Eesti ajalugu I. Esiajalugu ja Muistne Vabadusvõitlus
Eesti ajalugu I. Esiajalugu ja Muistne Vabadusvõitlus. Kirjutanud H. M o o r a, E. L a i d, J. M ä g i s t e, H. Kruus. Tegevtoimetaja H. Moora, peatoimetaja H. Kruus. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1935. XVI + 376 lk., 170 pilti ja joonist. Hind 7 kr. 50 s.
Tsiteerides ülalnimetatud teost, on õieti ülearune mainida hinda, sest osta raamatut niikuinii ei saa — terve trükk, 2000 eksemplari, on müüdud ettetellimiste kaudu! See tõsiasi näitab paremini kui miski muu, kuivõrd tarvilik see teos meile oli, teos, mis sõna tõsises mõttes on tunginud rahva kõige laiemaisse kihtidesse. Niisuguse pikemaks ajaks teatud „raudvarana” mõeldud raamatu suhtes on muidugi nõuded kaunis suured: ta peab olema asjatundlik, ülevaatlik, edasi andma uusimaid uurimustagajärgi jne. Meeleldi tuleb konstateerida, et raamat täidab hästi temale pandud lootused.
Peatume siin kõigepealt teose muinasteaduslikul osal, mis võtabki enda alla üle kahe kolmandiku (lk. 1—269). Muinasteadus on käsitletud üsna laialt, võttes arvesse mitte ainult muinasteaduslikku materjali, vaid kasutades ka keeleteadust (J. Mägiste poolt) ning arvestades teiste teadusalade uurimistulemusi, nagu geograafia, geoloogia, majandusteadus, rahvaluule, ajalugu jm. Kõigi nende teadusalade rakendamine võimaldab anda haruldaselt täielikku ja plastilist ülevaadet meie esiajaloolise kultuuri arengust, sest et seda mitte ainult ei kirjeldata, vaid analüüsitakse selle sügavamaid, looduslikest oludest, asendist jne. sõltuvaid põhjusi. Samal otstarbel pööratakse tarvilist tähelepanu ka meie naabermaade kultuuridele, mille taustal Eesti kultuuriareng ongi alles arusaadav. Siiski ei valgu töö laiali, nagu see säärase käsitlusviisi juures kergesti võiks juhtuda.
Võrreldes käesolevat teost samalaadiliste varemini ilmunud töödega, näit. samade autorite hulgast H. Moora poolt 1932. a. avaldatud tööga „Die Vorzeit Estlands”, tähistab „Eesti ajalugu” jällegi edusammu uurimismeetodite ning nende tulemuste süvendamise mõttes. Kui näit. eelmises töös autor jäi veel teataval määral kahtlevale seisukohale vanemate ajajärkude (kivi- ja pronksiaja) rahvastiku küsimuses, siis võib ta nüüd juba palju kindlamalt meie maa pideva asustuse soome sugu rahva poolt viia tagasi vähemalt noorema kiviajani, mille avalduseks oli kammkeraamiline kultuur. Selle asustuse pidevuse kindlaksmääramisel on muidugi suuresti kaasa aidanud mõned viimaste aastate uued leiud, nagu pronksiaja asulaleid Asval jm. Ka soome-ugrilaste levik kiviajal edelasse, Läti-Leedu ala kaudu Ida-Preisisse, näib muutuvat järjest tõenäosemaks.
Meie esiajaloolises materjalis ongi olnud seni kaks suurt lünka — pronksiajal, resp. eelrooma rauaajal, ja keskmisel rauaajal. Ainese peaaegu täieline puudumine on sundinud vanemaid uurijaid oletama siin koguni väljarändamisi ja hiljem maa uuestiasustamist. Pronksiaja ja eelrooma rauaaja välise kehvuse — metallileidude vähesuse — seletab H. Moora veenvalt Eesti geograafilise asendi ja sellest tingitud metalli kallidusega; samal ajal aga toimus meil üks suuremaid kultuurilisi edusamme — üleminek anastavalt elamisviisilt tootvale, põllumajandusele. Väga problemaatilises kivikastkalmete päritolu küsimuses ei võta ka autor lõplikku seisukohta. Nende tuletamine ühes vähese rahva juurdevooluga Ojamaalt tundub kaunis vastuvõetav. Selgusetuks jääb aga suur vahe, mis valitses nn. gorodištše- ja kivikastkalmete kultuuri piirkonna vahel, eeldades, et nad kuulusid ühisele soome-ugri rahvale. Oletus, et Eestiski tulevikus võib leida gorodištše-kultuuri jäänuseid, pole muidugi võimatu, kuid see veel ei lahenda küsimust lõplikult.
Teine lünk — keskmisel raua-ajal — on juba kõrvaldatud mitmete uuemate uurimustega. „Eesti ajaloos” on see „kriisiaeg” ja selle põhjused analüüsitud üksikasjaliselt ja veenvalt; edaspidised spetsiaaluurimused lubavad seda võib-olla veelgi lühendada, sest näib, et mõningad seni rooma rauaaega kuuluvaks peetud vormid võisid Eestis olelda veel keskmise raua-aja algupoolel.
Erilist rõhku on pandud asustusküsimustele. Mitte üldjooneline, vaid detailne, leiukohast leiukohani, külast külani läbi viidud ja ühtlasi ajaloolisi andmeid ning looduslikke olusid arvestav uurimine on võimaldanud rekonstrueerida näit. nii tihedat teede võrku, nagu näeme „E. a.” jooniseil 71 ja 73, või asustuse järkjärgulist levikut Tallinna ümbruskonna topograafilisel kaardil joon. 62. Asustus ja sellega ühenduses olev majanduselu loob aluse teistele eluavaldustele, nagu ühiskondlik korraldus, sõjandus, vaimne kultuur jne. Viimaksnimetatud küsimuste käsitlemisel noorema rauaaja kohta — enamasti E. Laiu poolt — on ohtralt kasus tatud „Läti Henriku kroonikat”, „Taani hindamise raamatut” ja teisi ajaloolisi allikaid, mis lubab luua palju mitmekülgsema sünteesi, kui seda oleks võimaldanud ainuüksi puht-arheoloogiline aines.
Raamatu välist külge tuleb pidada õnnestunuks. Illustratsioone on rohkesti, ja need on peale mõne üksiku tehniliselt head ning sisult otstarbekohaselt ja huvitavalt valitud (näit. mitmesugused etnograafilised paralleelid). Muistset elu rekonstrueerivad pildid (kiviaja küla sõttaminek nooremal rauaajal, ümera lahing, saarlaste laevastik Koival, Muhu linnuse ründamine) annavad hästi edasi arheoloogilisest materjalist ja ajaloolistest allikatest tuntud fakte. Puuduvat pidi aga muidugi täiendama vaba fantaasia. Piltide kompositsioon — enamasti O. Kangilaski töö E. Laiu andmeil — tundub elav ja usutav.
Suur osa illustratsioone on ilmunud siin esmakordselt, osa on tuntud ka juba varem ilmunud kirjandusest. Kulude kokkuhoiu arvele tuleb vist panna mõnede piltide teatud ülekuhjamist esemetega, näit. joon. 53, 78 jt. Ei saa pidada päris otstarbekohaseks kaartide juures tarvitatud võtet, et märkidele on juurde lisatud seletusena vaid numbrid, seletused ise aga leiduvad alles vastavate numbrite all jooniste allkirjades. Sellest tingitud kahekordne otsimine võib muutuda segavaks kõigepealt märkiderohkeil kaartidel, nagu näit. joon. 38, 62 jt. Joon. 65 on juhtunud väike segadus alanumbrite ja vastava allkirjaga. Kaardil joon. 48, mis kujutab Läänemere idaranniku kultuurrühmi rooma rauaajal, oleks olnud soovitav välja tõsta Ida-Preisi rühma erilise märgiga, sest selle asustamises balti (preisi) hõimude poolt ei tohiks olla kahtlust.
Niipalju esiajaloolise osa kohta. Ajaloolist osa arvustama ei loe allakirjutanu end kompetentseks. Kuid võhikunagi seda lugedes jääb sama mulje, mis eelmisestki — on huvitavalt ja üksikasjaliselt, kuid siiski mitte venivalt, edasi antud Muistne Vabadusvõitlus. Eriti tahaks välja tõsta H. Kruusi kirjutatud peatükke illustreerivaid eestlaste ja naaberrahvaste retkede kaarte (joon. 131, 142, 146 ja 154), mis selgemini kui pikad kirjeldused annavad kujutluse meie maad laastanud sõjamöllust.
Lõpuks tahaks veel nimetada, et terve teos mõjub sümpaatselt oma sorava, kuid siiski kaine, paatosest vaba stiiliga. On hoidutud praegusel ajal nii mitmel pool moes olevaist ülistustest, pole varjatud varjukülgigi. Tõetruult edasiantud faktid kõnelevad rohkem rahva püüdeist ja saavutusist kui pateetilised arutlused. Asjalik, teaduslikkuse piirides püsiv teos on jäädavaks mälestussambaks rahva kultuuririkkale minevikule.
M. Schmiedehelm
Eesti Kirjandusest nr. 3/1936
