Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

28 Dec

Rahvuslik tunne Eestis

 

 

Ma ei taha rahvuse mõistet siin arutlusele võtta ega selle teadusliku, filosoofilise põhjendamisega tegemist teha. See ei kuulu minu kompetentsi. Ma loodan, et seda muud asjatundlikumad ei viivita tegemast. Mulle on rahvuslik küsi­mus kui praktiline olemus, entiteet olemas, mida teoretiseerimine ei saa olematumaks teha. Nende targutustele, kes rahvuslikku poliitikat väikerahvaste juures eitavad, seda koguni kahjuli­kuks kuulutades üleüldise kultuuri mõttes, tahaksin ühe prak­tilise, konkreetse argumendi vastu asetada, mis ümberlükkamatu on ja kõik vastuargumendid üles kaalub: rahvuslik võit­lus algava, noore rahvuse juures on just kultuuriliselt produktiivne ja progressiivne; ühes rahvusliku tunde ärkamisega ja rahvusliku liikumise ilmumisega on alati kaasas käinud kultuuriline edu nii hästi ainelisel kui vaimsel alal; rahva kultuuriolud on intensiivistunud, tihenenud, ta elujõud nagu kasvanud. Rahvuslik võitlus oletab väikese, poliitiliselt iseseisvusetu rahva juures teatavat ohvrimeelset vaimustust ja elujaatavat idealismi. Seda näitavad kõigi noorte ja rõhutud rahvaste liikumised — soomlaste, tšehhide, ungarlaste, ruteenlaste ja ka poolakate juures. Võib seepärast ütelda, et seesugused väikerahvad rahvuslikus võitluses on teataval määral hingeliselt suursugunenud ja karastunud. Rahvusliku liikumise vastu olla tähen­dab seega kultuuri ja edu vastu olla.

Ilma oma rahvusliku liikumise ja kultuurita oleksid eestlased praegu samasugugusel haridusjärjel kui setud.

Rahvuslik elu ja liikumine on meil juba ligi poolsada aastat olemas. Kui meil kord rahvusena tahetakse püsida ja rahvuslikku kultuuri luua, siis on see küsimus meile üks tähtsamaist. See on meie eluküsimus. Loogiline ja oodatav oleks, et huvitus selle küsimuse kohta suur oleks ja et seda see­pärast oleks põhjalikult käsiteldud, läbi arutatud, sõelutud. Midagi sarnast ei ole sündinud. Kreutzwaldist meie päevini ei ole keegi kusagil püüdnud Eesti keeles rahvuse olemuse küsimust üleüldisemalt seisukohalt vaadelda ja teatavas mõttes natsionalismi ideoloogiat nii hästi üleüldiselt kui meie rahva kohta eraldi välja töötada, meie rahvuslikke püüdeid, ülesandeid ja lootusi esitada. Seda ei ole teinud ei keegi meie ajakirjanik-poliitikameestest, ega ükski meie kirjanikest, kes ka pea kõik ühtlasi on ajakirjanikud. Kui sügavam ja põhja­likum ideoloogiline traktaat oleks olnud raske kirjutada, siis oleks vähemalt oodanud, et rahvusliku aate ja tunde õhuta­miseks mõni agitatoorset laadi brošüür oleks aegu saadud. Peale Jakobsoni „Kolme isamaa kõne” (a. 1871.) ei ole midagi sellesamast ilmunud. Ükski meie poliitik ei ole seda tarvilikuks arvanud või võimalikuks leidnud teha. Mis on tehtud, see on vastakas propoganda — natsionalismi eitamine. Ja seda on tehtud huvitavalt, elavalt, vaimurikkasti, hiilgavalt — Grenzsteini kurbkuulsas teoses „Herrenkirche oder Volkskirche“ (a. 1896). Keegi ei ole replikeerinud sellele.

Näen selles meie tõu loidust ja apaatiat, mis millegi peale ei viitsi reageerida, maha arvatud kui see isikut puu­dutab. Näen selles üleüldise kirjutamisraskuse, düsgraafia nähtust, mida meie tõug näib põdevat: eestlasel on nii lõp­matult raske omi mõtteid kirjalikult sõnastada ja neid ilusasti korraldada. Ma näen aga selles ennekõike rahvusliku tunde nõrkust ja leigust. See on mulje, mis saadakse, meie rahvus­liku liikumist enne ja nüüd tähele pannes. Ja siis veel kohatakse mõnelt poolt meile rahvuslikku liialdust, šovinismi ette heita!

Tõepoolest, rahvuslik tunne on meil ikkagi nõrk, pealiskaudne, väga pealiskaudne.

Ta on seda alati olnud. See on otse skandaal, kui nõrk ta on. See nähtus on võõrastelegi silmi torganud: venelased, kel on olnud võimalust tähele panna nii lätlasi kui eestlasi, väidavad, et esimesed palju suuremad natsionalistid on kui viimased. Ja mille muuga kui rahvusliku tunde nõrku­sega ja pinnapoolsusega tuleb seletada seda nähtust, et meie vanemad haritlased, ise „Eesti elu edendajaiks” ülistatud, kõige suurema südamerahuga lasid omad perekonnad ära muulastuda, ilma nähtavasti selle vastu sõrmegi liigutamata. Mis on saanud ja mis saab Hurtide, Kreutzwaldite, Jannsenite, Berg­mannide ja muude järglastest ja mis keelt need kõnelevad ?

Mis ma ütlesin „vanemad haritlased”, — meie avalikus elus „tegelastena“ esinejad kõnelevad — veel praegu — omas kodus, omas perekonnas võõrast keelt ja aitavad muukeelsete hulka meie maal suurendada. Muidugi katsutakse selle vaban­duseks kõiksugu asjaolusid ette tuua: veel mõned aastakümned tagasi olnud Eesti haritlaste arv nii väike, et nad, kui ei tahtnud üksi jääda, vaid omasugustega läbi käia, sunnitud olid Saksa keelt kõnelema. Ja ka uuemal ajal, kus Eesti oma haritlaste seltskond juba olemas, olla kasulik „laste pärast” võõrast keelt enamasti kõnelda (sest muidu ei saa tütred Peetrilinna ja Moskva tšinovnikute perekondades guvernantide kohti).

Kuid lähemalt vaadates oli ja on süü suurelt osalt asja omaste isikute endi juures. Olgugi minu poolest sunnitud omas perekonnas ja lähemas ümbruses Saksa keelt kõnelema, oleksid nad seal vähemalt Saksa keeles võinud Eesti rahvuslikust aatest kõnelda ja selle vaimu külvata ja õhutada, samuti kui seda Soome haritlased kuni 60-date aastateni tegid. Kuid kes vanem haritlane võib endast ütelda, et ta seda oleks teinud. Oli võõraskeelse haritud seltskonna moraalne surve ja sugestioon nii halvav, siis teiseltpoolt oli ka sinna sattunud Eesti haritlastel nii vähe isiklust, personaliteeti, karaktrit ja mõju, et selles suhtes iseseisvalt toimida ja teisi, kõigepealt oma perekonda, oma mõju alla võtta. Kuid talu­tarest ehk paremal juhtumil köstri, aidamehe, kooliõpetaja, möldri perekonnast tulnud poistena nad arvatavasti tundsid end selles kõrgemas seltskonna miljöös ikkagi seevõrra selts­kondlikult alamal seisvaks, inferioorseks, et neile mõttessegi ei võinud tulla selle kombeid ja tooni hakata revolutsioneerima; mingi keele kõnelemine ja teise halvaks, labaseks pidamine ning ka teatavate ainete puudutamine kuskil seltskonnas aga on enamasti tooniküsimus. Eesti haritlane ei võinud nähtavasti Eesti küsimusest oma perekonna kohvipeol niisama vähe kõne­lema hakata, kui sinna kraeta ja kingadeta ilmuda.

Iseäranis halvav oli Saksa haritud seltskonna õhkkond, kus kohalike rahvaste ja keelte põlgus verde oli imbunud. Seepärast ei olnud ime, et meie radikaalsem rahvusaate vool ärkamise ajal Peetrilinnast välja läks, sest et Vene seltskond seda põlgust ei tundnud. Ja Jakobson sai seal oma esimese teadliku äratuse.

Et meie rahvuslik liikumine nõrk ja kahvatu on, seda näitab muu seas ka see asjaolu, et ta mitte ei ole jaksanud vaimustada ja enda poole võita paljuid erksa hingega ja ärksa vaimuga isikuid. Viimased tõmbas sotsialismi magneet oma külge, sest see oli tugevam. Ka arusaadav: sotsialism pakkus noortele inimestele suurte autoriteetide poolt välja töötatud valmis teooriad, ilmavaated, ja hulk Venemaa noori mehi üli- ja keskkoolides oli oma elava vaimustusega eeskuju andmas. Eesti noorelmehel ei olnud muud teha, kui need vaated omandada ja poolehoidjaks heita. Kodune rahvuslik liikumine aga mingisugust teooriat ei pakkunud ega andnud ühtegi äratavat kirjutust. Ega või ometi nõuda, et iga noor isik ise oma teooria välja töötaks. Kui keegi oleks teise kallal tahtnud Eesti natsionalismi propagandat teha, siis ei oleks tal ühtegi võimalust olnud sellekohast raamatut, artiklit, broshüüri teisele pihku pista, mis tema vaateid oma autoritee­diga teise silmas toetaks.

Ja tähelepandav nähtus; isegi kirjanike selts „Noor- Eesti“, kelt loomulikult radikaalsemat natsionalismi võiks oodata, ei ole viimasel ajal, ka poliitilist värvi omandada kat­sudes, nagu Soomes „noorsoomlaste“ erakond oma ilmumise ajal tegi, mitte radikaalsemat rahvuslikku poliitikat omaks lipu­kirjaks võtnud, vaid on lasknud just sotsialistlikke elemente ja kalduvusi mõjule pääseda: ühiskondlikuis küsimusis tahe­takse radikaalsemad olla (vastukaaluks Eesti kõige rahvusliku­male erakonnale — Edu Erakonnale !). Rahvusküsimus jääb enam-­vähem kõrvale. Ja nende uue kuukirja „Vaba Sõna“ peasiht ja vorm ongi sotsiaalne. (Sellega ei ole ühtegi vaenu sotsialismi vastu avaldatud; siin ei ole muud tehtud kui fakte konsta­teeritud). Näha — kõik Vene vabameelse intelligentsi koopia, kes natsionalismi ei tunne, sest viimane on tagurluse tunnusmärk, tõsivenelaste poliitika. Et aga natsionalism suur- ja väikerahva juures kaks eri, peaaegu vastakat asja on, see unustatakse ära.

Ka see on kurb tunnistus meie rahvusliku tunde kohta, et see nii vähe meie kirjanikke on jaksanud inspireerida. Jutustavas kirjanduses ei ole sellest peaaegu jälgegi. Meie tähtsamad ja kuulsamad jutukirjanikud Eduard Wilde ja Ernst Peterson ei ole mitte üksi rahvusaadet oma teoste üheks motiiviks võtnud, vaid nad on vastupidi, püüdnud seda ironi­seerida, seda kahtlustada, selle negatiivseid nähtusi näidata.

Siin ei ole mõeldud, et kirjanikud peaksid rahvuslikus vaimus jämedaid tendentsromaane kirjutama. Ei sugugi. Rahvuslik aade, rahvuslik võitlus aga oleks positiivses, jaatavas mõttes esitatuna, teosele andnud mingisuguse sügavama, tõsisema tagaseina, suursugusema, idealistlikuma õhustiku, nagu seda näiteks Arvid Järnefelti „Isamaas“, Juhani Aho „Kevad ja tagatalv” – nimelises romaanis ja ta laastudes ning Andreews Needra „Sõõrusuitsus“ nii sümpaatsel kujul leiame.

Öeldakse, et meil isamaalisi luuletusi küllalt on sepitsetud rahvusliku ärkamise ajast saadik. Kuid peab tunnistama, et Koidulast (kes verelt poolsakslane oli) kuigi palju kaugemale ei ole jõutud. Mis Koidulal uus oli, on epigoonid ära labastanud ja ära vesistanud. Mitte põrmugi ei ole tundeskaala laiunud. Ikka samad kulunud ütlused, mis natsionalismile enam kahjuks kui kasuks on. Meie isamaalised laulud, meie rahvuslikud fanfaarid ja eleegiad, meie tõsine rahvuslik lüürika on alles vaja kirjutada.

*

Miks aga on meie rahvuslik tunne, meie natsionalism nii nõrk? Et selle nõrkuse põhjuseile jälgedele saada, vaja teada, millest ülepea tekib inimestes rahvuslik tunne ja teadvus ja eluinstinkt. Mulle näib, et peaasjalikult kolme teguri läbi.

Esimene neist on oma rahva jõu ja vägevuse tunne. Rahval peab olema, millest ta võib uhke olla. Et suurtel kultuurrahvail seda jõudu, vägevust ja hiilgust enam on kui vähemail, siis on rahvuslik iseteadvus ja uhkus nende juures loomulik asi, mida ei tarvitsegi õhutada ega äratada. Inglane ei hakka iialgi oma rahvust salgama. Seega võib ütelda, et ses mõttes suurrahvail natsionaalset küsimust ei olegi. Kui see neil päevakorrale tuleb, siis enamasti muude vägevamate rõhumise puhul. See tunne aga on midagi hoopis teist laadi, kui noorte, surve alt vabaneda püüdvate ja ülespoole rühkivate rahvaste marterlik idealism. Ka väikerahvuste juures mängib ainelise ja vaimse kultuuri tõus tähtsat rolli. Mida enam ühegi väikerahva majandus, kirjandus, kunst ja teadus jne. edeneb ja mida suuremad poliitised vabadused ta endale on kätte võitnud, seda kergem on seal rahvuslane, natsionalist olla ja seda laiemisse kihtidesse tungib see tunne, mida esiti ainult mõned üksikud ideoloogid ja idealistid kultiveerisid.

Teiseks mõjub selle tunde tekkimiseks ja elustamiseks kaasa ideoloogia ja propaganda, s. o. kuidas natsionalismi tähtsust, olemust ja vajadust esitatakse ja kuidas omi kaasmaalasi sellele aatele tahetakse võita. Sest ei või tahta, et igaüks iseendast sellest teadlikuks saaks; ikka peab äratajaid ja õhutajaid olema.

Kuid mitte üksi sõna ei mõju, vaid veel enam prak­tiline eeskuju. Ja ka seda peavad ülemad, autoriteetsed isikud andma.

Meil on kõige kolme poolest seni vilets lugu olnud.

Meie rahva nii ainelise kui vaimse kultuuri olud on vähe omased rahvuslikku tunnet ja vaimustust äratama; meil on kuni viimaste aastateni enam seda olnud, millest häbeneda, kui millest uhke olla. Siiski viimasel ajal hakkab asi vähe­haaval paranema. „Vanemuise“ ja „Estonia“ teatrimajade üleskerkimisega on ühel hoobil enam inimesi natsionalistlikumaks tehtud kui enne kümne aasta jooksul. Üleilma kuulsaks saanud Eesti kunstnik, teadlane või kirjanik või­daks rahvusaatele ühe korraga mitmeid ja virgutaks nende leiget või külma rahvuslikku tunnet.

Et meil ka rahvuslikku ideoloogiat pea sugugi ei ole välja töötatud ja selle heaks lõpmata vähe on kihutustööd tehtud, seda tähendasime juba alguses. Meie poliitikamehed ei ole kunagi sütitava, poolevõitva ja sümpaatilise kirjutusega iseäranis noorsoo poole pööranud, mille peale selles sihis oleks pidanud katsuma võimalikult mõjuda, sest et see niisugusile idealistlikuile püüdeile kõige vastuvõtlikumat pinda pakub. Meil ei ole kunagi katsutud noortsugu ümberrahvustamise eest hoida. Ma olen kindel, et me rahvuslikus elus praegu suure tüki kaugemal oleksime ja hulga jõukamat elementi ja kultuuri­lisemat verd oleksime endile hoidnud, kui meil algusest saadik oleks enam selle mõtte hääks kihutustööd tehtud. Mitmed ei ole meil sellepärast natsionalistid, et neile keegi öelnud ei ole, et nad seda peaksid olema.

Rahvusliku isetunde ja eriti praktilise natsionalismi tekkimises on peale nimetatud kahe teguri veel eeskujul määratu mõju, eeskujul nimelt, mis tuleb ülemalt poolt, rikkamate, enam haritud, kõrgemis ametites olevate isikute poolt. Vaevalt kuju­tatakse ette, kuidas mass nii vaadete kui eluviiside poolest järele teeb nendele, kelle peale ta kui peenemate, võimukamate ja targemate peale alt üles vaatab. Mis keegi lugupeetud, rikas, kuulus isik ees teeb, seda tehakse kergesti järgi.

Mõnigi Eesti köster ei ole olnud sellepärast natsionalist (nii ideeliselt kui praktikas), et ta nägi, et ta pastor, kes ka sündimise poolest eestlane, seda ei olnud; ta kõneles omas perekonnas Saksa keelt ja koolitas omad tütred Saksa guvernantideks, sest et ta pastorgi seda tegi, olgugi sündimiselt eestlane. Jõukas Eesti kaupmees maal (mitte igalpool) ei ole natsionalist, vaid paneb omad tütred Saksa kooli, sest et ta näeb, et ta naaber, rahvakooliõpetaja, keda rahvuse küsimus huvitab, temast sada korda vaesem on. Postiametniku proua (sündinud eestlane) mõnes väikeses linnas peab Eesti keelt halvaks ja kõneleb Saksa keelt, sest et ta märkab kadedusega, et sedasama teeb ka kõrgema ametniku proua (pesunaise tütar), kellele ta mehe palk palju rohkem ja palju kallimaid kübaraid lubab osta.

Selge on seega, et niikaua kui meie radikaalsemad ja teadlikumad rahvuslased on ainult väikesepalgalised kooliõpetajad, kehvad edasiõppijad, katuskambrites elutsevad luuletajad, võlgunud ajakirjanikud, algajad ja alles väikese sissetulekuga arstid, advokaadid jne., meie natsionalismi veel mitte ei või täisjõuliseks ega omale loomulikule arenemise tipule jõudnuks pidada. Kui meil mõni ilmakuulus kirjanik, professsor, vabri­kant, kõrgem riigiametnik, miljonär, – kes oma autoga ümber sõidavad ja kel toredad villad kuskil kodu- või välismaa rannal, tuline isamaalane oleks, kohe kõik hakkaksid natsionalismist palju rohkem lugu pidama ja sellest vaimustuma. Ja tõhusamini kui kõige sütitavam ja uskuma panevam broshüür või kohmetu idealist võidaks ühe kodanliku proua ja preili Eesti asjale ilus Eesti kavaler, kel ülikond hästi seljas istub ja kes niisama suurt osavust, kui ta šlipsi sidumises ning valsi tantsimises üles näitab, ka karjääri tegemises avaldab või vähemalt lubab avaldada.

Elav eeskuju, reaalsed faktid, see on, mida siingi vaja ja mis suure enamuse peale mõjuvad. Kuid ka sõna ei ole mõjuta ja tagajärjeta. On inimesi, kelles see vastukaja leiab ja headele elavatele eeskujudele pinda valmistab. Ja üleüldse võib kindel olla, et põhjendatud, vaimustatud ja vaimurikkal sõnal, mis targa ja tõsise mehe poolt tuleb, ikka oma tähele­panelik ja huvitatud kuuljaskond saab olema, eriti nooresoo seas, kes end sütitada laseb ja sõna läbi väljendatud aateid püüab teostada.

*

Öeldakse, et kõik, mis sünnib ja on sündinud, on kõige parem. Sein ist gut. Et kui seda rahvuslikku ideoloogiat välja ei töötatud ega seda propagandat ei tehtud, siis nõnda kõige parem oligi ja nõnda just pidigi olema. Vaade õige ekslik ja — kardetav. Õnneks need, kes seda väidavad, ei usu ise sellesse; seda tõendavad nad oma praktikaga. Sest praktikas näitab inimene oma tõsiseid arvamusi. Kui sündinud faktid ikka head ja kõige paremad oleksid, seega et nad kord sündinud, siis ei oleks ka kahetsusel, karistusel, leinamistel mingit mõtet. Ei peaks seega mitte kurtma, et raudtee õnnetus on juhtunud, et tööline on tellingult maha kukkunud, et keegi on petnud lootusi, mis tema peale pandi jne., sest et need kord sündinud asjadena head on. Seega ei tarvitseks ka tuleviku eest hoolitseda ega kõiksugu ettevaatusabinõudega püüda õnnetusi ära hoida, sest kõik, mis juhtub, nii kui nii ei või ju muud olla kui hea. Seesugune vaade viib täielikku fatalismi.

Muidugi, kõik mis sünnib, sündinud on ja saab sündima, on kujunevate, kujunenud ja kord kujunevate olude läbi tingitud, determineeritud, kuid see ei takista meid ette kujutamast ja soovimast, et teistsugune sündmuste kujunemine meile oleks meelsam ja kasulikum olnud. Ilma selle vaateta, et mitmed asjad teisiti ja paremini võiksid olla, ei oleks ka ühtegi progress ja arenemist maailmas.

Öeldakse: kui teatavad kultuurilised nähtused (kirjanduses, kunstis, majanduslikus ja poliitilises elus) meie juures mitte ei ole sündinud, kui kõik meie juures keskpärane on ja sagedasti alla keskpärasust, siis on see sellepärast, et meie rahvas omas massis ja oma kokkuseade ja olude tõttu muud ei võinud anda kui selle, mis ta on andnud. Midagi ei ole õigem. Kuid sellest järgneb siis, et need elemendid, millest meie rahva võimine teataval ajal kogunes, omas üleüldsuses ja vahe­kordades üksteisega mitte just kõrgeväärtuslikud ei olnud; ja edasi: kui üks tähtsamist ja mõjukamist elementidest oleks teistsugune, parem olnud, siis ka tagajärg kahtlemata parem oleks. Kujutelgem, oletagem — nagu matemaatikas oletatakse — võimatu asi: mingisuguse maagilise, üleloomuliku väe läbi oleks meie rahva sekka tulnud keegi isik, varustatud haruldase tahtejõu ja erakordsete annetega, niisugune, kes oma kaas­aegsetest kaugelt üle oleks olnud ja kes seda tahtejõudu ja neid andeid meie rahva kasuks oleks tarvitanud. Siis oleks tagajärg, resultaat kahtlemata teistsugusem kui nüüd: meie rahvuslik asi oleks kaugemale edenenud kui praegu. Sest isiku mõju ei ole sugugi nii tähtsuseta kui mõned hindavad. Üks kõrgeväärtuslik (superioorne) isik väärib (on väärt) sajad kesk­pärased, vahest koguni tuhanded. Muidugi võib kõigeväärtuslik isik kohasemas ümbruses enam korda saata kui eba­kohases. Vastu seistes võib ta mingit voolu, liikumist pikaldada, poolt olles ja selle heaks töötades võib ta selle käiku kiirendada.

Indiviidi, isiku väärtust eitada või sellele liiga vähe tähtsust anda, on üks marksismi suuremist nõrkustest. See on alati ühe uue idee fataliteet: üht uut seadust ehk nähtust leides (näit. Marxi suurte hulkade vahel valitsevate ökonoo­miliste vahekordade mõju sündmuste peale) ollakse kalduvad kõiki muid tegurid, eriti vastakat laadi, ebatähtsaks, mõju­tumaks pidama.

Minu kindel arvamus on: tuleks meile korraga geni­aalne poliitikamees, osav ja aateline publitsist, kõrgeandeline kirjanik, luuletaja Jumala armust, siis ei jätaks need oma mõju avaldamata, nad looksid või edendaksid teatava meeleolu, ilmavaate, õhkkonna, mis oma kord nii hästi vaimsetel kui ainelistel aladel teatavad muutused ja arenemised aegu saaks.

Kui üks parem ja kõrgeväärtuslik indiviid juba nii tähtis, nii mõjukas on ühe rahva saatusele, seda parem, kui neid rohkem leidub, kui kogu rahvas paremaist indiviididest koos seisab. Selt vaatepunktilt on soov, mille V. Ernits oma artikli lõpus avaldab, pööraselt õige ja ma ei saa muud kui sellega ühineda: saagem paremaiks! Kõik on selles. Saagem paremaiks igas suhtes, sellest ripub meie rahva saatus. Vastustagem kahjulikke mõjusid, ärgem käigem halbade ees­kujude järele. Töötagem enam ja paremini, plaanilisemalt. Püüdkem täieneda. Saagem õnnelikumateks, harmoonilisemateks inimesteks. Siis võime ka oma rahvuse õnnelikumaks ja har­moonilisemaks arenemises kindlad olla.

Joh. Aavik.

Eesti Üliõpilaste Seltsi IX albumist

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share