Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

31 Dec

Koolitüüpe Eesti linnades Rootsi ajal

 

    

XVI sajandi keskel tekkinud protestantliku kooli organisatsioonis ja süsteemis, mis sai aluseks ka samal ajal Eestis asutatud koolidele, valitseb veel kuni XVIII sajandini keskajast üle võetud painduvus, nagu see esineb praegugi Põhja-Ameerikas. Ülikooli ja kooli vahel polnud põhimõttelist erinevust ei õppeainetes, ei õpetusviisides ega kasvatusmeetodites. Vahe seisis ainult õppeasutuste õiguslikus olu­korras. Sest ülikool ehk akadeemia võis oma privileegide põhjal jagada teaduslikke kraade, mida aga teine haridusasutus ei saanud, olgugi selle kursus kui hea tahes. Nõnda oli näiteks Rootsis Westeräsi gümnaasiumil palju laiem ja teaduslikum õppekava kui samaaegsel Upsala ülikoolil, kuid doktori- ja magistrikraade ei saanud ta oma õpilastele anda.

Linna- ja riigikoolid pidid küll õpilasi ette valmistama ülikoolidele ja akadeemiatele, kuid samal ajal peeti neis ka akadeemilisi loenguid, disputatsioone jne. Ka need koolid jagunesid mõnikord teaduskonda­desse! Teisest küljest andsid ülikoolid õpetust ka neis õppeainetes, keeltes ja teadustes, mis kuulusid algkooli õppekavva. Ei saagi see­pärast olla võõrastav, kui üliõpilaste nimekirjas seisis koguni 10-aastasi poisse. Ülikooli sisseastumisel ei nõutud mingeid eelteadmisi. Ei ole siis ka ime, kui üliõpilastel puudus ka nüüdisaja tüüpiline tunnus — akadeemiline vabadus.

Keskajal ja uue aja alguses puudus alg- ja ülikooli vahepealne kesk­kooli tüüp; XVI saj. lõpul ellu kutsutud nn. akadeemiline güm­naasium moodustas endast tegelikult kesk- ja ülikooli segatüübi, mis püsib praegugi kolledži nime all anglo-saksi maades, Inglismaal ja P.-Ameerika Ühendriikides. Akadeemilises gümnaasiumis ei piirdu­tud mitte ainult õpetamisega kava ulatuses, vaid selles peeti ka loen­guid nagu ülikoolideski, peamiselt filosoofiateaduskonna ainete alalt. Kuid neiski puudusid kindlad õppekavad ja akadeemilises gümnaasiumis võisid olla esindatud kas kõik tolleaegsed ülikooli teaduskonnad või ainult üksikud.

Ülikoolide ja akadeemiliste gümnaasiumide õppekavades olid rõhu­tatud aineks vanad keeled: ladina, kreeka, heebrea keel ja teiselt poolt ilukõne teadlaste ettevalmistamiseks. Niisugune hariduse suund ei rahuldanud aadlit. Kõige enne Saksamaal, hiljemini ka teistes maades tekib seetõttu uus tüüp õppeasutusi, nn. rüütli- ehk aadliakadeemiad. Siin on uuteks õppeaineteks elavad keeled (prantsuse, itaalia, hispaania keel jne.). Riiütliakadeemiates rõhutatakse eriti tugevasti ka kehalisi harjutusi, nagu ratsasõitu, vehklemist ja tantsu. See kõik ja samuti ka formaalseid teadusi asendavad moodsad teadused matemaatika, loodusteadus ja riigiteadus olid vajalikud aadlisoost diplomaatidele ja ohvitseridele. Puudusid ju veel sõja- ja muud eri­otstarbelised koolid.

Peatudes nüüd Eestis XVII saj. ellu kutsutud kui ka endisest ajast oma tegevust jätkavate koolide juures, märkame siingi ajavaimule omast painduvust, vastandina nüüdisaja kindlakskujunenud koolitüüpi­dele. Nõnda olid XVII saj. 30. aastate alguses Tartus ja Tallinnas asutatud gümnaasiumid tegelikult kõrgemad koolid. Neil olid vasta­vad õppekavad kui ka ülesanded, sest nad pidid ette valmistama vaimu­likke ja õigusteadliku haridusega ametnikke. Seda selgitab ehk seegi asjaolu, et Tartu gümnaasiumi muutmine ülikooliks 1631,—32, a. ei lisanud õppeasutusele juurde uusi teaduskondi ega toonud endaga kaasa olulisi muutusi õppetöö korralduses. Suurendati vaid mõningal määral õppetoolide arvu.

Ei tahaks nõustuda rootsi õpetlase dr. Liljedahl’i väitega, nagu oleks Tartu gümnaasium olnud aadliakadeemia, asutatud Stokholmis 1625. a. Skytte poolt ellu kutsutud „collegium illustre“ eeskujul. Tartu gümnaasium ei olnudki määratud ainult aadlike lastele, vaid, nagu Skytte oma avalikus teadaandes gümnaasiumi asutamise puhul mainib, kogu „noorsoole, olgu see siis aadlik, kodanikuseisusest või talupoegade hulgast”. Kuigi siin õpetatakse aadliakadeemia kava kohaselt uutest keeltest prantsuse keelt ja veel lahingehituseõpetust ja fortifikatsiooni, ei nimetata aga ratsasõitu ja tantsu. Prantsuse keele, sõjateaduse, ehituseõpetuse jne. Tartu gümnaasiumi õppekavva võtmine on põhjustatud küll rohkem sellest, et gümnaasiumi asutaja kindralkuberner Joh. Skytte ramismi voolu pooldajana ja senivalitsenud sko­lastilise autoriteedi mõju vastasena rõhutas akadeemilises gümnaasiu­mis elulähedasemat suunda ja praktilisi eesmärke. Fortifikatsioon näit, oli väga vajalik õppeaine, vaadates Rootsi ekspansioonipoliitika seisu­kohast.

Veelgi iseloomustavam on nähtus, et Eestis mitte ainult gümnaa­siumid, vaid koguni mõned tavalised algkoolid (meie mõttes), ladina- ehk triviaalkoolid püüdsid täita kõrgema kooli ülesandeid pastorite ettevalmistamise alal. Vajati ju tol ajal haritlastest esmajoones kiriku­õpetajaid, ja ka Tartu akadeemias ja Tallinna gümnaasiumis, nagu üldse mujalgi ülikoolides, olid teoloogiafakulteedid tähtsad teadus­konnad — suurima arvu õppetoolide ja üliõpilastega. Selliste ülesannetega triviaalkoole olid Narva kroonukool ja Tallinna toomkool.

Narva rootsi kool asutati esimese Ingeri superintendendi, koolitegelase ja vaimuliku kirjanduse autori Heinrich Stahli poolt a. 1642, lisaks Narvas varem tegutsenud saksa linnakoolile. Stahlil oli küll esialgu kavatsus Narvas ellu kutsuda gümnaasium, et sel teel ette valmistada kirikuõpetajaid Ingerimaa jaoks. See ettevõte aga nurjus, ja tal tuli leppida triviaalkooliga. See kõik ei takistanud aga Stahli oma triviaalkooli täiendamast loengutega — kursusega — usuteaduse alalt; tema eestvõttel korraldati isegi disputatsioone, usu­teaduslikke väiteharjutusi. Narva rootsi kooli iseärasuseks oli veel keelte rohkus õppeainetena. See oli tingitud kohalikust mitmekesisest rahvastikust. Peale saksa ja endastmõistetavalt ladina keele õpetati veel rootsi, soome ja vene keelt. Kõige selle juures ei tahtnud Narva rootsi kool siiski edeneda. Õpilaste vähese arvu tõttu (eriti venelased ei saatnud hea meelega oma lapsi kroonukooli) ühendatigi kroonukool paari aasta järel linnakooliga. Seegi asjaolu ei toonud esile suuri paremusi, sest nüüd omakorda halvasid koolitegevust kokkupõrked superintendendi ja linnarae vahel.

Tallinna toomkoolile pandi korrapärane alus 1613. a. Alguses moodustas toomkool ainult ühe- kuni kaheklassilise lastekooli katekismuse ja grammatika algõpetuseks. Õpilaste arv püsis 30 ümber. Õitseaeg sellele rootsi koolile saabus aga peale seda, kui Joachim Jhering määrati 1638. a. Eestimaa piiskopiks. Õlles tunduvas vastuolus Eestimaa rüütelkonna ja Tallinna linnaga, ei suutnud Jhering teostada oma soovi kohaseid uuendusi rüütelkonna ja linna poolt ülalpeetavas Tallinna gümnaasiumis, olgugi et ta oli määratud ka selle kooli inspektoriks. Eitavalt suhtudes gümnaasiumi, hoolitses Jhering seda rohkem oma pailapse toomkooli eest, püüdes gümnaasiumi arvel tõsta selle mõju ja tähtsust niipalju, kui võimalik. Õpetajate arv tõusis toomkoolis Jherini aegu 4-ni, peale selle ehitati temale korralik kooli­maja. Eriti tähtis oli aga see, et toomkoolis pandi ametisse veel eriline teoloogia lektor. Nagu Narva triviaalkool, pidi nüüd ka Tallinna toomkool ette valmistama pastoreid, milline ülesanne oli seni tegelikult gümnaasiumil. Õpilaste arv toomkoolis tõusis nüüd 70-ni, millist piiri ei ületanud gümnaasium tervel Rootsi ajal. Majanduslikud raskused sundisid siiski varsti usuteaduse lektori kohta toomkoolis kaotama; selleks aitas veel omalt poolt kaasa ka toomkooli õpilaste nõrk dist­sipliin. Kui Jhering tegevusväljalt lahkus, läks toomkooli areng hoopis tagurpidi. XVII sajandi lõpupoolel polnud toomkoolis ajuti rohkem õpilasi klassis kui 3.

Tallinna toomkoolis, mis eriti tähtis, õppis eestlasi Tallinna ümbruskonnast; siiski mitte nii suurel arvul, et rahuldada Jheringi. Viimane teeb etteheiteid talupoegadele, et need ei saada oma lapsi kooli, ja ühtlasi ka mõisnikele, kes seda takistavat. Ka teises Tallinna triviaalkoolis — saksa linnakoolis — said haridust eestlased, peamiselt muidugi jõukamate kodanike lapsed. Rohkem eestlasi õppis arva­tavasti küll Pühavaimu eesti koguduse koolis. See oli aga oma kavalt algelisem, leeriõpetuse ülesannete ja ulatusega.

Niisugust algõpetust said eestlased kõigis linnades, — kas köst­rite või mõne koolmeistri poolt. Nõnda õpetab lapsi Tartus 1680. aas­tais eesti koguduse köster, mistõttu pastor lubab panna tema muud tööd sulase peale, et ta vabaneks koolipidamiseks. Köstrikooli kõrval õitseb siiski ka eesti nurgakool 30 õpilasega, mida juhib kirikukonsistooriumi teener Martin. Kindralsuperintendent Fischer nõuab linnalt 1690. a. eesti koolile maja ehitamist, mis jääb aga teostamata vabade summade puudumisel. 1695. a. kohustab raad eesti köstrit tasu eest eeslinna lastele kooli pidama. Kuid eesti lapsi oli ka Tartu saksa linnakoolis, rootsi triviaalkoolis ja selle järelkäijas — rootsi lastekoolis. Mitte halval järjel ei seisnud eesti kool ka Pärnus, kus õpetati ka arvuta­mist. Väiksemate linnade ainsamais koolides, lastekoolides, millised linna poolt ülal peeti, ei õpetatud mõnel pool arvutamist. Pärnu eesti koolile pani aluse 60, aastate keskel pastor Vestringkis. Kool töötas hiljemini köstri juhatusel. Kuressaares asutati eesti kool 1706. a., kuna enne seda andis õpetust köster.

Fr. Puksov

Albumist „Korp. Sakala 1909-1934″, 1934

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share