Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

31 Dec

Tuli tuha all

 

 

Mait Metsanurk: Tuli tuha all

Ajalooline romaan. Noor-Eesti kirjastus, Tartu 1939.

 

Mait Metsanurk, kes avas meie ajaloolise romaani renessansi oma menuka teosega „Ümera jõel“, mille esimene trükk müüdi läbi poole aastaga, näitas, et ta suudab kunstili­selt küllalt õnnestunult elustada olusuhteid ka nendel aegadel, kust on säilinud vähe andmestikulist materjali. Kuigi tema romaan ei andnud eriti reljeefset pilti tolleaegse eestlase vaimsest palgest, tõendas autor ometi, et tal on üsna erka ajaloonärvi. Üsna tagajärje­kalt ta oli suutnud vältida projekteerimast tänapäeva inimese mõttemaailma minevikusse, milline oht nii tihti ähvardab ajaloo romaniste. Metsanurga kriitiline vaim ei andu ku­nagi eriti usaldavalt oma intuitsioonile. Tal peab ikka midagi tõhusamat käepärast olema.

Oma möödunud aastase ajaloolise romaaniga Metsanurk on astunud tubli sammu lähe­male meie olevikule, võttes käsitluse alla eestlase elu Tartu-ligidases maakolkas suure nälja ajal 1695—1697. Ajaloolased oma uurimustes on annud sellest kurvast perioodist kaunis detailse pildi, kusjuures olgu eriti mainitud O. Liivi alles a. 1938 ilmunud uurimust „Suur näljaaeg Eestis 1695—1697“. Nimetatud autor selle ajajärgu spetsina on oma hiljutises sõnavõtus toonitanud, et Metsanurga romaan vastab küllaltki hästi teadaolevaile tõeoludele. Siinkohal jääb üle vaadata selle romaani kunstilist õnnestumist.

Aktiivse läänementaliteedi kandjana ja nn. võitluskirjanikuna Metsanurk on oma teos­tesse pannud ikka tubli annuse võitluslikku elementi — olgu see siis võitlus kasvõi tuule­veskitega, nagu seda näeme külaidealisti Taavet Soovere puhul. Mida rohkem seesugust mässulist elementi tema teostes on olnud, seda punasema verega raamatud on sündinud — meenutatagu „Jäljetut hauda“ kui Metsanurga proosakunsti tippu, vähemalt allakirjutanu arvates. Käesolevat romaani kannab võitlus sotsiaalse ülekohtu ja loodusega — võitlus mõisnikuga, kes tuleb vakuraamatu ja peksupingiga, riivates eesti mehe enesetunnet, ja võitlus jumalaga, kes tuleb ikalduse ja näljaga. „Inimesele tuleb vastu panna, kurjale ini­mesele .. . Jumalale ei jaksa…“ ütleb Piiri Tõnu maailmaasju arutades. Ja me näeme, et tolleaegne eestlane seabki sõrad vastu mõisnikule ja alistub Jumalale. Sest eestlane on arukas ja mõistlik ega mõtlegi joosta peaga vastu müüri. Ka mõisnikuga ta võitleb mõist­likult, tasa ja targu, olles nagu veendumusel, et kõik tuleb omal ajal, jah, kindlasti isegi vabadus. „Surra on kerge … Elada on raskem” räägib elutark vanaisa. „Ära löö siiski kartma.. . kui tuleb must päev… Kui ei näe sina head põlve, lapsed, lapselapsed näevad … Ega tuli käi alati üle ahjukummi. .. öösel hõõguvad söed tuha all… Neid tuleb hoolega matta … Et nad hoopis ei kustuks … Et hommikul saaks sealt… tuld… Mis meie põlv muud, kui… tuli tuha all…“ Võidelda tasa ja targu oma vabaduse ja olemasolu eest, kaugeltki mitte suikuda orjameelsusse, see ongi selle romaani ideeline sisu. Kui tuleb jumal näljaga, siis näljutavad ennekõike vanad inimesed endid surnuks, et noored võiksid elada ja sugu edasi kanda, ja kui mõisnik tuleb peksupingiga eestlase au rii­vama, siis ei koguneta mitte karjas hävitama härrasid, vaid minnakse linna õigust otsima, sest usk kuningasse ja tema lähematesse käsutäitjatesse on nähtavasti küllalt suur.

Selle romaani põhjal me võime ütelda, et Metsanurgast kui endisest käremeelsest võit­lejast on siin saanud tasane ja elutark võitleja, kelle kogemused näivad nagu ütlevat, et murdmisega ei saavutata sihti, küll aga jonnaka visaduse ja sitkusega.

Võib-olla meeldis mõnele Metsanurk enam seal, kus ta inimese ta ühiskondlikus võit­luses oli varustanud suurema mässumeelsusega kui seda on Piiri Tõnul, kel ei puudu küll oma iseteadlik hoiak, kuid kes muidu kasutab väga vaikseid võitlusmeetodeid. Tõsi küll, siis välkus nagu enam kirge ja oli rohkem pinget Metsanurga muidu kainevõitu kujundamislaadis. Kuid ei saa salata, et me ei hinda teda sugugi mitte vähem siin, kus ta oma küpsede võimistega maalib hea pildi eestlase vaiksest sitkusest ja visadusest. Ja kui meil keelele kipub kerkima soov või etteheide, et miks Metsanurk siin 17. sajandi sündmusterohkuses eestlast ei ole näidanud enam ta rahvuslikus ühtekuuluvustundes, miks ta ei ole sot­siaalse võitluse kõrval näidanud selgemalt ka rahvuslikku võitlust, siis meenub, et Metsanurk on ju üdini realist. Idealist ja romantik aga võib ainult arvata, nagu võiks nii rasketel aegadel, millal inimesi suri nälga kui kärbseid, juttu olla mingist agressiivsest rahvuslikust võitlusest. Kuigi eestlases pole kunagi surnud olnud ta iseteadlikkus, saabus suurejoone­lisem rahvuslik ärkamine ikka alles siis, kui selle eel oli käinud majandusliku olukorra tõhus paranemine. Täiesti õige hoiaku võtab Metsanurk, kui ta vaatleb seda põlve kui tuld tuha all, hoidudes magedasse idealismi langemisest.

Sündmuste arenemises üheks kesksemaks teguriks on siinses romaanis, eriti selle teises pooles, 17. sajandi viimasel veerandil asetleidnud ikaldus ja sellele järgnev suur näljahäda. Kuigi ajaloolised uurimused kõnelevad sellest ajajärgust küllalt kohutavat keelt, on ometi väga sümpaatne, et Metsanurk ei hakka raskete värvidega liialdama. Me kuuleme mõ­nestki iseenesest küllalt võikast sündmusest, kasvõi sellest, kuidas siin-seal surdi näljaohvrina küll märatsedes, enamasti aga tummalt vaikides, kuidas kaarnad nokkisid ja hundid õgisid laipu, kuid kõike seda esitab Metsanurk vägagi tagasihoidlikus toonis, peagu lakoonilise rahuga. Me võime kujutleda, kuidas oleks käitunud siin sensatsioonihimulisem ja värvijanulisem Kippel. Metsanurk ei tõsta näljajubedusi oma romaanis mitte esirinda, vaid esitab neid nii-ütelda muu seas, nagu seda võimegi oodata koolitatud maitsega sõnameist­rilt, kellele on vastumeelt igasugused kriiskavused. Ta näitab hea objektiivsusega nälja­häda kordkorralist süvenemist, millele aga eestlane oma sitkusega vastu paneb, kuigi kurbi kaotusi kandes, ja kõigest hoolimata silmad tuleviku poole pöörab. Oma romaani aga lõpetab Metsanurk näidates, kuidas tumedad pilved taevas lagunevad. Algab jälle elujärje ülesehitamine, raske ja visa, kuid seda kannab tugev lootus paremasse tulevikku.

Käesolev romaan on Metsanurgal vägagi arvuka tegelaskonnaga. Väheste vahenditega ta annab küllalt ilmekaid joonistusi küll kehvast sulasrahvast, näiteks „äraseletatud” pal­gega Tehvanist ja ikka kahtluste alla sattuvast Reinu Taanielist, küll jõukamatest pere­meestest, nagu Kupja Tohvrist ja humaansest Nigula Toomast. Aga ta ei unusta ka mõisa­rahvast. Hästi on kujutatud oma hädades siplev von Dusevitz, samuti ta lopsakas virtinast armuke ja seaduslik abikaasa. Viimane on küll pisut see mõisaproua standardtüüp, mis kirjanduse kaudu juba korduvalt meie kujutlusse on surutud. Linnarahvast jääb meelde kaupmeestest Kempede paar, eriti grotesksevõitu Bengt, ning lõpuks ei unusta Metsanurk isegi kõrgemaid „seadusesilmi“, andes statthalterist ehk rahvasuulisest „taathaldrist“ vä­heste joontega üsna omapärase pildi. Ainult laste palged jäävad Metsanurgal kaunis vere­vaeseks ja ilmetuks, näiteks Tõnu õdede-vendade omad, tundudes asjatu vahematerjalina. Ka naisi ei kujuta Metsanurk mitte nii plastiliselt, nagu seda oleme võinud märgata juba ta eelnevast toodangust. Enim tähelepanu on pühendatud kupja isekale tütrele Maretile, kes kuulub Metsanurga loomingus nende tüüpiliste ilusate, uhkete ja jonnakate „sõiduhobuste“ ritta, kelle poole on ikka paistnud kalduvat autorigi sümpaatia.

Selles arvukas tegelaskonnas on keskseks kujuks Piiri Tõnu, iseteadlik peremees, kes põlgab mõisas vastu võtmast vitsahirmu ja läheb Tartu linna õigust otsima. Ja kui ta vii­maks Riia linnas kõrgelt kindralkubernerilt õiguse saabki, siis tõstab see arusaadavalt nii tema kui kogu Laeva eestisoost rahva enesetunnet ja usku elusse.

Juba „Valge pilve” ja „Punase tuule” lehekülgedel me hakkasime aimama, et Metsa­nurk oma inimesekujutamises hakkab püüdlema elujõulisema, harmoonilisema hingeeluga tüübi poole, kui olid seda Soovered ja Klaosed. Ja tõepoolest ta ongi oma hilisemas loo­mingus positiivsemalt häälestatud ega unusta oma artiklites ja intervjuudes rõhutamata, et tal puuduvad sümpaatiad Dostojevski kui haige hingeeluga looja vastu. Piiri Tõnugi siin­ses romaanis on varustatud arvukate voorustega ning temas ei ole jälgegi sellest alemuskompleksist, mis nii tihti oma mõju näitas Metsanurga varasemais karaktereis. Metsanurga nn. elujõulisemad tüübid, kellede hulka kuulub ka Piiri Tõnu, ei ole küll nii huvitavad ega oma vastuoksustega erutavad, kui olid Raudma ja Soovere laadi inimesed, kuid ei oleks õige ütelda, et neil puudub elumahl.

On tähelepandav, et Metsanurk ka negatiivsemaid ja parasiitlikumaid tüüpe, näiteks mõisarahvast eesotsas Dusevitziga, kujutab inimliku mõistapüüdmisega, mis lisab tema teo­sele avaramat vaimu. Üks asjaolu aga hakkab Metsanurga tegelasteportreedes silma, mis võtab neilt pisut värskust. Metsanurk nimelt ei väldi mõnikord kordamist. Kui meile kord on näidatud, missuguses asendis ja meeleolus vana Bengt meisterdab oma „suplikaattumeid“ või missuguses hoiakus von Dusevitz väljub oma härrasmajast, siis need on nii meelejää­vad, et neid karakteristlikke omadusi ei tarvitse hiljem enam mitmeid kordi korrata. See lahjendab mõju. Romaan võitnuks üldse, kui oleks silmas peetud enam ökonoomiat ning puhastatud rangemalt välja ebaoluline. Aga niisugusenagi ei saa Metsanurga teost kuidagi halliks pidada. Nii meil kui ka mujal maailmas näib romaan üldse üha enam eemalduvat valjust kontsentratsiooninõudest. Üksikute momentide intensiivistamise asemel kaldutakse andma tõelisust kogu tema pisiseikade kaadriga. Kunsti primaat peab taganema elu pri­maadi ees, Huxley terminoloogia järgi n.ü. keemiliselt puhastatud kunst keemiliselt puhas­tamata kunsti ees.

Metsanurga loomusele ei ole vastuvõetav niisugune impressioonidega mänglemine, nagu seda leiame Hindreyl. Hindreyd aga vististi ei rahuldaks Metsanurga rahulik eepiline asja­likkus, kus ikka on enam ratsionaalset jahedust kui emotsionaalset intiimsust. Et Metsa­nurk detailikunstist suurt ei hooli, siis tema romaan ei ole mitte niisugune, mida igast ko­hast lahti lüües oleks erutav lugeda, küll aga tervikuna ta annab meelejäävama ja selge­joonelisema pildi kui mõne impressionisti mosaiigilisem teos.

Mis puutub Metsanurga sõnastusstiili, siis paistab silma, et ta püüab vastava ajajärgu koloriiti taotleda vanasõnaliste ja rahvalaululiste fraaside vahelepoetamisega. See annabki tihti tõepoolest enam minevikulist hõngu, meenutades, et meil on tegemist ajalooga, mis Metsanurga ajalooliste romaanide vägarealistliku pildistiku keskel kipub vahel ununema.

Kui Metsanurga varasematest romaanidest kostis peagu alati hüüe: niisugune ei tohi olla elu!, siis siin ta näib konstateerivat resigneerunuma naeratusega: niisugune on elu! Vahelduvad aasta-ajad, vahelduvad rõõmud ja mured. Rasketel hetkedel ei tohi ainult usku kaotada paremasse tulevikku. Romaanile „Tuli tuha all“ ei saa vähem tunnustust jagada kui „Ümera jõele“, sest see on suutnud ilmekalt elustada ühe osa eestlase elust 17. sajandi viimasel veerandil. Metsanurk on meie ajaloolise romaani teise õitsengu rajaja. Paistab, et talle pakub rahuldust harrastada seda žanrit ka siis, kui sel pole küljes enam moelõhna.          

Erna Tilleman.

Varamust nr. 4/1940

 

Mait Metsanurk: Tuli tuha all.

Ajalooline romaan Suure nälja ajast 1695—1697. Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1939.

 

Uut ajaloolist romaani avades tekib kergesti aimus, et leiame sealt erakordselt kangelaslikke, vahest isegi uskumatuid tegusid, teravalt dramaatilisi, veriseid konflikte ja paksult asetatud värve. Tavaliselt need aimdused ei peta, kuigi on ka erandeid, ajaloos toimuvaid romaane, kus õigupoolest puudub üliinimlikkude mõõdetega ajalooline kangelane. Ka käesolev Metsanurga romaan paarist süngest aastast Rootsi aja lõpul kuulub viimaste hulka, üllatades oma mõõdukusega. Kuigi siin on tublisid mehi ja sitkeid pingutusi, puudub siin teatraalselt ühte hetkelisse efekti kontsentreeritud sangarlus, samuti ei haiguta kuristik mõisa ning peremeeste vahel traditsioonilise sügavusega, küla pole veel väga lömitav ja mõisniku omavolil on selgestimärgatavad piirid. Veel hõõgub talurahva lootus olukordade paranemisele tulena tuha all ja kohtuski võib leida veel mõisniku vastu õigust.

Autor paistab üsna hästi tabavat talurahva olukorda Rootsi aja lõpul, millal riigivõim juba valvsamalt püüdis kaitsta talurahvast mõisnike omavoli vastu ja vähemalt takistada nende langust veel suuremasse viletsusse. Mõisnike ja valitsuse vastuolust tekkinud intriigiderikas poliitika meie kodumaa saatuse pärast Põhja sõja eelaastail ei kajastu küll romaanis, aga ongi kõigiti loomulik, et ei Laeva talupoegadeni ega sealse kanget pärishärrat esindava mõisavalitsejani, see suurpoliitika ei ulatu. Nendes piirides, milles talupoeg kokku puutus omaaegse ajaloolise realiteediga, olgu maal või linnas asju ajades, tundub see üldjoontes fikseeritud õieti, ajaloouurimise uuemaid seisukohti arvestades.

Kujutatava maailma tihedust ja lugeja usaldust autori vastu tõstab tõhusalt Metsanurga oskus näha maailma põllumehe silmade läbi üksikasjalikult. Romaanis ei kajastu üksnes sellised taludes igapäevasemad küsimused, nagu töö, ilmad, nendega seotud uskumused, tähtpäevad, maarohud, ehitusviisid jne., vaid vahest ka mõni ainult väheseile tuntud maarahva salatarkus või salaõelus (kas või näit. koerte tapmise võte pehmeks keedetud sarvetüki sissesöötmise teel). Küsida võiks vahest, kas usu ning ebausu osa ei jää Metsanurga antud suures rahvaelu pildis liialt tagaplaanile. Ebauskumused, kus need esinevadki, on kuidagi fantaasiakõhetud, primitiivselt ratsionaliseeritud. Suuremat etteheidet sel puhul teha on siiski raske. On ju praeguseski Eestis maa eri osades ning eri rahvagruppide juures müstitsismi ning kuiva positivismi määr väga erinev. Pealegi on autor lähemalt vaadelnud just isikuid, kelle juures ei saa nentida mitmekesist tunneterikkust, küll aga realistlikku edasirühkimise indu ja küllalt uhkust.

Peaküsimusteks, mille ümber romaan keerleb, on ühelt poolt peremees Piiri Tõnu õiguseotsimine ning õigluse leidmine mõisniku vastu ja teiselt poolt Laeva rahva võitlus näljaga kahel raskel ikalduse aastal. Autor sümpatiseerib ilmselt tööks ning võitluseks valmisolekule, aktiivsusele ja vastupidavusele, ühtlasi aga asetab inimeste püüdluste tagaseinaks massilise suremise, vääramatu saatuse, sellega nagu manitsedes, et oma parimat tehes keegi ei upuks mõtteisse ainult inimlikust. Ka ise surmasuus olnud Piiri Tõnu tunneb, et ta võiduga mõisniku üle hoobelda ei saa, ja kuigi ta seepärast araks ei löö, ometi ta „vaatas neile kui lastele, kes nüüd uulitsail ruttasid, mingi väike tänane rõõm või mure näol, kartus või lootus silmis.” Mõisa ning näljaga heitlemise kõrval hargub lugeja silme ees palju muudki: peremeeste ning sulasrahva vahekordi, prestiižiküsimusi, mitme paari abiellumislugusid, varguse asju, mõisavalitseja abielurikkumislugu j. m. Seega on autor püüdnud anda lisaks muule veel avarat üldist elu-olu pilti selleaegsest külast.

Võitlus vastaka „saatusega”, käesoleval juhul mõisaga ning eriti tohutu näljahädaga, peaks vilunud autorile olema hea aine kaasakiskuvaks romaaniks. Metsanurgal ongi õnnestunud luua suurel määral, kuigi mitte antud eelduste juures ülimal määral, haaravat teost. Autor on kirjeldanud ilmu ning nälja aste-astmelist süvenemist huviäratavalt, oskuslikult, rahulik napijoonelisus, millega ta fikseerib mitut laadi surmajuhte, teeb nad tihti aina liigutavaks. Romaanis on kindlasti silmapaistvalt õnnestunud ning meelejäävaid kohti, psühholoogiliselt varjundipeeni episoode, nagu „taathaldri” ja von Dusewitzi keskustelud kõrge ülemuse esimesel Laevas käimisel, meeleolukaid ning liigutavaid hetki, nagu jõuluõhtune saunasviibimine Murrul, mõningaid elavalt nähtud ianripildilisi stseene, mis maalitud sõbralik-iroonilise kunstniku poolt kindlate, puhtate äärjoontega, näit. Bengt palvekirja meisterdama» ja palju muudki.

Ometi leidub tihedate ning mõjuvate peatükkide kõrval ka venivamaid ning väheütlevamaid. Nii näiteks Tõnu Unnateekonnale pühendatud IV peatükk ei vääriks nagu sündmustiku praegust pikkust, ja olustiku tutvustamiseks ei lisa seal leiduvad kõnelused ning vaatlused midagi sellist, mida korduvalt ei leiaks ka mujalt. Raamatu teises pooles segab näljakatastroofi täit mõjulepääsu lugemisel kõneluste- ning sõnelusterikaste peatükkide paljus, kus käsitlusel kord mõisa — küla, kord peremeeste — sulaste või abiellujate või muudki vahekorrad. Ei tahaks muidugi, et need seigad täiesti kaoksid näljaaegse elu pildist, küll aga võiks neid kitsamale ruumile kokku suruda, kärpides dialoogi, mis raamatu teises pooles üsna tihti paeluvalt uudset ei paku. Praegu kipub sündmuste suurus mõnigi kord kaduma sõneluste ning kõneluste lärmika hulga varju. Viimane väsitab liialt lugeja tähelepanu, kulutab seda ebaolulisele.

Romaani arvurikkad tegelased on antud üsna meelejäävalt, kindlailmeliselt nende konfliktide ning probleemide puhul, millega neil tuleb tegemist. Nende jutus on ladusat ajanalja ja mõistaandmisi, mis sundimatult võrsuvad antud oludest. Mitmekülgselt me tegelastega siiski ei tutvu. Praegu jääb näit. Piiri Tõnu armastusest Mareti vastu umbkaudne ning nürivõitu mulje, kuigi mõlema vahekorraga tegeldakse paljudel lehekülgedel. Peab üldse konstateerima tundelise elemendi nappust romaanis.

Hoolimata mõningaist puudustest jääb Tuli tuha all üsna silmapaistvaks saavutuseks meie ajaloolise romaani alal.

Leo Anvelt

Loomingust nr. 2/1940

 

Mait Metsanurk: Tuli tuha all. Ajalooline romaan. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1939. 469 lk. Hind 5 kr. 75 s.

 

Nende ridade kirjutaja on uurinud üksikasjalikumalt suurt näljaaega Eestis 1695—1697. Sel puhul avaldatud töödes pole tahetud esikohale seada selle nälja õndsust suremuse protsessi avaldamise näol, vaid taheti anda läbilõiget eesti rahva elust ta igapäevases võitluses oma kodu ja õiguse eest sel karmil ajal. Soovisin näidata, et suur vastuolu valitseb rahvamälestustes edasielava hea Rootsi aja ja selle tegelikkuse vahel.

Kuid oma teose koostamisel elasin paratamatult tunnetes läbi selle aja, püüdsin tabada meeleolusid, mis valitsesid siis, püüdsin viia end mõttes sinna keskkonda, milles viibis saatuse katastroofilistes löökides ilma tõsise abita vaevlev rahvas. Lugedes nüüd Metsanurga kõnesolevat romaani elasin uuesti läbi need tunded, mis valdasid mind uurimuste juures — meeleheite, viha ja paratamatuse tunnetused. Metsanurga romaan suudab elustada sellekohaseid mõtteid ning meeleolusid. On põhjust arvata, et see romaan on teistelegi loetav selle sisemise pingega, mida loob huvitav teos.

Meie ajalooline romaan kaldub sageli olema olustiku täpseks kirjeldajaks, ilma selle olustiku ajaloolise tagapõhja hea tundmiseta, niiviisi ilukirjandusliku teose piire ületades ning lehekülgi täites igava etnograafilis-ajaloolise andmestikuga, mis sageli kas üksikasjades või koguni oluliseltki on valed või kaotanud mõõdukuse. Äärmuslikke ajaloolisi pikantsusi, poolanekdoote või kurioosumeid esitades unustatakse romaani tegevuse areng hoopis, kuna tegelased muutuvad kas õilsaiks nukkudeks, kehastunud negatiivsusiks või ajastule võõraiks olendeiks.

Ka Metsanurk ise on kirjutanud mõne seesuguse teose. Tema „C. R. Jakobson” oli allakirjutanu meelest „hiilgavaim” sellekohane näide. Jakobson oli suur isiksus ja ka suurte kirgede inimene, mitte aga mingi õilsuse kehastus. Ka käesolevat romaani kätte võttes kahtlesin, kas autor pole siingi tallanud võõraid ja ekslikke radu. Siiski võis meeldivalt kogeda muud: Metsanurk on uuesti tõendanud oma loomisvõimet ajaloolise romaani alal.

Olustik suure nälja ajal Eestis on autori poolt antud edasi oluliselt õigesti, arvestamata mõningaid üksikuid eksimusi. Peakangelane Tõnu on toodud vahest pisut liig idealiseeritult ja väga tundelise kujuna; kui ta seda vähem oleks, mõjuks ta veel tõepärasemana. Tõnu esindab talupoja tüüpi Rootsi aja lõpult, kelle enesetunne oli kasvanud Karl XI reformide kaudu ja kes suhteliselt väikese ja tol ajal üldiselt esineva ülekohtu, mõnehoobilise peksukari vastu õigust läks otsima Tartu ja Riiga, pannes kaalule kogu oma talu ja kodakondsed. Kuid õigus selles teoses üldiselt pääseb lõpuks võidule.

Mõisa valduseküsimus jääb mõnevõrra ebaselgeks. Esialgu nähtavasti Harald Igelstrom oli mõisa rentnik, kuna maad kuulusid kroonule. Hiljem, autori järgi, olevat ta Stokholmis kõrge koha saanud ja kuningas oli talle palga asemel Kärevere ja Laeva mõisad põliseks omanduseks andnud. Sel juhtumil tuleb Laevat võtta eramõisana, kuid autor käsitab seda kroonumõisana. Ta laseb asehaldur Strömfeldtil revideerida valitseja von Dusewitzi majanduslikku tegevust ning sunnib teda kohtlema talupoegi majandusreglemendi järgi, mis käis ainult kroonumõisade kohta. Ka viljalaenu anti suurel näljaajal peagu ainult kroonumõisadele. Valitseja von Dusewitz oli Igelstromi rentnik, mitte kroonurentnik. Kui meie aga vastu autori ütlust võtaksime Kärevere ja Laeva mõisad Igelstromi eluaegsete tasumõisadena, võiksime neid norme, mida autor kohaldab Laevale, võtta kohastena. Nii on teose olustik iseloomustav kroonumaadel asunud talupoegade seisundi, mitte aga eramõisade talupoegade seisundi kohta. Viimaste käikudest asehalduri ja kindralkuberneri juurde poleks palju kasu olnud, sest neis instantsides tehti valjult vahet kroonu- ja eratalupoegade suhtes.

Teosele on kasuks, et autor ei kasuta äärmustikke ja kohutavaid pilte suure näljaaja kibedamaist faasidest, kuigi Laeva piirkond kuulus Eesti sellesse ossa, mis nälja raskuste ja suremuse all kõige rohkem kannatas. Sellegipärast autori iseloomustused ja vihjed nälgimisest on mõjuvad ja näitavad hästi saatuslikku paratamatust ja sellele alistumise traagikat.

Teose peaidee, võitlus talupoegkonna õiguste eest, mida sümboliseerib Tõnu esinemine ja murdmatu tahe — see tuli, mis kord tuha all, kord lõkkele lüües on hoidnud lootuste elevuses, orjuse raskustes ja olukorra parandamise heitlustes kõiki generatsioone meie rahvast —, on. väljapeetult hästi edasi antud.

Üksikasjades võib vaieldavaid ja ekslikke pisiasju küll leida, kuid need ei sega üldpilti. Näiteks autor püüab Tõnu esinemist näidata väärikana kõikjal, kus selleaegsete kohtlemistavade raamides see pidi olema, teistsugune. Paindumatu ja uhke, ilma sügavama kummarduseta on Tõnu asehalduri ja kindralkuberneri ees, kuid ajaoludele vastavalt ei oleks alandanud see Tõnu isiksust põrmugi, kui ta selle aja seisuslikke vaheseinu arvestades, nagu seda kõik talupojad tegid, ka sügavamalt oleks kummardunud. Selle aja dokumentides on järjest kirjeldusi, kuidas talupojad ühes või teises asjas asehalduri juures käisid ja aadlikud kindralkuberneri ees käitusid; sügavas kummarduses ei nähtud midagi alandavat. Kombed muutuvad ja mis praegu on alandav, oli tol ajal üldiseks käitumisvormiks. Aga Tõnu on erand mitmes teiseski asjas ja vahest Strömfeldt, kellel oli küllalt seisuslikku uhkust ja nõudmist, et talupoeg, kui ta tahtis midagi saavutada, kommetekohaselt pidi käituma, lasi endale meeldida Tõnu erinevat esinemist.

Tõnu võitlust soodustas mitmeti asjaolu, et Tartu mõjuka kodaniku ja kaupmehe Kempe küürakas vend Bengt oli kibestunud linna rae vastu ühe koha mittesaamise pärast ja vaenulik ka mõisnikuseisusele. Bengtil polnud autori järgi midagi talupoegade seltskonna vastu, kellelt ta sai mõnigi kord veiniraha. Bengt viib endaga ka Tõnu kaasa viinakeldrisse, kus istuvad linna tähtsad pürjerid, ja joob seal koos Tõnuga. Küll siis Tõnu oli vist niivõrd auväärse olemisega, et siingi olid seisuslikud vahed kadunud!

Lk. 168 laseb autor Tõnul paosse minekul Võru teed mööda linnast välja sõita. Tee oli seal küll, kuid vaevalt ta Võru tee nime kandis, kuna Võru linn asutati alles Katariina II ajal.

Tolle aja mõisateenijaid iseloomustab Metsanurk tabavalt. Ainult. opman on peagu tarbetu kuju, kuna ta tegevus Laeva mõisas on õige kahvatu. Tegelikult oli opman, kelle ülesanded sel ajal olid identsed valitseja omaga, mõisas omaniku või rentniku kõrval a ja o.

Olustiku kirjeldusel ajastu tundja võib leida muidki kõrvalekaldumisi ajastu stiilist ja eluvormist, kuid lugemist üldiselt need ei sega. Sellejuures on ülekaalus kohti, mis kujutatud ajastu väga hea tajumisega, mis ei mõju aga siiski üksnes külma etnograafilise või ajaloolise kirjeldusena, vaid paeluvad oma seesmise soojusega ja panevad kaasa elama. Üheks näiteks olgu näljaaegne jõuluõhtu Siimu peres.

Eesti ajaloolise romaani alal tundub nende ridade kirjutajale käesolev teos olevat üheks õnnestunumaks.

O. Liiv

Eesti Kirjandusest nr. 4/1940

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share