Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

        

unst on üks vaimse loomisejõu ke­hastustest. Ka tema, nagu teadu­segi ülesanne, on kogemus. Kuid teaduse ja kunsti teed lähevad üksteisest selles lahku, et esimese juures nähtuste klassifitseerimine ja nende vahekordade süstematiseeri­mine, teise juures aga nähtuste mitmelisuse juurde pööramine, otse­kohe idee väljalugemine päätundemärgiks on.

Kunst on idee väljendamine ku­jude abil. Kui sisemine idee väli­mise mitmelisusega ühineb, siis muutub mõistmine vahenditeta nä­gemiseks ja asjade keerulisus ühineb lahutamata ideega.

Kunst on siis õige kunst, kui välimine kuju oma välimise koore suudab ära heita ja sisemine läbielamine temaga, orgaaniliselt ühte sulab. Mitmuse ja ainsuse lahutamata ühtesulamine teeb läbielatava kuju sümboliks. Mitu teatava kunstitöö juures idee ja kuju ühtesulamisest juttu võib olla, sel mõõdul on see kunstitöö sümboolne.   Iga õige kunstitöö   kannab eneses sümboolsuse jälgi.

Käesoleval korral ei puuduta ma sümboolsust mitte, kui igale kunstitööle omast elementi, vaid, mis ma allpool sümbolismi all mõtlen, on teatav kirjanduslik kool, mis Prantsusemaal XIX. aastasaja teisel poolel esimest korda ilma ette astus, kust see siis üle Europa laiali lagunes.   Ning praegugi leidub neid kirjanikke ja kunstnikke, kelle tööd sümbolismi kohta iseloomulikke jooni avaldavad, õige rohkesti. Olgugi, et kirjanikud, kes ise endid sümbolistideks nimetavad või teiste poolt selle nimega ristitakse, oma individualsust, oma vaatlemiseviisi ja maailmast arusaamist kõige ette panevad ja kinnitavad, et olemasolemine seda sama tähendab, mis teistest lahkumineminegi, nii et iga kirjanik sümbolist üks oks suurest sümbolismi puust on; ometi on neis kõiki­des midagi ühist, mis nende ühisest perest rääkimist võimaldab ja nende ning romantikute rööbiti seadmiseks asja annab.

Juba tähtsamaidki sümboliste nimetades, saaksime suure hulga nimesid: Poe, Baudelaire, Verlaine, Mallarme, Villiers de l’Isle Adam, Nietzsche, George, Verhaeren, Rodenbach, Maeterlinck, Wilde, Ibsen, Hamsun, Brjussov, Ivanov, Balmont, Belõi jne.

Ja kui romantikuid, kes ka paljunimelise rühma sünnitavad, sümbolistidega võrrelda, siis oleks kõige tagajärjerikkam võte ol­nud kõiki üksikult läbi võtta. Kuid siin tahan ma ainult üle­üldist vaimusugulust rõhutada, mis sümbolistide ja Saksa romantikute vahel on, ja seega ka ainult neid jooni ette tuua, mis mõlematel kirjanduslikkudel vooludel ühised on.

Et sümbolismi laine Prantsuse maal sünnib ja siin ka palju ühtlasemalt edeneb kui mujal, siis vaatleme allpool peaasjalikult Prantsuse sümboliste, kuna teiste maade omi siis ette toome, kui seal midagi omapärast, iseloomulikumat või täielikumat leidub.

Mis on romantism? Mis on sümbolism? Otsekohe ei või ega saa selle peale vastata, sest mõlemad kirjanduslikud voo­lud on täis vastandlikke nähtusi. Kuid ometi on mõlemates vooludes eraldi midagi ühist, mis üleüldse nende ühistest joontest rääkimise võimalikuks teeb.

Saksa romantism sündis XVIII, aastasaja lõpul, kui vastuvool kirjanduslikule labasusele, kui protestihüüd pealiskaudsusele ja kui uute kauguste avamine ja aimamine iseeneses. Et esimese põlve Saksa romantikud ja nendega kaasaskäijaid (Tieck, Wackenroder, Novalis, Hölderlin, vennaksed Schlegelid; Fichte, Schelling, Schleiermacher) kõige enam üleüldist romantismi aadeteringi avaldab, siis käsitan võrdlemise juures peaasjalikult nimetatuid kirjanikke ja nende püüdeid.

Allpool katsun siis sümbolismi, kui kirjanduslikku kooli, Saksa romantikute esimese põlvele ligendada, nende kahe voolu vahel rööbasjooni tõmmata ja ka võimalikult geneetilist rippuvust märkida; nii samuti üleüldisemates joontes näidata, kuidas sümbolism romantismi pärandust on tarvitanud.

Prantsuse sümbolistide ühendatud ja enam koondatud välja­astumiste ajaks loetakse XIX. aastasaja 90-endaid aastaid, mil sümbolismi vool oma nimetuse saab ja sümbolistide väärtuslikumad tööd ilmuvad, mis enamalt jaolt ennenägemata, ennekuulmata peensust, otsitud uudsust avaldavad.

Massile olid esimesed sammud arusaamata, just nii sama nagu Saksamaal XVIII, aastasaja lõpul romantikute esimesed kat­sed. Ilmus midagi, mis harilikust tasapinnast kõrgemal oli, mis publikumilt peenemat ja enam haritud maitset nõudis. Otsekohe­sus lausetes, kartmatus, kompromisside vihkamine, stiili kergus ja värskus ongi juba esimeseks ühendavaks jooneks, mis Prantsuse sümboliste kõikide eneste vastandtundmistest ja isevaadetest hoolimata ühisesse rühma ühendab.

Ühendab ja seob: äärmine õrnus ja peensus, omade aadete sisse tungimine kuni absoluudi leidmiseni, kunstilise loomise läbi enese ilmast arusaamisesse viimine, teatav lahutamata ühendus siseelu ja nähtava maailma vahel.

Ka romantikute juures leiame pea neid samu ühendavaid sidemeid. Sidemeks ei ole mitte kuuvalgus ja haledus, nagu seda iga labane, pealiskaudselt vaatleja arvab, vaid midagi palju süga­vamat, võib olla, nii sügavatki – nagu pärast näeme – mis laba­selt mõistja arusaamisestki üle käib.

Fr. Schlegel ütleb, et „romantiline on see, mis sentimentaalset ainet fantastilises vormis kujutab.”

Säälsamas lisab ta aga juurde, et siin mitte harilikult mõiste­tava sentimentaalsusega tegemist ei ole, „mille all enamasti kõike seda mõistetakse, mis labases mõttes liigutav ja pisaraline on ja täis niisugusid familiaarseid ausameelsuse tundeid, mis karakterita ini­mesi endameelest nii ütlemata õnnelikkudena ja suurtena laseb tunduda.”

Novalis kirjutab, et romantiseerima tähendab: „üleüldisele kõrgema tähenduse, harilikule salapärase helgi, tuttavale tundmata omaduse, lõplikule lõpmata paiste andmist.”

Viimast võib nii samuti sümbolismi jooneks lugeda; ka sümbolistid tungivad läbi nähtava saladuste maailma, näevad lõplikus sügava mõtte peidetud olevat; nähtavad asjad võivad nä­gemata ilma nimeanded olla või jälle nägematut eneses lahutamata sisaldada; lõplik, piiratud nähtus on ainult lõpmata sisu märk, sümbol, missugune vahekord kas sisemise ja välimise maailma nähtuste rööbiti seadmises, „correspondances”ides (vastavustes), Baudelaire’i sõnade järele, „analoogiates” Mallarme nimetusel, en­nast ilmutab; või jälle teisiti: lõplikus eneses, igas nähtuses leiame meie lahutamata kaks külge ühtesulanud; niisamuti ka kunstilistes läbielamistes, kus piiratud pildid vahet tegemata piira­matusega, igavese mõttega ühinenud on.

Mõlemad kunstimetodid on aga ühest juurest: nii hästi dualism kui ka monism oletavad teatud ühtsust, nimelt vaimu, mis sümbolitest kehastuse leiab.

Juba neist pealiskaudistest karakterlikumate joonte äratähendamistest aimame teatavat vaimusugulust sümbolistide ja romantikute vahel.

Mitte teiste maade romantismi mõjudest ei tule sümbolis­tide vaimusugulus romantikutega. Prantsuse romantikute mõju Prantsuse sümbolismi peale ja üleüldse ka teiste maade sümbolismi peale on õige väike ja peaaegu nägemata. Prantsuse 30-ate aastate romantikutel polnud Saksa omadega peaaegu mingisugust muud sarnasust kui ainult välimine. Kui Saksa romantism üleüldse Prantsuse romantismi peale mõjus, siis küll õige pealiskaudselt. Prantsuse romantikutele olid need süga­vad alused, ilmavaated, elust arusaamised võõrad, mis Saksa romantikutel lahutamata ja peaaegu kõige tähtsamaks elemendiks on; nad ei tunginud nende sisse, ei võinud seega neist ka kau­gemale minna. Kuigi Prantsuse romantikud individualsusest, luuletuse tungist rääkisid, siis ei olnud neile iial omane siia mõnda müstilisuse maiku juurde lisada, mis sakslastele aga nii ise­loomulik oli.

Räägib Saksa romantik luuletundmusest, siis mõtleb ta alati selle all teatavat tippu eneses, mida kõrgem valgus kroonib, kus maine ja taevane ühiselt ligidad, ühiselt tuntavad on. Kui V. Hugo samast tundmusest räägib, siis ei näe ta seal ühtegi salapärasust, ühtegi müstilisust, maagilisust, või seda, mis harilikust läbielamisest kvalitatiivselt lahku läheks. Tema arusaamine luuletungist ei ühinenud ühegi filosoofilise süsteemiga, vaid oli sama, täiesti hariliku fantaasiaga. Fantaasia – ainuke nõudmine, mida Prantsuse romantik enne kõike luuletajale ette paneb. Selle­pärast imetlesid Prantsuse romantikud Saksa romantikute hulgast ainult suuri fantaste, nagu E. T. A. Hoffmanni, Brentanot ja teisi.

Saksa romantismi juurteni ei suutnud nad tungida, kuid müstitsism, maagiline idealism ongi need omadused, mis Saksa romantilisele kirjandusele omapärase läike ja sügavuse annavad.

Kui romantismi mõjust sümbolismi peale üleüldse rää­kida, siis võib see ainult Saksa romantism olla, mis sümbolistide hingesse sügavaid jälgi jättis. Sellega olen ma aga kaugel kinni­tamisest, nagu oleks Saksa romantism ainuke sümbolismi mõju allikas, või, teisest küljest, nagu tahaks ma sümbolismt ainult mõjudega seletada. Iga kirjanduslik töö kannab enesega ometi teatavaid traditsioone kaasas; iga töö aga, kui ta uusi väärtusi luua tahab, ei või mitte üksi vana kordamine olla.

Kaugel sellest, et sümbolismis mõnda ,,neoromantismi” näha, võib siiski ühesugusest Saksa romantismi ja sümbolismi õhkkonnast juttu olla; ja vaevalt leidub teist kirjanduslikku voolu, mis sümbolismile, selle põhitundmistele, vaadetele nii ligidal seisaks kui Saksa romantism.

Juba esimesed esinemised kannavad ühist laadi.

Romantikute väljaastumised ümbruskonna pealiskaudsuse vastu, kirglikud tungid mõistusliku, külma hariduse, „Aufklärung’i” vastu, üleüldsuse vastu, kõige individualse ja sügava hävitamise ja rüvetamise vastu, mõistuse riigi vastu, kus kõik hingepalavused, püüded sügavamale külmavad; nende vastikusetunded kõige ma­daluse, triviaalsuse vastu – tuletavad elavalt sümbolistide viha labase materialismi ja külma positivismi vastu meelde; skolastiliste ja kitsaste püüete vastu kunstis; naturalismi ainuõiguse ja parnaslaste vormi validuse vastu (Prantsusmaal); kunstisööva alasti tendentsi vastu (Venemaal); jäisuse vastu, mis hinge surmab, selle ainukese, millel kõrgem ülesanne liha elavaks teha ja kõrgemaid väärtusi luua on.

Romantikute ja sümbolistide vaenulikkus mõistuse ainu­valitsuse vastu, mis mehaaniliseks teeb, hinge elava ühtsuse lahti harutab ja killustab, näitab üleüldise, mõlematel vooludel millegi ühise peale.

*                     *

*

Filosoofia ja luule kasvavad ühest kännust. Neid seob tea­tav kaugemal olemine nähtavuste maailmast ja ligisus salastele sisemistele allikatele, milledest ojakesed välimusesse voolavad. Selge on, et iga luule, mille ülesandeks hinge ja objekti sidumine on, filosoofiat tingimata riivab ja mõne korra koguni teda enesega kinni katab. Filosoofia ja luule vahe on nähtav, va­hel mittenähtav; vahel sulab filosoofia täiesti luulega ühte ja sün­nitab müstitsismi vahel lahkub ta ja võib siis täiesti lahus olles edeneda. Kuid kuskil mujal pole nii lahutamata filosoofia ja luule ühte sulanud, kuskil mujal ei hinga sõnad, sümbolid niisugust igavest mõtestust, kui Saksa romantikute juures; kuskil mujal nii silmanähtavalt, kui sümbolistide juures.

Luule on siis õige luule, kui ta nähtavuse maailmast, sellest alguse embleemist, päris algtõelisusesse läheb, kus ta filosoofiaga kokku juhtudes sellele läheneb ja kus ta siis müstitsismi sünnitab: reaalsus muutub vastuvõetavaks, elavaks; allegooria muu­tub sümboliks ja selles tundub otsatuse hingeõhku; sõna saab lihaks.

See on romantikute loomise tee. Samane on ta ka süm­bolistide hulgal. Filosoofiata ei ole luulet; luuleta ei ole filosoofiat. Nad on ühe ja selle sama olevuse kaks palet.

Aegamööda lahkub romantikute luulest filosoofia ja muutub iseseisvaks alaks; müstitsism võrsub ja muutub süsteemiks; mõistus tuleb, võtab loomise mitmelisuse arved kokku, otsib üht­suse välja ja suleb selle süsteemi. Mitmelisus aga jääb luulele; üleüldised printsiipid filosoofiale. Romantikute filosoofia, kui ise­seisev distsipliin võib nüüd oma puhku luule peale tagasi mõjuda: Fichte, Schelling, Schleiermacher toidavad endid romantismi vaimuga, lahutavad siis abstraktse luulest ja muudavad ta süs­teemiks ja see mõjub oma korda luule peale, mitte üksi romantikute ega selle aja mõtteilmutuste peale, vaid isegi sümbolistide peale: Mallarme, Villiers de l’Isle Adam ja teised imetlevad Fichte ja Schellingi idealismi, süvenevad ja leiavad sealt endid. Saksa idealistlik filosoofia jättis sügavaid jälgi sümbolismi peaedustajate hingedesse.

Nii siis, romantismi ja sümbolismi peale on võimatu ainult esteetilisest seisukohast vaadata; puhta esteetilise koore taga on terve maailm: katse üleüldist ilmavaadet, selle sõna kõige ma­hutavamas mõttes, luua, mis kõike ühendaks: isiku elu, maailma elu, teaduse, kunsti, filosoofia jne., s. o. kogu inimese loomise. See ligendab sümboliste romantikutele, neid teistest kirjanduslikest rühmadest eraldades. Romantikud vaatavad maailma peale (iseäranis selgelt pärast Schellingi mõju), kui ühe üksuse, organismi peale,. mis polaarsustesse jaguneb. Vaimline inimese elu annab võimaluse kõike ühendada ja eneses – maailma loomise protsessi järele aimates – kõiksuse, mis eneses maailma, kunsti, teaduse jne. mahutab, organismiks luua, kõike vaimu kõrgematel lendu­del läbi näha.

Analoogilist näeme sümbolistide juures.

Vaevalt leiame sümbolisti, kes eneses tungi ei näeks kõike ühendada je teatava keskpunkti ümber koondada. Kuid vaevalt leidub ka niisugust seisukohta, kus kõike harmooniliselt vaadelda võib. Olgugi, et viimane väga arusaadav on, pakitseb pea igas sümbolistis tahtmine teatavat sünteesi kätte saada, mis eneses kõike täielistst ja täiust kannaks. Mallarme unistas suurest 20-raamatulisest sünteetilisest tööst, mis kõik pidi kokku võtma, kuid suri enne ära, ilma et ühtegi annet sellest plaanitsetavast tööst oleks avaldanud.   Viimasel ajal näikse  A. Belõi suuri ehitusi tegevat. Omas kirjatöös Эмблематика  смысла haarab ta geniaalse pilguga inimese vaimse loomise nähtused ja katsub neid, s. o. kogemuse rea ja loomise rea, lõpeks ühises kehastatud sümbolis kokku viia. Kuid nagu ta ise ütleb, on terve ta ehitus alles „prolegomenate prolegomenad” ja nii pea ei või ühisest sümbolismi teooriast, mis kogu nähtused ja nähtuste sisemuse ühen­daks, veel juttugi olla.   See on tuleviku ülesanne.

Kuid kõigiti: tung kõike ühendada, on nii hästi romantikute kui ka sümbolistide töödes vastu peegeldanud. Mõlemate voolude peatundemärgiks on see, et nad kirjanduses mitte üle­minevate nähtuste kirjeldust selle kirjelduse enese pärast õigeks ei tunnista: nad nõuavad, et kunstitöö eneses sügavat tagamõtet sümbolites kannaks.

Vaevalt leidub sümbolisti, kes ainult l’art pour l’art hüüaks, kuid iga sammu peal ei unustata ka mitte juhtsõna, et kunst moraali saapaviksija ei või olla. Luule ja teiste alade side peab kunstitöös nägemata olema, teine element peab täiesti luulega ühte sulanud olema: nii sulab filosoofia ja luule Mallarme juures ühte ja sünnitab müstitsismi ; moraal ja luule – Ibseni ja Nietzsche juures individualismi; iludus ja luule – O. Wilde’i juures estetismi.

Organiline ühtesulamine kasvatab energiat, tahtmist; viimane ühineb kirjandusliku loomisega ja nii ei ole luuletöö mitte üksi ilus õiekene, vaid ka teatav tõde, mis palju sügavam võib olla ja kaugelt mõjukamalt publiku tahtmise peale reageerib, kui mõni teaduslik tõde.

Kuid peab vahet tegema kunstitöö peale vaatamise kahe võtte vahel. Loodud kuju võib fantaasia kuju olla, s. o. nähta­vuse elementide iseäraline kombinatsion; seda võib aga ka tei­siti vastu võtta, nimelt, nagu uue tõelisuse, isegi kui nähtavusest tõelisema tõelisuse märki. Esimene tee viib illusioni poole, s. o. sisemine ehitus, mis kunstiloomisel sünnib, mis küll praegu näh­tav ehitus on, kuid mille sisse kunstnik ei usu; karskematel tun­didel laguneb ta ära ja näib meeltepettus olevat. Mitte üks romantik ei kannatanud sarnase pettumuse tunde all, suurt osa romantilisest irooniast, – see romantismi lahutamata osa – võib fantaasiaunedest nähtavuse ilma pöörmise arvesse panna. Kuid kaugelt mitte iga kord ei petnud romantik ennast, kui ta fantaasia lossides viibis; suur osa kujutusi pole mitte illusionid, vaid tõde – ja pealegi põletav tõde!

Pärast näeme, et ka romantiline iroonia ei ole ainuüksi pettu­muse tunde abil seletatav. Novalis’t, kes ütles: „je poetischer, je wahrer,” ei võida mitte illusionistide hulka arvata; Wackenroderi, Hölderlini ka mitte. Küll aga pärastisi romantikuid ja iseäranis Hoffmanni, kelle suur fantaasia ja illusioonide võim selleks vale­arvamuseks kaasa mõjunud on, nagu oleks kõik romantikud illusionistid.

Kuid illusionismi leidub ka sümbolistide juures, iseäranis nende juures, kes omi unistusi uimastavatest jookidest otsivad, või ka näit. O. Wilde’i juures, kes mitme oma töö vastu ise pidi paradokslik olema. Illusionistid pööravad elust ära ja rändavad silmapilguks oma maailma, kuid see on neil nõrk varjupaik, sest et nad selle kindluse sisse ei usu; esteetiline vaatlemine, mis fantaasiaga ühine on, muutub neil ise sihiks; ei ole energiat, et sellest üle astuda ja vaatlemist abinõuks teha. Illusionismis võib tõsi olla, kui see aga ise abinõuks muutub millegi muu sihi tarvis, kuid siis ei ole ta enam illusionism, vaid tõelisus.

Vaatlemisele ligineb tahtmine ja sellega ühte sulades muutub vaatlemine tõeks, jõuks, mis mägesid võib kõikuma panna.

Nietzsche ja Ibsen näitavad sümbolismile uusi teid; nemad juhivad eksinuid välja uuele tõelisusele. Fr. Schlegeli, Novalis’e ja teiste romantikute, kes näitasivad, et illusioonidest peab edasi uude, tõelisemasse maailma minema, teid uuendavad Nietzsche ja Ibsen, kes sümbolismisse energia mõiste, tahtmise-tungi kaasa toovad.

Kuid olgu kuidas on, üks on kindel, et romantism, sellest hoolimata, et temast harilikult kui illusionismist aru saadakse, see kirjanduslik vool on, mis enesega uut tunnistust, uut elust arusaamist, uut tõde kaasa tõi, ja et sümbolism seda tõde veel selgemalt on kuulutanud, olgugi, et ka selles voolus illusioniste on, kes oma tõe peale kui vahumulli peale vaatavad. Tõeks on aga see, et kirjandus, kunst iselaadiliseks kogemuse abinõuks on.

Seda tõde, mis punasena niidina romantikute mõtetest, sa­muti nagu sümbolistide omadest, läbi jookseb, mis end vahel tu­medamalt, vahel selgemalt avaldab, vahel oma uuduse pärast mängima ja pealiskaudsusesse saadab, vahel aga uute templite ehitusele viib, on algmõte, mida võiks loomise primaadiks kogemuse üle nimetada.

Praktiliselt väljendub see printsiip ka algtõelises kunstilises loomises, jagamatute läbielamiste avaldamises. Kogemus käsi­tab ainult tõelisuse sidemeid; mõista võib seda, mis juba läbi­elatud on ja pealegi ainult nii, aga mitte teisiti. Kogemus süste­matiseerib läbielamisi ja paneb neile seadusepärasuse kuue selga, teeb neid surnuteks.

Loomine jaatab maailma seda selle mitmelisuses vastavõttes. Läbielamine on hinge elementide, teadmise, tahtmise ja tundmuse organiline ühendus; see, mis kunstilisel läbielamisel peaelemendiks on, on tema elementide lahutamatus. Novalis’e järele on meis igas ühes kõrgem vaimuanne olemas, mis hingelistele nähtustele ühtsuse annab ja nende eel käib; selle vaimuande olemus on sise­mine mitmelisus. Novalis kirjeldab kunstilise läbielamise protsessi : „see ei ole vaatamine, kuulamine, tundmine; see on midagi, mis kõigest kolmest koos seisab, enam, kui need kolm kokku; otse­kohese algtõelisuse tundmine, enese tõelisemale, omasemale elule otsa vaatamine. Mõtted muutuvad seadusteks, soovid täitmisteks.” Läbielatav kaos ei ole enam kaos; meie organiseerime seda sel­lele individualset järjekorda andes; järjekord ei tarvitse loogilne kord olla, vaid meis mitmelisuse voolamise järg; see ei ole loogi­line kogemus; see on – loomine.

Et läbielamine kunstiliseks võiks muutuda, on tarvis sisemist jagamatust, ühtsust, mis läbielamisel mitmelisust ümbritseks ja sel­lest läbi tungiks. Ekstaasi jõust ripub ära hinge elementide ühte­sulamise aste, mis kuni kõrgema ühtsuseni, absoluudini tõusta võib.

Mitte loogiline uurimisetee, vaid otsekohene mitmelisuse vastuvõtmine enese ühtsuses, intuitiivne tee – on tee igavese mõtte poole.

See tee on nii hästi romantismile kui ka sümbolismile omane.

Sellepärast imestasid romantikud kreeklaste kultuuri üle, kus loomise primaat kogemuse üle valitses. Fr. Schlegel ei suuda omas esimeses kirjanduse perioodis küllalt imestada, missugust suurust kreeklased omades otsekohestes läbielamistes kätte said, sest et seal „täius vabas ühtsuses” (Fr. Schlegel) valitses. Sama põhja peal oli ka Hölderlini vaimustus Kreeka kultuuri üle.

Kuid ka sümbolistide juures, näit. Nietzsche, Wilde’i ja t. juures, leiame seda sama tahtmist kreeklaste kultuuri olemusesse tungida. Omapärase antiikkultuuri arusaamisest väljavõrsunud ilmavaate seisukohalt astub Nietzsche meie ajaga võitlusesse. Kreekas valitses loomise printsiip kogemuse printsibi üle ja see ahvatleb.

Nagu romantikutel, samuti on ka sümbolistidel luule väl­jendamata väljendus, otsekoheselt loomise intuitsioonis ilmuvate salajasemate tõdede avaldus, mis nähtavuse objektide ja sisemise vaimu ühinemises nähtavale tulevad.

Fichte mõju all põhjendab Novalis ise oma müstilise koge­muse teooria. „Inimesele näib, nagu oleks ta iseäralisse jutuaja­misesse sattunud ja nagu ergutaks teda silmnähtavate mõtete arendamisele” (Novalis) imelisel kombel mingi tundmata vaimline olevus.

Loomise kogemus on lõpmata, nagu läbielamisedki lõpmata on. Kogemus tahab ikka kindlaks määramist; loomine – mitmelisust.

Selles mõttes kirjutab Fr. Schlegel: „romantilne luule on progressivne universaalsuse luule, tema on alles saamises; ja tõe­poolest see ongi ta õige omadus, et ta igavesti saama peab, iial aga mitte lõpule ei jõua. Ükski teooria ei või seda luua ja ainult jumalik kriitika võiks vahest selle ideali karakteriseerida. Tema ainult on ilmlõpmata, nagu ta ainult vaba on ja enese üle ainult ühe seaduse võimalikuks tunnistab, mis selles seisneb, et luule­taja enese üle ühtegi seadust ei või kannatada.”

Romantismi ja sümbolismi loomise metodide ligisus peegeldab ühel pool Fichte, teisel pool Bergsoni filosoofias vastu.

Nagu romantikud varsti enesele filosoofia loovad, samuti leiab ka sümbolism peale muu Bergsoni filosoofias ennast eest, kes omas originaalses faktidest arusaamises, determinismi ja materialismi vastu argumentide väljaseadmises sümbolistide tõe­lisusest arusaamisest õige vastavalt kujutab.

Romantikute segased, poolselged, ja enam selgemad süm­bolistide tundmised kehastas Bergson omas süsteemis loomise primaadi õigekstunnistamisena kogemuse üle.

Bergson samastab välimise objekti sisemiste läbielamistega ja sellega ligineb ta romantikutele; terve mõte on läbielatavas mitmelisuses, mitte aga süstematiseerimises, mis isiklikkust hävi­tab ; meie peame elu loomise igavest tuksumist kuulatama; ise­ennast vaatlev tahte, intuitsioon – on ta metood. Jumal on saa­mises, mitte selle alguses või lõpus; sõna on labane; tema abil ei saa õiget algtõelisust vaadelda; ükski keel ei suuda seda väl­jendada, mis olemas on; sõnad ise – on nõrk abinõu; teadvuse otsekoheste antuste otsimiseks on sõnad jõutumad; sõnad on utilitarseks otstarbeks, välimiste nähtuste märkimiseks; puhta ini­mliku otsimiseks meie hingedest on sõnad võimetumad jne.

Ligidale sümbolismi olemusele tuleb ka praegune Frei­burgi filosoofia kool. Kuid päris kindlast sümbolismi filosoofia ehitusest võib alles tulevikus juttu olla.

*                     *

*

Romantikute töid lugedes juhtud alati sõnadega: lõpmata, igavene, lõplik, ajalik jne. kokku. Nende arvates – ja see on ka sümbolistide arvamine – ühinevad loomise läbielamises lõplik lõpmatuga, üleminev – jäädavaga. Luule loob „kõige sise­misema ühenduse lõpuliku ja lõpmatu vahel.” Vaade, nagu oleks luule iseline tõelisus, nagu oleks ta liginemine mitteüleminevale, ei ole mitte ainult filosoofiline vaade, nagu oleks nähtavuse taga mõni muu maailm; just kunstis ongi ainukene abinõu, millega absoluutsele ligineda saab; liginetakse ja ühinetakse temaga ainult otsekoheses loomingulises läbielamises. Ainult siin on igavene ja silmapilkne, lõplik ja lõpmata üheskoos tuntavad, ja ainult siin. Wilh. Schlegel ütleb: „Ei tohiks mitte lõpmatut mõneks filosoofiliseks fiktsiooniks pidada, ei tule seda mitte teisel pool elu ja maailma otsida: ta ümbritseb meid igalt poolt, meie ei või iial temast põgeneda; meie elame, oleme ja liigume lõpmatuses. Muidugi on selle tõendus meie kõrgemas võimises ja fantaasias; välimiste meeltega ja mõistusega ei või me sellest iialgi aru saada, sest need sünnivad ainult lõplike nähtuste alalises muutuvuses ja lõpmatuse eituses.”

Gout d’infini – on ka sümbolistide hüüdsõna. Lõpma­tuse poole viivaks teeks on neil see sama, mis romantikutelgi: otsekohene mitmelisuse loominguline läbielamine, kus „idee” ela­vaks sisemuseks on.

Selle tee esimene selgepilgune näitaja oli teoretilisel alal Schopenhauer, kes mõtleva, abstraktilise kogemuse vaatleva, intuitiivse kogemusega võrreldes taha poole jättis.

Vaatlemine, intuitiivne pilk enese sügavustesse leiab vaiku­sest, kui välimine maailm oma käraga ei ärita, suurepärasid lillesid. Vaikusesse jooksivad otsad kokku, siin on kaose väravad. Palju väljapaistvaid sümboliste otsib vaikust, ülistab seda: Maeterlinck ja Rodenbach; vaikuses näeb Maeterlinck sügavamaid kui kuskil mujal tragöödiaid; Rodenbachi kirikukellad ja nunnad, sirged lui­ged surnud linna kanalites on ainult vaikuse rütmid.

Romantikute juures leiame analoogilisi nähtusi. Novalis’e imeõrnad Hümnused ööle on sellest samast juurest. Ja isegi äärmiselt romantikute ditürambistilt Fr. Schlegelilt kuuleme tema kaootilises raamatuses, mis nii palju pärlid sisaldab, Lucindes, et „ainult rahus ja vagaduse läbi pühas vaikuses võib tervet oma  „mina” mälestada ja maailma ja elu vaadelda.”

Olgu kuidas on, aga kindlat paralleeli siin kohal romantikute ja sümbolistide vahel tõmmata ei või, sest kuna romantikud enamasti Wackenroderi sõnade järele käivad, et „kunst on ahvat­lev keelatud vili; kes tema magusamat mahla maitsenud on, see on igavesti tegevale elavale maailmale kadunud,” näeme me teiselt poolt, kuidas sümbolismi laine uue hoo Ibsen’ilt ja Nietzsche’lt sai ja nähtavasti lähebki selle voolu edenemine sinna poole, et ainult need (Wackenroderi sõnu teisiti seades), kes kunsti magu­samat vilja maitsenud, elavale ilmale võidetud on.

*                     *

*

Kunstilises läbielamises ühinevad välimise maailma objektid sisemise maailmaga; välimise maailma kujud aitavad sisemist maa­ilma selgitada; kuju, mis sisemise läbielamisega ühinenud, muutub sümboliks; selles peitub lõpmatus. Läbielatavale ühtsusele nimede panemine on juba teine samm kunstilisest loomisest. Selle järele, kuidas saadud kuju – sümbol läbielatud ühtsusega vahekorras on, võib kahesugust vaatlemise viisi ülesseada; mis kunstniku ise­loomust ära ripub :

1) dualistlikku, nagu see Baudelaire’ile ja Mallarme’le omane oli, s. o. tundlikud paralleljooned tõmmatakse läbielamistest kahvatanult hingesse jäänud kaugete kajade ja saadud sümbolide va­hele, kui juba läbielatud ja nii sama objektiivsete, nagu kogu näh­tavuste maailm, kujude vahele;

2) monistlikku, kus kujud-sümbolid mitte üksi millegi muu aimeanne ega vastavus pole, vaid otsekohene ühendus sisemise ja välimise, noumeni ja fenomeni vahel, s. o. antud kunstilise kuju ja selle, mis kuju sümboliseerima peab, lahutamata ühte­sulamine.

Esimesel korral käsitatakse midagi sõnastamatut, midagi, mis mitte selle maailmaline ei arvata olevat. Nähtavuses ei ole ise­eneses mingit mõtet, ainult sisemises läbielamises liginevad kaks maailma, ideaalne ja maine, ja sealt tuleb mõttestamise allikat otsida. Siin võib kõige kaugemaid ja tumedamaid mõttelendusid näha; maailma nähtused ühinevad igasugustes kombinatsioonides; siin võivad lõhnad, pildid ja hääled üksteisest läbisõlmida, et väljendamatumale ligemale pääseda. See tee võib aga kergeteni allegooriateni viia, mis kunsti maotumaks teevad.

Monistlik vaade leiab nähtuses juba teatava mõtte lahuta­mata ühenduses olevat; igas kübemekeses leidub midagi, mis end sisemises läbielamises võib avada; maailm on täis saladusi; loo­mise teel sündinud kujudel on ise mõte, nad ei ole mitte ainult aimeanded; sisemisel ilmal on oma elu, tõeline elu, ja loodud kuju on uue tõelisuse nähtus,   mis nähtava maailma peab võitma.

Esimene tee on müstilise idealismi, teine müstilise realismi tee.

Romantikuid võiks müstilisteks idealistideks lugeda, kelledel aga siiski teatav tendents müstilise realismi poole omane oli. Kunst ja tema kujutused on Fr. Schlegeli järele „ainult kõrgema, lõpmatuse aimeanne, ühe igavese armastuse hieroglüüf.” Ja teises kohas: „mis tunnet, südant, mõistust ja ettekujutust üksikult ärritab, liigutab, ärkvel hoiab ja meelitab, näib meile sel silmapilgul, kui meie nii kõrgele tõuseme, et seda tunneme, ainult märk, kõiksuse vaatlemise abinõu olevat.”

Omas idealismis ei jäänud romantikud aga sugugi enese sisse, vaid tahtsid nähtava maailma sisse tungida, teda ära võita. See iseäraline joon romantikute juures, mis selgesti Novalis’e ilmavaates, n. n. „maagilises idealismis”, avaldus, mille järele sisemised mõtted asjadeks, reaalseteks objektideks muudeta­vad on, näitab, kuidas romantikutel tung oli teatavat monismi enese ja välimise maailma vahele luua. Pärast – maailma ideali­seerimise juures peatades – näeme, missuguse kuju see monism omandas.

Et romantikud enamasti „kõrgemat, mis aga väljendamata on” avaldada tahtsid, siis leiame nende juures alati teatavat allegooriat, tahtmist ütlematut mõtet asjade kõrvupanemises leida, analoogias kuju ja selle harilikes terminites mõistmise vahel. „Silmapilkseid sünni- ja muutumise saladusi võib ainult aimata ja ainult allegooria läbi aimata.” (Fr. Schlegel).

Sümbolistide juures märkame sama tendentsi idealismi juurest müstilise realismi poole, kuid enam iseteadlikumal kujul. Baudelaire, Villiers de l’Isle Adam, Mallarme, sümbolismi vane­mad edustajad, olid omades ilmavaadetes ja tundmistes täiesti idealistid, kuid pärastisi otsimisi, Maeterlinck’i, Verhaeren’i, Nietzsche ja teiste näol, võiks juba palju realistlikemateks lugeda.

Et kuju, mis välimisest maailmast võetud, sisemises läbiela­mises lõpmatusega kokku puutub ja sümboliliseks kujuks muutub, siis võib kergesti teatavat paralleelsust välimise ja sisemise maa­ilma vahel oletada. Fr. Schlegel ütlebki: „kõik kunsti pühad mängud on ainult maailma, selle igavesti ennast kujutava kunsti­töö, lõpmatumate mängude kauged järelkujutused.”

Teiselt poolt tunnistavad nad ka teatava parallelsuse kuju-sümboli ja absoluutse vahel õigeks, nagu ülemal näitasime, nii et neid kahte parallelsuse piirkonda ühendada võiks. Et see võima­lik on, näeme Fr. Schlegeli ütlusest, et kõrgemat, s. o. absoluutset, võib ainult allegooriliselt väljendada, s. o. nähtavuse antud ku­judes.   Matemaatiliselt kujutades saaksime järgmise skeemi:

Maailm: kunst = absoluutne (või lõpmatus): loomise läbi­elamine. See on: kui loomise läbielamistes tahetakse ikka enam ja enam lõpmatust, absoluutset kätte saada, siis peab ka kunst, kui sümboliseeritud väärtus, nähtavuse maailma enam ja enam enese alla võtma, asju, objekte sümboliteks muutes.

Bergson, keda sümbolismi filosoofiks kutsutakse, põhjendab luulelise maailma, puhta teadvuse maailma ja katse, teadmise maailma vahele paralleeli tõmmates; siit vaate, mille järele – selle asemel et maailmaga lõpmata konflikti astuda, et enesesse jääda ja askeediks muutuda – sümbolistide õige tee on ilma väljavõtteid tegemata vastu võtta, sellele maailmale ilma iseäralise vihata lah­tiste kätega vastu minna.

*                     *

*

Fichte süsteem, mille järele maailm mitte iseenesest olemas ei ole, et ainult „mina” olemas on, nii palju kui ta aktiivne on, ja et meie „mina” tegevusest maailm saab, mis järjeliselt ainult meie ettekujutuste süsteem, ,,mina” kajastused „minas”, – on nii hästi romantikute, kui ka sümbolistide mõtteilma kustutamata jälje järele jätnud. Idealism, sedaviisi või teisiti valjenev, jook­seb punase niidina romantikute kui ka sümbolistide esteeti­kast läbi.

Igalpool, kuhu iganes vaadata, on lõpmatus vastupeegeldatuna nähtav. Kõik peab poetiseeritama, igast väikesest nähtusest peale kuni kogu maailmani: ei ole midagi suurt või väikest luule tarvis, sest iga vähemgi nähtus peidab eneses lõpmata suurust. „Mõõtmata ja vähenemata on luulemaailm, nagu elava looduse oma, mis täis kasvusid, loomi, igasugusid kujunemisi, kogusid ja värvisid”.   (Fr. Schlegel).

Seda näeme sümbolistide juures nii samuti. Ilm on täis imesid, on tarvis ainult neid näha.

Igas sidemes, vähemaski nähtuses otsitakse mõtet; igapäisus saab koguni iseäralise väljanägemise. Maeterlinck ütleb: mis tarvis elu suurust tundmatumas otsida, konkreetne elu pakub küllalt nähtusi, mis suured on, kuid meie teame neist õige vähe. Iga päev toob enesega iseäralisi uudisid, omi tragöödiaid; harilikult minnakse aga sügavamatest momentidest mööda, et nähtuse välis­pidiste külgede vaatlemiseks jõudu raisata. See on juba kindel müstiline realism, mida Maeterlinck kuulutab. Igapäisusest leiab ta pealiskaudsed näivates silmapilkudes, millest harilikult mööda minnakse, sügavaid saladusi; ta näitab, et hariliku sureliku elus tragöödiaid leidub, mis omas väljapaistmatuses ometi põrutavamad on, kui seesugused nähtused, mille tragismi veri ja kuritegu sümboliseerib.

Verhaereni käes muutuvad meieaegsed linnad katsesarve­dega loomadeks; elavad külad, majademürakad jne.: XX. aasta­saja produktid on täis sügavat mõtet.

Missugune vahe romantikutega, kes „enese väljamõeldud ja enese kujutatud” maailmas elasid!

Kuid ometi on midagi, mis ka äärmisi sümboliste romantikutele ligi viib: see on tung maailma idealiseerida. Romantikud tahtsid enesest välja maailma minna ja teda ära võita, kuid nende tahtmised jäivad enestesse, nad ei suutnud sise­misi tungisid vormisse valada: värv, sõna, marmor jne. oli neile tõkkeks ees. Pärastised sümbolistid võtavad maailma vastu, teda enese objektiks tehes; nemad näivad Fr. Schlegeli tõotusi kehas­tavat: „Meil kõikidel, kes me inimesed oleme, pole ühtegi muud asja ja ühtegi teist kõikide tegevuste ja rõõmude ainet, kui ainult üks jumaluse laul, mille jaod ja õied ka meie oleme – maa”.

Kuid ükski romantik, ükski sümbolist ei ole nähtavuse maailmas ära kadunud, ei ole seal ennast kõiges omas täiuses leidnud, ei ole sinna ära uppunud. Ei, nemad võtavad maailma vastu, mitte kui autentliku, vaid kui autentliku embleemi. See on, mis neid kahte voolu nii ligendab, teistest vooludest lahutab.

Idealism, üks sümbolismi tunnismärkidest, avaldub kõige silmapaistvamalt esimese põlve sümbolistides. V. de l’Isle Adam, näit., kirjutab: „Nüüd kinnitan ma, et reaalsel on oma olemasolemise astmed. Asi on meie jaoks enam või vähem reaalne selle jä­rele, kas ta meid enam või vähem huvitab; ja asi, mis meid su­gugi ei huvita, on nii sama palju, kui et teda olemaski pole, – see tähendab, tema, olgugi füüsiline asi, on vähem olemas, kui irreaalne asi, mis meid huvitab. Sest reaalne on meie tarvis ainult see, mis meid kuidagi viisi puudutab, olgu need siis meeled, või olgu see – vaim”.   Sealsamas:   „Ainuke, mis reaalsust valitseb, on idee”.

Mallarme, nagu teada, oli ise Fichte jünger, ja kui ta maa­ilma reaalsuse vastu võtab, siis ainult kui fiktsiooni reaalsust.

Romantikutel ja sümbolistidel (ka väga realistlistel) on enese sisemine maailm, punkt, kuhu otsad kokku jooksevad; enesest välja läheb tee, läbi maailma, ja tuleb jälle enesesse tagasi. Romantikute ja sümbolistide arvates võetakse reaalsus idee abil vastu; välimise maailma kuju, sisemise läbielamisega paari pandud, muutub sümboliks. Siin seovad end salasidemetega reaalne ja irreaalne, põimib end nähtav nägematumaga, ja loomise akt, ekstaasini ulatav, sulatab neid ühte.

Siit tuleb teatav müstitsism; müstik vaatab maailma kui lõpuliku ja nägemata salajase ühenduse peale. Loomisel ühineb mitmelisus.; iga ühendus on armastus, kui teda loominguliselt tuntakse ; armastus on aga müstiline akt.

Ei ole romantikut, kes teatavas astmes müstik ei oleks; müstitsism on ühtsuse elav tundmine, surnud sidemete elus­tamine.

„Ühe  igavesti  täielise,  lõpmata luule asemel saaksime me ilma temata (s. o. elava usuta) ainult romaane ehk mänglemisi,   mida nüüd ilusaks kunstiks kutsutakse”, kirjutatakse Athenaumis.

Kuid selle tee peal käimine on võrdlemata raske; see on – noatera peal käimine; lõpuks muutub otsekohene elu dogmaks ; elav tundmus vahetatakse tingliku vastu, millel loomise väärtus puudub; läbielamine tardub ja läbielatistest saab katekismus sur­nud keelega; romantiline iroonia muutub hambaihumiseks; sala­pärane – ebausuks. Nii kadus romantism. Kadus selle läbi, et ta loomise primaadi kogemuse primaadi vastu ära vahetas.

Mitmed sümbolistid tunnevad selle elava müstitsismiga, mis romantismi õitsengu ajal kaasaskäiv nähtus oli, endid sugulase olevat: Maeterlinck tõlgib Novalis’e töid, tõlgib müstiku Ruysbroeck’i L’Ornement des Noces spirituelles, uurib Böhmet ja teisi; või tuletame tema Cresor des Humbles meele; või Verlaine’i Sagesse; või Viele-Griffi’i, Huysmans’i või Mallarme’d, kes ütles : l’art – manifestation mystique” ja teiste sümbolistide töid.

Kuid ka siin varitseb dogmatismi hädaoht, nagu romantikutegi juures; ka siin näikse mõnede juures analoogiliselt romantikutele mõnda liginemise tungi kiriklusele, iseäranis katoliku ki­rikule.

Teisest küljest aga, loomise printsiipi kõigiti kalliks pidades, tulevad sümbolistid nagu romantikudki ilmlõpmata enesetäienemise teele välja.   Ainult pühendatud pääsevad loomise templisse.

„Kõrge peab meie kunsti haridus olema, nii kõrge, kui ta iial veel pole olnud”, ütleb romantik W. Schlegel. Kunstnik peab ennast ümber looma, sest tema on logos kaosele.

Isik peab eneses võimalikult enam mahutama, peab enese loomisele vormiks olema, ei pea mitte teadvuseta looma, vaid täie­lises teadvuses.

Harilikult mõistetakse romantikute all unistavaid, teadvu­seta loojaid. Ometi ei ole see õige, ja just selles, et romantikud geniaalsust mitte kui kaootilist tormi ei käsitanud, ongi nende lah­kuminek Stürmer und Drängeritega.

Kirjanik peab romantikute järele seda kuulutama, mis loominguliselt on läbi elatud. Ta on nagu vahemees jumalate ja ini­meste vahel. Kuid ainult see võib vahemees olla, kes oma teed täiesti tunneb. „Ainult see võib kunstnik olla, kellel oma usk, oma o r i g i n a l n e vaatekoht lõpmatuse peale on”. Individuaalsuse austamine on ka sümbolistide alati kuulutatud hüüdlause.

Fichte viis kunstniku enesemääramise kõrguseni; Schlegel, Schleiermacher, Schelling näitasivad lõpmatuse peale. Teed ühi­nevad ja nii saab ilmlõpmata enesetäienemise tee.

Inimene ei ole viimane vorm, mida loodus kätte püüab; ini­mesest peab üle mindama: sarnast nitšeaansust jutlustas juba Schelling.

Pärastised romantikud unistavad sagedasti üliinimesest. Olgu üliinimesest unistusega kuidas on, kuid piirita enesearenda­mise tingimatus oli mõte, mida iga romantik nõudis: iga inimene peab eneses ürginimese leidma ja enesest selle looma, mis ta olema peab.

Täielikkuse ideaal on „innerliche Pluralität”, s. o. inimene peab eneses võimalikult rohkem mahutama, ja ainult siis võib ta vabaks saada. Nietzsche, kes Saksa romantikute mõju all (see on kin­del) üles kasvas, võrsutab viimaks enesest individualismi.

Individualism – see on iga sümbolisti nõudmine. Sise­mine nägemine, intuitsioon, oletavat juba iseenesest teatavat vastu­võtlikkust, edenetust, peenendatust.

Ja pea kuskil mujal pole tundlikkus, vähemategi sümbolite aimamise võim, sisemise maailma ja sõnade vahele paralleeli loo­mise võim, ühte harmoniasse häälte, lõhnade ja värvide sulatamise and nii kõrgele astmele jõudnud, kui sümbolistide juures.

Siit on ka arusaadav, kuidas sümbolistid kriitika ja tingivate ettekirjutuste peale vaatavad. R. de Gourmont oma £e £ivre de Masquee eessõnas kirjutab: „Suureks kuriteoks on kirjanikule konformism, jäljendus, reeglite ja ettekirjutuste alla heitmine;… kirjanik peab seni väljendamata asju väljendama ja seda seni formuleerimata vormis tegema. Igaüks peab enesele oma estee­tika looma – ja meie peame nii mitu esteetikat oletama, kui palju originaalseid vaimusid on, ja viimaseid ainult selle järele ar­vustama, mis nad on, ja mitte selle järele, mis nad mitte ei ole”

*                     *

*

Loomise tee, õigem vaatlemisest vaimustamise tee, lõpeb siis, kui intuitsiooni ajal hinge tulnud mitmelisus teatava vormi saab, kui kujud selgetena välja astuvad. Kuid see on ainult kunstniku loomise läbielamise üks külg, „realistlik element” V. Ivanov’i terminologia järgi, mis usulise loomisega ligistikku on ja mis viima­sega vahel lahutamata ühte sulab. Kunstnik ei ole aga ainult sisemise mitmelisuse vaatleja, vaid ka tehnika meister. Kujutamise tehnik, ümbertöötamise külg, „idealistlik element”, sama Ivanovi järele, on teine, vormiv, loomise külg. Olgugi et siingi läbielatis juhtnööriks  on,  peab  siiski vahet tegema nende kahe ala vahel.

Romantikud ei taha esimesest elemendist välja tulla, ei taha vaatlemist maha jätta, nähes, et iga tehnik, kehastus juba läbi­elatava võltsimine on. Sisemine keel on salajane, väljendamatu: „мысль изреченная ест ложь” (Tjutschev).

Seda tundsid väga hästi romantikud. Seda tundsid ka sümbolistid. Fr. Schlegel karakteriseerib loomise käiku: „Oli tahtmine ja pakitsemine end väljendada. Haarasin sõjariistade jä­rele, et kirgede sõjakärinasse tormata: kuid ei olnud ühtegi sõja­riista. Avasin suu, et seda laulus kuulutada… kuid leidsin, et mu huuled kunsti vaimu lauludele järelaimamist õppinud ei olnud. „Sa ei pea mitte suremata tuld puhtalt ja toorelt avaldada tahtma,” hüüdis mu sõbralise saatja tuttav hääl. „Kujuta, muuda, otsi ja leia ning hoia maailma ühes tema igaveste kujudega uute lahutuste ja laulatuste alalises vahetuses. Mähi ja seo vaim täh­tedesse.   Kirjatäht on lõpmata tugev ja ainus õige nõiakepp”.

Sõna oli viimane varjupaik, kuhu vaim pääses. Kuid ta oli ikka ainult varjupaik, ulualune. Ja kui romantik oma hinge sõ­nadesse sidus, siis ei olnud ometi seal selle õige kodu. Olgugi et sõna maagiline kepike on, kuid tahtmine suremata tuld puhtalt ja toorelt näidata jäi siiski romantikutele ülemaks. Siin ongi romantismi traagiline punkt. Hinge kaost tahetakse vormi kaose läbi väljendada. Läbielamise tuli hävitab kõik piirid. Siit romantikutelt lahutamata joon: iroonia. Läbielamine on mööda; kuju on loodud; kuid kujus ei ole enam seda elu, mis ta saamisel oli; ta on midagi madalamat; midagi, millest üle peab astutama; ai­nult tähis tee ääres.

See on seesama lugu, mis ajaloolise edu teel üksikud näh­tused, mis, võib olla, küll ilusad on ja millede peale palju ener­giat on kulutatud, kuid aeg astub neist üle; romantikute hinges aga oli see – ruum, ilmlõpmata täius, mis nende töödest üle as­tus. Siit – iroonia; vaba, millestki piiramata läbielamise ilmtingimatuse raudu aheldamine sundis ironiseerima. Sarnane iroonia on siis võimalik, kui ilmtingimatuse kammitsaid ei sallita, kui hingelist kaost kaootilisesse vormi sulgeda tahetakse.

Sümbolistid loovad, vormi vabatahtlikult enese peale võttes, niisuguse vormi, mis igapidi läbielamistega harmoonias oleks, mis­pärast meie ka nende töödes sarnast irooniat, mis romantiku tööl peaaegu alaliseks saatjaks oli, palju ei leia. Kui vahel ironiseeri­mist sümbolistide juures ette tuleb, siis ainult harva selle üle, et elu illusiounid puruks puhub; palju enam aga sentimentaalse, filantroopilise ja muu samasuguse nõrkuse üle. Verlaine, Laforgue, Rimbaud ja teised oskavad väga peeneid irooniateri poetada, kuid see on teisest allikast, kui romantikute oma. Sümbolistide iroonia on sõjakus väliste vaenlaste vastu, romantikute oma sisemise loomise jõu sõjakus omade laste vastu.

Sümbolistid katsuvad kehastatud väärtust igapidi läbielamise väärtusele ligi  viia.   Romantikud  mitte.   Fr.  Schlegel  kahtleb ühes teiste kaaslastega alati, kus siis õige tsentrum on: „Mis on laulud selle vormita ja teadvuseta luule kõrval, mis taimes liigub, valguses paistab, lapses naeratab, nooruse õitsemises herendab, naiste armastavas rinnas hõõgub?” Karoline Böhmer, s. o. elu ise „torkas kõige olemise sisemusesse”, nagu Fr. Schlegel iseendast ütles. Tsentrum on elus. Mitte läbi kehastatud kunsti elule lige­male, vaid otsekohe kõige oma kaosega tormavad romantikute tunded elusse. Kirjandus on sisemistest läbielamistest madalamal. Kuidas ilmlõpmata läbielamist vormi mahutada, see on probleem, millest romantikud üle ei tahtnud saada. „Minu armastuse tar­vis oma raamatu vastu” – kirjutab Fr. Schlegel Lucinde’s – „pole ühtegi sihikohasemat, kui et ma juba alguses kõige selle, mis meie korraks kutsume, hävitan”.

Temas, nagu kõikides romantikuteski, oli ülivõim realistliku elemendi käes; sisemise läbielamise täiust taheti kirjanduslikku vormi mahutada, ilma et tähele oleks pandud, et vormil ise omad seadused on ja et seal tingimata enesepiiramisega tegemist peab olema.

Sümbolistid panevad omaks juhtkirjaks: „lahutamata ühendus sisu ja vormi vahel”, mitte aga selles mõttes, et sisemist kaost vormi kaoses väljendada, vaid et niisugust välimist vormi leida, mis kõige vastavamalt läbielamistele sünniks, ilma et ta vormitusesse üle läheks.

Üllatavaks näituseks sellest, et romantik sisemist elu enam armastas, kui selle produkte, ja et sümbolist nende vahel tasa­kaalu luua tahab, on see, et välimises sisemise sümboli nähes romantikud (iseäranis hiljem) füsiognoomikat uurima hakkasid, kuna sümbolistid seda sama väljendustes nähes – sõnalise loo­mise vormide uurimisele jõudsid.

Romantikute juures valitseb naiselik element, nad on passiivsed ja vaatlejad: „ometi on rääkimine ja kujutamine kunstides ja teadustes kõrvaline asi; tähtsam on mõtlemine ja luuletamine, ja see on ainult passivsuses kättesaadav” (F. Schlegel).

Sümbolistid, teades et nägemused ja ilmutused inimest veel luuletajaks ei tee, töötavad vormi kallal, et vahet sisu ja selle ümbriku vahel nägematumaks teha.

Sellepärast ongi nende sõnadel maagiline võim; sõna on abinõu, mille abil kunstnik tundliku paralleelsuse välimise sümboli ja sisemise sümbolilise läbielamise vahele tõmbab; sõna saab sel­leks imeliseks jõuks, mis kuulajaid luule müsteeriumitesse pühendab.

Siin on suur pööre romantismist eemale. Nõutakse iga sõna kaalumist, iga alliteratsioon ja riim peab teatavas ühenduses luuletuse teiste elementidega olema.   Isegi trüki iseäraldustel on oma tähendus; uus rida tekstis on see, mis muusikas paus on; täishäälikud, umbhäälikud, – nende vahekorrad saavad iseäralise mõtte, teatava lõhna, vätvi jne. Ühe sõnaga, sõna, isegi täht on midagi võimatult keerulist ja täielist, täis varjundid ja helke, nagu elu ise. Edendatakse igapidi sõnalist tehnikat: rütmikas, meetrikas, sõnalises instrumenteerimises (R. Ghil), kõne arhitektoonikas. Olgugi, et vormi tehnikas sümbolistid õige kaugele läinud on, nii et vaevalt neid romantikutega võrrelda saab, ometi on midagi, mis mõlemate juures õige suurt osa mängib, midagi ühist, mis mõjukalt igal pool väljendub, see on – muusika vaim.

Pea igal leheküljel romantikute töödes leiame midagi muusika peale tähendavat. Wackenroder kirjutab enesest: „Nii saab minu hing terve eluaja hõljuva Aoli kandle sarnane olema, mille keeltes võõras, tundmata hingeõhk puhub”. Temale on muusika võrdlemata rikkam kui keel. Ükski kunst ei või mitme­kesise jõe jooksu, kõiki neid tuhandeid üksikuid, tasaseid ja mägiseid, langevaid ja vahutavaid laineid sõnade abil silmade ette joonistada, – keel võib muutusi ainult nõrgalt üles lugeda ja nimetada, mitte aga meile tilkade üksteisest rippuvaid muutusi nähtavalt ette kujutada. Ja nii sama on lugu inimese sisemaailma salajase jõega: keel loeb, nimetab, kirjeldab tema muutusi võõras aines; muusika võib teda meie ees nähtavaks teha.  (Wackenroder.)

Tieck küsib: „Kas pole see siis ükskõik, kas inimene män­guriistade toonidega või nõnda nimetatud mõtetega mõtleb ?” Ehk nagu ta sagedasti tsiteeritud salmis ütleb:

    „Liebe denkt in süssen Tönen,

    Denn Gedanken stehn zu fern,

    Nur in Tönen mag sie gern

    Alles was sie will verschönen”.

Omas Verkehrte Welt sümfoonilises uvertüüris pealkirja Violino Primo Solo all kirjutab ta: „Kuidas ? Kas siis tõesti pole lubatud ja võimalik toonides mõtelda ja sõnades ning mõte­tes musitseerida ? Oh kui halb oleks meie kunstnikul sarnasel korral!   Kui vaene keel, ja kui vaene muusik!”

Fr. Schlegel kirjutab: „muusik – on armastuse kunst”; „aastad lendasid kergelt ja meloodiliselt nagu ilus laulmine”.

Novalis: „Sisemine enesekeel võib tume, raske ja barbarlik – Kreeka  ja Ladina keel olla – seda täielisem, mida ligem ta laul­misele on” ; kuuleb tähekogude koorisid; haigus on „muusikalne probleem” ;   „keel on muusikariist” jne.

Esimeste romantikute mõtted ühendab pärastpoole Schopenhauer omas filosoofias, mis suure osa sümbolistide usutunnistuseks saab. Tema õpetus kunstilisest vaatlemisest on sümbolistide peale kustutamata jälje jätnud: paljud selle voolu teoreetikud kuulutavad Schopenhaueri algvaateid, kuna mõned teised omades filoosofilistes ehitustes temast kaugemale lähevad. Kindel on aga see, et Schopenhauer romantikute ja sümbolistide vahelolejaks on. Tema järele pole „muusika mitte milgi tingimusel, teiste kunstide sarna­selt, ideede vastupeegeldus, vaid tahtmise enda kujutus, mille objektivatsiooniks idee on”. „SeIlepärast just ongi muusika mõju mitu korda tugevam ja sissetungivam, kui teiste kunstide oma: need kõnelevad ainult varjudest, see aga – olemusest”. „Muusikas on mõiste nii sama, nagu üleüldse kunstis, viljata: komponist ilmutab maailma sisemist olemust ja räägib kõige sügavamat tarkust, sarnasel keelel, mida ta mõistus ei mõista”.

Muusik, ainus kodu, kus romantikud armastavad olla, tun­gib lüürikasse ja muudab selle ka muusikaks. Ka sümbolistide juures näeme muusika kultust: Verlaine’i luuletus: De la musique avant toute chose saab sümbolistidele lipukirjaks. Kõla tungib luuletusesse, sõnasse, tähesse ja muudab keele imeliseks muusikaks.

Mitte üksi unistajad, vaiksed luuletajad, vaid ka niisugune tugev kuju, nagu Nietzsche, tungib muusika südame ligi. Muusik on see, mis Nietzsche’t iga sammu peal meelitab, hüüab; see on elu rütm, kaose lainete harjadel tantsiv tuul. Nietzsche analüüsib Kreeka kultuuri muusika vaimu avalduse lähtekohast.

Kui romantikud vahete vahel omades luuletustes muusika­riista iseärasusi sõnades edasi anda mõtlesid, või kui nad vär­visid ja helisid segasid, siis oli see arglik katse, veidi naljategev ja mänglemiseks.

Kuid kõige ühtsus, kõikide tunnete ligisus hakkab sümbo­listide juures julgemalt avalduma: laulab värv; värvib lõhn; lõh­nastab heli. Rimbaud juures saavad häälikud – värvideks! Verlaine’i juures sõnad – muusikaks. Kõik keerleb kirglikus ringtantsus.

Pääle stiili peale mõjumise avaldab muusik, see romantikute ja sümbolistide ala, mis selgelt loomise printsiipi kõrgemal luge­misest kogemuse printsiipi üle ära ripub, ka kirjanduslikkude vor­mide peale mõju: lüürik ja muinasjutt võidavad enesele tähtsa koha.

Omas muusika kultuses armastavad romantikud: Jutustusi, ilma sidemeta, ometi aga assotsiatsioniga, nagu unenägusid: Luule­tusi, ainult kõlavaid ja täis ilusaid sõnu, kuid ka ilma mõtteta ja sidemeta – kõige enam mõned üksikud salmid arusaadavad – nagu katkendid mitmekesistest asjadest”.  Ja kes ei teaks sümbo­listide luuletusi, mis juba liig „kunst kunsti pärast” oma mõttesideme ära kaotavad ja ainult kõlalist effekti kätte saada püüavad ?

Lüürikasse tungib vers libre, tahetakse sisemisele rütmile täielikult vastavat välimist rütmi leida. Juba Novalis ja Hölderlin kultiveerivad teatavat vabadust luuletuste ehituses. Novalis avaldab ühes kirjas Fr. Schlegelile tingimatust enam sõnakuule­likku, painduvat luuletuse vormi leida ja austada, seda sama, mida R. de Gourmont sümbolismi üheks tunnusmärgiks loeb, öeldes, et mähetest ja sidemetest vabanenud salmi keha võib rõõmsalt kiita.

Iseäralise tähelepanemise aluseks saab ka muinasjutt, lühi­kene allegoriline jutustus. „Muinasjutt on nagu unenägu ilma sidemeta. Kogu imelikke asju ja sündmusi, nagu muusikaline fantaasia, Aoli kandle harmoonilised kõlajärjed, loodus ise” (Novalis).

Teisest küljest, sümbolistide juures leiame imeilusaid Baudelaire’i luuletusi proosas, Wilde’i muinasjutte jne.

*                     *

*

Saksa romantikute mõju sümbolistide peale on väljaspool kahtlust. Üleüldises vaimus leiame mõlematel vooludel järgmise sarnasuse: 1) mõlemal pool leiame luule ja maailmast müstilise arusaamise kooskõlas olevat; 2) ühendavaks printsiipiks on enam vähem selgelt õigekstunnistatud loomise primaat kogemuse üle; 3) intuitsioon on kunstniku tee; 4) idealism, kord müstilisena, kord müstilise realismina, ühendab mõlemaid voolusid; maa­ilma idealiseeritakse, ta saab „sümbolide metsaks” ; 5) lõpmatuse janu, mis mõlematel ühine on, viib lõpmata enesetäienemise teele; individualism – vääramata nõudmine kunstnikult ja igalt teiselt; 6) romantismi tragismi, mis selles seisab, et läbielamist enam armastatakse, kui selle produkte, mõistab ka sümbolism väga hästi, kuid astub sellest üle, tasakaalu sisu ja vormi vahel leides; 7) muusika kultus läheb romantikute käest Schopenhaueri läbi sümbolistide juure, ja ühine muusika armastus avaldub lüürikas ja lühikeses jutustuses.

Nii palju on ühist Saksa romantismi ja sümbolismi vahel. Selle kõigega ei ole mul siiski mitte siht sümbolismi peale kui neoromantismi peale vaadata. Kui sümbolism kord teatava kirjandusliku kooli lipukirjaks oli, siis oleks vahest võinud teda kui mõne endise kirjandusliku voolu täiendavat kordamist vaadelda. Nüüd aga, kus sümbolism kitsatest kooli raamidest näikse end välja mähkivat ja üle kunsti põllu laiuvat, enese alla realismi, klassitsismi ja romantismi mahutades,   on võimatu teda üheks kirjanduse haruks nimetada, veel vähem temas mõnda mineviku kooli näha, olgugi et iga üksiku kirjaniku juures üks neist elementidest (klassitsism, realism, romantism) võib valitseda.

Kui sümbolism omade edustajate soovidel mitte üksi universaalseks, kõikemahutavaks saada, vaid ka äärmistes tungides üle ääre elusse voolata, seda uueks luua tahab, siis tahtsin ma siin kohal öelda, et juba Saksa romantism omas sisemises maa­ilmas kõiki universaalseks saamise idusid kandis, kuid ära kadus, sest et ta sõna ei jõudnud veel öelda, mis eneses oleks sise­maailma universaalsust kehastanud (et Saksa romantism eneses üle kooli piiri astumise teesid universaalseks saamise poole kandis, võivad ainult need eitada, kes romantismi koores näevad); ei jõudnud vormini jõuda, mille läbi kaootiline energia õigele teele juhitud oleks saanud.

Kui sümbolism kord üle kooli piiride suudab astuda ja ihaldatava universaalse kunsti poole sammuda, et maailma enesele võita, siis võib öelda: romantism oli see, mis üle aitas.

Johannes Semper

Kaasajastatud kujul Noor-Eesti numbrist 1910/1911