Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Vene keisrinna Katariina II ajal tehti esimesi katseid Balti­maade ühtlustamiseks Sise-Venemaaga. Need ühtlustamis-, õige­mini lahendamiskatsed olid kahesugused: administratiivsed ja halduskultuurilised. Esimesed olid seoses üleriiklikkude asehaldurkondade loomisega, teised – esimeste venekeelsete koolide asuta­misega Baltimaade tähtsamates linnades, Riias ja Tallinnas. Asehaldurkondade loomisega tekkisid meie linnadesse veneilmelised ja venenimelised ametkonnad ja ametikandjad, kes ei meeldinud kohalikele mõisnikele ja üldse saksa huviringidele. Katariina II surma järel kaotas tema poeg, keiser Paul I, asehaldurkonnad, ja nii vabanesid Baltimaad administratiivsest otsesiduvusest Sise-Venemaaga Katariina II ajal kuulusid Baltimaade hulka Liivi-maa ja Eestimaa. Keisrinna Katariina II surma eelaastal (1795) langes Vene alla ka Kuramaa, pärast Vana-Poolamaa kolmat ning lõplikku jaotust vägevamate naaberriikide vahel. Koolide asuta­mine Riias ja Tallinnas teostus Katariina II poolt 5. aug. 1786. a. kinnitatud rahvakoolide põhikirja alusel. Mõlemad koolid olid neljaklassilised ülemrahvakoolid, nagu neid igas kubermangulinnas tuli põhikirja nõudel käima panna. Sama põhi­kirja nõudel pidid maakonnalinnades avatama kaheklassilised alamrahvakoolid, aga Baltimaade maakonnalinna­des jäid venekeelsed alamrahvakoolid vist avamata, sest andmed nende avamisest ja olemasolust puuduvad. Riia ja Tallinna vene­keelsed ülemrahvakoolid mitmesuguste nimemuutmistega ja sisekorraldustega elutsesid üle saja aasta, jagades vene rahvus­likku haridust peamiselt nende linnade vene rahvusest noorsoole. Riia ülemrahvakool avati 7. veebr. 1789. a., Tallinna ülemrahvakool 27. veebruaril (v. kai. j.) samal aastal. Ligikaudu 50 aasta jooksul ei tekkinud Baltimail uusi venekeelseid koole.

Keiser Aleksander I valitsuse alul avati maakonnalinnades saksakeelsed kaheklassilised kreiskoolid. Näib nii, et Aleksander I poolt 5. nov. 1804. a. kinnitatud koolidekorralduse alusel avatud kreiskoolid vastasid Katariina II poolt kavatsetud alamrahvakoolidele, olid laiema programmiga ja kui saksakeelsed – kohtadel vastuvõetavamad. Sama koolidekorralduse alusel avati kubermangulinnades gümnaasiume, õppekeeleks Baltimaade koolides, mis alul allusid Tartu ülikoolile, hiljemini Tartu õpperingkonna kuraa­torile, oli saksa keel. Baltimaade jaoks 4. juunil 1820. a. antud üldine koolikorraldus reguleeris kooliasjanduse kauemaks ajaks, Sise-Venest sõltumatult. Selles koolikorralduses ei olnud otseselt märgitud, et Tartu õpperingkonna kuraatorile alluvates koolides on õppekeeleks saksa keel, aga samuti ei olnud ka vene keel õppe­keelena tähistatud. Et kõrgemates valitsusringkondades arvati Baltimaid, pooleldi traditsiooniliselt, saksa rahvusmaaks, siis ei takistatud saksakeelset kooliõppust. Balti saksluse orientatsioo­niga võimumehed soodustasid saksakeelset õppust nii alg- ehk elementaarkoolides kui ka kreiskoolides, gümnaasiumides ja lõpuks ülikoolis. Vene keele kui õppeaine edu püüti takistada. Tartu õppekonna kuraator, senaator v. Bradke juhib oma ettekirjutuses Tartu kubermangukoolide direktorile 14. oktoobrist 1859. a. nr. 1502 tähelepanu sellele, et venekeelse algkooli õpetaja peab vene- ja saksa keeles ühteviisi tugev olema (gleich mächtig sein) ja kui võimalik – ka eesti keelt tundma. Kõnesolev ettekirjutis puudu­tas õpetajaid, kes töötasid Tartu vene algkoolis, mis avati 1837. a. keiser Nikolai I käsul.

Tartu vene algkool (Дерптское русское начальное училище) oli Baltimail kolmas venekeelne õppeasutis, kui mitte arvestada Poola kaitsevalitsuse all Kuramaal Jakobstadt’i linnas ellukutsutud venekeelset kooli.   Kuna õpperingkonna kuraator võis oma võimuga avada saksakeelseid alg- ja kreiskoole, puudusid tal vene­keelse algkooli avamiseks nähtavasti tarvilised (seaduslikud või traditsioonilised) volitused, nii et avamisküsimus otsustati keiser­liku käsuga 18. maist 1837. End. kooliõpetaja J. Jurkatam, kes senaator Manassein’i revideerimisajajärgul oli temal eestipoolseks tõlgiks, teadis tõendada, et saksluse mõjuvõimsal ajal ei olla toh­tinud meie kodumaal avada mittesaksa õppekeelega koole muidu kui keiserlikul loal. Mõjuvõimsa kuraatori, kindral-leitnant Craffströmi tegevus Tartu vene algkooli avamisel näib hr. Jurkatami arvamist kinnitavat.

Vaevalt kümmekond aastat pärast Tartu vene algkooli ava­mist anti Vene poolt Baltimaade sakslusele tunduv hoop sellega, et hakati kohaliku talurahva hulgas vene usku laiali laotama ja vene usu koguduste tekkimisel nende juurde kirikukoole asutama. Viimastes õpetati kui õppeainet ka vene keelt. Võimalik, et mõ­neski neis kooles, vähemalt edasijõudnud õpilasile, muutus vene keel õppekeeleks. Vene kirikukoolid olid ähvardavaks piitsaks, mis sundis saksa võimumehi paremini ning hoogsamini hoolitsema maarahva luteri usu koolide eest. Nimelt püüti hoolsamini avada kihelkonnakoole ja korraldada vallakoole. Suunati tähelepanu hariduslikkude nõuete täitmisele, mis olid talurahvaseadustes ette kirjutatud. Nii vene kui ka luteri usu koolides oli põhiõppekeeleks rahvakeel. Esimesed allusid vene vaimulikule valitsusele, teised siseministeeriumile.

Läinud sajandi kuuekümnendaist aastaist peale, s. o. eesti rahva ärkamisajajärgus, hakkas Tartu vene algkool täituma eesti soost õpilastega. Oli vaja kooli, mis töötas kahe klassiga, täien­dada kolmanda klassiga (ehk jaoskonnaga, nagu siis nimetati). Koolikonna kuraator Gervais annab selleks luba 3. novembril 1871. Et õpilaste arv veel ikka ja järjekindlalt suurenes, tõustes mõnes klassis üle 60-ne, siis asus kooli õpetajaskond oma juhataja Alek­sander Thomson’iga (Tartu vene seminari pärastise õpetajaga) eesotsas abinõusid otsima, kuidas kooli astuda soovijaid ära mahutada. Loomulik oleks paralleelklasside avamine olnud, aga arhiiviaktid sellest ei kõnele. Küll tõstetakse üles küsimus vene algkooli muutmisest linnakooliks, sest et oli välja kuulutatud eritüübilise üldharidusliku kooli – nõndanimetatud linnakoo­lide – põhiseadus.

Linnakoolide seadus kinnitati keiser Aleksander II poolt 31. mail 1872.   Linnakoolide seaduse ilmumine tähendas teerajamist võõrasrahvaste venestamisele, sest seaduses on otseselt öeldud, et linnakoolides on õppekeeleks vene keel. Tartu pärastise linna­kooli suhtes on vene õppekeele küsimus veel erilise kinnituse leid­nud Vene riigi seadustekogus (XI köite 1. osa § 3186, aas­tast 1893). Linnakoolid oma õppekeelega pidid riigi ühtlusta­miseks kaasa mõjuma, s. o. mittevenelasi aitama venelasteks üm­ber rahvustada. Linnakoolides olid ühendatud alg- ja alamkooli tüübid. Kooli kursus kestis vähemalt kuus aastat, nii siis kül­laldaselt kaua, et venestuse algidusid kasvandiku hinges tärkama panna. Kogu riigis pidid kreiskoolid muudetama linnakoolideks. Sellega pidid meie kodumaal saksakeelsed kreiskoolid muutuma venekeelseteks linnakoolideks. Energiline venestaja, Tartu õppe­konna kuraator M. Kapustin viis selle muutmise varakult läbi. Kui ta 1890. a. kohalt lahkus, ei jäänud Tartu õpperingkonda ühtegi saksakeelset kreiskooli. Peale õppekeele leidus linnakoolide sea­duses ka teisi omapärasusi, milledes avaldus suurvene ümberrah­vustamise tendents. Nii olid töötasu ja pensioniõigused ette näh­tud ainult vene usu õpetajale, olgugi et veneusulisi õpilasi leidus koolis näputäis või ei ühtegi. Muu-usulistele õpilastele usuõpe­tuse andmine jäeti nende vanemate hooleks (seadustek. XI köite I. osa 1893. a. väljaande § 3124 juurde kuuluv märkus 1).

Tartu vene algkooli ümbermuutmise 4-klassiliseks riiklikuks linnakooliks algatas, arhiiviandmete järgi, Põhja-Liivimaa kubermangukoolide direktor, Tartu kroonu gümnaasiumi direktor Theo­dor Gööck 1874. a., s. o. paar aastat pärast linnakoolide seaduse ilmumist. Oma esitises õppekonna kuraator Gervais’le nõuab ta algkooli ümberkujundamise juhul linnakooliks luteri usu õpetajale samasuguseid õigusi, nagu on määratud vene usu õpetajale, ja saksa keele tundide võtmist õppekavasse. Kuraator Gervais toe­tas ümbermoodustamise tarvet haridusministeeriumi ees. Gervais’ ametist lahkumise tagajärjel venis asja lahendus, sest uus kuraa­tor Saburov nõuab uuesti andmeid ja direktori arvamist vene alg­kooli ümbermoodustaniise asjas. 8. aprillil 1877 teatab kuraator Saburov kubermangukoolide direktorile, et riiginõukogu otsus 1. märtsist 1877, mille järgi vene algkool tuleb sama aasta 1. juu­list peale ümber muuta Tartu neljaklassiliseks linnakooliks, on keisri poolt kinnitatud. Saksa keele tunnid, samuti luteri ja rooma­katoliku usuõpetus olid lubatud, viimased ilma kroonupoolse tasuta. Tartu linnakool algas oma tegevust 1877. a. augustis.

Tartu linnakool oli esimene seesugune Baltimail. Aasta hilje­mini, 1878. a., muudeti linnakooliks Riia vene kreiskool (end. Riia ülemrahvakool), mille õpilaskonnast moodustus 1868. a. Balti­maade esimene venekeelne gümnaasium, Riia Aleksandri gümnaa­sium. Tallinna ülemrahvakoolist tekkinud kreiskool muudeti samal 1878. a. linnakooliks.

Linnakoolide seadusega anti tugev hoop Balti sakslusele, sest kohalikud kreiskoolid olid eestlaste ja lätlaste saksastamise tai­melavadeks. Need saksastamise taimelavad tuli venekeelseiks üm­ber moodustada. Teises joones oli ette nähtud uute linnakoolide avamine neis kohtades, kus kreiskoole ei olnud. Nii tekkisidki hiljemini, kui kreiskoolid olid linnakoolideks ümber muudetud, mõningad uued linnakoolid väiksemates linnades ja maa-alevites, nagu Põltsamaal, Mustvees, Tapal ja mujal, nii meil kui ka Lätis.

Baltimaade sakslus ja saksa orientatsiooniga eestlased ning lätlased algasid vasturünnakut, et oma saksluse kultuurmõjundeid mitte lasta kaduma minna.   Katsed saksa orientatsioonikandjaist mööda minnes koole avada suruti võimsalt maha või neile katse­tele tehti kümneid takistusi.   Sääraseid takistusi said omal ajal tunda eesti orientatsiooni mehed, kelle püüdeks oli eestikeelset Aleksandri-nimelist kooli käima panna. Need püüded lõppesid hari­liku venekeelse linnakooli käimapanemisega Põltsamaal.   Tartu koolidedirektori arhiiviaktis 1876. aastast on alal hoidunud kirja­vahetus sellest, kuidas maha suruti Prangli vene kiriku salmilaulja, seminarikursuse lõpetanud Anton Luts’u palve kaheklassilise kooli asutamiseks Erastvere valda.   A. Lutsu palvekirjale on direktor kirjutanud (vene keeles) järgmise otsuse: „Härra Ungern-Sternbergi  kirja järgi 29. juunist  1876.  a. ja paluja  mitteusalduslikkuse pärast ei  antud  palvekirjale käiku.  Th. Gööck.”   Balti sakslus algas oma vasturünnakut saksakeelsete linna­koolide avamise katsetega, ja veel ennemini, kui ükski vene­keelne linnakool 1872. a. seaduse alusel sai Tartu õpperingkonnas tegevusele asuda. Tartu koolidedirektori 1874. aasta arhiivikaustikus leiduvad dokumendid  näitavad, et saksluse  vastuaktsioon Tartus oli käimas juba 1874. aastal, s. o. kolm aastat enne Tartu linnakooli avamist.   Riias (ja vist ka Kuramaal)  algasid saksa­keelsete linnakoolide  avamise  katsed  nähtavasti  varemini, sest Tartu kubermangukoolide direktori arhiivikaustikus 1874. aastast on olemas lahtiselt, s. o. kaustikusse õmblemata, dir. Gööcki käega kopeeritud, kahe poogna ulatusega „Riia linnakoolide reeglilt” ja „Kura kubermangu linnakoolide reeglid”, mis võisid koostatud olla kohtadel (Riias ja Kuramaal) juba eelmistel aastatel. Neil „reeglitel” puudub igasugune daatum. Riigi Keskarhiivis ei leidu­nud andmeid Riia ega teiste saksakeelsete linnakoolide kohta.

Saksakeelseid linnakoole taheti käima panna linnade kulul, üldse kohalikkude tuluallikate abil, ilma riiklikkude toetisteta.

Neid pandigi käima mõningais linnus, vähemalt algklassidega. Vist loodeti neid aegamööda legaliseerida ja kroonu õigustega varustada.   Püüdeid selles suunas oli ka Tartus märgata.

Tartus algatas saksakeelse linnakooli avamise küsimuse linna koolikolleegium, tehes sellekohase ettepaneku Tartu koolidedirektorile. Direktor Th. Gööcki käekirjaga on 1874. aasta arhiivikaustikusse kantud esitise tekst kuraatorile, millise teksti järgi linna koolikolleegium luba palub Tartu linna I-st algkooli ümber muuta neljaklassiliseks lin­nakooliks. Esitise teksti kaasas on Th. Gööcki käega kirju­tatud mustand I algkooli ümbermuutmise projektist. Tartu linna justiitsbürgermeistri Kupffer’i allkirja kandev dokumendi ärakiri samas aktis, ilma daatumita, loendab rahasummasid, mida linnavalitsus lubab I algkoolist ümbermoodustatavale saksakeelsele linnakoolile igal aastal kulude katteks. Kooli inspektori palgaks lubab linn ühes korterirahaga aastas 1200 rbl., s. o. kahekordselt nii­palju, kui määrasid venekeelsete linnakoolide määrikud. Ka õpeta­jate palgad olid vene omadest kõrgemad määratud. Koolidedirektor Th. Gööcki kirjutatud esitis kuraatorile ühes saksakeelse linnakooli reegliteprojektiga pandi ametlikult käima kolm aastat hiljemini, pärast Tartu venekeelse linnakooli avamist, nimelt 2. augustil 1877. a. koolidedirektori ametliku numbri 624 all. Esi­tisele on alla kirjutanud dir. Th. Gööcki asemel gümnaasiumi inspektor Mickwitz. Nähtavasti oli Tartus – nagu ennemalt Riias ja mujalgi – teostunud algkooli muutmine saksakeelseks linna­kooliks õpperingkonna valitsuse vaikival nõusolekul ja vististi esi­alguks, kuni kõrgemal pool otsustatakse saksakeelsete linnakoolide küsimus Tartu õpperingkonna kohta. Seda arvamist kinnitab Vene Haridusministeeriumi hilisem korralduskiri Tartu õppering­konna kuraatorile 6. jaanuarist 1881 nr. 104.

Koolidedir. Th. Gööcki ametlikust kirjast 8. veebruarist 1879 nr. 179 selgub, et Tartu linna I algkool on muudetud nelja­klassiliseks linnakooliks. See saksakeelne linnakool töötas 1879. a. viie jaoskonnaga, nähtavasti 5 õpetajaga. Linna koolikolleegium kavatseb avada ülema, 6. jaoskonna ja esitab direktori kaudu 6. õpetaja kohale kinnitamiseks saksa seminari kursuse lõpetanud ja maal „õpetaja Hurda ülevaatusel ja juhatusel praktilisi kogemusi omandanud kooliõpetaja August Krug’i. Kuraatori ja koolide­direktori arhiiviandmeist ei ole näha, et õpetaja Krug oleks ametisse kinnitatud, sest tekkis kavatsusi I algkooli ümbermuutmiseks kolmeklassiliseks saksakeelseks kreiskooliks. Õpperingkonna ku­raator Saburov, tundes ministeeriumi vastuseisu saksakeelsetele linnakoolidele, jättis Tartu meeste esitise edasi saatmata. Nii lõppes Tartu I algkooli ümbermuutmise asi algatajate soovi vastaselt. Et laiemale alusele rajatud linna I algkoolile õiguslikke tagajärgi muretseda, selleks ei jäänud koolikolleegiumile teist abinõu, kui kool ametlikult muuta kreiskooliks. Selleks oli ainult õpperingkonna kuraatori nõusolek vajalik. Kuraator oma korralduskirjaga 23. maist 1881 nr. 1613 lubab Tartus avada linnasummade arvel kolmeklassilise kreiskooli, arvates 1. jaanuarist 1881. Korralduskirjas ei ole öeldud, et linna 1 algkool muudetakse kreis­kooliks, kuid kreiskooli avamine tagantjärel (1. jaanuarist arva­tes) laseb arvata, et siin on tegemist olemasoleva kooli, tähendab linna I algkooli ümbermuutmisega saksakeelseks kreiskooliks. Sa­mal 1881. aastal alustas tegevust Tartu reaalkool, mis moodustati endisest saksakeelsest kreiskoolist. Nähtavasti pidi viimase ase­mele astuma uus, Tartu I algkoolist moodustatud kreiskool. Riigi Keskarhiivi aktis, Tartu I algkooli muutmise asjus saksakeelseks linnakooliks, on lõpul lühimärkus: „Seletus sellest, et see kool ei eksisteerinud seaduslikul alusel (17. nov. 1886 nr. 6301).” Ak­tis seda seletust ei leidu.

Vist lõppes ka uue kreiskooli asutamine tagajärgedeta, sest venestamine koolides ja riiklikes ametkonnis meie kodumaal võt­tis hoogu. Tartu linna asutati 1878. a. venekeelne õpetajateseminar. Neli aastat hiljemini, 20. jaanuaril 1882, määratakse Liivi- ja Kuramaale senaatori revideerimine, senaator Manassein’iga ees­otsas. Meie kodumaa vanemad tegelased mäletavad neid revideerimisaegu, mil eriti õhutati inimesi esitama palveid, et koolid seataks ministeeriumi alla. Mõeldud oli koolide alluvus Vene ha­ridusministeeriumile, Kui hiljemini keiser Aleksander III käskkir­jaga Valitsevale Senatile (19. veebr. 1886) Baltimaade koolid seati haridusministeeriumi alla ja algas neiule venestamine, siis ei tundnud sest rõõmu ei saks ega eestlane.

Väärib tähelepanu see ohvrimeelsus, millega linnad ja alevid toetasid vastuaktsiooni venekeelsetele linnakoolidele, püüdes ellu kutsuda saksakeelseid linnakoole. Tol ajal muudab väike Põlt­samaa alev oma üheklassilise õigustega (õpetaja suhtes) algkooli linnakooliks. Kooli esiseinale ilmub välistunnusena tugevatäheline silt pealkirjaga: S t a d t s c h u 1 e. Seda silti olen poisikese­põlves oma silmaga näinud. Aga ka uue linnakooli ülalpidamise eest tahavad põltsamaalased hoolitseda. Arhiiviandmete järgi võtab kohalik suurmaapidajate ja saksa meeste hoiukassa oma peale teatava kulukandeosa. Tegevad on saksakeelse linnakooli toetamise asjas Põltsamaa tolleaegne tähtsam kaupmees C. F. Leihberg, Pajusi mõisa omanik N. v. Wahl, kirikuõp. Karl Maurach, Uue-Põltsamaa valitseja Fischer (Tartu arsti dr. Fischeri isa), kihelkonnakohtu sekretär Goebel ja mõned teised. Riigi Keskarhiivi aktides peatume huviga Põltsamaa köstri M. Wilbergi imeilusal käekirjal: kirjad Põltsamaa saksakeelse linnakooli asjus on enamuses M. Wilbergi kätetöö.

Põltsamaa „linnakoolist” ei jäänud pärast algkooligi järele, sest Vene haridusministri loal lõpetati Põltsamaa kroonu algkool 1. juulil 1889 õpilaste vähesuse ja ülalpidamisabinõude puuduse tagajärjel. Kümme aastat hiljemini avati Põltsamaal uus kroonu algkool riiklikul toetusel ja vene õppekeelega.

Märkida tuleks siin ka kuraatori, parun Stackelberg’i oposit­siooni revideerivale senaatorile (parun Stackelberg oli Tartu õp­pekonna kuraatoriks 1881-83). Senaator Manassein saatis 2. juunil 1883 nr. 9195 kuraatorile kirja, milles nõuab teateid, ja õige laialisi, koolide programmide kohta, samuti nende aluste kohta, milledel koolid teotsevad, ja nõuab teateid eriti vene keele, vene ajaloo ja Venemaa geograafia õpetamise kohta. Senaatori eestipoolne tõlk, õpet. J. Jurkatam, ütles seda Manasseini nõude­kirja näinud olevat. Hr. Jurkatami seletuse järgi andnud parun Stackelberg vastuseks, et kuraatori kantselei olemasolevat töö­jõudu arvestades peaks ta 20 aastat töötama, et nõudekirjale ra­huldavat vastust anda. Vastasel korral peaks kantselei ametnik­kude koosseisu suurendama, milleks puududa aga raha. Hr. Jur­katam arvab, et säärane järsk vastus oli üheks parun Stackelbergi kohalt lahkumise põhjuseks. Viimasele järgnes Baltimaade koolide venestamise algataja, kuraator Kapustin. Keiser Aleksan­der III valitsuseaeg oli tõsiveneluse ja mittevene rahva venestamise õitseaeg.

Eeloleva ülevaate kokkuseadmisel on tarvitatud, peale Riigi Keskarhiivi materjalide, ka Tartu linna XV algkooli (end. linna­kooli) kroonikaraamatut ja Tartu (pärastise Riia) õpperingkonna trükitud ringkirju.

M Okas.

Eesti Kirjandusest nr. 3/1934