Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

EESTI geopoliitiline asend on tinginud selle asja­olu, et suured ja tähtsad poliitilis-sõjalised sündmused on leidnud lahendust siin; kuid mitte ainult sõjalis-poliitiliselt ei evi meie maa suurt tähtsust, vaid ka kauban­duslikult, ja seda juba võrdlemisi pikemate aegade jook­sul. Eriti tähtsat osa Lääne- ja Ida-Euroopa vahelises kaubanduses on etendanud Eesti linnad Hansa õitsengu ajal 14-ndal ja 15-ndal sajandil, kus meie linnadel Tar­tul ja Tallinnal (osalt ka Narval) oli kaaluv osa Hansa ja Novgorodi vahelise transiit-kaubanduse juhtimisel.

Berliini ülikooli professor Walter Vogel jagab ma­jandusliku arengu mõttes Lääne-Euroopa kahte pooli­kusse: Vahemere ja Atlandi poolikusse, kusjuures mõle­mat poolikut eraldaksid mäed, mis ulatuvad Karpaatidest üle Helveetsia ja Prantsusmaa keskmäestiku Hispaa­niasse, ära märkides seejuures, et kliimaatilised, maapinnalised jne. tingimused on Vahemere poolikul soodsamad kui Atlandi poolikul ja et kultuur arenes siin varem kui Atlandi poolikul, kus klimaatilised jne. tingimused võrreldes Vahemere poolikuga olid ebaühtlasemad, ja nimelt on Atlandi pooliku edela osa juba klimaatiliselt palju enam soodustatud seisukorras kui kirde osa (Läänemeremaad); ka puutus Atlandi pooliku edela osa va­remini kokku Vahemeremaade kultuurmaailmaga, mille poliitiliseks kehastuseks oli kujunenud Rooma maailma­riik. Majanduslik muutus Atlandi pooliku kasuks on märgatav 16-ndal sajandil. Atlandi poolikul näeme aega­mööda kujunevat suuri majanduslikke võime, mis nüüd maailmamajanduses mängivad tähtsat osa. Praegu lei­duvad majanduslikult tähtsamad Euroopa maailmalinnad just Atlandi poolikul. Atlandi pooliku kaubandusliku liiklevuse arendamisel on teatavasti üsna silmapaistev osa hansaaegsel, eriti just Lääne- ja Ida-Euroopa vahe­lisel transiitkaubandusel, mis hansa aegadel järk-järgult välja arenes ja mis Atlandi pooliku maid viis eneste va­hel suuremasse ja tihedamasse kaubanduslikku kontakti. Hansa sidus oma transiidiga maid Portugalist kuni Põhja-Veneni, Smolenskini, Polotskini jne. Kesk-Venes.

Kõigile on tuttav, et juba enne hansa aega toimus Läänemere piirkonnas tookordseis oludes võrdlemisi elav kaubandus. Juba viikingite ajal oli käimas vilgas kaubandusliiklemine Läänemerest Idasse, Bütsantsi, siis araablaste aladele, ja et Läänemere ääres asuvate rah­vaste vahel oli üsna tihe kaubanduslik läbikäimine ja, nagu osutavad mitmed uurimused, olid siin igal rahval kauplemiskohad, kus kaupu vahetati, ja et kaubandusli­kuks liiklemiseks olid välja arenenud kindlad tavad, millest vastastikku kinni peeti. Järelikult tuleb nen­tida, et Läänemere piirkonnas oli olemas teatavale ja üsna kõrgele astmele arenenud kaubandusiiiklemise kul­tuur juba enne hansa aega. Ka seegi näib kindla tõsi­asjana, et muinaseestlased esinesid selles Läänemere kaubanduslikus liiklemises tuntud tegurina. Selle lähem jälgimine ei kuulu aga mitte siia.

Eelhansa-aegses kaubanduslikus liiklemises, pärast seda kui otsemast kaubandusteest kaugemal asetsevad Rootsi kaubanduslinnad Birka ja Sigtuna olid kaotanud oma tähtsuse, omandab Ojamaa saar mõjuvõimu, ja seda juba alates 10-ndast sajandist. Ojamaal kujuneb aega­mööda tähtsaks kaubanduse tsentriks Visby linn, eriti just 12-nda sajandi teisel poolel, kui sakslased hakkavad siin sagedamini käima, aidates seega kaasa Visby kau­bandusliku mõjuvõimu tõusule. Rööbiti Visby tähtsuse tõusuga toimub aegamööda Läänemere lõunaranniku koloniseerimine sakslaste poolt, umbes a. 1250 paiku on nad laial rindel tunginud Oderi jõe ääre, kuid juba ka Läänemere idarannale Soome lahest lõuna pool ja Preisisse. Et ristisõdijaile ei järginud Ida-Baltikumisse ta­lupoegi, pääses pärastine eestlaste, liivlaste ja lätlaste ala saksastamise hädaohust. Loomulik, et saksa kaupmeeskond, kes 12-ndal sajandil liikles Visbys ja siit edasi läks Novgorodisse, oli pärit Lääne-Saksamaalt n. n. Vana-Saksamaalt. Põhja-Saksa linnad hakkasid mängima tähtsat osa Läänemere kaubanduses alles hiljem, eesotsas Lüübekiga, mis Hansa-Vene transiitliiklemises evis tähtsa osa juba a. 1250 paiku.

Saksa kaupmeeskond, ajaloos tuntud saksa ühiskaupmeeskonna nime all, kes kauples Visby kaudu Põhja­ja Ida-Euroopaga, oli pärit mitmeist, esialgu päämiselt Lääne-Saksa linnadest. Just see saksa ühiskaupmeeskond saigi Hansa-Novgorodi kaubanduse juhtivaks tegu­riks sel perioodil, kui kolme põhilepinguga (1189— 1268/1269) konstitueerus hansa-vene kaubandus saksa ühiskaupmeeskonna huviga kaubandusliku liiklemise vastu Novgorodiga, ühtlasi ka Väina ja Dnepri liini linnadega, on seletatav selle elav osavõtt Läänemerest ida pool asetsevate maade vallutamise vastu piiskop Al­berti aegadel. Kui siin 13-ndal sajandil tekkisid kau­banduslikud keskused Riia, Tartu, Tallinna, Pärnu, Narva j. t. näol, komplekteerus nende kodanikkonnas kaup­meeste koorekiht esmajoones Saksamaalt, esialgu Lääne-Saksamaalt, Vestfaalist; näit. moodustasid nad Riias oma erilised kaubakojad, Soes.ti ja Dortmundi, millele lisaks tuleb Lüübeki kaubakoda. Hiljem kaotavad need kaubakojad oma tähtsuse ja lähevad Riiale üle. Kuid veel 13-nda sajandi teisel poolel esineb Riias suurkaupmehi Lääne-Saksamaalt. Nii oli see ka Tallinnas. Siinjuu­res on tarvis ära märkida seda asjaolu, et Põhja-Saksa linnaasjandus ise oli tugevasti mõjutaud Lääne-Saksa linnaasjandusest. Nii leiame Lüübeki linnaõiguses ele­mente Soesti linna õigusest jne., kuna Lüübek jälle va­hendas seda omalt poolt Skandinaaviasse, Ida-Saksa me­relinnadele ja Ida-Baltikumile edasi.

Saksa kaupmeeskond ei saanud kaubanduslikus liikle­mises ja linnaasjanduses mitte ainult mõjuvõimsaks te­guriks Eesti ja Läti linnades, vaid 13-nda sajandi keskelt peale ka Rootsis ja Soomes: Turus ja Viiburis. Rootsi linnaseadus 14-nda sajandi keskelt on ilmeliselt sarnane Lüübeki linnaõigusega, kuigi selles ei puudu siiski ka muid elemente, samuti on üldhansailmelised Rootsi ja Soome tähtsamate linnade kaubandusliiklemise vaim, tavad jne. Sama üldhansapärane ilme on eriti just ka meie keskaegseil mõõduandvamail linnadel. Linnaasjanduse kohalikeks mõjureiks kujuneb Põhja-Eestis Tallinna, kuna Lõuna-Eesti, osalt ka Põhja-Eesti linnaasjandust mõjutab Riia, viimase linna seadus ja konstitutsioongi leiab järeleaimamist keskaegses Tartus j. m.

Seega on meie linnade keskaegne ilme üldhansapärane ja selle üldhansapärasuse edasiarendamiseks aitas mõjuvalt kaasa veel meie linnade eriti soodus asend Hansa kaubandusiiiklemise teedel, mis neile võimaldas alatise sideme pidamise Lääne Hansa linnadega. Kindla tõigana tuleb märkida just seda, et hansa ajal hansa kaupmeestele Novgorodiga kauplemisel lubatud kauba­teed viisid peamiselt läbi Tallinna, Tartu, Pärnu, kuna Riia kaubanduslik liiklemine aegamööda üha enam lokaliseerus Väina jõe piirkonda, mille enesele säilitamiseks ta energiliselt üles astub läänehansalaste suhtes 15-nda sajandi teisel poolel. Kauplemises  Pihkvaga ja Novgo­rodiga kujunevad peatsentriks Tallinna, Tartu ja 15-ndal sajandil ka Narva; Tallinna kui Lüübekist Nov­gorodisse sõitmisel pääsissesõidu sadam ja kui maanteedealguspunkt. Tartu kui maanteede sõlmpunkt, kuhu kaupmehed tulid maateed kaudu Riiast, osalt ka Tallin­nast; viimasest muidugi seevõrd, kuivõrd ei kasutatud otsemaid maateid üle Narva ja vadjalaste maa Novgorodi. Pärnu, mis 13-nda sajandi keskel (a. 1346) oli ette nähtud peale Riia ja Tallinna hansa kaupmeestele läänest tulles sissesõidusadamana, kaotab aegamööda tähtsuse Hansa-Vene transiitkaubanduses ja tema osa püsib peamiselt väljaveos ja sisseveos Vana-Liivimaale, kuna tõeliste transiit- ja laokohtadena Hansa-Novgorodi kaubanduses esinevad Tallinna ja Tartu, kuni mõlemaile tugevat konkurentsi teeb 15-ndal sajandil, eriti selle teisel poolel, Narva. Tartu ja Tallinna mõjuvõimu tähtsu­sele Hansa-Vene transiitkaubanduses osutab kindlasti see seik, et need linnad esindasid tähtsat osa Novgorodi saksa kaubakontori juhtimises.

Kui 13-n.da sajandi teisel poolel Novgorodi kontori valitsemine ja juhtimine oli läinud saksa ühiskaupmeeskonna käest linnade Hansa, eeskätt Lüübeki ja Visby kätte, kes konkureerisid omavahelises kontori juhtimises, polnud Liivimaa linnadel kontori valitsemises ja juhti­mises veel suurt mõju. Aegamööda kasvab nende mõju­võim Novgorodi kontori juhtimises, kusjuures see suu­remaid tulemusi annab juba 14-nda sajandi teise poole alul, kui Taani kuningas Valdemar IV a. 1361 oli vallu­tanud Visby ja kui Hansa liitu juhtiv linn oli peamiselt seotud Taani ja Hansa vahelise sõja juhtimisega; juba siis saavad Liivimaa linnad õiguse osa võtta kontori juh­timisest. Liivimaa linnade mõjuvõimu tõusmiseks mõju­sid veel enam kaasa aga 14-nda sajandi viimsed aasta­kümned, mis olid kaubanduslikule liiklemisele ebasood­sad, eriti just aastad 1385—1392, s. o. kuni Nieburi rahu sõlmimiseni. Siitpeale algabki ajastu, mil Novgorodi kontori valitsemine toimus Tartu ja Tallinna, peamiselt Tartu näpunäidete järele. Hansalinnade pea Lüübek ja Visby ei taha leppida uue olukorraga, kuid tekivad olu­korrad, mis soodustavad Liivimaa linnade seisukohta Novgorodi kontori valitsemises, nagu see, et a. 1398 vallutatakse Preisi kõrgemeistri Konrad von Jungingeni poolt Ojamaa ja Lüübekis eneses tulevad siserahutused l5-nda sajandi algul. Ka osutus kontori valitse­mine ja kaubandusliiklemise reguleerimine kaugest Lüübekist mitteotstarbekohaseks, seda enam et ebamäärane seisukord Hansa-Vene kaubanduslikus liiklemises jätkus ka 15-ndal sajandil. Sellele segadusele palju kaasa aita­sid just vitaalivennad mereröövimisega ja ka kontori omad siseasjad, nimelt kontori krooniline rahapuudus. Just oma geograafilise asendi, läheduse tõttu Novgoro­dile, olid Liivimaa linnad Novgorodi kontori valitsemise suhtes hoopis soodsamas seisukorras kui Lääne-Hansa linnad eesotsas Lüübekiga. Just Tartu keskne asend teiste Liivimaa linnade suhtes ja lähedus Pihkvale ja Novgorodile tingis selle asjaolu, et Novgorodi kontori valitsemine toimus 15-ndal sajandil esma­joones sealt. Nii muutus Novgorodi kontor aega­mööda Liivimaa linnade, eeskätt Tartu filiaaliks. Kuigi see Hansa peale, Lüübekile, ei meeldinud, pidi ta aega­mööda üha enam leppima uue olukorraga. See uus olu­kord Novgorodi kontori valitsemisel tingis ka Liivimaa linnade päevade tähtsuse Novgorodi kontori asjade la­hendamisel. Puht-teoreetiliselt kuulusid ju Liivimaa lin­nade päevade otsused Hansa päevadele lõpliku seisuko­havõtmise alla, aga tegelik elu näitas, et siin tuli sageli toimida teisiti, ja Liivimaa linnade päevad tegelevad üha enam iseseisvalt Novgorodi kontori asjadega, kuulutavad välja kaubandussulud, lõpetavad need jne., s. t. ajavad üldse kaubanduspoliitikat. Kaubanduspoliitilisel, eriti just hinnapoliitilisel alal kujuneb Novgorodi kon­tori suhtes tähtsaks teguriks Tallinna, kui veesõidul sissesõidu ja sageli kaupade ümberlaadimise sadam (kui Läänest tulnud laevad siit ei läinud edasi) ja kui täht­sate maateede alguspunkt. Kui näit. venelased Novgo­rodis püüdsid kaupade hindu seega alla suruda, et mi­dagi ei ostnud talvel sissesõitnud võõraillt (talvesõitjailt), jäädes ootama suvesõitjaid, et siis kaupade pak­kumine kasvaks ja seega hinnad langeksid, siis teatati säärasest venelaste talitamisest kontori poolt Tallinna ja Tallinnas ei lastud kaupmehi enne edasi, kui talvesõitjad oma kaubad olid ära müünud. Kaubanduspoliitilises mõttes talitasid läänehansalased kui ka Liivimaa linnad üldhansa huvide vastu, kui nad vaatamata väl­jakuulutatud kaubandussulgudele jatkasid kauplemist, kasutades selleks lubamatuid kaubandusteid ja laokohti, nagu Viiburi, vähendades seega aegamööda Hansa kui kaupleva poole tähtsust. Liivimaa oma linnadest üldhansa ja teiste Liivimaa linnade huvide vastases mõttes tegutses 15-nda sajandi teisel poolel Narva, kes kaubanduse sulgusid kui mitte-hansalinn ei pidanud enese kohta maksvaks.

Meie linnade tähtsus Hansa ja Novgorodi (Pihkva) vahelises kaubanduslikus liiklemises väljendus just kõige enam kaupade vähendamisel Novgorodist Lüübeki kaudu Brügg’esse: Flandria andis hansa kaubanduslikus sisse­veos Venesse peakaubaartikli kalevi, kuna tähtsal mää­ral läks ka Novgorodis ostetud kaupu; seega on seleta­tav ka see, et Brügge kontoril olid südame peal Novgo­rodi kontori asjad. Kuid Eesti linnad ei vahendanud kaubandust mitte ainult Novgorod-Lüübek-Briigge liinil, vaid väga tähtsaks artikliks oli ka Prantsusmaa lääneran­nikult saadav sool, mille järele 14-nda sajandi lõpust peale sõitsid igal kevadel hansalinnadest terved laevas­tikud; ja kui jälgime 15-ndal sajandil Tallinna sissesõit­nud laevu nende kaubaartiklite järele, siis näeme, et lõ­viosa sellest kuulub soolale, nii näit. a. 1426—1496 on Tallinna üldse sisse sõitnud 1700 laeva, neist 1216 soolalaeva. Peale Prantsusmaa veeti soola välja ka Saksamaalt ja Taanist, aga väiksemal määral. Allakriipsutatav on see asjaolu, et sool Lääne ja Ida vahelises transiidis oli Tallinnaga kui laokohaga seotud, kuhu sool toodi tervete laevalastidena; Tallinnas kaa­luti see ära, kaal märgiti kottidele; üldse oli Tallinna kaal soolakaubanduses aine lubatud kaaluks. Tallinnaga püüdis 15-ndal sajandil Danzig soolakauplemises võis­telda, mille vastu Tallinna püüdis hansa ja Liivimaa lin­nade päevade abiga võidelda. Tallinnast läks sool edasi, osalt sisemaale, osalt Venesse, osalt Soome ja Rootsi. Seega mõjusid just eriti Läänest tulevad transiitkauban­duse artiklid kaasa, selleks, et meie linnadel, eriti Tallinnal, tekkisid sidemed peaaegu terve Lääne-Euroopa Atlandi poolikuga. Kui neile tähtsaile Lääne-Euroopast Ida-Euroopasse veetavaile kaubaartiklitele lisada veel teisi vähem tähtsaid, nagu veinid, siis võib osalt tõeks pidada seda, et Tallinna kaubanduslikud sidemed võisid 15-ndal sajandil Läänes ulatuda veel kaugemale. Meie linnade läänepoolsed sidemed olid eriti tihedad muidugi Läänemere saksa lõunaranniku linnadega, eeskätt tea­dagi hansalinnade liidu juhtiva linna Lüübekiga, mil­lega pidi palju kaubanduspoliitilises mõttes just korres­pondeerima Tallinna. Ei saa jätta arvestamata ka Tal­linna sidemeid Taani ja Soomega. Viimasest natuke pi­kemalt hiljem. Idas ulatus meie linnade liiklemine Pihkvani ja Novgorodini, kuna aga Novgorodist väljaveetavad tähtsamad vene väljaveoartiklid olid pärit soome-ugrilaste alalt, nahad peamiselt Põhja-Venemaalt, suurel mõõdul üles ostetud novgorodlaste poolt jugralastelt, s. t. soome-ugrilastelt. Samuti olid mee ja vaha peaproduktsioonialadeks jällegi soome-ugrilaste alad Volga jõe keskjooksu mail, kus tšeremissid mesilasi pi­dasid, ja siis Karjala. Hansalased kui ka liivimaalased ei puutunud muidugi nende tähtsate kaubaartiklite pro­dutseerijatega otsekohe kokku, vaid olid sunnitud ostma neid venelastelt Novgorodis, seega evis Novgorod nende tagamaade kaubaartiklite mõttes laokoha õiguse.

Erilist tähelepanu väärivad keskajal ka meie lin­nade, eeskätt Tallinna ja siis Narva kaubandussidemed naabermaa Soomega. Soome kaubanduse suurkohtadest olid Turul üsna elavad sidemed Tallinnaga ja Viiburil Tallinna ja Narvaga. Üldiselt oli Soome keskaegne ülemere kaubandus, s. t. sisse- ja väljaveokaubandus suures sõltumises eelmainitud Eesti maa-ala linnadega. See arenes ajuti koguni mõlema tähtsama Soome kaubalinna rippuvuseni Tallinnast. 14-ndal sajandil ei saatnud Turu kaupmehed oma laevu välja ega toonud neile vajalikku kaupa sisse. Laevu kaupadega välja saata võisid ainult suured ja jõukad hanslinnade firmad. Turu kaupmehed ootasid harilikult saksa laevade saabumist, kelle kaupa­dega nad oma kaubalaagrid täitsid. Tuli küll ka ette, et soomlased saatsid oma kaubad Tallinna, kus nad üm­ber laaditi saksa laevadele. Nii piirduski 14-nda sajandi kolmel esimesel neljandikul turulaste kaubanduslik mereliiklemine Tallinnaga, kuhu kaup saadeti harilikult merepaatidel, ja siis oli ka Tallinna ainuke välisturg, kus turulased käisid. Ühes viiburlastega oli turulastel ees­õigus tarvitada Tallinnas suurt gildi saali koondumispaigaks. See oli nagu mingisugune börs või klubi: nad võisid siin peatuda kuni viibisid linnas, küpsetada, pruu­lida oma tarbeks (nagu see toimus ka hansalaste poolt Novgorodi kontoris), siin said nad kokku lääne-hansa kaupmeeskonnaga, sest, nagu teada, oli Tallinna hansa kaubalaevadele peatuspaigaks sõidul Venesse, või jälle kaupade ümberlaadimise paigaks.

Hendrik Sepp

Olioni “Lahtistest Lehtedest” nr. 2/1932