Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

19 Oct

Vene kunstnikud modernistid.

 

      

e.JPGi või salata: modern kunst peab oma võidukäiku läbi haritud maailma. Ka Venemaal murrab ta omale energi­liselt teed.

Pea on ka siin tahes või taht­mata vanade poolt allaheitmine oodata. Noorus on igalpool ja kõigepealt kunstides eelväe osa mänginud. Ta saab seda küll ka tulevikus ikka tegema värskejõuliste, loomulike ja instinktiivselt õigete kalduvuste ja idealsete püüete tõttu.

Kui eestlased üleüldse moderni kunsti on näinud, siis on need vist Vene ja üksikute Eesti kunstnike tööd olnud. Kahtlemata metsikud või vähemalt väga võõrastavad, kisendavad on nad vaat­lejale ette tulnud, mitte harilikud värvide, joonte ja osalt ka sisu poolest.   Arusaamata olid nende iluduse printsiibid.

Vene moderni kunsti häll on Moskva. Schtschukini ja Morosovi kunstitööde erakogudes õppisid Vene noored kunstnikud Püvis de Chavanne’i, Claude Monet’d, Pisarro’d, siis neoimpressionistisid V. van Gogh’i, Gauguin’i ja Cezanne’i tundma. Kusagil pole nendest kolmest viimsest meistrist nii häid töösid, kui Moskvas nimetatud miljonäride galeriides.

Ka teised Prantsuse modernid maalijad, nagu Mattise, Braque, van Dongen, Picasso, mõjusid omade värviprobleemide läbi selgitavalt ja juhtivalt venelaste peale.

Nimetatud meistrite studeerimine, niisamuti ka tutvustamine praerafaelitidega   ja   Vene  algupäralise  rahvakunstiga harisid­ noorte kunstnike kunstimõistet, maitset, värvidest arusaamist ja silma üsna teisiti kui studium akadeemiates, kus 5-e, 6-e aasta jooksul klantsvalguseid ja reflekse hoolsalt maaliti ja päevapildi aparaadiga võisteldi. Iga-aastased „Золотое Руно” näitused tõendasid, kui palju Noor-Venes värskust ja iseloomu on.

Peterburis aitas mäcen Scheverhejev võimsalt kaasa Noor-Vene kunstnike modernistide rühma „Союзь Молодежи” elusse kutsuda. Moskvas ja Peterburis katsuti kõikide abinõudega seda uut kunstivoolu lämmatada ja kõigiti takistada. Kunstikoolide professorid keelasid õpilastele Schtschukini ja Morosovi galeriides käimise ära, ja kui see ei aidanud, katsuti karedamaid abinõusid tarvitusele võtta. Veel käesoleval aastal heideti Moskva maalikoolist ja kunstiakadeemiast üle 50 maalija välja, nimelt sellepärast, et nad sarnaste tööde stiilis maalisid, nagu need „Золотое Руно” näitusel olid välja pandud. Koguni skandaaliks muutus järgmine lugu: Kunstnik Petrov-Vodkin oli Peterburis kunstnike ringkonna „Союз’i” näitusel oma pildi „Unenägu” välja pannud. Kunstiarvustaja A. Benois oli seda pilti kiitnud ja selleaastaste Peter­buri näituste paremaks tööks nimetanud. Vanemat kunstnikku prof. Repin’i vihastas sarnane kiitus, ja ta vastas, et nõnda võida iga Peterburi kojamees maalida. Kunstnik Bakst vastas Repin’ile avalikus kirjas, selles tähendades, et Petrov-Vodkini joonistus palju parem olla, kui Repin’i oma. Repin vastas teravalt järgmise lõpusõnaga: „Häbi sulle, Bakst!” Sellele järgnes protest 30 professori poolt, professor Kuindshiga eesotsas. Protestis tähenda­takse, et Repin’iga ühes nõus ollakse. Ajakirjandus harutas asja. Kunstnikud ja kirjanikud nagu Volkonsky, Günzburg, Tschulkovsky j. t. võtsid selles asjas sõna. Lõpuks protesteeris veel „Союз’i” ringkonna Moskva osakond Benois kriitika vastu, ja kõige lõpp oli see, et arvurikas kunstnike selts „Союзь” ära lagunes.

Kõik need sündmused näitavad, kui mitmesugune iluduseprintsiipidest arusaamine olla võib, ja ühtlasi seda närvilisust ja fanatismi, mis kunstiküsimuste arutamisel ette tulla võib.

Enne kui Vene modernistide püüetest lähemalt juttu teeme, tahaksin ma veel paar sõna Prantsuse moderni kunsti kohta ütelda.

Kaunis kaua valitses pointillismi aeg. Claude Monet ja Pisarro olid selle huvitava kunsti usutunnistuse ülesvõtjad. Veel nüüdki on siin ja sääl, mitmesugustes variantides, sarnast tapetest ja üksikutest plekkidest kokkuseatud maaliviisi näha. Pea lõpeb pointillism täiesti. Uued suurepärasemad teed on värvide, vormide ja vaimlises maailmas avatud. Avaneb inimeste iseäraline müstiline sügavus.   Midagi nagu deemonid tulevad jõud inimestest ja neid

ntriik.JPG

ümbritseva looduse nähtustest ilmsile. Toodakse alginimese müs­tika, muinasinimene omas lapselikkuses, omas toredas luulelises ebausus ja sõjakuses nähtavale. Otsitakse uuesti algupärased primitivistid üles ja toodakse nad päevavalgele. Labasest impressionismist ei ole enam küllalt. Rohkem isikut nõutakse, enam indiviidumi kõige tema rikkuse, sügavuse, saladuslikkusega ja tõsi­dusega.

Esinevad neoimpressionistid. V. van Gogh on neoimpressionismile ülemineku sild. V. van Gogh armastas liialduse luulet, metsiku tehnikaga otsis ta hõõget ja värvi. Neoimpressio­nistid Gauguin ja Cezanne asutasid uue kooli. Gauguin oli sündinud maalija. Temal ei olnud sest küllalt, et värvid virvendasid; tema tahtis, et värvid kuuldavalt kõlaksid, hüüaksid, kõneleksid, ja et nad ühtlasi tüsedad ja toredad oleksid. Tema asendas värvide kombinatsionidesse melodia ja loogika. Mitte üht mõtteta värvi ehk otstarbeta värvidetooni ei ole tema töödes. Gauguin õpetas meid maaliliselt mõtlema. Ta avas meile luuleilma värvides.

Mis vormisse ja joonesse puutub, siis juhtis ta meie tähele­panemist primitivide peale. Cezanne jälle õpetas meile lihtsuse ilu printsiipe, kogude akkorde, värvi noblessi. Niisama on ka Matisse ja Picasso meile uusi ilmasid avanud ja omade uuendustega täiendavalt mõjunud. –

Nüüd Vene modernistid ja nende püüded :

Vene modernistid ei maali mitte loodust, vaid oma vahekorda loodusega. See on iseenesest mõistetav. Tõsise kunstniku vahekord loodusega ei või ometi loodus ise olla – ainult paljas loodus, nagu seda iga ärimehe silm näeb. Kunstnik tungib loodusesse, lahutab tast materiaalsuse ja otsib loodusest nõnda ütelda radiumi välja. Loodus äratab kunstnikus mõtted ja tunded nagu lindude karja üles. Kunstniku fantaasia leiab värvide meloodiad ja probleemid üles, ja need, otsekohe palavalt lõuendile transporteeritult, ei või iialgi ainult looduse labased jäljendused olla.

Vene noored studeerivad värvide ilmasid. Nad vabastavad nõnda ütelda värvi ja opereerivad vabastatud värvi­dega. Õieti on värvid looduse orjuses. Iga spektrumi värv on teatava asja külge seotud. Kõik värvide kombinatsionid on looduses ühtlasi praktilised asjad. Värvid on looduses liiku­mata, muutumata. Tsitronil on ja jäeb ikka tsitroni värv, kuusel oma tumeroheline ja verel oma veripunane. Kõik on kõikumata – igaveste seaduste all kinni.

Värvide ilmas peaks aga vabadus olema, ja kunstnike modernistide juures, nendele omases kõrgemas looduses, ongi vär­videl täieline liikumise ja ilutsemise vabadus.

Nende kunstnike värvide ilm on tõesti uus ilm, omade saladustega, oma luulega, omade peenikeste seadustega.

Muusika peab muusikaline olema, mispärast ei või maalikunst mitte maaliline olla? Ainult kui värvid vabad on, võib värv värvi juure ja teiste värvide hulgast valida, mis talle meeldib, mis temaga kokku kõlab; ainult nii võidakse värvide iseäralisi ühendusi ja ideesid luua, uusi algupäraseid värvide ilmasid. Meie oleme loodusest värvide gammad (astmed) ja ülegammad võitnud, mis ükskõikses looduses mitte leida ei ole.

Kas on looduses vanade meistrite galeriitoone olemas, küllalist veneetslaste lakitooni, Luini sinepitoone, Leonardo pruune toone, päiksepaistelisi Giorgione’ toone, Tizian’i se­gaseid ihutoone! Kui otsata rikkad ja ütlemata mitmekesised on muuseumites need piltide pruunid toonid, Büzanzist ja katakom­bidest peale hakates kõik aastasajad läbi! Ja kes vahetaks selle pruuni ilma loomulikkude kehavärvide vastu ära, milledes võhikute arvamise järele kujud maalitud peaksid olema.

Siis Barna di Siena huvitavad värvide astmed, see säde para­diisist, ja paljude, paljude kunstnike värvide harmoniad ja sümfooniad.

Kus on sarnaseid maiuseasju looduses leida?

Värv on alati temperamendi kohane: värv võib puhas, süüta, pühalik, patune, metsik, naiv, armas, hirmuäratav, kisendav, lapsik, rahvusline ja müstiline olla. Kas see kõik ei ole mitte üli­rikas ilm! Sarnast ilma võidakse luua ja leida ainult kui värvile vabadus antakse.

K u n s t n i k u d  m o d e r n i s t i d otse vihkavad loo­duse kopeerimist, mis vaimu ja tunnete pankrotti tähendab. Tühjad kõik need igavesed relieefkatsed, see aastate kaupa väl­tav läikete ja reflekside studeerimine, need päikese ja vihma studied – sel kõigel on vähe ühist tõsise värvistuudiumiga.

Nähtud asjade fakturid paberile ehk lõuendile üle viia ei ole veel kellegi kunst, see on nagu päevilise töö. Jäädavat, sügavat lõbu ei tee see ei töötajale, ei saajale. Need kõik on nagu laste grammatika harjutused, mis pika peale igavaks lähevad ja vii­maks vaimu peale halvavalt mõjuvad.

Vene noored või modernistid studeerivad joonte ilma.   Joon ei ole asjade anatomiliste seaduste külge seotud. Joon on vaba. Joonel on suurepäraline liikumise ja elu avaldamise jõud. Ta suudab kõige peenemaid ja ootamataid liigutusi ja liikumisi ilmutada. Igal iseäralisel joonel on iseäraline mõju inimese peale. Kvadraat, koonus, tsilinder, kera : igaüks avaldab isesuguse muljendi meie peale. Lugemata palju variatsioone on neil arhitektuuris. Ainult kahetseda tuleb, et püramiidide tüüpi tema liuglevate külgedega ja laia alusega aegade jooksul välja ei ole töötatud ja seda arhitektuuris enam kunagi ei tarvitata. Vanad kreeklased on selle kuju kõrvale heitnud, selle majesteetliku, müstilise, monumentalse kuju.

Gootikas sirguvad jooned otsatusesse, nad on tõsised ja püüavad ülespoole, nagu põhjamaalase sügav palve. Hommiku­maadel on jooned kirglikumad ja täis lugemata variatsioone. India, Hiina, Assüüria, Bütsants: iga maa, iga rahvas painutab joone oma tahtmise järele. Igal ühel on oma ornament. Igal suurel kunstnikul on oma kalligraafia: Lorenzetto’l, Botticcelli’1, Cranach’il, Beardsley’l j. t.

Mis meie, inimesed, loome, ei või loodus iialgi luua: ei maja, ei moodijoonistust, ei karrikatuuri, ei Notre Dame’i, ei käiksekirja; kõik peame meie tegema.

E. Zola ütlus: Kunst olla osa loodusest, temperamendi läbi vaadatult, maksab nüüdses kunstiilmas vähe. Meie ei soovi mitte üht osa loodusest, meie katsume lihtsal kujul ainult meie peale avaldatud muljendit ära ütelda. Et iludust, mis realismuse rahnu all varjul, kätte saada ja teistele avaldada, oleme meie õieti sagedasti sunnitud looduse vastu vägivalda tarvitama.

Vene modernistid otsivad ainult iludust. Buddha õpetuse järele olla inimeste elus mitu kontsentrilist ringi. Sisemine ring olla madalate instinktide ring, jumalusest ja valgu­sest kõige kaugemal, maapäälsete ihade ja kaduvate tunnete ring. Välimine ring, jumalusele lähemal, olla vaimu ring, kehata looduse mentaalne ring. Et sellesse ringi saada, olla teatavat vaimu güm­nastikat tarvis, peenemat tundmist, realsusest lahti ütlemist. Selles elu ringis on teised tahtmised, teised soovid, enam iludust, enam saladusi, enam paradiisi kui harilikus elus. Muistsetel aegadel jõudsid inimesed kõrgemale, sarnasesse ilmasse tõusta, ja imestusega peame meie päeva tõusu poole vaatama, kus nii palju religioone tekkis: Assürias, Indias, Jaapanis on iludust olemas, mille ees meie kumardama peame.

Käesoleval aastal oli Peterburis näitus, mis Buddha usuliste vana kulturi meie silma ette tõi. Maalid ja skulpturid Chara-Chota linnast, mis juba hallidel aegadel õnnetuse läbi liiva alla jäi. See oli vana kunst. Kindral Koslov oli selle linna välja kaevanud ja kõik freskid, s. o. seinamaalid ja maalidega kaetud puust tahvlid, Peterburisse toonud. Maalid on veevärvidega tehtud. Tehnika poo­lest ei ole nad huvitavad. Aga ilmaski ei ole meie midagi nii õrna, nõiduvat ja sügav usulist näinud kui siin. Nii loogikalikud ja üht­lasi ootamata olid nende maalide värvide kombinatsionid; nii demoniliselt rikkalt, nii müstiliselt oli kõik komponeeritud. Ja, need inimesed olid rikkumata, nende tundeid ei eksitanud reaalsus, need oskasid ilu kinni püüda, need suutsid tunda, need jaksasid uskuda, armastada, mõtelda.

Olevikus on kõik tehnika, käe osavus, käsitöö. Kunst ja osav virtuosline tehnika ei või teineteist hästi sallida, käsikäes käia; seal on iludus mõjuvam, kus maalimise tehnika embrüonaalses kujus. Zorni ja Sorolla osav pintslilöök on meie meelest paljas salto mortale, odav effekt.

Meie põlgame akrobaate maalijaid, nõnda nimetatud maalida mõistmist, nüüdseid akadeemiaid.

Kust peavad kunstnikud õppimaja kust õpivad Vene modernistid? Minevikust. Nad sammuvad kaugele, kaugele tagasi. Säält leiavad nemad hulgana ilu. Sääl õpi­vad nad, sääl täiendavad nad endid. Kui nad siis tunnevad, et nende meeled nii tundeliseks on muutunud, nende pilk nii kaugele näeb, et nad seda luulet, mis ka reaalse elu üle heljub, fikseerida võivad, kui nad sellest kõigest aru saavad, sellesse tungida suuda­vad, siis ruttavad nad jälle tagasi olevikku ja loovad.

Muidugi peame teataval mõõdul ka otsekohe loodust maalima ja studeerima, selle tundmaõppimiseks ja tehnika kätteharjutamiseks.

XX. aastasajal on ilu printsiibid kaduma läinud. Meil oli kõrge kunst: Egiptus, Heliopol, Tamarra, Jaapan, Bütsants, katoliku freskomaalid, mosaiik, Moslemi fantasia kujutased, Vene juheida – kas see kõik võimetus oli ? Võib-olla, tehnika seisukohalt võimetus; aga suur oli võimine, mittenähta­vate abinõudega ilu, individuaalseid ja rahvuslikke fantaasiakujutusi luua.

Publik läheneb omades kunstisoovides päevapildile, ise­äranis publik XX. aastasajal. Meie praegune loomine kunstides tähendab pikka sammu tagasi, et vanu, ammu juba unustatud ilu­dusi jälle üles otsida ja neist aru saada. Muistsed kujutused on nii rikkad ootamatuste ja tõsise ilu poolest.

Imelik tujukas on ilu. Ta on nii kapriisne. Ta ei lase ennast teatavate kindlate vormide külge siduda, mis akadeemia professo­ritele meeldivad ja mis päevapildi aparaat tõeks tunnistab. Ilu leiame seal, kus meie seda ei aimagi: karikatuuris, laste maalides, rahva kunstis, – ja koguni uulitsa siltide peal. Siin leidub mõni­kord värvide kombinatsioone, mis rafineeritult peenikesed on ja imestama panevad.

Mispärast modernistid realseid asju maalivad? küsitakse ehk vahest. Sellepärast, et neil omade meloodiate jaoks teksti tarvis on. Kui nad, näiteks, uulitsat, teekannu või kapsapäid maalivad, siis ei mõtle nad, iseenesest mõista, mitte ainult teekannude ja labaste käidavate uulitsate peale, nagu nad olemas on, vaid midagi muud.

Saksa kunstnik M. v. Schwind ütleb, näiteks: kui ma oma majahütti maalin, siis maalin ma ühtlasi omad isesugused mälestu­sed ja tundmused sellesse majasse.

Ehk küsitakse vahest, miks modernistid primitiive nii armastavad. Primitiivide maalijad on otsekohesed, nendes on südamlikkust, palju rikkumata algupärasust. Nad on suured lapsed, täis naiivsust. Naiivsuses on aga väga palju luulet, ja sarnast ilu näha ja studeerida sünnitab palju rõõmu.

Mispärast modernistide värvid nii kisendavad? küsitakse. Naljakas, et seda nii tähele pannakse. Kui kiri­kutes aknaklaasid omade värvidega nagu orelimäng kokku kõlavad, nii võimukalt omade värvide kontrastidega mõjuvad, miks ei ole see siis seal silmatorkav ?

Meie oleme liig häbelikud ja tagasihoidlikud värvide poolest. Niisamuti kui kahvatutes ja hallides toonides iludusi leidub, nii ka hõiskavates ja tulistes. Lõpuks on ka paljas värvide kisendamine ise juba probleem. Sest värvide kisa ometi kätte ei saa, kui 10 naela rohelist värvi lõuendile visata.

Mispärast modernistid loodust sagedasti vägivaldselt muudavad? Ja, loodus on meie, loodus on meie sõber. Ta on ennast kunstniku alla andnud, ta laseb enesega kõik teha. Kunstnikul on oma ilm, ja kui ta loodusest midagi oma ilma loodusesse üle viib, muudab ta seda „oma”- kohaseks kui kujutav looja isevalitseja. Anomalias on palju luulet. Vaatame, näituseks, A. Beardsley’ töösid, sääl on kõik anomaalia: kõveraks keeratud jalad, suured pitskraed ja tillukesed näod, ja ometi on nad kenad. Võtame muistse Kreekamaa, antiikskulptuuri: väikesed pead, õiged, tühjad, ilma sisemise ilmeta potikujulised näod, nagu oleks nende kallal joonepuu abil töötatud, ja ometi – ilusad. Võtame Gau­guin’!: pakutaolised jalad, puised kujud, metsikrahvaste ebajuma­late sarnased, kotilised vormid, liikmed nagu katkimurtud, ras­ked, ütlemata rasked jooned, kõik bestiaalne, elajalik, madal, nii inetu kui võimalik – ja ometi ilus. See on inetuse luule, inetuse ilu. Ikka on kunstnik omale vahvalt vabaduse hoid­nud ja julgelt ka lõhnavate loitude seest, kus nii toredasti õhtu verev taevas ennast peegeldab, ja inetuse inetuste hulgast ilu otsinud ja ka leidnud.

Vanasti oli kunstnikel, kes madonnasid ja pühapile maalisid, luba anatoomiat vägivaldselt muuta; mispärast keelatakse siis nüüdsetel iga mäng loodusega ära? Looduses on kõik sea­duste all, kunstis kõik lubatud.

Kristjan Raud W. Matwey ainetel.

Kaasajastatud kujul Noor-Eestist nr. 1910-1911

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share