Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

      

1

Seoses viimasel ajal toimuva poliitilise ümberorienteerumisega on teravalt üles kerkinud kirjanduse meelsuse ning maailmavaate küsimused. Lahkpüüdeliste poliitiliste jõudude väljasulgemine rahva ja riigi saatuse määramisest ja nende asendamine ühe tugeva kes­kendatud võimu ja ühise sihipüüdlusega seab ka kirjanduse ette hoo­pis uued ülesanded, nõuab sellelt uut, senisest erinevat vaimsust. Kirjandust tahetakse enne kõike näha rahvuslike aadete teenistuses, rahvustervikut kui riiki kandvat jõudu organiseerimas, õpetamas ning kasvatamas.

Kuid sellele ajavaimust dikteeritud nõudele tegelikult lähemale astudes iga kirjanik paratamatult põrkab raskuse vastu, millist teed ta võiks isiklikult valida selle teostamiseks. Kas käsitada seda nõuet kõige harilikumas ning lihtlabasemas mõttes ja hakata taotlema puhta­kujulist rahvuslikku tendents- ning plakatkirjandust või hüljata rahvuslusest selle päevapoliitiline propagandapool ja süvendada seda kui sisimat elamust ning ühtekuuluvustunnet puhtkunstiliste vahen­ditega. Kahtlemata esimene tee on kergem ja tõotab kirjanikule kii­remat menu ja suuremat elulähedust. Seda kalduvad loomulikult minema kõik karjeristlikud konjunktuurikasutajad oma põlevas kuulsusehimus ja elumõnu taotlusis. Teine tee seevastu eeldab hoopis sügavamat tundeelu ja kindlamaid tõekspidamisi, ühtekasvamist oma rahva parima osa põliste ühiselamuste ja kaugema saatusega, rahva hinge ja omapära mõistmist.

Rahvusliku omapära nõue meie kirjanduses ei ole muidugi enam uus küsimus. See on püstitatud konkreetsemal kujul juba enne riik­liku iseseisvuse saavutamist. Iseseisvuse ajal see on elavalt püsinud kirjanduslikkude vaadete võitluse tulipunktis. Kuid paraku poliitilisil ja kirjanduspoliitilisil kaalutlusil seda on enamasti käsiteldud sarnasel pinnal, millisel ta mitte väga palju ei ole saanud kaasa aidata meie kirjanduse mõistmisele lugevates hulkades. Rahvusliku oma­pära nõudjad oma eneseteostuse tuhinas on ikka kogu eelmist kirjan­dust seletanud mingiks internatsionalismi ja kosmopolitismi taimela­vaks, mida tuleb hüljata rahvusliku ning omapärase kirjanduse nimel. Selline arvamine on kirjanduslikust võitlusest kandunud ning juur­dunud avaliku arvamise ja lugeva üldsuse teadvusse ning sinna pü­sima jäänud mingi kinnismõttena.

Oma eelmisis ülevaateis (Looming nr. 6-9, 1934) olen juba näi­danud, milliseist allikaist on tulnud ja milliseist oleluheitluse tegu­reist on avalikkusse paisutatud internatsionalismi ja natsionalismi, euroopluse ja eestluse vastusead.  Kuid äärmise teravuseni arendas selle kirjanduse väärseletamisest sõltuva ülevaate ning vahetegemise meil majandusliku kitsikuse tõttu suureks kasvanud „rahvaliikumise” ideoloogia.  See ürgkirglik süüdlasteotsimine ning kogu senise maha arvustamine, mis iseloomustas seda liikumist, kasvas käsikäes kirjan­dusliku mõtte ja poliitika alal. Ning nagu see poliitikas taotles pii­ramatut ainuvõimu „uutele inimestele”, nii see kirjanduseski sihtis senise kirjanduse eest ära tõrjumisele.   Kui Võitluses mitmekordselt „valitsevale kirjandusele” oli heidetud süüdistus pahempoolses kalla­kus ja järsult asetatud küsimus: kas internatsionalism või rahvuslus? – järgnes varsti algavate ja seni varjulseisnud kirjanike enesemaksmapanu tungist  tingitud  koondumine  uute  hüüdsõnade  kohaselt. Vabatahtlikus tasalülitumises nähtuv tõusu- ja tunnustusetee siinjuu­res kahtlemata ergutas ning avatles rohkem kui mingi ideeline lah­kuminek senise kirjanduse traditsioonest.   Rahvuskirjaniku kõrge tiitel, mis tõeliselt varjas üsna algelist kirjanduslikku oskust, osutus vaid hulkadele määratud plakatiks, mis pidi tõmbama ligi.

See demagoogiline, lööksõnaline rahvusluse käsitus kipub täna­päeval uuesti varjutama meie kirjandusliku mõtte liikumist ja tu­mestama neid ülesandeid, mida uus aeg kirjandusele esitab. Selle­pärast ei oleks üleliigne, katsuda eluvõitlusest tingitud demagoogia ja lööksõnaluse tagant lahti koorida tõelist tuuma. Nagu kõik ei saa taevariiki, kes vastu rindu koputades hüüavad: Issand ! Issand! – nii ei ole ka igaüks veel rahvuskirjanik, kes ennast selleks nimetab.

          

2

Kui jälgida rahvusluse nõude päritolu kaugemas ulatuses, siis kõik märgid viitavad itaalia fašismile, kust see saksa hitlerismi kaudu ümbermoondunult on ulatunud ka meie kirjandusekäsitusse. Kuid sõjakas rahvuslus iseenesest ei ole väärtus, mida kirjanik tarvit­seks pimesi omandada ja edasi arendada ning õhutada. Tänapäeva esirinda rühkival kirjanikul tohiks eeldada niipalju, kriitilist meelt, et ta näeks neid ohtusid, kuhu inimkonda ähvardab tõugata rahvus­liku egoismi (imperalismi) uuesti ülespiitsutamine. Alles paari aas­takümne taguses kauguses viinud meeletu maailmakatastroofini, mille haavad ei ole veel terveks põetud, see valmistab ette uut maailma­sõda, mille tagajärjed kiiresti areneva sõjatehnika tõttu kujuneksid kümme korda kohutavamaks kõigi seniste sõdade laastamisest. Hitleri tung itta peaks mõtleva aru tegema küllaltki ettevaatlikuks tema hulkade kõhust kasvanud aatestikule igaviku väärtuse omistamise ja selle omandamise vastu.

Eesti rahvas kui väikerahvas ei saa unistada mingist maadevallutamisest. Ta küll aga peab arendama oma elutahet ja kaitsetahet või­malikkude vägivaldsete vallutajate vastu. Ning siin meie kirjanike ette kerkivad hoopis teised ülesanded kui õõnsasõnalise rahvusluse propaganda tootmine.

Väikerahva juures elutahte ja enesekaitsetahte tõstab maksimu­mini tema sisemine ühtlus ja vaimne jõud. Kuid seda ühtlust ja jõudu ei saavutata mitte ärkamisaegsete hüüdsõnade ümbertõlgendamisega päevakohasesse keelde. Sotsiaalsete vastuolude lahendamine ja rahva hariduse ning kultuuri süvendamine ja levitamine osutuvad siin ainsateks tõhusateks vahenditeks.

Kirjaniku esimene ülesanne on kultuuriline l o o m i n g. Kuju­tada eesti inimest meie kodumaa maastiku ja olustiku taustal meie oma ajalugu tegemas ja ühiskonda ning riiki arendamas ja ehitamas – see on esimene nõue kirjanikule. Ning seda teostades ta looming omandab rahvusliku omapära ilme juba seetõttu, et eestlane tajub ja tunnetab maailma, mõistab ja mõtestab oma ümbrust ja ajalugu hoo­pis teisiti ning teravamalt kui ükskõik millise muu rahva liige. Nõuda kirjanikult peale selle veel erilist tendentslikku rahvusluse rõhuta­mist on provintslik ja tagurline. Rahvaid endassesulgeva, maailma­majanduse kriisist kasvanud ajavaimu survel rahvuslik egoism kaht­lemata on loomulik ning arusaadav nähe. Kuid sellele väikerahvas ei saa oma olelut rajada pidevalt. Kõnelemata riiklis-poliitilisest sõprusevajadusest, me ei või oma ümber ehitada mingit hiinamüüri ei majanduslikult ega kultuuriliselt. Kui me ei taha lämbuda hädatarvilike tarbeainete ja vaimsesse õhupuudusse, peame hoidma lahti oma kaubateed ja õhuaknad.

Vastates Loomingu ankeedile meie kultuurpoliitilisest välisorien­tatsioonist (Looming nr. 10, 1933) kindral J. Laidoner ütles muu seas:

„Arvan, et iga rahva kultuuri aluseks peaks olema kõigepealt tema oma sisemine kultuuriline jõud, rahva oma iseloom, oma mine­vik, oma maa loodus ja geopoliitiline asend. Aga sealjuures iga rah­vas peab ammutama nii palju kui vähegi võimalik ka teistelt kultuurrahvastelt; peab ära kasutama kõike, mis inimkond senini on saavu­tanud kultuuri alal. Eriti on see tähtis väikestele rahvastele, kelle oma sisemine jõud ei saa olla väga suur.”

Nende sõnadega on öeldud õieti kõik oluline, mis on tarvilik ning väärt juhiseks võtta igal meie kultuuriloojal, enne kõike aga kirja­nikul. Kirjanik, kes tahab olla oma rahva vaimseks juhiks, vajab roh­kem kui keegi teine kultuurtegelane kogu maailmapilti ümberhaaravat ning läbinägevat pilku, teritatud mõistust ning kriitilist meelt ajalookäigu ja ühiskondliku elu arengu mõistmiseks. Omal ajal vene luuletaja Nekrassov õpetas oma kutsevendi: poeet võid mitte olla sa, kuid olla kodanik – su kohus. Tänapäevasesse proosasse neid õpetus­sõnu võiks teisendada nii: Kirjanik ei tarvitse olla luuletaja, kuid mõtleja olla on tema kohus. Aga mõtlejaks ei saada mitte ilma kõige selle tundmiseta, „mis inimkond senini on saavutanud kultuuri alal.” Ka teeneteta anastatud rahvuskirjaniku tiitel ei vabasta kedagi kohus­tusest mõtlema õppida. Paisutatud enesearvamisest, et ollakse vai­mult tasavägine kas või maailmakirjanduse kolossi Shakespeare’iga, üksi on vähe meistriks saamiseks ajastul, mil igalt kingsepalt nõu­takse oskust ja selle omandamist kestva õppimise teel.

        

3

Meie senisel kirjandusel kahtlemata on palju puudusi. Kuid tal on ka väärtusi, mis seni on jäänud avalikkuse eest varju seetõttu, et arvustus ja kirjanduseuurimus pole vaevaks võtnud neid lugevale üldsusele tutvustada. Meil peaaegu täiesti puuduvad asjalikud mo­nograafiad nüüdiskirjanike ja nende vaimsuse arengu kohta, millised üksikuurimused aitaksid välja selgitada iga kirjaniku seost tema sünnimaa ja kaasajaga. Meie kirjandusearvustus, sageli võistlevate kirjanike poolt harrastatud, ei ole olnud küllalt erapooletu. Oleme näinud eeskätt üksteise vigu, aga mitte väärtusi. Oleme paisutanud neid vigu ja nii üksteist lugeja silmis halvutades suuresti kaasa aida­nud kirjandusest lugupidamise ja kirjanduse leviku langusele.

Ajastu lahkukiskuvad tungid, õhutatud kõikide sõjast kõikide vastu, on kirjandusliku mõttegi kallutanud pigemini eitamisele kui jaatamisele, ennemini eraldamisele kui ühispingutusile. Üksikute auahnuse tormtunglemised ja vahelduvad mugandumiskatsed on kii­resti muutuvas poliitilises konjunktuuris kirjanduselegi andnud mingi ennatu rahutuse ja rabelemise ilme. Kuid nagu me nüüd, kau­gemast perspektiivist vaadates, ei saa ilmtingimata eitada kõike, mis meil seni on tehtud ühiskondlikul ja riiklikul alal, nii ka mitte kir­janduses. Nüüd ehk küünime puude tagant nägema juba metsa, üksikteose tagant iga kirjaniku kogupalet ja kirjanduse üldist arengu­suunda.

Kui eriti vaadelda suurimat etteheidet, mis tehtud senisele kir­jandusele, etteheidet pahempoolsuse kallakus ning internatsionalis­mis, siis sellest tegelikkuses ei jää õieti midagi paikapidavaks. Kõ­nelemata sellest, et iga üldistus meie väga mitmepalgelise kirjanduse puhul on meelevaldne, nõuaks mainitud etteheide mõne üksiku kõige pahempoolsemana ning internatsionaalsemana paistva kirjanikugi juures veel ligemat põhjendust. Et mõista üht kirjanikku, selleks on vaja tunda kogu tema loomingut, ja et tunda tema loomingut, sel­leks peab tundma õppima ta sotsiaalset päritolu, maastikku ja olus­tikku, milles ta kasvanud, ta hariduskäiku ja arenemistingimusi, mõ­justusi, mis ta vastu võtnud, kogu ta iseloomu, vaimulaadi ja meel­suse kujunemislugu.

Kuid iseenesest on vastusead: kas internatsionalist või natsiona­list? täiesti väär kirjaniku puhul, keda ei seo mingisugused parteili­sed dogmad, kes oma loomingus otsib ainult tõtt ja õigust, mis peaks olema ühine kõigi inimeste suhtes, vaatamata nende rahvusele, klassi­lisele kuuluvusele ja varanduslikule seisule. Ma ei saa aru, miks ei või hea rahvuslikult mõtlev kirjanik mõtelda ka rahvusvaheliselt. Ma lihtsalt ei mõista, miks ei tohi rahvuslikult mõtlev kirjanik unistada näiteks sotsiaalsest õiglusest, plaanimajandusest ja rahvaste solidariteedist, kuna sellest kõnelevad kogu maailma parimad riigimehed ja majandusjuhid, otsides teed välja praegusest rahvaste ja klasside va­helise kõrgepinge õhkkonnast.

Ei, häda ei seisa mitte meie kirjanduse liigses internatsionalis­mis, vaid meie kirjanike enamuse liiga kitsas rahvusvahelises pers­pektiivis. Ei osata veel läbi näha neid tegureid, mis juhivad inim­konna arengut ja ajalookäiku, vahet teha ajaliste ja igaveste aadete vahel, mis vastastikuses heitluses seda arengut ning käiku mõjustavad. Satutakse kergesti vaimustusse selliseist tagasilanguse nähteist ja neid põhjendavaist õpetusist, nagu hitlerlik, sotsiaalsele darvinis­mile tuginev toores dünaamika, nägemata, et see valmistab ette uusi kokkupõrkevõimalusi inimkonnale. Õhutatakse ning arendatakse eesti lugevale üldsusele mõne Spengleri taolise mõttetarga teooriat õhtumaise kultuuri loojakust ja üldse kultuuri kahjulikkusest, küsi­mata, kas meie väike maa ei kannata ennemini kultuuripuuduse kui kultuurikülluse all.

            

4

Teiseks suuremaks etteheiteks meie senisele kirjandusele osutub see, et ta liiga palju tegeleb elu eitavate nähtuste ja negatiivsete tüü­pidega, et tal liiga vähe on anda eeskujusid kasvavale, saavale ini­mesele ja ühiskonnale. Meie romaani-, novelli- ja draamakirjanik kuni viimase ajani tõesti nägi oma ülesannet pahede paljastamises ja puuduste arvustamises. Kuid kuigi see oli ühekülgne, ta tegi seda ometi niivõrt küllaldase vaimukuse ja eetilise kirega, et ajastu raa­mis see ühekülgsus leiab õigustuse. Mingit sadistlikku ja satanistlikku lõbutsemist elu rõveduses meie väärtkirjanduses vaevalt küll võib leida. Ja kas pole jälle meie arvustuse nõrkuseks, et ta näeb ainult kirjaniku kalduvust elu ööpoolte ja halbuste kujutamiseks, aga ei näe samade kirjanike vaimsust, mis, kui väljendada tuttavate sõnadega, kurjusele laseb osaks saada karistuse ja headuse aitab võidule?

Viimase seitsme, kaheksa aasta jooksul see on juba mitmes kord, mil kogu eelnenud kirjandus kuulutatakse elukahjulikuks ja rahvusevaenuliseks. Kuid kas pole iseenesest mõttetu see lihtlabane jagamisviis: kõik on halb, mis oli enne meid, ja kõik on hea, mis algab meiega? Kas pole see vähemalt liigjulgus, endale omistada kõik suurte sangarite voorused ja eelkäijaid kujutada ainult pisikeste paharettidena?

Nagu meie kirjanduses oli enne head ja halba, nii on seda ka praegu ja tulevikus. Ning jääb ka kirjanduse alatine vaenlane: kir­jaoskamatus ja vaimuvaesus.

Tänapäev kahtlemata seab kirjaniku ette hoopis uued ülesanded: kujutada endise negatiivse tüübi – kelmi, suli, suuresuise agulinaise ja amoraalse elupõletaja – asemel töötavat, võitlevat, alt üles rühki­vat ühiskondlikku inimest. Kuid oleks ekslik arvata, et kirjanik neid peab kujutama absoluutselt vooruslikena, sajaprotsendiliselt ning veel rohkemgi positiivsena. Nagu elus, väljaarvatud sündinud roi­marid ja idioodid, ei ole absoluutselt halbu inimesi, nii teisalt inglid võivad esineda ainult taevas. Võiks ütelda veel rohkem: ei ole ela­vas, liikuvas elus üldse valminud, püsivat inimkuju, vaid iga tegelev ja toimlev inimene on alatises saamises ning ümberkujunemises nende ristmõjude pöörises, milleks osutub kiiresti edasivoolav aeg ja elu. Elu igavene liikumine liigutab inimest. Kirjaniku ülesanne on kuju­tada inimest selles liikuvuses ning saamises.

Meie senise romaani ja komöödia kangelane, enamasti oli välja tõugatud ühiskonnast, vastu seatud sellele. Uus kangelane peaks olema orgaanilises seoses oma ümbrusega, kogu ühiskonna edasiliiku­misega, teotsema ja võitlema ise seda ühiskonda liigutava tegurina. Paari viimase aasta romaanis selline kangelane juba esineb, kuid veel nõrgalt ja vast ka veel kitsavõitu keskkonnas. Tulevikus ta peaks veel tihedamalt sidestuma oma rahva saatusega ja selle kujunemisega, seda kujunemist mõjustama ja selleks kaasa aitama teravamalt ning kaugemas ulatuses kui seni. Romaanikangelane peab saama oma enese ja oma rahva saatuse loojaks. Ainult niiviisi sünnivad meil tõelise rahvuskirjanduse suurteosed nagu seda on Ed. Wilde Mahtra sõda, Prohvet Maltsvet ja Mäeküla piimamees, A. H. Tammsaare Tõde ja õigus, ja teised..

Kuid selleks on vaja suurt kultuuri ja suurt, avarat vaimu. Suur enesearvamine seevastu takerdub ainult mardika teedele, mis ei ava eesti rahvale ega kirjandusele mingeid väljavaateid.

Jaan Kärner

Loomingust nr. 3/1935