Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kõne RA peaaktusel „Estonias” 8. IX 1935

Oleme oma rahva ja riigi elus pühitsenud nii mõnegi suure ja pöördelise sündmuse tähtpäeva, aga veel mitte sellises ulatuses, nagu see toimub praegu, esimese eestikeelse trükise ilmumise puhul. Eesti Vabariigi terve eluaasta on pühendatud raamatule. Sellega ühenduses on püstitatud rida ülesandeid ja algatatud suuri ning ulatuslikke kul­tuuriüritusi. Kogu ühiskond on kutsutud raamatu väärtusest arusaa­mise süvendamisele ja tema eest aktiivsele hoolitsemisele. Juba üksi see pühitsemise suurejoonelisus rõhutab, et siin esineb äärmiselt täh­tis ja ühtlasi haruldane kultuurijuubel meie rahva elus. Selle pühitse­mise ulatus ja laad ning sellega ühenduses tähistatud sihid näitavad ka veel seda, et juubel toimub kultuuriväärtuse puhul, mis ei kuulu üksi minevikule, vaid mille elulisus ja suurus on aina tõusmas ja peab veelgi tõusma.

Raamatuaasta! Ons see tõesti ainult raamatu aasta, – juubel, mis pühendatud ainult trükitud paberilehtedest kahe kaane vahel koostuvale esemele? Ei, see on ka raamatu looja aasta. Ta on üldse aupäev loovale isikule, austuse avaldus kõigile neile, kes meie ühis­konda ükskõik mis alal on loovalt teeninud, seda edasi viinud, vaim­selt sisustanud ja rikastanud, kasustades selleks trükisõna.

Tahame täna seista selle loova isiku ees, kes ise andes oma teosed avalikkusele on asetanud end nähtavaks sellele ühiskonnale, mille jär­jekordsed liikmed praegu meie oleme. Tahame seista selle loova vaimu ees, kelle loomevilja meie maitseme ja kasutame, – seda loomevilja, mis moodustab olulise osa sellest varandusest, mida nime­tatakse kultuuriks. Oma lühikeses põgusapilgulises ettekandes ei saaks me haarata selle looja keerukat palet. Tahame seetõttu ainult äärjoontes riivata üht olulist külge tema olemuses – ja nimelt tema sidet ühiskonnaga.

Läbime kõigepealt vaimus selle määratu varaaida, kus talleta­takse loova isiku vaimupingutuse maised jäänused – meie tänane juubilar – raamat. Elu kõige mitmekesisemad alad ja küljed on leid­nud siin kajastuse neis väliselt kaunis ühetaolistes riiulitele laotud esemeis. Ei puudu siin needki alad, kus inimese loov vaim oma enese­väljenduseks kasutab puud, kivi, värvi või ka heli jne., kõnelemata neist, kus ta eneseavaldamiseks on ainult sõna. Ja mida kõike küll pole siin kirja pandud – otsinguid, õpetusi, meeleolusid!

Ning kui erinev küll pole olnud nende sõnastatud mõtete ja ka neid avaldanud trükiridade osa elus ja nende enestegi saatus! Mää­ratu pikk ja paljuastmeline on see skaala. Ühes otsas hiiglane, teises kääbus. Ühtede puhul kõneleme loovast isikust, suurest andest, mõni­kord geeniusestki. Teised sulavad massiks.

Nagu kõikjal loomingu aladel, nii ka nende suhtes, mis esinda­tud trükisõnas, vajame orienteerumist selle tippudes ja orgudes. Oma eriala tegelastena peame suutma määrata selle saavutiste suhtelist erikõrgust. Selgitanud tipud meie kultuurilises loomingus, on meil määrata nende suhe muu kultuurimassiga. Me jõuame küsimuse juurde loova isiku ja ühiskonna seosest. See pole paljas teadusliku uudis­himu probleem, vaid selle otsustamine nii või teisiti omab olulist tähtsust ka ühiskonna ilmavaates ja samuti ka tema kultuuripolii­tikas.

Kui meie üht vaimuteost vaatleme ja hindame nähtusena oma­ette, siis on selline vaatlusviis teatavate eriotstarvete seisukohalt tar­vilik ja põhjendatud. Kuid see n. ü. lähivaatlus ei võimalda veel mää­rata vaadeldava saavutise erikõrgust teiste sama ala teoste hulgas. See saab võimalikuks alles nn. ajaloolise vaatlusviisi kaudu. See on oma loomult kaugevaatlus, kus vaatleja ja vaadeldava vahel on vajalik distants, mis võimaldab vaatlusalust teost või isikut asetada vahe­korda teiste teoste, isikute ja suundadega. Selle tulemuseks on vaa­deldava õigem paigutus ajaloolisse miljöösse ja ühtlasi tema loomin­gulise iseseisvuse ja kõrguse õigem määramine.

Selline vaatlus on analoogiline meie tähelepanekutega mägismaastikus. Alul seisame määratu kaljuse mäe ees, mis paelub meid oma võimsa kolossaalsusega, varjates endaga kõik muu. Meie eemaldume. Ja mida kaugemale meie temast jõuame, seda enam taanduvad ja tuh­muvad teda individuaalsed üksikjooned. Näeme teda juba teiste mä­gede rühmas ja lõpuks ainult suure mäeaheliku osana. See kõrgetipuline mägi, mis alul paistis määratuna, ümbrust valitseva kolossina, ei olegi alati kaugelt vaadatuna enam selline. On ta eriti kõrge ja ulatuslik võrreldes teistega, säilitab ta ka eemalt oma valitseva kuju, andes kogu mägismaastikule eripärase ilme. On ta teiste kõrval väi­kene, kaob ta kaugelt täiesti ja sulab tervikusse, milles ta etendab võib-olla väikese siselüli osa.

Nii nagu ruumis kaugevaatlus aitab määrata üksikute mägede suhtelist kõrgust ja suurust, nõnda võimaldab seda kultuuris loovate isikute ja nende teoste suhtes ajalooline distants. Isikud ja teosed, mis on tõeliselt suured, jäävad püsima sellistena ka kaugevaatluses, kuid ainult vahekorras teistega.

Kaugevaatlus teeb nähtavaks alg-, lõpu- ja pöördepunktid vaim­seis ja sotsiaalseis vooludes, kunstistiilides, teaduste arengus jne. Sellest kaugemast perspektiivist nähtavad punktid kujunevad meil ajaloolise   rekonstruktsiooni lähtekohtadeks,   mille järele määrame kindlaks, millistele isikutele anname aukoha arengus ja keda peame kultuurilise loomingu ajalooliste etappide esindajaiks.

Meie nimetasime sellist kaugevaatlust ajalooliseks vaatlusvii­siks. See ei tähenda aga sugugi, et selle alla käib ainuüksi kaugema mineviku kultuuriline looming. Ei, selle alla kuuluvad ka äsjaloodud ja praegugi loodavad kultuuriväärtused. Nii teadmatult kui teadlik kult võrdleme neid mineviku saavutistega ja püüame määrata nende suhtelist kõrgust. See osutub meile küll ainult pooleldi võimalikuks, sest asume liiga lähedal ja alles meie kultuuriaheliku edasiarengu paigal, tundmata homme sündivat. Aga mineviku suunas on meie pilk ometi avatud.

Nii määrates kultuurilise loomingu tipud nende suhtelises kõrgu­ses loovate isikute näol, seisame otseselt küsimuse ees: kas on need kõrgpunktid sõltumatud ja ainuloovad tegurid või on nad kindlamas seoses kollektiivsusega, ühiskon­naga, mis võib-olla ise on siin ainuotsustav tegur? See on ju igivana küsimus. Ja vastuseid temale on mitmesuguseis varjundeis. Kuigi vast enam pole tarvis piike murda neist kõige ühekülgsemate indivi­dualistlikkude ja neile vastamisi seisvate kollektivistlikkude seisu­kohtadega, võiksid nad meil siiski olla lähtekohaks, mis aitaksid kõige sobivamalt läheneda vastusele.

Individualistlik seisukoht, mis seab juhtivale esikohale isiku, puruneb peagi, kui meie kaugevaatluse kaudu kultuurilises loo­mingus märgitud tipud võtame üksikasjalisema vaatluse alla.

Siis selgub, et need kõrgused pole tekkinud sõltumatult ümbru­sest. Suured mõtted, leiutised, avastised ei sünni inimese neitsilikust hingest. Nad peavad tänama palju eelnenud sugupõlvede ja kaasaeg­sete tööd, kes valmistasid pinda põhjapanevaile ja suundaandvaile ideedele. Kultuurilise loomingu arengut, millele on omane alaline jär­jekestvus, ei kanna üksi selle kõrgpunktid, vaid samuti ka kollektiiv. On suurim eksimus, kui ühekülgselt individualistlik vaatesuund püüab seletada või tekitada kas või illusioonigi, nagu oleks tegelikult järk-järgult tekkinud ja kujunenud loomingusaavutised algusest peale üksikute isikute loodud. Selline seisukoht oleks sama naiivne, nagu endine harjumus, mis meie seltskonnas on veel praegugi juurdunud, nagu oleks teatav vaimne liikumine märgitav, dateeritav mõne vas­tava sündmusega.

Ei ühtki vaimse, kunstilise, teadusliku või sotsiaalse loomingu suurperioodi ei saa tuletada üksiku looja – isiku tegevusest, ükskõik kui suur ka tema osa ja mõju on olnud. Nii suur kui üksiku isiku läbilöögijõud ongi, hoidub ta ometi alati kollektiivi poolt tõmma­tud piires. Kultuuri arendamisest, tema diferentseerimisest ja orga­niseerimisest võtavad osa loendamatud inimesed ja inimrühmad. Ühiskonna elu oleks väga armetu, kui ta omaks ainult seda, mis talle andnud suurvaimud. Nad annavad palju, luues uusi väärtusi, kasva­tades ühiskonda, haarates ja juhtides teda ideaalidega. Kuid nende tegevus ei haara elu mitmekülgsust ja veel nende saavutistega ei kattu kultuur sõna laialises tähenduses. Nad ise juurduvad kollektiivsuses, nad on seotud minevikuga, samuti kui muu ühiskond, traditsioonide, teadmiste, ilmavaate, kultuurideaalide kaudu. Paljudes suhetes on nad samuti inimesed nagu teisedki, sageli primitiivsemadki, inimlikult mitte alati kõige paremad.

Samuti nagu on juurteni vildak ühekülgselt individualistlik vaa­de isiku osale kultuurilises loomingus, on seda sama selle vastas-poolne äärmus – kollektivistlik seisukoht. Kuigi ka selle järgi isik jääb kultuurimuutusi teostavaks teguriks, ei nähta aga siin enam temas loojat, vaid ainult arengu vahendit. Isik astuvat loomin­guprotsessi alles siis, kui aeg on täis, kui ideed kollektiivis on juba küpsed. „See on rahvas, kes kõneleb oma prohvetite suu läbi, mitte isik” – ütleb üks selle voolu eestvõitlejaid. „Täitke oma vaim ja oma süda, nii suur kui ta ka oleks, oma aja ideede ja tundmustega, ja kuns­titeos saabub!” – hüüab kunstnikele Taine, kes ka selle suuna pool­dajaid.

See vaade eeldab kultuurilises loomingus nagu mingeid alaliselt tegevuses olevaid jõudusid, nagu mingit alavoolu ühiskonnas, mis määrab arengu suuna. Sängitatud sellesse voolu, toidetud temast teostavat siis nii suured kui väikesed vaimud oma kultuurilisi ja tsivilisatoorseid ülesandeid.

Tõelikult aga pole need nn. kollektiivsed voolud väljaspool isi­kuid ja üle nende teotsevad müstilised jõud. Need on enam inimlik­kude rühmade ja neist kantud isikute reaalsed avaldused. Et siin mõ­juvad jõud pole ainuüksi juhtivad isikud või geeniused, ei vaja mui­dugi tõestamist.

Ideede, vaimsete suundade, institutsioonide tekkimisest ja loo­misest võtab osa suur arv oma andelt ka teise ja kolmanda järgu isi­kuid. Nende kaastegevuseta oleksid ka kõige suurepärasemad mõtted määratud surmale. Kuid loov isik tõuseb üle teiste ja üle ühiskonna sellega, et ta ei ole teiste, olgu eelkäijate või kaasaegsete mõtete lihtne kokkuvõtja, vaid et ta ka u u t toob, et ta saavutab loomingus uue taseme, mis võimaldab uusi ja avaramaid väljavaateid, mis on lähtekohaks uuele arengule. Kui üks kollektivistliku suuna esinda­jaid on öelnud, et ühiskonnal, kõigil inimestel kokku, on rohkem vai­mu kui Voltaire’il ja rohkem teadmisi kui Aristotelesel, siis on ta jät­nud tähele panemata, et intelligentside kokkuarvatus ei anna veel mingit tõusu, ei too veel mingit kõrgema kvaliteediga intelligentsi. „Sajast hallist hobusest ei veel ühtainustki kimlit” – ütleb põhjenda­tult Goethe.

Keskmine inimene on täiesti kollektiivsuse produkt. Tema mõtted, sihid, püüded, harjumused on tingitud üldsusest. Ta kuulub täiesti temale, elades ainult kujunenud kultuuritraditsioonis. Alles kõrgema loova vaimu arenduse kaudu vabaneb isik suuremas või väiksemas ulatuses kollektiivi ettemääravast, determi­neerivast mõjust. Ta diferentseerub, tema elusisu ja selle väljendu­sed rikastuvad. Ta avastab enese, saavutab oma loova mina ja sellega ühtlasi distantsi inimeste ja asjade suhtes, mistõttu ta saab suuteliseks vaimus emantsipeeruma kollektiivsusest.   Ja mida rohkem ta seda suudab, seda suurem on tema isiksus. Geenius on suhteliselt kollektiiv­susest kõige vähem sõltuv. Kollektiivsed voolud mõjustavad ju mui­dugi ka teda. Kuid tema omab siiski niivõrd vaimset jõudu, et ta suu­dab sellest vähemalt teataval määral vabaneda ja astuda teele, mida veel keegi pole käinud. Kirgliku loometungiga, mille teostamine on seotud pinguldunud enesesse ja üksindusse pöördumisega, arendab ta sellist mõtte-, vaate- ja teojõudu, et asetab end olukorda, mis tal või­maldab anda kollektiivile tagasi paljukordselt seda, mis ta temalt saanud.

Tahte ja teo alal on loov suurvaim peale arengu võimsa kaasabistaja ühendajaks, kes aitab vältida ühiskonna jõudude killustumist ja neid koondab ühele sihile suundamisega. Mõtte alal pole ta uute juhtlausete kokkuvõtjaks vana põhimõtte järgi, vaid ta avastab uue põhimõtte, uue vaatekoha, millest avaneb hoopis uus maailm. Tema ideed purustavad järkjärgult ikka suuremas ulatuses tõkked, mis alul kõigile põhiliselt uutele ideedele paratamatult teele astuvad, ja annavad võimsa tõuke ühiskonnas uute jõudude ja suundade tekki­misele ning kujunemisele. Ja nii lülitub ühiskond jällegi suure looja idee või teo mõjukonda.

Kui meie kõige eelöeldu järgi tahaksime vastata küsimusele: kumb on siis see otsustav tegur kultuurilises loomingus, isik või ühis­kond, siis ei saa me seda lahendada kummagi suhtes lihtsa „jaa” või „ei”-ga. Kuigi nad ka vastamisi seisavad, on nad samal ajal lahutama­tult seotud saatusekaaslased, kelle vastastikustest suhtlemis-test, hõõrumistest ja koostööst areneb ja täieneb kultuur kui üleisikuline mõtte- ja tegevuseseos.

Isiku ja ühiskonna lahutamatu side ja vastastikune sõltuvus kul­tuurilises loomingus teeb nad mõlemad siin põhiliselt olulisiks ja ot-sustavaiks tegureiks. Ja seetõttu kultuuri arengu pingsus ja viljakus on tingitud nende mõlema loovast aktiivsusest.

Õpetlikuks näiteks ses suhtes on meie rahvuslik ärkamisliikumine. Nagu iga teinegi sotsiaalne liikumine, juurdub temagi sügavate juurtega ühiskondlikus mullapinnas. Need olid talurahva konkreet­sed eluhädad, mis Viljandimaa ja selle järgi ka teiste maakondade talupoegi 60-ndate aastate algupoolel liikvele panid. Kuid see liiku­mine oleks kujunenud samasuguseks lihtlabaseks „Peterburis käimi­seks,” nagu seda oli esinenud loendamatuil korril varemini, või oleks arenenud samalaadiliseks „suure revisjoni” või „suure kontori” alla kirjutamiseks, nagu seda tehti veel ärkamisajal kultuuriliselt maha­jäänumas ja ilma teadlike juhtideta Põhja-Eestis, kui oleksid puudu­nud üle ühiskonna arengu taseme ulatuvad haritud juhid.

Need juhid, kes olid kollektiivile abistajaiks tema enda eluhädadest välja kasvanud nõuete sõnastamisel ja süstematiseerimisel, tõid omalt poolt liikumisse ka oluliselt uut. Nad tõid liikumise programmi ka üldrahvuslikke nõudeid ja ülesandeid, mis ulatusid üle kitsama talunikkudekihi piiride. Ja alles nende ülesannete kaudu arenes vir_: gunud talunikkude sotsiaalne   liikumine rahvuslikuks   ärkamiseks, millele haritlane andis ideoloogia ja uue ühiskondlik-poliitilise mõtestuse.

Rahvuslikus ärkamises 60-ndail aastail esineb esmakordse nähtusena eesti rahva ajaloos, et tema massiaktsioones hakkasid osa etendama ka tema enda keskelt võrsunud haritud juhid. See tähistas uut pöördepunkti, avas sootuks uue lehekülje meie rah­va võitluste ajaloos. See on see lehekülg, mida kogu järgnev aeg on kirjutanud ja praegune aeg edasi kirjutab.

Isik ja ühiskond, oma vahekordades ja suhtlemistes tihtigi hõõ­ruvad ja vastakad, on kultuurilises loomingus ometi saatusekaaslased. Nii meie ütlesime: saatusekaaslased! See on küll lihtne, kuid väga eluline tõde. Nad on vastastikku sõltuvad: ühega langeb või tõuseb ka teine. Loov isik on kultuuris muutuste, uute väärtuste looja. Tema looming aga juurdub kõige sügavamalt ühiskonna mul­lapinnas. Ja tema saavutised langevad tagasi samale ühiskonnale, saa­des viljastavaks osaks selle kultuurilises raudvaras ja uuteks lähr tekohtadeks selle rikastamisel.

Saatusekaaslased on moraalselt seotud vastastikuste kohustustega. Isik algab oma kohustuse täitmist juba oma enesekasvatusega, oma loomejõu väljaarendamisega, et anda kultuu­rile ja seega ühiskonnale oma parimat. Kohustuste pinnal seisab ta ka oma loomingu suuna ja ülesannete määramisel. Looja vaimsel alal ei ole antud ülesandeid lahendav tehnik, vaid on ise nende ülesan­nete algataja. Ta sõnastab ja püstitab neid oma tundelise ja süü­viva suhtumise najal ühiskonna elusisusse, selle probleemidesse ja vajadustesse. Ta lahendab neid nende suurte väärtuste valguses, milledeks on inimene, rahvas ja riik, see meie väikene, kuid kangelaslik elu- ja kultuuritahteline ühiskond.

Aga samuti on ühiskonnal kohustusi oma loova liikme vastu. Ta täidab neid aru saades oma osast kui toitvast mullapinnast, milles juurdub looja nii vaimselt kui ihuliselt. Ühis­kond on isiku loomevilja vastuvõtja ja levitaja ning sellena on tal õigus seda ka hinnata. Kuid hindajana peab ta teadma, et ta siin sei­sab isiku ja ühiskonna vahekorras ühe keerukama ja õrnema problee­mi ees, mis manitseb ettevaatusele ja tagasihoidlikkusele. Kui palju küll pole lasknud ühiskond kaasaja kultuuriväärtuste hindamisel end mõjustada hinnetest, miilide autorid kõige lähemas järelajas on sat­tunud puupäise narri seisukorda. Ja keda ahvatles küll prespektiiv sinna ka ise sattuda!

Isiku loomevilja tarvitajana tahaks ühiskond ka olla selle „sotsiaalne tellija”. Sellesuunalisi nõudmisi kostab mõnda aega meilgi. „Sotsiaalne tellimine” nõudmisena ja kultuurilise loomingu programmina, mis püüab määrata, mida ja kuidas peab looma, on and­nud ikka ja jälle ainult halbu tulemusi mitte üksi seal, kus ta praegu­sel ajal pärast suuri revolutsioone on iseäranis moes, vaid loendamar tuil juhtudel ka kaugemas minevikus. „Sotsiaalne tellimine” on ikka ja kõikjal mõjustanud kultuurilist loomingut uinutavalt ja närvutavalt. Sest ta on isiku kui looja pannud välise surve alla, on temalt võtnud vabadusetunde, mis talle tarvilik kui õhk hingamiseks.

See ei tähenda aga sugugi veel, et isik oma loomingus ei peaks kuulatama „sotsiaalse tellimise” nõudeid ja hääli , kui nad esitavad ühiskonna elust hargnenud vajadusi, probleeme ja ülesandeid. Kuid see kuulatamine peab mõjustama tema loomingu sisemist veendumust, ei tohi aga kujuneda sellele väliseks surveks.

Meie lõpetame. Isik ja ühiskond on kultuurilises loomingus saa­tusekaaslased, kes seotud vastastikku ka tunnustuse ja kohustustega. Nende vastastikuste kohustuste tunnetamine ja teostamine teeb neid kultuurilises loomingus ühise sihi taotlejaiks, kaastööliseks ühe ja sama kultuuri teenistuses, selle kultuuri viljastamisel, mis omakorda teenib ühiskonda ja isikut. Olgu see veendumus ja kandku see vilja! Aidaku selleks kaasa ka meie esimene raamatuaasta!

Hans Kruus

Loomingust nr. 8/1935