Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

14 Sep

Muljeid inglise üliõpilaste suhtumisest poliitikasse

 

 

„Üliõpilaslehe“ toimetuse ettepanekul panen kirja mõned read oma tähelepanekuist inglise üli­õpilaskonna tegeluse kohta poliitikaga. Minu ko­gemused piirduvad kahjuks peamiselt Oxfordi ülikooliga, ega olnud mul õige pingutet väitekirjatöö kõrval võimalik sellesse üliõpilaselu külge süveneda kuigi tõhusalt, kuid mõningaid muljeid minule siiski on jäänud, päälegi õige elavaid.

Nagu teada, on kogu inglise kasvatuse üheks peamiseks eesmärgiks toota kõigiti oma kodaniku- ülesandele vastavaid isikuid. Inglise demokraat­lik vaim nõuab seisukohavõtuvõimelisi, aktiivseid riigikodanikke, kes ka tegelikus poliitilises elus ei osutuks pimedaks ega isegi sääraste kodanike valmistamist parematelt keskkooli­delt ja ülikoolidelt. Oxford ja Cambridge kui ing­lise akadeemilise kultuuri vanimad ja kindlamad kantsid peavad sealjuures loomulikult etendama kõige silmapaistvamat osa. Juba keskkoolides püütakse õpilastes arendada iseseisvat otsustus­võimet. Nad peavad endid juba seal tundma ühiskonna liikmeina. Sinnapoole sihib sport, milles rekordspordil on mängida hoopis väikesem osa kui mujal maailmas, asendudes peamiselt ühismängudega, kus ei võistle mitte üksikisikud, vaid rühmad. Sellega pannakse indiviid alistuma rühmkondlikule solidaarsusele ning asetama esi­kohale üldhuvid, selle asemel et püüda hiilata eeskätt oma isiklike võimetega. Teiselt poolt on koo­lides väga levinud ka vaidlusklubid, kus mingi või­malikult aktuaalse teema kohta kõneldakse poolt ja vastu, sageli improviseerides, ilma paberilt maha lugemata. Nii sunnitakse loomult tagasi­hoidlikud anglosaksid võitu saama oma sisetõketest.

See koolitraditsioon on eelastmeks Oxfordis ja Cambridge’is ning vähemal määral ka teistes üli­koolides harrastatavale avalike vaidluste kultu­sele. Oxfordis on vaidlusühinguid iga kolledži juures (mida seal on kahekümne viie ümber), ning väga sageli, koguni enamasti on vaidlusteemadeks poliitilised küsimused, kusjuures lubatakse väljenduda väga avameelselt, sagedasti isegi õige ülemeelikult, kuigi terve huumori piirides. Midagi ei sallita niisugustel puhkudel vähem kui isiklik­kust ja pahatahtlikkust, kuid tõsine, siiras arva­mus võib saada käeplaksutuste osaliseks isegi ägedaima vastase poolt. Samal määral on hin­nas teravmeelsus, kusjuures Briti kabineti juht võib kergesti saada rünnakute ohvriks. Ainult ku­ningat ei lubata healmeelel puudutada. Peale nende üldiste vaidlusklubide on ülikoolis ka rida parteipoliitilisi organisatsioone, mis ei tohi tegeleda kihutustööga massidele, aga kus püütakse põh­jalikult analüüsida oma erakonna tegevust ja sihte ning kuhu sageli kutsutakse kõnelema polii­tilisi suurusi. Nii olen Oxfordi ülikooli liberaalse klubi külalisena kuulnud Lloyd George’i kõnele­vat inglise maareformist. Kuna see juhtus just liberaalide erakonna lõhenemise aegu, mil Lloyd George ei olnud teatavates liberaalide ringkonda­des enam kuigi populaarne, siis järgnevates vaid­lustes astuti vanale riigimehele väga teravalt vastu — peab ütlema, et suure oskusega, aseta­des sõrme endise peaministri helladele kohtadele, nii et kuulsal hallpeal ei olnud kuigi mõjuvaid argumente vastu tuua. Tal ei jäänud üle muud, kui oma kõige osavamale vastasele öelda komplimente ning loota, et ta varsti satuks alamkotta. Kas see lootus on teostunud, seda ma praegu ei tea öelda. Olid olemas ka Labour Barty ning vanameelsete organisatsioonid, kuid, eriti populaarsed olid tollal Oxfordis liberaalid ja tööerakondlased.

Kõrgeimaks Oxfordi üliõpilaste poliitilise kõ­nekunsti foorumiks oli ja on praegugi The Oxford Union — kõigile üliõpilastele avat kõneühing, kus esinesid peamiselt need, kes oma erakondlikes ühinguis juba olid läbi teinud esialgse treeningu. Selles ühingus võis käsitleda kõike pääle seksuaalsete ja usuliste probleemide, kuigi ka need tõk­ked näivad inglise lehtede teatel olevat langend. ‘Oxfordi ja Cambridge’i Union’eid peetakse üsna üldiselt inglise parlamendi eelkoolideks, ning nende asutuste presidendiks pääsemise prestiiž on nõnda suur, et nende eksperimentidele on tuge­vasti kergendet pärastine poliitiline võistlus koha pärast Westminsteri parlamendis. Nii valiti minu Oxfordis oleku ajal Unioni presidendiks praegune umbes kolmekümneaastane parlamendiliige Lennox-Boyd, kes äsja külastas Eestit, uurides Nar­vas ühe šoti kindrali kohta käivaid mälestusmärke ja ürikuid. Asquith, lord Birkenhead, minu teada ka Ramsay MacDonaldi poeg Malcolm MacDonald, lord Grey, lord Curzon vanemast ajast Gladstone ning väga pikk rida teisi Briti ministreid ja peaministreid on olnud Oxfordi Unioni presi­dentideks.

Unioni kord vastab õige täpselt inglise alam­koja omale, isegi kuni väikeste formaalsusteni. Kõnelemiskord on järgmine: igakord on käsitlusel mingi resolutsioon, mille koosolijad (ainult Unioni liikmed) võivad hääletuse teel hääks kiita või hül­jata. Kõneleb — enamasti ettevalmistetult, mõnigikord ka paberilt — rida liikmeid poolt ja vastu, kusjuures kumbagi vaatekohta esitab võrdne arv kõnelejaid, ning peale kõnede lõppu liikmeskond läheb läbi kahepoolse ukse, mille üks tiib on määratud resolutsiooni heakskiitjaile ning teine selle taunijaile. Väga sagedasti palutakse peakõnelejaiks tähtsaid vastava ala esindajaid, eriti sage­dasti parlamendi liikmeid kuni ministriteni välja. Mäletan näiteks m. s. lord Eustace Percy, Amery, lord Birkenheadi ja peagu kommunistliku James Maxtoni esinemisi. Resolutsioonid võivad olla akadeemilist, humoristlikku või ka õige aktuaal­selt poliitilist laadi. Ei ole imeks panna, et noorte seas lokkab sealjuures radikaalsus, millest hiljem siiski enamasti näib loobutavat. Suurt tähelepanu äratas äsja, kui Oxfordi Unionis hääletusel sai enamuse patsifistlik resolutsioon, mis oli sõnastet umbes nii, et „käesolev koda tulevase sõja puhul ei kavatse haarata kuninga kaitseks relvi.” On arusaadav, et seda sündmust Londoni ajakirjan­duses kommenteeriti väga ärevalt, sest on üldiselt teada, et ülikoolide unionid on alamkoja kõige järjekindlamaid varustajaid värske inimmaterja­liga. Kuid nii kaugele minev mässumeelsus on erandlik. Harilikult ollakse hoopis taltsamad. Liiatigi mõjub teatavatel puhkudel tugeva pidu­rina vanem liikmeskond — n. ö. vilistlased — kellele tõsisemalt mõeld resolutsioonide puhul on jäetud mõnevõrra võimalust vahele segada. Nii süt­tis Oxfordi Unionil mu sealoleku ajal sõda üli­kooli asekantsleriga (= rektoriga), kes üliõpilaste arvates oli suhtunud ülekohtuselt paari väga vasakpoolsesse üliõpilasse. Unioni erakordne üld­koosolek avaldas sel puhul asekantslerile laitust, kuid põhikirjas ette näht arvu liikmete poolt esi­tati selle otsuse vastu protest, mis pandi Unioni eeskojas paariks nädalaks välja, millise aja kestel liht- ning eluaegseil liikmeil oli õigus sellele anda oma allkiri. Endisi oxfordlasi voolas sedakorda kogu maalt nii palju kokku, et resolutsioon lükati tagasi.

Piirdun nende mälestustega. Neist ilmneb, et üliõpilaskond tegeleb väga intensiivselt poliitiliste küsimustega, kuigi esiotsa veel ainult akadeemi­liste ringkondade piirides, ning et ülikoolid väga olulisel määral aitavad ette valmistada pärastisi riigimehi.     

Ants Oras

Üliõpilaslehest nr. 2/1936

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share