Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

06 Oct

Tuulearmuke

 

 

Betti Alver: Tuulearmuke. K.-ü. „Looduse” 1927. a. romaanivõistlusel II auhinna saanud romaan. K.-ü. „Loodus” Tartus 1927. 255 lk. Hind 360 mk. Kaas Peet Aren’ilt.

 

See raamat mõjub nagu värske tuulepuhang. Mäherdune tujukas hoog, määrane nooruslik-jõurikas vallatus! Missugune võrratu spontaansus! Enne kui mingisuguseid kunstitoote tehnilise küljega seotud assotsiatsioone, mingisuguseid puhtvormilisse külge puutuvaid tähelepanekuid saab tekkida, — ammu enne on lugeja teose ainelisest küljest nii tugevasti vallutatud, et vormiline külg enam meeldegi ei tule.

Betti Alveri kirjutusviis ei võimalda eraldada sisulist külge väliskujulisest: siin on kuju ning sisu üksainus tervik.

Sisult on „Tuulearmuke” armastuseromaan. Ja sellena uueks tõenduseks, et armastus on aine, millest ikka ja jälle võib kirjutada sootuks uue teose sootuks uues värvingus. Betti Alver on algaja kirjanik — varemalt vist ühe ainsa novelliga „Loomingus” esinenud — ning seesugusena tõenduseks, et võimed ei olene iga kord aastaist.

Romaani dispositsioon on hästi õnnestunud. Sissejuhatuseks tutvume tegelaskonnaga, peamiselt noorte tütarlaste omapärase maailmaga, kus õhk on täis armunud kergemeelt. Kõik kõnelevad armastusest; igaüks on armunud, — isegi mitmekordselt: huvitavaisse näitlejaisse, kaasvõitlejaisse-üliõpilastesse, kihardatud juustega kunstnikesse, mõnda „jumalikult” elegantsesse professorisse… Ses armunud näitsikute — ja noormeeste — õhkkonnas on tuulispea Lea Ring ainus, keda armastusejutud tüütavad: „Olete siis kõik hulluks läinud?… Mis on armastus? Kus on armastus? Kõik on omale ülesandeks teinud mind sellega vihastada!…”

Kummaliseks vastandiks tühisele ja kergemeelsele keskkonnale on autori lemmik Lea: labaselt heasüdamliku tädi majas pooleni halastusest sallituna kangekaelseks ja kiuslikuks muutunud pehme, kuid uhke hingega laps. Alaliste manitsuste, noomituste ja hapumagusate etteheidete mõjul on Lea kergejalgne vallatus moondunud tujukaks tuiskamiseks, impulsiivselt pulbitsev iseteadvus — endassesulgunud jonniks. Väliselt kareda kamara taha peitub ematult-kasvanu soojust-janunev, ilutaotlev, ideaalsest unistav süda.

Lea Ringis kehastatuna ilmub esmakordselt eesti kirjandusse noore tütarlapse kuju kõiges erilaadilises veetlevuses. Betti Alver — ise kahtlemata alles väga noor — on imekaunis värvis osanud fikseerida hooletusse jäetud, hingeliselt külmetuva tütarlapse neitsikskujundumise. Näiliselt nii buršikoosne Lea igatseb salaja osavõtet, arusaamist, ilutseb õnnest, mida ennustavad üleminekuaastate alateadvuslikud aimdused: „Kuis on suur maailm, kui palju teid siirdub kaugusse, ent milline viib sinu manu, õnn? Milline su nägu, kui lähened mulle? Kuhu pean pöörama pilgu — taevale või maale, kaugele või lähedale? Kus taban su? Või oled juba praegu minus kui peidetud aare, puudub vaid eeldus su vallandamiseks?… Ah rutemini, rutemini! Jubaküllalt kaua seistud väravate taga, süda kui lühter, täis põlevaid küünlaid, hing köetud ahnustest…”

Mis pinnapealselt elu nautivas keskkonnas kerge armumise ilutulestikuna õhku lendab, selle kätkeb Lea enda sisimasse, teed valmistades puhkeva tundeilma sügavusteni haaravaile elamustele. Hoopis teistsugusena kui poolteadlikud aimused kujutlesid, astub Lea ette esimene armastus. Tuleb tasa ja vargsi, kasvab alateadvuses, areneb märgatamatult, kuni saabub tund, mil vallatu tütarlaps peaaegu kohkudes märkab, et on „kaks halli silma, millede pilgu all pole Lea enam Leal”… Lea esikarmastuse ja selle õhkhapra tunde järkjärgulise arenemise kujutuses on midagi, mis Betti Alveris lubab eeldada suurt naishinge tundeilmasse süvenemise annet: sellise sulgkerge käega võibki ehk ainult naiskirjanik kujutada tujukast lapsest andumist ihkavaks neitsiks kujundumist. Missugune rõõmus-alistuva enesesalgamisega tahab Lea kannatada, et olla armastatule meelepärasem; mäherduse mehiselt ohvrimeelse endavaljastusega katsub ta end ümber kasvatada’ vastavaks vananeva mehe ideaalile! Missugune lapsekelmus ja naiseheldimus Lea püüetes, dr. Andersen! üllatada enese taltunud ning ohjeldatud minaga: „Millised silmad teete, nähes, et Lea pole enam endine egoistlik tuulepea, vaid mõistlik, vaikne ja kannatlik?” küsib ta oma unistustes. Tõepoolest, Lea ei ole enam Lea, ei ole enam endine Lea: „… kuhu jäi siis too tüdruk, kes tahtis pugeda seitsmekordsesse soomusesse, andudes täie hingega vaid tööle? Ja nüüd oled sa tulvil täis ootusi ja aimusi, sulle on ülihuvitavaks muutunud isegi küsimus ta kingavärvist… Laman liikumatult pimeduses ja tunnen, kuidas hinges midagi soehella kasvab, mu suureks ja heldeks teeb. Loobuda tahaksin siis, hea olla ning kinkida… Tahaksin, et haihtuks mu vaate all tugev mees ja teadlane ning säiliks vaid õnnelik laps. Mida enam kingiksin, seda rikkamaks muutuksin ise…” Nii palju hingesoojust ja nii suuremeelset andumisvõimet peitub siis ses näiliselt nõnda poisilik-tormakas tütarlapses!

Lea esikarmastus toob palju kannatusi ning valu ja õige natuke hõiskavat õnnetunnet; kuid tänu kannatusterohkusele kujuneb sellest tunnetekeerisest Lea vaimse ja hingelise kasvamise protsess. Armastuse nimel enesesalgamiseni läinud, leiab Lea end aasta pärast — oma mina jälle tagasi saades — küpsemana, jõuküllasemana, ka naiselikumana kui romaani alul,

Sama pikkamisi kui toimus Lea armumine, sama järsku ja ootamatult tuleb kainenemine; armastuse idealiseeriva uduliniku kätkedes avanevad ta silmad äkki nägema, et armastatu on tõeliselt vana, väsinud mees, ainult kaastunnet vääriv. Iseenda üllatuseks taipab Lea, et ta oli armastanud vaid idealiseeritud kujutelma, kannatanud iseenda igatseva õnneootuse tekitatud pettepildi pärast: „Ta hoiab mind käsist ja vaatab küsides alla. Issand, kuis näib ta vana sel siniselgel päeval… Kui vähe vastab see haiglane, kurnatud mees siin vankrinurgas seda kuju, kellele kuulunud mu kõnelused päeval ja ööl…”

Dr. Andersen! vanainimeselik-kuiva, natuke eluvõõra, natuke pedantse kuju ning Lea värske nooruslikkuse vastuolu ilmestub kõige tabavamalt lahkumiseelse päeva kõneluse lühikeses kätkendis, — ainult paar juhuslikult pillatud sõna muu jutu seas, kuid neis peitub kogu romaani kvintessents:

„Homme pean sõitma”, ütleb ta palitukraed kergitades: „Pöörane tuul siin, ma ei mõista, kuidas ometi…”

„Oh, see pole veel midagi! Peaksite tulema’ Liivaneemele, seal puhub väiksegi ilmaga juuksed peast! Ma ei tea, miks inimesed ei armasta tuult? Mina, doktor.., teate, mis teeksin, kut tuul oleks inimene?”

„Tooksid ta siia, et mul õieti külm hakkaks?”

„Ei, misjaoks nii? – Kui tuul oleks inimene, suudleksin ta surnuks.”

See hetk on õieti Lea ja dr. Anderseni vahekorra pöördepunkt. Kui doktor siin terasemalt kuulda oskaks, tal ei tarvitseks Lealt — tuulearmukeselt — küsida ega oodata enam mingit muud „vastust” oma kosimisele.

Lea kõrval on dr. Andersen, teiseks romaani kandvaks kujuks; ning väga hästi valitud kujuks. Ainult säärase kaaskuju varal võimaldub kujutada Lea elamusi väärtuslikena; ainult seesuguse kaasmängua kõrval on Lea tunnete tõsidus ja kannatuste mõrudus usutav. Pealegi rikastab Lea esikarmastuse kõrvale joonistatud vananeva mehe viimne tunnetepalang romaani kõrgeväärtusliku osistekogumiga: peamiselt ses vastuolus peitub teose mõjusa sarmi võti; tänu sellele vastuolule on meeleolude redel järjest vahelduv, meeleolude värving aina uus ja lõppakord nii tihe ning mitmetoimne.

Betti Alveri noorust — füüsiliselt ja kirjanikuna — arvesse võttes on tema kujundusvõime üllatav; kogukas teoses pole õieti ühtegi ähmast, ebamääraselt võetud kuju, Lea tüseda tädiga alustades ja väikese Gerti väga tõepärase kujukesega lõpetades,— iga kõrvaltegelanegi omaette isik. Sealjuures kohtleb autor iga tegelast heatahtlikult — tahaks peaaegu ütelda: nagu laps oma nukkudekogu —, hoidudes ühelegi liiga tegemast, iga üksikus kujundamist ise nautides. Erilise hoolega ja tunduva respektiga joonistab autor dr. Anderseni kuju; see on väga peen, väga tagasihoidlik, väga suursugune kuju, mida üheski joones pole liialdatud, naeruvääristamisest kõnelemata (kuigi teose struktuur seda oleks võimaldanud). Nagu Betti Alver üldse iseloomustab pisiasjade varal, moodustub ka dr. Anderseni kuju tillukesist detailest, järk-järgult plastilisemaks tihenedes, kuni kuju nii elavaks saab, et arvad tema häälekõla kuulvat, ta naeratuse eri varjundeid nägevat.

Kompositsiooniliselt võidaks teos mõne ülearuse episoodi (näiteks 19. peatüki) ära jäädes; meeleolulist külge rikastavad rohked mõnerealised loodusekirjelduses — noor autor näib kodumaa loodust hästi tundvat ning armastavat.

Kokku võttes võib Betti Alverile tema esikromaani puhul südamest õnne soovida; isegi oletades, et kujud ja peategelase elamused on autorile isiklikult väga lähedad, ei saaks eitada „Tuulearmukeses” väljenduvat kujundamisoskust, omapärast ning vaba sõnakäsitlust ja meeleolulise külje tihedust, — andmeid, mis Betti Alverilt tulevikus lubavad loota veel mõndagi head.

M. Sillaots

Eesti Kirjandusest nr. 12/1927

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share