Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

10 Dec

Percy Bysshe Shelley ja tema luule

 

      

Romantism on sõna, millel praegu Inglismaal ei ole vähemalt nooremate ja radikaalsemate kirjandustegelaste ringkondades kuigi palju poolehoidu. Kogu see liikumine, mida sääl sageli nimetatakse ka mõttekujutuse uuestisünniks, „The Revival of Imagination”, ja mida juhtisid Wordsworth, Coleridge, Byron, Shelley ja Keats, on pärast sõda kaotand palju sellest populaarsusest, mis sel oli läbi kogu üheksateistkümnenda sajandi. Suure algtähega kirjutetav In­tellekt on saand Tunde ja Fantaasia järeltulejaks kirjanduslike sa­longide vestlustes, klassitsismi ülistetakse romantismi asemel, ja kui tahetakse midagi hoogsamat ja kaasakiskuvamat kui Dryden, Pope või Gray, siis minnakse pigemini Shakespeare’i enda, kuid eriti tema kaasaegsete, näiteks George Chapmani, John Websteri, John Fordi, John Donne’i juurde, kelles leitakse samasugust tundejõudu koos suu­rema elulähedusega kui n. n. romantikuil. Ühes oma varemas artik­lis John Donne’i üle olen püüdnud iseloomustada seitsmeteistküm­nenda sajandi alguse sünget, otsivat teadmisjanu ja kirge, millega nii mõnigikord liitus äärmine naturalism. Kindlasti oli see raske­mate ja võibolla sügavamate otsingute aeg kui möödund sajandi esi­mesed kümnendid. Maailmasõja vapustustest läbi käind põlv tundis seda instinktiivselt, kui ta romantikute sugupõlve võluvatelt unis­tustelt pöördus n. n. „metafüüsiliste” poeetide surma ja hävingu õu­duse ning ägedaimate meeleliste ekstaaside vahel kõikuva luule poole, kus ei elat unelmates, vaid püüti tõelisusele silma vaadata. Sääljuures praegune põlv kippus alahindama seda siiski määratut vi­taalsust, mis puhkes vallale Wordsworthi, Shelley ja Keatsi lüürilis­tes impulssides ja nende panteistlikus lähenemises loodusele. Osalt oli siinjuures tegemist oma nõrkuse tundega. Põhjalikult rikut när­vid ei luband nii tingimatut andumist oma tundeile nagu seda leiame romantikute põlvel. Otsiti tasakaalustavat distsipliini, mida kogu oma elu taotles, kuigi ei leidnud John Donne. Kõige aramad põge­nesid kaheksateistkümnenda sajandi kitsa, kuid selge ja üldiselt rõõmsa vormikuse, reljeefsuse ja ratsionalismi kultuse varju. Mõned leidsid pääsu katoliikluse kõigist kahtlustest vabaks kuulutavais konfessionaales. Hüljatuks jäid somnambuulid ja ekstaatikud Napo­leoni ja Viini kongressi ajast, kes meie kaasaegsete arvates liiga op­timistlikult usaldasid oma tunnete häält, andudes fantaasia veetleva­tele sisendustele.

Viimastel aastatel, mil vähemalt Inglismaal olukord on igas suh­tes jälle hakand stabiliseeruma, on märgata teatavat muutust ka suh­tumises Wordsworthi ja Byroni generatsioonidesse. Isegi mõned n. n. neoklassitsistide juhtidest, nagu Herbert Read ja I. A. Richards, on asund intensiivselt tegelema just nende sugupõlvede päämiste esindajatega ning näevad neis väärtusi, mida nad varemalt kaldusid eitama. Teritet ja karastet intellektiga ja süvenend reaalsustundega on hakat vaatlema neid entusiaste, kelle elu sageli meenutab uima, kuid kelles elas ürgjõuline konventsioonidest vabanemise ja laiale, ahvatlevale mõttekujutuse- ja looduseelule ligipääsmise hoog. „Romantikud” on inglastele annud vähe esmajärgulisi näidendeid, vähe geniaalset eepikat, kuid lüürikutena pole neid üldse ületet, ja seda tuntakse ja tunnustetakse praegu osalt juba jälle.

Kõige rängemini on Herbert Readi, T. S. Elioti ja nende mõtte­kaaslaste rünnakud raband romantismi lüürilisima lüüriku Shelley kuulsust, keda siin kavatsen mõnel leheküljel iseloomustada. Oma esseedekogus For Lancelot Andrewes ütleb Eliot Shelley kohta muu seas, tema luules „kõla eksisteerivat ilma mõtteta”, ja ta peab teda ebaküpseks, kuigi andekaks algajaks. Elioti kui kõige suurema nüü­disaegse traditsionalisti ja otse romantiliselt kirgliku klassitsiti ja intellektualisti poolt ei ole sellased otsused imekspandavad. Ome­tigi ei oleks inglise luulele praegusel hetkel põrmugi kahjuks, kui ta Elioti poolt imeteldava „distingeerit kuivuse” asemel leiaks endas selle võimsa lüürilise soone, mida Shelleyl oli rohkem kui kellelgi teisel.

Shelley eluloo kohta leiavad eesti lugejad andmeid André Maurois’ vaimukast ja ilusast biograafilisest romaanist Ariel, millest meil on ilmund korralik tõlge. Ma ei peatu sellepärast luuletaja biograa­fial. Piirdun mõnede tema isiksuse, maailmavaate ja luule äärjoonte tõmbamisega. Vahest on põhjust siinkohas juhtida tähelepanu sel­lele, et Shelley nagu Keats, Byron, Lermontov, Puškin, Burns, Novalis, Petöfi kuulub nende varasurnud geeniuste hulka, kes selles eas, milles meie omade inimeste puhul sagedasti kaheldakse, kas sarna­seile „noorureile” tohib hakata jagama minimaalsetki tunnustust, olid juba jõudnud võrratult kõrgemale kui sajad ja sajad prant­suse akadeemikud. Ei ole muidugi ime, et tema kaasaegsed ei osand näha undki sellest, mida temast öeldi paarikümne aasta pärast. Oma luule erandliku peenuse ja hapruse tõttu on Shelley väljaspool inglise keelt kõnelevat maailma tänini jäänd päämiselt vaid kirjan­duslugudes ülistetavaks nimeks, millega liitub vähe konkreetsemaid assotsiatsioone. Alles Maurois’ romaan on populariseerind tema elu­loo anekdoodilisema osa, kuid tema looming on ikka veel kättesaa­dav vaid neile, kes seda tunnevad algupärandis, sest isegi Balmonti venekeelsed tõlked küünivad sellest ainult paiguti andma rahuldavat kujutlust.

Ühes mõne aasta eest ilmund teoses nimetab prantsuse kirjan­dusloolane J. Charpentier Coleridge’i „ülevaks somnambuuliks”. See nimetus sobib Shelleyle vähemalt sama hästi, kuigi ta polnud oopi­umitarvitaja. Temagi oli vaevalt teadlik reaalsusest, mis teda ümb­ritses. Veel vähem kui Coleridge oskas ta ette arvata oma toimin­gute tegelikke tulemusi. „Fantaasia uuestisünni” esindajana ta oli vähemalt sama tüüpiline kuju nagu Coleridge, sest unelmate maailm oli tema jaoks tõelisem kui tõelisus. Lapsepõlvest pääle ta nägi hal­lutsinatsioone. Kui ta poisikesena juhtus lugema tol ajal peagu roh­kem kui praegu moes olevaid hirmu ja õuduse lugusid (siis need pol­nud kriminaalromaanid, vaid keskaegsed tondilood), langes ta sageli ohvriks „kummalistele ja vahel jubedatele unenägudele” ning „nägemusile, mis mõjusid ilmsielava tõelisusena”. Oma surmaaastal, 1822, ta „nägi vaime ja alarmeeris kogu maja”, milles elas. Tänavail kõn­dides ta unustas tihti kogu ümbritseva liikluse mõne raamatu tõttu, mida luges kiirelt sammudes. Kui ta mõttekujutus või täpsalt, aga pisut eluvõõralt töötav loogika sisendasid talle mõtte mõnest ekspe­rimendist, siis ta lihtsalt teostas selle, kaalumata oma teo tagajärgi. Nii oleks ta oma keemilis-alkeemiliste katsetega mõnikord peagu õhku lasknud enese ja oma maja kaaselanikud. Keegi väitis temale, hõlpsaim viis ujumist õppida olevat hüpata sügavasse vette, mis pääle ta kargaski Arno jõkke ja vajus otsekohe põhja, kuhu olekski jäänd, kui üks sõber poleks teda välja toond. Ta oli kuulnud sellest, kui erapooletult filosoofid vaatlevad probleeme, seepärast ta saatis Oxfordis üliõpilasena oma brošüüri Ateismi paratamatusest kõigile kolledžijuhatajaile, kindlas lootuses, et tema argumendid jalamaid veenavad neid, ning sooviga astuda nendega kirjavahetusse. Tolle­aegses kirikliku meelsusega Oxfordis polnudki ime, et ta heideti ülikoolist välja (praegu on University College’is, millesse ta kuulus, talle juba ammu püstitet mälestussammas). Ta abiellus oma esimese naisega vähem kiindumusest kui veendumusest, et kodus piinati seda tütarlast, aga kuna ta uskus spontaanse armastuse vajadusse, abielusidemete õigustamattusesse ja vabaarmastusse, siis ta mõni aasta hil­jem jättis oma naise maha, pagedes filosoof William Godwini tütre Mary Godwiniga oma senisest kodust. Tagajärjeks – küll mitte otseseks – oli naise enesetapp ja Shelley enda kauaaegne heitlemine sisetunde piinadega. Shelley pooldas iiri katoliiklaste vabanemist, seetõttu ta kirjutas brošüüri iirlaste liikumise reguleerimiseks ja sõitis Dublini, kus salamahti poetas oma väljaande eksemplare möö­dakäijate taskutesse, ja kui nad olid vanad daamid, siis nende kapüsoonidesse. Tal oli kindel lootus, et need varglikud ja ka mõned avalikumad meetodid aitavad katoliiklaste asja võidule. Ta isegi hei­tis pudeleid oma bröšüüriga merre, arvates, et kui nad jõuavad maal pärale, osutuvad nad tähtsaiks poliitilisiks tegureiks. Need ja muud samataolised faktid näitavad küllalt selgesti, et Shelley kuulus sa­masse tõugu nagu William Blake, kes arvas kirja panevat värsse, mis vaimud talle dikteerisid, või nagu Coleridge, kes kirjutas üles luule­tusi, mida oli näind unes. Suurim vahe tema ja Coleridge’i vahel oli see, et ta oli viimasest hoopis aktiivsem ja et ta kogu oma loomu­pärase innuga andus nonde vabaduse, venduse ja võrdsuse aadete jõutamisele, mis Prantsuse revolutsiooniga olid levind üle kogu Eu­roopa, ning et ta kunagi ei tüdind sellest tööst, kuna Coleridge, kes alguses oli revolutsioonist vaimustet, väga varakult pettus sest, süü­vides sellest pääle metafüüsilisisse päevunelmaisse. Shelley polnud kunagi saand prantsuse terrorit jälgida nii lähedalt nagu Coleridge ja Wordsworth, seepärast ta suutis hinnata prantslaste ideid kui ideid, segamata neid revolutsinääride praktikaga. On märkimis­väärne, et kuigi meetodid, millega Shelley kavatses teostada oma po­liitilisi aateid, olid õige lühinägelikud, polnud aated ise seda kau­geltki mitte. Uurijad on juhtind tähelepanu sellele, et mitmedki omal ajal hullumeelseks peet Shelley mõtted on hiljem teostund: näiteks inglise parlamendireform, suurtele alamkojas esindamata linnadele valimisõiguse andmine, üldine hääleõigus, hariduse võimaldamine riigi kulul jne. Kuigi Shelley oli puhtaverelisem unistaja kui ükski tema kaasaegseist pääle Coleridge’i, võisid ta unistused olla harulda­selt loogilised, eriti kui ta neid formuleeris poliitilisteks traktaati­deks. Ta oli otse inspireerit revolutsonääri prototüüp, olgugi et ta täiesti mõistis hukka igasuguse verevalamise. Aegamööda tema revolutsioonilisv hakkas keskenduma vähem väliseisse ühiskondlikesse muutusisse kui sisemisisse ja kõlblisisse uuendusisse, kuid see jäi kogu aeg ehtsaks revolutsioonimeelsuseks tolle hetkeni 1822. a. juu­lis, mil järsk tormihoog Lerici lahes tegi lõpu ta impulsiivselt-unistuslikule, lühikesele elule.

Väga lähedalt Shelley mõttekujutusliku elu harukordse inten­siivsusega seot on tema üsna ebatavaline tundlikkus. Shelley on ise joonistand oma sümboolse portree luuletuses „The Sensitive Plant” (Tundlik taim). Ta reageerimine muljeisse polnud vähem tugev kui Keatsil, vaid näib olnud veelgi vahenditum ja hoogsam. Suurima ülekeevuse hetked vaheldusid tal sügavaima masendusega. Oleks Shelley andumus oma kutsumusele olnud hariliku inimese oma, siis ta suured erutused ja depressioonid oleksid ta kindlasti üsna vara nüristand. Ometigi seda ei juhtund. Ta ei alistund paljale passiivsu­sele, nagu see ebapraktilisil hüpersensitiivseil unistajail nii tavaline. Tema saatuseks oli jääda truuks oma põhimõtteile ja kannatada nende eest erilise teravusega oma üliherga vaimse konstitutsiooni tõttu. Sellepärast ta luuletuste seas ongi nii paljude hõiskekõlaliste oodide ja ditürambide kõrval nõnda arvukaid ja nõnda siiraid elee­giaid. Kuid samal põhjusel leidub tema eleegiate seas ka üks, mis on ühtlasi maailmakirjanduse ülevaimaid ja optimistlikemaid hümne – John Keatsi mälestuseks kirjutet „Adonais”. Paljudele sünguse momentidele vaatamata on Shelley luule kokkuvõttes rõõmsam kui kaugelt suurem osa ingliskeelsest värsikirjandusest. Ta on neid vä­heseid poeete, kelle rõõmsameelse eksaltatsiooni väljendused on vä­hemalt sama mõjuvad kui nende ahastuslikkude kogemuste kajastu­sed. Ekstaatilise õnne luuletajana ületab teda vaevalt keegi pääle Dante oma Paradiso lõpposas.

On küsitav, kas see subliimne optimism oleks olnud võimalik, kui Shelley kõigest oma sagedasest introspektiivsusest hoolimata poleks põhimiselt olnud vähim egotsentrilisi luuletajaid maailmas. Oma lüürilise temperamendi tõttu ta loomulikult tegeles palju oma isik­likkude tunnetega ja väljendas neid vahel üsna suuregi sõnaohtru­sega, kuid need tunded olid võib-olla kõige siiramad ja intensiivse­mad siis, kui neid talle sisendas tema altruism. Mõnikord see alt­ruism läks tal ilmsesti liig kaugele, vähemalt tegeliku elu vaateko­halt, sest see meelitas teda enda pääle võtma kohustusi, mida ta hil­jem oli täiesti võimetu täitma, näiteks tema esimese abiellumise pu­hul, kui abielu tundus tal le ainukese võimalusena noore Harriet Westbrooke’i osalt ainult kujuteldavate kannatuste kergendamiseks. Aga olgugi et Shelley oli liiga ennatu ja kuigi ei saa salata tema inimlikke nõrkusi, näivad ebaegoistlikud instinktid tal üldiselt ot­sustavalt domineerind, ning teda on raske näha õiges valgustuses, kui ei arvesteta seda innustuse lainet, mis teda alati valdas mõttel inimkonna vabastusest ühiskondliku ja poliitilise ülekohtu surve alt. „Cor Cordium” – „südamete süda”, on ta hauakirjaks Rooma pro­testantlikul surnuaial, ja kõigest tema elu ja luule psühhoanalüüsimisest hoolimata ei saa tõrjuda muljet, et see ladinakeelne iseloomus­tus oluliselt vastab tõele. Ühtlasi ta suuremeelsuse impulsid ei jäänd ainult impulssideks, vaid Shelley oli nad liitnud sidevaks süstee­miks, ümmarguseks ideoloogiaks, mille põhimõtete eest ta võitles, ilma et kunagi oleks andund tõelisele meeleheitele. Ta vajas vaid kergeid ergutusi unustamaks kõik maapao kibeduse ja kirjutamaks nendesamade ideede võiduhümne, mille lüüakut ta oli nii sageli sunnit nägema tegelikkuses.

Ameerika uurija Benjamin Kurtz, kellele käesolev kirjutis võlg­neb mõned eespool esitet tähelepanekuist, on oma äsjases raamatus The Pursuit of Death jutustand Shelley optimismi arenemise ja süvenemise loo. Shelley, kes lapsest pääle erandliku elavusega tun­dis rõõmu ja valu, ilu ja inetust, ja kelle südamele kaunidus ja hüve olid vististi lähemal kui ühegi tema kaasaegse omale pääle Keatsi, kes muide keskendus ühekülgsemal viisil kaunile – see ülierk Shelley kannatas eriti valusasti mõtte all surmast ja kaduvikust, millele ka parim on määrat ohvriks – seda enam, et tal puudus usk hauatagusesse ellu. Kaheksateistkümnenda sajandi prantsuse ratsio­nalistide ja utilitaristliku filosoofi William Godwini õpilasena oli ta alul oma veendumustelt täielik materialist. Tõsi küll, absoluutse põhjuslikkuse õpetus oli nõrgaks aseaineks ülima olendi kaitsva ja hüvitava vahelesegamise mõttele, kuid viimast eitasid Shelley varase nooreea filosoofilised autoriteedid täiesti. Tulevase elu asemel uskus Godwin inimtõu täiustetavusse – perfektibiliteeti. Veelgi enam, ta uskus, et mõistuse ja korraldava tahte abil on võimalik väga kiiresti jõuda täiuseni välja. Selle kreedo võttis Shelley õhinal omaks, ning alles paljude raskete kogemuste mõjul tärkasid temas kahtlused inimkonna parandetavuse kohta nii kiires korras, nagu arvas Godwin. Ta veendus aegapidi selles, et kui see protsess kunagi teostub, siis sajandite, võib-olla aastatuhandete kestel, mitte nüüd, ja et lähem ja kättesaadavam millennium peitub igas inimeses endas – et maapäälne lunastus on üksikutel juba nüüd võimalik pühen­dumise teel inimsoo hüvangule, eriti vaimsele ja eetilisele.   Vähehaaval see õpetus arenes tal veelgi avaramaks. Osalt Wordsworthi mõjul kasvas Shelley tunne inimese ja kõiksuse ühtekuuluvusest. Teadvus, et kuigi indiviid ei pääse hävitusest, lisab ta oma osa loo­duses toimuva alatise uuestisünni protsessile, päästis ta meeleheitest, seda enam, et ta uskus kogu kõiksust täitva spirituaalse printsiibi olemasollu, mida ta mõnikord oma luules nimetab Vaimseks Iluks („Intellectual Beauty”). Ta oli veendund, et inimene on sellest jumalusest eraldet ainult ajutiseks ja et ta sihtkohaks on „mõõtmatu maailma ema” rüpp, kus ta võib-olla kaotab oma individuaalsuse, kuid mitte kunagi oma spirituaalsust. Idealistliku temperamendiga materialist arenes sel viisil puhtaima idealismi innustet pooldajaks, kes päälegi nagu Aristoteles ja teatavas mõttes ka saksa romanti­lised filosoofid nägi kõige taga mingit suurt liikumapanevat, maa­ilma ikka täiuslikumate ja täiuslikumate vormide kaudu täiuse endani väljaviivat jõudu, mida ta samastas jumalusega. Kuid see alatise täiustumise ja vaimnemise idee – sest täius, millest Shelley unistas, oli esijoones vaimne, kuigi ta seda harva kujutles ilma vas­tava füüsilise hurmata – oli temas lahutamatult liitund mõttega, et see kõik on võimalik vaid siis, kui indiviid loobub rõhutamast oma mina – joon, mille poolest Shelley maailmavaade diametraalselt erineb tema egotistliku sõbra Byroni omast.

Eelesitetust on selge, et üks tähtsaimaid tegureid selles eetili­ses evolutsioonis oli Shelley intiimne kontakt loodusega. See kon­takt võimaldas tal üle saada oma isiklikest raskusist, sisendades talle tunde millegi võrratult suurema inspireerivast, kõikehõlmavast juu­resolust, kusjuures ta ise tundis end selle suure terviku eraldamatu osana. Selle veendumuse otsustav tähtsus tema arengu suhtes saab eriti arusaadavaks, kui arvestada, et loodustunne just siis oli jõud­nud oma tipuni. Eelmise sajandi maastikuluule oli tasandand sel­lele teed ja Wordsworth oli saand selle ülempreestriks. Loodus oli Wordsworthi luule keskuseks, selle pühitsejaks, selle energialätteks. Loodusesse ta pöördus otsima jõudu, kui see tal ajutiseks kippus kaduma, nagu detailselt näitab tema autobiograafiline poeem The Prelude. See oli talle kõige vaimsuse ürgolemuseks, mis teda, nagu ta kirjutas, puudutas „liikumusena ja vaimuna, mis valdab kõiki mõtlevaid olendeid, kõiki mõtteesemeid ning hoovab läbi kõigi aegade” – s. o. nähtavasti millenagi, mis on lähedalt sugulane juma­lusega. See on panteistliku usundi keel, mis ei tule puht loogilistest kaalutlustest, vaid nii intiimsest ja kaasahaaravast kontaktitundest, et kujundab uueks luuletaja mõttekujutuse ja eetilise suhtu­muse ning ilmneb kõigis tema eneseväljendusis. Olund, millest see religioon võrsus, võrdub müstilisele ekstaasile, kuigi Wordsworth ise ei armasta tarvitada seda nimetust. Sedasama loodusläheduse tunnet oli Shelleyl vähemalt sama suurel määral. Temagi nägi loo­duseilus midagi rohkemat kui ainult välist veetlust. Ka temale tähendas see vaimset ja eetilist printsiipi, mille olemust ta ei osand defineerida, kuid mis mõjus temasse vastustamatu jõuga. Päämine erivus kummagi luuletaja reageerimisviisis loodusesse sõltub nende temperamentidest.   Shelley reageeringud on ägedamad, alul peagu melodramaatilised, hiljem, pisut küpsemas eas, mehisemad ja talit-setumad, kuid alati tulisemad kui Wordsworthil. Võtme Words­worthi loodustunde mõistmiseks annavad ta Read, kirjutet mõni miil Tintern Abbey’st eemal. Selles luuletuses autor kirjeldab, kuidas temas looduseilu vaatlemisel ärkab

                                       „kirgastet
    ja õnnis meeleolu, milles soe
    ja hellik tunne haarab südant, kuni
    me maise põrmu hingus peagu suigub
    ja raugevat näib vere kärsik vool,
    ja keha vajub unne, ning meist jääb
    vaid suur ja elav hing; ning siis me silm,
    silm, mida rahustand harmoonia
    ja rõõmu valdav võim, näeb sügavale
    maailma siseellu”.

Nagu näeme, on see ekstaas täis kirkust ja kooskõla, kuigi see haa­rab närvielu juurteni. Shelley sellevastu, olgugi et ka tema tundis looduse leevendavat mõju, reageeris harilikult hoopis teisiti. Oma „Hümnis vaimsele ilule”, mille ta kirjutas kahekümne nelja aastasena, räägib ta sellest, kuidas „siis, kui sügavalt mõlgutlesin elu saatust, kaunil ajah mil tuuled mänglevad pehmelt kõige tolle elu­jõulise ümber, mis virgub selleks, et tuua teateid lindudest ja õit­sengust, äkitselt minule langes sinu (s. o. vaimse ilu) vari: – ma kiljatasin ja lõin ekstaasis käed kokku”. Looduse vitaalsus üllatab, rabab, vapustab teda ning on tema mõttekujutuses lahutamatult seot unistustega millenniumist. Sama luuletuse lõpus ta tunnistab, kõnetades Vaimset Ilu, et „iial pole rõõm säratand mu otsaesist, kui sellega ei käind kaasas lootus, et sina vabastad selle maailma tema süngest orjusest; et sina, 00 pühalik Härrandlikkus, annad kõike seda, mida need sõnad ei suuda väljendada”.

Tarvitseb ainult vaadelda looduse nähteid, mida need kaks luu­letajat päämiselt käsitlesid, et veenduda sellest, kui väga nende valik vastab kummagi emotsionaalsele suhtumusele. Shelleyst rahulikum – mõnede meelest ka sügavam – Wordsworth eelistab looduse vaik­semate vaatemängude jälgimist. Mäelt vaevalt virvendavale öisele järvele langev vari, puude vahelt üles keerduvad suitsukiharad, oksalt oksale lendav ja laulev lepalind, pähklalkäimise elamused, tuulehoos tantslevad kollased nartsissid annavad talle küllaldast ainestikku mõnede inglise kirjanduse parimate ja intensiivseimate loodusluuletuste jaoks. Ta peab teravalt silmas esemeid endid ning rõõmleb neist isegi siis, või koguni eriti siis, kui nad on lihtsad. Harilikult ta hoidub kõigest, mis tormitseb ja ägetseb. „Rahu het­kil meenuv emotsioon” on tema valemi järgi see meeleolu, mil luu­leline looming õnnestub kõige paremini. Shelley vaim on kärsitum. Kuigi ta on küllaltki suuteline teravalt tähele panema ja kirjeldama pisiasju, peatub ta harva pikemalt rahulikel ja staatilisil muljeil. Ta on küll suurimaid lillede armastajaid inglise luules, kuid muidu ta ei omista palju tähelepanu taimestikule. Päälegi lilled, mida ta kir­jeldab, isegi kui nad on kodumaised, muutuvad tal kummaliselt eksootiliseks – näiteks luuletustes „Küsimus” ja „Tundlik taim” – tõelistes hümnides õitsvate taimede ilule, kuid eriti teine neist täis irreaalsuse ja fantastika õhustikku antiiksete ja mütoloogiliste assotsiatsioonide rohkuse tõttu. Täpsaim ja innukaim vaatleja on Shelley selle eest kõige puhul, mis toob meelde kõrgust, kaugust, liikumist ja valgust. Avarad väljavaated, taevas, pilved, meri, jär­ved, jõed, mäed ning samuti – imelikul, kuigi mitte arusaamatul kombel- koopad, mille salapärasus teda veetles, kuuluvad tema lem­mikainete hulka. Inglise kirjanduses on palju atmosfääriliste nähete ja merevaadendite hiilgavaid sõnamaalijaid, kuid Shelley lähedale küünib neist minu arvates ainult üks – praegu nagu temagi oma populaarsusest palju kaotand Swinburne. Inglise kunstis on parimaks võrdkohaks Turneri looming.

On raske leida õhu laia ja muutliku maailma ja selle miljonpalgsete aurete ja valgustusefektide ilminguid, mida Shelley poleks käsitlend. Kindlad kehad kaotavad tema luules kergesti oma sel­ged äärjooned kokkupuute tõttu selle voolava, liikuva alaga. On täiesti loomulik, et haldjate kuninganna Mab ühes varases poeemis esineb läbipaistvana, nii et „lai, kollane kuu kumab uduselt läbi tema keha”, kuid Shelley riivab ka inimolendeid samal eeterkergeks tege­val puudutusel.   Nooruki käed ..Päikeseloojakus” on nii kõhnad, et „läbi nende tuikavate soonte ja nõrkade liitmete paistab päeva puna­kas valgus”.   Shelley lemmikloomad läigitsevad niiskel helgil – ussid, sisalikud ja kameeleonid, nood õhkjad olendid, kes poeedi sõnade järgi „toidavad endid valguse ja õhuga”, kohanedes värvilt „kakskümmend korda päevas igale kiirele”.   Tõesti kodus on Shel­ley sääl, kus tema pilku pole takistamas midagi kindlat ega massiiv­set ning kus kõik liigub, läikleb, tantsleb. Oma hurmavates ,,Värs­sides Euganea mägedelt” kirjeldab ta päikesetõusu aegset Veneetsiat.   Linna ennast vaevalt mainitakse, ..rahvarohked müüride labü­rindid”, „sambad, tornid, kuplid” esinevad vaid selleks, et „särada tuliobeliskidena, osutades liikuval hõijel tumeda ookeani altarilt safiirsiniste taevaste poole”. See on üks neid paljusid juhte, kus kõik kindlapiirdeline tal valgusetulva all hajub virvenduse uduks. Mingi liikuv, voogav loor peab Shelleyt eraldama tema vaatlusesemeist. Kui selleks eraldavaks katteks pole tal atmosfäär, siis on see vesi. Sagedasti leiame ta värssides kohti, kus vaadeldakse esemeid läbi vee, mille lainetav, moendav element annab kõigele mingi eba­tõelisuse ja muinasjutulisve ilme. „Sügaviku jalulriivamata põrand, üle külvat violetsete ja roheliste meritaimedega”, „vanad lossid ja tornid värelemas lainete kirkamas päikesevalguses, üle  kasvand asuurse samblaga”, „merililled ja nõretavad metsad, mis kannavad ookeani mahlatut lehestikku” on tüüpilised selletaolised pildid. Võiks anda rohkesti näiteid võtetest, mille abil Shelley oskab oma luules lahti saada liikumattuse ja massiivsuse võõrkehadest.

Kuid inspiratsiooni haripunktile jõuab Shelley sääl, kus tal pole vajadust sääraste võtete kasutamiseks. Tema kuulus „Ood lääne­tuulele” ja luuletus „Lõokesele” näitavad, mis juhtub sellasel kor­ral. Niisugustes teemides nagu need kaks leiavad ta impulsiivsus ja kärsitus endile sobiva tegevusala. Neis  ja nendelaadsetes luu­letustes Shelley sarnleb rohkem kui muidu iseendale ja vähem kui kuski mujal Wordsworthile. Ta mõttekujutus võtab otsekohe uut hoogu, avardub hämmastavalt ja saab selle müüteloova jõu, mida ses nii sageli on imeteid. Legendaarseid kujusid mängleb ta ees läbi pilvede ja lainestiku. Panteistlik tung, mis alatasa kisub teda ühi­nema ürgjõududega, tõuseb tas kogu oma hoogsuses, „vaimne ilu”, „kõiksuse ema” tunduvad talle lähedastena, ning määratult kasvava vitaalsuse elastsus küünib kaasa vibuma läbi laotuse. Läänetuul saab talle looduse igielu kehatuks kehastuseks, millega ta meeleldi kanduks ühes läbi ruumi, hävitades temaga koos kõike kõdunut uue elu ettevalmistajana. Võib-olla võimsaimad kohad kogu „Oodis läänetuulele”, mis omamoodi on maailmakirjanduse tippe, on need, kus väljendub see tahtmine osa saada tuule tohutu jõu impulsist:

    Oo oleksin ma koolnud leht, su kiskuda,
    oo oleks pilv – su kirjus karjas kanduda,
    oo oleks voog – su vooludesse viskuda,
    su otsatule hoogsusele anduda,
    vaid vähem köitmatuna sinust, kel
    ei mingeid kütkeid!

Ning samasugust jõudu on ka sääl, kus Shelley anub tuult, et

    „haaravi orkaane
    välkvägevusel kistaks närbuvaim
    mu hingest koltund lehisena, et
    see toodaks surres sündi”

või et eluvaimuga sarnastet tuule

    „kolde sädemeina olgu pillutet
    mu sõnad inimsoosse”.

Kui lugeda neid kohti algupärandis, siis tunneb peagu füüsiliselt poeedi temperamendi dünaamilisve, seda eksaltatsiooni, mis teda haaras ääretu liikumise ja muutumise puhul, ükskõik kas see oli koha või kuju muutus. Mõlemaid muutuvuskategooriaid käsitleb samasuguse suurepärasusega müütiline, oma graatsilises taltsutamatuses võrratu poeem „Pilvest”, tollest kõuetavast, naervast, vikerkaarlevast, igiliikuvast „vee ja maa tütrest ja taeva kasvandikust”, kes „muutub, kuid ei saa surra”. Ning väga sarnast tempot ja hoogu ja võib-olla veelgi suuremat graatsiat on luuletuses „Lõokesele”, tollele „tulisambale”, kes „lauldes üha lendab, lennul laulab üha” ja kelle laulu kirjeldamiseks luuletaja kuhjab sädelevaid võrdlusi võrdluste otsa, ujutades lugejat heliks saand piltide ja piltideks saand helide tulvaga.

Shelley luule otse ahvatleb kõnelema selle dematerialiseerund vitaalsusest. Keegi ei nautind vitaalsust rohkem kui Shelley, kuid kellegi juures pole sel vitaalsusel vähem raske, lopsaka mulla lõhna. „Scorner of the ground” – „mullapõlgur” on väljend, mis käib sama palju Shelley kui tema luuletuse lõokese kohta. Ses mõttes erineb ta põhjalikult sellest „elulähedusest”, mida praegu harrastetakse. Et tal on elu sees, selle kohta pole kõigest hoolimata kaht­lust, samuti nagu selle kohta, et Shelley polnud kunagi kabineti­poeet. Tema „Ood läänetuulele” ja ta „Vabastet Prometheus” sün­disid vabas õhus, viimane osalt Roomas, Caracalla termides, keset lõunamaiselt hurmavat kevadeõitsengut, mille kaasakiskuv elulisv tundus Shelleyle selle suure vitaalsuse sümbolina, mille nimel ta vih­kas inimvaimu ja inimtunnete ekspansiivsust kütkestavat poliitilist survet ja türanniat. Nende oma põhiideede ja -tungide väljendamisel ta saavutab sageli mõjuvuse, mis õigustab talle omistama „kindlat ja eraldet kohta selles inglise prohvetite suures reas, mis ulatub kuningas Alfredist Carlyle’ini”, nagu seda rahvusliku uhkustundega teeb professor Oliver Elton.

Kuna Wordsworthi luule tekkis „rahu hetkil meenuvast emot­sioonist” ja tema elamused vajasid pikka haudumis- ja küpsemisperioodi, enne kui sulgusid sõnadesse, tulevad Shelley värsid oota­matute pursetena, algjõuliste puhangutena, rohkete ja kiirete muu­sika, tunde ja mõtte lainetena, mis „otsekui valgus pritslevad tähe­sadudena laiali.” On palju kõneld millestki primitiivsest ja elemen­taarsest Shelley inspiratsioonis, impulsiivsusest, mida taltsutada on võimatu. Ta ise polnud kuigi teadlik oma luule väärtusest ja pidas Byroni hoopis geniaalsemaks vaimuks, võib-olla sellepärast, et ta oma luule tundus talle ta temperamendi loomupärase, paratamatu funktsioonina, milles polnud „kunsti”. Kui teda võrrelda Miltoniga, siis selgub, kui vähe literaarne on ta looming. Miltoni eepika toi­tub tuhandest kirjanduslikust allikast ja saab mineviku suurelt tra­ditsioonilt tuge ja väärikust. Sellest see kindlasti ammutabki olulise osa oma eepilist majesteetlikkust. Shelley sellevastu ei vaja kirjan­duslikke eeskujusid, või kui vajab, siis ainult hüpplauaks, kust vibub ääretusse. Ehtsaima lüürikuna puudutab ta ikka jälle kõige ürg­semaid tundekeeli, ilma et tal paistaks olevat vajadust vaevaga kae­vuda ja puurduda oma sisimasse. Rohkem kui Milton, rohkem kui Keats, rohkem kui Wordsworth või Browning või Byron elas ta kogu aja ürgtunnete keskuse lähedal. Kultuur, millest ta oli läbi imbund vähemalt samal määral kui need poeedid, ei olnud suutnud teda võõrutada põhilisimast. Tundub, et see võõrdumisprotsess pol­nud tal alandki. Ka oma subtiilseimais teoseis, nagu pooldantelikus, poolplatonlikus poeemis Epipsychidion, kisub ta kaasa hoog­susega, mida „mõtte kahvatu kae” ei suuda haigestada hamletlikuks lauguseks. Vana kultuuri differentseerituimad elamused on tal suland ürgelamustesse, milledele nad on vaid rikastavaks materjaliks. Seda kogeme kõigi ta küpsemate teoste lugemisel – ka esoteerilise „Vabastet Prometheuse” puhul, mille mütoloogilises sümboolikas ja hümnikas on luuletaja absoluutse andumuse vastustamatult jõulist rütmi. Nende värsside muusika tormis pole mingit „raamatulisve”. Siin ja mujal oskab Shelley meis avada umbund tundelätteid, mil­lest tema kaasabita oleksime jäänd ebateadlikuks ad Calendas Giaecas – võime, mille abi meie analüüsiv või argipäevasusse toimuv kaasaeg võib-olla ei hinda, kuid kindlasti vajab.

Ants Oras

Loomingust nr. 2/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share