Vaimuteaduste objektiivsusest ja aktuaalsusest
Kesk- ja Ida-Euroopas põevad praegu sotsiaalsed ja humanitaarsed teadused kaunis teravat kriisi, mis ühe otsaga juurdub nende teaduste eneste iseloomus ja arengukäigus, teiselt poolt aga välistes asjaoludes.
Sotsiaalsete ja humanitaarsete teaduste mõistete süsteem ja terminoloogia on hoolimata arengust suurema täpsuse ja konventsionaalsuse suunas ikkagi suurel määral kõikuv. Ei ole mõeldav, et ta kunagi saavutab sellise eksaktsuse kui loodusteaduste matemaatilis-mehaaniline alus; ja on koguni küsitav, kas liigne mõistete süsteemi täpsustamine ei võta humanitaarsetelt teadustelt võimalust edasi anda tarvilisel määral peeni nüansse. Võimatus korraldada eksperimente sunnib sotsiaalseid ja humanitaarseid teadusi jääma peatuma keerukate nähtuskomplektide vaatlemisele, võrdlemisele ja analüüsimisele.
Kui veel arvestada humanitaarsete ja sotsiaalsete teaduste keerukat uurimisainest, on päris arusaadav, et võrreldes eksaktsete teadustega jäävad esimeste uurimistulemused teatava piirini kõikuvaiks ja vaieldavaiks. Konkreetsetele tegelikus elus kerkivatele küsimustele ei suuda nad vastata sajaprotsendiliselt kindlate, kindlal teadmisel põhinevate vastustega, vaid ainult suuremale või väiksemale eruditsioonile tugineva suuremal või väiksemal määral tõenäolise seletusega.
Aja jooksul on sotsiaalsed ja humanitaarsed teadused niisugust eruditsioonitaset tunduvalt tõstnud. Nad on täpsustanud ja mitmekesistanud oma uurimise ja vaatlemise meetodeid ja seega üsna tunduvalt kitsendanud neid raame, kus nende tulemustes esineb suuremaid kõikumisi. Loodusteaduste kiire areng möödunud sajandil ning selle hiilgavad tulemused ei lasknud avalikkusel ja ka humanitaarsete teaduste enda esindajatel koondada tähelepanu küllaldasel määral oma teaduste loomulikule edulisele arengule. Võrdlus eksaktsete teadustega tõi kontrasteerivalt esile eeskätt humanitaarsete ja sotsiaalsete teaduste tulemuste ebamäärasuse, puudulikkuse ja kõikuvuse.
Moodsete humanitaar- ja sotsiaalsete teaduste ning filosoofia sünnimaadel Lääne-Euroopas, kus kontakt tegeliku elu ja vaimuteaduse vahel oli põimunud juba nende teaduste tekkimisel, ei tekitanud loodusteaduste edust suuresti pingutatud nõuded humanitaarsete teaduste vastu viimaste arengus erilist segadust. Küll aga Saksamaal, kus nende teaduste harrastamine kandis ikkagi veel kultuuri jäljendamise pitserit ja kus selle epigoonsuse tõttu vaimuteadusi kalduti hindama kui omaette kõrget väärtust. Kus aga vaimuteadusi ei hinnatud eeskätt sellest seisukohast, kui palju nad otseselt või kaudselt toovad kasu igapäevasele elule, andsid loodusteaduste kiire edu ja seetõttu kõigi teaduste vastu liiga tõttavalt üleskruvitud nõuded humanitaarteaduste edustajate enesetundele kaunis tugeva hoobi.
Osalt muidugi jätkus ka Saksamaal humanitaarsete ja sotsiaalsete teaduste loomulik areng. Võrratult rohkem kui mujal hakkas aga Saksamaal seda arengut tõkestama ja uurimistulemuste puhtust segama reflekteerimine vaimuteaduse objektiivsuse üle,
Ühelt poolt kramplik püüd saavutada oma uurimistulemustes eksaktsete teaduste absoluutset „objektiivsust“ tõi saksa teadusmeeste töödesse väärtuslike vaimuteaduslike saavutuste hulka palju raskepäraselt seeditavat liigliha, ülipingutatud üldistavaid seisukohti. Need üldistatud põhimõtted, mis ühe otsaga ulatuvad metafüüsikasse ja milles teadusmehed ise arvasid olevat leidnud nende uurimisainest lahendava võtme, moodustasid enamail juhtudel teoste pretensioonikama osa. Tegelikult muidugi kõige vähem väärtusliku ja ühtlasi tõelisest objektiivsusest kõige kaugemal seisva.
Just nende „üldmaksvate“ põhiseisukohtade üldraamistikult tuleb lugejal maha võtta töö positiivsed tulemused, mis autor sinna vägivaldselt on põiminud, enne kui ta neid tulemusi saab omandada. Ja mida rohkem teoses on pretensioone absoluutsele objektiivsusele, seda rohkem leidub temas ka seisukohti, milles autor ei konstateeri objektiivset seost nähtuste vahel, vaid seda, mida ta isiklikult usub. Peitugu siis see usk autori isiku metafüüsilises konstruktsioonis, isiklikus maitses, varjatud omakasus või poliitilises tõekspidamises.
Kramplik püüd absoluutse objektiivsuse poole soodustas tavalisest rohkem subjektiivsete elementide sissepääsu humanitaarsete ja sotsiaalsete teaduste tulemustesse. Kriitika on eriti terav, kui mõne doktriini pärast on viimase kõverpeeglisse sattunud alad, mis asuvad tegeliku elu huvi põletuspunktis. Püüe päästa vaimuteaduste absoluutset objektiivsust ja lõpuks ka enda prestiiži sundis kartlikumaid teadlasi oma uurimustes tagasi tõmbuma aktuaalsetelt küsimustelt teadusliku huvi kaugetele, kuid rahulikele tagamaadele. Ka see nähtus on eriti allakriipsutatav saksa teaduses. Ühegi teise maa teaduses pole nii suurel määral tegeldud tegelikust elust nii kaugel seisvate pisi- ja spetsiaalküsimustega kui seal. Ei ole ime, kui just sellisel pinnal võis endisest tugevamini juurduda põhimõte „science pour science”. Kuid ühtlasi ka otsingud humanitaarsete ja sotsiaalsete teaduste eesmärkide järele.
Kus teadus korralikult täidab mõnda tegeliku elu loomulikku funktsiooni, seal ei teki suurt küsimust selle üle, milleks on teda vaja. Teda arendatakse, ja asi sellega. Saksamaal ja tema vigadest sõltuvas kultuurkonnas, kus vaimuteadused osalt oma lõplikes eesmärkides, osalt ka oma uurimisalades olid läinud kaugele tegelikust elust, tekkis terve filosoofia selle ümber, milles näha vaimuteaduste eesmärki. Enamasti need otsingud jäid seisma loodusteaduse suhtes vaimuteadustele mõne hoopis erineva tunnetusviisi leiutamise juurde või jälle hargnesid tunnetusteoreetilisteks arutlusteks. Neid seisukohti, et vaimuteadused püüaksid samuti kui loodusteadused oma võimaluste piirides lõppeesmärgina teenida tegeliku elu huve, kuuldus vähem. Sellise veendumusega inimesed enamasti töötasid oma teaduse kallal ega polnud neil põhjust filosofeerimiseks.
Vaimuteaduste enda arengu poolt õigustamata teravusega püsis kogu aeg päevakorral ka nende teaduste objektiivsuse küsimus. Me nägime, milles see juurdus: liialdatud nõudes vaimuteaduste vastu, mis lõpuks hakkas mõjustama teaduste arengut ennast.
Mida enam vaimuteadused püüdsid tunnetamise absoluutse objektiivsuse poole, seda rohkem nad ulatusid oma üldistavate tippudega ontoloogiasse. Seda silmapaistvamal kujul ilmnesid omakorda lahkarvamised vaimuteaduslike teoste põhiseisukohtades. Teravad lahkuminekud just nende vahel, kes uskusid lähemale jõudnud olevat absoluutsele tõele, kõigutasid üha rohkem usku võimalusse, et vaimuteadused üldse võivad anda objektiivseid tulemusi.
Koolkond, kes eitas vaimuteaduste objektiivsust, ammutas sellest jõudu. Vaimuteaduste objektiivsuse kaitsjad leiutasid sealtpoolt tuleva rünnaku vastu argumendi: ei ole olemas ega võimalik küll ühtegi absoluutselt objektiivset vaimuteaduslikku teost, ent see ei keela objektiivsele tõele lähenemast, mis järk-järgult ka toimub. Argument on muutunud peaaegu klassikaliseks ja on olnud teatava eduga juba aastakümneid kaitsevalliks, mille varjus tehakse teaduslikku tööd. Sisuliselt see argument annab vaimuteadusele väga kahvatu ideaali, seni kui need teadused taotlevad teadmist teadmise enda pärast. Eesmärk, mis on kättesaadamatu ja millest teada, et ta täiel määral on ikkagi teostamatu, omab vähe külgetõmbavust. Olgu siis, et need kas püüavad absoluutsele tõele lähemale ja deklareerivad, et teda täielikult ikkagi ei saavutata, oma sisimas ikkagi usuvad, et just nemad on need õnnelikud, kellele sülle kukub absoluutne tõde — vaimuteaduste perpetuum mobile.
Seal, kus vaimuteadustelt nõutakse olukordade uurimist teatava praktilise elu küsimuse lahendamiseks, ei kerki küsimus absoluutsest tunnetamisest iialgi sellise teravusega esile. Elu ise määrab need üldistuse ja spetsialiseerimise piirid, milleni teatavates küsimustes tuleb minna, elust kerkivad küsimused on hästi lahendatud ka teatava objektiivsuse kraadi juures. Vaimuteadustele eesmärgi otsimine puhtas tunnetuses ja siis kahtlused tema saavutuste objektiivsuse võimalustes on lähedamalt seotud küsimused, kui tavaliselt seda arvatakse.
Nende küsimuste läbipõimumine tekitas — jutt on ikkagi veel saksa vaimuteaduste arengust — omapärase konflikti teaduseteoreetikute vahel. Põgus ülevaade saksa vaimuteaduste produktsioonist näis õigustavat muide nii väga eelistatavat kaksikjaotust: ühelt poolt objektiivsemad, kuid elukauged, praktilise väärtuseta teosed, teiselt poolt subjektiivsed, tendentslikud, kuid aktuaalsed ja isegi vastaste poolt ärakasustatavad tööd. Sellel taustal sõimus teoreetiline vormel: objektiivsus pole võimalik. Kes aga vähegi on harjunud elu vaatlema, teab väga hästi, et sõnasõda ei käinud suure ägedusega mitte selle ümber, kas objektiivne teadus on võimalik või mitte, vaid selle ümber, missugune teadus peab olema, kas objektiivne või subjektiivne.
Kui kaks vaadet kaua püsivad vastamisi, siis on nad mõlemad osalt õiged ja osalt valed. Meie küsimuses on õigus objektiivsuse kaitsjatel seevõrra, et teadus peab taotlema asjaolude võimalikult objektiivset teaduslikku kinnistamist; objektiivsuse vastastel on aga õigus selles, et teadus tegelgu aktuaalsete küsimustega, teenigu elu ja ärgu põgenegu teaduslike huvide tagamaile omandama teadmisi teadmiste eneste pärast liigses kartuses, et aktuaalsetes küsimustes võib patustada objektiivsuse vastu. Oigus on mõlemal vaatel selles, et üks keelab teaduse objektiivsust ohvriks toomast aktuaalse huvi eelarvamustele, teine teaduse elulisust näilisele ja kasutule objektiivsusele.
Vastuolud johtusid sellest, et arvati põhjuseta, nagu võiks objektiivne teadus ainult siis eksisteerida, kui ta ei seisa tegeliku elu teenistuses, ja et aktuaalseid küsimusi võib lahendada ainult subjektiivselt.
★ ★
★
Ülal on esitatud katse skitseerida geneetilisel teel süstemaatilist probleemistikku vaimuteaduste eesmärgi ja objektiivsuse ümber, mille ümber praegu veel piike murravad saksa filosoofid. Küsimus ei ole Saksas päevakorralt langenud — see on lisatõestus sellele, et Saksamaal praegu mõõtuandev filosoofiline vool ja teadustepoliitika pole lahendanud seda küsimust lõplikult.
Kui eelsõja stabiilsed aastad lõid soodsa eelduse vaimuteaduste vegeteerivale arengule objektiivse „tunnetamise“ suunas ja teatud luksusesemena nad leidsid tegelikus elus koguni paraja paiga, muutus olukord hoopis teistsuguseks pärastsõja segamini paisatud ühiskonnas. Absoluutse tunnetamise eneseväärtusesse tugevasti takerdunud teadusel kasvas tegelik elu üle pea. Suur osa humanitaarsetest ja sotsiaalsetest teadustest spetsialiseerus ja üldistas absoluutse „tunnetamise“ suunas küsimustiku, mis juurdus põhiliselt paarkümmend aastat tagasi ja juba ammugi möödunud tegeliku elu probleemistikus. Ime siis küll, kui teadus, tuues elunõuetest õigustamata põhjalikkusele ohvriks oma reaktsiooni kiiruse, ei jäänud elust maha. Tegeliku elu küsimused otsustati instinktiivselt, ilma iseenesest võimaliku ja teataval määral asjale endale ikkagi kasu toova olude teadusliku analüüsita.
Pärastsõja aja kitsamad olud õõnestasid tunduvalt, võrreldes ennesõjaaegsega, selle osa vaimuteaduste positsiooni, kellele eesmärgiks oli tunnetus omaette. Nimetatud eesmärk kaotas palju oma väärtusest ja kostis ikka tugevamini nõue, et teadus oma olemasolu õigustaks ning oma uurimisvälja nihutaks tegelikele elunõuetele lähemal olevatele küsimustele.
Need teravnenud „eluläheduse“ nõuded olid teadusmeestele küllaldaselt tuntavad. Mõnes teises olukorras oleks väljastpoolt tulev tugevnenud pinge aktuaalsuse poole kallutanud teaduste arengu enda järele normaalses ulatuses. Käesoleval juhul ei toimunud see nii, sest segamas oli teravaks aetud, aga selguseni läbi võitlemata vaimuteaduste objektiivsuse küsimus. Uued nõuded õõnestasid objektiivsuse kaitsjate positsiooni, tekitasid paanilise lipu alt ärajooksmise. Kuid kuhu? Teravaks köetud objektiivsuse küsimus näitas ainukese võimalusena teed vastasleeri, sinna, kus rõhutati tarvet elulisuse ja aktuaalsuse järele, kuid põhjuseta eitati objektiivsust ja koos sellega ka objektiivsusepüüet ennast.
Niisugune närvline ümberorienteerumine teaduses endas, möödahüppamine eesmärgist leidis tuge ja kasustamist väljaspool. Humanitaarsete ja sotsiaalsete teaduste iseloomulik külg on see, et nende poolt antud eruditsioon on suure mõjuga vastava eruditsiooni saanud isikute tahtehoiakule sotsiaalsetes küsimustes.
Vaimuteadused on aluseks nende isikute ja massidegi sotsiaalsele tegutsemisele, muidugi sel määral, kuidas nad levivad. Meie ajal ollakse sellest väga teadlik. Eeskätt said humanitaarsete ja sotsiaalsete teaduste poliitilist tahet kujundava iseloomu kohta täiel määral teadlikuks muidugi need ringkonnad, kes ise teatavale õpetusele tuginedes võimu juurde pääsesid. Nõukogude-Vene võimumehed andsid esimesena maailmale eeskuju nende teaduste tasalülitamisel. Vaimuteadustele tõmmati seal tegutsemiseks päris kitsad piirid, niipalju kui neid täielikult, nagu ajalugu, etnograafia, arheoloogia jne., ei seatud propaganda teenistusse. Muidugi ei jäänud neile teadustele siis enam kuigi palju võimalusi teotseda objektiivsete seoste leiutamiseks faktide vahel ja võimalikult reaalse pildi joonistamiseks elus parajasti lahendamisel olevatest olukordadest. Vaimuteadused niisuguses olukorras pididki muutuma teatud lapidaarsete mõtlemisviiside treenijaiks konkreetse materjali kallal. Ja kus nad tahtsid olla rohkem, seal pidi maad võtma tarbetu skolastiline akrobaatika, et viia teaduse saavutusi näiliselt kooskõlla nõutavate üldiste doktriinidega ning neid tuletada mõnest Marx-Lenini tsitaadist.
Nii kaua kui vaimuteadusel püsis sageli tarbetutel radadel käinud, kuid ikka objektiivsuse poole püüdnud teaduse usaldus, andis vaimuteaduste paindumine ja painutamine teadliku tendentsi alla küllaldasi agitatsioonilisi tulemusi. Sedamööda, kuidas süvenes arusaamine vaimuteaduste propagandalistest kasutamisvõimalustest, kerkis teravamalt esile vahe fašistliku, kommunistliku, natsionaalsotsialistliku, demokraatliku jne. vaimuteaduse vahel. Teadlikku tendentsi ükskõik mis suunas püütakse soodustada kas otseste (Saksamaal) või kaudsete (Tšehhoslovakkias) sundvahenditega. Kesk-Euroopa objektiivsuses pettunud teadlased oma renegaadi radikaalsuses väga sageli ei tarvitagi tagantjärgi sundimist.
Tegeliku teadusliku töö kõrval ja sellest esialgu võrdlemisi sõltumatult arutatud vaimuteaduste objektiivsuse küsimus on seega kandunud teravasti tegelikku ellu. Kaheldamatult tuleb igal vaimuteadlasel, kes võtab oma ülesannet vähegi tõsiselt ja vastutustundega ning ei liigu lihtsalt vana rutiini mööda, teaduslikule tööle asudes võtta oma seisukoht küsimuses: kas on võimalik objektiivne teadus, või on seda ainult marksistlik, natsionaalsotsialistlik, demokraatlik jne.? Ehk teiste sõnadega, kas oma uurimistes lasta end juhtida püüust võimaliku objektiivsuse poole või valida, juba ette ära teatud kallak.
Küsimus ei tekitaks siis erilisi raskusi, kui meil oleks tegemist ainult kahe äärmusega — objektiivse ja tendentsliku tööga. Kaheldamatult on teatavate doktriinide rakendamiseks konkreetsesse materjali oma loomulikud eeldused aga ka asjaoludes endis peituvad piirid. Doktriini venitamine üle nende piiride muutub „deductio ad absurdum’iks“ ja sel puhul, kui tendents on nii ilmsesti nähtav, oleme muidugi veendunud, et teadus, mis ei taotle objektiivsust, ei olegi teadus.
Kuid sageli on nii, et teatava tendentsiga kirjutatud töö on väär-tuslikum ka objektiivsuse kriteeriumi seisukohalt, kui töö, mis on tehtud siira eesmärgiga, olla objektiivne. Mitte ainult ülaltoodud asjaolu pärast, et seni on tendentslikud tööd valinud endale objektiivsetega võrreldes aktuaalsemad alad. Tendentslikul tööl on eesmärgiks mõjuda agitatiivselt, teha propagandat doktriinile, mis on teatava huvigrupi loosungiks. Ta teeb seda seda tagajärjekamalt, mida peidetum on teaduslikus töös tendents ise ja mida paremini ta on kohaldatud objektiivsetele asjaoludele ning arvestab neid. Siira tahtmisega objektiivsuse suunas tehtud töö võib sisaldada eelnimetatust rohkem tendentsi, millest autor ise pole teadlik. Ja kas pole autorid ise alateadlikult küllalt sõltuvad paljudest objektiivsusele vaenulikkudest asjaoludest? Teadlikult tendentslikel vooludel moodsas vaimuteaduses on kõige kõrval ka oma tõsised teened. Nad on tänuväärselt kõigutanud seni teadusmeeste juures kaunis üldiselt kehtinud seisukohta; „science pour science”. Nad on selgitanud, et paljugi, mis senistes humanitaarsete ja sotsiaalsete teaduste tulemustes on peetud objektiivseks, on tendents, mis, olgugi ta vastandtendents kommunistlikule, fašistlikule või muule tendentsile, on sama valentsiga kõrvalekaldumine objektiivsest tõest kui needki.
Ja lõpuks ei jää ju päriselt kasutuks ka teadlikult tendentslike vaimuteaduse voolude töö. Igas üldises doktriinis on kaheldamatult tõetuum; valeks muutub niisugune üldine mõte alles seal, kus ta end vähina laiutab teiste sama valentsusega mõtete kulul. Kaheldamatult püüd, tõmmata kogu sotsiaalse ja vaimse elu nähtusi vägisi ühe või väheste põhidoktriinide liistule, aitab pikapeale konkreetses materjalis lähemalt selgitada neid piirjooni, mille ulatuses on otstarbekohane rakendada üht või teist doktriini.
Teadlikult tendentslikel vooludel vaimuteadustes on oma positiivseid külgi ja seepärast polegi valik nende ja objektiivse suuna vahel niisama lihtne, kui see pealtnäha paistab. Tendentsi ainuvõimalikuks pidajaid ja seega vaimuteadustes teadliku tendentsi pooldajaid on Kesk- ja Ida-Euroopas praegu rohkem kui teisi. Ja seda siis ka mitte ilma teatava asjas endas peituva põhjuseta.
Me nägime siiski, et vaimuteaduste objektiivsust hülgaval voolul on ka oma reaktsioonilised põhjused ja sellest tekitatud liialdused. Võideldes objektiivsust taotleva, kuid oma lõppeesmärgina puhast tunnetust nägeva voolu vastu, teevad teadlikku tendentsi pooldajad sama valentsiga vea kui need, kelle vastu nad võitlevad. Kui ühed kalduvad teaduse objektiivsusele ohvriks tooma ta aktuaalsust, siis ei tähenda see veel, et aktuaalsus on saavutatav ainult objektiivsust kõrvaldades.
Kui me võtaksime omaks teadlikku tendentsi pooldavate metodoloogide seisukoha, siis väheneks küll teaduste kallak eluvõõraste küsimuste poole, kuid selle asemel suureneks kallak eluliste küsimuste ebaelulise ja doktrinäärse käsitlemise poole. Sellega oleks asja vähe aidatud. Mida energia kokkuhoiu pärast on tarvis, on see, et uurimisalad oleksid aktuaalsed ja et uurimistulemuste suhtes juba aegsasti püütaks objektiivsuse poole. Niisuguse kaksiknõude teostamine on muidugi raske. Kuid raske on ka iga tõsine küsimus.
Juh. Vasar
Albumist „Korp. Sakala 1909-1934″, 1934
