Tolm ja tuli
Betti Alver: Tolm ja tuli.
Luuletusi. Eesti Kirjastuse Kooperatiiv Tartus, 1936.
Juba oma esikpoeemist Valge vares pääle on Betti Alver meil võitnud virtuoosliku värsikäsitleja nime, kellel riim, rütm, üllatavad ja värsked pildid, kerge, sujuv keel näisid tulevat iseenesest, vähimagi tõkketa, kusjuures kõik tundus sattuvat õigesse kohta ning kiskus lugejat oma nõtkusega kaasa. Rohkem kui mitmelegi vanemale poeedile näis talle olevat kaasa antud võimeid keeleärtsist välja sulatada puhast värsimetalli, milles polnud täppeid ega võõrsugemeid. Tõsi küll, ei olnud veel kindel, kas autoril oli midagi öelda või kas ta muidu ujus andumusega värskelt kätteleitud, kuid kodusena tunduvas elemendis, spordeldes paljast elurõõmust ning oma jõu tundest. Mäletatavasti lõppesid nii Valge vares kui sellele sarnanev „Ulla” tühja — autor näis olevat oma värsiharjutused sooritanud ning tegi neile lõpu, kui ei piisanud enam nende jätkamiseks tuju. Onegini algpäätükkide ja Byroni Beppo ning võib-olla ka Don Juani pisut kergemeelselt, kuid meisterlikult mänglev laad paistis tookord nende sarmikate eelharjutuste taustana ja inspiratsiooniallikana. Kuid muidugi oli autoril veel puudu otsestest elukogemustest ja nähtavasti ka veel mõtteelamustest. Ta ujus pinnal, ta ei sukeldunud. Ei olnud vähimatki selgust selle kohta, millise suuna ta veel võis võtta. Vahest ainult teatav fin du siecle’i meenutav blaseerumus, teatav kalduvus süngesse ja groteski, teatav hauahäälte, enesetapmismotiivide, tolmunud vanakraamikaupluste ning tontlevateks sümboliteks tõusvate inetult teravate jubeduskujude esinemine tuletasid meelde sugulust Baudelaire’iga ja tema prantsuse ja vene trabantidega. Selles suhtes Alver oli väga lähedal Heiti Talvikule, kuigi tal tol ajal ei olnud veel samal määral seda mornilt idealistlikku kirge, mida tunneme Talviku kõige hämaramategi surmatantsude tagapõhjana.
Kuid nagu öeldud, see oli ainult algus, ainult esimene kindaheit luule veel vallutamata riigile. Romaanikirjaniku katsetused eeskätt just pikema, jutustava lõimelise poeemi alal viisid süvenemisel uude vormi üsna pea tüüpilisima luuleliigi, lüürika juurde. Algusest pääle kujunes Alveril sellel alal kindel toon ja laad: väga teravad kontuurid, selge rütmiline ehitus, traditsioonilised stroofivormid rohke puäntidetarvitusega, ilmekad mõttevalemid ning sümbolistlik tagapõhja avarus. Graatsia ja jõud olid väga õnnelikult liitunud, ning peen, nõudlik maitse, lai kultuur ja tundlik meel konkreetse detaili jaoks võimaldasid talle tiheduse kõrval suurt varjundite vaheldust. Lisaks veel mingi otse mehelik julgus ja väljakutsuvus, mis ei lasknud autoril kunagi vaibuda magedüsse.
Alverit on juba tema Tuulearmukesest pääle peetud esmajoones esteediks ja ilutsejaks. Tõsi, tal on kõik esteedi voorused — haridust, maitset, vormi, nüansikust, nikerdetult peeni detaile, kultuuriloolist tausta, kuid see ei ole kaugeltki kõik. Kui vaadelda tema luuletusi üheskoos, siis selgub, et temal on oma mõtteilm ja oma üsna julge elutunne. Sageli annab danse macabre’i meeleolu sellele erilise varjundi, kuid elujõudu see ei nõrgenda. Kultuurielamused lisavad sellele luulele peenust, nad ei kaota selle ehtsat tundevõlu, vaid aitavad seda mõttepinevusega süvendada.
Lahtilöömine rutiinist, hallusest, risk, julgus välja kanduda aheldavast inertsist, tantsimine sellel noateral, mis eraldab „kateedrit hullupalatist”, „tige valgus”, mida järgides ka hukk ei näi ohtlik, intellekti ja fantaasia „hannibali kired”, mille tõttu „iga vana tuulik veab sind uude ristisõtta”, näriv tung kogu oma rahutust sulgeda sõnadesse ja kujudesse, tulemusega, et „sa tegid põrguks maa, mu hing, ja taevast epigrammi” — need on vist küll kõige tüüpilisemad jooned autori omapärases hingeelus. Ristisõdade teel ootavad tülgastavad karantiinid, oma elamuste eepos tuleb arvatavasti kirjutada „paastudes honoris causa”, kuid just need momendid õhutavad. Heidutav on „taunitute taevas”, kus „täiuslikuks muutub kõik — oo suurim õud! —, mis kunagi siin sooviti või tehti”, ning kus „igavene, muutumatu vorm” sisendab hingele ainult soovi, et see „jälle kirest väriseks ja tunneks oma tiivustavat nõrkust”. Ometigi kisub tung selle valusa täiuse poole, kuigi ilu karikas oleks „nõnda kaunis, et mürgiseks sest muutub püha vesi”. Tundub, et autoril hõljub ees kaks ilu ideaali: üks puhas ja terav ja absoluutne nagu Baudelaire’i kuulsa soneti oma, platooniline idee väljaspool ruumi ja aega, vägev „nagu hiiglasuur ingel või loom”, pilvede kohal hõljuv nägemus, mille poole püüab inimkond, ning teine hoopis komplitseeritum, samuti pidulik, nagu kolmekordset krooni kandev Kristuse esindaja maa pääl, kuid ümbritset „otse renessanslikust luksusest”, kire ja kaduviku skorpione kuldpandlana rinda kinnitav ning ihast värisev peidet aarete aimumisel. Esimene esindab klassikalist selgust, joonte võlu, proportsioone, mille laitmatus on igavene ega salli muutust, formulatsiooni, mille lõplikku lakoonilisust miski enam ei suuda ületada, ja teine rariteete, kummalisi üllatusi, „tigedaid” avastusi, kibedaid, kuid valuiharust sisendavaid palanguid, tontlikke kangastusi, imelikke aroome, vahel ka pehkinud urkaid. Neist kahest kokku tekib kunst: kõik need vastuoksused, kõik need hädaohtlikud elamused surutakse püsivasse, lõplikku vormi, põrgust ja taevast tehakse epigramm, mis enam ei unune, mis ei alistu kõdule. Viimne kristalliseering, viimne vormimisprotsessi intensiivsus lähendab kogu selle mitmekesisuse platoonilisele iluideaalile, mis on puhas ja murdumatu, olgu selles kui palju tahes mürki. Nii luuakse vaenulikust kirevusest kunsti harmooniline süntees. Rikkusest ja lihtsusest, elamuste kärsitusest ja vormi täiuslikust rahust moodustubki Alveri kunst oma ehtsaimail hetkil.
Säärane luule peab juba olemuselt olema väga pinev. Kuid muidugi juhtub Alveril ka teistsuguseid momente. Kaks fuuriat, süda ja mõte, laskuvad vahel lahti päästma mõtliku muusa kinganööre. Juhtub sedagi imet, et keset soolaukaid ingel — jällegi mõtlik — jääb kauaks vaatleva pilgu ette seisatama. Siis võib autor kirjeldavalt süüvida minevikku, „Froufrou’de” vanadesse suvilaisse, jälgida mereatru takerdunud madruseid, kummardades üle laevaääre, ning vaimus esile võluda möödunud aegade kähisevaid atlasviirastusi. Nagu Under võib ta siis keset sügisküpsust hinges kanda „hangede ja suure rahu aimust”, ja vahel ta isegi on — või väidab olevat — „õnnelik, vaba ja laisk”.
Kõigest eelnevast peaks selguma, et sellel luulel on üldiselt väga vähe kokkupuutepunkte impressionismiga. Selleks see on liiga kontsentreerit, liiga alkoholkange, liiga vähe intiimselt muljeile anduv. Otse vastandina oma esikkatseile püüab ja suudab Alver nüüd muljeid vallutada, neid tihendada ja süvendada terveid elamus- ja mõttekomplekse esindavaiks sümboleiks. See ei tähenda, et nüansid ja assotsiatsioonid ei mängleks ümber kontuuride, et neil ei väreleks tunde valguslaike, et rütm ei kajastaks ka hellust või hardust, või et läbi kindla vormiraami ei oleks näha maailma ahvatlevat laiust. Kõike seda on, ja see aina suurendab üldmulje veetlust. Kuid keskendust on peaaegu eranditult igalpool.
Ei ole just päris imekspandav, et sellele erksale, kõikjalt ainestikku otsivale, laialt orienteerit vaimule, mis ei salli teisejärgulist, pole kuigi sümpaatsed meie praegu nii lokkavad provintslusallüürid, meie laiutav kitsusmaania, meie taarikannupreesterlus. Tindist täitsa mustale lehele poolunisena tähti vedav Vanapagan ei kannata tema silmis võistlust Medusade ja Mefistodega, keda pakub avaram välismaailm. „Kes ei tunne mee ja pipra vahet, muidugi näeb peenes maitses pahet”, kuid see ärgu oodaku kõnesoleva luuletuskogu autorilt sümpaatiat. Nii vähe kui Alver otseselt puudutabki kaasaega, on selge, et tema koht kuulub Ars militans,i rinde kõige esimesse ritta, et laiutav vilisterlus on talle äärmiselt lääge. Ta kuulub noorde, ikka otsustavamalt meie kirjanduse keskusele lähenevasse põlvkonda, mille mitmel liikmel näib pääle ande olevat nii palju tõelist kunstiindu ja kunstilist vastutustunnet, et võib juba kõnelda mingist luule uue tõusuaja lähenemisest Eestis. Tähtis on sääljuures, et see uus põlv — ja kes selle seas rohkemal määral kui Alver? — on intelligentne, täis järeljätmata kirge parima järele, mõttevõimeline ning lähimas kontaktis Euroopa suurte vaimsete traditsioonidega. Ühtlasi on tal ka teravasti isikupärast ilmet, pinevat siseelu, mida raamatute maailma lummav eksootika aina rikastab. Arvan, et meie juba üsna palju saavutanud luule nooremate poeetide abil vallutab veel mitmed kantsid, ja et õige juhtiv osa neis rünnakuis jääb Betti Alveri kätte.
Ants Oras
Loomingust nr. 10/1936
Betti Alver: Tolm ja tuli. Luuletusi. Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, Tartu, 1936. 95 ik. Hind 2 kr. 75 s.
Nimetatud luuletuskogu ilmumisest on möödunud peaaegu aasta. Kirjanduslikes ringides näikse selle ümber aga endiselt kestvat teatud elevus, niis uudisteose puhul tavaliselt piirdub esimese paari-kolme kuuga. See teos on andnud põhjust mitte ainult tutvustavateks arvustusteks, vaid ka põhimõttelisemateks seisukohavõttudeks maitsesuuna ja loomingu probleemi kohta üldiselt. Lugejale, kes käesoleva kogu mõneaegse hilinemisega kätte võtab, loob see poolduste ja vastureaktsioonide kaja juba ette tõotusrikka õhkkonna.
Olgu tunnistatud, et allakirjutanus need ettehellitatud ootused põhjustasid teatud tõrksuse, mis alatoonina saatis selle kogu esmakordset lugemist. Kuid lugemise edenedes võis tunda end ootuste ja kahtluste valvepostilt järk-järgult nagu märkamatult libisevat sellesse erilisse maailma, mida see raamat kehastab, kuni lõpuks tundsid end vabanenuna niihästi ootusest kui kahtlustest. See süvenemine eeldas teatud pingutust, sest üks selle kogu olulisemaid voorusi on kahtlemata selles, et ta ei paku hõlpsat meelelahutuslektüüri, vaid nõuab lugejalt väga aktiivset kaastööd, avastades oma peidetud väärtused alles korduvale lugemisele.
See järeldub juba autori vaatenurgast maailma ees, mida meie tavalise eluvaatluse suhtes võiks nimetada diametraalselt vastupidiseks. Kui me elame teatud koduses vahekorras tavalise eluümbrusega, rahuldudes üldiselt selle neutraalse asjalikkuse ja näilikkusega, siis lähtub Alver selle keskmise ja neutraalse eitusest. Ta kogu algab mässuliste toonidega ja on tervikuna enne kõike tuline protest „selle ilma igava kainuse” vastu, milles ta tunneb tõelise inimlikkuse tardumist mingiks tömbiks ja vormituks maaslamamiseks, mida ta ei nimetaks eluks. Oma iseväärtust tundva indiviidi uhkus, kes ei lase end kariloomaks tampida, on üks selle luule põhilisi hoiakuid, mis annab talle kaasakiskuvalt noobli karakteri. Sellest rahuldamatusest järeldub otsingupinge, mis kajastab rahutut ja janust temperamenti, keda ta igatsused sirutavad mingi ülemaise ülenduse ja kirgastuse poole. Usun Alveri luule värskuse ja uudsuse johtuvat enne kõike sellest sisemise ülenduse ja intensiivsuse kirest, mis nii valdaval ja kaugele pürgival kujul on meie kirjanduses uudiseks ja mõjub erandlikuna eriti praegusel hetkel.
Ses ideaaliigatsuses näib ta kohati riivavat julgelt romantilise spiritualismi elufilosoofiat, kust on ainult üks samm müstilise maailmapildini. Ka selle näib ta astunud olevat. Mõtlen sel puhul enne kõike luuletustele „Sidemed” ja „Tige valgus”, kus maailm tundub luuletajale näiliselt kaootilise, kuid tõeliselt salapäraste ja peidetud sarnasuste, vastavuste ja kokkukuuluvuste kaudu seotud esemete ridadena. Poeedi ülesanne on neid sidemeid avastada, sest need ei avane mitte loogiliselt kainele arule, vaid hingestatud pilgule ja intuitiivsele mõttele. Selle hingestatud kõrvutuse kaudu tõstab ta neutraalsed asjad uudsesse ja säravasse valgusse, mis ülendab maailma ja avastab ta sisima tuuma. Poeet saab nägijaks, kes tungib asjade taha ja leiab tee igavikku.
Kuid see müstilise tunnetuse võime on autorile tõeliselt antud ainult aimusena, või õigemini: selle ülemaise tõe ja kirgastuse suhtes saab ta tõeliselt kujutada üksnes oma enda igatsust selle järele. Traagiline jõuetuseteadvus, mis sellest järeldub, kordub ühe püsiva motiivina läbi teose. Lugeja seisukohalt on ta aga olulise saavutanud juba sellega, kui on leidnud selle igatsuse väljenduseks nii sugestiivseid pilte, kui on näit. „Tigeda valguse” lõpustroofide dramaatiline nägemus või „Ekstaasi” aimusterohked sümbolpildid. Kunstis, mis loob igavesti püsivat ja harmooniliselt puhtais vormides kehastab seda sisemist kirgastust, näeb lõpuks autorgi selle ülemaise konkreetset kehastust, pühendades talle oma kogu neljandas tsüklis hümne, mis on kauneimad ses kogus ja kahtlemata reastuvad meie luule parimikku. Olgu neist nimetatud ,,Luule eksiilis”, „Kunstile”, „Doom”, „Ilus õde”, ,,Vang”, „Kunsti sünd”, „Titaanid”.
Luuletaja maailma suhtumist ei iseloomusta aga tõelusepõlgus ja ideaaliigatsus veel ülejäägita. Ta põlgab tõeluses ainult argipäeva toorest tuimust. „Kannibalis” ja „Priiskajas” laseb ta seevastu kõnelda oma teisel minal, kellele näib „lõppematuna teda piirava maailma söödav sisu” ja kes tahaks Kannibali kirega maitsta kõiki maisi vilju. See selgub ilmekalt ka Alveri stiilist, mille intensiivsus suurel määral põhineb meeleliste muljete teravusel. Kohati laiub see kuni naturalistliku värvilopsakuseni: „Priiskaja”, „Pahed”, „Unustet monument”, „Sortside laul”, ,,Juutide linnajaos”. See heitlus kontrastsete tunnete vahel näib olevat Alveri luule sisemise rikkuse olulisemaid allikaid.
Selle psüühilise liikuvusega, mis haarab füüsilise ja vaimse, mis tajub puhtvaimseid olukordi kehalise liikuvusena ja on eriti tundlik kontrastsete pingete vastu, sellega näib seisvat ühenduses ka Alveri luules esimesest pilgust silma torkav dramaatiline dünaamika. Mõtlen sellega mitte ainult üksikuid pilte, mille dramaatiline pinge moodustab ta luuletustes sageli äärmiselt sugestiivse ja tähendusrikka lõppefekti (näit. Selle ilma igav kainus, Tuul lõunast tõi udu ja sooja, Ühele hullule. Tige valgus, Hulkuv laev), vaid terveid luuletusi, mis oma kontrastse tegevustikuga on nagu miniatuursed draamad või sisemise dramaatikaga laetud hetkepildid oma sümboolse stsenaariumiga ja väljendusrikkas poosis nähtud kujudega: „Lepitus”, mis lõpeb nii kaunilt plastilise riihmapil-diga; „Juutide linnajaos”, kus kaootilisest miljööpildist kasvab oma sümboolse tähendusega sügavalt haarav mõtliku juuditari kuju, kes on kummardunud Johannese traagilise pea kohale; „Mulle meenuvad kauged hommikud”, kus vürstitar Sulamiidi dramaatiline episood annab oma uhke elegantsiga tuuma kogu luuletusele; „Hing” oma lihtsa sümboolikaga, mille sugestiivne jõud põhineb just sisimalt läbielatud füüsiliste olukordade dramaatilisel kõrvutusel. Seda dramaatiliste episoodide loendit võiks jätkata teose lõpuni. Siin olgu esile tõstetud veel ainult kaks luuletust, kus dramaatiline fantaasia dünaamiliste rütmidega paarudes saavutab ülevuse, mille hingestatud traagikat tahaks pidada selle kogu kauneimaks ehteks: lühipoeemid „Doom” ja „Vang”, kus sümboolse nägemusena kujutatakse kunstniku ja luule vastuolulist, kuid kõiksuse foonil nii ülendavat saatust. Usun õigesti mõistvat, kui pean dramaatilist fantaasiat Alveri ande iseloomulisimaks ja tugevaimaks omaduseks.
Selle luule puhul on tulnud juba korduvalt tarvitada sõna „sümbol”. Liikudes elamuste ääremail, taotledes puhtvaimsete igatsuste ja aimuste sõnastust, milleks konkreetse tõeluse ja abstraktselt loogilise mõtte najal kujunenud inimlik väljendussüsteem ei paku otseseid väljendusvahendeid, jäi luuletaja kasutada ainult üks tee: kaudselt tuntu abil nimetada tundmatut, vastavate sümbolite abil äratada meis elamusi, mis temas liikusid. Eelpool esile tõstetud dramaatilised nägemused teenivad seda sihti suure sugestiivse jõuga. See oma põhisuunalt puhtvaimse hingestuse väljendust taotlev luule pidi olema enne kõike sümbolistlik.
Siinkohal on vajalik aga ühtlasi pisut täpsemalt piiritleda selle vaimsuse iselaadi. See pole abstraktne intellekt, mis otsiks metafüüsilist seletust kõiksusele. See pole ei objektiivselt kainele vaatlusele ega loogilistele järeldustele toetuv mõte, vaid oma enda tundeist ja igatsustest toituv intuitiivne mõte, mida on võimatu valada abstraktsesse vormi. Abstraktse järelduse asemel toodab ta just neid aimusi, mida Alver korduvalt nimetabki oma elamuste tuumana („Tuhapäeval”, „Aimus”). Mulle näib seepärast ekslikuna mõnel puhul kuuldud iseloomustus Alveri luule kohta, mis peab seda külmalt mõistuslikuks. Kui täielikult see luule võib põhineda ainult tundelistel aimustel ja hingevärinail, seda tõendab vahest parimini poeem „Frou-Frou”, kus on antud ainult luuletaja elamuslikke kajastusi mingist kummalisest olukorrast, mida ratsionaalsete koordinaatide puudumine ei luba täpsemalt nimetada. Kuid just see ratsionaalsete ühenduste puudumine annab sellele poeemile võiks öelda mingi maagilise veetluse. Kontrastselt vahelduvad pildid, mis ei koondu tähenduslikuks tervikuks, kannavad siin ühes rütmide ja kõlade muutliku liikumisega nii rikkalikke tundetoone, et lugeja on vangistatud nende tundelummusest nagu unenäost, kuhu lõikub üksikuid teravamaid nägemusi, kuid millele ta ei suuda anda nime. Oletusteks ja fantaasia liikumiseks jääb absoluutne vabadus. Teatud ängistav rahuldamatus, mis selle poeemi ees ärritab meie intellekti selgusetahet, on hinnatav väärtusena, mis praeguse sageli liiga hõlpsa ja lamedaks lihtsustatud luule kõrval on elustavaks uudiseks.
Teatud jaheduse mulje, mida selle kogu puhul on rõhutatud, näib mulle johtuvat aga mõnevõrra teisest põhjusest, kui on intellektuaalne kainus. Eelpool oli juba juhust selle luule psüühiliste dispositsioonidena mainida trotslikku võõrastust tavalise eluümbruse kohta, vaimu uhket eemaldumist ja iseseisvusetahet, mis on juhtinud luuletajat sirutuma vaimse kirkuse, ülemaise ülenduse ja igaveste väärtuste poole. On ilmne, et see peapüsti-hoiak tõeluse ees, mis võib olla kilbiks liiga suurele sisemisele hellusele ja haavu saanud eneseteadvusele, ei loo intiimse soojuse õhkkonda. Selle hoiaku teiste inimeste poole pööratud paleus on umbusk. Luule pole aga ainult eneseväljendus, vaid ühtlasi kõne teistele. Teatud distants enese ja luule vahel saab sel juhul alateadlikuks tarbeks. Seepärast annab ta oma elamustele enamasti võimalikult objektiivse kuju, kinnitamata neid kunagi konkreetsemalt mõne tõelise seiga külge. Ses suhtes võiks nimetada iseloomulise näitena luuletust „Karantiin”, kus ühendus teatud konkreetse sündmusega on teistega võrreldes ilmsem. Kuid autor annab sellest ainult üldise tundelise kajastuse. Sümboolne pilt asendab asja ennast, andes edasi ainult selle tundetoonid. Ses luules puuduvad niiviisi küll naiivne otsekohesus ja intiimne soojus, kuid mitte tundeelevus, mis, vastupidi, sageli tõuseb dramaatilise pingeni ja mitte harva sügava harduseni (vrd. näit. „Ime”, „Hing”, „Aimus”). See on aga suletud kaudseisse piltidesse või üldistavaisse termineisse. Tõsi küll, sümboolsete nägemuste taga võib peaaegu alati jälgida luuletaja teadlikke mõttekäike, kuid eelpool on püütud juba eraldada, missugusest tundelisest heitlusest need toituvad. Täites kaitsva kilbi ülesannet, jälgib korraldav mõte siin samal ajal autori rahutult heitlevate ja kontrastsete tunnete liikumisi.
Mõnedes luuletustes aga näib see distantsi pidav hoiak tõepoolest põhjustavat kaasaelamist häiriva külmuse. Mõtlen neid, kus valitseb irooniliselt trotsiv toon, mis luuletustes „Sinisuka ballaad”, „Hambad”, „Karikatuur”, osalt ka „Priiskajas” ei tundu mulle täiesti vabana afektatsioonist. Esinedes liiga pealekäivana ja ilma sügavusperspektiivita, mida talle teisal (näit. „Vabaduse deemonis”) annavad traagilise tõsiduse kaastoonid, jätab see hoiak pinnalise üleoleku mulje, mis ei seo lugejat ja teost. Kaasahaarava jõu saavutab see trots aga seal, kus ta tõuseb uljaks rünnakuks tõeluse lameduse vastu, nagu „Pahedes”, või kui ta kehastub nii dünaamilistes rütmides ja piltides, nagu „Kroonikas” ja „Hulkuvas laevas”.
Liikudes äärmuste vahel, ähvardab seda luulet kohati ülepakkumisoht. Seda tahaks öelda eriti sünk-romantiliste motiivide kohta, mis mõnikord muutuvad liiga karjuvalt pateetiliseks. Mulle näib näit., et „Amor ja Psyche” algus oleks võitnud ühe varjundi võrra diskreetsema tooniga, samuti sügavalt haarava „Peegli” keskosa. Must veri, kirves, haljas nuga, mõõk, mürk, raud, sapp jt. selletaolised järsud kujutelmad oma kordumisega kipuvad liiga iseloomustavaks. Nagu kõik, millest liiga kõvasti ja palju hüütakse, paneb kahtlema selle tõelises olemasolus, nii lähendab seegi liigsus poosi muljet. Lisaks jätab see stiili midagi rasket, mis ei lase poeetilisel lennul saavutada neid kõrgusi, milleni ta igatseb. Sellega on ühenduses ka kohati häiriv riimide kõlaline raskus. On riime, nagu „sapp — etapp”, või „sapp — papp”, „pakku — prakku”, „kokk — nokk”, mis taovad ja panevad tundeid protestima. Koos teiste liiga karjuvate toonidega rikuvad sellised kõlad muidu nii kauni soneti „Meistrile” alguse.
Kuid need on ta mässulise vallanduse peaaegu paratamatud kaasnähtused. Neid vabandab sellesama mässulise kire kantud fantaasiarikkus, mis leiab üllatavalt pregnantseid ja sugestiivseid pilte; tunnete dünaamiline jõud ja vaimu kõrgusiigatsev lennukus, mis kohati on saavutanud meie luules üsna harukordse ülevuse. Lühidalt, mulle näib, et Alveri käesolev kogu on enne kõike ülevoolava temperamendi vallandus, mille väljakutsuvas hoiakus on väga palju värskust ja innustavat pinget. Talle võiks edaspidiseks juurde soovida ainult mõnevõrra harmoonilisemat tooni stiilis ja rohkem kergust rütmides ja kõlades.
A. Aspel
Eesti Kirjandusest nr. 9/1937
