Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kirjanduse praegust olukorda suurriikides osatakse meil Eestis vaevalt väga täpselt kujutella. Meie riigi ja rahva väiksus teevad pea­aegu võimatuks sellaste kirjastuslikkude suurtööstuste ilmumise nagu need, mida Ameerika, Inglismaa ja Saksamaa on täis – olgugi et meil mõned eeskätt äriliselt orienteerit, ettevõtlikud kirjastajad hakkavad rahvast üle uputama sellega, mis maailmakirjanduses leidub kolmanda- ja neljandajärgulist. Ilmne on aga siiski, et meie publiku maitse suurel määral oleneb läänepoolsete publikute maitse või maitsetuse kvaliteedist. Meie praeguste juhtivate instantside „demokraatne” vaim ja majanduslik kriis kokku viivad selle eelistamisele, mille tõmbavus on kuski mujal hulkade kallal proovit. Kuulakem siis, millest olenevad välismaailmas rahvahulkade esteetilised eelistused ja kuidas „tsivilisatsioon” on osand läbi oma veski lasta neid, kes omal ajal rahvaballaadide ja vanarahva tarkuse loojatena olid vitaalsete, omapäraste traditsioonide kandjaiks. Minul praegu ees olev Q. D. Leavise teos Fiction and the Reading Public (London, Chatto and Windus, 1932) tegeleb eeskätt inglise jutustava proosa arenguga seoses kirjastusolude ja lugejaskonna maitse muutustega. Kuigi see uurimus kahtlemata ei suuda ainet tühjendada, avab ta siiski perspektiive, millega tutvumine näib kasulik ja mis peaksid tulema arvesse ka meie oma kirjanduse vaatlusel.

Mrs. Leavis on põhjalikult jälgind Inglismaa kirjandusturgu, kirjastusolusid, raamatukogundust, ajakirjandust ning viimase levikut. Seega suudab ta paljudele küsimustele anda väga konkreetseid vastu­seid. Inglismaal evib praegu igaüks kirjaoskuse. Kuidas seda kasutatakse? Millest see tuleb, et parimate kirjanikkude tööd 43-miljonises rahvas peaaegu eranditult leiavad vaid paar-kolmtuhat omandajat?

Huvitavaks osutub, et raamatu ostjaid on Inglismaal suhte­liselt vähe. Lugemisharjumust rahuldavad ajakirjandus ja raamatu­kogud. Sealjuures avalikke (linnade, omavalitsuste) raamatukogusid tarvitab siiski ainult 11 miljonit inimest (millele küll tuleb juurde lisada veel teisi perekonnaliikmeid, kes kasutavad venna, õe, ema või isa poolt laenat teoseid). Kõik aga loevad vähemalt odavaid püha­päevaleht, mille laad vastab sageli umbes meie Esmaspäeva omale, kuigi keel ja stiil on vastuvõetavamad.

Raamatukauplusi on Inglismaal suhteliselt vähe. Neid leidub võrdlemisi ohtrasti ainult Londonis, ülikoolilinnades ja suurlinnades. Seda enam on ajakirjanduse kontoreid ja seda otsustavama tähenduse omandavad laenuraamatukogud. Lisaks avalikele raamatukogudele esineb väga rohkesti  eraettevõtjate omi.   Eriti  viimastest  oleneb raamatuturu laad, sest suuremad neist, näiteks Mudie’s Library Londonis või The Times Book Club, tellivad erilist menu töötavaid teoseid sadade eksemplaride kaupa iga harukonna jaoks, et rahuldada tarvitajate nõudeid. Teoreetiliselt on sealjuures võimalused iga lugeja soovide rahuldamiseks haruldaselt head, sest suhteliselt väikese lisamaksu eest võib väga mitmelpool omandada õiguse iga raamatu saa­miseks, mida soovitakse, ükskõik, kas raamatukogu selle juba on hankind või mitte. Tegelikult need võimalused jäävad publiku inertsuse tõttu enamasti kasutamata, nii et lepitakse sellega, mida raamatukogu assistendid soovitavad (nagu on näidand täpsam olukorra jälgimine).

Avalikkude linnaraamatukogude statistika näitab, et kuigi neis sisaldub 63% mitte-jutukirjandust ja 37% jutukirjandust, laenatakse esimest läbistikku 22% ja viimast 78%. Maal on vastavad suhted 38:62 ja 25:75 protsenti. Teiste sõnadega, romaanid (sest novelle kirjastetakse vähe, väljaarvat ajakirjades) on inglise vaesema kihi peamiseks lugemismaterjaliks. Umbes samasugune on olukord ka era-laenuraamatukogudes. Valiku kriteeriumiks on tavaliselt teem, mitte autor. „Can you recommend me a nice book?” on stereotüüpseks saand küsimus, ja kui küsitakse, kas Joseph Conrad sobib, oleneb vastus sellest, kas armastetakse mereromaane või mitte. Ent loetakse äär­miselt palju. Neid lugejaid on leegion, kes igapäev neelavad ühe romaani ning nädala jooksel „konsumeerivad” kaks kuni kolm Edgar Wallace’i tööd. Seega lugemine kujuneb eesmärgituks, tahtetuks tunde- ja mõttekujutuse seiklusejahiks.

Üksikute raamatuostjate osa kirjanduse levikus on näiteks kirjas­taja Stanley Unwini andmetel nii väike, et ainult vahed kirjastused neid tõsisemalt arvestavad. Raamatukogud dikteerivad publikule oma „maitse”, ja see maitse sõltub tunduval määral sellest, mida ettevõtjail on võimalik omandada odavama hinnaga.

Et raamatukauplusi vähegi kõrvalisemates kohtades ei esine pea­aegu üldse, siis omandavad erilise tähtsuse n. n. „news agents”, s. o. ajalehtede ja -kirjade müüjad, keda leidub isegi kõige vaesemates nurkades. Lisaks ajakirjandusele levitavad „news-agents” ka kirjan­dust, kuid harilikult vaid õige kerget. Ning kuigi neilt päeva- ja nädalalehti saab suures külluses, tuleb mõningaid kultuursemaid pea­aegu igalpool eriti tellida. Minevaim kaup on pildiajakirjad, filmilehed, „Punch” ja n. n. „story magazines”, s. o. meie Romaanile sarna­nevad, kuigi paremini välja ant jutuajakirjad. Kui küsida näiteks The Criterion’i või isegi The New Statesman’i, võib sageli juhtuda, et müüja ei tea nende olemasolust ega suuda kindlaks teha nende aadressi. Suurele osale neist ajakirjadest on võimalikult suur levik tähtis juba sellepärast, et nende müügihind ei tasu isegi tootmis­kulusid. Nende peamiseks tuluallikaks on kuulutused, mille hanki­mine eeldab eriti laialdast loetavust. Loetavuse taotlus iga hinna eest mõjutab omakorda sisu.

Väga nõutavaiks on viimastel aastatel saand (kuri)kuulsa Woolworthi kaubamaja odavad väljaanded. Woolworthi filiaale leidub Ing­lismaal kõikjal peaaegu juba sama palju nagu Ameerikas, nii et isegi Oxfordi vanima ja auväärseima linnaosa ilusaimate ja ajaloolisimate hoonete kõrval kiiskab vulgaarsete kuldtähtedega Woolworthi veri­punane silt. Woolworth pakub 3-6 penni eest kõike, mida lapse või kehviku süda võib ihaldada – kahjuks muidugi hinnale vastavas kvali­teedis. Ning sama Woolworth on hakand pakkuma ka kirjandust. 6-pennine The Readers’ Library nimeline sari lubas omal ajal välja anda klassilist kirjandust. Läks vaid vähe aega, kuni klassikute ase­mele tulid kõmuromaanid. Kuid ka sellest ei jätkund. Hakati aval­dama filmiromaane, s. o. alul üldtunt romaane, mille filmiversioonid parajasti juhtusid lööma laineid, kuid hiljem ka ning esijoones filmide põhjal ad hoc valmis vorbit pahnatooteid publiku kõmuiha põhjaliku­maks ekspluateeringuks. Auväärt perekonnaemad, kes laupäeviti käivad Woolworthilt ostmas niite, nõelu, köögiriistu ja maiustusi, muretsevad usinalt ka lugemisvara. Kirjaoskus pühitseb omi võite.

Oluline osa kirjanduse populariseerimisel on muidugi etendada kirjanduslikkudel ajakirjadel. Neidki leidub kõigi rahvakihtide jaoks. Parimat neist, The Criterion’i, mis ei tee mingeid kompromisse luge­jaskonnaga, võib minna 3000-4000 eksemplari, järgmisse liiki kuulu­vat The Adelphi, mille poolt propageeritav ilmavaade ja kunstilised nõuded on juba hoopis vähem valjud, müüakse 4200-4300 eksemplari ümber, publiku mugavust ja mõnu ohtrasti silmas pidavat, kuid siiski veel respektaablit The London Mercury umbkaudu 10.000 eksemplari. Esmajärguline nädalaleht The Athenaeum oli peale varsti sajandi­pikkust kultuurtööd läind kümnendi alul sunnit ühinema samalaadse The Nation’iga, milline kaksikolend äsja sulateti ühte kolmanda aja­kirjaga The New Statesman, nii et praegu on tegemist kuuepennise nädalalehega, mille pealkirjana loeme The New Statesman and The Nation incorporating The Athenaeum. On ilmne, et siin ei saa olla juttu majanduslikust õitsengust. Tõesti väärtuslikest kirjandusaja­kirjust võib ainult The Times Literary Supplement uhkustada 30.000-lise lugejaskonnaga, kuid nagu Times ja tema lisad üldse, on see saand rahvuslikuks ettevõtteks, mida traditsioonidele truud ing­lased (ja suurel määral õppe- ja ametiasutised) toetavad umbes samade instinktide mõjul, mille tõttu nad oma poegi püüavad saata Oxfordi või Cambridge’i, ükskõik kas noorukeid teadus huvitab või mitte. Selle eest lokkavad kirjastajate reklaamartiklite sõnakuule­likud mahutajad, kolme- ja kahepennised John o’London’s Weekly, Everyman jm. Viimased on üllatavalt levind ja omavad umbes sama­suguse tähtsuse nagu tänavalehtede kirjanduslikud ülevaated Arnold Bennetti, tema järeltuleja Harold Nicolsoni ja teiste nendetaoliste pontifex maximus’te sulest, kes nähtavate ja nägematute mõjutuste tõttu esialgsest tõsiseltvõetavusest hoolimata aegamööda hakkasid ustavaiks publiku maitse teenijaiks.

Võrdlemisi äsjase päritoluga on uus lõpliku maitseinstantsi seisu­kohale pretendeeriv ettevõte, n. n. „Book Society”, mille sihte ja meetodeid valgustab järgnev ajalehekuulutus:

„Kirjastajad kogu maalt saadavad valimiskomiteele [viiest popu­laarsest kirjanikust ja ajalehearvustajast koosnev toimkond] oma tähtsaimad uudised kätte juba enne ilmumist. Nende seast komitee valib „kuu parima raamatu” ja koostab teiste täielikku soovitust vää­rivate teoste lisanimestiku. Ilmumispäeva hommikul iga „Book Society” liige saab komitee poolt valit raamatu esiväljaande, millele on juurde lisat üks Book Society News’i eksemplar komitee liigete arvustustega niihästi valit teose kui ka lisanimestikus mainit raama­tute kohta. Kui mõni ühingu liige tunneb, et valit raamat temale ei sobi, võib ta selle viie päeva jooksul tagasi saata ja asemele saada mõne lisanimestikus sisalduva töö. Enamik valitavaid raamatuid ettenähtavasti osutub romaanideks, sest jutustavat proosat avaldetakse rohkem kui teisi kirjandusliike… Hakake „Book Society” liikmeks, siis ei jää teil ükski tõeliselt hea teos hoomamata”.

Nagu kogemused näidand, ei ole „Book Society” oma lubadustele vaatamata siiski arvestand peaaegu ühtki täiesti esmajärgulist teost. Tema žurnalistlik komitee pooldab paremat žurnalismi, mitte kirjan­dust. Hugh Walpole ja temataolised määravad siin maitse suuna. Kuid harit publik tunneb enda väärtust tõusvat, kui ta sedasama kir­jandust, mida oleks hankind ka muidu, saab osta „Book Society” soovitusel – ning teisejärgulise kirjanduse autoriteet muidugi ainult kasvab. Kirjastajate tulud tõusevad, ostjad on meelitet ja rahuldet.

Täiesti kõige laiemate masside maitseni laskuvad „fiction magazines”. Oleks mõttetu neist hakata otsima originaalsuse sädet. Retseptid on kaastöölistele täpselt ette kirjutet. Nõutavad on armastusintriigid ja seiklused, hüljatavad on süngus (välja arvat kriminaal­romaanide roimad), „brutaalsus”, abstraktsus. Lõppmulje peab olema hubane või „meeltülendav”. Tulemuseks on kompvekikarbi- või bonzokirjandus. Ametlikud juhised hoiatavad saatmast midagi, mis võiks meenutada näit. Thomas Hardy’t. Moraal peab olema laitmatu, või vähemalt peab olema kujutet võitjana. Probleemid – ükskõik missugused – on keelat, rahutust ja rahuldamattust tekitavad meele­olud samuti. Ekstravagantsus on lubat ainult huumorina või triviaal­suse foonil. Jututööstust aetakse seega täiesti massiproduktsiooni saaduste kohaselt. See saab autoreile ja kirjastajaile ainelise tulu ja lugejaile mõistust ja maitset suigutava hüpnoosi allikaks. On täiesti loomulik, et selle kirjandusliigi tarvitajad muutuvad võimetuiks konsumeerima kirjandust, mis ei ole mitte ainult kaup.

Milline on niisuguselt publikult applausi saavutavate autorite psüühika? Mrs. Leavis on katsund sellele küsimusele vastust leida ankeediga kuuekümnele eriti menukale romaanikirjanikule, kellest enamik koosneb tavalisist „bestseller’ite” autoreist, s. o. autoreist, kelle ainukeseks saavutiseks on nende tööde määratu levik. Tema kü­simused puutuvad kirjanikkude vaateisse nende menu põhjuste kohta, nende enesehinnangusse, nende teoste trükisuurusse, nende kirjandus­likkudesse eelistustesse ja loomisprotsessi. Samuti palutakse teateid selle kohta, kuivõrra küsiteldavad on oma meetodeid muutnud luge­jaskonna mõjul, mida nad arvavad „magazine’ide” mõjust ja väärtusest ning kuidas nende austajad oma neile saadet erakirjades põhjendavad oma imetlust. Selgub, et enamjagu rahvakirjanduse suurtootjaid usub väga siiralt oma missiooni, nähes oma menukuse põhjust selles, et nad publikule avavad „elu tõsiolemust”, „tõelist idealismi”, et nad kuiva mõistuse asemel toovad esikohale „südame”, jms. Analüüs näitab, et see, mida nemad peavad „tõeks” või ..reaalsuseks”, on see, mida publik ihaldab näha, mitte see, mis on tõesti olemas. Nende mõju oleneb nende absoluutsest ebaalgupärasusest, nende väärtustunde ja ilma­vaate samasusest lugejaskonna omadega. Nad maalivad lugejaile ette just neid illusioone, mis on lugejaile meelepärased. Eriti eklatantselt ilmneb see ühe anonüümseks jäet naiskirjaniku puhul, kelle tööd käsitlevad Indiat, kuigi ta ise pole iialgi Indiat näind. Ometigi on see kirjanik saand otse uputuslikul hulgal kirju, milles ülistetakse tema kirjelduste tõepärasust, nii et ta ise juba on veendund oma ins­tinkti eksimattuses. Endastki mõista on siin tegemist vaid tõelise tahtmatu võltsimisega, lugejaskonnale suupäraseks osutuval moel. Eriti hiilgavalt löövad läbi need autorid, kes kõige naiivsemalt usuvad oma õhulossidesse, sest kõigele nende triviaalsusele vaatamata püsib neil see vitaalne hoog, mis teadlikel tõsielu võltsijail võib hõlpsasti minna kaotsi. Mida suurema veendumusenergiaga publikule kangastetakse ette temale meelepäraseid maailmu, seda õnnelikumalt publik ülistab petteparadiiside loojaid prohveteiks. Marie Corelli ja Hall Caine’i karjäärid illustreerivad seda väidet käegakatsutavalt. Kuid väga suured väljavaated populaarsusele on ka neil kirjanikel, kes „aja viimaseid karjeid” toovad lahjendet või igatahes labastet kujul rahvale kätte. Sarnaste populariseerijatena atakeeritakse Shaw’d, Wellsi, Galsworthy’t ja sir Philip Gibbsi – mehi, kes pakuvad suurtele hul­kadele „kultuuri” odavamas väljaandes. Nende lihtlabastet hingeelu ja massidele maitsepärased meetodid võimaldavad neil teha maius­paladeks tõdesid, mis oma puhtal kujul ja ehtsas rõivastuses võiksid tunduda vastumeelsed. Neid lugedes arvatakse end tõusvat kultuuri tippudele, kuigi tegelikult mäletsetakse kultuuri surrogaate. Nende, ning muidugi veelgi enam puht-turukirjanduse autorite teeneks on, et lihtrahva terved, kuigi jämedad instinktid moonutuvad, muutuvad võltsiks ja snobistlikuks, šabloonseks ja pealiskaudseks – täpselt nagu rahva keel, mille endine värskus ja omapärasus annab maad filmide ja odavate romaanide veelgi odavamaile vastukajadele. Kaotatakse täiesti võime ise midagi näha, unustetakse realistlikum suhtumine tegeliku ja vaimse elu põhifaktidesse. Kirjandusliku dema­googia viljad lokkavad kõikjal, turuvaim triumfeerib.

Praegune seisukord on pika arengu tulemuseks. Omal ajal ei olnud kirjandust lugevad ja teaatrit nautivad ringkonnad veel differentseerund eri kihtideks, kus üks ei teadnud teisest peaaegu mitte midagi. Kirjandust ilmus praegusega võrreldes vähe, kuid selle kvali­teet ei olnud milgi tingimusel madalam. Shakespeare’i ajal pakkus teater parimat kõigile, ning ka need, kes ei saand aru finessidest, olid ikkagi kontaktis vaimuga, mis oli nende omast kõrgemal. Kirjanik ei tarvitsend prostitueeruda. Ta oli õigustet publikult ootama tähele­panelikumat jälgimist kui nüüdisaja autor, kes kirjutab väsind närvi­dele ja arenemata ajudele. Tolleaegne kirjandus nõudis rohkem ja andis rohkem. Stiil, mida tarvitasid Shakespeare’i kaasaeglased, näi­teks laialt loetav Thomas Nashe, oli keerukam, kuid tuumakam kui meie aja romaanide stiil. Lugejail oli rohkem aega, ja mis peaasi, neile polnud veel külge harjund nüüdne komme kirjandust tarvitada narkootilise vahendina. Sellest siis ka teatav distants autori ja tema aine vahel. Polnud veel püüdu publikut igasuguste võimalikkude ja võimatute vahenditega vapustada, jalust rabada, tema tundeid purju panna, teda illusioonidesse kiskuda. Ka lihtsamalt kirjutav kaheksateistkümnes sajand ei olnud sunnit muutuma instinktiorgiate kõrtsiks. Ning ajakirjandus, mis sõna täies mõttes on olemas alles Addisonist saadik, suutis säilitada enesetunde, kuni üheksateistkümnendal sajandil kirjaoskuse määratu levimisega ja vanade traditsioonide kärisemisega tekkis võimalus ja tarve kirjanduslikuks massitoodan­guks. Äriringkonnad õppisid eriti läind sajandi lõpul uurima teid publiku soovide kergeimaks ja odavaimaks rahuldamiseks, ja harjusid muide ka tekitama tarvet viletsaima kirjanduse järele seal, kus seda varemalt ei olnud. Romaan, mis juba mineva sajandi algusest peale oli hakand muutuma tööstuseks ja mis Dickensi teostes juba oli kohanend primitiivsemale hingeelule, läks alustet teed mööda edasi, kuni jõuti praeguse eeskätt kõmu ja ersatselamusi pakkuva jutukirjanduse uputuseni. Teiselt poolt aga eliidi kirjandus osalt protestiks ja osalt prantslaste l’art pour 1’art printsiibi ja praktika mõjul eemaldus saavutamatu kauguseni lihtlugeja kunstlikult nüristet vaimust, nii et praegu sisuliselt kandvaim kirjandus on teravalt erinev sellest, mida loeb isegi keskmine haritlane.

*

Umbes seesuguse pildi inglise kirjanduslikust elust seoses publi­kuga annab Mrs. Leavise detailne uurimus. Kui sellest saad mulje õhutusel vaadelda meie omi olusid, näeb võib-olla kõigepealt suuri erinevusi, kuid selle kõrval ka mõndki kahetsetavat sarnasust. Iga­tahes on viimase viieteistkümne aasta jooksul juhtund mõndagi, mis lubab oletada, et tüürime täie auruga millegi väga sarnase poole. See on seda kardetavam, et meil eriti vähe on turukirjandusele vastu­kaaluks panna täisväärtuslikku. Kui inglise Criterion ikkagi saab arvestada peaaegu 4000 lugejat ja kui seda välja andev Faber & Faberi kirjastus ning teised selletaolised siiski hoolitsevad selle eest, et vähe­malt hea kirjanduse nõudjad ei tarvitse surra vaimsesse nälga, kuigi ei jaksata tõsta rahvamasside tasapinda, siis meil vastuoksa on raske, kui mitte võimatu isegi väheseid kultuuri taotlevaid kirjastusi vee peal hoida teisiti kui kvaliteedi langetamisega, nii et nõudlikum maitse peab varsti eesti keele valdkonnast emigreeruma. Sealjuures pole lugu sugugi nii, et meil head hankida oleks võimatu. Mida me omast käest ei saa, seda võiksime vähemalt tõlkidagi. Heal väliskirjandusel oleks arvatavasti teatav keskmine, kuid rahuldav menu kindlustet, kui ei oleks hakat suure hooga turule laskma teiste rahvaste vägagi mitmendajärgulisi kirjandusprodukte juba otse massiviisil ja sellega poleks juba jõut tuimendada lugejaskonna maitset. Meie elutempo ei ole nii kiire kui kuskil Londonis või Liverpoolis, meie närvid ei ole nii väsind. Me ei ole suurlinnainimesed – ka Tallinnas mitte. Ome­tigi paisatakse meie trükikodadest esile just suurlinnapubliku jaoks kavatset kirjandust ja seega luuakse kunstlikult tarvet võltskirjanduse järgi, mis meie oludes pole põrmugi paratamatu. Üsna rohkestion ses suhtes teind kahju „Looduse” pikad seeriad, milles aeg-ajalt esineva korraliku keskmise kirjanduse ja kaunis harukordselt pakuta­vate meisterteoste kõrval hoogsasti viljeldakse šabloonkirjandust. Tõsi küll, „Loodusele” on ses suhtes pikemat aega ette töötand Tallinna Romaan ja ajalehtede joonealused, kus kunagi ammu mär­gata olnud kirjanduslik sisetunne on juba aastakümnete eest kadund. Nagu raadio, grammofon ja kino, nii töötavad ka kirjastused ja aja­kirjandus hoolega selleks kaasa, et isegi maale leviks jazzi tasemel olev maitse maarahva vanasti hoopis loomulikuma ja omapärasema õhkkonna asemele. Selleks annavad mõjusat abi lugematud kirjastusagendid. Nagu praegu osalt küladeski võimalust mööda püütakse – muidugi lihtsameelselt – jäljendada kinodiivade moode riietuses, nii omandetakse seal võltskirjanduse mõjul ikka rohkem mõttevorme, mis on välismaa turuautorite klišeede veelgi klišeelikumad koopiad. Meie üliõpilaskonnas on samasugune maitsesuund osalt ka väga selgesti märgatav. Teatavasti on seal näiteks meie tänavalehtedel suurem minek kui seda rahva tulevaste harijate puhul oleks aimand oodata. Kuid ümbruses, kus kõik liigub enam-vähem samas suunas, on raske arendada teissugust maitset. Ei ole ime, et meie vähene väärtkirjandus koltub raamatukaupluste riiuleil – kui seda sinna üldse tellitakse – või kirjastuste laoruumides.

Oleme jõudnud seisukorrani, mil näiteks Eesti Kirjanduse Selts majandusliku kitsikuse tõttu ei saa peaaegu enam kirjastadagi meisterteoseid. Juba üksi faktist, et küsimusse tulevad teosed on kõrge kirjandusliku väärtusega, näib selleks jätkuvat, et kirjastajaid heidutada. Luuletajadki, kes omal ajal tootnud respekteeritaval tase­mel seisvaid värsse, hakkavad kirjutama tänavalehtede toonis proosat. Omal ajal moraali õpetand ja moralistidena, kuigi mitte alati kunstni­kena lugupidamist väärind autorid produtseerivad odavaid, kõiki ku­nagi nende eneste poolt hüljat instinkte eredasse valgusse asetavaid ja mõju järgi otsustades neid ainult moe pärast eitavaid näidendeid ja lõikavad publikult loorbereid siin, Lätis ja Soomes. Kui Niels Lyhne ilmub eestikeelses tõlkes, siis taunitakse kirjastuse ettevõtlikkust selle igatahes humaansust ja maitset süvendava teose trükkitoimeta­misel, kuigi oma toodanguga – võib-olla tahtmatult – aidatakse kaasa praegusele maitse laostamisele. Usun peaaegu, et siin pole igakord tegemist tahtliku laskumisega publiku tasemele, vaid üldpsühhoosiga. Ollakse kogu oma närvisüsteemiga praeguse esteetiliselt ja eetiliselt kaunis tuimund aja laps, ja isegi seal, kus nüüdset aega rünnatakse, peatutakse alateadliku meeldimusega enda poolt hukkamõistetavatel nähetel ning tuuakse need igatahes lopsakamalt esile kui seda, mida teoreetiliselt ise pooldetakse. Ei olda publikust kõrgem, tehakse innuga seda, mida publik tahab, ning muidugi saavutetakse menu – täpselt nagu inglise „bestseller’ite” autorid, kuigi viimaste poolt kujutetav maailm on liialdus vastupidises suunas.

Mikumärdi autor on praegu puudutet kirjanikutüübist kahtle­mata parem, sest et otsesem. Tema motiivides ei ole kahtlust, neid tavaliselt ei varjatagi, ja neid võib vabalt arvustada, kui soovib. Kuid ka tema on tüüpiline „bestseller” just seetõttu, et annab vulgusele seda, mida vulgus nõuab. Ta saab loomupärase andekuse tõttu oma ülesandega suurepäraselt toime, nii et isegi kirjanduslikult harituil tuleb sageli hetki, mil ollakse valmis temale aplodeerima.  Vahel küll temagi kipub oma näidendite naiivsemaid vaatlejaid ja lugejaid viima eksiteele, näiteks Põrunud aru õnnistuses, kus fingeeritakse teosele vähimagi vaevata mingi „filosoofiline” alus (= ammutunt rousseauistlik õilsate metsmeeste filosoofia), kuid see on vähem lihtsameelseile nii läbipaistev, et ei lasta end palju segada. Tema puhul jääb siiski see nauding, mis saadakse igast täiesti arenend tüübist, kuigi oleks katastroof, kui Raudsepa poolt esindetav suund peaks saama üldiseks. Võime endid trööstida sellega, et Mikumärdi kool on oma tiitelteoses juba saavutand ülima tipu, ja et jäljendid loodetavasti varsti hakkavad rahvast tüütama. Selle asemel, et olla mingi „uue elu algete sünteetiliste nägemuste” andja, on see vool seni tõeliselt olnud – tahes või tahtmata! – eneseminnalaskmise propageerija ning on oma „vitalismi” mugavuses tegelikult järgind kergeima vastupanu joont, taotelles naerunärvide kõditamist ükskõik milliste abinõudega. Nagu inglise masside kirjanduslikud varustajad, kõrgendetakse enda väärtuse tunnet krampliku usuga, et see, mida nähakse, on tõeline ja põhimine reaalsus. Tegelikult ujutakse ainult vooluga kaasa. Ker­geim kõigist meetodeist on käega lüüa kõigi „akadeemiliste” filosofeeringute peale ja lihtsalt väita, et see, mida ise teed, on kooskõlas aja sügavaimate tungidega, Eluga. Täpselt sedasama teevad Mrs. Leavise ankeedile vastavad autorid ja samasuguseid arvamusi aval­davad nende lugejad. Loeme näiteks ühe „akadeemilisema” kriitika poolt halvakspeetava autori vastust:   „Tehnika ei ole vitaalne oma­dus ja romaanil on kõigepealt tegemist eluga. Sünnipärase romaani­kirjaniku põhiomadus on inimlik, mitte  kirjanduslik.” Keegi teine, kes muide pooldab Raudsepale (ja nende ridade autorile) vastu­meelset odavavõitu elu romantiseerimist, vastab muidu üsna sarnase loogikaga:   „Kuigi paljudki neist [„bestseller’eist”] ei ole kunstteosed, on nad üldiselt (peale täitsa halbade) lähemal elu ja roman­tika [ = romance] põhiallikaile kui hulk toda vaimutsevamat kraami, mis põlvneb peamiselt ajust ja seetõttu ei suuda õpetada südant.” Ja lugejad pooldavad vaimustetult neid vaatekohti: „Olen lugend niisuguse hulga seda haiglast moodsat analüütilist asjandust, et teie raamatud puudutavad mind otsekui teie oma kanarbiku ja mändide lõhn. Neis on midagi tervislikku, midagi ravivalt siirast ja jõudukarastavat, mida ükski puht-vaimukas romaan ei suuda anda.”  Ka neis kirjanikes ja lugejais näib elavat veendumus, et „on endastmõis­tetav, et kirjandus on vaimline tegu. Vaimult veel vaimulähedust nõuda võib vaid selline loogika, mis ikka veel võtab uskuda, et kir­jandus on midagi, mis vaim enesest välja imeb”. Selles tsitaadis esineva loogika järgi on kõik ühevõrra „vaimne”, mis sünnib inimpsüühes, ning eriline pöördumine intellekti ja kriitilise meele poole muutub sellelt vaatekohalt muidugi täiesti liigseks. See igasuguste mõõdupuude kadumine näib kahjuks iseloomustavat mitte ainult ing­lise kirjandusturu suurvarustajaid, vaid ka neid, kes end peavad uue elutunde ao kuulutajaiks meil.

Ants Oras

Loomingust nr. 10/1932