Tormilüüra
Jaan Kärner: Tormilüüra
Eesti Kirjanike Liidu kirjastus 1929
Jaan Kärneri luule ei ole stiililiste otsingute luule — see tahab nähtavasti olla ja sageli on meeleolude, mõtete, muljete valang võimalikult sulavasse vormi. Just nimelt sulavasse! Võiks tarvitada ka lihtsalt sõna „sorav”, kui arvestada Kärneri luule keskmist tasapinda, kuid sel on kahtlemata momente, mil sorav muutub sulavaks ja kogu maailm näib hajuvat kergesse, libisevasse meloodiasse.
See sobib täiel määral ka paatosega, sest Kärneri paatos ei ole tavaliselt raksav. Laulik — ka see sõna näib sobivat Kärneri stiili ideaaliga — hümnitseb, pateetsitseb, pahandab mingisuguste kõrgemate tõdede nimel. Ning need kõrgemad tõed ise teevad inetu aine ilusamaks, üldsõnad, mis mõnikord siiski haaravad sellepärast, et nad on läbituntud, liituvad ilusa rütmilise effektiga värsivoolu, ja on aimata, et püütakse „tähtede poole”.
Selline on Kärner oma parimatel hetkedel. Ma ei ütle, et neid käesolevas kogus oleks palju. Ma ei kõnele esiotsa üldse käesolevast kogust, vaid Kärneri varasemast toodangust.
Tähtede poole! Kuid tähed on oma ilust hoolimata äraandlikud olendid. Kõigepäält nad on nii kaunid, et neist on igale kõneldud juba lapsepõlvest pääle ja neid on tarvitet lõpmatuseni heades ja halbades võrdlustes. Tulemus: nad on praegu pisut kulund, neist on raske saada uusi luuleeffekte.
Tõsi küll, Kärner ei näi kirjutavat effektide pärast. Ta vaimustus kõigest kaunist on väga siiras ja ta tahab enamasti kirjutada ikka suurest ja kaunist või vähemalt kauni ja suure nimel. Kuid oleme hellitet. Suurusest ja kaunidusest kirjutasid väga palju just Kärnerile ilmsesti armsad Lermontov ja Puškin, sellest kirjutas ka Schiller, keda Kärner andumusega tõlkind, ja tõepoolest, paremini kui need on vanas stiilis raske luuletada.
See on juba eeskätt suureks kammitsaks. Kuidas avaldada mõju meisse, närvide, impressioonide ja halastamatu naturalistlikult julma rähkluse inimestesse, kui ei olda nähtavat-kuuldavat maailma läbi eland täiesti omamoodi, kui ei olda konkreetsete faktide vaatluse najal välja töötand omapärast stiili, omapärast elusuhtumist? Verhaeren oli suurimaid pateetikuid, kuid enne lõplikku andumist paatosele vaatles ta munki, rõvetsevaid maalijaid,- sigu — püüdis igalt poolt leida erinüansse. Ja kui ta oli leidnud need, tungis ta nägemustesse metafüüsika. Teravalt nähtu ülenes kosmiliseks. See võis püsida täiesti omaette enda konkreetse huvitavuse tõttu, kuid paatos lõi sisse ja paisutas selle veel suuremaks, kõrgemaks, imposantsemaks. Praegu Verhaeren on konkreedistet paatose — Õigemini küll patetiseeritud konkreetsuse — suur monument uuemas luules.
Kärneril puudub see joon. Aiolose kandlena — tarvitame kulund võrdlust — heliseb ta igasuguste meeleolude ja mõtete puhul, püüdmata neid tihendada ja teha tabatavaks. Resultaadid võivad olla hääd või halvad, sest revideerimist, viimistlust, süvendamist ei taotle see luulelaad.
Ka kui konkreetsus puudub, võib tunne ise olla sedavõrd sümpaatne, et see kisub kaasa, kui vorm on sulav ja kui osatakse järgneda ennekui lugejal tundehoog kipub raugema. Raugemine võib järgneda väga kiiresti, sest otse paratamatuna tuleb varsti pääle vaheldustung. Selle võiks rahuldada konkreetsete detailide varal. Teine võimalus oleks see, et luuletuse rütmiline ja süntaktiline ehitus on nii otstarbekohane ja meisterlik, et see ise peab kogu aeg kütkes, kuni lõppsõna toob pinevusele vallandust. Neid momente on Kärneril esinend, ja peab ütlema, et nägelike peensuste ignoreerimise puhul on säärased juhud igakord rekordsaavutustena väga hinnatavad.
Sellisena tundub Kärneri tavaline tendents. Oleks ülekohus väita, et see oleks kõik. Mäletan samalt poeedilt väga graatsilisi, kultuurselt stiliseerit vinjette, kus endast lihtne pilt peenelt lihvit võrdluste ja assotsiatsioonide varal tostub huvitavaks gravüüriks. Tuletagem meelde Arkaailist õhtut :
Ja kerkib — meeles teistelt aegadelt — pilvsagar läänest testamentlik-rabe, kui veniks metsast üles aeglaselt Jehoova muistse lumivalge habe.
See on meisterlik nii nägemuselt kui sõnastuselt. Suur sundimatus teeb selle eriti sugestiivseks.
Vaadelgem Kärneri praegust kogu. See ei ole ta parim. Praegugi on tunda, et autori tunded on siirad, ja paiguti need mõjuvad sisendavalt, kuid väljendus on õige juhuslik. Algeid leidub küll, kuid need jäävad enamasti algeteks, ja harva lastakse mõnda teemat, olgu sisulist või vormilist, areneda orgaanilise lõpuni. Ka stiil ei ole seda ,mida olime harjund Kärnerilt ootama. Musikaalsus on tal tavaliselt olnud esikohal. Praegu Kärner on hakand harrastama dissonantse, kuid esiotsa veel mitte küllaldase menuga. Sale, elegantne joon on temale hoopis omasem. Nüüd leiame sageli, et poeet mingi erilise naudinguga paneb ilusalt veerevasse, traditsiooniliselt sümpaatsesse stroofi võrdluse, mis rikub illusiooni, või võõrsõna, mis katkestab stiiliühtlust. Nagu inglise kuulsad „metafüüsilised” luuletajad, John Donne ja tema järglased, armastab Kärner näiteks tarvitada kitsalt tehnilisi sõnu, mis on stiilinaabrusega ja kogu pala üldistava laadiga vastolus, nagu juhul, kui riimitakse muidu eleegiliselt traditsioonilises luuletises: „tont — lont — mastodont” („Käib elu nagu õudne mästodont”). See ei veena, vaid tundub otsituna. Samuti ei mõju usutavana tuuliku võrdlus tsaariga: „nii neelab vilja valdadest kui ahne tsaar”. Selline pilt nõuab kogu kontekstis enam ägedust ja vähem alistuvat nukrust.
Nii siis, realism ei õnnestu Kärneril. See käiks ka tema muude sellelaadsete katsete kohta. Menukas on ta teinekord harda tunde väljendustes, näiteks Kõnelustes oma pojaga. Selles on pretensioone hoopis vähem ja mulje puhtam ja sisenduvam.
Autor on vist mingisuguses üleminekustaadiumis. Näib, et aja jõhkrus on hakand kajastuma tema luuletustes, kuid ebaorgaaniliselt, üldlaadiga ühtesulamata. See häirib tema lüürika ja mõnigi kord ilusa retoorika voolu. Ringkäik Tallinnas patustab ses suhtes. Riim „turg” ja „demiurg” oleks väga hää, kuid halvalõhnaliste kohtade mainimine otse selle kõrval eksitab. Viru tänav võiks küll olla kirjeldet „jämesoolikana”, kuid teistsuguses, verekamas ümbruses, mitte siin.
Klassika ja romantika on Kärnerile minu arvates kohasemad kui see segaliik, mis ei ole veel tihenend ühtlaseks. Siiski — miks mitte oodata üllatusi!
Ants Oras
Loomingust nr. 3/1930
