Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

      

Möödunud sajandi 70ndate aastate lõpp ja 80ndate algus tähistavad eesti rahvuslikus liikumises rohkesti eripalgelist ja kõrgepingelist ajajärku. Soodus tulunduslik konjunktuur kõrgete lina- ja viljahindadega ning hoog­salt areneva taludeostuga loob järk-järgult kindlama aluspinna iseseisvamale, seniste võimude mõju alt emantsipeeruvale rahvuslikule liikumisele. 60ndate aastate reformid – uued talurahvaseadused, talurahva liikumisõiguse avardamine, talupoja vabastamine mõisniku kodukari alt, uus vallakogukonnaseadus, teoorjuse kaotamine – moodustavad võr­reldes eelmise ajajärguga märksa avarama raamistiku kindlajoonelisema eesti rahvusliku ideoloogia ja ühiskondlik-poliitilise programmi kujunemisele. Julgustava ja toetava tegurina saadab seda liikumist 60ndate aastate algusest peale kogu aeg Venes mõjule tõusnud slavofiilne vool, mille osa ses suhtes seni veel küllaldaselt hindamata.

Sellises olukorras loob C. R. Jakobsoni 1878. aastal ilmuma hakanud „Sakala” esialgu ainsa radikaalse häälekandjana eesti avalikus elus otse uue ajajärgu, õpetades rahvast kindlamini ja metoodilisemalt, kui see kunagi varemini toimunud, ühiskondlik-poliitiliselt mõtlema, oma väärtust tajuma ja iseseisvamalt ning teadlikumalt ses suunas teotsema. Omas arvustavas osas olid selle ajajärgu „Sakala” teravamad nooled sihitud oma eluõiguse ja avaramate tingimuste eest võitleva rahva arengut takistava ühiskondlik-poliitilise korra ja seda kandvate kihtide, eriti kohaliku aadli ja kirikuõpetajate vastu.

„Sakala” ilmuma hakkamisel olid Liivimaa rüütelkonnal, mille mõjualale koondus eriti selle ajalehe tegevus, seljataga juba 15 aasta kogemu­sed võitluses ajakirjandusega, mida ta oli pidanud 1863. aastast peale üsna intensiivselt vene slavofiilsete ajalehtedega. Selles võitlu­ses oli rüütelkond püüdnud iseäranis agaralt kasutada mitmesuguseid vastupropaganda võtteid. Juba rünnaku alul 1863. a pandi kolme Balti rüütelkonna poolt Peterburis ametisse eriline informaator, parun Gerschau, kes valvas vene ajakirjandust ja saatis vajalikel kordadel sinna vastukirjutisi, muidugi Baltimail valitseva olukorra kaitseks. Samalaadilisi võtteid tarvitati korduvalt hiljeminigi. Kuid ikka ja jälle pidi rüütelkonnas konstateeritama, et selline vastupropaganda ei saavuta eesmärki. Kuigi vene ajalehed andsid sagedastigi rüütelkonna informatsioonile ruumi, varustasid nad aga sealsamas selle niisuguste ees- ja järelsõnadega, et tema mõju kas täiesti annulleerus või kujunes koguni negatiivseks. Muidugi oleks kõige radikaalsem olnud vaenulised vene ajalehed sulgeda. Kuid selleni Liivimaa rüütelkonna käsi ei küündinud.

„Sakala” vastu osutas Liivimaa rüütelkond kohe suurt tähelepanelik­kust ja taipas varsti selle mõju kahjulikkust. Vastupropaganda sel puhul jäeti kohe kõrvale, polnud ju selle tulemuste suhtes mingeid lootuslikumaid väljavaateid, ja pealegi olid ju siin võimalikud radikaalsemad võtted.

„Sakala” vastu sihitud rünnakuga algabki Liivimaa rüütelkonna aja­loos ägedam võitlus eesti radikaalsema ilmega trükisõna vastu, mis, vaheldu­des küll mõningate lühemate pausidega, kestab pidevalt ja hoogsalt nelja aasta ümber ja vaibub alles 1883. a pärast senaator Manasseini revisjoni lõppu. See 1878. aastal eesti ja hiljemini ka läti rahvusliku trükisõna vastu alga­tatud sõjakäik muutub 1881. a kevadest peale märksa laiemaks, ulatuvaks ka teiste rahvusliku eneseavalduse alade – eriti eesti seltside ja vallavanemate konverentside vastu, jäädes aga seejuures ikkagi selle võitluse olulisemaks osaks.

Selle sõjakäigu ajalooline vaatlus rüütelkonna arhiivi salajaste aktide põhjal on mitmeti ülisuure tähtsusega: 1) ta valgustab Liivimaa rüütel­konna tõelist suhtumist eesti rahvuslikku liikumisse, 2) aitab selgitada algava venestamise toetavat osa tolleaegsele eesti rahvuslikule liikumisele ja 3) annab olulist lisamaterjali nende tingimuste kohta, milles tuli teotseda eesti rahvuslikel tegelasil ja radikaalsel ajakirjandusel, eriti C. R. Jakob­sonil „Sakala” toimetajana.

Asudes mainitud sõjakäigu üksikasjalisemale vaatlemisele, ei saa jätta kõigepealt esile tõstmata selle võitluse strateegilises olukorras üht olulist joont, nimelt riiklikkude ametvõimude üldiselt pooldavat suhtumist eesti rahvuslikku liikumisse, mis raskendas rüütelkonna sõjakäiku ja oli oluliseks toeks eesti ühiskondlik-poliitilisele radikalismile. Peterburi keskvõimudes tuleb märkida käsiteldaval ajajärgul eriti siseminister krahv Ignatjevi vaenlikkust baltisaksluse vastu ja teisest küljest püüdu kasu­tada ses suunas eesti ja läti radikaalitsevat rahvuslikku liikumist. Kokku­kõlas sellega arendas üldiselt samas vaimus oma tegevust ka Liivimaa kuberner Aleksander parun Uexküll-Güldenbandt, kes asus sel ameti­kohal 1874. aasta detsembrist peale ja oli sunnitud sellelt lahkuma lahk­helide tõttu senaator Manasseiniga 1882. aasta lõpul. Kuuludes küll Liivi­maa aadlisse, kuid Venes üles kasvanud ja saanud vene kasvatuse, ei jaganud kuberner Uexküll baltisaksluse ühiskondlik-poliitilist ideoloogiat, vaid ehtsa vene bürokraadina järgis truult keskvalitsuse tõusvaid venestamismeeleolusid ja vastavaid instruktsioone Tema lojaalsus eesti ja läti rahvusliku liikumise suhtes kujunes 80ndate aastate alul niivõrd märga­tavaks, et Liivimaa rüütelkond pidas tarvilikuks siin astuda äärmise sammu, nimelt tõsta siseministri ja keisri ees sel puhul tema peale kaebuse.

Mis puutub eriti eesti ajakirjanduse olukorda, siis oli oluline, et „Sakala” tsenseerimine oli temale sõbralikkude kreeka õigeusu tege­laste, esiti M. Suigusaare ja 1879. aastast peale Peeter Metsa käes (mõle­mad õpetajad vaimulikus seminaris), kes olid määratud abilisteks Riia elatanud tsensor Grödingerile. Suigusaar tsenseeris „Sakalat” võimalikult pehmelt ja võttis selle vajalikel kordadel ka oma kaitse alla. Samas suu­nas teotses tema järglane Mets, nagu eelpool näeme. Seejuures oli oluline, et seda suunda toetas ka keskvalitsus, niipalju kui ta suutis vaba­neda baltisaksluse mõju alt.  Ses suhtes on käsiteldava ajajärgu kohta iseloomuline ülemtrükivalitsuse salajane eeskiri 6. aprillist 1881 eesti ja läti tsensoritele, mida võib pidada kaasaegse siseministri ja Peterburi kõrgemate bürokraatide Balti poliitika kujukaks avalduseks ja mis sellena väärib siin üksikasjalisemat esitamist. See instruktsioon, mis vastu võetud ülemtrükivalitsuse nõukogu poolt pärast „igakülgset arutlemist” ja kinnitatud siseministri poolt, käib oma olulisemas osas järgmiselt: „Viimase aja reformid, eriti linnaseaduse maksmapanek Baltimail, ei võinud loomulikult jätta äratamata lätlasis ja eestlasis teadvust oma rahvusliku iseseisvuse kohta ja vastavalt sellele ärganud teadvusele esile kutsumata neis püüdu vabaneda neile võõrast, mitme sajandi vältel kohaliku aadli ja luteriusu kirikuõpetajate näol kogu nende elurivi tingivast ja reguleerivast saksa elemendist. Selle ülesande teostamiseks ilmus neil loomulik soov väljuda neist kohalikest, kogu eelnenud ajaloo kujundatud olukorra tingimusist, mis seni tõkestasid nende rahvuslikku kasvu, ja liituda täiesti selle rahva üldise eluriviga, kelle kaitse all ainult võibki rahulikult toimuda nende rahvuslik areng – see on vene rahva omaga. Siit nende täiesti otsekohene, sügav andumus keisrile, nende varjamatu, igal juhul avalduv sümpaatia meie, venelaste, vastu, mis tegelikult ongi viimasel ajal väljendunud rahvakooli küsimuses; püüd alis­tuda üldistele, kogu riigis maksvaile korraldusile. Niisuguseid tunge ei või muidugi jätta tunnustamata täiesti kokkukõlalisteks meie riigi huvidega ja väärivaiks ainult toetust ja heakskiitu. Kuid kiites heaks neid tunge oma olemuselt ja eesmärgilt, tuleb seda enam pöörata erilist tähelepanu viisile, kuidas rahvamassi neid tunge sisendatakse nende selgitamise kaudu läti ja eesti ajakirjanduslikes väljaandeis. Kuna lätlased ja eestlased moodustuvad eranditult kultuurilises suhtes madalal seisvast maarahvast, siis ei või ka nende tungide avaldus ajakirjanduses, nagu see tegelikult selgunudki, eristuda sellise taktiga ja tagasihoidlikkusega, mis nii tarvilik kohalikus rahvastikus vastastikuse ärrituse kõrvaldamiseks, ja seega järe­likult olla edukas asjale enesele. Siin peakski kohalik tsensuur neile appi tulema. Valjult ohjeldades saksa, läti ja eesti ajakirjanduses iga­suguseid tujupuhanguid, mis võiksid ässitada üht rahvastiku osa teise vastu, eriti alamaid klasse kõrgemate vastu, ei tohi tsensuur mingil tingi­musel silmist lasta, et sellele elemendile, mille vastu läti ja eesti väljaanded võitlust peavad, kohalik maa võlgneb tänu oma kultuurilise olundiga, millega täiesti õiglaselt uhkustavad kohalikud intelligentsi esindajad, et viimased kogu oma Venega ühise poliitilise elu kestes, kuigi ei liitnud oma huve Vene omadega, siiski alati avaldasid kõige täielikumat truudust valitsevale dünastiale ja alati seisid korra ja seaduslikkuse poolt. See­pärast tuleb tingimata kõrvaldada läti ja eesti väljaandeist igasugune kõrk toon, igasugune upsakus nende suhtes ja peab soovitama erilist tähele­panelikkust, lubades avaldada trükis fakte, mis osutavad kohaliku saksa ele­mendi üksikute esindajate separatistlikke püüdeid. Kõrvaldades niiviisi igasugused juhtumid vastastikuseks ärrituseks kohalikkude rahvuste vahel ja rõhumata eestlaste ja lätlaste ülalnimetatud tunge lähemale ühinemisele vene rahvaga ja Venemaaga, kõrvaldaks tsensuur sel teel aluse põhjustatud süüdistusteks tema tegevuse vastu ja ebaõiglaste pretensioonide puhul oleks tal alati võimalus tõestada oma toimingute ja nõuete põhjendatust. Selline peab olema kohaliku tsensuuri soovitav, kuigi teostamisel mitte kerge ülesanne”.

Selles instruktsioonis oli avaldatud küllalt selgesti keskvalitsuse taktika Baltimail vastamisi läinud rahvuste ja seisuste puhul, mis oli väl­jendatud üsna kultuurses, Vene riigi meelses, Baltimail võitlevate voolude ja erihuvide suhtes keskteelises suunas. Toetades põhimõtteliselt täiesti eesti ja läti rahvuslikke püüdeid, milles hinnati eriti kõrgelt venemeelseid, riigiga lähineda püüdvaid tendentse, seati aga teisest küljest riigivõimu ülesandeks valvata, et Baltimail ikkagi püsiks teatav kodurahu, mille eest pidi hoolitsema tsensuur, ohjeldades vastavalt kõigi rahvuste trükisõna. Kuigi need juhtnöörid on pärit 1881. a kevadest, toimiti tegelikult nende vaimus pea kogu käsiteldaval ajajärgul. Eesti ajakirjanduse radikaalse­male osale oli see suureks toeks, eriti „Sakalale”, mis võis seetõttu tsen­suuri kitsast väravast võrdlemisi väikeste kriimustustega läbi pääseda ja jätkata oma „õõnestavat kihutamist”, nagu tema tegevust rüütelkonnas iseloomustati.

Kui „Sakala” saatus peale aastast ilmumist esialgu väärahtus, siis oli see tingitud tema vastu sihitud Liivimaa rüütelkonna rünnaku äärmisest pingsusest, kus toodi välja vägagi suurekaliibrilised kahurid, nende hulgas ka mõjukas minister krahv Valujev, kes toetas aktiivselt seda rüütelkonna aktsiooni. Selle rünnaku puhul „Sakala” vastu, mis Liivimaa rüütelkonna võitluses eesti ajakirjanduse vastu lõppes ainsama võiduka tulemusega käsi­teldaval ajajärgul, oleme selle telgitaguste ja üksikasjade suhtes väga vähe informeeritud, kuna seda arendati peaasjalikult Peterburis ja eraviisil, jät­mata suuremaid jälgi kohaliku rüütelkonna ja kubermanguvalitsuse amet­likes aktides. Kindel on aga igatahes, et „Sakala” sulgemine oli peaasja­likult Liivimaa rüütelkonna tegelaste mõjutatud.

Rööbiti rüütelkonna aktsioonile „Sakala” vastu, mida arendati Peter­buris, oli käimas samas suunas võitlus Liivimaa kuberneri ees, mis küll ei annud mingeid asjaosaliste poolt soovitud tulemusi, kuid mille vaatle­mine siinkohal on siiski asjakohane ja huvivääriv.

„Sakala” vastu avaldatud kirjutised Liivi- ja Eestimaal ilmuvais aja­lehtedes, samuti kuuldused ja teadaanded tema puhul, nende hulgas ka Liivimaa rüütelkonna esinduselt, olid 1879. a alguseks kuberner Uexkülli niivõrd mõjutanud, et ta pidas tarvilikuks alata ametlikku juurdlust „ Sakala” kohta.

Kolmekuningapäeval kirjutas kuberner alla sel puhul esimese järel­pärimise Riia tsensorile, paludes teateid: „Kas ajaleht „Sakala” tõesti avaldub mingi erilise suuna poolest, ja kui avaldub, siis nimelt missugu­sega, kusjuures tuleks teatada, kas kohalikul tsensuuril on olnud vaja sagedasti ära keelata „Sakalas” trükkimiseks määratud kirjutisi ja missuguseil põhjusil”.

Lisaks senisele informatsioonile saabus mõni päev hiljemini Liivimaa kuberneri kantseleisse Eestimaa kindralsuperintendendi W. Schultzi kiri, milles tõsteti eriti esile „Sakala” kallaletung Kuusalu praost W. Kentmannile. Viimase „Ristirahva Pühapäeva Lehes” (1878, nr. 49) oli toodud teade, et Eestimaa kirikuõpetajad olevat sinodil nõutlenud, kuidas „Eesti rahvale saaks uus, suurem ja parem kalender tehtud”. Seda nõu peeti nimetatud ajalehes väga ajakohaseks, sest et senistes eesti kalendrites leiduvat „vahel õieti paha asju, miska lugejaid tahetakse õigest usust ära eksitada ja kurja vihale ärritada”. Ja lõpuks hoiatati sealsamas, et rahvas ei usuks kõike trükisõnas avaldatut: „Hoidke valeprohvetite eest, kes teie juure tulevad lambariides, aga seestpidi on nemad kiskjad hun­did”. „Sakala” pidas sellise väljenduse eesti trükisõna, eriti järgmise aasta jaoks ilmunud kalendrite puhul kuritahtlikuks laimuks, arendades seda üksikasjalisemalt juhtkirjas „Kiskjad hundid” (1878, nr. 46/47) ja jõudes otsusele, et „Ristirahva Pühapäeva Lehe” avaldused eesti kalend­rite kohta on „selge vale ja üks selge pettuse tunnistus. See laimduse tegu on meie terve kirjandusele teutuseks ja seda suuremaks teutuseks, et ta mehest tuleb, kes ommeti üks õpetatud mees tahab olla”. Praost Kentmannile pandi ette oma väiteid lähemalt põhjendada. „Kui ta seda mitte ei tee – lausus „Sakala” – siis ärgu pangu ta pahaks, et tema enese tööd meie rahva seas pettuse tööks nimetame, kellega mitte õigust taga ei nõuta, vaid üksi rahva taskust raha välja soovitakse kiskuda.”

Praost Kentmann, kel nähtavasti oli raske „Ristirahva Pühapäeva Lehes” avaldatud seisukohti asjalikult põhjendada, pöördus kaitse saami­seks Eestimaa kindralsuperintendendi poole. Viimane astuski vastavaid samme Liivimaa kuberneri ees, leides, et C. R. Jakobson ülalnimetatud kirjutises on esinenud nagu harilikult „rahva agitaatorina, kelleks ta sõna kurjemas mõttes ongi, kuna ta ässitab rahvast mitte ainult saksa mõisaomanikkude ja nende silmapaistva seisukoha vastu maavalitse­mises, vaid ka kirikuõpetajate, evangeeliumi kuulutajate ja rahvahariduse juhtide vastu”.

Ühtlasi tuuakse selle väite illustreerimiseks „Sakalast” kolm näidet. Esimesena esitatakse lühikene informatsiooniline märkus „Peeter Peterson surnud” („Sakala”, 1878, nr. 42), milles toodi lühikene soe järelehüüd sellele baltisaksa võimude poolt omal ajal nii raskelt tagakiusatud rahva­tegelasele, avaldades lootust, et „tema mälestus saab eesti rahvale iga­vesti kalliks jääma”. Teise näitena tuuakse „Sakala” (1878, nr. 44) lühikene „avalik kiri”, vastus „Eesti Postimehes” ilmunud Türi kirikuõpetaja A. Kurrikoffi õiendusele ühe oma üteluse kohta Hurt-Jakobsoni konflikti puhul, milles Jakobson esitab oma seisukohana, et ta tahtvat kirikuõpetajate „vale aupaistust maha kiskuda”, au anda „üksi neile, kes auväärt on”. Kolmanda näitena toob kindralsuperintendent „Sakalas” nr. 45 ilmunud juhtkirja küsimusele: „On meie talupojaseisus juba nii­kaugel, et oma kodumaa valitsusest osa võib võtta?”, mis vastatakse jaatavalt, rõhutades, et „kodaniku ja talupoja seisusele mõisniku seisusega ühesugune õigus isevalitsuses tuleks ja nendel maapäeva peal igaühel omast kohast niisamasugune hääleõigus oleks nagu mõisnikutel”.

Oma kirja lõpus palub kindralsuperintendent Schultz Liivimaa kuber­neri samme astuda, et Jakobson annaks praost Kentmannile vajaliku satisfaktsiooni ja et „Sakala” ässitav tegevus tehtaks edaspidiseks või­matuks, sest see olevat juba senigi liiga kahjulikku vilja kandnud. „Eesti rahvas – rõhutab autor – nii maal kui linnas on lõhestatud kahte, üks­teise vastu võitlevasse laagrisse ja „Sakala” toimetajal on Liivi- ja Eesti­maal suur poolehoid oma austajailt, kes jagavad tema järk-järgult nihilismi suunduvaid vaateid”.

Ka kindralsuperintendent Schultzi kirjas esitatud andmed saatis kuberner Riia tsensorile arvamise avaldamiseks. Vastusena tsensuuri poolt saabus kuberneri kantseleisse seni „Sakalat” tsenseerinud M. Suigusaare kiri, milles võeti nimetatud ajaleht kindla kaitse alla. Autor peab „Sakala” iseärasuseks püüdu tutvustada eestlasi „meie ühise isamaa” – Vene – olukorraga ja juhtida nende tähelepanu kodumaa elu pahedele, säi­litades eesti rahva vaimu välismaistest, temale võõrastest mõjudest. Usu alal leiab Suigusaar „Sakalas” avaldatud vaated olevat mõistuslik-teadlikud, mis vabad fanatismist ja ühekülgsusest, kusjuures nimetatud ajaleht ei olevat erandlikult luteriusu ja selle huvide kaitsja, vaid toovat teateid kohaliku rahvastiku nii luteriusulisest kui ka kreeka õigeusulisest osast. Tsensuuril tulnud küll mõnikord pehmendada „Sakala” avalduste teravust, kuid kunagi mitte ära keelata terveid kirjutisi. Üldiselt ei olevat „Sakala” suund põrmugi vastolus riigi huvidele, ei poliitiliselt ega usuliselt.

Peale tsensori oli kuberner palunud avaldada seisukohta „Sakala” puhul ka Liivimaa sandarmivalitsuse ülemal kindralmajor Laksil. Viimane ütleb end küsimuse kohta sisuliselt küll vähe teadvat, kuid peab siiski tarvilikuks iseloomustada „Sakalat” ja tema toimetajat üldiselt pooldavalt. Jakobsoni eriliseks teeneks peab ta püüdu võidelda kõigi abinõudega eestlaste saksastamise vastu, mis viimastel aastatel võtnud nii laialise ulatuse. Selleks tulnud Jakobsonil paratamatult paljastada saksastajate, s. o. luteriusu kirikuõpetajate ja mõisnikkude pahesid. See suund olevat valitsusele kasulik. Kui aga „Sakala” sel puhul vajaliku mõõdukuse piirest on väljunud, siis olevat sellest muidugi kahju, kuid seda võidavat paran­dada tsensuuri kaudu.

Saadud informatsioonist jäi kuberneril mulje, et „Sakala” pole „küllalt ettevaatlikult” tsenseeritud. Juhtides sellele Riia tsensori tähele­panu, jäi ta esialgu ootavale seisukohale. Kavatsedes kevadel Viljandisse sõita, tahtis ta asja üle Jakobsoniga isiklikult lähemalt läbi rääkida.

Suuremale aktsioonile „Sakala” vastu ei mõjutanud kuberneri ka Liivimaa resideeriva maanõuniku kirjad, milles eriti rõhutati „Sakala” ja läti rahvuslikkude ajalehtede kahjulikku mõju, kuna need häälekandjad püüdvat virgutada maarahvas põlgust ja vaenlikku meeleolu kohalikkude sakslaste, kiriku ja kooli ning neid asutisi juhtivate isikute vastu. Juhtides tähelepanu „Sakala” sõnumile „ässitaja” Petersoni surma puhul, rõhutas resideeriv maanõunik eriti sellise kirjutise hädaohtlikkust. See kõik aga jäi kuberneri juures suurema mõjuta.

Kuid vahepeal Peterburis „Sakala” vastu käimasolev rünnak lõppes tulemusega, mis oli nähtavasti üllatuseks kuberner Uexküllilegi. 30. aprillil 1879 saabus pealinnast ülemtrükivalitsuse juhatajalt telegramm, mis teatas otsusest, et „Sakala” on tsensuurimäärustiku § 49 põhjal kaheksaks kuuks suletud.

„Sakala” ajutise seisaku ajal hakkas 1879. aasta juulis ilmuma A. Ainti „Tartu Eesti Seitung”, mis pooldas C. R. Jakobsoni poliitilist suunda, kuid oma üldiselt võrdlemisi kahvatu esinemisega ei saanud rüütelkonnale kaugeltki nii vihatavaks kui „Sakala”. Ja mitte tema vastu polnud sihitud Liivimaa aadlikonvendi otsus 1. XII 1879, vaid see pidas ilmselt silmas „Sakala” uuesti ilmumahakkamist järgmise aasta alul. Püüdes aegsasti relvastuda, otsustas nimetatud konvent mõjutada sise­ministrit, et tsensuur rahvuslikkude trükitoodete kohta antaks usaldus­väärsete ametnikkude kätte, kellele agitaatorlikud tendentsid juurde ei pääse. Seejuures tehti resideerivale maanõunikule ülesandeks leida kohane isik, kes võiks anda ülevaateid eesti ajakirjanduse kohta.

Selle aadlikonvendi otsuse teostamiseks paluti Palamuse kirikuõpetaja Sielmanni saata informatsiooni eesti ajakirjanduse kohta, kes selle ette­paneku meeleldi vastu võttis. Peterburis viibiv maamarssal von Bock aga sai ülesande astuda samme, et eesti ja läti ajakirjanduse tsenseeri­misest kõrvaldataks sel alal seni teotsevad Riia vaimuliku seminari õpe­tajad Ruppert ja Mets, kes olevat vähese haridusega ja „ilmsesti sümpati­seerivad rahvusliku ajakirjanduse kahjulikele tendentsidele”.

Vastavalt aadlikonvendi otsusele esitaski Liivimaa maamarssal ühes kõigi teiste Balti rüütelkondade esindajatega 18. veebruaril 1880 siseminist­rile keisrile määratud kollektiivmärgukirja, milles juhiti tungivalt tähele­panu eesti ja läti radikaalse rahvusliku ajakirjanduse äärmiselt kahjulikule suunale. Ühtlasi paluti sulgeda jäädavalt „Sakala” ja lätikeelne „Semkopis” ning ümber korraldada eesti ja läti ajakirjanduse tsensuur. Viibides pikemat aega sama aasta kevadel pealinnas, käis maamarssal oma esitatud soovide teostamise otstarbel veel korduvalt siseministri, ministrite nõukogu esimehe, riigisekretär krahv Valujevi juures, kelledest viimane maamarssali enda sõnade järgi „omal ajal „Sakala” ajutiseks sulgemiseks mõjuvalt kaasa aidanud” .

Maamarssali Peterburis viibides on samal ajal eesti ja läti ajakirjan­duse jälgimisel ja ründamisel kodumaal tegev resideeriv maanõunik ühes oma mitut liiki abilistega. Vajalikku informatsiooni aga koguneb esialgu üsna vähe. Ainult „Tartu Eesti Seitungi” kohta teatab kreisisaadik von Brasch, et see olevat oma informatsioonilistes kirjutistes avaldanud luba­matuid asju, mille puhul autor esitab kaks näidet.

Esimesena neist tuuakse 1880. a aastakäigust nr. 3 lühikene sõnum „Sakalamaalt: Rahvakoolid kroonu alla”, milles teatatakse informatsioonilises korras, et eriti Viljandimaal olevat hoogsalt arenemas liikumine maarahvakoolide haridusministeeriumile alistamise kasuks. Rahvas olevat selgusele jõudnud, et rahvakool on liialt usuõpetusega, saksa keele ja meelega koormatud, kusjuures nurisetavat, et rahval endal ei ole kooli kohta midagi kaasa ütelda. Teiseks näiteks on „T. E. S. (nr. 7) 9. II. 1880 ärapeetud Tartumaa vallavanemate konverentsi kirjeldus, milles hurjutati, kuigi mitte teravalt, mõnede vallavanemate kartlikkust ja liigset tagasihoidlikkust sillakohtuniku ja tema notari suhtes, kusjuures kirjelduse lõpul kahtlustavalt ära märgiti, et riigihümni laulmisel ja keisrile hurraa hüüdmisel ei olevat sillakohtunik von Brasch ja sillakohtu notar von Dittmar sellest osa võtnud.

Kuid sellegi informatsiooni põhjal peab resideeriv maanõunik vaja­likuks pöörduda kuberneri poole eesti ja läti ajakirjanduse puhul. Rõhu­tades selle suurt mõju eriti alamaile rahvakihtidele, süüdistatakse teda peamise tegurina, mis sisendavat kohalikku rahvasse poliitiliselt äärmiselt kahjuliku mõtte- ja teotsemissuuna. Ajakirjandus hävitavat rahvas senise lugupidamise usu ja riikliku autoriteedi esindajate vastu. Kasutades kohaliku tsensuuri poolt antavaid vabadusi, arendavat ta ässitustööd, millel ei olevat enam pea mingeid piire. Näitena sel puhul esitatakse nime­tatud kirjutisi „Tartu Eesti Seitungist”, mille toimetaja vastu palutakse tarvitusele võtta karme survevahendeid. Ühtlasi juhitakse tähelepanu, et kohaliku rahvusliku ajakirjanduse tsensuur tuleks ümber korraldada, andes see usaldusväärsete ametnikkude kätte.

Pärast neid aktsioone Peterburis ja Riias jäävad rüütelkonna tege­lased mõneks ajaks ootavale seisukohale. Vahepeal püütakse ära kasutada ainult üht õnnelikku juhust, mille algatajaiks Helme kihelkonna kooliõpe­tajad M. Jakobsoni ja J. Varresega eesotsas.

Selles kihelkonnas oli teatavasti tugev vool eesti maarahvakooli haridusministeeriumile alistamise vastu. Kuna „Sakala” 1880. aasta esimesel kolmandikul oli mitmel korral seda alistamise mõtet toetanud (nr. 6, 11, 14), siis otsustas suur osa Helme koolitegelasi selle vastu avalikult välja astuda, milleks koostati „avalik tunnistus” ja saadeti see „Eesti Postimehe”, „Ristirahva Pühapäeva Lehe” ja „Tallinna Sõbra” toimetusele avaldamiseks. Tallinna tsensor aga ei lasknud seda kirjutist läbi, põhinedes ülemtrükivalitsuse vastavale eeskirjale. See eeskiri, mis oli antud pärast seda, kui „Sakalas” nimetatud kirjutised olid juba ilmu­nud, käskis tsensoritel ära keelata igasuguse poleemika Baltimail ilmuvas nii saksa kui kohalikkude pärisrahvaste ajakirjanduses maarahvakoolide haridusministeeriumile alistamise küsimuses. Leiti nimelt, et see polee­mika olevat võtnud liiga äärmise ja kirgliku kuju ning tekitavat koha­likkude rahvaste vahel soovimatut ärevust.

Põrgates niisuguse korralduse vastu, palusid helmelased Liivimaa rüütelkonnalt toetust, et nende kirjutis saaks eesti ajalehtedes ilmuda. See esitis oli rüütelkonna juhtidele väga meelepärane. Muidu nii aher oma vastusis „alama rahva” sooviavaldustele ja nii pahameelne asjaolu puhul, et eestlased ja lätlased söandavad otseselt pöörduda kõrgemate ametiasutiste poole, pidas aga nüüd rüütelkonna esindus tarvilikuks eriti toonitada  oma  „suurt  rahuldust” temale  avaldatud  usalduse   puhul.

Asjast teatati ka kohe asekubernerile, ühtlasi rõhutades rüütelkonna varemini avaldatud seisukohti ja soove eesti ja läti ajakirjanduse puhul ning paludes samme astuda, et helmelaste vastuseletus saaks eesti aja­lehtedes ilmuda, ja ära kasutada seda juhust siseministri juures uue tsensuurikorralduse nõutamisel.

Helmelaste „avalik tunnistus” aga ei saanud ikkagi ilmuda, sest Tallinna tsensor tõrkus seda muutmata kujul läbi laskmast. Ainult refe­raat sellest ilmus aasta lõpupoole „Eesti Postimehes” (1880, nr. 49). Rüütelkonna tegelased aga pidasid asja niivõrd tähtsaks, et seda käsiteldi koguni järgmisel aadlikonvendil, kus otsustati mõjutada kuberneri samme astuma, et poleemika keeld rahvakooli küsimuses tühistataks, millega siis oleks avanenud ka helmelastel võimalus avaldada vastuseletus „Sakalale”. Juhul aga, kui see soov ei teostu, otsustati paluda kuberneri, et nimetatud poleemika keelu põhjal „Sakalale” ja teistele „tendentslikele lehtedele” valjemalt ära keelataks igasugune kallaletung rahvakooli oludele.

Sama detsembrikuu konvendi ajal pöördus resideeriv maanõunik veel uute, äsjasaadud andmetega „Sakala” puhul kuberneri poole. Nimelt oli selle ajalehe nr. 43 ja 47 ilmunud „Nalja tilkade” all tuntud kiriku­laulu rütmi ja riimiga dialoog „Eestipoiga ja Baltipapa” – ilmne viibe J. V. Jannseni ja tema poja Harry peale -, mis algas lausega

    Mes oled sinna Baltipapa tennü,

    Et sinu poig om nõnda lollis lännü?

See laul oli rahva seas saanud lühikese ajaga väga populaarseks, lauldi seda ka kõrtsides. Rüütelkonna esindus pidas tarvilikuks juhtida eriliselt sellele kuberneri tähelepanu ja sel puhul jällegi korrata oma rünnakut nii „Sakala” kui tema tsensori vastu. Viimane kui kreeka õigeusuline, kes ei tundvat luteriusu kirikulaule, lasknud värsid läbi, nähtavasti teadmata, et need on lubamatu usuprofanatsioon, milline asjaolu jällegi näitavat selle tsensori ebakohasust. „Sakala” vastu aga paluti tarvitusele võtta mõjuvaimaid vahendeid.

Palve viimasel osal polnud nähtavasti mingeid tagajärgi. Küll aga nõutati tsensor P. Metsalt seletus „Sakalas” ilmunud värsside kohta. Metsa osavalt koostatud vastus on iseloomustav selle seni vähetuntud Riia tsensori abilise kohta, näidates ühtlasi, et see Suigusaare järglane oli samuti kui ta eelkäijagi „Sakala” vastu vägagi sõbralik.

Konstateerides, et nii „Eesti Postimees” kui „Sakala” asuvad vastas­tikku sõjajalal, arvab P. Mets selle vaenu põhimõtteliseks aluseks olevat asjaolu, et esimene ajaleht, eriti noore Harry Jannseni toimetusel, oma lipukirjaks seadnud nõude: kõigepealt baltlane!, kuna „Sakalal” see olevat: kõigepealt eestlane! Sellest tekkinud poleemikas olevat just „Eesti   Postimees”   hakanud   oma  võistleja   vastu  tarvitama turusõimu („площадную брань”), kuna viimane olnud kogu aeg tagasihoidlikum. Dialoogi „Eestipoiga ja Baltipapa” tulla käsitella just nende põhimõtteliste lahkuminekute pinnal. Usu ja kirikuga ei olevat neil värssidel midagi tegemist, ei olevat need mingi pühaduse profanatsioon ega teotamine. Ja edasi keerab autor päris kavala võttega küsimuse asjaolule, et kogu eesti kunstluule olevat veel niivõrd kirikulaulude mõju all, et kõige laialisemalt kasutatakse viimaste rütmi ja riimi ka ilmlikes värssides. Selle väite illustreerimisel püüab Mets nähtavasti teadlikult otse hiilata luteriusu kirikulaulude tundmisega, vastupidiselt rüütelkonna esinduse väitele. Ta vaadanud läbi kümmekond eesti „laulikuid” ja leidnud pea igaühes neist kirikulaulude eeskujul koostatud värsse. Kõrvutades neid Tallinnas 1869. aastal ilmunud lauluraamatu lauludega, esitab autor sarnaste näidetena:

Piirikivi: Lõbus laulmise koht:

    Lillid õitsvad aasa peal,

    kõrgest kõlab laulu heal…

Sellele vastavat lauluraamatust nr. 160:

    Kõigest ilust ilma peal

    Jeesus ilusam on veel…

Samuti olevat lugu J.  Reinvaldi „Armastusega”, kus

    Oh, armastus, sa sügav öö,

    kes jõuab mõista sinu töö! –

olevat koostatud lauluraamatu nr. 498 eeskujul:

    Et mööda läinud pime öö,

    on, Jumal, Sinu armutöö …

„Eesti Postimeeski” olevat omas „Sakala” kohta sepitsetud värsis:

    Nüüd pangu maailm tähele,

    kuis „Sakala” end kiidab –

tarvitanud eeskujuks lauluraamatut (nr. 188):

    Nüüd ristirahvas laulage

    ja olge väga rõõmsad.

Kui „Sakala” nüüd oma „Nalja tilkades” käinud hariliku uususe järgi, siis ei olevat veel mingit põhjust teda selle eest vastutusele võtta.

Usuteotamist, milles „Sakalat” rüütelkonna esinduse poolt süüdista­takse, ei olevat Mets, kes nimetatud ajalehte juba terve aasta tsensee­rinud, temast kustki leidnud. Autor peab tarvilikuks koguni „kate­gooriliselt” protestida maanõunikkude kolleegiumi pealekäimiste vastu, nagu oleks „Sakala” toimetaja peaülesanne, kogu tema püüdmine sihitud usu hävitamisele. „Sakala” võitlevat ainult ebausu, usuõpetuse liigmäärasuse ja halbade õpetajate vastu. „Niisuguseid mõnitusi ja pilkeid – kirjutab see Jakobsoni innukas kaitsja – nagu lubavad endile „Eesti Postimees” (ja „Tallinna Sõber”), kes nimetas õigeusulisi venelasi „käokummardajateks” ja „kuradi kummardajateks” – „Eesti Postimees” 1880, nr. 26 – pole ma „Sakalas” leidnud”. Et „Sakala” „Nalja tilku” lauldakse ka kõrtsides, siis ei olevat selles toimetus süüdi, „sest et nimetatud luuletisile pole „Sakalas” juurde lisatud ei noote ega näidatud nende jaoks viisi,” salvab autor lõpuks. See Metsa seletus, millega omalt poolt ühines täiesti ka tsensor Grödinger, oli nähtavasti niivõrd mõjukas, et „Nalja tilkade” küsimus kadus edaspidiseks päevakorrast.

Veel enne aga, kui see Metsa kiri saabus rüütelkonna esindusele, tuues viimasele aktsioonile „Sakala” „Nalja tilkade” puhul kaunis haleda lõpu, jõuti siin juhtivate tegelaste keskel otsusele, et senine eesti ja läti rahvusliku ajakirjanduse kohta informatsiooni hankimine kirikuõpetajate kaudu on puudulik. Seepärast palus resideeriv maanõunik eesti pahempoolse aja­kirjanduse – „Sakala” ja „Tartu Eesti Seitungi” – kohta süstemaatilist üle­vaadet soetada Viljandimaa kreisisaadik G. von Stryki, kelle vahelsobitusel siis selle enda peale võttis Viljandi maakohtunik P. de Colonque. Piirdudes ainult „Sakalaga” 1880. aastal, koostas de Colonque tema kohta pika üksikasjalise, ühes tõlkelisadega ligemale 60-leheküljelise üle­vaate, mis maikuu alul jõudis rüütelkonna kantseleisse. Vastavalt resi­deeriva maanõuniku juhtnöörele, tundis selle süstemaatilise ülevaate koos­taja erilist huvi „Sakala” igasuguste kallaletungide vastu kohalikele auto­riteetidele, liigitades need rünnakud kolme ossa nende sihtide järele: 1) saksa rahvuse vastu, 2) kiriku ja kooli ning nende tegelaste ja asutiste ja 3) kohaliku kohtu ja valitsusvõimude vastu.

Seda ülevaadet, mille üksikasjaline vaatlemine siinkohal oleks asjatu ja pikaleveniv, kasutas resideeriv maanõunik täies ulatuses alusena oma pikale märgukirjale, mis esitati Liivimaa kubernerile, kellele hiljemini saadeti ka selle memorandumi Peterburis tehtud venekeelne tõlge. Vii­mast levitati nähtavasti ka pealinna mõõduandvais ringkonnis.

Enne, kui see maanõunik v. Richteri koostatud märgukiri liikvele sai, hakkas rüütelkonna sõjakäik eesti rahvusliku liikumise vastu, mis oli suun­dunud peamiselt trükisõnale, hargnema ka teistele aladele.

Rahuldamata rüütelkonna korduvast esinemisest eesti ja läti rahvus­liku ajakirjanduse puhul, möönis Liivimaa kuberner küll, et kohalikkude pärisrahvaste keskel on virgunud ärev vaenlikkus sakslaste vastu ja et seda on mõjutanud omajagu ka rahvuslik trükisõna, kuid peale selle pidi siin kuberner Uexkülli arvates olema veel teisigi põhjusi. Ja just neid palus ta maanõunikkude kolleegiumi selgitada ja ühtlasi esitada konkreet­seid andmeid rahvusliku ajakirjanduse ässitava kihutustöö kohta. Kuberner põikles nähtavasti sihilikult võtmast tarvitusele eesti ja läti rah­vusliku liikumise vastu karme survevahendeid.

Et aga oma rünnakut hoogustada ja esineda mõjukas relvastuses, hakkas rüütelkonna esindus kohe agaralt korjama andmeid ka eesti ja läti rahvusliku liikumise teiste alade kohta. Kohalikkude usaldusmeeste kaudu organiseeriti eriline luure eesti seltsidele ja vallavanemate konverentsidele ning koguti igasugu muid andmeid, mis pidid tõestama äärmise häda­ohtlikkuseni tõusnud käärimist eestlaste ja lätlaste keskel. Siit ja sealt hakati leidma anonüümseid ähvarduskirju mõisnikkude vastu, mille puhul suuremalt osalt jääb küll vist igavesti selgusetuks, kuipalju neist oli pro­vokatsiooni otstarbel sepitsetud ja kuipalju tõeliselt kohalikkude talu­poegade vihameele naiivse väljendusena koostatud. Rüütelkonna esindus püüdis kõiki saadud andmeid kasutada maksimaalse pingega, üldistades üksikjuhtusid ja esitades neid kubernerile liialdatult suurendatuna.

Nende pealekäimiste mõjul otsustaski kuberner kõigepealt manitseda tsensoreid, et nad valvaksid eesti ja läti ajakirjandust „vajaliku tähele­panelikkusega”. Rohkem ses suhtes ette võtta ei pidanud kuberner võimalikuks seni, kui rüütelkonna poolt polnud esitatud konkreetseid and­meid üksikute ajalehtede ja neis trükitud kirjutiste kohta. Vallavanemate konverentsid, mida rüütelkonna esindus palus täiesti ära keelata, tunnustas kuberner erakoosolekutena lubatuks. Eesti ja läti eraseltside puhul, mida rüütelkond palus võtta kindlama politseilise valve alla ja selliste uute seltside asutamise edaspidiseks täiesti seisma panna, saatis kuberner ainult üsna mõõduka ringkirja sillakohtunikele, tehes neile ülesandeks juhtida seltside eestseisuste tähelepanu, et need oma tegevuses käiksid piinlikult oma kinnitatud põhikirja järgi. Rida konkreetseid ettepanekuid rüütelkonna poolt üksikute seltside (eriti Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi) puhul jättis kuberner ilma suurema tähelepanuta. Kui selgus, et mõned sillakohtunikud kuberneri ringkirjast eraseltside puhul olid vääriti aru saanud ja omas üliagaruses olid hakanud tegema neile liigseid takistusi, pidas parun Uexküll tarvilikuks saata selle nähte kõrvaldamiseks erilise ringkirja, milles ta manitses politseikohtunikke oma liialdatud ja „ebakor­rektsete korraldustega maarahvale mitte anda põhjendatud alust rahulole­matuseks ja ärevuseks”.

Kuberneri keeldumine võtta tarvitusele eesti ja läti rahvusliku liiku­mise vastu rüütelkonna poolt soovitatud survevahendeid tekitas maikuul 1881 kokkutulnud aadlikonvendil nähtavasti suurt pahameelt. Konvent otsustas jällegi pöörduda kuberneri poole erilise märgukirjaga ähvarda­vaks tõusva eesti ja läti rahvusluse puhul. Sellest esitati rida endisi ja uusi ettepanekuid rahvuslikkude seltside ja koosolekute vastu. Aja­kirjandust iseloomustati ässitamise peamise allikana ja rõhutati tarvilikkust, et kuberner sõltumatult selle kohta saadud ja saadavaist andmeist võtaks tarvitusele abinõusid „et rahu rikkuvale rahvuslikule ässitusele ajakirjan­duses lõpu teha”. Ühtlasi juhiti kuberneri tähelepanu, et mitte rüütelkonna ülesandeks ei olevat ajalehtede kohta vajalikke andmeid koguda, vaid seda pidavat tegema kubernerile alluvad riiklikud asutised. Selleks juhuks, kui kuberner Uexküll ei peaks täitma rüütelkonna nõudmisi eesti ja läti rah­vusliku kihutustöö ohjeldamiseks ja lõpetamiseks, otsustas aadlikonvent astuda äärmise sammu – volitada maamarssali esitama siseministrile kaebus parun Uexkülli peale.

Rüütelkonna üksikasjaliselt põhjendatud seisukohad ja nõudmised ei virgutanud aga kuberneri mingile otsustavamale aktsioonile eesti ja läti rahvusliku liikumise vastu. Ja nii esitaski maamarssal juuli alul Peterburis kuberneri peale vormilise kaebuse siseministrile, soovitades ühtlasi tema asemele määrata Riias komandeeriva kindrali v. Koseni. Käies kaks kord ka keisri jutul, püüdis maamarssal v. Bock nii suuliselt kui ka kirja­likult veenda mõlemaid, et Liivimaa üldine, eriti talurahva tulunduslik olu­kord olevat viimaste aastakümnete jooksul jõudsasti arenenud. Viimasel ajal avalduv ja hädaohtlikkuseni tõusnud rahulolematus maarahva keskel olevat ainuüksi sihiliku kihutustöö põhjustatud, mille kõrvaldamiseks tulevat kohe valjud survevahendid tarvitusele võtta. Peale poliitilise agitatsiooni seltsides nurises maamarssal eriti rahvusliku ajakirjanduse peale, mis ilma vajaliku takistuseta tsensuuri poolt ässitavat rahvast mõisnikkude, kiriku­õpetajate ja üldse sakslaste vastu. Samal ajal tegi v. Bock kihutustööd eelmisel kuul suurema eesti saatkonna poolt esitatud märgukirja vastu.

Maamarssali Peterburis viibides pidas Riias eesti rahvusliku liikumise vastu kogu rindel agarat võitlust resideeriv maanõunik, kelle rünnakuist siinkohal vaatleme ainult trükisõna vastu suunatuid.

Tartus oli 1881. a juunikuu kahel pühapäeval arvukas kogu kohalikust linnaproletariaadist pidanud linna lähedal omavoliliselt koosolekuid, kus oli käredalt süüdistatud mõisnikke ja otsustatud pöörduda keisri poole palvega vähendada maksusid, anda hingemaad jne. Sellise häbematu omavoli avalduse peapõhjuseks pidas resideeriv maanõunik jällegi radikaalse aja­kirjanduse ässitustööd. Seda seisukohta arendas see rüütelkonna aktiivne esindaja pikalt ja laialt omas kubernerile saadetud märgukirjas, milles üht­lasi kurjustas ägedalt eesti saatkonna poolt juunis Peterburis esitatud nõudmiste puhul ja püüdis näidata, et eesti radikaalse rahvusluse kihutus­töö areneb ühise Eesti-Soome riigi idee tähe all jne.

Peale selle üldise esitise eesti rahvusliku liikumise kohta esitas resi­deeriv maanõunik 1881. a suvel ka erilise märgukirja eesti ajakirjanduse, peaasjalikult „Sakala” kohta, mis oli koostatud Viljandi maakohtunik P. de Colonque’i ülevaate põhjal. Rõhutades, et viimaseil aastail eesti ja läti rahvastikus, eriti noorsoos olevat levinud „meelevaldsed ja jumalakartmatud eluviisid”, peab autor selle peamiseks põhjuseks kurikahjulikku ässitustööd, mis käimas eriti ajakirjanduses, mida ei tõkesta halvasti funktsioneeriv ja kohusetruudusetu tsensuur. Nii võivat rahvuslikud aja­lehed karistamatult külvata vaenu ja põlgust kohaliku rahva keskel saks­luse, mõisnikkude ja kirikuõpetajate vastu. Ajakirjanduse mõjul olevat eriti noorem eesti sugupõlv hakanud unistama oma iseseisvast rahvus­likust arengust ja eestlaste ning soomlaste liitumisest ühiseks võimsaks rahvuseks. Eestlaste äärmuseni viidud rahvuslik kihutustöö leidvat järje­kindlalt moraalset tuge suurelt osalt vene ajalehtedelt.

Riigivõim peaks autori arvates käimasolevale kihutustööle kiiresti ja kindlasti vahele astuma. Kui seda ei tehta, olevat maksev ühiskondlik ja riiklik kord varsti suures hädaohus. Eriti olevat vaja korraldada otstarbe­kohast ja kindlat tsensuuri ajakirjandusele. Senine kord, kus eesti ja läti ajalehtede tsenseerijaiks mehed – Riia vaimuliku seminari õpetajad – „kes tulnud rahva keskelt ja jagavad tema vaateid” – olevat andeksand­matu eksitus.

Kõige kahjulikuma ja hädaohtlikuma eesti ajalehena kujutatakse „Saka­lat.” Oma tüseda üldhariduse kõrval olevat selle toimetajal C. R. Jakob­sonil oma rahva iseloomu niivõrd hea tundmine, et ta leidvat alati vaja­liku tooni, kui asi puutub oma ajalehe ja oma püüete reklaami. Kõige mõjuvamaks vahendiks olevat seejuures „Sakalal” eesti rahvuse ülistamine, mis küündivat kelkimiseni. Rööbiti arendatavat äärmuseni kodurahule kahjulikku poleemikat mõõduka „Eesti Postimehega”. „Sakala” ässitus­tööd saksluse, mõisnikkude ja kirikuõpetajate vastu jälgib resideeriv maa­nõunik üksikasjalisemalt P. de Colonque’i märgukirja järgi.

Jälgides peale eesti rahvusliku ajakirjanduse ka muud trükisõna, pol­nud aga rüütelkonna esindusel viimase alalt seni midagi hädaohtlikku esi­tada. Esimese saagina tabati alles nüüd, 1881. a suvel, H. Laakmanni kirjastusel selle aasta jaoks ilmunud „Eesti rahva käsuline kalender”. Selle sabas oli avaldatud esimene pool dr. K. A. Hermanni jutustusest „Kas eksiteel või mitte” – kirjanduslikult abitu ja labasevõitu sepitsus Põlluotsa ainsa peretütre Anu ja sama talu saunamehe poja Mardi armu­loost. Hädaohtlikuks peeti selles jutustuses eriti kihelkonnakooli lõpetanud Mardi rahvuslikke vaateid, mida ta arendas (lk. 35-37) kirikuteel oma tulevasele pruudile Anule. Selle avalduse lähtekohaks on äsja kirikus kuuldud pastori jutlus, milles rõhutatud sakslaste suuri teeneid ristiusu toojatena ja kurjustatud kaasaegsete eestlaste tänamatuse üle „oma endiste häätegijate vastu”. Selle vastu seletab Mart, et eestlased ei olevat kohus­tatud millegi eest sakslastele tänulikud olema. Kui viimased oleksid pärast ristiusu toomist oma maale tagasi läinud, oleks lugu teine olnud. „Nemad on aga siia jäänud, meie rahvast orjapõlve alla vaotanud, nemad on kõik meie maa rikkuse ja vara omale võtnud, meie maa rahval ei ole muud kui vaesus järele jäänud, ja veel praegu on kõik paremad kohad meie maal nende käes, sellepärast on nad selle vaevalise vaimuharimise eest, mis nad siia on toonud, küllalt palka saanud, miks neil veel tänu vaja on?” Edasi arendab Mart pikemalt oma vaateid eestlaste ümber­rahvustamise vastu sakslaste poolt ja toonitab, et eestlased hoolimata oma väikesest arvust on ikkagi rahvas oma erilise iseloomu ja keelega, mille eest peab iga tõsine rahvaliige „hoolt kandma, teda armastama ja mitte eneste käest ära võtta laskma”, vaid „selle au hääks tööd teha ja mitte oma rahvuse mahamatjaks ja hauakaevajaks heita”.

Neid Mardi seletusi, mida Põlluotsa Anu kuulas „suure imekspanemisega”, lugesid aga rüütelkonna usaldusmehed suure meelepahaga. N. v. Essen (Kastrest) juhtis esimesena rüütelkonna esinduse tähelepanu Her­manni jutukese ässitavale tendentsile, saates ühtlasi siia kuuluvad mater­jalid – nimetatud kalendri ja selle hädaohtlikkude lehekülgede tõlke. Tartu sillakohtunik omalt poolt ruttas asjast teatama kubernerile, rõhutades, et Hermanni jutustusest esitatud kohad olevat sellised,  millest  „mitte kui ainult maal asuvate sakslaste vastu kõige tulisemat vihavaenu ässitada”. Ja kuna selle kirjatöö oli läbi lasknud Tallinna tsensor, siis pöör­dus resideeriv maanõunik suures meelepahas Liivimaa kuberneri poole palvega, et see teataks asjast siseministrile, juhtides tähelepanu selle tsensori    ebakohasusele.

Kuberner Uexküll aga ei astunud sel puhul nähtavasti mingit sammu. Küll aga pidas ta hiljemini, aasta lõpul, kui tal tuli arvamust avaldada K. A. Hermanni kandidatuuri puhul „Eesti Postimehe” toimetaja kohale, tarvilikuks teatada ülemtrükivalitsusele rüütelkonna esinduse rahulolematusest nimetatud kandidaadi jutukese puhul. Ta pidas seda rahulolematust küll teataval määral liialdatuks, kuid arvas siiski, et sellised kirjutised toetavad ja suurendavad kohalikkude rahvaste keskel soovimatut ärevust. Teata­vasti kinnitati Hermann siiski „Eesti Postimehe” toimetajaks.

Rüütelkonna esindus oli 1881. a suveni teinud kubernerile rea kirja­likke esitisi eesti rahvusliku liikumise ohjeldamiseks. Kuna aga need jäid suuremalt osalt ilma vastuseta, pöördus resideeriv maanõunik kordu­valt ka isiklikult kuberneri poole. Kuid ka sel teel ei saavutatud pea midagi. Kuberner avaldas rüütelkonna esindusele suuliselt küll tänu antud teadete eest, kuid keeldus kategooriliselt temale kirjalikult vastamast, tähendades muu seas, et ta oma üht või teist otsust rüütelkonnale põhjendades peaks avaldama ka oma vastavaid salajasi instruktsioone, mida ta aga ei tohtivat. Eesti seltside ja ajalehtede vastutusele võtmiseks avaldas kuberner muidugi valmisolekut, kui kohalikkude politseiasutiste poolt tõestatakse nende seadusevastased toimingud. Kuna aga seni sel alal politsei poolt pole midagi kindlamat selgeks tehtud, ei saavat tema sinna midagi parata. Rüütelkond aga ärgu segagu asjasse oma ettepanekutega üksikjuhtude puhul juurdlust alata või karistust tarvitada, sest et temal puuduvat üldse õigus selliste esitiste tegemiseks.

Avaldades neid seisukohti augustikuu alul isiklikul jutlemisel resi­deerivale maanõunikule ja viimasega ühes tulnud maanõunik G. v. Strykile, astub aga kuberner Uexküll samal ajal siiski sammu, mille üheks üles­andeks on nähtavasti demonstreerida kohaliku kõrgema administraatori vastutulelikkust rüütelkonnale. Nimelt oli A. Grenzstein, soovides kuber­neri toetust oma uue ajalehe „Oleviku” asutamiseks loa nõutamisel, esi­tanud parun Uexküllile sel puhul märgukirja, milles ta ütleb avameelselt, et ta tahab omas häälekandjas alata võitlust „eesti äärmise ajakirjan­dusega”, olla vastukaaluks selle liialdatud politiseerimisele ja äärmuseni viidud poleemikale ja kasvatada rahvast sündsamate ja mõistlikumate võtetega. Kuberner, kel polnud mingit vormilist vajadust esitada „Oleviku” asutamiseks loa andmise küsimust rüütelkonnale ja kes oli muidu nii tõrkuv viimase seisukohti avrestamast, saatis siiski selle Grenzsteini märgukirja ärakirjas resideerivale maanõunikule arvamuse avaldamiseks.

Maanõunik v. Richter kaalus küsimust nähtavasti põhjalikult, sest alles ligemale kuu aega hiljem saadab ta vastuse, mis ka sisult osutab asjasse süvenenud kaalutlust.    Resideeriv  maanõunik leiab  omas  seletuses, et Grenzstein ei olevat suutnud kuidagi põhjendada uue eesti ajalehe asuta­mise vajadust. Kui ässitava tendentsiga ajalehed -„Sakala” ja „Valgus” – kõrvale jätta, jääks ikkagi neli eesti ajalehte („Eesti Postimees”, „Ristirahva Pühapäeva Leht”, „Tallinna Sõber” ja „Perno Postimees”), mis püüdvat rahvale enam-vähem „tervet vaimutoitu soetada”. Kui Grenzstein lahkubki „Eesti Postimehe” toimetusest, siis olevat seni ikkagi veel tõestamata, et see ajaleht selletõttu hingusele läheb, nagu lahkuja ennustab. Kuid kuju­negu see kuidas tahes,  uue eestikeelse  ajalehe asutamist ei võidavat pooldada muilgi kaalutlusil. Grenzsteinil olevat oma uue ajalehe puhul küll „väga ideaalsed ja ilusad sihid”, kuid nende teostamiseks puuduvat igasugused väljavaated, sest kõigepealt pidavat asutatav ajaleht, mille toimetajal väikesed  ainelised  ressursid, võitlema oma olemasolu eest võistluses teiste ajalehtedega. Seda võitluse momenti rõhutab autor eriti, arvates, et püsida püüdev uus rahvaleht niisuguses olukorras peaks para­tamatult tegema järeleandmisi igasugu päevavooludele, rahva  halbadele maitsetele jne. Niisuguseil eeldusil tuleks „Oleviku” näol ainult uus „halb leht” juurde, mis ei täidaks tõsise rahvalehe ülesandeid, milleks pidavat olema „maarahvastiku kristliku meele arendamine”. Uuel toimetajal jät­kuks vaevalt julgust eesti rahvast läbiimbunud rahvusliku narruse vastu võitlusse astuda. Juba senisedki kogemused „Eesti Postimehe” A. Grenzsteini toimetamise puhul näitavat, et tema vastolud „Sakalaga” ei põhi­nevat põhimõttelisil aluseil, vaid nende taga olevat hoopis erimotiivid.

See, rüütelkonna seisukohalt kogenud riigimeheliku pilguga koos­tatud vastus, milles asuti uue eestikeelse rahvalehe asutamise suhtes täiesti eitavale seisukohale, ei suutnud siiski Grenzsteini kavatsust nurja ajada. „Olevik” võis juba järgmise aasta alul alustada oma ilmumist. Meil pole teada vastavate ametvõimude lähemaid motiive „Oleviku” asu­tamiseks loa andmisel. On aga põhjendatud oletada, et Liivimaa resi­deeriva maanõuniku eitav otsus Grenzsteini loasaamist omajagu soodustas, avades üsna põhjendatud perspektiivi, et „Olevikuga” uus „halb leht” – muidugi rüütelkonna mõttes, mis valitsusvõimude tõlgitsuses tähendas saksavastane ajaleht – juurde tuleb.

Rüütelkonna esinduse aktsioon veel olematu „Oleviku” vastu on ainult väikene kõrvalkäik tema üldises, suure agaruse ja järjekindlusega arendatud võitluses eesti rahvusliku liikumise vastu 1881. a sügisel. „Sakalast” hangitakse uusi andmeid ja püütakse kuberneri veenda, et nimetatud ajaleht oma ametlikult kinnitatud programmist olevat üle astunud. Rüütelkonna kohalikud usaldusmehed ja tema poolt valitud sillakohtunikud, eriti Tartu- ja Võrumaal, kus talurahva ärevus näib kõige suuremana, jälgivad tähelepanelikult kohalikke eesti tegelasi ja igasuguseid rahvuslikke ning seltskondlikke eneseavaldusi. Oletatakse, et eesti radikaalsete rahvategelaste poolt on organiseeritud laiaulatuslik salaselts, mis teeb maksva korra vastu põrandaalust kihutustööd jne. Andmed aga selle kohta on väga puudulikud ja katkendlikud. Et asjasse selgust tuua, teeb Võru­maa sillakohtunik kubernerile ettepaneku korraldada ühel ja samal päeval ning tunnil läbiotsimine liikumise juhtide, nimelt C. R. Jakobsoni, M. Veske, M. Mitti ja teiste juures, milline ettepanek aga ei leia kuberner Uexküllilt pooldamist.

Üldiselt jääb kuberner endiselt eesti ja läti rahvusliku liikumise suhtes passiivseks ja endiselt on tema vastu sel puhul rüütelkonna meelepaha suur. Niisuguses meeleolus palutakse aadlikonvendil 20. X 1881 maa­marssali jätkata kuberneri vastu suvel Peterburis algatatud aktsiooni. Kuid tagajärjekaid tulemusi pole selgi ette näha. Ainsaks lootussädemeks on konvendil maamarssali teade, et kõige lähemas tulevikus olevat loota eesti ja läti ajakirjanduse tsensuuri ümberkorraldamist.

Rüütelkonna pessimistlikku meeleollu toob teatavat elevust 1. det­sembril Kanepi kirikumõisas kohaliku pastor Holsti vastu toimepandud atentaat, mille süüdlane jäi leidmatuks, kuid mida aadel kohe tembeldas poliitiliseks. Omas esimeses ärevuses pidas resideeriv maanõunik tarvi­likuks, et kubermangus kuulutataks välja kõvendatud valvekord ja maa võetaks erilise sõjalise kaitse alla. Kuberner, kes küll ka oli mõjutatud Kanepi sündmusest, pidas otstarbekohasemaks piirduda esialgu ainult asekuberner v. Tobieseni erilise uurimiskomandeeringuga rahutuimaisse maakonnisse – Võru- ja Tartumaale.

Seda uurimisreisi pidas resideeriv maanõunik väga tähtsaks, sest kuberner oli lubanud oma edaspidised sammud teha sõltuvaiks selle reisi tulemusist. Seepärast said kohtadel rüütelkonna usaldusmehed (Tartu­maal kreisisaadik v. Brasch, Võrumaal – v. Nolcken Moisekatsist) üles­ande mõjutada ringreisul asekuberneri, et see saaks kindla mulje, et rahvastiku käärimise põhjuseks on vastav kihutustöö, avalduv eriti ajakir­janduses. Selle muljega jõudiski asekuberner tagasi Riiga, kus ta kõne alla võttis ka eesti radikaalse ajakirjanduse kahjuliku suuna, rõhutades eriti selle tsensuuri kõvenduse ja ümberkorralduse vajadust.

Viimase, s. o. eesti trükisõna tsensuuri reformi küsimuse teravnemi­seks mõjus palju kaasa ka Mats Tõnnissoni „Rahva tähtraamat” 1882. a jaoks, mis tekitas otse harukordse ärevuse kohalikus saksa seltskonnas. See oli selle hiljemini populaarseks saanud kalendri esimene aastakäik, mille saamislugu on meile teada Anton Jürgensteini mälestisist.

Selle kalendri sabas ilmunud kirjutisist äratas kohalikkude sakslaste keskel üldist meelepaha eriti jutukene „Rikas ja vaene”, mis oli nähta­vasti sihitud Vändra rikka eestlase Jaan Tammanni pihta, kellega autoril oli varemini olnud kokkupõrkeid. Et kirjeldus aga ei kujuneks liiga läbipaistvaks, mis oleks võinud Tõnnissonile tuua uusi sekeldusi Tammanniga, kujutati jutukeses rikka ja vaese vahekorda võimalikult üldiselt, mille tõttu esitatud kujud said klassivahede sümboliteks.

Just selle mõistujutukese puhul oli kohaliku saksa ajakirjanduse meelepaha eriti suur. Kurjustamiseks andsid sakslastele põhjust teisedki kirjutised nimetatud kalendri sabas. Nii oli seal püütud sarjata „võeraste elukatena” „akke” (=kirikuõpetajaid), „untsantsakaid”, „kadakasaksu”, „baltlasi” jne, oli kõneldud pooldavalt noor-eestlaste püüetest, oli põimitud poliitilist elementi kalendri sabas toodud vemmalvärssidesse, humoristlikusse „ilmade kuulutajasse” jne.

Peale saksa ajakirjanduse astuvad kohe suures ärevuses tegevusse ka saksluse ametlikud organid. Pea üheaegselt saadavad Tartust kreisi­saadik v. Brasch ja Viljandist parun Ungern-Sternberg kumbki ühe eksemplari üleöö kuulsaks saanud tähtraamatust maanõunikkude kolleegi­umile, soovitades selle vastu tarvitusele võtta kõige otsustavamaid vahen­deid. Braschi arvates peaks kuberner laskma kohe telegraafi teel konfiskeerida nimetatud kalendri kõigist raamatukauplustest, kuna maanõunikkude kolleegium peaks kaebama ülemtrükivalitsusele, vajalikul korral ka keisrile Riia tsensori peale, kes Tõnnissoni kalendri ilmumiseks loa annud.

Liivimaa kuberner leiab esialgu, et ta Tõnnissoni tähtraamatu puhul ei saa midagi olulist ette võtta, kuna ju tsensuur ei allu otseselt temale, ja soovitab resideerival maanõunikul pöörduda ülemtrükivalitsuse poole.

Enne aga, kui see toimub, on kuberner Uexküll sunnitud ka omalt poolt võtma seisukoha Tõnnissoni kalendri puhul. Viimase kohta oli ka Eestimaalt juba jõudnud teateid siseministeeriumi. Sealt tulnud järele­pärimisele vastab nüüd kuberner, et kalendris esinevad kahemõttelised väljendused olevat käesoleval äreval ajal ebasoovitavad ja hädaohtlikud. Ja kuna trükiloa kalendrile annud P. Mets, siis olevat ta, hoolimata oma väärtuslikest isiklikest omadusist, jällegi näidanud, et tal puuduvat vajalik ettevaatlikkus ja osavus tsensorina ja et ta ei olevat sellele kohale küllal­daselt kõlblik. Eesti trükisõna tsensuur tulevat anda sündsama isiku kätte. See olevat tarvilik mitte ainult kubermangu heakorra jaoks, vaid ka eestlaste endi huvides, et hoida neid liialduste eest, mis oleksid kahju­likud nende kasuks ettevõetavaile reformidele.

Liivimaa resideeriv maanõunik omalt poolt ülemtrükivalitsusele saadetud kirjas iseloomustas Tõnnissoni kalendrit kõigepealt sotsialistliku kihutus­töö avaldusena, mis püüdvat „levitada vaenu inimliku ühiskonna loomu­pärase liigituse vastu ja usku, et eraomandus ja jõukus olevat ülekohtuse röövimise tulemus”. Osavamat sotsialistlik-revolutsioonilist propagandat, kui see esinemas nimetatud kalendri rahvapärastes avaldustes ja ühtlasi riigivõimu kaitse all, olevat vaevalt võimalik ette kujutada. Tähtraamatu teiseks peapüüdeks olevat külvata rahvas vaenu sakslaste vastu. Resi­deeriv maanõunik ei jäta muidugi kasutamata juhust, et „sotsialistlik-revolutsioonilise” kalendri abil anda hoopi ka „Sakalale” ja kogu eesti käremeelsete rahvuslikule liikumisele. „Sakala” ja Tõnnissoni kalender olevat täiesti vaimusugulased, kelle ühise hädaohtliku propaganda tule­museks olevat maal poliitiliste kuritööde tihenemine. Selle kuritahtliku trükisõna ohjeldamiseks olevat viimne aeg eesti ja läti ajakirjanduse tsensuuri ümber korraldada.

Samas vaimus nagu Liivimaa resideeriv maanõunik, kirjutab M. Tõnnissoni kalendri kohta ülemtrükivalitsusele ka Eestimaa kuberner Polivanov, teatades, et nimetatud tähtraamatu puhul olevat ka tema kubermangu sakslaste keskel ärevus suur, nagu seda avaldanud temale isiklikult kindralsuperintendent Schultz ja paljud aadlikud.

Kõigi nende pealekäimiste esimeseks tulemuseks oli, et ülemtrükivalitsus andis määruse M. Tõnnissoni tähtraamat konfiskeerida. 10 000 eksemplari oli seda trükitud. Kätte said politseivõimud ainult 91 eksemplari, neist 3 Võrus, 82 Pärnumaal (siinhulgas 29 kirjastaja käest) ja 6 Eesti­maal. Tähtraamatule oli osaks saanud hiiglareklaam, nii et eksemplari hind tõusis altkäemüügil 3 rublani (nimihind 7 kop., ja ühtlasi oli pandud alus „Mats Tõnnissoni tähtraamatu” hilisemale hiiglamenule.

Vahejuhtumus M. Tõnnissoni tähtraamatuga näib olevat omajagu kaasa mõjunud, et Liivimaa rüütelkonna poolt juba pikemat aega nii kirg­likult taoteldud ja viimasel ajal ka kohaliku kuberneri poolt toetatud eesti ja läti trükisõna tsensuuri reform hakkas pealinnas nüüd paigalt nihkuma. 20. märtsil 1882 pannakse ülemtrükivalitsuse poolt Liivimaal maksma uus tsensuurikord. Kogu ajakirjanduse tsenseerimine antakse kohaliku asekuberneri erilise järelevalve alla. Eesti ja läti ajakirjanduse tsenseerijad (Mets ja Ruppert) otsustatakse vallandada ja nende asemele määrata eritsensorid, alluvusega kohalikule asekubernerile. Kuna tsensorite palk pidi jääma endiseks (kokku 900 rubla aastas), siis oli ette näha, et sellise tasu eest pole võimalik saada vajaliku kvalifikatsiooniga ametnikke. See­pärast volitas ülemtrükivalitsus siseministri nõusolekul Liivimaa kuberneri nõutama eesti ja läti ajakirjanduse tsensoritele lisatasu kohalikult maaoma­valitsuselt.

Vastavalt sellele instruktsioonile asubki kuberner Uexküll lahendama kõigepealt tsensorite palgaküsimust. Püüdes saada tsensuuri oma mõju alla, on Liivimaa maanõunikkude kolleegium meeleldi nõus maksma omalt poolt tsensoritele lisatasuks 2100 rubla aastas, nii et kummagi palgaks oleks 1500 rubla. Kokkuleppel rüütelkonna esindusega esitab kuberner tsensorite kandidaatideks eesti trükisõna kohta õigusteadlase Amende, Liivimaa kubermanguvalitsuse vanema asjaajaja, ja läti trükisõna jaoks ametniku Keussleri. Mõlemate puhul arvab kuberner omas soovituses, et nad saavat täitma oma tsensori kohuseid vajaliku korralikkuse ja taktiga, tsenseeritava trükisõna ilmaaegsete kitsendusteta. Esitatud kandidaati­dest leiab Amende kinnitust ja astub 1. maist 1882 ametisse. Läti tsensori kandidaati aga ei peeta Peterburis vastuvõetavaks, leides, et ta liiga tihedas ühenduses Liivimaa aadliga, ja nõutakse, et sellele kohale esitataks mõni õigeusuline. Sellele kohale jääbki siis hiljemini, s. t. 1. augustist, õigeusuline lätlane, Riia gümnaasiumi vene keele õpetaja Passit. Amende tsensoriks määramisega, millele oli äsja eelnenud C. R. Jakobsoni surm ja tema toimetatud kõige radikaalsema eesti aja­lehe „Sakala” ajutine seisak, hakkavad vähenema ka rüütelkonna kaebused Riias tsenseeritava eesti ajakirjanduse kohta. Uue tsensori tegevus äratab üldist rahulolemist nii aadli keskel kui ka kuberneri juures. Ka Passitiga ollakse alul rahul, kuid varsti leitakse, et ta andvat läti ajakirjandusele liiga vabad käed. Kõige suuremaks paheks aga peetakse asjaolu, et uus tsensuurikorraldus on maksma pandud ainult Liivimaal, kuna ta Eesti-ja Kuramaal jäänud endiseks. See ei võimaldanud teostada ühtlast tsensuuripoliitikat kogu eesti ja läti trükisõna suhtes ja põhjustas edas­pidiseid nurinaid.

Nende nurinate avaldamine Liivimaa rüütelkonna poolt oli järgneval ajajärgul seotud tema opositsiooniga senaator Manasseini revisjoni vastu. Viimase algatamisel oli omajagu kaasa mõjunud rüütelkonna poolt 1881. a suvel keisrile esitatud kaebus eesti ja läti rahvusliku liikumise ja kuberner Uexkülli peale. Sellele revisjonile pani aadel kogu aeg suuri lootusi. Kui aga 1882. a kevadel asuti selle teostamisele, selgus kohe, et see on suunatud eeskätt rüütelkonna vastu. Manassein algas revideerimist sellega, et hakkas vastu võtma maarahvalt palve- ja kaebekirju. Tema ülesandel korraldati vallavalitsuste kaudu laiaulatuslik ankeet Liivimaa agraarolude kohta ja rida ametireisusid käsutusametnikkude poolt valdadesse. Ka pandi senaatori määrusega seisma mõned kohtuprotsessid läti ja eesti tegelaste vastu. See kõik tekitas kohalikus maarahvastikus suurt tõusumeeleolu, sest loodeti, et revisjonile järgnevad olulised ühiskondlik-poliitilised reformid rahva kasuks. Rahvuslik ajakirjandus omalt poolt püüdis neid lootusi toetada, kuigi tal oli keelatud tuua revisjonist teateid.

Rüütelkonnad Liivi- ja Kuramaal, mille aladele ulatus revisjon, nähes kohalikkude pärisrahvaste erilist julgustumist sellest, sattusid suurde äre­vusse. Nad püüdsid järjekindlalt mõju avaldada, et revisjonile antaks sobivam suund või see koguni lõpetataks. Sellest hoolimata viidi revisjon endises vaimus valitsuse poolt plaanitsetud lõpule. Tegelik revideerimine kestis 1883. a kevadeni.

Kogu revisjoni kestes esines Liivimaa rüütelkond mitmekordselt pikemate ja lühemate märgukirjadega eesti ja läti rahvusliku liikumise puhul, kus käsiteldi ka ajakirjandust, eesti ajalehtedest eriti Tallinnas tsenseeritavaid. Juba revisjoni alul tuli    1882. a maikuu aadlikonvendil küsimus teravalt päevakorda. Omas esitises konvendile pidas resideeriv maanõunik vajalikuks eriti esile tõsta, et eesti, läti ja vene ajakirjandus andvat ühemeelselt uusi märgusõnu, kujutades Balti maarahvastiku seisu­korda äärmise sihilikkusega, mis olevat üheks oluliseks teguriks, et kääri­mine maal edasi kestvat. Seejuures olevat kõige hullem, et siseminis­teerium omalt poolt „jultunut, valelikku ja saksavaenlikku” ajakirjandust igapidi toetavat. Konvent pidas kohaliku rahvusliku ajakirjanduse osa saksavaenlikus liikumises niivõrd oluliseks, et otsustas seda valgustada erilises märgukirjas senaator Manasseinile.

Sellise märgukirja koostamisest ei saanud küll asja. Rahvusliku aja­kirjanduse „ässitustööd” riivati ainult möödaminnes teiste küsimuste puhul Manasseinile antud märgukirjas. Ka kõneles sellest maamarssal 1882. a suvel uuele siseministrile Tolstoile, kes oli Balti rüütelkondadele sõbralikum kui endine – krahv Ignatjev. Minister lubanud omalt poolt eesti ja läti ajakirjanduse vastu võtta tarvitusele karmimaid survevahendeid, niipea kui saab vastava esitise Liivimaa kubernerilt.

Kuna aga olukord ei muutunud, tuli eesti ajakirjanduse küsimus järgmisel aadlikonvendil – oktoobris 1882 – ühes teiste päevaküsimustega jällegi kõne alla. Kõige rohkem nuriseti sel korral „Oleviku” üle, millest oli saanud tõesti „halb leht”, nagu maanõunik v. Richter seda rüütelkonna seisukohalt ennustanud. Samal konvendil otsustati käimas­oleva revisjoni puhul mõjutada kõigepealt senaator Manasseini erilise kolmeliikmelise saatkonna kaudu.

Eesti ja läti ajakirjanduse puhul pidi saatkond juhtima tähele­panu, et see söandavat jutlustada avalikult kohalikkude sakslaste hävita­mist, anda rahvale nõu märgukirjade valmistamiseks, ühesõnaga õhutada omal viisil riigipööret jne, kusjuures tsensuur ei tegevat sellele mingeid tõkkeid, vaid koguni soodustavat seda. Manassein, kes võttis rüütelkonna saatkonna 20. oktoobril vastu, arvas ajakirjanduse kohta esitatud kaebuste puhul, et ta siin ei saavat esialgu midagi teha, sest et eesti ja läti keelt valdamata olevat tal võimatu kohaliku rahvusliku ajakirjandusega vajalikult tutvuda. Ta lubas aga niipea, kui saab vajalikku tõestusmaterjali, teha vastava esitise siseministrile.

Kuna Manasseinilt polnud loota pea mingit vastutulekut rüütelkonna soovidele maarahvastiku rahustamise asjus, sõitis pärast oktoobrikuu aadlikonventi 1882. a maamarssal v. Bock Peterburi, kuhu novembrikuu alul jõudis ka Kuramaa rüütelkonna esindaja parun Heyking. Mõlemad asusid üle kuu pealinnas, astudes rea energilisi samme senaatori revisjoni, teisest küljest aga eesti ja läti rahvusliku liikumise vastu. Eesti ajakirjanduse puhul oli Liivimaa maamarssalil viimase aadlikonvendi poolt ülesandeks nõutada sellele uut tsensuurikorraldust, ja nimelt, et edaspidi kõik Liivi­maal ilmuvad ajalehed tsenseeritaks Riias. Märgates aga siseminister Tolstoilt suuremat vastutulelikkust rüütelkonnale ja usaldades tema luba­dust kõvendada ka Tallinnas tsensuurivalvet, jättis maamarssal v. Bock oma ettepaneku esitamata. Rahvuslikku ajakirjandust käsiteldi seekord ainult keisrile määratud märgukirjas maa üldise olundi kohta, mille mõle­mate rüütelkondade esindajad andsid ühiselt 29. novembril siseministrile.

Andes lühikese iseloomustuse eesti ja läti rahvusliku arengu kohta viimasel ajal, kujutades seda tulundusliku tõusu ja rahvajuhtide propa­ganda tulemusena, rõhutatakse märgukirjas eriti, et see liikumine on välja kasvanud eelnenud rahvuskultuurilise emantsipatsiooni raamest ja võtnud ägeda poliitilise ilme. Mõõtuandvaiks olevat saanud mõlema rahvuse juures radikaalsed tegelased, välja tõrjudes pea täiesti mõõduka elemendi. Nende juhtimisel olevat liikumine just viimaseil aastail võtnud äärmiselt hädaohtliku ilme. Kõigele sellele olevat väga palju kaasa aidanud riiklik­kude ametvõimude poolt rahvuslikele üritusile antud äärmine vabadus. Ajakirjandusel ja seltsidel olevat see nii suur, nagu see oleks mõeldav vast ainult eriti arenenud ja vana poliitilis-kodanlise eluga riikides. Käi­masolev senaatori revisjon olevat veel iseäranis julgustanud rahvastikku ja tema rahvuslikke juhte. Valitsus pidavat kohalikkude võimude autoriteedi jälle jalule seadma, selleks eriti ohjeldades rahvuslikku ajakirjandust.

Konkreetseid ettepanekuid eesti ja läti trükisõna tsensuuri ümberkorraldamiseks seekord ei tehtud. Kuid see reform oli rüütelkonna poolt juba algatatud. Ja selle kujunemise ning teostamisega lõpebki rüütelkonna selle ajajärgu võitlus eesti ja läti rahvusliku trükisõna vastu. Küll pole enam rüütelkond otseselt selle reformi aktiivseks edasiviijaks, kuid siiski mõjukaks sekundeerijaks.

Tsensuuri reformi aktiivsemaks tegelaseks järgneval ajajärgul on Liivimaa asekuberner v. Tobiesen. Määratud 1882. a kevadel tsensuuri kohalikuks kõrgemaks järelevalvajaks, polnud asekuberner uue korraldusega sugugi rahul. Ta pidas sellega temale pandud vastutust enesele ülejõu­ käivaks. Juba oktoobris esitas ta sel puhul üksikasjalisema märgukirja kubernerile, milles palus samme astuda, et ta vabastataks kohaliku tsensuuri vastutatava järelevalvaja ametist. Ta ei suutvat seda ülesannet täita, sest 1) ta ei oskavat kohalikkude pärisrahvaste keelt; 2) tema õiguslikud vahekorrad kohalikkude tsensoritega olevat ikka veel selgitamata; 3) tema volitused tsensuuri alal olevat ebamäärased ja 4) otstarbekohast tsensuuri takistavat asjaolu, et uus korraldus pandi maksma ainult Liivi­maal, kuna Kura- ja Eestimaa jäi endise korra juurde. Selle tagajärjel ilmuvat suurem osa Riia tsensuuri poolt keelatud trükisõnast naaberkubermangudes, mõnikord ka ümberpöördult. Nii olevat eesti ja läti trükisõna tsensuur kujunenud tegelikult vähesõltuvaks asekubernerist. Tema juures korraldatavat küll igal esmaspäeval Riia tsensorite ühine nõupidamine kahtlaste küsimuste lahendamiseks, kuid sellest olevat ometi vähe kasu.   Tsensoritel tulevat toimida tegelikult ikkagi iseseisvalt ja ülemtrükivalitsuse ringkirjade ebamäärasuse tõttu oma maitse järgi. Ainult erakordseil juhtudel pöörduvat nad asekuberneri poole. Kaebused tsensorite poolt läbilastud kirjutiste puhul esitatavat asekubernerile alles pärast ilmumist, kui ei saa enam midagi ette võtta nende tegelikuks ärahoidmiseks.

Üht mainitud pahedest, nimelt tsensuurikorralduse ebaühtlust Liivi­- ja Eestimaal püüti sel teel pehmendada, et Liivimaa kuberner hakkas saatma oma asekuberneri eeskirju tsensoritele ka Eestimaa kubernerile sooviga, et neid silmas peetaks Tallinnas tsenseeritava trükisõna puhul. Samal otstarbel oli ka Eestimaa kuberner soovi avaldanud, et temagi kubermangus maksma pandaks samasugune tsensuurikorraldus, nagu see oli teostunud Liivimaal. Eestimaa rüütelkond oli ka omalt poolt nõus assigneerima lisasummasid eesti tsensori palga suurendamiseks. Kuid see kavatsus ei teostunud.

Avaldades korduvalt oma rahulolematust 1882. a kevadel maksma pandud tsensuurikorralduse puhul, tegi asekuberner Tobiesen lõpuks ülemtrükivalitsusele ettepaneku: asutatagu kogu Baltimaade jaoks kaks eritsensori kohta – üks eesti- ja teine lätikeelse trükisõna tsenseerimi­seks. Selle ettepaneku puhul ei saabunud hulga aja jooksul mingit vastust. Järgmise aasta maikuus kordas Tobiesen oma seisukohti ja ette­panekut uuesti. Seda toetas nüüd omalt poolt ka Liivimaa uus kuberner Ševitš. Mõlemad avaldasid ühtlasi oma rahulolu Riia eesti tsensori Amende puhul, rõhutades, et kui eesti ajakirjandus veel paljugi soovida jätab, siis ainult Tallinnas tsenseeritav. Nüüd valmib kiiresti ka ülemtrükivalitsuses kavatsus koondada kogu eesti ajakirjanduse tsenseerimine ühe tsensori kätte asukohaga Tallinnas. Uus korraldus kavatsetakse maksma panna järgmise aasta 1. jaanuarist. Uue tsensorikandidaadina näeks ülemtrükivalitsus meeleldi Tallinna tsensor Mülleri abilist Niebergi, kes seni tsenseerinud eesti trükisõna.

See kavatsus oli eriti meelepärane asekuberner Tobiesenile, kes eesti ajakirjanduse tsensuuri eemaldamisega tema rajoonist lootis vabaneda suurest osast oma ülesandeist ja vastutusest tsensuuri alal. Ka kuberner Ševitšil polnud selle korralduse vastu midagi. Vahele astus aga siin Liivi­maa resideeriv maanõunik, kes pidas ilmtingimata tarvilikuks, et kogu eesti ajakirjanduse tsenseerimine koondataks Riiga, põhjendades seda peaasjalikult sellega, et Tallinnas ilmub ainult 3 eesti ajalehte, kuna Liivi­maal aga 7. Nende tsenseerimine Tallinnas ei võimaldaks küllalt korra­pärast valvet maa rahu ja heakorra   järgi. Resideeriva maanõuniku ja riikliku võimu kohalikkude esindajate seisukohtade kompromissina otsus­tati siis pidada kõige otstarbekohasemaks koondada kogu eesti ajakirjan­duse tsensuur Tartusse selleks määratava eritsensori kätte. Selles mõttes tegigi Liivimaa kuberner augusti alul vastava ettepaneku ülemtrükivalit­susele. Siseministri nõusolek sellele ettepanekule saabus alles aasta lõpu poole. Ühtlasi võeti ette kogu tsensuurikorralduses suuremad muutused. Riia tsensor Grödinger kavatseti alul tema kõrge vanaduse tõttu lasta pajukile ja tema asemele määrata uus, kes oleks vallanud ka läti keelt. Kuna aga Grödinger keeldus lahkumast, jäeti ta alles. Küll aga vallandati läti trükisõna tsensor Passit, kelle tegevus oli juba pikemat aega tekitanud suurt rahulolematust. Tema asemele määrati Riia maa­kohtu assessor v. Wilken. Kogu eesti ajakirjanduse tsenseerimine otsus­tati koondada Tartusse. Siin seni tsensorina teotsev prof. emer. Rummel, kes et vallanud eesti keelt, lahkus ametist ja tema asemele kavatseti määrata Amende Riiast. Kuna aga viimane lõpuks keeldus Tartusse tulemast, määrati Tartu tsensoriks Kroonlinna meriväe hospidali nooremordinaator dr. Eugen Jannsen, kes oli seni juba töötanud tsensuuri alal ülemtrükivalitsuses. Ta astus ametisse veebruaris 1884.

Eesti ajakirjanduse tsensuuri ajaloos algas uus ajajärk. Seni nii kaua taoteldud ühtlus tsenseerimises oli nüüd võimaldatud. Järelevalve kogu eesti ajakirjanduse kohta oli nüüd koondatud ühe isiku kätte. Uus tsensor tarvitas oma punast pliiatsit vägagi ohtralt – ülematele rõõmuks ja toime­tajatele suureks meelepahaks. Uue tsensuurireformiga lakkas ka Liivimaa rüütelkonna teravam võitlus eesti rahvusliku trükisõna vastu sel ajajärgul.

Kokku võttes käesoleva uurimuse peatulemusi, peame konstateerima: eesti rahvusliku liikumise olulisemaid eneseavaldusi – radikaalne trüki­sõna – võis läinud sajandi 70ndate aastate lõpul ja 80ndate alul ilmuda võrdlemisi vabalt tsensuuri suhtes. Seejuures olid eriti teenekad Riias eesti tsensoritena teotsenud M. Suigusaar ja tema järglane P. Mets, kes olid iseäranis sõbralikud C. R. Jakobsoni toimetatud „Sakalale”. Sellise olukorra tähtsaks eelduseks oli ka riikliku võimu esinduse üldine toetus kaasaegsele eesti rahvuslikule liikumisele, mida püüti kasutada vahendina kohapeal eesõigustatud saksluse vastu. See toetus rahvusliku trükisõna alal oli muidugi ainult suhteline: seda anti ainult niivõrd, kuipalju see ei rikkunud liiga teravalt kohalikku kodurahu.

Liivimaa rüütelkond sattus radikaliseeruva eesti rahvusliku liikumise puhul harukordselt suurde ärevusse ja asus kogu rindel tema vastu ägedasse võitlusse. See võitlus suundus alul peaasjalikult trükisõna, eriti „Sakala”, vastu ja laienes aja jooksul ka teiste eesti rahvusliku eneseavalduse aladele. Trükisõna ründamisel ei saavutanud rüütelkond kaugeltki taoteldud taga­järgi. Olulisemaks tulemuseks oli ainult tsensuurireform, mis oli rüütel­konna algatatud ja teostati üldiselt tema poolt soovitud suunas. Riiklik võim teostas selle kartuses, et eesti rahvuslik liikumine on kujunemas juba liiga ähvardavaks kodurahule, mille tõttu pidas tarvilikuks ohjeldada otstarbekohasemalt rahvuslikku trükisõna.

Hans Kruus

Loomingust nr. 4/1929