Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

31 Dec

Omad ja võõrad

 

 

Bernhard Linde: Omad ja võõrad. Esseed. Osaühisus „Varrak” Tallinnas, 1927. Kaas Ed. Ole’lt. 163 lk. Hind 200 mk.

Meie kriitilise kirjanduse ja ilukirjanduse suhe, ei ole proport­sionaalne. Meil puuduvad peaaegu veel igasugused kriitilised uurimused, monograafiad, ülevaated mineviku ja oleviku kirjandu­sest. Kuid veel enam: meil puudub ju meie kirjanduse ajalugugi! Sest ainuke ülevaatlikum sellesisuline teos — M. Kampmanni “Kirjandusloo peajooned” — ei suuda veel rahuldada kirjandus­loolisi ja kriitilisi -nõudeid, jah kooliraamatunagi pole ta kõigiti vastuvõetav. Meie kriitilise kirjanduse sünd seisab alles ees, sest senist ilukirjanduslikku loomingut ja selle saavutusi on hinnatud juhulikult siin-seal ajakirjanduses ja harva ka üksikuis teosteis. Kuid viimaseil aastail on meie algupärase ilukirjanduse kõrval ka kriitilist kirjandust rohkemat määral ilmuma hakanud. Seda rõõ­mustavat tõusu võis tähele panna juba möödunud aastat, mil ilmus Fr. Tuglaselt „Kriitika II“, Bernhard Lindelt „August Kitzberg“, Hinno Vaselt „Meie kirjandusliku kriitika pankrott” jne. Käesolevgi aasta ei taha eelmisest maha jääda, vaid vastuoksa — ettegi jõuda. Nii on ilmumas Fr. Tugilaselt Juhan Liiviimonograafia, M. Silla­otsalt A. H. Tammsaare monograafia ja teisi teoseid teistelt auto­ritelt. Tänavu ilmunud Johannes Semperi esseedekogule „Meie kir­janduse teed” ilmus hiljuti lisaks Bernhard Linde esseedekogu „Omad ja võõrad”.

Selle kogu eessõnas ütleb autor: „Omad ja võõrad” tahavad pakkuda kodu- ja välismaade kirjanikdest-kunstnikest näo­pilte, niis visanditena (minu sõrendus!; K. Eh.) piirduvad üldjoonte tähendamisega, püüdes siiski anda kirjeldatud autorite ilme iseloomustava osa, olgugi sagedasti subjektiivselt valgustatult.”

Ja tõepoolest — need artiklid on küllalt visandilised, nad piir­duvad vaidi üldjoonte tähendamisega, andes aga seejuures olulise, faktilise kokkuvõtte ja ka iseloomustava osa küllalt täielikult, olgugi et sageli autorile omase subjektiivsusega. Kuid selle peale vaata­mata väärivad mõned artiklid tõsist ja asjakohast tähelepanu. Nagu näit. artiklid „Eino Leino elust ja loomingust” (lk. 76—102) ja „A. H. Tammsaare. Jooni elust ja loomingust” (lk. 103—145).

Esimene — „Eino Leino elust ja loomingust” — on meil ainuke asjalikum ja ülevaatlikum kokkuvõte meie naaberrahva hiljuti surnud luuletaja-kirjaniku elust ja haruldaselt mitmekülgsest kirjandus­likust tegevusest ning viljakast loomingust. Lisaks sellele ülevaat­likule kirjutisele Eino Lelnost ja ta sõnakunsti saavutuste tähtsusest mitte ainult Soome, vaid ka meie ja kogu põhjamaade kirjanduse arengus on Bernh. Linde avaldanud, õige täieliku nimestiku Eestis ilmunud kirjutistest ja arvustustest, mis käsitlevad Eino Leinot ja ta kirjanduslikku tegevust, ja ka senini tõlgitud teoste (eriraamatutena) nimestiku.

Artikkel A. H. Tammsaarest kannab rohkem subjektiivset laadi ja, nii mõneski küsimuses ning arvamises võib lahkarvamisi esile tulla (näiteks kas või „Tõe ja õiguse” valgustamisel, hindamisel). Kuid artikli muutumata ja ümberlükkamata väärtuseks jäävad kaks’ asjaolu. Ta on täielikum ja ülevaatlikum ülevaade A. H. Tamm­saare toodangust kui Fr. Tuglase essee, mis ilmus 1919. aastal (1919.—1927. a. jooksul on A. H. Tammsaarelt ilmunud neli teost: näidend „Juudit“, novellikogu „Pöialpoiss“ ja romaanid „Kõrboja peremees” ning „Tõde ja Õigus”). Teiseks väärib artikkel ka juba sellepärast tähelepanu, et Linde siin, esmakordselt on esitanud laie­mas ulatuses üksikasjalisemaid andmeid A. H. Tammsaare elust. Sel puhul tuleb jällegi meelde — kui vähe me teame meie oleviku kirjanduse esindajate maisest olemisest, toiminguist, neist kui ini­mestest! Andmed A. H. Tammsaare, Ed. Hubeli, Fr. Tuglase, Gust. Suitsu, Henr. Visnapuu, j, p. t. elust on nii katkelised ja üldised, piirduvad peamiselt sünniaja ning -koha nimetamise ja mõne muu aastaarvu mainimisega, et lugejal, kes tutvunud autori kirjandusliku loominguga, kõigi tahtmiste ja püüdmiste peale vaatamata kätte­saamatuks jääb autor ise.

Bernh. Linde artikkel Tammsaare varasema ea toodangust on küllalt kriitiline lisand senistele üksikutele (peamiselt just Fr. Tuglase) kirjutistele. Selles oma artiklis avaldab Bernh. Linde veel mõned huvitavad märkused A. H. Tammsaarest. Nagu näiteks ta töötamisviisist („Kõrboja peremees.” on kirjutatud 21 öö kestel ja „Tõde ja õigus” kuue kuu jooksul).

Teistest jutu all oleva esseedekogu artiklitest väärib erilisemat tähelepanu 52-lehekiiljeline kirjutis Saksa-Austria luuletajast Peeter Altenbergist, kus autor huvitavaid arvamisi avaldab selle oma­pärase kirjaniku kogu loomingust.

Raamatus „Omad ja võõrad” leidub peale eelmiste artiklite veel kaks: „Esteetiline maitsmine”, mille puhul autoriga jällegi polemi­seerida võiks, ja lühem ülevaade Edvard Munchi kunstilisest toodan­gust. Viimane on kirjutatud juba 1910. aastal.,

Bernhard Linde raamatust „Omad ja võõrad” selgub, nagu ta varematestki kriitilistest kirjutistest (eriti just „August Kitzberg”, et autor kordab sageli üht mõtet, ainujt vähese sõnalise, mitte aga mõttelise varieerimisega. Bernhard Linde lause ei ole alati loogiline ega selgelt mõistetav. Ta paneb lugeja mõtlema, uurima ja — mis kõige pahem — otsima. Otsima mõtet, mõistet, mis autor on tahtnud edasi anda. „Olen alati eelistanud pikki, kõrvallausetest kiilutud perioode ja nautinud sellase veidi pikaliselt ja, laisalt voo­lava lause rütmi“ (B. Linde „Omad ja võõrad” lk. 60—61). Ülearu pikki lauseid, mis tõesti „veidi pikaliselt ja laisalt voolavad”, leia­me sageli Bernhard Linde kirjutistest, Olgu juhuslikuks näiteks kas või järgmine: „Kui sagedasti ei kanna kirjanik oma mõttes, teose algidu ja alles aastate vältel kasvab sellest mõttekillust romaan, novell, draama või luuletus, mille kirjutamine, ise on juba teise järgu tähtsusega asjaolu selle kirjaniku loomingu üldprotsessis, milles moodustab sisemine küpsemine, vaimne kandeaeg olulisema osa kui sünnitamine ise…“ (lk. 126). Bernh. Linde artiklite kompositsioonilinegi struktuur on mõnikord tasakaalutu ja võnkuv: siin-­seal omistab ta mitteolulisele või vähemolulisele nähtusele, asjaolule laiema ja sügavama tähelepanu kui olulisele. Kuid kõige peale vaatamata on Bernhard Linde esseedekogu kunstnik Eduard Ole jõulise kaaneilustusega raamat, mille lugemine ja tundmine meie teadmisi nii mõnestki küljest suudab rikastada, täiendada. Mõned artiklid — nagu Eino Leinost ja A. H. Tammsaarest — suudavad tarvilikul määral koolinoorsoolegi kirjandusloo tunnis ja selle õppi­misel heaks ja möödapääsemata kaaslaseks-abinõuks olla,

K. Ehrmann

Eesti Kirjandusest nr. 6/1927

 

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share