Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Aegamööda ja vaevaliselt arenes kord maarah­vas eesti rahvuseks. Maarahvas tähendas sotsiaalset ja hariduslikku alamkihti, ning eesti rahvusekski sirgudes ei vabanenud ta sellest suhtumi­sest. Mingi alaväärtuse tunne jäi püsima, ja juhidki polnud palju nõudlikumad.

Kui vana Caspar Franz Lorenzsonn „Perno Pos­timehes” sakslasi rukkiks ja nisuks, eestlasi aga kaerteks ja otradeks pidas, keda jumal ka kuidagi­viisi lubab kasvada, siis iseloomustab see hästi seda enesehinnangut. Ja kohe sellele täienduseks sobib isa Jannseni arvamine, et säärasele odrarahvale oleksid Goethe ja Schiller üleliigsed.

Teoorjuse oludes olid sedalaadi hinnangud ometi veel arusaadavad. Kuid palju pahem, et neist kaua hiljemgi on visalt kinni peetud. Rah­vuse mõiste samastati rahva mõistega selle algeli­semas tähenduses. Kuid sellega tõmmati põhimõt­teline piir selle rahva arenemisele täisealiseks, kultuurivõistluse võimeliseks rahvuseks.

Ado Grenzstein arendas teooria lõpuni: eesti rahvas on selleks liiga väike, et kunstkirjandust luua; siin võib ja peab kirjutama ainult rahvale õpetuseks ning ajaviiteks; iseseisva kultuuri unistusi võivad hellitada ainult 6—7 miljonist suu­remad rahvad. Ja veel käesoleva sajandi esimese kümnendi keskel väitis üks euroopalikult haritud eestlane: kui keegi prantsuse keelt oskab, siis ka­sutagu seda oskust muuks otstarbeks kui on seda eestlastele moodsate prantsuse kirjandusvoolude tutvustamine, — siin pole selleks pinda ega vaja­dust.

Vaheajal oli aga eesti rahvas ometi nii varalt kui vaimult kasvanud; ta arenes seisustesse, kihistus klassidesse, vallutas maad ja linna. Kuid ideo­loogid mõistsid rahva all ikkagi ainult endist „maarahvast”. Mis kirjanduse aineis ja vormides sel­lest üle ulatus, see oli ebarahvalik ja ühes sellega ebarahvuslik. Mis ei käsitlenud küla ega olnud täiel määral arusaadav külale, see oli võõrapära­sena taunitav.

C. R. Jakobson lennutas kord „vurle“-nimetuse — ja vurleks ning matsipüüdjaks jäi veel kauaks ajaks nii eesti kui saksa soost linnaelanik. Tõe­line eestlane oli ainult maal, paheline linn polnud eestilik, ja seda siis ka mitte linna elu kujutav kirjandus. Näeme seda selgesti Vilde esimestele eesti linnaproletariaadi elu kirjeldavaile teostele osakssaanud vastuvõtust. Kuid kui juba see kiht ei kuulunud eesti rahvasse, mis siis veel kõnelda tekkivast kodanlusest ja haritlaskonnast!

On huvitav, et see traditsioon jäi kauaks pü­sima isegi nende juures, kelle ajalooliseks ülesan­deks sai just eesti linnakodanluse organiseerimine ja võidule viimine. Ja on küsitav, kas veel prae­gugi linn on tunnustatud eesti rahvusliku elu täis­väärtuslikuks teguriks, kuigi kolmandik eesti rah­vast elab juba linnades ja linnad ammugi on eestis­tunud. Vähemalt komöödiais esines meie linn alles hiljuti ikka ainult poliitiliste vurlede pesana.

Traditsioon on visa, kuid elu läheb temast mööda, kasvab tast üle. Nii meie linn kui maagi pole enam see, mis oli kahe-kolmekümne aasta eest. Uus põlv on sirgunud, poliitilised vapustu­sed, iseseisvusaja olud ja omakeelne kool on rahva koguilme põhjalikult muutnud. Maagi on linnastumas. Ja kirjandus, mis on määratud tänapäevale ja tulevikule, ei tohi arvestada just kõige maha­jäänumaid kihte ning isikuid, kellele niikui­nii mingi kirjandus ligi ei pääse, olgu see kui vähenõudlik tahes.

Rahvas ei saa aru — see on tihtipeale enese­pete või enesekaitse. Ja kui selle väite nimel eita­takse üldse igasugust võistluspüüet maailmakir­jandusega, siis on see patt just selle rahva tuleviku vastu. Arusaamist tuleb kasvatada, ja see võib kasvada ainult kogemuste varal. Kuid igavese suupärastamisega jäädakse ka igavesti sinna, kus ollakse.

Mäletan üht vanema põlve kirjameest, kes „Elu tule“ ilmumisel kurtis: ega sellest rahvas küll aru ei saa! Kui ilmus „Tuulemaa“, siis kurtis ta nii­sama: miks ei kirjuta autor nii, nagu kirjutas „Elu tules“, — see oli rahvalik raamat! Ja „Kõik on kokku unenägu“ ilmumisel kordas ta ikka seda­sama: vaadake, kui kristallselge ja rahvalik on „Tuulemaa“, aga seda siin ei mõista nüüd küll keegi! Nii teeb aeg kunstiteosed „rahvalikeks ja selgeiks“ — kui nad üldse on kunstiteosed. Ning ma kahtlen väga, kas V. Grünthali ,,Laulude” lõ­pus praegu enam mingit, sõnastikku vajatakse. Kord aga loeti neid mõnitades edaspidi ja tagas­pidi ning arvati ainult hullumaja arstidele kohased olevat. Kuid selleks, et meie rahva keel ja mõtle­misviis oma tänapäevase nõtkuse on saanud, sel­leks just vajatigi sääraseid ,,ebarahvalikke” teo­seid.

Oma rahvusliku kultuuri arendamiseks vaja­takse julget mõttekujutust. Ilma selleta poleks Kr. J. Peterson iial unistanud maarahva laulikust, kelle luule enesele kord igavikku otsib. Ilma selleta poleks saksamees Johann Villem Luddi Ludse nõud­nud maakeele tarvituselevõtt avalikkuses. Ilma selleta oleks O. W. Masingu ,,Originalblätter’ite“ haritlaslik mõte ja sõnastus jäänud igavesti ainult härrasrahva ajaviiteks. Ja ilma selleta poleks tek­kinud ning lõpuks teostunud ka Schultz-Bertrami ennustused eesti teadusmeeste tärkamisest.

Alaväärtustunde traditsioonid on visad. Kuid eneselohutuseks olgu meenutatud, et säärane oma keele ja kirjanduse edenemisvõimaluste alahinda­mine pole esinenud ainult meil, vaid kõikjal, kus rahvas on hakanud end alles tunnetama rahvu­sena.

Mis kõnelda Goethe või Schilleri ebasobivusest maakeele oludesse! Sellest on ainult nelisada aas­tat, kui prantsuse humanist Adrien Tournebeuf mõlgutas: „On aja ja paberi raiskamine vormida mõtteid meie omal keelel, et esitada neid luge­jaile. . . Prantsuse keel on liiga madal ülevate mõ­tete avaldamiseks ja on määratud ainult kodutalituste käsitluse jaoks.. . Meil pole ju kindlaks ku­junenud õigekirjutust, mis on vähemalt ilmtingi­matu meie keele edasikestmisele, ega seesugust sõnaderohkust kui muistse Rooma ja Kreeka keelel… Meie keel on kehv ja vaevaline ladina keele kõrval, ning me patustaksime terve mõistuse vastu hülja­tes vana, et uut soosida.“ Eks kosta see köögikeele filosoofia nii väga meiemaaliselt. Veider aga mõelda, et seda on kord väljendatud just prantsuse keele puhul!

Nüüd pole meil enam põhjust kahelda eesti keeles kui kultuurivahendis. Kuid küsimus polegi ainult keelest, vaid meie rahva kui täisealise ja võistlusvõimelise rahvuskultuuri looja ning nautija võimeist. Oleks aeg siingi kahklused lõpetada ja segamatult tööd jatkata. Tournebeuf suri juba a. 1565 ja Lorenzsonn a. 1880.

Fr. Tuglas

Tänapäevast nr. 2/1935