Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

1.

K. E. Sööti tuntakse laiemates ringides peamiselt luule­tajana. Tema muu tegevus eesti avaliku elu ja kultuurialade viljelemises on vähem tuttav. See johtub suurelt osalt asja­olust, et Sööt ei ole kunagi tahtnud oma tegevusega hiilata ega välja paista. Ta on eelistanud jääda tagaplaanile. Kuid see ei vähenda põrmugi tema tähtsust meie avalikus elus, kus ta 55 aastat on töötanud mitmel alal, tihti kõige segasemail aegadel ja kõige raskemais oludes. Need ajad ja olud on vajutanud Söödi tegevusele ja tööle oma ilmevarjundi, on toonud talle, nagu see on loomulik, nii pahandusi ja õnnetusi kui ka rõõme ja kordaminekuid, nii sõpru kui vaenlasi. Et Söödil ka vaenlasi on olnud, see paistab tema iseloomu juures nagu võimatuna. Kuid siiski. Oma suuremaks vaenlaseks peab ta A. Grenzsteini, kellega tal on olnud sekeldusi mitmel korral, koguni kuni koh­tuni, oma suuremaks sõbraks aga J. Tõnissoni, kes omalt poolt tema kohta lausub: „Tore kaaslane, ustav sõber ja ustav töömees, ligemaid ja ustavamaid kaastöölisi nii „Postimehe” toimetamises kui lehe taotluste elluviimises.”

Söödil olid mitmed head eeldused saada eesti avalikuks tegelaseks ja meie rahvuskultuuriliste ürituste viljelejaks. Ta lapsepõlve kodus valitses vaimselt ärgas õhkkond. Isalt päris ta rahvusliku meelsuse ja huvi kultuuriliste ürituste vastu, isalt, kes oli ärksamaid mehi maal oma ümbruses ja tundis tugevasti kaasa eesti rahvuslikele ettevõtteile ja võttis neist ka tegelikult osa, olles näiteks Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis aktiivne tege­lane. Ka oli tal kodu arvukas raamatukogu, kus leidusid ena­masti kõik saadaval olevad eestikeelsed raamatud, samuti käis tal J. V. Jannseni „Eesti Postimees”.

Mis oli siis loomulikum, kui et need vaimsed huvid naka­tusid ka pojasse. Sööt sai juba kodu varakult toitu oma rahvus­liku ja vaimse meelsuse arendamiseks ja kasvatamiseks. Seda meelsust süvendasid muidugi ka värsked rahvuslikud suurüritu­sed, nagu seda olid Eesti Kirjameeste Selts ja Eesti Aleksandrikool. Sellest johtubki, et juba Tartus kreiskoolis käies oli Sööt tugevasti rahvuslikult meelestatud. Ta külastas tihti „Vanemuise” seltsi kõne- ja näitemänguõhtuid ja Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekuid, mis olid tol ajal peaaegu ainukesed eesti vaimse elu kolded.

Söödi mitmekülgne avalik tegevus algas varsti pärast seda, kui ta a. 1884 oli vabanenud loosi teel väeteenistusest, kuhu ta oli pidanud minema sundaega teenima 1883. a. 1884. aasta sügisel ta astus Ilmatsalu vallakirjutaja Joh. Matto abiliseks. Viimane oli peale selle veel mitme teisegi valla sekretäriks. Et Joh. Matto kantselei asukoht oli Tartu linnas, siis asus ka Sööt linna, mida ta nii väga ihkas. Siin oli tal küllalt tööd ja tegemist oma ametis, ometi võimaldus ühtlasi rakenduda ka seltskondlikku tegevusse. Ta astus kohe „Vanemuise” seltsi liikmeks ja oh veidi hiljem ka „Vanemuise” näitetrupis tegev, esinedes näitle­jana M ä n g u l a nime all ja etendades mitmesuguseid osi, pea­miselt aga talumeeste tüüpe. Sööt oli osav oma osades ja arvus­tus hindas tunnustavalt ta näitleja-annet. Nii kirjutas „Oleviku” teatriarvustaja „Ilumäe piimatüdruku” puhul muu seas järgmist:

„Ilumäe piimatüdruk on naljakas rahvatükk laulude ja tantsudega. Seda tükki mängiti Vanemuises pühap. 25. skp. esimest korda ja ta leidis õige elavat rahulolemist vaatajate poolt. Tükk on kolmes vaatuses kuue pildiga. – Selles [esimeses] pildis tuleb ka veel kerjaja Nael oma tütrega ette. Vaene joodik kerjaja tahab oma tütart, kes niisuguste vanemate pärast üliõnnetu on, kaupmehele anda, ilma et ta tütre palvetest midagi hooliks.  Kerjaja osa mängis hra Mänguta väga loomulikult ja osavalt”.

Kõige enam aga oli Sööt näitlejana oma elemendis Joh. Kun­ded näidendite osades. Nii esines ta menukalt „Kroonu onus”. „Mulgi mõistuses ja tartlase tarkuses” ja „Muru Miku meelehai­guses”. Eriti väljapaistvat näitleja-annet osutas ta viimati mai­nitud näidendi peategelase vallakohtumehe Jüri Käärmanni osas, milles ta sai üldise tähelepanu osaliseks.

Nagu sellest nähtub, on Söödi huvipiirkond ja tema avalik tegevus väga mitmekülgne. Üldiselt aga koondub ta tegevus järgmisse nelja peaalasse: ilukirjanduslikku, ajakir­janduslikku, seltskondlikku ja kirjastuslikku. Mis puutub Söödi ilukirjanduslikku tegevusse, siis jääb see käesoleva kirjutise raamidest välja, tulles ainult nii palju küsimusse, kui palju see on ühenduses ta ajakirjandusliku tegevusega. Meie peatähelepanu on juhitud tema ajakirjandus­likule, seltskondlikule ja kirjastuslikule tegevusele, kusjuures viimase tegevusega seoses tuleb vaatlemisele ka tema trükinduslik ja raamatuäriline tegevus.

Välja arvatud viimane ala, on kestnud Söödi tegevus eesti avalikus elus vahet pidamata tänapäevani. Ka luule Pegasos ei ole teda veel maha jätnud, mida näitavad „Loomingus” ilmunud luuletused ja nüüd 75 aasta sünnipäeva puhul ilmuv uus kogu „Kuusirbi õsu”.

      

2.

Võtame vaatlemisele kõigepealt Söödi ajakirjandus­liku tegevuse. See algas ulatuslikumalt 1886. a., kitsamais raamides aga juba neli aastat varem, 1882. a., millal ilmus trükist tema esimene luuletus „Oleviku” lisalehes nr. 46. Järgmisel aastal ta avaldas ajalehes „Eesti Postimees” nr. 27-31 oma esi­mese jutustuse „Noore-ea sõbrad. Jutt Eesti rahva elust”. Sellest näeme, et Sööt on viljelnud ka proosaloomingut, mis aga on luuleloomingu kõrval üsna varju jäänud. Hiljemgi on Söödilt trükis ilmunud mõned proosapalad, näiteks tema poolt toimetatud „Naljakalendris” ja mujalgi. Ajalehtedes, nende lisades ja ajakirjades on ilmunud enamasti kõik Söödi luuletused, enne kui ta need kokku kogus ja luuletuskogudena välja andis; samuti ka albumeis ja koguteostes. Ajalehtedest, milles on ilmunud Söödi luuletusi, on mainitavad eeskätt „Olevik”, „Virulane”, „Eesti Postimees”, „Postimees” ja „Elu”, peamiselt aga muidugi „Postimees”. Ajakirjadest tõid Söödi luuletusi esi­algu „Meelejahutaja” ja „Oma Maa”, hiljem „Linda” ja „Rahva Lõbuleht”, siis „Lasteleht”, „Sädemed”, „Eesti Kodu”, „Noor-Eesti”, „Kodu”, „Looming”, „Olion” jne.

Neis ajalehtedes ja ajakirjades ei ole Sööt avaldanud mitte üksnes ilukirjanduslikke teoseid, vaid ka suurel hulgal artikleid peamiselt kirjandusloolise ja kultuuriloolise sisuga, memuaarilisi kirjutisi ning följetone ja vesteid,  sõnumeist kõnelemata

Et aimu saada tema kirjandusloolise ja kultuuriloolise sisuga artiklite teemastikust, olgu siin nimetatud mõned kirju­tised: „Andmeid Friedrich Robert Faehlmanni eluloo kirjeldu­seks” (Eesti Kirjandus 1929), „Dr. med. Eugen Jannsen” (Eesti Kirjandus 1930), „Jakob Hurda elamud Tartus” (Eesti Kirjan­dus 1931), „Eesti-ungari kunstnikkude hõimusõbralistest suhe­test” (Looming 1933), „Pilk Ernst Enno elusse tema kirjade tähistusel” (Eesti Kirjandus 1934), „Võim võimu vastu”, mis käsitleb sakslaste ja venelaste võitlust ja selle kajastust Läänemeremaade elus (Päevaleht 1934, nr. 296), „Aleksander Läte looming” (Muusikaleht 1935) jne.

Oma kirjutistes ja artikleis on Sööt põhjalik, täpne ja hari­likult ainet tühjendav, millest johtub, et tema kirjutised on tea­duslikult usaldatavad ja püsiva väärtusega.

Nagu sellest artiklite loetelust näha, kuuluvad Söödi kirjandusloolised ja kultuuriloolised kirjutised enamasti hilisemasse aega; varemail aegadel olid ta kirjutised rohkem memuaarilise ja vestelise sisuga, harva sekka ilmus vahel ka teaduslikku laadi artikleid. Kokku on Sööt avaldanud ligikaudu 300 kirjutist, peale selle väiksemad sõnumid ja teated.

Söödi otsene ajakirjanduslik tegevus algas 1886. a. Suve algul ta asus tegevusse „Oleviku” toimetusse A. Grenzsteini kutsel A. Saali asemele, kes läks suvepuhkusele. Lehe toimetuses algas Söödil pingutav tegevus, sest kogu toimetamistöö lasus ainult temal ja peatoimetajal. Rohkem inimesi toimetuses ei olnud. Toimetaja muretses juhtkirjade, poliitika-ringvaate kir­jutamise ja luuletuste eest (viimaseid pidi olema igas numbris, kui mitte rohkem, siis mõni riimitud „mõtteterakenegi”), Söödi hooleks jäi kogu muu materjali eest hoolitsemine, nagu sõnumid, joonealused, jutud jne. See kestis senikaua, kui Saal tagasi tuli. Viimase tagasitulekul Sööt aga ei lahkunud, vaid jäi edasi lehe toimetusse, mitte küll enam täie, vaid osalise tööjõuga. Osa tööjõudu tuli tal rakendada nüüd lehe ärilise külje teenis­tusse, olles tegev raamatukaupluses ja lehe talituses.

„Oleviku” toimetus asus tol korral Aleksandri tänavas Sepingu majas, trükikoda ja raamatukauplus aga Uueturu täna­vas. Sinna asus nüüd Sööt alaliselt tegevusse, olles abiks A. Grenzsteini vennale Johan Grenzsteinile, kes oli nimetatud käi­tiste juhataja. Hiljem, 1888. a., kui trükikoda raamatukauplusest lahutati ja raamatukauplus koos lehe kontoriga üle viidi Kivi­silla juures asetsevasse majja, mille A. Grenzstein ehitas, tulid mõlemad, nii Joh. Grenzstein kui Sööt, raamatukauplusse.

Raamatukaupluses oli nüüd Söödi ülesandeks peale ärilise tegevuse „Oleviku” tellimisi ja kuulutusi vastu võtta, samuti ka lehele sõnumeid ja teateid hankida, mis tal oli seetõttu kerge, et ta puutus alatasa kaupluses inimestega kokku; ka lehe muu sisu eest tuli tal hoolt kanda. Näiteks tõlkis ta seal, vahetevahel, kui mahti sai, H. Sudermanni „Frau Sorge” eesti keelde, missugune romaan ilmus pealkirja all „Mure” „Olevikus”. Nii oli ta kõige ligemas ühenduses ka lehe toimetusega, mis varsti pärast seda, kui raamatukauplus ja lehe talitus olid kolinud Kivisilla juurde, kolis praegusse Raekoja, endisse Raatuse tänavasse nr. 39, Julius Grenzsteini, A. Grenzsteini vanema venna Jaani poja majja. Maja asetses Raekoja tänavas Pika ja Uue tänava vahe kohal. Sinna viidi nüüd ka trükikoda, mille faktoriks oli endiselt masi­nameister Mykan. Joh. Grenzstein hakkas aga tööst eemale hoiduma ja lahkus suve jooksul venna teenistusest, et ise koos Saaliga avada toiduainete kauplus Narva (end. Peterburi) tän. Wirkhausi majas. Söödil oli kaupluses abiks üks A. Grenzsteini vennatütreid. Elukorteriks olid tal ikka, nii enne kui pärast, toimetuse ruumid, mis, olgugi kitsad, pidid kogu toimetuse per­sonaalile ulualust andma. Nii elasid seal koos kahes väikeses ruumis vennad Grenzsteinid, Saal, Sööt, hiljem G. E. Luiga ja kui Saal toimetusest lahkus, siis tema järel Juhan Liiv, kes sai Saali asemele toimetuse liikmeks. Kui Grenzstein enesele uue maja ehitas Laia tänavasse Toomemäe nõlvakule, kolisid sinna avaramaisse ruumidesse nii toimetus kui toimetuse liikmed. See oli umbes 1892. a. Säärane ühiselu oli mitmeti ebamugav, aga ka huvitav ja kasvatav, sest meestel oli võimalik täiendada üks­teist mitmeski suhtes. Sööt tundis end selles ringis esialgu mitmed aastad igapidi hästi ja koduselt, saades vaimset äratust ja omandades mitmesuguseid kogemusi. Oli ju lehe peatoime­taja Grenzstein tol ajal meie vaimses elus juhtivamaid ja ande­kamaid mehi ja maailmavaateliselt veel rahvuslikult häälestatud.

Kui aga meie ellu hakkas sisse murdma hävitav venestuslaine ja kui Grenzstein muutis meelt ja hakkas oma purjesid olupoliitiliselt venestamisideoloogia järgi seadma, siis halve­nesid varsti ka Grenzsteini ja Söödi vahekorrad. Sööt ei saanud Grenzsteiniga enam ta taotlustes kaasa minna ja sattus vastu­ollu, seda enam, et ikka rohkem ja rohkem paljastusid Grenz­steini kui karjeristi iseloomujooned.

Uues majas Laias tänavas elas Sööt veidi üle aasta. 1893. a, ta katkestas Grenzsteiniga igasugused sidemed. Seoses sellega ta elas läbi, alates 1893. a., sügavat sisemist kriisi, mille põhjus­tasid tookordsed segased olud rahvuslikul ja kultuuriloolisel frondil, kus kõik oli allamäge minemas ja venestuse sõiduvette kaldumas. Kõige selle tulemusel Söödis tekkinud lootusetu ning sünge meeleolu ja raskuse vaim avaldusid kõige selgemini ta järjekordses luuletuskogus „Rõõm ja mure” (1894), eriti laulu­des „Must lind”, „Ilma kevadeta” ja „Peale halla-öö”.

Vahepeal oli Sööt J. Tõnissoniga tuttavaks saanud, kokku puutudes temaga siin ja seal avaliku elu tegevuses. Esimene tutvus tekkis kuulsal Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekul a. 1892, kus koosoleku juhatajana esines Seltsi auesimees J. Köler ja kus löödi suuri lahinguid eesti rahvuslaste ja venestust taotle­vate meeste vahel. Hiljem, kui Tõnisson oli 1893. a. „Postimehe” toimetuses dr. K. A. Hermannile abiks, toimusid need kokkupuuted juba tihemini. Eriti sagedaseks muutusid nad aga siis, kui J. Tõnisson organiseeris peasekretärina 1894. a. laulu­pidu. Algusest peale sobis J. Tõnissoni ja Söödi vahel soe sõprusvahekord ja mõlemate aatekaaslus eriti rahvuspoliitilistes ja rahvuskultuurilistes küsimustes ilmnes ikka enam ja enam. Söödile meeldis J. Tõnissoni sirgjoonelisus ja mehisus ning temast sai viimase poliitilise tegevuse ja rahvuslikkude taotluste üks ustavamaid ja kindlamaid pooldajaid ning toetajaid.

Kui J. Tõnisson 1894. a. sügisel lahkus kodumaalt, et minna Venemaale teenistusse kohtu alal, oli Sööt üks neid, kes jäi temaga alalisse kirjavahetusse. Ja kui 1895. a. kerkis päeva­korrale „Postimehe” müümise küsimus Hermanni poolt, mis hak­kas tõsiasjaks saama 1896. a., siis oli Sööt kirja teel V. Reimani ja O. Kalda kõrval üks mõjukamaid pealekäijaid J. Tõnissonile, et ta tuleks tagasi, aitaks „Postimehe” juhtida eesti rahvuslik­kude ringkondade kätte ja hakkaks seda toimetama. See akt­sioon, nagu teame, lõppes tagajärjekalt. J. Tõnisson tuli kodu­maale tagasi, omandas ühes dr. H. Koppeli ja dr. O. Kaldaga ..Postimehe” ja hakkas seda toimetama alates 2. detsembrist 1896. a.   Reimangi oli nõu ja rahaga lehe  omandamisel igati abiks, vormlikult aga ei soovinud kuuluda omandajate hulka, sest teda valvati nii Vene võimude kui sakslastest vastaste poolt.

Üks esimesi tegelasi oli nüüd Sööt, kes astus kõige lähe­masse ühendusse J. Tõnissoni „Postimehega”, saades selle lige­maks kaastööliseks ja olles J. Tõnissonile alati truuks ning väsi­matuks aatekaaslaseks.   Viimane tähendab ise sel puhul: „Tore informatsiooni andja.   Käis igapäev toimetuses ja tõi ikka mi­dagi lehe jaoks kas suusõnal või juba valmis kirjutatult.” Kuid Söödi osa ei piirdunud   üksnes   „Postimehele”   informatsiooni hankimisega ega muu kaastöö tegemisega. Ta oli J. Tõnisso­nile paremaks käeks kõigis rahvuspoliitilistes ja rahvuskultuurilistes üritustes ja taotlustes.  J. Tõnisson kulutas tegelikult kõi­gest ühe veerandi oma tööjõust päevas „Postimehele”, ülejääv aeg kulus teotsemiseks väljaspool igasuguseis organisatsioonides ja asutistes, nagu Eesti Põllumeeste Seltsis, „Vanemuises”, lin­navalitsuses, hiljem ühistegelikes asutistes, Eesti Noorsoo Kas­vatuse Seltsis, Eesti Kirjanduse Seltsis, Eesti Rahva Muuseu­mis, Eesti Rahvameelses Eduerakonnas jne.   Kaudselt muidugi piirjoonestus ja kajastus kogu tegevus neis asutistes ja organisatsioonides ka „Postimehes”, mille kaudu katsuti kõigi nende organisatsioonide ja asutiste tegevust rahvale ligemale viia ja viimast   kaasa tõmmata, sisendades talle rahvuspoliitilist ja rahvuskultuurilist meelsust. Seega muutus „Postimees”  kõigi nende taotluste ja püüete sümboolseks kehastuseks. Peamiseks abistajaks ja nõuandjaks oli Tõnissonile siin Sööt.   Kõik küsi­mused ja kavatsused kaaluti üheskoos läbi, kui oli tarvis „Postimehes” midagi kirjutada.   Sööt valmistas küsimusi ette, formu­leeris ja pani kirja. Ses suhtes ta oli otse asendamatu töömees, aidates keerulisi küsimusi lahendada, kavatsusi edasi arendada ja nende küpsedes neid ellu rakendada.   Ses suhtes on Söödil suured teened J. Tõnissoni rahvuspoliitiliste ja rahvuskultuuri­liste taotluste teostamises. Seda tunnustab J. Tõnisson avameel­selt, rõhutades seejuures Söödi tagasihoidlikkust, soovi mitte silma paista tahta, mis muidugi ei vähenda ta tegevuse tähtsust.

Niipea kui J. Tõnisson „Postimehe” enda kätte võttis, hak­kas Sööt kohe selles kirjutama. Esimene kirjutis ilmus lehe 7. numbris a. 1897. See on Eesti Põllumeeste Seltsi koosoleku kirjeldus, mis peeti „Vanemuises” 4. jaanuaril. Viimati nime­tatud aastal avaldas Sööt „Postimehes” esialgu peamiselt seltside (Eesti Põllumeeste Selts, „Vanemuine”) koosolekute kirjeldusi, tegi propagandat sügisesele eesti näitusele (augustis) jne.

Järgmiselgi aastal ilmus „Postimehes” Söödi poolt roh­kesti   seltside   koosolekute   kirjeldusi,   ühtlasi   aga   hakkas ta ka lehele kord-korralt ikka rohkem ja rohkem sõnu­meid ja teateid saatma, mida tal oli võimalik rohkesti hankida, puutudes alatasa inimestega kokku oma raamatukaupluses. Söödi sõnumid ja teated olid „Postimehe” poolt väga hinnatud, sest ta mitte ainult ei protokollinud sündmusi ja näh­tusi, vaid tihti ka hindas ja arvustas neid. Et pilti saada Söödi reporteritegevusest, võib kätte võtta „Postimehe” ükskõik mis­suguse aastakäigu. Võtkem näiteks 1902. a. aastakäik. 4. nr. kirjutas Sööt ärimeestele vajadusest kviitungiraamat sisse seada, 14. nr. sellest, et Kodavere kihelkonna postimehel on hobune ära varastatud, 27. nr. „Vanemuise” juhatuse liikmete valimisest seltsi peakoosolekul, 38. nr. liikumatute varanduste hindamisest, 54. nr. lapse ülemeelikusest ja mehe õnnetusest, 55. nr. vargusest raudteel, 76. nr. maa teede küsimusest, 92. nr. soome teadusmehe ning muinasaja uurija dr. Heikeli Setumaal käimisest vanu ehteasju uurimas, 107. nr. isesugusest haigusest Tähtvere ja Ilmatsalu vallas, 142. nr. Liivimaa kuberneri revideerimiskäigust valdades, 146. nr. loomade ja esemete ülesandmisest Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi näituse tarvis, 151. nr. näituse tööde ettevalmistamisest, 152. nr. sellest, kuidas terved noorme­hed raha norivad, 155. nr. Liivimaa kuberneri korraldusest era-seltsidele, 159. nr. kirikuvöörmündrite valimisest Tartu Maarja koguduse konvendil, 161. nr. silmakliiniku juures olevate mus­tade laudade saladusest, 176. nr. Emajõe sügavuse mõõtmisest, 177. nr. eesti näituse pildistamisest, 188. nr. raudteejaama tege­vusest suurte pühade ajal, 194. nr. hulludest koertest Rannu ja Rõngu kihelkonnas, 198. nr. halla tulekust, 219. nr. Kambja pos­timehe Hendrik Ermiku surmast, 241. nr. hobuse lõhkumisest Jaani tänavas, mille tõttu 8 inimest viga saanud, ja 257. nr. karskusselts „Ugaunia” avamisest.

Sellest kirjutiste loetelust näeme, kuivõrd tihedas kontaktis oli Sööt kogu ümbritseva eluga ja kuidas ta seda hoolikalt jälgis, puutudes kokku nii maa- kui linnainimestega.

Nii sünnib see aastast aastasse. Iga aasta ilmub tal mõni­kümmend sõnumit ja teadet mitmesuguste elunähtuste ja sünd­muste kohta.

1905. a. tormides on Sööt üks J. Tõnissoni aktiivsemaid võitluskaaslasi nii sõnas kui teos. Kuulsal rahvaasemikkude koosolekul „Bürgermusse” saalis novembri lõpus oli Sööt uksel, et kontrollida saadikuid, kellel on õigus sisse pääseda, kellel mitte. Seega, et kõiki tahtjaid koosolekusaali ei lasknud, tõm­bas ta vastaste tulist vaenu enesele ja oli J. Tõnissoni ja Kalda kõrval  üks vihatumaid  inimesi  1905. a.  lõpu  rahutuil päevil. Tol ajal esines Sööt oma tagasihoidlikust iseloomust hoolimata ägeda töömehena.

Pärast seda kui ta 1913. aasta jõuluks oma raamatukauplu­sest ja trükikojast vabanes ja hiljem 1918. a. Saksa okupatsiooni ajal ka oma Aleksandri ja Võidu tänavas olevad majad ära müüs, astus ta „Postimehele” veel ligemale, saades selle osani­kuks ja toimetusliikmeks. A. 1919-1923 ta oli lehe vastutav toimetaja. Siis ei saanud ta mujal ollagi kui kogu päeva „Pos­timehe” toimetuses, sest tegemist oli nii palju. Ja seda mitte üksnes tehnilises toimetamistöös ja selle organiseerimises, mis võttis mõistagi palju aega ja sõi närve rahutul ajal, vaid ka võit­luses vastasrinnaga. Iga kuu oli kaebus kaelas, vahel koguni mitu, mida tuli kohtutes lahendada. Suuremalt jaolt olid kae­bajad pahempoolsete parteide tegelased, kes tol korral „Postimeest” alatasa ründasid.

Kord kaebas Sõjaministeerium „Postimehe” kohtusse see­pärast, et leht oli julgenud etteheiteid teha ministeeriumis ame­tis olevate muulaste, eriti venelaste ja vene orientatsiooniga meeste pärast. Protsess ähvardas Söödile ohtlikuks minna, jäi aga pooleli ja on tänapäevani pooleli. Nii pääses Sööt vangis­tusest, mis teda oli ähvardamas.

A. 1923 augustikuus astus Sööt „Postimehe” vastutava toi­metaja kohalt tagasi, jäi aga edasi hoolsaks väliskaastööliseks ja on seda kuni tänaseni.

Samal ajal ta tegi kaastööd ka paljudele teistele ajalehte­dele, ajakirjadele, koguteostele, albumitele jne. Tänapäevgi, kus autor on kõrges vanaduses, pöördutakse alatasa tema poole, et ta looks mõne luuletuse või kirjutaks mõne artikli ühele või teisele ajakirjale või koguteosele.

„Postimehele” on Sööt varemail aegadel täiesti ilma tasuta kaastööd teinud. Alles 1906. a. hakkas ta oma kaastöö eest ka honorari saama, pärast seda kui O. Kallas oli lehe kassas selle­kohase korralduse teinud. Varem oli vastupidi. Oli juhtumeid, kus Söödi kauplus „oli „Postimehele” pangaks”. Tuli mõnigi kord „Postimehe” raamatupidaja ja palus raha palkade välja­maksmiseks.   Kunagi ei läinud raamatupidaja ilma rahata ära.

Söödi vaimne kaastöö „Postimehes” on olnud alati laialine ja mitmekülgne: ta on avaldanud seal luuletusi ja jutustusi, kir­jutanud juhtkirju ja joonealuseid, tõlkinud palasid teistest keel­test (sõnumeist ja teateist oli kõnet juba eespool). Näiteks ilmus talt Jaapani sõja ajal lühijutt „Sõtta” (1904). Vabadus­sõja ajal ta kirjutas väikesi jutustusi sõdurite jutustuste järgi, avaldades neid üsna tihti lehes.

Söödi kaastöö „Postimehes” on ilmunud väga mitmesuguste märkide, sümbolite, nimede ja nimetähtede all. Tähtsamad neist on Kt., S., K, -t, KES., K. S., Vaatleja, Kõrvaltvaataja, Rahupiibu Andres, Pipramäe Tõnu kälimees (missugust nime Sööt tarvitas A. Kitzbergiga polemiseerides), Jota, A (kolmnurk) jne. Oma täie nime all ta on kirjutanud võrdlemisi vähe, küll aga avaldanud väga palju ilma nimeta kirjutisi.

Kõigest öeldust näeme, et Söödi ajakirjanduslik tegevus on olnud palju ulatuslikum, kui seda üldiselt teatakse, ja eriti on esile tõstetav ta ajakirjanduslik tegevus ja selle osatähtsus „Postimehe” juures. See tegevus on seda enam hinnatav, et seda on kandnud kogu aja aatelisus ja rahvuslikult häälestatud vaimsus, ühtlasi aga ka kaine, kaaluv ning kriitiline meelsus.

  

3.

Ajakirjandusliku tegevuse kõrval on samuti viljakas ja laia­ulatuslik olnud Söödi seltsieluline tegevus. Seltsielulist tegevust algas Sööt peaaegu samal ajal kui ajakirjanduslikkugi. Organisatsioonides ei ole Sööt esinenud peaaegu mitte kunagi passiivse liikmena, vaid alati aktiivse tegelasena, olles ikka tegev juhatuses ja erikomisjonides. Oma tagasihoidliku iseloomu kohaselt ei ole ta väline tegevus küll siingi eriti välja paistnud, kuid seda pidevam ja intensiivsem on see sisuliselt.

Kui ulatuslik oli Söödi seltsieluline tegevus, näitab kõige selgemini see, et ta on töötanud oma tegevuse õitseajal korraga tervelt ligikaudu 20 organisatsioonis. Tihtigi juhtus, et koos­olekud sattusid ühele päevale. Siis tuli ühelt koosolekult teise minna. Nii kirjutab Sööt: „Mäletan, kunagi oli mul päev, mil tuli osa võtta kuuest koosolekust. Kõigil ei saanud olla küll tervet aega, kuid siiski sai neist osa võtta.” Kõige intensiivsem on olnud Söödi seltsieluline tegevus läinud sajandi lõpuaastail ja praegusel sajandil kuni Maailmasõja lõpuni. Iseseisvuse ajal tõmbus pinge veidi tagasi, sest enamikus seltsides võeti ametisse palgalised kirjatoimetajad ja asjaajajad. Varemail aegadel oli aga just Sööt see, kes tihtipeale oli aega nõudvais ameteis – kirjatoimetajaks või laekuriks. Kuid sellega, et otsene töö selt­sides iseseisvuse ajal vähenes, ei ole sugugi öeldud, et Sööt oleks neist eemale jäänud. Mõnedes ta on ikkagi kaasa tööta­nud kuni kõige viimase ajani.

Esimesed organisatsioonid, kus Sööt oma tegevust algas, olid „Vanemuine”   ja   Tartu Eesti Põllumeeste Selts.   Põllumeeste Seltsi kohta kirjutab ta oma mälestustes järgmist: „Hästi ei mäleta, millal sinna liikmeks astusin – oli see aastal 1884 või 1885 – seega olen seal olnud liikmeks igatahes 51 või 52 aastat. Juhatuse ja näitusetoimkonna liige olen olnud 1895.-1936. a., s. o. 41 aastat järgimööda, suure osa sest ajast kirjatoimetajana.”

Eriti tähelepandavad teened on Söödil Tartu eesti näituste korraldamises ja organiseerimises. Siin on ta innukalt tegev olnud uue näituseplatsi hankimises, sinna hoonestiku ehitamises, näitustele loa muretsemises, näituste heaks propaganda tege­mises, eriti näituste esimesil aastail, kui tuli tugevasti võistelda saksa näitustega ja inimesi ligi tõmmata. Toome näiteks ühe kavakoostamisloo Söödi enda järgi:

„Mäletan, see oli ühel kevade õhtupoolikul, kui läksin Tõnissoni poole Peterburi (praeguse Narva) tänavale kava koostama. Peale minu ja Tõnissoni oli seal veel kaks meest. Kõik aga olime päevatööst niivõrd väsinud, et kordamööda pikutasime poole tunni kaupa sohval, kuni kaks meest hoopis ära kadusid ja meie jäime Tõnissoniga kahekesi. Hommi­kuks oli kava siiski valmis ja ilus soe kevadpäike oli juba kõrgel taevas, kui sammusime puruväsinuna koju.”

Söödi teeneid Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis kriipsutab tunnustavalt alla omaaegne esimees J. Tõnisson, kui ta ütleb: „Eesti  põllumeeste   Seltsi  asjaajamine  on  viimastel  aastatel nõnda laialiseks läinud, et üksikud tegelased kõiki talitusi oma töö kõrval vabade silmapilkudega ära toimetada ei suuda. Nii võime oma nägemise ja teadmise   põhjal ütelda, et   iseäranis Seltsi kirjatoimetuse liige K. Sööt viimaste aastate jooksul väga mitmesuguseid toimetusi on pidanud õiendama, mis mitte ainult rohkesti tööjõudu   ei   nõua,   vaid   ka   väga  rohkesti ajakulu sünnitavad.”

Eesti Põllumeeste Seltsis tuli Söödil tihti mitmel frondil tulle minna ja võidelda nii seltsi sise- kui välisvastastega. Ka Vene valitsusvõimudega ja vene ajakirjandusega oli tal kui seltsi juhtival tegelasel sekeldusi. See oli sajandi algul, vist 1904. aastal, kui heisati Põllumeeste Seltsi näitusel 2 lippu, nii Eesti kui Vene lipp, nagu see kombeks oli. Kuidagi lehvis aga Eesti lipp pikema ridva otsas kui riigilipp ja seda oli tähele pandud. Riia vene leht „Rižki Vestnik” tõstis pärast näitust kohe kisa ja süüdistas näituse toimepanijaid separatistlikes püüetes ja Vene riigi au haavamises. Asi lõppes sellega, et järgmisel aastal ei tahetud enam näituseks luba anda. J. Tõnis­son ja Sööt pidid koguni Peterburi sõitma, et loa pärast ministeeriumis läbi rääkida. Viimaks suurte kõneluste tagajärjel saadi siiski luba. Mida kõike venestamise tuhinas valitsusvõimude poolt kardetavaks peeti!

Tartu Eesti Põllumeeste Selts ei olnud ainuke, kus Sööt juba oma avaliku tegevuse alguses teotsema hakkas. A. 1887 figureerib ta nimi juba ka Eesti Kirjameeste Seltsi liikmete nimestikus, mis on toodud Seltsi aastaraamatu neljateistküm­nendas ja viieteistkümnendas aastakäigus, 1886 ja 1887. Seltsi liikmeks jäi Sööt kuni seltsi likvideerimiseni 1893, võttes muu­seas osa ka sellest ägedast koosolekust 1892, millel J. Kõrv selt­sist välja heideti ja mis sai seltsile saatuslikuks, nii et see J. Kõrvi ja teiste tema mõtteosaliste salakaebuste tõttu kinni pandi.

Kui pärast Eesti Kirjameeste Seltsi likvideerimist mitmed rahvameelsed ja kultuuritahtelised liikmed haudusid mõtet uue vaimse koonduse asutamisest ja käisid selleks mitmed korrad kooski, oli ka Sööt üks selle mõtte kandjaid ja õhutajaid. Tolle­aegseis kitsais oludes oli uue kirjandusliku organisatsiooni asu­tamine muidugi võimatu. Kui aga taas vabamad ajad tulid ja J. Tõnisson 25. veebruaril 1905 kutsus asjast huvitatud isikud „Postimehe” toimetusse esimesele nõupidamisele, algatades seega praeguse Eesti Kirjanduse Seltsi asutamise, siis oli ka Sööt koosolijate seas, samuti ka järgnevail koosolekuil, 31. okt. 1905 ja 15. aug. 1906, kus Eesti Kirjanduse Selts saab juba reaal­semale pinnale. Sööt kuulub seega Eesti Kirjanduse Seltsi asutajate liikmete hulka. Uue seltsi esimesel koosolekul 6. aug. 1907. a. valiti ta ka asemikkudekogu liikmeks, kuhu kuulus 33 isikut. Asemikkudekogu liikmeks on ta valitud ikka jälle uuesti ja on sinna jäänud kuni tänaseni, s. o. 30 aastat.

Sööt on olnud Eesti Kirjanduse Seltsi kandvamaid tegelasi kogu aja ja kõigist selle üritustest osa võtnud, esinedes palju­des EKS-i organeis hinnatud töömehena. Nii on ta olnud seltsi juhatuses alates 1908. a. kuni 1929. a., olles laekahoidja abi 1908-1920, 1921-1923 ja 1927, laekahoidja 1928 ja eestseisuse ametita liige 1924-1926. Peale selle ta on teotsenud mitmesu­gustes seltsi erikomisjonides ja toimkondades. Nii on ta olnud lahvakirjanduse toimkonna liige kogu selle toimkonna eksistee­rimise aja 1911-1929, esindajaks Eesti Kirjanduse Seltsi poolt Eesti Bibliograafilises Asutuses 1921-1927, esindajaks Kultuur­kapitali Kirjanduse Sihtkapitali Valitsuses 1925-1926, esinda­jaks August Kitzbergi Mälestuse Jäädvustamise Komitees 1928-1933. 1931. a. peale ta on revisjonikomisjoni liige kuni tänaseni, olles tihtilugu selle komisjoni juhatajaks.

Eesti Kirjanduse Seltsi väljaannete ja toimetiste seas esine­vad ka mitmed Söödi toimetatud ja loodud teosed, nagu luuleantoloogia „Eesti luule” (1910), toimetatud ühes G. Suitsuga, luuleantoloogia „Eesti lauluvara” (1924) ja Söödi luuletuste kogu „Aastate kajastus” (1925).

„Vanemuise” liige on Sööt olnud 1883. a. peale kuni täna­seni. Siin on Söödil suuri teeneid, sest ta on esinenud kogu aja aktiivse tegelasena. Nii on ta olnud seltsi eestseisuse liige a. 1886, 1893, 1897, 1898, 1906-1908, 1914-1923. Peale selle ta on töötanud lugematuis komisjonides ja toimkondades, mida „Vane­muises” on olnud alati palju. Kui 1903. a. „Vanemuise” uue hoone ehitamine jälle hoogu võttis, valiti Sööt ehitustoimkonna liikmeks ühes J. Tõnissoni ja dr. A. Schulzenbergiga, missugu­ses toimkonnas Sööt täitis kirjatoimetaja ametit. Praeguse „Vanemuise” ehitamine nõudis Söödilt palju energiat ja aega. Selle toimkonna liikmeks ta jäi kuni uue teatrihoone valmissaa­miseni a. 1907. Peale selle oli Sööt „Vanemuise” teatritoimkonna liikmeks a. 1922-1932, missuguselt kohalt lahkus koos kõigi selle toimkonna liikmetega, mitte nõus olles „Vanemuise” tolleaegse juhatuse kunstipoliitikaga ega taotlustega.

Nagu eespool mainitud kultuurilistes organisatsioonides, nii on Sööt tegev olnud ka Eesti Rahva Muuseumis. Ta on asuta­jaid liikmeid 1909. a., on olnud liikmeks ERM-i juhatuses ja ase­mikkudekogus selle algusest peale kuni praeguseni. Juhatuses ta on olnud kirjatoimetajaks 1911. aastast tänaseni.

Peale eespool mainitud suuremate organisatsioonide on Sööt tegev olnud ka paljudes teistes organisatsioonides. Ta oli Eesti Majanduse Ühisuse asutajaid ja selle esimesel tegevusajal juhatusliikmeid, teotses Liivimaa Linnade Hüpoteegi Seltsi ju­hatuses ja oli selle seltsi ülevõtjaid sakslastelt 1903. a., samuti oli seal selle seltsi asemikkudekogu liige 1903-1906, edasi oli ta esi­mese eesti ühistegeliku asutise Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse asu­tajaid liikmeid 1902. a., sama asutise juhatuse liige 1902-1913, nõukogu liige 1904-1912 ja revisjonikomisjoni liige 1913. a. Siis on ta Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi asutajaid liikmeid, samas maja ehitamise puhul ehitustoimkonna liige ja kõigepealt seltsi juhatuse liige (peamiselt kirjatoimetaja) algusest peale kuni 1936. a. Edasi on Sööt teotsenud sõjaoludes omaabi kor­raldamiseks loodud Põhja-Balti Komitees, on selle asutajaid ja juhatuse liige 1915-1917, olnud omaaegse Eduerakonna juha­tuse liige, selle erakonna asutamisest peale kuni 1906. aastani, hiljem iseseisvuse ajal Rahvaerakonna keskkomitee liige 1918- 1920, Tartu  Punase Risti Komitee  juhatuse  liige  1915-1917, Tartu Pauluse koguduse juhatuse sekretär ja abiesimees kogu­duse asutamisest alates mitmeid aastaid, seejuures ka nõukogu liige. Eesti Kirjanduse Seltsi esindajana oli Sööt dr. Fr. Faehlmanni Mälestuse Jäädvustamise Komitee esimees 1927-1930. Selle komitee korraldusel seati korda Faehlmanni haud Tartu Jaani koguduse kalmistul, püstitati mälestussammas Toome­mäele ja anti välja Fr. R. Faehlmanni album. See üritus teostus Söödi kaudu. Viimaks on Sööt olnud veel Tartu Vaeste Hoolekandeühisuse juhatuse liige ja ringkonna juhataja abi 1904. a. alates kuni vaeste hoolekande linnavalitsuse kätte minekuni. Ka linna omavalitsuslikust tegevusest on Sööt osa võtnud, olles linnavolinikuks Vene ajal 1902-1906 ja Eesti ajal 1919-1921 ja 1923-1924. Peale selle on Sööt veel üks esimesi hõimutöö edendajaid ja õhutajaid, eriti mis puutub suhetesse Ungariga ja selle kultuuriga.

Hinnates vääriliselt Söödi tegevust, on mitmed seltsid ja organisatsioonid ta oma auliikmeks valinud, kriipsutades sellega alla tema teeneid vastavate seltside või organisatsioonide elus. Nii valis Tartu Eesti Põllumeeste Selts Söödi oma auliikmeks 1932. a., kui vana tegelane pühitses oma 70 aasta sünnipäeva. Sedasama tegid Eesti Kirjanduse Selts 1931. a. ja „Vanemuine” 1932. a. Mälestades 1934. a. oma 25 a. asutamispäeva valis Eesti Rahva Muuseumi Ühingki Söödi oma auliikmeks. Akadeemiline Hõimuklubi on Söödi paari aasta eest oma auliikmeks valinud, hinnates tema pikaajalist tegevust hõimunduse alal. Akadeemi­lise Meeskoori auliige on ta mitte kui laulja, vaid kui luuletaja, kelle looming on meie heliloojaile komponeerimiseks järjest inspiratsiooni andnud. Ungaris kuulub ta Petöfi ja Fontaine’i seltside välisliikmete hulka.

Kõik organisatsioonid ja seltsid, kes on valinud Söödi oma auliikmeks, toonitavad oma vastavates valimismotiivides valitava usinust, töötahet, hoolsust ja kohusetunnet, samuti soojust ja andumust, mida Sööt on osutanud oma töös ja tegevuses.

Kokku ulatub nende seltside ja organisatsioonide arv, kus Sööt on tegev olnud, üle 20. Sellest näeme, kui mitmekülgne ja ulatuslik on olnud Söödi seltsieluline tegevus, mis moodustab õige suure osa tema elutööst ja tegevusest.

   

4.

Söödi kolmandaks eesti avaliku elu tähtsamaks tegevusalaks on kirjastuslik tegevus,millega ta taotles ühtaegu nii kultuurilist kui ärilist eesmärki. Sellega ühenduses ta arendas ka trükinduslikku ja raamatuärilist tegevust, ühendades tervi­kuks kolm ettevõtet – kirjastuse, trükikoja ja raamatukaupluse. Tervelt 18 aastat (1895-1913) on Sööt ühtaegu kirjastaja, trüki-kojaomanik ning juhataja ja raamatukaupmees – ja seda kõike oma intensiivse kirjandusliku, ajakirjandusliku ja seltskondliku tegevuse kõrval. Söödi kirjastuslikku, trükinduslikku ja raama­tuärilist tegevust tuleb meie avaliku elu seisukohalt seda enam hinnata, et tema sellekohased ettevõtted olid parimaid teiste sellekohaste ürituste seas tol ajal, kui meil enamasti kõik niisugused asutised olid muulaste, eriti sakslaste käes.

Esimesed kogemused ärilises tegevuses omandas Sööt A. Grenzsteini teenistuses olles. Aidanud viia Grenzsteini lehe ja raamatukaupluse majandusliku külje üsna heale järjele, ta oskas pärast ka oma iseseisvaid ettevõtteid õitsele viia. Tulemuslikuks majanduslikuks tegevuseks oli Söödil vastavat närvi ja oskust.

Nii Grenzsteini kui ka hiljem Söödi ettevõtete viljakat aren­gut soodustas eeskätt kohtute reform Läänemeremail a. 1889, mil­lega kohtute asjaajamiskeeleks tehti vene keel. Asjaajamiskeele vahetuse tõttu oli tarvis uusi formulare rakendusraamatute ja kirjavahetusblankettide jaoks. Nende väljatöötamiseks kutsuti Tartumaa valdade kirjutajad kokku nõupidamisele. Sööt esines ettepanekuga, et lastagu need valdade rakendusraamatud ja muud tarvilikud blanketid valmistada „Oleviku” trükikojas, kus Sööt ametis oli. Sellega oldi nõus, ja varsti oli tellimisi nii palju, et trükikoda jõudis vaevalt neid täita. Tuli asutada ala­line ladu, kus oli tagavarasid. Peaaegu kõik Tartumaa vallad koondusid niiviisi „Oleviku” ümber, ja lehe majanduslik olu­kord tõusis lühikese aja jooksul õitsvale järjele. Sellest ärist sai Grenzstein raha uue maja ehitamiseks ja muutus jõukaks meheks.

„Oleviku” juurde ning Grenzsteini teenistusse jäi Sööt kuni 1893. a. ja lahkus sealt siis, kui Grenzstein järjest rohkem siirdus venestamise sõiduvette. Ühtlasi oli Söödi lahkumise põhjuseks Grenzsteini juurest ka asjaolu, et ta tahtis iseseisvalt teotsema hakata kirjastamise, trükinduse ja raamatukauplemise alal. See ei meeldinud Grenzsteinile, ja ta oleks Söödile kahtlemata takis­tusi teinud loa saamiseks. Kui aga Grenzstein läks 1894. a. vä­lismaale, siis võimaldus Söödil ometi äri avamiseks luba hankida. Järgmisel aastal juulikuus ta avas trükikoja ja raamatukaupluse Suurturg nr. 17 – praeguse Kivisilla apteegi vastas. Esimene asi oli tal valdadele ringkirjaga teatada, et on avanud trükikoja ja raamatukaupluse ning lao, kust vallavalitsused ja vallakohtud, seltsid ja ühisused võivad saada igasuguseid rakendusraamatuid, blankette aruannete ja eelarvete, normaalpõhikirjade ja kutsesedelite jaoks nii eesti kui vene keeles. Omades laialist tutvust ja usaldust ta kogus enda ümber peagi arvurikka ostjaskonna, eeskätt valdade omavalitsuste ja seltside tegelaste seast. Neid võis olla umbes 95%, kes Grenzsteini juurest ära tulid ja Söödi kaubatarvitajaiks said. Grenzstein oli nad oma venestuspoliiti­kaga eemale peletanud.

Nii oli siis Söödi äri asutamine sattunud kõigiti soodsaisse oludesse. Grenzstein, kes oli juba iseenesest äge ja kuumavere­line, ei suutnud seda kõike vagusalt pealt vaadata. Ta mõtles Söödi äri edu eeskätt seega pidurdada, et oma lehes hakkas luge­jaid – „kalleid suguvendi” – hoiatama kellegi vilumata, tühi­palja noore inimese eest, kes ennast trükiasjanduse ja raamatu­kaubanduse alal suureks asjatundjaks pidavat, – kuid kelle „tarkuse” taga varitsevat kindel pankrot! Oldagu tema suhtes ettevaatlik!

Lehe lugejaile aga oli Grenzstein oma intriigidega juba ammu tuntud ja tema „sõbralikud” hoiatused ergutasid kauba tarvitajaid just nüüd Söödi äri üles otsima ja teda toetama, et Grenzsteini ennustus mitte ei täituks.

Seda nähes valis Grenzstein Söödi hävitamiseks teise va­hendi, nimelt kaebused, mis politsei liikvele ajasid ja kohtud käima panid ja millest üks oli põhjendamatum kui teine. Kuid kõigist neist pääses Sööt puhtalt läbi.

Raha äri asutamiseks sai Sööt kõigepealt oma onult Fischerilt (625 rubla) ja eestisõbralikult proualt Popovilt laenuks teise umbes niisama suure summa. Ise oli ta kogunud ka mõnisada rubla.

Kõige rohkem aga soodustas noort äriüritust see, et Bertholdi kirjatähtede (kirjatüüpide) vabrikuil Berliinis ja Peter­buris oli Söödi kui korraliku isiku kohta niivõrd häid teateid, et nad suurema osa vajalikust trükikoja sisseseadest usaldasid pikemaks ajaks võlgu, kusjuures võlg tuli tasuda osade viisi. Raskused, mis lepingu täitmisel Söödil mõnikord kerkisid, või­tis ta kohalike sõprade abil. Hiljem oli kuulda, et tähevabrikute esindaja ei ole mitte nende teadetega leppinud, mis ta oli Söödi kohta Grenzsteinilt saanud, vaid on nende kontrollimiseks pöördunud ka teiste kohalikkude, erapooletumate isikute poole. Nähtavasti olid viimased Söödist paremas arvamises.

Äri suurenedes ostis Sööt endale sajandite vahetusel krundi ja maja, mis asetsesid Aleksandri ja praeguse Võidu tänava va­hel.   Maatüki ja maja ostmine võimaldus seetõttu, et ostusumma suurema osa moodustas hüpteegipanga võlg, mis ostja nimele ümber kirjutati.

Varsti siirdus Sööt kogu äriga, s. o. trükikoja ja raamatu­kauplusega, omasse majja. Siin hakkasid ettevõtted veel pare­mini minema. Seetõttu võimaldus Söödil oma trükikoda täien­dada ja uuendada ja tõsta see üheks moodsamaks käitiseks Tartu trükikodade hulgas. Abiks olid tal ta vennad Georg ja Ludvig. Äri edasi arenedes lammutas Sööt vana maja ja ehitas selle ase­mele kaks uut, ühe Aleksandri tänava poolsele, teise Võidu tä­nava poolsele küljele. Seega avardus Söödi trükinduslik ja raa-matukaupluslik tegevus veelgi.

Trükindusliku ja raamatukauplusliku tegevusega paralleel­selt arendas Sööt algusest peale ka kirjastuslikku tegevust. Seda ta algas juba Grenzsteini juures teenistuses olles, laiendas selle aga mitmekordseks, kui oli asutanud oma trükikoja ja raa­matukaupluse. 18 aasta jooksul, 1895-1913, ta on kirjastanud üle 100 raamatu, mille seas oli üks esimesi Zschokke „K u l d a l a” – ümber tehtud Söödi enda poolt meie olude kohaseks. Siit nähtub, et Sööt ei esinenud mitte ainult kirjastajana, vaid ka autorina ja teoste koostajana. Tema enda kirjastusel on ilmunud ka ta luuletuskogud „S a a t u s” (1899) ja „M ä l e s t u s e d ja lootused” (1903), samuti tema enda koostatud 6 aas­takäiku „N a l j a k a l e n d r i t” (1899-1904) ja üks aastakäik kalendrit „A e g” (1907).

Söödi kirjastatud raamatute seas esineb terve rida välja­paistvaid ning püsivama väärtusega teoseid, nii algupäraseid kui tõlkeid, nagu K. E. Söödi ja G. Suitsu „Eesti luule” (1910), O. Müntheri „Sule joonistused” (1906), H. Beecher-Stowe „Tomi-onu onnikene” (1901), J. Lintropi „Igapäevane elu” (1909), T. Sanderi „Eesti kirjanduse ajalugu” I ja II (1899-1902), M. Kampmanni „Eesti vanem ilukirjandus” (1908), J. Lattiku „Meie noored” (1908), Ansomardi „Elu-pudemed” (1909) ja „Sõja päivilt” (1910) jne.

Raamatute kirjastamisel ei pannud Sööt rõhku mitte üks­nes nende sisulisele väärtusele, vaid ka nende kaunile välimu­sele ja illustratiivsele küljele. Sööt oli „Postimehe” kirjastuse kõrval Tartus üks esimesi, kes hakkas viljelema meie raamatu välimusliku külje ilu. Kogu aja on toonitatud, et algatus eesti raamatu välimuse ilustamises kuulub „Noor-Eestile”. See ei ole täiel määral õige. „Noor-Eesti” tuli mõni aasta hiljem. Alga­taja sel alal oli tõeliselt Sööt, mida tõendavad tema luuletus­kogud „Saatus” (1889) ja „Mälestused ja lootused” (1903). Esi­meses taotellakse lihtsust ja maitsekust, teine aga on meie esi­mene kaunivormilise kaaneilustisega raamat, mille puulõikelise klišee on valmistanud teose sisu kohaselt kunstnik M. Pukits. Selle teosega algab meie kauni välimusega raamatu areng. Järgnes terve rida teisigi teoseid, mille kaaneilustised ja sisu illustratsioonid olid eesti kunstnikkude valmistatud. Nii on O. Müntheri novellikogu „Sulejoonistused” ja kalendri „Aeg” kaaneilustised kunstnik Kr. Raua tehtud. „Eesti ennemuistsete juttude” kaas on valmistatud kunstnik N. Triigi poolt. Luule-antoloogia ..Eesti luule” kaaneilustis on kunstnik A. Uuritsa loodud ja K. A. Hindrey on illustreerinud J. Lattiku novelli­kogu „Meie noored”. M. Kampmanni kirjandusloolise teose „Eesti vanem ilukirjandus” kaas on kirjastaja Söödi enese val­mistatud. Nii on Sööt ka raamatute illustreerimise alal teotsenud.

„Naljakalender” ja „Aeg”, mida Sööt ise 7 aastat toimetas, omavad sajandi algul erilist kohta meie kalendrikirjanduses. „Sirvilaudade” ja „Uue aastasaja” kõrval olid Söödi kalendrid meie populaarsemaid ja väärtuslikumaid kalendreid, seda mui­dugi oma lisa poolest. Kui „Sirvilaudade” ja „Uue aastasaja” lisad olid peamiselt populaarteadusliku ja praktilise sisuga, siis oli „Naljakalendri” lisa peamiselt ilukirjanduslik, olles seejuures küllaltki väärtuslik. Toodi suurel hulgal lühijutte, luuletusi, mõttekilde, nalju ja mõistatusi, nii algupäraseid kui tõlkelisi; suur hulk neist esineb illustreerituna. Eriti oht­rasti esineb karikatuure. „Naljakalendri” lisa oli omal ajal min­giks kirjanduslikuks ja kunstiliseks parlamendiks, kus sõna said kõik, kes tahtsid, eriti noored algajad. Siin on alanud oma kir­janduslikku tegevust ja esinenud oma esimeste paladega mitmed meie tänapäev tuntud autorid. Kalendris kirjutavad peaaegu kõik meie tolleaegsed nimekamad vanemad ja nooremad kirjani­kud, nagu E. Enno, O. Grosschmidt, R. Kamsen, A. Kitzberg, Fr Kuhlbars (Villi Andi), Jaan Lattik, Jakob Liiv, Juh. Liiv, J. Lintrop, G. E. Luiga, Fr. Tuglas (Fr. Mihkelson), H. Vuoli-joki (H. Murrik), M. Mõtslane (M. Kiirats), J. Mändmets, O. H. Münther, H. Prants, G. Suits, K. E. Sööt, J. Tamm, J. Vahtra, B. Veber, J. V. Veski, E. L. Vöhrmann jt. Tõlkes esineb terve rida väljapaistvaid välismaisi autoreid, nagu J. Aho, L. Andrejev, R. Blaumann, V. Garšin, A. Hedenstjerna, A. Kielland, T. Pak-kala, J. Potapenko, P. Päivärinta, V. Räkosi, A. Tšehhov, M. Twain, I. Turgenev jt.

Tõkijaina esinevad enamasti needsamad autorid, kes aval­dasid kalendris algupäraseid töid.

Kalendril oli võrdlemisi suur minek. Nii trükiti „Nalja-kalendri” esimest ja teist aastakäiku 4000 ja järgmisi 3000 eksemplaris.

Söödi kirjastuslik, trükinduslik ja raamatuäriline tegevus kestis 1913. a. jõuluni. Siis müüs ta kogu oma käitise praegu­sele omanikule G. Rohule. Sellest ajast peale, nagu teame, pühendas ta kogu oma energia kirjanduslikule, ajakirjandusli­kule ja seltskondlikule tegevusele.

Nii on kogu Söödi elu olnud pidev ja viljakas teotsemine paljudel eesti avaliku ja vaimse elu aladel, on olnud seda aja­järgul, kus eesti omakultuur on võinud areneda kõigi raskuste ja takistuste kiuste suurte sammudega tihenemise ja süvene­mise suunas. Selles kõiges ei ole Sööt esinenud mitte ääremär­kuste tegijana ega pealtvaatajana, vaid loova jõuna. Seda tun­nustust ei keela talle ükski õiglane hindaja.

J. Roos.

Eesti Kirjandusest nr. 12/1937