Inglise poeta laureata opus magnum
Kaheksakümne viie aastane Robert Bridges, praegune inglise kuningakoja poeet, Wordsworthi ja Tennysoni traditsioonide jätkaja poeetilise hiilge andjana õueelule, — omapärane kuju, kangekaelne valgepää, kelle keeldumine kirjutamast konventsionaalseid õnnesooviriime ja sõjaoode on ajand marru isegi inglise parlamendi —, oli seni tuntud peenima inglise meetrikuna ja õrna, lakoonilise väga hingestet ja vaimse lüürika tootjana. Boar’s Hilli õiepuhmaste keskel, Oxfordi lähimas läheduses, on tal äsja valmind teos, mis kõigest oma raskelttajutavusest hoolimata on saand aasta müüdavamaks raamatuks, kui jätta arvestamata romaanitoodang. Bridges, agaramaid miltoniste ja suurim autoriteet Miltoni värsiehituse kohta, on Kaotet Paradiisi autoril eos leiduvate kvantitatiivse värsi printsiipide edasiarendusega jõudnud täiesti omapärase vormini, mis osalt teisendetuna esineb ta 4400-realises filosoofilises poeemis Ilu testament (The Testament of Beauty). Suure, läbimõeld abstraheerimisvõime kõrval on Bridges’il alati olnud täiesti isikupärane võime asju esitada graatsilisel, musikaalselt haaraval lihtsusel. Šabloonist hoidub vähe poeete nii täieliselt kui tema. Riimimata, esimesel pilgul karedaina, hiljem, harjudes eriti meloodilistena tunduvais värssides oskab ta saavutada intiimsuse, mida harilikult peame klassilise antiigi eriomaduseks. Kõik need jooned sisalduvad arvustajate otsust mööda uues surma lävel suure selgusega kirjutet poeemis. Selles kajastuvat kogu kaasaegne mõttemaailm, kuid vormis, mis redutseerib kõige toore ja valmimatu vaimseks ja vanaduslikult küpseks. Luuletaja jõuab mäe tippu, mis sümboliseerib ta kaheksakümnendat eluaastat, ja vaatleb selle kõrguselt enese ja kaasaegsete hinge. Kuidas on võimalik, et mõistus, see „loomaliku meele abitu kasvandik”, see nõrk, ebatäiuslik olend, võib sel määral eemalduda kõigest muust, „et paljas teadlikukssaamine asjust teeb ta kohtunikuks kõige, isegi enese üle?” Sellane on lähtekoht. Teose sisaldus olevat nii kõikehaarav, et „tundub, otsekui oleksime temale, üksiseisjale, kes mõlgutab Platonist ja Aristotelesest väljaspool meie tülitsust, laenand oma hinnatavaimad raamatud, oma Nietzsched, Marxid, pöidlamärke kandvad Freudid, Eddingtonid ja Elliot-Smithid, isegi mõne numbri Times’i ning oleksime saand nad tagasi, mõned neist maagiliste äärekommentaaridega ja teised õilmeliste lausetega, milles võet kokku nende õpetused”. The London Mercury, dets. 1929, E. G. Twitchetti essee Bridges’e üle). Sama arvustaja püüab määrata selle raamatu väärtust: „Mis puutub selle kohasse maailmakirjanduses, siis on võib-olla kindlaim öelda, et pole olnud midagi sellele sarnanevat pärast Lucretius’t.”
Ameerika juhtiv kirjanduslik nädalaleht The Saturday Review of Literature suhtub sesse teosesse sama kiitusega.
Ants Oras
Loomingust nr. 3/1930
