Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

19 Oct

Adam Petersoni kui juhtiva rahvuslase kujunemine.

 

  

1.

Eesti rahvusliku ärkamisloo uurimise üheks ülesandeks on läbi töötada selle aja tähtsamate haridus- ja poliitikategelaste elulood. Et vastava aja üldkäsitlused ei läbe nende juures kül­laldase üksikasjalisusega peatuda, siis jääb see eriuurimuste ja monograafiate ülesandeks. Ja biograafilised süvenemised meie rahvusliku ärkamisloo suhtes eriti rikastavad sünteetilist käsit­lust.

Nõnda ongi eesti rahvusliku ärkamisloo uurimine käinud käsikäes elulooliste uurimustega, täiendades teineteist vastas­tikku. Selle tulemusena on meil praegu tähtsamate ärkamisaja tegelaste kas või mingisugusedki eluloolised käsitlused, kuigi need enamikus vajavad kohendamist, ümberhindamist või isegi uuestikirjutamist. Kuid nüüdseni ei ole veel leidnud autorit Adam Peterson’i elulugu, mis lahutamatult seotud ärka­misaja tähtsama sündmustekompleksi – palvekirjaüritustega, kui mitte arvestada Eesti Biograafilise Leksikoni pealis­kaudset ja puudulikku kirjutist.

Adam Petersoni 80 aasta pikkusest elukäigust ei ole ajaloo­lane samas ulatuses huvitatud nagu ta biograaf. Petersoni saa­tuse kolmest peaperioodist on ainult keskmisel – 1860-ndail aastail Holstres – laiaperspektiivilisem tähtsus, sest et ta elu­lugu sel perioodil on ühtlasi peatükk meie rahvuslikust ärkamisloost. Ta tegevuse tõttu neil Holstre aastail eesti ärkamislugu ei saagi mööda nimetamata Adam Petersoni nime.

Kui H. Kruus oma lühiuurimuses „Eesti rahvusliku ärka­mise algupäevilt” käsitledes palvekirja aktsioone on ühendu­ses sellega ära ütelnud olulisema ja tähtsama ka A. Petersoni eluloost, kuigi siin pole lähtutud biograafilisest seisukohast, siis ta noorusaastate, samuti ka elukäigu kohta pärast kodumaalt lahkumist ei ole seni veel vähimatki rahuldavat ülevaadet.

Pärast lahkumist Adam Peterson pidas küll veel kodumaaga kontakti, seisis aga kõigist sündmusist täiesti kõrval. Vähe oleks neist pikist järelaastaist mainida, mis pälviks huvi laiemast kui biograafilisest perspektiivist. Seevastu aga alljärgnevas käsitlusele tulev Petersoni noorpõlv on Holstre perioodi kõrval oma jagu tähtis. Selle jälgimine ei ole huvivääriv üksnes Peter­soni elukäigu, vaid teatud määral ka meie rahvusliku ärkamis­loo seisukohast.

Käesolev kirjutis, mis välja kasvanud prof. H. Kruusi semi­narist, rajaneb nii Eesti Kultuuriloolises (EKLA) kui Eesti Riigi Keskarhiivis (ERKA) Adam Petersoni kohta leiduval olulise­mal arhiivmaterjalil.   Erilist tähtsust omab aga A. Petersoni enda poolt kogutud materjal, mis on praegu ta õepoja, riigikoh­tunik Jaan Lõo valduses. Nimetatud allikate põhjal ongi või­malik mõndagi uudset lisada nii Adam Petersoni elu- kui Eesti rahvuslikule ärkamisloole. Avaldan suurimat tänu härra J. L õ o ‘le, et ta lahkelt võimaldas oma eraarhiivi kasutamist.

Peale nimetatute on kasustatud veel suulisi andmeid. Kuigi vahest provintsiarhiivides midagi leiduks, see siiski seda pilti, eriti noorpõlve suhtes, suuremat ei muuda, mida võib saada Petersoni elust ja tegevusest nimetatud andmete valgustusel.

   

2.

Kodutalu ja esivanemate jälgimine seski ulatuses, nagu või­maldavad seda kättesaadavamad andmed, selgitab mitmeti Adam Petersoni kujunemist võitlusnatuuriks, nagu tunneb teda meie ärkamislugu; ühtlasi näeme ka, kuidas võrsub ta omaaegsest talupojaühiskonnast.

Ärkamisaegse külaühiskonna, varemast rääkimata, seesmist ilmet ja elu tuleb kujutella palju eksklusiivsemana praegusest. Kitsamalt küla, laiemalt vald või isegi kihelkond moodustas peale administratiivse üksuse ka veel mingi „genosliku” terviku, mis kujunenud pikaaegselt meie ühiskonda mõjustanud tegurite tagajärjel. Sunnismaisuse tõttu liikumisvabaduseta talupoeg oli seotud oma kodukoha piiridega. Kui veel praegugi mineviku pärandina vallas või kihelkonnas suur osa talunikke on kas kau­gemalt või lähemalt sugulased, siis ärkamisajal, mil liikumis­vabadus seadusena oli alles noor ja tegelikus rakenduses veel noorem, võis administratiivse üksuse – valla või kihelkonna – piirides see nn. genoslik printsiip olla veelgi tähelepandavam. Seda tuleks arvestada märgatava tegurina eesti ühiskonna õigus­likus ja majanduslikus võitluses kohalikkude võimude vastu.

Oleks raske jälgida üksikasjadeni, kuivõrd Adam Peterson oli kokku kasvanud oma ümbruskonnaga ses mõttes, aga et ta lähedased ja kaugemad sugulased teda ta ühiskondlik-poliitilises võitluses siiralt toetasid, on suure tähtsusega, nagu seda osalt juba käesolevas käsitluses näeme. Veel enam võis see sugukondlik tegur tähtis olla külaühiskonna enda koostöö seisu­kohalt. Seepärast ei ole ülearune, kui avardame Adam Petersoni isiksuse kontuure ta kodutalu ja esivanemate ajaloolise üle­vaatega.

Omaaegsete ühiskondlikkude tingimuste juures ei olnud ainult juhus, et juba Põhjasõjast saadik Adam Petersoni esivane­maid leiame elutsemas pidevalt Holstres Kipi talus. Kuid Kipi rahva perekonnapärimused teavad jutustada, et algtalu, millest praegused Holstre Pirmastu Kipi talud on välja kasva­nud, võis olemas olla juba Poola-Rootsi sõja ajal. Veel Põhja­sõja paiku olnud olemas üks Pirmastu Kipi, s. t. praegune „Kipi Jaanussa” talu.

Kui usaldada neid Petersoni enda poolt kirja pandud pere­konnatraditsioone, siis talu, mis pärast Põhjasõda oli suur neljapäevakoht, pidi oma algusega kindlasti ulatuma üsna kaugele tagasi.

Samad perekonnapärimused teavad jutustada, et Põhjasõja rahutute aegade pärast talurahvas pidanud redus elama. Too­kordne „Kipi peremees Rits, vana meheke, tulnud kord peidust oma kahe pojaga kodu rehte peksma”, kuid „pardiajajad” taba­nud ta vanema poja Aadu, viinud Venemaale ja müünud seal sõduriks. Hiljemini kujunenud Aadu saatus kaunis õnnelikuks: ta sattunud Rootsimaale vangi, võtnud seal pärast sõja lõppu rikka naise ning hakanud kuski alevikus kauplema. Ta kirjuta­nud Rootsimaalt, et „ … elada hästi jõuukaste ja kiitnud väga Rootsimaa hääd korda ja vaba elu. Kipi rahvale annud ta tungi­valt nõu, ära Soomemaale põgeneda ja säält Rootsimaale tema juurde tulla, kus elu väga hää ja lahke olla. Pärast sõa lõppu olla ta veel kirjutanud ja Kipi rahvale Tallina kaudu raha saat­nud …”, mida aga ei olevat kätte saadud.

Nagu öeldud, olnud Kipi neljapäevatalu juba pärast Põhja­sõda; sellele lisatud juurde veel naabruses asuv Vankre ehk Vangari ühepäevakoht. Säärasest viiepäevakohaks paisunud talust saabki nüüd seeläbi kaks praegust Pirmastu Kipi talu, et lähedal­asuva Soova perepoeg Peeter (isa sai tal pärast sõda mõisa kupjaks), kosinud Kipi peremehe Ritsu õe Made ja talu aetud pooleks. Praeguseni mitmete uuesti- ja ümberehituste järel sel viisil kujunenud Kipi või Kipi-Ritsu Mäeltare ja Alttare taludest asus noorpaar elama viimasesse, luues seega aluse edas­pidisele Kipi Alttarele ja perekonnale, kus sündisidki eesti ärkamisaja palvekirjaürituste peategelased – Adam ja Peeter Peterson.

Millal Soova perepoja Kipile koduväiks tulekuga talu pooli­tamine toimus, selle kohta ei ole kindlama oletuse tegemiseks pidemeid. Kipi ja Soova perelaste abiellumise ajaks peab A. Pe­terson 1747. aastat. Kuid nii selle daatumi kui Soova, pärastise Kipi Peetri sünniaastaks peetava 1720. aasta kohta tuleb kahelda, sest et kirikuraamatud seda ei kinnita. Kui usaldada revisjonilehtede andmeid, siis sündis Kipi Peeter, Adam Peter­soni vanavanaisa, viiendal või kuuendal Põhjasõja taplusaastal. Kipi Peeter ja ta naine Made võisid abiellumisel olla kaunis hilistes aastates, milliseks oletuseks annab põhjust asjaolu, et nende neli last sünnivad üsna lühikese aja – kuue aasta jooksul, kusjuures nende vanemad on juba kaunis eakad: viimase poja – Johanni – sündimisel võis Kipi Peeter olla kuuekümneviiendas eluaastas ning ema Made viiekümnendate aastate lävel.

Kipi Alttare – Adam Petersoni sünnitalu – kujunes tõe­näoselt aeglaselt ematalust, sedamööda kuidas uus perekond omile jalule iseseisvunes. Tütartalu nähtavasti just perenaise kaudu, kuid muidugi ka majandusliku sõltumuse ja läheduse tõttu liitus tugevasti ematalu traditsioonide ja minevikuga. Sel­lest mäletab Peterson kirjutada küllalt huvitavaid, peaaegu juba muistendeiks muutunud mälestusi

Uuestiasutatud talu pererahval näib olevat üsna suuri ras­kusi, nõnda et esimene peremees, vana Kipi Peeter, haudunud Rootsimaale põgenemise plaane, kui sealt ta naisevenna Aadu kaudu tuli optimistlikke teateid. Siin märkame esimest korda Kipi pererahva võõrsile vaatavaid silmi. Kuigi neist ei saanud minejaid, elas see soov siiski visalt edasi.

Noorel talul võrreldes teiste Holstre taludega võis algul olla töörahvast kaunis napilt. Veel 1795. a. revisjoni ajal kuulus Kipi ses suhtes väiksemate talude hulka, kuigi seal oli juba 15 hinge. Perelastest kolm poega – Ado, Johann ja Jaak – on juba täis­kasvanud töömehed; tütar Kreet mehele minnes Viiratsi valda on lahkunud kodust. Viiratsi ja Mustapalliga tihenevad siit­peale mitmeti Kipi rahva sugulussidemed.

Vana Kipi Peeter suri 1782. a. Ta vanem poeg A d o, kes sündinud arvatavasti 1764. a. paiku ja isa surma ajal võis olla alles 18-aastane, jätkas majapidamist ema Madega, keda hil­jemini asendas Mustapallilt perenaiseks toodud Reet.

Ado peremeheks olles kasvas Kipi talu nähtavasti üsna aeg­laselt ja visalt – 30 aasta jooksul suurenes inimeste arv ainult kolme võrra. Ja oma 19-pealise perega jääb Kipi 1826. a, revisjo­niks vaevu keskmiseks taluks Holstres.

Tõenäoselt 1826. a. revisjoniga on fikseeritud ka Kipi rahva perekonnanimi. Adam Peterson oma mälestustes kommenteerib nimesaamist järgmiselt: „Selajal ei olnud talurahval veel mitte perekonnanime – ja siis oli igaühel oma väär- ehk sõimunimi; muidu ei olnud võimalik nende vahel vahet teha. Kui 1819 aas­tal rahvale priius anti – ja igaüks omale ise perekonna nime valida võis, siis on minu vana isa, Kipi Adu end Petrepojaks nimetanud oma isa Petre auuks. Mõisasaksad on seda nime aga ümbersaksastanud ja Petersoniks kirjutanud, mis Saksa keeles sedasama, see on: Petrepoeg – tähendab”. Kuid talu nime­tati endiselt esimese peremehe Peetri järgi „Kipi-Peetri”.

Surm külastas mitmel korral väga halastamatult uskliku Kipi Ado perekonda, viies kaasa kaks poega – Adami ja Hansu ning pojapoeg Ado. Kolme-nelja aasta pärast järg­nesid neile murest murtud vanemad, surres peaaegu järjestikku: Reet 1830, Ado 1831.

Kipi Ado ainsa ellujäänud pojana sai peremeheks Jaak, kes sündinud uue sajandi algul – 1801, mis tõi nii Euroopasse kui Baltikumi värskeid ja puhastavaid tuuli. Nagu vastuseks agraarreformidele ja talurahva elu korraldavaile seadusile algas Kipi taluski energiline tõusuperiood. Jaak oli kasvanud raske­tes oludes. „Ta oli Prantsuse sõja ajal 12 aastane poisike. Ja vanaisa [ = isa Ado] olla taie ütelnud: „Jaak, nüid pead sa kahe mehe eest tööd tegema.   Tõisi töölisi meil kodu tarvis enam ei

A. Petersoni ema oli omal ajal laialt tuntud Kõssa Hans Sibul’a (ka Sibbul) ehk Zwiebelberg’i tütar 28). Vana Kõssa, hüüdnimega Linnukse Hans, sündis Viiratsi vallas Kõssa talus 1780. a. 29). Ta isa Jüri, mitte omades talu, elas saunikuna oma arvuka perekonnaga mitmes talus. Aga Sauna Jüri pojad olid nähtavasti hakkajad ja reaalse mõtlemisviisiga mehed; nad kõik said paremale järjele, pääsedes isa saunikuseisusest. Vanem poeg Jaak sai peremeheks, niisama järgmine, Märt, kes abiellus sama valla Saarse talu arvukat lasteperet omava ning eaka lesest perenaisega. Aga mis sellest – ta sai peremeheks, ja võttis oma isa enda juurde! Poeg Jaan on leidnud nähtavasti mõisas tegevust.   Pärast seda, kui ta tütred mehele läksid 34) ja ka noorim poeg Hans – A. Petersoni emaisa – 1802. a. naise võttis, lagunes Sauna Jüri perekond. Ta suri 1805.

Et Linnukse Hansul ei olnud oma talukohta, elas ta oma vendade juures. Kuid sel ajal ta nähtavasti oligi „ … linnade vahel reisijaid ja kaupu vedav voorimees. Olla isegi kaks korda Moskvas ära käinud „saksu” küütimas. Voori teenistuse läbi jõukaks saanud omandas enesele ta Kõssa talu”. Millal Kõssa Hansu paiksaks asumine toimus, et ole teada; kuid 1811. a. revis­joni ajal on ta juba peremees. „Talurahva priikslaskmise järele oli ta endale nimeks valinud Zwiebelberg. Sellest põlvneb arvurikas ,Z.’de perekond”. Linnukse Hansu nimi oli algul nähtavasti Sibul; kas Hansu enda või nimepanijate poolt arvata­vasti saksastati see Zwiebelbergiks.

Jõudnud voorivedamisega silmapaistvale jõukusele, oli Linnukse Hansul nüüd enam võimalusi hoolitseda ka oma laste saatuse eest. 1826. a. lahkuvad kaks poega kodust. Vanem – Jaak – siirdus Sürgavere kogukonda, kuid Mart 15-16-aastase poisikesena Viljandisse, arvatavasti rätsepaks õppimise sihiga. Hiljemini läks Mart Peterburi, kus, näides oma meistri, rikka rätsepa Strahlberg’i ainsa tütre ning nõnda pärides selle varanduse, sai üsna jõukaks meheks. Ühtlasi vahetas ta oma isa „Zwiebelbergi” äiapapa „Strahlbergi” vastu. Pärast rätsepaametist loobumist ja kodumaale asumist „Ta valis omale elu­kohaks Pärnu linna, kus tal suured auru saeveskid ja kauplused olid. Pääle selle oli ta veel mitmete kroonu mõisate, nagu Võlla, Änge-Uduvere ja Laiksaare rentnik ning mitmete laevade oma­nik. Tema oma oli ka Tartu maal Väike-Kongota rüütli mõisa”. Kui lisame siia veel A. Petersoni kommentaarid, saame ettekujutuse Mart Strahlbergi jõukusest: „Strahlberg oli Pärnu suurkaupmees, majade- laevade- ja aitade omanik, suur metsakaupleja ja mitme Kroonumõisa rentnik ja Vene kirikute ehitaja”.

Adam Petersoni saatus on tihedalt seotud selle jõuka onuga. Aga tal oli üsna lähedasi sidemeid ka veel Hans Zwiebelbergi vanema poja Jaaguga, kes samuti oli jõudnud silmapaistvale jõukusele: „… oli esiti mõisavalitseja, siis Arusaare ja Kõo mõisade rentnik ja Loopre mõisa omanik”.

Nii nagu vana Kipi Peetri perekonnas tundusid domineeri­vat naisepoolsed traditsioonid, nõnda nüüd ka Adam Petersoni kodus, kuigi perenaine oli toodud kaugemalt – mõniteistkümmend kilomeetrit eemal Kipi rahva linnatee ääres asuvast talust. Kui vahest konservatiivne Kipi Jaak oma naise sugulastest kui­dagi eemale hoidus, siis seda enam ta lapsed olid nende mõju all. Sääraste jõukate sugulaste kaudu võimaldus Kipi noorperel pääseda lahedamaisse oludesse, saada paremat haridust ning luua kontakti omaaegse eesti eliidiga, mida need jõukad sugulased osalt aitasid moodustadagi.

Lõpuks tuleb mainida, et Adam Petersoni arvates voolab ta soontes esivanemate kaudu saarlaste verd. Nii oma vanaisast – Linnukse Hansust kui ka selle naisest – „Mustriko Jüri tüt­rest Anost – oma vanaemast, – teab A. Peterson jutustada, et nad põlvnevad mandrile sõjast laastatud kohtadesse asunud saar­lasist. Niisama isa poolt sugulased perekonnapärimuste järgi peavad saarlasi oma esivanemaiks.

Kokku võttes ülevaadet A. Petersoni kodutalust ja esivane­maist, näeme, et Kipi Alttare võis tekkida mõned aastakümned pärast Põhjasõda Kipi ematalu poolitamise teel. Erilise tähtsu­sega Adami saatusele on Kipi pererahva lähedased sugulusside­med jõuka ning paljurännanud Linnukse Hansu perekonnaga. Oma onudele – Mart Strahlbergile ja Jaak Zwiebelbergile, kes võib-olla kuulusid jõukaimate eestlaste hulka tol ajal, võlgnesid Kipi noored oma hariduse. Kuid ka Kipi talu ise on neid eran­deid, kus 1840-ndaist kriisiaastaist hoolimata elanike arv kasvas, kuna mujal märkame hoopis vastupidist nähtust. Ja 1850-ndaiks aastaiks on ta rahvaarvult suuremaid talusid Holstres. Arva­tavasti ei pääsenud siin ka ikaldusaastate majanduslik kriis nii masendavalt maksvusele nagu mujal.

Juba vanaisa Adost alates märkame Kipil teataval määral kõrgendatud religiositeeti.   Adam Petersoni kodus on see kas­vatuspärimus juba üsna tugev tegur, sest isa Jaak, kuuludes vennastekoguduse ringi, külastas peale kiriku usinalt ka palve­maju.

  

3.

Kodu kohta, kus kasvanud meie ärkamisaja trotslikum ja nõngem võitlejaiseloom, on kahjuks säilinud vähe andmeid seks, et näha ja konstrueerida selle iseloomu saamist ning arenemist. Puudulikkude ja puuduvate andmete tõttu peame vaatlema Adam Petersoni lapsepõlveaastaid ajastu üldtaustal, kusjuures oleme sunnitud piirduma kõige üldisemaga.

Kipi noortel ja usklikel perevanemail, Liisu ja Jaak Peter­sonil, oli lasteõnne: neile sündis kuus poega ja 4 tütart. Neist surid Ado ja Kadri juba hällis; teised aga kasvasid suureks.

Adam Peterson sündis 1838. a. 7. märtsil selle lastepere kuuenda ja vend Peeter, kellega ta palvekirjadeürituste ajal ühiselt võitles, 1843. a. 16. mail kaheksanda lapsena. Võime kujutella, et nii lasterikkas perekonnas ei võinud Adamile juba hällis osaks saada võib-olla küllaldast hoolitsust. Nagu see tava­line lasterikastes perekondades, nii arvatavasti siingi väikese Adami eest hoolitsemine võis olla vanemate õdede-vendade üles­andeks.

Kui tahame A. Petersoni iseloomus seletada teatavat sub­jektiivsuse ja objektiivsuse antagonismi, siis peame arvama, et esimesil hälli- ja mänguaastail, mil inimese isiksus omandab printsiipe, ta ümbrus ei olnud küllalt intiimne ja heatahtlik, pannes nõnda aluse ta karakteris kaunis teravale „mina ja nende” konstruktsioonile. Need printsiibid on ka ta võitleja-iseloomu aluseks.

Kuid kodust sai ta juba kaasa ka konkreetse vastase, kellega tal edaspidi tuli võidelda kui „minu” ja kui „meie” vaenlasega. Selle nägemiseks on põhjust lühidalt puudutada neid sündmusi ja olusid, mis valdasid üldiselt eesti ühiskonda sel ajal ning mil­ledest Adam Peterson oma vastuvõtlikkude lapsepõlveaastatega läbi kasvas.

Juba XVIII sajandi algupoolest alates maarahvas murdis kiriku ja pastorite vastu truudust, kaldudes herrnhutismi. Neid kõrvalharrastusi ei saa pidada ainult talurahva usutarbe rahulda­mise nähtusteks, vaid ühtlasi ajaloolise antagonismi avaldus­vormiks eestluse ja saksluse vahel, mis leidis ajale ja võimalus­tele vastava kehastuse; balti-saksa apologeetlikud ajalooautorid ise ei salga, et see oli ühtlasi ka sotsiaalne liikumine. Petersonigi esivanemate juures märkame seda mõõdukat, tol ajal tava­list, usulisele alale juhitud suunda. Kui maad tabasid 1840-ndate aastate vapustavad ikaldused, puhkes ühiskondlik vastuolu eri­lise teravusega, avaldudes laiaulatuselises talurahva käärimises ja siirdumises õigeusku.

Kuigi 1840-ndate aastate sotsiaalsete sündmuste programm avaldus ainult alateadlikus „välispoliitilises orientatsioonis”, sai see periood ärkamisajale lahedamaks ning otsesemaks alu­seks, niiöelda – lähteks. Nii ärkamisaja palvekirjaürituste kui haridustegelaste ridades leiame enamuses just neid, kes kas oma varasema või hilisema noorusajaga on kasvanud läbi 1840-ndate aastate sotsiaalse kriisi. Ei ole ainult juhus, et ärkamisaeg tekib, kui 1840-ndate a. lapsed ja noorukid, saades täiskasvanuks, võta­vad oma teostada eluülesanded endiselt sugupõlvelt. Ning Adam ja Peeter Peterson ei moodusta siin mingisugust erandit. Nad võiksid olla pigem musternäiteiks. Lähemalt vaadeldes nende laste kasvamist ja arenemist neis üldperspektiives, näeme, kui­das 1840-ndad aastad kasvatasid edaspidiseks võitluseks aktiivse generatsiooni. – Meeleheitele viidud rahva kibedust iseloomus­tavad tabavalt järgmised väljendid, mida tolleaegsed kohalikud võimud ise on fikseerinud: „Inimesed avaldavad kirge ja jultu­must ja neid näib valdavat suur viha sakslaste vastu. See pole kuidagi usuline, vaid täiesti poliitiline liikumine. Paljud lau­suvad valjult: maad peame saama, ja kui meile seda ei anta, siis võtame seda ja tapame sakslased. Teised arvavad: keiser võtvat maa mõisaomanikelt ja andvat selle talupojele.” „ … ükskõik missugune usk meil ka on, ja kui me ei saagi kahjuks maad, siis saame vähemalt härradest lahti” – „Jultumus, kirg, viha välgubinimestel silmist…”. Uus generatsioon omandas selle vaenu juba nii-öelda emapiimaga.

Nendest käärimistest kerkib esile eriti „Pühajärve sõda”. Mässajate karistamisele komandeeritakse pealtvaatajaid palju­dest kogukondadest, et rahvast hirmutada. ühtlasi tabab maad sõdurite majutamine.

Adam Peterson kolme-nelja-aastase lapsena on neid sünd­musi kuulduste ja osavõtjate jutustuste kaudu kaasa elanud. Neid lapsena meeldesööbinud ja hirmutavaid lugusid kirjeldab ta hiljemini oma mälestustes: „Minu isa talus oli siis ka soldat Paavel korteris, ilus, pik, lahke ja hää mees Väike-Venemaalt pärit.  Ma olin siis küll alles neljaaastane laps, aga mäletan teda veel väga selgeste…  Ta oli suur laste armastaja.   Armastas mind ja mu venda Hantsu, kes minust kolm aastad vanem oli, väga. Õepetas meile Venekeelt ja soldati utsitamist ja marssimist. Sagedaste suudles ta meid nuttes ja rääkis: et tal kaugel kodus ka lapsed olla. Kui ta mõisast ehk linnast tuli, siis tõi ta meile saia. Juba Kipi-Risti kingu päält alla tulles hakkas ta meid omale vastu kutsuma ja hüidis harilikult: „põika tule, põika tule ….” See hää Paavel oli Püha järvel ka üks rahva peksjatest. Ja tema suust olen eesmalt sellest hirmsast luost kuulnud”. Selline sümpaatia, millega A. Peterson mäletab seda Paavlit, jäi talle omaseks venelaste vastu üldse.

Samast ajast nähtavasti on pärit ka A. Petersoni kujutlus Pühajärve sõjast, mis loodud nii Paavli kui teiste jutustuste järgi. Kui A. Peterson armastab liialdada, siis kuulub ka see siia. Need on peaaegu sadistlikud pildid talupoegade peks­misest, mida ta sümboliseerib eestlaste raske olukorraga: „Kella 12 ajal toodud vangid peksuplatsile    Nad olnud nii nälginud ja kõhnad, et hale olnud neid näha – paljas luu ja nahk!        Üks neist õnnetumatest olla omale enne surma veel tükike leiba palunud. Taie vastatud: „Sa koer võid ka tühja kõhuga surra!” Küll
olla vaesed vangid nuhtluse eel oma härrasid põlvili ja silmili
ristiskätega väga haledaste palunud, et need nende pääle halastaks ja armu heidaksivad! Aga asjata. Härrad olla neid sõimanud, vandunud ja nende pääle süllitanud         Siis võetud peksuohvrid alasti, seotud neid niuetekohalt kahe püssi vahele ja igat vangi vedanud kaks soldatid püssepidi eest läbi peksutänava… Trummipõrinaga alganud verine mäng pääle. Väga hirmus, kole ja jälle on rahval see kuulda ja näha olnud! Esiti on need ohvrid koledaste appikarjunud ja trummihäälest üle hüidnud: „Oh härra halasta! Oh härra! Jäta elu veel! Oh Jumal, päästa! Oh Jeesus, halasta! Appi, appi, kulla velle!” Aga peagi on nende hääl ära jäänud ja vaikinud. Ei ole muud kuuldud kui surejate ohklemist ja röhklemist – ja kepiplaginad, nagu koodi-löömist rehepeksu juures. Kepid on neil liha luudelt taieste maha löönud ja liha ja nahatükid on neil ümberringi, kui punased narmad ripendanud. Luud on paljad olnud ja paljudel tul­nud sooliksed (sooled) ja sisikond küljeluude vahelt ja alt välja. Kahe tunni jooksul on neist umbes 100 meest hinge heitnud. Töised surnud ka kõik peagi ära ja nädala pärast ei ole neist keegi enam elanud.” Säärane jälestav ja verine pilt liigutanud isegi sõdureid pisarateni.   „Aga Saksad ja nende õrnem sugu on seda külmalt ja naerdes päält [vaatnud]… Peksu juures olla härrad soldatile hüidnud: „Olge virgad! Lööge tublim! Andke neile koerdele valu!””

Kui lisame veel paar rida, saame kujutluse, kui konkreetselt need verised kaasaja sündmused lapse kujutlustesse jäid: „Meie soldat Paavel rääkis seda meile sagedaste ja näitas taieste, kui­das inimesi püsside vahele seotud, läbilipu veetud ja löödud, missugused kepid olnud, kuidas õnnetumad peksu ohvrid karju­nud ja pikkamisi – rögisedes surenud. Ja see lõikas nii sügavaste mu hingesse, et ma seda ialgi unus­tada ei jõua”.

Millist vaenu ja põlgust õhkub sellest kirjeldusest! Kuigi see on kirjutatud pärast seda, kui kohtute vintsutused ja poliiti­line tagakiusamine oli kõigele küllalt sappi juurde lisanud, siiski on eriteldav, millised elamused sai Peterson kaasaja sündmusist lapsena. Ja kõigel sellel oli noorele kujunevale hingele otsus­tav mõju.

Kõiki neid kaasaja sündmuste jutustusi võisid täiendada Kipi peretoas vestetud lood ja muistendid mõisnike ülekohtust. Juba varakult pidi Petersonil suuliste traditsioonide vastu olema nähtav huvi, ja teatakse temast, et igasuguste vanade lugude jutustamises olnud ta veel raugana väsimatu.

Säärane ühiskonda lõhestav antagonism, mis 1840-ndail aas­tail lõkendas suure leegina, võis tungida laste mängudenigi. Võime kujutella, et Adam ja Peeter ühes teiste Kipi pere las­tega mängisid «üleskirjutamist”, „kurja mõisnikku” või „Püha-järve sõda” …

1840-ndate aastate ikaldused ja kriisiajad ei võinud Kipi rahvastki puudutamata mööda minna. See oli arvatavasti tol ajal, mil Peterson mäletab oma isa sagedasti ohkavat: „Oh oleks ometi mu vanaisa ära Rootsimaale põgenenud, siis oleks mull see hirmus raske elu nägemata jäänud!” „Aga Kipi rahvast ei saanud Rootsimaale põgenejaid”, lisab A. Peterson nagu etteheitvalt juurde.

Iseloomulik, et Kipi rahvas ei siirdunud õigeusku: ta oli selleks liiga usklik.

Mis suunas võis noorde Adamisse mõjuda ta usklik kodu, ei ole päris selge. Ainult harvade vihjete kaudu kuuleme sellest. Petersoni isa samuti nagu ta vanaisagi oli kirikuvöörmünder. Kuid peale selle, nagu ülal mainitud, kuulus ta veel vennaste­koguduse ringkonda. Palvemajja minnes võtnud ta sageli kaasa ka Adami, äratades poisikest hommikuti vara magusast unest. Need usuharrastused on lapsesse avaldanud igatahes sügavat mõju. Ta ise mäletab: „Kui ma lapse põlves vaimulikku lauluraa[ma]tud lugesin, siis tuli mulle kohe rõõmust ja ärdusest vesi silma ja laulud jäivad mulle ilma tahtmata päha”. Kuigi kasvatus oli vali-usklik, ei või me Petersoni juures erilist religiositeeti sedastada. Mäletatakse, et „usumees” ei ole ta kunagi olnud. Uskliku isa kasvatus võis poisikeses tekitada samal määral ka kangekaelsust; oma tahte absorbeerimise taotlus näib olevat vastupidiselt mõjunud: poiss hakkas seda eriti tooni­tama! Siitsamast nähtavasti algavad protesti- ja vastuoluidud valju ja vagatseva kodu suhtes, mida suurendas arvatavasti ka see, et isa oli Adami koolitamise vastu. Künnipoisina rakendab ta kord hobused nurmel lahti ja läheb isa keelust hoolimata kooli. See oli küllalt resoluutne samm poisikesest, keda oli püütud kasvatada usklikus alluvuses.

Vaadeldes A. Petersoni lapsepõlve kasvatuslikke tegureid, võime ta isiksuse põhilise struktuuri viia sõltumusse ajastu üld­ilmest. Kuigi iseloom, spetsiaalsemalt isiksus, mõtestatakse juba lapsepõlves, siiski ei moodusta see konstantset või kinnist üht­sust, vaid on arenemis- ja muutumissuuteline mitmesuguste ühiskondlikkude tegurite mõjul. Ent Petersoni lapsepõlves omandatud iseloomu põhivormid on niivõrd tugevad, et neis ei ole märgata suuremat ümbermoodustumist kuni ta raugaeani, ja kuigi ta isiksus on väga aktiivne, leidub seal ometi üsna staati­lisi suhtumismooduseid.

Säärased ühiskondlikud alanguperioodid nagu 1840-ndad aastad on suuremate järelmõjudega just tema loodud põlvkonna kaudu. Ent säärastel langusaegadel mitmesuguste raskuste tõttu puhkevad esile inimese ebaühiskondlikud alad. Nende jälgi võime teatud määral märgata ka Petersoni isiksuses. Ta võitlus nii oma sakslastest kui eestlastest vastaste suhtes on kaunis sar­nane. Väljapoolepöördunud iseloomuna ta ei pidurda oma tuge­vate sümpaatiate ja antipaatiate kaldumist äärmuseni. Kodust usulise kasvatuse kaudu kaasatoodud teatava ühekülgsuse mõjul kujuneb Adam Petersonist täieline võitleja-iseloom. Kuid kodu kaudu ka sügavalt juurduv eesti talupojaühiskonnas, asub ta võitlusse rahva vaenlase kui enda vaenlase vastu. Viimast ei tulnud tal otsida, see oli juba otsekui sõrmega osutatud. See hostis hereditarius oli balti sakslus, kohalik rahvast kurnav ja võimutsev ülemklass. Kogu rahva abiotsivad silmad vaatasid keisri poole. Kuid poisikese sümpaatia võitis igaveseks Holstresse majutatud lahke Vene sõdur.

  

4.

Adam Petersoni kodu pidi olema võrdlemisi haridusärgas. Kuigi isa ja vanaisa olid kirikuvöörmündrid, ei takistanud see neid kaasa elamast ka vennastekoguduslikule liikumisele. Teame, et herrnhuutlus oli küll ilmlikkus-, kuid mitte haridusvaenuline. Kipi perevanemad hindasid igatahes ka ilmlikku haridust. Muide tolleaegset kooli ei võinud selles küll kuidagi süüdistada. Nii siis tuligi, et hoolimata 1840-ndate aastate mitmekülgsest kriisist õppis vanem poeg Jaak Viljandi kreis­koolis.

Kui isa poolt domineeris kodus usklikkus, siis ema haridusärksus oli teist laadi ja pääseski seeläbi maksvusele, et toetus jõukusele. Juba Jaagu kooliskäimist näib rikas onu Mart Strahl­berg toetanud olevat. Ja noormees siirduski 1848. a. onu Võlla rendimõisasse, arvatavasti mõisavalitsejaks.

Adam Peterson õppis nähtavasti juba kodus oma usklikult isalt ja vend Jaagult esimest raamatutarkust. Kooli minnes võis ta olla juba varustatud küllaldaste eelteadmistega.

Samuti nagu Adami lapsepõlve nii ka ta koolis jätkuva noorpõlve kohta on meil vähe andmeid. Otsesed sellelaadilised kultuuriloolised teatmed neist ärkamisaja eelaastaist on üldse hõredad. Kui aeg ise neid ei ole fikseerinud ning säilitanud, siis seda lünka tähtsamais osis täidavad tolleaegsete tegelaste mälestused, tagasiviiped, kirjad jne. Nii valgustavad Peter sonigi kooliaega kaasaegsete mälestused. Et need on kirja pan­dud palju hiljemini, sisaldavad nad silmapaistvamaid ning täht­samaid sündmusi.

Meie ei tea täpselt, millal A. Peterson siirdus Pirmastu külakooli ning kui kaua ta seal õppis. Mart Mitt mäletab, et Peterson on olnud seal õpilane, kui ta isa asemel „1851/52 aas­tal” kooli pidanud. Võime siiski arvata, et Adam Pirmastu külakoolis oli veel ka 1852./53. õppetalvel. Nimelt mäletatakse samast ajast Petersonile väga iseloomustavat sündmust. Nagu teada, kolis M. Mitti isa Pirmastust ära 1853. a. Uude elu­kohta vilja vedamisel tarvitanud ta koolilaste sängikotte. Kui Mitt tahtnud ka Petersoni sängikotti võtta, kiskunud poisike selle koolmeistrilt ära.

Ei ole võimalik sedastada, kui pidev oli Adami kooliskäi­mine neil kahel – 1851./52. ja 1852./53. õppetalvel, samuti ka mitte seda, kas ta varemini või hiljemini käis Pirmastu külakoo­lis. Edasijõudmise kohta koolis kirjutab M. Mitt: „A. Peterson oli aga tõeste esimene poiss koolis, iseäranis veel ilukirjutuses ja rehkendamises”. Siin ilmutas ta huvi tol ajal veel uudse mänguriista viiuli vastu, mille Mitt’ilt õppimiseks isegi ostis, kuid mängumeest Petersonist siiski ei saanud; vähemalt ei teata, et ta hiljemini mõnd pilli oleks mänginud.

Juba külakoolis mõneteistkümneaastase poisikesena üllatab meid Adam Peterson oma poliitiliste vaadete küpsusega. Peame jällegi tagasi vihjama ta lapsepõlve oludele ja suursündmustele: Petersoni poliitiline silm oli juba kodust kaasa toodud. Mart Mitt, ta noor koolmeister, jutustab sellest järgmist: „Sel ajal oli Aadam Peterson juba kooli poisikene. Paar aastad hiljem, kui ma isa asemel Holstre Pirmastu kooli majas kaks talvet kooli pidasin, oli ka Peterson koolis käija pois. Ta ütles kord: „Vene preestrite meie maale asumine saab üks aja järk meie rahvale olema, silma ringi laiendamiseks vene rahvaga sõprust otsida; nagu seda tühjale maale mineku juttude pärast Pühajärve sõja pidamine sakste vastu rahvale igavest vainu sünnitas.” Minu isa ütles: Petersonist saab üks terava vaimuga mees kasvama, kes juba nüid kooli poisi vanususes seesuguste tähele pantud sünd­muste kohta tuleviku aimdusi arvab märgata”. Mitt’i ennus­tus täituski.

Mart Mitt, tookordne Pirmastu külakooli õpetaja, umbes 18-aastane noormees, pärastine laialt tuntud ärkamisaja tege­lane, ei võinud vahest palju enda noortest teadmistest oma õpi­lasele anda. Kuid siiski ei tarvitse see olla ainult kompliment, kui Peterson oma endisele õpetajale tähendas: „Ma sain Holstre Pirmastu koolist hea algus õpetuse, mille eest Jumalat tänan, kes seda nii oli seadnud, et ma sel ajal kooli pois olin, kui sina kooli õpetaja ase ametid pidasid”. Kuivõrd noor Mitt Peter­soni poliitiliselt suutis või oskas mõjustada, on küsitav. Võib­olla õpilane pärastpoole ses suhtes oli õpetajaks …

Need kooliaastad panid aluse mõlema noormehe – õpi­lase ja õpetaja – liigutavale sõprusele, mis edaspidi aina süve­nes. Näit. hiljemini Viljandis, kui Peterson käis juba kreiskoo­lis, oli neil kuum-sõbralik kokkusaamine, millest Mitt kirjutab: „Oh! Kuidas võiks see võimalikuks saada et veel üks töist näha saada ja ümber kaela hakata, nagu seda kord Viljandi linnas sinu korteris lapseliku armastusega tegime, et üks tõisi oma rinna vastu suruda”. Või edasi: „ … kui oma unustamata nooreea sõbrale kes mind nii palavalt oli armastanud, nagu seda vist mäletad, kui veel nenda ütelda, „lapse põlves” Viljandis sinu kooli aegses korteris ühes magasime, ja töisel päeval ühes Vil­jandist Kipile sõitsime, nimetamata meie Holstre-Pirmastu koolielu”.

Seda külakoolis tekkinud sõprust tihendavad pärastiste võitlusaastate vintsutused ja isamaa ühine asi: „Aga viimselt need rahvuslised kokkupuutumised, millede mälestus veriste tähtedega südamesse on kirjutatud, need ei lase ka seda kõige õelamatgi südant vagusi olla, veel vähäm üht isamaa sooja südant ensest lahti kiskuda! “

Peaaegu samal ajal kui Petersonil külakoolis enam midagi õppida ei olnud, asutatakse Paistu kihelkonnakool, mis algab tegevust 1. nov. 1854 kaheteistkümne õpilasega. Isa kavatsu­se järgi Adami haridus vist pidi piirduma külakooliga. Mõjustatud arvatavasti Mart Strahlbergi suurest edust, pidi Adamistki saama rätsep. Kuid poiss avaldas suuremat uudishimu uuestiavatud kooli kui nimetatud elukutse vastu. Iseloomusta­valt kirjutab H. Wühner: „Minu Paistu kooliõpetajate seast oli-vad peale eesnimetatud J. Mielbergi veel mitmed väga südid õpijad, nende seas Peter Peterson ja vanem vend Adam, kes kui rätsepa õppija esite uudishimulikult vaatama tulli mis koolis tehakse ja et see tema meelepärast olli, jäi tema hoopis kooli ja ka sui läbi, kus minul mitmed mehed suil kooli vaheajal ühes õpetust ja haridust saivad …”.

Millal see uudishimulik rätsepaõpipoiss kihelkonnakooli ilmus, kas veel 1854. a. lõpul või 1855. a. algul, ei ole teada. Kuid nagu H. Wühneri vihjest paistab, pidi ta juba talvel kooli tulema, kus jätkas järgneval suvelgi õppimist. Võiks arvata, et vähemalt 1855. a. kevadtalvel sai Peterson Wühneri õpilaseks.

See siirdumine kihelkonnakooli oli poisi iseseisvuse ja kangekaelsuse tulemuseks. Täiesti iseloomustav ta enda maksmapanemisel on suveks kooli jäämine. Nimelt, nagu ees­pool vihjatud, rakendanud ta hobused nurmel lahti, pannud kraami vankrile ja sõitnud isa keelust hoolimata omavoliliselt kooli.

Paistu kihelkonnakooli esimeseks õpetajaks sai noor, Pe­tersonist ainult üle aasta vanem H. Wühner, kelle konvent ametikohale eksamita oli kinnitanud.  Kui ta ei ole veel küps ja täisteadmistega pedagoog, siis seda enam hoolas edasiõppija, kes, elades õpilastega ühes, võis A. Petersonile olla tööd juhtivaks ja õppimist organiseerivaks vanemaks seltsimeheks ning sõbraks. Nii ärgas ja tõsiste vaadetega H. Wühner arvata­vasti enamgi suutis mõjustada Petersoni neil kujundavail aastail, mil mõlemad olid alles püüdjad, otsijad, õpilased… Ei tea, kui palju Wühneri kaudu, kes ise Viljandi kreiskoolis Biezbärdi õpilasena oli saanud sügavaid mõjustusi, ka Peterson neist viimastest osa sai.

Kitsaste olude kiuste oli Paistu kihelkonnakool tõsine töö­koht. Wühneri õpilased pääsesid kõrgemasse kooli, ning õpe­taja enda kuulsus tõusis. Kooliõppus toimus võrdlemisi mitmekesise tunnikava järgi.

Kui kaua õpib A. Peterson Wühneri juhatusel, – kas ka 1855. a. sügissemestril, ei ole teada. Ent juba 1856. aasta algul ta siirdus Viljandi kreiskooli. Nagu võib arvata, oli ta isa sellegi sammu vastu, aga et jõukad onud ei keelanud õpihimuli­sele noormehele oma majanduslikku abi, siis ei olnud isal enam mõjuvaid vahendeid kooliskäimise takistamiseks.

Viljandisse kreiskooli siirdumine tähendas üldse Adami lahkumist kodust. Mitte üksnes, et ta elas nüüd kaugel ja iseseis­vamalt, vaid ta koguni astub välja Holstre kogukonnast, minnes Loopre valda (Pilistvere khk.) Mäekõrtsi tallu.   Tegelikult ei elanud ta seal, vaid Viljandis. Teatavasti oli onu Jaak Zwiebelberg Loopre mõisa omanik. Nõnda tõenäoselt käis A. Peterson Viljandi kreiskoolis selle onu kulul. Nagu M. Mitfi vihjest nähtub, õppis Peterson Viljandis õige lahedates oludes: „Tartu maalt kuhu ma vahe aeal elama olin asunud, Viljandisse sõites leidsin Petersoni eest, kus siin oma kooli kasvandiku koguni täielikumal järjel nägin töötavad”.

Kreiskoolis paistab Peterson silma eeskujuliku käitumisega ja agaraima usinusega. Samuti pälvivad kiitust ta teadmised. Hoolimata edukusest koolitöös lahkub ta sama aasta lõpul esi­messe klassi üleviimisel, et õppimist jätkata Pärnu kreiskooli tertsias. Ka Pärnus võidab Peterson selle 1857. aasta jooksul õpetajate tähelepanu nii oma usinuse kui käitumisega 1857. a. lõpul lahkub Adam Peterson koolist kaheklassilise kreis­kooli lõpetanu õigustega.

I osa Eesti Kirjandusest nr. 7/1936

   

5.

Adam Peterson jättis kõrgema kreiskooli lõpetamata. Kas ta haridusejätkamist takistasid majanduslikud raskused, ei ole teada.

M. Strahlberg oli mitu korda õemees Jaak Petersoni kutsu­nud oma renditud kroonumõisade valitsejaks. „Vana Peterson ei võtnud seda kutset mitte vastu, saatis aga omad pojad…”. Vanem poeg Jaak, kes oli saanud kreiskooli hariduse, siirdus, nagu nägime, juba 1848. a. onu Võlla rendimõisasse. Nooremad vennad Adam ja Peeter, kellede koolitamise toetamisega oli onu nad endast sõltuvaks teinud, jäävad niisama viimasega mitmeks aastaks kontakti.

Adami ligemad suhted Strahlbergiga algavad ta Pärnusse kooli siirdumisega. Nähtavasti juba kreiskoolipoisina elas Adam onu juures ning asus võib-olla ärrigi, sest kuidas muidu võis ta juba 1857. a. Pärnus „äriasjus” tutvuda Kõrgemäe Annus Kasega. Võimalik, et koolivaheaegadel ta töötas äris. Koo­list lahkunud, ta läks aga juba pidevaks ajaks onu kaubakontorisse.

Jääb selguseta, kui kaua teenis Peterson onu ärides Pärnus, samuti see, millal ta läks kroonumõisade valitsejaks. Kauplustes võis ta olla üksnes mõned kuud ja pidi juba 1858. a. varakevadel minema Võlla kroonumõisasse, nagu nähtub märkusest, et kuni 1863. a. aprillikuuni olnud ta viis aastat mõisavalitsejaks”.

Alates mõisavalitseja perioodiga on A. Petersoni elulookirjeldaja soodsamas seisukorras: järjest tihenevad biograafilised andmed võimaldavad jälgida konkreetseid üksiksündmusi; siit­peale on Peterson administratiiv- ja kohtuasutistega kontaktis, millede arhiivmaterjal pakub väärtuslikke andmeid. Neile anna­vad lisa Petersoni enda memuaarid ja eluloolised märkused. Neid viimaseid, kuigi peaksime neid eelistama nende vahetuse tõttu autorile, peame siiski sageli võtma suure ettevaatusega, arvestades nende subjektiivsust ja minategelase eneserõhutamistendentsi.

Oma viiest mõisavalitsejategevuse aastast esimesed kolm on Peterson onu Strahlbergi renditud Võlla kroonumõisa pea-valitsejaks ning ühtlasi sama valla kirjutajaks. Nähtavasti oli ta siin rentniku asemikuna ka mõisapolitseiks.

Võlla mõisavalitsejana tutvub Adam Peterson peaaegu oma­vanuse 1856. a-st saadik kohaliku magasiaida kirjutaja ametis oleva Mart Sooberg’iga (ka Sohberg). Viimasele, kel „palju ka muud valla tööd ja talitust”, oli see tutvumine ja sõprus kõrgema hariduse ning laiema silmaringi omandanud Petersoniga, nagu ta ise tunnistab, ta enesearendamist soodustavaks teguriks: „Mu iseõppimine hakkas siis parem edenema kui mõisa rentniku Pärnu suurkaupmehe Märt Strahlbergi õepoeg Holstremees Ad. Peter­son mõisa päävalitsejaks tuli ja ka vallakirjutajaks sai”. – Peterson märkas oma õpihimulise sõbra kirjanduslikke kalduvusi ning ergutas teda nende arendamisele. „Minu soovil harjutas ta end selles edasi; saatis peagi hulk oma laule käsi kirjades rahva sekka, mida noored üksteiselt ära kirjutasid, karjas, õitsel kiigul ja pududel laulsid…”. Nagu teame, sai Soobergist tuntud „jutu- ja laulutooja”. Aga võib-olla oli Soobergil J. V. Jannseni õpilasena Petersonilegi midagi pakkuda.

Peterson ei piirdu üksnes sellega, et ergutab oma sõpra luule­tama, vaid katsub ka enda võimeid. Tema esimesed värsiproovid on dateeritud 1859. aastaga. Siit alates Peterson kirjutab pide­valt salmikuid, ning surres pärandab ta meile enam kui 8 kogu luuletusi, millest on trükis ilmunud vaid 4. Ta esimesis salmisepitsusis, nagu kõigis järgmisiski, ei huvita siinkohal nii­võrd nende kirjanduslik ning esteetiline, kuivõrd just biograafi­line väärtus. Petersoni laulude üldiseärasuseks on, et need käsitelevad peamiselt tõsisündmusi kas individuaalsest või ühiskondlikust elust; paljudel neist on tugeva agiteeriva tendentsi tõttu poliitiline ülesanne. Võib arvata, et esimesedki salmikud ei moodusta erandit tõsisündmuslikkuselt. Mõisa­valitseja perioodil kirjutatud luuletustes ei ole veel poliitilisi motiive, nagu see on omane enamasti hilisemaile, vaid need sisaldavad armastuselamusi.

Esimesed platoonilised tunded:

    Kes tõi sind, õde, Õnnemaalt
    Mind vaimustama Vaimumaalt?
    Ei ole siin su kodumaa,
    Üks üleilmne ilu sa!
    Miks – ingel – heljud ilma teel?
    Su ase haljal elu veel!

muutuvad pea traagiliseks armastuseks:

    Kui sind keegi mulle keelab,
    Siis mind surm[a]suu neelab
    Kui sa, kulla, tõise võtad,
    Siis mind seega hauda matad.

Aga kui kallim siiski läks teisele:

    Ei ma pannud paela kaela,
    Puru jommi poole naela
    Armsa Anna õnne paale
    Võtsin musta mure pääle …

Kuid pärast teist samalaadilist nurjumist:

    Jälle süda veerles veres,
    Pää – meeleheite meres.
    Jälle  „K a r j a j a a g u”  abi
    Lõi mind leinalainest läbi.

Esimesed armastuselamused ei näi olevat Petersonile õnne­likult lõppenud; esimestele pettumustele on järgnenud teisi ning nõnda laskis ta elu mööda minna jäädes poissmeheks surmani. Et ta elukäik kujunes sündmusterikkaks võitluseks, siis võib­olla ka seepärast ei olnud tal võimalusi perekonda asutada.

Alates nende värsside vihjeist, vilksatab edaspidigi teateid, et Peterson on hakanud jooma. Pärnu maakonnas – Audrus eriti  – massiliselt toimunud  õigeusku siirdumiste  tagajär­jel rohkesti leiduvate vene vaimulikkude ja ametnikku­dega Petersoni iseloom olevat sobinud, sest juba lapsepõlvest saadik oli tugevaid sümpaatiaid venelaste vastu, ja ta õppinud neilt vene keelt, kuid ka viimaste keskel levinud harjumust – joomist. A. Petersonile oli viin tõsiseks kiusatuseks ning vahest isegi võitmatuks paheks, mille pärast teda ka tema vastaste poolt küllalt süüdistati. Edaspidises rahvuspoliitiliseski võitluses ja tegevuses, mis oli seotud sageli kõrtside kui elava­mate rahvaliikumiskohtadega, ei suuda ta jääda kaugeltki para­juslaseks.

Selle Adam Petersoni eluloo välise sündmustekäigu kõrval huvitaks meid enam, kuidas toimus neil aastail ta poliitiline valmimine ja arenemine.

Korduvalt oleme maininud Petersoni lapsepõlveaastail teravalt esile kerkinud sotsiaalsete probleemide mõju nii ta isiksuse kui kogu tolleaegse generatsiooni mentaliteedi kujune­misse. 1840-ndate aastate kriis oli paljastanud esmakordselt nii laiaulatuselises talupoegade käärimises ühiskondlikku tasa­kaalutust ja antagonismi. Kui „Eesti välispoliitilisest orientat­sioonist selle otsemas mõttes võime kõnelda alles ärkamisajast peale…”, siis juba need aastad näitasid, et see kujuneb venesõbralikuks. Siiski ei puudunud juba enne ärkamisaega eestlasi, kelle poliitiline orientatsioon oli selgunud. Ja Adam Peterson kuulus sel eelperioodil just sääraste poliitiliselt tead­likkude ning aktiivsete eestlaste ringi, õigemini, oli ise nende sugukonnast. Ta sugulased, kaalukamad oma majandusliku jõukuse tõttu ning samal põhjusel haritud, olid kui mitte võit­luses, siis vähemalt teravas vahekorras kohalikkude saksa võimukandjatega. Mart Strahlbergist näit. teatakse, et tal olnud otseseid konflikte mõisnikkudega. Oma sugulastest kirju­tab Peterson: „Kunagi ei ole üksigi meie haritud sugulastest oma rahvast salganud, vaid seda igal pool julgeste üles tunnis­tanud, et nad täisverd Eestlased on ja selle pääle veel uhkedgi olnud. Kadakasaksust on nad ikka põiganud ja pilkanud. Nende perekondades ei ole vana eht Eesti vaim… kun[a]gi puudunud, ehk nad ise politiliselt küll taieste Venemeelsed olid ja ainult Venevalitsuselt Eestirahvale abipäästmist raske Saksa ikke alt, uuendusi, edu ja elu parandust lootsid”. Nende jõukate sugulaste all mõistab Peterson küll vanemat venda Jaaku ja oma onusid – Mart Strahlbergi ja Jaak Zwiebelbergi, kes mõle­mad eestlastest mõisaomanikkudena olid vastuolus kohalikkude sakslastega, kuid samuti ka tädisid ja tädimehi.

Missugune tähtsus oli sel sugukonnal vendade Petersonide poliitilisele arenemisele, osutab Adami enda märkus: oma „ärkamist” saanud nad „oma onudelt – Strahlbergilt ja Zwiebelbergilt ja haritud tädimeestelt, osalt ka Vene preestri­telt. ..”.

Peterson, kes juba Pirmastu külakooli õpilasena avaldas talle pärastpoole omaseid poliitilisi põhimõtteid, siirdus kihel­konnakoolist saksapärasesse kreiskooli. Viljandis olles olid tal seevastu lähedased suhted onu Jaagu ning Pärnus pikemat aega Mardiga. Kuid mõisavalitseja elukutse kaugendas Petersoni sellest teadliku ja kindla orientatsiooniga ringkonnast. Maal vahest vene vaimulikud, nagu ta ise vihjab, säilitasid seda huvi ja elevust.

Võib-olla oli sellel ka oma jagu tähtsust, et Peterson sai uuesti maale, sest et siin oli võimalusi oma poliitiliste vaadete propageerimiseks. Ja nõnda mõisavalitsejana ja vallakirjuta­jana olles rahva juhataja, muutub ta peagi ka selle poliitilise teadvuse äratajaks.

Siin Võllal kuulemegi Adam Petersoni rahvuspoliitilise tegevuse algusest. Esimeseks pooldajaks ja kaastööliseks saab ta sõber ja mõjualune Mart Sooberg, kellest Peterson mainib: „Politika ja rahva äratuse asfjjus oli ta mu esimene jünger”. Soobergi mälestuste kaudu, tõsi küll – Petersoni enda tsiteerimisel, ongi meil andmeid ta poliitilisest tegevusest Võllal.   Alguses teotsetud tuttavate ja sugulaste ringkonnas: „Tulise tuhinaga püidsime ka teisi äratada, esiti ettevaatlikult oma sõprate, Soobergi sugulaste vallaametnikkude seas, siis kõrtsimeeste, jahil küttide ja teiste ärksamate meeste hul­gas, pärast – laiemates ringkondades – ka Pärnus Eesti kaup­meeste juures. Meie mõtte osalisi oli pääle mõne ka haritlaste vene preestrite ja köstrite seas”.

Nagu siit näha, nõudis see poliitiline äratustöö ettevaatlik­kust, peaaegu konspiratiivsust. Eriti mainimisväärt on asjaolu, et suhteid peeti Pärnu jõukamate eestlastega. Selle, võiksime öelda, Pärnu rahvusliku keskuse mõju kannab Adam Peterson nüüd maale. Missugune tähtsus ja osa kõiges oli Mart Strahlbergil, seda väljendavad siiralt Petersoni sõnad: „M e i e pääjuhataja ja toetaja oli minu onu, Pärnu esimene Eesti soost suurkaupmees Mart Strahlberg”.

Petersoni rahvuspoliitilist agitatsiooni illustreerivad Soo­bergi sõnad: „See [A. Peterson] oli suure Sakste võimumeeste ja ka rahvasaks[as]tamise vastane südamlik rahvaarmastaja ja venesõbraline nagu ta onugi. Temast sai minu Võllavalla ja ümbruskon[na] rahvuslise vaimu ja politiliste püiete esimene tuline ärataja. Ma mäletan seda aega veel nagu eilast päeva, kus meie ühendatud sõpruses rahvast vaimustavalt äratasime ja teda uuendusi nõudma kihutasime … Siis algas uus Vabaduse tung ja rõõmus lootus parema tuleviku peale täitis meie süda­med”.

Mõisavalitsejana ja vallakirjutajana oli Petersonil palju võimalusi rahvaga kokku puutuda. Ta jutukus ja loomupärane kalduvus rahvameheks äratas usaldust ning tekitas sõprust. Need kolm aastat on teda sedavõrd ümbruskonnale lähendanud, et lahkumisel kogu Võlla vald Petersoni taga kahetsenud „kui head valitsejat, lahket aitajat ja julget sõbralist äratajat”, kellest Võlla vanemad mehed hiljemini tänuga rääkinud.

Aga see aeg süvendas ka Petersoni ja Soobergi sõprust. Adami lahkumisel on Sooberg liigutavalt kurvastatud: „… siis jäin ma vaesekslapseks ja nutsin”.

Need esimesed teated Petersoni poliitilisest tegevusest on kaunistatud paljude aastate ülevakstegeva kaugusega ja isiklik­kude tunnetega ning ei võimalda sedastada tegelikke tõsisündmusi; samuti jääb selgusetuks, kas ta rahvamehetegevus algas juba Võlla alg- või alles lõppaastail. Sel perioodil on igatahes juhtivaks autoriteediks veel onu Strahlberg.

 

6.

Nagu Soobergi vihjest nähtub, kolis Adam Peterson Võlla mõisast Laiksaarele nelipühil. Teame, et see pidi olema aastal 1861.

Jääb veel selguseta, kuipalju oli siirdumises Võllast Laiksaarde Petersoni vanemate soovi, et Adam jõuaks majandusli­kult omile jalule, kuipalju onu heatahtlikkust oma õepoja vastu või kuipalju oli põhjuseks asjaolu, et Strahlberg, andes agara sugulase vastutusele ja iseseisvale majandamisele oma ebatulusa kroonumõisa, soovis nõnda lahti saada kahjudest, mida ta seni selle pidamisel oli pidanud kandma. Niisama ei saa anda täpsat sõnastust Petersoni ja Strahlbergi majandusli­kule vahekorrale Laiksaares oleku ajajärgul a. 1861-1863, mil Adam oli onu kroonumõisa haldajaks. Petersoni vahekord ei olnudki kirjalikult või lepingulis-formaalselt fikseeritud, vaid loodud vastastikusel usaldusel suusõnaliselt, kus ei olnud isegi pealtkuulajaid – olid nad ju sugulased. Kuid seesama asjaolu põhjustaski konflikti, millest arenes kaks pikka kohtu­protsessi, sest Peterson pidas ennast iseseisvaks rentnikuks, Strahlberg teda aga paljalt – valitsejaks. Vaadeldes neid protsesse lähemalt, selguvad mõnevõrra tüli põhjused ja vahe­korrad.

Oma kaebuses seletab A. Peterson, et alates 1861. a. ta majandanud kaks aastat Laiksaare kroonumõisa, mis talle usal­datud kogu inventari ja tarbvaraga, ilma et Strahlberg vahele oleks seganud.

Aga 1863. a. märtsikuus sai onu teateid, et Peterson kõrtsis purjutades lasknud ära varastada nimetamisväärse summa mõisa raha.   Samuti ulatuvad ta kõrvu kuuldused, et Laiksaare majapidamine ei ole korras ning et ta õepoeg olevat müünud külvivilja ja loomi ning maksude õiendamise jätnud hoole­tusse.

Nende kuulduste kontrollimiseks saatis Strahlberg Laik-saarde Võlla talupoja Jaan Killing’i, kes leiabki, et vilja olnud tõepoolest vähe. See kinnitas nähtavasti ta ebausaldust Petersoni vastu, ning 8. apr. teatas ta, et võtab õepojalt mõisa ära. Võimalik ka, et Jaan Killingi kaasatoodud kiri sisal­das ülesütlemisteate.

Pea järgnes sellele mõisa tegelik ülevõtmine ning üleand­mine uuele valitsejale, mis puhuks kohale olid kutsutud ka Laiksaare kogukonnakohtu liikmed, uus valitseja Leuckfeld ja ringkonnainspektori abi Taubenheim. Samal puhul sekvestreeritakse ka Petersonide päralt olevad asjad. Ühenduses kahtlustustega mõisa lohaka majandamise suhtes tõstis onu Petersoni vastu kohtuliku nõudmise, kuid see näib olevat vahe­peal soikunud.

Et ka Peeter Peterson pärast Pärnu progümnaasiumi lõpe­tamist oli asunud Laiksaarde, tabas sekvester temagi kraami. Kuid vennad peavad onu talitusviisi ebaõigeks: Peeter, et sek­vester oli tabanud ka tema asju, kuigi ta ei olnud mingisuguses võlglasevahekorras Strahlbergiga, Adam aga, et onu mitte sõna pidades ajas ta enneaegselt Laiksaarelt välja, pealegi ei olnud sekvester ametlik. 21. apr. esitavad vennad Pärnu I jaoskonna kihelkonnakohtule kaebuse. Peeter võttis hiljemini venna kaudu süüdistuse tagasi, kuid Adam jäi oma kaebe juurde.

M. Strahlberg, kes Laiksaare majandamisel saanud 1400 rubla kahju, andnud mõisa talle rendile tingimusega, et ta võib maja­pidamist „omal arvel juhtida”, tasudes sissetulekuist kõik vaja­likud maksud. Ehituste, heinamaa tegemise ja hoonete paran­damise eest lubanud Strahlberg ise maksta, tasuda tekkivad kahjud, anda rauda jne. Säärastel tingimustel pidanud Peterson mõisa kasustama viis aastat, ning kui onu enda renditingimused ei halvene, siis ka edaspidi; juhul, kui mõis viie aasta jooksul langeks „reguleerimise alla”, lubatud Petersonile hüvitust. – Mõisa majapidamise parandamisel ja põldude suurendamisel tekkinud tal kahjusid … Kuid nüüd Strahlberg võtnud mõisa ära ning pannud tema ja venna asjad, kes viibinud Laiksaarel külalisena, sekvestri alla. Kuna ta onu sõnadele tugides ja tei­seks sellele lootes, et ta võib mõisa kuni väljapakkumiseni pi­dada ning oma raha nõnda tagasi saada, olevat ta saanud kahju ning palub kihelkonnakohut mõista talle hüvitust.

Nüüd vallandunud seniselt tegevuskohalt, Adam näib olevat koos vennaga lahkunud Holstresse kodutallu, kus oli vahepeal vend Hans hakanud peremeheks. Siirdumine isatallu kujunes küll enam külaskäiguks kui elama asumiseks. Lahkumine Laik­saarelt oli tulnud nähtavasti nii järsku ja ootamata, et Adamil magasiraamatudki olid jäänud õiendamata. Kuid ka Peetril oli seal veel tegemist: ebaseadusliku sekvestri tabatud asjade hul­gas leidusid ka ta paberid ja dokumendid, mis olid tarvilikud juba samal kuul õppetegevust algavasse Peterburi metsaakadeemiasse astumiseks. Nii näemegi mõlemat venda 10. ja 11. mail uuesti Laiksaarel. Kuid alles ligi kolmekuise äraoleku järel saab Adam tagasi Holstresse – tuuakse vangina isatallu ja antakse venna ning kogukonna valve alla!

Kuidas see kõik juhtus ja algas? Seda valgustab kõige kujukamalt Laiksaare kogukonnakohtu ettekanne M. Strahl-bergilei: „Sel 10-mal Mai kuu päeval olli A. Peterson omma vennaka Laiksaaris, Maggaski ramat valmistada ja õien­dada, ja olli ka koggokonna koht sell päeva koos…” Pärast istun­git, kui kohtunikud tahtsid lahkuda, „… küssis Peterson kohtomehede kaest, kas ta võiva omma kinnipantud asjad kätte sadakus peal temmal vastati, et kambre võtti mitte kohtomehete käs, ja kui se võtti vallitsusse Herra Leuckfeldi kaest küssiti, vastas temma, et se votti mitte temma vaid Strahlbergi Herra kaes linnas olleva. Siis tahtis Peterson et kohtomehhed jurte tullevad kui temma sedda ukse lõhkova mis peal kohtomehhed vastasid, et naad küll mitte jurte lehva, ja neil ka seda õigust ei olle ühhe ukse ilma ädda ja ilma suurema kohto kässo lõhkota mis peal Peterson kohtomehhe ähvartas, mis õigus neil siis olleva asjad kinni panna, kui neil õigus ei olle ust lahti lohkuta, ja kui jubba A. Peterson omma vennaga ette akkasid prantsima ninda et kohto mehhed võisid kartma,et nad kahhekesed Petersonid kohtomehhetell kallale akkava, ja nad middagi ei võinud tend aitada, läksid nad mõisast erra, ühhes nendega läks koa Mõisa vallitsuse Herra velga, ja taggasi tulles Mõisa vallitsuse Herra loidnud et Mõisa Sepp Mangu Meutus seisis mollemba venna Petersoniga tahtsid akkata Mõisa kambre ukse vae kombel lahti murda, kus peal agga Sepp Mango Mõisa vallitsuse Herra Leuck­feldi keelo peale ristad erra panni ja oma teed leinud. Siis need kaks Petersonid akkanud issi omma peal kella 11 ajal sedda uks lohkoma, ja kui Leuckfeldi Herra neid veel keelnud, on A. Pe­terson omma vennale ütlenud, mis sa veel otad, minne seppa-kotta, ja tee ommal üks muk votti. – Selle peal Vallitsa Herra leinud maggama, ja teine hommoko kui temma kello 4 ajal velga põllul leinud, on Peterson vel magganud, teine vennalt on kulda et Tisleri jures magganud. – Tunni ehk pool teist tunni perrast kui vallitsuse Herra põllult taggasi tulnud on se toa uks lohkutud ja purrustud olnud, Petersoni obene ukse ees, ja asja jubba toast velga kantud.”

Sellest ukselõhkumisest ja sekvestreeritud kraami omavoli­liselt äraviimisest on Strahlberg juba paari päeva pärast teadlik. Veel enne kui Laiksaare kogukonnakohus jõuab asja arutada ning seda mõisarentnikule ette kanda, avaldas Strahlberg 13. mail Pärnu sillakohtule: juba veidi varemini pidanud ta siinsamas kaebama, et A. Peterson, kellele Laiksaare majapida­mine üle antud, kõrvaldanud mõisa inventari; kui see karista­mata jäänud, olevat see „defraudant ja vargsi kõrvaletoimetaja (Entwender)” nüüd oma venna abiga, kui kedagi juures ei olnud, Laiksaarel ühe lukustatud toaukse vägivaldselt sisse murdnud ja kogukonnakohtu ning mõisapolitsei pitsateid purustades   kummuti ja muud asjad, mille kohta Strahlbergil retentsiooni õigus, ära viinud. Palub süüdlasi areteerida ja karistada.

Adam Peterson, kes Laiksaarelt pärast saatuslikku sünd­must ei sõitnud Holstresse, vaid Pärnu, areteeritaksegi 15. mail, Peeter aga, kes arvatavasti läks kraami koju viima ja keda Strahlberg politseile juhatas Holstresse, jäi esialgu ainult seepärast vabadusse, et teda ei leitud. Adam teab, et vend ülikooli astumise kavatsusel viibivat Tartus, aga kui kohalik sillakohus 30. mail Tartu sillakohtul käsib teda vangistada ja Pärnu saata, ei leita teda. Veel 25. juunil on P. Peter­son vabaduses.

Pärnu sillakohus oli 25. juunil Petersonide kriminaalsüüteos niivõrd veendunud, et saadab aktid Maakohtule Viljandisse asja otsustavaks arutamiseks. Kuid viimane täiesti põhjen­datult, et eeluurimine ei ole asja küllaldaselt selgitanud, saadab aktid täiendamiseks tagasi. Pärnu sillakohtu juurdlus oli tõe­poolest piirdunud ainult Strahlbergi kaebusega, Laiksaare kogukonnakohtu informatsioonettekandega ning P. Petersoni tagaotsimiskorraldustega.

Nüüd kuulatakse täiendavalt asjaosalised ja tunnistajad üle. Kõigele eelmisele lisab Strahlberg, et ta olnud sunnitud mõisa majapidamist oma õepojalt ära võtma, sest mõisakassa näidanud tunduvat defitsiiti. Sekvestreeritud asjadest kummut ja voodi olnud tehtud Laiksaare puust. Enne pitseerimist keeldunud P. Peterson oma asju kummutist välja võtmast. Veel kaebab Strahlberg, et vendade brutaalsus ja ülbus, karjumine ja märat­semine asjade ülevõtmise ja pitseerimise juures läinud niikau­gele, et kui ta oleks olnud nendega üksi, siis üsna kindlasti nad oleksid talle kallale tunginud. Kuigi Strahlberg nüüdki nõuab süüdlaste vastutuselevõtmist kogu seaduse valjusega, ei ole ta, nagu näib, sõbraliku lahenduse vastu: vahepeal A. Petersoni arestisolemise ajal olnud Pärnus näha tagaotsitavat ning nende isa, „ükski neist aga ei olevat tulnud komparendi juurde,” et asja heaga lahendada. Viimase vihje tagant võib aimata teravat sugulastevahelist tüli. Võib-olla põhjustas A. Petersoni väljaajamise osalt ka mõni eelnenud konflikt.

Petersonid võtavad ülekuulamisel omaks süüdistused, kuid põhjendavad oma toimimisviisi. Peeter toob ette, et ta olnud hädakaitsest sunnitud oma asju – kummutit ja voodit – ära viima, sest ei olnud aega kohtuliselt neid tagasi nõuda; liiati olnud sekvestreerimine seadusevastane, sest kogukonnakohus pidanud toimima Strahlbergi käsualusena. Adam Peterson olnud ainult oma venna abiline ning nõudis oma vabastamist. Ülekuulamisel mõlemad esinevad „tormiliselt” ja põhjendavad oma õigust. Sugulaste vastastikune ägedus kasvab niivõrd, et kohus peab neid korrale manitsema. Lõpptulemusena on Pärnu sillakohus vendade kriminaalsüüdivuses ikkagi veendunud ning saadab nad Maakohtu korraldusse.

23. juulil toimub kaebealuste ülekuulamine juba Pärnu Maa­kohtus Viljandis. Siin pääseb maksvusele A. Petersoni loogiline ja imponeeriv esinemine. Mõisa inventari, loomi ja külvi vilja olnud ta sunnitud müüma, sest majapidamine läinud halvasti. Raha, mille ta kõrtsis purjuspäi kaotanud, ei kuulunud mõisale, vaid talle isiklikult. Vend Peeter ei saanud oodata, kuni kohtulikult saab oma asjad tagasi, sest kihelkonnakohtus, kuhu nad kaebama läinud, öeldud, et kohtuistung leiab aset alles mai lõpul. Kuid juba mai algusel alanud Peterburi metsaakadeemias loengud, mispärast vend Peeter, soovides õppimist jät­kata, ei võinud nii kaua viivitada; pealegi ei olnud ta võlglase vahekorras Strahlbergiga. Nii oli onu oma vägivaldsusega sun­dinud neid asju ära viima.

Ülekuulamise lõpul paluvad kaebealused arestist vabasta­mist ning lubada neid Kipi peremehe, vend Hansu tallu, kust nad tarviduse korral tuleksid kohtusse. Nende palvega ühinevad ka kaebealuste isa ja vend Hans, kes olid Maakohtusse ilmu­nud.

Maakohus, veendudes süüdistatute põhjendustes, ei arva­nudki tarvilikuks neid arestis pidada, vaid motiveerides, et kae­bealuste süü aktide järgi ei näi sugugi nii raske, otsustas nad vabastada ning anda kogukonnakohtu valve alla. Juba järg­misel päeval – 24. juulil – tehaksegi korraldused Viljandi silla- ja Holstre kogukonnakohtule, et Petersonid saadetaks Holstresse ning antaks üle Kipi peremehele Hans Peter­sonile.

12-ndaks augustiks määratud kohtuistung ei lõpeta veel niigi juba pikale veninud protsessi, sest et Strahlberg ei ilmunud. See nähtavasti osutubki põhjuseks, et tunnistajad tunnistavad palju soodsamini Petersonide kasuks kui Pärnu sillakohtus. Strahlberg ei olla uskunud tõendust, et asjad kuuluvad Peetrile; kogukonnakohtunikud ainult respektist mõisarentniku vastu andnud pitsati jne. Kõigele lisaks seletab Laiksaare puusepp Tõnis Vinnal, et voodi ja kummuti teinud ta Laiksaarel Peeter Petersonile tänuks selle eest, et see teda lugemises ja kirjuta­mises õpetanud.

Et Petersone ei saadud nüüd enam süüdistada sekvestri rikkumises, ja nende omavoli ukse lõhkumisel põhjustasid põhjendatud asjaolud, otsustas Pärnu Maakohus karistada P. Petersoni, arvesse võttes ta alaeasust, ja ta venda Adamit kui aitajat vägivaldses asjade tagasivõtmises seitsme päeva ares­tiga.

Kuigi asi oli nüüd lahendatud, ei pääsenud Petersonid veelgi politsei valve alt, sest leuteratsioonotsuse saabumine Liivimaa Õuekohtust võttis aega.

Kevadel, kui P. Peterson taoteli metsaakadeemiasse astu­mist, oli takistuseks ta paberite ja asjade sekvestreerimine. Kuid koolimineku hilistumise kartusel kraami omavoliline ära­viimine oli veelgi viivitavamate tagajärgedega. Protsessi kee­rises olid möödunud kevad ja suvi, aga kooliminek venis. Sama asjaolu ähvardas nurja ajada sügisestki ülikooliastumist, sest, kuigi küll vabastatud arestist, oli ta siiski politsei valve all. Seepärast saadab A. Peterson 9. sept. Pärnu Maakohtule palve­kirja, et ta vend, kevadel M. Strahlbergi kaebeasja pärast kooli minemast takistatud, nüüd „… kindlasti mitte jälle ei taha hili­neda” . Et vend saaks pealinna reisida, on Adam ohvrivalmis: „… nii tahan ma vennalikust armastusest häämeelega tema eest vangis olla ja iga talle ses kaebeasjas määratava karistuse omal isikul ära kanda seks, et ta oma elukutsekavatsust takistamata jätkata saaks”. Sellele vastab Maakohus aga eitavalt, sest otsus Õuekohtult pole saabunud ning ei olevat loota raha­trahvi.

Aga Õuekohtu otsus ei tulnud nii pea. Alles 9. okt., mil pidid algama ka loengud Peterburi metsa-akadeemias, loeti Petersonidele, kes juba eelmisel päeval olid asunud oma karis­tust kandma, formaalselt ette nende karistusotsus.

Seega lõppes pikk ning piinlik kriminaalprotsess. Peeter oli kaotanud ligi pool aastat õppeaega; Adam oli aga 2 1/2 kuud arestis ning samapalju politsei valve all.

Ent paralleelselt eelkäsiteldud kriminaalkaebeasjaga arenes veel teine protsess, mille Adam Peterson 21. apr. 1863 oli tõstnud onu vastu. See sugulaste majanduslikkude vahekordade õiendamine toimus veelgi aeglasemalt. Võib-olla ka sellepärast, et Peterson oli kaebealusena juba seotud ühe protsessiga. Aga ka pärast ta vabanemist see vaevalt hakkas nihkuma. 1863. aasta lõpuks ei saadud kaugemale poolte avaldustest. Alles 1864. a. 29-ndaks jaanuariks määratakse esimene istung, see aga näitab lisaandmete vajadust. Viimaks kutsub Pärnu I jaoskonna khk.-kohus Petersoni Viljandi sillakohtu kaudu 27-ndaks maiks asjaarutusele, saab aga viimaselt vastuseks, et A. Peterson olevat reisinud Peterburi. Niisama ei õnnestu teda koh­tusse kutsuda 31-seks juuliks: Viljandi sillakohus vastab, et ta olevat siirdunud Tartu.

Vahepeal on aga Pärnu sillakohus Petersoni vastu hakanud huvi tundma, ja samal ajal kui Pärnu I jsk. khk.-kohus Tartu politseivõimudele kurdab, et Peterson, Holstrest  lahkumisega mitte teatades oma elukohta, olevat võimatuks teinud ta M. Strahlbergi vastu väljaajamise pärast tõstetud kaebeasja aruta­mise ning palub Petersoni informeerida, et kui ta 14 päeva jooksul ei ilmu kohtusse, lõpetatakse nõudmine, on Tartu sillakohtul juba ülesanne Peterburi reisinud Petersoni tagasi­tulekul areteerida ja Pärnu saata.

Et Pärnu I jsk. khk.-kohtul kõik katsed ebaõnnestusid Petersonile edasi anda kohtukutset, seepärast otsustatakse aval­dada vastav teade Liivimaa kubermangu ajalehes. Kuid sedagi kohtukutset, mis ilmus 25. nov. 1864, ei saanud A. Peterson lugeda, sest, nagu teatab Viljandi sillakohus, on Adam Peterson Viljandi kroonuvanglas juba 19. dets. saadik. Lisatakse, et teda ei saa tungivail põhjusil saata nimet. khk.-kohtusse.

Miks Peterson ei tundnud enam huvi oma nõudekaebuse vastu? Mispärast kohtukutsed ei leia teda? Miks oli Pärnu sillakohus alanud tema tagaotsimist ja andnud käsu ta vangis­tamiseks? Ning kuidas sattus A. P. Viljandi kroonuvanglasse? Nende küsimuste vastamine tõstab üles rea poliitilisi ja sotsiaalseid probleeme, mille elevuses oli tolleaegne eesti ühiskond. Nende käsitelemine ja jälgimine aga ei kuulu enam käesoleva kir­jutise raami. See on juba peatükk eesti rahvusliku ärkamise ja võitluse algpäevilt, mille peategelasena Adam Peterson ongi jäädvustanud oma nime ja mälestuse.

Tundub, et käesolevas peatükis liigse üksikasjalisusega on süvenetud Adam Petersoni kohtuasjadesse. Aga kui arvestada, et hilisemais poliitilise tagakiusamise protsesside aktides korduvalt halvustades viibatakse sellele Petersoni „minevikule”, püü­des tekitada muljet, et ta on kriminaalkurjategija, siis oli põhjust lähemalt näidata, millel see süüdistus õieti põhjenes.

   

7.

Kas noore Petersoni juba Võllal ilmutatud poliitiline enese­avaldus Laiksaarel jätkus või soikus, ei ole teada. Need kaks aastat on üldiselt andmetetühjad. Vallakirjutajakohuste kõrval iseseisev majapidamine nõudis siin hoolt ja kül­lap võttis ta parima. Siiski neist aastaist 1862-sel on üsna olu­line tähtsus: siitpeale on dateeritavad Adam Petersoni isiklikud sidemed Peterburi rahvuslik-poliitiliste ringkondadega.

Kipi rahva sidemed pealinnaga näivad olevat õige ammused. Varemini mainisime, et suurkaupmees M. Strahlberg oligi Peter­buris põhjendanud oma karjääri. Võib-olla ka, et Jaak Zwiebelberg elas mõne aja pealinnas. Samuti elasid seal Kõssa Hansu tütardest kaks (Petersoni tädid) jõukalt oma perekon­dadega. Need Petersonide emapoolsed sugulased, kes „sagedaste Liivis oma sugu[lastel] külas käisid”, võisid neil külas­tustel peale külaleiva kaasa tuua ka pealinna värskeid vaateid ja poliitilisi uudiseid, seda enam, et nad olnud tuttavad vene narodnikluse isa Herzen’iga. Kui palju Herzeni mõju nende sugulaste kaudu ulatus Petersonideni, on teadmata, kuid vähe­malt nad näivad tast kuulnud olevat üsna varakult.

Aga Kipi endagi perest poeg Jaak, kes oli 1848-1855 Võlla kogukonna liige, siirdus Riia kaudu Peterburi. Selle venna kohta kirjutab A. Peterson: „Vend Jaak sai Kreis kooli hariduse, oli hääde annetega, tubli iseõppija ja minust ligi 10 aastad vanem. Elas Petrogradis 18 aastad. Teenis esiti viinakaupluse sellina Denkeri ja Schütti juures – ja oli siis Vene suurkaup-mehe ja milljoneri Egorovi aarides pääraamatupidaja”.

Neist rahvuslikult ärgastest Peterburi sugulastest tõstab Peterson esile eriti vend Jaagu ja tädimehed. jätsime ees­pool A. Petersoni poliitilist arengut mõjustanud tegureid ja isikuid käsitelles need, niisamuti ka läti rahvustegelased mai­nimata, et teha seda siinkohal, tunnustab ju Peterson ise lätlaste ja Jaagu mõju „pärast poole”.   Lätlaste otsesest mõjust võib kõnelda alates 1862. a., kuid vend Jaagu mõjust küll juba enne seda.

Kui varemini kokkupuuted pealinna sugulastega võisid toi­muda viimaste külaskäikudel kodukanti, siis nüüd, Laiksaare perioodil, näib Peterson ise loovat sidemeid Peterburiga. Meil ei ole küll käepärast otsest fakti, et ta käis pealinnas, ent seda peame arvama, sest kuidas muidu võis toimuda ta tutvumine läti rahvuspoliitiliste tegelastega.

Läti rahvustegelased pealinnas olid koondunud Kr. Walde-mar’i ümber, kelle toimetusel 1862. a. hakkas ilmuma uus läti­keelne ajaleht „Peterburgas Avises”. Peterson mäletab, et „Siis oli Lätlastel sääl juba 1861 aastast saadik oma haritlastest tubli rahvahariduseselts, kuulsate kirjanikkudega Waldemari ja Treulandiga ja Bisbardisega eesotsas, kes Eestlaste ja Lät­laste vahel vahet ei teinud. See vabameelne selts oli esimene, kes päälinnas ka Eestlasi rahvusliselt äratas. Seda äratust said neilt ka mu vend Jaak, Prof. Koeler, Jürjev, Russov, Dankmann, Jakobson ja palju tõisi”. Jaak Petersoni lähenemist läti patriootidele soodustas arvatavasti asjaolu, et ta Viljandi kreis­koolis käies oli Biezbärdi õpilane. Jaagu kaudu tutvub ka Adam selle läti ringkonnaga: „Selle seltsiga sain mina ja mu vend Jaak 1862 aastal ja vend Peeter 1863 a. tuttavaks”.

Petersonide tutvumine läti rahvustegelastega, nagu oleksime võinud loota, ei toimunud nii siis eesti Peterburi patriootide kaudu, vaid vastupidi: lätlaste kaudu saadakse kontakti eesti pärastiste rahvasõpradega: „Oma venna Jaagu läbi olime me juba siis tuttavad Läti rahva sõpradega kui hr. Koeler alles Roomas viibis. Eestirahva sõpru ei tundnud meie siis veel. Nendega tuttvustasid meid lätlased ja vend Jaak, eesmalt hr. Dankmanniga ja siis teistega”.

Nagu näeme, oli vend Jaak eestigi patriootidega tutvuse loo­misel vahendaja. Millal võis toimuda tutvus Köleriga, on kah­juks teadmata – kas varsti pärast J. Köleri välismaareisu Peter­buris või alles viimase külaskäigul kodumaale 1853. a. suvel. Või peame nende tutvuse alguse asetama koguni 1864. a. keva­desse, kui toimus esimene palvekirja aktsioon?…

Siinkohal algavad juba sündmused, mis kuuluvad Adam Petersoni elu teise tähtsamasse perioodi.

 

Eelnevas nägime, kuidas ja missugune saatus tõi Petersoni tagasi Holstresse. Need enam kui 7 1/2 aastat eemalolekut isa­talust, alates 1856. a. Viljandi kreiskooli siirdumisega kuni saa­tusliku konfliktini onuga 1863, olid talle olnud nii kooliks kui elukooliks. Kodust poolomavoliliselt lahkunud veel mitte kaheksateistkümneaastanegi noormees, kellest pidi saama rät­sep, oli tagasi tulles kujunenud küpse rahvamees. Ta sidemed läti rahvustegelastega ja sugulaste kaudu saadud poliitilised mõjustused olid kaasa aidanud, et Petersonist valmis eesti ärkamisliikumise rahvajuht. Enne C. R. Jakobsoni on A. Peter­son esimene juhtiv võitleja-isiksus eesti rahvusliku ärkamise sündmustikus.

L. Kulbin.

II osa Eesti Kirjandusest nr. 8/1936

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share