Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

        

Kõne, peetud eesti raamatu 400 aasta juubeli aktusel.

   

1.

Nagu teame, ulatub neljasaja aasta jooksul ilmunud eestikeel­sete raamatute arv üle kolmekümne tuhande. Nii moodustab see juba küllaltki auväärse vaimuväärtuste voolu. Kuid seda ei saa võrrelda sirgesuunalise, algusest peale sama sügavuse ja laiusega kanaliga, vaid pigemini loodusliku jõega. Ta puhkes vaevalt mär­gatava ja sedamaid kinni tallatud lättena. Ta igritses palju küm­nendeid nähtamatuna, kadus kui maa alla, peatus tõkete ees, soos­tus kallakuta rabaks. Kuid lõpuks on ta ikkagi paisunud, saanud lisa üha tihenevaist allikaist ja eriharudest ning saavutanud meie päevil laia jõe ulatuse. Temas peegeldub ikka täielikumalt vastu selle maa rahvas ja elu ning teda panevad ikka erksamalt virven­dama eemalt kanduvad tuuleõhud.

Nelisada aastat ajalugu – ja sisuliselt suurelt osalt meile ometi väga lähedast. Sest pool sellest raamatutoodangust on tek­kinud alles meie riikliku iseseisvuse ajal. See aga, kelle mäles­tused ulatuvad juba enam kui poole inimea taha, on võinud veel palju laiemas ulatuses kaasa elada selle toodangu sündi. Sest statistika ütleb, et möödunud sajandi 90-ndaiks aastaiks oli eesti kirjavara vaevalt veerand praegusest. Teiste sõnadega, praegune viiekümne-aastane inimene on võinud isiklikult kaasa elada kolm­veerand selle ajaloo sisust, mille auväärt tähtpäeva me tänavu pühitseme.

See arvude võrdlemine osutab kõige piklikumalt meie rahva hariduselu tihenemise tempot. Kui eesti raamatu ajaloo esimene sajand on märgitud ainult ühe teosega, teine – 42-ga, kolmas – 216-ga, neljas – 6384-ga ja käesoleva sajandi esimesed kolm kümnendit enam kui 20 000-ga, – siis pole siin tegemist enam lai­netava diagrammijoonega, vaid peaaegu püstloodis tõusuga.

Kuid selle üllatava tõusu kohaselt on ka väljavaade seda vae­sem, mida kaugemale me minevikku siirdume. Kui võtame jälle praeguse viiekümneaastase kogemuste seisukohalt, siis pole tema esimesed raamatumälestused kuigi rõõmustavad. Enne teda oli olnud ainult üks sisuliselt väljapaistvam tõusukoht – ärkamisaja paar viljakat aastakümmet. Kuid need olid varsti möödunud, ja kõnesoleva vaatleja lapsepõlv langes ühte just sajandi lõpukümnendite langusajaga. Pidev ja järjekindel tõus, mille viljaks on kolmveerand meie raamatutoodangust, sündis alles tema enese avarduva pilgu all.

Miks oli see areng varem nii aeglane ja miks võttis ta hiljem sellise hoo – sellest tahaksimegi täna lähemalt kõnelda, ühen­duses meie rahva üldise arenguga.

     

2.

Raamat pole mingi ime, mis tekiks iseenesest ja oleks olemas ainult enese jaoks. Temasse on peidetud palju inimlikku annet ja oskust, mille kulutamine oleks mõttetu, kui seda keegi ei kasustaks oma elule vajaliku lisana. Nende mõlemate poolte – raamatu tegija ja raamatu tarvitaja – üheaegne olemasolu on kirjanduse olemasolu eelduseks. Kui neist pooltest üks taha jääb ega teist toeta, siis tekib paratamatu ummik. Kogu rahva vaimuelu raken­dus oleks viril, nii et sirgjoonelise edasiliikumise asemel keereldaks ringi.

Eesti rahva väiksus, vaesus ja harimatus ei võimaldanud rohkearvuliste vaimutegelaste sündi ning töölerakendamist. Ja teiselt poolt, vaimutegelaste vähesus ei soodustanud sellesama rahva võit­lust vaimse suuruse, jõukuse ning kultuurikõrguse eest. Kogu seda nõiaringilist traagikat peegeldab ka eesti raamatu ajalugu oma pikas ulatuses. Ja kui seisukord lõpuks on paranenud, siis on see pidanud sündima rahva elutingimuste kogu rindel, ega mitte ainult mõnel üksikul punktil.

Igatahes on raske kujutleda vähegi arenenud kirjanduslikke olusid, kus pole veel eeldusi elukutselise kirjaniku ja elukutselise kirjanduse levitaja olemasoluks. Kuid just säärased on olnud meie kirjanduslikud olud kuni hilisema ajani.

M. Kampmann liigitab meie vanemaid kirjanikke kirikuõpetajaiks, köstreiks ja kooliõpetajaiks. Tõeliselt oli selle enamiku hulgas küllalt ka teiste ametite pidajaid. Kuid igatahes polnud seal ühtki, keda oleks võinud nimetada ameti poolest kirjanikuks. Siin võis toimida ainult asjaarmastajana, muu töö kõrval, oma aja ja energia ülejäägi ulatuses. Oli võimatu kujutledagi seda kutset kogu elu täitvana ja ühtlasi ka seda elu võimaldavana. Ei Kreutz­wald, Koidula, Bornhöhe ega Kitzberg võinud sellele mõeldagi, kõnelemata varasemaist aegadest. C. R. Jakobson katsus seda küll lühemat aega koolikirjanikuna, kuid pidi varsti lõpetama, sest ta ei jõudnud selgusele, kummast õieti elada: kas õhust või ohust. Järgmiseks nimekaks katsetajaks oli Juhan Liiv, – aga seda draa­mat ei tarvitse siin enam lähemalt meenutada. Ja kolmandana mainigem veel Vildet ta pagulasaastail, – kuid sunnipõlve ei saa seada kellelegi eeskujuks.

Nii on eesti kirjanik pidanud toimima asjaarmastajana – Johann Kollist kuni käesoleva sajandi 20-ndate aastate lõpuni. Raa­matukirjutamine pole olnud Eestis kuni hilisema ajani tõeline töö. Ja selle all kannatas nii kirjanik kui ka raamat. Esimene sellest masendavast tundest, et ta ligikaudugi ei suutnud seda pakkuda, milleks omas vahest eeldusi. Teine jäi aga lihtsalt kõhetuks ja juhuslikuks kultuurirelvaks. Kui Kreutzwald ütleb, et ta oma kir­jandusliku tegevusega vaid pisut „tubakaraha” teenis, siis ei mõel­nud ta küll kirjutamist maha panna, kuid ta ei võinud maha panna ka seda argiametit, millest tõeliselt elas ja mis tema tööjõu neelas. Sellised olud ei võimaldanud suurt kirjanduslikku elutööd ega suuri kirjaniku kujusid. Mõni võis seda kutset aastate või aastakümneliste vaheaegadega katsuda; mõni võis vaevalt tööle asuda, kui pidi juba lõplikult loobuma. Isegi Vilde kirjaniku kuju ei seisaks meie ees selle praeguses ulatuses, kui ta poleks lõpuks elukutselise kirjaniku oludesse sattudes võinud oma varasemat toodangut üht­lustada ning viimistleda.

Selle asjaarmastusliku juhuslikkuse ja hõreduse jälgi peegel­dab kogu meie vanem kirjanduslugu. Selles pole, peale Kreutz­waldi „Kalevipoja”, näidata ühtki suursaavutust, milles oleks kuju võtnud aastaid ajudes hellitatud idee, põhjalikult läbitöötatud ainestik ja kutsekohane tehniline oskus. Meil on tegemist ikka ainult üksikute õnnelikkude inspiratsioonihetkede tulemustega. Ja sellest siis ka väikeliikide eelistus meie varasemas kirjanduses: rohkesti lüürikat ja pisiproosat, vähe aga suuri eepilisi või dra­maatilisi kompositsioone.

Sellise seisukorra põhjuseks oli väikese ja noore rahva aine­liste varade ning vaimsete vajaduste vähesus. Orjapõlve vaesu­sest ja pimedusest ei tõusta äkki. Need eelkäijad tegid, mis suut­sid, ja me oleme neile püsivalt tänulikud. Kuid nende vabanduseks peame ikkagi rõhutama ka nende raskeid tööolusid.

Selle sajandi algusest peale algab pidevam tõus eesti rahva arengus, hoolimata jätkuvast välissurvest. Tõuseb varanduslik ja hariduslik tase, kasvab eriti haritlaskond. Kuid elukutselist kir­janikku ja teadlast ei suutnud see rahvas enesele ometi veel lubada. Ta polnud peremees oma kodus ega võinud oma hariduselu ise juhtida. Võõraste poolt aga organiseeriti rahva ainelisi ja vaim­seid jõudusid otse rahvale kahjulikus suunas. Oma rahvuse tee­nistusse võidi neid rakendada alles riikliku iseseisvuse saavutamise järel. Ja siin oli üldise ainelise kandepinna tõusu kõrval eiiti tähtis riigivõimu kui hariduselu organiseerija appitulek.

Öeldagu meie kultuurkapitalist mis tahes, kuid tema positiivne mõju ainult kümmekonna aasta jooksul on olnud kolossaalne. Teda võib hakata alles nüüd tõeliselt hindama, kui ta laia üldsuse silmis on enam kui halvustatud. Ainult tema üksi on võimaldanud just nende kirjandusealade viljelemist, kus meie oludes juhusliku asja­armastaja jõud poleks kunagi ette löönud, – ma kõnelen nimelt meie romaanist ja näidendist. Ilma temata oleks vaevalt võinud sündida säärane aastaid nõudev suurteos kui Tammsaare „Tõde ja õigus”. Ilma temata oleks Raudsepp pidanud kirjutama päevast päeva ajalehevesteid ega oleks võinud tihendada oma vaimukust näidendite reaks. Mitte, et kultuurkapital oleks võimaldanud kel­lelegi kesteab millist härrasmehe elu. Kuid ta on nii siinmainituile kui mõnele teiselegi andnud ometi algelise võimaluse pühendada kogu jõud oma tõelisele tööle.

Kirjaniku elukutseliseks saamisel on kahtlemata ka pahad pooled. Sellele teele võib lükata ka liialdatud usk endasse ja liial­datud nõudlikkus ümbruse vastu. See võib võõrutada kirjaniku ümbritsevast eluvõitlusest ja teha tast kitsahuvilise meistermehe. Kuid tõsiasi on ometi see: nagu ühtki muud ametit, mis nõuab kogu inimjõudu, ei suudeta pidada paljast asjaarmastusest, nii ka mitte teha kirjanikutööd. Ja kus see pole olnud muidu võimalik, seal on ühiskond seda võimaldanud – ka palju vanemate ning suuremate kultuurrahvaste juures. Kui sel puhul on vahel eksitud ja mitte õigele andele ning töötahtele satutud, siis ei tühista see veel põhimõtet ennast. Kui organiseeritud ühiskond oma ainelisis ettevõtteis peab plaanimajapidamist ideaaliks, siis ei tohi ta ka vaimsete oskuste ja võimete kasustamist jätta juhuse hooleks.

Mis siin öeldud ilukirjanduslikust loomingust, on samuti või veel rohkemgi maksev teadusliku töö kohta. Mis kõnelda eesti teaduslikust uurimistööst ja sellel rajanevast kirjandusest mine­vikus! Ei olnud selleks pinda ühiskonnas ega võimalusi isikul. Siin võis asjaarmastaja oma päristöö kõrval ainult mõne õpetliku rahvaraamatukese või ajalehe artikliga hakkama saada.

Soomlased, kes olid muretsenud oma Kajaani tohtrile Lönnrotile teadusliku töö võimalused, imestlesid, et Eestis ei võimal­datud seda niisama Võru tohtrile, – kuid nad ei tundnud küllalt eesti olusid. Kui meeleldi oleks Jakob Hurt pastoriameti maha pannud ja ainult vanavara kogumisele ning uurimisele elanud, kui see oleks aga kuidagi võimalik olnud. Ta nägi sellise teadusliku töö võimaluse avanemist Vene Teaduste Akadeemia liikmeks saa­mises, kuid seegi lootus osutus ilmaaegseks. Just niisama meeleldi oleks ka Villem Reiman hingekarjase ametist loobunud, et kogu oma jõudu ainult meie ajaloo uurimisele pühendada. Need näited kõnelevad traagilist keelt: loova võimega isikud on sunnitud olnud oma jõu suure enamiku kulutama neile hoopis vähetähtsamail aladel.

Kuid kuidas olekski see võinud olla teisiti ühel maal, mille keeltki ei tahetud keeleks pidada, vaid mingiks „naretšije’ks” nime­tati, ja kus isegi emakeelset rahvakooli tarbetuks loeti! Möödunud sajandi teise poole algul vajati vähemalt mõningaid õpperaama­tuid – ja sellistena ilmusidki tuntud „Koliramatud”, C. R. Jakob­soni lugemikud ning mõned teisedki õpikud. Kuid hiljem – ligi­kaudu kuni riikliku iseseisvuseni – ei vajatud enam neidki. Lohu­tati vaid usuga, et teadus olla rahvusvaheline ja et nii väike rah­vas nagu meie üldse mingit oma teadust ei suuda luua, vaid sellega peab leppima, mis saab mujalt ning muil keelil. Nagu harrastaks keegi teine neid aineid, mis meid omadena huvitavad – meie keelt ja ajalugu, meie inimest ning loodust – kuskil tõepoo­lest nii põhjalikult, et me ainult sellega võiksime leppida. Või nagu võiksime täiel tõel kuuluda kultuursesse inimkonda, kui me ka ise rahvusvaheliste teaduste harimisel aktiivselt teiste kultuurrahvaste kõrval ei teotse!

Kui riiklik iseseisvus kergendas meie ilukirjandusliku raa­matu sündi, siis andis ta meie teaduslikule kirjandusele õieti alles tekkimise võimaluse. Emakeelne kool, ülikool, riiklikud vajadused nõudsid seda kiirendatud korras. Teiselt poolt kergendasid nad sellise inimkihi tekkimist, kelle eluülesandeks on just teadusega tegelemine ja selle viljade üldsuse kätte toimetamine meie enda keeles. Tõsi, ei ole siingi seisukord aineliste eelduste vähesuse tõttu kuigi hiilgav, kuid elukutseliste teadlaste kiht on meil ometi kujunenud – ja see on otse üllatavalt kajastunud ka meie teadus­liku kirjanduse võrsumises.

Oleme käinud sedasama teed, mida teisedki kultuurrahvad enne meid: raamatu tegija – kirjaniku, teadlase – töö on saa­nud samuti elukutseliseks kui iga teinegi, mis nõuab kogu inim­jõudu. Ja see spetsialiseerumine on juba poolteistkümne aasta jooksul andnud kõige viljakamaid tagajärgi.

     

3.

Kuid kirjanik võib kirjutada, ometi ilma mingit kontakti leid­mata oma ümbrusega, kui ta teos ei muutu raamatuks ega levi nende sekka, kellele see määratud. Kirjastamine ja kirjanduse levitamine on aga meil olnud sajandeid just niisama asjaarmastuslik ning juhuslik kui kirjanduse enesegi sündimine.

Meie vanima kirjanduse rahva kätte toimetajaiks olid vaimu­likud asutised ja vähemal määral ka riigivõim. Sel teel on valgust näinud meie piiblitõlked, lauluraamatud ja osa muist vaimulikest ning ametlikest väljaandeist. Kuid väga varakult esineb ka rida erakirjastajaid Riias, Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Kes olid aga need vanemad kirjastajad? Saksa trükikojaomanikud ja raamatuköitjad, kes tihtipeale eesti keeltki ei mõistnud ja kellele eesti kir­jandus sisuliselt vähimatki korda ei läinud. See oli äriajamine maarahva kirjandusevajaduse kulul, vähenõudliku lugeja varusta­mine kalendrite, jumalasõna raamatukeste ja haledate ning arm­sate lugudega. Ei või öelda, et näiteks Lindfors Tallinnas, Laakmann Tartus või Borm Pärnus aastakümnete jooksul poleks selle kopikalise äriga kapitale teinud. Kuid mingist kindlat kultuurisuunda jälgivast kirjastustegevusest ei või siin kõnetki olla.

Sellevastu oli ideekindlam kirjastamine väga visa siginema. Õpetatud E. Selts suutis sel alal vähe teha ja mitte kuigi suur poi­nud ka E. Kirjameeste Seltsi kirjastuslik tegevus. Kogu ärkamis­aja läbi oli meie kirjastus veel täitsa sakslaste käes. Kui Aleksandrikooli asi oli juba äpardanud, siis mõlgutati küll, milline tähtsus oleks sellel olnud, kui poolgi koolile kogutud rahast oleks läinud kirjastuse heaks, – kuid siis oli juba hilja. Esimesi nimekamaid kirjastajaid näib olevat jällegi C. R. Jakobson, kuid ta lõi kirjas­tajana niisama vähe läbi kui elukutselise kirjanikuna.

Alles möödunud sajandi viimsel veerandil hakkab kirjastus eestlaste kätte minema. Kuid ei teki ometi veel ühtki kirjastust praeguses mõttes, vaid raamatute väljaandmine on kõrvaltööks trükikodade, raamatukaupluste ja ajalehtede omanikel. Nende soliidsemate ettevõtete kõrval toimivad aga veelgi intensiiv­semalt kõiksugu pahnakirjanduse levitajad. Ja sellisena püsis meie kirjastus kuni käesoleva sajandi esimeste aastateni.

Eesti kirjastajate väljaanded olid aja jooksul muutunud küll pisut tüsedamaks kui möödunud sajandi 10- ja 20-kopikalised brošüürid, kuid raamatute trükitehnilises pooles märkame koguni tagasiminekut. Vanemais saksa trükistes avaldub tihtipeale mingi tagasihoidlik stiilikus, sellevastu on aga meie raamat sajandite vahetusel enamikus labane laadakaup. Neid räbuse fraktuuriga laotud ja kehvale ajalehepaberile trükitud raamatuid vaatleme nüüd ainult nagu ajast ja arust läinud anakronisme.

Oli viimane aeg siin pööret tuua. Tänavu on möödunud just 30 aastat sellest, kui ilmus ,,Noor-Eesti” 1 album. Selle kirjastuse asutajad olid siis alles kogemusteta kooliõpilased, kuid nende siht eesti raamatukultuuri tõstmisel oli algusest peale selge. Mis sel­lest, et autorid enese honorarita jätsid, kui aga väljaanne võidi trükkida heal paberil, algusest lõpuni ühtlase antiikva kirjaga, rik­kalikult ilustada ja anda talle üldse nii soliidne välimus, kui meil tol ajal tehniliselt võimalik. Ning sellele katsele järgnesid teised.

Noor-Eesti oli meil laadilt ja kavatsusilt esimene uueaegne kirjastus. Ja et ta oma ürituses õnnestus ning on siiamaale säili­nud meie vanima kirjastusena, see olenes ta soodsast asutamishetkest. Suur tõusulaine läbistas meie ühiskonda, rahva vaimsed vajadused ja varalised võimalused kasvasid. Teisedki kirjastajad olid sunnitud ses euroopastamisprotsessis varsti kaasas olema. Asutati E. Kirjanduse Selts, meie kirjanduslik elu muutus üldse virgemaks, ja kõik see peegeldus ka kirjastuses.

See areng kestis Maailmasõjani, et pärast iseseisvuse saavu­tamist alles erilist hoogu võtta. Need olid hoopis uued väljavaa­ted, mis avanesid nüüd kirjastusele vaba rahvusliku kultuuri tee­nistuses. Esimeses hoos pingutati siin küll mõnigi kord üle ja lõpetati pankrotiga. Kuid lõpptulemuseks oli ikkagi moodsa ja stabiilselt töötava kirjastuse tekkimine. Mainigem siin Noor-Eesti Kirjastuse ja E. Kirjanduse Seltsi kõrval veel suurkirjastust „Loodus”.   Kui pool eesti raamatuist on ilmunud iseseisvuse ajal, siis osalt ka seepärast, et kirjastaminegi on saanud autonoomselt are­nenud ja sihikindlalt juhitud ettevõtteks ega ole enam mingi juhus­lik kõrvaltöö võhikute käes.

Kuid ometi oleks vähe ka viljakast kirjanikust ja ettevõtlikust kirjastajast, kui puuduks see, kes raamatu tõeliselt rahva kätte viib. Aga just see tegevusala on meil tänapäevani kõige vähem korraldatud.

Sellal, kui kirjanikeks ja kirjastajaiks olid alles vaimulikud, levitati ka kirjandust samuti vaimulikkude kaudu. Ja ega see kir­jandus olnudki alguses määratud muile kui võõrkeelseile vaimuli­kele enestele, et paremini hakkama saada rahvakeelse jumalatee­nistusega. Peamiselt selleks olid mõeldud nii Kolli, Stahli kui vahest mõne teisegi teosed. Rahvas polnud veel võimeline ei kir­jandust muretsema ega lugema. Kui meil veel XVI sajandi lõpus leidus kirjaoskamatuid köstreid, mis siis muust kogudusest kõnelda! Kuid veel kaua hiljemgi jäi kirikumõis meie ainsaks raamatu levi­tajaks. Sealt läksid piiblid, lauluraamatud ja muu vaimulik kir­jandus rahva sekka ning seal võeti isegi meie esimeste ajalehtede tellimisi vastu. Hiljem tulid kirjanduse levitajatena lisaks köstrid, koolmeistrid ja lahkusuliste „lugijad”. Igatahes polnud aga raa­matukauplusi praeguses mõttes veel kaua aega olemas. Linnades müüdi eesti raamatuid trükikodades või talurahvapoodides kõrvuti pastlanaha ja tökatiga. On tuntud Õpetatud E. Seltsi katse väik­sematesse linnadesse raamatuladusid asutada, mis aga ei õnnes­tunud. Möödunud sajandi lõpupoolel hakkas seisukord linnades küll paranema, kuid maa pidi leppima ikkagi ainult sellega, mis pakkusid rändkaupmehed oma paunast või laadaletilt. Nemad aga pakkusid peamiselt Mats Tõnnisoni tähtraamatut ja Jenoveva haledat lugu. Kuid seda peab ometi rõhutama, et juba ärkamis­ajast peale leidus maal üksikuid haruldasi raamatukogujaid ja et lugemine oli paiguti otse kireks muutunud.

Kirjanduse levitamise küsimus pole veel praegugi rahuldavalt lahendatud. Teame, ainult suuremais keskustes leidub tõelisi raamatukauplusi, muidu aga kuulub raamat alles pudupoe alaosakonda. Ja maa varustamisel pole agentide rünnakuist palju kau­gemale saadud. Raamatuid on küllalt, kuid nad ei jõua nende juurde, kellele on just määratud. Mineku vähesusest oleneb trük­kide väiksus, millest oleneb hinna kõrgus, millest omakorda oleneb veel väiksem minek. See on nõiaring, millest ei leidu kergesti pääsu.

See kõik on nii, kuid kas võiksime seepärast siiski kõrvutada meie praegusi kirjanduseturu olusid näiteks sajandi esimeste aastate või isegi iseseisvuse algusaja oludega! Sajandite vahetusel oli meil vaevalt paarkümmend seltside raamatukogu, iseseisvuse alguseks tõusis nende arv ligi poolteisesajani, ja nüüd on meil üle 700 rahvaraamatukogu.  Lisaks tulevad muidugi koolide eestikeel­sed kogud, mida enne iseseisvust polnud nime poolestki, ja üksikostja vajadused, mis on kogusummas samuti kasvanud. Jälle kor­dame tõde: eesti iseseisvusaegne raamatutoodang võrdub kogu pika enneiseseisvusaegse toodanguga. Kuid see on võimalik olnud ainult seepärast, et ka levik on niisama hämmastavalt tõus­nud. Oleme, kõigest hoolimata, suure tõusulaine kaasaegsed.

     

4.

Nagu iga muu kultuurinähtuse nii võib ka raamatu arengu põhjal jälgida ühe rahva üldist arengulugu. Raamat võib olla mõõ­dupuuks ja kriteeriumiks, mille toel võime luua käsituse rahva hariduslikust ja majanduslikust edust. Ja nii peegeldub ka eesti raamatu saatuses kogu eesti rahva ajalugu viimase nelja sajandi jooksul.

Näeme, kuidas see raamat polnud algul üksnes võõraste tehtud, vaid peamiselt ka võõrastele määratud. Sellele järgneb pikk ajastu, mil rahvas küll juba raamatut tarvitab, ise aga alles võimetu on selle loomisel kaasas olema. Kuid lõpuks tungib see rahvas esialale, ikka rohkem ja rohkem võimastudes, kuni poliiti­lise iseseisvuse saavutamisega enese lõplikult maksma paneb. See on tõus allasurutud orirahva viletsusest ja harimatusest vabaks kultuurirahvaks. Ja selle võidukäigu üht tähtpäeva pühitsemegi tänavu eesti raamatu neljasaja-aastase olemasolu mälestuspäevana.

Et meil on põhjust olnud riikliku iseseisvuse eest võidelda, et see esmajoones on tähendanud just meie vaimset vabastumist ja iseseisvustumist, seda tõendab ka meie raamatu võidukäik lühikese iseseisvusaja kestel. Kui meie maa oleks praegugi ainult Estljandskaja ja Lifljandskaja gubernija, siis oleks ka meie raamatu seisu­kord teine. Aga veelgi teisem oleks ta siis, kui see maa kuuluks edasi ebamäärasesse Ober Ost’i. Mäletan, kuidas 1918. a. saksa tsensor järelepärimisele, miks ta teosele trükiluba ei anna, vastas: „Raamatus pole midagi keelualust, kuid nii väike rahvas ei vaja nii palju raamatuid.” See oli selge vastus. Kui palju ja kas me üldse midagi oleksime „vajanud”, seegi oleks varsti selgunud, kui ainult olukord oleks kestnud. Kuid see ei kestnud – meie hari­duselu sõnulkirjeldamatuks õnneks!

Olime alles hiljuti oma mõtteis, sõnades ja tegudes äärmiselt aheldatud, isegi oma rahvuslikus olemasolus kahtlema sunnitud provintsirahvakene. Oleme tõusnud rahvusvaheliselt tunnustatud suveräänseks natsiooniks, kõigi vastavate poliitiliste, sotsiaalsete ja hariduslikkude asutistega varustatud kultuurirahvaks. Meile, kes oleme ise sellele murrangule kaasa töötanud, sellega orgaaniliselt ühes edenenud, järk-järgult avaramate oludega kohanenud, pais­tab see ainult loomuliku, peaaegu iseenesest mõistetava protsessina. Me ei näe ise selle ulatust ega oskagi enam asju teisiti kujutleda. Oma edasipingutamise ja ikka suuremate eesmärkide taotlemise hoos näeme pigemini oma jõuvähesust, arvustame kibedalt ja kõne­leme vahel koguni langusest. Kuid tõeliselt on see, mis meie ümber on sündinud, ime, millega ei või võrrelda midagi muud kogu meie rahva teadaolevas ajaloos.

Ja selle ime saavutamisel on ka eesti raamat oma osa eten­danud. Kui raamat on kultuurikriteerium, siis on ta ka kultuurirelv; kui ta märgib rahva arengu seisundit, siis on ta ka ise kaasa aidanud selle seisundi saavutamisel. Saksa-Prantsuse sõja puhul 1870. a. öeldi, et selle sõja olla võitnud saksa koolmeister. Kahjuks ei saa me seda ütlust teisendada oma kultuurisõja puhul, sest meil ei võinud olla selliseid koole, mis oleksid kasvatanud iseseisvuse tungi. Kuid kui meil puudusid omad poliitilised keskused, omakeelsed haridusasutised ja isegi rahvuslik kirik, siis võis meie rah­vuslik ühtekuuluvus ometi kuidagi raamatu kaudu väljenduda. Kui ka eesti raamat algul muud ei andnud, siis tõestas ja piiritles ta vähemalt keeleliseltki meie rahvuse mõistet. Aga ärkamisajast peale see raamat näitas, kes me olime, kes me oleme ja kelleks peame saama. Nii oli raamat neid relvi, millega võideti meie rah­vusliku olemasolu võitlus.

Johann Kollist tänapäeva kirjameesteni, esimesest eesti trükitootest praeguse raamatutoodanguni – see on hiiglavahemaa. Nagu raamatu keel on peagu tundmatuseni muutunud, nii ka raa­mat sisult ja suunalt mitmekesistunud. Kuid Anatole France nime­tabki biblioteeki „raamatute vabariigiks”. Nagu on igal riigikoda­nikul oma eriline vaimne ilme ja ühiskondlik ülesanne, nii ka raa­matute riigi kodanikel. Meile pole iga kord vahest selge, milleks just iga üksik raamat on vajalik ja mis ülesannet ta üldises aren­gus täidab. Me valime harilikult oma maitse, arengu ja erihuvide kohaselt. Kuid kui me täna eesti raamatute vabariigi 400-aastase kestvuse päeva pühitseme, siis tahaksime näha selle mõiste sisu suure tervikuna, mis on tähendanud nii palju meie eelkäijatele, tähendab meile ja ka meie järeltulijatele. Selle kaudu kõneleb meie minevik kõige selgemal häälel. Ja sellest kostavad ka meie tule­viku unistused kõige kaunimal keelel.

Fr. Tuglas.

Eesti Kirjandusest nr. 9/1935