Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

      

1

Nietzschet võiks pidada tüüpiliseks puberteediaja filosoofiks. Võiks arvata, et ta hästi sobib selle ea mentaliteedile ja et ta ka ise oma filosoofias pole jõudnud meheikka. Puberteediaeg on ju murrangu aeg, kus küpsev noorsugu hakkab teadlikult seisukohta võtma ühis­kondliku ja kultuurilise ümbruse suhtes. Kuid oma elukogemuste puu­dumise tõttu kujuneb sagedasti noorsoo seisukoht väga kriitiliseks ja revolutsiooniliseks. Kust tulevad erinevused usulistes, õiguslikes, kõl­belistes ja poliitilistes vaateis, erinevused keeltes ja eluviisides? Kas need erinevused on „loodud” või on nii „seatud”? Toetudes ainult oma puhtale loogikale, noorte paindumatu mõtlemine ei oska näha ühiskondliku ja kultuurilise elu tegurite mitmekesisust. Noored alga­vad filosoofid kehitavad õlgu. Neile paistab, et see vana ühiskondlik ja kultuuriline ehitis on põhimõttetult kokkulapitud logu. Olgu ühis­kond, milles ta on sündinud, milline tahes, ikkagi on ta puhtale mõtle­misele skandaaliks, sest teda pole üles ehitatud filosoofilise seaduse­andja poolt mingi lihtsa printsiibi järele. Ja pääasi – keegi pole hääks arvanud ära kuulata nende arvamusi ja soove selle ehitise struktuuri ja korrastuse kohta. Puberteediaja mentaliteet on revolutsiooniline, nagu seda on kirjeldanud ka H. Taine, kui ta tahtis Prantsuse revolut­siooni tekkimist psühholoogiliselt seletada valgustusaja vaimuga. Olgu Prantsuse revolutsiooni tekkimisega lugu kuidas tahes, kriisi, millele H. Taine nimeks annab „maladie de croissance” (kasvamispalavik), põevad Lääne-Euroopa kultuurkonna noored üsna järjekindlalt.

Puberteediaegne mentaliteet leiab ihaldatavat äratusainet eriti Nietzsche teostes. Kel poleks unustamatult meelde jäänud pildid ja aforismid teostest, nagu „Nõnda kõneles Zarathustra” või „Säälpool hääd ja kurja” või „Võimutahtest”, eriti kui neid teoseid loeti nooruse mur­ranguajal? Ent ühtesid on Nietzsche mõjutanud ohtlikult, teisi õnne­likult. Paljudele võib Nietzsche lektüür saada saatuslikuks ja teki­tada seedimisrikkeid: Nietzsche aforistlik, päämiselt analüütiline laad maailma lahti mõtestada võib takistada nägemast elu olulisi jooni, milledel võiks toimuda maailmavaateline süntees. Noor Nietz­sche oli vähemalt teadlik oma ürituse ohtlikkusest: julgus purjetada kahtluse ulgumerele ilma kompassi ja juhita tähendab arenematuile päädele hullumeelsust ja hukatust; enamik hävib tormis, ainult vähe­sed avastavad uusi maid. Ent paljusid on ta õpetanud vabanema eel­arvamustest ja kainestavalt hoiatanud ebaküpsete sünteeside eest.

Nietzsche lektüüri erisuguse mõju põhjust tuleb otsida sellest, et kriis, mida ta väljendab ja mida ka kirjeldab, on hoopis ohtlikum ja tõsisem, kui seda võidakse arvata. Mitte bioloogiline kasvupalavik, vaid moodne kultuurikriis. Nietzsche filosoofias kajastub Lääne-Euroopa inimese vaimsuse üks tähtis arengjärk. Temas kajastub selle arengjärgu mõte ja mõttetus sama võimsalt kui läinud sajandi lõpu­poolel vene ja skandinaavia suurkirjanike teostes. Kahjuks pole nüüdki, vähemalt poolsada aastat hiljem, märgata kriisiolukorra para­nemist, ja seetõttu on Nietzsche veel ikka meie kaasaja suurimaid mehi. Kultuurilisele murrangumeelsusele on vahepääl järgnenud ühiskondlik-poliitilised murrangud. Aga on huvitav, et näiteks rah­vussotsialistlik „kolmas riik” ei näe Nietzsches mitte ainult selle ühis­konna ja kultuuri kriitikut, mis nüüd öeldakse tagasitulematult likvi­deeritud olevat, vaid ka uue algava rahvussotsialistliku kultuuri posi­tiivsete põhijoonte produktiivseks rajajaks peab olema tema! Polii­tilisele rahvussotsialismile vastavat filosoofilist maailmavaadet taot­ledes leiutatakse Nietzsches filosoof ja ühtlasi poliitik (Vdl. B ä u m l e r, „Nietzsche der Philosoph und Politiker”). Poliitiline võitleja, poliitiliste tegude inimene pidavat kehastama kõrgeimal määral Nietz­sche õpetust „võimutahtest”. Kuid siin tuleb tõsiselt valvel olla ja tagasi pöörduda Nietzsche juurde, et teda võib-olla paremini mõista, kui ta ise end mõistis. Muidugi võidakse ka riiklik-poliitiliste aktsioonide õigustust Nietzsche juurest otsida. Kuid on karta, et ka nüüdsel juhul Nietzsche elulähedus on lunastatud ühekülgse interpretatsiooni hinnaga. Sest ikkagi on raske Nietzschelt filosoofiat saada igapäevaseks tarvitamiseks ja kogu ta filosoofiat omaks tunnistada. Nii see tõepoolest ongi: tunnustatakse tema õpetust „võimutahtest”, kuid Zarathustra õpetus kõige olnu taastulekust seletatakse hoopis ebanietzschelikuks. Ent seega on kaotsi läinud Nietzsche kui ehtsa filosoofi küsitluskirg, tema järjest sügavamale haarav kahtlus, mis kihutab ikka uuele otsingule. On karta, et Nietzsche ehtsat paatost asendatakse küünilise probleemilagedusega. Kui tahetakse tabada Nietzsche ehtsat paatost, mis tahab väljendada inimväärtust, siis peab selgesti käsi­tama tema mõisteid „võimutahtest”, „üliinimesest” ja „kõige olnu taastulekust”.

 

2

Nietzsche tundis, et kristlikku ajastut tähistab järjekindel krist­liku elumõtte kahanemine. Me ei usu enam „kristlikku abiellu” ega „kristlikku riiki”, kuid ometi laseme kaunistada sündimist, suremist ja laulatust kristliku pühadusega. Meie oma põhiloomuses ei võta küll omaks kristlikku alandlikku meelt, kuid me ei jaata ka loomulikku endakindlust ja endausaldust. Seda kahepaiksust nägi Nietzsche oma kaasaegsuses tõusvat haripunktile. Kahepaiksuse olukord on pinge­line olukord, mis vajab lahendust. Ikka uuesti toonitab Nietzsche selle hädaohtliku kahepaiksuse olukorra põhjusena: kaotsi on läinud usk kristlikesse väärtusisse, mis on olnud traditsioonilisteks elumõtte alusteks. Need väärtused on inimeste silmis lõplikult laostunud, ja Nietzsche näeb, et sellisest olukorrast sünnib nihilism, mille järele kogu olemasolu on muutunud väärtusetuks ja mõttetuks. Oma „Võimu­tahte” eessõnas ütleb ta: „See, mida ma jutustan, on kahe ligema sajandi ajalugu. Ma kirjeldan, mis tuleb, mis mitte enam teisiti tulla ei saa: nihilismi esiletõusmist. Seda ajalugu saab nüüd juba jutus­tada: sest paratamatus ise on siin tegevuses.” Nietzsche oli veendu­nud, et kogu Lääne-Euroopa kultuur ligineb katastroofile nagu tugev vool, mis püüab tungida lõppu, ja ta nimetab ise ennast Euroopa kõige täielikumaks nihilistiks; selleks, kes endas on nihilismi lõpuni elanud. Milleski pole Nietzsche analüüs nii põhjalik, kui sääl, kus ta tahab näidata nihilismi avaldusi eri elualadel ja tõmmata konsekventse tule­viku jaoks. See, mida tuntakse Nietzschest kui psühholoogist – ja psühholoogina avastati Nietzsche juba varakult – on seoses nihi­lismi analüüsiga. Me kõik tunnustame tema psühholoogilist pilku hingeavalduste tagamaade nähtavakstegemisel ja tema võimet hoia­kute ja käitumiste motiivide lahtimõtestamisel. Samuti on üldiselt teada, kui huvitavalt ta suudab kristlikku meelsust tuletada kätte­maksuvimmast, „ressentimendist” ja üldse iseloomustada teatavate aja­järkude või kultuurkondade või ühiskonnakihtide hingelist hoiakut. Säärane psühholoogiline võime on sakslaste juures haruldus. Nietz­sche eelkäijaid ja õpetajaid tuleb otsida prantsuse moralistide hulgast. Ta psühholoogilised analüüsid on tuntud, kuid mitte tingimatult tun­nustatavad. Sest on karta, et Nietzsche analüüsid jäävad erandlikult individuaalpsühholoogiliseks ning elu vaimne suurus ja väärtus jääb nägemata.

Nietzsche ei võitle, nagu see veel valgustusajastul tarvilik oli, kirikliku autoriteedi vastu. Olemasolu vabastamine vanast maailmast, mis oli seotud kunagi kehtinud väärtuste ja ideaalidega, on saanud tõsiasjaks – Nietzsche tõmbab sellest ainult tarvilikke konsekventse. Ta pilkab igaüht, kes püüab lootusetult laostuvat kristlust ajakoha­tult konserveerida. Sest kõik see paisutaks katastroofi suuremaks, kõik see takistaks vaid ajutiselt seda, mis tulema peab – siirameelset ateismi. Mitte tagasi hoida, vaid tõele julgelt näkku vaadata ja öelda neile, kes sellest veel teadlikud pole seda, mis tegelikult on: Jumal on surnud („Fröhliche Wissenschaft”, 3. raam.). Mis temast veel järele jäänud, on armetu vari. Nii, nagu aastasadu pääle Buddha surma näidati koopas tema varju, nii võib-olla on ka meil veel aasta­tuhandete kestel olemas koopaid, kus näidatakse Jumala varju. Ent meie peame ka veel tema varju ära võitma. Nietzsche tahab inimestele öelda, et nad on juba ammu ainult välispidiselt kristlased, et nende moraal juba ammugi on kaotanud kristliku usundi sanktsiooni ja et nad sisemiselt on juba ammu ateistid. Ta laseb seda suurt tõsiasja valjusti kuulutada ühel hullunud inimesel:

„Kas te pole kuulnud tollest hullunud inimesest, kes heledal ennelõunal süütas laterna, jooksis turule ja lakkamatult karjus: „Ma otsin Jumalat! Ma otsin Jumalat!” Kuna sääl palju neid seisis, kes ei uskunud Jumalasse, siis äratas ta suure naerulagina. „Kas on ta siis ära kadunud?” ütles üks. „Kas on ta ära eksinud nagu laps?” ütles teine. „Või on ta end ära peitnud? Kas ta kardab meid? On ta vahest läinud laevale? Välja rännanud?” Nii nad karjusid ja naersid läbisegi. Hullunud mees hüppas nende hulka… „Kuhu on jäänud Jumal?” hüüdis ta. „Ma tahan seda teile öelda!   Meie oleme ta tapnud – teie ja mina! Me kõik oleme mõrvarid! Aga kuidas me seda tegime?”…Viimaks viskas ta laterna maha, nii et see purunes ja kustus. „Ma tulin liiga vara,” ütles ta siis. „Minu jaoks pole veel aeg tulnud. See tohutu sündmus on veel teel ja reisib – ta pole veel jõudnud tungida inimeste kõrvadesse… See tegu on teile veel kaugemal kui kaugeimad tähekogud – ja siiski olete selle teinud!”

 

3

Kuigi inimesed juba ammu on ateistid, siiski ei tunne nad selle kohutava sündmuse suurust. Võib-olla vajatakse selleks veel paar aastatuhandet, arvab N., kuid siis saabub aeg, kus tundub, nagu oleksid kõik asjad kaotanud oma „raskuskaalu” (Schwergewicht), kus asjad muutuvad põgusaks ja olemasolu mõttelagedaks.

Ent kust leiab Nietzsche asjade ja olemasolu jaoks uue „raskus-kaalu”? Ta igatahes otsib ja ka leiab midagi, mis elu ja olemasolu uuesti enam-vähem mõtestab, mis lahtisele horisondile suhteliselt kindlad äärejooned tõmbab. Me teame, et Nietzsche oma otsisklustel leiutab „üliinimese”. Tee nihilismilt võib viia alla „viimse inime­seni”, ent ta võib viia ka üles „üliinimeseni”. Nii „viimne inimene” kui ka „üliinimene” on otsesed järeldused nihilismist.

Jumalast mahajäetud maailmas on inimene jäetud enda hoolde. Ta nagu on asetatud köiele, mis on tõmmatud üle kuristiku, mille sü­gavuse moodustab tühi, põhjatu eimiski. Julgus ohtudele silma vaadata on igasuguse tõusu eelajalooks. Ent see „viimane inimene”, kes on kaotanud jumalakartuse, ei tunne ohtusid, tal pole ei julgust ega au­kartust. Ta ei küsi üldse olemasolu mõtte järele, vaid tahab omandada ainult keskpärast õnne.

„Vaadake!   Ma näitan teile viimset inimest.

Mis on armastus? Mis on loomine? Mis on igatsus? Mis on täht? – nii küsib viimne inimene ja pilgutab silmi . . .

Ei saada enam ei rikkaks ega vaeseks: mõlemad on liiga vaevarikkad. Kes tahab veel valitseda? Kes veel sõnakuulelik olla? Mõlemad on liiga vae­varikkad . . .

Omatakse oma lõbuke päeva jaoks ja oma lõbuke öö jaoks: aga austa­takse tervist . . .

„Me oleme leiutanud õnne”, ütlevad viimsed inimesed ja pilgutavad silmi.”

Nietzsche tunneb ohtusid ja tunneb ahastust. Mitte vähem kui tema suur kaasaegne, viimasel ajal jälle silmapiirile kerkinud taan­lane Sören Kierkegaard. Kierkegaard aga tahab nihilismist tekkinud ahastusest tõmmata konsekventse just kristliku elumõtte kasuks – ta püüab ürgkristlust moodsas elus taaselustada. Kierkegaard näeb ainult kaht võimalust. Emba – kumba (säärane on ta tähtsaima teose päälkiri) : k a s ahastada – aktiivselt end tappes või passiivselt hulluks­ minnes – või julgeda sooritada järsk hüpe jumalausku. Kas eimiski (nihilism) või Jumal.

Võrreldes Kierkegaardiga on Nietzsche oma kahtluses ja ahas­tuses radikaalsem. Ahastust ta ei saa pidada, nagu Kierkegaard, inim­liku olemasolu põhitunnuseks, vaid üldise mandumise, dekadentsi sümptomiks. Nietzsche kahtlus on radikaalsem, sest ta püstitab otsus­tava küsimuse: kas meie olemisel üldse peab olema mingit mõtet? Võib-olla on praegune nihilism sajandeid kestnud objektiivse elumõtte otsimise ja selle mitteleidmise tulemuseks (vt. K. Löwith: „Nietzsche und Kierkegaard”, 1933, lk. 16). Igatahes Nietzsche on realist: kui elul ja olemasolul on mingi mõte, siis ei põhine see mitte mingil elust väljaspool asuval maailmal, vaid tõuseb elust endast.

Nietzsche tahab filosofeerida – ta filosoofia on eksperimentaal­filosoofia – katsetades, kuivõrd üldse võidakse elada mõttetus, mõttest vabas maailmas, säälpool hääd ja kurja. Ilma, et ta midagi kiidaks või laidaks, tahab ta olemist kui niisugust täielikult jaatada. Vastupidiselt Schopenhaueri elueitusele Nietzsche ei eita enam. Ta tahab uskuda rõõmsasse fatalismi. Tema usund tahab olla kõrgeim kõikidest usun­deist; ta ristis selle Dionysose nimega – igavese elu Jumala nimega.

Sõna „dionüüsiline” tähendab Nietzsche juures ekstaatilist jaa-ütlemist elu kõiksusele ja kosmosele, ta tähendab igavesti kestvat loomistahet. „Kui oleks olemas Jumalaid, kuidas taluksin mitte Jumal olla.” Georg Simmel oma teoses Schopenhaueri ja Nietzsche kohta arvab säärasest hoiakust välja lugeda võivat Nietzsche isikulist, psüh­holoogilist saladust: ebareligioosseks keeratud monomaanilist kirge, mis asendab usuinimese igatsust saada Jumala sarnaseks – nii näeks Nietzsche välja, kui analüüsida tema hinge tema enda lahtinõidumise tehnikaga.

Nietzsche on realist ja nimelt heroiline realist. Mitte tunnetus, mõte, tähendus pole primaarne, vaid tahe. Kristlus levis esimesil sajandeil päämiselt tänu tahte haigestumisele: kes ei suuda oma tahet asjadesse paigutada s. t. maailma organiseerida, see vähemalt usub, et neis juba on mingi tahe. Nietzsche on üks esimesi filo­soofe Lääne-Euroopas, kelle filosoofia on täielikult ilmalik ja kes usub inimese suuresse, võimsasse tahtesse. Mitte niipalju tunnetustahtesse, kui just loomistahtesse. Tunnetustahe tähistab ainult loomistahte või­metust. Ainuke võimalus midagi tõeliselt tunnetada on proovida seda teha. Olemasolev maailm, mis meid kuidagi huvitab, on meie loodud (XIII, 76). Me mõistame ainult seda, mida me teinud oleme. Ainult ebaproduktiivsed usuvad, et maailm on, nagu ta on, sest nad ei taha maailma luua selliseks, nagu ta olema peaks. „Tahe vabastab, sest tahe on loomine… ja ainult loomiseks peate õppima.” (VI, 301).

Siit selgub ka, miks Nietzsche võimutungi – võimu enda, teiste ja looduse üle – pidas elu põhitungiks. Elu on kestva endaületamise, kõr-gemale tõusmise protsess. Kõik, mis takistab seda protsessi, on hül­jatav. Selleks, et elu võiks end ületada, tuleb luua indiviidile avarai­mad arenguvõimalused. Nietzsche näeb elu suurust aristokraatses ini­meses, kel on vastutustunnet, kes suudab karm olla enda suhtes, kes omab aukartust enda ees ja võimu enda üle. Kuid säärane inimene tunneb ka distantsi, mis lahutab teda nõrkadest ja ta võib puhta sise­tunde põhjal valitsejaks saada teiste üle – massinimeste üle. Demo­kraatliku sarnasuse moraali asemele astub aristokraatne ebasarnasuse moraal. Nietzsche teadis, et ükski suurinimene pole võimeline neid kõrgeleseatud nõudeid ja neid elu uusi võimalusi täitma. Seda suudaks üliinimlik olend – „üliinimene” – uus aretatav inimeseliik.

Esimene aste nihilismist vabanemisel on vabadus: „ma tahan” – vabadus loomiseks.  See on kõike olemist läbi immutav tundmus liht­salt olemas olla. Olemasolu mõte on lihtsalt olemasolu. Nietzsche tahab luua ja ikka jälle luua. Ja näib, et ses loomistuhinas on sisuline moment tähtsusetu. Kuid see ainult näib nii olevat: teatav eluline ja nimelt erilisel viisil ilmestatud sisu tungib sisse üliinimese ideaali kujul. Ja see tuleb sellest, et Nietzsche oma „üliinimese” eeskujusid nägi osalt antiikajas ja osalt renessansis. „Üliinimese” kui uue aja­loo eelduseks on, et läbi viidaks täieline väärtuste ümberhindamine. Mitte ainult kristlik moraal, vaid moraal üldse peab hävima. Alles siis on võimalik olemasolu lihtsalt jaatada. Alles siis on võimalik uus olukord, mis asendaks täielise nihilismi; alles siis tekib tarvidus „uute väärtuste” järele. Kuid valemis, mille Nietzsche andis ümber­hindamise jaoks, nõudis ta ainult inimese ja tema moraali muutmist loomulikuks. See valem on nii lihtne, et teda võimatu on üle pak­kuda. Ta on põhjendatud juba mainitud jaa-ütlemisega lihtsale olemasolule.

Tugevad inimesed on loomult valitsejad. Nad ei p e a valitsema ja nad ei t a h a valitseda. Nad saavad valitsejaks, sest nad o n valitsejad. Selles, mis keegi on, omab ta eesõiguse. Primaarne on objektiivne olu, mitte kohustus, kõlbeline käsk. Alles sellest objektiivsest olust – mis keegi on – kasvas välja ka tema eluline ülesanne.;

Nii näib tõepoolest vana moraal täielikult ületatud olevat. Või­mutung elu loomuliku põhitungina on saanud absoluutseks väärtu­seks. Nietzsche näib olevat saavutanud väärtuste ümberhindamise. Hää on see, mis teeb tugevaks tahte elamuse, võimutahte, võimu ini­meses endas, ja halb on see, mis tekib nõrkusest. Milles seisab siis uus väärtuste mõõdupuu? Millega saab väärtust objektiivselt mõõta, küsib Nietzsche ja vastab: kõrgendatud ja organiseeritud võimu kvan­tumiga.

Ons tal tõesti õnnestunud ümberhindamine? Ons sellega, et ta moraalsed väärtused teeb füsioloogilisteks, juba loodud uus väärtuste astmestik? Pigemini võib öelda, et see katse on ebaõnnestunud. Nietzsche pole mitte asendanud vana kriteeriumi uuega, vaid on üldse loobunud moraalsest kriteeriumist: ainult nii võib sündida ini­meste moraali muutmine loomulikuks. Esialgu näis, et Nietzsche tahab anda inimese tahtele, loomistungile mingi kõlbelise käsu, mille inimene peab oma tahtesse üle võtma. Kuid me näeme, et tulemus ei vasta sellele ootusele. Primaarne pole mitte, et inimene midagi „peab”, vaid inimese elu loomus. Tema loomus määrab ta seisundi ja tegevuse suuna. Ka see asjaolu sisaldub juba dionüüsilises jaa-ütlemises olemasolule.

Vastukaaluks kristlikule käsitusele, mis nõrgestab olemasolu­tahet, on Nietzsche andud uue printsiibi: „ma tahan”. On selge, et olukord, mis siit tekib, on nihilistlik, ainult see nihilism on nüüd üks­kõikne, s. t. ta pole enam mingi üleminekuaja nähe, vaid jaatatavaks kuulutatud nihilism. Üleminekuajal, nagu see ilmneb ka romantika ja romantilise pessimismi juures, inimene ei tea, kas ta üldse „tahab” – see on passiivse nõrkuse sümptom. Ent Nietzsche toonitab aktiiv­set tugevust ja nimelt sellist, mis suudab tahta ka eimiskit. Uue ini­mese rõõmuks, nagu Zarathustra seda kuulutab, on rõõm loomisest; rõõm, mis endas sisaldab ka rõõmu hävimisest.

Kuid siin Nietzsche realism pole pöördunud mitte ainult natu­ralismi, vaid ka fatalismi.

  

4

Kristliku usundi ja kristliku Jumala poolt sanktsioneeritud mo­raali hävimisega kadus meie olemasolust „raskuskaal”. Enne usuti teadvat, milleks olemas ollakse. Nüüd aga näib inimene maailma­kõiksuses olevat paljalt põgus, mõttetu juhus. Ent kas Nietzsche võib jääda siia peatuma? Kas ta loobub otsimast uut „raskuskaalu”?

Nietzsche eksperimentaalfilosoofia tahtis katsetada põhimõttelise nihilismi võimalustega. Kuid seega pole öeldud, nagu tuleks jääda ei-ütlemise, eitamistahte juurde. Pigemini soovib N. jõuda välja vastupidiseni: jaa-ütlemise maailmani, nii nagu see on. Ühes aforismis („Võimutahe”, 1041), kus on väljendatud jaa-ütlemise tarvidus, jätkab N. vahetult: tema eksperimentaalfilosoofia eeldab igavest ringkäiku: samu asju, sama nähtuste sõlmestatuse loogikat ja ebaloogikat. „Kõrgeim olukord, mida filosoof võib saavutada: suh­tuda olemasolusse dionüüsiliselt. Minu valem selle jaoks on: „amor fati”. Nagu dionüüsiline jaa-ütlemine järgneb nihilismile, nii järgneb „amor fati” (saatusearmastus) dionüüsilisele seisundile, ja seega ühtlasi nihilismile. Samuti võib öelda, et loobumisega igasugusest kõlbelisest kriteeriumist on teed valla „amor fatile”, sest ini­mene saab ju selleks, kes ta o n. See jaa-ütlemine kõiksusele ei järgne mitte kõige üksikoleva pidevale jaatamisele, vaid toimub ühekordse hetkelise otsustusena. „Oletame, et me ütleme jaa üheleainsale het­kele, siis me oleme öelnud jaa mitte ainult enda suhtes, vaid kogu ole­masolu suhtes. Sest midagi pole endamisi (für sich), ei meis ega asjus”. Mis on, peab nii olema, sest et see on paratamatu ja saatusest määratud. „Paratamatus ei solva mind, „amor fati” on mu sisemine loomus.” „Minu valem inimsuuruse jaoks on „amor fati”: et midagi teisiti ei taheta, ei tahapoole ega ettepoole, ei ka igavesti. Paratamatust mitte ainult kanda, veel vähem salata … vaid teda armastada”. Nietzsche armastab paratamatust, sest siin on juhuslikkus ja iseolemine kuidagi lepitatud. Kuid veel enam: ideaalse, ülijulge, maailma jaatava inimese puhul ütleb Nietzsche, et säärane inimene pole mitte ainult õppinud rahulduma sellega, mis on olnud ja on, vaid ta tahab ikka jälle – igavesti – nii nagu see oli ja on.

Nii sisaldub dionüüsilises jaa-ütlemises maailma kõiksusele midagi edasiviivat uue „raskuskaalu” otsisklusteks. Ent tulemus, mil­leni Nietzsche jõuab, õpetus „kõige olnu, samase igavesest taastule­kust” on kahemõtteline ja väga raskesti seeditav. Hoolimata sellest, et Nietzsche peab ennast „igavese taastuleku” filosoofiks, ja et see õpetus esineb tema kuulsa „Nõnda kõneles Zarathustra” põhijoonena, on seda õpetust siiski peetud niivõrd veidraks, et on juletud konsta­teerida selle sobimatust teiste Nietzsche filosoofia osadega, nii „üliinimesega” kui „võimutahtega”. Alles uuemad uurimused (mainitagu vaid K. Löwithi: „Nietzsches Philosophie der ewigen Wiederkunft des Gleichen”, Berlin 1935) on suutnud kindlustada sellele õpetusele väärika süstemaatilise koha.

Igavese taastuleku õpetus peab aitama inimest ennast ülendada üli­inimeseks. See on õpetus neile, kes on küllalt tugevad selle talumi­seks: on ta ju nihilismi äärmuslikem vorm. Nietzsche jaatas maailma nii nagu ta on, sest ta ei leidnud ses mingit mõtet, mingit tendentsi. Taastuleku õpetusega on vabadus eimillekski lõplikult kindlustatud. Nüüd võib inimene – tagasipöördumatult ja kahjutult – nihilismi lõpuni elada, sest tema olemasolu, mis pidi erinema looduse omast moraalsuse poolest – on nüüd tagasi asetatud igisama looduse iga­vesse taastulekusse. Eimiski, mõttetu olemasolu igavesti! Eimiski on jäädvustatud. Viimaks ometi paistab midagi igavikulist meie aja­lisse olemisse, kuigi paradokslikul viisil: inimene tahab mingit ees­märki, sihti, mis tema olemasolu mõtestaks… ja ta leiab selle maa­ilma sihitus ringkäigus.

Tõepoolest ongi Nietzsche õpetus igavesest taastulekust ilmsesti kahemõtteline. Ühelt poolt tahab Nietzsche selle õpetusega anda uut eetilist „raskuskaalu” jumalatule ja mõttelagedale olemasolule. Sihi­tult hajuvaks muutunud olemasolu peab omandama sihi, inimese tahe peab omandama ideaali. See ideaal peab jäädvustama inimliku tahtmise, tõstma ta igavikku, ja nii asendama kristliku usu surema­tusse. See võib toimuda ainult nii, et inimene hakkab vastutust tundma tuleviku ees. Nietzsche püstitab uue kategoorilise impe­ratiivi: ela igal hetkel nii, et seda võiks ikka jälle tagasi tahta. „Nii elada, et sa soovima pead uuesti elada, on ülesanne. Nii elada, et me tahame veel kord elada ja igavesti nii elada!” Ülesanne, millest ta kõneleb, on selline, mille ees seisame igal hetkel. Kui inimene enda olemist tahab jäädvustada, siis peab ta igal hetkel tahtma nii elada. Nietzsche apelleerib seega tõepoolest inimese tahtele, et ta peaks nii ja mitte teisiti elada tahtma.

Kristlase kohta kehtis nõue „sa pead”. Tahtesangaritele leidis Nietzsche esialgu ainult printsiibi „ma tahan”. Inimene on vaba tahtmiseks, kuid mille tahtmiseks? Nietzsche määratlus oli vaid nega­tiivne: vaba olla, et elu mitte siduda mingi tähenduse, ideaali või väär­tusega. See aga on vabadus kõrbes, vabadus eimillekski. Ent nüüd näib, et Nietzsche on tahtele leidnud juba kindla suuna. Kui enne võis tahtesangarite toiminguteprintsiibist järeldada ainult enda jõu väljaelamist, siis nüüd on nende toiminguile seatud ülesanne: tahta ja soovida, et kõik ikka samal viisil tagasi tuleks. „Küsimus kõige puhul, mida sa teha tahad: ons nii, et ma seda loendamatuid kordi teha ta­han? on suurim raskuskaal.”

Ent kõlbla tahte kujundamise moment moodustab ainult ühe osa Nietzsche taastuleku õpetusest. Teiselt poolt peab taastuleku õpetus väljendama looduslikku, matemaatiliselt põhjendatavat tõsi­asja. Samal kohal, kus Nietzsche kõneleb ülesandest elada nii, et sa soovima pead uuesti elada, jätkab ta, ise nähtavasti mitte teadlik olles mõttekäigu murenemisest: sul tuleb seda igal juhul uuesti elada. Eetilisele nõudlusele järgneb vahetult ümberlükkamatu tõsiasja kons­tateerimine, ja see teeb asja veidraks. Iga ideaali ja sihi puhul, mis eluviisi suuna kindlaks määrab, peab inimene otsustama, kas ja mil­list enda tahtesse võtta. Inimene peab otsustama, kas käia allakäiguteed „viimse inimesena” või tõusta üles „üliinimeseliku” sangarlikkusega. Ent kuidas võidakse midagi tahta ja soovida, mis objektiivse parata­matusega niikuinii tulema peab? (Vdl. Löwith, samas 87).

Taastuleku õpetust kosmoloogilises mõttes püüab Nietzsche tea­tavasti põhjendada energia alalhoiu lausega. Kuna energiahulk on lõplik, aeg aga, milles ta mõjub, lõpmatu, siis peab iga energiavorm taastulema, korduma. Nii kordun ka mina, sest nähtuste sõlmpunkt, mis mind sünnitab, kordub. Kui Nietzsche igavest taastulekut põh­jendab loodusnähtuste paratamatusega, siis pole sellega veel öeldud, et ta loodust käsitleb mehhanistlikult. Just vastupidi: võib öelda, et ta on ette näinud moodsa käsituse füüsika „seadustest” kui tõenäo­likkustest.

Ei saa salata, et igavese taastuleku õpetuses on kaks teineteisele vastuseisvat ja vasturääkivat elementi: eetiline nõudlus ja loodus­teaduslik tõsiasi. Need Lääne-Euroopa inimese vaimuajaloos kaks vastakat elementi: logos ja eetos, mis teineteisega sobida ei taha, moodustavad moodsa inimese saatuse. Ja see sobimatus jääb püsima ka Nietzsche juures, vaatamata sellele, et Zarathustra kuulutab iga­vest taastulekut sügavamõttelistes võrdkujudes. Kuulutada elu ja aja ringkäiku saab Zarathustrale saatuseks, selleks, mida ta tahtma peab. Zarathustra ei tõuse uuele, kristlikus mõttes teisele ja pare­male elule, vaid samale elule väikestes ja suurtes asjades. Zarathustra kuulutus sisaldab enam kui kõik usundid, mis õpetavad vaa­tama teistsugust elu. Tema tahab igavest elu kui maailmaprotsessi igaveses samasuguse elu taastulekus. Ja kuna see taastulek on taga­tud objektiivse sündmusena, siis tahab ta seda, mis tulema peab.

Zarathustra õpetab: „Tahtmine vabastab, sest tahtmine on loo­mine”. Aga ta noomib neid loojaid: „Teie vooruseks on, et teie ei tee midagi millegi „jaoks” või millegi „pärast”; sääraste väikeste sõnade vastu nagu „jaoks”, „pärast” peate oma kõrvad kinni kleepima.” Sellega, et Jumal on surnud, vabanes inimese tahe kannatusest ja sellest, et kõik muutus kergeks. Ent enne, kui saada loojaks Nietzsche mõt­tes, peab inimene veel ühe muutuse läbi käima. Ta peab lapseks saama, kes on looja mängides. „Et looja ise laps oleks, kes vastselt sünniks, selleks peab ta ka sünnitaja tahtma olla ja sünnitaja valu.” Vabaks saanud tahe peab end uuesti sünnitama lapselikuks olemasoluks kõige oleva keskel. Sest laps oma süütuses kehastab kogu olemasolu süütust, just nagu ta jaatab seda, mida mehelik tahe jaatada ei saa: paratamatust kui olu kõrgeimat väljendust. Niikaua, kui inimene ütleb lihtsalt: „Ma tahan”, niikaua näib ta veel ohjeldamatu ja meelevaldne. Inimese vaba tahe vabaneb enda vabadu­sest, kui ta üliinimliku pingutusega tahab ringlevat aega ja ring­levat kosmost, kui ta tahab „amor fatit”. Alles nii on inimese juhus­likkus uuesti kodu leidnud kõiksuses.

Nietzsche ületas nihilismi oma taastuleku õpetusega, kuid moodsa inimese nihilistlik olukord pole sellega kaugeltki veel kõrvaldatud.

Alfred Koort

Loomingust nr. 1/1936