Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

26 Nov

Läti Hendriku kroonika kriitika

 

        

Lugeja, kes ei ole süvenenud Läti Hendriku kroonika sündimis- ja saamisloosse, arvab vahest: Läti Hendriku ladina­keelne kroonika on sel kujul, nagu see tal ees, sisulise kindla kuju saanud tema kirjutajalt. See on ekslik arva­mine. Meil on olemas Läti Hendriku kroonikast mitu koopiat-teisendit, mõneski lahkuminevat üksteisest. Need katkendid – kokku umbes 6 – on virgad Balti ajaloolased koondanud üheks teoseks, jaotades oma heaks­arvamisel teost peatükkideks, andes neile pealkirju, tihti ebakohaseid ning eksitavaid. Kroonika algupärast algkirja ei ole seni mitte üles leitud. Läti Hendriku kirja algkuju ei esinda see „kogutud kiri” mitte vormiliselt, ta ei esinda teda ka sisuliselt.

Läti Hendriku algkiri sisaldas sakslaste tegevust Balti rannal alates 1184 peale. Peaasjalikult oli kiri pühendatud piiskop Alberti tegevusele, küll kahtlemata piiskopi enese algatusel, tema juhtnööridel ja näpunäidetel.

Mõistagi, et kirjas piiskopi tegevust heledal valgusel paista lastakse: kõik tähtis, mis Baltias on sündinud, on piiskop Alberti teene. On arusaadav, et piiskop Al­berti eelkäijate tegevusele vähe ruumi antakse. Selles sihis kõneldakse mõnest tähtsast sündmusest Alberti eelkäijate ajal „poole suuga”, poolvaikides. Nii võib lugeja (1,10) vaid aimata, et sel puhul ristitud isik Liivi mõjukas vanem Kaupo oli, kuid nime ei ütle L. H. mitte: Kaupo võit­mist sakslastele pidi näidatama täieliselt piiskop Alberti teenena.

Piiskop Alberti ülistusele oleme meie tänu võlgu: niiviisi saime meie teada oma esivanematest ning nende tegudest ja Eesti suurest vanemast Lembitust.

L. H. toonitab mitmel puhul piiskop Alberti raskusi liialdades, et paavsti peale mõjuda. Nii näit. (8. 1): „Ja täites oma ülesannet, paganate ristimist, hoolega, on piis­kop Albert kannatanud nii sõitudel Saksamaale kui sealt tagasi aastast aastani sagedasi ja pea väljakannatamata hädaohtusid.”

Selle tõestuseks kirjeldab L. H. (8, 2) järgnevas para­grahvis õige harilikke meresõidu ohtusid ülespuhutult ela­vates värvides, et näidata mäherdust merehäda tihti usurändajad, piiskopi käskjalad, „paavsti auks” pidid läbi elama.

Just Läti Hendriku püüd näidata Albertit võitluses suurte raskustega andis temale põhjust piiskop Al­berti peavastaseid eestlasi, resp. Lembitut, kirjeldada tõsikujuna üksikasjalisemalt, Lembitut vastasena näidata, nagu ta oli: osav sõjas ja väsimata poliitilistes kavatsustes piis­kopi vastu. Piiskopi raske töö, tema teene paavsti ees seisab niisuguste suurte raskuste äravõitmises. See oli L. H. algkirja otstarve: piiskop Albert on kõik tei­nud, mis Liivis-Eestis suurt on tehtud, mõõgaordu teened on palju vähemad, kuigi nad hooplevad, ja Taani, kes enesel arvab eesõigusi ja suuri teeneid olevat Balti rannamail, Taani on ristikirikule oma tegevusega otse kahju toonud. Kõike seda võib lugeja kergesti märgata L. H. kroonika ridade vahelt. Nagu nüüd, nii tuleb ka muistsetes diplomaatilistes märgukirjades peaasju tihti „ridade vahelt” lugeda.

Kokku võttes pt. 25, 2 kõiki piiskop Alberti teeneid või Läti Hendriku keeles: kõike, mis Jumalema teinud Liivis – hüüab ta loendi lõpuks: „Kas ei ole ka langenud „Lembitus Vytamas” teiste ebausklikkude vanematega Sakalas riialastelt surmatuna”. Rõhutades meelega siin Lembitu tähtsust, avaldab ta tahtmata Lembitu huvitava kaasnime: Võitamas, ütelda tahtes. Kui raske oli piiskop Alberti töö, et tal võidelda tuli nii osava mehega kui Lembitus Võitamas! Piiskopi suurust näidates ei saanud ta vaikimata mööda minna ta tähtsatest vastastest (25,2), kelle hulgas ka Lembitu.

See piiskop Alberti tegude loend 25. peatükis sisaldab sündmusi, mille lõpul Lembitu surm. Loend on sisukava ning tunnistab, et sel kohal oli esialgne aruande lõpp: piiskop raporteeris paavstile oma tegevusest, suur­test saavutustest, et saada tasuks väärilist aukõrgendust.

Piiskop Albert nägi Lembitu langemises suurt sünd­must, tähtsa ajajärgu lõppu, millest ta ruttab paavstile teatama. Kokkuvõetud sündmused selles aruandes ulatuvad 1221. aastani. Sest tõesti, täiesti lõpetatud oli Lembituga alles 1221. a., kus 1219. a. eestlaste kättemaksuretk Riia peale Lembitu surma eest – 1221. a. likvideeritud ja rahu tehtud.

Lembitu surm oli, nagu sellest näha, omal ajal palju tähtsam sündmus, kui meie ajaloolased seda on näidanud: ta paistis piiskop Albertile teatava ajajärgu piirikivina, pöördepunktina Balti ajaloos. Ka Balti ajaloolasist on Hansen (Script. Rer. Liv. I, Ihk. 22) aimanud siinkohal teatavat lõppu. „Man könnte versucht sein schon 25,2 ais ersten Versuch zum Abschlusse zu betrachten.”

Väga võimalik, et see loend-kiidulaul algkroonikas vähe eespool seisis.

Sest meil on tähtis dokument olemas (Urk. I, 47), mil­lest selgub, et piiskop Albert 1219. a. sügisel veelkord tungivalt paavsti juures saadikute kaudu endale peapiis­kopi auastet taotlemas oli.   Paavst Honorius keeldub piiskopi palvet täitmast ning kirjutab temale 7. nov. 1219, katsudes piiskop Albertit meelitustega vaigistada: „Kuna meie sinu isikut erilise armastuse ja heldusega küllustame, sest et sina, valitud Issandalt jutlustajaks rahvastele, oma ametit austad, sooritades ülisuure teo – oleme sinu pal­veid kuulda võtnud, kui võisime, nagu ise võid kinnitada ning nagu ka sinu saadikud, kes nüüd tulnud apostlitoo­lile (Rooma), tõele au andes võivad tõestada.  Muuhulgas palud sa alandlikult, korrates seda mitmete isikute vahelsobituste kaudu, et meie suvatseksime luua Livonias uue peapiiskopkonna; meie aga, kõiki küsimusse puutuvaid asjaolusid arvesse võttes, ei saa veel mitte seda anda Liivi kirikule ning ei või sinu palumisi praegusel ajal kuulda võtta.”

Sellest paavsti kirjast (7. 11. 1219) võib kindlasti järeldada, et piiskop Albert paavsti poole 1218. ja 1219. aasta jooksul on mitu korda pööranud palvega peapiis­kopiks saamiseks „mitmete isikute vahelsobituste kaudu, korrates, et meie suvatseksime luua Livonias uue peapiiskopkonna (metropolim)”. Piiskop on taotelnud endale seda ülendust kõigi abi­nõudega ja „nüüd (pro tempore)” eriliste saadikute lähetusega Rooma.

Arusaadav, et piiskop A. oma senisest tegevusest kirjalist  aruannet  saadikutega  läkitamata  ei  jätnud.

Lembitu äravõitmine ja surm oli talle heaks juhuseks oma tegevust kroonituna näidata. Seda enam oli nüüd piiskop Albertil kiire, et Lembitu surm Eesti alal järsu muudatuse tõi Taani võimude poliitikas Eesti suhtes, kes Eesti kesk­võimu kandja varisedes suurte pretensioonidega ilmusid Eesti ala kohta.

Igatahes paistab selgesti, et Läti Hendrik ajajärku, mille lõpul Lembitu surm, oma kiidulauluga, mäher­dust ei enam leidu kroonikas, ülitähtsaks teeb ja Lembitu kui tähtsama tõkke äravõitmisega uut ajajärku ristiusu edule Livonias” tervitab erilise „ülemlauluga”.

Kroonika kujutamisviisist võib näha, et kroonika toimetaja Paala lahingus mingisugust pöördepunkti näeb. Kuna ta Paala lahinguni ja lahingu kirjelduses väga üksik­asjalik, kogu sündmustikust täielise ülevaate annab nii, et saame sellest ajajärgust õige täielise kujutelma, muutub kroonika peale Paala lahingut: sündmustikulõng on nagu kadunud. Puuduvad isegi tähtsad sündmused, mida Alnpeke kroonikast otsima peame (nt. eestlaste kättemaksuretk 1219. a.).

Teine kord lõppeb, õigemini tehakse kokkuvõte meie kroonikas, mis sisaldab sündmusi kuni Modena piiskopi Wilhelmi revisjonini Liivis – Eestis. Balti ajaloolased on õiges arvamises, et piiskop Albert mõjuka revidendi tege­vuse lõpul (võib-olla tema kaudu) saatis uue aruande oma tegevusest Baltias.

Lõpulisand, mis paistab eraldatuna, on Saaremaa ära­võitmise kirjeldus (pt. 30). Eesti viimase osa allaheit­mine on lõpulauluks kroonikas ning võitlus eestlastega kogu kroonika peasisuks. Aruandena pidi kroonika üle­mustele kujutama kõige raskemat ajajärku Alberti tege­vuses, ühtlasi tähtsamat perioodi kogu Balti ajaloos.

Piiskop Albert – imelik küll – ei saanud, pea­piiskopiks; ülendus, kõigiti ihaldatud, jäi tulemata, jäi tulemata ka edaspidi. Võib arvata või peab järeldama, et piiskop Albertil väga mõjukad vaenlased olid, kes paavsti juures ta vastu ägedamalt töötasid.

Kes need olid? Tihti käisid paavsti juures mõõga­ordu esindajad kaebustega piiskop Alberti peale. Võib paavstilt väljasaadetud kirjade najal otsustada, kes ja kunas ordust ta juures kaebamas ja millal piiskop asju omalt poolt õiendamas käinud.

Kaebasid ka taanlased, vägevad sakslaste võistlejad, kes toetasid eestlasi isegi sakslaste vastu ning kandsid kaebusi edasi paavsti juurde.

Kaebusi tuli arusaadavalt piiskop Alberti ja ordu ülekohtuse tegevuse vastu eestlastelt (resp. liivlastelt) enes­telt.  Aastatel 1212-13  olid Lembitu  võidu   tagajärjel liiv­lased ühes Kaupoga ja lätlased Russiniga eesotsas saks­laste vastu mässama hakanud, põhjendades mässu raske ikkega, mis sakslased neile peale pannud (L. H.). 1213. a 11.oktoobril (Urk. I, 28) laseb paavst Innocentius piiskop Albertile ütelda, et ta vastristituid mitte ei rõhuks ega ilma­asjata ei kimbutaks: „ … frater noster Rigensis episcopus quosdam neophytos, vix adhuc plene in sanctae fidei eruditione plantatos, in iniuriam fratrum militiae Christi, exheredat in Riga et alias indebita molestatione fatigat.   Unde contingit, quod respicientes retro,  qui ad aratrum iam manum posuerunt, Christi iugum abiciunt,  relabentes in pristinae gentilitatis erorrem; cum in iam christianos ea praesumat memoratus episcopus, quae in gentiles nullatenus attentaret.”

Paavst Honorius III ütleb bullas 1222. a. (Urk. 54) – niisiis enne suurt Eesti mässu – otsekohe, et temale eestlased ise (hiljuti ristitud Livonias) raske kaebu­sega esinenud ordumeeste ning muude Saksa kohtunikkude peale: „Dilecti filii noviter in Livonia baptizati gravem ad nos querimoniam destinarunt.”

Paavst võtab neid oma kaitse alla ning keelab eriti tulise raua tarvitamise kohtumõistmise alal kirikuvande ähvardusega ära.

Meie pöörame hiljemini nende kaebuste juurde üksik­asjalisemalt. Kaebusi oli mitmeid ja ägedaid nii piiskopi kui ordu tegevuse peale.

Meile selgub Läti Hendriku kroonika polemiseeriv, apologeetiline toon, kui meeles peame kaebusi. Kroonika on kaitsekiri eriti piiskopi poliitikale. Tihti peame oletama mõnegi paragrahvi juures kroonikas otse teatavat vastuvaidlust – vastuväidetele, eeldatavatele kaebuskirjadele.

Nii on Läti Hendriku kroonika juba kokkuseadjalt saanud teatava sihilikkuse, mida silmas peab pidama sünd­muste hindamisel, kui ei taheta meie ajalugu vääriti käsitada L. H. kroonika põhjal.

Läti Hendriku kroonikat on muudetud ka ümberkirju­tajate poolt, kes mõnegi sõna oma arvamist mööda on muut­nud. Selle juures ei taha viivitada: Balti ajaloolased on kõnelnud nähtusest mitmel puhul, eriti kui üksikuid käsi­kirju hakati võrdlema üksteisega. Pabst tähendab: L. H. kroonika otse kubiseb interpolatsioonidest. Schirren tähen­dab kõige paremat L. H. kroonika käsikirja arvustades – nõndanimetatud krahv Zamoiski käsikirja – et see algkirjale võib-olla kõige enam läheneb, kuid võltsimata algkiri ei ole ta mitte.

Ainult mõne näituse toome hulkadest moonutustest, mis hilisemad ümberkirjutajad kroonikas teinud. Kroonika Gruber-Hanseni redaktsioonis (Script. Rer. Livon. I) leiame 9,13: „Veram lucem, qui Christus est, per solam fidem intuetur.” Sõna „solam” on ümberkirjutaja lisanud. Läti Hendriku ajal ei huvitanud küsimus, kas üksi usu läbi õndsaks saadakse; küll huvitas see küsimus aga pea kogu Euroopat Lutheri reformatsiooni ajal, mil nende sõnade pärast määratuid (sõna)lahinguid löödi. Niisiis on selge: selle lisandi on teinud ümberkirjutaja peale refor­matsiooni 15. aastasaja lõpul või järgmise algul. Zamoiski kroonika ärakirjas ei leidu aga seda sõna „solam” – kroonika on vanem.

Zamoiski käsikirjas leiduvad 11,3 peatükis, kus jutt maa jagamisest piiskopi ja ordu vahel, kus ordule üks kolmandik maast määratakse, sõnad „non bene” – mitte hea. Kahtlemata oli see mõne rahuldamata ordumehe ääremärkus Läti Hendriku kroonika juurde, mille meeldida tahtev ümberkirjutaja – ehk ordu teenistuses olev kirjutaja – teksti kirjutas!

Baltisaksa uurijad Gruber, Arndt, Hansen, Hildebrandt, Pabst ja teised on suure hoolega töötanud Läti Hendriku kroonika teksti valgustamiseks, niisama kroonika õige raskelt võhikule lahendatava sündmustiku arenda­miseks, mispärast L. H. kroonika uurijatel nende töödega tuleb tutvuda.

Kuid seekord ei tahtnud ma korrata ega esitada juba tuntud asju, neid eeldan lugejale tuttavana.

Nagu öeldud, on L. H. kroonika teksti uurijad inter­polatsioone palju leidnud. Kuid need interpolatsioonid, moonutused, lisandused on enam väikesed, sõnalised, mis taotlevad moonutusi enam sõnas kui faktides, olgugi et üksikud sõnamuutused sündmust õige tuntavalt võivad ümber värvida, nagu pärast meil juhus on tõestada.

Mina tahan tähelepanu juhtida tähtsamate vahelekiilundite peale, mis seni uurijatest märkamata jäänud, mis aga L. H. kroonikat õige mõjuvalt nii sündmustiku kui sihilikkuse poolest muudavad, temale otse eksitava värvi ning meie ajaloole ebatõelise kuju annavad, mis meie ajani teatavat mõju avaldavad.

Me leiame Läti Hendriku kroonikas, mäherdusena ta meil olemas, ligemal vaatlemisel võõrkehasid”, vahelekiilundeid, mis kirjutatud Läti Hendriku algkroonikast eri­nevas sihis, stiilis ja teistsuguses ladina keeles.

Esitan neid võõrkehi – vahelekiilundeid – esiti üksikult, toon iga vahelekiilundi juures põhjused, mis mind on sundinud neid selleks pidama. Lõppkokkuvõttes valgustan vahelekiilumise sihilist otstarvet, vahele­kiilundi arvatavat autorit ja aega, millal vahelekiilundid võiksid tehtud olla. Ühtlasi avaneb siit vaade Lembitu aja­järgule minult esitatud erilisest käsitusviisist.

     

Vahelekiilund A.

12, 6. Einfall der Letten in Sakkala mit herrliehem, Erfolge (Pabst).

Aastal 1208 (sügisel):

Siis läkitasid Beverini lätlased, kurvad omaste surmast, keda eestlased hukanud ja tules põletanud, kõigile lätlastele ümbruses, et nad olgu valmis teekonnale, et saaks ehk kätte maksta Jumala abiga oma vaenlastele. Ja sündis, et Russin, kes oli lätlastest vahvam, ja Varidote kõigi lätlastega, kes olid nende maakonnis, kogunesid suurtes hulkades kokku eel­mainitud Beverini kantsi juures. Tegid vannet eestlaste vastu ja valmistusid nende maa laasta­miseks. Ning varustatud sõjariistuga, mis neil olid, liikusid nad päevateekonna edasi, istusid ja korraldasid oma väge ja marssisid ööd kui päeva ja tungisid Sakala maakonda, leidsid mehi, naisi ja lapsi nende majades, kõigis külades ja kohtades ja lõid maha, keda leidsid ees, hommikust õhtuni, nii naisi kui nende lapsi ja kolmsada Sakala parematest ja vanematest (et trecentos ex melioribus viris ac senioribus Saccalanensis provinciae) ja määratu palju teisi, kuni langesid tapjate väsinud käed ja käevarred rahva suurest mahamaterdamisest. Ja kui kõik külad paganate verega värvitud, pöörasid nad järgmisel päeval tagasi, kogudes kokku kõigis külades palju saaki, palju suuri ja väikesi loomi ja mõnegi noore tütarlapse, keda väed harilikult säilitavad nendes maades – viisid ühes kaasa. Ja liikusid pikkamööda tagasi, viibides palju päevi teel, ja hoidsid end valmis, kui ülejäänud eestlased nendele selja tagant peale peaksid tungima. Aga eestlased ei söandanud omaste suure verepulma pärast lätlaste tagaajamisele asuda, vaid kui nad kurbi korjuseid, mis lät­lased ladunud hunnikusse, mitu päeva koristanud ja tules põletanud, pidasid nad peieid hädaldamisega ja joomisega endi kombel… Russin aga, jõudes Beverini kantsi, avas suu ja lausus: „Minu lapselapsed saavad kõnelema oma lastele kolmanda ja neljanda põlveni, mida Russin toimetanud sakalaste korjuste kallal.”

Ma pean eelolevat kirjutust vahelekiilundiks järg­mistel põhjustel: see lätlaste rüüstamisretk ei sobi üldse mitte sündmuste käigusse ajalooliselt – loogiliselt.

Eestlased olid just käinud 1208. a hilissügisel (kareda külma tõttu oli maa külmanud, mis pani hobuseid lonkama!) Beverini all lätlastele rahu pakkumas, kus lätlased rahuettepaneku ilma vihata diplomaatiliselt tagasi lükkavad. Kuid nähtavasti oli see tagasilükkamine vaid vormiline; tegelikult võtsid lätlased kui ka sakslased Eesti rahusobitust kuulda ja tehti rahu veel selsamal 1208. aastal! Ajaliselt ei ole niisugune retk võimalik, seda enam, et sügisel pikil öil sõjasooritused raskendatud. Aga ka sisu­liselt ei ole niisugune üliverine retk võimalik – eestlaste rahusobituste vahel. Ei võinud olla viha, kui eestlased ainult rahuretkeks Beverini alla ilmusid ja lätlased eest­lastega rahu tõesti varsti teevad. Kuidas põhjendada seda üliverist lätlaste sõjaretke, millele eestlased vastavad rahu tegemisega!?

Vaevalt võis Russin selle verise retke juht olla ja mainitud sajatusi ütelnud olla, sest oli ju just Russin see, kes parajat aega ootas eestlastega püsivamaks rahuks, et mässu tõsta sakslaste vastu.   Tema hakkas ühes liivlastega peale Lembitu suurt võitu sakslastele vastu ja surmati nende poolt! Eks loe L. H. 25,2 Saksa peavastaste hulka ka Russini! Ta tegi küll mõnegi retke ühes Bertoldiga Eestisse, aga tal ei jäänud valida – nagu teisal olen näidanud.

Ka Pabstile on tõlkimise puhul selle kirjelduse algusel sisuline vastand silma torganud. Beverini alla rühkides laseb vahelekiiluja eestlasi üheainsa lätlase ära põletada. Kättemaksuretke algul kõneleb ta aga hulgast lätlastest, keda eestlased tapnud ja kõrvetanud sel puhul (Pabst, 29. ääremärkus tõlkel lk. 107). Vaevalt oli himu eestlastel lätlasi hulgaviisi põletada Beverini retke vältel, sest eestla­sed läksid Beverini alla lätlastega ju rahujuttu ajama!

Mitmeti tähelepanemise väärt on lause vahelekiilundis: „vaid kui nad (sakalased) kurbi korjuseid, mis lät­lased ladunud hunnikusse, mitu päeva koristanud ja tules põletanud, pidasid nad peieid hädaldamisega ja joomisega endi kombel”.

Mingisugust mõtet ei ole siin ütlusel, et lätlased ladunud eestlaste surnukehad hunnikusse, pealegi nii palju, et sakalased mitu päeva neid koristavad. Laastamisretkel ei saanud olla surnuid ühel kohal palju, sest et rahvas ära paob metsisse või rabasse. Kuigi mõned sur­matakse, ei ole lätlastel aega ega huvi neid koguda hunni­kusse, pealegi nii suurtesse, et mitu päeva ära kuluks koristamiseks. Seesugust surnute teotamist, jõledust kesk sõda Läti Hendrik ei tunne.

Kuid see „korjuste kuhjamise” episood on väga ise­loomulik, sest ta aitab meil vahelekiilumise aega ära määrata. Ta on teatavas mõttes „corpus delicti” – vahele­kiiluja kuriteo ülesleidmiseks, millest pärast kõneleme.

Läti Hendriku meelsuse ja stiili vastane on ka teatav nilbus, millega kiiluja kirjeldab Eesti tütarlaste vangiviimist: „ainult noori tütarlapsi säilitakse nendes maades”. Läti Hendrik on tõsine ja asjalik. Ta jutustus on eepi­line, rahulik ja kõigis inimlikkudes asjades kaine ja kirg­luseta. Ta teeb koguni Bernhard von der Lippe elukom­mete kohta arvustavaid märkusi, nähes tema haiguses Jumala nuhtlust. On kahtlemata: kui saaks teada kõik hilisemad interpolatsioonid, siis on Läti Hendriku kroo­nika oma aja kohta hea, võrdlemisi kaine kriitiline teos.

Vahelekiiluja, kirjutaja munk, võis aga oma üksil­duses arusaadavalt meelemõnusust tunda, oma mõtted viies Eesti noorte tütarlaste poole, mida tal kerge oli hulgana vangistatuna, väljamõelduna käsitella, oma tagasi­tõrjutud kirglusele voli andes. Ka teisel kohal tuletab see­sama vahelekiiluja Eesti „iuvencula” noori tütarlapsi oma vahelekiilumises meelde, nagu varsti näeme. Ma nimetan selle vahelekiiluja iseloomustuses teda „erootiliseks” vahelekiilujaks, teda eraldades teistest.

Niisama on võõras L. H-le selles vahelekiilundis esinev hooplev kõne, eriti aga ääretu viha eestlaste resp. sakalaste vastu. Läti Hendrik ei tunne rahvuslist viha, vaid ainult meelekibedust paganate vastu. Kuigi ta kirik Sakala piiril ja tal sakalastega tegemist, ei ütle ta midagi paha sakalaste kohta! Küll tähendab ta aga, et „lätlased olid tigedamad teistest rahvustest” (18, 5). Ka harjulasi nimetab ta „crudeliores aliis” – tigedamateks, julmimaiks teistest (22, 2), kuid sakalaste ega ugalaste kohta ei tee ta ühtki halvustavat, põlglikku märkust, mis kõigiti tähelepanemise väärt. L. H. läheb ägedaks üksi siis, kui ta kõneleb taanlastest, kuid ka selles on ta väga tagasihoidlik, mõõdukas.

Kuid selle lätlaste 1208. a. laastamisretke vahelekiilundi iseloomu paljastab kõige selgemalt järgmine põhjendus, mis on minu arvates „argumentum crucis”.

Läti Hendrik ise tunnistab kindla sõnaga, et kõige esimene sõjaretk Sakalasse sündis alles 1211. a märtsis. Sellega muutuvad kõik retked Sakala südamesse enne seda võltsimiseks.

Vaatame seda küsimust ligemalt.

Ordurüütlid, äsja valitud sõjaka ordumeistri Volquiniga eesotsas, olid saanud paavsti bullaga 1210. a. – piiskop Alberti kiuste, temast mööda – täielised, kitsen­damata eesõigused Eesti alale. Ordumehed lähevad arusaadavalt julgemaks suure saagi meelitusel: nad ei hooli rahulepingutest, mis tehtud eestlastega (piiskopiga), ja tungivad Ugauniasse. Kuid eestlased vastavad julge vasturetkega ja sakslaste käsi käib halvasti, eriti Sädel.

Sakslased saavad aga sügisel paavstilt kinnituse kätte kitsendamata eesõiguste asjus Eesti maa-ala kohta. Nad otsustavad nüüd eestlastega tõsiselt sõdima hakata, neid sõjale provotseerides. Polotski vürstiga, kes Riiale seni kardetavaks vastaseks olnud, lepitakse kokku, vürstile sood­sate tingimustega. L. H. ütleb otsekohe, miks seda rahu­lepingut tarvis oli: „et seda muretumalt sõdida eest­lastega” (14, 9).

Ja ordumehed ei kärsi; veel selsamal talvel peale jõulu minnakse ülisuure väega – Pihkva vürst on ühes – mereäärt mööda Metsapole kaudu Soontaga maale ja kimbutatakse soontagalasi ja viigilasi tublisti (14, 10).

Sakslaste, ordurüütlite uus kurss, nende pealetungiv jultumus sunnib neid ka sõjaretke sooritama peavastase Lembitu maa-alale Sakalasse, teda sõjale provotseerides.

Sakslased otsustavad sooritada kõvendatud, ülitugeva kiirretke märtsis 1211 Sakalasse Viljandi alla (14, 10): „ja sest et nad (sakslased) neid (liivlasi ja lätlasi kõigist kantsidest), kes mitte ei tule, ähvardasid nuhtlusega ja neile hirmu peale ajasid, siis said nad suure väe kokku”. Meie ütlek­sime nüüd lühidalt: kareda sõjaseaduse maksmapanemisega sundisid sakslased liivlasi-lätlasi ühes tulema. Niisiis: liivlased-lätlased ei tahtnud heal meelel tulla.

Kui suur see saksa vägi oli sel esimesel Sakala retkel, ei ütle L. H. Kuid meeles pidades, et 1212 talvel saks­lastel retkel Ugauniasse oli 4000 sakslast ja niisama palju liivlasi-lätlasi, võib arvata õigusega, et retkel Sakalasse märtsis 1211 sakslastel mitte väiksem vägi ei olnud.

See retk Sakalasse 1211. a on suur, pöördeline sündmus Liivi ajaloos L. H. kirjeldust mööda, sest ta on esimene!

Läti Hendrik kirjutab sõna-sõnalt (15,1): Annoincarnationis Dominicae 1211, Praesulis Alberti XIII facta est obsidio prima castri Viliende in Saccaia a Teutonicis Livonibus et Letthis.

Retk Sakalasse ja Viljandi esimene piiramine sakslas­te poolt ühes liivlaste-lätlastega on ajalooliselt L. H. silmis nii tähtis, et ta seda pidulikul keelel tõendab, üles tähendades aastaarvu, mida ta nt. teeb piiskop Alberti nime­tamise puhul Liivisse 1198 ja suure üleilmse tähtsusega Lateraani kontsiili puhul 1215. a. L. H. silmis on siis need sündmused ajalooliselt üheväärilised!?

Vastulauseks võiks ette tuua: 1211 oli esimene Viljandi kantsi piiramine, kuid rüüsteretked ilma Viljandit piiramata võiksid juba ennemini olnud olla. Seep see ongi: ei ole võimalik liikudagi vaenlase maal, saadik rüüstata üle kogu maa, kui peakants alles ja kindlused võtmata. Sakslased sooritasid 1211 sõjakäigu Viljandi alla, sest Viljandi seistes puutumata ei oleks saanud mujal liikuda: kantsist oleks võidud neil selja tagant tee ära lõi­gata. See on sõjaliselt enesestki mõistetav. Nagu siin, nii näeme ka edaspidi, et vahelekiiluja, olles täiesti võhik, võõras sõjasoorituse seadustele, hoopis fantastiliselt kujutab sõjakäike, kuna L. H. algkroonika sõjakäikude kirjel­dused päris üllatavat sõjanduse tundmist avaldavad.

Kuidas läheb aga lahku see 1211. a. tõeline retk Sakalasse oma soorituse ja sõjalise koonduse, ettevaatlikkuse poolest L. H. kirjeldusel lätlaste laastamisretkest (vahele kiilutud) 1208. a. sakslased, jõudes 1211. a. Viljandi alla (8000 mehega), piiravad kantsi viis päeva. Viljandlased tulevad võrdlemisi lahkelt vastu: lubavad ristida. Kuid ristimisele ei jõutagi. Vaevalt suudavad sakslased mõnda „leeritada”, kui nad ruttu tagasi pööravad. Nad mär­kasid hädaohtu – viljandlaste kavalust! L. H. kirjel­dusest võib järeldada, et viljandlased meelega sakslasi Viljandi all kinni hoidsid. Sest Lembitu valmistas, koondas Leolas suurt malevat. Kui sakslased oleksid viivitanud vähe kauemini Viljandi all, oleks nende käsi halvasti käinud, sest sakslaste esimene sõjakäik Viljandi alla sündis L. H. kindlat tõendust mööda 1211. a. peale 25. märtsi või vähemalt 25. märtsi ümber, ja juba varsti peale lihavõtet, s. t. peale 3. aprilli, on Lembitu eelväed nende kannul! Need tähtajad on kroonikas liig selgelt ära tähendatud, et neis võiks kahelda.

Sakslased said „salade” ja eriti läkitatud spioonide kaudu aegsasti teada Lembitu sõjavalmistusest – ja hirm tõuseb neil suureks. Kaupo saadetakse Sakala piirile luurama ja demonstreerima, kuid juba on Lembitu eelväed tal taga. Varsti jõuavad peaväed Lembitu – Meeme juha­tusel, ründavad tugevasti Asti järve kaudu Turaida ordu- ja Kaupo kindlusi, kuna ugalased ida poolt peale tungivad ja saarlased Koiva kaudu Turaida sisse piiravad, Riiat lahu­tades Turaidast. „Ja tõuseb suur häda kogu Saksa Liivis”, s. t. sakslased, eriti ordumehed, saavad hirmsasti lüüa.

Meie nägime, kui ettevaatlikult, otse aralt toimetasid sakslased, aastal 1211 esimest korda Sakalasse ilmudes, kuigi neil suur vägi käsutada ja osavad väejuhid juhtimas.

Ning edasi: kui ettevaatlikult, otse imestamisväärt ettevaatlikult sooritasid sakslased suurt sõjakäiku 1217 Paala lahinguks Sakala piirides. Juba Sakala-Läti piiril seatakse end lahinguvalmis, liigutakse „caute et ordinate”, ettevaatlikult ja lahingukorras, kiirmarsil Viljandi sihis, luurajaid ja salakuulajaid ette saates. Õhtu hilja jõutakse Viljandi ligi. Järgmisel päeval (21. sept.) liigu­takse niisama lahinguvalmis Leola-Paala sihis, kõiki sõja­lisi ettevaatusabinõusid käsitelles.

Kui nüüd neid tõsiasju silmas pidada, et sakslased nii 1211. kui 1217. aastal määratu suure korraldatud sõja­väega osavate strateegide juhatusel väga ette­vaatlikult Sakala piiri ja Sakala piirides – 1211. a siiski üksi kuni Viljandini – liiguvad, igal momendil valmis Lembitu hoopi vastu võtma, siis peab igaühele olema selge, et aastal 1208, kus Lembitu ja Sakala võim puutumatu ja tugev, kus veel katk ei olnud maad laastamas käinud, mingisugust laastamisretke, ulakat rüüstamist üle kogu Sakala ei võidud toime panna. Tõesti, uskuda, et saka­lased oleksid lubanud 1208. a. lätlastel üksi oma maad mööda rüüstata, et sakalased oleksid lasknud oimu liigutamata 1208. a. oma parematest meestest ja vanema­test kolmsada (kirjuta 300!) ära tappa ilma vastu hakka­mata – nagu vahelekiiluja meid tahab uskuma panna – on täiesti võimatu.

See lätlaste rüüstekäik, nagu ta kirjeldatud, on mõel­dav, kui sakalased uimastuses oleksid olnud: nad lasevad lätlastel mitu päeva „kõigis” külades riisuda ning tappa ja lubavad lõpuks lätlastel rahulikult, ilma vastuhoobita, ära minna. Kuidas seda võib tõeks pidada, pealegi, kus näeme, et nii ugalased kui sakalased igale Saksa retkele vasturetkega vastasid. Rüüstekäigu kirjeldusest selgub, et lätlased ööd ja päeva marssisid Sakala piirides, s. t. nad pidid Viljandist mööda jõudma Lembitu kantsi ligidale, mida peab oletama ka sellest, et lätlased mitu päeva – „multis diebus” – käisid,  enne kui Asti järveni tagasi jõudsid.

See lätlaste laastamiskäik Sakalasse, nagu kõik uisa röövkäigud Sakalasse enne 1217. a. – enne Lembitu surma, on võltsimised, hilisemad interpolatsioonid L. H. kroonikas, sihilised vahelekiilundid, mille sihilikkuse otstarbest kõnelen pärastpoole.

Oli tõesti kaks sakslaste käiku Sakalasse: üks 1211. a., millest kõnelesime, aga eestlased vastasid kohe suure „Lembitu-Meeme” sõjakäiguga; teine oli nn sakslaste üllatusretk Leola alla läbi metsade 1215. a., aga eestlased vastasid jalamaid suure sõjakäiguga – „kolme maleva manöövriga” 1215. a. Mingisuguseid muid laastekäike Sakala piires ei olnud, ei saanudki olla, pealegi niisuguseid, mida sakalased oimu liigutamata, ilma vastuhoobita oleksid ära kannatanud. Me käsitleme seda küsimust edaspidi täielisemalt.                                                                                

I osa Eesti Kirjandusest nr. 4/1922
   

Vahelekiilund A2.

L. H. 15. 7 (1211. a. sügis Paavsti järele).  

Beverini lätlaste vanemad Dote ja Payke läksid Riiga, kus nad härdalt palusid abi sakalaste vastu. Ja asusid teele usuvennad rüütlivendadega ja Theodorich, piiskopi vend, ja Kaupo kõigi liivlastega ja Võnnu Bertold lätlastega. Ja kui nad olid koondanud suure väe Metsepolesse, rühkisid nad mere äärde ning läksid kolm päevateekonda mere ligi. Ja pärast seda, pöörates Sakala maakonna sihis, rändasid nad kolm ööd ja päeva kõige pahemail teedel läbi metsade ja soode; ja nõrkesid nende hobused teel ja langes neist umbes 100 ning lõppesid. Ja viimaks, seitsmendal päeval, jõudsid nad küladesse ning jagunesid üle kogu maa, kus nad mehi, keda leidsid eest, surmasid ning vangi võtsid kõik (universos) väikesed lapsed ja noored tüdrukud (iuvenculas) ning hobuseid ja loomi kokku ajasid Lambite külla, kus oli nende Maja, s. t. kogumispaik. Järgmisel päeval saatsid nad liivlasi ja lätlasi tumedatesse metsadesse ja puhmastesse, kus eestlased hoidusid sala peidus, ning leidsid nalju naisi ja mehi, kiskusid neid metsadest välja kõige nende varaga, surmasid mehed, muud vedasid nad Majade (!) juurde (ad Majas asportaverunt).

Ja läksid kaks lätlast, Dote ja Payke, ühte külla; äkitselt tormasid nende kallale 9 eestlast ning sõdisid nendega kogu päeva (per totam diem); kui lätlased palju nendest surmanud ja haavanud, langesid lõpuks ka nemad surmatuna.

Kolmandal päeval läksid vahvamad sõjaväest üle Paala jõe ning laastasid kõik maakonna, mida hüütakse Nurmegundaks, ja kui nad süüdanud põlema kõik külad ja maha tapnud mehed, võtsid nad naised, hobused ja loomad kaasa ja jõudsid Järvani. Kui nad ööse tagasi olid tulnud ja mängu toime pannud suure käraga ja kilpide kokku­löömisega, süütasid nad järgmisel päeval kantsi (castrum) põlema, ning pöörates tagasi teisel teel, jaotasid kõik saagi omavahel ning läksid rõõmuga Liivisse.

See vahelekiilund A2 on kombineeritud kahest tõesti sündinud ja kroonikas kirjeldatud sakslaste retkest Eesti maa-alale. Vahelekiilundi esimeses pooles kajastub nn üllatusretk (18. 7) Leola kantsi alla märtsis 1215. a. Sel­leks on toodud tõelise retke kirjeldusest algus – siia vahelekiilundi retke esiosasse, mille tõttu see tõestisündinud üllatusretk tumedaks jääb, ja üksi põhjalikumal juurdle­misel selgub, et üllatusretk (18. 7) läbi soode-metsade Pärnu poolt (Metsapole-Soontaga kaudu) sündis, nagu teisal sellest kõneleme.

Kuid see tõeline üllatusretk 1215. a. sooritati märtsi esimesel poolel: siis oli veel talvetee Leolast mere äärde võimalik, jõed-järved-sood olid külmanud, kuigi ka talvel laugassool hobused sisse vajuvad koormat vedades. See kirjeldus hobuste hukkumisest 1215 retke puhul on arusaadav, nagu arusaadav ka see, et sakslased (ilma piis­kopi meesteta! – võrdle 18. 7) ja liivlased retkest osa võtsid. Jääb kõige juures täiesti lahtine küsimus: mis mõte oli lätlastel tulla nii raskel teel, läbi soode-metsade, kuna eestlased neile mingisuguseid tõkkeid ei teinud – vahelekiiluja kujutusel – ei Sakala piiril ega Sakalas eneses, ei nende minekul ega tulekul! See „soode kaudu” tuleku kirjeldus on siin vahelekiilundis täiesti mõttetu. Tal on aga mõtet Leola üllatusretke puhul, kust ta on näpatud ja siia võltsituna üle kantud! Tuleb tähele panna, kui ebamäärane kogu see vahelekiilutud retk on koha määramisel, – nagu ta eriti fantastiline on sõjalises suhtes, millest pikemalt – Lembitu sõjanduse puhul.

Väga ebamäärane on vahelekiiluja ka osavõtjatest kõneldes. Alguses öeldakse: „asusid teele usuvennad rüütlivendadega ja Theodorich, piiskopi vend, ja Kaupo kõigi liiv­lastega ja Võnnu Bertold lätlastega”, kuid laastamisel näeme vaid lätlasi, nagu teisteski vahelekiilundites. Kuid tuleb tähele panna, et tõelisest üllatusretkest Leolasse 1215. a. – piiskopi mehed (kellega ühes ka Kaupo) mitte osa ei võtnud! Piiskop oli Sakala resp. Lembitu suhtes üldse tagasihoidlik. Üksi 1211. a. Viljandi piira­misest võtsid piiskopi mehed osa ja võtsid osa ka käiku­dest Rotalasse, kuid Sakala laastamist ei saanud nad kaasa teha.

Vahelekiilutud retk sündis kohe peale eestlaste käiku Beverini alla sügisel 1211. Sügisel on aga sõjakäik, pealegi suuremate jõududega, läbi soode-metsade Leola alla hoopis võimatu. Ta on praegusel ajal võimatu, oli täiesti võimatu ka 700 aasta eest, kus jõgede veerohkus suurem, veepind kõrgem ning sood selle tõttu (eriti suur Kuresoo) läbipääsmatud.

Oletamegi, et teekond tõesti tehti soodel, siis ei saadud kuidagi peale retke nii ulakalt taastama hakata kogu Sakalas, isegi üle Paala jõe, s. t. Leola kantsist mööda. Pikaline reis läbi soode oleks sakalastele tingi­mata teatavaks saanud ja need oleksid valmistanud paraja vastuvõtu „võõrastele”. Kui nad ei julgenud tulla üle Viljandi Sakalasse; ära minna üle Viljandi, kus Viljandi kants võtmatu, ei oleks „lätlased” ammugi saanud; selle­pärast jääb umbseks ütlus: „nad pöörasid teisel teel tagasi”.

Võidi suuremail sõjakäigel tarvitada üksi nn sõjamaanteid. Neid tarvitasid eestlased ise omil sõjaretkil, neid tarvitasid ka eestlaste vastased. Neid sõjamaanteid kaitsesid aga tarvilistel kohtadel kindlustused, kantsid. Seesugune sõjatee kaitsekants oli Viljandi kants. Sellepärast on arusaadav, et Viljandist edasi saadi, kui Viljandi kants enne ära võeti. 1211. a jõudis Saksa suur vägi ainult Viljandini, piiras kantsi mõni päev ja pööras siis kiirelt tagasi. 1217. a ei kaitsnud eestlased üleüldse Viljandit, vaid andsid tühjendatud kantsi sakslaste kätte ja võtsid sakslased vastu „Paala lahinguväljal” otsustavaks lahinguks.

Lätlasi üksi ei võinud kõige paremal juhtumisel enam olla kui vaevalt kaks tuhat. Sest järgmisel aastal, s. t. 1212 talvel, on käsutanud sakslased suure väe, kus oli 4000 sakslast ja niisama palju liivlasi-lätlasi. Liivlasi oli tol ajal rohkem, kuid kui neid ka pooliti oli 4000 hulgas, siis kogusid nad kõige enam 2000 lätlast karedal sõjasea­dusel kokku.

Eriti meeles pidades, et see retk läbi soode-metsade käis, ei võinud neid nii palju olla, kui Rotala retkel ennem, s. t. umbes 1500.

On tõesti raske mõelda, et 1500-line lätlaste vägi, kes sõjaliselt vilumata, oleks suutnud sünnitada hirmsat verepulma üle kogu Sakala, kuna sakslased esimesel retkel Sakalasse märtsis 1211 suure liidusõjaväega, mille hulgas vähemalt 3000 saksa rüütlit, julgevad liikuda ainult Viljandini – ja sealtki varsti tagasi pööravad.

Kogu see vahelekiilutud lugu on, nagu näeme, vast­uolus looduse- ja sõjaseadustega – vastolus ka terve mõis­tusega. Suur sõjavägi, kellega ühes suur moonavoor hobustega-vankritega, võib liikuda üksi suurel teel, tehtud ja korras peetud teel. Kõrvalisi, külateid tarvitada on suurel moonavooril võimatu. Kahetuhandeline jalavägi ja ratsa­vägi tarvitab moona hobustele ja meestele, mida kõik aeg ühes peab vedama, sest sügisel-talvel ei ole hobustelegi väljal midagi saada ja vaenulisel maal ei või kindel olla, et keerdiajamisega (furažeerimisega) esimestel päevadel palju saab, kuna rahvas oma vara peidab ja põgeneb. Lätlaste sõjavägi ei võinud väikestes salkades Sakalas liikuda, sest siis oleks neid kergesti hävitada võidud. Sõjakale maale ilmudes, nagu Sakala oli, oleks pidanud lätlastel olema esimene mure Sakala väge üles otsida ja lüüa või – kui Sakala vägi vastu ei tulnud – kindlustused ära võtta ja sealt „maad laastata”. Kuid meie ei kuule sõnagi lahingust ega kindlustuse võtmisest! Vaevalt võiks uskuda, et lätlased suutsid Viljandit ära võtta, kuna sakslased aasta varemini ainult Viljandi piiramisega pidid leppima. Vaenlane võis edasi liikuda sõjamaanteel, ilma Viljandi kantsi võtmata, kuid siis pidi jäetama Viljandi kantsi ümberpiiramiseks suur piiramisvägi. Aga niisugune seisukord võis edasitungivale väeosale muutuda väga häda­ohtlikuks, kui piiratud vägi läbi murdis: siis olid edasi­tungivad väeosad kadunud, sest et tal tee tagant võidi ära lõigata. Pealegi nõuaks piiramine ja seejuures edasi­tungimine nii suurt sõjaväge, mida õige raske on toita vaenlase maal, kus sõjalised peajõud veel pole löödud. Sellepärast on arusaadav, et aastatel 1226-1227 suur 20 000-line  Saksa sõjavägi ei söandanud Muhu kantsi võtmata edasi minna Valdja sihis Saaremaale, nagu seda soovitasid Saksa poliitikajuhid, kes väega ühes olid, kuigi neil võimalik oli piiramisväge jätta Muhu alla: Saksa sõjanõukogu otsustas mõneaegse kõhklemise järele: enne Muhu kants ära võtta, kants ise ära lõhkuda ja siis alles edasi tungida Valdja poole.   See on sõjaliselt täiesti arusaadav.

Lembitu ajal oli vaid üks suur sõjamaantee Sakalas, mis ulatus Asti järvest resp. Ümera jõest üle Viljandi Leola alla ja sealt edasi üle Paala (Navaste jõe) Põhja-Eestisse. Seda teed tarvitavad sakslased nii 1211., 1216., 1217. kui ka 1219. ja 1223.-24. aastal, sest teisiti ei olnud see võimalik.

Nagu öeldud, on kõik tõelised sõjakäigud – algkroonikas kirjeldatud – vastavad sõjalistele nõuetele, kuna vahelekiilutud võltsingud milleski ei arvesta ei sõja- ega loodusseadustega: võltsingud on tehtud kirjutuslaua taga puhas „ideeliselt”, fantastiliselt.

Nii on lugu ka vahelekiilundiga A2, kus terve mõis­tusega lugejal midagi peale ei ole hakata.

Kust oleks võtnud Lembitu selsamal talvel retkeks Pihkva mehi, kui liivlased-lätlased üle kogu Sakala kõik mehed, keda eest leidsid, oleksid ära tapnud, nagu vahele­kiiluja tahab uskuma panna? Isegi Järvani laseb vahele­kiiluja liivlasi-lätlasi tungida ja rüüstata ning riisuda eest­laste vara, aga keegi ei tõsta kätt nende tagasitõrjumiseks, vaid lätlased-liivlased lähevad „mängides”, nagu vahele­kiiluja kinnitab. Dotele ja Paykele astuvad küll 9 eestlast vastu, kuid alles siis, kui nad kogu päev võidelnud ja eest­lastest mõningad haavatud, langevad lõpuks ka Dote ja Payke!! Imelik sõjaretk kõigiti! Beverini lätlaste vanemad (nii vahelekiiluja) Dote ja Payke lähevad üksi Sakalasse külla; nendele astuvad 9(!) eestlast vastu; kogu päev sõdivad need, ilma et lätlaste vanematele lätlased ja eestlastele eestlased appi tuleksid. Mis kaksikvõitlus see oli siis 2 ja 9 vahel! Kogu lugu lööb üle isegi hari­likud jäägrijutud – oma ebatõelisusega!

See Dote ja Payke võitlusepisood sobib nii vähe siia, et oletada lubab: episood on vahele kiilutud pärastpoole vahelekiilundisse heroiliselt vahelekiilujalt, nagu pärast vahelekiiluja C juures näeme. See episood tundub siin üleliigsena, võõrastavana, sest eestlased (sakalased) ei hakanud ju kuskil vastu. Äkki teeb vahelekiiluja juttu kahest lätlasest, lihtlätlasest (nagu Roboam ja Veko), kuna nad vahelekiilundi alguses esinevad Beverini lätlaste vanematena. Kuid Beverini vanematena esinevad nad vaid vahelekiilundites, algkroonika ei tunne neid üldse mitte!

*

Vahelekiilumine (A2, teine osa) on silmanähtavalt inspireeritud kirjeldusest, milles kujutatakse (L. H. 15. 7) üht tõelist lugu Läti Hendrikult eneselt: „piiskopi vend Theodorich oma sulastega ja Võnnu B e r t o l d kogusid väe, kui  t a l v  t a g a s i  tuli, ja sõudsid

Ugauniasse……… ja kui nad olid tunginud küladesse ning leidsid väheseid (seal) ees, tungisid nad metsadesse, kus tihedamas padristikus paganad olid teinud tõkke, raiudes ümberringi suuri puid maha, et kui vägi tuleb, ennast ja oma vara seal peita. Kui nüüd kristlaste vägi ligines, astusid nad (eestlased) südikalt vastu ning kaitsid end kaua teede raskuse pärast.”

Läti Hendriku kirjeldus on tõenäoline, sest see sündis Ugauniasse pärast katku lahtipuhkemist, katku ajal. Katku ajal olid eestlased oma majad maha jätnud ning elasid metsades, mis enesest väga tark abinõu on katku levimise vastu. Kuid vahelekiiluja kirjeldus A2 käib aja kohta enne katku, enne katkust juttu tegemist, ja Sakala kohta, mille pärast eestlaste metsades viibimine täiesti põhjendamata on. Vahelekiiluja oli lugenud piis­kopi venna Theodorichi retke Ugauniasse, leidnud sealt eestlaste imelist elamist metsades, kuid ei ole aru saanud, miks see sündis. Oma vahelekiilumises laseb ta eestlaste metsaelu eraldi välja paista, nagu oleksid nad mingisugused „metslased”. Siin tõelises kirjelduses panevad eestlased tugevalt ja kaua vastu, kuigi katkul nõrkenud, ja sakslastel on sõdimine õige raske. Kuid vahelekiilutud, ebatõelises kirjelduses ei pane eestlased sugugi vastu, ei tõsta sõrmegi oma kaitseks!

Vahelekiiluja olude vähene teadmine paistab välja ka Maja küsimuses: tema käsitleb maja Läti mõistes, tarvitades seda meie ja läti nüüdse maja sõna tähenduses: kandsid asjad majade juurde. Maja muistses eesti mõistes tähendas rahva kongressikohta; neid võis niisuguses ringis, kus lätlaste rüüstevägi töötas, ainult üks olla, ja väga võimalik, et Lembitu (küla?) kantsi lähedal oli üks Maja. Kuid „majadest”, s. t. paljudest majadest, ei või olla juttu. Siin on hilisem vahelekiiluja Läti keelepiirkonnast ära seganud Maja ja maja (elumaja) tähenduse, muistse eesti Maja tähendust täiesti võõralt ja võhikult käsitades.                                     

Ei ole ehk huvituseta, et üksi selles peatükis (15. 7 ja 15. 1) Lembitu nime teisend Lambite esineb kahel puhul, milles arvan mingisugust läti keele mõju tundvat, kuna mujal L. H. kroonikas õigel kujul Lembitu leidub.

Nagu vahelekiilumises A, nii näeme ka A2 eestlasi, sakalasi mitte oimugi liigutavat lätlaste ülimetsikute too­ruste vastu. Lätlased põletavad, tapavad või võtavad vangi kõik (!) lapsed ja noored tüdrukud, sakalased aga ei kõssagi! Kuidas panid aga ugalased katku ajal metsas olles sakslastele vastu L. H. tõelises kirjelduses.

Kuid kaaluvamaks vahelekiilumise paljastajaks jääb mainitud argument: kuni 1217. aastani ei olnud üldse mingi­sugused rüüsteretked Sakalas võimalikud – põhjustel, mida lahendasin vahelekiilundi A eritlemisel.

Kuid sisuliselt on see vahelekiilumine sobimatu tõe­oludega. Sellesama hilise sügise vältusel olid sakalased käinud Beverini all (15. 7 algus) lätlastele rahu pakkumas ja tehakse rahu selsamal aastal lätlaste ja liivlaste vahel, kuna sakslased sellest Läti-Eesti-Liivi vahe­lisest rahulepingust välja on jäetud (15. 11). On selgesti näha, et juba siin olid ühisplaanid valmis mässuks saks­laste vastu, mis ka varsti lahti puhkes.

Paljuütlev on see, et luurekäigust, mille sooritas piiskopi vend Theodorich ühes Võnnu Bertoldiga sellesama 1211.-1212. a. talve alul Ugauniasse, – et sellest lät­lased ega liivlased osa ei võtnud! Kõik see on arusaadav, on loomulik lüli kogu sündmustikust. Peale Lembitu suurt võitu aprillis-mais 1211 hakkasid liivlased eestlaste poole nihkuma, et varsti sakslaste vastu mässu tõsta ühiselt, kuna eestlased rahu pidasid, liivlasi-lätlasi mitte takistades nende saksavastases mässus.

*                     *

*

Nagu öeldud, peame lihtloogika põhjal kõiksugused rüüsteretked Sakalas enne 1211 resp. enne 1217 võimatuks pidama. Ja tõesti, sündmusi uurides L. H. kroonikas ei leiagi niisuguseid rüüsteretkeid, kui vahelekiilundid ära jätta.

Küll on juttu sakslaste käikudest Sakalasse 1211 ja 1217 vahel kahel puhul, need aga ei ole rüüsteretked. Vaatleme neid retkeid kriitiliselt, mis nad kõnelevad.

Esimene neist tõelistest retkist 1211 ja 1217 vahel Sakalasse on nm ordumeeste „üllatusretk”‘ Leola alla (18.7), millele vastasid Sakala eestlased suure sõjakäiguga 1215. aastal.

Vaatleme ligemalt seda üllatusretke, sest tema kir­jeldus kroonikas on väga iseloomulik ja paljastab hästi L. H. kroonika kujutusviisi, tema ajaloolist tõelisust.

Sakslased olid otsustanud, Turaida rahu (1212-1215) lõpu liginedes, eestlastega rahu mitte pikendada ja ründasid neid juba enne rahu lõppu veebruaris 1215, mere­randa mööda tungides talveteil Rotalasse (rahu lõppes mais 1215). Vaevalt on lõppenud Rotala retk, millest osa võttis kogu sakslus: nii piiskopi kui ordu mehed kui ka Riia kaupmehed – kui ordu mehed ühes kaupmeestega, kaasa võttes liivlasi – lätlasi, sooritavad märtsi alul retke Leola alla. Kui palju väge selles Leola retkes oli, ei ole kroonikas öeldud, kuid meeles pidades, et Rotala retkel oli 3000 sakslast ja niisama palju liivlasi-lätlasi, peab arvama, et Leola retkes oli õige tugev salk, kuigi piiskopi mehed tast osa ei võtnud.

Selle retke jutustuse juures on tähele panna L. H. kroonikas 18.7 järgmised faktid: sakslased ilmusid Leola alla üllatades (ex improviso), jättes kõrvale Viljandi; see üllatusretk sündis märtsi alul, kus veel talveteed alal; saks­lastel ei olnud kaasas raskemaid sõjariistu piiramiseks; eestlased tõrjusid neid, kui nad ilmusid Leola ligi, kohe tagasi ning ajasid neile hirmu peale; eestlased pakuvad sakslastele raha, et nad ära läheksid; sakslased ütlevad, nad ei tahtvatki muud kui ristida.

See on sündmuste kokkuvõte, kõik muu on sihilik, eksitav lisand:

Leola alla ilmudes „ex improviso”, ootamata üllatades, said sakslased, kui nad tulid mitteharilikku teed: läbi soode-metsade Pärnu mererannalt, mis talveteil võimalik. (Mõned saksa ratsanikud olid nähtavasti veebruaris Rotala retkel välja uurinud, et siit teatavail tingimusil julgustüki Leola sihis võiks toime panna). Sakslased tulid siis tõesti oota­mata, kuigi mitte täiesti üllatades, sest esimestele kohale­jõudnud saksa ratsameestele on eestlased vastas ja ajavad neid kitsikusse. Ootamata tulid nad eestlastele veel enam sellepärast, et Turaida kolmeaastane rahu lõppes alles esimese mai ümber, niisiis oli see sakslaste ratsaretk sõna- ja lepingumurdeline sakslaste poolt.

Selle tõestisündinud ratsakäigu esimese osa kirjeldus on üle kantud vahelekiilundi A2 esimesse osasse, millest näeme, et see teekond läbi soode-metsade ka talveteil on väga raske, mille juures hobused sisse vajusid, mis aru­saadav suurte soode iseloomu tõttu talveajal.

Siin Leola üllatusretkel puudub see esimese osa kirjeldus, kuid siin on ta tarvilik, sest alles kaudsel kaalu­misel mõistame, et retk läbi soode-metsade sündis. Vahelekiilundis A2 ei ütle see raskuste kirjeldus midagi. Ta ütleb väga selgesti õieti, et sakslastel niisugusel Sakala sisekorral, nagu vahelekiilundis A2 leiame, ei oleks tarvis olnud mingisuguseid keerulisi teid otsida Sakalasse pääsmiseks, sest sakalased ei liigutanud niikuinii oimu neile vastuhakkamiseks!

See 1215. a. märtsi alul tõesti sooritatud üllatusretk talveteil läbi soode-metsade oli võimalik „kergel” ratsasalgal; sellepärast on tähtis L. H. ütlus, et sakslastel ei olnud raskeid (piiramise-) ega sõjariistu kaasas.

Kerge ratsasalk jõuab kiirkäigul Leola alla välja (apud castrum Lembiti), ja kohe on eestlased neil vastas ning ajavad neile hirmu peale (audacter occurrunt, timorem incutiunt). Sakslased tõmbuvad tagasi, seades end kaitsekorda, oodates järelejõudvat varuväge, kelle järgi läkitati kiirkäskjalad. Alles teisel päeval jõuab varuvägi küllalt suurel arvul sakslastele järele, mis on arusaadav, kui silmas pidada raskeid teeolusid ka ratsaväele, kus üksteise sabas tuli liikuda.

Nüüd, s. t. niikaua kui Saksa ratsasalk abiväge ootas, sündis, mis niisugusel puhul antud oludes sündida võis: eestlased lahkusid Leolast, vara ühes viies (Viljandi sihis!), jättes sakslastega läbirääkimiseks (ratsa)salga, et siis, kui sakslaste varujõud ja sihid kindlaks tehtud ja endale kiirelt abiväge kogutud, tarviliselt nende vastu välja astuda sõjaliselt. See läbirääkimiseks jäetud eestlaste salk pakub sakslastele raha, et nad minema läheksid. Arusaadav, et sakslased enesel seda kaks kord ütelda ei lasknud, vaid pakkumise heal meelel vastu võtsid, mispärast kroonika tõendus õige on: sakslased läksid suure saagiga Leolast tagasi. Kuid kroonikas on ütlus, et sakslased eestlaste rahapakkumise peale vastasid, nad ei tahtvat neilt muud midagi, kui et nad end ristida laseksid. Selle lausega katsusid sakslased oma jultunud tegu, rahulepingu murdmist, kaitsta. Kuid see lause sisaldab palju diplo­maatilist, mis sügavamale telkide taha laseb vaadata, nagu varsti selgub.

See on kõik, mis Leola all sakslaste üllatusretke puhul sõjaliselt võis sündida. Selge on ka, et sakslased ruttu pidid tuldud teed lahkuma, sest tagasiteel oleksid eestlased neile kergesti lõksu võinud panna teil metsis-soodes, mis sakslastele võõrad, eestlastele aga väga tuttavad. Sakslased pidid tuldud teed tagasi minema juba sellepärast, et vahid ja osa varuväge moonaga teedel väljas seisid kuni Pärnu laheni. Arusaadav, et sarvloomi niisugusel puhul saagina palju kaasa vedada ei saadud Leolast, kuigi kroonika seda tahab meid uskuma panna. Igatahes selgub kroonikast, et Leolas vahekord varsti teravaks läks, mis seda kiiremalt sundis sakslasi tuldud teed taanduma.

Kogu Leola retke kirjeldusest on selge, et sakslased talvel, rahu kestes, kasutades talveteid läbi metsade ja külmanud soode, ilmusid ootamata Leola alla ning algasid seal „diplomaatilisi läbirääkimisi” leolastega, kõvendatud sõjasalga kaitsel ja toel.

Kuid muidu, nagu tähendatud, peitub selle üllatusretke kirjelduses palju poliitilist „müstifikatsiooni”, sihilikke moonutusi kroonika toimetajailt.

Et selle retke kirjelduse redaktsioonis hiljemini moonu­tusi on tehtud, näeme üksikuid kroonika teisendeid võrreldes. Nii on pärastpoole sisse kirjutatud terve lause „exercitus vero interim castrum perfidiae suae dolis violaverunt – (saksa?) väed laastasid kantsi vahepeal kavalusega”. See lause puudub vanemas Zamoiski ärakirjas. Niisama on juuresolevast ordu preestrist Otto Strikist tehtud pärast­poole Lembitu ristimise tunnistajaid kaks: Strik et Otto ; Zamoiski ärakirjas puudub sõna „et”. On põhjust arvata, et algkirjas seisis üksi: juures oli „Otto, Fratrum Militiae sacerdos”, kuna „Johannes Strickius” pärast juurde on lisatud. Sest lause, nagu ta seisab Scr. Rer. Liv. välja­andes: „adsunt sacerdotes Johannes Strickius, et Otto, Fratrum Militiae sacerdos”- kõlab grammatiliselt võõrastavalt. Igatahes on püüd selge: tunnistajate arvu suurendada, et sündmust seda vähem kahtlasena lasta paista.

Lause Leola kantsi laastamisest on vahele kiilutud, nagu tähendatud. Kantsi rüüstamisest, laastamisest Leolas ei või juttu olla juba sellepärast, et L. H. ise teisel kohal – 28.5 (1224) – Tartu piiramise puhul selge sõnaga kinnitab, et nad seni võetud kantsides ei ole laastanud, vaid kõigile jätnud vabaduse ja elu: „in omnibus enim castris a Livoniensibus hactenus expugnatis vitam semper et libertatem semper obtinuerunt”. Kuid ka teisel korral mainitud „laastamine” Leola retke puhul paistab kahtlane, igatahes liialdatud. Pabst tõlgib: „und nachdem sie das ganze Land ringsumher ausgeplündert, rotteten sie sich zuletzt bei der Burg des Lembitu, welche Leole heisst, unversehens zusammen.” Pabst on ekslikult nähtavasti arvanud, et sakslased tulid Viljandi teed. Kuid siis on täiesti mõttetu sõna “ex improviso” (ootamata, üllatavalt), sest tulla Viljandi kaudu ootamata Leola alla on võimatu. Veel võimatum on jõuda üllatades Leole alla, kui kogu maa tulles ära laastata!

Siin on Pabst (ja ka teised saksa tõlkijad) sõna „in circuitu” võtnud „ümbruse” mõttes, kuid see sõna on sõjalistes operatsioonides juba vanasti tarvitatav ka sõjalise manöövri „Umweg, Umgehung, обход, ümbermineku” mõttes (nii Caesari juures, võrdle Hans Delbrück op. eit. Bd. I, lk.525). Sellepärast ei tule lugeda „in circuitu” laastamise sõna juurde, vaid tuleb „congregantur” sõnaga siduda „… in cir­cuitu tandem apud castrum .. . ex improviso congregantur”; siis on tal õige mõte: „kauge kõrvaltee kaudu jõudsid nad lõpuks välja üllatades kantsi alla.” On vist küll kõigile arusaadav: laastates ei oleks sakslased kuidagi tulla saanud üllatades Leola alla; ja siis kohe kimpu jäädes, niipea kui eestlased neid märkavad – asuvad nad „rahu­lepingu” pärast läbirääkimistele!!

Nagu vahelekiilundid ise, nõnda peavad ka niisugused väikesed sõnalised moonutused, kiilundid näitama lugejale: Sakala ei olnud sugugi ei tea kui tugev, sest igaüks võis tulla sinna ja laastata ning võtta, mida tahtis; Lembitu võim ei olnud suur omal maal, kuigi ordu vastased teisiti on kõnelnud ja Eesti „riiki” korraldatud tugevaks riigiks kujutavad.

Selles mõttes tuleb vaadata ka Lembitu vangistamise ja ristimise loo peale Leola retke puhul.

Ei olnud ju tol ajal valitsejate vangivõtmine mõne üllatusretke abil sugugi väga haruldane nähtus, et Lembitu vangistamist iseenesest võimatuks pidada.

Sakslaste kerge ratsasalk oleks saanud ehk tõesti Lembitut tabada, kui esimene ratsasalk kohe oleks tulnud Leola kantsi. Kuid kroonikas öeldakse selgel sõnal, et esimene salk jõudis vaid „apud castrum” – kantsi lähedale, ja kohe on neil eestlased vastas ning teevad nende situatsiooni täbaraks. Selle eelsalga tagasi­löömisega oli aga Lembitu vangistamise võimalus kõrval­datud. Ei ole mingit põhjust arvata, et leolased oleksid tukkuma ja ammuli suuga vahtima jäänud ning end kinni püüda lasknud nagu haned.

Pealegi on see vangistamisepisood liig möödaminnes, liig kõrvalisena käsiteldud, et seda suurt sündmust siin tõesti faktina oletada. „Viisid ühes enesega selle kantsi vanemad, Lembitu ühes teistega, kes aga tagasi lasti oma maale, kui nad oma poegi pantvangideks olid annud.” Tuleb küsida: millal nad siis lasti vabaks, kui nad kinni võeti? Ei olnud ju mõtet neid vabaks lasta enne eestlaste suurt sõjakäiku, mis paari nädala pärast sakslaste üllatusretkele järgnes!

Teises kohas kroonikas, kus jutt sellest Leola episoo­dist (19.1), kõneldakse küll „Sakala Lembitu” ikestamisest, kuid vangistamisest ei ole juttu. Seal öeldakse: „nam post Rotaliensem expeditionem, et Lembiti de Sackale subjugationem tota Estonia saevire coepit contra Livoniam.”

Kuid ka see ütlus: „post Lembiti de Sackale subju­gationem” on küsitav, kas ta algkroonikas just nende sõnadega seisis. Ei sobi hästi mõtteliselt post Lem­biti subjugationem; võiks aru saada maa või rahva „subjugatiost, kuid ühe isiku subjugatiost kõnelda on vähe võõras, kuigi L. H. stiilis võimalik. Niisama on imelik, et Zamoiski ärakirjas seisab „Sackale”, kuna peaks olema Sackala, seda enam, et sellessamas ärakirjas 18.7 seisis in Sackalam (Schirren, lk. 50 ja 51).

Meile näib, et algkroonikas seisis: „post Sackalae subjugationem”, millele pärast vahele on kirjutatud, et Leola episoodi muudatusega seda kohta kooskõlastada: (post) Lembiti de (Sackalae), mille juures „Sackalae” genitiivi lõpust ae alles on jäänud. Kuigi see vaid oletus, ei saa salata, et ütlus „post Lembiti de Sackale” kahtlane paistab, sest L. H. tarvitab küll vanemate nimetust ühen­duses kantsiga, nii nt. 12.6: Russinus de castro Sotecle, Waridote de Autine, Talibaldus de Beverin, kuid siin 19.1 on: „Lembiti de Sackale”. On L. H. juures küll leida: Lembitus…. senior de Saccala, kuid Lembitus de Sackale seisab üksi siin.

Oletamegi, et algkroonikas tõesti seisis „post Lembiti de Sackale subjugationem”, siis on see lause ebatõeline kirjelduse järele, sest ei võinud juttu olla ei Sakala ega Lembitu tõelisest subjugatiost üheski mõttes – Leola üllatusretke läbi. Küll aga on ordu mehed paavsti juures seletanud, nagu oleks Lembitu osa Sakalast kaotanud, ja sellega lausa ebatõtt laiali kannud, mille peale tähele­panemist juhtinud Hildebrandt (D. Chronik H. von Lettland, lk. 93), millest meie teisal täielisemalt kõneleme.

Kindlasti oleks 19.1 sündmusest teisiti juttu tehtud, kui Lembitu tõesti oleks vangistatud ja vangina Riiga viidud ja pärast alles vabastatud. See „suur number” Lembitu vangistamisest oleks kajastunud ka mujal kroonikas, kuid sellest ei kõnelda teisal poolt sõnagi. Niisiis on kogu kroonikas Lembitu vangistamine „ära õiendatud” poole lausega, mille tsiteerisin.

*

Vaatame ligemalt vastust, mille saksa ordumehed annavad Leola retke puhul eestlastele: „teutonici vero, nihil aliud ab eis requirere, nisi ut baptizentur, affirmant, ut vero pacifico reconciliati fiant corum fratres tam in hoc seculo, quam in futuro – sakslased aga kinnitavad, et nad ei nõua neilt (eestlastelt) midagi muud, kui et nad end ristida laseksid, et võiksid rahul leppides olla nende vennad nii siin maailmas kui tulevases (ilmas).”                                       

Nii võõrastav kui see sakslaste ettepanek siin paistab, ulatub ta oma sisuga kaugele diplomaatilise telgi taha. See ütlus kajastab teravalt piiskopi ja ordu vahelist urgitsemist-intriigi ja osa, mida etendas Lembitu selles intriigis.

Turaida lepingu põhjal (1212. V.) oli Lembitu annud suuri mööndusi usu asjus Sakala pinnal piiskopile. Ordu aga pidas paavsti kirja põhjal 1210. aastast Eesti ala omaks. Paavsti juurde lähevad senised armualused ordu­mehed pärast neile vähesoodsat Turaida rahulepingut ning nõuavad Sakala ja Ugaunia endale: nad nõuavad selle maa-ala tarvis eripiiskoppi, ordule alluvat, mitte tun­nistades piiskop Alberti poolt Eesti piiskopiks määratud Theodorichi.   See oli 13. okt. 1213!

Kuid 30. okt. 1213 saab paavsti audientsile ka seni paavsti vihaalune piiskop Albert (või tema volinik). Albert suudab täieliselt muuta paavsti meelt: paavst saab ordu vastaseks ja piiskopi poliitika soodustajaks; muutub heatahtlikuks oma senise vihavaenlase – „inimicus homo” – vastu. Lembitu mööndus Turaida lepingul ristiusu propa­gandale Sakalas kuni Paala jõeni oli sellega kaugeleulatuv poliitiline tegu. Paavst annab oma meelemuutusest elavat tunnistust kirjas 31. okt. 1213 (Urk. 36), kus ta karedate sõnadega pöörab ordumeeste poole: „…kuid teie ei keela mitte üksi evangeeliumi külvajatele oma kaasabi, vaid teete isegi takistusi, kui piiskop teile mitte ei möönda teatavat osa Eesti provintsist. Teie ei ole niivõrd huvitatud Kris­tuse usu levitamisest, kui võtta omale maja maja külge ja põldu põllu külge kuni viimseni, nagu peaksite teie üksi elama keset maakera (quasi soli habitare in terrae medio debeatis)… Teie ei häbene mitte sünnitada kahju Kristuse evangeeliumile, kui teie aga oma omandusi ja tulu suurendada saate!..”

Kogu see paavsti kiri, millest siin osa tõime, on peapesu ordule sõna järsemas mõttes! Seda teravamalt tundsid ordumehed paavsti meelepaha, et nad alles hiljuti ta pailapsed olid olnud!

Selles paavsti kirjas on võti ordumeeste ütlusele Leola all: „nad tahavad vaid ristida.” Mitte maid ega Eesti varasid ei ihalda ordumehed, nagu paavst kirjutanud, vaid nad „tahavad vaid ristida”, nagu piiskop Albertki – Lembitule jättes tema maad! ?

Sellepärast on retke puhul kirjeldatud Lembitu eba­tõeline ristimisepisood: ordumehed võisid hoobelda, et nad „isegi” Lembitu ristinud, kuna piiskop Albert üksi „rahvast” ristinud.

Kuid peale nende diplomaatiliste põhjuste oli ordumeestel õige lihtne ja reaalne põhjus retkeks Leola alla: provotseerida Lembitut sõjale.

Turaida lepingut pidades ei söandanud piiskopi mehed Leola retkest osa võtta rahu kestes. Kuid ordumeestele ei meeldinud sugugi piiskopi rahu- ja lepingutepoliitika. Just nüüd, suure Lateraani kontsiili eel, piiskop Alberti Riiast äraolekul, tõusis ordumeeste julgus ning nad kat­susid nurja ajada „loomulikku” rahupoliitikat.

Võis ju kindlasti ennustada, et Lembitu ei jätnud vastamata jultunud rahulepingu murdmist ja ordu häbe­matut retke Leola alla. Lembitu asubki suurele sõjakäigule – „kolme maleva manöövrile”.

Kuid sõjakäigule järgnevas II Riia rahus, mais 1215, katsub Lembitu halvata ordu mõju, veel suuremaid möön­dusi andes piiskopile: ta lubas usupropagandat teha Sakalas kuni Paala jõeni, nagu see oli Turaida rahulepingu põhjal, kuid nüüd, lisaks ka katoliku usku levitada Ugaunias kuni Emajõeni!

Niisiis on üllatusretk Leola alla kevadel 1215 tõestisündinud fakt, kuid sakalased vastavad sellele retkele muserdava sõjakäiguga.   Siin on vahe vahelekiilundite ja tõelise retke vahel silmatorkav: vahelekiilutud sõjakäikudel Sakalasse ei vasta eestlased üldse mitte, ei kõssagi…

Me oleme pikemalt viibinud siin Leola retke lahen­dusel, näidates, kui tihedalt on seotud vahelekiilundid tõe­liste sündmustega ning kuidas moonduvad sündmused vahelekiilundite kaudu: üksnes teraval kriitilisel kaalumisel saame kätte tõelisuse.

Kahest sakslaste käigust Sakalasse kõneleb veel kroonika. Kuid need tõestisündinud lood ei ole mitte sõjakäigud Sakalasse ega kaugeltki rüüsteretked. Kroonika ütleb selgel sõnal: Sakala vanemate nõusolekul, peale sellekohaseid läbirääkimisi, said saksa sõjaväed vaba läbi­käigu läbi Sakala, millel saksa väed läksid nendele saka­lastelt kättejuhatatud teed mööda. Kroonika kinnitab, et rahus läbi Sakala mindi.

Säärane järeleandmine oli poliitiline samm. Vaba läbikäigu mööndust tegema sakslastele läbi Sakala võis Lembitut sundinud olla Sakala äärmiselt raske poliitiline ja sõjaline situatsioon 1216. a. Seisukord oli traagiline peale lõppenud Lateraani kontsiili, kus otsustati ristisõda Lembitu vastu. Ta raskenes veel enam peale Polotski vürsti ootamatut surma, kellega ühes varises kokku Lem­bitu suurejooneline plaan Riia piiramiseks kevadel 1216. a. ja sakslaste väljatõrjumiseks (19.10), ühtlasi tema vastu sihitud ristisõja halvamiseks. L. H. kroonika kõneleb sel­lest tähelepanemisväärt erksusega, rõhutades Polotski vürsti surma õigeaegsust! Võib-olla töötas siin mürk või nuga. Kate püsib jäädavalt selle sündmuse peal.

Liitlaste varisedes mulda läks nurja Lembitu juba teoksil olev plaan: sakslaste julgus ja nõudlikkus tõusis seda suuremaks. Lembitu seisukord raskenes peale Polotski vürsti surma seda enam, et nüüd pöördus tagasi Pihkvasse Lembitu poolt (nähtavasti Polotski vürsti abil) sealt 1212. a. minema aetud vürst Vladimir, sakslaste „äi”, kes Lembi­tule kätte tasumata ei jätnud.

Lembitu võis rõhuvas meeles raskemas seisukorras mõttele tulla Paala karikat mööda minna tahta lasta: ta tegi sakslastele suuri mööndusi, andes Sakalat isegi neile vabaks läbikäiguks. Kuid see oli alandav samm ja oli seesugusena esimene ja viimane. Sakslaste ülbe tegutse­mine Harjus sundis sakalasi keelduma järele andmast. Sakslased otsivad vägivallaga teed Põhja-Eestisse. Lembitu keeld oli ühtlasi Paala lahingu otsustamine! Karikas ei võinud minna mööda – Lembitu jõi ta põhjani!

Niisiis jääb tõeks, et enne 1211, niisama 1211 ja 1217 vahel ühtki laastamisretke, nagu neid kirjeldab vahele­kiiluja, Sakalasse olla ei võinud ja L. H. algkroonika järele neid ei olnudki. Enne Lembitu surma – enne Paala lahingut – nad sõjaliselt olla ei saanudki. Missuguse sõja­väega võidi liikuda vaenukäigul Sakala piirides, näitab kõige selgemini saksa väe ettevaatlik liikumine 1217 Vil­jandisse ja sealt edasi Paala lahingule.

II osa Eesti Kirjandusest nr. 5/1922

   

Vahelekiilund B1.

15. 7 (sügisel 1211):

Ja Beverini lätlased läksid taas Ugauniasse vähestega, kus nad eestlastest, kes läksid küladesse toiduvara järele, võtsid kinni kõik, mis oli meestesugu, lõid nad maha, naisi säilitasid, viies endaga kaasa, ning said palju saaki. Ja kui nad pöörasid koju tagasi omal teel, tulid neile vastu teised lätlased, kes jälle läksid Ugauniasse, riisudes seda, mida nad olid üle jätnud; mida need olid säilitanud, võtavad need, kes olid päästnud end nendest, lõid nad maha; maakonnisse ja küladesse, kuhu need ei jõudnud, lähevad nemad ning kui nad olid valmistanud palju saaki ja vange, pöörasid nad tagasi. Ja kui need tagasi läksid oma teed, tulid neile vastu teised lätlased, kes lähevad Ugauniasse, ja mida ei teinud endised täielikult, teevad nemad täielikult, surmates kõik mehed, kelle nad tabasid, ei säilitanud rikkaid ega vanemaid (seniores), vaid kõiki mõistavad (hukka) mõõgaterale. Russin aga, nagu teisedki, kättemaksuks sõprade eest, kõrvetas, keda kätte sai, elusalt, teisi nuhelnud muu valusa surmaga. Ja kui need tagasi pöörasid oma kantsidesse, tõusid jällegi teised Beverini lätlased vähestega, ja kui nad tihniku kaudu olid läinud Sakala maakonda, mida kutsutakse Alisteks, leidsid neid majades, ning lõid neid maha suuremast vähemani; ning kui nad palju nendest maha tapnud, võtavad nad naisi ja hobuseid ja loomi kaasa, jaotades ühes kõige saagiga omavahel. Sellest hirmunud, läkitasid alistegundlased ja ühes ka teised sakalased oma saadikud Riiga, ning andes pantvange, said rahu ja lubasid ristimissakramenti vastu võtta.

Vahelekiilund B2.

19. 3 (1215 kevadel) :

Siis said Thalibaldi pojad Rameko ja Drivinalde, nähes, et isa surma saanud, väga vihaseks eestlaste peale ning kogudes sõjaväe 1 ä tlastest sõprade ja sugulastega, ja rüütlivennad Võnnust teiste sakslastega läksid ühes nendega, ning tungisid Ugauniasse, laas­tasid külad, süütasid need põlema, ja kõik mehed, keda nad said kätte, põletasid nad elavalt Thalibaldi eest kättetasuks ning süütasid põlema nende kantsid, et nad ei leiaks seal varjupaika, ning otsisid nad üles sünkades tihnikutes ja metsades, ja kuskilgi ei saanud nad end peita nende eest.  Ja nemad kiskusid nad metsadest välja ning surmasid nad ja nende lapsed ja naised viisid nad vangidena ühes endaga ning ajasid hobused ja loomad ära, tegid suure saagi, ning pöördusid omale maale.  Ja kui nad koju läksid, teel tulid neile vastu taas teised lät­lased ja rühkisid Ugauniasse, ning mida teised jätnud, toimetasid need tagant järele.   Sest küladesse ja maakonnisse, kuhu teised ei jõudnud, läksid need, ning kõik, kes teiste eest olid põgenenud, ei saanud nende eest pakku minna.   Ning nad haarasid paljusid, ja tapsid mehed kõik, ja naised ja lapsed viisid nad kaasa vangidena, ja viisid endaga kaasa loomi ja palju saagiasju.   Ja kui nad pöördusid teel tagasi, tulid neile taas vastu teised lätlased, valmis sõjaretkele Ugauniasse, ihates ka saaki riisuda, ja katsusid kättetasuks sugulaste ja sõprade eest, kes äsja olid maha löödud eestlaste poolt, mehi surmata.   Ja rühkisid Ugauniasse, kus nad mitte vähem ei laastanud kui endised ja mitte vähem ei vangis­tanud kui endised.   Sest kes tulid metsadest põldudele või küladesse toidu järele, neid haarasid nad kinni, ja põletasid ära ühed tulega,  teised hukkasid nad, mõõkadega nendele kõiksugu piina valmistades, kuni need kõik oma vara neile üles andsid, kuni nad neid ei viinud peidupaikadesse metsades ja naised ning lapsed andsid nende kätte. Aga ka nii ei vaigistunud lätlaste meel; ei, nad võtsid, peale raha ja kõige vara äravõtmist, naistel ja lastel pea otsast, mis oli ainuke ülejäänu.   Ja läbi tungides kõik maakonnad kuni   Emajõeni   Tartu   (usque ad Matrem  Aquam   in   Darbeten), ei säästnud nad kedagi, vaid kõiki, kes olid meestesugu, surmasid nad, naised ja lapsed vedasid nad ära vangidena.   Ja kui oli sündinud kättemaksmine oma vastaste kallal, pöörasid nad rõõmsalt kogu saagiga koju tagasi.

Ja taas tulid Bertold Võnnust omadega ja Theodorich, piiskopi vend, oma rüütlite ja teenijatega ja Thalibaldi pojad oma lät­lastega hulgana, ja rühkisid väega Ugauniasse, haarasid palju eestlastest, kes olid enne ära põgenenud lätlaste eest, surmasid neid, ja külad, mis olid üle jäänud, süütasid nad põlema, ja kõik, mis oli endis­telt mitte täieliselt, tegid nad hoolega täieliselt. Käisid kõigis maakonnis, läksid üle Emajõe (vee) ja jõudsid Vaigani, ja riisusid ka selle maa, mis oli sealpool jõge, süüdates külad põlema, tapsid mehed, vangistasid lapsed ja naised. Ja kui nad olid teinud kõike paha, mida nad vähegi suutsid, pöörasid nad tagasi Liivisse. Ja käsutasid taas teisi jalamaid minemiseks Ugauniasse ja et viia samasugust häda neile. Ja kui need koju läksid, saadeti taas teised. Ja ei jätnud lätlased järele ning ei jätnud rahu eestlastele Ugaunias, ja neil enestel ei olnud enne rahu, kuni nad sel­samal suvel üheksa sõjaretkega seda maad olid laastanud ja rüüstanud, et ei jäänud enam inimesi ega toidutagavarasid.

Nad k a v a t s e s i d neid nimelt niikaua sõjastada, kuni  nad tulevad rahu ehk ristimise pärast, nii­palju kui neid oli üle jäänud, või neid sootuks hävi­tada maa pealt. Ja sündis, et Thalibaldi mehed lugesid enam kui sada, keda nad isa eest kättetasuks elusalt põletanud või kõiksuguste piinadega surmanud, ilma teiste lugematu arvuta, keda teised lätlased ühes sakslaste ja liivlastega surmanud.

Vahelekiiluja B erineb A iseloomust õige selgelt. Vahelekiiluja A oli huvitatud Sakalast  ning katsus oma võltsimise jälgi   õige   osavasti   varjata,   imiteerides algkroonika tõelisi sündmusi (nii A2), võttes koguni osa algkroonikast ja kandes selle vahelekiilundisse.  Vahele­kiiluja B on huvitatud Ugauniast.  Ta on naiivsem, on vähem haritud, meelega näib ta kohmakalt ühtesid ja samu sõnu  tarvitavat, varjates oma kirjaoskamatust, et mitte ladina keeles komistada, mäherdune keel talle silmanähtavalt raskusi teeb.  Vahelekiiluja B spekuleerib lugeja ülikohtlusega – ja ta on spekuleerinud õieti. Ta korrutab juhmimalt üht ja sama lauset,  kiilub mitmesse paika algkroonikasse samu lausevalanguid, kaalumata, kas kiilundis esitatud sündmused üldse  mõeldavad, kas nad sobivad sündmustereaga, kas nad sobivad algkroonika iseloomuga. Nii A kui B on juhitud rüütliordu huvide seisukohast. Mõlemis esinevad lätlased tegelastena, kuigi väga möödaminnes, viimasel kohal, mainitakse ka ordumeeste ja piiskopi meeste osavõtmist.  Vahelekiilujat B nimetan ma kordajaks, kuna ta oma iseloomus teravalt erineb erootilisest A vahelekiilujast.

Vahelekiilundid B1 ja B2 on nii sarnased, et vaevalt võib kahtlust olla ühise autori kohta. Vaevalt võib ka kahelda nende vahelekiilundilises iseloomus. Osutub üks nendest tõestatuks vahelekiilundina, siis võib järeldada seda ilma tõestamata ka teisest. B1 ja B2 sarnasus on ka Balti ajaloolastele (tõlkijatele) silma torganud: Hanseni tõlkes leidub märkus 15.7 juures: „Kirjeldus meeldib L. H-le nii, et ta 19. 3 selle uuesti toob” (Script. Rer. Liv. I, lk. 160). See on arusaadav meile: nad on ühe ja sama võltsija töö, kus märgata meelenürimat kordamist, püüet anda sõnavalangule loogilist, asjalist sisu. Nii võis kirju­tada inimene, kel väike haridus ka tolle aja kohta, kel aimu ei tarvitsenud olla L. H. kroonika tõelisest sündmus­tikust ega sündmustiku aegsest Eesti sisemisest olukorrast.

Nagu kõik vahelekiilundid, nii on ka B omad väga ebamäärased kohaliselt ja ajaliselt: suure sõnamulinaga kõneldakse käikudest, kindlamalt määramata, kuhu nimelt mindi. Aliste elanikke kutsutakse „alistekundlasteks”, mis võõras algkroonikale.

Keeleliselt ja stiililiselt lähevad need vahelekiilumised lahku Läti Hendriku omast. Vahelekiilujal on halb „kooliraamatuline” keel, Läti Hendrik kirjutab võrdlemisi head kirikisade keelt. Algkroonika keel on „piiblilik”, ta kubiseb kõnekäändudest, võetud ladinakeelsest piibli tõlkest, tuletab stiilis meelde piiblist tuttavaid sõjakäikude kirjeldusi, millest Pabst oma tõlke ääremärkustes õige palju üles märkinud, kuid kaugeltki mitte kõiki.

Vahelekiiluja keel on lage piibli kõnekäändudest, on puine, kooliraamatulik, stiilis jõhker ja saamatu. Siin leidub sõnakujusid, mida algkroonikas ei ole: „promptualibus” (B1). „Et revertentibus illis per viam iterum alii Letthi ocurrunt, et euntes in Unganniam quidquid a prioribus minus plene actum est ab his integraliter adimpletur” jne. See ei ole algkroonika keel, mida kergesti märkab see, kes tähelepanelikult loeb kroonikat algkeeles.

Vahelekiilundi B1 kohta maksab suur osa sellest, mis öeldud A1-2 kohta: ta ei sobi sinna, kus ta seisab ei sisuliselt ega ajalooliseltki. 1211. a sügis ei annud lätlastele ühtki põhjust ega võimalust nii veriseid, nii sagedaid retki teha: olid just lätlased L. H. 161 järele ühes liivlastega omavahelisest rahust eestlastega huvitatud. Ja tehakse rahu omavahel – ilma sakslasteta, s. t. sakslaste vastu!

Eriti Läti vanemat Russinit sellest eestlastevastasest verisest rüüsteretkest osa võtta lasta võis vahelekiiluja, kes sugugi orienteeritud ei olnud tolle ajajärgu poliitilisest seisukorrast Läti – Liivi – Eesti vahel. Õigemini: vahele­kiiluja püüd on tolleaegset Eesti – Liivi – Läti omavahelist kokkuleppimisfakti hoopis vales valguses näidata. Võis kuidagi veel möönda, et Russin 1208. a. vahelekiilundis A1 kirjeldatud laasteretkest osa sai võtta, kuid sügisel 1211 ei saanud Russin enam milgi tingimusel osa võtta – tõstis ju Russin paar kuud hiljemini mässu (ühes liivlastega) sakslaste vastu ning sai mässul surma sakslase käe läbi! Eestlastel ei võinud olla teadmata „Russini lätlaste” meeleolu, sest nad saatsid nii 1208. a. kui 1211. a. sügisel just Beverini kantsi rahu sobitamiseks lätlastega, ja rahu sobib, nagu vahelekiilundi A1 ja A2 puhul selgitasime. Ei jäänud, ei jätkunud faktiliselt aega nendeks rüüsteretkiks – nagu varsti näeme – eestlaste rahurünnaku vahel Beverini alla ja tehtud rahulepingu vahel lätlastega.

Sõjakäikude suund Ugauniasse oli seotud sõjateega. Kuis Sakalas nägime, nii oli see ka Ugaunias: sõjaretked, nende siht ja käik rippus ära sõjateest. Nagu Sakalas, oli ka Ugaunias Lembitu ajal üks sõjatee, mida võis tarvitada sõjakäikudel nii ühelt kui teiselt poolt: seda teed käivad kõik algkroonikas leiduvad tõe­lised sakslaste sõjakäigud Ugauniasse!

See tee käis Turaidast (liivlaste maalt) Ugaunia piirini, ja sealt üle Otepää Tartuni, ja Tartust üle Väiga (Torma) Viruni.   Selle tee kaitseks oli väga tugev kants – maalinn Otepää, nagu Viljandi kants Viljandi teel. Sakslaste sõjaretkede siht oli sellepärast: Otepää valdamine, see pidi olema iga sõjaretke siht Ugaunias: ilma Otepääd valdamata ei oleks saanud liikuda Ugaunia lõunaosas, üldse Ugaunias. Kelle käes oli Otepää kants, selle käes oli Ugaunia kuni Emajõeni, selle käes oli kaubatee Pihkvaga.

Sakslaste peasihiks, nende sõjakäikude sihiks oli algusest peale Otepää.

Vaatleme tõelisi algkroonika sõjaretki, sooritatud Ugauniasse Saksa-Eesti sõja algusest peale – kuni Lembitu surmani.

Kõige esimene sakslaste sõjakäik Ugauniasse oli väljakutse eestlastele, sõjaline provokatsioon sügise poole 1208. a. (12. 6), peale selle kui ugalased eralepingust piiskopiga olid järsku keeldunud. Seda sõjakäiku peab algkroonika väga tähtsaks, suureks julgustükiks, nagu näha kirjeldusest: „Peale selle, kui oli palutud endale Kõige­vägevama Jumala ja õndsakstegeva Maria abi, sõitsid riiglased rüütli- (ordu-) venniga ning Dietrichi, piiskopi vennaga, ühes kaup­meeste ja teiste sakslastega Turaidasse. Ja kogu Liivimaast ja Lätgalliast käsutasid nad vägeva ja suure sõjaväe, ning marssides öö­päeva jõudsid nad Ugauniasse.”

Palun tähelepanelikult lugeda seda algkroonika sõja­käigu kirjeldust, ta on tüüpiline algkroonikale oma stiili poolest. Kuidas läheb see lahku vahelekiilundite kirjeldusest!?

See esimene sõjakäik oli suure sõjaväega soori­tatud luur ja provokatsiooniretk kiires korras. Kuid see retk käis kuni Otepääni, mitte kaugemale!

Sakslaste-lätlaste hirm on aga – retke järele koju jõudes – väga suur, ja põhjusega.

Eestlased vastavad jalamaid oma poolt, jõudes Beve­rini alla pakuvad nad lätlastele rahulepingut!

Järgmine, teine saksa sõjaretk Ugauniasse oli 1209. a. (13. 5). Värskelt valitud ordumeister Volquin sooritab demonstratsiooniretke Ugaunia piirile (mitte isegi kuni Otepääni!), meeleavalduseks, et ta piiskop Alberti rahulepingust eestlastega ei hooli. Kuid liiv­laste vahelsobitusel uuendatakse rahu piiskopi saadiku Alobrandi kaudu, kes Otepääle ilmub vabandama. See Alobrand on osav diplomaat, ugalased suudavad targu oma ähvarduse ja kättetasu meeleolu summutada – ja rahu uuendatakse ja peetakse.

Kolmas retk, sakslaste poolt sooritatud Ugauniasse, on nn demonstratsioon Ugaunia piiril Võnnu foogti juhatusel 1210. a. (14. 5), vastukaaluks kurelaste suurele sõja­käigule Riia alla. Siit selgub, kui õige meie oletus, et kurelaste sõjakäigus tundus Lembitu juhtiv käsi. Sakslased teadsid seda, demonstreerides Ugaunia piiril Riia piiramise puhul (Sakalas ei julgenud nad seda veel mitte!). Sest kui kurelased Riia alt lahkusid, ütleb meie algkroonika otsekohe, jätsid ka sakslased piirikimbutused Ugaunias.

Nagu öeldud: uus, sõjakas ordumeister Volquin muutis taktikat eestlaste vastu, lahus piiskopist, ilmutades aktiivset sõjakust, pealetungimist Eestisse.

Ta tingib paavstilt välja erilised suured eesõigused ordule võidetava maa-ala kohta (mäherdused eesõigused paavst kinnitab 10. okt. 1210). Ordumeeste julgus ja sõjahimu on saagi ootel tõusmas, nad sooritavad neljanda sõjakäigu Ugauniasse, seekord jõudes jälle Otepääni, 1210. a. suvel. Ordumehed söandavad nimelt ühes mobiliseeritud liivlaste ja lätlastega tungida isegi Otepääni (14. 6), mida eestlased ei kaitse, vaid maha on jätnud. Otepää kantsi jõudes satuvad ordu- ja piiskopimehed omavahel kisklema. Kuid sakslased kaovad kiirelt Otepäält ja Ugauniast. Eestlased ei tukkunud mitte, vaid on varsti (augustil 1210) sakslastel kannul, vihaselt ja edukalt tungides Võnnuni, et seda piirata. Eestlased manööverdavad sakslased Võnnust välja ja löövad neid Sädel hirmsasti. Sakslased saavad Sädel valusa hoobi, liivlased-lätlased pagevad, sakslasi jättes; Kaupo poeg ja väimees saavad surma!

Viienda retke teevad sakslased katkul lamavasse Ugauniasse, kus majad maha on jäetud katku pärast, „kus surnud suurem osa rahvast” (L. H.) 1211. a., talve alul (15. 7), kuid siingi teevad eestlased sakslasele tuntavaid raskusi. Aga luureretkel selgus siiski, et Otepää on hirmsasti katkul kannatanud. Nüüd alles, kus sakslased ugalaste haigusenõrkuses veendunud, kus neile väga suur hulk lisajõude, mis kiires korras Riiga toodud, käepärast (15. 6), nüüd alles julgevad sakslased 8000-mehelise sõjaväega teha sügavama sõjakäigu Ugauniasse Tartusse ja Tartust mööda Järvani, kus nad oma suureks imestuseks esimest korda satuvad nägema „Eesti väga ilusaid ja jõukaid külasid”.

Kuid  selle  sakslaste  sõjakäigu  peale   reageerivad eestlased väga mõjukalt, nagu edaspidi näeme.

Veel ühe, kuuenda sõjakäigu teevad sakslased Ugauniasse enne Lembitu surma 1216. a. (20, 5), milleks neid nähtavasti aitab peale Polotski vürsti surma Pihkvasse tagasi ilmunud vürst Vladimir. Kuid eestlased sunnivad (Novgorodi abiga) sakslasi ka seekord, 1217. a. alul, Otepäält lahkuma, kus nad end õige kõvasti olid kind­lustanud (20. 7). Kroonika tõendab küll, et nälg piiratud kantsis sundinud sakslasi alla andma. Kuid vaevalt võis kolme päeva vältel, mis appi tulnud saksa vägi kantsis viibis, nälg nii tunduvalt mõjunud olla. Päris allaandmise põhjus oli vist teine, sõjaline: sel ajal nimelt, kui 3000-line saksa rüütlivägi, s. t. kogu saksa sõjamehestik, Riiast lahkudes Otepääle omastele appi ilmus, tegi Lembitu ähvarduskäigu Riia peale! See kroonikas lühidalt, kuid ägedate sajatustega mürgitatud sakalaste manööver Riia juures pani sakslasi kiirelt alla andma, Otepäält lahkuma ja Riiga selle kaitseks ruttama. Kroonikas leiame tihti kõrval­lausetes, möödaminnes peasündmuse, sündmuste pea­motiivi. Eriti nihutatakse kõrvallauseisse eestlaste mõjukad tegutsemised sakslaste vastu.

Need kuus sõjaretke, sooritatud sakslaste poolt ühes liivlaste-lätlastega, on kõik tõeliselt algkroonika järele sündinud sõjakäigud Ugauniasse – enne Lembitu surma. Mingisuguseid muid ei olnud. Kõik need tõelised retked on kas ettevaatlikud demonstratsioonid piiril (kolmel puhul) või sügavamad sõjakäigud suurendatud väega kuni Otepääni. Ainult katkul lamavas Ugaunias söandavad sakslased minna luurama Tartuni ja kaugemale. Kõik need sõja­retked on poliitilis-ajalooliselt põhjendatud, liivlased-lätlased võtavad osa sunniviisi ning jooksevad esimesel heal juhtumisel laiali, sakslasi üksi kimpu jättes. Igale retkele vastavad eestlased julge vastulöögiga.

Need ajaloolised, tõelised sõjaretked on selged, loogilised nii subjekti kui sõjastusobjekti poolest: kas piiridemonstratsioonid (1210) või Otepää valdamise eesmärk, mille valdamisega avanes võimalus vallata kogu Ugauniat ja sõjateed Tartuni.

Vahelekiilundid sellevastu on täiesti irreaalsed, eba­määrased nii objekti kui sõjaretke subjekti poolest, nad on soorituse poolest segased ja ajaliselt määramatud ning umbsed, mis järgnes sellest, et vahelekiiluja ei olnud orienteeritud vahelekiilundi ajas ega poliitilis-strateegilises situatsioonis.

Vaatleme nüüd Ugaunia vahelekiilundi B sisulist ja sõjalist situatsiooni, tutvudes vahelekiilundite üksikute faktidega. Kõige enne katsume lahendada B2 sündmus­tikku, kuna see vahelekiilund tähtis on oma sihi ning sisurikkusega. Pealegi on vahelekiilund B1 ja B2 nii sarnased, et ühega otsustatud on ka teise iseloom.

Lembit resp. eestlased sooritasid 1215 kevadel, kohe peale sakslaste üllatusretke Leola alla, suure sõjakäigu Riia alla. See sõjakäik (19. 1-19. 3) „kolme väega”l on kõigiti huvitav: „Kogu Eesti hakkas vihaselt kihama Livoonia (Saksa) vastu ning võttis nõuks ühiselt kolme väega ära hävitada Livooniat, ja nii, et saarlased Riiga piiravad ja Väina sadama sulevad, ja rotalased tungivad Turaida liivlaste peale, kuna sakalased ja ugalased sel ajal kimbutavad – laastavad lätlaste maad, et nimelt liivlased ega lätlased, oma sõdimisega takistatud, ei saaks appi tulla riiglastele.”

See sõjaplaan, mille põhijooned algkroonika kirjutaja avaldab tähelepanemisväärt asjatundmisega, on silma­paistev strateegilise kavatsuse ja täideviimise poolest. Saksa väejuhte on nähtavasti imestama pannud Lembitu manööver, mispärast kroonika toob siin sõjaplaani, kuna ta muidu vaid sõjakäikudest kõneleb. See pealetungimine Riiale linna piiramise otstarbeks, see kombineeritud manööver maa- ja mereväega oli nii või­mukas ja osav kokkutöötamises, et sakslasi imestlema pani, seda enam, et tolle aja kohta seesugused manöövrid harulduseks olid. Siin nägid saksa väejuhid arenenud strateegiat, sõna tõsises mõttes.

Nagu sakslased sõjakäigul esimest korda, sattudes Järvasse, imestusega näevad seal „väga ilusaid ja rikkaid külasid”, mäherdusi nad nähtavasti ei olnud harjunud nägema Lätis-Liivis, nii paistab läbi selle sõjaplaani kirjutuses imestus, mida saksa sõjajuhid tundsid eestlaste resp. Lembitu strateegia kohta.

Selle sõjaplaani täidavad eestlased kavakindlalt – ja Riias tehakse rahu.

Rahu sobib kergesti, sest eestlased ei olnud nõudlikud, võidust hoolimata: eestlastel oli tarvis Rooma kiriku esindajaid Riias hellalt võtta, sest ees oli suur Lateraani kontsiil,   milleks paar aastat kihutustööd  tehtud,  kust „paganatele” midagi head loota ei olnud. Tehakse rahu endisel tingimusel, kuid lubatakse nüüd ka ristiusu propagandat teha Ugaunias kuni Emajõeni, endise 1212. a. rahulepingu lisaks, kus seda propagandat piiskopile lubati üksnes Sakalas kuni Paala jõeni. Nüüd oli tarvis soodustada Rooma kirikut – ja lubati enam! Küll jäi see rahulepingu punkt ristimispropagandast puhas paberiliseks (19. 4), kuid poliitiliselt oli ta suure tähtsusega.

Ka Saksa esindajail Riias, eriti kiriku võimukandjail, oli huvi eestlastega leppida, seda enam, et Riias oli piiskop Alberti asetäitjaks Raceburi piiskop Philipp, kes ikka, juba ennemini paaril puhul, katsus asju pärismaa­lastega sõbraliselt sobitada. Niisama ei võinud olla „Eesti piiskopil” Theodorichil, kes ühes Raceburi piiskopiga rahusobingu ajal Riias oli, huvi eestlastega sõdida, sest ta oli ju määratud nende piiskopiks ja vist mitte hoopis ilma Lembitu nõusolemiseta. Igatahes, temale ei meeldinud riiglaste edaspidine poliitika: ta jättis nad maha ja läks üle Taani kuninga poole! Seda vähem võis Riia kiriku võimuesindusel olla midagi rahulepingu vastu, et see eestlaste sõjakäik ordumeeste poolt provotseeritud oli, nagu Leola üllatusretke puhul tähendasime. Pealegi oli neil kiire Lateraani kontsiilile, kuhu nad kohe peale rahutegemist ruttasid. Võib-olla viisid nad eestlaste kasuks häid teateid sellele suurele, mõjurikkale kontsiilile! Me nägime, kuidas Lembitu 1212. a. Turaida rahulepingut ära kasutas Eesti kasuks paavsti juures.

Nüüd tuleb tähele panna, et vahelekiilundi sündmustik on asetatud eestlaste sõjakäigu ja rahulepingu tegemise vahele. Katsume järele, kas see sündmustik üldse mahub, sünnib sinna, kuhu ta vägivaldselt on kiilutud!

Kahe piiskopi ärasõidu tähtaeg Riiast peale rahu­tegemist eestlastega on kindel: see sündis juuni alul (19. 5), juuni esimestel päevadel.

Eestlaste sõjakäik ei võinud aga lõppenud olla enne mai algust, pigemini ta pidi jõudma Riia alla mai esimesel poolel.  Sest saarlased ilmusid Väina jõe suhu ja sulgesid jõe suu kividega täidetud laevakerede põhjalaskmisega (19. 2), otstarbega, et sakslased ei saaks Riiast ära põgeneda, kui Eesti maavägi Riia alla jõuab. Saarlased jõudsid siis aegsasti enne teisi Riia alla. Väina jõe suud sulgeda said saarlased, kui suur vesi juba kahanenud, kui Riia merelaht jääst täiesti vaba. Jääst vabaneda võis Väina ja Riia laht 10. aprilli ümber.

Oletada tuleb, et Eesti kaks „armeed” lahus marssides Riia alla nii ruttu ei saanud jõuda, sest väed pidid teele asuma peale kevadiste teede tahenemist, s. t. umbes 15. aprilli ümber. Viljandi alt üle Turaida Riia alla marss nõuab vähemalt kaks nädalat. Niisiis võisid eesti väed jõuda Riia alla linna piiramiseks mai alul.

Rahuläbirääkimised ei saanud olla mitte ühe päeva töö, nõudsid kõigega kokku 5-7 päeva.

Jääb siis eesti vägede Riiast äratuleku ja piiskoppide ärasõidu vahel kõige enam k a k s, nädalat, seda enam, et piiskopid ei saanud kohe peale rahutegemist Riiast ära sõita: ettevalmistus meresõiduks nõuab aega.

Vahelekiilundis B2 esinevad lätlaste üheksa rüüsteretke pidid toimuma siis selle eestlaste sõjakäigu ja rahu­tegemise vahelise aja vältel, sest vahelekiiluja tahab oma võltsinguga just näidata, et eest­lased Riias rahu tegid sellepärast, et lät­lased neid muidu rahule ei oleks jätnud, et eestlastel lätlaste käes kannatades muud üle ei jäänud kui alandlikult rahu paluda. Loomulik sündmustikukäik ja terve mõistus nõuavad aga oletust, et rahu tehti kohe eestlaste sõjakäigu lõpul. Kuid mööname, et eestlaste sõjakäigu ja rahutegemise vahel oli kahe- või kolmenädalaline vaheaeg.

Vaatame nüüd, kas on selle vaheaja jooksul vahelekiilundites kirjeldatud lätlaste röövkäigud Ugauniasse tege­likult võimalikud!?

III osa Eesti Kirjandusest nr. 7/1922

     

4

Vahelekiilundis on öeldud, et „selsamal suvel” tehti 9 laasteretke Ugauniasse, kuid kirjeldatud on nendest vaid 7. Üks vahelekiilundis kirjeldatud laasteretkist ulatus kuni Emajõeni – Tartuni, teine koguni üle Emajõe Vaigani (Vaiatu (?) – Torma lähedal).

Võtame esiotsa need kaks rüüsteretke, mis ulatusid Tartuni ning Vaigani ja katsume arvestada, kui palju aega pidi kuluma nende kahe rüüsteretke peale, s. t. Võnnust Tartuni resp. Vaigani, tarvitades seejuures andmeid algkroonikast endast, tõeliste sõjakäikude puhul antud arvudest.

Esimesel sõjakäigul Ugauniasse 1208. a. (12. 6) koguneb Saksa liiduvägi Turaidas, kust ta marssides öö­päeva (euntes die ac nocte veniunt in Uganniam) jõuavad Ugauniasse, s. t. Ugaunia piirini. Sealt marsivad nad Otepääle, kus nad eestlastest mahajäetud kantsi põlema süütavad. Otepääl kolm päeva puhanud, võtavad nad neljandal päeval teekonna ette kodu poole.

Ugaunia piirini kulus siis ööpäev või – üksi päeval marssides – kaks päeva.

Kui palju läks aega marssimiseks Ugaunia piirist Otepääni!   Et saksa liiduvägi (28. 5) käimiseks Otepäält Tartuni – s. t. 40 versta – tarvitab öö ja päeva (mille ära käis eriti väljasaadetud eelvägi), siis peab arvama, et saksa vägi tol ajal marssis umbes 20 versta päevas, üksi päeval marssides. Ööpäev järgemööda võidi marssida, kui järgmine päev puhati. Võnnust Otepäässe jõudnud (umbes 80 versta), puhkavad sakslased kolm päeva. Niisiis: võrdlemisi distsipliinis peetud saksa sõjavägi võrdle­misi heal teel tarvitas aega Võnnust üksnes Otepääni marssimiseks neli päeva; puhkuseks Otepääl 3 päeva, Ugaunia piiril 1 päeva – kokku 8 päeva, tagasitulemi­seks 7 päeva (väsinud vägi marsib aeglasemalt). Sellest selgub, et saksa vägi tarvitas 1208. a. Võnnust Otepääni ja tagasi sõjakäigul vähemalt 15 päeva. Distsiplineeri­mata vägi halvul, kõrvalistel teedel tarvitab aga palju enam aega marssimiseks, kuna üksikud osad seisma jäädes kogu liikumise seisma panevad, mis kergesti võib juhtuda, kui veoriistad mitte korras, kui mehestik korda ei pea jne.

Läti distsiplineerimata laastevägi käis aga üks kord vähe­malt Tartuski ära. Tartu ja tagasi käimiseks endistele 15 päevale veel 5 päeva juurde arvates (neli marsipäeva ja üks puhkepäev), saame 10 päeva käimiseks Tartu ja tagasi Võnnu (resp. Beverini). Kuid peab meeles pidama, et lätlased teel laastasid ja vähem distsiplineeritud olid, mispärast peame saadud arvudele 2 päeva juurde arvama minemisel Tartu, niisama palju tagasitulemisel, millega saaksime 24 päeva, mõõdukalt arvates. Sellega on näidatud, et lätlased üheks oma rüüsteretkeks kuni Tartuni 24 päeva tarvitasid.

Üks laasteretkist ulatus aga koguni Vaigani, s. t. 70 versta Tartust edasi. Selle teekonna ärakäimiseks, 15 versta päevas käies, sest et vägi Tartu jõudes väsinud, ühes puhke- ja laastamispäevadega – s. t. teekonna Tartust Vaigani ja tagasi ärakäimiseks, pidi kuluma 7 päeva. Kogu see laasteretk Vaigani nõudis lätlastelt, mõõdukalt arvates, 31 päeva!

Üheksast läti laasteretkest nõudsid kaks – nagu ülal tõestatud – kokku (24+31) 57 päeva – ja seda häil teil.

Kuid kõiki 9 laasteretke ei saanud nad teha ühte teed mööda, sest selle tee äärsed maad tehti juba paaril hooli­matul laasteretkel tühjaks.

Oletame, et teised 7 laasteretke ei ulatunud nii kau­gele, olgugi et retkete kirjeldus arvama tahab panna, et laastamine ja tapmine iga retke puhul üle kogu maa sündis. Kuid siiski nõuab marss üksi Otepääni ja tagasi ühes puhkepäevadega, nagu nägime, 15 päeva – sellega kuluks 7 retkeks 105 päeva või 3 ja pool kuud! Oletame isegi, et iga retk ettevalmistuseks aega ei tarvitanud ja ulatus üksi 20 versta üle Ugaunia piiri – siis tuleks ühe retke peale edasi-tagasi (6 marsipäeva + 3 puhke- ja laastamispäeva) 9 päeva, 7 retke peale – 63 päeva, s. t. üle kahe kuu. Sellega oleks kulunud lätlastel 9 retkeks Ugauni­asse – väga tagasihoidlikult arvates – 63+57, s. t. 120 päeva ehk 4 kuud. Arvates 1. maist, oleks kulunud lätlastel aega 9 laasteretkeks kuni 1. septembrini.

Väljaspool kahtlust seisab, et piiskopid juuni alul ära sõitsid, peale rahutegemist eestlastega, mäherduseks rahuks eestlasi pidid sundima need vahelekiilundis kirjel­datud 9 laasteretke!?

Nagu näeme, jõuame absurdini, vahelekiilundis ette­toodud laasteretkeid tõeliselt võttes. Isegi üks laasteretk Vaigani oleks nõudnud aega 1. maist vähemalt 1. juunini.

Saladuseks jääb, miks eestlased sugugi vastu ei hakanud. Nüüd, 1215. a., ei olnud enam katkuaasta; selle­sama aasta kevadel olid ju eestlased marssinud kolme väega Riia peale! Miks nad lätlaste käikudel mitte ei kõssagi vastupanemiseks, nad lasevad nii hirmsasti tappa (naistel-lastel pead otsast) ja ei tõsta kättki vastulöögiks!? Kuid see eestlaste mittevastuhakkamine on kõigile vahelekiilunditele ühine ja iseloomne.

Peatükk 19. L. H. kroonikas tuleb sellepärast järgmi­selt lugeda ja sündmuste järjestikku järgmiselt käsitada:

Eestlaste resp. Lembitu sõjaplaan, tema teoreetiline kava 19. 1.

Selle sõjaplaani täideviimine: saarlaste osa rünnakus 19. 2; rotalaste osa 19. 3; sakalaste ja ugalaste osa selles atakis 19. 3. (Välja jääb 19. 3. vahelekiilutud lätlaste laasteretk.) Siis tuleb edasi lugeda 19. 4: „Et gavisi sunt Teutonici… ning rõõmustasid sakslased ja tegid nendega rahu.” Rahuläbirääkimised on Riias, kuhu olid jõudnud eestlaste väed.

Mille üle rõõmustlesid sakslased!? Selle üle, et eestlased lubasid rahulepingus, oma võidust hoolimata, ristiusu propagandat teha ka Ugaunias kuni Emajõeni, ja Turaida 1212. a. rahulepingu punkti uuesti kinnitasid, lubades ristiusu propagandat endist viisi teha Sakalas kuni Paala jõeni.

Vahelekiilundis B1 leiame kirjeldatuna 4 laasteretke. Need laasteretked pidid sündima 1211. a. sügisel. Kuid sügisel olid lätlased ka Sakalas, A2 järele, ning laastasid A2 kirjelduse järgi seal isegi üle Paala minnes. Kust nad võtsid nii palju mehi, et rüüstata Ugaunias 4 sõjakäigul ja Sakalas! ?

Aga 1211. a. sügis ei annud lätlastele mingit põhjust, nagu tähendasime juba A2 lahendusel, ega annud võimalust nii sagedaid veriseid retki teha eestlaste maal – olid ju lätlased ühes liivlastega väga huvitatud omavahelisest rahust eestlastega, nad näivad algatajana selles rahusobingus (15. 11 ja 16. 1)!

Need lätlaste neli laasteretke (B1) pidid aga sündima sügisel, sest 15. 7 mainitud sakslaste sõjakäik (sakslased üksi!) sooritati „kui talv jälle tuli” – talve alul; siis aga olid need neli lätlaste laasteretke juba ära tehtud, nagu öeldakse sealsamas. Kuidagi ei taha mahtuda vahele­kiilundite A2 ja B1 esitatud rüüsteretked ajasse – nad pidid sügisel, enne 15. 7 kirjeldatud sakslaste sõjakäiku sündima. Kuid sügisel oli sakalaste-ugalaste rahupakkumise käik lätlaste juurde Beverini alla. Varsti tehakse rahu eestlaste-liivlaste-lätlaste vahel „exclusis Rigensibus” – seega sakslaste vastu! Juba enne eestlaste rahuretke Beve­rini alla olid liivlased tõrkuma hakanud sakslaste vastu ning nõudsid maksude kergendust (15, 5). Kuskil ei leidu tuju vabatahtlikuks rüüstamiseks katkul kannatavais maakonnis.

Kui sakslased 1211 – 1212 kesktalvel sõjaväega, kus üksi sakslasi 4000 ja niisama palju liivlasi ja lätlasi, sõjakäigu teevad Ugaunia kaudu Järvani, siis on see aru­saadav: nii suure väega võisid nad liikuda Ugaunias, kuna ugalased katkul lamasid. Kui liivlased ja lätlased sellest sõjakäigust osa võtsid, siis olid nad selleks käsutatud, nagu L. H. kirjeldusest näha. Nii palju mehi võis üldse ainult sõjaseadusel mobiliseerida. Seegi retk ei saavutanud palju, ta pidi olema demonstratsiooniks taanlaste vastu, mispärast arvama peab, et retke ulatuspiir sihilikult on laiemaks tehtud, kui ta tõeliselt oli, nagu sellest teisal olen kõnelnud. Sakslased said julgust sellele sõjakäigule sakslaste abijõudude juurdevoolu tõttu 1211. a. suvel, mäherdust juurdevoolu pärast Lembitu – Meeme rünnakut 1211. a. kevadel erilise hooga toimetati. Teiseks julgustas neid katk, mis Ugaunias nähtavasti väga rängasti möllas.

Laialist mitmekordset laastamist oleksid saanud lät­lased toimetada Sakalas (A2) ja Ugaunias (B1), kui teed head suvel või varasügisel, kuid niisugune aeg ei sobi vahelekiilunditega, sündmustikku silmas pidades. Sügisel, kus teed halvad ja päevad lühikesed, on täiesti võimatu liikuda kaugele vaenulisse maasse, saadik laastata seal hoolimata. Öine edasiliikumine vaenulisel maal ei ole mõeldav. Oktoobri- ja novembripäevad on aga nii lühikesed, et vaevalt 10 versta päevas edasi saab. Ööseks tuli aga sõjavägi asetada kindlustatud laagrisse, muidu võiks vaenlase väike ratsasalk võinud pimedail öil paanikat sünnitada. Kindlustamine ja vahikord pikil öil kurnab aga väe, nõuab suurearvulist väge.

Nagu A1 ja A2 puhul selgitasime, ei võinud sõjavägi lätlastest üksi kuigi suur olla. Veel vähem võis neil kõl­vulisi sõjariistu olla. Sõjariistad maksid, kui nüüd nii, ka siis suuri summasid, neid hoiti ladudes ja saksa (ordu) kontrolli ning valve all, et nad ei satuks „maarahva kätte”. Lätlaste-liivlaste sõbrustamine eestlastega ja liivlaste mässupüüded 1211. aastast peale ei võinud jääda saladuseks ordumeestele, mis pidi saksa sõjamehi ettevaatusele manitsema sõja­riistade väljajagamises. Sellepärast on märkus A1: lätlased „võtsid ühes sõjariistu, mäherdusi neil juhtus olema” õigus­tatud, kuigi vahelekiiluja selle tähendusega nähtavasti tahab vaid põlgust avaldada eestlaste vastu: neid (eestlasi) võis alla sundida ükskõik mis sõjariistuga.

Peab meeles pidama, et saksa sõjajuhid tõelisteks sõjakäikudeks Eesti alale ikka suure väe, vähemalt 6000 meest mobiliseerisid, nagu see kroonikast selgub; eriti mobiliseerisid nad 1211 peale jõulu sõjakäiguks Ugauniasse 8000 meest kokku sõjaseaduse sunnil.

Mu tähendused A2 puhul sõjaväe liikumise tingimus­test vaenulisil mail maksavad ka siin B1 ja B2 juures. Vahelekiilundi B1 juures võiks ette tuua fakti, et lätlased võisid liikuda vabalt Ugaunias, sest et rahvas katkul lamas või „suur osa” surnud oli. Kuid milleks siis tappa ja rüüstata surnuid! Inimestega ühes kaovad ka loomad ja vara. Aga me nägime, et 1211 talve alul talveteil saksa vägi, jõudes Ugauniasse ja Tartu lähedal kokku põr­gates katkult põgenejatega, suurt ei saanud kätte „teede raskuste” pärast. See on väga arusaadav. Talvel võidi liikuda üksi teatava sõjalise objekti sihis ja kui see objekt tabamatu, pidi ümber pöördama.

Aga tuleb meeles pidada, et katk mitte üksi Ugaunias ei möllanud, vaid ka Lätis ja Liivis, nagu selgub kroonikast, kuigi eriti raskelt nähtavasti Ugaunias, pärast aga ka Riias (16.1).

Meie kroonika järele algas katk Turaidast, kus paga­nate (saarlaste, rotalaste) surnukehad „lamasid matmata”, levis sealt Metsepoole ja Idumeasse lätlaste ja vendide sekka. „Niisama ka Sakalas ja Ugaunias suur suremise häda, ja ka teistes Eesti maakonnis” (15. 7).

See haiguse tekkimise kirjeldus kroonikas on popu­laarne, kuid ta ei vasta tõele. Surnukehadest ei teki mitte katk. Kuid kui katkujuhtumised üksikud maal, kus vägi liigub, siis võib katk sõjaväes väga kiirelt levida, kuna inimesed hulgana koos ja edasiandmise võimalused suured.

Katk tuli vististi harilikkude katkude teid mööda, Aasiast üle Vene; on arusaadav, et Ugaunia Vene naab­rina kõige esiti ja enam kannatas. Niisama on arusaadav, et ka teised maakonnad kannatasid.

Kui neid lätlaste 1211.-1212. a. sügistalviseid laasteretki Sakalas ja Ugaunias kõiki tõesti oletada, siis tekib küsimus: kust võttis Lembitu oma käiguks Pihkvasse selsamal ajal mehi, kui lätlased kõik mehed Sakalas ja Ugaunias maha tapsid? Ei oleks saanud Lembitu nii tagajärjerikast Pihkva retke ette võttagi, kui ta oleks kartnud, et lätlased võiksid teda selja tagant Ugaunias kimbutada. Läks ju Lembitu teekond Pihkvasse üle Ugaunia!

Loomulik on, kui Lembitu sõjakäiku Pihkvasse peale rahutegemist, „omavahelist” rahulepingut Läti-Liivi-Eesti vahel, sündida lasta. See on arusaadav ja kokkukõlas sündmustikuga ning poliitilise situatsiooniga. Kuid vahele­kiiluja ei tahagi arvestada tõeoludega, tema ülesandeks on just neid tõeolusid segada, neid vales valguses paista lasta, et Lembitu resp. eestlaste prestiiži vähendada, mäherdune prestiiž algkroonikas liig tähtsana oli kujutatud.

Tõeline sündmustik sellest ajast laseb end õige sel­gelt kroonikast rekonstrueerida.

Kui sakslased 8000-lise väega söandavad 1211. a. peale jõulu sooritada sõjakäigu katkul lamavasse Ugauniasse ja sealt koguni Järvani, otsustab Lembitu, katkust hooli­mata, sakslastele tugeva vastuhoobi anda. Sakalased ja ugalased koguvad sõjaväe kõigist provintsidest (15.9). Et katku pärast maa jõud nõrk, kutsutakse Novgorodi mehed abiks; need ilmuvad 15 000 (1) mehega (1212, veebruaris). Sellest ähvardusest on sakslastele küll. Neil oli veel hil­jutine hirm Lembitu-Meeme sõjakäigust kontides. Mannermaa eestlastel ei ole väge enam tarviski: sakslased pagevad Riiga. Mannermaa eesti väge ei võidud kauemini koos hoida juba katku pärast: sõjavägi on hirmus hell katkule. Katk oli aga nähtavasti nõrgem saartel ja mere ääres.

Mandrimeeste asemel koondavad eestlased kõigist mereäärsetest provintsidest s uure sõjaväe 1212 kevade alul – “estones vero de omnibus maritimis provinciis convenerunt cum exercitu magno” (16. 1) – Koiva jõesuhu, „Koivamünde” äärde, ähvardades otsekohe Riiga. Seisukord on sakslastel täbar: eesti suur vägi Koiva jõe­suus; eestlased, lätlased-liivlased omavahel kokku leppinud – liivlaste-lätlaste mässu eelmärgid annavad end juba sakslastele tunda; saksale sõbraline vürst Vladimir Lem­bitu poolt (Polotski vürsti abiga) Pihkvast minema kihutatud!

Sakslased on sunnitud rahu tegema: tehakse „Turaida rahu” kolme aasta peale 1212-1215.

Vahelekiiluja ülesanne on seda Saksale täbarat situ­atsiooni enne rahutegemist ja eestlaste hoogsat aktiviteeti tumestada, seda hoopis vales valguses paista lasta: eest­lased tulid ja palusid alandlikult rahu, sest et lätlased neile muidu armu ei oleks annud, vaid oleksid nad hoopis ära hävitanud. See on vahelekiiluja harilik, iseloomulik taktika nii siin kui ta teistel võltsimistel.

Need 4 suuremat kroonikasse asetatud vahelekiilundit A1, A2, B1, B2 on asetatud kõik rahulepingute ette ja eesti sõjakäikude taha selge sihiga rahulepinguid näidata eestlastele pealesunnituna lätlaste rüüstekäikude läbi, aga mitte eesti poliitilis-strateegilise aktiviteedi saavutusena, mida nad aga tõesti olid.

Nii on vahelekiilundid A2 ja B1 asetatud tähtsa Tu­raida rahulepingu ette ning Lembitu-Meeme 1211. a. keva­dise mõjuva sõjakäigu taha. Suur vahelekiilund B2, mis silmatorkav oma tsüünilise vassinguga ja võltsimise otse­kohesusega, on asetatud II Riia rahu ette ja eestlaste sõjakäiku „kolme väe manöövri” taha. Vahelekiilund A1 on mahutatud Beverini rahu ette ja eestlaste rahurünnaku taha, kusjuures eestlaste rahurünnak „ilustatakse” mõne verise sündmusega, mis aga sisuliselt vastolus kogu toiminguga.

Meile tõestavad aga need vahelekiilundid just vastu­pidist, nimelt, et eestlaste sõjakäik nii 1211. kui 1215. a. väga suure eduga oli, nende poliitilis-strateegilised saavu­tused nii tugevad, et tarvis oli jultunuma, tsüünilisema võltsimise teel seda muljet vähendada. Arusaadav, kui juurdelisanditega moonutati tõelist algkroonikas kirjeldatud situatsiooni, siis ka mõistetav, et ärajätmisega – „väljakiilumisega” – eesti sõjakäikude muljet vähendati. Eriti tundub kärpimist 1211. a. Lembitu-Meeme sõjakäigus Riia resp. Turaida-Võnnu peale, sest see sõjakäik oli sihitud peaasjalikult ordu vastu. Ordumeeste käsi tundub aga kõigis neis vahelekiilundites, nagu meil varsti juhus on seda täielisemalt valge ette tuua.

      

Vahelekiilundid C.

1. – 12. 6 (hilissügis 1208):

„Nende (lätlaste) hulgas oli Roboam, üks vahvamatest; see läks alla vaenlaste (eestlaste) keskele ja lõi nendest kaks maha, ning pöördus tagasi tervena kantsi kõrvalteed omaste juurde, Jumalat kiites selle eri­lise kiituse eest, mida Issand temale oli jaganud vaenlaste kallal.”

2. – 21. 3 (a. 1217, Paala lahing): „Ja tundis ära Veko, Roboami vend, Lembitu, ajas teda taga, lõi ta maha ning võttis tema riided.”

3. – 22. 3 (1218):

„… ja teine oli keegi lätlane Veko, kes üksi sõdis, vastu puud toetudes, 9 venelasega väga kaua ; ja kui ta viimaks selja poolt haavati, langes ta ja suri.”

4. – 15. 6:

„Ja läksid kaks lätlast Dote ja Paike külla; äkitselt tungisid nende kallale 9 eestlast ning sõdisid nendega kogu päeva; ja kui lätlased nendest paljusid olid haavanud ning surmanud, langesid viimaks ka nemad ise.”

Vahelekiilundid C kannavad ühtlast iseloomu: neis esinevad lihtlätlaste läti nimed paariviisi: Roboam-Veko, Paike – Dote; siia kuulub ka Meluke ja Varigribbe – B4 ja 5-st.

Läti Hendriku algkroonika kõneleb üksi läti vane­matest; nende vanemate nimed on germaniseeritud, igatahes mitte läti kõlaga: Russin, Talibald, Drivinalde (Varidotel), vahelekiilundites C leiduvad lätlased on lihtmehed, keda algkroonika ei tunne.

Vahelekiilundites C esinevad isikud on „kange­lased”: nad toimetavad vägitükke, mis igaühte peavad imestama panema, mille pärast C vahelekiilujat „heroi­liseks” nimetan. Roboam tungib üksi piirajate eestlaste keskele, lööb neist kaks maha ning pääseb ise tervelt. Veko tapab Lembitu, teda taga ajades; sureb ise üksi 9 venelase vastu „väga kaua” sõdides. Paike ja Dote võitlevad terve päeva otsa 9 eestlase vastu ja langevad lõpuks ka ise. Tekib küsimus iseenesest: kes tuli siis Paike ja Dote vägitükist lätlastele teatama, kui nad kahe­kesi olid ja mõlemad surma said? Vaevalt võisid eestlased lätlastele niisugustest asjadest jutustada, kus nad 9-kesi 2 vastu terve päev võitlesid!?

Väga iseloomulik on, et vahelekiilundite tarvis eritegelased on välja mõeldud. Võltsija ei olnud küllalt julge algkroonika tegelasi oma võltsimistes tarvitama, sest oleks võinud liiga läbipaistvaid, äraandvaid eksisamme teha.

Vahelekiilundi A2 alguses on Dote ja Paike läti vanemad, kuid vahelekiilundis C4 on needsamad lihtsalt kaks lätlast, mis omasoodu tõestab, et vahelekiiluja C on erinev isik, kes teiste vahelekiilundite kavaga küllalt tuttav ei olnud.

Vahelekiilund C1 ilmutab üldist kiilundite tendentsi näidata eestlaste rahupüüet laastamisena ja eestlasi endid saamatutena, ebakultuurilistena. Roboami vägitükil ei ole mingit mõtet, ja teda on raske tõesti sündinuna kujutella. Üksikud ärakirjad lähevad lahku selle sündmuse kirjelduses, mis tunnistuseks, et ümberkirjutajatele see koht kahtlemisi äratas. Nii on Gruberi väljaandes (Scr. Rer. Liv.): lätlased lõid kantsist välja tungides „palju” eestlasi maha, teistes ärakirjades leidub „viis” surmatutena, mis ka Pabst omaks on võtnud.

Nüüd tekib küsimus: millal astus Roboam alla kant­sist ja lõi üksi 2 eestlast maha ning pööras tagasi, ise puutumatu? Mispärast ta ei läinud teistega sõdima, kui need „viis” eestlast surmasid ja „nende hobused ära rii­susid”. Kõigiti veider sündmustik.

Rahuläbirääkimistele Beverini all on katsutud anda anekdoodilist ilmet, mille juures eestlaste kulul nalja tehakse. Preester (Heinrich ise) astub kantsi äärele, kuna all sõdi­takse, ja puhub muusikalisel instrumendil „Jumalat paludes”. Kui aga eestlased – „barbarid” – kuulsid „magusat” laulu – „carmen dulce” ja instrumendi teravat kõla, jäid nad „sõdimises” seisma. Kuidas said eestlased üksi seisma jääda, sest seal olid ju ka vastased? Jäädes seisma pärivad eestlased järele – sest et nad omal maal niisugust (muusikat) ei olnud kuulnud – mis niisuguse rõõmu(laulu) põhjuseks!?

Siin on väga lihtne ja harilik sündmus muudetud anekdoodiks – pilkeks eestlaste üle.

Sündmus ise oli järgmine: eestlased ilmuvad väega Beverini alla; lätlased ootasid neid, sest nad olid ette valmistatud ja Läti Hendrik ise oli ilmunud läbi­rääkimiseks eestlastega.

Ilmudes Beverini alla annavad eestlased märku, et nad tahavad lätlastega kantsis keskustella rahu pärast.

Lätlaste poolt ilmub Läti Hendrik ise kantsi äärele ning puhub pasunat tähiseks, et lätlased nõus on eestlas­tega kõnelema. See on tavaline sõjakomme. Nüüd alga­vate läbirääkimiste tähtsus (võrdle E. K. 1921, lk. 228 jj.) on kontrastis eriti anekdoodilise ilmega, mäherdust ilmet kroonika toimetajad on katsunud anda rahusobitamisele.

Ka siin on ärakirjade teisendite lahkuminekuid tekstis. Nii leiame Gruber-Hanseni väljaandes: „barbarid, kuuldes carmen dulce – magusat laulu”, kuna Zamoiski ärakirjas „dulce” (magus) puudub. Arusaadav, see „dulce” pidi anekdooti veel mahlakamaks tegema: eestlased barbarid jäävad sõdides seisma lahtise suuga, kantsist magusat laulu kuuldes, mida nad omal maal ei kuulnud!

Kahtlemata, siin on algkroonika kallal hiljemalt töö­tatud tendentsiga, mis läbi käib kogu vahelekiilunditest ja üksikuist moonutusist: eestlasi kujutella harimatumaina, hoopis metsrahvana – barbaritena – teiste Balti rahvas­tega võrreldes. See pidi küll olema vastukaaluks kõigele, mis eestlased ise oma maast ja rahvast paavstile ette kandsid. Eriti taheti eestlaste rahupüüet diskrediteerida, millest kõneleme pärast pikemalt.

*                     *

*

Lembitu tapmisest Veko läbi vahelekiilundis C2 olen kõnelenud E. K. 1921 4, „Lembitu surmas” ning näidanud, et säärane tapmine võimalik ei olnud sõjatehniliselt vaadates.

Juhin tähelepanu Läti Hendriku pt. 25. 2 peale, kus jutt Lembitu langemisest. Siin on selgesti öeldud, et riiglased on Lembitu surmanud: numquid non Lem­bitus Wytamas cum aliis senioribus suis… a Rigensibus interfecti ceciderunt!” Riiglaste all mõtleb L. H. sakslasi. Vaevalt oleks ta nii lausunud, kui lät­lased oleksid Lembitu surmanud. Sessamas 25. pea­tükis ütleb Hendrik: „numquid non omnes seniores Osiliae nec non et Rotaliensium provinciarum apud Thoreidam a Rigensibus interfecti ceciderunt!?”. Ka selles lauses mõtleb Hendrik üksi sakslasi – riiglaste all. Sest Toreida piiramise puhul tõid just värsked Saksast tulnud jõud (4000!) piirajate seas suurt segadust ning seadsid ootamatult lõksu saarlastele ja rotalaste vanematele. Lätlasi seal ei olnud. Teisal ütleb Läti Hendrik otsekohe, et ta riig­laste all sakslasi mõistab: lätlased-liivlased-eestlased teevad omavahel rahu „exclusis Rigen­sibus”, kus „Rigensibus” all võib mõista ainult sakslasi! Niisama on rigenses teutonici tähenduses õige selgesti 18. 5, kus mõlemad sõnad vaheldumisi tarvitatakse ühes ja samas tähenduses. Kus kroonika juttu teeb saksa eri­listest rühmadest – erakonnist: piiskopi meestest, rüütliordumeestest ja kaupmeestest, seal tarvitab ta rigenses – riiglased Riia kaupmeeste – kodanikkude tähenduses; nii nt. 12. 6 (sõja kuulutamise puhul eestlastele) ja 18. 7 Leola üllatusretke puhul, kus kõneldakse vaid rigenses ja ordumeeste osavõttest, kuna Rotala retkel kuu ennem ka piiskopi mehed eraldi nimetatakse; Leola retkel neid aga ei mainita.

Vahelekiilund C4 on nähtavasti vahelekiilund vahelekiilundisse! Ta tundub vahelekiilundi A2 sees võõraskehana, ei olene üldsündmusest. Võib järeldada selle­pärast, et vahelekiilundid C loomuga kõige hiljemalt on tehtud, igatahes pärast vahelekiilundit A. Ühtlasi annab see nähtus põhjust oletamiseks, et vahelekiilundeid C eri autorilt on sooritatud eri otstarbega: üksikuid lätlasi, lihtsaid lätlasi ka mujal kui Lembitu surmamises tegevuses näidata, nende võltsimisiseloomu sellega varjata.

*                     *

*

Nüüd, kus me vahelekiilundite arvu selgeks teinud, asume küsimuse juurde: mis otstarbel on need vahele­kiilundid tehtud, kes võiks olla nende võltsingute autor ning mis ajal võiksid need vahelekiilundid toimetatud olla?

IV osa Eesti Kirjandusest nr. 8/1922

  

5

Vahelekiilumise otstarve ja motiivid.  Eesti riiklus ja põllumajandus.

Vahelekiilundite otstarve selgub meile, kui me Läti Hendriku kroonikat loeme ilma nendeta. Siis ei muutu ajalooline tegevustik, kandev ajalooline lõng: kõik sünnib vahelekiilunditeta palju loogilisemalt, järjekindlamalt, palju loomulikumalt. Kogu kirjeldus on ühtlane toimingu ja stiili poolest kui ka kirjutaja ajaloolise mõtteviisi poolest.

Vahelekiilundid muudavad tähtsalt kroonika sisu, sünd­mustikku; eriti järsult moonutavad nad ajaloolist käiku Eestis ja Eestis ajajärku kuni Lembitu sur­mani! Kõige tähtsamad vahelekiilundid on sihitud Lem­bitu vastu, on sihitud olude ja sündmuste moonutamiseks Eestis Lembitu ajal: nad on sihitud Lembitu ja Eesti „riikluse” vastu.

Ilma vahelekiilunditeta paistab kroonikas Eesti riiklus palju täielisemana, võrdlemisi kõrgelt arenenuna; Eesti välispoliitikas on kavalikkust, süsteemi, ja vahekord naabritega seetõttu palju „kultuursem”, loomulikum, inimlikum. Eriti paistab Eesti välispoliitikast suur rahupüüd, rahupoliitika rahulepingute kaudu naabritega, eriti ka sakslastega; Eesti paistab palju vastutulelikum Rooma kirikule resp. ristiusule,     s. t. Lääne-Euroopa kultuurile.

Vahelekiilundid-võltsingud peavad segama, varjama fakte, peavad neid näitama moonutatuna kuni karikatuurini, peavad näitama sündmusi kasulikuna Saksa poliitikale.

Kõik tähtsamad vahelekiilundid A1,A2, B1, B2 on ase­tatud rahulepingute ette, nende rahulepingute sobitamiste ette, mis olid Eesti poliitika, Lembitu poliitilise aktiviteedi ja oskuste saavutused. Selles vahelekiilumiste süsteemis on selge poliitiline siht: tahetakse näidata, et eestlaste resp. Lembitu rahupoliitika ei olenenud mitte Eesti poliitilis­-strateegilisest situatsioonist, ei sündinud mitte eestlaste algatusel, vaid need rahulepingud olid neile peale sunnitud, vastu nende tahtmist tehtud: eestlastel ei jäänud muud üle kui rahu vastu võtta ja lepingutingimusi tunnustada. See vahelekiilundite otstarve on liiga läbipaistev, et temas võiks kahelda.

See „dokumentide võltsimine” laseb oletada sakslaste tarvet, teatavaid pealekaebamisi nende vastu, teatavaid süüdistusi paavsti juures ordu tegevuse vastu, eriti ordu vastutöötamist Eesti rahupüüdele, valeandmete najal kõrgel kohal kahjutuks teha ning näidata, et eestlaste resp. Lembitu rahupüüd, sellest olenev korraldatud riiklus tühi luule on. Säherdune dokumentide võltsimine ei olnud tol ajal võõras ka mujal, eriti käsiteldi seda aga, nagu edas­pidi näeme, õige jõhkralt meie ordumeeste poolt.

Balti ajaloolased on ,,urkundede” – algkirjade – võltsi­mise küsimusega tegemist teinud (Hildebrand, Schirren j.t.) ja on õige paljude algkirjade algupärasuse juurde küsimismärgi pannud. Kuid nad on vähem tähelepanu pööranud L. H. kroonika enese peale selles mõttes; võib-olla selle­pärast, et neid ei huvitanud võltsimised Eesti (resp. päris­maalaste) kahjuks. Läti H. kroonika ei ole lihtne ajaraamat, jutustus sündinud asjust 13. aastasaja alul, vaid on tähtis poliitilis-juriidiline dokument, ainuke teatavast ajajärgust, s. t. sakslaste sisserändamise algajast Baltimaile, määrast dokumenti sakslased pärast oma õiguste kaitseks, oma ees­õiguste nõudmiseks põhjenduseks ette tõid.

Just vahelekiilundite kaudu omandab, nagu alguses tähendasime, L. H. kroonika polemiseeriva iseloomu. Ta kujuneb apoloogiaks, kaitsekirjaks saksa, eriti ordu poliitikale, kus saksa poliitika riigioskust püütakse ülistada ja viimse võima­luseni alandada, „maha teha” Eesti riiklust, eriti Lembitu kui Eesti valitseja riigitarkust, tema kui riigijuhi osavust diskrediteerida, halvustada.

Vahelekiilundid peavad lühidalt ja selgelt näitama, et Eesti ega Läti ei osanud iseseisvalt elada ega riiklikut korda alal hoida. Eestlased-lätlased, üldse pärismaalased Liivis-Eestis, oleksid üksteist elavalt „ära söönud”, ära hävitanud, kui mitte Saksa kare käsi ei oleks korda loonud neis mais, pärismaalasi väevõimuga sõnakuulamisele ja korrale – õigele riiklusele – sundides.

Eesti resp. Liivi riikluse asjus heidab valgust üks vahele- või väljakiilund, mida Balti uurijate keskel sõelutud.

Läti Hendriku kroonikas leidub tõendus, et Turaida liivlased peale Ako mässu 1206. a. pöördunud Saksa ilm­liku asjaajaja, advokaat Alobrandi poole nõudmisega: sakslased mõistku liivlaste üle kohut ilmlikes asjus Rooma õiguse põhjal (10.15): „Thoreidenses vero, receptis sacri baptismatis mysteriis, cum omni jure spirituali, rogant sacerdotem suum Alobrandum, ut, sicut in iure spirituali, sic et eos expediat in civilibus causis, quod nos dicimus in iure saeculari, secundum iura Imperatorum Christianorum.” „Turaidlased (liivlased) aga palusid, võttes vastu püha ristimise sakramendi kõige vaimuliku õigusega, oma preestrit Alobrandi, et tema mõistku nende juures kohut, nagu ta toimetab vaimulikus õiguses, ka kodanlistes asjades, nagu öeldakse, ilmlikus õiguses – kristlikkude keis­rite õiguse põhjal.”

Bunge tahab sõna Imperatorum vahelekiilundiks pidada, jättes üksi „iura Christianorum”, põhjendades oma oletust: 1) et sel ajal isegi Saksamaal Rooma õigus võõras oli ja 2) et Zamoiski käsikirjas sõna Imperatorum puudub ning üksi „iura Christianorum” leidub.

Sõna „Imperatorum” väljajätmisega muutub aga lause mõiste õige tähtsalt. Kui jätta üksi „iura Christianorum”, tuleb Turaida liivlaste nõudmist nii mõista: nad nõudsid, nende üle mõistetagu kohut „kristlaste õiguse põhjal”; kui aga võtta liivlaste nõudmist, nagu see leidub teistes käsikirjades, nii ka Gruberi väljaandes ja Gruber-Hanseni väljaandes (lk. 108): „eos expediat in civilibus causis, quod nos dicimus in iure saeculari, secundum iura Impe­ratorum Christianorum” – siis saame hoopis teistsuguse, otse vastupidise käsituse Turaida liivlaste nõudest. „Iura Imperatorum Christianorum” tähendab nimelt Rooma õigust, nagu keisri Justinianuse Rooma õiguse seaduste pandekte, mis välja antud aastal 533 p. Kr., sel ajal nimetati.

„Rooma õiguse” tarvitusele võtmise nõudmisega „tsiviil­asjades” seavad aga end Turaida liivlased kultuuriliselt õige kõrgele astmele, eriti riikliku korralduse käsitamises. Kuid just see kõrgus, see kõrge arusaamine riiklikust õigusest ongi, mida balti saksa ajaloolased kuidagi ei taha möönda ei liivlastele ega kaugeltki mitte eestlastele.

Kuid ei ole mingisugust kaaluvat põhjust sõna „Impe­ratorum” vahelekiilundiks lugeda. Zamoiski käsikiri, olgugi mõnes tükis parem, on siiski ümber töötatud ja ordule kasulikus sihis, nagu vahelekiilund „non bene”, millest kõnelesime, õige kujukalt mõista annab.

Kogu see 10.15 paragrahv L. H. kroonikas näitab, et siin mitte ei soovita tsiviilasjades „kristlaste õigust”, missugust õigust õieti olemaski ei ole sõna juriidilises mõttes, vaid liivlased nõuavad „Rooma õigust”, kus kodanlised- õiguslised vahekorrad kindlasti ära määratud.

Liivlaste õigustunne oli nii tugev, et ta Gruberilt pilkava ääremärkuse avatleb. „En! candorem horum hominum” (lk. 111) – „mäherdune hellus nendes inimestes”.

Me leiame nimelt 10.15 järgmise lause: „Qui autem ante baptismum spoliati fuerant, dolentes de rerum suarum paratarum amissione, eo quod sua recipere per violentiam post baptismum non auderent, iudicem saecularem pro rebus huiusmodi terminandis petebant.” – „Need (liivlastest), kellelt enne ristimist midagi ülekohtuselt oli riisutud, kannatasid oma asjade kaotuse läbi; et nad aga pärast ristimist oma asju vägivallaga ei söandanud tagasi võtta, siis nõudsid nad niisuguste asjade lahendamiseks ilmlikku kohtunikku.”

Siin ei ole mingit põhjust liivlaste „helluse” üle pilgata, vaid asjaolu kainelt käsitella. Liivlased tahavad ülalmainituga vaid ütelda: enne ristiusu tulekut, enne kristlaste võimu, on meil omavahel palju asju oma õiguse järele kujunenud; neid nüüd tagantjärele krist­laste võimul otsustada ei pea meie, liivlased, mitte õigeks, sest kristlaste „õiguse” põhjal on enne teisi juhuslikult ristitud liivlased liiga eesõigustatud; niisugustes tüli- ja nõudeasjades nõuame meie käsitusele võtmist „Rooma õiguse põhjal”.

See on täiesti arusaadav ja kõigiti põhjendatud nõud­mine ning annab selget tunnistust pärismaalaste kõrgest õigustundest, eriti võrreldes sissetunginud juhuseotsijate sakslaste õigustundega.

Liivlased ei soovinud mitte „iura Christianorum”, nagu see selgub nende pärastistest toimingutest. Tõstes mässu 1212. a. sakslaste vastu, oli neil peamiseks tüliaineks „iura Chris­tianorum” ülekohtune käsitamine saksa kohtumõistjate läbi. Isegi Kaupo lausub sel puhul (16.2): „Ta ei tahtvat risti­usust mitte taganeda, kuid tahtvat liivlaste ja lätlaste heaks piiskopi juures nõuda, „ut eis iura Christianorum alleviantur” – „et neile kergendataks kristlaste õigused”. Kuid teised, peale Kaupo, ei tahtnud kuulda mingisugusest leppi­misest ega „kergendusest”, vaid tahtsid sakslasi ühes „nomen Christianumiga” Liivimaa alalt täiesti välja pühkida.

Aastal 1206 oli liivlastel seda enam õigust ja põhjust nõuda vahekorra korraldamist sakslastega Rooma õiguse põhjal, sest et nad siis veel ei allunud sakslastele, vaid:

Liivi riik astus Kaupo poliitika mõjul teatavasse õiguslikku vahekorda  Rooma kirikuga piiskop Alberti kaudu.

See paragrahv (10.15) on kõigiti huvitav ning teda tuleb teravalt tähele panna ja kriitiliselt kaaluda. See koht kroonikas on nähtavasti aegsasti kroonika toimetajate tähele­panu äratanud, mille pärast arusaadavad on üksikud vahele- ja väljakiilumised: ta on kroonikas sihilikult toimetatud. Sellessamas kohas leiame lause, mis asjaolu kahtlemata vales valguses tahab näidata: „Gens enim Livonum quon­dam erat perfidissimus, et unusquisque proximo suo, dummodo erat fortior, quod habebat, auferebat vi.” – „Liivi rahvas oli aga enne väga ebaustav, ja igaüks võttis ära oma naabrilt vägivaldselt, mis sel oli, kui ta oli temast tugevam.” – See lause tundub nii sihilik, et kahtlust ära­tab, kas ta tõesti on algkroonika oma. Pabst teeb selle lause kohta oma tõlkes õigusega ääremärkuse (lk. 77): „Kaum glaublich; der Chronist ist den Liven überhaupt nicht hold.”

Et seda paragrahvi (10.15) sakslaste kasuks pärast on pehmendatud, moonutatud, näitavad üksikud teisendid ära­kirjades! Nii puudub Zamoiski ärakirjas „propter turpem auri cupidinem” – „kulla (raha) jõleda ihnuse pärast” lauses: „Meeldis aga liivlastele see kristlaste komme esi­mesel aastal, sest et teda käsitlesid ausad ja õiglased mehed niisuguse kohtumõistmise alal (huiusmodi advocatiae administraretur officium): mäherdune (komme) pärast­poole väga teotati mitmesuguste ilmlikkude kohtunikkude käte läbi nende jõleda rahaahnuse pärast kogu Livoonias, Letgallias ja Eestis.” Selle lause puudumine Zamoiski ärakirjas tunnistab, et selles kroonika ärakirjas juba kindlasihiliselt muudatusi on tehtud ja nimelt ordu kasuks, nagu seda oli ka „non bene” lisand: jõle rahaahnus käib ilmlikkude asjaajajate kohta; sellepärast tundis käsikirja toimetaja ordumees tarvidust ordule haavavaid ütlusi välja jätta.

Niisama näeme Zamoiski ärakirjas teksti muudatust ordu kasuks, kui sealt loeme mainitud osa lõpulauses „quam iniustitia intuitu” asemel „quam iustitiae dei intuitu”. Zamoiski ärakiri kaitseb ordut, tahtes ütelda: „ilmlikud (ordu)kohtunikud rikkusid kohtumõistmist oma rahakoti täitmiseks, kuid toimetasid ka Jumala õiguse meelsusel”, kuna teistes ärakirjades, nagu tähendasime, leidub: nad roojastasid kohtumõistmist mitte üksi rahaahnuses, vaid ka ülekohtusest meelsusest aetuna, s. t. nad vaatasid isiku peale, mitte õiguse peale.  Nagu näha, käib Zamoiski ära­kirja „non bene” tendents kogu ärakirjast läbi.

Meil ei ole põhjust liivlaste Rooma õiguse nõudes kahelda: rannarahvana ja meresõitjatena oli neil võimalus laiemalt liikuda ja tolle aja tegevusega tutvuda. On väga võimalik, et Gruberil õigus on, kui ta ääremärkuses selle koha kohta tähendab, et liivlastele võis see Rooma õiguse nõue sugereeritud olla Taani kuningalt Waldemar II või Lundi peapiiskopilt Andreaselt, kes 1206. a., nagu eespool seletatud, eestlastega ristiusu asju sobitamas käisid (Saare­maal). Taanlased õppisid Pariisis. Lundi peapiiskop oli „Doctor utriusque juris magna cum laude”.   Kuningas Waldemar II  Võidumees on  tuntud seadusekorraldajana ja asjatundjana juriidilistes küsimustes.  Aga üldse toime­tame õieti, kui tolle (Lembitu) aja Balti  rannarahvaid: taanlasi, rootslasi, eestlasi ja liivlasi kul­tuuriliselt samale, ühesugusele   kõrgusele asetame.

Eesti maa-ala geograafiline asend, tema looduslik ja rahvuslik seisukoht annavad õigust oletamisele, et 12. aasta­sajal (13. aastasaja alul) Eesti sisemine kui välispoliitiline olukord taanlaste ja norralaste-rootslaste omast palju vilet­sam, vähekultuurilisem ei saanud olla. Läbikäimine oli liiga tihe ja Eesti poliitilis-ökonoomiline situatsioon oli liiga soodus, et kultuurilist mahajäämist suurel mõõdul eeldada. Arusaadav, et lahkuminekuid oli nii kõlblises kui varanduslikus suhtes – seda tingis rahva iseloomu erisus – kuid lahkuminekud teistest Lääne-Euroopa rahvastest ei tarvitse sugugi kõik eitavad olla.

Ühes asjas olid eestlased kahtlemata oma naabritest ees: p õ l l u p i d a m i s e s.

Eesti põllumajanduse juures 12. aastasaja lõpul ja 13. aastasaja alul, s. t. Lembitu ajal, ei taha siinkohal üksikasjalisemalt peatuda. Üldistes joontes katsume alli­kate põhjal Eesti põllumajanduslikku võrdlevat kõrgust ära määrata.

Läti Hendriku kroonikas leidub paar märkust Eesti põllumajanduse kohta, mis õige kujukalt ilmutavad eestlaste varanduslikku seisukorda Lembitu ajal. Neist märkustest paistab välja Läti Hendriku üllatus Eesti majanduslikku rikkust esimest korda nähes, kui ta satub Järvamaale (aastatel 1211-1212) ja esimest korda (1219. a.) jõuab Virusse. Silma torkab kroonika tõendus üldse Eesti maa rikkuse kohta, kuna ta midagi ei lausu üksikute meeste (vanemate) rikkusest.

„Erat autem tunc villa Carethen pulcherrima et magna, et populosa, sicut omnes villae in Gerven et in tota Estonia fuerunt, quae postmodum omnes saepius a nostris vastatae et incensae sunt” (15.7). – „Siis oli aga Kareda küla väga ilus ja suur ja rahvarikas, nagu kõik külad Järvas ja kogu Estonias kord olid, mida pärastpoole meie (meie meeste) poolt kõiki sagedasti on laastatud ja maha põletatud.”

„ . . . per totam noctem intraverunt Vironiam, quae est terra fertilis et pulcherrima et camporum planitie spariosa” (23.7). – „ . . . marssisid kogu öö Vironiasse (Virumaale), mis on viljarikas ja väga ilus maa ja kus on laialised tasased põllumaad.”

Tähele pannes teravamalt neid L. H. märkusi Eesti põllumajandusest, tärkab meil tahtmata tunne, et siin alg­kroonika kirjutaja meelega rõhutab Eesti kõrget majanduslikku kultuuri, ühtlasi kahetsust avaldades, koguni ette­heiteid tehes „oma meestele” (a nostris), kes nii ilusaid ja rahvarikkaid külasid ja viljarikkaid maid kogu Eestis lühikese aja jooksul täieliselt ära hävitanud. Nii võis Läti Hendrik kirjutada, teades, et tema etteheited ei taba mitte piiskoppi, tema otsekohest ülemust, vaid  ordumehi: etteheide on haruldaselt teravalt formuleeritud.

See L. H. kirjutus ei esine mitte juhuslise märku­sena, vaid kirjutaja poolt kaalutuna ja põhjendatuna. Tähendus Eesti „väga ilusatest ja rahvarikastest küladest” on kaa­luva sihiga üldistatud (15.7) näiteks: määrane vahe oli Eesti külade rikkuse ning jõukuse vahel, kui „meie mehed”, s. t. sakslased, esimest korda Järvasse, Eesti maakonnisse sattusid, ja pärastpoo1e, kus kõik see iludus ja jõukus, varanduslik küllus sakslaste poolt hävitati ja maani maha põletati !

Ütlus „pärastpoole” (postmodum) võib käia kuni 1227. a. või hiljemagi aja kohta: näib, et Läti Hendrik märkuse Eesti ilusatest küladest (15.7) ja põldudest (23.7) kõige viimasel kroonika redigeerimisel sisse on kirjutanud: nad tunduvad jutukäigus eriliselt rõhutatuna, kuigi kõrvalnähtena.

See etteheide ordumeestele Eesti põllumajanduse hävi­tamise pärast on väga sarnane etteheitega ülekohtusest õiguse ja advocatiae” käsitlusest ordumeeste läbi (10.15). Ka see etteheide tundub pärastisel lõplikul kroonika redakt­sioonil Läti Hendrikult eneselt tehtuna, kuna ta mainib selles asju, mis pärast sündisid: „see kohus langes mitmesuguste ilmlikkude, kohtunikkude (ordu) kätte pärast­poole”, kuna ta piiskopimeeste käes ausalt sooritati. Ja langes nimelt sellepärast, et need rahaahnuses enam oma tasku eest hoolitsesid, kuna piiskopimehed ausasti oma kohust täitsid.

Väga teravalt tundub etteheide ordumeestele siin kohtupidamise asjus, ta tundub niisama teravana, kuigi enam varjatuna Eesti ilusa põllukultuuri hävitamise kohta.

Ka Riimkroonika, mis toimetatud 13. aastasaja lõpul, kindla tendentsiga ordu ülistuseks, toob lühidalt üldisi märkusi Eestimaast, milles järeldada võib eestlaste laialist põllumajandust ja jõukust ja rahvarikkust:

    Eisten auch heiden sint
    Die haben vil mancher muter Kint:
    Das komt davon, ir lant ist breit
    Und also wite entzwei geleit,
    Das ich des nicht vollenden kann.
    Sie haben so manchen rischen Man
    Und auch besunder lande vil.

Vabas tõlkes kõlaks see: „Eestlased ka on paganad, nende hulgas on palju rahvast ja vahvaid, julgeid mehi. See järgneb sellest, et nende maa-ala on lai ning jaotatud nii paljudesse osadesse, et sellest ei suuda ma kirjutada. Nende hulgas on palju rikkaid inimesi ja ka eriti väga palju põllumaad.

Lembitu ajajärgul oli Eesti endise põllumajandusliku prestiiži alal hoidnud. Seda ei tunnista üksi Läti Hendriku üksikud märkused Eesti ilusatest väljadest, vaid see järgneb ka ahnusest, millega saksa mehed püüdsid saada Eesti maa-ala omaks, millest me mitmel korral ennemalt kõnelnud.

Väga kujukalt annab tunnistust Eesti maa-ala „pare­musest”, võrreldes Lõuna-Liivi maa-alaga, piiskop Alberti kiri 1224. a. (Urk. 63, 24.7. 1224): „Cum Livonia, tum ex situ proprio, tam ex accedentibus bellorum causis, adiacentibus terris sit pauperior… Rigensis ecclesia … possidebit Sontakele, Leale, Hanhele, Corze, Rotelvik et ceteras maritimas …” – „Sest et Livonia, nii oma seisu­koha poolest kui ka ülekäinud sõdade pärast, on vaesem kui kõrvalolevad maad, siis võtab Riia kirik omale Soontaga, Leole, Hanhele, Corze, Rotelviki ja muud mere­äärsed (maad) …”

Looduslikult ei ole aga Lõuna-Liivi maad kuni Väinani ja semgallide maa lõuna pool Väinat, mis olid Riia kiriku omad, sugugi vaesemad – nagu meie ajal teada – kui Eestimaa. Eesti maa-ala võis tol ajal parem olla üksi kõrgema põllukultuuri tõttu, mispärast piiskop ja ordu selle maa-ala saamise pärast võistu ahnitsesid.

Arusaadav, et kõrge põllukultuur ei saa olla lühikese aja saavutus, vaid nõuab korralist põlluharimist aastasadade vältusel.

Sellepärast on väga huvitav eestlaste kõrgest põllu­kultuurist see tunnistus, mille leiame tähtsa Rooma aja­loolase ja geograafi Tacituse sulest ta teoses „Germania”, mis on õieti täiesti pühendatud germaanlaste ülis­tuseks ja sihilikult germaanlaste kasuks liialdatud, nagu ajalooarvustus on näidanud, et linnakultuuris degeneree­runud roomlastele looduslikumat germaani rahvast eeskujuna näidata.

Tacitus kirjutab eestlastest muu seas järgmist: „Frumenta caeterosque fructus patientius, quam pro solito Germanorum inertia laborant.” – „Nad (eestlased) harivad põlluvilja ja muid vilju hoolsamalt kui seda teevad ger­maanlased oma harjunud laiskuse tõttu.”

Tacitus ei võinud eestlaste põllumajanduse üle otsus­tada oma kogemuste järele. Ta kirjutas eestlastest möödaminnes. Eesti põllupidamist saksa omast paremaks pidades toimetas ta tol ajal nähtavasti tuttavat väidet korrates. Tacituse ajal oli eestlaste põlluharimine – peame järel­dama – Lääne-Euroopas teatavas „kuulsuses”.

Arenenud põllumajandus eeldab iseenesest head riik­likku, ühiskondlikku korraldust, kõlblist distsipliini, ja ranna­mail, nagu oli Eestimaa, nõuab see ka korraldatud sõjalist kaitset. Põllumajandus ei edene sõjast vapustatud riikides ega kõlbliselt kõdunenud ühiskonnis, need on enesest mõis­tetavad väited.

Üldse on põllukultuur soodustamas enam kodanlikke kui sõjalisi voorusi; seda on Delbrück laialistes uuri­mistes (Gesch. der Kriegskunst Bd. 1-IV) õige hästi selgi­tanud.

Delbrück peab Tacituse tähenduse germaan­laste madalast põllukultuurist (võrreldes eestlastega) täiesti õigeks, sest et germaanlased olid tol ajal sõjakad ja liikuvad: keltlaste ja slaavlaste maa-alade äravõitmine andis neile elu ülespidamist. Agressiivne sõjakus ei sobi rahunõudva põlluharimisega.

Heade põlluharijatena olid eestlased, vastavalt oma jõukusele, hästi korraldanud oma maa sõjaliseks kait­seks, nagu sellest pikemalt Eesti sõjanduses, kuid nad ei olnud mitte agressiivselt sõjakad: nad ei olnud maadevõitjad.

Meie saame aru, mispärast soome hõimud (eesti rahvas) juba vanemate ajaloolaste juures varustatakse omadussõnaga „tasaseloomulisemad”, „pacatum hominum genus omnino” – „kõigiti rahuarmastaja rahvas” (Jornandes).

Eesti alal näeme tõestatuna Delbrücki vaimuka väite. Neis maakonnis Eestis, kus valitses sõjakus, agres­siivne merepoliitika – Rotalas (Ridalas) ja Saaremaal – oli põlluharimine nõrk, on nõrgaks jäänud seniajani, sest nende maakondade meestesugu ei suuda põlluharimisele asuda, muistsete alateadvuslike mälestuste mõjul. Rotalased, niisama kui saarlased, olid sõjakad, agressiivsed, „mereröövis” osavad, olid mereteede valitsejad ja selle­pärast pinnuks naabrite silmas. Rotalastest ja Rotalast kõne­levad skandinaavia allikad juba varakult, nimelt kokkupõr­gete puhul merel ja Rotala rännul.

Väga kujukalt näeme põlluharimise ja sõjakuse vast­uolu skandinaavia rahvaste, eriti normannide juures, kes keskajal laialt olid kuulsad mereröövi ja sõjaliste käikude poolest Euroopa rännul.

Skandinaavia teadlane Schjöth kirjutab neist skandi­naavlaste (taanlaste, normannide) mereröövkäikudest: „Aasta 800 ümber algasid põhjarahvad (normannid), kes juba kauemat aega meresõitjad, Lääne-Euroopa maid õige sage­dasti „kodu otsima”; varsti kihasid kõik mered nende laevas­tikest, ning pea ükski rand Euroopas ei jäänud ilma nende laastamiseta. Ajas „normanne” sel ajal oma kodu­maalt esimeses reas häda: et halvasti haritud maa kasvavat rahvaarvu ei jõudnud toita, otsisid elanikud teisal omale eluvõimalust. Viikingite käigud ei ole sellepärast alguses muud midagi kui elukutseliselt toimetatud mereröövimine”.

„Rahvaarvu liialine juurdekasv ei olnud siiski mitte ainukeseks põhjuseks nende röövkäikudele. Põhjamaalaste (normannide) ilmavaate ja usu põhjal oli ausam saavutada endale eluülespidamist mõõgaga kui adraga.”

Ka siin on õieti tabatud vahekord rahvaste sõjakuse ja põlluharimise vahel. Primitiivselt haritud põld võis toita üksi väikest arvu. Rahvaarvu kasvamisega pidi tulema kas intensiivsem, laialisem põlluharimine, maa põlluks muut­mine, või väljarändamine – söögiala otsimiseks teisal. Taanlaste mereröövkäigud olid kardetud ja laialised, nii et mererööv ja dan sünonüümideks muutusid (Kljutshevski). Lääne-Euroopa mandri rannad olid üllatatavad „taanlaste” poolt, sest et need võisid oma laevul nõrka kohta ootamata üles otsida ning et sel ajal Euroopa sisetülidest jõuetu oli.

Eestlaste, s. t. kurelaste, saarlaste ja rotalaste mere­rööv oli piiratud, kuigi allikad neid selles laialt „süüdis­tavad”, olid piiratud sellepärast, et eestlaste maa oli põhja­liku põlluharimise maa; teiseks: eestlaste maal ei olnud nii teravaid sisetülisid valitsejate võimude vahel, mis sundis allajäänud valitsejate võsusid maalt põgenema ja mujal „tööta” leiba otsima ja sööma; kolmandaks: eestlaste arvu­line juurdekasv võis kergesti soodsat eluala leida ligemas naabruses, Novgorodi ümbruses ja Leedus (Leedusse läksid veel Läti Hendriku ajal eestlased), kus laialised maa-alad võrdlemisi kergelt ülalpidamist andsid.

Schjöthi seletused tolle aja normannide väljarända­mise ja röövpoliitika põhjustest maksavad täiel määral sak­side kohta, keda häda ja produktiivse töö oskamatus sun­disid maalt välja kolima ning mõõga abil kord Inglismaal, kord Balti rännul eluvõimalusi looma. Imperialistlikus poliitikas ei ole mõõduandvad mitte kodanlised „voorused”, vaid võim, intensiivne himu elumaitsmiseks, elutung, mis end hoolimata maksma suudab panna: head tagajärjed poliitikas õigustavad abinõusid, mis saavad ajutiselt voorus­teks – ja endised allajäänud tõsised kodanlised voorused muutuvad pahedeks, nagu nende jumalad muudetakse paha­rettideks, s. t. võidetud rahva jumaluse mõiste saab pahe esindajaks.

Imperialistlikus riigipoliitikas, valitsemises rahvaste üle, said kõrgemaks vooruseks kõik need kodanikkude omadused, mis aitasid seda kord saavutatud korda alal hoida, kuna kodanlised voorused harilikus mõttes (üheõiguslus, rahva­valitsus, elu ülalpidamine enda tööl jne.) tunnistatakse eba­voorusteks, pahedeks. Arusaadav, et riigipoliitilised vooru­sed on muutlikud aegade vältusel ja muutuvad nimelt sõjapidamisviisi ja riigikaitse meetodite muutumisega. Eest­laste voorused: korraldatud põllutöö ja laialine rahvavalitsus, mis tol ajal õieti teineteisega seotud, said varsti „pahedeks”.

Kuigi Tacituse ajast piiskop Alberti aegadeni saks­lased olid põllutöös tugevnenud, olid need saksa mehed, kes tulid Eesti randa 13. aastasajal, igatahes kõike muud kui põllumehed. Piiskop Albert ise oli suureandeline poliitikamees, kuid põlluharimine ei olnud selle aristo­kraatlikust perest võrsunud kirikliku kasvatusega poliitikamehe eriala.

Üldiselt moodustus aga piiskop Alberti aegne saksa seltskond õige halvast elemendist. See oli ristisõdade ja rüütelliku avantürismi aeg, kus oli päevakorral juhuste otsimine ja varakogumine kõige muuga, kuid mitte korra­liku tööga, eriti rüütliseisuses, millest koondus Liivis Saksa Mõõgavendade ordu 1202. a. peale.

Me leiame nende rüütlite iseloomustamiseks andmeid vanematest allikatest. Chronicon Alberici kirjutab 1232. a. kohta: Isti (milites Dei) ab Episcopo Theodorico primo fuerunt instituti, et cum dicante se Templariorum ordinem tenere, in nullo tamen subiciantur Templariis, sed cum sint mercatores et divites, et olim a Saxonia pro sceleribus banniti, iam in tantum excreverant, quod se posse vivere sine lege et sine Rege credebant.” – „Nad (mõõgaordu liikmed) on asutatud piiskop Theodorichi poolt ja ütlevad endid pidavat Templiordu seadusi, kuid ei alistu milleski Templiordu meestele. Nad on kaubitsejad ja rikkad, kord Saksist välja aetud kuritegude pärast, ja on niivõrd ülbed, et arvavad end elada võivat ilma seadusteta ja ilma kuningata.”

Üksikuid ütlusi saksa ordu halvust kombeist võiks pidada liialduseks, erapoolikuks. Kuid tõestusi ordumeeste pahadest elukommetest on olemas ordumeeste eneste sulest. Aastal 1236 soovisid liivi ordumehed, et nad Preisi ordusse vastu võetaks. Preisi ordu oli saanud halbu teateid Mõõga­ordust ning saatis isiku andmeid kontrollima. See isik, kes oma silmaga nägi, mis Liivis sündis, andis aru Preisi ordule: „Mõõgavennad on jonnakad ja omavolilised pead, kes ei paindu ühegi seaduse alla ning kes taotlevad palju enam oma kasu kui üldist head.” Hääletamisel hääletasid kõik Preisi ordu mehed Mõõgaordu Preisi ordusse võtmise vastu, põhjendades oma vastuseismist Balti rüütlite ebakultuurilisusega. Ainult paavsti tungival isiklikul vägeval mõjul pandi Preisi ja Liivi ordu ühendamine siiski toime.

Juba sellestki selgub, kui vähe oli Balti rüütlite hulgas riikliku korralduse võimet. Ümberpöördult: see oli ollus, kes oma loomu poolest Eesti endist riigikorraldust hävitas ja korralageduse asemele tõi. Riiklik-õigusline kord Liivis-Eestis kadus Lembitu surmast alates, mille all eriti kannatas Eesti põllumajandus. Juba aegsasti kaebasid eestlased paavstile „uue korra” üle ning tõendasid õigusega, et neil enne (Lembitu ajal) palju parem õigusline ja riiklik kord valitses (Urk. 54 ja 71). Paavst Honorius kirjutab 3. jaan. 1224 (Urk. 71) – niisiis suure Eesti mässu ajal – eestlastele (resp. pärismaalastele): „ac valde indignum existeret, ut deterioris conditionis haberemini conversi ad fidem, quam cum infideles essetis” – „ning on väga inetu, et teie olete sattunud pahemasse seisukorda nüüd, kus te usklikud olete, kus teie olite siis, kui teie usk­matud olite”.     

Balti rüütliseisus degenereerus, ja olukord Eestis – nii  riiklik kord kui põllumajandus – langes eriti paavst Aleksander IV (1254-1261) ajal, kes oma kirjades lausa Balti rüütlite hoolimatust ja kuritarvitusi julgustas. Anname siin sõna balti ajaloolasele Rutenbergile (Bd. I, lk. 156): „Paavst Aleksander IV andis ordule erilisi eesõigusi, mis olid  kisendavas  vastolus   teiste õigustega, ka endiste paavstide kirjadega ja seadustega.   Ta tegi finantsspekulatsiooni ordule risti vastuvõtmisest, pannes peale maksusid ordu kasuks nendele,  kes  nõrkusest või muil  põhjusil lubatud ristisõjast mitte osa ei olnud võtnud. Ta käskis 16. sept. 1256 koguni, et tulesüütajad ja muud kurjategijad, kes võtavad risti sõdimiseks Preisis või Liivis, vabastataks vandest.   1257. a. 28. juulil andis ta käskkirja, et võhikud ja kleerikud ilma prooviajata võetaks vastu ordusse, kui nad olid vabad, ning et ordust väljaheitmine võimatu oleks.

„Aastal 1258 ilmus see paavsti bulla…, et kõik karistatud ja vandealused vabastatakse karistusest ja van­dest, kui nad ordusse astuvad. Sellega anti, nagu Voigt tähendab, kõigile vandealustele ja, nagu meie juurde lisak­sime (Rutenberg), kõigile kurjategijatele kaitset ordumantli vastuvõtmisega. Viimati võimaldas paavst ka nendele, kes enne ordusse astumist süüdlased mõrtsukatöös või tulesütitamises ning kes tahtsid koju tagasi pöörduda, andeksandmist… Ordu muutus lühikese aja kestel kurja­tegijate kolooniaks, kus leidsid ulualust ja kaitset hulkujad ja kurjategijad kogu Saksast. Mäherduseks muutusid nüüd rüütliordu kombed ja siseelu, seda võiksime iseenesestki ütelda ka siis, kui meie ees ei oleks Preisi piiskoppide kaebekirjad 1258. aastast.”

Need Rutenbergi sõnad kõnelevad selget keelt ning vastavad tõele. Asi oli seda pahem, et Saksas surnud oli vabameelne „paganate sõber” Friedrich II, kes pärismaalaste eest mõnegi hea sõna oli ütelnud, ja valitses interregnum, korralagedus (1257-1275), kus aadel metsikuks muutus. „Der Adel wird zum Raubrittertum” (Baldamus-Weber). Piiskopid võtsid laialt altkäemaksu ning olid ka paavstikojas raha eest kõige peale valmis. Sel ajal olid doku­mentide võltsimised ordumeeste poolt täies hoos. Ordu vastu sihitud süüdistusaktid kadusid paavsti ette jõudmata (Rutenberg). Paala lahing oli viimane (taktiliselt) korra­line sõjaline jõupingutus saksa rüütlite poolt tänu piiskop Albertile ja Taani kuningale.  Peale  piiskop Alberti surma kõdunes ka ordurüütlite sõjaline distsipliin. Rüütlite lüüasaamine Peipsi jääl 1242 olenes vähem Alek­sander Nevski osavusest kui Balti rüütlite täielisest sõjalise distsipliini lagunemisest ja nende üldisest korruptsioonist, nagu balti ajaloolasedki seda mööndavad. Balti rüütlite edu sai võimalikuks selle tagajärjel, et Eesti võimuga peate Paala lahingut kõdunes ka Taani ja Novgorodi võim.

Kuid riiklikult ei suutnud rüütlid Eesti pinnal midagi luua. Aastal 1236 alistusid nad Preisi võimule ja Eesti ala jäi ühes teiste Balti üksustega korraldamata ning kaitsmata, kaitsmata nii sisemiselt kui väliselt.

Paavst Aleksandrer IV kirjade ja soodustuse tagajärjel kõdunes veel enam balti rüütliseisus, kuid see seisuse langemine jõudis tipuni 13. aastasaja lõpul, kui Prantsuses ja Saksas ülekäte läinud rüütliseisust kindla käega valitsejad vaole juhtisid ja tõrkujaid pikema jututa pea võrra lühen­dasid. Lääne röövrüütlid põgenesid maalt. Lahket ulualust anti neile karistuse alt põgenejaile Baltias, kuhu neid suurel arvul ilmus. Nüüd muutus elu Baltias eriti päris­maalastele põrguks, nagu balti ajaloolane tähendab.

Arusaadav, et Eestis niisugustel oludel tekkinud rüütli­seisus aimugi ei saanud õiguslisest riigikorrast, saadik põllumajanduse nõuetest. Endine põllumajandus langes kiiresti – õiguslisest riiklikust seisukorrast ei võinud juttugi olla, ka tolle aja mõõdupuuga mõõtes.

Ehitati kindlad lossid (Viljandi, Tartu jt.), kust käputäis rüütleid maksusid nõudis. Eriti Eesti ala varustati aegsasti niisuguste rüütlikantsidega. Tolle aja sõjapidamisviis tegi väikesele arvule rüütlitele võimalikuks niisuguste kantside kaitsel maad valitseda, kuna kantsid „äravõetamatud” olid – kuigi suur arv kantsi peale tormi jooksis. Alles püssirohu tarvituselevõtmisega langes kantsi tähtsus, algas ka röövrüütlite võimu langemine.

Läänemaal ja Saaremaal, kus pärismaalasi ei juletud alguses kantsiehitusele sundida, ehitati kirikuid, kloostreid, mis olid sakslastele hädakorral kindlustusteks (13., ka 14. aastasajal). Hiärn (op. eit.) leiab, et Eesti alal on palju enam kirikuid kui Läti-Liivi alal ning otsib selle põhjusi Eestimaa rüütlite suuremast usklikkusest! Suurem kartus eestlaste ees ajas rüütleid kirikute ehitusele. Pöide kirik Saaremaal kannab praegugi veel selgelt kaitsekindluse ilmet.

Padise kloostri müüre pidi võimude soovil ehitatama 1317. a. neli küünart kõrguti ja niisama palju küünart paksuti. Vaevalt oli niisugune müür tarvilik usu süvenduseks kloostrivennis, kes siia asetatud eestlaste maa-alale Taani võimupiirkonda Riiast, Liivi rüütlite kavala poliitika tagajärjel!

Tekib küsimus iseenesest: miks ei ehitanud eestlased ise endile niisuguseid kantse, losse!? Siin puudutame vaid möödaminnes sügavat ajaloolist probleemi, mida katsume valgustada täielisemalt „Eesti sõjanduses”.

Liivlastel ja eestlastel oli aegsasti õige arusaamine oma rahvusest ning riiklusest ja hädaohust, mis ähvardas saksa okupatsiooni poolt. Nii nt julgustavad liivlased oma mehi 1212. a. mässu puhul hüüdega: „Confortamini et pugnate, ne serviatis Teutonicis” – „sõdige tugevasti ja vapralt, et teie ei saaks sakslaste orjadeks!” Eestlaste sõjasooritused olid sihitud, nagu kroonika mitmel puhul lausa tunnistab, sakslaste täieliseks väljatõrjumiseks „Livoniast”.

Kantside ehituse takistajaks Eestis Lembitu ajal oli Eestis valitsev kord: rahvavalitsus laialisel kujul, Eesti „Maja-süsteem”. Oma aadli (nobiles; L. H.) kindlustamine kantsides oleks hävitanud rahvavalitsuse ja tekitanud feodaalkorra, kuigi ta maa sõjalist kaitsejõudu oleks tõstnud. Tolle aja sõjakus, sõjapidamisviis oli rajatud feodaalkorrale: feodaalkord lõi sõjalise edu, kitsendades kodanlist vabadust. Eestlaste sisemine kord ei saanud lubada eesõigustatud rüütlite tekkimist kindlates kantsides. Äravõetamata kantsid Eesti oma „nobilese” käes oleksid varsti sihitud olnud Eesti rahvavalitsuse vastu, nagu see oli sündinud Taanis ja mujal Lääne-Euroopas. Kaitstes rahvavabadust sotsi­aalses mõttes, nõrgestasid eestlased oma riiklikku kaitset.

Eestlased eraldusid riikliku korra poolest ümbrusrahvastest. Iga eraldatud riigipoliitiline süsteem, olgugi ta „eduline”, osutub kahjulikuks selle eral­datud   süsteemi kandjale  rahvale, lahku­mineva ümbrusesüsteemi keskel. Eestlased osutusid nõrgaks oma laialdase rahvavalitsusega keset lääne-euroopalist feodaalset süsteemi. Me ütleksime nüüd: eestlased olid riigipoliitiliselt nõrgemad, sest et nad tolle aja Euroopa „tagurlise” vooluga sammu ei pidanud! Mõisted „tagurlus” ja edulisus” sotsiaalses mõttes on relatiivsed mõisted riigipoliitikas, mis on rippuvuses teatava ajajärgu sõjapidamisviisist ning riikide poliitika üldsihist ja riigikaitse meetodist.

*

Sakslaste kantside ehitamise, saksa rüütlite režiimi tagajärjed olid varsti käega katsutavad: põllumajandus langes äärmuseni. Linnad Riia ja Tallinn vabanesid rüütlite mõju alt, organiseerides end tugevaks „hansa liiduks”; raha liikus ja voolas linnade kaudu, maa jäi rahavaeseks.

Varsti peale 1300. aastat olid üldise nälja märgid Eesti talumeeste keskel. Aasta 1315 ümber oli 3-5 aasta vältusel nälg kõrgema astmeni jõudnud: vakk vilja maksis 18 hõbemarka.

Näljakoleduste kirjeldamised Eesti alalt (lastesöömised!) tuletavad elavalt meele kirjeldusi meie Vene nõukogude näljakubermangest. Tolle aja rüütlite valitsus Eestis tuletab mõneski suhtes praegust Venet meele, eriti põllumajanduslikus suhtes.

Hiärn katsub tema ajal kuulduva rüütlite põhjendusviisiga nälja tekkimist tuletada katkust, mis Baltimail 14. aastasaja alul olevat laastanud ning mille kätte rahvast „tuhandete viisi” surnud. Kuid tema allikas on kahtlane. Vanem, usaldusväärilisem allikas nende näljaaastate kohta, Renner (Livländische Geschichten, lk. 75), ei kõnele katkust midagi, vaid lausub alguses kohe „Anno 1315 was eine grote noth in Liflande, de for hen dar nemals erhort was, von wegen groter duirer tidt und hungers.” – „Aastal 1315 oli suur häda Liivimaal, nagu enne kunagi polnud kuuldud, suure kalli aja ja nälja pärast.”

Lugu oli siis küll ümberpöördult: nälg tekitas katku, nagu see meie ajalgi teada,  kui katku olemist möönda.

Ka Lembitu ajal oli ju alatiste sõdade tõttu kord katk hirmsasti (1211. a.) Eestis laastamas. Kuid meie ei kuule midagi niisugusest koledast näljast. Just katkuaastal 1212 läksid sakslased esimest korda Järvasse ning leidsid seal „väga ilusaid ja rahvarikkaid külasid”. Aastale 1300 järg­nevad näljakirjeldused annavad aga kõige koledama kujutuse Eesti alalt, eriti Järvast.

Just nende 1211. ja 1310.-1315. a. katkude taga­järgede kõrvuseadmine näitab, kui palju põllupidamine oli langenud 100 aasta vältusel, mil sakslased (Eestis) võimul. Eesti endistest kaugelt kuulsatest põldudest said varsti laialised söödid ja kidurus. Hädaldamised Eesti ja ta sõprade poolt ulatusid tihti paavstide kõrva ja sealt sadas manitsusi saksa rüütlitele, määrastest kaebustest ning manitsustest kõneleme pärast üksikasjaliselt.

Siin peitubki üks motiividest Läti Hendriku algkroo­nika võltsimiseks. Võltsijad tahtsid näidata, et Eesti olud, eriti riiklik ja majandusline kord Lembitu ajal, s. t. juba enne sakslaste valitsust Eestis, viletsad olid. Rõhuga kat­suti muljet luua, et Eesti majanduslist rikkust mitte saks­lased ei ole hävitanud, vaid naabrid, kelle hulgas lätlased esimesel kohal – kes Eestimaad nii põhjalikult laastasid, et sinna midagi üle ei jäänud.

Vahelekiilundid on sihitud osalt ka vastulausena Läti Hendriku ütlusele: Eesti ilusad külad, väljad on laastatud, põletatud „meie meeste”, s. t. sakslaste poolt. Sest vahelekii­lundid ja üksikud muud moonutused kroonikas taotlevad lugejas muljet: kogu Eesti endist varandust ja rikkust ei ole mitte „meie” hävitanud, vaid peaasjalikult naabrid lätlased, keda eestlased ei suutnud ilma saksa valitsuseta tagasi hoida; kuid laastamistööd Eestis on teinud ka liivlased ja eestlased isegi, mille pärast kroonikas 23.7, kohe peale Viru ilusate väljade mainimist, lastakse seal (kroonika järele) laastata lätlastel ja liivlastel, aga ka ugalastel ja järvakatel hirmsal kombel. Kirjeldus on siiski õige läbipaistev oma sihilikkusega.

Nagu kriitika alul tähendasime, kannab kroonika polemiseerivat iseloomu, teatavas mõttes apologeetilist värvi ordumeeste kasuks: vaieldakse teatavate etteheidete vastu, kuigi ridade vahel.

Kahest algkroonikas peituvast etteheitest ordule, millest mainisime, moondab ordu reserviga süüdistusi Eesti riikluse lõhkumises, Eesti õiguskorra hävitamises. Kuid kõigiti on ta vastu etteheidetele Eesti endise põllu­kultuuri ja suurte majandusliste väärtuste hävitamises. Vahelekiilundite ja moonutuste tendents sihib peaasjalikult viimase etteheite tõrjumisele, süüdlasi l ä t l a s t e s, aga ka liivlastes, isegi eestlastes näidates.

Määrast osa lätlased-liivlased Eesti majandusliste väär­tuste lõhkumisel tõeliselt võisid etendada, selle küsimuse juurde asume järgmisel korral.

V osa Eesti Kirjandusest nr. 10/1922

    

6

Liivlaste ja lätlaste osa laastamises Eesti alal.

L. H. kroonikas leiame sagedasti koos laastamas Eesti alal liivlasi-lätlasi. Lätlaste osavõttu võib meile põhjen­dada osalt rahvuslise vaenuga. Kuid liivlased, eest­laste ligidad hõimlased, väga sarnased üksteisega ka väli­selt – nii et sakslased neid lahingus hästi ei suutnud eraldada – „kel oli (kroonika järele) alati salasobimusi üksteisega” sakslaste vastu – kuidas võisid liivlased hirmsaid laasteretki Eesti alal kaasa teha!?

Kaupo poliitika tagajärjel sattus küll Liivimaa Rooma kiriku resp. Riia piiskopi alla 1203-1204. a., ning et Kaupo quasi rex üle liivlaste oli, siis sattus kogu liiv­laste maa „riigiõigusliselt” Rooma kiriku alla ja Riia piis­kopi mõjukonda.

Kuid liivlased ei olnud Kaupo teoga rahul, ka ta oma Turaida liivlased, ja kihutasid ta minema, nii et Kaupo Riias omale ulualust pidi otsima. Väina liivlased tõstsid mässu sakslaste vastu (1205-1206) ja kihutasid ka lätlasi ja venelasi üles sakslaste väljatõrjumiseks. Sakslastel läks korda mässu summutada ja ka Kaupo Turaida liivlasi oma poole saada, kuid mereäärsed liivlased, Dabreli ja Ninniga eesotsas, panid kõvasti vastu. Kuigi viimaks ka nendega sobiti, siiski jäid nad „ebaustavaks” sakslastele ühes oma juhtidega. Alles kui 1211. a. katku puhul Dabrel ja Ninn surid, võttis maad Kaupo mõju liivlastes. Kuid 1211 hak­kasid liivlased Lembitu-Meeme võidu tagajärjel – Kaupoga eesotsas ja lätlased Russini juhatusel sakslaste vastu viha­selt mässama. Suurte sekelduste järele lepiti lõpuks liiv­lastega kokku, neile õige suuri kergendusi lubades.

Arusaadav, et liivlaste poolehoid sakslastele ka edas­pidi ei saanud väga sõbralik olla. Veel Paala lahingus mängisid nad sakslastele ja oma saksasõbralisele juhile vingerpussi sellega, et nende tiib eestlaste pealerõhumisele järele andis, mille järele osaline ümberhaaramine võimaldus ja Kaupo langes.

Üksi Rotala (Ridala), Saaremaa, üldse Eesti mereprovintside vastu oli liivlastel teatava piirini üksmeel sakslastega, sest et need mereteede valitsejad saare- ja rannaprovintsid raskusi tegid nähtavasti mitte üksi sakslastele, vaid ka liivlastele ja lätlastele. Sõjakäikudes rotalaste vastu näeme sellepärast juba varakult ühistoimimist nii liivlaste-sakslaste (1210. a.) kui ka sakslaste, liivlaste ja lätlaste ning Pihkva venelaste ühistoimimist (1215. a.).

Sõjakäigud rotalaste (ja saarlaste) vastu ei tähenda iseenesest veel, et liivlased resp. lätlased (venelased) olek­sid vihavaenlased olnud ka sakalaste ja ugalastega.

Ühendatud sõjalised retked rotalaste vastu aastatel 1210, 1215 olid majanduspoliitilise võitluse ilmed, milles rotalaste ja saarlaste, üldse eesti „maritimae provinciae” hegemooniat merel, nende majanduslist ülevõimu merel taheti nõrgendada ning neid sundida järeleandmisele. Neist retkist võtsid sellepärast osa ka need majanduspoliitilised rühmitused, kes muidu eestlaste vastu sõbralised, nii Ranna-Liivi vanemad Dabrel ja Ninn (1210. a.), ja neut­raalsed Pihkva venelased. Nendeks ettevõteteks ühinesid muidu üksteisega kisklejad ordu ja piiskopi mehed, tulid kaasa 1215. a. ka seni neutraalsed Tolova lätlased. Ühesõnaga, sõjakäikudeks Rotala vastu ühinesid kõik need rühmad (rahvuslised, majanduslised), kes huvitatud kaubateist Pihkvast resp. Polotskist Riia kaudu Saksa-Taani-Rootsi rannikule, kes huvitatud kaubitsemisest mereteil.

Niisugune majandusline sõda, võitlus, määrast meie ajalgi peetakse eesti-soome (hõimude) vahel, ei tarvitsenud ka keskajal välja kujuneda metsikuks rüüstamiseks, hirm­saks üksteise hävitamiseks. Eriti keskajal oli rüütellikkus (vastase austamine, sõjakommete pidamine) väga välja kuju­nenud mitte üksi prantsuse, taani, saksa rahva juures, vaid oli väga kõrge keltlaste-iirlaste juures (saksidega võrreldes) ja oli niisama ka Läänemere rannarahvaste juures (eestlased, rootslased jt). Meil puuduvad kahjuks kirja­likud andmed sellest; L. H. kroonika on kõige vanem ja täie­lisem, kuid ta on sihilik ja vaenulik pärisrahvastele. Kuid hiljemast ajast, 13.-14. aastasajast, on sõbralisemaid tea­teid, üksikasjalisemaid leedulastest, kus leedulased niisugust heroismi ja suurmeelt avaldasid, mis sakslasi imestama pani.

Kuid kaudseid andmeid on siiski olemas, mis anna­vad põhjust L. H. kroonikas kirjeldatud metsikust eestlaste sõjakäikudes teatava umbusaldusega võtta. Sõjakus ja kord sõjapidamises, mida leiame eestlaste juures õige kaugele arenenud olevat, eeldab heroismi ja rüütellikkust vastase vastu, eraldi äravõidetud vastase vastu ning asjata tigeda metsikuse kõrvaldamist sõjakäikudes. Distsipliinita ei ole võimalik sooritada korralikku sõjakäiku; distsipliin sõjaväes ja äärmine metsikus ei sobi teineteisega.

Keskaja sõjakäikudes oli küll nii, et „musta tööd” – furažeerimist ehk keerdiajamist, laastamist külades ei toi­metanud mitte rüütlid ise, vaid kannupoisid ja teise järgu abijõud (orjad).

Kuid liivlased ei olnud mitte, vähemalt kuni 1224, sakslaste kannupoisid, kaugeltki mitte orjad lahinguis, vaid moodustasid sõjakäikudes omaette rühmad oma väejuhatajatega, kes veel 1220. a. omapead talitasid, lahus saksa väeosadest, nende sihtidest mööda, nagu varsti näeme.

Üksi Beverini ümbruse lätlased näikse olevat olnud täielises alistuvuses mõõgaordule, kuid ka seal tõstis aastal 1212 Russin mässu nende vastu ja sai mässus surma.

*

Neid sissejuhatavaid märkusi silmas pidades asume nende retkede, (saksa) sõjakäikude lahendamisele, kus liiv­lasi (lätlasi), üldse teisi rahvaid, peale sakslaste, laasta­mises Eesti alal lastakse peategelastena toimida.

(14. 10, a. 1210:) „Kui lähenes Issanda sündimise püha ja kasvas talvepakase karedus, läkitasid riiglaste (sakslaste, kaupmeeste) vanemad kogu Liivi ning Lätisse ja kõikidesse kantsesse Väina ning Koiva ääres, et tulek­sid kõik ning oleksid valmis kättemaksmiseks (vindictam) Eesti rahvastele. Ja jõudis teade ka Pihkvasse, kel tol ajal oli meiega rahu, ja tuli väga suur hulk venelasi meile appi. Tulid ka maavanemad Russinus, Caupo, Ninnus ning Dabrel ühes teistega ja käisid (mars­sisid) riiglaste ja (ordu ja piiskopi) usumeeste ees.”

„Ning jagunes vägi teede ja väljade peale ja sur­masid palju rahvast kõigis paigus ning ajasid neid taga naabruse maakonnis. Järgmisel ja kolmandal päe­val kihutasid nad ümber ning rüüstasid kõik ja põletasid maha, mis leidsid eest, ja said hobuseid ning loomi luge­matul arvul. Sest oli härgi ja lehmi nelituhat, lugemata hobuseid ja muid lojuseid, ja vange oli lugemata palju. Ja said hukka paljud paganaist. Neljandal päeval, kui nad kolm kantsi olid ära võtnud ja maha põletanud, hakkasid nad maalt välja minema.”

See käik Soontagasse 1210. a. kohe peale jõulu, s. t. kesk pakast talve, oli majandus-, kaubanduspoliitiline demonst­ratsioon, millest osa võtsid tähtsamad isikud Kaupo ja eestisõbralised Liivi vanemad Dabrel ja Ninn. Juba see kokkuseade annab põhjust oletamiseks, et retkega ei tahe­tud teha rüüstekäiku, vaid ähvarduskäik soodsate tingi­muste taotlemiseks merekaubateil, kus rotalased mõju- ­ja peremeestena kahtlemata ülekohtuselt talitasid Liivi rannameeste vastu. Sellepärast on siin esimesel kohal rõhu­tatud riiglasi (kaupmehi) kui ettevõtte algatajaid, ja rõhutatud meelega, et Liivi vanemad käisid liiduväe ees, soontagalastele demonstreerides, et vägi valmis on nen­dega sobima.

1210. a. talvel ei olnud saksa võim nii tugev, et oleks suutnud hoolimata rüüstata eestlaste mail – pealegi rotalaste maa-alal. Alles 1211 kevadel söandasid nad teha esimest tõsist sõjalist rünnakut Viljandi kantsi alla, kuid olid sunnitud sealt kiiresti taganema, millele järgnes suur Lembitu-Meeme sõjakäik, kus saksa võim rängalt löödi.

1215-1216. a. talvekuul (detsember – jaanuar) (19.8), kohe peale suurt lateraani kontsiili, kus saks­lastele ristisõja õigus anti eestlaste vastu sõdimiseks, tegid sakslased jälle sõjakäigu Soontagasse. Kuid Soontaga kantsi ei saanud nad ära võtta, kuigi nad 9 päeva kantsi piiranud: toiduainete puudus sundis soontagalasi saks­lastega lepingut tegema.

Kuidas võib uskuda, et 1210. a. sakslased, kellega ühes eestisõbralised liivlased, oleksid suutnud ära võtta Soontagas kolm kantsi kolme päeva vältusel ja selles nii hirmsasti rüüstata, nagu lugesime 14. 10! Ilma peakantsi võtmata ei olnud võimalik rüüstata vaenlase maal, pealegi kesk pakast talve, kus päevad lühikesed ja ööd pikad ning kus sissetungivatele väesalkadele kerge kallale tungida maa kaitsesalkadel, kes oma kodumaa teedega ja oludega ülihästi tuttavad, kuna võõras vägi neid ei või iialgi nii hästi tunda ning kergesti kimbatusse satub.

See sõjakäik oli sakslastel meelega asetatud jõulu­pühade peale, sest siis ei teadnud rotalased ristiusulisi oodata, arvates neid suuri pühi pühitsevat. Seda vähem teadsid oodata seda sõjakäiku soontagalased-rotalased, sest et eest­lastel oli tehtud rahu, mida eestlased ka pidasid (võrdle Lembitu välispoliitika E. K. 1921).

See vägi liikus Metsapoolelt kiirmarsil ööd-päeva, võis siis umbes 40 versta ära käia mereäärt mööda ja jõuda Soontagasse (Mihkli kihelkond, lõuna pool Lihulat).

Peale kiirmarssi pidi vägi ühe päeva puhkama; see on enesest arusaadav: ei hobused ega inimesed jõua raskes talverüüs peale ööpäevast kiirmarssi järgmisel päeval kohe peale tungida, pealegi kus valmis pidi olema soontagalaste vastuhoobile.

Peab oletama, et saksa liiduvägi, jõudes Soontaga (Pärnu) mereranda, asus kindlustatud leeri. Teisel päeval saadeti tugev ratsapolk maa sisse toidu muretsemiseks ning keerdiajamiseks ja nõuetega maakonna juhtide juurde. Kolmandal päeval olid läbirääkimised. Selleks olid ühes tulnud tähtsad mehed, nagu Kaupo, Dabrel, Ninn. Neljan­dal päeval asus saksa-liivi-läti-vene vägi koduteele. See on kõik, mis 1210 Soontaga retke puhul võis sündida: see oli Riia, Saksa ja Liivi peameeste demonstratsioon rotalaste vastu, nende ülevõimu vastu merel.

Ei ole kuidagi võimalik oletada, et sakslased oleksid suutnud kahe päeva jooksul kokku saada vägivaldse laas­tamisega „4000 veist ja lugematu arvu muid lo­juseid ja hobuseid”! Kuigi need loomad nii mää­ratu suurel arvul kuskil koos oleksid olnud, ei oleks neid saanud ära viia Riiga, ei tapetult ega kaugeltki elusalt! Neljatuhande karilooma ja muu lojuse toitmine talvisel ajal merejääl, kus kõik loomatoit ühes peab veetama, nõuaks nii suurt heinavoori, et soontagalased vaevalt kahe päeva jooksul oleksid suutnud neid heinu kokku saada. Kahtle­mata on siin valearvudega tegemist, niisama eksiteatega rüüstamisest, nagu ka teistel sõjakäikudel Rotalasse. Need laastamise „laused” on nii tüüpilised, nii ühetoonilised, et nad kõnekäändudena igale poole on asetatud, nagu meil juhus oli juba paaril puhul seletada.

1210. a. saksa sõjakäigu puhul toodud arvud tahavad vaid ütelda: 1) eestlaste maa oli väga rikas kari­loomade ja muude varanduste poolest, 2) neid varandusi ei ole hävitanud mitte üksi sakslased, pealegi mitte ordumehed, vaid niisama piiskopimehed, kes neil Rotala käikudel kaasas olid, ja ka lätlased, liivlased ja venelasedki!

Liivlasi ühes nende juhtidega, Dabreli ja Ninniga ees­otsas, loeb L. H. kroonika (25. 2) Saksa vaenlaste hulka; kelle surma ta katku puhul rõõmuga tervitab! Vae­valt said liivlased ühes teistega nii hirmsasti rüüstama hakata, need liivlased, kes varsti sakslaste vastu hiljuti olid mässu tõstnud – aastal 1206, määrane mäss veriselt lõpetati – ja kes 1211. a., varsti peale Lembitu-Meeme võitu, väga visalt mässama hakkasid sakslaste vastu ühes osa lätlastega.

Kuid ometi leiame siin lause „ja jäid eestlased vait oma mõnitustega, millega nad olid osatanud liivlasi ja lät­lasi ennem nende omaste martüüriumi pärast.”

Siiski on selle esimese retke puhul vähem liivlasi-lätlasi üksi kui kogu väge lastud rüüstata. Teistes, järg­mistes retkedes etendavad liivlased-lätlased juba peaosa.

Ülisihilikkus ja laastamise liivlaste-lätlaste kaela veere­tamise tendents paistab välja (teisest) 1215. a. talvisest Saksa sõjakäigust Rotalasse (18. 5).

Liivlased tegid selle retke kaasa nähtava vastumeelega. Kui seda provokatsiooniretke Riias plaanitseti, seisid Liivi juhid vastu ning andsid nõu  ennem kure­laste vastu minna. Kurelased, rotalased, saarlased olid mereteede valitsejad, kuna aga sakslastel sõjalaevastikku ei olnud, õigem, neil ei lubatud seda pidada, siis katsusid nad talvel jääteil rotalaste piirides demonstreerida, neid järeleandmisele sundides, milles nad teatavas mõttes võisid rannaliivlaste poolehoidu leida, kel kahtlemata mõndagi rota­laste merepoliitika vastu ütelda oli.

Talvisel jääl oli retk ranna ääres seda soodsam, et sel teel võis tulek Rotalasse ootamata sündida, üllatav olla, sest et merejääl vaevalt küllalt vahtisid võis olla. Pealegi võisid sakslased tulla üllatades, sest et Turaida rahu ei olnud veel lõppenud (see lõppes mais!) ja rotalased ei teadnud neid oodata rahu kestes. Suure väe kogumine ei võinud siiski saladuseks jääda, kuigi sõjakäigu suund teadmata. Sakslased tegid rotalaste rahustuseks pettemanöövri, teel tungides Soontaga piiri. See manööver võis rotalasi vaigistada, ja kroonikal võib õigus olla, et sealt tungisid sakslased „rahu­likult” Rotalasse (Ridala), sest rotalased arvasid, et saks­lased Rigenses ad suas partes tam remotas cum exercitu non posse pervenire – „ei saa tulla (üllatavalt!) nn kau­getesse kohtadesse sõjaväega”! Sakslased suutsid oma pettemanöövri abil kesk rahu siiski jõuda Rotala piiridesse Nagu 1210. a. sõjakäik Rotalasse, nii on ka see 1215. a. jõuluretk kirjeldatud kroonikas tõsises, asjalises vaimus ning valitud stiilis, ent ainult see osa, kus kõneldakse sõja­käigust endast ja selle ettevalmistusest. Jutustus algab heksameetris: Tertius annus erat et pax cum Estonibus facta finem accepit.” Kuid laastamise kirjeldus on halve­mas, segases toonis, kus vänge sihilikkusega korru­tatakse metsikusi rüüstamisel.   Toome siin algosa (18. 5):

„Aasta oli kolmas ja rahu Eestiga lõpule jõudmas. Ja piiskop kutsus kokku kõik preestrid ja pidas koos­oleku ning nõu nendega. Ühtlasi kutsus ta rüütlid ja Liivi vanemad kokku ning arutas kavatsetavat sõjakäiku Ees­tisse, sest et need (eestlased) mitte ei tulnud ega hoolit­senud rahu uuendamise eest, vaid pigemini ise ihaldasid alati Livonia kiriku hääbu. Ja piiskop läkitas kõiki­desse Liivi ning Läti kantsesse kui ka igale poole Väina ning Koiva ääres ja koondas sõjaväe suure ning vägeva. Ja oli Riias palju usuvendi ja kaupmehi, kes hea meelega läksid välja ühes ordumeistri ja tema rüütlitega ning sead­sid väe kogumiskohaks Koiva jõesuu. Ja tuli piiskop ise nendega ühes sinna ja soovisid mõningad liivlastest väge pöörata Kuroniasse. Aga ei olnud veel tulnud aeg, kus Jumal oleks tahtnud selle rahva peale armu heita. Piiskop õnnistas (väge) ning pööras Riiga tagasi.”

„Vägi aga liikus edasi Saletsani, ja nad jõudsid maa­konda, mida hüütakse Soontagaks. Ja sakslased (teutonici) tuletasid meelde oma antud sõna ja rahu, mis nad enne annud neile maakondlastele, ja läksid rahuliselt läbi selle provintsi, ei teinud nendele mingit paha, ega põgenenud elanikud oma majust ega aetud põgenejaid taga, vaid lii­kusid täies rahus, kuni nad jõudsid teiste provintsideni, kes iialgi ei püüdnud rahu teha riiglastega, olles arvamisel, et riiglased ei saa tulla väega nende nii kaugele maa-alale. Ja oli meist umbes 3000 sakslast ja liivlasi ning lätlasi niisama palju. Ja marssisid merejääl Saletsast mööda, kuni jõudsid, kuhu soovisid, nimelt Rotalasse.”

Niisiis, sakslased koondavad tugeva liiduväe – 6000 meest, kelle seas 3000 sakslast ja 3000 liivlast-lätlast ning jõuavad Rotala piirile, vist Matsalu lahte talvisel jääl Pärnu randa mööda.

Kuid arusaadav, et kogu seda väge ei saanud saks­lased viia Rotalasse, vaid suur osa pidi jääma tee- ja moonavahtideks, suurendatud valvepostidena, et üllatusi selja taga ära hoida. Rand Pärnu ümber oli vaenuline ja ka Sakala ei olnud kaugel. Sakslased pidid sala ja kiiresti toimetama – muidu oleks neile võidud taga­selja teel üllatusi teha.

Kirjelduses leiame, et sakslased neljandal päeval koju pöörasid. Nii jäi siis õieti üks päev „laastamiseks”. Sedagi laastamist talvisel pakasel ajal võisid üksi tugevad ratsasalgad teha, kes õhtuks leeri pidid tagasi jõudma.

Loomulik on oletada, et tugev ratsasalk saadeti Rotalasse mõne suure rannaäärse linna alla (mis asus nüüdsel Tubri mäel Ridala kiriku lähedal?), kus ta rüüstas ja elanik­kudelt raha ning moona nõudis, mida elanikud ka andma pidid, sest see suur saksa ratsasalk tuli ootamata; oma meeste sõjarakkesse panemine võttis aga aega.

Niisugused üllatusretked väljapressimise – võla nõud­miste otstarbega olid tol ajal igal pool rännul võimalikud ja neid sooritati nii eestlaste, taanlaste kui ka kurelaste poolt.

Rotalased maksid lunastusraha 60 naela hõbedat, mis tolle aja kohta õige suur summa, ja andsid moona, ja sakslased katsusid, et nad kiirelt minema said.

Sest kui saksa liiduvägi oleks tõeliselt nii vabalt rüüstata saanud, nagu kroonikas kirjeldatud leiame, siis ei oleks neil mingit põhjust olnud nii kiiresti neljandal päe­val juba Riiga tagasi minna. Ka selle retke puhul tundub laastamise ja metsik tapmise ning rüüstamise episood lätlastelt-liivlastelt sisuliselt sihilik lisandus, ta tundub seda ka loogiliselt ning stiililiselt, sest et episood lõpeb õieti 60 naela hõbeda maksmisega. Need laused, mis järgnevad nüüd, on nii šabloonilised, osalt võetud 1210. a. retkest (14.10), et siin vassingut ka vähem ettevalmistatud lugeja märkab.

Kuidas rõhutatakse ses kirjelduses sakslaste rahupidamist ja sõnapidamist, kuidas meelega korratakse, et sakslased (teutonici) kellelegi paha ei teinud eestlastest! Aga kuidas lastakse järgnevais lauseis kirjelduses lätlasi-liivlasi halastamata rüüstata. „Lätlased ja liivlased on jul­mimad kui muud rahvad,” üteldakse lausa välja, „kes nagu evangeeliumi ori ei oska armu heita kaasorja peale, tapsid maha rahvast lugemata palju, kägistasid hulga naisi ning lapsi, ja ei tahtnud kedagi säilitada, värvides kõik teed ja kõik kohad paganate verega . . ..”.

Miks just Läti vanema Thalibaldi poegi raha röövida lastakse, ei ole arusaadav, kuna ometi see sõjakäik piis­kopi ja Riia kaupmeeste ettevõte oli, ja Thalibaldi surma­mine eestlaste poolt sünnib alles pärast! ?

Siht on nendel liialdustel näidata, et rotalaste „pro­vintsid” olid määratu rikkad ja neid rikkusi on hävitanud liivlased ning lätlased, põletades külasid, riisudes varasid ja tappes mehi viimseni kui ka naisi-lapsi, kuna sakslased viisakalt toimisid.

Kuid, nagu tähendatud, olid liivlased selle sõja­käigu vastu; sellepärast on väheusutav, et liivlased rüüstamist nii jultunult hoolimata oleksid toimetanud rota­laste piirides, kus õige palju liivlasi elas.

*                     *

*

See sihilik moonutus, mis sooritatud algkroonikas pärastistelt toimetajatelt, on väga selgesti väljapaistev ja lahendatav oma motiivide ning viisi poolest kirjelduses esimese sakslaste retke puhul Virumaale 1220. a. (suvel) (23.7), kus mainides Viru viljarikast ning väga ilusat maad lastakse hoolimata laastata järvalastel, ugalastel, liivlastel, lätlastel, kuigi see sünnitab jutustuses sisulise vastolu.

Sakslastel oli nähtavasti õigus peale Paala lahingut saada toetusvägesid Sakalast ja Ugalast Saksa sõja­käikude puhul. Kuid seejuures olid sakalased ja uga­lased eri väeüksusena lahus sakslastest ja oma väejuhtide all.  Nad ei marsi ka ühes, vaid lähevad igaüks omal teel.

Jõudes Järvasse, saavad sakslased Järvast üksi kaasa „teejuhte” – „viae duces” – järvalased ise jäävad rahulikult oma provintsesse – „Gervanenses in suis provinciis quieverunt” (!).

Ugalased läksid Ugauniast otsekohe edasi ja jäid Ugauniale kõige lähemasse piiripunkti peatama.

Sakalased läksid ära Revele-Tallinna provintsi ja jäid sinna (resederunt).

Ainult sakslased marsivad Virusse ja jäävad peatama Viru suures külas nimega Torme.

Kõigest on näha, et siin ugalased – sakalased vastu tahtmist seda Saksa retke kaasa tegid – „käsu täitmiseks”. Sakslastele ei olnud mingit kasu nendest, ümberpöördult, nagu varsti näeme, sakslased tundsid, et eriti sakalased sakslaste vastu väga kahemõtteliselt toimisid.

Niisiis: järvalased ei tulnudki sakslastega ühes Virru. Ugalased ei läinud Viru piirist kaugemale – ja jäid sinna ootama, mis sünnib. Liivlased ja lätlased hoidsid ühte ja seadsid oma „staabi” Anispässe, sakslased asusid eraldi Torme suurde külla (villa magna, quae Turme vocatur). Sakalased läksid ära Revele (Tallinna) maa­konda, kust nad ähvardava meeleoluga sakslastele ootamata tagasi tulid. Kuigi kroonika ka tõendab, et see kabuhirm, „mida sünnitas sakalaste äkiline ilmumine, oli „arusaama­tus”, sundis siiski sakalaste meeleolu, ähvardav tegutsemine sakslasi oma ristimist Virus katkestama ja teiseks ajaks jätma – „differentes ceteros tempore suo baptizandos” – ning kiirelt pöörama tagasi Riiga, tehes rahu virulastega.

Nagu näeme, ei ole mingit meeleolu laastamiseks-rüüstamiseks Virus, ei sakalastel, järvalastel ega ugalastel: nad näivad kõik valvavat sakslaste tegevust, et õigel ajal vahele segada ja sakslasi lahkuma sundida.

Kuid ometi on kroonika pärastised toimetajad, hooli­mata sisulistest vastanditest, mis sünnib laastamise, rüüs­tamise episoodide sissekirjutamisega, seda šablooniliste käänekäändudega teinud. Siin on see „contradictio” juba lihtlugejale silmapaistev. „Ja varahommikul jagusid väed üle kõigi provintside ja andsid mõned (provintsid) järvalastele, teised ugalastele ja veel teised liivlastele-lätlastele laastamiseks, ja leidsid kõike rahvast kogu Vironias küladest ja lõid maha neid suurest väikeseni ega säilitanud neid, kes olid meestesugu, ja võtsid vangi naisi ja lapsi, ja hobuseid ja loomi ajasid nad kokku, ja hanki­sid palju saaki.”

See on lausešabloon laastamisest, mida leiame mit­mel pool, kus eriti lätlasi-liivlasi pannakse laastama, siin koguni ka sakalasi, järvalasi ja ugalasi, ühesõnaga – kõiki peale sakslaste! See on täiesti sihilik kroonikas läbiviidud tendents: näidata sakslasi džentelmenidena ja eriti lätlasi ning liivlasi metsikutena laastamises – Eesti maa-alal hävitades eestlaste majanduslisi väärtusi – kuna nad sakslaste vastu vaenu ei avaldanud, kui need käisid Eestimaal!

Siin, Viru episoodi puhul, on mainitud tendents seda tähendusrikkam, sihilikum, et seejuures juttu tehakse Virumaast, mis on väga ilus maa ja ülikauniste põldudega.”

Ka lauseehitusest võib järeldada, et sel kohal lauseid on vägivaldselt moonutatud. Kroonikas loetakse üles, kuhu asetas iga rühm oma mehi Viru retke puhul: „et posuerunt Teutonici suam congregationem in villa magna, quae Turme vocatur, Livones et Lethi suam Maiam elegerunt in Anispe, Saccalenses in Revelensi provincia resederunt, Gervanenses in suis provinciis quieverunt.” Nüüd peaks järgnema sellessamas stiilis „Ugaunenses in pro­vincia conterminanda, quae vocatur Pudiviru, consederunt”, kuid on ebastiililiselt muudetud, et „laastates – depraedantes” sõna sisse viia: „Ugaunenses provinciam sibi conterminandam, quae Pudiviru vocatur, depraedantes, ibidem condenserunt.” Päris metsik lauseehitus kujuneb, nagu igaühele selge, sõna „depraedantes” sissekirjutamisega.

Ehk küll selle episoodi kirjeldusel lahus kahes paigas tõendatakse, et järvalased üksnes teejuhte andsid, ja tea­tava etteheitega märgitakse, et nad ise rahulikult koju jäid, leiame siiski kroonikas ütluse sellessamas paigas, et järvalased neile (sakslastele) kaasa tulid nii ratsa kui jala­meestega!

Kuid see ütlus on otsekohe liidetud lausetega laasta­misest, mis meile õiguse annab oletada, et need laused ei kuulu algkroonikasse, vaid on pärast sisse kirjutatud nähtava sihilikkusega: eestlased toetasid heal meelel Saksa sõjakäike Eesti alale, tulid ise ühes ja olid riisumisel esimesed, kuna sakslaste rüüstamisest midagi ei teata!

*

Väga iseloomulik on selles mõttes 19.5, kus kirjel­datakse Raceburgi piiskopi Philipi ja Eesti piiskopi Theodorichi kimbatusi Saaremaa rannal juunikuus 1215. Need piiskopid, purjetades – peale rahutegemist eestlastega Riias – Saksamaale, satuvad tormist aetuna Ojamaa saarelt tagasi Saare randa. Nüüd sündis arvatavasti, mis säärasel puhul pidi sündima. Kohalikud Saare elanikud läksid ning arreteerisid laevad asjaolude selgumiseni ja piirasid võõraste laevu „kitsas lahes”, kuhu piiskopid ühes oma kaitselaevadega ja kaitseväega olid juhtumisi aetud. Saaremaa võimud (valitsus), saades teada kahtlasest laevaväest, rakendavad omalt poolt kakssada laeva ning ilmu­vad umbes pooleteise nädala pärast sakslaste laevaväe juurde. Kui see valitsuse laevavägi jõuab kohale ning selgub, et siin tegemist on merehädaliste eestisõbraliste piiskoppidega, saavad Saare valitsusemehed kohalike (või­mude) elanikkude peale õige pahaseks, et nad asjata suurt lärmi teinud, valitsuse laevu mobiliseerima sundides, ning et nad eestisõbralisi merehädalisi kimbutama kippunud: piiskoppidele lubatakse vaba ärasõit ning kohalikud Saare elanikud saavad valitsusvõimelt tubli peapesu!

Kuid mida on katsutud teha moonutustega sellest kirjeldusest ja lihtsast sündmusest!? Muidugi tuli Saare­maa valitsusvõimude abi ainult sellepärast, et piiskop ööd kui päeva püha Maarja poole palunud! Kirjelduses on öeldud, et laevad „kogu Eestist” tulid, kuid Pabst leiab õigusega, et see on liialdus. Vist oli algkroonikas „tota Osilia”, mis pärast „tota Estoniaks” on muudetud. Piiskop­pide ärasõit ja tuulepööre on kujutatud imena, mille teinud Jumal piiskoppide kallal! Saksa laevade arreteerimist kohalikkude elanikkude poolt on kujutatud ägeda võitlu­sena, kus Jumala abi silmanähtavalt sakslaste pool, mille juures saarlaste julmust küllalt ei suudeta kiruda.

See kroonika kirjeldus piiskoppide merehädast Saare rannal on otse tüüpiline sihilikkuse ja tendentsilise sündmustiku väänamise poolest; ainult arvustuslage aja­loolane võib neid kirjeldusi sõna-sõnalt võtta. Tarvilisel kriitilisel kaalumisel ei ole sugugi raske sündmusi tõe­lisel valgusel näidata ja faktilist ajaloolist tõde ligi­kaudu rekonstrueerida.

*

Kuidas L. H. kroonikas mõnda tegu siirutatakse saks­laste pealt liivlaste peale sõnalise muudatusega, näitab meile õige kujukalt hirmus sündmus Harju koobastes 1220. a. (23.10).

Taani kuningas Valdemar II oli ilmunud 1219. a. suvel Tallinna ning okupeerinud kantsi. Revelased ja harjulased said kuningaga sobima, võtsid kingitusi ja lahkusid Tal­linnast. Kuid pöörasid varsti tagasi ning tapsid ära öösel Saksa piiskopi Theodorichi, kes taanlastega ühes Tal­linna tulnud. Väga vastumeelt ei olnud kuningale selle Saksa piiskopi ärakoristamine mitte, sest kohe peale Theo­dorichi surma nimetas ta Eesti piiskopiks oma mehe Vitzlavi: näib, nagu oleks Valdemaril oma piiskop juba ette olnud valmistatud.

Kõik see ajas muidugi sakslastel Riias viha keema. Nad sooritavad järgmisel aastal aegsasti sõjaretke, mida juhtimas saksi hertsog Albert, et kätte tasuda harjulastele ja revelastele Saksa piiskopi tapmise eest ja kingituste vastuvõtu eest Taani kuningalt – pea­asjalikult küll selle eest, et harjulased Tallinna linna Taani kuningale „vabatahtlikult” ära annud. Ühes sakslastega käsutati tulla ka sakalasi ja liivlasi. Kuid kokkupõrkami­sel eestlastega ilmuvad lahkhelid: liivlased ei võta sõdi­misest osa ja sakalased lähevad oma teed (23.9). Saks­lased on liivlaste peale nii pahased, et nad need saagi jagamisel ilma jätavad, „sest et need ei tulnud sõdima” (L. H. 23.9).

Kuid nüüd äkki jutustuse lõpul leiame L. H. krooni­kast järgmise täiesti ootamatu diversiooni: „Ülisuur oli aga liivlaste saak, kes harjulaste maa-alused koopad, mida need endile harilikult peidupaigaks tegid, ümber olid piiranud ja tehes tuld ja suitsu koobaste suhu, kõr­vetasid neid ööd ja päeva, kõiki ära lämmatades, nii mehi kui naisi.”

Lugeja küsib imestusega: kust ja miks tulid äkki liivlased, kes sõdimistest osa ei võtnud, harjulasi kõrvetama? Sest kätte tasuma tulid harjulastele ju sakslased, harjulaste piinast olid huvitatud ju sakslased!?

Ajalooliselt-kriitiliselt on ükskõik, kes just õled ja haod koobaste ees põlema süütasid – timukaid leidub igast rahvusest igal ajal – tähtis on, et vastutus selle teo eest langeb sakslaste peale, sest nad olid sellest huvitatud.

Kuid väga iseloomulik on L. H. kroonikale, kuidas väikese võttega, väliselt tähtsuseta sõnalise muudatusega antakse sündmusele hoopis teine värv. Lugeja ja eestlaste viha jõleda sündmuse pärast, mis kõige jõledam kogu kroo­nikas, nihutatakse pärissüüdlaste pealt ära kellegi kol­manda isiku peale. Liivlased pidid saama järeltuleva soo viha piksevardaks, patuoinaks sakslaste kuriteo eest.

Et sakslastele, resp. kroonika toimetajatele, harjulaste kõrvetamine õige meelt mööda, näeme sellest, kuidas kroo­nikas üksikasjaliselt maiustatakse koledat sündmust, pikalt viibides jõleduse detailides: „Suitsu ja tuld tehes koo­baste suhu kõrvetasid nad neid päeval ja ööl, ja lämmatasid neid kõiki, nii mehi kui naisi; ja kuna ühed just suremas, teised poolsurnud, veel teised hoopis surnud, kiskusid nad neid koobastest ja tapsid ära ning viisid teisi vangi; ja kandsid kõik nende vara ja raha ja riided ja saagiasjad hulgaviisi ära. Lämmatatuid oli mõlemast soost kõigist koopaist umbes 1000 inimhinge.”

Isegi Saksa ajaloolased-tõlkijad (Pabst) on imestanud, et kirjelduses pooltki sõnakest ei leidu põlastust ega kahjatsusavaldust jälgi teo kohta. Ei, seda siin ei ole, ümber­pöördult: otse maiustatakse, on tunda kättetasu joovastust.

Nii kui Lembitu surmamist katsutakse veeretada lät­laste peale, nii tõugatakse Harju koobaste kuritegu liivlaste kaela. Nagu eriti veriselt leidsime vahelekiilundites lätlaste kättetasu eestlastele kirjeldatuna, nii leiame siin kirjeldatuna verisema, jälgima teo tehtud liivlaste poolt eestlaste kallal. Sakslased võisid kõigil pool, kuhu kroonika käis – ja ta käis laialt – dokumentaalselt näidata, et nemad, sakslased, verisemates kuritegudes süüdi ei ole. Enam ütleb doku­ment: liivlased, eestlased ja lätlased oleksid üksteist ära söönud, kui Saksa orduvalitsus ei oleks kareda käega korda pidanud nende keskel: just seda oligi vaja „doku­mentidega” tõestada.

*                     *

*

Meie näeme eelolevatest näidetest, et kroonika pärastisil moonutajail on eriline sapimeelsus liivlaste vastu: inetumad teod, mis sündinud Eesti alal, aetakse nende kaela. Nagu pärast üksikasjalisemalt tõestame, on nende moonutuste sepitsejad ordu leerist. Ordu pahameel liiv­laste vastu on arusaadav. Liivlased sattusid algusest peale piiskopi alla, Kaupo oli piiskopi pooldaja; liivlased, olles piiskopi alluvuses, hoidsid piiskopi poole ning olid ägedalt ordu vastu. Piiskop ja ordu olid vastased, ajuti, 1212.-1213. aastal tõusis nendevaheline tüli tipuni, ja paavst sai nii ühelt kui teiselt poolt kaebekirju teineteise vastu. Liivlaste mäss 1212. a. oli sihitud peaasjalikult ordu vastu, nagu algkroonikast see vastuvaidlemata selgub. Mässu lõpul tingisid liivlased välja, et Liivi osad ordu alt üle antaks piiskopile, mille vastutasuks ordule anti Läti osa Autine!

Pärastistel kroonika ümbertoimetajail, aegadel, kus ordu ülevõim maksmas, tuli ordule tarvidus dokumentaal­selt näidata, – sest kaebused ordu peale ei tahtnud lõp­peda – et liivlased sugugi need vagad ja pärismaalaste õiguste kaitsjad ei ole, nagu nad end ühes piiskopiga kujutavad, vaid ise kõige inetumaid tegusid oma hõimlaste kallal on toime pannud, kuna ordumehed selle vastu vii­sakad on olnud! Isegi piiskopimehi ja piiskoppi ennast on saarlased vintsutanud, kuigi saarlased peale Lembitu surma, s. t. 1219. a. peale, piiskop Alberti erilise armu osaliseks said, mille peale saarlased omalt poolt äraandlikkusega Eesti üldistes huvides vastasid, nagu seda edas­pidi saarlaste poliitikast kõneldes võime tõestada, määrane saarlaste teguviis eriti avaldus Eesti üldise suure vabadusliikumise puhul aastatel 1222-1224.

      

Eesti vahekord Lätiga.

Jättes ära vahelekiilundid A1, A2, B1 ja B2, saame Eesti-Läti vahekorrast (Lembitu ajal) õiglasema pildi: vahekord kujuneb loomulikum, inimlikum. Arusaadav, et naabrite vahel võistlust ja kadedust, üksteise tüssamist ja situatsiooni kasutamist leidus enam kui praegusel ajal, kuid seda marulist viha, verist, metsikut üksteise laasta­mist, hävitamist, mida vahelekiiluja tahab näidata liiga sihi­likult, ei olnud mitte, eriti mitte kogu Lätit silmas pidades.

Oleks Läti poliitika liiga madalalt hindamine, kui kõike seda tõeks pidada, mida vahelekiilujad meid tahavad uskuma panna lätlaste suhtes.

Lätlaste poliitiline orientatsioon sakslaste tugevnemisel Riias oli nende seisukohalt tark ja avaldab kaalumist ning diplomaatilist oskust. Kuni 1208. a. ei arvelnud sakslased lätlastega: sinnamaani oli sakslastel tegemist peaasjalikult üksi liivlastega, osalt ka eestlastega (saarlastega), siis semgallidega ja leedulastega. Osa Lätist (Autine, Beverin, Trikatua) kuulus 1208. aastani Liivi-Eesti võimupiirkonda, oli teatavas rippuvuses nii poliitiliselt kui ka majandusliselt Eesti-Liivi valitsusest, nagu seda selge sõnaga tõen­dab ka L. H. kroonika.

Kui aga liivlased 1208. a. sattusid Saksa mõjupiirkonda, tarvitasid sakslased resp. piiskop Albert Rooma (kiriku) tuttavat juhtmõtet „divide et impera” ja võitsid lätlasi oma poole vist küll suurte lubadustega, sellega tunduvalt Eesti poliitilist võimu diplomaatilisel teel vähendades, mis sakslastele seda enam tarvis ja kasulik, et sakslased olid otsustanud eestlastele sõja kuulutada.

Aastal 1208 lõi sakslaste poole vaid üks osa lätlastest, peaasjalikult nüüdse Võnnu-Valga vahelisel maaribal elut­sevad Autine, Beverini ja Trikatua lätlased, viimased Thali­baldi juhatusel. Sel maaribal kuni Asti (Burtneki) järveni asusid ka idumealased ning Võnnu ümbruses sisse­rännanud vendid. Näib, nagu oleks olnud see Liivi-Eesti vaheline talv asumaaks, kus Eesti-Liivile poliitiliselt-majandusliselt alluvad rahvavõsud mitmest tõust elasid. Nagu see iseenesest arusaadav, ei avaldanud mitte kõik lätlased nimetatud maakonnist täit poolehoidu sakslastele: Russin tõstis ühes liivlastega mässu Saksa vastu, Thalibald seevastu oli kindel tugi sakslastele.

Idapoolsed, Pihkvaga külgnevad Tolova lätlased, kelle juhiks Thalibaldi pojad Rameko ja Drivinalde, ei sattunud Saksa alla 1208. a., vaid jäid Pihkva võimkonda. Nad olid vene usku ja pidasid kuni 1215. aastani eestlaste vastu täit neutraliteeti. Alles peale seda, kui Lembitu Pihk­vast saksasõbralise vürsti Vladimiri oma liitlaste (Leedu ja Polotski) abiga minema kihutas, nihkus võim Pihkvas eestisõbralise valitsuse kätte. Nüüd ei leidnud osa Tolova lätlastest toetust Pihkvalt, kui leedulased neile 1212. – 1214. aastal – Turaida rahu kestel – hakkasid peale tungima. Iseäranis sai vintsutada leedulastest Thalibald. Tolova lät­lased olid sunnitud Riia piiskopi abi paluma. Riia piis­kop lubas neile abi, kuid Tolova lätlased pidid vene usu jätma ning endid Rooma kiriku heaks ümber ristima. Tolova lätlased ei kõhelnud Rooma usku vastu võtmast, kui poliitiline seisukord seda neile kasulikuna näitas.

Riia piiskopi alla sattudes muutus ka Tolova lätlaste seisukoht eestlaste vastu ja Eesti liitlaste, eriti leedulaste vastu: nad sattusid nendega enam vastuollu.

Asjaolu, et Thalibald ja ta pojad üksteisest erinevat poliitikat ajasid, on tõenduseks, et siin tegemist oli kaa­lutud poliitikaga, oli tegemist teadliku välispoliitilise orien­tatsiooniga. Rameko ja ta vend olid nähtavasti vabameel­semad, nagu Pihkva rahvavalitsus (väga sarnane Novgo­rodi thingile). Nende isa Thalibald näib feodaalkorra har­rastaja olnud olevat, nagu Kaupo, mispärast nad saks­lastega hästi sobisid. Nad kaldusid nähtavasti feodaalkorrale, mis tol ajal Liivi-Eesti-Lätisse sisse tungis, enam kui ümbrus, olid jõukad olupoliitika mehed.

Eesti alal näib Viru vanem Tabelin Thalibaldi ja Kaupo sarnaselt feodaalkorra pooldaja olnud olevat. Ta kaldus ordumeeste poole, agiteerides taanlaste vastu. Taanlased toetasid Eestis rahvameelsemat voolu, olid vastandiks sakslastele. Ta oli end Ojamaal juba ammu ristida lasknud. Saksa poolehoiu pärast poosid taanlased Tabelini üles.

Rahvusena võisid siis lätlased vähe huvitatud olla ordu edust, sest lätlased olid mitme võimu all: üks osa vähemalt oli piiskopi, teine osa ordu all. Tolova lät­lased kuulusid Pihkva võimupiirkonda. Kõige vähem mõnus näis lätlastel ordu all: suurest orduvastasest Liivi mäs­sust 1212. a. võttis osa ka lätlaste juht Russin.

Kuigi Tolova lätlased 1214. a. sattusid Riia mõju­piirkonda Pihkva alt, jäi neile teatav rippumatus, sest alles 1224. a., s. t. pärast Eesti suure vabadusliikumise õnnetut lõppu, läksid nad täiesti Riia võimkonda ning Tolova maa jagati piiskopi ja ordu vahel ära, mille juures Rameko osa sattus piiskopi alla.

Vahelekiiluja ordumehe püüd on näidata, et Tolova lätlased enne seda, kui nad sattusid ordu alla 1224. a., end üles pidasid metsikult ning naabermaid Ugauniat (B2) ja Pihkvamaad (B3) hoolimatult rüüstasid. Alles saksa võimu maksmapanemisega Tolovas tuli rahu ja kord.

Nagu näeme, suutsid sakslased saada Tolova oma võimusse alles peale seda, kui suur Eesti saksavastaline mäss 1222-1224. a. kokku varises. See on omalt poolt tunnistuseks, et Tolova lätlaste rippumatus seotud oli Eesti võimu püsivusega, mille pärast Läti Eesti rüüstamises, Eesti nõrgendamises vaevalt sai niisugusel määral kaasa aidata kui vahelekiiluja B2 seda tahab. Sellepärast on arusaadav, et lätlased aastatel 1222-1224, Eesti vabadusliikumise ajal, eriti liikumise alul, jäid neutraalseks, ja alles siis, kui mäss äpardus, pani Bernhard von der Lippe sõja­seadusel ka lätlasi Eesti vastu liikuma, muidugi neid lät­lasi, kes kuulusid täiesti Riia võimkonda.

Tolova lätlased ei võtnud osa: neid näitab osavõtja­teks kordaja vahelekiiluja (B5).

Aga just see vahelekiilund tunnistab otsekohe, et lät­lased alles siis (aastatel 1223-1224), „kui nad nägid kõike paha, mida eestlased tegid Livonia vastu,” läksid eest­laste vastu – seni nad seisid siis kõrval ja vaatasid pealt, kuidas aastatel 1222-1223 sakslased eestlastelt hirmsasti vintsutada said.

(L. H. 26. 12:) „Kui lätlased nägid kõike paha, mida eestlased tegid Livonia (Saksa) vastu, algasid nad kohe sõjakäiku eestlaste vastu. Ja läks Rameko oma meestega ning Warigerbe teiste lätlastega Ugauniasse ja laastasid külasid, võtsid inimesi vangi ja surmasid neid ning hankisid palju saaki. Ja kui nad pöördusid tagasi, läksid taas teised sinna ja tegid samasugust kurja. Niisama tõttasid eestlased lätlasi taga ajades Lätimaale ning tegid samasugust kurja” (aastatel 1223-1224).

Kuid see koht kannab nii selgelt „kordaja” jälgi, eriti see osa, mis puutub Ramekosse, et vaevalt kahelda tuleb, et siin vassimisega tegemist.

Et lätlased rahvana sakslasi ei toetanud eestlaste pealetungimisel Riiale 1223. a. kevadel (suure Eesti vabadusliikumise ajal), selgub õige selgesti kroonikast 27. 1, kust näha, et sakslased üksi korraldasid vastupanekut Riia all. Alles siis, kui eesti löök äpardus, sai Bernhard von der Lippe võimaluse sõjaseaduse abil kogu Liivit-Lätit organiseerida eestlaste vastu (27. 2).

Lühike, täiesti juhuslik, sihiliselt konstrueeritud epi­sood, milles Rameko jälgib eestlasi tagantjärele ja peale vene komandandi Waremari mahalöömist pöördub oma koju tagasi, annab end nii ja teisiti seletada ning ei ole vastu meie väitele. Seda episoodi saab õiges valguses näidata, kui meie seda eesti sõjakäiku „Eesti sõjanduses” üksikasjaliselt arendame.

Läti rahva jaotust üksikute võimude vahel silmas pidades, määrased võimud üksteisega ägedamalt rivaalitsesid, on vähe põhjust arvata, et lätlastes ka Eesti vastu üksmeel valitses. Kindlasti oli seal ägedaid Eesti vasta­seid, nagu see loomulik – nende hulgas Thalibald, isa – kes igal juhusel katsusid Eestile jalga seada ning „Saksa juurdekasvust rõõmu tundsid”.

Kuid üksikuks laastamisretkeks, metsikumaks rüüsta­miseks ei saanud koguneda mitte väga suur arv lätlasi. Kuni 1214. a. ei võinud suur kogu Tolova lätlasi üldse arvesse tulla rüüstamisel Eesti alal. Meie peame järeldama, et vahelekiilundite A1, A2 ja B1 rüüstamisel õige väikene arv lätlasi sai olla, mispärast seda võõrastavamaks muutub see piiramata voli, millega nad talitasid Eesti alal, ilma et eestlased kätt oleksid liigutanud nende metsikuste tõrjumiseks. Rüüstamisel B2 1215. a. on jälle üksi Tolova lätlased tegutsemisel, mille viha ka isa tap­mise pärast ei saanud nii suur olla, sest et nad isaga poliitiliselt lahus toimetasid.

See vahelekiilund B2 kannab, nagu näidatud, endas tugevaid andmeid, mis teda vastuvaidlemata vahelekii­lundiks lubavad tunnistada. Ühtlasi peitub B2 asitõendus – corpus delicti – mida me pärast hindame vahelekiilumise aja äramääramisel.

Meil on kõigiti põhjust arvamiseks, et Tolova ja Ugaunia vahekord vist küll vastandiks sellele oli, mida tahab näidata vahelekiilund B2.

Kui sakslased lätlasi oma poole püüdsid, et Eesti-Läti vahele lõhet, vaenu luua, ei maganud ka eestlased mitte: Lembitu töötas omalt poolt kavaliselt frondi lõhku­mise vastu, sobitades rahu lätlastega. Ja sündiski, et lätlased 1208. a. eestlastega rahu uuendasid, niisama ka järgmisil aastail (võrdle „Lembitu välispoliitika”, Eesti Kir­jandus 1921). Eriti olid lätlased pärast Lembitu-Meeme suurt võitu 1211 kevadel kõvasti rahu otsimas eestlastega, lahus sakslastest, ja tehtigi rahu enne omavahel, siis üldine Turaida rahu (1212-1215).

Muidugi ei olnud neil lätlastel, kes otsekohe alistusid Võnnu foogtile, palju valida ning pidid sõjaseadusel käike Eesti vastu kaasa tegema.

L. H. kroonika üksikuid ärakirju võrreldes võime näha tendentsi lätlasi-eestlasi üksteise vastu vihasema vaenlasena näidata, kuigi seejuures tõelisust tuleb vää­nata. Eriti näitab seda tendentsi Zamoiski ärakiri 1210. a. Säde-Ümera lahingu puhul. Ei ole kahtlust, et sel puhul eestlaste viha peaasjalikult sakslaste resp. ordu­meeste vastu oli sihitud, millest paaril puhul kõnelesime ja nagu selgub kogu lahingu kirjeldusest (14. 8). Aru­saadav, et eestlased sakslasi kloppisid ja vangivõetud sakslasi piinasid, neile mõõgaga risti seljapinnale lõiga­tes, sellega vist küll näidata tahtes, nagu Gruber arvab, et ordu „ristirüütlid” oma punast risti mitte üksi rüül, mantlil ei peaks kandma, vaid ka ihus – veres.

Kuid Zamoiski käsikiri saab toime sellega, et sünd­mustiku pealkirjaks paneb „De martyrio lettorum ad Ymeram” – „lätlaste martüürium Ümeral”!! Selleks jätab Zamoiski ärakiri lausest „erant enim ex eis XIV Teuto­nicorum nostrorurn” sõnad „Teutonicorum nostrorum” ära, et sellega muljet anda, nagu oleksid siin eestlased 14 lätlast piinanud, neile risti selga „maalinud” mõõgateraga. Aga kogu sündmustik, eriti teiste ärakirjade järele, on nii selge, et siin kahtlust ei või olla, keda eestlased vihkasid.

Kuid selgesti paistab välja nende moonutuste tendents, mille moonutustega Zamoiski ärakirja autor näib õige tuttav olevat: näidata, et eestlaste-lätlaste viha ei käinud nii sakslaste vastu kui üksteise vastu.

Igatahes leiame üksi vahelekiilundites üliverist lätlaste tegutsemist eestlaste vastu; algkroonika on selles asjas palju tagasihoidlikum. Niisama paistab igaühele liialdu­sena kirjeldus, kus 1215. a., eesti suure sõjakäigu puhul Riia alla, eestlasi lastakse Thalibaldi enne surmamist kaks korda tulel praadida, sellepärast et ta pojad Rotalas raha olid riisunud (19. 3).

Eestlaste metsikut tegu oli tarvis näidata selleks, et õigustada järgnevas vahelekiilundis (B2) lätlaste metsi­kumat viha eestlaste vastu. Võib-olla oli sündmuste taga osalt tõtt, kuid tundub siiski, et siin maruviha nii ühelt kui teiselt poolt on kunstlikult rakendatud. Lätlaste poliitiline arusaamine ei olnud kaugeltki nii madal, kui vahelekiiluja meid tahab uskuma panna. Nad olid ette­vaatlikud, kavalad; nad olid sunnitud diplomaatiliselt osa­vasti toimetama, sest sõjaliselt olid nad nõrgad, nagu varsti näeme, igatahes võrdlemata nõrgemad kui eestlased.

*                     *

*

Üldse on L. H. kroonika, kui vahelekiilumised maha arvata, väga tagasihoidlik lätlaste sõjakusest kõneldes. Toome näitusi.

„Lätlased olid kahe rühmaga vahepeal Leedusse tun­ginud. Maha lüües mõningaid, teisi vangi võttes, pöör­dusid nad tagasi meie poole Kukenoisi ning käänasid koos piiskopiga kõigi temaste poole koju” (1209.a.) (13. 1).

Siin on lätlaste ärarippuvus piiskopist teatava iroo­niaga käsitatud – niisama nende sõjaoskus.

Õige huvitav on Säde lahingu kirjeldusel lätlaste osa L. H. kujutusel (14. 8). Kaupo hoiatab lätlasi-liivlasi eestlastele peale tungimast. Need ahvatlevad Kaupot siiski sõdimisele. Kuid märgates, et sakslaste käsi halvasti käib, panevad lätlased ühes liivlastega putku. L. H. kirjutab: „Kuid nemad ei kuulnud (Kaupo nõu), läksid eestlasi taga ajama, korraldasid aga esimesse ritta sakslasi, et ise taga käies lahingu käiku jälgides seda valmim olla tagaajamiseks ehk põgenemiseks.”

Lahing kujuneb sakslastele halvasti. Sakslased pane­vad alguses eestlastele vastu, kuid kannatavad rängasti: „Eestlased rõhuvad kõvasti peale liivlastele ja läti jalaväelastele, kes põgenevad pahemale ja paremale poole.”

Kogu Säde lahingu kirjelduses laseb L. H. varjamata oma pahameelt lätlaste kohta tunda.

Niisama peavad end lätlased üles sõjakäigul ühes sakslastega Leedu vastu (1215. a.) (18. 9): „Nähes oma väikest arvu panid lätlased põgenema,” kuna sakslased kolmekesi jäädes sõdivad leedulastega, kuni surevad.

Lätlased „eriti” kartsid leedulasi (13. 4) ning ei julgenud elada rahuliselt.

Üldiselt on lätlased sõjakäigul sakslastega kõrvuti, ühes. L. H. ütleb, et see ülesseade „on tavaline” (23. 9), et lätlased ja sakslased ühes, kõrvuti lahinguliini kesk­kohale asetatakse. „Väga rõõmsad” on lätlased, kui nad saarlastega (Eestis) Järvas vastamisi sattudes näevad kaugelt appi tulevat Saksi hertsogi oma meeste ja lipuga!

Täiesti L. H.stiilis ja kajastav tema seisukohta lätlaste sõjakuse suhtes on lätlaste kokkupõrkamine eest­lastega piiril (1211) (15. 2). „Lätlased aga, rõõmsad (saksa) ususõdijate juurdevoolu päralejõudmisest (Riiga), kogu­nevad Ümera ääres ja edasi tungides vähestega ning kohates paganate eestlaste suurt väge, pööravad lätlased ümber põgenemiseks. Eestlased tõttavad neile järele, löövad maha mõningaid, tungides Ümerani.”

Nagu näeme, kirjeldab L. H. Lätlasi rippuvana sakslastest lahinguväljal: Nendest saavad nad julgust (15.2), nende juurde poevad nad peitu häda puhul (13. 1 ja 23. 9). Iroonia on õige vähe varjatud.

Sõna vähesed, mis lätlaste nõrkuse vabanduseks juurde lisatud, näib kahtlane: see võib olla hilisem lisand; ta kordub liiga silmapaistvalt – nii ka Pihkva retkel. Eriti on sõna „vähesed” lätlaste ees ja sõna „suur arv” eestlaste nime juures silmatorkav oma sihilikkuse poolest (15. 2) kokkupõrkel Ümera ääres 1211.

(22. 3. a. 1218:) „Ja kes aga lätlastest või liiv­lastest läks künkale jõe ääres, kus olid vägede rühmad üles seatud, ja nägi venelaste väe hulka, pöördus äkitselt ümber, nagu oleks ta kirvega hoobi näkku saanud, ja selga keerates pani ta põgenema. Ja põgenesid üksteise järele, kui silmasid venelaste nooli enda kohal; lõpuks jooksid kõik plagama. Ja jäid seisma üksi saks­lased, ja oli neid ainult kakssada.”

See kirjeldus ei jäta selguse poolest midagi soovida ning on tüüpiline meie kroonika teisele poolele, s. t. kroonikale, mis puutub ajaloosse peale Lembitu surma. Kroonika, mis ulatub Lembitu surmani, kannab vähe teist iseloomu.

*                     *

*

Lätlaste suhtes teatavat irooniat avaldades toimetas L. H. vaevalt rahvuslisest seisukohast: rahvuslist halvaks­panemist ei avalda „algupärane” kroonika mitte. L. H., olles preestrina lätlaste keskel, kiidab nende usu- ja saksasõbralist poliitikat. Iroonia põhjuseks võiks olla asjaolu, et lätlased sõjaliselt kuulusid ordu alla, kuna liivlased piiskopi alla käisid. Ordu huvidele kaastöötajaid ja ordu tegusid katsub piiskopi äge poolehoidja L. H. ikka vähe riivata, kuigi õige varjatult. Võib- olla peitub selles teatav halvakspanemine lätlaste sõjakusest. Kuid väga võimalik, et siin L. H. asjaolu tõeliselt valgustab.

Selsamal sihilikul otstarbel on Saksa-Liivi-Läti ühen­datud sõjaretkedel eestlaste vastu inetud teod antud ikka lätlaste või liivlaste teha. Nii leiame Viljandi kantsi esi­mese piiramise puhul kirjutatud, et Russin oma lätlas­tega viskas pantvangid piiratute silmade ees vallikraavi, lubades sedasama teistega teha, kui piirajad alla ei anna (1211. a.). Seda pannakse tegema Russin 1211. a., kes 1212. a. alul sakslaste vastu mässama hakkas!?

Niisama laseb kroonika ordumeeste üllatusretke puhul Leola alla „liivlasi ja lätlasi” inetuid ja põhjenda­mata laastamisi Leolas toimetada, eestlasi ähvardades.

Kroonika toimetajate püüd on vähe varjatud: näidata sakslasi „džentelmenidena”, kuid liivlasi-lätlasi metslastena, kes millestki ei hooli ning valmis on igasugusele kõlva­tule teole. Kogu kroonika tendentsile on väga iseloomulik, et Leola retke puhul just teutonici, sakslasi üksi lastakse eestlastele pakkuda rahu ja  ristimist. Õige pealetükkiva sihilikkusega on Eesti rahuretked lätlaste poole, mis lõppesid faktiliselt rahulepinguga tehtud laastamisretkeks Lätis, millele siis lätlased vastavad vahelekiilutud hirmsamate laastamistega ja tapmistega.

Sihilikult on nii Leedu kui Taani diplomaatilised käigud Eesti alale katsutud moonutada vaenuliseks tali­tuseks eestlaste vastu, nagu teisal seletasime, kuigi sünd­mused ise teist keelt kõnelevad.

Sihilikkuse otstarve on näidata, et Liivis-Eestis, endises Livonias, valitses määratu korralagedus ja üks­teise rüüstamine,” kuni sakslased siin riikliku korra maksma panid ja kogu maal rahuseisukorra lõid nii sisemaa kui välismaade suhtes.

*                    *

*

Nagu nägime endistes kirjades (Lembitu välispoliitika), nagu selgus ka siit, ei olnud Läti diplomaatiline, poliitiline tegevus mitte osavuseta. Lätlaste sõjapidamine, väekorraldus oli nõrk. Sõjaline nõrkus on ühenduses nende vähese riikliku iseseisvusega sakslaste ilmumisel Riiga võimuna. Üks osa kuulus Pihkva alla, teine osa lätlastest oli rippuvuses Eestist-Liivist: ühel ega teisel osal ei saanud olla iseseisvat sõjakorraldust ega oma tak­tiliselt arenenud sõjaväge.

Eestlaste õige arenenud sõjandus, nii taktikas kui strateegias, annab iseenesest õigust eestlaste iseseisvust, rippumatust oletada. Rahva iseseisvus ei olnud tol ajal võimalik ilma vastava arenemiseta sõjapidamises.

VI osa Eesti Kirjandusest nr. 12/1922

      

Aeg, kuhu kuuluvad vahelekiilundid
Korjuste kuhjamine

Ajasündmused, vaimline ümbrus, õhkkond, milles liigub kirjanik, kajastuvad tahtmata tema kirjades, teostes. See on nii nüüd, see oli nii vanasti, nagu tähendasime seda eelmisel puhul Läti Hendriku kroonikast. Muistsed kirjanduslikud teosed on muinasjäänuste, fossiilide ehk kivististe sarnased, mis kannavad edasi meie ajani muinasilmeid, muljudes õhkkondade mõjul sademetesse oma luukere jäljed, määrastest jälgedest ja sademetest meie võime uuesti rekonstrueerida nii looma kui tema-aegse õhkkonna.

See kirjanduslike teoste kajastusomadus annabki meile võimaluse teatavat kirja teatavasse ajajärku asetada, kuigi teost tahetakse sihiliselt mahutada mõnda teise ajajärku.

Kroonika algataja, piiskop Alberti surmaga 1229. a. kadus Läti Hendriku kroonika algkirja võimas kaitsja, nihkus elulavalt ära algkroonika peakangelane piis­kop Albert ning asus asemele võimu enda kätte ahnitseja ja piiskoppide võimu suruja rüütlite ordu. Kadeda silmaga vaatas ordu algkroonika ülistusi piiskopile: ordu püüd oli näidata, et Liivis peategelasena oli õieti mõõga- resp. rüütliordu. Ühtlasi oli ordu tähtsamatest mure­dest kõigi abinõudega näidata, et nii piiskop Albertilt kui tema järeltulijatelt tõstetud süüdistused ordu vastu aluseta on!

Viimase otstarbe taotlemiseks ei valinud ordu abi­nõusid, takistades kõigi lubatud ning lubamata võtetega oma halva kuulsuse laienemist üle Liivi piiride. Nii saatis ordu aastal 1231 oma agendid isegi Hollandisse, et seal tabada pärismaalast Eestist-Liivist, kes oli teel Rooma paavsti juurde kaebustega ordu peale ning tõi tagasi vägi­valdselt käskjala, läkitatud Eestile sõbraliselt Balduinilt Alnast, paavsti legaadilt Liivis! (Seraphim, op. cit.). Sõnu­mite saatmine paavstile Rooma ning nende takistamine etendab ordu ja piiskopi vahelises ägedas võitluses üldse tähtsat osa. Riia peapiiskopi Friedrichi orduvastasest kae­bekirjast sept. 1305 loeme muude ordu väärtegude hulgas järgmist (Rutenberg I, lk. 286): „R i i a s t  paavsti juurde Rooma saadetud käskjalgu on ordu­mehed teel vägistanud, neid kas ise maha tapnud või teiste läbi ära hukata lasknud…”   See kõneleb selget keelt ordu meetoditest sõnumite kõrvaletoimetamises, mis ordule ebasoodsad näisid!

Need kaebused tulid kõige ennemini ning kõige oht­ramalt Eesti alalt nii eestlaste kui ka taanlaste poolt, kes eestlasi toetasid võitluses saksa ülevõimu vastu. Et need kaebused just Eesti alalt tulid, näitab asjaolu, et paavst Mutina (Modena) piiskopi revidendiks peaasjalikult just Eesti alale läkitas kindlate juhtnööridega ordu võimu piira­miseks ja Rooma kiriku kaitse laiendamiseks Eesti alal, ja seda kohe peale Eesti suurt vabaduseliikumist aastatel 1222 – 1224, mis oli ühtlasi äge mäss saksa ordu ja kaupmeeste vastu. Revident Wilhelm toimetas kareda käega ordu vastu, osalt ka taanlaste vastu, ning seadis eestlastest kohtunikud (Virusse).

Kõige vihasemaks mõõgaordu vaenlaseks, ühtlasi kõige suuremaks eestlaste-kurelaste sõbraks tuleb pidada 1224. (?) – 1238. aastani Balduini Alnast. Tema, Flandriast Alna kloostrist pärit, oli kõige ligem sõber Taani kardinalile Ottole, olles selle pihiisaks. Nähta­vasti käis ta juba varemalt Eestis, nagu seda aimata laseb Läti Hendriku kroonikas mainitud „Valelegaat”. Päriselt asus ta Liivisse varsti peale piiskop Alberti surma (1229. a.), paavsti ülesandel kardinal Otto nimetusel, kus ta tuli Riia uue piiskopi valimise puhul tekkinud sekeldusi õiendama.

See Balduin saab Baltias olles pärismaalaste eest­kostjaks ja vägevaks kaitsjaks, sellega aga ka ordumeeste vihaaluseks. Kuni meie ajani ei ole jätnud Balti ajaloo­lased tõrvamast seda auväärt meest. Seraphim loeb teda (op. cit. lk. 89) „zu den gefährlichsten Feinden Livlands”. Brandis, Eestimaa rüütelkonna sekretär, kes oma väikese vaimuga katsub ordumehi suureks teha, nimetab Balduini „kuradi legaadiks”.

Balduin saadab kirju ja käskjalgu paavsti juurde ägedamate süüdistustega ordu vastu. Imelikul viisil leidis Balduin mõjusalt toetust paavstilt Gregorius IX. Paavst tänab Balduini erilises kaunikeelses bullas tema osavõt­likkuse eest pärismaalaste saatuse suhtes.

Siinkohal ei huvita meid üksikud kaebekirjad ordu süüdistamisega, meil oli tarvis vaid näidata, millal algasid ordumehed täie hooga oma süüdistuste kõrvaldamist, tarvitades oma kasvavat võimu Liivis, abinõusid mitte valides vastaste ning nende süüdistuste hävitamiseks.

Nagu vahelekiilundi A1 puhul tähendasime, leidus seal corpus delicti – asitõendus, mis seda vahelekiilundit laseb pidada hilisema aja sepitsuseks. Selle juures näis meile surnukehade kuhjamine sündmusena, mis mitte ei olenenud asjaoludest, vaid võõraskehana tundus jutustuse keskel. Kust ning mis ajast on pärit „surnukehade, korjuste kuhjamine”?!

*                     *

*

Sakslased olid kogunud ristisõjaks saarlaste vastu 20000-lise sõjaväe ning sundinud jaanuaris 1227 saarlased alla. Niisugune suur vägi ei lähe kergesti koost: „soldateska” on igal ajal kardetav. Kuid sel suurel väel võib­-olla olid algusest saadik peale Saaremaa võitmise veel teised ülesanded. Saaremaalt tagasi jõudnud, asub vägi Taani alluvuses olevat Tallinna kantsi võtma; kants võetaksegi ära ning Taani piiskopid ja ülemused peavad oma kolid koristama Taani. Jultunud toiming Taani maa-ala kallal oli seda kergem, et 1227. a. suvel Taani kuningas Bornhövede all saksilastelt rängasti oli löödud. Kuid see Balti sakslaste sõjaväe tegu, Tallinna kantsi okupeerimine õigusevastaselt, pani arusaadavalt Taani ja ta sõbrad kihama. Eriti pani Balduin Alnast kõik rattad käima, et Tallinnat taanlastele ja eestlastele tagasi sobitada. Paavsti vägeva abiga sai Balduin asjad nii kaugele, et Volquin, sakslaste väeülem, nõus oli Tallinnast lahkuma. Kuid soldateska ei võtnud oma ülemuse sõna kuulda; tõuseb mäss ta vastu: nad pistavad Volquini pogrisse (1230. a.) ning algavad Tal­linnas hirmsat rüüstamist. Koledama verepulma toimetavad nad Tallinna Toompeal Taani taanlastest ja eestlastest vasallide keskel. Eesti ja taani soost vasallid tapetakse maha ning surnukehadest tehakse hunnik, püra­miid; püramiidi otsa asetatakse istukile vasallide eestvõtja surnukeha. Toompeal lasti seista korjuste püramiid, takis­tades omakseid surnuid matmast – rahva jälestuseks. Linnas rüüstasid saksa sõjaväelased rüütlid koledamini, riisu­des kodanikke ning loomi ja välja pressides neilt raha ning väärtasju üle 16000 hõbemarga väärtuses.

Jälk ning jultunud tegu Toompeal käis küll omal ajal kui kõmuteade üle maa ning üle piiri. Balduin tegi kõik, et sündmustest teade paavsti juurde pääses. Võib-­olla on selle sündmuse teatega käskjalg, kelle saksa rüütlid 1231. a. Hollandis kinni püüdsid ning vägivaldselt tagasi tõid, et sõnum ei pääseks paavsti juurde – enne kui rüütlid ise teda endale soodsas kujus paavstile ette kan­naksid. Määrases vaimus ordumehed paavstile sündmust Toompeal kirjeldasid, võime osaltki aimata Brandise kirjutusest, kus see mees asju pea peale pöörates katsub näidata, et Taanile alluvad eestlased, eesti rikkad vasallid „vaeseid” rõhunud ning sakslasi appi kutsunud, et saksa all seda kergem elada!

Brandis kujutab nii, nagu oleksid eestlased heal meelel Taani alt vabaks püüdnud, et sattuda Saksa ordu valitsuse alla: „wie sie eine leichtere und lindere Dienst­barkeit unter dem Orden als unter den Dänen gehabt”, ütleb Brandis järvalastest. Järvalased saanud ka harjulasi ja virulasi oma mõtteosalisteks „mit Einbildung, dass, wo sie dem Bischof zu Riga und Orden würden zufallen, ihr Beschwer und Elend sich bald in Linderung und in ein besseres verkehren würde”.

Et eestlased sakslaste vastu mässama hakanud, olnud kõik „kuradi legaadi” Balduini töö. „Wie er aber auf der Reise vermerkte, dass viel der reichen Ehsten, die unter der Dänischen Regierung fast ihren frei und Mut­willen gehabt, die Armen ihres Gefallens zu unterdrücken und auszusaugen, unter des Ordens Herrschaft aber ein solches nicht beginnen durfften… richtete unter den Ehsten eine Meuterei an, bewegte sie zu einem öffentlichen Auf­ruhr u. tat seines eigenen Gefallens den Meister u. die Ritterbrüder des Ordens, die zu Reval waren, wie im gleichen den ganzen Orden unter dem Schein habender päpstlicher Gewalt, in Bann. Darauf waren die Ehsten bald erhitzt, setzten dem Orden heftig zu und vermeinten sie als ver­bannte Leute ganz auszutilgen.”

Brandis segab asju teatavasti osalt teadmatusest, suurelt osalt teadmisega. Kuid siin on tal aluseks olnud mõni doku­ment, mille najale ta õige osavasti ajaloolise vassingu raken­danud rüütlite resp. ordumeeste kasuks ja taani ja eesti meeste kahjuks: ordumehed olid need ihaldatavad päästjad eestlastele (! ?), kes taanlaste küüsis kannatasid. Tõepoolest oli lugu ümberpöördult: taanlased-eestlased hoidsid ühte saksa ordu ülekohtuse ja vägivaldse okupatsiooni puhul.

Niisiis jätkatakse L. H. kroonika teises osas alus­tatud ning järjekindlalt läbiviidud tendentsi näidata, et taanlased eestlaste pearõhujad olid ning eestlased mässu nii siin kui aastal 1343 taanlaste vastu tõstsid, saks­lasi appi kutsudes Taani ülekohtu vastu!? Miski ei ole ekslikum kui see kujutus. Nii 1219, 1230 kui ka 1343 hoidsid eestlased ja taanlased ühte ning olid ägedamad saksa võimu vastased.

*

Just see surnukehade kuhjamise episood Tallinna Toompeal 1230. a., toimetatud baltisaksa ordumeestelt, ongi, mis kajastub vahelekiilundis A1. Ordul oli tarvis näidata, et niisugused jäledad teod mitte ei ole ordu leidus, vaid pärismaalaste sõjakomme! Kui raske oli kontrollida kirjalikke teateid, pealegi, kui nad tulid meestelt, kelle käes võim, kes kõiki „kontrollijaid” kergesti võisid teise ilma saata.

*

Laste röövimine ja tapmine.

Teise asitõendusena – corpus delicti – osutus meile „laste röövimise ja tapmiste lugu” B2, aga ka teistes vahelekiilundites, mis tundusid vahelekiilundites põhjen­damata ning „võõrastavana”. Laste röövimise ja tapmise kirjeldus B2 on nii jälk, nii tsüüniline ja toores, et saksa ajaloolased tõlkijad (Hansen) on tõrkunud seda tõlkimast sõna-sõnalt ja Pabst on oma tõlkes pehmendanud algteksti. See episood käib meie tõlkes järgmiselt (B2): „kuni nad need olid viinud peidupaikadesse metsades ja naised ning lapsed andsid nende kätte; aga ka nii ei vaigistunud lätlaste meel – ei, nad võtsid, peale raha ja kõige vara äravõtmist, naistel ja lastel pea otsast, mis oli ainuke ülejäänu.”

Kust on pärit see laste ja naiste tapmine, röövi­mine ning vägistamine!?

*                     *

*

Selles laste röövimises ning tapmises B2 kajastub meie arvates väga hirmus episood Balti rüütlite tegudest, mille pärast üksi ordut Rutenbergiga „Verbrecherkolonieks” kõige otsekohesemas mõttes võib nimetada.

Kui Saksa ordu valitsuse all Balti mere äärsed maad kõdusid ning 1260. a. ümber nälg juba oma nägu näitas, eriti neil mail, mis põllumajandusliselt mitte nii kõrgel ei seisnud kui Eesti,  nii Slaavi-Preisis ja sameitide  maal, tärkasid siin ja seal mässud ning mõnigi ordumees langes preislaste-slaavlaste ja sameitide salatapri all.  Ordumehed katsusid end kindlustada niisuguste üllatuste vastu eriliste abinõudega. Nad pöördusid paavst Aleksander IV poole süüdistusega pärismaalaste vastu ning palusid, et paavst volitaks neid pärismaalastelt „pante” võtma, et neid kuri­tegude puhul ordu vastu võiks kasutada. Paavst Aleksander IV, ise tsüüniline ja toores ning rikutud elukommetega mees, möönis ordule kõik, mida need soovisid, kui aga ordu temale raha muretses. Bullaga 21. jaanuarist 1260 andis ta ordule õiguse pärismaalastelt pante võtta. Paavst oli kirjutanud oma kirjas, „per captionem et retentionem pignorum”, s. t. „pantide võtmisega ja hoidmisega” on ordul õigus  pärismaalasi sundida rüütlikantside ehitami­sele ja sõjakohustusele. Kuid sõna „pignorum” on kahe­mõtteline: ta tähendab pante,kuid ka väikesi lapsi (armastuse pante).  See kahemõttelisus oli paavstil (Rutenbergi arvates) meelega loodud. Ordumehed võtsid „pignorum” väikeste laste mõttes ning talitasid selle järele. Emade sülest riisusid rüütlid väikesed lapsed ning viisid need ordu lossidesse, kusjuures tõrkujad emad tihti ära hukati. Võib arvata, määrane meeleheitlik häda langes pärismaalaste peale. Ahastusel ei olnud piiri. Ordumehed talitasid pärisrahva hävitamise sihis kavakindlalt. Voigt, vanematest Preisi ordu ajaloolastest, kes vaevalt midagi paha oma ordust tahab ütelda, kirjutab siiski sõna-sõnalt lasteröövi puhul: „Es ist freilich keine Klage des Elends, kein Wort der Verzweiflung des Volks aus jener Zeit zu uns herübergekommen, und es spricht keiner von den Flüchen der Väter und keine von den Thränen der Mutter: aber die Thaten sprechen, wo die Worte verhallt und die Stimmen der Unglücklichen verstummt sind.” –  „Tõsi, ei ole ühtki hädahüüdu, ühtki meeleheite sõna tulnud rahvalt meile nendest aegadest ning ei kõnelegi keegi isade needmistest-sajatamistest ega emade pisaratest: aga teod kõnelevad, kus sõnad on haihtunud ning kus on vaikinud õnnetute hääled.”

Arusaadav, et jäle tegu lasterööv, mida nähtavasti toime­tati kõigi pärismaalaste kallal, ajas rahvad meeleheitlikule mäs­sule. Durbeni all said 1261 sakslased hirmsasti lüüa, kus eestlased, kurelased, sameidid, preislased olid ühinenud kättetasuks sakslastele. Mässu lained ulatusid kuni Saaremaani.

Meie arvates kajastub see lasteröövi episood vahelekiilundeis, eriti B2. Balti ordumehed võisid näidata, et nad pärismaalaste lapsi röövides ning nende emasid ühes väikeste lastega ära hukates toimetasid Lätis-Eestis tarvitusel oleva kombe järele; huntidega peab uluma. Pärismaalased ei oleks pehmemaid karistusi osanud hinnata!

Kuid nagu näidatud, ei ole see metsik episood vahelekiilundis B2 kuidagi põhjendatud oludest: ta tundub nii äärmiselt liialdatuna B2, et kahtlust ei või olla tema võltsimises. Kuid lasterööv ja laste ning emade ülemaaline tapmine ordurüütlite läbi aastal 1260 on vastuvaidlemata fakt.

*                     *

*

„Nad sootuks hävitada maa pealt”.

Aastal 1215, missuguse aasta kohta me vahelekiilundis B2 need eesti rahva hävitamise laused leiame, ei olnud mingit meeleolu ega püüdu kogu eesti rahva hävita­miseks, eriti mitte lätlaste poolt. Sel ajal oli läti rahvas nõrk, täiesti saksa võimus, mispärast neil oma algatusel sihiks ei võinud olla Eesti hävitamine. Ka sakslased olid 1215. a. suvel, s. t. enne suurt Lateraani kontsiili alles jõuetud Eesti vastu; sel ajal ei tulnud neil veel mõttessegi ei eesti ega muud rahvast „maa pealt täiesti hävitada”.

Küll aga muutus saksa kavatsus pärisrahvaste suhtes peale Paala lahingut resp. Saaremaa äravõtmist ning peale Balti mõõgaordu ühinemist Saksa orduga 1238. a.

Sellest ajast peale oli ühendatud Saksa ja Balti ordu kavakindel püüd ühendust luua Ida-Saksamaa ning Riia vahel ning vahelseisvaid rahvaid „sootuks hävitada maa pealt” ning asemele luua laiendatud „Saksamaa”. Kõige enne tarvitati seda süsteemi Saksale külgnevate sameitide ja Preisi slaavlaste kallal, siis tulid kurelased, semgallid ning liivlased. Kuni 1290.-1300. aastani oli see osa tööst tehtud, üks osa kavast täidetud. Umbes 1305. aastast peale näeme ettevalmistusi sellesama hävitussüsteemi läbi­viimiseks Eestimaa alal.

Oma kava läbiviimiseks ei tõrkunud ordumehed tagasi ühegi abinõu eest: otstarve pühendas kõik abinõud.

Balti rännul tarvitasid orduvennad sagedasti provo­katsiooni, ahvatelles pärismaalasi mässule, et neid siis „õiguslises korras” hävitada.

Peale kättetasumist Durbeni all 1261. a. sakslastele lasteröövi eest käis vabadusliikumine üle Baltimaa eriti neis kohtades, kus sakslased hiljemini maad võtnud ning mitte küllalt veel tugevnenud: kurelaste, preislaste-slaavlaste, semgallide ning samlaste mail ja ka Saaremaal.

Varsti saavad aga sakslased jälle jalad alla lõpmata jõutagavara tõttu Saksast väsimata paavstide toetusel. 1261. a. talvel summutatakse saarlaste mäss ning nüüd asutakse põhjalikule „puhastustööle” sakslaste külje all samlaste ja preislaste (slaavlaste) mail. Betheni all kao­tavad samlased ( 1262. a.) ning kaovad. Lahingule järgne­vate sündmuste kirjeldamiseks anname sõna Rutenbergile (op. cit. lk. 191): „Preislased kaotasid täiesti. Aga keegi ei palu armu, ei keegi lase orjuseköidikuid endale uuesti kaela panna, võitluses isamaa ning vabaduse eest langevad nad viimse meheni. Kogu nende maa aga muudeti kõrveks: kõik külad, kõik elumajad põletati maha, isata jäänud lapsed ja emad viidi orjadena kaugele võõrale maale. Surmavaikus valitses sellest ajast peale kord õitsnud ning rahvarikkas maas.”

Nõnda talitasid saksa ordumehed Saksale külgnevad samlaste-preislaste mail, „nad hävitati sootuks maa pealt”, ning asemele tekkis saksa Preisimaa.

Varsti tuli sama saatus kurelastele, keda kergem oli tabada Riiast ning merelt, kelle vastu ordumehed osavalt leedulasi ässitasid.

Preisi saksa rüütlite eeskujul katsutakse ka Liivis-Eestis pärismaalasi ära lämmatada, nende keelt alla tõrjuda, nende noorsugu hävitada – ainult sakslane pidi midagi maksma (Feuchtwangeni seadus 1310. a.).

1290. a. ümber tehti põhjalik töö ordu poolt semgallide maal, kes 1204. a. mõõgaordu toetajatena eestlasi-leedulasi sakslastele ära annud (E. Kirjandus a. 1921, lk. 271).

Selle äraandliku teo eest hoiti neid, anti neile tea­taval määral iseseisvus kauemaks ajaks: nad lasksid end küll ristida, sattusid Riia kiriku alla, neile määrati eripiiskop, kuid jäeti „vabadus”. Siiski oli ordule see piiskopilt Albertilt protežeeritud maa hädaohtlik; ta asus liiga lähedal Riiale. Just selsamal põhjusel hävitati ordu hävitussüsteemil liivlaste ning kurelaste rahvad sootuks, sest nad olid Riiale, saksa peapesale, liiga lähedal ning oma ägeda iseseisvuspüüde tõttu ülimalt hädaohtlikud, seda enam hädaoht­likud ordule, et nii liivlasi kui kurelasi piiskop Albert ning eraldi paavsti legaat Balduin oli julgustanud neile vabaduse „lubamisega”.

Nüüd 1290. a. hävitas ordu semgallide maa semgal­lide vastuhakkamise tõttu täiesti, iseteadvam rahva osa aeti maalt või tapeti maha ning maa orjastati lõplikult.

Selle ordu vägiteo kirjeldusega lõppeb Riimkroonika.

„Sootuks” ärahävitatud rahvaste maad, mis külgnesid Saksamaaga, võtsid sakslased omale, soetades sinna sakslasi elanikeks. Teised “sootuks ärahävitatud” maad Riia läheduses, s. t. kurelaste ning liivlaste maad, said saksasõbralistele lätlastele.

Kuid ka eestlased pidid tunda saama Saksa ordu süstemaatilisust: „rahva sootuks ärahävitamise” kava.

Eestlased, kui kõige enam organiseeritud ning sõja­liselt tugevam võim, olid kõige ennemini V ristisõja läbi painutatud ning Paala all lõplikult löödud. Teistega oli töö kergem. Kuid allapainutatud Eesti ei olnud sootuks nõrgenenud, teda kardeti siiski enam kui muid rahvaid Baltias, nagu vanemad ajaloolased seda tõendavad.

Saksa ordu ootas juhust oma hävitamissüsteemi kaudu ka Eestis maksma panna oma täit võimu ning „eestlasi sootuks hävitada maa pealt”.

See juhus tuli 1343. a.

*

Aastast 1290 peale läks ordul pärismaalaste hävitamine isegi veel kavakindlamaks. Jeruusalemm läks 1290. a. türk­laste kätte. Sõdimiseks pühal maal paavstide poolt loodud ordud pidid nüüd otsima teist tegevusala. Saksa ordu leidis omale uue tegevusala Balti ranna rahvaste allaheitmises, nende orjastamises. Püha maa orduliikmed olid risti­sõdades lohaka distsipliini tagajärjel ülekäte läinud; tagasi pöördudes kodumaale – Saksasse ja Prantsusmaale – said nad ristiks riikidele. Prantsuse kuningas Philippe Ilus ning Saksa kuningas Rudolf panid rüütlid karedate abinõudega sõna kuulama, tõrkujad hukati ära. Suur osa põgenes maalt välja: Baltias leidsid need ülbed, ülekäte läinud rüütlid lahkemat ulualust. 1300. a. ümber näeme rüütlite isetead­vust Baltias kasvavat, nad organiseerivad end, et kardeta­vale, kuigi allasurutud Eestile viimast hoopi anda.

Sakslastele oli pinnuks silmas Taani kuninga võim­kond Eesti alal: Viru-Harju, Tallinna maakond. Taani võimupiiris valitses pehmem kord: eestlased ei olnud mitte nii rõhutud. Brandisel on küll õigus, kui ta kinnitab, et taani piirkonnas eestlastel vaba voli oli. Selle tõttu põgenesid eestlased Saksa ordu mailt ning asusid Tallinna või Harju- ja Virumaale. Meie leiame ordu kaebusi selles asjas (Urk. 1096).

Ordule oli tarvis enda kindlustamiseks kahest vasta­sest lahti saada: taanlastest ning eestlaste ülejäänud vabadusest Taani võimupiiris, mis ei lasknud ordut ka oma võimupiiris eestlasi täiesti orjastada. Riia piiskop, kes pehmem oli pärismaalaste vastu, oli oma võimu kao­tanud. „Ordu võim lööb kõigil pool ka kiriku, piiskopi võimu üle – läbi” (Rutenberg I, lk. 305).

Taanile alluv Eesti osa oli võrdlemisi heades tingi­mustes. Taani kuninga vasallid pidid eestlastega leplikult läbi ajama, sest neil ei olnud alatist sõjaväge ega kindlaid kantse maal käsutada. Kuningavõim oli kaugel ja abiväed mitte nii kergelt saadaval, nagu need Saksa ordule Preisist käepärast olid hädakorral. Pealegi ei olnud Viru-Harju taanlastele sattunud verise allasurumise järel, nagu Sakala ja Ugaunia sakslastele, vaid paavsti resp. valitsuse vaheliste lepingute järele. Loomu poolest olid taani võimud peh­memad kui saksa raiskuläinud hoolimatud rüütlid. Taani Eestis oli oma taani valitseja ja oma taani piiskop, kelle asukoht Tallinnas. Pealegi olid eestlased taanlastele toeks Saksa ordu võimupüüde laiendamise vastu. Nad olid 1219. a., eriti 1231, kõrvuti sõdinud ning kannatanud ordu ülbuse all, mis neid seda enam ühte liitis.

Saksa rüütlid vaatasid kadeda silmaga Taani maade peale Eestis ja katsusid kõigiti nii jõu kui kavalusega neid oma alla saada, seda enam, et Taani riik aegamisi ikka enam sisemiselt kui väliselt kõdunes ja nõrgenes ning oma asumaid õiget viisi kaitsta ei suutnud.

VII osa Eesti Kirjandusest nr. 2/1923

       

1343. a. sündmused Harjus, nende välised ning sisemised põhjused.

1.

Saksa ordu ettevalmistused.

Saks(i)laste üks tähtsamaist poliitilistest püüetest 12. aastasaja lõpul ja 13. aastasaja alul oli: Taani, üldse skandinaavlaste võimu piiramine, nende hegemoonia kitsen­damine nii merel kui maal. Baltiasse asunud saks(i)lased ei võinud kuidagi leppida Taani mõjuga Eestis, pealegi selle mõju levimisega. Me nägime, määrase ägedusega astuti samme Riias, et nurja ajada Taani-Eesti lähenemist 1206. a. Taani kuninga ning peapiiskopi maandumisel Saaremaale!

Kui 1219. a. Taani kuningas Valdemar II tõeliselt suure osa mandrieestlaste lahkel vahelsobitusel asus Tallinnasse, kaotasid baltisakslased tasakaalu ning ei jätnud midagi tegemata, et Taanit Tallinnast jälle loobuma sun­dida. Ära kasutades Taani ja Saaremaa vastuolu võistlusel merekaubateil ning Taani-Saare konflikti, mis tekkis taanlaste võimu asumisega Tallinna, sai piiskop Albert saarlasi oma liitlaseks. Saarlaste ning nende poliitika pooldajate kaudu mandril õhutasid baltisakslased Tallinnas taanlaste vastu mässu, mis 1221. a. lausa lõkkele lõi, kuid üldse ebaõnnestus (24.7).

Taani poliitika, kuningas Valdemar II poliitika sihiks oli eriti 1219. a. Tallinna asumisega luua Eestis Taani mõjupiirkonnas olevat, kuid muidu rippumatut Eesti kirikuriiki. H. Schjöth tõendab 1219. a. sündmuste kohta nähta­vasti tema poolt tarvitatud taani allikate põhjal: „Angeblich beabsichtigte er (Waldemar II) in Estland ein von Riga unabhängiges Bistum zu stiften.”

Sellepärast on arusaadav, et Valdemar II Tallinnasse asumisel Eestile määras erilipu, tunnuseks, et ta Eestit ei ihalda täiesti Taani külge liita, vaid Eestile iseolemise tagab. Arusaadav on ka, mispärast Valdemar Tallinnasse ilmumisel määras Eesti tarvis oma eripiiskopi ning laskis veriselt eest ära koristada Riiaga seotud „Eesti piiskopi” Theodorichi, kes oli tulnud taanlastega ühes Tallinnasse.

Kuid nii baltisakslaste kui Saksimaa saksilaste ühis­töö Taani võimu  kõrvaldamiseks Eesti alalt ei lakanud hetkekski. 1228. a. kihutasid nad taanlasi Tallinnast minema. Paavsti toetusel ja Alna Balduini ägedamal kaas­abil sai Taani Tallinna ning Eesti mandriosad Stenby lepingu põhjal 1238. a. jälle kätte. Ent sellele lepingule jõuti väga visalt: oli tarvis Taani kuninga mereväe demonst­ratsiooni Tallinna all ning paavsti kurjustavat ähvardust, et Saksa ordut sundida loobuma Tallinnast ning leppima Taani võimuga Eesti alal. Kuid õige palju saksa (ordu) vasalle, kes ordu 10-aastase valitsuse ajal siin eestlastelt maad „üle võtnud”, jäid Taani võimupiirkonda.

Saksa soost vasallide ja Taani piiskopi vabel Harjus-Virus pidi vahekord teravaks minema, sest saksa rüütlid, eriti Virus, ei tahtnud nüüd leppida, et keegi Taani ülem võiks nende õigusi kitsendada, end segada eestlaste ja nende vahele. Kui uus taani piiskop Thorkill oktoobris 1240 Tallinnasse ilmus, ei olnud ta vastuvõtt vist küll lahke saksa rüütlite poolt. Kõige vähem meeldis neile Taani kuninga käsk: kümnes osa eestlastelt saadud küm­nisest uue piiskopi kasuks ära anda.

1242. a. ongi rüütlid Taani valitsuse niikaugele saanud, et kõik need maksukoormad eestlaste kaela veeretatakse. Saksa rüütlid nõuavad nimelt, et maksud seatagu Tartu piiskopkonna moodi (kust Viru saksa rüütlid suuremalt osalt pärit). Eestlaste maksud Tartu piiskop­konnas olid aga määratu palju suuremad kui Taani mõju­piirkonnas (v. Brevern, op. cit. lk. 296).

Stenby lepingu põhjal jäi (ordu) sakslastele suur hulk eesõigusi Eesti-Taani alal ning jäi ordule täiesti Järva­maa.Ordu jalad olid sellega sees Taanigi võimupiiris: Järvast, Paidest oli ordul kerge urgitseda nii Harjus kui Virus taanlaste vastu. Ordu ei valinud abinõusid; me tunneme selleks ordut liiga hästi: salasepitsused, intriigid, äraostmised, provokatsioonid olid ta tavalised abinõud. Taani tegi ordule töö kergeks, sest kui Valdemar II 1241. a. varises surmale, sattusid Taanis valitsema nõrgad võimu­kandjad. Ordu võim aga kasvas.

Stenby lepingu eel käis Balti ordu ühendamine Preisi saksa orduga: nüüd sihiti saksa võimu sihikindlalt ühest kohast, suure jõuavaldusega, milleks paavstid oma tuge ei keelanud, sest kirikule tuli siit suuri sissetulekuid.

Taani poliitika püüet luua Eesti alal Taani hege­moonia alale kuuluvat, muidu aga õige rippumatut riiklikku üksust, nägime teostamas aastal 1219.

Veel kord katsus Taani kuningas Erik 1303. a. Valdemar II plaani täide viia. Ta andis Eesti alad oma vennale Christophile, laialise vabadusega ning vähese rippuvusega keskvalitsusest.

Niisugune iseseisev riiklus Taani mõjupiirkonnas Eesti alal ei võinud sakslastele kuidagi meeldida. Saks­lastel oli põhjust arvamiseks, et Christoph Eestis Rootsi abiga omale iseseisvuse loob. Taani nõrkuse tõttu olid Taani vasallid aegsasti sobitamas Rootsiga toetuse pärast Saksa ordu vastu (Rutenberg, Seraphim).

Muidugi pani see Taani-Rootsi koostöö võimalus sakslasi ja ordusõpru Taani-Eesti alal kihama.

1304. a. kutsutakse Tartusse kokku kõik Saksa ordu ja piiskopi vasallid ning ordu sõbrad Taani alalt ja jõutakse ühisele lepingule, s. t. töökavale Taani-Eesti iseseisvuse vastu. See Tartu leping oli sihitud eestlaste ning taan­laste ordu mõju alt vabanemise katse vastu.

Taani asevalitseja Johan Saxeson Tallinnas, selles lepingus õigusega nähes hädaohtu Taani suveräänsusele, hoiatab ordut ning oma ordusõbralisi vasalle, „sest olevat hädaohtlik riigikorrale, kui aadel lepinguid sobitab võõras­tega ilma valitsuse teadmata” (Hiärn).

See aristokraatide leping Tartus, sihitud Taani võimu vastu Eestis, pidi eriti erutama Taani vasalle eesti tõust ning kogu eestlust, keda muidugi toetamata ei saanud jätta taanlased, seda enam, et Saksa ordu piirkonnas, eriti Järvas, eestlaste seisukord väga raskenes ning nälg oma kohutavat nägu hakkas näitama.

See erutus eestlaste keskel ei jäänud sakslastele muidugi mitte teadmatuks. 1306. a. asuvad endised lepinglased uuesti koosolekule (maapäevale) Rakveres, Taani asevalitseja keelust hoolimata. Töötatakse välja erilised karedad karistused eestlaste vastu. Inetu tulirauaproov pannakse uuesti maksma. „Sellega oli iga eestlase elu antud iga sakslase meelevalla alla (Rutenberg, lk. 273).

Saksa ordu võim ning ettevõtlikkus tõusis veel enam, kui ordu jõud ristisõdade väljalt Väike-Aasiast lahkusid ning 1309. a. lõplikult Preisisse asusid: „Vankumata kindlu­sega oli nendes sündmustes ette näidatud suund, milles ordu püüd seisis: säilitada ning kaitsta oma huvisid ning iseseisvust; jättes kõik püüded, mis seisid väljaspool ordu kasuala, koondas ta kõik oma jõud Balti rännule, et istu­tada sügavamale siin saksa kombeid ning elu, vankumata ühenduses saksa riigiga. . .” (Schlözer, Seraphim).

Taanlastest lahti saada oli ordul võimalik, kui ta Taanile olemasolu Eesti alal raskeks tegi, temale näidates, et ta ilma ordu sõjalise jõuta Eestis ei suuda oma võimu alal hoida ega oma huvisid küllalt tähtsalt kaitsta.

Ordu ahvatles selleks otstarbeks aastatel 1267 ja 1268 novgorodlasi taanlaste vastu sõdima, novgorodlastele kahe­kordse saatkonna kaudu vandega tõotades, et ordu Taanile abi ei anna ega üldse end sega Novgorodi-Taani sõjasse. Nagu pärast näeme, sundisid olud ordut taanlasi väga südikalt toetama ning vandest hoolimata novgorodlasi kimbutama.

Paavstide poolt ei olnud ordul midagi karta. Paavstitoolil valitses kõige jälgim korruptsioon. Eriti oli paavst Johannes XX, kes 1334. a. suri, kõige peale valmis, kui temale aga maksti: ordu kulutas paavstile õige rohkesti kuldtukateid, mis ta elanikkudelt välja pressis.

Piiskop Riias oli selle tõttu ordu vastu võimetu. 1305. a. ostis ordu ülekohtuste konksude abil Dünamünde kloostri ära ning asutas kloostri asemele endale sõjalise toetuskoha, kust ta Riia linna ähvardas. Riia linn Hansa lülina ei tahtnud ordule kuidagi alistuda. 1329. a. tungis ordu Riia kallale ning sundis Riia alla. „Riia peapiiskop oli alandatud, piiskopid ning toomkapiitel painutasid end ordu võimu alla ja rikas ning võimas Riia linn lamas Liivi ordumeistri jalgel” (Rutenberg).

Riia allavandumisega oli ordu Väina kallastel kindel; nüüd võis ta Tallinna sihis töötama hakata. Tallinn oli vahepeal väga jõukaks linnaks saanud. Riia jäi kauba­teel nõrgaks alatiste ordupiiskopi ja linna omavaheliste kodusõdade tõttu. Sellest sai kasu Tallinn. Tallinna toetasid novgorodlased, taanlased, rootslased, asutades sinna oma suured kaubalaod. Ordule ei jäänud Tallinna rikkus kahe silma vahele: mõlemad tähtsad Balti kauba­linnad pidid saama ordu võimkonda, pidid jagama ordule oma rikkusest. Selleks oli tarvis kõrvaldada taanlased Tallinnast ja ära hävitada eestlased, kes taani võimkonda toetasid ning oma vabadusega ka teisi eestlasi üles ässitasid.

Saksa-Balti ordu, valmistades end ette viimasele hoo­bile Taani vastu Eestis, aimas muidugi, et see ei lähe ilma vapustusteta, ilma raskusteta ning välispoliitiliste sekeldusteta. Ordu oli jaksanud luua endale liiga palju vastaseid nii sisemaal pärisrahvaste keskel kui ka väljas­pool, kus nimelt pagulased Baltiast, eriti ka Eestist, kihu­tustööd tegemata ei jätnud vihatud vabaduseriisuja Saksa ordu vastu.

Ordu kindlustas end välisüllatuste vastu soodsate lepingutega: Leedu selleaegne suur võim tehti kahjutuks ordule kasuliku lepinguga: „Peale selle kui Monheimi rusikas Riia linna alla sundinud, ei ilmunud leedulased enam Liivimaale; enamgi – 1338. a. tegi ordu vormilise rahulepingu ühelt poolt Riiaga ja teiselt poolt Gediminasega ja Vitebski ning Polotski suurvürstidega, mis ülisuuresti elustas kauplemist ning läbikäimist” (Seraphim).

Isegi Novgorodiga, ordu endise tugeva vastasega, oli ordu teinud kaitselepingu 1320. a.(?) Novgorod oli häda sunnil selle sammu astunud, sest teda kimbutasid nii Leedu kui eriti Tatari khaani agendid Moskva ning Tveri slaavi vürstid, kes talle hingerahu ei annud ja Novgorodi vabadusi ihkasid ära hävitada.

Novgorodi ja Leedut teineteise vastu ässitades hal­vas ordu neid mõlemaid ning vabanes sellega ajutiselt kahest tugevast vaenlasest. Ordu käed olid nüüd vabad teotsemiseks Taani-Eesti vastu.

Oma võimu ei kindlustanud ordu üksi lepingutega, välissobitustega, vaid kindlustas end selle sõna tõsises mõttes sisemaal kantside ehitustega. Nagu meie ajal sõja ettevalmistuseks suurtükke ning muud varustust muretse­takse, nii oli tolle aja sõjaliseks kaitseks tarvis kantse, losse, pealegi sisemise vaenlase vastu. Ordu ehitas eriti Eesti maa-alal virgasti losse, milleks käsutati pärismaalasi resp. eestlasi. Me võime arvata, määrane raske koorem see oli eestlastele ka siis, kui Riimkroonika seda eriti ei tõendaks. Nagu tähendatud, okupeerisid Taani võimu vastased vasallid kõik kindlamad kohad ka Taani-Eesti alal 1304. a. peale. Tekkisid Vigala, Sangaste, Vastseliina, Rannu lossid (1291-1300). Uus-Pärnu agul muudeti 1294. a. kindluseks, „damit sie in dem einheimischen Tumult um so sicherer vor Gewalt sein konnten” (Hiärn). Padise kloostrile, mis toodud Riiast – Dünamündest – ordu kavaluste abil Padisesse, ehitatakse müür 3 jalga paksuti ning 4 jalga kõrguti. Tallinngi tunneb liginevat hädaohtu ning ehitab müüri ümber linna.

Need on vaid mõningad kindlusemüüridest, mis ehitati tol ajal Eesti alal: taanlaste ning eestlaste sissepiiramise vöö tõmmati koomale, lõõg sikutatakse tugevamini taan­laste ja eestlaste kaela ümber! Seraphim on seda ordu kavakindlat ammuaegset püüdu Tallinna vallutamiseks õieti märganud, kuigi ta „kavala” ajaloolasena ordu ülis­tajana asju vähem otsekohe valgustab, kui ridade vahel mõista annab: „Kui Valdemar IV Atterdag Taani troonile asus…, võtsid plaanid Eestimaa võõrandamiseks uut hoogu. Juba 1333. a. oli selle vanem vend Otto Valdemari nõus­olekul oma väimehele Ludwigile Brandenburgist oma õe Margarethe kaasvarana üle annud. Selle tõttu olid Eesti­maal vasallid lausa mässama hakanud…, kuna vasallid abi pärast Rootsi poole pööranud.” „Saksa ordu, kellele Eestimaa omandamine oma maa-ala ümmarguseks tegemi­seks suure väärtusega oli, arvas ajakohaseks kauple­misega (Eestimaa pärast) algust teha, mis Kopenhaagenis lahkesti kuulda võeti. Juba maikuus 1341 olid asjad nii­kaugel, et välja töötati kava, mille põhjal Harju, Viru, Alutaguse ning Narva, Tallinn, Rakvere 13 000 hõbemarga eest ordule pidi ära antama. Harju mäss tegi nende plaa­nidele esialgu lõpu. Kas Taani valitsuse häda mässaja eesti rahva käes ei tõotanud nende plaanidele õnnelikku käiku!? Ordumeister on sellega arvelnud ning selle järele talitanud.” „1343. a. 4. mail oli ta oma sõjaväega juba Paides, 14. mail on ta Tallinna all ning 16. mail määrab ta Goswin von Herke Tallinna Toompeale taani ala asevalitsejaks.”

Siin on Seraphim tsüüniliselt paljastanud Saksa ordu kavatsuse, ordu kauaaegse plaani, kus eesti mäss tarvilise lülina sündmustikus oli ordu diplomaatidel ette nähtud!

VIII osa Eesti Kirjandusest nr. 4/1923

     

2.

Eesti-Nogardi (Novgorodi) vastastikused suhted.

Saksa ordu kavakindel Taani-Eesti ala piiramine, ahelate sepitsemine Eesti viimsele vabadusele Tallinnas, Harjus, Virus, ei jäänud saladuseks taanlastele, ei või­nud jääda saladuseks eestlastele ega kaugeltki mitte nogardlastele. Meil oli juhus näidata, et nii taanlased kui ka eestlased saksa ordu püüetele jõudumööda vastu töötasid.

Eesti-Taani idanaabrid nogardlased (ja pihkvalased) olid eriti huvitatud Tallinna ja Taani-Eesti saatusest, sest sellest rippus Novgorodi tähtis kaubatee.

Peale Kalka lahingut 1222. a. (1223?) oli Nogard palju suuremas rippuvuses Eestist resp. Balti merest, sest nüüd valitsesid Nogardi lõunapoolseid kaubateid, teid Mustale merele, Mongoli khaanid, kes rikkusi kaubateilt väga osavalt organiseeritud administratsiooni abil oma laekasse juhtisid.

Nogardis kajastusid sündmused Eestis väga teraval kujul, mis olenes nende rippuvusest teineteisest majanduslisel alal. Nii oli Nogard neil aastail, kus sakslased Tallinna ajutiselt (1228-1238) okupeerinud peale Saare­maa võimu hävitamist (1227. a.), väga raskeid päevi nii majandusliselt (nälg) kui ka poliitiliselt (mässud 1230. a.) läbi elanud.

Nogardi pidid Eestiga ühes tõmbama, huvitama juba need pagulased, kes peale Paala lahingut ja 1219. a. peale Ümera lahingut, eriti aga pärast ebaõnnestunud vabadusliikumist 1224. a. küll rohkel arvul Nogardi ning selle ümbrusse rändasid. Peale 1224. a. oli see pagemine seda arusaadavam, sest sel üldisel vabadusliikumisel töö­tasid kõvasti kaasa rohkel arvul nogardlased Eesti võitluses ja väerinnas nii poliitiliselt kui sõjaliselt – sakslaste vastu.

Eestlaste pagemist Nogardi resp. Venemaale tõendab „Ordenschronik” (Scr. Rer. Livon. I, lk. 847): „Dar bleuen Doyth auer Fyffteyn hundert Heydenn, Die anderen flogenn In Russland, Wyltnussen, Und anders war sie mochten. – Seal said surma 1500 paganat; ülejäänud põgenesid Russimaale (Nogardi) metsapadrikusse ning mujale, kuhu said.”

See ordukroonika jutustus käib 1219. a. Ümera la­hingu kohta, kuid pagemise märkus võib niisama maksta 1217. a. Paala lahingu kohta. Ordukroonika and­med on Riimkroonika andmete sarnased. Riimkroonikas leiame aga tihti ühe ja teise sündmuse faktid ühte liide­tud või ühe aasta sündmuste juurest teise aastasse kantud, olgugi et andmed ise sisuliselt õiged. Pagemine peale 1219. a. Ümera lahingu kaotust oli kahtlemata suurem, sest nüüd oli löömine lõplik ja Saksa võim pani end üle Eesti maksma.

Redupaiga otsimine Nogardi (resp. Pihkva) piirkon­nas oli tagakiusatud eestlastele nii loomusunniline, endast mõistetav, nagu uppuja katse igast „õlekõrrest” kinni haa­rata, et me seda eeldada võime ka siis, kui meil selleks dokumente ei oleks.

Eestlaste pagemine sündis ka hiljemal ajal, ka 1343 suure eesti mässu ajal, nagu leiame seda Nogardi allikaist. Peale seda, kui on juttu tehtud 14 000 langenud eestlasest lahingus Saksa ordu meestega, kirjutab Nogardi kroonika: „Ülejäänud (eestlased) põgenesid ära Ostrovimaale. Neile järgnesid ordurüütlid, ei saanud neid aga mitte kätte, vaid pidid, ise löödud, tagasi pöörduma.”

Nogardi ja Pihkva ümbruses elasid soome hõimud Läti Hendriku ajal. Maa-ala Peipsi, Ilmjärve (Ilmeni), Valge­järve (Bjeloosero) ning Aunuse (Onega) järve piirides, ühesõnaga – maad Balti merest üle Peipsi kuni Volga ülemjooksuni olid 12. aastasajal, 13. aastasaja alul veel täiesti soome hõimude käes, kes, küll eraldudes harudesse mitmesugustes tüüpides, antropoloogiliselt ning usuliselt, ühte kuulusid, keda vanemais kirjus kutsutakse üldnimega tšuud – sküütideks. Tšuud kitsamas mõttes oli eest­laste nimetus.

Eesti piiri vastu asusid vadjalased, kellega külgnesid ingerlased – laadogalased. Ida pool neist olid permalaste ja votjakkide asupaigad, Vjatka ja Permiga keskkohas. Põhja pool asusid vessid ja üks tugevatest soome hõimu harudest – karjalased.  I r b o s k a – Pihkva ümbruses asusid kreevingid (vene keeli krivitšid), kelle jäänused veel 17. aastasaja alul Pihkva kubermangus leidusid. Nende hulka kuuluvad arvatavasti setud. Paul Einhorni järele (Script. Rer. Liv. II, lk. 578) elasid kreevingid veel 1600. a. paiku Dünaburgi piirides ning kõnelesid „eesti” keelt.

Karjalased moodustasid tol ajal tugeva suguha­runa, kuigi Novgorodi võimkonnas, õige iseseisva rahva. Nii leiame neid skandinaavia kirjades mainituna eraldi nogardlaste (ruteenide) kõrval Sigtuna hävitamise puhul 1188. a. Ja veel 1515. a. ümber näitab tuntud reisija-diplomaat Herberstein karjalasi teataval määral iseseisva rahvana, kuigi osalises rippuvuses ühelt poolt Rootsist, teiselt poolt Moskvast – sel ajal, kui Nogard ja Pihkva olid juba oma iseseisvuse täiesti kaotanud ja Moskvaga liidetud.

Soome hõimud ida pool Narva jõge, Peipsit ja Veliikajat (Setu keeli Suur-Imä) moodustasid föderatiivriigi, mille keskkohaks oli Nogard (Novgorod). Vanemais alli­kais on selle föderatiivkonna kogunimeks Ruteenia, Ruutia ja Nogardia. Läti Hendrik tarvitab Ruteenia, Russia (ja Nogardia) ning „ruteni” ja „nogardenses” nimeks rahvale selles föderatiivriigis.

Mõnikord leiame vanemais kirjades üksiku soome suguharu nime seotud üldnimega ruteni. Nii kirjutab Wartberge umbes 1380. a. oma kroonikas, kõneldes Saksa ordu tegevusest 1235. a. ümber: „Item Ruthenorum castrum nomine Kaporje construxit,  Ruthenos Watenses faciens censuales – Ehitas ruteenide kantsi Kaporjesse ning tegi ruteenid-vadjalased maksualusteks” (Script. Rer. Prussio. II, lk. 30).

Väga tähtis on meie nimeküsimuses paavsti bulla 13. aprillist 1241, mis otse määratud Nogardi maa-ala tar­vis, mille pärast peab arvama, et kirjutaja oli hästi infor­meeritud tolleagseist nimedest: „ . . . iurisdictionem nostram extendi ad terras inter Estoniam, iam conversam, et Rutiam in terris videlicet Watlande, Nouwe Ingriae et Carelae. . .”

Siin nimetatakse föderatiivriiki, kuhu kuuluvad Vadjamaa, Uue-Ingeri ja Karjala Ruutiaks (loe ruutsia). Ruutia (Ruutsi) elanikkude nimi oleks järjelikult ruutsi­lased.

Lääne-Euroopa resp. ladina kultuurkonda kuuluvais kirjades 11.-13. aastasajast (ka Läti Hendriku kroonikas) nimetatakse kõiki kreeka-katoliku usulisi rah­vaid praeguse Venemaa piirides ruteenideks, olgu nad soome või slaavi hõimud, ja nende maad Ruutiaks resp. Russiaks. Aegsasti muutsid ka kreeka-katoliku usku slaavlased oma nime russideks. Alguses käis aga Ruutsi (soome Ruotsi) Ruutia nimi üksi Nogardis elutsevate rootslaste kohta.

Me näeme edaspidi, et Nogardi sõjaväest võtsid osa vadjalased, ingerlased, laadogalased, karjalased ja nogardlased (vahel ka pihkvalased), mis on ühtlasi tõestuseks, et need rahvaüksused kuulusid Nogardi föderatiivriiki.

Slaavlasi leidus vist üksi Nogardi linnas. Nogardis umbes 100000 elanikuga oli kui kaubakeskkohas kõiksugu­seid rahvaid esindumas. Kuid peaosa Nogardi födera­tiivriigi elanikest moodustasid soome hõimud. Ka Klutševski (op. cit. I, lk. 150) hoiatab vene ajaloolasi 12.-13. aastasaja Ruutsi- (Russia-) maad pidada venelaste – slaav­laste maaks, määrane hoiatus väga tarvilik, sest pea ühel häälel kõnelevad nad vaid Nogardi olude puhul ,,оъщерусское” resp. „славянское дъло’st”

Ma tarvitan oma kirjas slaavistatud nime Novgorodi asemel Nogard resp. nogardlased, sellega ni­meliselt rõhutades, et meil siin tegu ei ole venelastega-slaavlastega, vaid nogardlastega resp. ruutsilastega.

Nogardis ja Pihkvas oli maksmas rahvavalitsus nagu Eestiski – thing – maja süsteemina (Nogardis veetše kujul).

Vene ajaloolased on näinud määratu palju vaeva „Nov­gorodi” rahvavalitsuse tekkimise probleemi kallal, siiski probleemi lahendamata. Nad ei ole asunud kõige lihtsama, otse loomulikuma lahenduse alale: Nogardi rahvavalitsus ei ole mitte tulemus slaavi hõimudest, vaid soome hõimu­dest. Vene ajaloolased peavad seda a priori Vene sünni­tuseks. Ainult Klutševski möönab soome hõimude mõju, kuigi õige kitsal piiril, mispärast temagi küsimust vääriti käsitleb.

Me võime Nogardi (Pihkva) rahvavalitsuse süsteemist häid näpunäiteid saada eesti „maja” rahvavalitsuse süsteemi kohta ning ümberpöördult.

Nogardi konstitutsioonist ning Nogardi rahvuslikust koosseisust olenevad tema suhted Eestiga. Nogardi föderatiivkonda kuulusid tema kõrgemal hegemoonia ajal soome hõimud kuni Vjatkani. Eesti – Tšuud – ei kuulunud mitte Nogardi föderatiivkonda. Kuid ühiste huvide kaitseks näeme neid siiski ühiselt vahel välja astuvat. Nii arvab Kostomarov (I lk. 396), et eestlased organiseerisid 1176. a. kõik hõimud (вся чудь) Pihkva vastu, kes neid, eriti Ugauniat, majanduspoliitiliselt välja oli kutsunud. 1188. a. nägime eestlasi ühes karjalaste ning nogardlastega väga suure majanduspoliitilise tähtsusega sõjalist operatsiooni toimeta­vat S i g t u n a hävitamisega.

Soome hõimud nii Nogardis kui ka mujal hoidsid visalt kinni neile omaseks kujunenud rahvavalitsuse süsteemist. Kuid feodaalkord tungis vägisi nende juurde nii Konstanti­noopoli kui ka Lääne-Euroopa feodaalkorras elavate rahvaste kaudu. Me näeme Nogardis aegsasti võitlemas üksteisega erakondi, peaasjalikult kahte rühma: absolutistliku võimu pooldajat feodaalerakonda ja rahvavalitsuse erakonda (rahvaerakonda). Feodaalerakonna moodustasid rikkad kaup­mehed mitmest rahvusest ning slaavlased ning (slaavis­tatud) varjaagide sõjaerakond. Rahvaerakonda kuulusid põlluharijad ja kaupmehed peaasjalikult soome hõimust. Me võiksime rahvaerakonda nimetada fennistideks ja feodaalerakonda slavistideks.

Ülalmainitud rahvaste kaubatsentritesse, eriti Nogardi ja Pihkvasse, oli juba aegsasti e.Kr. Musta mere põhjaranna kreeka asumaade tähtsaist kaubalinnadest Olibiast, Tyrasest, Tanaisest jne, levinud kreeka kultuur väga elavail kaubateil Doni ja Volga, osalt Dnepri ja Dnestri kaudu Balti mere äärde ja Volga ülemjooksu keskkohtadesse. Meie oleme Lääne-Euroopa kultuurrahvaste mõjul, kes oma kultuuri tõuked saanud peaasjalikult Roomast, hakanud nende ajaloolaste eeskujul pidama Rooma kul­tuuri keskkohaks üldse, hakanud tuletama ka Muinas-Eesti ja Nogardi soome hõimkonda sattunud esimesi kultuurisugemeid Roomast. See on ekslik kultuurilooline orientatsioon. Kreeka kultuur oli juba 500 aastat e.Kr. levinud Musta mere rannikuile, tekitanud Musta mere põhjarannal  suure  hulga  kreeka  kultuuripesi  linnades. Herodotos, kes 450. a. ümber e.Kr. siin rändas, kir­jeldab elavais värvides kreeka hariduse ilmeid neis linnus ning neid kaubateid, millest olenes nende linnade rikkus ning mille kaudu tungis kreeka kultuur Volga, Doni, Dnepri kaudu ühelt poolt Altai kullarajooni, teiselt poolt Balti mere ranniku kaubakeskkohtadesse. Nende teede kaudu sigitati automaatselt aja jooksul Nogard ja Pihkva ja Peipsi ümbrus kreeka kultuuri idudest. Kuni 4.-5. aastasajani p.Kr. näib Peipsi ümbruses (Nogard – Eesti) püsinud olevat võrdlemisi kõrge kultuur ning majandusline küllus, mis seotud teineteisega. Alles hunnide tungimisega Musta mere ümbrusmaile nn rahvarändamise ajajärgul näib alanud olevat kidunemine. Uuesti õitsele tõusis Nogard 1000. aasta ümber, kus ta suutis otsekohest ühendust luua Musta merega. See õitseaeg oli võrdlemisi lühike, sest Kiiev ei suutnud end kaua hoida. Tšingis-khaan (1206-1227) sulges Nogardile lõplikult kaubateed Mustale merele ning Balti mere kaubateil tegi Saksa ordu Nogardile tunduvaid raskusi.

Neist Musta mere keskkohtadest levis ühes kreeka kultuuriga varakult ristiusk põhja poole, eriti peale seda, kui Konstantinoopol 325. a. sai kreeka-katoliku usu, ühtlasi Musta mere rikka ranniku majandusliseks keskkohaks, üldse kreeka-pärsia-rooma kultuuri kandjaks. Bütsants koondas nüüd enda kätte endiste Musta mere kaubatsentrite kultuurilise ja majanduslise võimu. Konstantinoopolis ja ta ligikonnas tärkasid määratu suured kreeka-katoliku mungaparved (50000: Helmolt IV, lk. 163), kes leiva otsimisel kandsid usku laiali rahvastesse, kes olid Konstan­tinoopoliga kaubaühenduses – ka Nogardi ja Pihkvasse.

Aastasaja 7.-8. ümber algas slaavi hõimude asu­mine Sarmaatia lagendikule, eriti Dnepri jõe alamjooksule, kus nad püsisid osalt iseseisvana, suurelt osalt aga rippuvuses Konstantinoopolist.   Konstantinoopoli nõrkust aastatel 969-1081 ära kasutades tõstsid Kiievi ümbruse slaavlaste võimu­kandjad knjasid oma prestiiži: Kiiev sai osa Konstantinoo­poli võimust ja kaubateist endale ning lõi kosuma. Bütsants toetas kõige jõuga pealegi kreeka-katoliku usku knjase, sest Kiievit varitsesid room a – katoliku usurändajad slaav­lased – Poola kaudu. Osava usu- ja majanduspoliitika läbi jäi Bütsants oma usuga võitjaks, toetades kõigiti Kiievi knjase, tingimusega, et nad kreeka-katoliku usu eest, s. t. Bütsantsi prestiiži heaks sõdivad.

Sobitati Kiievi knjasile Vladimirile Bütsansti keisri tütar naiseks (990. a. ümber), millega anti Kiievi knjasile osa Bütsantsi (Konstantinoopoli) suveräänsest võimust. Ta sai nüüd suurvürstiks pärandusõigusega: Kiievi knjas Vladimir Suur (Püha) võis nüüd end õigusega kuulutada kõigi Sarmaatia lagendiku usklikkude valitsejaks (cesaropapism), millega ühendatud ristisõja õigused kõigi paga­nate kohta Sküütias (tšuudide maal). Vladimir suur arvas Konstantinoopoli võimu nii nõrgenenuks, et oma poja söandas saata Bütsantsi vastu sõdima; ta sai aga lüüa.

Nogard ja Kiiev, peakaubateede valitsejad, koondasid nüüd võimu endi kätte: kõik teised võistlejad knjasid-varjaagid kihutati minema. Algas õitseaeg nii Kiievile kui ka Nogardile. Nogard suutis 1030. a. ümber oma võimu ümbrusrahvaste üle maksma panna kuni Vjatkani.

Nogard tõusis osava poliitika tõttu. Kui Vladimir Püha suri, algas äge võitlus Kiievi pärast ta poegade Jaroslavi ja Svjatopolgi vahel. Jaroslavi ja Svjatopolgi võit­luses Kiievi pärast kajastub võistlus rooma- ja kreeka-katoliku usu vahel Kiievi pärast. Näis üksvahe, et Svjatopolk, kelle taga katoliku usu levitaja Poola osav valitseja Boleslav I, Kiievis püsima jääb. Kuid seal astub Nogard vahele: ta sunnib löödud Jaroslavi võit­lust Svjatopolgiga uuesti alustama, tehes teda Nogardi knjasiks ning päästab sellega Kiievi kreeka-katoliku usule ja Bütsantsile. Nogardlased olid ühes kreeka-katoliku usuga päästnud endale vaba kaubatee Bütsansti, mis oli Nogar­dile ehk mitte vähem tähtis kui usk! Pealegi leidsid kaubateede asjus Nogardis nii hiieaustajad kui kirikuku­jude kummardajad ühise keele: sellest oli neil mõlemail ühine usk!! Kuid Jaroslavi valimisega oli nogardlastel õnne: ta osutus neile tubliks sõjameheks. Isegi Eestit püüdis Suur Nogard oma föderatiivkonda, milleks Jaroslav 1030. a. tungis ristisõja edustajana mööda Emajõge Tartu peale. Selle aja kaubateede ahnitsemise ajajärgul olid niisugused kaubapoliitilised sõjaretked harilikud nähtused. Vene kroo­nikad liialdavad tihti oma sõjaretkede saavutustega. Eesti võim oli siis õige tugev, millest tunnistust annab Norra kuninga poja Olaf Tryggvessoni vangistamine ja 6-aastane vangispidamine 1000. a. ümber Eesti pinnal (Snorre Sturlason).

Nogardi ekspansioonipüüdest Jaroslavi ajal võib järeldada, et nogardlased eelkäivas ajajärgus – kus neile tee Mustale merele suletud – kitsalt pidid elama ning et nad majanduspoliitiliselt sattusid rippuvusse eestlaste Balti kaubateist merel, eriti maismaal. Aastal 1030 katsub Nogard oma mõjuvõimu laiendada, põrkab seejuures teravalt kokku eestlastega. Jaroslav näib saanud olevat mõne eesõiguse, kuid 1054. aastast peale saab Nogard eestlastelt kõvasti kimbutada: Nogardi kroonika on selles õige avalik (Bonnell op. cit. lk. 4). 1061. a. kõneleb Nogardi kroonika Jurjevi kantsi täielisest hävitusest sakalaste (?) läbi.

Tähtsam tulemus Vladimir Püha3 ja ta poegade poliitikast Konstantinoopoli suhtes oli see, et nüüd Kiievi kätte siirdus Konstantinoopolist kreeka-katoliku usu propa­ganda põhjapoolseis mais, soome hõimude keskel. See oli suurepärane äriline saavutus Kiievi võimudele: kiriku kaudu tungiti „kultuurlikkuse õiguse” alusel võõraste rah­vaste sekka ning pandi neid maksma, s. t. kiriku ja valit­sejate heaks: kirikukellade ja mõõga helinal juhiti soome hõimude hinged ja varad Nogardi ja Kiievi usu ja võimu ning kaubandustee keskkohtadesse.

Kreeka-katoliku usu ja ühtlasi slaavistatud kreeka kultuuri kandjaks neisse maisse said nüüd slaavi mis­jonärid. Misjonäride ja kauplejate keeleks oli slaavi keel, rohkesti läbipõimitud kreeka sõnadega. Soome hõi­mud, võttes nüüd vastu kreeka-katoliku usu slaavi misjo­näridelt, said nendelt kiriku-, pidulikuks keeleks slaavi keele, mille tõttu linna jõukamad kihid slaavistusid. Rooma-katoliku kiriku piirkonnas oli jumalateenistus ladina keeles. Ladina keel ei olnud praktilises elus tarvitatav nagu slaavi keel, sellepärast jäid rahvad rooma­katoliku piirides oma keelele ja rahvusele alale, kuna kreeka-katoliku usk, slaavi misjonäridelt edasi antud, ümber rahvustas. Kreeka-katoliku kirik andis ristituile slaavistatud kreeka nimed, mis juba väliseltki rahvad ümber slaavistas. Me näeme seda väidet rooma- ja kreeka-katoliku usu eraldavast mõjust ümberrahvustuses õige sel­gesti tõestatuna Doonau ümbruse rahvaste juures. Ungar­lased ja bulgaarlased on mõlemad Uurali-Altai keelkonna rahvad. Pea ühel ajal (900 ja 1000. a. vahel) pöördusid nii ungarlased kui bulgaarlased ristiusku; ent bulgaarlased, võttes vastu kreeka-katoliku usu slaavi misjonäridelt, slaa­vistusid täiesti, kuna rooma-katoliku usku ungarlased oma keele ja rahvuse alal hoidsid!

Sama nähtus kordus soome hõimude keskel: nad slaavistusid kreeka-katoliku usu kuulutajate slaavi-vene misjonäride ning slaavistatud linnavõimude ja jõukate mõjul. Linnad ja kirikud andsid neile kaubakeele ja kirikukeele slaavi-vene keele näol, mis oli neile tarvilik nii kauplemises linnades kui kaubateil Musta mere rannikuile, kus olid tähtsad kaubakeskkohad juba väga vanast ajast.

Sõjalise võimu juhtideks, edustajaks slaavlaste ja soome hõimude keskel said norra-rootsi tõugu varjaagid. Norra teadlase prof. Schjöthi arvates olid 9.-10. aastasajal Norras-Rootsis sagedate kodusõdade tõttu võistlejate võimu­kandjate vahel paljud vanemate, kuningate pojad sunnitud lahkuma kodumaalt, kus neil sõjalise kasvatusega meestel vähe tööd; nad leidsid tulurikast tööala, olid otsitud spetsi­alistid soome hõimude kaubateede ja kaubapunktide, eriti aga kaubavooride kaitsjatena Laadogal, Novgorodis, Pihkvas, Irboskas jne, kus neid sõjaasjatundjaid heal palgal meelsamalt vastu võeti. Knjas oli „наемный военный сторожь города и его торговали” (Klutševski II, lk. 78).

Knjasid võisid kaitsevägede ülemana ning linna kind­lustatud valli (linnamäe) komandandina, palgalist sõja­väge oma poole meelitades, oma võimu väevõimuga ker­gesti maksma panna kogu linna üle kodanikkude tahtmise vastu. See juhtuski mõnikord, mispärast nogardlased oma knjase kuigi kaua ei pidanud, vaid alatasa vahetasid. Kiievis aga, üldse slaavlaste keskel, suutsid knjasid-sõja-spetsialistid võimu ennem ja püsivamalt oma kätte haarata ning end vürstideks, valitsejateks teha.

Neis rikastes kaubatsentrites leidus pealegi jõukamate kihtide keskel Konstantinoopoli, tolle aja hiilgavama suur­linna, vaimulaad kreeka-katoliku usuga, millele andudes var­jaagid varsti kokku sulasid selle atmosfääriga, võttes vastu kreeka-katoliku usu ning pärastpoole slaavi kauba ja usu vahetalitajate kombed, keele ja usu. Selleks aitas kaasa Konstantinoopoli suurlinna määratu hiilgus ning prestiiž, millele järele ahvisid eriti lõunapoolsed kauba­linnad (Kiiev) ning teised slaavlaste keskkohad Balkani pool­saarel ning Musta mere rannikul – kohad, millel Konstan­tinoopoliga väga elav läbikäimine.

*                     *

*

Nogardiga võistles kaubateil teine soome hõimude keskkoht Susdal Nerli jõel. Sinna koondusid Nogardi vastased, eriti Nogardi vastased bütsantsi kultuurist maitsnud knjasid. Sinna asusid Kiievist äraaetud ja ära­põgenenud suurvürsti Vladimir Suure järeltulijad, sest et nad Kiievit ei suutnud endi käes hoida:  18 korda oli Kiiev 1125. aastast peale läinud käest kätte verisel võit­lusel. Nad jätsid Kiievi saatuse hooleks ning asusid oma esiisale määratud rahvaste – soome hõimude – sekka tagasi (Milkowicz, op. cit. lk. 114 ja 116). Susdali asusid Juri Dolgoruki ,ja selle poeg Andrei Bogoljubski (varsti peale 1125. a.) ning ahvatlesid endaga kaasa palju slaavlasi Lõuna-Venest. Kuid kreeka, õigem bütsantsi hingekul­tuuriga ja absoluutse võimu harrastajad slaavistatud knjasid ei osanud kuidagi leppida ega sobida soome hõimude linnade rahvavalitsusega.

Andrei Bogoljubski oli sunnitud Susdalist lahkuma: ta asutas endale ning poolehoidjaile k i n d 1 u s t a t u d kantsi kohas, mille ta Vladimiriks nimetas, Susdali läheduses, kuhu nüüdsest peale kogunesid kõik rahvavalitsuse vas­tased nii Susdalist kui Nogardist. Siia viidi üle ka Kiievi „suurvürsti” õigused.

Ei või olla kahtlust, et Nogardi rahvaerakond väga hästi taipas, määrane oht peitus Nogardile, tema rahva­valitsuse pooldajaile ja kaubandusele Saksa ordu ja saksa kaupmehe võimule pääsmises kogu Eestis, eriti Tallinnas. Aastatel 1188-1189 oli ta seda hädaohtu suutnud kõrvaldada, nagu nägime. Kuid 1215-1217, Paala lahingu etteval­mistuse ajal, olid Nogardi käed seotud. On põhjust ole­tuseks, et Saksa ordu diplomaatide sõrmed tegutsemas olid, et feodaalisandad Susdali-Vladimirist, slavistide pesast, aastatel 1215-1217 Nogardi vastu sõdisid (Kostomarov): taheti ära hoida, et Nogard ei saaks appi tulla Lembitule. Just see Susdali-Vladimiri pealetungimine Nogardile oli meie arvates üheks kaaluvamaks põhjuseks, et Lembitu ei saanud arvestada Eestile saatuslikel aastail 1215-1217 Nogardi abiga ning pidi 1216. a. Polotski vürsti poole pöörduma abi pärast. Kuid Saksa ordu diplomaatia oskas ka Polotski vürsti vaikseks teha.

Kui suure agarusega Saksa diplomaatia Paala lahingu ettevalmistuse ajal Nogardi erakondade kallal enda kasuks töötas, oli meil juhus tõendada piiskop Alberti venna Dietrichi sattumisel Nogardi 1216-1217. a. talvel, Otepää piiramise puhul. On enesest mõistetav, et piiskopi vend mitte üksi ei olnud, keda juhiti Nogardi sealsete erakon­dade meeleolu ümbertöötamiseks sakslaste kasuks. Dietrich oli vaid üks osavamatest, mõjuvõimsamatest diplomaatidest teiste hulgas. Ta saadeti 1220. a. ka Saare­maale (Läti Hendrik laseb teda ka siin juhusliselt pant­vangiks sattuda!). Ta suutis saarlasi, vähemalt mõjuva­maid rühmi (valdjalasi), piiskop Alberti poliitika poole võrgutada, nagu ta seda tegi aastatel 1216-1217 Nogardis.

Mõned dokumendid annavad põhjust arvamiseks, et slaavi feodalistid isegi Paala lahingus sakslaste pool sõdimas olid, paavst Innocentius III poliitilisel tõukel tema bullade soodustusel. Need bullad ise on kaduma läinud (või sakslastel meelega kaotatud!), kuid nende sisu lühida kokkuvõtte leiame Theod. Schiemanni „Regesten verlorener Urkunden aus dem alten livländischen Ordensarchiv, Mitau 1873″, kust lk. 1 loeme: „Gregorius XI Transumiret aus den Registranden zu Rom seines Vorfaren des Innocenta III Bulle, darin er aus den schlavonischen Kirchen, in des Romischen stuls schutz aufnimbt, die jenigen, so dem liefländischen orden zu hülffe ziehen werden. seint 2 eines lauts, eins nach dem andern ein Jar gegeben” „1198-1216″.

Peale paavst Innocentius III poolt organiseeritud Konstantinoopoli kreeka-katoliku usu peapesa langemist 1204. a. rooma-katoliku rüütlite kätte katsus paavst kõigiti kreeka-katoliku usulisi Rooma kirikule kasulikus sihis töötama panna. Kuni 1217 oli küll Saksa ordu ise, kes endale slavistide-feodalistide kaastööd Paala lahinguks paavstilt välja mangus.

Kui Paala all 1217. a. Eesti kaotas ja feodaalkord kogu Balti rännul sellega suurt hoogu sai, pidi Nogardiski lahkuma võimult rahvaerakondlaste knjas Mstislav ning aset andma ajutiselt feodaalkorra knjasidele. Saksa ja slaavi feodaalhärrade ühistöö ühise suure Vene ehita­miseks on siis pärit õige vanast ajast!

Aastatel 1222-1224, eesti viimase üldise vabadusliiku­mise ajal, lõid eestlased, eriti ugalased, osalt ka sakalased, sõjalise ning poliitilise liidu nogardlastega, et sakslasi tagasi tõrjuda. Lahkhelide tõttu, mis tekkisid Eestis üksikute poliitiliste voolude vahel, ei õnnestunud kogu see ühistoiming, mida pärast pikemalt selgitame, kuid jonn jäi, jäi lootus parema kättetasutunni peale tulevikus!

Kui peale saarlaste võimukaotust 1227. a. merekaubateed ühes Tallinnaga läksid sakslaste kätte (kuigi ajutiselt, kuni 1238), tõusid Nogardis suured mässud, kus rahvaerakond pidas ägedamat võitlust feodaalhärrade vastu igast laagrist. Rahvaerakond võidab 1229. a. ning feodaal­härrade knjas Jaroslav peab Novgorodis aset andma rahva­erakonna kandidaadile Mihailile Tšernigovist (Kostomarov).

1230. a. on feodalistid võidu Nogardis püsivamalt jälle kätte saanud ning kutsuvad tagasi Vladimirist oma knjasi Jaroslavi, kes jääb Nogardi kuni 1236.

Saksa ordu oli 1232. a. Pihkva pihkvalaste-feodalistide abil oma kätte saanud.

Niisama oli Saksa ordu, üle Narva jõe Vadja ning Ingeri alale tungides, Koporje ära võtnud ning ehitanud selle kindlaks kantsiks. Pihkva ja Koporje äravõtmisega oli Nogard ähvardatud.

Saksa ordu võimu sissetungimine soome hõimude keskele Nogardi võimkonnas ahvatles neis tugeva vastas­rinna. Vastasrind kujunes tegevaks vastutõrjeks, kui 1238. a. Saksa ning Balti ordu ühinesid ja paavst lubas ordule Taanile tagasi antud ning ordu käest ära võetud Tallinna, Harju ning Viru eest kompensatsiooniks maad sealtpoolt Narva jõge, teiste soome hõimude maad, kui ordu nende kes­kele katoliku usku viib. Bullaga 13. aprillist 1241 tunnistab paavst Vadjamaa, Ingeri ning Karjala Saaremaa piisko­pile alluvaks. Niisiis oli kavatsus luua soome hõimkon­dade piiskopkond „paljude nende eneste soovil”. Saksa ordu leidis ikka, et neid „kutsuti” nii ka Tallinna aastal 1228!?”

Paavsti bulla on huvitav ning lausub muu hulgas: „Saksa ordu on palunud „a sede apostolica, iurisdictionemi nostram extendi ad terras inter Estoniam, iam conversam„ et Rutiam in terris videlicet Watlande Nouve Ingriae et Carelae, de quibus spes erat conversionis ad fidem Christi, cum iam occupatae essent a praedictis fratribus per quod-dam castrum multorum de ipsis terris consensu. . .”

Selle paavsti bulla põhjal võime arvata, et kreeka-katoliku usk soome hõimude keskel sel ajal veel laialt ei olnud maad võtnud. Ristiusk kreeka-katoliku usu näol püsis linnus, kaubakeskkohtades, maa oli veel hiieusus, nagu Eestiski. Saksa ordu sissetung ähvardas siis hiieusulisi kui ka kreeka-katoliku usu kirikut, mille peamine toetuspunkt sel ajal oli Nogard; kuid ta ähvardas ka kogu soome hõimkonda, kes siin nende usuvormide peakandjateks.

Sellepärast on vastutõrje hoog suuresti tõusmas iga seltsi sissetungijaile ja uutele usutoojaile.

Rootslased, nähes kadeda silmaga saksa võimu levimist kaugele üle Narva jõe, maa-alale, mis kuulus vanast ajast rootsi kultuuri piirkonda, tungisid 1240. a. Vadja- ja Ingerimaale. Ent vadjalaste juht Pelgusi korraldab 15. juulil salajase pealetungimise ning rootslased on sunnitud kaotusega taganema. Nogardi knjas Aleksander pidas end sel puhul nii halvasti üles, et nogardlased ta Nogardist lahkuma sundisid. Kuid ei olnud aeg tavalistele erakond­likele tülitsemistele Nogardis. Tulid teated, et Saksa ordu kiirustab ka omalt poolt pealetungimist.

Aleksander Nevski kutsutakse tagasi ning temale antakse nüüd korraldatava väe ülemjuhatus.

Võit Neeva jõesuus tiivustab soome hõimude võitlushimu, keda õhutamas olid kahtlemata pagulased Eestist-Liivist, keda kihutas himu sakslastele kätte tasuda! Luuakse ühine väerind laadogalastest, ingerlastest, kar­ja1 a s t e s t ning nogardlastest (Kostomarov) ning 1241. a. võetakse Koporje sakslaste käest suure hooga tagasi, et ära kaotada saksa strateegilise frondi pahema tiiva liiga ette nihutatud toekohta ning enda paremat tiiba üllatuste eest kindlustada järgmise suure toimingu puhul Saksa ordu vastu.

Koporje äravõtmisel sünnitas Aleksander Nevski üldist pahameelt oma rahvavaenlusega, eriti sellega, et ta vangi ­langenud sakslaste vastu liiga lahke („милостивь паче въры) oli, s. t. ta laskis enda peale Saksa ordu agente mõjuda, kuna ta armuta tegutses orduväkke sunniviisi mobiliseeritud eestlaste ja vadjalaste vastu.

Aleksander Nevski ilmutas end ikka enam ja enam rahvavalitsuse vastasena, mis temas varsti välja kujunes maruvihaks Nogardi rahva vabaduste vastu. Kuid seekord ei saadud läbi temata ning tema toetajateta – feodalistideta Nogardist – oli tarvis ühist jõupinget vaenlaste muserdamiseks, kes koondasid väge, et hävitada Nogardis Saksa ordu vastaste peapesa.

Aastatele 1241-1242 oli määratud nähtavasti üldine soome hõimude vastuhakkamine sakslastele, et ühiselt nõrgendada nende tõusvat võimu. (Me ei lähe tõest kaugele, kui selle üldise vastasrinna peaõhutajateks peame pagulasi Eestist-Liivist.) Kuna ingerlased, laadogalased, karjalased Koporje all sakslasi peksavad, tõuseb mäss kurelaste keskel (Rutenberg), mis ordule palju muret tegi kurelaste läheduse pärast Riiale. Tõstavad mässu ka saarlased! Sakslased on sunnitud nendega leppima, saarlastele õige häil tingi­mustel, sest hädaoht varitses ordut igalt poolt.

Ühinenud Nogardi vägi jõuab, võitudest tiivustatud, 1242. a. alul Pihkvasse, kust saksa eelpostid ilma suure vae­vata minema kihutatakse. 5. aprillil tungib ühisvägi suure vaimustusega Saksa ordu väele peale Peipsi järve ning Pihkva järve vahelisel jääl. Siin teeb Nogardi ühisvägi puhta töö sakslaste kallal, et mitte anda Aleksander Nevskile võimalust jälle sakslaste vastu liiga lahke olla: sakslastest võetakse vangi vaid 50!

Võit sakslaste üle oli seda kergem, et pagulased vist hästi informeerisid oma hõimlasi Nogardi väes saksa väe liikumisest ja kõigist ettevalmistustest ning et saksa sõja­väkke sõjaseaduse sunnil vastumeelt mobiliseeritud päris­maalased Eestist-Liivist esimest head juhust tarvitasid putkupanemiseks, jättes sakslasi oma hõimlaste kätte materda­miseks.

Seda lahingut ja võitu kirjeldavad vene kroonikud väga irreaalselt, määratult liialdades vastaste arvuga. Saksa allikas Riimkroonika liialdab jälle omalt poolt, tõendades: venelasi tuli 60 ühe sakslase vastu (Riimkroonika 2065- 2280). On tõenäoline siiski, et Nogardi ühisvägi saksa väest hästi arvurikkam oli. Riimkroonika õige tõevõitu kirjeldusel kujunes see lahing järgmiselt: Nogardlased saadavad eelväed Tartumaale laastamiseks. Saksa vägi läheb kähku temale peale tungima. See Nogardi eelvägi taganeb. Saksa vägi, arvates Nogardi väge põgenevat, marsib nende kannul, kuid tabab õige ootamata nähta­vasti Nogardi pärisväe Peipsi jääl Eesti ranna ligidal. Selle Nogardi väe petteahvatlusega on seletatav, miks pealahing löödi Peipsi jääl.

Nogardi peavägi oli lahinguvalmis ootamas, avas noolterahega rünnaku, segadust tuues saksa väkke, ning tungib „seaninana” saksa väe keskele, lahutades Tartu piiskopi väeosa ordu väest: piiskopi vägi lööb põgenema, jättes ordu osa saksa väest nogardlastele ümber piirata. Sellega oli lahing õige lühikese aja jooksul otsustatud.

Aleksander Nevski saksasoodustuse arvesse tuleb kirjutada, et ta võitu Peipsi jääl mitte ära ei kasutanud saksa võimu lõplikuks muserdamiseks, et ta võitu edasi ei arendanud, vaid leppis odavate võidupidudega Nogardis ja Pihkvas. Sakslased ei oleks kaotusest palju hoolinud, kui mitte üldine mässumeel Eestis, õhutatud hõimlaste võidust, ei oleks sundinud sakslasi end kiiresti korraldama: „maapäev” astub 1. okt. 1243 Riias kokku. Pakutakse Nogardile rahulepingut.

Soome hõimude võitude vastukaja ulatus sügavale Soome: hämalasedki lõid kihama, mille pärast Rootsi ase­valitseja Soomes Birger sunnitud oli nende taltsutamiseks ehitama Hämeenlinna kindlustuse (Kostomarov).

Ühisväe võitlustaktikas Peipsi jääl 1242. a. kajastus Paala lahing, millest 25 aastat möödas: tungiti sakslaste väele peale selle taktika järgi, millega saksa ühinenud vägi ründas eestlasi Paala all – k i i l u  (talva) kujul, mis oli sakslaste taktika juba vanast ajast. Nii ründavad sakslased ka saarlasi Järvas 1220. a., „keskelt läbi” (23.3).

Lahingus Peipsi jääl kajastub ka – nii näib minule – eestlaste taktika Paala lahingus ründamise algamises: nogardlased tarvitavad noolterohkust lahingu „sissejuha­tamiseks”, vastase hämmastamiseks. Riimkroonika, kes Peipsi lahingu kohta õige häid andmeid toob, lausub nogardlastest: „sie vurten Bogen ohne Zahl.” Need nooleambujad algasid lahingu: „Die Russen haberi Schutzen viel, die huben do das erste Spil.”

Vastase hämmastamine, „põrutamine” lahingu alul „sissejuhatuseks noolterahega”, oli eestlaste taktika nii 1211. aasta võitluses Turaida all kui ka nimelt Paala lahingus, kus muserdava rohkusega saksa väerinna parem tiib eestlaste nooltest-odadest üle külvati ja tiib selle läbi vapustati ning taanduma sunniti.

L. H. 21. 3 kirjutab Paala lahingu liivlaste lahingutiivast: „videntes lanceas crudeliter Estonum super se volantes” – „nähes eestlaste nooli (odasid) lendavat hirmsa hooga üle enda”.  Lancea otsekohene tõlge on küll oda, piik, kuid odasid ei saa lahingu alul kaugel olles nii „hirmsa” hooga üle vastase peade visata. Oda tarvitatakse viskamiseks otsekohese sihi vastu ja mitte kaugelt.   Eriti ei saa kogu rühm kaugele üle vastase visata odasid.  Nooli vibutati, ammuti aga küll kaugelt, lahingu „sõlmimiseks” kõrvalistelt küngastelt või väefrondilt vastase peade üle kõrgele, kust nad „rahesajuna” alla sööstes teritatud metallotsaga võisid vastaste mehi ja ratsahobuseid haa­vata. Kaitsemine nende noolte vastu tõi segadust vastase ridadesse: vastane oli sunnitud kilbi tõstma pea peale noolte püüdmiseks, paljastades sellega keha odadele ning luues soodsa momendi pealetormamiseks, ligivõitluseks mõõkadega (võrdle ka Delbrück op. cit.)

Soome hõimkond alustas siin Peipsi Eesti kaldal uuesti täiel hool võitlust sakslaste vastu, mis oli Paala all – soome hõimude ühistunde puudusel – saatus­liku löögi saanud. Seda viga taheti järgmistel aastatel peale Paala lahingut parandada 1219, eriti aga 1222.-1224. aasta suures eesti vabadusliikumises.

1222.-1224. a. vabadusliikumises on esi­mest korda, meie kroonika andmetel, näha teataval määral kavakindlust Nogardi rahvaste ja Eesti ühistöös poliitilisel ning  sõjalisel alal.

Aastatel 1222-1224, eesti vabadusliikumise alul, kihutati sakslaste kaitseväed Viljandi ja Tartu kindlustest minema. Need kindlustused antakse nüüd (26.8) Nogardist ning Pihkvast palgatud sõjaspetsialistide knjaside-komandantide kaitsta ja kõvendatakse tugevasti nende kaitset ja varus­tust.  Viljandisse asus komandandiks knjas Varemar (27.) ja Tartusse Vjatško (28. 3).  Nendega ühes oli tulnud kaht­lemata palju vabatahtlikke pagulasi eestlasi, peale Paala lahingut viie aasta eest ära põgenenud eesti mõjumehi; need olid küll vastuhakkamise peaõhutajad, nagu  see kergesti arusaadav, mille pärast sakslased nende peale eriti vihased ning Viljandi ja Tartu langemisel sakslaste kätte neid armuta poosid.

Kojujäänud eestlastest olid paljud sakslaste vastu leplikumad, „saksasõbralisemad” (26.9): nad peavad läbi­rääkimisi sakslastega. Viljandi langes 15. augustil 1223, peab arvama, nimelt nende sobitajate mõjul, liiga vara Bernhard von der Lippe 8000-lise sõjaväe kätte, andis alla liiga vara, kuna suured abiväed piiratuile Novgorodist, saksavastastelt sakalastelt appi palutud (20 000) meest – Novgorodi knjasi Jaroslavi juhatusel – hoopis ligidal olid!

Need   kohalejõudnud  Nogardi   abiväed   toimetasid omasoodu kättetasu nendele sakalastest, kes süüdi Vil­jandi liiga varases langemises, allaandmises, saarlaste näpunäidete järele, kes siin saksa poliitika kasuks ässitades ning urgitsedes eksiteele viisid Viljandile appi ruta­nud, aga vähe hiljaks jäänud Nogardi abivägesid.

Viljandi allaandmisel 15. 8. 1223 oli tolleaegsete eest­laste silmas tegemist „äraandmisega”: isegi Läti Hendrik tarvitab viljandlaste resp. sakalaste kohta sõna äraandjad (traditores), kuigi teise erakonna kohta kui meie siin (28.3).

Ent Viljandi allaandjaid ei või mitte nimetada äraandjateks, nagu saarlasi, kes kitsa omakasu – kauba­teede pärast end rakendasid saksa poliitika vankrile.

Viljandi kaitsmisel 1223. a. sai sakalaste keskel piiramisraskuste rõhumisel enamuse 15. augustil see poliitiline vool, kes Nogardi vastu oli.

*                     *

*

Viljandi sündmuste selgitamiseks on tarvis valgustada üksikute eesti huvirühmade välispoliitilist orientatsiooni, nagu see kujunes varsti pärast Lembitu surma.

Harjulaste ja revelaste enamus (osalt ka virulaste) otsis liitu Taaniga ning ahvatles 1219. a. taani kuninga Tallinna. Nad tegid kõvasti tööd ka teiste eesti mereprovintside kallal, et saada neid oma orientatsiooni. 1222. a. (26.2) ongi nad saanud saarlased niikaugele, et need lubavad Taani kuningat ka Saaremaale. Seal lööb aga saksa orientatsioon (valdjalased!) saarlastes uuesti läbi saksa diplomaatide, peaasjalikult piiskop Alberti diplomaatias osava venna Dietrichi mõjusal tööl, ning Taani kuningas peab lahkuma Saarelt.

Rotalastest on üks rühm liidu poolt rootslas­tega (väga õige ja kaugelenägev orientatsioon!) ning ahvatleb Rootsi kuninga Lealesse (Lihula) (24.3). Teine rühm rotalastest hoiab saarlastega ühes sakslaste poole (21.5) ning ühes saarlastega teeb rootslaste viibimisele Eestis (Leales) kurva lõpu (24.3).

Sakalas ja Ugaunias hoidis üks vool lääne kul­tuuri poole, käies selles orientatsioonis võib-olla Lembitu poolt ettekavatsetud sihis. Ei ole kahtlust, et võit­luses lääne ja ida kultuuri pärast Lembitu ajal Eestis Lembitu kindlasti soodustas lääne resp. rooma (ladina) kultuuri. Seks andis ta 1212. a. Turaida lepin­guga suuri õigusi Sakalas rooma kirikule. Ja mööndes 1215. a. Riia rahulepinguga eesõigusi rooma kirikule ka Ugaunias ja seda peale võidukat retke Riia alla, näitas Lembitu kindlasti oma eelistust rooma resp. lääne kultuu­rile, kuigi ta sellega, eriti 1215. a. Riia lepinguga, tingi­mata ida (resp. Konstantinoopoli) kultuuri edustajaid, keda Ugaunias küll rohkesti, eraldi aga nogardlasi kõvasti pidi ära pahandama ja kuigi ta sellega kergemaks tegi urgit­semise, saksa agentidele Nogardis enda (Lembitu) vastu Paala lahingu eel!

Kirjeldatud sakalaste orientatsioonist selgub, miks sakalased nogardlaste ilmumise puhul Eestisse 1218. a. (20.2) mitte nogardlastega kaasa ei läinud Riia vastu, kuigi neid selleks nogardlaste ja saarlaste agendid üles kutsusid (nagu ka teisi eestlasi), vaid Paala rahulepingu põhjal sakslastega rahuvahekorda jäid, kuni rahuleping jõus (aastani 1219). Üksi saarlased ja harjulased olid nõus sel puhul (1218. a.) ühes minema nogardlastega Riiale peale­tungimiseks, sest neil olid ühised huvid kaubateede asjus, mis nüüd hädaohus saksa tugevnemisega Riias peale Paala lahingut.

See 1218. a. nogardlaste retk Eestisse oli kavat­setud tugevaks pealetungiks Riiale ühes eestlastega. Kuid nogardlased ise, jõudes Võnnuni (22.4), lasksid endi peale sakslasi diplomaatiliselt mõjuda (rahaga!?) ning pöördusid äkki koju tagasi! Harjulased, kes pidid nogardlastega ühes Riia peale minema, ei leidnud nogardlasi enam eest (harjulastele nähtavasti ootamata) ning pöördusid koju, ja saarlased tegid, üksinda jäänud, muidugi tagajärjetu mere­retke Riia alla (22.8).

Silmas pidades seda Lembitu ja eestlaste (sakalaste) orientatsiooni, on väga arusaadav, et eestlased 1219. a. suurel kättetasuretkel Riia peale, mida Riimkroonika (833-1147) kirjeldab ülihuvitavais värves, üksi, s. t. ilma nogardlasteta välja astusid.

Sakalaste mainitud välispoliitilisest orientatsioonist selgub meile ka Lembitu tagasihoidlikkus abi asjus Nogardi poolt. Lembitu ei tarvitanud mitte Nogardi sõjalist abi oma suurteks sõja­käikudeks Riia vastu ei aastal 1211 (Lembitu-Meeme retk) ega aastal 1215.

1212. a., raskel katkuaastal, jätab Lembitu Nogardi Mstislavi abi tarvitamata, kui see ilmub Eestisse sakslaste retke puhul Järvasse, millega sakslane ähvardas Rotala-Nogardi kaubateed (15.7), ning organiseerib Eesti mereprovintsidest vastutõrje Riiale, sundides riiglasi Turaida rahule. Polotski „vürsti” abiga sundis ta äiapapa Vladimiri Pihk­vast minema.

1216. a., kui Lembitule kuulutatud ristisõda, pöörab Lembitu sõjalise abi pärast Polotski „vürsti” poole.

Otepää piiramiseks ja tagasivõtmiseks 1217. a. (veebruar) ühes saarlaste ja harjulastega appitulnud nogardlased ja pihkvalased olid osalt vähe soovitud aitajad, eriti pihkvalased oma saksasõbralise knjasiga. Need tegid pihkvalaste õhutusel sakslastega sel puhul lepingu, kus kaubateede küsimus peaaineks (20.7-20.8), määrane leping osutus ebasoodus Lembitule ja ka Nogardile. „Tandem (Rutheni) tertio die post conflictum colloquuti sunt cum Teutonicis, facerent tandem pacem post habitos tractatus cum eis” (20.8).

See “vene” knjasidelt, küll saksa äia Pihkva knjasi Vol­demari kihutusel tehtud kaubaleping, poliitiline sobing saks­lastega, ei leidnud ratifitseerimist ei Nogardis (rahvaerakonnalt?) ega Sakalas Lembitult!! Me loeme 21.1: «Misit enim venerabilis praefatus Antistes nuncios suos tarn in Nogardiam quam in Saccalam pro pace in Odenpe facta confirmanda. Qui . . . nec preces Episcopi, nec pacem Teutonicorum curantes, sed conspirebant cum Estonibus, et cogitabant consilio, qualiter Teutonicos oprimerent.”

Pihkvalased (knjas!) olid nõus sakslastega eraldi sobima (22.8) aastatel 1218-1219, kuid nendega üksi sakslased rahu ei teinud.  Piiskop Albert saatis peale Lembitu surma
1220. a. kevadel saadikud uuesti Nogardi lepingu kinnitamise asjus, kuid tagajärjeta. 1221. a. saatsid nogardlased Otepää lepingu kinnitamata Riiga tagasi (25.3): „et remiserunt Rutheni rescriptum pacis de Plescekove quae facta fuit apud Odempe” – ning tungisid Riiale peale. Kas Lembitu Paala lahinguks nogardlasi igal tingimusel appi oli kaubelnud, nagu L. H. kroonika väidab, ning 2 nädalat nende abi ootas enne lahingule minemist, on meie seniste arenduste põhjal väga küsitav.  See lause L. H. kroonikas  „expectabant adventum regum Ruthenorum diebus XV in Saccala” – „ootasid 15 päeva Sakalas ruutsilaste (Nogardi ja Pihkva) knjaside tulekut” on sihilik-diplomaatiline: lausel on ülesanne põhjendada sakslaste ülisuurte jõudude mobiliseerimist Paala lahinguks Lembitu vastu; teiseks on lausel siht ässitada Rooma kirikut Lembitu poliitika vastu, kes appi palus kreeka-katoliku kirikut!

Me näeme: Eestis, eraldi Sakalas oli Lembitu ajal ja ka pärast teadev poliitiline vool, kes end sihikindlalt katsus orienteerida rooma (katoliku) kultuuri sihis!

Sakalas, eriti aga U g a u n i a s oli teine tugev vool, kes otsis liitu Nogardi föderatiivriigiga. See vool sai 1222-1224, vabadusliikumise alul, võidu. Eesti anti Nogardi kaitse alla, kuigi Eesti Nogardist teatavasse rippuvusse oleks tulnud. Nogard andis omalt poolt knjasid (spetsialistid) Viljandi ja Tartu kaitseks ja 20 000-lise abiväe. Muidugi nõudis Nogard seesuguse toetuse eest vastutasu: ei vanasti ega nüüd sooritata ilu­sate silmade eest sarnast abitoimingut. See on esimest korda, kus jutt võib olla Eesti sattumisest Nogardi hege­moonia piirkonda, kus Eesti päästmiseks ühine soome hõimude väerind loodi saksluse vastu.

Kuid 1222-1224 äpardus see poliitiline sõjaline toi­ming järskude lahkhelide tõttu eestlaste eneste keskel, nagu nägime.

1242. a., s. t. 18 aastat hiljemini, võttis soome hõimude poliitika võitluse uuesti üles. See löömine Peipsi jääl oli õieti 1222.-1224. aasta frondi ümberpaigutamine Tartu-Viljandi alt Peipsi äärde! Siin ei võinud enam olla kaksipidi mõtlemisi üksikute hõimude vahel. Olid siin ju veel elus pagulased Eestist, nii 1217. kui ka 1219., eriti rohkesti aga 1224. aastast.

*                     *

*

Knjas Aleksander Nevski oli soome hõimude võitlustes 1239-1242 saksa-rootsi vastu ühinenud vägede juht, üksnes vormiliselt – meeleliselt ei sobinud ta oma väega, ära­tades väes ja Nogardi rahvameelses ringis pahameelt oma poliitikaga ja tegumoega: ta oli liiga lahke Saksa ordu vastu ning liiga provotseeriv soome hõimude vastu ning just siis, kus kogu soome hõimkond – kurelased ja saarlased ning suurearvuline soome sugukond Nogardi piirides kihama lõi Saksa ordu vastu.

Peale väe võitusid Nogardisse tagasi pöördunud, omandas ta teatava prestiiži ning autoriteedi, nagu ikka ning igal ajal väejuhid peale õnnestunud lahingut, kuigi lahingu saavutused mitte otsekohesed tulemused polnud juhi teost. Nogardi slavistide ning feodalistide toel tegutses ta siin despoodina.

Aleksander Nevski võimul olles võis Saksa ordu täiesti kartuseta olla nogardlaste suhtes ning võis kosuda 1240.- 1242. aasta raskeist hoopidest.

Aleksander Nevski poliitika tekitas Nogardis tugeva vas­tasrinna rahvameelsete rühmis; ta sunniti lahkuma Nogardist lõplikult 1252. a. Nüüd asus Aleksander nogardlaste peavastaste linna Vladimiri, kus ta algas urgitsemist kõige inetumate abinõudega Nogardi vastu, selle iseseisvuse ning vabaduste hävitamiseks.

Nogardi vastu võimsama väljaastumise otstarbel pakub ennast Aleksander Nevski Mongoli khaani vasalliks! Khaan annab temale suure võimu, tagab temale suurvürsti eesõigused, lubab temale sõja­väelist abi, tingimusega, et ta oma ümbrusrahvailt, ka Nogardilt, maksusid sisse nõuaks Mongoli khaanide heaks. „Nogard ei olnud nii tugev, et enda vastu avatella tatarite suurt võimu. See maks sidus Nogardi suurvürsti isikuga, kes oli khaani ning (teiste) knjaside vahetalitajaks” (Kostomarov op. cit., lk. 101). Aleksander türanniseeris nüüd päris „mongoli” despoodina nogardlasi. Suur võis olla nogardlaste heameel Aleksandri surma puhul 1262. a.

Aleksander Nevski surm andis Nogardile võimaluse jälle jätkata aastatel 1240-1242 alustatud, kuid Aleksander Nevskilt paralüseeritud poliitikat Saksa ordu vastu. Alek­sandri järeltulija knjas Jaroslav pidi vanduma ustavust Nogardi „vanadele” vabadustele; knjasi võimu piirati.

Saanud kindlustada oma sisemise rahu ning päästa oma konstitutsiooni, oli Nogardi esimestest tegudest ta väljaastumine Saksa ordu vastu.

Saksa ordu oli küll ise ahvatlenud nogardlasi taanlaste vastu Eestis ning neile kahekordse vandega lubanud jääda erapooletuks Nogardi sõjas Taani-Eesti vastu. Kuid kui Nogardi knjas tuli 1268. a. Virusse 30 000(?) mehega, kelle hulgas 1241.-1242. a. eeskujul palju eestisõbralisi soome hõime, ning oma eelrühmad saatis Liivimaale Tartu piirkonda, siis oli sakslastele selge, mis neid ähvardas Nogardi väe võidu puhul. Saksa ordu ja Tartu piiskopi vägi algas kõige vihasemat võitlust ühes taanlastega nogardlaste vastu. Nüüd mängisid sakslased peaosa nogardlaste tagasitõrjeks.

Rakvere all võideldi 18. veebruaril 1268 veriselt. Langes Tartu saksa piiskop Aleksander, kes oli isiklikult võitle­mas, mõõk käes. Nogardi allikad tõendavad, et nogardlased võitnud; saksa allikad kõnelevad suurest saksa võidust. Igatahes pidid nogardlased Rakvere alt taganema, võitle­misest tagajärgi saavutamata. Saksa ordu sai hoogu ja 18 000 mehega tungib ta varsti Irboska-Pihkva peale, kuid ei suuda neid võtta.

Need nogardi knjasi Jaroslavi sõjalised äpardused tõstsid Nogardi rahvameelseis ringes pahameele ta vastu: ta sunniti Nogardist lahkuma 1269. a.

Äraaetud Jaroslav käib oma venna Aleksandri jälgedes: ta annab end Mongoli khaanide käsiliseks ning saab Nogardi vabaduste vihaseks vaenlaseks.

Toetudes mongoli sõjaväele, katsub Jaroslav 1270. a. Nogardi sõjaliselt ära võtta. Ent uuesti tõusid „laadogalased, karjalased, ingerlased, vadjalased, nogardlased ja pihkvalased väikesest suureni” (Kostomarov I, lk. 103) Nogardi soome hõimude tolleaegse poliitilise keskkoha kaitseks. Suudetigi ühisel jõupingutusel ka seekord päästa Nogardi vabadused. See näib siiski olevat olnud viimane soome hõimude ühine sõjaline jõuavaldus oma ühise keskkoha kaitseks.

Lõpmata aastakümneid väldanud pealekäimised Nogardile khaani käsilaste Moskva (Vladimiri) ning Tveri knjaside, absoluutse võimu harrastajate, poolt sundisid Nogardit lepingut otsima Saksa orduga Baltias (Kosto­marov nimetab seda оборонительный союзь). See leping osutus hauakiviks Nogardi „vabadustele”. Ta tegi Saksa ordu käed vabaks Taani-Eesti ülejäänud vabaduse kägista­miseks. Eesti vabadus likvideeriti lõplikult 1343.-1346. aastatel. Nogardigi päevad olid loetud: Nogardi tulurikkad kaubateed Tallinna ja Balti mere kaudu lähevad nüüd võimsa Saksa ordu ja Hansa kätte, kes sellest varsti rasvastub. Nogardi rikkad kaubateed lõuna poole olid juba nihkumas Moskva-Tatari feodaalvõimkonda. Kõigilt poolt hakati nüüd vaesunud ja selle tõttu nõrgenenud Nogardi endisi rikkusi „üle võtma”.

Suur-Nogardi võimu lagunemisel, selle suure karu nõrgenemisel hakkasid naabrid aegsasti ta kasukat jagama. Karjala järele sirutas käed Taani kulul tõusev Rootsi. Just Eesti viimse vabadusvõitluse aastate ajal (1343-1346) kestis äge võitlus Nogardi ning Rootsi vahel Karjala pärast, milles Karjala rahvas ning maa kõvasti kannatas.

Moskva urgitses Nogardist lahti endised Nogardi maad Põhja-Väina ümber ning Vjatka. Põhjamaade met­sade- ja jahirikkused juhiti sellega Moskva kaudu, rikkus nihkus ära Nogardi teilt Tatari käsiliste Moskva knjaside kaudu Mongoli khaani piiridesse.

Aleksander Nevski poeg Daniel (1263-1303) ning selle pojad Juri ja Ivan (1328-1340) on Moskva jõu põh­jendajad ning Nogardi rahvavalitsuse hävituse algatajad. Juri võitis khaani poolehoiu, heites abiellu khaan Usbeki tütre Kontšakaga. Oma esiisade Kiievi knjaside Vladimir Püha ja Vladimir Monomahi eeskujul, kes Konstantinoo­poli riigipea suveräänset võimu nihutasid endale abielusobitustega, muretsesid Moskva „vürstid” endile Tatari riigi ja Konstantinoopoli riigi (Ivan III) suveräniteedi abielupoliitikaga. Õiged poliitikamehed teavad hinnata usu ja rahvuse väärtust. Osava ärimehena oskas Ivan Kalita („kalita” – tatari keeli rahakott, kalits) ära kasutada khaanide nõrgenevat võimu Moskva kasuks alaliste sõitu­dega „rahakoti” saatel khaanide juurde, et neid ära osta. Kui Kalita ka veel Kiievist äraaetud metropoliidi Makari Moskvaga sidus, oli Ivan Kalita teinud Moskva nii rahalise kui ka vaimlise usu keskkohaks, kust nüüd süstemaati­liselt hakati Vene riiki ja „vene” usku looma. Nogard, soome hõimude ja kreeka-katoliku usu keskkoht, hävitati: Nogard sai Novgorodiks.

Prof. Milkoviczi järele toimetati seda Moskva võist­lejate hävitamist „haarsträubende Niedrigkeiten” abil. Kuid loodi Vene impeerium. Me võime siin meelde tuletada oma väiteid Saksa ordu edasitungimise puhul Eestisse: imperialistlik suurriik kujuneb hoolimatul enda maksma­panemisel.

Vene „vürstid” olid õppinud Konstantinoopolis valuuta väärtust riigi kujundamises ja „inimeste”, „rahvaste” hinda juba siis, kui nad orjadega laialt kauplesid Konstantinoo­poli, Rooma ja Aleksandria turul.

Väga kujukalt kirjutab vene slaavi võimumeeste (vürs­tide) orjaärist Klutševski: „Kiievi vene majandusline heakord seisis XI ja XII aastasajal orjapidamises. XII aas­tasaja keskel laienes seal orjapidamine määratu ulatuseni. Juba X ja XI aastasajas oli ori venelaste peaväljaveoaineks Musta mere ning Volga-Kaspia turgudele. Tolleaegne vene kaupmees ilmub igale poole tingimata oma peakaubaga – orjadega. Idamaade kirjanikud X aastasajast kirjeldavad meile elavais värves vene kaupmeest, kes hangeldab orjakaubaga Volga jõel. Volga basaarel Bolgara ning Itila linnas kaubeldes seadis ta lauad-letid üles, mille peale ta välja ladus oma elusa „tavaari – orjad. Sellesama kaubaga ilmus ta ka Konstantinoopolisse.”

Selgeks tunnistuseks on see dokument, et slaavi mehed oskasid elada uhkelt ka ilma produktiivse tööta. See oskus tuli neile eduks. Bütsantsi impee­riumi teenistuses olid nad õppinud hindama raha kui võimu ja feodaalkorda, õigemini röövkapitalistlikku korda Bütsantsis, „kus kõik elanikud rühkisid ühele ideaalile, nimelt rikkusele” (1000. a. ümber), kus väärtuste loomine tööga oli vaid lihtsate rahvaste asi.

Moskvas oli neil nüüd võimalus tatari võimu abil sõjaliselt saamatuid, aga majandusliselt jõukaid soome hõime „ära kasutada”. See annab venelastele võimaluse ilma tööta laialt elada kuni 16. aastasajani, kus Rootsi võim neid vähe tagasi tõrjub, eestlasi oma kaitse alla võttes.

Klutševski, nimetades venelasi „linnainimesteks”, on õieti tabanud nende üldist kultuuriorientatsiooni Vene impeeriumis. Nad lõid suurlinna ebakultuuri Bütsantsi eeskujul (Kiiev, Moskva, Peterburi): maale nad ei ula­tunud. Slavistid tõid suurlinna kultuuri ja suurlinnu soome hõimude rahvavalitsuslisele maa-alale; sellega lõid nad läbi. Suurlinn on nagu alkohol: ta veetleb, temaga saab hin­gesid püüda, kuigi ta neid hingesid hävitab; ta annab, nagu alkohol, valitsejatele sissetulekuid ilma „tööta”.

Slaavlased tõid Konstantinoopoli suurlinna atmosfääri soome hõimude maale: kirglik elu, usklik joovastus, kõrge kunst, lahke läbikäimine ja vähene produktiivne töö, aga teiste töövilja osav ekspluateerimine impeeriumi valitse­jate „Jumalikul” eesõigusel, milleks neil oli omatehtud (Moskva) kiriku õnnistus.

Vahekorda Moskva ja Nogardi poliitilise ja elulise kõlb­luse vahel on hästi tabanud tuntud reisija Herberstein, kes (1515-1550. a.) kirjutab: „Novogardia gentem quoque humanissimam ac honestam habebat, sed quae nunc, procul dubio peste Moscovitica, quam eo commeantes Mosci secum invexerunt, corruptissima – Novogardias oli kord väga sõbralik-inimlik ja aus rahvas, nüüd aga väga ära rikutud; seda on teinud Moskva korruptsioon, mille moskva­lased endaga ühes on toonud.”

Pihkvalastest kõneleb parun Herberstein oma silmanägemise, oma kogemuste põhjal, sest et ta sealt paar korda läbi sõitis, ning nende andmete najal, mida ta virgasti kogus: „Pihkva on Moskva dominioonidest ainuke linn, mis on ümbritsetud müüriga. Linn on jaotatud nelja ossa, igaüks piiratud oma müüriga. Selle valitsuskonda kutsuti rahva suus Pskov või O b s k o v. Ta oli õige laialine ning oma erilise jurisdiktsiooniga. 1509. a. võttis Ivan Vassiljevitš linna ära mõne preestri äraandmise tõttu ning sundis nad orjusikkesse… Pihkva rahva pillutas ta laiali asumaadesse ning saatis moskvalasi nende asemele ja hävitas täiesti nende vabadused. Sellest selgub, et peene­mate ja järelikult ka korralikumate (kindly) Pihkva rahva kommete asemele toodi sisse moskvalaste kombed, mis on korrumpeeritud (debased) igas mõttes. Pihkvalaste asjaaja­mises oli ustavus, korralikkus ning lihtsus (integrity, candour and simplicity). . .”

Siin ei ole muidugi üht rahvust tahetud halvustada, teist ülistada, siin on Herberstein süsteeme hinnanud. Herberstein oli kogenud diplomaat ja aristokraat. Mis ta kirjutab Moskva tsaari ümbrusest, on heatahtlik objektiviteet; ei ole mingit põhjust arvata, et oleks ta vähem objek­tiivne Novgorodi ja Pihkva endiste olude arvustamisel. H. oli palju käinud ja palju näinud nii rahvaid kui ka valit­susi, tema võrdleval märkusel on seda enam kaalu.

Mis Herberstein ütleb „endise” Nogardi ja Pihkva kohta, maksab vist ka teiste endiste rahvavalitsuse maade (Eesti) kohta. Aastasadade jooksul väljakujunenud kultuur ja kombed neis mais nihutati paigalt veel rändamisajajärgul olevate slaavlaste läbi, kes teel igal pool võtsid, mis tol ajal kasulik: Bütsantsist usu ja tataritelt valitsusviisi, soome hõimudelt maa ja varanduse. Neil ei puu­dunud poliitiline tarkus, mis tarvilik imperialistliku riigi loomiseks.

Kui Türk Konstantinoopoli 1453. a. ära võttis, olid mon­goli võimul ja jõukusel jalad alt ära löödud. Tatari võim lagunes kiiresti ilma välise rõhuta. Moskva „võttis üle” endise Tatari „riigi päranduse”. Ilma suure vaevata tegi end Ivan III tatarlaste peavõimust vabaks (Milkovicz op. cit.).

Nogard ise ja rahvavalitsus hävitati hoolimata 1471.-1480. a. Vooride viisi veeti kulda ja muid väärt­asju Nogardist Moskvasse. Suurt osa etendas Nogardi ja Pihkva hävitamiseks Moskva tsaaride kirikuvõim.

Konstantinoopoli langemisega Türgi kätte olid Moskva kaubateed Mustale merele kinni. Ivan IV oli sunnitud otsima väljapääsuteid merele. Ta katsus põhja Valge mere kaudu inglaste abil kaubelda. Sellest aga ei saanud asja, selle­pärast algas ta pealetungi Baltimaile pääsmiseks Balti merele (Albrecht Wirth, Geschichte Russlands, lk. 87-89).

Nogardi saatus oli soome hõimude saatus. Meie oleme sellepärast jälginud väga kokkuvõtlikult nende ühist võitlust: Eesti kuulus veel 12.-13. aastasajal soome hõim­konna ühispoliitika piirkonda, oli seotud selle saatusega. Nogard tegi fataalse eksisammu, keeldudes appi tulemast Lembitule Paala lahingu puhul. Paala lahing oli otsustav soome kogu hõimkonna tulevikule. Seda eksisammu suutsid soome hõimude ühised jõupingutused aastatel 1224, 1239 – 1242 ja 1270 üksnes vähe tasa teha. Nogardi kaotus oli jäädav: kreeka-katoliku usku soome hõimud Nogardi ümbruses venestusid Moskva mõjul. Pääsesid uuele elule need soome hõimud, kes sattusid Lääne-Euroopa renessansi vabastava mõju piirkonda: Soome ning Eesti. 1919. a. andsid nad uuesti teineteisele kätt Moskva võimu pealesurumise vastu!

*                     *

*

Eesti lõunapoolse naabrina oli Pihkva seotud Nogardiga. Ent õige laialisel autonoomial seistes talitas ta tihti omapead, nagu Karjalagi. Nii võis siin aastatel 1212-1217 tegutseda saksasõbraline knjas Vladimir Eesti vaenlasena, kuni Lembitu ta Pihkvast lahkuma sundis. Kuid ta tuli jälle, ja 1216. a. ning Paala lahingu eel oli ta Saksa poliitika kasuks töötamas.

Pärast Saaremaa merevõimu langemist 1228. aastast peale tõusis saksasõbraline vool Pihkvas vägevaks ning mängis Pihkva, nagu nägime, sakslaste kätte. Saksa mõju jäi Pihkvasse ka 1242. a. lahingust hoolimata püsima vahelduva mõjuvõimuga.

Kui Leedu võim kasvas XIII aastasaja keskelt peale, sattus Pihkva 1266. a. Leedu mõju alla, kus leedu mees Dovmont Pihkvas hea eduga valitses 35 aastat (1266-1291). Kuid Leedu mõnede valitsejate saksasõbralisus ei lasknud ka Pihkvat saksavastaselt suu­rema tagajärjega toimetada.

Alles siis, kui Gediminas, Saksa ordu lepinglane, 1341. a. suri saksa kuuli läbi, võttis Gediminase poeg Leedu vürst Olgerd Pihkvas ohjad oma kätte: algas saksavastane liikumine nii Leedus kui Pihkvas.

Just see Olgerdi võimulepääsmine Pihkvas näib eestlaste lootusi tiivustanud ning Harju mässu tekkimise üheks motiiviks olevat: Harju mässu puhul, ka enne seda, pöörasid eestlased Pihkva ja Leedu poole abi pärast.

Baltisaksa ordumeister Burchard von Dreylöwen kartis Leedu toetust eestlastele oodatava Harju mässu puhul. Gediminase surmaga kaotas Leedus Saksa leping oma jõu. Sakslased katsuvad takistada eestlaste-leedulaste koostööd. 1343. a. võib Preisi ordumeister kirjaga Dreylöwenile teatada: „ta ärgu kartku”, sest Preisi ordu vägi ühes Ungari ning Böömi kuningatega ning burgundlastega on tulnud Leedut kimbutama.

Igatahes Harju mässu hakatusel näib Eesti-Leedu diplomaatiline koostöö tagajärgi annud olevat: Dreylöwen oli Pihkvast sissetunginud vaenlast tagasi tõrjumas, kui mäss Harjus 1343. a. jüriööl lõkkele lõi.

IX osa Eesti Kirjandusest nr. 6/1923

  

1343.-1345. a. sündmused Eestis. Rahva hävitamine.

Saksa ülemjuhatus Baltis, nähes varsti peale 1343. a. mässu algust, et eesti element nii kodustes kui ka Leedu, Pihkva ja Nogardi alatistes urgitsemistes peasüüdlane, otsustas 1343. a. suvel radikaalse lõpu teha nii välisele kui sisemisele eesti vastuhakkamise meelsusele. Eestlaste täielise hävitamise järele ei olnud need eesti pagulaste urgitsemised väljaspool mitte enam kardetavad. Saksa ordu võimud jõudsid sellele otsusele peale seda, kui saar­lased 24. juulil 1343 olid omasoodu mässama hakanud ja ühes nendega harjulased uuesti hoogu saanud, kuna sel­samal ajal leedu väed sakslasi Riia all ägedusega kimbu­tama tulnud, mis muidugi tõstis vabaduseiha kogu Baltias pärisrahvaste keskel. Saksa võimud otsustasid nüüd toi­mida resoluutselt ning radikaalselt: mässumeelsuse peapesa, eesti rahvas, tuleb maa pealt „täiesti ära hävitada”.

Me tarvitame 1343.-1345. a. eesti rahva hävitamise valgustuseks peale Renneri veel Wigand von Marburgi kroonika andmeid. Wigand von Marburg on Harju mässu kirjeldusel erapooletum kui Renner ning sõjategevusse puutuvais küsimusis palju täpsam ning asjatund­likum.

Alles Wigand v. M. kroonika järele saame nendest sündmustest õige kujutelma.

Wigand kirjutas oma Riimkroonika saksa keeles aastatel 1391-1393 – nagu arvatakse, mõne pealtnägija and­meid ära kasutades.

Kuid see algupärane Wigand v. M. Riimkroonika ei ole peale mõne üksiku riisme meile mitte säilinud: temast on olemas vaid ladinakeelne proosatõlge, määrane tõlge on tehtud 15. aastasaja keskpaiku autorilt, kes mitte väga täppis ning mõndagi sihilikkust oma aja poliitilisele situatsi­oonile vastavalt juurde lisas või tõlget vastavalt „värvis”.

Niisama on kaduma läinud väga väärtuslik ja objek­tiivne pealtnägija Hoeneke riimkroonika 14. aasta­sajast. Hoeneke tööst on olemas proosajutustus Renneri moodustusel, mis kahtlemata, nagu pärast näeme, ümber värvitud.

Siiski on need kaks allikat, Renneri ja Wigand v. Marburgi tööd, meie küsimuse asjus väga tähtsad. Pärismaterjal suurtest sündmustest – mässu protokollid – on Stockholmis tulekahjul hääbunud. Stockholmis hääbusid lossi põlemisel 1697. a. ka Miitavist 1621. a. rootslaste poolt äraviidud rüütelkonna arhiivi väärtuslikud vanad saladokumendid. Tules kadunud dokumendid oleksid annud meile muidugi täielisema valgustuse 1343.-1345. a. sündmustest.

Siinkohal huvitab meid Wigand v. Marburgi krooni­kast üksi see osa, mis käsitleb eesti rahva hävita­mist, kuna me teised osad sellest tähtsast allikast teisal oleme lahendanud. Järgnevalt esitame Wigandi kroonika väljavõtted, tema tõlkele omases ladina keele õigekirju­tuses.

„Anno 1343 magister Borgardus de Drelegen cum suis proposuit delere Hargenses et misit Luterum Stecke advocatum Jerwensem de conventu Weysenstein contra eos propter alias eciam ordinis causas; idem magister notificavit magistro Lutero Pruszie, quomodo dicti Ystenses, Hargenses, Osalienses, fidei persecutores, vellent t o t a m Lyvoniam devastare, quomodoque iam milites etc. occidissent et omnes sibi ocurrentes; et modo vellent omnes christianos invadere ad diem statutam per eos; sed misericordia Dei fuit aversum … Magister sermones hujusmodi audiens, misit exercitum ad magistrum Lyvoniensem cum 700 equis optime expeditis cum fratre commendatore Strasburgensi, Johannem Nothaft commendatorem, committens Dusemero: Ystenses, Hargenses, Osalienses omnes fidei inimicos una die vita privari. Commendator eciam de Engelsburg tertius cum dictis missus est. Veniunt in Rigam in medio XL-me parati ad bellum. Divisitque ma­gister in tres partes exercitum; unam partem sibi elegit; frater vero Dusmer cum suis mansit in castro Rigensi; frater Conradus commendator cum sua cohorte missus est in Castrum Vellin, Johannes Nothaft in Weysensteyn cum suis ad perficiendum commissa. Post spacium trium ebdomadarum et post festum saneti Martini dictus magister Borgardus ordinavit exercitum cum Prutenis missis, ea intencione, ut terram Hargensium vastaret, senes cum junioribus interficiendo; quod et faetum est.”

Tõlge: „Aastal 1343 võttis (Liivi ordu) meister Burchard von Dreylöwen ühes oma kaaslastega nõuks ära hukata harjulasi, ja läkitas (Preisi ülemmeistri juurde) Luter Stecke, foogti Järve konvendist, asjade pärast (harjulaste) vastu kui ka muude ordu asjade pärast. Liivi meister raporteeris Preisi ordumeistrile Luter (Königile), kui­das mainitud eestlased, harjulased, saarlased, usukiusajad, tahtvat kogu Livoniat ära rüüstata ja kuidas nad juba maha tapnud rüütlid jne ning kõik temale vastu hakanud; nad tahtvat kõigile kristlastele peale tungida kindlal, nen­delt määratud päeval. Aga Jumala armust kõrvaldati see. …. (Preisi) ordumeister, ära kuulates need teated, saatis Liivi ordumeistri juurde 700 hobust kõige parema varus­tusega, ühes orduvenna Strasburgi komtuuriga (Hein­rich von Dusemeriga), komtuur Johann Nothafti, tehes ülesandeks Dusemerile: ühel päeval ära hukata eestlasi, harjulasi, saarlasi – kõiki (risti)usu vaenlasi; komtuur Engelsburgist saadeti ühes nendega kolmandana. Preisi väed jõudsid Riiga 17. septembril, täiesti sõjavalmis. Jagas siis (Liivi) ordumeister sõjaväe kolme ossa, võt­tes ühe osa endale. Orduvend Dusmer aga oma mees­konnaga jäi Riia kantsi. Orduvend Conrad (von Gartow) oma rühmaga käsutati Viljandi kantsi, Johannes Nothaft oma väega Paidesse – ülesande täideviimiseks.”

„Kui said täis kolm nädalat ja mardipäev möödas oli, andis (Liivi) ordumeister käsu oma sõjaväele, ühes saates Preisi väe, Harjumaad ära laastata, vanu ja noori ära tappa, mis ka täide saadeti.”

*                     *

*

Eeltoodud Wigand v. Marburgi kirjutusest on meie küsimuses tähele panna järgmised kohad:

Aastal 1343 võttis (Liivi ordu) meister Burchard von Dreylöwen ühes oma kaaslastega nõuks ära hukata harjulasi, ja läkitas (Preisi ülemmeistri juurde) Luter Stecke, foogti Järva konvendist, asjade pärast (harju­laste) vastu kui ka muude ordu asjade pärast. Liivi meister  raporteeris Preisi ordumeist­rile           L u t e r (Königile), kuidas mainitud eest­lased, harjulased, saarlased, usukiusajad, tahtvat kogu Livoniat ära rüüstata ja k uidas nad juba maha tapnud rüüt l e id jne  ning kõik  t e m a 1 e v a s t u  h a ka n u d; nad tahtvat kõi­gile kristlastele peale tungida kindlal, nen­delt määratud päeval.”

Need tähendusrikkad laused Wigand v. Marburgi kroonikast tunnistavad, et peale saarlaste tõusu 24. juulil 1343. a. on balti võimud seisukorda kaalunud ning selle täbaraks tunnistanud, kõigist seniseist karedaist abinõu­dest hoolimata. Liivi ordu ülemus on jõudnud otsusele, et seisukorda saaks ordu kasuks muuta üksi siis, kui harju­lasi ära hävitada. Harjulasi peeti eesti vastuhakkamise peategelasteks mitte üksi kohapeal, vaid neid peeti ka väljaspool ordule vastutöötamise peaõhutajaiks, kelle siht ei olnud mitte vähem kui kogu sakslust Baltimailt ära hävitada. Dreylöweni diplomaatiline saadik pidi ülemust informeerima kõigekülgselt, pidi aru andma tekkinud seisu­korrast, selgitama mässu peapõhjusi ning ulatuspiirj ja sakslusele ähvardavat hädaohtu. Saadik pidi mõjuma, et Preisist abivägesid kiirel korral Liivisse saadetaks.

See kirjeldus on ühtlasi tunnuseks, et Dreylöwen oma nõuandjatega oli otsusele jõudnud eestlaste vastu radi­kaalselt toimida. Lihtsaks karistuse nõutamiseks ei oleks Dreylöwen läkitanud Preisi ordumeistri juurde. Oli ju Dreylöwen omal algatusel õige rängasti nuhelnud mässa­jaid üle Eesti, saates piinamissurma „principal Esten und die Anfenger des Mordes”.

Öeldud on: Dreylöwen tahtnud harjulasi ära hävitada. Meeles pidades, et Wigand v. M. harjulaste all mõtleb kõiki seni Taanile allunud eestlasi, peab järeldama, et nende hulka ka virulased arvati, mis seda tõenäolisem, et Preisi ordumeister tõeliselt käsibki kõiki eestlasi: harjulasi, saarlasi ühel hoobil ära hukata.

„Ordumeister, ära kuulates need tea­ted, saatis Liivi ordumeistri juurde 700 (hobuse) rüütlit kõige parema varustusega, ühes orduvenna Heinrich von Dusemeriga, Strasburgi komtuuriga, komtuur Johann Nothafti, tehes ülesandeks Dusemerile: ühel päeval ära hukata eestlasi, harjulasi, saarlasi – kõiki (risti)usu vaenlasi. Komtuur Engels­burgist s a a d e t i    ü h e s   n e n d e g a   kolmandana.”

Kui võis Dreylöweni raporti kohta Preisi ordumeist­rile veel kahevahel olla, kas üksi harjulasi pidi ära hävitatama või ka teisi eestlasi, siis ei jäta ordumeistri kategoo­riline käsk mingil kahtlust, et tuleb ära hukata ja nimelt ühel hoobil – ühel päeval: eestlasi, harjulasi ja saarlasi, millest meie nii aru saame, et tuli ära hukata endisi Taani alamaid (harjulasi ja virulasi), saarlasi – piiskopile allu­vaid, ning kõiki muid eestlasi ordu piires. Wigand v. M. mainib, nimelt mässukirjelduse sissejuhatuses, et on kae­vanud meistrile oma hädadest „Ystenses, Osalyenses et ceteri vulgares” – „eestlased, saarlased ja teised päris­maalased” – ning jätkab mässulisi loendades: „Ystenses, Hargenses, Osalienses insurgunt” – „tõstsid mässu eest­lased, harjulased, saarlased,” millest peab järeldama, et Wigand v. M. Preisi ordumeistri hukkamiskäsus palju laiemat hulka eestlastest mõtleb, kui ta mässust osavõtjaid nimetas. On tarvis selles küsimuses selgele seisukohale jõuda, et rahvahävituse ulatuspiiri pärast ära määrata. Meie tuleme selle küsimuse juurde veel tagasi.

Preisi ordumeistri käsk: ära hukata eestlasi ühel päeval (hoobil), oli võib-olla vastuseks eestlaste plaanile, nagu sellest teatati ordumeistrile: „määratud päeval kallale tungida kristlastele”, s. t. sakslastele.

Sellest kroonika osast järgneb, et Eesti vastu läkita­tud Preisi väeosade peajuhiks oli Heinrich v. Dusemer, pärastine Saksa üldine ordumeister. Kuid Liivimaale jõudes sai loomulikult ülemjuhatajaks Liivi ordumeister von Dreylöwen, kes oli auastmeliselt kõrgem ja seadus­päraselt kõikide vägede ülemjuhataja Liivi ordumeistri võimupiirkonnas.

Kui suur oli Preisist Liivisse saadetud abivägi!? Wigand v. M. lausub: Preisi ordumeister saatis Liivi meistrile „exercitum … cum 700 equis optime expeditis” – „sõjaväe 700 hobusega, kõige paremini varustatud”.

Ei pea end eksitada laskma ütlusest, et „700 hobust” saadeti. See oli tolleaegne sõjaline väljendusviis ütelda „rüütlite” asemel „hobused”. Nii ütleb ka Renner 1345. a. Leedu vastu saadetud ristiväest: kuningad Ungarist ja Böömist ja krahvid Vallandist (Hollandist) ning Burgundist tulnud sõdima leedulastega „mit 1600 perden” – „1600 hobusega”.

Nii tsiteerib Delbrück lause keskajast, kus öeldakse, et „100 hobust on enam väärt kui 1000 jalameest” (Del­brück III, lk. 275).

Et see nii, s. t. et „equus” asemel tuleb lugeda „equis” (rüütel, ratsanik), näeme selgesti, kui võrrelda teisi allikaid. Wartberge kroonikas leiame sellesama asja kohta lause: „magister igitur generalis… VIc et XXX viros strenuos et armis expeditos fratribus in auxilium misit” – „ordu peameister saatis 630 vahvat meest, va­rustatud kõigega”.

Renner ütleb sellestsamast: „De selve sande ohme 2 cumpters, 27 broders und 600 wolgerusteder Mann” – „see (ülemmeister) saatis temale (Liivi meistrile) 2 komtuuri, 27 (ordu)venda ning 600 hästi varustatud meest”; need tulnud Riiga laeval!

Neist võrdlustest paistab väljaspool igasugust kaht­lust, et „hobuste” all Wigand v. M. juures mõeldakse rüütleid.

Kuid Renner lisab varsti väga tähendusrikkalt sellele juurde: „dat geschrig quam thor stund averall, dat de homeister teindusent mann in Liflandt gesandt hedde” – „siis läks kuuldus (kisa) varsti laiali, et ordumeister 10 000 meest Liivimaale olla saatnud”.

Kuidas lahendada vastuolu, mis tekib nii Wartberge, Wigand v. Marburgi kui Renneri toodud sõjameeste arvust, et tulid 630-700 meest, ning Rennerilt edasiantud kuul­dusest, et tulid 10 000 meest Preisist Liivimaale!?

Me saame lahenduse sellele nähtavale keerdsõlmele tolle aja    s. t. keskaja rüütliväe taktikat ning koosseisu silmas pidades.

Kui kroonikad ütlevad keskajast, et Eestisse tuli Preisist 630 meest, nende hulgas 3 ülemat, siis peab selle juures arvesse võtma, et keskaja rüütel – „eques, miles” – oli omaette n. ö.  taktikaline üksus, kellega endast mõistetavalt kaasa tuleb lugeda temaga ühes käivad abi­jõud nii meestes kui hobustes. Keskaja rüütlil oli tavali­selt kaasas kolm meest ratsa ja kaks jalameest – rüütli kannupoisid, sõjariistade kandjad. Rüütli kaaslaste arv sõjas võis tõusta 10 meheni – eriti keskaegsel, 14. aasta­saja rüütlil.

Me võime eeltoodud põhjustel oletada, et mainitud 630 rüütlist – seda enam, et nendest öeldakse, et nad ülitäieliselt varustatult välja saadeti (optime expeditos) – igaüks kaasa sai kuni 10 meest ja vähemalt kolm hobust peale rüütli oma hobuse. Need abijõud liikusid rüütliga ühes ning sõdisid ühes, kus tarvis.

Me saame niiviisi Preisi abiväes kogu meeste arvuks umbes 6300 meest. Kuid siia juurde tuleb arvata veel moonavoori mehestik, millest järgneb, et Rennerilt maini­tud kuuldus palju ei liialdanud, mille järele Preisist 10 000-meheline vägi Liivisse tulnud.

See Preisi abivägi ei olnud muidugi mitte ainuke Saksa sõjajõud Eestis. Me arveldasime teisal, et Dreylöwenil umbes 30 000 meest pidi olema (muidugi kõik mitte rüütlid), kellega ta mässu alul eestlastest jagu sai. Kuid mässu rutulise summutamisega sai Dreylöwen oma kodust väejõudu veelgi suurendada pärismaalaste arvel. Peale Eesti-Pihkva vägede löömist 4.-26. maini 1343. a. ning Leedu vägede tagasitõrjumist Väinalt ristisõja vägede abil mässu alul tekkis Liivi võimudel võimalus kareda sõjaseaduse abil mobiliseerida oma sõjaväkke ka seni tõrkunud pärismaalasi. Karedal distsipliinil saab teenima sundida ka „mittesoovijaid”, eriti kui sõjaväes kindel prot­sent ustavaid olemas.

On arusaadav, et Dreylöwen 1345. a. veebruaris Saarele uut retke tehes oma sõjaväkke käsutas (Renneri järele) „lätlasi, liivlasi, eestlasi, semgalle, kurelasi, piiskopimehi Tartust ja Riiast”.

Väga võimalik, et mainitud pärisrahvaste väe koondas Dreylöwen alles 1344. a. suvel, s. t. pärast seda, kui Preisi karistussalgad olid oma verise töö juba teinud. Ei või olla kahtlust, et Preisi abiväed vähem sellepärast kutsuti, et Dreylöwenil liiga vähe sõjajõudu oli, vaid sellepärast, et kohalised jõud karistussalkade jõledaks tööks küllalt ustavad ei olnud. Preisist tulnud väed olid pärismaalas­tele võõrad, neid saadi kõiksuguste muinasjuttudega eest­laste hirmutegudest vihale ajada eestlaste vastu, kui neid hea tasu küllalt ei huvitanud.

*                     *

*

„(Preisi väed) jõudsid Riiga 17. septemb­ril täiesti sõjavalmis. Jagas siis (Liivi) ordumeister sõjaväe kolme ossa, võttes ühe osa endale. Orduvend Dusemer aga oma mees­konnaga jäi Riia kantsi. Orduvend Conrad (von Gartow) oma rühmaga käsutati Viljandi kantsi, Johannes Nothaft oma väega Paidesse ülesande täideviimiseks.”

Preisi abivägi, jõudes 17. septembril laevadel Riiga, jaotati vägede ülemjuhatajalt Liivis-Eestis, von Dreylöwenilt, kolme ossa, mille juures Preisi vägede ülemjuhataja Hein­rich Dusemeri staap ühes osa väega asetati Riiga.

Kõik teised väeosad seati Eesti maa-alale Liivi ordu­meistri otsekoheseks käsutamiseks. Viljandisse mahutati üks väeosa Conrad von Gartowi juhatuse all. Paidesse saadeti üks osa Preisi väest Johannes Nothafti käsuta­miseks. Omale jättis Dreylöwen ühe osa, mille asupai­gaks oli vist Tallinn, sest Dreylöweni väed olid määratud Harjumaa tarvis.

Väe jaotusest selgub, et oli määratud 3 peamist laastamispunkti Eestis: Tallinna – Harjumaa tarvis, Paide – Järva- ning Virumaa tarvis ja Viljandi – Sakalamaa tarvis.

Riia väeosad pidid sõjavägede baasist kaitsma kõik­suguste üllatuste vastu, eriti aga leedu väga tegevate vä­gede tagasitõrjeks olema.

Siin juhime tähelepanu faktile, mille juurde pä­rast tagasi pöörame, et Tartu, s. t. piiskopi maa-alale Preisi karistussalku ei saadetud.

*                     *

*

„Kui said täis kolm nädalat ja mardipäev möödas  oli, andis Liivi  ordumeister käsu oma sõjaväele, ühes saates Preisi väe, Harju­maad  ära  1aastata, vanu ja noori ära tappa, mis ka täide saadeti.”

Need kroonika laused, täis kohutavat traagikat eesti rahva elus, sisaldavad igas lauses tähtsat, mispärast neid tuleb üksikasjaliselt kaaluda.

Kõigepealt on huvitav kindlaks teha Dreylöweni rüüstamisvägede väljaastumise tähtpäev. On öeldud: „kui said täis kolm nädalat ja mardipäev (10. nov.) möödas oli, andis Liivi ordumeister käsu oma sõjaväele…”

Tekib küsimus enesest: mis ajast arvates sai täis kolm nädalat!?

Selle tähtpäeva arvamises on nähtavasti juba Renneril kahtlusi tekkinud, mida ta katsus sel teel lahen­dada, et ta Preisi abiväe Riiga jõudmise päevaks määras 31. okt. 1343. Arvates kolm nädalat Riiga jõudmise päe­vaks, saaksime mardipäeva peale kolm nädalat täis. Sellele seisukohale on asunud ka Höhlbaum, kes Eesti mässu muud tähtpäevad väga täpsalt on arvestanud. Höhlbaum tähendab: 17. septembrit ei võivat kuidagi võtta abivägede Riiga jõudmise päevaks, sest 17. septembrist mardipäevani saaksime vähemalt 8 nädalat, kuna kroonika kõneleb selgesti vaid kolmest nädalast – ei olevat nii palju aega üldse tarvis olnud!?

Wigand v. Marburgi kroonikat teravamalt jälgides ei või tulla Höhlbaumiga ühisele arvamisele. Wigand v. M. kroonikast selgub nimelt, et ta kolme nädalat ei arvesta mitte abivägede Riiga jõudmise päevast, vaid sellest ajast, kui abiväe rühmad, kes olid määratud Viljandisse ja Paidesse, jõudsid oma määramiskohale!

Kroonika, kirjutades Preisi väeosade läkitamisest Vil­jandisse Conrad v. Gartowi juhatusel ning Paidesse Johann Nothafti juhatusel, jätkab oma jutustust: alles kolm nädalat hiljemini – „post spacium trium hebdomadarum” – astus Dreylöwen vägedega oma tugikohast Tallinnast välja.

Ei või võtta 31. oktoobrit Preisi abivägede Riiga jõud­mise tähtpäevaks juba sellepärast mitte, et 31. oktoobrist kuni 10. novembrini (mardipäevani), s. t. 12 päeva kestes Preisi väed Riiast kuidagi ei oleks jõudnud oma määramiskohale Viljandisse ja Paidesse, ammugi mitte Tallinnasse. Riiast Paideni on umbes 400 versta. Jalavägi liigub keskmiselt 100 versta nädalas, milles 2 puhkepäeva: Preisi väel oleks kulunud umbes 4 nädalat marssimiseks Riiast Paidesse, s. t. nad oleksid võinud jõuda Paidesse umbes 15. oktoobri ümber, kui võtta Riiga tulemise päevaks 17. sept. Paidesse jõudmise päevast, s. t. 15. oktoobrist lugedes kolm nä­dalat, saame väga hästi tähtpäeva, mis langeb mardipäeva, s. t. 10. novembri peale. See tähendab: kolme nädala kestes pidid Preisi väeosad, kes olid määratud Tallin­nasse, jõudma Paidest Tallinnasse, puhkama siin mõne päeva ning end rakendama sõjalisele tegevusele.

Alles siis, kui see Preisi väeosa Tallinnasse oli järele jõudnud ning end kohendanud, andis Dreylöwen peale mardipäeva oma vägedele käsu Tallinnast välja astuda ja asuda Harjumaa rüüstamisele ning rahva hukkamisele.

Ennemini ei saanudki Preisi väeosad jõuda Tallinnasse kui mardipäeva eel, kus neil mõni päev tuli hinge tõm­mata. Sest marss Riiast Paidesse ning Paidest Tal­linnasse on sõjaväele raske töö, pealegi sügise (oktoobri, novembri) poriseil teil ja pikil öil.

Eelmisest järgneb: Preisi abiväed jõudsid Riiga 17. septembril, umbes 15. oktoobri ümber jõudis Paidesse Paide väeosa, ja sealt novembri esimesil päevil Tallinnasse Preisi väe Tallinnasse määratud rühm Dreylöweni juhatuse alla. Peale mardipäeva käsutas Dreylöwen oma väed tegevusele.

Jälgides kroonikat edasi selgub, et Dreylöweni käsu­tada olid tema oma Liivi väed ja Preisi abiväed: andis Liivi ordumeister oma sõjaväele käsu, ühes saates Preisi väed- „cum Prutenis missis”. Eesti mässu summu­tamise puhul jõudsime arvamisele, et Dreylöwenil mässu alul pidi Liivis – Eestis käsutada olema umbes 30 000 sõdijat, muidugi mitte kõik rüütlid. Kui sellele väele juurde lisati väga hästi varustatud ja õpetatud Preisi väed, sai Dreylöweni käsutada õige tugev sõjavägi.

Dreylöweni vägedel, määratud Harjumaa tarvis, oli kindel ülesanne: „ea intencione, ut terram Hargensium vastaret, senes cum junioribus interficiendo” – „ülesanne oli: harjulaste maad ära rüüstata, selle juures kõik noored ühes vanadega ära hukates”.

Niisiis oli Dreylöweni karistussalgal kaks ülesannet: maad ära rüüstata, s. t. külad ja talud maha põle­tada ja varandus ära hävitada või ära võtta, teiseks: kõik rahvas kuni viimseni maha tappa.

See laastamisülesanne on siin tehtud karistussalgul, kes olid määratud Harjumaa tarvis. Kuid nagu enne tähendasime, tuleb Wigand v. M. kroonikas harjulaste all mõista kõiki endisi eesti soost Taani alamaid.

Laastamist ja tapmist ei toimetatud mitte üksi Harjus, nagu ehk võiks sõnasõnalisest tõlkest järeldada, vaid ka mujal, kuhu olid määratud karistussalgad. Sest meid huvi­tav lause Wigand v. M. kroonikast tuleb vahemärkidega järg­miselt siduda: „Divisit magister in tres partes exercitum: unam partem sibi elegit; frater vero Dusmer cum suis mansit in Castro Rigensi; frater Conradus commendator cum sua cohorte missus est in Castrum Vellin, Johannes Nothaft in Weyssenstein cum suis ad perficiendum commissa.”

Nimelt kuulub „ad perficiendum commissa” – „ülesande täideviimiseks” – nii Viljandi väerühma kui Paide väerühma kohta, ja mitte üksi Paide rühma kohta, nagu väljaandjate vahemärgid seda lauset tahavad seletada. Mida aga tähendas „ad perficiendum commissa” – „ülesande täideviimiseks”, see järgneb eelmisest lausest „committens… una die vita privari”- „ühel päeval (kõik) ära hukata”. Niisiis on selge, mistarvis, määrase otstarbega dislotseeriti väeosad Viljandisse ja Paidesse: D u s e m e r i l e Preisi ordumeistrilt Ludvig Königilt tehtud ülesande – eestlaste ärahukkamise ülesande täidesaatmiseks. B. v. Dreylöweni väe­osa kohta järgneb eriti märkus, et see Harjumaad rüüstas ning noored ja vanad maha tappis.

Kuna Dreylöwen (resp. Goswin von Herke) Tallinnast välja minnes Harjumaad laastas ja Conrad von Gastowile loomulikult Viljandi piirkond laastamiseks jäi, siis peab järeldama, et Paide väeosad Johann Nothafti juha­tusel Paide ümbruse ja Eesti idaosad laastasid, s. t. Järva­maa ning Virumaa. Rakveresse ei saadetud Preisi abi­väge, sest ses tähtsas kindlustatud strateegilises punktis pidas Dreylöwen mässu algusest peale tugeva garnisoni oma vägedest, nii piiri kaitseks „russilaste” vastu kui ka ümbruse taltsutamiseks.

Kuigi Dreylöweni kavatsus võis olla, nagu selgub ta raportist, üksi harjulasi ära hukata, ei jäta Preisi ordu­meistri kindel käsk sõjapealikule mingit kahtlust kõiki (eestlasi) ära hukata ja võimalikult ühel hoobil: W. v. Marburgi kroonika on siin väga selge, kus ta Preisi ordu­meistril laseb sõjaväe ülemjuhatajale Dusemerile ülesandeks teha: eestlasi, harjulasi, saarlasi ühel (päeval) hoobil ära hukata. Meie kroonika „Eystenses, Hargenses, Osaliensis” vastab esimesel puhul Wigand v. M-lt mainitule „dicti Eystenses, Hargenses” etc. W. v. Marburgi järele tuleb siinkohal lugeda: „harjulased, saarlased ja muud eestla­sed” ehk „Ystenses, Osalyenses et ceteri vulgares”, mida väljaandja toimetaja Theodor Hirsch tõlgib ääremärkuses (Scr. Rer. Pruss. II, lk. 50): „Die Ehsten, die Einwohner von Oesel und die übrigen Eingeborenen”.

Niisiis on selge: rüüstamist ja rahva hukkamist toimetati kõigil pool eestlaste keskel ja ka mujal (liivlaste keskel), kus oli märgata mässumeelt või mässu poolehoidu. Väga võimalik, et seda hirmutööd erilise ägedusega soori­tati Harjus, kus oli vabadusliikumise ja vastuhakkamise peapesa (Tallinnas?), kus oli Taani valitsuse all säilinud õige rohkesti iseteadev, traditsioonirikas eesti element.

*                     *

*

Vägede dislokatsioonist, Preisi abivägede kohalejõud­mise tähtpäevist järgneb iseenesest, et Viljandi ja Paide laastamispunktid said tegevusele asuda varemini kui Tallinna väed, sest nad jõudsid paar nädalat ennemini kohale. Kahtlemata ei viivitanud väed tööga, sest neid ootas hea „soomus”, mille peale sõdurid maiad, eriti need väed, mis üldse ei ole määratud sõdimiseks korraldatud vastasega, vaid maa rüüstamiseks: sõjavägi tooreneb, mida tooremad ta ülesanded.

Pealegi pidid Viljandi ja Paide-Rakvere väeosad kohe peale päralejõudmist kordoni seadma, et rahvas ei saaks põgeneda. Seati sõjasalgad teedele, kuulutati lindpriiks iga eestlane, kes julges liikuda.

Seesugune Viljandi ja Paide-Rakvere karistussalkade algav tegevus ajas muidugi rahva Sakalast ja Järvast-Virust pagema põhja poole: tee oli lõuna ja ida poole kinni, võis põgeneda üksi Harju sihis. Kui põgenejate parved kogu­nesid Harjusse, seal astub Tallinnast välja varsti peale 10. no­vembrit Dreylöwen oma suurte väeosadega, ja armu ei anta eestlastest põhimõtteliselt kellelegi, kes nüüd Harju piiri nagu mõrda aetud.

Oli hilissügis, teed läbipääsmatud pagulastele, ööd külmad ja märjad; lastega-naistega ei saadud ka metsa­desse redupaika: külm oleks nad ära võtnud ja tuletege­mine neid ära annud – saksa karistussalkadel oli töö rohke ja kerge!

Kuid kõige hirmsam vaenlane oli eestlastele igal pool nälg, halastamatu ja kohutav: toidu saamine oli igal pool raske, eriti aga redus. Toidumoona võis ainult saks­lastel külluses saada olla. Mäss algas jüripäeval. Ei suudetud vilja maha teha – karistussalgad algasid oma halastamatut tööd 4. mail – langesid kõik, keda vähegi süüdi peeti mässumeelsuses; põllul tööl võis vaevalt keegi täisealine end näidata: ta notiti kas maha või võeti Saksa väkke teenima. Põllud jäid tegemata, suurel osal eriti talude põllud, mõisates töötati seda ägedamalt. Kuigi saadi mõnes paigas vilja naiste-laste abil hädavaevalt maha teha, siis ei saadud seda ära koristada – lõi ju 24. juulil, viljategemise ajal, mäss lahti Saarel, millele mandril kahtlemata kaasa tunti.

Just see uus mässupuhang sundiski Dreylöweni radi­kaalsele sammule: rahva täielisele hävitamisele. Mässu uuele puhangule järgnes aga Saksa vägedelt uus terror, veel hoolimatum kui maikuul – üle kogu Eesti. Preisi abivägede ootel pidi tige terror eestlasi vaos hoidma, mis­pärast, peab arvama, sõjakohtu tapakirves vahet pidamata töötas, välja noppides igaühe vähegi hakkajama mehe, keda kätte suudeti tabada – oli ju rahva üldhukkamine niikuinii otsustatud.

Wigand v. M. kroonika lausub: karistussalkade üles­anne oli harjulaste maad rüüstata, selle juures kõik rahvas, noor ja vana, ära tappa. Kroonika lõpetab ülesande kirjel­duse lühikese lausega: „quod et factum est” – „mis ka täide saadeti”. Kui lühike lause, kui õudne, kohutav on ta aga oma asjalikkusega! Määrast kirjeldamatut koledust, häda, hirmu ja valu sisaldab ta!?

Kroonika ei hakka laastamist ja tapmist üksikasjali­selt kirjeldama, sest see on tal enesest mõistetav. Wigandi huvitavad enam sõjakäigud kui üksikud koledused. Pea­legi oli tol ajal igaühele arusaadav, mis see tähendas, kui suurtele sõjaväe salkadele ülesanne tehti: maad ära rüüs­tata ja rahvas maha tappa.

Maa laastamise kujutamiseks toome mõned näited saksa ajaloolaste järele aastail 1260-1300 toimepandud Saksa orduväe laastamistegevusest. On arvata, et Eestis veel radikaalsemalt toimetati, sest siin tehti rutulist ja põhjalikku tööd ettekavatsetud plaanil.

Rutenberg kirjutab Voigti järele: „Maameister Dietrich von Gatersleben ühes maamarssaliga tungis (1280. a. ümber) pogesaanlaste maale, kihutas maad mööda ühelt piirilt teiseni, põletamise ja röövimisega koledasti rüüstates. Kõik meessugu, kes end mitte ei päästnud, sattus halastamata mõõga alla, lapsed-naised viidi ära vangi­dena, nii et mõne päeva kestusel kogu maa muutus tüh­jaks kõrveks.”

Semgallide mail talitasid ordu mehed 1290. a. ümber niisamuti: „Ordurüütlid ning nende seltsilised käisid maad mööda, ühest kindlustatud kantsist välja tungides, salkades rüüstates: kõik elumajad ühes elanikega põletati ära; iga mees, kes tabati kündmisel või äestamisel, löödi maha, hobune võeti ära; võrsuv vili tambiti maha või niideti rohelisest peast ära” (Rutenberg I, lk. 229).

Ordumeister Hermann von Oldenburg laskis (1260. a. ümber) preislaste külad ära hävitada, ära põletada. „Hirmu­nud elanikud, kes tahtsid end tulest päästa, visati teravate odadega tulemerre tagasi; kõik elanikud ühes naiste ja lastega hukati hirmsamal viisil tuleleegis (Rutenberg Lukas Davidi ja Voigti järele, op. cit. lk. 119).

Säherdusi pilte ordumeeste rüüstamisviisest Harju mässu aegadel võib tuua väga palju. Ordurüütlid talitasid igal pool, kus nad rahuliste elanikkude keskele sattusid, ühe skeemi järele: „mitte üks laps ei jäänud elusse” (Renner). Peale eestlaste, kurelaste ja liivlaste mässu 1262. a. tungisid ordu väed kurelaste maale, lõhkusid kurelaste Kerteneni ja Ampilteni kantsid maani maha, mõlemast soost elanikud hukati ära.

1342. a. tungisid Liivi ordumeistri väesalgad Pihkva rajadesse, kus elutsesid pagulased Eestist ning Liivist, ja üllatades rahulikke elanikke ootamatu ilmumisega, rüüstasid nad maa-ala nii, et „blef nein Kint levendlich” – „mitte üks laps ei jäänud elusse”. Nii sündis see Barti nimelisse kohta tungimisel ja Vasknarva all (Renner).

Me võime endale kergesti kujutella seda skeemi, mille järele talitasid Eestis ordu karistus- ja rüüstesalgad oktoobrist (1343. a.) hakates: eestlased kuulutati lind­priiks, nende varandus hävitatavaks või äravõetavaks. Iga­üks Saksa sõjaväest võis iga eestlase, kus ta teda aga tabas, maha lüüa ning temalt kõik ära võtta. Karistusväed jaotasid oma tegevuse piirkonnisse, mille keskkohaks oli mõni mõis. Külla-tallu minnes võtsid salgad inimestelt kõik söödava ära; loomad, mis senistest revideerimistest alale jäänud, aeti vägede moonavooride juurde, inimesed löödi surnuks ning visati põlemasüüdatud majadesse, et korjused häviksid ning ei levitaks haisu. Sõjamehed, see­sugusel puhul ikka maiad noorte naisterahvaste peale, täitsid oma himu sealsamas. Varsti katsid vaid ahervarred virka eluaset ning inimeste korjused mulda – siin ja seal tõusid tuleleegid põlevaist hooneist, näidates rüüstesalkade tegevuse ulatust ja elanikkude häda ja vaeva piiramatust.

Dreylöwen näib meelega oodanud olevat „algavat talve” (Renner), kus vägede liikumine maanteil soodsam ja raskeil sõjavoorel liikumine lahedam, kuna rahva page­mine raskem ja eestlaste redupaikade ülesotsimine, nende jälitamine lumes kergem. Viljandi ja Paide Saksa väesalgad algasid oma rüüstetegevust 15. oktoobri ümber, s. t. porisel sügisel; Dreylöwen astus tegevusse 15. novembri paiku, kus juba tali alanud. Oli julgem lumevalgel sõjasalgul liikuda. Põlevais külades soojendasid endid väe­salgad ning leidsid nende valgustusel üksteist. Eestlastele aga oli see 1343. a. november, detsember ja 1344. a. jaanuar põrguks sõna tõsises mõttes: suur osa neist kõrbes põlevais majus, põgeneda katsujad aeti piigivardasse.

Mis tegid eestlased, eriti harjulased, oodatava hädaohu tõrjumiseks!? Vähe suutsid nad teha. Kuna maikuu jooksul vähegi korraldatud eesti väerühmad olid ära hävi­tatud, kõik juhtivad – principal Esten – ära hukatud, ei olnud jõudu, oskust ega suurt julgust kuidagi Saksa üli­suurtele jõududele vastuhakkamist korraldada.   Väga või­malik, isegi tõenäoline, et eestlastele Saksa hirmsad plaanid teatavaks ei saanudki ennemini, kui tapakirves juba kaelal. Ja siis ei olnud suurt enam midagi teha. Delbrück on näidanud, tõestanud, et talupoegadest sõjavägi, kel puu­duvad sõjalised kogemused ning ettevalmistus, korralise rüütliväe vastu mingisugust jõudu endast ei esinda – ka siis, kui aega ja võimalust on talupoegi korraldada.

Peab arvama, et novembris 1343 eestlastel resp. harjulastel mingit vähegi korraldatud mehestikku ei olnud, kes oleks suutnud Saksa õpetatud väe vastu kuskilgi lahin­guid lüüa. Mässuks ettevalmistatud, mässu alul kokkukäsutatud eesti mehestik oli, nagu teisal nägime, umbes 12 000 meest suur. Sellest langes kokkupõrgetes saksa väega 4. maist kuni mai lõpuni umbes 5000 meest, teine osa murdis end Otepää all Ostrovi sihis Saksa rõngast läbi, kusjuures surma said veel umbes 1000 meest. Peale nende esimeste raskete kaotuste ning peale eestlaste juhtivate ning välja­paistvate meeste piinamise ja ärahukkamise mai kestusel pidasid eestlased, nagu nägime, oma asja kaotatuks ning põgenes muidugi igaüks, kes sai. Paigale jäi kõige vaesem kiht ja vaid mõningad hakkajad, ülijulged.

Renner kõneleb siiski tõesti harjulaste vastuhakka­misest. Ta ütleb: „de Harrischen makeden twe hagen und de Öseler einen, darinne se ohre wif und kindt vordedingen wolden” – „harjulased olid teinud kaks „hagenit”, saarlased ühe, kus nad oma naisi-lapsi tahtsid kaitsta.” „Hageni” sõna on W. Reiman tõlkinud „metsakindlusena”. Kuna aga Renner saarlastest ütleb, et ka nemad ühe „hageni” teinud saarlaste hageni all aga kahtlemata Maapersaare maalinna tuleb mõista, siis peab arvama, et ka harju­lased end olid kindlustanud kahes maalinnas. See­suguse maalinna kallale läks „jala” – „to vote” ordu­meister. „Jala” peab siin küll tähendama, et väejuht oma väed teelt kõrvale käsutas, maalinna võtmiseks, kuhu ratsa­vägi ega voor ei suutnud ligi pääseda, sest maalinnad olid ümbritsetud soodest. Renneri tähendus, nagu oleksid harjulased neis kantses naisi-lapsi kaitsta tahtnud, on küll Renneri oma ajalooline targutus, võib-olla tol ajal kujunenud vaade maalinna tarbe tähtsusest, nagu see püsib osalt praegugi. Eesti maalinnus oli ruumi ainult kaitsjail, naised-lapsed oleksid olnud seal vaid tüliks. Neid seal ei olnudki, nagu varsti Maapersaare maalinna tormi­jooksu puhul näitame. Seda vähem suutsid end kaua kaitsta maalinnas kindlustatud, et Dreylöwen maalinnade kallale tungis alles siis, kui maa enne täiesti rüüstatud ja rahvas tapetud, nii et väljastpoolt tuge maalinna meestele ei saadud anda ei otsekohe, ei piirajate Saksa väesalkade kimbutamise läbi. Sest Renner kirjutab küll lühidalt, aga õige kujukalt: „Algava talvega läks ordumeister (Drey­löwen) suure väega Harjusse ning rüüstas kogu maa ära; marssis siis jala maalinna juurde; temale järgnesid teised (väeosad) ning ründasid vaenlasi” (eestlasi maalinnas).

Selgub, et rüüstamise lõpupoole koondas Dreylöwen kogu oma väeosad nende maalinnade ümber ja algas pealetungimist.

On arusaadav, et oma peajõudusid sai Dreylöwen koondada maalinnade ümber, kui vägesid mujal enam tarvis ei olnud, s. t. kui mujal rahvas juba vagaks oli tehtud. Säärane väehulkade koondamise tarve tõestab, et maalinnade võtmist ei peetud kergeks asjaks ning et maa­linna kaitsevägi end hästi oli kindlustanud. Aga paar kuud istumist maalinnas kõige külmemal ajal väheste toiduratsioonide juures võis kangemaidki mehi nõrkema panna, seda enam, et maalinna kaitsjate vahva väikese salga sekka maalt kõige kohutavamad teated tulid nende omaste saatusest.

Kuigi lõpurünnak, lõputorm maalinnade äravõtmises sooritati Saksa karistussalkade maarüüste lõpu poole, peab arvama, et maalinnu algusest peale piirati, et piiramisvägi maalinnade ümber maalinnu teravalt valvas, et keegi sisse ega välja ei pääseks. Maalinna saadeti saksa taktika ees­kujul mässu alul mõned vaheltkõnelejad, kes pidid kaitse­väge allaandmisele kallutama, nagu seda tehti Tallinna all 14. mail. Nende kaudu teatati muidugi kaitseväele kõige hirmsamaid asju rahvast ja omastest, mis pidi mehi pehmeks tegema. Kuid allaandmised mässu alul ja eest­laste kurvad kogemused Saksa sõnapidamisest sel puhul sundisid eestlasi viimseni võitlema.

Kaitsjate nõrkusest hoolimata oli lõppvõitlus õige äge, sest 2 rüütlit said surma, lihtsõdijate surmast ei kõnele meie kroonikad harilikult mitte. Meeles pidades, et Otepää ägedas võitluses (25. mai ümber), kus langesid Renneri järele tuhat meest Pihkva-Eesti sõjaväest, nimetab Renner vaid ühte ordurüütlit langenute hulgas, peab arvama, et ka Harju maalinna äravõtmine sakslastele sugugi kerge ei olnud.

*                     *

*

Seni oleme jälginud Preisi ja Liivi rüütlite väesal­kade hirmsale tööle üksi mandril. Kuid hävitamisele olid määratud, nagu kroonikast selgus, ka saarlased. Kui meri Muhu ja Virtsu vahel veebruaril 1344 kinni külmas, käsutas Dreylöwen oma suured väed üle jää Saarele, sest manner oli selle ajaga vaikseks tehtud kui haud, – siit ei olnud Dreylöwenil enam midagi karta. Laseme nüüd Wigand von Marburgil jutustada seda huvitavat ja halas­tamatut sakslaste retke Saarele ning saarlastelt tuge­vasti kindlustatud Maapersaare maalinna äravõtmist tormijooksul.

„Osalienses vero in prof unda palude septo grandi eireumdederunt se, habente 3 valvas, in quo erigunt fortalicium forte de lignis connexum pro defensione sua, quod nec igne nec sagittis poterat vinci. Magister vero previa consultacione misit preceptores ete. ad duas valvas oecupandas, a mane usque in noetem. Ipse vero vi intravit septa in quibus 2000 hominum sunt deleti et septa combusta; et aeta sunt hee in die ante carnisprivum a mane usque ad vesperam. Nam ante haec aeta Osalienses elegerant de genere suo sibi regem Wesse dictum, qui ibidem captivatus fuit et strictissime ligatus et juxta anchas suspensus; de christianis eciam 500 fuerunt ante septa interfecti. Postea preceptores in medio XL-me revertuntur cum suis et in festo pasche veniunt in Prusziam de Lyvonia cum profecta.”

Tõlge: „Saarlased aga olid keset sügavat sood end ümbritsenud suure kindlustusega, mis seisis koos kolmest ringvallist, millesse oli ehitatud enda kaitseks puude, pal­kidega kõvasti seotud kants, mis ei olnud võidetav ei tule ega mõõkadega. Peale nõupidamist saatis ordumeister komtuure (preceptores) jne kahe valli ründamiseks, mis kestis varahommikust kuni ööni. Siis tungis meister ise maalinna sisse, kus maha tapeti 2000 meest ja kindlustus maha põletati; ja see sündis 15. veebruaril hommikust õhtuni. Sest enne seda olid saarlased endale oma soost valinud väejuhi („kuninga”), nimega Wesse, kes võeti seal­samas vangi, ja peale selle, kui ta tugevamini kinni oli seotud, poodi ta jalgupidi üles. Kristlaste (Saksa) väest said kindluse all surma 500. Peale selle pöördusid rüütlid 14. märtsil ja läksid paastupühaks (4. aprilliks) Preisimaale tagasi.”

*                     *

*

Wigand v. Marburgi andmeis, eriti puutuvais sõja­lisi operatsioone, ei ole meil põhjust kahelda; sõjalistest küsimustest on ta huvitatud ja jälgibki neid peaasjalikult oma kroonikas. Renneri ja Wigand v. M. andmeil saame 1344. a. 15. veebruarist 14. märtsini kestnud sündmustes Saarel õige tõenäolise kujutise.

Tungides suure väega (üksi surma said 500) Saarele, laastas Dreylöwen teel, hirmsasti põletades ja tappes, kus­juures umbes 7000 saarlast hukka said. Laastamisega teel jõudis ta üle Muhu ja Pöide Karjani, kus ta, marssides edela sihis umbes kuus versta, jõudis väga tugevasti kind­lustatud Maaper(a)saare maalinna ümber. See maalinn Pamma metsades on edelapoolne küngas kõrgustikureast. Ta oli ümbritsetud soost, ainult kirde poolt viis maalinna ligi kitsas kõrgustik. Meiegi ajal veel on märgata kolme ringvalli jäänuseid sellest kindlusest, mille saarlased ise lepingu põhjal v. Dreylöweniga veebruarikuul 1345 maa­tasa pidid lõhkuma.

Aga 1344. a. veebruari külmas ei aidanud sood maa­linna kaitseks: nad olid jääga kaetud. Sellepärast olidki saarlased oma maalinna ümbritsenud kolme valliga, millede aluseks oli liiv (nagu praegugi näha) umbes 40 jala kõr­gusel ja selle peale väga tihedalt rakendatud palkidest sein, kusjuures puuehituse osa ka „tulekindel” oli, nagu kroonika kõneleb.

Sakslased, otsustades kindlustust iga hinna eest võtta, tarvitasid meetodit, mida nad juba enne tarvitanud eesti maalinnade võitmisel: sissepiiratud meeste väsitamist – masendamist.

Kindlustuses seisis tavaline arv kaitsemehestikust – 2000; vähem ei võinud see olla, sest siis ei oleks saanud ringvalle kaitsta; suurem ei saanud see olla, sest suurem arv oleks nõudnud väga palju moona, mida kindlustuses ei saanud hoida. Kui pealetungimine raskendatud, jät­kuks valli kaitseks seespool umbes 500 mehest, nii et kind­lustuses nelja vahetusega võidi sõdida, mis lubab kauemat vastupidamist, nagu see sündis 1227. a. Muhu maalinnas, kus 2000 meest kaitsesid linna 20 000-mehelise piiraja väe vastu 5 päeva.

Kuid 1344. a. ei olnud Pamma maalinnas kaitsjad sõjaoskuses nii distsiplineeritud: see oli juhuline talu­poegade vägi ilma sõjaliste harjumusteta. Pealegi vä­sitas v. Dreylöwen piiratud väe selle läbi ära, et ta vahet pidamata laskis tormi joosta mitmest küljest. Vahet­pidamata äge tormijooks nõudis palju ohvreid sakslastelt: 500 meest – see on tolle aja kohta määratu suur arv; kuid ta nõudis ohvreid ka piiratuilt. Siin ei võinud olla juttugi vahetusest ja puhkusest – kogu eesti kaitsemehestik kindlustuses pidi kõik aeg platsil seisma ja sõdima.

Nüüd on aga ka kõige tugevama mehe võimel piirid. Renner ja Wigand v. M. mõlemad ütlevad, tähendades rõhuga tormijooksu ägedust sellega, et tormati varahommikust õhtuni. Sellega pidasid saarlased vastu umbes 16-18 tundi, vahetpidamata sõdides. Vastu pi­dada väsitatud ja vähe maganud inimesel isegi 10 tunni kestel vähese toidu juures kange veebruarikülma käes, alatasa sõdides, alatasa äärmiselt valvel olles, on üleinimlik.

Peab tõenäoliseks pidama, et piiratuid mitte üksi tormamispäeval ei väsitatud, vaid neid juba enne kurnati alaliste nääklemiste, pealetungimiste läbi maalinnale. Sest Dreylöwenil, kes välja läks 15. veebruaril Saarele ja tuli sealt 14. märtsil ära, oli terve kuu aega saarlasi pingutada. Renneri kirjeldusest on näha, et maalinna peale tormamine just retke lõpul ette võeti ning et kohe peale maalinna äravõtmist Saksa vägi taganes Saarelt – sakslaste suur kaotus tegi neid ettevaatlikuks. Saarlased võisid saada neile hädaohtlikuks. Et see hädaoht võimalik, näitab asja­olu, et Dreylöwen järgmisel talvel uuesti Saarele ilmus ja siis alles Maapersaare linna täiesti maatasa laskis maha kiskuda.

Kuna maalinna kaitsemehestik oli väsitatud ja kur­natud ning haavatud alaliste nääklemiste läbi ja masen­datud äärmuseni tormijooksu päeva kestes vara koidikust peale, võis Dreylöwen lõputormi sooritada välja pu­hanud väeosaga, kel varustus ja relvastus kõige paremas järjes. Lõputormi maalinna vallile juhatas Arnd von Herke, vähekaitstud või kaitsenõrgal kohal ülemale puumüürile kangidega ning konkudega auku sisse raiudes. Haavadest verine, võitlusväsimusest nõrkenud saarlaste kaitsevägi ei jõudnud enam! Armu ei antud vahvaile kaitsjaile ühelegi: viimseni raiuti maha võitlev, kuid sur­mani väsinud ja haavadega nõrgendatud 2000-line mees­kond; nende juht Wesse saadeti piinasurma.

Kindluse valdamisest hoolimata ja meeskonna kao­tusest hoolimata ei tunnud end Dreylöwen oma võidu järele Saarel kuigi julge, vaid katsus, et sai kohe mand­rile tagasi. Alles järgmise aasta veebruaris sai ta oma verise töö lõpule viia ning saarlaste vastuhakkamise täie­liselt likvideerida. 1345. a. veebruaril tuli nimelt Drey­löwen uuesti suure väega Saarele, rüüstas ja tappis Karja ümbruses 8 päeva. Sel puhul ei olnud, nagu näib, tap­mine mitte väga suur, sest ühes Dreylöweniga oli Saarele tulnud ka Tallinna Taani kuninga asemik Stigot Anderson. Sellest on seletatav, et saarlastega nende palve peale rahu tehti; nad pidid aga Maapersaare linna nüüd maani maha lõhkuma ja oma sõjariistad Lihulasse ära viima.

Sakslaste uus 1345. a. veebruari retk Saaremaale eeldab uut saarlaste mässu. See saarlaste mäss oli mõeldud nähtavasti koostööna leedulastega, kes sel ajal, kui v. Dreylöwen sõjaväega Saaremaal oli, pidi Liivimaale sisse tungima. Leedu vägi toimis Liivis kuni Võnnuni, Valgani õige edukalt, osava manöövri abil paralüseerides Saksa ordule appitulnud ristisõja väge, kus osavõtjaid „200 maahärrat”, nende hulgas Böömi ja Ungari kuningad. Sega­dust tõi Saksa ridadesse ka see, et Preisi ordumeister Ludvig König hullumeelseks oli läinud ning oma käskudega asjad pahupidi ajas. Alles siis, kui 13. dets. 1345 tema asemele valiti balti karistussalga ülem Heinrich Dusemer Preisi ordumeistriks ja Liivi ordumeistri Dreylöweni asemele eesti mässu summutaja Goswin von Herke, tuli jälle hoogu baltisakste ridadesse; Leedu väed tõrjuti suurte kaotustega tagasi ja tehti kogu Baltias kareda sõjaseaduse abil kogu vastuhakkamisvaimule kuri lõpp. Saaremaal ja Eesti mandril valitses surnuhaua, matuseaia vaikus!

Hukatute arv.

Nagu eel tähendatud, on põhjust arvata, et süste­maatilist rahvahukkamist mitte üksi Taani Eestis, s. t. Harjus-Virus ei toimetatud, vaid igal pool Eestis, kus orduvõim suutis mässu ajal läbi lüüa. Ta suutis end pea igal pool maksma panna, ära kasutades raskeid aegu, sest tema esindas võimu! Mässu alul 1343. a. aprillikuu vii­maseil päevil kuulutati sõjaseadus välja, kodanline võim astus kõrvale ja mõjule pääses sõjavõim, ja sõjavõimu kandjaks oli faktiliselt 1304. aastast peale kogu Liivis, s. t. Eesti ja Liivi alal ordu. Mõõgatera mõistis kohut: iga vähegi kahtlane langes selle kohtuniku halastamatu „toime­tuse” alla. Aprilli ja mai sõjategevusest selgub, et ordu­võim ulatus üle kogu Eesti, ta käsutas sõjategevust ka piiskopi mõjukonnas Tartu Otepää piirkonnas. Saare­maa ei kuulunud suuremas osas ordu alla, kuid ordu võim oli siin piiramatu. Ordu üks peapüüetest oli aastatel 1343-1345 eesti rahvast täiesti kahjutuks teha. Seda tõestavad, nagu nägime, meie väärtuslikumad ajalooallikad. Detmari kirjast võib järeldada, et eesti rahva hukkamise tööd väga laialisel alal toimetati. Kõneldes lühidalt Eesti mässust ning saarlaste ärahukkamisest lausub Detmar lõpuks: „der anderen schuldigen worden seder vele dodet in mannighen steden” – „teisi süüdlasi tapeti maha peale selle hulgaviisi paljudes kohtades”. „Paljudes kohtades”, paikades tuleb siin kahtlemata mõista paljudes kohtades üle kogu mässumeelsuse ala, s. t. Eesti ja Liivi.

Kuidas seda tehti ja kuidas Üld-Eesti hukkamiseks põhjusi otsiti  ning   leiti,   sellest annab  väga  kujuka ülevaate saksa ajaloolaste jutt Viljandi lossi äravõtmise kavatsusest kottides peidetud Viljandi talupoegade läbi.

Teatavasti kirjutavad Renneri ja Russowi andmetel balti ja eesti ajaloolased, et toomapäeval (21. dets.) 1343. a. katsunud mässajad talupojad kavalusega ära võtta Viljandi kantsi rüütlitelt, sinna viljakottides salaja sisse pugedes. Selle loo tõelisuse kohta on osa saksa ajaloo­lasi kahtlusi avaldanud, nii nt Bonnell (Russisch-Livländ.   Chronographie, 1862. a.).

Stavenhagen oli 1846. a. välja antud „Livl. Albumblätter” Viljandi kantsi kirjeldusel märkinud huvitava sar­nasuse, mis on sel Viljandi talupoegade kottide lool ühe saksa sündmusega Dithmari mail palju vanemast ajast. Stavenhagen ei kahtle siiski Viljandi 1343. a. sünd­muse tõelisuses, vaid avaldab arvamist, et eestlastele see vana lugu on kõrvu puutunud ning neid järeletegemisele ahvatlenud.

Neid jutte võrreldes jõuab Kuhlbars (op. cit.) otsu­sele: „karvapealt üks ja seesama jutt”, ja lisab juurde: „21. dets. 1343. a. kordasaadetud veresaun ei ole ajaloo­line sündmus”.

Kahtlane peaks see kottide lugu olema igaühele: kuidas võiks kottides nii palju mehi kantsi pugeda, et kogu kindluse – lossi kaitseväge hävitada. Pealegi ei viida kotte ju mitte lossi, vaid aita. Kuidas ei oleks võinud Viljandi talupojad Dithmari maakonna Böklenburi lossi kohta käivat muinasjuttu teada. Kogu see lugu on luule, on väljamõeldis, on väljamõeldis nendelt, kes saksa anek­doote hästi tundsid – saksa rüütlitelt.

On õieti väga arusaadav, et niisugust provokaatorlikku juttu oli sakslastele tarvis: neile oli vaja kaaluvat põhjen­dust oma veretööle Viljandis ja Sakalas eestlaste keskel. Sakalased olid, nagu teisedki lõunaeestlased, Harju mässu alul tagasihoidlikud, nagu olid tagasihoidlikud kõik Saksa ordu valitsuse piiris olevad pärismaalased. Eriti eestlasi hoiti vaos vägevamate kantside abil Viljandis, Paides, Tartus, Otepääl, Vastseliinas, kus seisid tugevad Saksa garnisonid. Sakslased kartsid, umbusaldasid aga siiski eestlasi, pealegi Lembitu Sakala maakonda. Pärast Harju mässu mahasurumist taheti siin puhas töö teha, ära kasutades 1343.-1344. a. talvel Eestis viibivaid Preisi karistussalku, milleks lendu lasti provokaatorlik muinasjutt 1343. a. jõulueelsest viljandlaste mässukatsest. Otsiti fak­tilisi tõestusi ja põhjendusi Viljandi karistussalkade juhi Conrad v. Gartowi verisele tööle.

Ei ole huvituseta, et Renneri ja Russowi teated sellest Viljandi kotiloost erinevad. Renner ütleb, et harju­lased Viljandi kantsi tahtnud ära võtta: „idt hedden sich ock vele buren in Harrien thosamen vorbunden dat se wolden Vellin nemen”. Russow aga kirjutab Viljandi o m a talupoegade mässust: „Ock scholde sick by disses Meisters tyden, de uproer der Vellynschen Buren tho gedragen hebben, welckere sick ock mit einander vorbunden hadden, den Cumpter sampt allen Düdeschen up dem Huse Vellyn thou ormordende.”

Sellestki selgub, et sündmuse aluseks ei olnud kindlat fakti, vaid asi rajanes enam ebamäärasel kuuldusel.

Russow tähendab õieti, mis oli selle „kotijutu” pea­põhjuseks: taheti sakalasi karistada. „Selle loo igaveseks karistuseks ja mälestuseks määrasid sakslased ja panid kõigile talupoegadele terves Viljandi ümbruskonnas, ka neile, kes süüta olid, uue maksu peale, mis iga aasta toomapäeval pidi makstama.”

*

Kui suur võis olla ärahukatute arv Eestis 1343.-1345.a. mässu puhul!?

Renner kirjutab: „Peale selle tahtis orduvend Goswin (von Herke), Tallinna pealik, teada, kui palju eestlasi oli hukka saanud sest ajast peale, kus  tapmine (mäss) algas; ta saatis ühe noormehe külast külla – ja leiti 30 tuhat inimest, noort ja vana.”

Ei ole huvituseta, et Renner laseb Goswin von Herke ärahukatute lugemise toime panna kohe peale harjulaste hukkamist 1343. aasta novembri-detsembrikuul, enne Saksa retke Saaremaale. Peale seda lugemist oli Renneri järele veel palju veriseid sündmusi Eestis: oli veel Viljandi talupoegade vaigistamine ja teine karistusretk Saaremaale. On enesest mõistetav, et see 1345. a. karistusesalk mitte üksi Saares uuesti hävitustööd ei teinud, vaid kõigil pool, kus märgati kaastundmust  Saare-Leedu koostööle.

Võttes Renneri arvud, saame 1343.-1345. a. sünd­muste puhul 39 000 ära hävitatud, ära hukatud inimest Eestis. Neist langes sõdimisel 3000 Tallinna all, 2000 teistes kokkupõrkeis, 2000 Saaremaal Maaperasaare linnamäe kaitsel. Jääks üle 32 000, kes hukati „kodus”. See arv on enesest kohutav. Kui see arv meie aega üle kanda ning Eestis praegusel ajal 39 000 inimest ära hukata, nende hulgas kõik väljavalitud pead – „principal Esten” – maa jääks kauaks põdema.

Kuid tuleb kahelda Renneri arvu tõelisuses. Nimelt peab küsima: miks avaldab Renner need arvud, seda arvu paaril korral ette tuues !?

Renneri ja Russowi ajal (aastatel 1556-1583) käis Saksa rüütlite käsi Liivis-Eestis halvasti. Väga tugevasti tungis peale venelane ning muserdas endise ordu jõud. Päris­maalased, eriti väikesearvuline kogu eestlasi, said sellest julgust ning hakkasid mässama. Tehti 1560. a., isegi 1343. a. sarnase „saksa hukkamise” ja „kuninga valimise” katse väikesel kujul. Siin tõusis tarve endisi Saksa kuritegusid vähemana näidata, et poolehoidu võita nii eestlaste kui ka teiste rahvaste juures, kes Eesti maa-ala ihaldasid; need olid poolakad, venelased, rootslased.

Väga imelik on igatahes, et teised allikad seda arvu ei too. Wigand v. M. kroonika ütleb lühidalt: kästi kõik eestlased, harjulased jne ühel päeval ära hukata, mis ka toime saadeti.  See Wigand v. M. tõendus näib õige, mis, nagu nägime, järgneb ka muist asjaoludest.

*                     *

*

Saaremaa rahva hävitamise kohta saame järgmisi arve. Renneri järele tapeti maha esimesel Saksa retkel Saarele (veebr. 1344) 9000 hinge, Wartberge järele „umbes” (circa) 10 000. Sellest arvust langes võitluses sakslastega Maapersaare maalinnas 2000 meest, kuna Saksa väest selle kindluse piiramisel ja tormamisel 500 langes. (Kui palju Saksa väest tõeliselt langes, on raske kindlaks teha, sest et sakslaste kaotusi harilikult liiga väikesena üles antakse, kuna vastaste arvu liialdatakse. Renner kõneleb koguni vaid 3 langenud orduvennast.) Eestlaste langenute arv Maapersaare kaitsmisel – 2000 – on küll õige: nii suur oli ka Läti Hendriku järele maalinnade kaitsjate arv kõigil pool piiratud maalinnades. Sellest järgneb, et rahulikest elanikest Saarel tapsid sakslased esimesel retkel 7000-8000!

Kuid Dreylöwen tegi veebruaris 1345 teise retke Saarele ning rüüstas 8 päeva. Seegi rüüstamine ei saanud olla ilma rahva hukkamiseta, kuigi Taani Tallinna pealiku juuresolek tagatiseks võib olla, et hukkamist vähemal mõõdul toimetati kui aasta ennemalt. Ei ole kuidagi arvata, et saksa teated hukatud arvust täpsad oleksid: kõiki hukatuid ei saadud teada nii lühikese aja kestusel.

Me ei lähe küll tõest kaugele, kui hukatud saarlaste arvu kahe retke puhul 15 000 peale arvame.

Arvates saarlaste arvu meie aja suuruses 60 000, said 1343.-1346. aastal hukka ligi 15 000 ehk iga 4 ini­mese kohta üks surmatuna. Kuid peab arvama, et saar­laste arv siis nii suur ei võinud olla: saarlasi hävitati raskelt 1262. a. Aastal 1262 likvideeriti Eesti-Liivi-Kura alal, kus ordu valitses, pärismaalaste vabadused. Kui rüütlid 1261. a. Durbeni all pärismaalastelt rängasti lüüa olid saanud, isegi pärismaalased Saksa väes mässama löönud, suutsid rüütlid paavsti abil mobiliseerida tugevad väed, ja nüüd 1262. a. tasuti pärismaalastele kätte. Piiskop Albertilt eestlastele 1224. a. lepingu põhjal jäetud vabadused tehti nüüd olematuks. Kuidas rüütlid 1262. a. Saaremaal talitasid, sellest toome lühikese kujutuse Riimkroonika järele (6175 jj.): „Siis tulid orduvennad oma väega (Saa­remaale), ja varsti nähti suitsu nagu tormis üle kogu saar­laste maa. Saarlaste hädaviletsus kasvas. Siis nähti mõn­dagi julget (ordumeeste) salka kihutamas sinna-tänna, mis saarlasi kohutas: keda neist tabati, selle elu võeti „tagati­seks”. Saarelt lahkudes võeti nii suur sõjasaak, „nagu enne pole nähtud”.

Arusaadav: niisugust rüüstet-tapmist ei sooritatud mitte üksi Saarel, vaid enesest mõistetavalt ka üle kogu Eesti mandri, mis oli Saksa võimuses: likvideeriti 1224. a. vaba­duse jäänused ja häda sunnil aastatel 1242-1255 antud soo­dustused.

Meie mõistame, miks 1343. a. jüripäeval Sakalas, Saarel ega mujal Saksa võimus seisvas Eestis ei olnud mässule kaasatõmbamist, nagu Harjus Taani alal. Saar­lased lõid mässama alles viimses hädas. Saarel, Sakalas, Ugaunias oli 1262. a. vabadusenärv läbi lõigatud.

Nagu mujal Eestis, laastasid 1300. a. ümber küll ka Saarel nälg ja haigused. Peab arvama, et 1343.-1346. aastal Saarel suurem osa rahvast ära hukati, nagu seda tehti mandril eriti Harjus; jäeti alles kõige vaesem orjakiht – niipalju, kui tarvis saksa uutele „mõisnikele”.

Kuna Renneri arvud, kuigi enesest kohutavad, meile palju ei ütle, sest ei ole teada rahva üldarv, siis katsume kaudselt teada, kui palju jäi rahvast elusse Eestis peale  1343.-1345. aasta veriseid sündmusi!

Balti ajaloolased vaikivad korrast, mis valitses Eestis peale mässu summutamist ja rahva hukkamist. Mõni kaudne anne võimaldab siiski pilku heita sesse kohuta­vasse surnukambrisse, mida moodustas Eesti peale 1345. a.!

Me loeme ühest kirjast 27. aprillist 1346, kus balti härrad korraldavad maksuviisi „uutel oludel”, ja seal öeldakse, määraseid maksusid tuleb võtta „in Harria quia terra desolata est” – „Harjumaal, määrane maa täiesti rüüstatud ja rahvast tühi on” (Regestid tõlgivad: welches Land sehr verödet ist; Urk. II, lk. 116).

Harjumaa oli siis 1346. a. rahvast, s. t. eestlastest täiesti tühi ja külad ning talud maha põletatud.

Virumaa kohta kuuleme ühest Taani kuninga Waldemari kirjast 2. veebruarist 1345 (Urk. II, lk. 116), et Narva kirikkond Virus on „hactenus depo pulata”- „rahvast niivõrd tühjaks jäänud”, et kirikhärra­dele Taani kuninga kulul kästakse moona anda. Kiri oletab põhjuseks „russilaste” rüüstamisi. Meil ei ole tarvis pea­tuda põhjuste juures: nad on meile üliselged, kuigi Taani kuningale asju teisiti, väärati ette kujutati.

*                     *

*

Sakalamaa rahva kadumisest peale 1343.-1345. a. kõnelevad ka kaudsed andmed. Oletades isegi, et hukka­mist nii süstemaatilist ei toimetatud kui Harjus, peab arvama, et rahvas maalt pages, kõigest keelust hoolimata. Maa jäi tühjaks: maad asundati lõunapoolsete naabritega – lätlastega ja semgallidega. Kuhlbars on avaldanud arvamist, et Sakalas leiduvad Läti-Leedu nimed: Navaste, Leisu, Upe, Kulbi (Gulbene) on tekkinud lätlaste asundamisest Sakalasse peale 1602. aasta suurt laastavat katku. Sakalat täitnud läti asunikud, millest sakalaste lätikeelne nimetus tekkinud ümbruse eestlaste juures: „mulk” („lolli” tähendav läti sõna), mispärast tartlane kaua ei tahtnud ära seedida mulki, nagu sellest kõneleb eesti kirjanduslugugi. Vaevalt oleks aga siia saanud asuda lätlased nii suurel arvul peale katku, sest katk laastas ka küll lätlaste keskel – olid ju need lähedad naabrid sakalastele.

Kaaluvam põhjus, mis kõneleb lätlaste asundamise vastu 1602. a. ümber, on asjaolu, et kaartidel juba 1656. aastast, mis välismaal trükitud, on näiteks Navaste nimetus Pärnu harujõel kui enesest mõistetav. Kaardil 1720. aastast leiame Leisu küla ja Navaste. Mathäus Merianuse topograafilises kirjelduses Eesti-Liivi kaardiga 1652. a. on Navaste nimi juba Pärnu harujõel.

Ei ole kuidagi võimalik, et vähem kui 50 aasta kes­tusel oleks maakohtade, jõgede ja külade võõras nimetus saanud nii üldiseks ja eesti omad nende kohta täiesti kadunuks! Just võõrkeeled, eriti saksa ja ladina keel, milles trükitud kaardid, on väga konservatiivsed nimede säilitamises: neis keelis on isegi palju vanemad eesti kohanimede kujud (Torpat, Jögentagana jne.) alal hoidunud kui eesti oma rahvalikus keeles.

Mööname isegi, et talukohti, külasid läti nimedega ristiti peale katku uute asunikkude mõjul. Kuid jõe „Navaste” ümberristimine, ümbernimetus kogu ümbrus­konna rahvaste keskel ja eestikeelse „Paala” nime täieline kaotus võis tekkida ikka alles mõne suure kohalisi päris­elanikke tabava katastroofi järel, kus pärisrahvas kadus pikemaks ajaks ja sisseasundatud uued rahvad suurel arvul kohti omaviisi nimetasid, teadmatuses olles endiste nimede suhtes. Aja jooksul tagasipöördunud eest­lased leidsid eest uue rahva uute nimetustega, mis siis ka on jäänud kohtadele ja jõele.

Meil on kõigiti põhjust arvamiseks, et Sakala koloni­seerimine lätlastega sündis pärast 1343-1345. aasta suurt rahvahukkamist, rahva põgenemist Sakalast.

Pärast neid hirmsaid aastaid oli lätlaste ilmumine Sakalasse, kogu Lõuna-Eestisse täiesti arusaadav. Eesti suure vabadusliikumise ajal soodustasid sakslased, nagu andmeist näib, lätlasi nende poolehoiu saavutamiseks päris­maalaste mässus, mille tasuks neile anti ärahukatud liiv­laste, kurelaste ja sakalaste maad. On väga ise­loomulik, et allikad lätlasi ei nimeta mässajate hulgas, kuna liivlased Wartberge järele mässajatega ühes toimisid ja sakslasi maalt välja tahtsid ajada.

Aastal 1342 leiame Renneri andmeil lätlasi ühes saks­lastega sõdimas pihkvalaste (russilaste) vastu, s. t. ajal, kus juba Eesti mässu liitlased Pihkva-Leedu laagrist käisid sakslasi kimbutamas. Lätlaste osavõttest sakslaste laasteretkest 1342. a. Pihkva alale kõneleb pikemalt ka Pihkva kroonika.

Ka kurelasi ei nimeta allikad mässajate seas, kuid kurelased olid hävitatud peale 1262. aastat põhjalikult, nagu semgallid 1290. a. ümber: nende jäänustest vastuhakkajaid ei saanud. Tasu Saksa toetajaile anti; see on enesest mõistetav, sellest kõneleb ka vanem Riimkroonika, nt Paala lahingu puhul.

Katk 1602. a. ümber võis siis tabada võib-olla nende 1345. aasta asunikkude järeletulijaid ning võimaldada Sakala uuesti koloniseerimist Tartumaa eestlaste läbi, mil­lest Kuhlbars toob õige ustavaid näiteid.

Tartumaal nimelt, nii näib, ei teostunud aastatel 1343-1345 eesti rahva hävitamine nii suurelt, nagu see sündis ordu mail: Tartumaa, endine Ugaunia, oli piiskopi võimuses: Tartu piiskop oli õige suur võim ning ajas tihti ise­seisvat poliitikat. Just enne 1343. a. mässu tõrkus Tartu piiskop ja ta mehestik kuulma Liivi ordumeistri sõna: Dreylöwenil kulus vaeva teda kaastegevusele sundida suure mässu ettevalmistuse ajul (Renner, lk. 12).

Tartu piiskopi kaitseväe ülem Johan Üxküll ei olnud hoopis päri Dreylöweni poliitikaga. Ta ei olnud nõus kindlusi ehitama Tartu piirile, mispärast Dreylöwen Viljandi komandandi Goswin von Herke neid ehitama paneb Johan Üxkülli nõusolekul.

Huvitav on ka see, et Renneri kroonika kaudselt Johan Üxkülli süüdistab Eesti-Pihkva väejagude läbimurd­mises Saksa rõngast (1343. a. mai lõpul) Otepää all. Nii­sama on tähelepanuväärt, et Tartu piiskopi väes leidus ka eestlasi erirühmana (kevadel 1342): „fandt dar ein wolgerustet heer, sampt einem groten hope der Esten”, kui Tartu piiskopi vägi kokkuleppel pika kauplemise järel Dreylöweniga välja astus Tartu piiri sissetunginud pihkvalaste vastu (Renner).

Tartu piiskopi maade autonoomiat, nende rippumatust teataval määral orduvõimust, laseb oletada fakt, et 1250. a. Tartus Tartu eesti kodanikud 30 saksa rüütlit maha lõid, 9 haavasid ning 2 täiesti vigaseks tegid, nende varandust kõvasti rüüstates. „Ordu kannatas selle ära, kuigi ta oleks võinud süüdlasi karistada” (Wartberge).

See huvitav sõnum kõneleb selget keelt. Tartus tõusis eestlaste mäss ordumeeste vastu, kuid ordu ei suutnud piiskopi mail mässajatele midagi teha. See sündis viis aastat pärast Eesti mässu mahasurumist!

On arusaadav, kõiki neid andmeid meeles pidades, miks hoidusid alal Eesti rahva kõige vanemad mälestused Tartumail ning Tartu-Pihkva piiril: sellesse nurka ei ula­tunud Saksa võimu rahvast hävitav käsi 1343.-1345. aastail.

Siin kajas vana eesti rahvalaul, siin leidis peidupaika pagulastest edasi kantud muinaseesti luule, kõdunenud riis­metena küll, kuid ta elas, elutsedes seniajani, tuues meile kurbi tervitusi endisest ajast.

*                     *

*

Oletagemgi, et üksi Harjus-Virus eestlased põhja­likult ära hukati rüüstesalkade poolt, paistab ometi väga tõe­näolisena, et igast paigast, igalt poolt eestlased, kel pea kallis, maalt välja põgenesid. Eesti pages tühjaks. Wart­berge ja Renneri järele leidus 1348. a. ümber Eestis nii palju saaki, et Preisist tuli palju sakslasi Liivimaale. See on ühtlasi Eesti ala asundamise katse Preisi sakslastega. Muidugi ei olnud see viljasaak uute peremeeste teene, vaid maa oli rahvast tühi, haritud põllud aga alal, kust sakslased kerge vaevaga saaki said. Ja tähtis Novgorodi kaubatee oli nüüd sakslaste käes. Uued täisõiguslised peremehed läksid äkki rikkaks. Sellesama 1348. a. kohta tähendab Wartberge: viinavaate oli Riias ja teistes lin­nades nii rikkalikult, et teda enam läks kui õlut! „Et tanta abundancia vini allata, ut in Riga et aliis civitatibus plura vasa vini quam cerevisiae notarentur” (Wartberge, „Chronicon Livoniae”, Scr. Rer. Pruss. II, lk. 77).

Me jõuame otsusele, et Harjus, Virus, Läänes, Saares, Sakalas mässuaastail 1343-1346 rahvas pea täiesti kadus. Rahva hävitajad jätsid küll oma põldude pärast, mis nüüd suures ulatuses nende kätte langesid – jätsid töölisi nüüd sakslaste omanduseks saanud „mõisate maade” harimiseks. Talumaad, mis kõlblikud, võeti mõisate külge, palju põldu jäi aga sööti. Harjus rännates võib nüüdki rahva keskel kuulda, et mõned praegused põlised metsad (sood) on enne olnud põllumaad: leiduvat märke, mis seda tõestavad. Aja jooksul tekkisid jälle „mõisast” mõisakülad – kõige proletaarsema ülejäänud eestlaste osa harituna. Rahvaarv Eesti alal kasvas väga visalt, seda enam, et hüüd katkud viletsusse sattunud maarahva keskel oma laastamistööd said teha. Veel 1600. a. ümber loeti kogu Eesti alal vaid 30 000 meessugu inimest (Hagemeister).

Arvan, et rasked kiduruse ilmed, mis eestlastel prae­gusel ajal (lätlastega võrreldes) nii kehalisel ja vaimlisel alal omased, tunduvad kajastusena 1343.-1345. aasta hirmu ja õudsuse aegadest.

*                     *

*

Kogu sündmustikus, nn Harju mässus (väga eksitav nimetus!), ei olnud peateguriks eestlaste „mäss”, vaid Saksa ordu kindlakavaline püüd taanlastest lahti saada, nende maad ja õigused Eesti alal üle võtta ning ühtlasi eestlasi ära hävitada, eriti ära hävitada eesti ollus Taani võimupiiris, kus see ollus oli säilinud iseteadvana ja tege­vana välis- kui sisepoliitiliselt, olles Saksa ordule vastu­töötamises Baltias tähtsama mõjurina. See oli „Harrischer Mord” saksa mõttes, Eesti põhjalik puhastus võõrastest ollustest ning eesti juhtiva võimu hävitamine. Sest varsti peale eesti nelja saadiku, juhi piinarikast surmamist Paide konverentsil Paide lossis 4. mail oli sakslaste esimene samm, kui eesti väed 14. mail olid murtud, üle eestlaste maa kõik juhtivad pead ära surmata. Renner lausub ko­hutavalt lühidalt: „darna worden de principal Esten und anfenger des mordes gedodet” – „peale seda hukati ära eestlaste juhtivad mehed ning mässu algatajad”. „Prin­cipal” eestlaste hukkamine teostati ka Tartu piirkon­nas, sest sel ajal – mässu alul – oli ordu sõjavõim ka Tartumaal kitsendamata maksmas. Meie arvates käib Krantziuse märkus tapetavate eestlaste hirmsast piinamisest (exquisitis tormentis) nende „principal” eestlaste kohta: neilt saadi piinamisel kaaslasi ning muid tarvilisi saladusi kätte.

Sellest selgub, seda näitasime ka teisil andmeil mässu tegurite lahendamisel, et saksa juhid teadsid Harju mässu taga seisvat juhtivad jõud, vastuhakkamise organiseerijad sakslusele kogu balti provintses – Eestis, Lävis, Leedus.

Väga kujukalt kinnitab seda muuhulgas Dreylöweni raport Preisi ordumeistrile, et eestlased „vellent totam Lyvoniam devastare” – kavatsevad kogu Livoniat (s. t. Saksa Livoniat) ära rüüstata. Kogu Livonia all mõis­teti tol ajal kogu Balti provintse. Sedasama laseb Wartberge ütelda hiljemini liivlaste juhil (1345. a.) leedu kunin­gale: kavatsus on „ordumeistrit ühes kõigi sakslastega maalt välja ajada” – „quod eum (magistrum) cum omni­bus Almanis expeliere vellent”.

1343. a. pealetungimine sakslusele Baltias sündis plaanil, mida haudusid juba ammu saksa vastased. Me nägime aastatel 1236-1242 vägevat hoogu saksluse väljatõrju­miseks, mis oli omasoodu jätkuks 1221.-1224. a. eesti vabadusliikumisele, kus ühes teotsesid nogardlased, eest­lased ja leedulased: leedulasi suutsid sakslased 1221. a. diplomaatiliselt paralüseerida.

Aastatel 1343-1346 oli saksavastane liikumine õige laialt organiseeritud, et „totam Livoniam devastare” – „kogu Saksa Livonia muserdamiseks”.

Kõik need vabadusliikumised, milleks initsiatiiv välja läks Eesti alalt, varisesid kokku, sest sakslased suutsid neid liikumisi paavsti ees kavalasti ristiusust lahtipüüdmise liikumiseks kujutella ning „mässajate” vastu paavstilt suured ristisõja jõud välja manguda. Paavsti ülirohke raha ning meestematerjali abil läks sakslastel korda kõiki eesti vabadusliikumise, saksluse väljatõrje ühendatud katseid maha suruda. Just sellepärast ongi ka 1343.-1345. a. eesti vabadusliikumist sakslaste poolt, nagu nägime, vägivaldse väänamise teel katsutud kujutada kui ristiusu vastast lii­kumist, et saada paavstilt toetust eestlaste ning leedulaste vastu. Kuid ristiusu vastane käärimine ei olnud „Harju mäss” mitte.

Niisama on sihilik, otse vale sakslaste tolleaegsete allikate püüd tembeldada eesti vabadusliikumist mässuks Taani kuninga vastu. Kuid saksa dokumentlik asjade väänamine taotles kindlat sihti. Nii mäss ristiusu vastu kui mäss kuninga vastu õigustas ordut kõige val­jumat nuhtlust tarvitusele võtma: surma­nuhtlust ning mässajate varade konfiskee­rimist, „mis ka täide saadeti”.

Alles 1410. a. suutsid leedulased-poolakad sakslasi Tannebergi all lüüa; nüüd ei saanud sakslased paavstilt mitte enam abi, ei võidud sõda teha „ristisõjaks”, sest leedulased olid end ristida lasknud. Kuna enne poolakad (ristitud varemini) sakslasi olid toetamas, sõdisid nüüd poo­lakad leedulastega ühes. Paavst ei saanudki enam abi anda, sest ta võim oli langemas ning võimsad renessansilained üle Lääne-Euroopa levimas. Tannebergi kaotus ei saanud sakslusele mitte nii katastroofiliseks, kui ta oleks saanud siis, kui eesti võim ja rahvas mitte 60 aastat enne­mini (1343.-1345. a.) ei oleks täiesti ära hävitatud olnud.

Eesti 1343.-1345. a. vabadusliikumine, s. t. kogu balti ranna pärisrahvaste vabadusetõus sai välise kaudse tõuke, nagu tähendatud, selle aja renessansilaineist, mis Euroopas kihas. Kõigil pool katsusid linnad ja kodanikud keskaja ristisõdades jultunud rüütlite kanna alt lahti saada. Põhja-Itaalias oli linnade liikumine täies hoos (Dante suri 1321. a.). Paavstile, kirikule ja nendele toetuvaile feodaalhärradele kuulutati kõigil pool sõda ning nõuti ühiseid õigusi (lollardid): rahvusline liikumine oli selle tähtsa­maks ilmeks. Helveetsia talupojad lõid Austria rüütleid Morgarteni all (1315. a.) ning Sempachi juures 1386. a. lõplikult ja rajasid Helveetsia vabariigi vabadused.

Algas Tšehhi, Saksa ja Inglismaa vabanemine paavsti võimu alt reformatsiooni näol. Rootsimaal valmistatakse 1347. a. maareform, mis talupoegi soodustas, ja anti seadus, „et orje ei tohi olla ega kedagi orjaks nimetadagi” (Lindequist). 1371. a. hakkasid rootsi talupojad mässama ning nõudsid kuningalt, et ta „sakslased Rootsist Sak­sasse saadaks ning võimu riiginõukogu kätte jätaks”. Saksa rüütleid olid mõned endised saksa soost rootsi valit­sejad Rootsisse sisse toonud. Seal olid need hakanud talupoegi „oma kodumaal harjunud kombel” oma „pärisinimesteks” pidama. Sakslased kihutati minema.

Kõik vabadused, antud rootsi talupoegadele, läksid automaatselt üle ka soomlastele Soomemaale, mis oli Rootsi võimu piires!

See äge vabadusliikumine, feodaalhärrade võimu alt lahtipüüd Rootsis, Eesti ligidas naabruses, ei võinud jääda vastukajata Eestiski, kus nii eestlased kui taanlased, vabamate oludega harjunud, ei tahtnud kanda saksa feo­daalhärrade piiramata võimu, rüütlite ülbust. Eesti alal tõusis suur mäss. Kuid määrased olid ta saavutused!?

Võrreldes Lääne-Euroopa, eriti aga Helveetsia ja Rootsi-Soome vabadusliikumise saavutusi 14. aastasaja keskel Eesti omadega, tõmbab end süda kramplikult kokku selle halastamatu saatuse karmuse ees, mis Eestit tabas. Soomes vabanes soomlane: Eesti vabadused likvi­deeriti täieliselt ja eesti rahvaski määrati ärahukkamisele.

Saksa ordu radikaalsus, ägedus, halastamatus eesti rahva hävitamises põhines ordu kogemustel. Preisi-slaavi rahvaste hävitamine oli võtnud ordumeestelt üle 35 aasta aega, sellepärast nimelt, et ordu ei suutnud tol ajal preislaste vastu suuri jõudusid koondada. Eestlaste vastu otsustati toimida resoluutselt: lüüa kõvasti, suure jõuga ning põhjalikult, sest eestlasi peeti kardetavaks vastaseks. Kuid hävitamise meetodi võtsid ordumehed Preisi eeskujust.

Eesti rahvas „hävitati sootuks maa pealt” preislaste hävitamise eeskujul ja Eesti ajalugu, eriti Läti Hendriku kroonika, „tehti ümber” Preisimaa hävingu kirjeldaja, ordu ajaloolase Peter von Dusburgi ladinakeelse kroonika stiilis. Läti Hendriku kroonika, milles Eesti ajalugu, kuigi osalt juba ümber tehtud, paistis sakslastele liiga ülevana, moonutati nüüd täiesti võltsimiste – vahelekiilunditega, ja moonutati kroonikas peaasjalikult see osa, mis puutus Eesti ajaloosse! Eesti endisest võimust ning riigikorrast tehti naeruväärt moonutus.

Eesti rahva oli Saksa ordu hävitanud, katsuti nüüd kavakindlalt ära hävitada ka eesti ajalugu, et kaoksid ühes rahvaga, ühes rahva teadlikuma osaga mälestusedki, mälestusmärgidki endisest omariiklusest ja endisest ilust.

X osa Eesti Kirjandusest nr. 11/1923

     

L. H. kroonika esimese osa kriitika. Teodoriku kroonika.

Meinhard, vaga, vaikne jumalasulane suurel kauba­teel Väina jõesuu saarel, kaupmeeste lohutaja jumalasõnal pika, ohurikka tee alul, ei ka tema mõjukamad, sõjakamad, agaramad järglased Liivi rannas ei oleks saavutanud võib-olla suurt edu enda poliitilistes püüetes võrdlemisi lühikese aja kestes, pealegi ka Eestimaa suhtes, kui neile ei oleks astunud mõjuvõimsamaks kaastöötajaks väga osav, tolle aja diplomaatilistes võtetes vilunud ja võimas tegelane – Eestist välja aetud Teodorik, kohaliste olude ja vastuolude ülihea hindaja ja kohaliste rahvaste elu ning kommete ja nõrkuste kogenud tundja.

Teodorik on suure tähtsusega Eesti saatuses Pala ajajärgus, mispärast katsume temast saada kujundi, nii täielise kui L. H. kroonika ning teiste ürgdokumentide andmed lubavad.

L. H. kroonikast leiame lühikese, katkendilise ülevaate Teodoriku tegevusest, mis käib – silmas pidades üksi asjalisi fakte – järgmiselt (1.10):

„Piiskop Meinhardil oli kaastöötajaks (cooperator) evangeeliumis tsistertslaste ordu vend Teodorik (Theodoricus), pärast piiskop Eestis.   Teda tahtsid liivlased surmata…

Olles ülesandel Eestis, sattus sellesama venna elu väga mitu korda paganate läbi surmaohtu. (Idem frater missus in Estoniam plurima passus est vitae pericula.)…. Sel­samal ajal palus vend Teodorikult keegi haavatud liivlane Turaidast ravimist, ja lubas end tervenemise puhul ristida. Vend (Teodorik), kes, hõõrudes nüüd rohte ja kuigi ei teadnud (arsti)rohu mõju, kutsus appi Issanda nime, ja tegi ta terveks ihu ning hinge poolest teda ristides. Ja ta oli esimene aristokraatidest (primus ex primoribus), kes Turaidas vastu võttis ristiusu.”

Eeltoodud episoodi õigeks mõistmiseks selle, Teodoriku tähtsa „eluloo” kirjelduse õigeks hindamiseks tuleb meil ligemalt tutvuda L. H. kroonika esimese osa iseloomuga, asuda selle valgustusele kriitilisel eritlusel.

L. H. kroonika esimene osa eraldub muust krooni­kast silmapaistvalt kahes suunas: ta on rohkesti põimitud imedega, imetegudega, ja teiseks: ta on stiili poolest katkendiline.

Kuid ka neis osis, kus L. H. on asjalisem, süstemaati­lisem jutustuses, on L. H. kroonika suhtumine realiteeti sügavalt keskajaline, nimelt selle poolest, et käsitleb sünd­muste, nähtuste hindamisel mõõtu hoopis erinevalt meie ajast; tema ilmavaateline huvi suundus hoopis teisale kui näiteks meie aja huvi.

Meid huvitab reaalne fakt, sõjaline või majanduspoliitiline ilmutus või neis tegutsev isik – L. H. huvi kuulus esimeses joones kirikule, usuelu nähteile üksikasja­deni, ja kiriku, usu tegelastele, leides temalt hindamist esi­kohal rohkeil piibli kõnekäänel. Teda ei huvitanud tege­lase abstraktne ilmavaade ega tema poliitiline kava, vaid tema usk; teda ei huvitanud sündmuse ehk tegelase väärtus niisugusena, vaid nende suhtumine kirikuellu. Kõike muud, peale kiriku ja preesterkonna, käsitleb L. H. kõrvaliste nähetena, andes vaid märgusõna, millest nüüd meil tuleb arutada tõelisust: temaaegset käsitlust tuleb meil tõlkida meie aja keelde. Vaevalt mainides reaalset fakti, nihutab L. H. laialt esikohale kiriklikud eluilmed – jumala ilmutustena, millel ainuke väärtus L. H. silmis.

Sellepärast kaalub L. H. juures legend enam kui asja­lik jutt, ime enam kui reaalne tõde.  Reaalne fakt omandab L. H. silmas alles siis tõelise olemasolu õigustuse L. H. kroonika esimeses osas, kui ta on seotud imega.

Nagu öeldud, kannab L. H. kroonika esimene osa selle poolest teistest osadest nähtavalt erinevat ilmet: ta on põimitud ohtrasti imedega, imetegudega. Need imed, imetaolised sündmused (viirastused, visioonid) on seotud peaasjalikult Teodoriku isikuga!

Teodorik ei tee sammu, kus ei sünniks mingisugune ime ehk imetaoline nähe.

Teodorik rohitseb terveks liivi vanema, teadmata rohu ravimisväärtusest: see ime sunnib ravitud liivlast pöör­duma ristiusule (1.10). Teodorik pääseb vaenlaste leerist läbi imega: sakramenti-hostiat käes kandes. Teodoriku väljal kasvab ime läbi ilus vili, kuna ümbruses liivlaste vili kidutseb (1.10).

Need imed on nii jutustatud, nagu oleks imede ahvatlemine eriline annetus Teodorikule kui valitud jumala­sulasele: jumal aitab Teodoriku läbi kõigist kimbatustest: loosi juhatab jumal eriti nii, et Teodoriku elu pääste­takse (1.10).

Teodoriku ristitud tähtsa liivlase hing saab nii pühaks, et kohe peale tema surma teine vastristitu näeb „seitsme penikoorma kauguselt”, „kuidas inglid selle hinge kandsid taeva” (1.10).

L. H. kroonika esimeses osas leidub imesid, mitte otsekohe seotud Teodoriku isikuga, kuid mis kannavad siiski sügava keskaja imeteo ahnet meelsust, määrane marudramaturgiline kroonika iseloom annab tunnistust selle kroonika osa kirjutaja ka tolle aja kohta maha­jäänud ilmavaatest. Nii näiteks (7.9) surnud Holmi preester Sifridi kirstulaua pikendus ime läbi, mis avaldab õige toorevõitu usumeelsust, määrast meelsust me kroonika teistes osades ei leia.

Järgnevate osade kroonika „algkroonika” kirjutaja seab end teatavas mõttes kriitilisele seisukohale imetaoliste näh­tuste suhtes, eriti, kui need on mittekristlase nähtud imed, nt – 10.14 – liivlase nähtud inimese kuju tõus puust, määrane imetaoline kuju ennustas tulevikku. Kroo­nika iseloomustab säärast ilmutust „kurjavaimu terenduseks” – „fantasmata daemonum illusionem”.

Imetegu on siiski seotud niivõrd Teodoriku isikuga, et ime teda saadab igal pool, mispärast leiame imetaolisi ilmutusi ka pärastises kroonikas, seal, kus teotsemas Teodorik.

Väga  sarnane on igatahes ime, mis mainitud (1.10) Teodoriku eluloo peatüki lõpul, imega Raceburgi piiskopi surma puhul Ojamaal 1215. a., kus Teodorik oli sureva piiskopi saatjaks ja arvatavasti sündmuste jutustajaks.

Me loeme nimelt 1.10: „Kui aga haigus suurenes, saadi võitu naiste uskmatusest: ta ristiti ja annetati palve­tega jumalale. Ja kui ta suri, nägi üks vastristitu tema hinge inglitest kantuna taeva – seitsme penikoorma kau­guselt – ja tundis ta ära.”

Ja Raceburgi piiskopi surma puhul loeme (19.6): „Ja ta laip maeti endise kardinali marmorsesse hauda, mis on sealpool jõge Augustini kloostris. Ja üks nerolane (hörolane) nägi nägemust: sammast (tuikest) äikesena hiilgavat, üle Alpide tulevat ning maanduvat siinkohal puhkamiseks. Ja on tõestatud veel teisi sarnaseid nägemusi selle haua juures” (võrdle ka Gruberi ääremärkus selle koha juurde ja minu arvamised Eesti Kirjanduses 1923. a. lk. 25).

Kõige iseloomulisem Teodoriku isiklikkude annete, osavuse ning tema imetegude võime hindamises on järg­mine lugu aastast 1206 (10.1):

Teodorik jõuab 1206. a. Polotski knjasi juurde, et mõjustada, knjasi inglaste kasuks liivlaste-rahvuslaste vastu. Teel kimbutavad Teodorikku leedulased, kes liivlaste-eestlaste rahvuslastega liidus, ning võtavad Teodorikult ära uhke sõjaratsu, mis Riia piiskop määranud Polotski knjasile kingituseks, ja paljastavad teda ka teiste kallite kingituste poolest. Kuid Teodorikule jääb siiski, nagu pärast selgub, raha küllalt. Jõudes Polotski knjasi juurde, leiab Teodorik sealt eest liivi saadikud, kes on knjasi ergutamas tegevusele sobitatud salalepingu põhjal liivlaste-eestlaste ja taanlaste-polotsklaste vahel suureks vastuhakkamiseks 1206. a. riiglastele!

Knjas ei tahtnud Teodorikust ega tema saatkonnast teadagi ja isoleeris kogu Riia saatkonna, et see ei saaks saladusi välja urgitseda. Nähtavasti tunti ka Polotskis juba Teodoriku diplomaatilisi osavusi hästi. Kuid Teodorik ei ole mees, keda takistused suudavad ettevõttes kohutada. Kroonika jutustab nüüd edasi: „Kui Teodorik noid asju sügavamalt uuris-urgitses „causam perpendente”, laskis üks (Polotski) knjasi nõunikest end ära osta kinkide ning rahaga (muneribus et pecunia corrumpitur) ja avaldas kõik kaua hoitud saladused. Peale selle tuli Jumala ime­taoline, ettenägev võim Teodoriku üle ning pööras kõik asjad paremusele.”

Siin on lihtne fakt, Teodoriku jultunud ning hoolimatu poliitiline tegevus – vastaste äraostmine rahaga salaplaa­nide kättesaamiseks – kujutatud Jumala erilise annina, mis tuli Teodoriku peale, mille tõttu Teodorikul korda läks liivlaste poolt kaua ja laialt hautud rahvusvahelist Riia hävitamise kava nurja ajada.

Need imed, seotud Teodorikuga, olenevad 1) Teodoriku ilmavaatest, tollegi aja kohta mahajäänud ilmakäsitlusest, 2) nad olenevad Teodorikust kui veendunud tsistertslasest, 3) nad sõltuvad Teodoriku erilisest konstitutsioonist, mis ahvatleb temas viirastusi: Teodoriku psüühilisel loomul on kalduvusi illusioonidele, hallutsinatsioonidele.

Gruber (Script. Rer. Liv. I, lk. 230-231) jutustab allikate järele Teodoriku hallutsinatsioonest. Teodorik ise jutustanud teisele kirikumehele: „Ego novi sacerdotem, qui nuper oculis corporalibus Christum in altari vidit” – „Ma tundsin üht preestrit, kes oma lihaste silmadega nägi hiljuti Kristust altaril.” Pärast seletanud Teodorik: ta ise olnud see nägija.

Kare asketism keeldumisega sugulisest läbikäimisest võib ahvatella viirastusi, hallutsinatsioone, mis omakord soodus­tavad fanatismi, fanaatilist elukäsitlust ning väsi­mata püüdu eesmärkide taotlemises. Närviline, fanatismiga seotud konstitutsioon on suure sugestiivse omadusega, mis võimaldab kaasa tõmmata hulki ja üksikuid.

Teodorikku iseloomustab hästi järgmine lugu (Fr. Winter m. k. I, lk. 237): „Trieri kirikkonna Hemmenrode kloostris elas noor munk, nimega Peetrus, Koblenzist pärit, kes välja paistis vaimuannete, eriti aga kiiduväärt elukommete poolest. Hõõgav Kristuse armastus täitis teda niivõrd, et ta, süvenedes sellesse, ihaldas üleloomulisi ilmutusi ja neid uskus ka omavat. Kõige enam andus ta Kristuse kannatusele ja katsus vähemalt kord päevas Kristuse kannatamise häbi endale ette kanda, uskudes saada sellega kõige ennemini vaimulikkude armuilmutuste osaliseks. Pool aastat paistis talle soov kättesaamatu. Aga väsimata püsi­vusega püüdes läks tal korda Kristuse saladustesse tungida; ja edaspidi võis ta süveneda Kristuse kannatuste vaat­lustesse sisemise mõnutundega. Talle näis, nagu kaetaks tal iga päev laud.

Need vaimulikud meditatsioonid ahvatlesid temas palava iha: jumalik ilmutus näidaku temale Kristuse pale.. .

Ja tõesti tõusis tema mõttelend ärevuseni, nii et ta, kord altaril krutsifiksi ees põlvitades, arvas nägevat, kuidas Kristus oma käed sirutas tema poole ning teda südam­likult surus vastu oma rinda. See haiglane ärevus ahvatles temas sageli korduvat kestvat pisaravoolu, milles ta nägi erilist jumalikku armu. Süvenemisel Kristuse kannatusse näis temale eriline arm märtrisurma osaliseks saada.

Kui nüüd Eesti piiskop Teodorik tuli Reinimaale, oli Koblenzi Peetrus sedamaid huvitatud misjoniteenistusest paganate keskel. Nagu näib, oli nende mõlemate, Peet­ruse ja Teodoriku, vahel mingisugune usundiline sugulus. Sest ka Teodorik uskus ihulikkude silmadega Kristust altaril näinud olevat. Usuline fantaasia oli Peetrust mõnigi kord lasknud kloostri korrast mööduda. Nüüd läks ta Teodoriku järele, kloostriülemalt küsimata. Mõlemad tõid kaitseks ette paavsti volituse, et kõik, kes tahtsid, võisid Liivisse minna paganaid pöörama. Pärastpoole sai ta oma abtilt luba valitseda Liivis üht kirikut. Seal jutlustas ja ristis ta veel 1221. a. Tema haiglasele meelele oli kahtle­mata suureks õnneks, et ta, kloostri vaikusest eemaldatud, asetati praktilise elu tegevusse.”

„Teodoriku kroonika” imevängetes võtetes ei tule mitte näha pettust ega meelega ette lükatud „deus ex machina” oma kavaluste katmiseks, vaid neis tuleb näha Teodoriku erilist iseloomu, tema usumeelsust, mis, L. H. kroonika usumeelsusega võrreldes, tõsi küll, maha jäänud ning lõhnab eelnevate sajandite usumeelsuse järele.

Meie järeldame: L. H. kroonika esimene osa kannab imederohket  iseloomu, määrane  dramaturgiline  iseloom ulatub kroonikas piiskop Alberti tegevuse ajajärgu kroo­nika esimesse ossa. Pärastine kroonika, eriti 1203. a. peale, kannab teist iseloomu. Siin ei ole enam vänget imetaolisust, vaid kroonika on reaalne selle aja teiste kroonikatega võrreldes ning isegi üliasjalik sündmuste harutamises.

Kuid L. H. kroonika esimene osa kannab ka stiililiselt, õigemini kompositsiooniliselt, teistest osadest erinevat ise­loomu: esimene osa kroonikast on kokku seatud väljavõtteist, lühikesist kokkuvõtteist; need näivad pärit olevat ühest täielisemast kroonikast, määrane hüpoteetiline, täie­lisem kroonika on olnud aluseks L. H. kroonika esi­mesele osale.

Seda hüpoteetilist kroonikat, millest säilinud vaid ekstserptid L. H. kroonika esimeses osas, nimetan ma selle osa peailme – imetegelise loomu ja selle, kroonikaosa peategelase ning imeteo loomu peakandja tõttu „Teodo­riku kroonikaks”.

Kui L. H. kroonikaga ligemalt tutvuda, selgub, et kroo­nika esimene osa ei ole järjekorraliste sündmuste jutustus, vaid esineb, nagu öeldud, üksikute eraldatud sündmustena, kus need sündmused ei ole reastatud mitte aja järele, vaid tähtsuse järele, ja nimelt tähtsuse järele mitte pea­tegelase Teodoriku, vaid Meinhardi resp. Alberti suhtes!

Katsume tõestada neid väiteid L. H. kroonika 1.10 juures, milles kõneldud Teodoriku isikuga seotud sündmustest.

Seal on öeldud: „Ja see (Kaupo) oli esimene ülemaist (aristokraatidest), kes võttis Turaidas vastu ristiusu” – „Et hic primus ex primoribus in Thoreida fidem Christi suscepit.” Kuid juba ennemalt (1.4) on kroonikas juttu tehtud teistest liivi ülemustest, „esimestest”, kes ristiti. Tähendab: sündmus, mis on kirjeldatud 1.10, teostus enne 1.4 sündmusi, mispärast ta peaks seisma kroonikas ka enne 1.4.

Ja tõesti: kõik 1.10 jutustatud lood kuuluvad L. H. kroonika alguses kirjeldatud sündmustele eelnevasse ajajärku.

Me leiame sessamas 1.10 väga tähtsa märkuse Teodorikust: „ldem frater missus in Estoniam . . . a paganis plurima passus est vitae pericula” – „Seesama vend (Teodorik), olles ülesandel Eestis,… sattus tema elu väga mitmel korral surmaohtu paganate läbi – päikesevarju­tuse puhul jaanipäeval; nad ütlesid: ta (Teodorik) sööb päikese ära.” Seda ülitähtsat märkust, ekstserptilist mainet: „missus in Estoniam” ei tule mitte mõista, nagu oleks Teodorik läkitatud Eestisse Meinhardi ajal Ykeskola aja­järgus (s. t. varsti peale 1184. a.), saadik Meinhardi enese poolt „läkitatud” Eestisse, ja et sel korral olnud ta elu väga mitmel puhul – plurima – surmahädas.

Meinhardil ei olnud Eestiga pealegi kuni 1187. a., millisesse aastasse mahutavad Balti ajaloolased (Pabst) Teo­doriku kimbatusi, midagi tegemisi, vähemalt L. H. kroonika teadetel, liiatigi nii suuri asju ajada, et ta saatis sinna niisuguse ülitähtsa isiku – me kõneleme varsti Teodoriku tähtsusest – ja kes Eestist ära tuli tema süüdistuse pärast „paganatelt” päikese söömises!?

Kui oletada Balti ajaloolaste viisi Teodoriku lühiajalist lähetusretke Eestisse Meinhardi ülesandel, ei oleks Teo­dorik lühikese aja kestes kuidagi saanud sattuda mitmel puhul – plurima – väga sagedasti surmahätta. Lühi­kese aja kestes ja olles võõrana Eestis esimest korda ja vähe aega, ei oleks Teodorik võinud saada Eestis tuttavaks niivõrd, et eestlased just teda süüdistavad päikese söömises!

Kuidas oleks Teodorik, erilise autoriteedita, väikese või­muga mees, nagu ta kujutatud L. H. kroonikas – kuidas oleks seesugune tähtsuseta isik võinud lühikesel viibimisel Eestis kuulsaks saada niivõrd, et just teda peetakse päikese sööjaks!?

Ja kui Teodorik tõesti oleks lahkunud Eestist vaid sellepärast, et „paganad” eestlased teda pidasid päikese­varjutuse tegijaks, päikese sööjaks, siis ei oleks olnud Teodorikul õieti põhjust Eestist põgenedes nii üliägedalt hakata töötama Eesti vastu, eriti Eestis võimul oleva valitsuse vastu äärmise kihaga, tehes kõik, mis ta võimuses, et võimul olevat mõjuringkonda Eestis kukutada ning saada ise Eestis juhtivaks meheks, iseseis­vaks, s. t. rippumata piiskopiks üle kogu Eesti!?

Niisugune mees kui Teodorik, kes meile esineb, vastu­vaidlemata allikate järele, kohe peale lahkumist Eestist – suure diplomaadina, mõjukama autoriteedina poliitika alal Balti rännul, paavstide – eriti vägeva Innocentius III – pailapsena” – niisugune mees ei tagane kuskilt tühistel, kõrvalistel põhjustel, ei tagane kergesti ega täitsa juhulisil motiivel – säärase suure diplomaadi elu ei satu surmahätta väiklastel asjaoludel.

Vaatleme, eritleme edasi seda vahepala 1.10. Pala algusel on kohe öeldud: „babebat idem episcopus cooperatorem in evangelio iratrem Theodoricum, cisterciensis ordinis, postmodum in Estonia Episcopum” – „oli (olnud) selsamal piiskopil (Meinhardil) kaastöötajaks evangeeliumis vend Teodorik tsistertslaste mungaordust – pärastine piiskop Eestis”.

See lause kinnitab: Meinhardil ei olnud Teodorik mitte mõneks teisejärguliseks abiks, toeliseks, vaid „cooperator” – täisvääriline kaastöötaja, ise piiskop, kuigi alles pärastpoole Eestis; kroonika peab siiski tarvi­likuks just siin mainida tema piiskopiseisust ja nimelt Eestis – mainida seda Meinhardi kaastöö puhul.

Teiseks kinnitab see lause: niisuguseks täis­vääriliseks kaastöötajaks Meinhardile oli vend Teodorik kõigis neis tegudes, sünd­mustes, millest jutustab L. H. kroonika algu­sest peale, s. t. Ykeskola kiriku ja losside ehita­mises, võitlustes osa liivlastega Ykeskola ümber.

Automaatselt tekib nüüd küsimus: miks ei nimeta kroonika Meinhardi tähtsat kaastöötajat Teodorikku kohe kroonika alul, kus mainitakse Meinhardit (1.2), vaid laseb alles pärastpoole, varjatult, väiketähtsuslikult mõista, et Teodorik oli kaastöötajaks Meinhardile, ja vähendatakse selle juures Teodoriku mõjukust Meinhardi asjus, Väina asjus sellega, et teda näidatakse Eesti asjadest huvitatuna!

Selle küsimuse lahendamiseks peame võtma arvesse tendentsi, mis pääsnud varjatult ka L. H. kroonikasse, kuid väljendatud varjamata, silmapaistvalt ordukroonikas (Riimkroonikast peale): Teodoriku isik ja ta tegevus vaikitakse täiesti maha ning pannakse kõik Teodoriku teod Meinhardi (osalt Bertoldi, Alberti) arvele.

Niisiis: kuigi Teodorikust tehakse juttu alles 1.10, oli Teodorik Meinhardi kaastöötajaks kõigis tegudes, mis leidu­vad kirjeldatuna kroonika alguses. Veel enam järgneb sellest lausest: L. H. kroonika algabki nende sündmuste jutustusega, kus Teodorik ilmus Meinhardi kaastöötajaks. Meile selgub selle väite tõelisus, kui me Meinhardi ja Teodoriku tegevust edaspidi üksikasjaliselt arendame.

*                     *

*

Kõigest eeltoodust järgneb: kuigi Teodoriku elulugu, tema tähtsamad elujuhtumused – põgenemine ning kimbatused Eestis ja Eesti piiskopiks saamine – on asetatud L. H. kroonika esimese jao 10. peatükki ja Balti ajaloo­lastel 1187. a. sündmustikku, ei käi selles peatükis (1.0) mainitud sündmused mitte 1187. aastasse, üldse mitte Meinhardi Ykeskola ajajärku, vaid siin on kokkuvõtlik katkend Teodoriku kogu elust, ta elukäigust enne Mein­hardi juurde ja ta sattumisest Väina randa Kaupo vald­konda, ja üks juhtumus pärastisest elust: ta kinnitamine piiskopiks Eestis.

Nii nähtavasti on ka Paavst (Meinhart I, lk. 39) seda peatükki mõistnud.   Ta kirjutab:

„Es wäre möglich, dass Heinrich der Lette, da er einmal auf den Dietrich zu sprechen gekommen, Begebenheiten, die der vorbischöfli c h e n  Zeit M e i n h a r d s   a n ge­hören, nachträglich oder auch, weil er eben selbst mit der genauen Zeitrechnung unbekannt gewesen, erst dann erzählt habe, als er schon zur bischöflichen Zeit Meinhards übergegangen war”.

Niisiis: kogu episood, kirjeldatud 1.10, osutub ekstserptiks, koondatud kokkuvõttena mingist vanemast alli­kast, kroonikast, mis käsitleb L. H. kroonikale eelnevat aega ja sisaldab Teodoriku võitlust Eestis, põgenemist Eestist, ta saabumist Väina randa Kaupo valdkonda, ja Kaupo ning teiste mõjukamate liivi vanemate sattumist Teodoriku poliitika mõju alla.

Kuid mitte üksi 1.10 ei esine ekstserptina vanemast kroonikast, vaid kogu esimene osa L. H. kroonikas (kuni 1203 a.) on põimitud ekstserptidega.

Nii näiteks on ekstserptid, katkendid 1.1-2: Mein­hardi tulek Väina jõesuhu; 1.11 : Meinhardi põgenemiskatse Eestisse, 1.13 – rootslaste ristisõda Viru randa; 1.14 – Meinhardi surm. Piiskop Alberti ajajärgu kroonikas tun­duvad ekstserptidena, s. t. katkenditena, mis siia üle kantud kuskilt teisalt: 5.2 – esimeste läänihärrade nimetus; 6.3-6.5, 6.6 – märkused, mained Ykeskola kloostri asu­tamisest, Kristuse võitlusveliste (Fratres Militiae Christi) ühingu rajamisest; need sündmused ei kuulu kronoloogi­liselt sinna, kus nad seisavad, vaid on katkendilised kokku­võtted, lühikesed mained sündmustest, mis mitmel ajal ennemalt teostunud ja tagantjärele piiskop Alberti osasse üle kantud.

Võttes L. H kroonika esimeses osas mainitud sünd­musi ekstserptidena, kokkuvõtetena teisest ajajärgust, ei saa me neid sündmusi kuidagi reastada ajas üksteise järgi. Sest siin ei ole meil tegu kroonikaga harilikus mõttes, jutustatud sündmustiku reaga ühte ajajärku kuulu­vate nähetega, vaid üksikute sündmuste rühmadega mit­mest ajajärgust, milles vaid ühte rühma kuuluvad sündmused kuuluvad ühte ritta ka ajaliselt.

Mainitud seisukoht aitab määrata õigemini selles, esi­meses osas esinevate tähtsate sündmuste aastaarvu.

Nii näiteks tuleb võtta ajaline sideväljend 6.6- „eodem tempore” – siduvaks üksi eelmisest lausest – 6.5 – mainitud sündmust – sündmusega sellele järgnevast lau­sest 6.6, kuid kuidagiviisi ei taha „eodem tempore” mär­kida ajajärku, mis seoks 6.6 tähendatud sündmust kogu sündmuste reaga kroonika algusest peale. Lühidalt öeldud: „eodem tempore” tahab öelda vaid, et kloostri asutamine Väinal (Ykeskolas) ning Kristuse võitlusveliste „ordu” (mõõgaordu) asutamine sündis „selsamal ajal”.

Eelolev käsitlusviis maksab ka 1.13 toodud sündmus­tiku kohta, mis algab sõnadega „iam tunc” – „juba siis”: Iam tunc idem episcopus cum duce Sueciae Teutonicis et Gothis Curones bello adierat. . .” See lühike veste sõjaretkest (1.13) on silmanähtavalt kohmakalt redigeeritud, segaselt väljendatud; siin on meelega midagi varjatud, kuigi sündmuse aluseks oli tõeline fakt.

Miks äkki siin, lahtirebituna üldkäigust, mainitakse juhtu, mis teostunud kunagi ennemalt!? Kuidas võis ristisõjavägi juhuliselt sattuda Eesti randa laasta­miseks; ja mispärast on nimelt sakslased pahased rootslaste peale, et rootslased minema purjetavad pärast arutlust eestlastega! Mispärast ei purjetanud nad siiski kolme päeva pärast oma peaeesmärgile Kura randa, sest torm pidi olema ju möödas – muidu ei oleks nad merele läinud, ära purjetanud!?

Kuid episoodi kirjelduse alul leiduvad sõnad „iam tunc”- „juba siis” nõuavad oletust, et siin on sündmus katkes­tatud, käristatud orgaanilisest ühendusest ning asetatud siia kohta „võõrkehana”. Sõnadel „iam tunc” ei ole mingit mõtet L. H. kroonikas seal kohal, kus nad seisavad. Küll võis sel sideväljendil olla tähendus hüpoteetilises (Teodoriku) kroonikas, kus see episood kuulus korralisse järjestikku ning kus sõnad „iam tunc” juhtisid eelkäivaisse sündmusisse, millega seotud see ristisõit orgaaniliselt.

Võib-olla seisis see ristisõit ühenduses L. H. kroonikas (1.11) leiduva sama selgusetu, sidumatu ristisõiduga, mis pidi tulema taltsutama rahvuslikku (ristiusu vastast ?) teotsemist Liivis (Eestis)?! „Olid nimelt üksikud saks­lastest ning mõningad taanlastest ja norralastest ning teistest rahvastest lubanud tuua sõjaväge, kui seda tarvis läheb” (1.11).

Võimalik on ka oletus: see sõit Viru randa (1.13) osutus vastusõjakäiguks eestlaste ning nende liitlaste – karjalaste=nogardlaste – retkele Rootsi randa Mälari järve äärde (1. juulil 1188. a.)!

Igatahes: L. H. kroonika on siin, mainides neid sünd­musi, väga tume ning saladuslik ja väljendab nii krono­loogiliselt kui sisuliselt ebajärjestatud, ebaselget sündmus­tikku, erinevat silmapaistvast kroonika käsitlusviisist pärastisis osis.

Mispärast L. H. kroonika siin, kus kõne käib sündmus­test liivlaste keskel, teeb ootamata juttu eestlastest ja pealegi nii tumedal – saladuslikul katkendilisel viisil, pealegi nii tähtsast sõjaretkest!? Sündmustest Eestis kõ­neleb ju kroonika süstemaatilises korras alles pärastpoole!

Mispärast kõneldakse juba 1.11, keset puht liivi sünd­mustikku, üllatavalt otse Meinhardi kainelt kaalutud põge­nemiskatsest Eestisse – pääsemiseks oma vaenlaste, vastaste küüsist Liivis, liivlaste keskel!?

Ja mispärast õieti ei kõnele L. H. kroonika esimene osa selge sõnaga ka eestlastest, olgugi 29.1 varjamatult tõendatud, et käärimine, mis algas 1184. a. ümber Liivis, oli sõltuvuses ka Eestiga, ja olgugi et teised vanemad allikad (Riimkroonika, paavstide Aleksander III ja Innocentius III bullad) pajatavad neist võitlustest Eestis õige veenvalt!?

On selge: siin on mained, ekstserptid mingist teisest allikast, katkendilised tsitaadid mingist teisest kroonikast, milles jutustati käärimistest Liivis-Eestis ning nende põh­justest täieliselt, kuid mis on leidnud aset L. H. kroonika esimeses osas lühendatuna, kärbituna, mille tõttu nad tunduvad siin sidumatu üldjutustusega, paistavad võõr­kehadena, kronoloogiselt ebaloogilistena.

Andmed sunnivad peale järjelduse: allikas, kiri, millest need katkendid võetud ning L. H. kroonika esimesse ossa põimitud, on ekstserptid mingist täielisemast kroonikast, mis käsitleb peaasjalikult Eesti asju – vanemast ajajär­gust, s. t. piiskop Albertile eelnenud ajajärgust.

L. H. kroonika esimese osa ekstserptilist iseloomu on aidanud varjata selle osa üksikute sündmuste ekslik kronoloogiline süstematiseerimine, selle osa üksikute sünd­muste märkimine aastaarvuga, nagu seda on teinud Pabst ja Hansen. Pabsti lihtlugejale kõige kättesaadavamas tõlkes tuleb täiesti ära jätta esimese osa juurde tähendatud aastaarvud eksliku kronoloogilise käsituse eemalda­miseks, õigema ajalise orienteerumise saavutamiseks.

Balti ajaloolased on võinud kroonika alul toodud sünd­muse aastaks 1184. aasta, kroonika 29.1 põhjal, kus öeldakse 1224.a. rahusobingu puhul eestlastega: 40 aastat ei ole Eesti-Liivi rahu maitsta saanud, „et arabant et seminabant in securitate magna, quam ad quadraginta annos ante aperte non habebant” – „ja kündsid ning külvasid suures julgeolekus, määrast neil aastat 40 enne seda kindlasti ei ole olnud”.

Kuigi see koht 29.1 kroonikas hilisema (sihilise) redakt­siooni jumet kannab, võtame teda säärasena, nagu ta on. Kuid lauses on vaid öeldud, et rahutused, sodimised algasid umbes 40 aastat tagasi, arvates 1224. aastast algasid need sündmused, rahutused ja käärimised Eestis-Liivis, millal Teodorik osutus kaastööta­jaks Meinhardile, sunnituna lahkuma Eestist. Kui kaua Meinhard üksi ja enne seda liivlaste keskel olnud, kõige selle kohta ei või 29.1 mainitud lausest mingisuguseid järeldusi teha. Eriti ei või balti ajaloolastega võtta seda 1184. aastat Meinhardi ilmumise aastaks Liivisse.

Ühes Meinhardi episoodi ümberhindamisega, millest pärast täielisemalt kõneleme, tuleb ümber paigutada Teodoriku tegevuse ajajärk, tema viibimisaeg Eestis ja põge­nemine sealt, Kaupo ristimine jne. 1170 ja 1184. a. vahele, kuid mingil tingimusel ei või neid sündmusi kõiki mahu­tada 1184. aastasse, nagu teeb seda Pabst oma tõlkes.

Ümber asetada tuleb kronoloogiliselt eriti ka üks väga tähtis Teodoriku looming „Kristuse võitlusveliste ordu” ühingu asutamine. Ei või olla kahtlust: „Fratres Militiae Christi” ühing on üksi Teodoriku looming: seda tõen­davad L. H. kroonika (Zamoiski ärakiri eriti) ja rõhuvalt ka Alberici kroonika: esimene ühingu juht (ordumeister) oli Vinno, kes nime kõla poolest paistab liivlasena.

Teodoriku algatusel (1190. a. paiku) loodud „Kristuse võitlusvelised” ei olnud muidugi mitte ei kava ega ise­loomu poolest „mõõgaordu vennad”, milleks nad kujunesid olude sunnil pärastpoole, vaid kohaliste aristokraatide ühing, Teodoriku (Meinhardi) poolt rajatud noore „Liivi kiriku” kaitsevägi, õigemini ehk kaitseväe „kaader”.

Saksa imperialistlikuks mõõgaorduks kujunes ühing peale sisemist mässu ühingus 1208. a., milles hukati Vinno marusaksilase Wigberti poolt saksa soost ordumeeste kihutusel, mille pärast paavst Gregorius IX õigusega süüdistab (saksa) ordumehi ühingu esimese juhi tapmises.

Mäss Teodoriku poolt loodud orduühingus tekkis varsti peale Liivi  alistamist 1207. a. piiskop Albertilt Saksa kuningale Philippile (10,17): selle sammu tegi Albert üksi (1.4), s. t. ilma Teodorikuta, kuna muis asjus esines Teo­dorik piiskop Alberti välisministrina (õigemini peaminist­rina), nagu krahv Bernhard von der Lippe tema „sõjaministrina” (saksa ajaloolaste ütlust mööda).

Piiskop Alberti tegu osutus väärsammuks, fataalseks nii piiskop Albertile kui Teodoriku kavatsustele. Siitpeale näeme „saksa” ordut teravas vastasrinnas piiskop Albertiga. Algab äge sisemine võitlus Liivis, kus ühel pool ordu sõjaline saksa imperialism, teisel pool Alberti-Teodoriku kiriklik kultuurpoliitika, missuguses võitluses võitjaks jäi ordu!

Niisiis: Teodoriku loodud, taotud „mõõk” raius tal enesel jalad alt!

*

Piiskop Bertoldi osa L. H. kroonikas (2.1-10) esineb meile väliselt ühtlasema jutustusena, kuid sisuliselt on „gesta ep. Bertoldi” oma sihilikkusega ja andmete puudu­sega, eriti Teodoriku mahavaikimisega väga katkendiline.

Oma poliitiliste peasihtide taotlemiseks näib Teodorikul olnud olevat tulunduspoliitiliste püüete hulgas eri­lise tähtsusega Väina jõesuu rannal (Riias) luua paavstilt soodustatud, eesõigustatud kauba­sadam!

See Teodoriku püüd teostuski paavst Innocentius III-da valitsuse alul, määrane paavst iseäranis ja imeliku poole­hoiuga soodustas Teodorikku, kuna ta piiskop Albertiga talitas õige pahasti, otse haavavalt. Varsti peale Innocen­tius Ill-da asumist paavstitoolile läks Teodorikul Rooma sõidu puhul korda nõutada paavstilt erilised eesõigused Riiale kui kaubasadamale – „Theodorici instantia etiam et rogatu” (4.6). Eesõigustatud sadama loomisega (Riias) Väina jõesuus oli pandud alus Riia jõu­kusele ja ühtlasi Teodoriku kavade tõhususele.

Linna rajamine Väinal oleks enesest mõjuvate tagajär­gedega olnud: kindlustatud paik kaubateel oli tol ajal võrduv kaubatee valitsemisega. Seepärast tekkisid kohe tülid Ykeskola lossi ehitamisel. Eesõigustatud, paavs­ti poolt protežeeritud kaubasadama loomine Väinal oli surmaähvardus teistele sadamatele, eriti Eesti kaubateele. Et Riia eesõigustatud kaubasadam oli ähvarduseks just eesti kaubandusele, tõestab just eestlaste ja nende liitlaste aktiivsus selle plaani nurjamiseks.

Ja tõsi: Riia kindlustatud ja eesõigustatud kaubasadama loomisega oli Teodorik annud Eesti tulundusele hoobi, mis viis Eesti kaubapoliitiliselt pikapeale kokku varisema, millele järgnes Eesti poliitiline varing. Eesti poliitilise iseseisvuse häving ei olnud küll Teodoriku kavades, nagu teisal näeme, kuid see osutus tulemuseks Teodoriku poolt ahvateldud abijõudude tegevusest, mida Teodorik pärast enam ei suutnud taltsutada.

Eestlased töötasid poliitiliselt, diplomaatiliselt vastasrinna organiseerimisega Teodoriku kaubapoliitilistele püüetele vastu, veel enam aga sõjaliselt, ja piiskop Bertoldini oli neil selles edu.

Nimelt juba Bertoldi aegu (aastatel 1197-1198) tehti katset luua Riias kindlustatud kaubasadamat, „kuid eestlased olid vastu”. Möödunud paar aastat Meinhardi surmast ning Teodoriku põgenemisest Liivist, ilmus piiskop Bertold Breemenisse peapiiskopi kaitsealusena, võituna Väina jõesuhu. Bertold oli juba ennemalt – Meinhard-Teodoriku ajal – viibinud Liivis: ta oli Teodoriku orduseltsiline, tsistertslane, abt Lokkumi kloostrist (Hannoveri läheduses).

Vastu tema enese tahtmist olid Bertoldi kallutanud tulema Liivi Kaupo-Teodoriku pooldajad Liivis (2.2), ja vististi Teodorik ise.

Bertold ilmus 1197. a. Liivi, ilma (suurema) sõjaväeta väljastpoolt, lootes nähtavasti, et tema, s. t. Kaupo-Teo­doriku poolehoidjad Liivis suudavad teda kaitsta. Ent need said raskesti lüüa Kokenhuseni all (Riimkroonika 503-513 ja Deutsch-Ordenschronik, Script. Rer. Liv., lk. 845) orga­niseeritud vastasrinna sõjaväelt: liivlastelt ning nende (üht­lasi Eesti) liitlastelt – leedulastelt ning nende hõimlastelt – arvatavasti Pihkva võimkonnast. Kaupo sai haavata.

Bertold pidi vargsi (clam), sala põgenema Saksasse, kus ta võis teatada, et Liivi kirik – Teodoriku looming – on varemetes (Livoniensis Ecclesiae ruinam) 2.3.

Mida on teinud L. H. kroonika sellest ajalooliselt ning sündmusorgaaniliselt põhjendatud huvitavast sündmusti­kust!? Me loeme (2.2): „(Bertold), saanud piiskopiks, katsus oma õnne Jumala peale lootes. Tuli Liivisse, jõudis Ykeskolasse, ning astudes kiriku päralt olevale maale, kutsus enda juurde paremlasi nii kristlastest kui paganatest. Meelita­des neid kangesti joogi-söögiga, ütles ta: ta olevat tulnud nende kutsel ning astunud eelniku asemele. Nad võtsid teda alguses vastu. Ent Holmi kirikaia õnnistamise puhul pidasid nõu ning vaidlesid: ühed tahtsid teda põletada ühes kirikuga, teised teda surmata, kolmandad uputada Väinas, lausudes: vaesus olevat Bertoldi tuleku põhjuseks.”

Kroonika tahab näidata, määrased metslased on Bertoldi-Teodoriku poliitika vastased, keda võib võita söögi-joogi ja meelitustega nagu ürginimesi kuskil kaugel mere­säärel. Määrased jõledad kavatsused on neil ristiusu tooja, võitud kirikuvürsti vastu, keda ühed tahavad ära põletada ühes kirikuga!? See on kahekordne kuritegu, hirmsam jumalateotus, eriti arvestades keskaja usumeelsust…

Piiskop Bertold tuli teine kord järgmisel aastal tugeva sõjaväe saatel, juba siis kuulsa sõjajuhi, tsitsertslaste sõbra krahv Bernhard von der Lippe juhatusel Väina jõesuhu.   Seisukord ähvardas minna kriitiliseks.

Ent see saksilasist ning teistest Bertoldi toetajaist rahvusist koosnev sõjavägi löödi rängasti 24. juulil 1198 Väina jõesuu rannal sinna ilmunud eestlaste sõjaväe poolt. Piiskop Bertoldi resp. krahv Bernhard v. d. Lippe sõjaväe kaotus oli täieline: surma said 1100 saksa sõja­meest, teised põgenesid; eestlaste kaotus oli saksa allikate järele 600 meest. Langes võitluses ka piiskop Bertold ise… Teodoriku kindlustatud kaubasadama kava oli ka seekord nurja aetud eestlaste poolt.

Seda tähtsat „Liivamäe lahingut” on õige üksikasjali­selt kirjeldanud Riimkroonika (523 jj.) ja Brandis; lühi­dalt mainivad lahingut ka vähemad ordukroonikad ja Russow.

Riimkroonika jutustab lahingust: „Piiskop Bertold hakkas Riiga ehitama kui mees, kes tahtis hea meelega jääda paigale (asuma).   Lätlased ja liivlased jäid rahule ning maksid maksu: see oli kristlastele kasuks. Seal tulid eestlased oma vägede võimuga (üle) maa tagant Riia poole, kus olid piiskop Bertold ning usurändurid (sõja­mehed-rüütlid).   Piiskop Bertold trööstis oma mehi… (järgneb pikem jutlus, julgustuskõne rüütlite väele) Eestlaste sõjaväest oli neil teada, et nad tulevad julgesti, vahvalt sõdima (die quamen herteclichen zu). Tol ajal olid eestlased nimelt vahvamad sõdima kui nüüd, nagu meie küllalt  kogenud”…Piiskop läks sõdima oma rüütlite ees nagu väejuht kunagi. Mõlemal pool peeti võitlust surmani. Kristlased kannatasid raskelt, üksteistsada (1100) meest said surma. Teised aeti põgenema. Oh seda hirmsat häda: surma sai ka piiskop”… Eest­lastele jäi lahinguväli (võit), ent neid sai surma 600 meest.” – Nii Riimkroonika huvitav lugulaul suurest lahingust, milles kaotused tolle aja kohta väga suured.

Määrase moonutise on teinud neist sündmustest, mille suurt tähtsust lausa tunnustanud Riimkroonika – määrase sapilise satiiri Bertoldi vastaste sihis on teinud L. H. Kroonika!?

Sakslaste kaotus väänatakse nende võiduks ja vastaste kaotuseks (2.7): „liivlased, kartes, et sõjavägi neile peale tungib, panevad plehku ülepeakaela (praecipites fugiunt), nähes ühte saksa kiivrit, mille liivlane, kes tapnud sakslase, endale pähe pannud”! – Ja säärast jämedat luiskejuttu, anekdooti on ajaloolased võtnud tõena!?

Ja edasi lahing ise, milles langes piiskop Bertold (2.6): „Liivlased põgenevad; piiskop satub põgenejate keskele ratsa, kiirusest-ägedusest, temalt halvasti juhitud: kaks (liivlast) haaravad teda, kolmas, Ymanti-  nimeline, läbistab ta piigiga selja poolt, teised kisuvad ta tükeks liikmeti (membratim delacerant).”

Kuidas on siin jällegi soolatud vastaste metsikust: lahingus-võitluses langenud väejuht – piiskop kis­takse tükeks liige-liikmelt!!? See oli keskajal suurem barbarlus. Saksa sõjaväe kaotusest mitte sõnagi! Bertoldi surm täiesti kogematus, tema enese õnnetus, ning peaasjalikult marubarbarite metsikuse tegu, muud vastased, vähe tsiviliseeritumad, oleksid ta ellu jätnud! Kaks haa­ravad piiskopi, ja juba kinnihoitud maaslamava piiskopi torkab kolmas selja tagant piigiga läbi!! Metsikumat tegu ei saa kujutella, eriti keskaja rüütlikkust lahingus langenud, löödud vastase vastu meeles pidades.

Eestlaste osavõttest Liivamäe lahingust ei kõnele L. H. kroonika muidugi mitte ühte sõna ega ka eestlaste poliitikast, nende reaalsetest püüetest Riia ehitamise vastu. Ent eestlaste vastuseisust Riia rajamisele kõnelevad kõik teised vanemad väärtuslikud allikad, mispärast selles ei tule kahelda.

Võib-olla tuleb kaudselt siiski välja lugeda L. H. kroonikastki eestlaste osavõtet 2.5 mainitud lahingust, sõnadest: „Contra ipsum (Bertoldum) Livonum Universitas colligitur.” „Livonum Universitas” – „kogu liivluse” all võib mõista ka eestlasi, võttes „livones(„Livonia” selle sõna laiemas) üldliivi mõistes, määrane laiem mõiste anti „liivi” nimele aga palju hiljemini, nagu näeme edaspidi.

On ju kindel ilma selletagi, et L. H. kroonika Teodoriku kroonika redaktsioon, tendents, nagu seda leiame eestpoolt, ei olene otsekohe Teodoriku kroonikast, vaid on toimetatud hiljemalt, vähe arvestades tõeolusid, vaid saksa imperialistide resp. ordu ihasid.

L. H. kroonika Bertoldi episoodi moonutussihilikkus on silmapaistev. Bertoldi resp. Teodoriku p o l i i t i k a vastaseid näidatakse ristiusu tooremate vastastena, marubarbaritena nii oma kõlblikes vaadetes kui metslastena, igast kultuurist lagedatena oma tegudes. Suurtele sünd­mustele antakse väiklane, anekdootiline ilme, milles vastaste võimu tahetakse vähendada, nende kaugeid kavasid ja plaanlikkust teha korralageduseks, naeruväärseks juhmuseks.

Tähelepandav on sellevastu siin vanema Riimkroonika tõsidus üksikasjalisel lahingukirjeldusel ning eriti vas­taste lugupidaval hindamisel vahvas võitluses. Salga­mata tunnistatakse lausa eestlaste vahvust selles verises võitluses: vahvus ning julgus ja metsikus ei sobi kuidagi teineteisega. Krahv Bernhard v. d. Lippe juhitud rüütlite sõjaväge ei oleks löönud sõjaliselt organiseerumatu ning taktikas vilumatu „barbarite” hulk!

Neis L. H. kroonika osis ei ole meil, tõsi, tegemist ajalooliste tõsioludega, vaid poliitiliste vastaste tavalise ületõrvamisega!

Riimkroonikas seevastu on märgata sõjamehelist vaimu, kes vastast sõjas hindab, kuigi ka Riimkroonika üldtendents on eesti poliitilise väärtuse, tsivilisatsiooni mahavaikimine.

„Teodoriku kroonikast” on säilinud vaid ekstserptid ehk moonutatud katkendid; kroonika stiili ja ka jutustuse iseloomu on raske nende järele määrata. Siiski näib, et L. H. kroonika 1.10, Teodoriku eluloo jutustuses, on säi­linud „Teodoriku kroonika” omapärasus, eriline lausung. Neis lauseis on tunda 1.10 kroonika üldstiilist erinevat stiili. Välja paistab pöördsõnade kõrvutamine ilma side­sõnata: „Colligitur populus…: ponitur lancea, calcat equus, pedem vitae… praeponit”. Pöördsõnade kuhjamine, nende esitamine preesensis, lausete lühidus annab kõnele rühkivuse, asjalikkuse, realismi, koonduse ilme: „orat frater, manu benedicit,” .. . „vincitur muliebris incredulitas; baptizatur, orationibus Deo committitur.” – Kuidas eri­nevad tsiteeritud laused, ütlusviis L. H. algkroonika rütmist ja jumest (näiteks kas või 14.5 leiduvas algkroo­nika tüüpilises peatükis), milles esineb ladina klassikaline pikk, grammatiliselt korraldatud lause ja tõsine põhikõla.

L. H. kroonika esimese osa õiget tõlgendamist, mõist­mist on raskendanud balti ajaloolaste vildak perspektiiv kogu selle ajajärgu sündmustiku suhtes, nende ajaloolist vaatlemist eksitav lähtekoht, oletav L. H. kroonika esi­meses osas ülestähendatuna kõik sündmused, mis kuju­tavad kroonika esimese osa ajajärgu poliitilist ilmestikku, väitev ajaloolist kulgu Eestis Pala ajajärgus tingituna üksi neist sündmustest, milledest kõneleb L. Hendrik, sõltumuses üksi neist poliitilistest teguritest, mis leidnud käsitlust kroonikas.

L. H. kroonika, kriitiliselt võetuna, kõneleb tõtt, kuid mitte kõike tõtt: ta vaikib eriti algosas – aga ka pärast­poole mõnel puhul – väga tähtsaist sündmustest, mis mõjutasid otsustavalt L. Hendriku poolt jutustatud sündmus­tikku. Meil on teada teistest usaldusväärilistest allikatest väga tähtsaid ajaloolisi fakte, pööret toovaid tegureid Balti rannarahvaste poliitikas, millest aga vaikib L. H. kroonika.

Meil on näiteks ürgdokumentidest teada Vana-Eestis olevast ristikogudusest ning piiskop Fulcost, kes kutsuti sellele Eesti ristikogudusele ning keda soodustati eriliselt paavst Aleksander III poolt. Meil on teada paavst Alek­sander III bullast (U. B. I, 5) Eesti sisemisest käärimisest ning märatsemisest kohalise ristiusu kiriku vastu, mis, aru­saadavalt, ei võinud piirduda üksnes piiskop Aleksander III ajajärguga (1159-1181), vaid pidi kestma edasi, nagu võib aimata Teodoriku loost Eestis.

Meil on teada Rootsi allikaist kauba ja kultuurpoliitiliselt suure ulatusega sõjakäigust Rootsi randa, Mälari järve kaldal asuva Rootsi (endise) pealinna Sigtuna vastu, mille sooritasid eestlased, karjalased, ruteenlased (nogardlased) 1. juulil 1188. a., ning rootslaste vastuhoobist sellele sõja­käigule järgnevail aastail, kuid kõigest sellest ei kõnele L. H. kroonika, ei maini seda poole sõnagagi!

Balti ajaloolased jälgivad meie ajalugu L. H. kroonika toimetajate poolt loodud ühekülgsuses, mis piirates silmaringi tumestab aga vaadet, segades õige perspektiivi võtmist kogu sündmustikku ja selle põhilülistikku.

Niisugust balti ajaloolaste enamiku vaateviisi ekslikkust süvendab veelgi imelik käsitus nendelt ajaloolastelt, kes mainitud sündmustest juttu teevad: neid tähtsaid fakte näidatakse täiesti juhulistena, ei midagi tähendavatena! Fulco olemist Eesti piiskopiks, dokumenteeritud üliküllaliselt, katsutakse kujutada mingisuguse arusaamatusena, dokumentide eksitusena aadressis!? Sigtuna hävitust esita­takse eestlaste juhulise ulakusena, tavalise röövretkena!?

Peaks olema selge erapooletule vaatlejale, et paavst Aleksander III poolt soodustatud benediktiinlase Fulco ja tema eesti soost kutsuja-kaaslase munga Nikolai ilmumine Eestisse, niisama selle paavsti – Aleksander Ill bulla sisemisest käärimisest Eestis kristlaste resp. rooma kiriku vastu, Eesti kiriku rüüstamisest ja hiljemini tsistertslase Teodoriku väljakihutamine Eestist ning haavatud Kaupo sattumine Teodoriku poolehoidjaks – kuuluvad ühte ajajärku, on teatavas sõltuvuses üksteisest, nagu sõltuvuses neist sündmustest peaks olema sessamas bullas märgitud paavst Aleksander Ill ringkirjalik (U. B. I, 5) üleskutse taanlastele, norralastele, rootslastele ja gootlastele ristisõjaks eestlaste ja Eestit ümbritsevate (estonum et aliorum paganorum illarum partium) rahvaste (paganate) vastu (U. B. I, 5). Seesugusel poliitilisel seisu­korral ei või kuidagi olla juhuline eestlaste ja ümbritsevate rahvaste hilisem (1188. a.) vasturetk Mälari järve äärde.

Need ajaloolised faktid kuuluvad sündmusorgaaniliselt ühte ajajärku, on kausaalselt tingitud teineteisest nii kirik­likus kui kaubapoliitilises mõttes, on lülid ühest sündmuste ahelikust, mille „lähtekoht” paavst Aleksander III valitse­misaja viimane osa (1170-1180) ning mille teine ots kuulub Teodoriku Väinale ilmumise ajajärku (1184. a.).

*

Balti ajaloolaste väärvõtted on osalt arusaadavad: nad käsitlevad L. H. kroonikat „püha ja puutumatu” ürgdokumendina.

L. H. kroonikas, pealegi ta esimeses osas, ei ole meil ees puutumatu algallikas, vaid tendentslikult toimetatud kompilatsioonkiri katkendilises, ekstserptilises kuues.

Me saaksime neist eelmainitud üksikuist lahus näivaist sündmusist õige ülevaate, kui meil oleks säilinud „Teodoriku kroonika” täielikkuses. Teodoriku kroonika sisuks võis olla, tõsi, nende sündmuste põhjendamine, mis seotud Aleksander Ill bullaga, mis seotud Teodoriku viibimisega Eestis ja põgenemisega, Kaupo haavamisega ja Teodoriku ning Kaupo sõpruse tekkimisega ning Aleksander III poolt Eesti vastu kuulutatud ristisõja tagajärgede kirjeldamine kui ka selle ristisõja vastukaja Eestis ning reageerimine selle peale Eesti võimude poolt.

„Teodoriku kroonika” olemasolu ei järelda me mitte üksi eelolevaist kriitilistest arendustest L. H. kroonika esimese osa kallal. Sellest hüpoteetilisest kroonikast – „Teodoriku kroonikast” on kõnelnud juba vanemad balti kroonikad; ühe erikroonika olemasolu on nõudnud, on möönnud kaudselt ka mõned balti ajaloolased uuemast ajajärgust. Meie hüpoteetiline kroonika, mis peab aluseks olema L. H. kroonika esimese osa ekstserptkroonikale, ei ole siis mitte üksi meie „fantastiline luuletus”.

Balti vanem ajalooline kiri, peale L. H. kroonika, on Riimkroonika, toimetatud 13. sajandi lõpupoolel. Riimkroonika kõneleb paaril puhul ühest raamatust, milles kirjeldatud peaasjalikult Meinhardi ajajärku kuuluvad sünd­mused, mis Meinhard kirja pannud.

Lähtudes oma ajaloolise vaate, oma tendentsi seisukohalt, ei või Riimkroonika kõnelda „Teodoriku” kirjutatud raama­tust, sest et Riimkroonika üldse ei maini, ei taha üldse tunda  Teodorikku.

Riimkroonika (v. 304-498) laseb Meinhardi ühes Kaupoga minna paavsti juurde ning kirjeldada paavstile olukorda Baltis nii geograafilisest-rahvateaduslikust kui kirikupoliitilisest seisukohast, mille juures tähendatakse, et see seletus on kirja pandud.

    „Preester Meynhard oli tark,
    Ta oli kõik selle maha kirjutanud,
    Mis jumal temaga toimetanud
    Esimestel ja viimastel päevadel.
    Siis hakkas ta temale kõike seletama,
    Kuis jumala hea käsi
    Toonud ristiusu Liivimaale”.

Riimkroonika kui ordukroonika mainitud üldtendentsist, tema ajaloolisest sihilikkusest järgneb, enesest õieti, Teodoriku, niisamuti kui Lembitu surnuks vaikimine.

L. H. kroonika algkujul, s. t. kriitiliselt võetuna, näitab seevastu eestlasi Balti ajaloos Pala ajajärgul mõjukama tegurina ning Teodorikku ja Lembitut peategelastena oma aja sündmustes, kuigi vihaste vastastena teineteisele. Leedu asjad paistavad L. H. kroonikas teisejärgulise tähtsusega.

L. H. kroonika on õieti Eesti ajalugu, missugusele seisukohale on asunud ka. prof. Oldekop, muidu väga umbusklik minu ajalookäsitluse suhtes.

Kuid L. H. kroonikale on pärastised kroonika „ümbertoimetajad” katsunud külge pookida Riimkroonika resp. ordukroonikate tendentsi, millest teisal pikemalt kõneleme.

Tsiteeritud salmide mõistmises, Riimkroonika poliitilise lähtekoha hindamiseks, peame arvestama Riimkroonika üldtendentsi meie ajaloos.

Riimkroonika, ja tema järele ka teised ordukroonikad vaikivad täiesti maha Teodoriku, ei maini üldse teda mitte, pannes kõik Teo­doriku suured tööd-teened osalt Meinhardi, osalt Alberti arvele. Riimkroonika ja teised ordukroonikad on põhimõttelt saksa rahvuslikud kroonikad.

See Riimkroonika harutendents meie ajaloosse suhtu­mises sõltub tema peatendentsist: näidata Eesti ajalugu tähtsusetuna, vähe mainitavana, kõnelda sündmustest Eestis ainult möödaminnes, juhuliselt, kuna peavõimuks, tuge­vamaks jõuks Balti rännul näidatakse Pala ajajärgul Leedut.

Riimkroonika, olles poliitilises sihis huvitatud saksa võimu ning selle esindaja Baltias – S a k s a  ordu sõjavõimu suuruse demonstreerimises, on kujutelnud sõja­lisi sündmusi suurtena, mõõtuandvatena Balti rahvaste elus, mispärast tal tarvis oli rõhutada ka vastaste sõjakust ja alla kriipsutada, Eesti vähendamise tendentsist hoolimata, eesti sõjalist oskust, v a h v u s t Meinhard-Bertold-Alberti aegadel, milles säilinud õigem, erapooletum kujundus Eesti sõjalisest, seega ka Eesti riiklikust iseloomust. Riimkroonika kirjeldus Riia lahingust 1198. a. eestlaste ja piiskop Bertoldi sõjaväe vahel on selle poolest eriti huvitav. Riimkroonika on sellepärast ülitendentslikkusest hoolimata Eesti vanema ajaloo mõnegi küsimuse asjus palju kaaluvam kui L. H. kroonika, seda enam, et Riimkroonikat ei ole puutunud L. H. kroonikat tabav hilisem jäme moonu­tamine, interpolatsioon, ümbertegemine.

L. H. kroonika õigust Eesti sündmuste ettenihutamisest toetavad kõik teised allikad, ja nimelt vanemad allikad, eriti aga paavstide bullad Pala ajajärgust, määrased bullad on ühtlasi kõige vanemad Balti ajalugu puutuvad ürgkirjad: nad kõnelevad Eestist kui peategurist ning Teodorikust kui peategelasest Liivi-Eesti kirikupoliitika alal.   Leedu tähtsus ning suur poliitiline mõju tõuseb alles pärast Pala lahingut resp. eestlaste-saarlaste alistu­mist 1227. a.

Riimkroonikat jälgivad nii tendentsis kui üksikuis and­meis teised ordukroonikad: nad kõik kõnelevad „Liivi ja ümbritsevate rahvaste kirjeldust” sisaldava kirja üleandmisest paavstile Kaupo reisi puhul Rooma ning kõik kõnelevad Kaupo kaaslasest Meinhardist paavsti audientsil kui kirja äraandjast.

Vanem ordukroonika (Script. Rer. Liv. I, lk. 844) kirjutab: „Diese Preyster Meynhartt toech auer Zee, an den Pawest, dalh he eynen Byshopp Int Lant senden wolde, unnd Cobbe toech myth oeme, Und mer andere Chrysten. Alse sie tho Rome quemen, so fragede de Pawest sehre na der gestaltt van dem Lande, und wath vor Volck und Landte darumbtrent lagenn”. – „See preester Meinhard läks üle mere paavsti juurde, et tema suvatseks läkitada maale ühe piiskopi; ja Kaupo läks temaga kaasa ning palju teisi kristlasi. Kui nad jõudsid Rooma, siis küsis paavst palju maa kuju (asendi) üle ning (päris järele), määrane rahvas ja maa on ümbruses …”

„Prester Meynhartt hadde althomahle Inn schriftenn . . . .Preester Meinhardil oli see kõik kirjades”.

*

Meie poolt mainitud Riimkroonika episoodis Meinhard-Kaupo sõidust paavsti juurde Rooma avaldub õige selgesti Riim­kroonika ajalooline sihilikkus, eriti aga Teodoriku maha­vaikimise tendents.

Kaupost on teada, L. H. kroonika vastuvaidlematud andmeil sõitis Kaupo vaid üks kord Rooma, nimelt 1203. a. (7.5) ja seekord Teodoriku saatel, õieti ka Teodoriku algatusel.

Kui see nii – ja ei tule kahelda selles tões – siis järgneb: Teodorik, viies paavsti juurde 1203. a. Kaupo, viis kaasa ka Liivimaa olude ja rahva ning Liivit ümbrit­sevate rahvaste olukorra kirjelduse paavst Innocentiusele.

L. H. kroonika ütleb õieti sedasama, mida lausuvad ordukroonikad, selle vahega, et L. H. kroonika laseb Kaupoga ühes minna Teodoriku, kuna ordukroonikad kõnelevad Meinhardist kui Kaupo kaaslasest. 1203. a. ei võinud olla Meinhard Kaupo saatjaks, sest ta oli juba ammu surnud. Meinhard ei ole üldse käinud Roomas.

L. H. kroonika ei lausu küll otsekohe, et Teodorik-Kaupo oleks viinud kaasa ühe maadekirjelduse, kuid ta ka ei eita seda. „Peale selle võttis vend Teodorik. . . endaga kaasa ühe liivlase, Kaupo-nimelise liivlaste vanema ja kuningavõitu (quasi rex) isiku Turaidast. . ., viis ta lõpuks Rooma ning esitles teda Apostlite Järgnikule (paavs­tile). Teda võttis paavst ülilahkelt vastu, suudles teda ning küsitelles teda rohkesti rahvaste üle, kes asuvad Liivi ümbruses, soovis talle palju õnne Liivi rahva ümber­pööramise pärast.”

Lõpuks öeldakse kroonikas: „Paavst õnnistas Kaupot lahkumisel ning andis talle „piibli” (bibliotheca), kirjutatud õndsa paavsti Gregoriuse oma käega.”

L. H. kroonika kirjeldusest järgneb, et paavst küsis palju Liivi ja ümbritsevate rahvaste oludest. See vastab pea sõna-sõnalt ordukroonikatele, kus kõneldakse vaid, et sel puhul anti kirjalik seletus paavstile.

On ju selge, et keegi paremini ei tunnud Balti rahvaste olusid, eriti Liivi ümbruse rahvaste olukorda, kui kogenud Teodorik. Ja paavst, annetades sel puhul Kaupole väär­tusliku piibli, võis annetust teha kohasema vastukingina Kaupolt-Teodorikult paavstile antud raamatu – kirja eest.

Pabst on oma laialises uurimuses Meinhardist (1849. a.) (II, lk. 4-9) jõudnud seisukohale, mis meie vaatekohale mõneski tükis õige lähedal seisab:

„Wenn Meinhard aber alles das beschrieben hatte, so wäre die Vermuthung vielleicht erlaubt, dass in ähnlicher Weise auch der ethnographischen Episode des Reim­chronisten irgend ein schriftliches Dokument etwa aus den Tagen jener dritten Reise des Dietrich zum Grunde gelegen . . .” (lk. 9).

„Um seiner Sache ganz gewiss zu werden, ver­gleiche man endlich noch, was von Specialitäten einer­seits aus der vermeintlichen Reise unseres Meinhart in Kaupos u. anderer Gesellschaft, anderseits aus der wohl­beglaubigten Reise des Dietrich u. Kaupo im Jahre 1203 angegeben wird, namentlich, wie sich die Abgesendeten mit dem Papst unterreden, wie sich dieser nach dem Lande u. dessen Zuständen erkundigt, was er dem Kaupo Liebes erweist, wie man sie endlich in Livland wieder empfing: die ursprüngliche Identität der Berichte offenbart sich ganz augenscheinlich . . .” (lk. 7).

„Ist das Verzeichniss (s. t. rahvaste loend Riim­kroonikas) doch ganz wie ein Kommentar zu den Worten Heinrichs beim Jahre 1203, Innocentius III habe sich bei Dietrich über den Zustand der gentium circa Livoniam existentium viel erkundigt!” (lk. 8).

Pabst kombineerib, keerutab fakte liiga palju, et siiski Meinhardi lasta Riimkroonikas ja L. H. kroonikas leiduva „rahvaste kirjelduse” autorina esineda.

Schirren on Pabstist kriitilisem selles küsimuses, kui ta tähendab Riimkroonika arvustuse puhul (Mittheilungen, Bd. 8, lk. 73): „Alles, was der Verfasser von Meinhard erzählt, deutet auf eine alte legendenartige Quelle für eine Biographie . . . Der ganze Geist der Tradition aber lässt ihren Ursprung viel eher unter des Apostels Berufsgenossen, wie etwa bei dem Cistercienser Theodorich suchen als unter den Laien oder gar Ordensrittern, deren es ohne­dies zu seiner Zeit keinen gab.”

Niisiis: kriitiline Schirren möönab kaudselt Teodoriku kirjutatud eluloo taolist kirja, mis võis olla alli­kaks Riimkroonika algosale (ja  m. a. ka L. H. kroonikale).

*                     *

*

Arvan, tsiteeritud osad Riimkroonikast, ordukroonikatest tõestavad küllaliste põhjustega „Teodoriku kroo­nika” olemasolu ning lubavad väita: Kaupo reisi, audientsi puhul 1203. a. Rooma annetati paavst Innocentius III-le Balti rahvaste olukorra kirjeldus, nende rahvaste, eriti ka eesti rahva vanem ajalooline kiri. Sel puhul käis Roomas Kaupoga ühes Teodorik.

Arvestades eeltoodud L. H. kroonika esimese osa krii­tikat, järeldame: esimene osa L. H. kroonikast on ekstserptid, lühikesed väljavõtted ühest hüpoteetilisest täie­lisemast kroonikast, määrane kroonika ei ole meil mitte säilinud täiskujul, vaid üksi temast ammutatud ekstserptide näol L. H. kroonika esimeses osas ning sihilistes välja­võtetes Riimkroonikas (304 jj.). See hüpoteetiline „Teodoriku kroonika” sisaldas sündmusi peaasjalikult Eesti vanemast ajaloost.

J. Luiga

XI osa Eesti Kirjandusest nr. 10/1926

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share