Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

21 Nov

Eesti Aleksandrikooli lõpp-päevad 1905. a. revolutsioonis.

 

      

Käesolevad read on mälestuste iseloomuga. Nad puudutavad Eesti Aleksandrikooli elu Põltsamaal ajavahemikus 1905. a. sügisest sama aasta lõpuni, jälgivad seega revolutsioonilist liiku­mist selles koolis. Kevadsemester teatavasti ei tähista seal midagi erilist seoses revolutsiooniga.

1905. a. sügissemester oli Eesti Aleksandrikooli elus põne­vamaid, ärevamaid ja saatusrikkamaid aegu. Suuremaid muuda­tusi tõi kaasa juba poolaasta algul õpetajaskonna ja koolijuhataja vahetus. Kuid see oli kõik alles eelmäng sellele, mis sündis hilje­mini revolutsiooni arenedes ning süvenedes kooliõpetajate ja -õpilaste seas. Semester lõppes sellega, et kool suleti, koolijuha­taja ja osa õpetajaid areteeriti, ähvardati maha lasta ja asetati hiljemini vanglasse, õpilased aga pillutati laiali nelja tuule poole. Seda kõike muidugi ei suutnud sügisel keegi ette aimata.

Aleksandrikoolil oli omasugune kuulsus. Selle nimeski, eriti aga olemuses peitus palju kodusust ja soojust. Tast hõõgus midagi, mis ligi tõmbas ja köitis. Seda tajuti väljaspool kooli laiemais rahvahulkades ja seda tajusid koolis eneses ka õpilased, kes sinna olid astunud ning seal õppisid. Sellise omapärase suhtumise põhjused saavad kohe ilmseks, kui meenutame, milli­seks ilu- ja valulapseks oli olnud Eesti Aleksandrikool meie rahvale ärkamisajal. Sellesse valati oma unistused ja igatsused, kogu oma taotluste programm hariduse alal. Saatus tahtis aga, etoma kooli mõte ei pidanud tookord teostuma, vähemalt teos­tuma mitte nii, kuidas oli kavatsetud. Kõik läks hoopis teisiti. Vene valitsusevõim pani küll käima kooli – Eesti Aleksandrikooli, kuid see pidi taotlema sootuks teissuguseid eesmärke, kui oli mõeldud kooli mõtte algatajate poolt. Ent ka Vene võimu kavatsused ei läinud täide. Eesti Aleksandrikoolis pääses ometi mõjule see vaim, mis oli kandnud oma kooli üritajaid ärkamisajal. Kool oli, niipalju kui antud olud võimaldasid, ärka­misaja rahvusliku oma kooli mõtte pärand. Seal valitsesid rahvuslik vaim ja omakultuuriline meelsus, ning see oligi pea­mine põhjus, miks Aleksandrikool oli nii kodune ja ligidane.

Aleksandrikooli populaarsust aitasid veel tõsta selle õppe­asutise asend, oma aja kohta küllaltki tore maja Põltsamaa jõe ilusal kaldal ja vabadust, iseseisvust, isetegevust ning humaan­sust taotlev kasvatus.

Eesti Aleksandrikoolis oli 1905. a. 4 klassi ehk osakonda, nagu neid seal tol korral nimetati. Neid ei kutsutud mitte esi­meseks, teiseks, kolmandaks ja neljandaks klassiks, vaid kolman­daks, neljandaks, viiendaks ja kuuendaks osakonnaks. Meie praeguse ühtluskooli süsteemis oleksid need vastavalt mutatis mutandis kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas õppeaasta. Õpi­lane, kes oli lõpetanud tookordse kolme-õppeaastase külakooli ja samuti kolme-õppeaastase kihelkonnakooli kursuse, võis astuda Eesti Aleksandrikooli neljandasse osakonda. Kõigile kooli astujaile korraldati vastavad sisseastumiseksamid, – nii ei olnud lõplikult tähtis, millise kooli oli õpilane lõpetanud, vaid see, kui­das ta õiendas eksamid.

Eesti Aleksandrikool kuulus oma laadilt ja õppesüsteemilt linnakoolide liiki teatavate erinevustega õppekavas. Peaerinevus seisis selles, et siin õpetati rohkem eesti keelt ja looduslugu kui teistes linnakoolides. Ka esines erinevus õpetajate personaalis. Viimased olid peamiselt eestlased. Siin töötasid õpetajaina näit. ka paar eesti kirjanduseski tuntud nime, nagu kirjanikud Jakob Tamm ja Ernst Särgava, endise nimega Peterson. Sellest asjaolust johtuski suurel määral kooli rahvuslik vaim ja samuti õpilaste rahvuslik meelsus, kellest paljud on etendanud ja eten­davad praegugi Eesti elus tähtsat osa, nagu kindralid Lossmann ja Tõnisson, haridusnõunik Kiivet jt.

Õpilasi oli 1905. a. sügissemestril kolmandas osakonnas 38, neljandas 46, viiendas 36 ja kuuendas 27, kokku 147. Nende ena­mik oli pärit Viljandimaalt, peamiselt Põltsamaa, Pilistvere ja Kolga-Jaani kihelkonnast, kuid paljud pärinesid ka teistest maa­kondadest, isegi kaugemaist, nagu Harju- ja Pärnumaalt. Õpi­laste vanuski oli väga mitmesugune. Sellele sisseastumisel rõhku ei pandud ega tehtud takistusi, olgu õpilased kui vanad tahes. Ses suhtes oli Eesti Aleksandrikoolil sarnasust Hugo Treffneri eragümnaasiumiga. Mõlemas oli küllalt täiskasvanuid ja üle 20 aasta vanuseid tüsedaid eesti poisse. Õpilaste omavaheline läbi­saamine ja käitlemine oli seltsimehelik ning sõbralik. Ühise pere ja kodu vaimu viljelemiseks aitas palju kaasa kooli internaatne süsteem.

Koolijuhatajaks oli kooli algusest 1888. a. peale kuni 1905. a. oktoobrini Anton A n s o n, eestimeelselt häälestatud mees, ärka­misaja tegelane, heatahtlik, pehme iseloomuga ja sõbralik ini­mene. Ta püüdis õpilaste kasvatuses arendada seda joont, et kõigi pahede vastu peab headusega võitlema. Häid tulemusi saa­vutada õnnestuski tal enamikus juhtumeis.

Õpetajaiks olid A. Riikmann, O. Liigand ja S. Lind. A. Riikmann õpetas matemaatilisi aineid ja oli kõige enam esin­duslik ning korda armastav pedagoog. Ta oli pisut karm, alati tõsine ja äkilise iseloomuga, kuid ikka õiglane. Teda kardeti, aga ka hinnati kui head ja nõudlikku õpetajat. Riikmanni edas­pidisest elukäigust on teada, et ta töötas iseseisvuse ajal Narvas, läks pensionile ja suri käesoleval suvel. O. Liigand õpetas eesti keelt ja usuõpetust, oli kindlat rahvuslikku joont ja meelsust harrastav mees ja sisendas seda ka õpilastesse. Armastas pilgata ja tihti ilma põhjuseta, mistõttu ta ses suhtes poistele ei meeldinud. S. Linnust ei ole mingeid erilisi muljeid jäänud. Oli hari­lik, igapäevane ja mõjuta õpetaja.

Pedagoogiline personaal selles koosseisus ei jäänud 1905. a. sügissemestril kauaks. Töötas vaid õppetöö algul ja siis – kas septembri lõpus või oktoobri algul (seda ei mäleta hästi) – lah­kusid kooli inspektor A. Anson ja õpetajad A. Riikmann ning S. Lind. Mis põhjusel, jäi õpilastele teadmatuks. Nende ase­mele tulid uued õppejõud. Inspektoriks sai noor Saksamaal Königsbergis õppinud agronoomia doktor J. R a a m o t ja õpeta­jaiks tulid lahkunute asemele insener V. Vaher, tuntud espe­rantist, praegu tegev Tallinnas, ja umbkeelne venelane G r e k o v. Uute õpetajatega tuli kooli ka uut ja senisest erinevat vaimu. Inspektor oli nooruslik, elurõõmus ja demokraatliku hingelaa­diga mees, pääses õpilastele seetõttu ligemale kui eelmine ins­pektor, seda enam veel, et käitles õpilasi koduselt, vabalt ja hea­tahtlikult. Niisamasugune oli ka Vaheri suhtumine õpilastesse. Grekov oli salalik, antipaatne ning eemaletõukav isik. Ta jäi õpilastele hoopis kaugeks ja võõraks.

Juba eostunud ja idanenud, hakkas revolutsiooniline vaim Aleksandrikoolis Raamoti ja Vaheri tulekuga jõudsasti edenema ja üsna avalikult ilmnema. Mainitud uustulnukad – juhataja ja õpetaja – samuti senine õpetaja Liigand suhtusid revolutsiooni­lisse liikumisse ilmsesti pooldavalt, kuigi nad väliselt teesklesid erapooletust. Õpilaste revolutsioonilistesse üritustesse nad end ei seganud, mistõttu revolutsiooniline liikumine võttis ikka enam ja enam hoogu.

Kuid õpetajate heatahtlik suhtumine ja varjatud pooldamine polnud õpilaste kiire revolutsioneerumise ainsaiks põhjusiks. Peajõuallikas ja tõuketegur seisis mujal.

Põltsamaaga olid ligidases ühenduses eesti tolleaegse sotsia­listliku liikumise ja partei juhtivamad tegelased, kelle seast mit­med elasid kas otse Põltsamaal või pärinesid alevist või lähemast ümbrusest, näit. Rei’d, Ani, Palgid, Pungad ja teised. Nendega käisid läbi ja puutusid arutihti kokku veel Astid, Köstner jne.

Need kõik koos organiseerisid energiliselt ka Põltsamaal revolutsioonilist liikumist ja sotsiaaldemokraatliku partei tege­vust. Ühe staabina ja keskkohana peeti silmas Eesti Aleksandrikooli.

Eesti sotsiaaldemokraatlikus parteis tekkis 1905. aasta kestel kaks voolu: üks pooldas partei ühinemist Vene sotsiaaldemo­kraatliku parteiga, teine taotles aga Eesti sotsiaaldemokraatliku partei organiseerimist omaette. Viimase voolu esindajaid ja pool­dajaid nimetati föderalistideks. Et selgusele jõuda, kuhu poole kaldub enamik Eesti sotsiaaldemokraatliku partei juhtivaid tegelasi, kutsuti kokku Tartu ajalehe „Uudiste” toimetusse kon­verents, kus olid kohal muude seas P. Speek, mõlemad Astid, E. Vilde, N. Köstner jne. Võidule pääses föderalismi taotlev vool.

Enamik Põltsamaa liikmeid aga oli föderalismi vastu ja pool­das ühinemist Vene sotsiaaldemokraatidega ning jäigi oma seisu­kohale kindlaks, teotsedes selles sihis. See vool pidas eriti täht­saks Eesti Aleksandrikooli, mis kavatseti teha ja tehtigi revo­lutsioonilise liikumise üheks peakoldeks. Koolis asutati juba semestri algul sotsiaaldemokraatliku partei rakukene, mille orga­niseerimise ja juhtimise võttis enda peale üks Sulustverest pärit olev ja kevadel lõpetanud aleksandrist.

Revolutsioonilise liikumise intensiivistumist Eesti Aleksandrikoolis soodustas lõpuks veel kooli eraldatud asukoht, õpi­laste rohke ajakirjanduse lugemine ja autonoomne kooselu inter­naadis, millesse õpetajad end palju ei seganud.

Juba oktoobri algul läks revolutsiooniline meeleolu tuliseks ja ärevaks, õpilased pidasid omavahelisi koosolekuid, kus aru­tasid revolutsioonisse puutuvaid päevaküsimusi ja uudiseid. Hommikust koolipalvust kasustati korduvalt tulemusrikkaks revolutsiooniliseks propagandaks. Palvust pidasid harilikult õpilased ise. Korrapidajana viibis palvusel õpetajaist ainult umb­keelne venelane Grekov. Teised õpetajad harilikult ei näidanud nägu; mis motiividel, kust õpilased seda teadsid? Seda olukorda oskasid viimased hästi kasutada. Palvuse asemel pidasid õpi­laste esindajad viiendast ja kuuendast osakonnast kordamööda revolutsioonilisi kõnesid ja laulsid kõik revolutsioonilisi laule koraali viisidel, näit. „Üks kindel linn ja varjupaik” jne. Lau­lude tekstid olid õpilastele enne kätte antud ja sõnad hoolega pähe õpitud. Need palvused kütsid muidugi õpilaste seas revo­lutsioonilise meeleolu kuumaks. Koomilisse seisundisse asetatud õpetaja Grekov ei saanud sellest kõigest nähtavasti midagi aru, kuulas vaid käed ristis õpilaste „vaimustatud palvust” kui vaene patune.

Palvuskõned olid sihitud revolutsioonilise liikumise õhutami­sele kõige laiemas ulatuses. Eriti oldi vihane mõisniku, vaimu­liku ja keisri peale, kelles kui kolmainuses nähti rahva orjasta­jaid, pimestajaid ja üldse kõigi pahede põhjustajaid. Nüüd pidi revolutsioonilaine need kõik ära pühkima kui saasta ja looma parema ning õiglasema sotsiaalse maailmakorra. Ei tahetud mitte enam leppida suurte ja kõlavate sõnadega, vaid sooviti üle minna ka reaalseile tegudele. Selles mõttes torgati Vene keisri pilt noaga läbi ja vene jumalakujud ehk ikoonad kisti nurgast maha ja heideti WC-sse. Seda tehti siiski nii, et keegi ei tead­nud, kes tegi. Peale Grekovi ei tundnud ka keegi selle vastu huvi, mis kooli ruumides revolutsiooni huvides sündis. Revolut­siooni õhustikus on ju kõik lubatud. Grekov mõtles aga teisiti. Tähele pannud, et keisri pilt seinal purustatud ja jumalakuju hoopis kadunud, siirdus ta salaja hiilides Põltsamaale preester Ink’ile ja Viljandi kreisiülema nooremale abilisele Tatarinov’ile kaebama. Need tulidki juba lähemail päevil üks kirikuvõimu kandjana ja teine riigivõimu esindajana ennekuulmatut tegu koolis uurima ja süüdlasi karistama. Nende karistusretk lõppes aga üpris kurvalt. Poisid läksid neile vastu, tugevad kepid käes, ei lasknud neid sissegi, vaid nõudsid, et nad jalamaid lahkuksid, – muidu läheb halvasti.   Mõlemad lahkusidki.

Üks neljanda osakonna poiss, nimega Kirsch, noil oktoobri elevuslikel päevil haaras kord kooli lipu, rebis sellest sinise ja valge riba välja ja pani punase lipu lehvima, mis pidi tähendama, et Aleksandrikool ei poolda enam maksvat korda, ei taha olla riigi, vaid revolutsiooni kool. See oli viha-avaldus riikliku võimu vastu. Edasi taheti süvendada revolutsiooni ka kiriku vastu. Keegi kuuenda osakonna poiss tuli omapärasele mõttele, et kõik usuõpetuse raamatud tuleb põletada. Mõttest haarati suure hooga kinni ja pimedal oktoobri õhtul kella 8-9 vahel kogunesid õpilased Vana-Põltsamaa mõisa väljale, viisid sinna oma piibli­lood ja katekismused, testamendid ja lauluraamatud, kiriku­lood ja muudki raamatud, mis ei meeldinud ja mille vastu ei tun­tud huvi, ka igasugust paberiprahti. See kõik koguti kokku, tehti suur hunnik ja pisteti põlema. Et tuli kaugemale paistaks ja hästi põleks, valati hunnik petrooleumiga üle. Tuleleegid tõusid taeva poole ja paistsid öises sügispimeduses kaugele „revolutsiooni sümboolse märgina”. Nagu tol ajal kõneldi, olla hakanud Põltsamaal tulekahju kellad lööma ja kutsuma tuletõrjet tulekustutamisele.

Sel ajal seisid poisid ringis ümber leekiva tule ja laulsid revolutsioonilisi laule, nii et õhk kajas. Kurjad keeled kõnele­sid, et inspektor Raamot ja õpetajad Vaher ning Liigand olla oma aknast vaadanud kõike seda pealt.

Mõnelegi õpilasele tõi see mõttetu raamatute põletamine hil­jemini mitmesuguseid sekeldusi. Paljusid ei tahetud järgmisil aastail leeri võtta. Allakirjutanultki küsis Põltsamaa õpetaja J. Rennit, et kas usuõpetuse raamatud on põletatud.

Eriti läks ärevaks revolutsiooniline meeleolu koolis pärast 17. oktoobri manifesti. See manifest andis õpilastele julgust juurde ja kindlustas positsiooni, seda enam veel, et kogu ümbrus­konna rahvas ja Põltsamaa alev olid revolutsioneeritud ülimal määral.

Kord oktoobrikuu lõpupoolsel tormisel hilisõhtul läks salk­kond poisse üles pööningule. Tulles tüki aja pärast alla, laulsid nad säravi silmi tuttavat vemmalvärssi „Mõisad põlevad, saksad surevad, talupojad elavad,” samuti marseljeesi, mida nüüd laulis igaüks, kel vähegi oli häält. All seletasid nad võidurõõmsalt, et ülevalt paistnud tervelt 8 tulekahju kuma. Need olla kõik põle­vad mõisad.

Novembris valiti esindajad klassidest, kes pidid välja töötama märgukirja, mis sisaldaks mitmesuguseid nõudeid; sellest pidi üks eksemplar saadetama kooli õppenõukogule ja teine kooli kõrgemale ülemusele Tartu, kuhu, täpselt ei mäleta praegu. Tar­viduse korral pidi ka delegatsioon Tartu sõitma, kui muidu ei saa oma nõudeid teostada. Üks neljanda osakonna esindajaid oli ka allakirjutanu. Õnneks on see märgukiri huvitava doku­mendina säilinud tänu aleksandrist J. Raudsepale. Selle sisu on järgmine:

Eesti Aleksandri linnakooli Kooliõpetajate Nõukogule.

17. oktoobril antud manifesti, kui ka üleüldiste praeguseaja elu­nõuete peale toetades, nõuame meie Eesti Aleksandri linnakooli kasvan­dikud, koolivalitsuselt järgmiste punktide täitmist:

1) Südametunnistuse vabadust. Palvele ilmumine ja usuõpetuse tunnid mitte sunduslikud.

2) Sõnavabadust: õigus vabalt oma vaateid ja arvamisi avaldada niihästi koolis, kui ka väljaspool.

3) Numbrisüsteem tuleb ära kaotada ja tema asemele tähendused rahuloldav ja mitterahuloldav – seada.

4) Üleviimise eksamite ärakaotamine nendele, kellel õppimises üle­üldine otsus rahuloldav on.

5) Kooliõpilast võib ainult siis välja heita, kui seda üle 2/3 õpilas­test sellest klassist, kus väljaheidetav õpib, lubab.

6) Kooliõpetajate ja kooliõpilaste raamatukogude ühendamine, kus kõik kasulikud ja tarvilikud raamatud niihästi eesti kui ka vene keeles lubatud olgu; peale selle peab koolikasvandikkudele, nende nõusolemisel, kooli kulul paremad ajalehed tellitama.

7)   Õppeasju tuleb järgmiselt täiendada:

a.  Eesti keelt olgu

III    jaos 4 tundi nädalas

IV   „   3    „
V    „   3     „

VI   „   2    „

b.  Vene ajalugu olgu:
IV jaos 2 tundi nädalas

c.  Looduslugu olgu
VI jaos 4 tundi nädalas.

8)   Turnimise tundidel ka viisakuse seadusi ja tantsu õpetada.

9)   Koolivalitsus peab nõudma, et tee Põltsamaa alevi ja kooli vahel
alati heas korras on.

Tähendus: Neid nõudmisi ette pannes ei hakka meie ootama, kuni nemad läbi vaadatakse ja välja töötatakse, vaid katsume nõnda palju, kui see meie võimuses seisab, neid kohe maksma panna.

Eesti Aleksandri linnakoolis 26. novembril 1905.

Koolikasvandikud:

Palvekiri ära antud 28. nov. 1905. aastal.

Mõned punktid, nagu näeme, näivad meiegi päevade oludes küllalt julged, mis siis kõnelda veel tollest ajast.

Märgukiri anti üle inspektor Raamotile. Ta luges läkituse läbi ja küsis siis muiates: „Kuidas kavatsete teie oma nõudmisi teostada, kui ei taha jääda ootama, näit. kas või punkti 9?” Poisid ei teadnud sellele korrapealt midagi vastata. Sellega esialgu jäigi. Õpilastele koolijuhatuse ja õpetajate poolt midagi paha märgukirja pärast ei sündinud. Missuguse seisukoha õppenõu­kogu selle kohta võttis, sellest õpilastele midagi ei teatatud. Küll aga teostati hiljemini mõned märgukirja punktid. Punkti 3 nõud­mise kohaselt kaotati numbrisüsteem. Tunnistused anti õpilas­tele jõuluks ilma numbriteta. Nende asemele oli märgitud ainult kas rahuldav või mitterahuldav.

Märgukirja valmistaja oli kooli üks väljapaistvamaid õpilasi kuuendast osakonnast, nimega A. Rümmel, kellel oli haruldaselt ilus käekiri. Hiljemini sai ta märgukirja koostamise pärast ras­kesti kannatada karistussalkade poolt. Talle olla antud 50 vitsahoopi ja paigutatud siis Viljandi vanglasse, kus teda kauemat aega kinni hoitud.

Revolutsioon arenes, kuid areneda polnud tal enam palju. Peagi tuli pööre.   Revolutsioonile anti vastulöök.   Juba det­sembri keskpaiku levisid kuuldused, et valitsusvõim on julguse tagasi saanud, kuna ta vahepeal oli täiesti pea kaotanud.   Ja peatselt saabusidki esimesed karistussalgad.   Koolitöö lõppes jõuluks küll enne nende ilmumist, kuid varsti pärast seda olid karistussalgad juba Põltsamaal.  Nüüd käisid eespoolnimetatud preester Ink ja politseiülem Tatarinov jälle pead püsti.   Nad tegid kõik, et anda võimalikult halba varju heitvat informat­siooni Aleksandrikooli sündmustest.  Kaebematerjalist ei olnud puudust.   Kaebuste tagajärjel inspektor Raamot ja õpetaja Liigand vangistati kohe ja anti sõjaväljakohtu kätte. Ei puudunud palju, et neid oleks Kabala mõisa väljal maha lastud. Surma­otsus olla juba tehtud olnud.  Kuid viimsel silmapilgul olla tul­nud korraldus otsuse seismapanekuks. Hiljemini viidi mõlemad Viljandi vanglasse. Neid süüdistati kui aktiivseid revolutsio­nääre ja revolutsioonile ässitajaid.  Raamotile anti muidugi pea­süüks, et temale usaldatud koolis olid aset leidnud sellised hirm­sad revolutsioonilised aktid, nagu keisripiltide ja jumalakujude purustamine, punase lipu lehvimapanek jne. Veel süüdistati Raamotit ja Liigandit revolutsioonilise liikumise heaks kihutus­töö tegemises õpetajate koosolekul novembrikuus Viljandis. Kõigis neis süüdistusis oli muidugi palju valet.

Samuti kui õpetajaid süüdistati ka õpilasi. Neile määrati ihunuhtlus karistuseks, vahemaile juhtidele 25 vitsahoopi, suu­remaile 50. Et aga õpilased olid juba läinud laiali jõuluvaheaja puhul, siis ei saadud neid kätte. Ainult üksikud õpilased pidid siiski karistust kandma ja hiljemini vanglas kinni istuma. Alla­kirjutanu jäi peksust ilma, olgugi et viibis õudsel peksmisel Vana-Põltsamaa mõisa lossi hoovis 24. jaanuaril (u. k.) 1906, peksmisel, mis kestis hommikust õhtuni lossi kinniste väravate taga. Selle karistussalga käes õnneks ei olnud aleksandristide nimekirju. Kuid selle peksu pealtnägemine oli niisama õudne kui ise peksa saamine. Rahvas käsutati sinna, et mingi manifesti ettelugemist kuulata. Kui oli määratu hulk inimesi koos, siis lukustati lossihoovi väravad. Kuid selle asemel et manifesti lugeda, toodi suur vitsakoorem kohale. Vitsakoorma kõrvale asetati peksupink. Selle juurde asusid sõdurid. Siis ilmusid lossi trepile kindral Bezobrazov, preester Ink ja politseiülem Tatarinov. Kindral pidas kähiseval häälel lühikese noomituskõne, olles ise joobnud, ja peks algas. See oli jube vaatemäng. Kümned ja kümned said peksa, mõned kuni 250 hoopi. Õudselt kajas peksasaajate kisa. Mitmeid käsutati pärast peksu kindrali jalale suud andma. Nii kestis see külma ilmaga õhtuni. Paljud surid hiljemini peksu tagajärgede kätte.

Esimene otsus, mis kooli kohta tehti, oli kooli jäädavalt kinni panek. Sel puhul sõitis Põltsamaale Aleksandrikooli kuratoo­riumi esimees J. J a a k s o n, kes püüdis tutvuda tõelise olundiga ja hoolitseda, et kool saaks jälle käima. See oli jaanuaris 1906. Jaakson ei saanud aga Aleksandrikooli heaks midagi teha ja kool jäi suletuks. Õpilased valgusid sinna ja tänna laiali. Ühed astusid teistesse koolidesse, teised jäid selleks aastaks koju, et järgmisel aastal mujal oma haridust jätkata. Nii lõpetas Eesti Aleksandrikool oma olemasolu 1905. a. tormi keerises. Ärkamis­aja puhanguis sündis see eesti rahva ilu- ja valulaps ja venestusaja tormides ta suri, jättes kõigest hoolimata sügavad jäljed Eesti ellu.

J. Roos.

Eesti Kirjandusest nr. 10/1936

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share