Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

1.

1932. a näitekirjandusele võib esimese hooga läheneda suurte ootuste ja lootustega. Rida rohkem või vähem nimekaid kir­janikke on asunud silmapaistva energiaga näidendite tootmisele, teatrite hooajad  mööduvad algupärandite tähe all ja draamale heatahtlik, seejuures kahjuks tihti küll ka pinnaline arvustus näeb ja õhutab kirjandusliikide võistluses seniste jõuvahekordade põhjalikku ümberkorraldumist draama kasuks. Tegelikult ei anna aga 1932. a draama lähem vaatlemine põhjust eriliseks rõõmustumiseks. Sest kuigi näitekirjanduse alal pidevalt teotsenud kirjanikele on lisandunud mitmed hoopis uued nimed, kuigi üles on äratatud juba aastaid vaikinud autorid ja kuigi sellele alale on ootamatult ümber rakendunud mõned kindlad teiste kirjandusliikide esindajad, siis ometigi nõnda moodus­tunud omajagu huvitavale isiklikule koosseisule ei vasta kau­geltki sisuliste uudisnähtuste juurdetulek. Nagu tuleb meie algupärase näidendi väline edu panna suurelt osalt „Mikumärdi” arvesse, on ka sisuliselt „Mikumärdi” ikka veel juhtimas ena­mikku meie näitekirjanduse pealekasvust. Kuid olgu sellele kohe lisatud: juhtimas mitte niipalju oma vooruste kui pahedega, mille juures isegi voorusi on osatud laiali sõtkuda kahtlasiks väär­tusiks. Sellest on ka selge, millised on õieti meie tänapäevase draama kõige silmatorkavamad tunnused.

Muidugi ei saa suruda paarikümmet autorit eranditult ühe mütsi alla ega mõtestada kõiki aastatoodangu teoseid ühe ja sellesama mõttega. Aga kolm-neli erandjuhtu välja arvatud, on meie tänapäeva näitekirjanikud moodsaiks reportereiks, kes lõbu­salt aru annavad ajaküsimustest, ajasündmustest ja ajatüüpidest. Nagu ajaleheneegrid kunagi, nii lähtuvad nüüdisaegsed näitekirjanikudki tõsiasjust, aga tõde ise, nimelt täistõde, ei ole neile siiski oluline. Nad haaravad killu tõsielu, tähtsustavad seda üle loomulikkuse piiride, lubavad endale liial­dusi igas võimalikus suhtes, et aga kuidagi siduda publiku tähe­lepanu. Nii on tänapäeva draama väga sagedasti nagu ajalehe­sõnum, põhialuselt küll tõsiasjadele vastav, üksikasjus aga kõmulisuseni liialdatud ja võlts.

See on väga iseloomulik kogu meie tänapäeva ajajandile, mis kirjutatakse J. S. Paniuse ühevaatuselise nalja „Agendid” sisuseletuses-eessõnas: „Praegune aeg, kui nii võiks öelda, on läbi ja läbi agentide ajajärk. Neid käib igasuguseid, need pakuvad sulle kaupa, millele sa unes kah pole mõelnud, need on valmis sulle andma kõik puhta jumalamuidu, kuid selle eest söövad su hinge seest oma lõpmata norimisosavuse ja lakkamatu energiaga.” Sellise „agentide paanika”, nagu defineeritakse sealsamas, paisutab nüüdisaja kardinaalseimaks probleemiks küll ainuüksi J. S. Panius, kuid ega teisedki suuda mitte alati leiu­tada tunduvalt kaalukamaid ajanähtusi oma reportaaži materja­liks. Ei tahaks ju uskuda, et korporandi või muidu liga-loga üliõpilase saatuse otsustamine on nii tähtis ajaprobleem, et va­jaks otse massiliselt käsitlejaid. Või on siis meie iludusvõistlu­sed nii tähtsad, et vähemalt kolm autorit pidid 1932. a maha istuma ja sellest draamasid looma.

Osa meie kirjanikest on mõned aastad tagasi ägedalt nõud­nud reportaaži sissetoomist meie kirjandusse ning seekaudu näinud avarduvat uusi arenemisvõimalusi. Nüüd esinevad aga reportaažinähtused meie draama alal sel kujul, millist omaaegsed algatajad uneski ei osanud ette näha. Oleme jõudnud küll reportaažini, kuid selliseni, mis kannatab halvema ajakirjanduse reportaaži pahede all. Ausa reportaaži esimenegi aste on aga ikka alles saavutamata. Tänapäeva draamavormilist toodangut vaadeldes näib veel kättesaamatus kauguses olevat tõsiasjade võltsimatu registreerimine. Ja kuigi mitmete murrangute järele kujunenud uute tänapäevaste olude, tüüpide, ajasoovide ja -ide­aalide asjalik kirjeldamine ei tohi olla mingiks lõpli­kuks kirjanduslikuks ideaaliks, siis peab praeguses olukorras ometigi veel eriliselt rõhutama sellise menetlusviisi paratamatut vajadust. Kitsamalt ajaliste ja ruumiliste tõsiasjade sidumine tervikuliseks maailmapildiks, teiste sõnadega, võltsimatute tõsi­asjade läbivaimsustamine – see peab esialgu jääma veel kau­geks tulevikuunistuseks.

Kui tänapäeva näitekirjanikkude poolt registreeritud tõsielunähtused ei kisu kaasa lugejat või vaatajat kas lihtsalt ala­lise ning seejuures ladviku korrutamise või vägivaldse vääna­mise tõttu, siis loomulikult otsivad nõudlikumad maitsjad väär­tusi mujalt. Neid väärtusi võib leida aga kõige vähem küll tänapäevase ajadraama ideestikust. Mitte ainult enamik jandiloojaid ei pea rõhupanekut ideelisele eimidagi ütlemisele ja väljatöö­tamisele asjatuks, vaid isegi mõni arvustaja on juba pahaks pannud „ideede kammitsas siplemist” ning vägagi rahul olnud ainult „lõbusa õhtu” pakkumisega, mis „ei häiri” vaatajat mõt­tepingutusega. Seepärast pakutaksegi enamasti ainult algelisi, kõigile tuntud või kõigile vastuvõetavaid mõtteraasukesi. Ei vaidle ju keegi sellele vastu, et agendid on väga tüütav rahvas, ega sellele, et iludusvõistlused on tsivilisatsiooni mõttetu pro­dukt, et see pole paha, kui vaimutööl ummikusse joosnud harit­lane hakkaks murdma füüsilist tööd teha, et see viib naeruväär­susteni, kui mõni ilma igasuguste eeldusteta külapoliitik hakkab ajama kõrgemat poliitikat jne. Kuid ometigi arendatakse algelisigi probleeme saamatult ja algupäratult. Äpardunud tudengi ümbersünd ja õnnelikuks saamine talutöös on siin üks püsiva­maid kinnisideid, mis rohketele küsimärkidele vaatamata väi­keste variatsioonidega elab üha edasi.

See, mille nimel lubatakse enesele luksust hoolimatu olla paljude oluliste momentide vastu kirjanduslikku teost sünnitavaist komponentidest, see on vastutustundetu tahe publikut lõ­bustada iga hinna eest. Kõiki elunähtusi ja ajatüüpe korraks esitada koomilises valguses – selles näib seisvat tänapäevase dramaatilise kirjanduse peaülesanne. Vaatlejale näidata teda ennast nõnda, et vaatleja tunnustaks: „Ei meil pole kerge kel­lelgi”, kuid siiski kaasa naeraks – nii selgitatakse lööksõnaliselt ühe näidendi eessõnas ideaali, mille poole püütakse.

2.

Tänapäeva käsitlevate komöödiate ideelagedal taustal on rõõmustavaks erandiks Mait Metsanurga „Haljal oksal”. Kui Metsanurk oma komöödias püüab kinnistada tõusikliku laiu­tamise grotesk-koomilisi tagajärgi, sundides vaatajat lõbusalt naerma ajaliste veidruste üle, siis skitseerib ta samal ajal ometi ka avara maailmavaatelise aluse ja laiendab nii pakutavat ajaviitest kõrgemale ulatuvamaks. Küll ei suuda temagi hoiduda ajakomöödia kulunud võtetest, temalgi näeme tõsiasjade gro­teskset paisutamist ja moonutamist, kuid ta selgesti väljendatud moraalsed ja ühiskondlikud sihid annavad näidendile kui tervi­kule siiski teatava raskuse, mis ei lase pakutaval hajuda õhku.

Metsanurga tung vaadelda ja hinnata tõsiasju oma mõtte­ilma seisukohast tundub tihti isegi liiga pealetungivana; ta puu­dutab väga paljusid tänapäevas liikuvaid probleeme, ei suuda aga sellise materjalirohkuse tõttu ühtegi vajalisel määral rel­jeefselt esile tõsta ega lõpuni arendada, ja nii jääb „Haljal ok­sal” lõppresultaadis ka ideelise sünteesi poolest julgusetuks ning kõhklevaks.

Peaprobleemiga, milleks on seniste isikliku heaolu aluste paigaltnihkumine, haljaid oksi kandva puu surmaeelne värise­mine kõike eest pühkivate uute tuulte käes, seltsib rida kõrvalküsimusi tööst, moraalist, kultuuriorientatsioonist jne, mille käsitlus kaugeltki mitte alati ei sula orgaaniliselt ühte peaprob­leemi arendamisega. Nii jääb „Haljal oksal” kompositsioonili­selt laialivalguvaks, ja võib-olla just selle lünga tõttu ongi au­tor sama peaprobleemi võtnud uuesti käsitlusele jutustises „Taniel heitleb” ja leidnud seal küsimusele igatahes palju reljeefsema väljenduse.

Miljöö poolest Metsanurga teosele väga lähedane Jaan Kär­neri „Merihärg ja Ko ajab Venemaaga äri” viib aga vaatleja ideeliselt hoopis ummikusse. Tõusikud ja tõusikuid tüssavad ulaharitlased moodustavad Kärneri komöödias ühtlase moraalselt mandunud pere. See on näidend ühegi positiivse tegelaseta, see pakub kelmide elu sajaprotsendiliselt, ja nii muu­tub lugejal orienteerumine teoses toimuvate konfliktide puhul äärmiselt raskeks. Igatahes pole need, keda autor on sundinud teostama seltskonnakriitikat oma moraalsete tõekspidamiste tõttu kuidagi kutsutud olema kohtunikeks. Ja ei ole kohtunikuõigust autorilgi, kui ta säärasel juhul ei oska võtta distantsi. Aga mitte ainult eetiline mõõdupuu ei jää Kärneri näidendis puudu, vaid ka tüüpide kujundamises ja dialoogide arendamises jääb vajaka kõige olulisem: esmakordsus ning reljeefsus. Kui Metsanurk nagu Kärnergi jääb kõneluste loomises üldiselt šabloonsete võtete piiridesse, siis on tal ometi vähemalt paar era­kordselt õnnelikult leitud kuju (Viiratsite abielupaar), Kärneril pole õnnetuseks aga sedagi. „Merihärg ja Ko” on suure vimma, kahjuks mitte vihaga kirjutatud teos, mille viljastav mõju ellu ja kirjandusse kipub kaduma näppude vahel mittemillekski.

Kolmandana Tallinna oludesse kujuteldava komöödiana seltsib eelmistega Arthur Adsoni „Iluduskuninganna”. Eelmistest vormiliselt vaoshoitumana ja ilmekamana on see ka sisuliselt usutavam pilt meie tänapäeva oludest. Ideeliselt pole „Iluduskuninganna” muidugi mitte kaugeltki nii aktiivne teos kui Metsanurga oma, erilisest sügavusest ses suhtes hoopis kõne­lemata, ka aine pole nii tähtis kui Metsanurgal või Kärneril, kuid õieti tabatud ajatüüpe ja ajameeleolusid siin leidub ning oma vähenõudlikkuses võib Adsoni teos heal laval omajagu imponeeridagi. Küll oleks aga teos satiirilist teravust ja jume juurde võitnud, kui autor oleks tegelaskonda täiendanud esindajatega juhtivamaist ringkonnist, kes reaalsuses on ju olnudki küllalt kõvasti seotud iludusvõistlustega. Muidu on agulielanikkude sissekukkumine liiga endastmõistetav ja ettenähtav ning naer nende üle liiga kerge. Ideeliseltki oleks see vahest suutnud kõr­valdada nüüd tõsiselt ähvardavat hädaohtu: kokkuvarisemist väheütlevuse pärast.

Peeter Bollmanni (igatahes mitte A. H. Tammsaare) „K o l m a s   tee”, draama neljas vaatuses, märgib tegevusko­hana: „Siin, aga võib-olla ka mujal”, s. o. mõeldavasti ennekõike ikkagi Tallinna. Niisiis miljöö suhtes eelmistega liituv. Ajaliseltki mängib draama teine pool tänapäevas ning haarab päeva­kajasse nagu teisedki. Muidu on aga „Kolmas tee” mitmeti iseäratsev teos. Kõigepealt oma kinolise, kuigi mitte hoopis uudse faabulaga, samuti ka kinolise üksikstseenide rakendusega. Te­gevust on siin igatahes rohkesti ja põnevust esiletõstev lavastaja võiks luua saalis väga pineva meeleolu. Üldiselt aga õhkub teostusest igalt poolt olgu siis algaja või mittealgaja keskpära­sust. Juba kompositsiooniliselt on „Kolmas tee” suure ajalise vahemaa jätmise ja põhjaliku olude ning tegelaste muutmisega II ja III vaatuse vahel tehtud keskelt pooleks murduvaks. Süm­paatne on aga Bollmanni tahe kallale asuda raskematele psühho­loogilistele ülesannetele, kui see meil keskmiselt kombeks, liia­tigi kui teostuses ei ole siiski põhjust konstateerida täielikku krahhi.

Tänapäeva maaelu käsitlevad komöödiad annavad aga veelgi vähem põhjust rahulolemiseks ja rõõmuks kui eespoolvaadeldud teosed. Metsanurga, Kärneri ja Adsoni näidendeis kerkib suur­tele puudustele vaatamata vähemalt ajuti esile vilumusega varus­tatud looja, järgnevais teoseis võib aga keerata lehekülge lehe­külje järele, ilma et hetkekski pääseks masendavast hallusest.

August Mälgu „Vaese mehe ututall” oma võrdlemisi tagasihoidlikus, kuid siiski omajagu teravas maaelu joonistuses ja võrdlemisi vähe etteheiteid põhjustavas ülesehituses vääriks esiletõstmist vanemategi autorite kõrval, kui selles mitte kokku ei jookseks mõjustisi tervest reast viimaste aastate menukamaist teoseist. Aga korrutamispahe kõrval esineb muidki vääratusi, nagu puudulikku motiveerimist psühholoogiliste üleminekute puhul jms. Ka E. Posti komöödias „Kui põhjakaru ärkab” tundub just kõige huvitavamais nähtuseis olevat liiga vähe iseseis­vust. Midagi tammsaarelikku hakkab silma just kõige õnneliku­malt kujundatud tüüpides, ja nii saab selle autori muidu üsna silmapaistev tüübiloomisoskus oma küsimärgi. Juhuline on aga muidugi ühe ta peategelase õige suur lähedus Hugo Raudsepa „Vedelvorsti” Kustavile. Nende kõrval vääriks veel esiletõstmist Kr. Rutoffi „V ä i m e h e d”, huvitav vähemalt ehtsa rahvapärase keelerakenduse poolest, kuigi seda mitte alati pole suudetud indi­vidualiseerida vastavalt igale tegelasele. Sisuliselt aga jookseb see „näidend lõbuks ja naeruks” oma kergete käändudega tühja.

Agnes Taar on kirjutanud näidendi kolmes vaatuses „Kõrgemäe  noored” „tõistele õppuses, et mis kah üits naisterah­vas oma tahtmisejõuge ja äädusege võib ärä tetä”, nagu soovib üks ta tegelasist. Seejuures teeb kirjanik propagandat haritlas­tele „maaorientatsiooni” kasuks, näidates vaimlise tegevuse ja füüsilise töö õnnelikku ühendamist. Muidu aga teeb elu ta raa­matus usutamatuid uperpalle. Otse sihilikult uperpallitamisele rahva lõbuks on laskunud Alfred Teppan kolmevaatuselises nalja­mängus „E l u  t e e b  u p e r p a l l e”. Samasuguste uperpallitamiste liiki võib rahulikult paigutada ka Jaan Leemetsa rahvatüki kolmes vaatuses „Talupoegade president”, J. S. Paniuse nalja ühes vaatuses „Agendid”, L. Perandi nalja ühes vaatu­ses „Miss Vibavere” ja lõpuks ka Ell Undla jandi kahes vaatuses „Liikuv riidevarn”. Viimane neist ühe sõõmuga loendatud näitekirjanikest on siiski üsna tähelepandavalt vaimu­kas, kahjuks aga samal ajal paiguti ka lausa pornograafiasse kal­duv. Viimasele risti vastupidist mentaliteeti esindab B. Kangerman lüürilis-operetliku rahvatükiga kolmes vaatuses „Reedu-poiss ja Liisi”, takerdub aga liiga rohelisse ilus olla tahtmisse. Hoopis erandlikule seisukohale tungleb Heino Anto näi­dendiga neljas vaatuses „P ä r t l i  peremehe  s u r m”, mis ainsana kõnealuse aasta toodangus püüab tõlgendada tänapäeva tõsiselt dramaatilisi elamusi, kuid kahjuks liiga kahvatute tule­mustega.

3.

Tänapäevaga tegelevaist komöödiaist väärtuslikumat on andnud sedapuhku minevikku juhitud huvid. Kas sisaldab see eespool käsiteldud autorite jaoks hoiatava reegli või on see lihtpaljas juhus? Vahest siiski ainult viimane.

Ses ühenduses sobiks ehk esimesena mainida seekord eestigi algupärasusele pretendeerivat Aino Kalda draamat ühes vaatu­ses „Patseba Saaremaal”. See, juba kahekümne viie aasta eest esmakordselt eesti publikule tutvustatud dramaatiline skits on uues redaktsioonis psühholoogiliselt täpsustatud ja lõpp­osas põhjalikult muudetudki, jääb aga nüüdki, vaatamata hoolikale väljatöötusele, ikkagi skitsiks, jõudmata mahutada oma kitsaisse piiridesse rasket ja küllalt keerulist draamat.

Aino Kalda teoorjuseaegsest raskest õhkkonnast pääsedes on ajaliselt järgmiseks Hella Vuolijoe-Murriku „K o i d u l a”, „näidend naisest, kes tahtis olla nagu teisedki naised”, kolmes vaa­tuses ühes eelmänguga. H. Vuolijoki-Murrik on tahtnud kirju­tada Koidulast nii, nagu Koidula elab „rahva südames”, nagu rahvas ta elu aimab, nagu ta  kirjanikule „ja teistele kõrvu sosistas”. On pikemata selge, et selline „rahvatraditsioonidele” toetumine on viinud Vuolijoe-Murriku eemale sellest Koidulast, kes meile on selgunud eriti viimase aastakümne jooksul avalda­tud dokumentide ja uurimuste põhjal. Ühtlasi on siit ka selge, et need, kes omavad reljeefset pilti dokumentaalsest Koidulast, omadest kujutelmadest ainult siis suudavad loobuda, ainult siis suudavad nautida täiel määral Vuolijoe teost, kui Vuolijoe fikt­sioon pakub nii tugevaid elamusi, mis kõrvale suudavad tõrjuda eesoleva. Seega on kirjanik võtnud endale lõpmata raske üles­ande eriti kirjanduslikkude spetsialistide ees ja on andnud põh­just, oluliselt võttes, üsna  asjatule poleemikale. Et Vuolijoki igal juhul ei suuda meie kujutlusest välja tõrjuda tõelist Koi­dulat, on ilmne, kuid et teos seepärast oleks juba täiesti äpar­dunud, on kahtlematult liialdav.   Igal juhul on Vuolijoki-Murrik andnud „Koidulaga” väga  huvitava   psühholoogilise kujutise intellektuaalsel alal teotseva naise traagikast abielus; traagikast, mis eriti sügavaks muutub naise enda tahte tõttu alla suruda oma isiklikku elu. „Koidulas” võib küll segada kargelt realistlikkude ja uduromantiliste elementide segipaiskamine, võib häi­rida valguse ja varju ebaühtlane jaotus jne, kuid kõik see ei tohi siiski takistada kõhna aastatoodangu taustal Vuolijoe teo­sele omistamast omajagu tunnustavat tähelepanu. Psühholoogilise tõepärasuse lõplikus hindamises on tõelist Koidulat tundev arvustaja aga kahtlematult takistatud ja võõritimõistmised tule­vad kergesti, nagu neid ongi juba siin-seal vilksatanud. Nii kipub „Koidula” väärtuse põhjalikum ja erapooletum vaagimine muu­tuma mitmeti takistatuks, kui mitte peaaegu võimatuks.

Hugo Raudsepa järjekordses neljavaatuselises komöödias „V e d e l v o r s t” võime tundma õppida väliselt ajakauget olus­tikku ja tüüpe, mis aga Raudsepa ideestiku ja käsitlusviisi kaudu ometi liituvad rohkem tänapäeva komöödiate maailmaga kui Kalda või Vuolijoe teostes kujutatud eluga. Raudsepa „Vedel­vorsti” raskuspunkt lasub sedapuhku, nagu vareminigi, õieti veel rohkemgi kui varemini, eeskätt ta sõnalise stiili ilutulestusel, vahest ainult selle vahega, et ta nüüd ajalisemate nähtuste humo­ristliku vaatlemise asemel naeruväärsuse kandist üles kergitab inimese põliseid iseloomuomadusi. Kordumise eest on ta sellega igatahes suutnud hoiduda, kuid isegi voorustes ei ole tihti hea end väga kaugele pingutada. Teose täitmisel naerukiskuva aine­sega üksikmoment kui on jäänudki enamasti ehtsalt rahvapära­seks, siis pilt tervikuna on muutunud ometi liiga silmatorkavalt stiliseerituks. Oma aforismide värskust säilitades on aga Raud­sepp kaotanud senise mõttelise löögijõu. Ja sellele, kes pingu­tatud huviga on jälginud Raudsepa poolt lendu lastud seltskonda õrritavaid ideid, ei ütle „Vedelvorst” oluliselt mitte midagi uudset.

Käesoleva linnulennulise vaatluse võiks lõpetada Henrik Visnapuu rahvatükiga „Meie küla poisid”, mis tegevusajalt kuulub läinud sajandi lõppu nagu Raudsepagi teos. Henrik Vis­napuu on taotelnud oma teoses väga laiaulatuselisi eesmärke: ta on tahtnud, nagu märgitakse eessõnas, „anda pilti läinud sajandi lõpu külaromantikast, mis nüüd on vajunud unarusse; on tahtnud jälgida antud miljöös kultuuri ja rahvuslikkude ideede sissemurdu külaühiskonda, on tahtnud tabada eetilist südametunnis­tust selles ühiskonnas ja esteetilist meelt, on tahtnud kujutada sotsiaalset kokkupõrget algidus ning on tahtnud lõpuks avastada maskide teatri mõttes tolle aja tüübistikku, rahvateatri algidusid väljaspool raamatut ja on tahtnud intermetsona anda vastuolu küla ja mõisa vahel”. Kahjuks ei ole aga Visnapuul selle suurprogrammi teostamine siiski vastanud dramaatilisel alal veel vilumatule jõule ja teos on vajunud soovide massi all kokku. „Meie küla poisid” on väga sagimisrohke, kuid uute mõtete liiku­mapanemiseks ei paku ta midagi, samuti nagu ta vähe suudab öelda ka – kui soovitakse – esteetilisele meelele. Nii pretensioonirikka teose kõrval hoopis sümpaatsemana mõjub J. Migeri „Õpetajahärra jumalavallatud lambad”, kuigi seegi pole suuteline tõstma aastatoodangu taset.

*

Hugo Raudsepa aine- ja vormimaailm on jätnud sügavaid jälgi suuremasse ossa meie uuemast näitekirjandusest, kuid juba võib kindlusega öelda, et kõnealune mõju on enamail juhtudel olnud ennem kurja- kui headtegev. Oma parimais omadusis näib Hugo Raudsepp olevat jäljendatamatu; ta teravasõnalisus on and, mida ei asenda mitte mingi kätteõpitav vormivõte. See­tõttu võimegi jälgida pidevaid krahhe, kuigi Raudsepa eeskujust peetakse hoolega kinni: valitakse ligilähedale sama olustik, samad tüübid, peaaegu samad situatsioonidki.

Raudsepa võimete jäljendamata erilaadsuse kõrval tuleb jäljendajate ebaõnnestumise põhjusena märkida veel teistki asja­olu. Nimelt tahetakse Raudsepalt üle võtta kõike, mis näib taga­vat menu, ning jätta muu, kuid unustatakse, et kirjaniku looming on tervik, mida ei saa vabalt igal viisil lõhkuda ja meeldivad osad teisal taas üles laduda. Selle unustuse tõttu tekib jäljendajate teoseis sisemine vastuolu, mis lugejat just kõige enam häiribki tänapäeva draamas. Väliselt ollakse viimse võimaluseni elulä­hedane, sisemiselt aga pole elulähedus mitte ainult võõras, vaid sellele ollakse lausa vaenlik. Ainult sellega saab seletada paari koomilist juhtu, mil väliselt elulähedust taotlevas teoses mööda­minnes jagatakse mükse elulähedusele.

Väliselt võiks siis konstateerida meie draamakirjanduse lii­kumist tähissõna „elu murrab sisse” suunas, kuid tegelikult pal­jastub selle tunnetise läbielamatus ja hoolimatu lamestamine. Ning kui senini on võideldud selle märksõnaga tähistatava kirjanduskäsitluse tunnustamise pärast, siis tuleb nüüd kogu jõud koondada selle mõiste pealiskaudse või vale rakendamise vastu.

Oskar Urgart

Eesti Kirjandusest nr. 4/1933