Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

1

Ma ei kavatse puudutada üksikuid teoseid ega nende teoste ideelist külge, seda on tehtud põhjalikult paljudes arvustusis. Tahaksin ainult konstateerida, et läinud aasta toodang on olnud arvuldasa küllaline ning selles toodangus leidub paar romaani, paar novellikogu ning paar luuletus­kogu, mida loeme oma kirjanduse raudvara hulka. Minu kavatsus käes­olevas kirjutises oleks jälgida kirjandusliku elu nähtusi väljaspool loomingut, peatuda mõningate läinud aastal teravamalt esile kerkinud kirjandusliku elu küsimuste juures, niipalju kui need küsimused on seotud loominguga ene­sega või selle võimaldamisega.

Muidugi mõista on läinud aasta kirjandusliku elu ja argipäeva mõttes endiste aastate otsekohene järeltuleja, seepärast on nähtused, millest tahaksin kirjutada, kestvama ulatusega ja mitmekesisemad kui et suudaksin siin kõiki puudutada. Tahaksin peatuda ainult kolmel läinud aastal kesk­kohas seisnud küsimusel ja nähtusel. Need oleksid : 1) nõudmine oma­pärase ja rahvusliku kirjanduse järele, 2) nooremate ja algajale kirja­nikkude, n. n. noorurite küsimus ning 3) kirjanikkude toetus ja kultuur­kapital.

Kes on jälginud viimaseil aastail meie kirjanduslikku elu, see on märganud, et kirjanikud on tõmbunud tagasi žurnalistikast ning on asunud pikemate ilukirjanduslikkude teoste kirjutamisele või esseeliste uurimuste kallale. Selleks on olnud mõningaid põhjusi. Kõigepealt on tõusnud nõudmine pikemate proosateoste, üldse ilukirjandusliku proosa järele, teiseks on puhtilukirjanduslikku loomingut võimaldanud kultuurkapitali toetus ning kolmandaks on meie ajakirjandus kaotanud peaaegu täiesti huvi sarnaste kultuurküsimuste vastu, mille üle võiksid kirjutada kirjanikud. Ja kui keegi kirjutakski nälja või muu sunnil, siis ootaks see kirjutis lähendet kujul kuu aega järjekorda. Kiiresti ilmuvad kirjutised, mis lõhnavad skandaalist, mis on sihit kahtlustustega mõne isiku või teatavale ring­konnale vastuvõetamatute kirjanikkude vastu või mille ilmutamist näeks mõni kõrgem aukandja. Et sarnases olukorras ajakirjandus kirjanikule ei paku mingit elatistoetust, on selge.

Psühholoogiliselt jätkub Eestis praegu radikaalse intelligentsi tragöödia. Kuuludes suures enamikus radikaalse intelligentsi perre eesti kirjanik elab läbi sama tragöödiat. Seda peab võtma arvesse, kui tahetakse mõista nii mõndagi „seletamatut” nähtust meie kirjanduslikus elus.

2

Viimasel ajal tuleb ikka rohkem ja rohkem kuuldavale nõudmist: omapärast ja rahvuslikku kirjandust! Katsume lahti šifrida selle mõiste sisu. On tõsiasi, et oleme isegi ära tunnud võõraste mõjutuste masen­davat raskust meie kirjandusel ja kultuuril, kannatame loojatena isegi selle all. Aga kuidas võikski see nähtus olla olemata meie noore kirjandus­kultuuri juures, kui kogu meie riigikord, tarbeasjad kuni aluspesu intiim­semate osadeni on sisseveokaup, kui kogu meie rahval on suur umb­usaldus kõige oma vastu, nii et tuleb selle umbusalduse kõrvaldami­seks korraldada isegi eesti produktsiooni ja pudukauba nädalat! Kas sellaste võõraste mõjude nähtus ei ole iseenesest vastus süüdistustele, et eesti kirjandus on elule võõras ja ei vasta rahva psüühikale?

Aga kes on siis see suurus, nimetet rahvaks ? Millised on tema huvid ? Huvid kirjanduse vastu ? Kas on see midagi homogeenset, et iga rahvusliku kirjanduse nõudja võib öelda, et tema selja taga seisab kogu rahvas samade huvide ja vajadustega? Kahjuks nendele nõudjatelle peame ütlema, et nagu nemad ise kuuluvad väga erinevaisse ühiskonna­kihtidesse, nõnda kogu rahvas jaguneb klassidesse, kellel kahtlemata on erilised huvid ja erilised nõuded. Kui nüüd algupärase kirjanduse nõudja kuulub kodanlisse kihti, siis ta alateadlikult peab rahvuslikuks sarnast teost, mis vastab ta elukäsitust ja ilmasuhtumist. Kuulub aga nõudja proletariaadi hulka, siis see muidugi hindab teost teiselt seisukohalt ehk tahab näha omapära mõnes teises teoses ja teissugusena. Vaevalt suudab lugeja või arvustajagi tõusta üle sellest sotsiaalsest grupist, kuhu ta kuulub, ja näha neid ühiseid jooni, mis on omased eesti inimesele. Kapital jääb ju küll kapitaliks Ameerikas ja Eestis samuti kui jääb tööjõupakkumine tööjõupakkumiseks Eestis ja Ameerikas, kuid eesti inimene, kui ta suhtub kapitaliga või tööjõuga, liigub siiski pisut teisiti kui sakslane või inglane. Meie omapärase kirjanduse nõudjad on kõige tugevamini nõudnud talu­poega ja küla. Selle juures on nad aga jäänud jahedaks kirjanduse vastu, milles esitetakse iseteadlikku maaproletaarlast.

Seega oleme jõudnud „matsi ja vurle” küsimuse juure, nagu neid kaht apoliitilist rühmitust, talupoega ja linnaelanikku, nimetab Anton Hansen, kirjaniku nimega Tammsaare, omas kirjutises iseenesele romaani „Tõe ja õiguse” asjus („Vaba Maa”, 11. märts, 1927. a.). Selles huvi­tavas, tähelepanu pälvivas kirjutises on palju tõtt ja palju väiteid, millele võib alla kirjutada, nagu lausele, „et eurooplust ei saavutata üldse mitte Euroopale järeleahvimisega, vaid sellega, et õpime sama intensiivselt mõt­lema, tundma ja töötama, nagu on seda teinud eurooplane. Ei ole tulu Euroopa eeskujust kunstis ja kirjanduseski, kui meie seal ei omanda eurooplase intensiivsust, tõsidust ja sügavust. Sügav ja inten­siivne saab aga olla mitte võõrsilt laenatud asjus ja aineis, vaid selles, mis meil kõige põlisemat.” Võime alla kirjutada sellele, aga tingimusega, et meie seisukoht sõna „Euroopale järeleahvimise” asjus ei ole identne, et meie ei pea järeleahvimiseks täpselt sedasama, mis Tammsaare. Ja siin paljastubki kuristik, sest mis on ühele, kes kuulub temperamendilt, kasvatuslikult ning ühiseluliselt ühte gruppi, intensiivseks, sügavaks ja tõsiseks läbielamiseks, tundmiseks ja mõtlemiseks, võib paista teisele, kes arenenud teissugustes oludes, ainult järeleahvimiseks.

Nõnda seisame päris mõistetava ja seadusepärase fakti ees, et Tamm­saare „Tõde ja õigus” kuulutati rahvuslikuks suurteoseks, aga Mait Metsa­nurga samaväärtuslik ja sama eestipärane romaan „Jäljetu haud” vaigiti surnuks. Tammsaare „Tõe ja õiguse” poolt hääletas kodanlus ja „mats”, Metsanurga eesti radikaalse intelligentsi tragöödia „Jäljetu haua” poolt üks osa „vurlest”, mida tunneme proletariaadina ning sellega suhtuva intelli­gentsina, sellel „vurlel” aga ei ole võimu ega raha ja siis ka mitte „rahva häält” ega rahvuslikku põhiheli. Pearu on mats ja Raudma – vurle, aga lugege mõlemaid raamatuid intensiivselt, tõsiselt ja sügavalt, siis leiate, et mõlemad kangelased on eestlased, et nende mõlemate saatus on eesti inimese saatus.

Nõnda näeme siis, et see rahvas, kelle nimel nõutakse omapärast kirjandust, jaguneb nõudjana mitmeks eri rühmituseks, meie leiame nõud­jate hulgas kapitalisti ja töölist, matsi ja vurlel, kristlast ja paganat, selle­pärast erinevad ka nõuded ja ettekujutused rahvuslikust kirjandusest.

Samuti erinevad kirjanikud kuuludes ilmavaatelt ja elusuhtumiselt erinevaisse ühiskonnakihtidesse ning kajastavad selle kihituse ideoloogiat. Ei saa siis ka nõuda mingit kõikidele vastavat ja kõigi poolt tunnustetavat omapärast kirjandust.

Rahvuslikku kirjandust ei saa mõista sõltumatult kohalikest oludest ega rahvusvahelisest kirjandusest. Rahvusvahelised stiilivalemid evolutsioneeruvad, ühiskondlik ideoloogia evolutsioneerub, aja psüühhika teiseneb, seepärast ei saa nõuda, et meie päevade kirjandus sarnaneks läinud aja kirjandusele. Masina ajajärgu ilu on teissugune kui käsitöö ajajärgu ilu, tagasi juhtida rahvusliku omapärasuse nimel on võimatu. Meie aja kange­lane keset majanduslikku võitlust ja sõda on teissugune kui kangelane ususõdade ajajärgust. Rahva vanavarast võime võtta ainult arenemisvõimelisi elemente, muud midagi. Mingisugune omapärasuse nõue ei saa meid sundida luuletama ainult regivärssides. Meie vanavara, milles on samuti rahvusvahelisi sugemeid, on vundament, millele ehitame oma maja. Milline see saab, milline see peab olema, seda ei saa vastata teo­reetiliste arutlemiste järele, nagu nägime. Teame aga üht, et läheneme üldise kultuuri tihenemisega rahvuslikule omapärasele kirjandusele, kui andeline eesti kirjanik kõige puhtama südametunnistusega kõige stiilse­malt kajastab selle sotsiaalse grupi ideoloogiat, kuhu ta kuulub kogu oma isikuga, ja kui ta kujutab eesti inimest eesti maastikul tema aja psüühhikaga.

3

Üheks läinud aasta kirjandusliku elu nähtuseks tuleb pidada kahtle­mata ka n. n. „noorurite”, s. o. nooremate kirjanikkude eneseavaldust väljaspool loomingut. Meie teame, et osa nooremaid kirjanikke on ühi-nenud „Bumerangi”, osa „Aktsiooni” ümber ning osa esineb kirjanduslikult iseseisvana. Nende „noorurite” aktiivsema elemendi vanadus kõigub 25-30 aasta vahel. See on kahtlemata sarnane soliidne vanadus, millal enam ei kõlba profiiti lüüa ainult omast noorusest, millal enam ei sobi pretensiooni ülal pidada ainult sellepärast, et ollakse noorem. See on kahtlemata vanadus, mil nõutakse uut programmi, kui tahetakse end välja kuulutada uuena, edasiviivana ja erinevana generatsioonina. Aga milline järsult erinev programm, milline järsult lahkuminev kirjanduslik ideoloogia on seotud tunnussõnaga „noorur”, mille nimel antakse arhiivi ja kuulutetakse muuseumi-esemeks vaevalt 7 kuni 10 aastat vanem kirja­nikkude generatsioon? Kus on see sõnastet ja millistes nimiteostes on see väljendet vastsele generatsioonile vajalise uue stiiliga? Peame kahet­susega konstateerima, et seda ei ole kuski leida. Ja kui on midagi selle­sarnast, siis on see perifraas sellest, mis on juba varemini formuleerit. Kui need sõnad kedagi asjaosalist ärritaks, et see ütleks ja näitaks, et eksin, oleksin tänulik. Aga kui meie ei leia „nooruri” mõistes mingit teravalt erinevat ideoloogiat ega väljendusviisi, siis on meie kohus küsida, mispärast meie ei leia.

Vastus kõlaks praeguste kogemuste järele nõnda, et meie ei võigi leida, sest n. n. noorurid kuuluvad samasse generatsiooni, mis algas „Noor-Eestiga”, moodustavad selles generatsioonis kõige noorema, kõige hilisema ja seepärast ka kõige vähem väljakujunenud pere. Kahtlemata õpetab kirjandusajalugu, et teatava kirjandusliku generatsiooni äärmised ja kesk­mised aastad omavad igaüks oma eri nüansse, kuid nad seisavad ometi ühel ühtlasel suurel joonel. Käesoleva kirjandusliku generatsiooni hilise­mate tulnukate käes on kord kirjanduslikuks väljakujunemiseks ja seepärast ei või olla midagi ei „Bumerangi” ega „Aktsiooni” vastu. Katse kuulutada neid, kes on võtnud sõna peaasjalikult noorurite määratu pretensiooni vastu oma teoste suhtes, nõnda totraks, et nad arvaksid enestega lõppevat eesti kirjanduse, kuulub küll puhtdemagoogia valda ega vääri arves­tamist. Pretensioon aga, mis püsib seni peaasjalikult ainult noorusega apelleerimises publiku poole, on küll hea firma sellele publikulle, kuid sisuliselt vaid G. Suitsu “Elu tule” nooruspaatose ning noorushümni dekadents. Argu saagu sõna „noorur” saatuslikuks ühe laia kirjandus­liku generatsiooni kõige hilisemate tulnukate kohta selle generatsiooni kirjanduslikkude nimekaartide reas: noor-eestlane, siurulane, tarapiitlane ja noorur.   Noorur – justkui kalevipoeg ilma isikunimeta!

Seni on teatavalt poolt võetud sõna ainult suure pretensiooni vastu, mis on nõudnud koguni üleilmlist tribunaali, kes otsustaks, kellele tuleb anda parise õun, kas noor-kirjanikule või vanematele. Seda sõnavõtmist on nimetet küttimiseks noorurite peale. Aga ka see on demagoogia ega kuulu siia. Huvitav on küsida ja mõelda, miks ei ole Semper, Gailit, Kärner ja Alle end kuulutanud Suitsu ja Underi vastu eri generatsiooniks ega nõudnud nooruse nimel endale eri soodustusi arvustamise suhtes võrreldes Underi ja Suitsuga, vaid miks on seda teinud Adams, Antson ja Hiir, kelle vanaduse vahe Semperi, Gailiti, Kärneri ja Alle vastu võrdub viimaste vanaduse vahega Underi ja Suitsu vastu ?

4

Eriti palju sõnavõtmist on möödunud aastal olnud kultuurkapitali kohta. Selle aine üle on olnud kõige tasakaalutumaid kirjutisi ajakirjanikkude, kirjanikkude ning seltskonnategelaste sulest. Vabariigi valitsus omalt poolt on eriti vintsutanud kultuurkapitali, ta on muutnud selle kapitali põhimäärusi, kinnitamata jätnud ning osaliselt kinnitanud selle eelarvet. Ühe sõnaga: kirves on pandud kultuurkapitali autonoomia tüvele ja nüüd hakatakse seda lausa maha raiuma; erilist agarust selles asjas näitab meie haridusejuht pastor Lattik.

Sündmuste käigus on kultuurkapitali autonoomia hävitamine täiesti mõistetav ja loomulik. Kui see oleks teisiti, tuleks imestada. Kultuur­kapital ei ole kirjanikkude suhtes (ja alati on ikka süüdlasi ning põhjen­dusi otsit kirjanikkude hulgast) kannud seda vilja, mida on otsinud kirjan-duspuu otsast praegu valitsev parempoolne kodanlus. Ja kui lugeda veel riigikogu  kirjandusõhtu  aruannet  kristliku  haridusministri  parteikaaslase Raudkepi avalduste üle, siis on täiesti selge, et kultuurkapitali autonoomia hävitamine on vaimlise kultuuri alal kõige tagurlisema kirikliku kodanluse eriline  huvi. Liberaalne kodanlus  annab  siin  kontsessiooni ajalooliselt tagurlisele kirikule; kas sünnib see kultuurpoliitika pimedusest või hoole­tusest, jäägu siin lähemalt selgitamata. Üks aga on selge.   Eesti kesk­mise ning noorema põlve kirjanikud kuuluvad enamikus radikaalse intelli­gentsi hulka, üksikud nendest  on  koguni  sotsiaaldemokraatliku   partei liikmed – nende kauniskirjanduses väljendet ideoloogia ja ilmasuhtumise toetamine ei  ole tagurlise kodanluse huvides, eriti  aga on  see  vastu­võetamatu alalhoidliku  kiriku esindajaile.   Seepärast on üsna loomulik, et kultuurkapitali autonoomia puule kirves pannakse juure külge.   Ja et see puu raiutakse, selles ei pruugi vist palju kahelda.

Et seltskonda selle aktsiooni vastuvõtmiseks ette valmistada ning saada toetust selleks, on teatavalt poolt võimaldet ja protežeerit igasugust rahulolematuse avaldust kultuurkapitali vastu praeguse seaduse alusel, on opereerit isegi ebaõigete arvudega, näidates, et sajad miljonid on tuulde visat, aga midagi pole selle eest saadud. Kõige selle juures on näidat näpuga ühe osa kirjanikkude ja kunstnikkude peale. See kõik on meeleolu loomine publikus, sest nagu üks nõukogu liige „Vabas Maas” nr. 85 arvudega tõendab, on kogu kultuurkapitali seaduse ajal isiklikeks toe­tusteks paiukitena, stipendiumidena, autasudena, haiguse puhul antud toe­tusena ning algajate kirjanikkude toetusena antud 100 miljonist kõigest 4.805.275 mrk. Võime julgesti öelda: mitte rahast ei ole seaduse muutjail kahju, mitte seepärast ei rutta nad seadust muutma, et raha asjata tuulde on visat (et ei ole, seda teavad nad ise kõige paremini), vaid seepärast, et raha on läinud üksikuil juhtudel sinna, kuhu kiriklik-kodanlased ei taha anda. Kahtlemata ei ole see tark samm lükata kirjanikkude ja kunstnik­kude enamik lausa opositsiooni, aga kui ollaks suveräänne, siis võib endale lubada seda luksust. Opositsiooni lükat kultuuritegelased peavad aga tegema sellest oma järelduse ning mõjuma kaasa selleks, et tagurline kiriku patronaat maha lükataks eesti vaimuelult. Igatahes ei ole mõtet võtta osa sihtkapitalidest, kui nende esindajail ei ole uue seaduse järele hääleõigust Kultuurkapitali Nõukogus.

Nagu nägime, on kultuurkapitali praeguse autonoomia hävitamise aktsioon tingit poliitilistest ja kiriklikest kaalutlusist ja iga rahulolematuse avaldus selle seaduse vastu on vesi hävitajate veskile. Tasakaalutuimaist kirjutisist asjaosaliste eneste poolt, mis teenisid kultuurkapitali hävitajate huvisid, olgu siin nimetet V. Adamsi kirjutist „Üliõpilaslehes” ja „Päeva­lehes” ning Tammsaare ja Koordi kirjutisi „Päevalehes”. Eriti tasakaalutu oli Tammsaare esinemine just peale selle, kui samad ringkonnad, kes praegu kirve panevad kultuurkapitali autonoomia külge, Tammsaare „Tõele ja õigusele” olid hüüdnud hosianna. Juba seesama fakt oleks pidanud Tammsaares kahtlust äratama, et ta oma värskelt saadud loorbereid mitte kohe ei oleks tõtanud rahaks vahetama, kinnitades omalt poolt ajakirjan­duses väljendet väidet, et teised kirjanikud saavad kultuurkapitali toetust ainult Tammsaare armust (vaata Tammsaare kirjutist „Päevaleht” nr. 132, 1926). Sealsamas loeme edasi: „Nüüd seisame selle otseteed hullumeelse tõsiasja ees, et kultuurkapitalist saavad osa pagan teab kes, aga kaks meie kõige suuremat ja mõjuvamat kultuurtegelast Tuglas ja Suits ei ole saanud ega saa ka praegu pennigi.” Tammsaare terminoloogiat tarvi­tades peaksin ütlema, et Eesti Kirjanikkude Liidu peakoosolekule on peale paari kokku tulnud pagan teab kes, et „Loomingus” kirjutavad pagan teab kes. Vaadake, seda juhtub vahel inimesega, kui ta ei võta vaevaks tutvuda asjaoludega lähemalt.

Graduatsiooni küsimus ja kindlas palgalises teenistuses olevate kirja­nikkude toetamisküsimus on seisnud päevakorral juba esimeses kirjanik­kude palgaseaduse projektis, seega ammu enne kultuurkapitali. Kirjanik­kude Keskkomitee ja Tuglas ise on asunud sellel seisukohal, et andekust ja teeneid ülesnäidanud kirjanikkudelle tuleb garanteerida kõigepealt elatusmiinimum. See elatismiinimumi tagamise norm on tuletet Asutava Kogu poolt põhiseadusse viidud elatismiinimumi tagamisest. See on üks pool kirjanikkude toetamisest, loomise võimaldamine, see on kõige vajalisem. Teine pool on loomingu tasumine, auhindade või auhonoraride näol ja see teine pool kirjanikkude toetamisest võimaldab graduatsiooni, võimaldab sellel, kes on kirjutanud parema ja suurema teose, saada suu­remat tasu. Kirjanikkude Liidu peakoosolekud ei ole sellele seisukohale teinud korrektuuri, – et teine pool kirjanikkude toetusest, loomingu tasu­mine, ei ole rahaliselt leidnud teostamist, selle eest ei ole vastutavad Kirjanikkude Liidu esindajad. Selle eest vastutab valitsus K. Sihtkapitali põhimäärustega ja Kultuurkapitali Nõukogu, kuhu on saadet kauge- ja lühikesmaa jooksjaid otsustama, kuidas ja paljuga kirjandust toetada.

Üldiselt tunnustet veaks kultuurkapitali juures loetakse seda, et jagajad on ka saajad. Selle vea parandamist on soovitanud kõik, muude hulgas Hubel, Hindrey, Laaman, Kangro-Pool, aga keegi neist ei ole öelnud, millega piirdub saaja mõiste. Kas saaja on isiklikult kirjanik või kunstnik, või on saaja ka teatava organisatsiooni esindaja, kes sihtkapita fis pressib ja kaupleb välja oma organisatsioonile võimalikult suure summa, arvestamata seda, kas ei leidu väljaspool veel asutisi või isikuid, kes vajaksid toetust. Laiemas mõttes ja senise praksise järele seisavad siht­kapitalid koos ainult saajaist, kes on ise ka jagajad. Mis puutub aga üksi­kutesse kirjanikkudesse, kes kuulusid Kirjanduse Sihtkapitali saajatena, siis olid nad nõndasama vähe ise jagajad kui teistegi organisatsioonide esin­dajad, sest Kultuurkapitali Nõukogu hääletas neid nimepidi. Tahetakse aga sihtkapitalidest interesseerit isikud ja asutiste esindajad kõrvaldada, siis tuleb sihtkapitalid täiesti ümber moodustada; kuid seda saadakse kätte ilma kultuurkapitali seaduse muutmiseta põhimääruste muutmise teel.

Aga kust leitakse need asjatundjad kultuuritegelased, kes ei ole kuski seltsis või ühingus, seda tahaksin teada?

Kui kõigest hoolimata siiski on tõsiasjaks saamas kultuurkapitali seaduse revideerimine ja muutmine, siis oleks meiegi huvides see revideering. Üks on vaid kindel. Asjaosalistelt sõna äravõtmine Kultuurkapitali Nõukogus ja sihtkapitalide alandamine ainult esitiste tegemise komisjoniks peab leidma kõige ägedamat vastupanu.

Henrik Visnapuu.

Loomingust nr. 5/1927