeeste elulugude juurde, kuid see on juba hoopis uus epohh. Nn. seiklusjuttude eas kaldu­takse väga kergesti väärtuseta turukirjandust lugema, mida paku­vad ohtralt kriminaal- ja detektiivromaanid ja ajalehtede erootili­sed romaanid. Kui eksootilised seiklusromaanid kuidagi vastavad tolle ea noore tungidele, siis turukirjandus ei anna muud kui põne­vuse erutust, erootilised romaanid aga mõjuvad koguni rikkuvalt.

Huvitav on jälgida ja analüüsida tolle ea noorsoo suhtumist eksootilistesse romaanidesse ja loetavasse kirjandusse üldse nende endi kirjandite ja ankeetvastuste põhjal. Kõigepealt nõutakse reaalsust, tõele vastavust. Kus reaalsuse illusioon ei ole küllalt tugev, seal öeldakse kohe: see pole õige, see ei võinud nii olla. Kõige selle juures mõõdetakse aga reaalsust oma mõõdupuuga. Winnetou näit. võib kõige kaelamurdvamaist olukordadest oma jõuga välja tulla – see on reaalne, see võis kõik nii olla, Winne­tou oli tugev ja vahva mees. Mõnel teisel puhul avaldatakse aga iga vähemagi olukorra juures kahtlust, kas see nii võis olla.

Eksootilisis seiklusjuttudes imetellakse eeskätt tugevat jõudu. Ikka rõhutatakse seda, et see ja see tegelane meeldib seepärast, et tal on tugev jõud, on osav, laseb hästi märki jne. See jõu imetelemine sageli katab kinni ja jätab tagaplaanile halvadki teod, mis jõu abil korda saadetakse, nagu tapmised. Winnetou võitles üksi mitme mehe vastu ja tappis nad kõik maha. . . Kui intiimsel jutle­misel sellele tähelepanu juhid, et see ikka hea ei olnud, et ta nii palju tappis, siis vastatakse: mis sellest, ta ei saanud teisiti, pidi… Ja tullakse jälle jõu imetlemisega: kus oli ikka tugev ja vahva mees! Näib, nagu peaks eelpuberteediealine noorsugu tolle atavistliku sõjakuse sel viisil läbi või õigemini välja elama.

Teiseks suureks vooruseks, mis meeldib ja mida imetellakse, on julgus kõigega riskida, rinnu peale minna, kõik kaardile panna. Keegi kirjutab: ,,See meeldib, et kui Winnetou alles greenhorn oli ja metshärgadele kallale tungis – kas elu või surm… aga ikka võitis.”

Edasi leiavad hindamist aumehelikkus, seltsimehelikkus ja nõrgemate abistamine. Kavalusega vastast võita on lubatav, aga pettus on alatu. Meeldib veel indiaanlaste ja seiklejate sal­kades valitsev vali kord.

Eksootilistest seiklusromaanidest leiavad meeldivat hindamist veel miljöö ja primitiivsed elamistingimused: öised ratsasõidud, elu telgis, metsas tule ääres, toidu hankimine metsast, selle küp­setamine tulel vardal jne. Mõni üksik põhjendab meeldimist ül­diselt: meeldib seepärast, et saab teada võõraste maade ja rah­vaste elu.

Oleme jõudnud noorsoo lektüüri vaatlemisel noorsoo küpse-misikka. Nüüdsest peale hakkab jääma füüsilise jõu kummarda­mine ja imetelemine tagaplaanile, asemele tuleb uus tähtis tegur – intellekt, vaimujõud. Toimub suur väärtuste ümberhinnang, tule­vad vastuolud ümbrusega, eeskätt vanema põlvega. Noor arvab nüüd kõike teadvat, kõike võivat. See on raske ja kriitiline aeg noorele, ta on teinud oma arenemises suure sammu – jõudnud vaatlevast, konkreetsest mõtlemisest abstraktse mõtlemiseni. Kirjanduseharrastusis võiks seda aega tähistada üleminekueaga. Eksootilised seiklusjutud jäävad kõrvale, asemele tulevad ajaloo­lised ja reisiromaanid, reisikirjeldused, suurmeeste elulood ja teadusliku laadiga tööd. Selle ea haripunkt on 17. a. ümber, kuid selle lähem jälgimine ei kuulu enam käesoleva ülevaate raamidesse.

Tõmbasin käesolevas ülevaates lapse igale arenguastmele vastava tüüpilise kirjanduse kohta peajooni. Muidugi loetakse igal astmel palju sellist kirjandust, mis antud klassifikatsiooni ei mahu, kuid see ei ole antud ea kohta enam tüüpiline. Samuti tuleb ette, et laps tema arenguastmele vastavat kirjandust palju varem loeb või veel siis harrastab, kui üldsus sellest ammugi üle on. Muinasjutte loeb mõni veel 15-16-aastasena, teisele aga satub seiklusromaan juba 8-aastasena kätte. Koolides harilikult juhitakse vaba lugemist teatud kindlate põhimõtete järgi, nii et siin kõrvalekaldumised on väikesed. Avalikkudest raamatukogu­dest võetakse rohkem vabal valikul või koguni ebaasjatundlikul soovitusel. Kriminaal- ja detektiivromaanid, samuti ajalehist välja lõigatud erootilised romaanid moodustavad n. ö. illegaalse kirjanduse, mis antakse käest kätte salaja, nii et nende levimise ja lugemise üle täpsat statistikat pidada on võimatu.

Lisaks eelmisele tuleks veel nimetada, et nn. populaarteadus­lik kirjandus pidevat tarvitamist leiab igal arenguastmel, moodus­tades 4-6% kogu lektüürist. Luuletised ja näidendid vaba lek­tüürina kuni 16. eluaastani ei tule arvessegi.

Lõpuks võtame kokku nõuded laste- ja noorsookirjanduse kohta. Raamat peab ainelt ning sisult igal astmel vastama lapse mõttelaadile, tungidele ja huvidele. See algab lihtsate värsside ja emade loodud jutukestega väikelapse-eas, siirdub siis muinas­juttude, Iapselugude, Robinsoni ja seiklusjuttude kaudu küpse ea kirjanduseni. Siin ei tohi olla etteruttamist ega põhjuseta pidurdamist. Selle tee peab iga noor ise läbi käima ja läbi elama. Kaldun koguni arvama, et meie algkooli V ja VI kl. lugemikes peaks revideerimisele võetama pakutavate kirjanduslik­kude teoste laad. Meie loeme praegu Kitzberg’i „Libahunti”, Tuglase „Popi ja Huhuu’d” või „Inimese varju”. Kas kuuluvad neis teoseis käsiteldavad probleemid selle ea noorsoo huvide maa­ilma? Kindlasti ei. Neid teoseid käsitelles ja arutades on ikka tunne, nagu tahaksid lastelt vägisi nende noorust ära kiskuda ja lohistada neid enda järel sinna maailma, kuhu nad veel ei kuulu.

Vormilt peaksid noorsooteosed olema selged, lihtsad ja plastilised, sündmustik pidevalt voolav. Laps tahab oma vaimusil­maga näha sündmusi ja asju, tal on tarve kogu hingega läbi elada kirjeldatavat maailma. On ju teada, kuidas lapsed mitte ainult lugedes teoseid läbi ei ela, vaid hiljem mängides loetu uuesti reprodutseerivad. Nii elatakse läbi näit. Tasuja traagika, Robin­soni, indiaanlaste ja merimeeste lood.

Midagi jääb neist elamusist külge kogu elueaks, seepärast ei pea noorsookirjandus toitu andma mitte ainult lapse fantaasiale ja teadushimule, vaid ta peab positiivses suunas liikuma panema ka lapse kõlblad tungid ja jõud. Seepärast peab noorsookirjandus eeskätt andma positiivseid, elujaatavaid nähtusi ning isikuid. Ka negatiivseil nähtusil olgu positiivne väärtus, nad aidaku posi­tiivset esile tõsta ja alla kriipsutada.

Siin tuleme noorsookirjanduse tendentsi või moraali juurde. Meie arvates peab seda kõike olema, kuid see peab välja kasvama isikute mõttelaadist, püüdeist ja teotsemisist.

Juba eelpool näitasin seiklusjuttude analüüsimisel, kuivõrd noorte poolt hindamist leiavad kõlblad omadused ja ideed. Järg­negu siinkohal veel näide kirjanduse kasvatavast mõjust.

Korraldasin mõne aja eest ankeedi kümmekonna üliõpilase hulgas, milles palusin mälestuste järgi vastata kahele küsimusele: 1) milline raamat on teie murrangueas halvasti mõjustanud teie kõlblaid tõekspidamisi ja mispärast? 2) milline raamat on teid hästi mõjustanud ja mispärast?

Vastajad nimetasid kõige halvemini mõjunud raamatuna esi­kohal O. Wilde’i „Dorian Gray portree’d”, selle järele Przybyszewski ja A. Schnitzler’i töid. Kõlblat jõudu kasvatavate teostena nimetati esikohal Jack Londoni, teisel kohal Tolstoi töid ja 1 juhul Kivi „Seitset venda”.

Esimesel juhul toodi motiividena ette autori ilmne sümpaa­tia, õigustamine, kaasailutsemine elunautijale Dorian Gray’le ja autori halvakspanev suhtumine senistele kõlblatele tõekspidamis­tele. Seda suurendanud veel O. Wilde’i eluloo lugemine, kus kir­janiku kui inimese pahelised küljed kuidagi õigustatult ja õilistatult olevat esitatud. Teine kirjutab, et Oscar Wilde’i lugemine lõi nende elus uue epohhi, nagu see murrangueas uute ideede mõ­jul sageli toimub. Leiti korraga, et nende senised kõlblad tõeks­pidamised on rumalad, ajast maha jäänud, ja asuti elu nautimisele ning ilutsemisele. Ühed elasid selle elunautimise ajajärgu mõt­tes läbi, poseerides, ja leidsid end pärast jälle, teised aga langesidki selle ohvriks. Kolmas kirjutab, et „Dorian Gray portree” luge­mine ei suutnud teda küll alla viia, kuid tugevad mõrad lõi tema kõlblasse maailmavaatesse, millest paranemine kaua aega võttis.

Positiivselt mõjustanud peamiselt Jack Londoni kohta tuuakse ette eeskätt tegelaste raudset tahet, suurt elujõudu, lakkamatut võitlusindu.   üks kirjutab: „Kui ma nõrgaks ja lodevaks jäin, siis lugesin Jack Londoni „Loitvat koitu” või „Martin Eden’it” – ja sain jälle tagasi elujõu ja usu endasse. Teine mainib, et isegi M. Edeni surm, enesetapmine, polevat talle mõjunud halvasti, vaid jõulise lahkumisena elust. „„Seitset venda” lugedes”, kirjutab üks, „tundsin alati, kuidas see määratu ürgjõud, mis avaldus vendade teotsemises, mind kaasa kiskus ja jõudu andis.”

Esitatud ankeet on muidugi liiga väheulatuslik selleks, et nende raamatute kasvatava mõju kohta üldistavat otsust teha, kuid kujuka illustratsiooni annab see küll kirjanduse kõlblast mõ­just murranguealisele noorsoole.

Olgu laste- ja noorsookirjanduse ülesanne kõikide jõudude positiivne arendamine. Kirjandust – kunst kunsti pärast – noorsool ei ole!

J. Parijõgi.

Eesti Kirjandusest nr. 2/1935