Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

06 Dec

Maailma lahtimõtestamisest ja sünteetilisest vaimsusest

 

       

1

Oleme juba küllastuseni kuulnud halvutatavat Noor-Eesti oma­aegset euroopastumistungi. Alles äsja lugesime siitsamast, et see olevat meile istutanud kultuuriväärtusi, mis ei sobivat meie töökale rahvale ja võõrutavat teda ära tööst ning tegelikust elust. Kuid pa­raku ei ole laiemas seoses veel kordagi kõneldud teisest euroopastumistungist, sellest, mis on omane Noor-Eesti ründajaile, elulähedase „uue vaimsuse” kuulutajaile.

Kui omal ajal Noor-Eesti seadis hüüdsõnaks: „Enam euroopalist kultuuri!” siis see umbes kümme aastat tagasi asendati avaldamata juhtmõttega: „Enam euroopalist kultuurivaenulikkust!” Kel jät­kuks kord mahti eritella, see leiaks, millise üksikasjalikkuseni meie eluläheduse teoreetikud on kiindunud kõigisse antiintellektualistlikesse mõttesüsteemidesse, mis on tulnud Läänest, eriti aga neisse, mis on tulnud Edelast või Edela vahetalitusel. Oleks huvitav jälgida kasvõi üheainsa Oswald Spengleri Õhtumaa loojaku nimelise raamatu revolutsioonisünnitavat mõju meie kirjanduslik-kultuurilise elu esi­rinda rühkivate noorte haritlaste ja nendega kaasasammuvate kir­janike mõtteilma.

Muidugi, hitlerismi prohvetil oli oma eelkäija prantsuse kul­tuurse filosoofi Henri Bergsoni näol. Kuid bergsonism selle algu­pärases sõnastuses ei olnud mitte määratud massifilosoofiaks. Selle „elulähedus” avastati alles pärast maailmasõda, mil ajaloo näitelavale kerkisid uued ühiskondlikud jõud, kes vajasid oma esiletungile filo­soofilist põhjendust. Siis oli aeg täis, ja siis hakati Bergsoni õpe­tust mugandama ning laiadele hulkadele suupäraseks seletama.

Milles siis peitus selle veetlus massidele? Ainult paaris Berg­soni põhilauses, mis lasksid endid mitmeti tõlgitseda. Bergson oli mõ­nevõrra tähelepanu juhtinud mõistuse küündimatusele elu sügavamate probleemide lahendamisel ja selle kõrval rõhutanud elutungi, mis läbib mateeriat ja seda kaasa kisub loovaks evolutsiooniks. Ta jüng­rid hakkasid jutlustama üldse mõistuse hülgamist ja kuulutasid elu­tungi pühaduseks, millest peab laskma end juhtida, ilma et vaim tar­vitseks vahele segada.

Säärane väärseletus oli võimalik seetõttu, et ei tuntud veel Bergsoni moraaliõpetust (ilmus alles 1932), mis pearõhu asetab just vai­mule kui elu korraldavale ja juhtivale tegurile. Ei võidud ette näha, et Bergsoni ideaaliks on uus ühiskondlik-poliitiline organisatsioon, mis praeguse masinatsivilisatsiooni ümber rakendab plaanimajanduse põhimõttel ja nii inimkonnale toob tõelise vabastuse. Rutati masside alateadliku elutungi tähtsustamisega ja samastati korratut sotsiaalset totaalsust loodusliku totaalsusega, kus valitseb tugevama õigus nõr­gema üle. Pahurpidipööratud bergsonismile rajas Spengler kogu oma mõistuse- ja kultuurivaenulise barbaarsuse ülistuse, mis leidis täit tunnustust rahvussotsialismi juhtide poolt.

Meil tutvustas Bergsoni õpetust esmakordselt Joh. Semper maa­ilmasõja algul. Kuid vaevalt siis see leidis mingit tähelepanu. Alles Bergsoni mugandajate mõjutusel läks meilgi moodi maailma mõistu­sest lahtimõtestamine ja dünaamilise tungelu ülistus.

Siirdudes hiljem sellele tunglemisele kestvamat sidet ja pidet otsima sotsiaalsest elust (bioloogilis-sotsiaalse sünteesi suunas) ei jõutud ometi välja mingi ühtlase mõttesüsteemini. Enda ja oma audi­tooriumi euroopastumistung viis ikka uute ja uute moodsate „elufilosoofide” lugemisele, kelle õpetusist arvati leida kinnitust oma paarile põhiväitele. Freud ja Einstein, William James ja John Dewey, Unamuno ja Ortega y Gasset, Bernard Shaw ja jälle Bergson – kes jõuaks loendada kõiki neid teadlasi ja filosoofe, kes oma menu „välise hiilgusega” on võlunud meie eluläheduse teoreetikuid? Tule­museks oli küll omapärane „paradokside paraad”, mille tagant võis uduselt aimata mingit sotsiaalset darvinismi, aga mitte sotsiaalset eetikat, mida teisal tunnustati vajalikuks.

See oli rahutu ja rabelev mõtteliikumine kireval ning käärival ajal, ülemaailmalise majandusliku kriisi ja sellest sõltuva ajavaimu survel. Massid kippusid tänavale mitte üksi mujal, vaid ka meil. Oma elujõu pakitsust tundev noorsugu asus rünnakule mitte üksi meil, vaid ka mujal. Senised ühiskondliku ning riikliku elu vormid lõid kõikuma mitmel pool Euroopas. Sigines aina uusi isamaa- ja maailmapäästmisõpetusi, mis kuulutasid kadu kõigele vanale ja tõo­tasid luua uut ning paremat.

Suutis seal elulähedane kirjanikki käsitada, kes on kes ja mis sõltub millest? Ons see tõesti „masside kultuuriellu tungimine” või ainult mäss tühja kõhu pärast ja jaht kohtade järele, millele aadete dünaamikaga tehakse suitsukatet? Või on see koguni kolmandate, jõudude mäng, kes, aimates oma eesõiguste ning mõjuvõimu kadu­mist, kihutavad liikvele rahvahulki (Saksas) ?

Seda kõike ei küünitud nägema ega eraldama. Nähti kogu maa­ilma varisemist seniseilt aluseilt, kogu õhtumaise kultuuri hukku­mist (Spengleri prillide läbi), ja rutati omalt pooltki kaasa aitama selle maise maailma lahtimõtestamiseks. Nähti ainult ülestõusnud masside vitaalsust (aga mitte nende ülespiitsutajaid), ja hakati ennatul õhinal ülistama nende meelepärast elutungi dünaamikat. Teadvuse ase­mele tõsteti kilbile alateadvus, vaimselt valgustatud elu asemele tungelu. Omas nooruslikus või noorusele kaasarühkivas uljuses ris­kiti koguni lammutama minna täpse teaduse aluseid ja saavutusi. (V. näiteks H. Raudsepp: Hommikusi mõtteid õhtuses maailmas. Loo­ming nr. 9, 1932).

Toetudes ainult ühe kaasaegse inglise teoloogilise füüsiku A. S. Eddingtoni hüpoteetilistele arutlustele, kummutati füüsikaski valju kausaliteedi nõue, anti juhuslikkusele suured õigused ja tunnustati elektroonidel olevaks vaba tahe.

Selline elulähedase uusrealisti kalduvus metafüüsikasse on küllaltki iseloomuline. Noor-Eestist etterühkiv euroopastumis­tung viib siinkohal juba täielikult väljapoole mõistuse piire. Maa­ilmavaateline kõikuvus ei lakka isegi teaduslike tõdede ees.

Kõik liigub, ei ole midagi kindlat ega püsivat. Seepärast elagu vitaalsus, elagu dünaamika! Kui juba elektroonidel on vaba tahe, miks siis veel mingeid kombeseadusi ja moraalikütkeid taguda ini­mese elutungile? Miks siis veel kultuuri, mis nõuab inimeselt mõistust, mis taotleb inimeste ja rahvaste kooselu korraldada püsi­vaile aluseile?

Kahtlemata, kogu olev tõelikkus liigub ning muutub. Kõik siin on üha kestvas saamisprotsessis. Kuid sel liikumisel on omad sise­mised seadused, mida me ei saa väärata mingisuguse vitaalsuse ega „vaba tahtega”.

Või ei tundnud ja tunnustatud meie elutunglejad tahtmata isegi oma jõuetust, kui nad läksid otsima mingit sünteesi, s. o. midagi nii­sugust, mis annaks neile kindlusetunde selles vankuvas maailmas? Ei tulnud nad enesele aru andmata tagasi sellesama jumala – müstilise maailmapõhja – juurde, mida nad sinnamaale olid aidanud paljas­tada kui fiktsiooni?

  

2

Vahepeal dünaamilised rahvaliikumised on kogu maailmas rauge­nud. On see sündinud iseenesest? Ei, vaid masside sõge, vaimust läbitöötamatu elutung on põrganud teiste, tugevamate ning aruka­mate jõudude vastu, kes selle on surunud kindla korra ning ettekir­jutatud seaduste piiridesse. Nimetatagu seda pööret ühiskondlik-poliitiliselt igal maal ise nimega, sisuliselt see tähendab kõikjal ühte ning sama. Maailm ihkab püsivust, tasakaalu, kindlust pärast paar aastakümmet kestnud sõdu, revolutsioone ning majanduslikke ja vaimlisi kriise. Ajalooline protsess liigub ju laineliselt, dialektili­selt, aga seejuures ometi mitte stiihhiliselt. Ei saa ükski ühiskonna­kord, ei kapitalistlik ega kommunistlik, ei ükski valitsemisviis, autoritaarne ega demokraatlik, püsida stiihhiliste jõudude vabal män­gul.   Kõrgem korravaim on see, mis kõike juhib.

Kes tänapäeva ajaloolises realiteedis näeb eeskätt „bioloogilist potentsi”, see näeb küll koormat vedavat hobust, aga ei näe meest, kelle käes on ohjad. Sihiteadlikumalt ning sihipüüdlikumalt kui kunagi varem teeb nüüdisajal ajalugu poliitika, mis püüab rahvaste „elujõu tagavara” rakendada ja liikuma panna selles või teises suunas.

Kui vaadata marksistliku teoreetiku seisukohalt, võidakse prae­guses jõudude rühmitumises näha võib-olla ettevalmistusi tulevaks kapitalistliku ja kommunistliku maailma kokkupõrkeks. Kuid tänapäevsest perspektiivist see võimalus on välja suletud. Sellele räägi­vad vastu kõik tõsiasjad. Tänapäeva Euroopa ette kerkib hädaoht hoopis teisalt. Ning sellega seoses kõik probleemid nihkuvad teisele pinnale.

Ei küsita enam: kas kapitalism või kommunism, vaid enne kõike: kas sõda või rahu? Ei ole enam oluline, kas kodanline või proletaarne kultuur, vaid see, kas üldse mingi kultuur või täielik tagasilangus barbaarsusse. Ei seisa enam vastamisi kodanline demokraatia ja töö­rahva diktatuur, vaid sõjakas autokraatia ja rahu ning vabadust hindav demokraatia kui niisugune. Kestab nähtamatu võitlus Ormuzdi ja Ahrimani, alateadliku elutungi ja arupäise mõistuse vahel.

Eksisid need meie kirjanduslikud teoreetikud, kes kuulutasid pankrotiks kogu õhtumaise kultuuri selle demokraatliku riikliku rakendusega. Senine õhtumaine kultuur osutub veel küllalt tugevaks ning elujõuliseks. Järjest laiemaid rahvakihte kaasa tõmmates tead­likule elule ja loomingule riiklikus ulatuses ta õpetab neid hindama vabadust ja kaitsma seda kui inimesliku ühiselu ideaali. „Rahva suve­räänsuse teadvus”, vaadatagu lähemalt, on tugev just vanus kultuurimais (Soomes, Skandinaavias, Hollandis, Belgias, Inglismaal, Schveitsis, Tšehhoslovakkias). Need ületavad kerge vaevaga sisemised kriisiliikumised ja elavad edasi rahuliku arenemise tähe all, truuks jää­des demokraatlikele traditsioonele. Nooris kultuurimais (Itaalias, Hispaanias, Saksas, Balkani riiges jm), kus kultuur on puudutanud ainult ühiskonna tippusid, seevastu vaba ja demokraatia suunas are­nema hakanud ühiskondlik-poliitiline kord langes varsti selle vaenu­liste jõudude poolt sõgestatud „rahvaliikumiste” ohvriks. „Rahva majesteetsus” käänati seal ühel hoobil klassivalitsuseks või jälle ühe isiku piiramatuks ainuvõimuks.

Et hinnata toimunud pöörde tähendust, vaadeldagu kõigepealt seisukorda tänapäevses Saksas. Preisi kasarmukord mitte üksi ei võta rahvalt vabaduse, vaid mudib ja treneerib teda kuulekaks jõuks kapitalistlik-junkurliku võimu käsutuses. Masside tung kultuuriellu surutakse ebateadusliku rassiõpetuse ja vaimuvägistava totaalriigi ideoloogia sissetuupimisega tagasi keskaegse rumaluse ning ebausu pimedusse. Rahva nooruslik jõutunne käänatakse ja väänatakse Spengleri poolt „filosoofiliselt” põhjendatud sõjaka barbaarsuse ülis­tamise teel vihavaenuks teiste rahvaste vastu. „Deutschland, Deutschland über alles!” trummipõrina ja pasunahelide saatel paisu­tab sakslaste rahvusuhkust täieliseks kohustamatuseks rahvusvahelisis suhteis. Uus paganlus paneb krooni pähe 60-miljonilise rahva tagasi­langusele rusikaõiguse ajastu arusaamiste ja moraali tasemele. Kui möödunud maailmasõjas ei aidanud ristiusu jumal, siis häda jumalale ja ristiusule! Vanagermaani Wotan (Odin) kõlbab väga hästi ülemõnnistajaks järgnevas maailmasõjas, mida enesele aru andmata ette valmistatakse.

Tuleviku sõda, arvestades moodsat tehnikat, tõenäoliselt kujuneb ühe vastase täieliseks hävitamiseks, seejuures aga ka võitja peab arvestama verekaotust kuni nõrkemiseni. Risk on nii suur, et ükski arupäine poliitik seda vaevalt julgeks ette võtta.   Sellesse võidakse tormata ainult pimesi päi, sõgedate kirgede sunnil, pimeda fanatismi õhutusel. Kommunistliku internatsionaali sõjakuse alanedes hakkab kummitama rahvussotsialistliku ekspansiooni võimalus. Klassivõit­luse hädaohu asemele kerkib Euroopa ette järjest ähvardavamana rassivõitluse hädaoht.

Hitlerliku totaalriigi ideoloogid kinnitavad, saksa rahva elamisruum olevat jäänud kitsaks ja ta püha õigus elada andvat talle õiguse seda elamisruumi vägivaldselt laiendada naabrite kulul. Kuid samal ajal paisutatakse propagandat saksa rahva kiiretempolise juurdesigitamise kasuks just nagu oleks tal ruumi elamiseks küllalt. See vastu­oksus paljastab selgesti rahvussotsialistlike juhtide varjatud sihid.

Tõeliselt ükski rahvas ei ihka sõda, sest ta terve mõistus ütleb talle, mis kannatusi see endaga kaasa toob. Nii on see ka ainult saksa kapitalistlik-junkurlike ülakihtide ja tõusikliku juhtkonna eneseväljaelamis- ja võimuiha, mis paneb nad unistama „aaria rassi” hegemoo­niast Euroopas, võib-olla kogu maailmas. Ega nad asjata jutlusta saksluse messianistlikust osast inimkonna ajaloos, maailmapäästmisest.

Iga messianismi taga seisab tuli ja mõõk. Iga messianism on var­jatud suurusehullustus, viisakas ettekääne vallutamishimuliste ja või­muahnete kihtide ja kildkondade aruandmatule eneseteostustuhinale. See peab aitama pimestada rahvast, et ta muutuks kuulekaks tööriis­taks oma isandate käes. See peab andma ülima pühaduse paiste ta sunnitud väljatungile üle riigi piiride,

Miljoniliste kultuuritute masside tume elutung, mida ülakihtide piiramatu ainuvalitsus võib kasutada oma „messianistlike” sihtide taotlemiseks, osutub nüüd nagu ikka ähvarduseks rahvaste rahulikule kooselule.

Ning selle hädaohu äratundmises nii Lääne- kui Ida-Euroopa koondub ja korraldub enesekaitseks. Mõistus, kaine kaalutlus tõrjub nende poliitikast eemale ebausaldatava tundeelemendi ja tungelulise seikluslusti. Nõukogude Vene astumine Rahvasteliitu ja tema innu­kad pingutused rahvastevahelise rahu säilitamiseks tähistavad roh­kem kui miski muu mõistuse, vaimu, kultuuriliste traditsioonide või­dulepääsemist ürgsete kättemaksu- ning vallutamiskirgede ja metsmeheliku kultuurivaenulikkuse üle. Prantsuse suure revolutsiooni mitte veel surnud vabadusaated ühendavad riike, kes seni seisid vaik­sel sõjajalal, nagu Prantsusmaa ja Nõukogude Vene. Saksamaa kui esimene primitiivse elutungi nimel mõistusest lahtimõtestatud maa eraldab ennast ikka enam ja enam.

Selles aspektis rahvaste vabadus, demokraatia ja kultuur osu­tuvad põlisteks väärtusteks, mille eest maksab ja tuleb võidelda.

Kui meie kõik unistame oma rahva (ja kaugemas ulatuses kogu inimkonna) paremast tulevikust, siis teadkem, et selle tagab ainult rahvaste rahulik koostöö looduse vallutamiseks ja sotsiaalse korratuse äravõitmiseks (üksteise hävitamise asemel). See koostöö aga on või­malik ainult vabaduses ja demokraatliku korra juures, mis mõlemad omakord eeldavad kõrget vaimset kultuuri. Kultuur peab tungima kõige laialisemaisse rahvahulkadesse ja neid õpetama orienteeruma ümbritsevas tõelikkuses ning käsitama ajalooliste sündmuste seost ja mõtet.

Kuigi ajalooline areng liigub oma kindlate sisemiste seaduste järele ja üksiku tahe siin ei saa midagi muuta, selle arengu seaduste tunnetamine aitab meil leida oma osa raudse determinismi piirides, kindlustades meile sellega tõelise vabaduse. Vabadus ei ole ju mitte tungelu kitsendamatus, vaid just selle äravõitmine vaimu läbi. Ürg­sete kirgede ja tungide piiramatu väljaelamine oli võimalik ainult eelajaloolises inimkarjas. Tänapäevses tihedasti asustatud, tsivili­seeritud maailmas ühe rahva metsmehelik elusuhtumine peab varem või hiljem paratamatult alistuma. Kogu ajalooline protsess tähendab tõusu läbi tule ja vere alateadvusest teadvusele, korratusest korra, tungelust vaimse elu poole. Kuigi see tõus liigub tuhandeis võnkuvais kõverjoonis, vastuoludest vastuoludesse, aga – ta liigub siiski. Kõiges olevas peitub tung kõrgemate oleluvormide järele, nagu ütleb Bergson.

Kes veel, kui mitte vaimuinimene, kirjanik, peaks seda tunne­tama? Kes veel, kui mitte tema, peaks massides äratama armastust kõrgema, vaimsema elu vastu ja neile seda ette elama? Mis veel, kui mitte kirjanduslik looming, peaks olema kultuurseks teguriks, mis aitab tõsta rahva hariduslikku ja kultuurilist taset, hajutada kasvõi algelist rumalust ja vaimupimedust?

Paraku meie elulähedane kirjanik sageli unustas selle. Ta koguni hakkas tahtlikult tootma kõmuhimulise väikekodanlase ja muu vähekultuurse publiku maitsekohast ning meelepärast kirjandust. Selle asemel, et ise juhtida hulki, harides nende maitset ja avardades nende vaimu, ta laskis ennast juhtida hulkadest. Selle asemel, et äratada lugejaid alateadvuse hämarusest teadvuse ja teadlikkuse valgusele, ta asus tähtsustama masside ürgkirgi ja tungelu kui ajalugu loovat tegurit.

Ei ole kahtlust, et selleks tugevasti kaasa mõjusid need „elulähedased” mõttesüsteemid, mis meile ulatusid kriisiaegsest Euroopast, eriti aga Saksast ja saksa „vitalistide” vahetalitusel. Noor-Eestist üle­paisutatud euroopastumistung viis valikuta vastu võtma kõike, mis osutus kuidagi vaenuliseks meil juurdunud kultuuritraditsioonele. Maailma lahtimõtestav filosoofiline snobism oma paradoksaalses sõnastuses näis nii võluv, et ei tekkinud mingit kahtlust selle väär­tuse suhtes.

Nüüd aga peaks juba näha olema, et kõik need moodsed mõtte­voolud olid ainult ideoloogiliseks ettevalmistuseks kolmanda riigi tulekule. Ja seejärele peaks selguma ka omaaegse opositsioni tähtsus neile.

  

3

Sellest ajast saadik ei ole mitte vähe vett merre voolanud. Massiliikumiste raugemisega on saanud võimatuks ka masside vitaalsust ülista­vad ja õhutavad õpetused. Nende asemel meil hakkab levima „uus vaimsus”, mis pearõhu asetab tööle ja mida seepärast teise nimega hüütakse tööeestluseks.  Ning on iseloomuline, et just endised dünaa­milise voolu pooldajad hakkavad ülistama „töörõõmu, ilu, jõudu, üle­vust ja paatost” ning halvutavalt kõnelevad äsjasest üle piiri läinud arvustamisest ja eitamisest. Tahtmatult see kergitab meelde vanameis­ter Goethe sõnad: inimene ei ole millegi vastu nii karm kui oma äsjaste eksimuste vastu.

Ons aga meie kirjandusliku „uue vaimsuse” teerajajad nüüd õigel teel? Ei kaldu nad tööst tegema samasugust fetišit nagu vast äsja tegid élan vital’ist?

Muidugi, seda teadis juba Spinoza, et mida täielikum omas liigis on mingi olend, seda rohkem ta teotseb ja seda vähem kannatab, ehk koguni: mida rohkem ta teotseb, seda täielikum ta on. Rõõm – väi­tis Spinoza – on iseenesest hüve, kurbus iseenesest kahjulik, sest rõõmu kihk suurendab meie aktiivsust, kuna kurbuse kihk seda vähen­dab. Kuid Spinoza tööeetikat täiendas ta ühiskondlik-poliitiline vaadetesüsteem. Riigil ei ole õigust – seletas Spinoza – muuta inimesi arukaist olenditest loomadeks või automaatideks. Riik vastuoksa peab kaasa aitama nende kehaliste ja vaimliste jõudude arenemisele, nii et nad hakkaksid kasutama oma aru ja loobuksid võitlusest üks­teisega viha, põlguse ja kavaluse abil, seades selle asemele ühised sihid.  Riigi tõeline eesmärk on vabadus.

Spinoza päevist saadik on maailmapilt põhjalikult muutunud. Kapitalistlik masinatsivilisatsioon on vast viimase sajandi jooksul välja arenenud oma täielise hiilguseni. Ning kas ei ole küllalt tuttav selle kalduvus muuta miljoneid automaatideks sellega, et nad peavad, nagu ütleb Payot, nägema kahekordset vaeva: enestele leivateenimi­sega ja nende heaks töötamisega, kes ise midagi ei tee? Kas ei rusu eriti moodsais totaalriikides vabadusepuudus töötavat rahvast, nii et nende kehalised ja vaimlised jõud kängu jäävad ja nad oma aru ei saa kasutada „ühiste sihtide” taotlemiseks? Kas ei ole liigjulgus siduda töö ja vabaduse mõistet isegi tänapäevse töörahvaliku Nõukogude Venemaa suhtes?

Mida tähendab siis tööülistamine igal tingimusel? See tähendab kõigepealt tunnustamist, et tööolud on kõikjal nii eeskujulikud ja töö korraldatud nõnda hästi, et muudkui lõhu ja tunne sellest rõõmu. See tähendab keeruka ja vastuolulise tõelikkuse asendamist väikse ideaalse oma nurgakesega, kus ainsa ning kõikvõimsa tegurina valit­seb töö. See tähendab lugeja tähelepanu kõrvalejuhtimist sotsiaal­seist nähtusist ja küsimusist, ta realiteeditunde ja -tunnetamise nüristamist ja vaimse väljavaate ahendamist sulase perspektiivini.

Meie elulähedane kirjanik kipub tööd käsitama kui aprioorset ning absoluutset väärtust. Ta ei tee vahet peremehe töö ja palgalise töö vahel, vaid hindab mõlemaid selle „totaalse” tõsiasja seisukohalt, et iga töö midagi ikka loob. Kahtlemata, ka vanaaegne orjatöö lõi uusi ainelisi ja kultuurilisi varasid, kuid ainult eesõigustatud klassi­dele, kuna töötegija ise neist ei saanud mingit osa. Inimkonna aja­lugu on just võitlus sellisest orjatööst vabastumise ja oma töövilja kasutamise õiguse pärast. Ka meie rahva ajalugu on seesama võitlus.

Idealiseerides tööd meie kirjanik eraldab end tõelikkusest ja loo­bub tõelikkuse kujutamisest. Ta kangelased (olgu romaanis või mõ­nes tööoodis) on välja tõstetud oma ajast ja keskkonnast, muudetud

mingiteks töökunstnikeks, kes tööd teevad töö enese pärast (kunst kunsti pärast!), aga mitte leiva pärast ja parema elu pärast enestele ja oma lastele, sellega ühtlasi kogu ühiskonnale.

Säärane töökäsitus kasvab samast juurest, millest tuli äsjane elan vital’i ülistus: elu alateadliku, stiihhilise, irratsionaalse poole tähtsustamisest. Nii töö paratamatult tundub otsekui salapärane ohvriteenistus mingile tundmatule jumalale, alateadlik tung, mida ei saa jätta rahuldamata, ükskõik, millised oleksid tingimused.

Oma sügavamas põhjas iga inimeslik aktiivsus, niipalju kui see tähendab surma ja surmahirmu äravõitmist, saab hoogu alateadlikust „müstilisest” tungist. Meie talupoegade töörühmamises ja muus ras­simises see omal ajal tormitses vist küll üsna tugevasti. Tuletatagu meelde vaid Vargamäe Andrest ja tema naabrimeest Pearut.

Kuid praeguses maailmas selline töömüstika kipub vägisi kaduma.

Tänapäeva keerukas ja kirevas tõelikkuses inimeslik tegevustung ei tarvitse rakendust leida mitte ainult töös. Lõbutsemine, seltskond­lik ja poliitiline intriigitsemine ning muidu aja kasutu surnukstagumine asendab igasuguse töö paljudele mitte üksi ühiskonna üla-, vaid ka keskkihtidest. Töö järele nad ei tunne mingit tarvidust, see ei oma nende silmis vähimalgi määral veetlust.

Mis puutub palgatöölisse ja igasse kutselisest tööst elatuvasse inimesse, siis nende suhtumine töösse on väga maine ning elulähedane. Nad peavad kõigepealt mõtlema sellele, kuidas tööga endile ülespida­mist teenida ja oma ning järeltulijate maist olemasolu kindlustada. Ja seetõttu nad enne kõike muud on huvitatud töötingimusist ja -ta­sust, kogu sellest sotsiaalsest „totaalsusest”, millest sõltub nende ela­mine ja olemine. Sotsiaalse ülekohtu tunnetamine küllap kahandab, aga mitte ei tõsta nende töörõõmu.

Ka kirjanik peab huvi tundma selle sotsiaalse „totaalsuse” vastu, kui ta tahab käsitleda tööd, selle rõõmu, ilu ja paatost. Ta ei saa, kui tahab olla siiras, tööd ilmtingimata idealiseerida, kui tegelikkus sel­leks ei paku andmeid. Kirjaniku ülesanne pole ju kirjutada teoreeti­list moraaliõpetust (laiskadele ja tööpõlgureile!), vaid kujutada reaalset elu nagu see on.

Vaadeldes aga reaalset elu me näeme, et orjatöö, sunduslik ja mõttetu töö ei anna inimesele mingit moraalset jõudu ega hingelist rahuldust. Seda annab ainult vaba töö, selline töö, milles on mõte tegijale ja millel on oma kõrgem siht.

Kes tahaks vaielda, et see siht on kogu ühiskonna, oma rahva ja riigi parem tulevik? Kuid töötamine selle sihi heaks ei eelda mitte üksi vabadust, milles iga kodanik oma paremad võimed võib välja arendada ja rakendada üldsuse teenistusse. See nõuab enne kõike teadlikku suhtumist sellesse sihti, mida taotletakse, vabaduse hinda­mist, mis annab meile võimaluse kaasa töötada ja kaasa otsustada endale ja oma rahvale vaimsema ning õiglasema elu loomiseks.

Üteldakse, inimesi ei ole raske juhtida, tarvis vaid näidata ees­kuju. Kirjanik kahtlemata võib anda eeskuju oma loominguga. Kuid veel rohkem ta võib anda eeskuju oma vaimse karakteriga, mis ei lase end painutada kiiresti muutuva ajavaimu ja -maitsete järele.

Jaan Kärner

Loomingust nr. 7/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share