Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

Jaan Kärner: Tõusev rahvas. Romaan. I köide. Noor-Eesti, Tartu, 1936. 406 lk. Hind 4 kr. 50 s.

Kui mälu ei peta, oli see sakslane R. Lehmann oma ,,Poeetikas”, kes väitis ajaloolise romaani hiilgeaja olevat möödunud. Põhjuseks: meie aeg tunneb liiga hästi ajalugu. Kui Scott või Dumas jutustasid oma lugejaile olematuist lahinguist või väljamõeldud riigimeestest galantseid seiklusi, siis polnud autoreil üldse vaja pead murda, kas lugejais järsku ei teki kahtlus ja tahtmine ajaloolisi tõiku kontrollida. Seda vabadust nautisid ka veel meie Bornhöhe ja Järv. Aga kui Metsanurk andis „Ümera jões” Mägiste meestele rikkalikult kilpe varustuseks, konsulteerisime kohe arheolooge ja autor vähendas järgmises trükis kilpide arvu ning tõendas veel lisaks, et ega neid osatud tarvitadagi. Nii et praegusel ajal peab ajaloolise romaani autor vähemalt tavalisest lugejast paremini tundma ajajärgu värvingut ja tolleaegseid fakte. Aga need raskused pole heidutanud meie kirjanikke teoste ainete otsinguil ikka sagedamini siirdumast minevikku. Muidugi mitmesuguse eduga.

Tänuväärsemad ajajärgud ajalooliste teoste aineiks on sõjad — seda näeme ka meie viimase aja ajaloolistes romaanides. Võitlustes on pinget ja dramaatilisust — need seigad võimaldavad enam sisustada romaani ning juhtida soovi järgi tegelaste saatust. Mineviku argielu kujutamine nõuab süvenenumat ajaloolise olustiku tundmist ja tegelaste liikumapanemine kunagise igapäeva pisielu taustal on raske ülesanne.

J. Kärneril pole olnud raskusi ajaloolise miljöö tabamisel, sest ta on käsiteldava aja kaasaegne. Ka oli tal kasutada ohtralt arhiivmaterjali ja tolleaegset ajakirjandust. Ta romaan ei kujuta oma esimeses osas küll sõda, kuid sellega pea võrdselt dramaatilist perioodi meie rahva minevikust — 1905. aastat, s. o. revolutsiooniaega. Nii pole teose õnnestumiseks olnud eespoolmainitud takistusi. Et teos on alles esimene köide oletatavast triloogiast, siis peaksid järgmised osad vähemalt Maailmasõjani ulatuma, pealkirja järgi otsustades võib-olla ka Vabadussõda haarama. Kuid milleks ette rutata. Järgnevaid köiteid on siin riivatud sellepärast, et praeguses ulatuses on romaan ilmselt pikema teose ekspositsiooniks: selles algatatakse sündmustiku ahelikke, kuid need ei jõua kusagil lõpule. Nii lahtiseks ei saa aga romaani kompositsioon jääda. Tõsi küll, saame pilte maapäeva koosolekuist ja rüütelkonna tegelastest omavahel, näeme Tallinna Linnavalitsuse ülevõtmist ja tööliste koosolekuid, kuid need katkevad poolel teel, ilma et lugeja mõnigi kord selgusele jõuaks, milleks on see või teine episood sündmustikku põimitud. Aga järge oodates lepid selle dramaatilise pinevuse puudusega, milleks muide on võimalusi pakkunud ka romaani kestel tööliskoosolekute massistseenid või kokkupõrked üha enam revolutsiooniliselt häälestuva proletariaadi ja valitsuse relvastatud jõudude vahel.

Mitmes kohas — kokkupõrge sadamas, laskmine Mayeri vabrikus — ootad mingi Mahtra lahtipuhkemist, nagu seda suutis kujutada Vilde, kuid autori sulg ei küüni selleni või ei tahagi ta oma romaanis ulatuslikumat pilti anda revolutsiooni sündmustest, vaid piirdub eeskätt selle nn. sõnalise osaga — mõisnike, linnategelaste ja tööliste koosolekutega ja sõnavõttudega.

J. Kärneri romaan ei sarnle Sienkiewicz’i ajalooliste teguderomaanidega, milles kujutati rahva vaimse ja füüsilise energia prahvatusi suurteks ajaloo sündmusteks. Samuti ei nihku K-l esiplaanile mõni individuaalne kangelane. „Tõusev rahvas” liigub võrratult vaiksematel vetel. Selles kujundatakse rahvast ja juhitakse ta saatust vaimselt. Võitlus käib peamiselt sõnades — olgu siis koosolekuil, olgu telgitaguseks malekäikudes. Teost võikski iseloomustada koosolekute ja kõneluste romaanina. Autor on nähtavasti rikkalikult kasutanud tolleaegseid ajalehesõnumeid. Neid reprodutseerides ja täiendades vastavalt romaani käigu ülesandeile on valminud reportaažromaan — ilukirjanduslikult kujundatud kroonika. Sellise kompositsiooniga teos kulgeb aga vahest liigagi eepiliselt, piirdudes puhuti ainult üksikepisoodide registreerimisega. Autor kujundab vähe ega pane liikuma enda loodud tegelasi, vaid vaatleb 1905. a. sündmusi. Selles ta omistab peatähelepanu kolme rahvakihi — aadlikkude, kodanlaste-haritlaste ja tööliste — poliitilisele võitlusele. Puhtajalooline element teoses on nii domineeriv (tahaks uskuda, et autor 1905. a. ajalugu küllaldaselt on tundnud ega pälvi etteheiteid eriteadlaselt-ajaloolaselt), et kipub jätma varju ilukirjandusliku peale- ja külgeehitise. Nii kaldud teost võtma romaniseeritud ajaloona, nagu on kirjutatud romaniseeritud biograafiaid. Selline žanr pole kuidagi vähemväärtuslik ajaloolisest romaanist, seab aga autorile raskemaidki ülesandeid, sest jätab vähem vabaks käed fantaasiale ja nõuab põhjalikumat faktide tundmist. Ka on peamiselt ajalooliste sündmustega piirdumisel raskem anda sündmustikule hoogu ja huvitavust, mida ootab enamik lugejaid ilukirjanduslikult teoselt; liiati et ühiskondlike võitluste taustal tekkiv armastusintriig eestlasest ajakirjaniku ja maalikunstitseva mõisnikupreili vahel on nii episoodiline, liigub kogu aja kuski perifeerial ega pääse puhukski varju jätma asjalikku ajaloolist sündmustikku. See Pärna ajast tuntud motiiv — armastus ei küsi seisuse järgi — ei oma omaette süžeelist ülesannet, vaid vähemalt selles esimeses osas on teenivas osas ajalooliste suhete valgustamisel. Pealegi jookseb see intriigiahelik millessegi lahendamatusse. Ilmselt mitte lõplikult. Tahtmatult rööbitad teost Vilde ajalooliste teostega: seal nihkub ühiskondlik-ajalooline element paiguti kauaks hoopis tagaplaanile, ja kaugeltki mitte teose kahjuks.

Ajaloolise elemendi pidev fookuses hoidmine seab autorile erilisi ülesandeid tegelaste kujutamisel. Ajalooliste romaanide peategelasteks on enamasti kirjaniku loodud tegelased. Seda võtet põhjendab eespoolnimetatud kirjandusteoreetik asjaoluga, et ajaloolise isiku kujutamine seab raskeid, kui mitte ületamatuid ülesandeid autorile. Seda eriti olevikus, kus ajalugu nii laialt õpitakse ja tuntakse. Ajaloolise isiku joonistamisel jääb kirjanikule piiratud vabadus. Nagu ta teod pole autori juhtida, nii ka ei saa autor teda täiesti oma näo järgi luua. Milliseid toredusi on saanud endale lubada Gailit „Isade maas” sõdurite tüüpide loomisel, aga paljuks ta oleks saanud teha mõnest kolonelist või kindralist, kelle nimi kantud Eesti sõjaväe nimestikesse. Kärneril aga pole olnud sellist vabadust (muidugi ei saa väita, et ta oleks tahtnudki), sest ta teoses esiplaanil olevad tegelased on eeskätt ajaloolised isikud.

Üksikud ebareaalsed tegelased, kes romaanis esinevad, on kõrval- või koguni episoodilised tegelased. Nende reljeefsust ei saagi nõuda. Kuid autor on otse massiliselt lavale toonud ajaloolisi isikuid kõigist seltskonnakihtidest, kaasa arvatud tookordne Vene keiser. Ja nende kõikide kujutamine elavalt, ajalooliselt usutavalt on osutunud ülesandeks, mida on autor suutnud vaid piiratult täita. Võime ju väita, et tegelasteks on romaanis kohalikud rahvad, et peategelane on tiitlis nimetatud tõusev rahvas, nii et üksikindiviid ei pälvigi detailsemat väljajoonistamist. Ent tolleaegne tõusmine oli ikkagi suuresti juhtide asi, nagu vastuvõitlejaid kehastas ja võitlust juhtis aadli peamees. Juhtidest on reljeefsem rüütelkonna peamehe Dellingshauseni kuju. Kuigi lugeja näeb teda peaaegu ainult avaliku tegelase poosis, siiski lepib sellega: autor on tahtnud peameest valgustada ju ainult eestluse vastu võitlejana. Kuid rüütelkonna juhi poosis on rühti, väärikust ja, küll ühekülgselt liialdatud, aga üldiselt tuntud parunitüüpi. Ilmekust leidub ka töölisklassist väljakerkinud, vist küll fiktiivsete nimedega, juhtides. Ent karmimalt on autor ümber käinud eesti avalike tegelastega ja rahvusliku kodanluse juhtidega. Ta ütleb ju küll mitmel pool, et tolleaegsed Tallinna eestluse juhid olid energilised ja teguvõimsad isikud. Kuid võrratult veenvamalt oleksid paistnud juhid isiksustena, kui autor oleks neid enam kaudselt karakteriseerinud ja lasknud teotseda. Romaanis jäävad eesti haritlased nii rüütel- kui ka tööliskonna juhtivate tegelastega võrreldes varju ja nende osatähtsus omaaegses rahva tõusus paistab vähemana, kui usume teadvat ajaloo andmeil. Kõrgemate ametnike karakteriseerimine on kindlusetu, väljast ja alt nähtud. Kogemuste puudust tundub ka keisri käsitlemisel — ei usu muide, et keiser võis tunda Liivimaa topograafiat nii hästi, et teadis järele pärida rahutustest üksikutes mõisades, Alatskivil ja Toolamaal, pealegi kus hiigelriigis kõikjal kääris.

Sellisel ajaloolisel teosel nagu kõnesolev on peale puhtkirjanduslike taotluste ka oma ühiskondlik ülesanne. Kumba tüüpi romaan saavutab enam ühiskondlikke tulemusi, kas domineerivalt ajaloolise elemendiga või ülekaalukalt ilukirjanduslik, vabalt leitud intriigiga, ajaloolisel taustal? Esimene annab lugejale rohkem teadmisi ajaloost, kuid teine mõjutab enam tundeid ja meelsust. Järelikult viimane.

Villem Alttoa

Eesti Kirjandusest nr. 9/1936
 

Jaan Kärner: Tõusev rahvas I.

Romaan. Noor-Eesti Kirjastus Tartus 1936.

Praegune ajaloolise proosa kõrgekonjunktuur on provotseerinud uusi teoseid paljudest silmahakkavamatest eesti ajaloo episoodidest — viikingite mereretkedega alustades ja vapsismiga lõpetades. Kärnerilt oleme saanud nüüd romaani, mis viib meid 1905. aasta revolutsiooni eelõhtu, s. o. 1904./1905. a. talve sündmuste keskele, peamiselt Tallinnas ja Põhja-Eestis.

Tänapäeva eestlane — seda on rõhutanud silmapaistvad avaliku elu tegelased, kelle kohta peame olema veendunud, et nad meie rahva hingeelu tunnevad — on veelgi kaalujam, skeptilisem, kainem kui mineviku eestlane. Kui on konstateeritud, et meie rahvas alles hiljuti on põdenud riigitüdimust, pohmelust iseseisvuse esimesest joovastusest, siis hästiserveeritud romaan sellest, kuidas seesama rahvas ja needsamad tegelased (kellel osalt ka praegu veel on õnn juhtida meie rahvast vanima generatsioonina) mõtlesid, toimisid ja võitlesid umbes kolmekümne aasta eest, tohiks olla küll virgutavaks arstimiks — niipalju kui üldse võib usaldada hüpoteesi kirjanduse elukujundavast toimest. Platoonilised ilukujutlused muistsest iseseisvusajast on vähem ellu rakenduvad. Nende tähtsust tuleb eeskätt puht-kirjanduslike mõõdupuudega mõõta; või siis tuleb neid hinnata kui iseenesest küll tarvilikku ja soovitavat noorsookirjandust.

Käsitleda aga aastaid sajandi algusest, tähendab käsitleda ajajärku, mil eestlaste rahvuslik organiseerimine suunalt mitmeti ühtub tänapäevasega, kuigi lõppeesmärk — riiklik iseseisvus — ise oli ebaselge. Ja see on põnev. Ning põnev on siis ka küsida, kuidas Kärneri teos on õnnestunud.

Kahtlemata on autor teadlikult kirjutanud mitte isikute romaani ajaloolisel taustal ja ajaloolise koloriidiga, vaid romaani ajaloost enesest; mitte inimestel pole selles teoses lugu kooshoidvat tähendust, vaid tõusva rahva ja vabaduse mõistetel. Sellepärast ei taha teha etteheiteid üksikute tegelaste eraelust olenevate intriigiosiste vähesuse pärast. Mõeldav oleks ju olnud kirjutada romaan mõnest ajajärgu silmapaistvast rahvajuhist (või ka aadlijuhist, miks mitte). Siis muidugi oleks õigust nõuda, et tunneksime vähemalt kesksetki kuju kõiges tema inimlikus mitmekülgsuses. Kuid käesoleval korral, kus autori sihiks on olnud esitada ajajärku ja poliitilist võitlust ennast, on ainult hea, et pole ei liigsete detailide ega tegelaste individualiseerimisega laiali valgutud. Viitab ju tahtmisel tüüpe leida kas või see, et üks üsna huvitav eksemplar eestlaste ridades ei kanna üldse mingit nime, ei tõelist, nagu enamik tegelasi romaanis, ega väljamõeldut, vaid figureerib ,,kõvakübaraga härra” sümboolse sildi all. Ja ajakirjanik Hannes Varem, see tegelastest, kes ainsa erandina on tutvustatud oma eraeluga — vähemalt niipalju kui see puudutab nurjuvat ,,romaani” parunipxeili Adelheidiga — on ka esialgu ainult selleks olemas, et esitada üht kontakti tüüpi eestlase ja saksluse, talupoja ja aadli vahel, mis ajastiku raamides jätab usutavuse mulje.

Ka teiste tegelaste demonstreerimine mingist ühestainsaist küljest ei tule romaanile puuduseks. Parun Dellingshauseni ja rea landratite kujud ei jää sellepärast veel paljasteks skeemideks, et neid ainult poliitilise võitluse platsil näeme. Romaan võidab selle läbi keskenduse poolest. Maapäeva koosolekute dramaatiline kõrgpinge, väärikas stiilis hoitud kokkupõrked aadli liberaalse ja vanameelse voolu vahel on esitatud väga ilmekalt; igatahes kaugelt elavamalt, kui romaani keskmine lugeja oma eruditsiooni põhjal enesele ise kujutleda suudaks. Arhiivi ja ajakirjandusliku materjali tõlkimine ja ümberkirjutus pole olnud asjata. Tüüpiliste, olukorda kiiresti valgustavate lõigete tegemisel on autoril olnud õnnelikku kätt. Teos ei ole muutunud mitte juhuslikult virna laotud materjalifragmentide lademeks.

Vähem uudsena tunduvad juba vastaspoole, osalt Tallinna linnavolikogu, peamiselt aga töölisjuhtide koosolekute kirjeldused. Eriti viimastes kohtab šablooni, küllap ka selleparast, et neid juba meie kirjanduses siin-seal varemgi on käsitatud. Samuti pole otsitult uus ega taotle erilist stilisatsiooni autori sõnastus, välja arvatud üks võte, verbi paigutamine lause esimeseks sõnaks, mis Soodoma kroonikas oli läbikäivaks ja kohati häirivaks maneeriks. Siin seda on rakendatud ettevaatlikumalt ja sobivamalt, ,,kõrgema stiili” lehekülgedel. Saksasoost tegelaste kõnede sõnastamisel arvatavasti teadlikult tarvitatud germanismid on omal kohal. Romaani erinevate elementide proportsioonidest on aga praegu õieti vara rääkida, on ju teos mõeldud mitmeköitelisena.

Paruness Adelheidi prohvetileheküljed (87—89, eriti 87) sisaldavad mõtteid valitsevate ja valitsejate, juhitavate ja juhtkonna kohta üldse. Need üsna teravalt münditud tõed on küll autoripoolsete seisukohtadega kommenteerimata, jätavad aga selle tõttu ruumi õige mitmesuunalist eks mõtisklusteks.

Paul Viiding

Loomingust nr. 6/1936
 

JAAN KÄRNER: TÕUSEV RAHVAS I.

Romaan. Esimene köide. Noor-Eesti kirjastus. Tartu 1936. Lk. 406. Hind kr. 4.50.

Meie rahvuslikus ülesehitamistöös on tõhusaid tulemusi saadud ka kirjanduspõllul ja propaganda on eriti vilja kandnud kirjanike peres. Saulustest on üle öö saanud Paulused, kes suuresuuliselt ja kõlavasõnaliselt on asunud kuulutama rahvuslust ning propageerima seda oma teostes. Endised üksikud hüüdjad hääled, kes nõudsid kirjanduses positiivsust ja rahvuslikult ülesehitavat suunda ning teostasid seda ka oma loomingus, on jäänud tänapäeval niisama varju ja põlatuks, kui olid seda ennegi, sest vastärganud ja ümberpöördunud on võtnud üle nende ideoloogia, mõtted ning teostavad neid palju suurema aktiivsusega ja kvantiteediga kui on suutnud seda teha mõtte algatajad ning õhutajad aastate jooksul. Sõnaga, värskelt lok­kama löönud rohi matab aastaid visadusega kasvatatud taimed. Endised positiivsuse ja rahvusluse mõnitajad kirjanduses on saanud nüüd selle prohvetiteks ja apostliteks. Varjujäänud pioneeridel-idealistidel peaks olema siin põhjust tõsiselt rõõmutseda, et nende eluline õpetus on leidnud niipalju pooldajaid ja propageerijaid endiste vastaste ridades, et nende vaevarikas süte lõõtsutamine on puhkenud järsku suureks tuleks ja võimsaks leegiks, millele endised jalaga astujad, poriloopijad ja summutajad on nii varmad kandma ikka ja ikka uut toitu.

Kuid seda rõõmu ei näi siiski tuntavat, mitte puhtisiklikust kadedusest, vaid asja enda pärast. Sütes hoitud ja lõõtsutatud tuli pole suureks paisutatud mitte meie jändrike tõrvakändude ega korralike kasehalgudega, vaid see tundub õle- või laastutulena, millele parimal juhul mõni kärisev ja suurt suitsu ajav kadakas on sekka poetatud. Kuid vanasõna ütleb, et ,,laastutuli ja laenuleib ei kesta kaua“. Nii ka siin on põhjust karta, et väledad küttematerjali kokkukandjad on pigem moevoolu teenijad, kes pole asja juures oma sisemise veendumusega, vaid kergelt õhutatud heleda leegi pais­tel tahavad endid ajutiselt soojendada ja selle valgusel näidata enese olemasolu ning varjude suurust.

Need mõtted tulvavad peas Jaan Kärneri uuemat romaani luge­des, mis tundub põhusületäiena meie rahvusliku kirjanduse tulelõkkel, igatsetud kaalukate ja kauapõlevate tõrvakändude asemel. Romaani paljutõotav pealkiri ja kaalukas aines nõuab palju suuremat ja võime­lisemat kirjanikku, kui oleme näinud seniste teoste järgi seda Jaan Kärneris. On võimatu, et virila ja eitava hingelaadiga keskpärane sulemees suudaks aastaga luua võimsa, haarava positiivse teose, milles oleksid kunstiteosesse surutud kõik meie rahva loovad ja käärivad dünaamilised jõud, mis teda viisid ajalooareenile iseseisva ja vaba rahvana, kes on suutnud kujundada püsiva demokraatliku riigi Läänemere tugevates poliitilistes tuultepööristes. See ülesanne nõuab suureandeliselt ja kujundusvõimeliseltki kunstnikult aastate pikkust pingutavat tööd.

Romaanina ei saa J. Kärneri teos üldse arvesse tulla, sest sel­les puudub romaanile omane kompositsioon, tüübistiku arendus ja intriigi kujundus. Kui romaani elemendina võtta siin paruness Adelheidi ja ajakirjanik Hannes Varemi suhteid, siis on see käesoleva esimese köite järgi otsustades nagu peotäis kohvijahu Ülemiste järve, mis ei tee selle vett veel mitte linnarahvale joodavaks kohviks.

J. Kärner on võtnud oma teose aineks käesoleva sajandi alguses, enne 1905. aasta revolutsiooni toimunud sündmused endises Eesti­maa kubermangus, peamiselt küll Tallinnas. Ta tahab näidata seda suurt ja põnevat võistlust, mis toimus tol ajal meie praeguses pea­linnas eestluse ja saksluse vahel, peamiselt meie praeguse riigivanema ja tolleaegse ,,Teataja“ toimetaja K. Pätsi juhtimisel.

Algul kirjeldab ta võitlust Tallinna linnavalimiste ümber, kus K. Pätsi osaval ja taktilisel juhtimisel eestlased võtavad linnavalitse­mise üle sakslastelt, siirdub siis töölisliikumisse, streikide ja rahutuste kirjeldamisele vabrikutes, ning puudutab lõpuks Vigala sündmusi. Paralleelselt vaatleb ta ka vastasleeri, Eestimaa rüütelkonda, maa­päevi, rüütelkonna esimehe parun Dellingshauseni ja Eestimaa kuberneride tegevust rahva ja maa rahustamiseks.

Autor on katsunud edasi anda eestlaste innustust ning õigustatud tegevust maa ja rahva kasuks. Esitatud on rohkesti meie tolleaegseid avaliku elu juhte, nagu K. Pätsi, J. Poska, M. Punga, J. Teemanti, M. Martna jt. ning toodud raamatus rohkesti nende kõnesid. Samuti on arvukalt ja pikalt toodud tööliste miitingutel ja koosolekutel pee­tud kõnesid ja refereeritud nende õiglasi nõudmisi vabrikantide vastu. Mitmel korral kirjeldab autor ka linnavolikogu koosolekuid, kus eestlased olid esmakordselt peremehed ja enamuses.

Autor on katsunud edasi anda eestlaste innustunud ning õigus­tatud tegevust maa ja rahva kasuks. Esitatud on rohkesti meie tolle­aegseid avaliku elu juhte, nagu K. Päts, J. Poska, M. Pung, J. Tee­mant, M. Martna jt. ning toodud raamatus rohkesti nende kõnesid. Samuti on avalikult ja pikalt toodud tööliste miitingutel ja koosolekutel peetud kõnesid ja refereeritud nende õiglasi nõudmisi vabri­kantide vastu. Mitmel korral kirjeldab autor ka linnavolikogu koos­olekuid, kus eestlased olid esmakordselt peremehed ja enamuses.

Õige rohkesti on ruumi pühendatud ka rüütelkonna ise­loomustusele ja näidatud seile vastuaktsioone eestluse pealesurumi­sele. Rüütelkond hoiab kõvasti kinni vanadest traditsioonidest ja eesõigustest ning kasutab nende säilitamiseks kõiki võimalikke vahendeid. Kogu liikumine nii linnas kui maal katsutakse tembeldada riigivastaseks mässuliikumiseks, et sellisena seda kergemini maha suruda.

Kõik see esitus on aga võrdlemisi jõuetu ja mannetu. See suur sisemine pinge, jõulisus, energia, mis meie tolleaegsetel juhtidel oli õige asja eest võideldes, jääb täiesti nägemata. Autor pole seda suut­nud tabada ega edasi anda. Palja kirjeldamise, faktide nimetamise ega kõnede refereerimise või esitamisega ei saa esile tuua selle ajastu jõulisust, vaid sinna peab sisse elama, et ajajärku ja isikuid hingestada ning kujutada selles täies suuruses ja võitluspinges. Sel­leks tuleb esitada üksikuid juhtivaid isikuid lähemalt ja terviklikult kogu nende elu ja keskusega, aga mitte üksnes siis ette lükata, kui on vaja kuskil mõni kõne maha pidada. Nii jäävad kõned ikkagi kõnedeks ega moodusta romaani. Ajalooliselt pole mitte kõige tähtsa­mad kõned, vaid need motiivid ja põhjused, miks üks või teine kõne on peetud või ülesastumine toimunud. Neid põhjusi ega motiive ei näita meile aga autor.

Vigala parun Oxküll kahtlematult väljendab enamiku aadlisoo seisukohta, kui ta vihaselt oma talupoegade nõudmistele vastab: ,,Talupoja õigus, see on nagu pori tee peal, millest härra oma saapaga üle astub. He-he-he! Mis kuradi õigust sul on, kui sa elad härra maa peal! Härra võib su iga silmapilk minema kihutada, kui ta tahab. Ja mässajad kihutab härra ilma armuta minema, kas kuulete? Härra laseb oma maa peal elada ainult neil, kes talle vastu ei hakka, mõistate?” (Lk. 209—290.)

Seega ei taha mõisnikud kriipsuvõrragi järele anda ega loovu­tada oma eesõigustest ning on pahased ka keisrile ja valitsusele, kes rahva nõudmistele järele annavad ning ka Baltimail tahavad muuta senist olukorda. Rüütelkonna peamehel tuleb Peterburis kulutada palju ametiasutiste ja kõrgete võimukandjate uksi, et kindlustada oma seisuse kõikuma löönud seisukohta.

Vahetalitaja osa mängib kahe võitleva poole vahel keskvõimu kohalik esindaja kuberner Bellegarde, kes on rohkem eesti- kui saksasõbralik. Vahetalitajana tal õnnestub summutada esialgsed streigi­liikumised ja vabrikantidelt hankida töölistele mõningad vastutulekud, kuid rüütelkonna pealekäimisel paigutatakse ta kui liiga eestisõbralik mees varsti oma kohalt ümber ja seega kaob tema rahustav kuju võitlusareenilt.

Nagu ülemal esitatust selgub, võib J. Kärneri raamatut vaadelda kui teatavat populaarset esitust ühe meie ajaloo põnevama järgu sündmustest. Kuid sellisena teost võttes oleks tahtnud näha, et autor oleks ära märkinud kas tekstis või raamatu lõpus, millistest allikatest on võetud esitatud kõned ja faktid. Praegu ei tea, kas need on toodud otseste protokollide, ajakirjanduse referaatide, kaasaegsete asjaosaliste mälestuste järgi või on need lihtsalt autori enda fantaasia vili. Allikate märkimisega oleks võitnud teose usutavus ja sugestiivsus.

Selline ajaloo populariseerimise viis ning laiema rahvahulga tutvustamine meie tähtsamate ja põnevamate ajalooliste sündmustega on üldiselt mõeldav. Aga kas seda tuleb teha just nii, nagu J. Kärner teeb seda „Tõusvas rahvas”, on küsitav. See pole ajalooline romaan ega populariseeritud ajalugu. Otstarbekohasemal ja asjatundlikumal rakendusel ligilähedale seda meetodit kasutades saaks tunduvalt süvendada meie rahva laiema hulga ajaloo tundmist ning selle kaudu kasvatada ka iseteadvust, rahvuslikku eneseuhkust ja -kindlust. Sel juhul peaksid aga esitatud kõned, otsused ja sündmustike käigud vastama allikmaterjalile, mis arhiividest praegu on kättesaadavad, ja varustatud olema vastavate märkustega. Selliste väljaantud mater­jalid moodustaksid rikkaliku ainestiku ja toormaterjali hulga loovale kunstnikule, kes võiks seda kasutada romaani loomiseks, mida J. Kär­ner on tahtnud kirjutada.

Eespool märgituga pole tahetud öelda, nagu ei võiks J. Kärneri teost soovitada rahvale lugemiseks. ,,Tõusev rahvas” võib oma rik­kaliku ja huvitava materjaliga kujuneda rahvaraamatukogudes väga loetavaks raamatuks ja süvendada seal 1905. aasta eellugude tund­mist ning anda üldpilti meie rahvuslikest võitlejatest, kes julgelt panid meie ajaloolise vastasega rinnad kokku ja võitsid. Kuid romaanina, kunstiteosena ei saa seda hinnata ja tuleb pidada tänu­väärse aine labastamiseks, millest iga sündsustundega kirjaniku püha kohus peaks olema hoiduda.

P. Ambur

Eesti Raamatust nr. 4/1936
 

Jaan Kärner: Tõusev rahvss. I—II. Romaan. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1936—1937. 406+371 lk. Hind 4 kr. 50 s. ja 4 kr. 35 s.

1905. a. revolutsiooni eelseisse ja kaasaegseisse aastaisse viib meid Kärneri romaan. Otse in medias res. See on täiel määral ühiskondlik romaan, ajalooline romaan: kirjeldus väikeselt alanud, aga tähtsaiks osutunud aegadest ja asjadest.

Ma pole kirjanduslike väärtuste vaagija ega stiili alal asjatundja, et võiksin romaani nende omaduste kohta kriitikuna kaaluvalt sõna võtta. Mis aga käesoleva romaani puhul ahvatleb sõna võtma, on romaani ajalooline taust. Ajalooline romaan on moes, aga ajaloo vastu patustatakse neis paraku niisama tihti, kui seda juhtub ka ajaloolaste töödes. (Millega muidugi ei taheta riivata tõsist ajaloolist uurimistööd.)

Kärneri „Tõusev rahvas” lavastub tagapõhjal, milline on ehtsam, kui seda romaani kohta üldse võiks kujutleda. Autor pole peljanud õige põhjalikult tutvuda vastava ajaloolise ja memuaarliteratuuriga, ta on pikema aja jooksul püsivalt töötanud Riigi Keskarhiivis Eestimaa rüütelkonna ja muude vajalike materjalide juures. Kärneril on alati olnud ajaloolase huvisid ja pole ta võhik ka ajalooliste ülevaadete koostamisel, nagu seda tõendab ta senine toodang. Seepärast on tal ka hästi õnnestunud punaste aastate olustiku kujutamine: sündmustekogu oma faktilise andmestiku rohkusega on osavalt ja valdavas osas õigesti kasutatud.

Võtame näiteks kuberner Bellegarde’i isiksuse esitamise, mis täiesti vastab ka ajaloo-uurimuslikele vaatekohtadele ja leiab kinnitust B. poolt peale Kärneri romaani esimese osa ilmumist avaldatud mälestustes. Rüütelkonna pealiku E. Dellingshauseni inimlike omaduste ja suhtlemiste tundmaõppimiseks võis autor tänuväärselt tasustada D-i mälestusi ja materjale rüütelkonna arhiivis, ja ka temast antud pilt, nagu rüütelkonna poliitikastki maa asjus, vastab enamasti valjult tõele. Mõned kohad vahest välja arvatud, mis ei sobi D-i isiksuse üldpildiga, saame sellest tegelasest ajalooliselt kõigiti usutava käsituse.

Ajalooliste kujude kõrvale, nagu K. Päts, J. Poska, parun Budberg ja väga paljud teised, on autor asetanud ainult mõned väljamõeldud tegelased. Olustiku jälgimises Kärner läheb kuni ürikute sõnasõnalise eestikeelses tõlkes edasiandmiseni, lisaks kasutades rohkel määral andmeid tolleaegsest ajakirjandusest.

Töölisliikumise ajalugu Eestis tunneb J. Kärner hästi ja tööliskonna juhtide selleaegne psühholoogia peaks talle samuti tuntud olema paremini kui paljudele teistele. Niiviisi tohiks ajalooliselt ülimal määral usutav olla ka töölisringides aset leidnud sündmuste kirjeldus.

Jättes kõrvale teose muud küljed, mille suhtes, nagu öeldud, nende ridade kirjutaja ei tunne end olevat küllaldaselt kompetentne, tuleb konstateerida romaani ajaloolise tausta üllatavalt suurt usutavust. Huvitav oleks siin kirjanduskriitiku objektiivne seisukoht, kas säärane ajaloolise külje ehtsus on tulnud romaani muudele omadustele ainult kasuks või kahjuks, kas romaani tegelased seetõttu pole saanud liiga elutud jne.

J. Kärneri „Tõusev rahvas” annab lugejaile võimaluse romaani huvitavas arengus tutvuda tõelise olukorraga, nagu see valitses punaseil aastail. See romaan on ajalooliselt mitte üksi täiesti usaldatav, vaid üldiselt ka ülepingutamatu ja võltstendentse mittesisaldav teos. Tema ajalooline külg kajastab neid vaatekohti, milliseid nende sündmuste kohta omab ka meie ajaloouurimus. Sellega oleks see romaan ka heaks õpetajaks ja juhiks selle aja mentaliteedi tundmaõppimisel ja ses mõttes on tal lugejaskonnas etendada tähtis osa.

O. Liiv

Eesti Kirjandusest nr. 9/1937
 

Jaan Kärner. Tõusev rahvas II.

Romaan. Noor-Eesti kirjastus Tartus, 1937.

Tõusva rahva esimene köide oli pühendatud 1905. aastale eelnevatele sündmustele. Teine köide viib meid revolutsiooni aastasse enesesse, temas on. maalitud mitmekülgne panoraam, alates kevadiste töölismiitingutega ja lõpetades oktoobrikuu veriste sündmustega.

Kui esimese köite ilmumisel mainisin, et Kärner pole nähtavasti tahtnud kirjutada isikuteromaani ajaloolisel taustal, vaid on n. ö. romaniseerinud ajalugu ennast, siis teise köite puhul peab seda väidet veidi parandama. Kui ka siin on üsna rohkesti väliste sündmuste esitamist, kus peategelased enam-vähem tahaplaanile jäävad ja kus esinevad kas nimetud tüübid või siis jälle kogu revolutsiooniline mass, siis samal ajal on esimese köite tegelaste saatuse jälgimisele antud hoopis rohkem maad kui enne. See maksab eranditult kõigu, tegelaste kohta. Tööliste põrandaaluse liikumise juht Hans Vürst, ajakirjanik Hannes Varem, paruness Adelheid parun Dellingshausen ja Budberg, kõik nad saavad selles köites hoopis konkreetsema tegutsemisruumi, näeme ja mõistame nende isikliku elu mitmekesiseid konflikte seoses möödaveerevate dramaatiliste sündmustega. Ja lõpuks, Teataja toimetaja Päts: lea tema hingeelust neil aegadel püüab Kärner anda õige selgete piir joontega pilti, tulles selle juurde ikka jälle tagasi mitmes peatükis terve romaani jooksul. Ta väidab, et selle mehe peas juba tol ajal kangastusid need eesmärgid, milleni Eesti rahvas tänapäeval on. jõudnud: „Kuidas oli ta mõnikord vaimustusega kujutanud seda vabastunud peremehelikku rahvast, kes rõõmsa ning uhke omanikutundega kogu maa muudab lokkavateks viljaväljadeks, ausa äriajamise ja käsitööga endale jõukust ning iseteadvust kogub linnades ja oma kaubalaevu välja saadab kõigile maailmameredele uljas rikkuse- ja seiklusehinuus! Ja kõige selle rahva üle on üks juht, austusest ning lugupidamisest tema vastu talle osaks antud piiramatu võimuga, vägev valitseja, kelle iga sõna kõik kuulavad nagu käsku!” (lk. 64)

Oleviku ideede projektsioonidesse minevikku võib suhtuda mitmeti. Kirjandusliku teose seisukohalt on aga riskantse ettevõttega, kujutada veel tänapäev tegutsevat ja teistest enam austatavat avaliku elu tegelast, õige hästi toime tuldud.

Üks juba: esimeses köites köidetud intriigisõlmedest — armastusvahekord ajakirjaniku Hannes Varemi j,a parunipreili Adelheidi vahel — käesolevas raamatus kulmineerib ning loojub. Seda armastusvahekorda kasutatakse õnnestunult sotsiaalsete vaheseinte suurenemise iseloomustusel, lastakse sel puhul seisukohti võtta nii aadli esindajail, kui eestlastel (Hannes Varemi isa). Kui see sünnibki paiguti traditsioonide najal, mis tuttavad mõnestki aadlipreili ja talupoisi armuloo kujutusest ükskõik mis maa kirjanduses, siis ometi ei saa ütelda, et käesolevasse raamatusse lugu ei sobiks või oleks temas ebakohane.

See üsna rohkesti ruumi oma alla võttev armastuslugu ei ole teadagi romaani ainukeseks kandvaks osaks. Vastuoksa, hoopis teist miljööd esitavad põnevad episoodid tööliste põrandaalusest tegevusest, nende salajased koosolekud (korra näit. öisel ajal kirikus!), relvade toomine üle mere, paar episoodi provokaatoritega ehk provokatsioonis kahtlustatega. Siin on kujutatud mitu põnevat talumeeste „mässu” maal, siin on päris pikki, aga sugugi mitte igavaid arutlusi näit. suurpõllumehe, s. t. balti mõisniku elu hüvedest ja idüllilikkusest, ja ega hoopis pääliskaudselt minda mööda vene võimugi esindajate elust ja tegevusest. Kõik see kokku annab romaanile suure mitmekesisuse, mis igavust tunda ei lase.

Vähem kui sündmustiku elavus ja mitmekesisus võiks eriti nõudlikku stiiliharrasta jat rahuldada autori ütlemisviis. Selles tõepoolest ei ole märgata erilist töötlust, see on läbi immutatud enam-vähem traditsioonilisest romantilisest paatosest, mitte eriti peente kontrastiefektidega. Ka mõnesugust lihtsakoelisust — ajalehelikkust oleks liiga palju öeldud — kohtab siin seal. Aga see ei suuda teha märgatavat kahju romaani eespoolmainitud voorustele. Mis mulle isiklikult imponeerib, on see, et raamatu lehekülgedel pole antud nimetamisväärset ruumi näit. looduskirjeldustele, mis on ju nii kerge täitematerjal. J. Kärneri eesmärk on kujutada inimest ja ühiskonda. Masside liikumine, rongkäigud tänavatel, ärritatud rahvahulgad, mässulised koosolekud — vähestes meie raamatutes kohtad neid nõnda rohkel hulgal. Ja kui selles punktis mõne asja puhul oleks soovinud näha kirjanduslikult suuremat õnnestumist, siis ei saa ometi jätta mõtlemata ülesannete raskusele.

Sümboolne paljulubav päälkiri Tõusev rahvas rakendatuna Eesti viimaste aastakümnete ajaloosse nagu provotseeriks tahtma teost, mille lõpp vähemalt ulatuks kaasaega. See võiks anda märksa teravamaid vastuseadeid, sügavamale ulatuvat analüüsi, võiks anda rohkem võimalusi ka olustikukriitikale. Kuid küllap autor on tahtnud vältida skeptilise suhtumise ohtusid, mis olnuksid paratamatud, kui teose ajalised piirid nii kaugele ulatuksid.

Paul Viiding

Loomingust nr. 7/1937
 

J. Kärner: TÕUSEV RAHVAS II

Selles romaaniköites jätkab Jaan Kärner 1905. a. sündmuste kirjeldamist, lõpetades verise 16. oktoobriga. Oma romaaniga pole Kärner nähtavasti tahtnud anda mingit ajastu žanripilti ega käsitle ta ka selle kange­laste isiklikku elu revolutsiooni tormisel taustal, vaid kirjeldab tookordset liikumist unnast. Seepärast ongi Tõusva Rahva tegelaste isiklikku elu puudutatud õige napilt ning ainult nõndapalju, kui seda romaani idee edasiandmiseks oli piisavalt vaja. Pakkudes üksikuid teravaid ning kontrastseid pilte nii linna- kui ka maaelust, esitab Kärner tõusva rah­vana mitmeid kihte — kord vindunud maameest, siis verevaest poolnälginud vabrikutöölist, vahel jällegi hei­dab la pilgu ,,Tallinna Teataja” toimetusetuppa või raekojasaali, tutvustades lugejale tookordset eesti harit­last. Ja nagu näeme, liidab kõiki neid ühiseks võitle­vaks tervikuks rahvuslik päritolu ja sallimatus ning viha eesõigustatud haiti aadli kui eestlaste põlise kur­naja vastu. Seejuures näeme, kuis tihti lööb rahuldu­matu massi võitluskirg lausa lõkkele püüdes välja voo­lata isegi seaduslikest piiridest, nii et juhtidel tuleb tih­tigi hoida rahvast manitsedes vaos. Eestlaste seas erandi moodustavad ainult linna kaupmeeskond, maja­omanikud ja muu jõukam kiht, kelle huvid piirdudes ainult omakasu ning isikliku hüvanguga ei loo alati eestlaste seas üksmeelt. Huvitav on romaani lugedes jälgida, kuis Kärner iseloomustab võitlevaid pooli — eestlasi, sakslasi ja riigivõimu kohapealseid teostajaid venelasi. Eestlaste ja sakslaste vahel valitseb tavaline sajanditepikkune sallimatus ning vihavimm, täielik leppimatus, kuna aga venelased ametlikult ning ka näiliselt toetades sakslasi tunnevad vahel ka eestlastelt viimaseile antud nükkeist salajast kahjurõõmu, sest kohalik eesõigustatud saksa aadel oli harjunud vaatama vene ametnikele üle õla. Saksa aadli mõõdukam osa aga, kartes vene riigivõimu liigsest laiutamisest oma eesõigustele hädaohtu, soovib luua eestlastega kompromissi, et nende kaasabil moodus­tada ühist rinnet panslavistliku šovinismi pealetungi vastu. Kuid eestlaste leppimatus sakslastega ja ühtlasi revolutsioonilise liikumise süvenemine sunnib lõpuks venelasi-sakslasi tihedamalt liitudes avaldama ühiselt eestlastele survet. Et aga eesti haritlaskond püüab liiku­mist hoida legaalseis ning seaduslikes raamides, siis vas­taspool tahtes lõpuhoobi andmist kiirendada komandeerib tööliskonnna ja ka talupoegade keskele igasuguseid provokaatoreid, et lüüa liikumist seaduslikest rööpaist välja ning seega õiguslada karmide survevahendite tarvituselevõttu. Siin näeme ühelt poolt ausat võitlust, teisalt aga alatust ning kitsarinnalisust oma ülekohtustest ees­õigustest kinnipidamisel. Kõike seda on Kärner kirjel­danud ilma liialdusteta. Ta ei ole eestluse vastaseist teinud mingeid karikatuure, vaid lasknud neil kõnelda ning tegutseda päris asjalikult ning nende seisukohti arvestades üsna arukalt.

Romaanis näeme, kuidas vimmasturjalised paruni põldudel orjamisest nüristunud moonakad unistavad omast maalapikesest, kuidas vabrikutöölised korraldavad oma paremate elutingimuste eest võideldes streike, näeme, kuidas agraar- ning puhtmajanduslikult aluselt kõik need huvid nihkuvad poliitilisi eesmärke taotle­vaks revolutsiooniliseks liikumiseks. Vabrikutes pan­nakse torud üürgama, aur lastakse kateldest välja, mas­sidena valguvad töölised tänavaile, kõned muutuvad julgemaks, kirglikumaks, hääled paisuvad ja lõpuks lii­kumine võtab stiihilise ilme, mis viib 1905. a. oktoobri­kuus määratu suurele verevalamisele.

Kasutades laialdast ning mitmekülgset materjali on J. Kärner oma romaaniga andnud tõhusa ning hinges­tatud ülevaate 1905. a. sündmustest. Kõigest sellest, mis tavalisele lugejale pole alati enam kuigi kergesti kätte­saadav, esitab Kärner tookordseid kõnesid, vaidlusi ja kirjeldab telgitaguseid salajasi nõupidamisi mõlemas vastasleeris, tehes kõike seda hästiloetava ning huvi­ küllase põnevusega, nii et peale lugemisnaudingu saab lugeja veel tõhusa ülevaate neist läinud aegade suursündmustest.

Enn Kippel

Tänapäevast nr. 6/1937