Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

   

„Muusikalehe” toimetus omab suure teene sellega, et oma ajakirja veer­gudel (nr. 5/6 – 1929) avaldas suure kogu huvitavaid teateid eesti laulupidude alg­aegade kohta, millest mitmedki olid osalt seni lugejaskonnale tundmatud, ning oleks sattunud unustushõlma, kui neid poleks tuletatud meele. Nendel on aga eesti kultuurloo tundmaõppimiseks suur väärtus, sellepärast tuleks niisuguste teadete kogumist jätkata, milleks nüüd on viimane aeg. Sest harvaks on jäänud nende inimeste arv, kes I laulupeo ja selle eelaegu i s e läbi elanud ja mälestusi kogunud. Neid on tarvis hädasti „raamatusse raiuda”, enne kui mälestiste kandjad vari­sevad hauda ja oma teadmised viivad ühes, millega need oleks päästmatult kadunud.

Tähtsad on muidugi kõik eesti kultuurilugu käsitavad andmed, aga „Muusika­lehe” ülesandeks oleks koguda esireas neid, mis puutuvad eesti muusikaelu are­nemisse, ning neid avaldada oma veergudel, nõnda et leht oleks teatavas mõt­tes sellekohaste teadete koonduskohaks, varaaidaks ehk arhiiviks. Tuleks tungivalt soovida, et kõik „Muusikalehe” lugejad, kes teavad midagi, mis kõnesolevasse alasse puutub, need paneks kirja ja saadaks toimetusele, kus nad leiaks kohast tähelepanu.

Mina olen eelmisel aastal oma mälestissalvest esitanud eriti seda, mis käsitas I laulupidu a. 1869. Edespidi sooviks võtta kõnele veel mõnda teist ala. Seekord aga piirdun mõningate teadete andmisega paari eelmisel aastal ilmunud kirjutise täiendamiseks ja ümmargusemaks tegemiseks, oma mälestisraamatus leiduvate märkuste najal.

 

I eesti laulupidude idulehed enne 1869. aastat.

Murrangut tekitavail sündmustel on enamasti pikk ja kirju eellugu. Nõnda ka eesti laulupidudel. On selge, et laulupeo idee Jannsen’i hinges idutses juba kaua varem, kui ta sellega usaldas ilmuda avalikkuse ette. Võib oletada sedagi, et tema sai esimesed tõuked selleks juba 1857. a. Tallinnas peetud saksa „laulo pühhast”, millest ilmus mu ilu Muusikal, nr. 5/6 „Tallorahwa Postimehhe” järele kirjeldus. Selle lehe kirjutislaad annab muidugi kohase ja värvika kujutuse tolleaegsest eesti ajakirjanduse kõnelaadist ja vaateviisist ning nõnda oli asja­kohane, et autor tõi näiteid sellest. Arvan aga tarvilikuks märkida, et maini­tud lehe kaksikvend „Perno Postimees” (nad mõlemad algasid ilmumist parajasti kõnesoleval ajal, 1857. a. suvel) tõi Tallinna pidust mitmest numbrist läbikäiva kirjelduse – enda moelise, kainema ja asjalikuma kui Tartu kaimu tükati magedad laiutused, aga ka kõigiti kauni ja sümpaatliku. Ning õige ligidal seisab mõte, et isa Jannsen’il, kes kõigest hingest püüdis oma sugurahvale nõutada samasuguseid kultuurvarasid kui oli enam arenenud naabritel juba siis sähvas pääst läbi mõte: saaks meiegi sarnase „laulo piddo” (nii ta ües mitte „pühha”). Olgugi, et siis eesti muusikaelu seisis alles koguni algastmel, võidi loota, et eestlased, kui nad kord pidu teevad, koguvad arvuliselt vist vähemalt sama suure hulga pidulisi kui nähti sakstel Tallinnas, kus oli pidutegelasi 310, kuula­jaid 4-5 tuhat. Sest sakste koguarv meie maal oli eestlastega võrreldes koguni väike, kuigi pidust osa võtsid ka siseriigi sakslased. Teatavasti ilmuski eesti esimesele laulupeole 1869. a. tegelasi ligi kolmevõrra kui sakslastel Tal­linnas 1857. a.

Tallinna laulupeole ei saanud Jannsen isiklikult minna, kuna oli lehe toime­tamises kinni, mis algusaegadel nõudis erilist hoolt ja tähelepanu; ta kõneles sellest saksa lehtede äärele. Aga neli aastat hiljem (a. 1861) Riias peetaval „teisel Balti laulupeol” käis Jannsen piduvõõrana ning andis sellest hästi kiitva kirjelduse, mis ulatus läbi mitmest numbrist. Selle lõpetas ta rõõmust õhetava salmikuga, et küll oleks hää:

    „Kui ikka, kui ikka, kui ikka nii jääks,

    Et laul meil kõlaks ja silm õnnest säraks.

    Et ilm oleks ilus ja meel meil rõõmus,

    Et vihma ei sajaks ja põld siiski kasvaks.” jne.

Aga lõpuks lausus resigneerivalt: „võtta näppost – ei jää agga ikka nõnda; polle sinna middagi parrata.”

Kahtlemata sai Jannsen’i rinnas pesitsev eesti laulupeo teostamise mõte sel puhul õige rohkelt uut toitu ja ta sellekohane aatelend nagu uusi tiibu.

Igatahes on aga kindel, et aastal 1866. Tallinnas peetud „3. Balti laulupidu” (mis aga jäigi viimaseks sarnaseks) andis Jannsen’i ammu meeles kantud laulu­peo teostamise püüdele õige võimuka edasitõuike (ta viibis muidugi ka ise peol). Seda saab tõestada otse dokumentaalselt, sest kohe pärast Tallinna pidu hakati tegema Tartus ettevalmistusi eesti laulupeoks ja järgmisel kevadel läks loa-palve riigivalitsusele. Ning mis tähelepandav – peo kava (peorong, vaimulik kontsert, ilmalik kontsert, peosöök jne.) oli õieti samane Tallinna peole (see jäi püsima ka järgnevatel pidudel), ainult koondatud kolmele päevale, kuna Tallinna pidu kestis terveni kaheksa päeva. (Sakste asjad käisid siis teatavasti laialt – peo tegelased olid enamasti jõukad inimesed, kes võisid viibida nädala­päevi võõras linnas. Kuulajate kogu oli aga enamasti Tallinnast ja ligikonnast. Kaugemalt tulnud eesti pidulised ei võinud muidugi nii kaua koos olla). Omalt poolt julgustas Jannsen’it eesti laulupeo teostamiseks seegi, et kõnesoleval saksa laulupeol esinesid ka eesti lauljad Tallinna ligidalt Jürist, kuhu otse samal aastal oli asutatud kindlalt korraldatud laulukoor (lauluselts) ja kes oli omale nõutanud ka lipu 1866. a. numbriga, mille all rõõmutundes käis pea kõigil eesti üld­laulupidudel. Noor laulukoor usaldus siis saksa laulupeoliste väljasõidul Tallinna ligidusse kaasa ilmuda ja oma eestikeelseid laule kuulda lasta, millega omandas üldise kiidu, nii et lauljaid koheldi otse enda väärilistena, pandi neile rinda peo märgid ja kutsuti einetamisele. Ning mis eriti paljukaaluv: Tallinna saksa ajaleht andis oma peokirjelduses eesti lauljatele kõigiti hää hinnangu.

Seega on arusaadav, et Jannsen’il sel puhul „süda rõõmust põksuma lõi” ja ta järeldas, kui eesti lauljad võivad esineda isegi sakslaste hulgas, küllap nad annavad välja täie mõõdu ka omal jalal teotsedes.

Seegi väärib mainimist, et Tallinna saksa leht Koidu ja Hämariku kujutamist laulupeoliste tervitamiseks ja peo mõtte sümboliseerimiseks arvas kohaseks ja hästi õnnestunuks, milline lahkus Jannsen’it julgustas loobuma oma muidusest – osalt liialdatud – tagasihoidlikkusest ja vähenõudlikkusest meie maa üldasjade arvestamisel, ning väljendama kõnesoleva aja kohta kaugeleminevat vaadet, et Eestis on ikka päärahvas eestlased ning teised rahvad, kes asuvad Eesti­maal, on muulased; seega nad on kohustatud tähele panema eesti asju. Seegi on omakohast näiteks, et võõriti on kujutada Jannsen’it argses orjalikkuses sakslaste ees, „isandate saapatalla lakkujaks”. Ta polnud küll mingi „tormi ja tungi mees”, aga kus vaja oli mehe moodi esineda, sääl ei kohkunud ta tagasi…

Iseloomulik laulupidude arengus on järgmine näha. Kuna Jannsen kahtle­mata oli esimene, kes hakkas mõlgutama mõtteid eesti laulupeost, jõudsid temast ette selle aate tegelikkude teostajatena mitmed teised ja korral­dasid eesti lauljatega mitmes kohas „laulo pühhasid”, mis muidugi olid rohkem katsetamiseks kui tõsisteks ettevõteteks, piirdudes ainult kohalise ilmega ja kandes vähenõudlikku laadi. Jannsen ei hoolinud sarnaseid peokesi korraldama nakata, vaid sihtis järjekindlalt suurema üldlaulupeo poole.

Muusikal, nr. 5/6 1. a. on lühidalt teatatud eesti „laulo pühhadest” Jõhvis ja Simunas. Kuid juba enne neid oli sarnaseid Saaremaal a. 1863. ja 1864. Nende asutajaks ja arendajaks, õieti kogu hingeks, oli tuntud Anseküla õpetaja Martin Kõrber, kellel on kaunikesed teened eesti muusika edendamise alal. Ta toimetas mitmed eestikeelsed „laulikud” (mis teadagi omaaja vähenõudlikku laadi), mille sisuks olid küll suuremalt jaolt tõlked, aga ka mitmed hästi õnnes­tunud algupärandid, ning lõi ise mitmele neist ka viisid. (Nendest on üks oman­danud ülemaalise tunnustuse ja lugupidamise, kuna on oma   äärmise   lihtsuse juures ometi tundeid hästi väljendav: „Ma olen väike karjane.”) Temal jätkus julgust ja usaldust oma kihelkonna ja oma õpetatud lauljatega, kellele lisa tuli ka mujalt, esineda Kuressaares linlaste ja isegi säälsete kõrgest soost supelvõõraste ees lihtsate eestikeelsete lauludega. Ettevõte õnnestus täiesti: esinemine leidis nii kuressaarlaste kui supelvõõraste juures üldist hääkskiitmist ja lugupidamist.   Eriti oldi huvitatud lauljate kenadest rahvariietest.

Aga õnnestumisest hoolimata ei jätkanud Körber hiljem sellaseid ettevõtteid. Mis põhjustel, ei ole ligemalt teada. Alles aastat 30 hiljem, kui „ülemaal” juba laulupeod hoos, usaldati ka Saaremaal niisugust korraldada; siis muidugi hoopis suuremalt ja täielikumalt, kui see sündis Körber’i aegu.

On võimalis, et pääle nende eesti laulupeo eelkäijate – „maakuulajate”, katse-tamiste, on peetud sellaseid teisigi. Kui kellelgi midagi on teada neist, tuleks see tuua avalikkuse ette ning täiendada nõnda uute killukestega eesti kultuur-hoone kujundamist. Et tolleaegsetes eesti ajalehtedes neist teateid pole, ei saa olla tõenduseks kõnesolevate nähete olematusest, sest ajakirjandus oli siis vähe arenenud ega ulatunud sinna ammugi mitte sel mõõdul avaliku elu sündmusi nagu nüüd.

I osa Muusikalehest nr. 7-8/1931

  

Eesti esimese laulupeo ja ta ettevalmistuse erinähetest

pakub mainitud numbris J. A. Virkhaus’i kirjutis mõndagi õige huvitavat. Nendele sooviks lisada omaltpoolt mõnda. Kindlate faktidega tõestab autor minu laulupeo kirjutises väljendatud vaadet, et peaaegu kõik meie vanemad laulupeod on peetud „olude kiuste” tungides „läbi tammise tänava, läbi vaskise värava, terasesta tornidesta”. Ei lastud end kohutada raskustest, mis teele ette tikkusid, vaid püüti teostada pidu mistahes hinna eest isegi selpuhul, kui ametlik luba jääks tulemata. Siis oleks ta teostatud kas või killustatult kontsertidega kiriku­tes jne. Ning kui peo ettevalmistusel kerkisid esile keelud ja kartused, tekitades tormigi, lõi need surnuks „pidu hing” isa Jannsen oma mõjuka sõnaga: „Edesi”! Ja julge päralt on võit, pidu tõi parema tagajärje kui seda ta asutajad oleks usaldanud unistadagi.

Ootamatuid suuri tagajärgi tõid juba peopäevad. Oli näidatud meie maa kultuurikandjaile, et eestlased suudavad küllalt väärilistena nende kõrval seista ka laulupidude pidamises. Sest see oli suurepärane, kuulda saksa lauljatelt võidulaulmise puhul hinnangut: „toredalt esitatud!” Selle olid eesti lauljad saavutanud hoolimata lühikesest õppimisajast ja asjatundjate õpetajate puudu­sest. – Seegi väärib täit tunnustust, et peotegelaste ainus ühine lauluproov – esimene sarnane katse eestlastel – täiesti õnnestus. Õige on M. Lüdig’i ütelus: lauljad olid teinud hiigla töö (lhk. 157).

Erilist tähelepanu nõuab autori seisukoha võtmine peokomitee presidendi A. H. Willigerode teguviisi kohta. Kuna ta oma kirjutises kõneleb kaas­tegelasena igatpidi asjatundlikult, selle juures olles täiesti erapooletu, aitab tema selgitus vist kaotada mõndagi väärarvamist, mis viimasel ajal siginud selles asjas, eriti Koidula kirjades Kreutzwaldile esineva üteluse mõjul, W. v a e n u l i k kusest peo kohta. (Juba varemalt oli avaldanud umbes sama mõtet J. väimees dr. R o senthal oma teoses: „Kulturbestrebungen” jne.). On arusaadav, et Jannsen’i sõpradele tundus võõrastavana, miks peokomitee esimeheks polnud kogu ettevõtte isa ja hing (Jannsen), vaid saksa soost pastor. Et see päälegi sündis kuberneri soovitusel, mis tundus päälesurutuna, pahandasid mõistagi ka teised peo ettevõttes kaastöötajad. Aga oluliselt ei toonud W. presidendiks olemine peole mingit halba, küll aga mõndapidi tulu. Seda tundis vist Jannsen ise kõige paremini ega seisnud selle vastu, et W. nimeliselt esines peo­komitee juhina, kuna tegelikult oli selleks ikka Jannsen. Willigerode nimi peokorraldajate eesotsas aitas selle kordaminekule mitmeti teed tasandada, mida näitab ka Virkhaus’i kirjutis. Tema oli Tartu saksa seltskonnas teatavas mõttes autoriteediks ning tema kaastöö laulupeol mõjus suurelt, et Tartu linnavalitsus ja muud juhtivad asutised olid peo kohta võrdlemisi hääsoovlikud. Peo ajaks olid linnamajad rohkelt ehitud lippudega, mitmedki saksasoost majaomanikud (eestlased muidugi ka) andsid tegelastele enda juures ulualust jne. Vististi oli seegi W. teene, et „Tartu saksa käsitööliste selts” („Handwerker Verein”) lahkelt oma ruumid avas tegelastele. (Võib oletada sedagi, et W. näpunäitel Tartu politsei­meister tarvitusele võttis lõikava abinõu peo ajal kõigi pahanduste eemalehoid­miseks, mis vast oleks võinud peokäigule kuidagi varju heita: ta laskis peo eel vangistada kõik politsei silmis kahtlased isikud Tartus).

Koguni vastanduselt kui mõningates eesti ringkondades, vaadati „kõvade” sakslaste juures kõnesoleva W. tegevusele. Selle kohta on minul esitada väike huvitav episood noorusea mälestustest, 1869. a. sügisel olin isaga võõrsil Tartu ligidal Marama mõisas, isa tuttava mõisarentniku Keerberg’i juures. Muidugi tuli kõne laulupeost ja K. oli selle õnnestumisest väga vaimustatud. Tähendas aga, et mõningad saksa ringkonnad, kes oma kivinenud vaate järele eestlasi hindasid ainult , harimata talupoegadeks”, on olnud peo pärast pahased, kuna see ajavat eestlastele pähe kes teab mis uhkust ja ülbust. Nad kurjustanud mitte ainult eesti tegelaste (esireas Jannsen’i) „halpimise” pärast, vaid nimetanud narriks ka Willigerode’i, kes talupoegadega ühes kiili jooksvat.

Muidugi on arusaadav, et W. kes oli noorest saadik kasvanud ja liikunud kõrges saksa õhkkonnas, ei võinud omada eestluse kohta niisugust soojust ja poolehoidu kui eesti oma tegelased. Aga et ta omamoodi oli rahva sõber, selles pole kahelda.

Selgelt ja tabavalt esineb W. ilmavaade ja ta seisukoht kodumaa küsimustes tema toimetatud „Tallorahva Postimehhe” aastakäigus a. 1857-1858. Tema nõudis ja püüdis selles eesti rahvale edu ja tulu, kuid eeldusega, et see püsiks igatahes talurahvana ja ei „kipuks saksa tuppa”.

Mis aga Willigerode’l tõepoolest õige soojalt südamel seisis, oli eesti muusika edu ja tõus, mida ta oma kihelkonnas igapidi kosutas ja toetas. Aga jõudu ja võimalust mööda hoolitses ta ka üldiselt eesti laulu ja veel enam pasunamängu eest. Ta toimetas ise mitmed eestikeelsed laulukogud ja noodi­vihud: „Laulo salgokenne” ning „Meie omma laulo” 2. osas. Viimase teose nimega näitas W., et tal oli püüdeks eesti kirjandusse soetada algupärast lauluvara. Kõigiti mõistetav, et ta oma jõudu pani rakkesse ka laulupeo töös.

Willigerode õhutusel ja ettevõttel korraldati mõni aasta pärast esimest laulu­pidu Tartus ka esimene eesti muusika kontsert, mida tunnustati kordaläinuks.

Aga vaatamata tema heatahtlusele „meie armsa rahva” kohta ei suutnud W. veel mitte sõbruneda eesti rahvusliku liikumisega, mis temale tun­dus soovimatu nähtena.

Eriti kujutab seda W. vaade „Eesti Kirjameeste Seltsile”. Kui a. 1876 käsile võeti II eesti laulupeo korraldamine, arvati kohaseks seekordki W. kutsuda peokomitee juhatajaks, lootes sel teel kindlustada peole saksa ringkondade poole­hoidu, millise soovi W. muidugi rõõmuga täitis. Kui aga pärast peakomitees kõnesse tuli küsimus, milleks tarvitada võimalikku peotulu jääki, päris W. kindlat otsust selle kohta, et jääk läheks ainult eesti muusika edendamiseks. Komitee enamus arvas aga teisiti; ei tahtnud teha kapitali kohta, – mida pol­nud veel olemaski, mingit kategoorilist otsust. See nukrustas Willigerode’t niivõrd, et ta komiteest lahkus. Oma teo õigustamiseks avaldas ta kirja „Eesti Postimehes”, milles seletas: tema nõudvat ja püüdvat ikka kogu maa tulu ning ei võivat sellepärast olla nõus, kui esile tõstetakse mingit eriosa; näiteks ei olla tema meelest õige, kui pidutulu määratakse vast „Eesti Kirjameeste Seltsile”. Ta olevat üldiselt küll päri seltsi sihiga, aga ei saavat leppida ta põhi­kirja määrusega, mille järgi seltsi esimees „peab olema, kui võimalik, eestl a n e”. See olevat lahkuminek maa üldhuvidest. – Vist olid aga W. tagasi­astumise põhjused tõsisemad kui need, mis ta avalikkuse ette tõi. Kujukas on, et peo komitee otsis ja leidis W. asemele veelgi tüsedama saksa seltskonna juhi, et ikkagi seista Tartu võimumeestega hääl jalal: linnapää prof. Oettingen’i, kes ei jaganud W. vaateid.

Vahemärkusena olgu mainitud, et saksa seltskonnas kõnesoleval ajal leidus õige rohkelt teisigi Willigeirode sarnaseid eesti sõpru (estofiile), kes õige soo­jalt kaasa tundsid rahva huvidele, eriti muusikaedule, millest „Muusikalehe” eelmainit. number toob mitmeid näiteid, muuseas Kooraste parunipreilist, kel Kanepi meeskoorile lipu valmistas ja sellele maalis kohase sümboli ning Uulu härrastest, kes eesti laulupeolisi oma laual võõrustasid, mõisnik neile kõne pidas jne. Kuid sellejuures oli nende rahvasõbralikkus ikkagi piiratud, ning pärast, kui eestlaste seas hakkas mõjule tõusma „Sakala” nimega seotud enamnõudlik vool, muutus see koguni kahvatuks.

  

Esimese laulupeo korraldamise suured raskused

Oma kirjutises eelmainitud numbris „Tähelepanekud I laulupeo ajast” tegin märkuse, et kõnelen peo teostamisel olnud raskustest mõnda „teisel puhul”. Seda lubadust tahaksin nüüd täita.   Palju pole mul aga ette tuua, sest eelmaini­tud J. H. Virkhaus’i kirjutises „60 aastat I laulupeost” ja M. Lüdig’i „Esim. üld­laulupidu” on suurem osa sellest öeldud, mis mul meeles mõlkus. Mõnda mainin ometi täienduseks. Huvitav on Virkhaus’ilt kuulda saada, et korra tõesti peokomitees küsimus kõnele võeti, kas üldse pidu pidada. Vastuses, mis Jannsen selle kohta andis: „ärgem andkem kuradile maad”, ilmub selle harilikult argli­kuks arvatud isiku sisemine mehisus täies suuruses. Et aga komitees kahtlused tekkisid on väga arusaadav. Tõkkeid ja kütkeid peo ettevõttes oli palju ja mitmesuguseid.

Esiteks juba aineliselt. Meie ajal ei ole sarnase suure ettevõtte juure asumine muidu mõeldavgi, kui pole teatav rahaline kapital käepärast. Esimest laulupidu teostama asuti aga täitsa tühja käega. „Vanemuise” selts, kes peo algatajaks, seisis ise alles asuniku eas ning elas napilt „peost suhu”. Krediidi nõutamiseks pidid tegutsema seltsi juhtivamad jõud, kee aga isegi olid enamasti varandusliselt kehvad. Nii siis tuli otsida laenu kaugemalt kas või väikestes summades, mida saadi (nagu erateel teada) eriti eesti ärksamast ja ka jõukamast maakohast Holstrest, kuna Lüdig’i teatel Helmes – vist mujalgi – korraldati korjandusi. Teadagi tulid sel teel kokku ikkagi vähesed summad. Et aga peo­komitee nendegagi oskas ja suutis nõnda talitada, et kõik hädalised tarvidused täideti, väärib küll kõige suuremat lugupidamist ja kiitust tema „piskuga maja­pidamise” kohta. Päälegi kui meele tuletame, et kõik, mis piduks vaja, tuli uuesti nõutada, sest ees leida polnud midagi. Ometi õnnestus pidu ka majandusliselt paremini kui seda keegi oleks usaldanud loota. Pidust jäi puhast jääki umbes 800 rubla, mis kõnesoleval ajal oli juba haruldaselt suur summa. See raha jäi „Vanemuise” kassasse kasu kandma ning hõlbustas hilje­mini suurelt II laulupeo ettevõtmist, kuna seda saadi eelkuludeks kasutada.

Koguni teistsugused mured ja hädad kerkisid esile aga teisest küljest. Need olid vaimlised vastuseismised, osalt, nagu eelpool kuulsime, tarreta­nud sakslaste-mõttelistel, kes ei suutnud sallida mingit eestlaste oma- ja ühistege­vust, iseseisvat avaldust, veel suuremad ja kardetavamad aga eestlaste oma leerist. Juba sel ajal, mil üldiselt küll kõiki Eesti tegelasi köitis kindlalt ühistunne isamaa hääks, hakkas esinema pärast laiaks lõheks kasvav lahkmeel mõõdukama ja käremeelsema voolu vahel. Eriti n. n. „Peterburi patrioodid” – kelle eesotsas seisis prof. Köhler ja kelle külge liitus hiljem C. R. Jakobson, – olid kodumaalt eemal elades omandanud teistsugused vaated kui need olid siinsetel. Nad heitsid ette Jannsen’ile ta liig saksasõbralikkust, ei suutnud ka nõus olla, et Eesti laulupidu korraldati „rahva vabastamise tänupühana”. Seletati, et eestlastel polevat mingit põhjust tänu avaldamiseks, kuna meil õige vabadus alles puudub jne. Sellemõttelistega tuli vahetada mõtteid Jannsen’il õige palju, et kaitsta oma vaadet, mille järele laulupidu pidi olema kaugelt laiaulatuslisem kui ta nimi ütles. See pidi saama üldiselt rahva meeleolu tõstjaks ja hooandjaks edespidisele tõusangule, nagu see tõepoolest ka sündis. Küll ei suutnud Jannsen peovastaseid „oma usku pöörata”, aga nemadki tundsid ettevõtte kohta sellevõrra lugupidamist, et lausa peole vastu töötama ei hakanud (olgu siis mõnes eriasjas, nagu Willigerode loos). Aga mujaltpoolt tulid „pahast allikast” igasugused nurjaajamise katsed, millega peokomiteel tuli tõsiselt arvestada, nii et „asjad ähvardasid sassi minna”. Kuna nendest M. Lüdig’i kirjutistes (lhk. 157) juba on kõneldud, jäägu nad siin kõrvale. Olgu ainult see mainitud, et tähelepanu äratas tolleaegse tähtsama tegelase dr. Kreutzva1d’i laulupeolt puudumine, mille üle imestas ka Ungari külaline, kahetsedes, et temaga peol kokku ei saanud. See nähe tekitas mulje, nagu oleks ka lauluisa Peterburi meeste sarnaselt opositsioonis. Kuid see oletus on aluseta, sest Kr. oma teadete järele oli tal peo ajal parajasti Võrus tegemist hädaliste ametasjadega.

Olen need killukesed oma mälestustest siin esitanud käesoleva kirjutise algul avaldatud juhtmõtte kohaselt, koguda ja kirja panna kõike, mis kuidagi aitab selgitada ja valgustada Eesti vanema kultuuriloo arenemiskäiku. Võetagu nad hääks!

H. Prants

II osa Muusikalehest nr. 10/1931