Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

23 Sep

Eesti novell 1932.

 

     

Novellid, mis avaldatud vastseimais kogudes, ei ole mitte ühe aasta vili: oleme lugenud neid juba varemini, peamiselt „Loomingus”. Muidugi võtab see uudisemaigu juurest ära ja töödel ei ole enam novellikoguna ilmumisel nende võimalikku maksi­maalset tähendust, kuid jätame selle iseküsimuseks.

Arvuliselt on mulluseid novellikogusid 5: K. A. Hindrey „Välkvalgus”, Aug. Jakobsoni „Kotkapoeg”, M. Jürna „Ärigeenius”, R. Rohu „Vabadus ja vangla” ja Peet Vallaku „Omakohus”. Viimase aasta lõikus on rikkam ja kindlasti ka tugevam kui mitmel eelmisel aastal. Käesoleval korral võib novellikogude väärtust võrrelda juba romaanide väärtusega.

Novellidel on lugejas raskem leida täit poolehoidu kui ro­maanil. Lugejal on võimalik romaanis viibida tükil ajal – pide­vas sündmustikus, pidevas meeleolus ja tuttavate inimestega. Temal saavad aegamööda kujuneda sümpaatiad ja antipaatiad, need tundmused saavad areneda, moonduda, kõveneda. Ja mis üpris tähtis: lugeja saab jälgida rahulduseni (mõnikord ka tüü­tuseni) intriigide arenemist või jälle mitmeti ligineda teatavale ideele. Inimesed loevad ilukirjandust tavaliselt mõistlikuks ajaviiteks ning mugavaks vahelduseks. Nende soovide rahuldamist suudab täita romaan kõigepealt oma küllaldase suurusega, sest mugavas lugemises on inimene ikka pikaldane ja ei armasta rutu­list olukorra katkestamist.

Niisiis, romaan võib olla ise tühine, kuid ta võib siiski üsna mõnusalt täita inimese tühja aega. Novellil ei ole kasutada neid häid loomulikke dispositsioone inimhinges: novell on lühike ja lühidus toob varsti kaasa lõpu, varsti meeleolu katkestuse – see ei ole iga kord mugav; novell on väike ja väiksus on inimestel vähem hinnatud kui suurus.

Et vähese ruumi ulatusel saavutada siiski mõju, peab novellis olema teostatud suur keskendus: novellis peab valitsema üks, aga tugevasti. See võib olla mingi uudne sündmus, mõni üllatav hingeomadus, mõni tugev omapärane mõte, mõni haruldane tüüp, mõni valdav meeleolu, mõni rabav anekdoot. Novellil peab olema tugev pinge, mis paneks kohe vibreerima inimese sisemuse, et oleks ka huvi sellelt väikeselt asjalt midagi saada. Nt. sündmustikunovellil peab olema intrigeeriv algus ja üllatav lahendus, kuhu kõik kokku jookseb, kus ühel momendil saab lugeja niipalju uut ja otsustavat, et ta on põrutatud ja seekaudu rahuldatud. Novell peab oma vähese pikkuse juures pakkuma tugeva ja uudse tervikelamuse. Et seda saavutada, peab novell olema hästi ehitatud: siin ei tohi olla midagi liigset, sest ka väike liigsus võib saada märksa saatuslikumaks kui romaanis terve peatükk kõrva­list loba. Novell peab olema efektne ehitis.

Kuid see nõuab ka lugejalt vastavat arusaamist ja vastavate omaduste hindamist. See nõuab arenenud vormimeelt ja vaimset erksust, et meel ja mõte novelli kõiki väärtusi ka ära kasutaks.

Niisiis: novellikogu võib sisaldada kaugelt rohkem väärtus­likku kui romaan, kuid lugeja ehk ei pea ainult seepärast tast lugu, et pole küllalt mugav.

Kõigepealt on öeldust selge, et novellikirjanikult nõuab tema teos suuremat tähelepanu ja vormimeelt kui keskmiselt romaan romaanikirjanikult. Ning kus on nõudmist, seal on ka rahulda­mist: meil on üsna meisterlikke novellikirjanikke, kuid meil pole meisterlikke romaanikirjanikke. Tahaksin öelda veel, et möödu­nud aasta novellitoodang ei tarvitse aupaklikult kaugele maha jääda romaanitoodangust. Nt. Jakobsoni novellikogu on kaa­lukam kui tema romaan „Töö algus”.

Isiklikult ei ole saanud lugeda kõiki 1932. a romaane, kuid ma ei söanda väita, et nt. „Tõde ja õigus” võiks novellikogud vöö vahele pista. Möödunud aasta novellitoodang võib väärikalt seista romaanide kõrval. Eesti lugejaskond ei saa vähemalt selle kirjandusliigi juures nurisedes peatuda ja pole ehk eksitus väita, et meie lugejaskonna nõuded peaksid tõusma, et vääriliselt hin­nata novellikirjandust.

Oleks põhjust minna jälgima, kuivõrd hea ja kõrge on eesti novell maailmakirjanduse valgusel. Kõigepealt muidugi vormili­sest küljest. Kuid ma ei kuulu nende hulka, kes vaimus näevad mingit ideaalset novellitüüpi ja kellel on esitada standardnõuded. Oleks raske Boccacciost ja Cervantesest peale läbi prantsuse, saksa, inglise, põhjamaade ja slaavi kirjanduse leida üksmeelselt novelli ideaaltüübid. Tähtis on, kas novell suudab tugevasti ja tervikult väljendada oma sisu ja mis väärtusega on sisu. Ei ole aga tähtis, kas novell rahuldab mingit normi vormiliselt või mitte.

Kõnesolevate novellide ühine väärtus on

kirjanduslikud tüübid.

Igal lugejal on reaalelus tegemist kõigepealt üksikisikutega ja just nende kaudu näeme elu. Teiselt poolt jälle oleneb ühis­konna tugevus või nõrkus tema juhtivaist tüüpidest: tugev on see ühiskond, kus on juhtimas teotahtelised isikud, kes suudavad enese eest väljas olla ja kes ühtlasi respekteerivad teist ning on igal sammul teadlikud, et nende heaolu oleneb ühisest tugevolust; nõrk jälle on ühiskond, kus üksikisik on ise löögivõimetu, ühtlasi aga ka teistel jalus ja isekalt nõuab igal pool õigust just enesele.

Novelle, kus peamine raskus langeb tüübi kujundamisele, on kõigil viiel autoril. Kuid kõige suuremat tähelepanu pühendab nendele Peet Va11ak. Tema lemmiktüüp on kitsa huvi- ja te­gevusalaga isik, kelle kogu jõud ja püüded tarvitatakse väikes­teks eesmärkideks, mille teostamiseks nad kulutavad enese, ilma teistelt palju nõudmata ja teisi palju segamata. See on enda­misi inimene. Vallak ei võta seda tüüpi kui mingit suurt väärtust, ta näeb selle väiklust, kuid ta ei mõista hukka seda kit­sast elu, vaid kujutab seda heatahtliku huumoriga. Huumor väl­jendub eriti selles, et võrdlustega, paralleelidega ja kõrvaltüüpidega tuuakse siia laiema ühiskonna jooned.

Vallaku põhitüübid ei ole elus produktiivsed: agara välis­elu hoolimatuil tõukeil jäävad nad kaotajaks pooleks. Ainult kõrvaltüüpides on märgata Vallakul järjest kasvavat tähelepanu agaraile ja juhtivaile tüüpidele. Nii Janter, nii noored Veiderpassid. Kuid neisse suhtub Vallak irooniaga, neis ei näe ta palju positiivset.

Lausa ühiskondlikkude nähtuste hindamiseks kujundab tüübi M. Jürna, eriti oma kahes novellis „Ärigeenius” ja „Isamaapoeg”. See ei ole enam maaling või fotograafia elust, vaid sün­tees elunähtusist. Et M. Jürna paljastab ühiskonna mädakohti, siis kujunevad ärigeenius Johann Matthias Kotilõim ja kindral (kelle nime aga ei nimetata) tagasihoitud karikatuurideks. See­juures on selgestimärgatavalt tehtud nii, et karikatuuri ei saa pi­dada mingi üksiku isiku kohta käivaks, vaid see on lihtsalt sellelaadiliste tüüpiliste joonte kogusumma.

A. Jakobsoni tegelaste tüüpiliseks jooneks on nende isikuomaduste jõulisus ja tugevus. Isiku põhiomadused valitse­vad inimest ja tungivad hoogsalt avaldusele, nad on aga tihti vastuolus ümbrusega ja murduvad võitluses. Tema novellides on kaunis ühtlaselt pühendatud tähelepanu nii tüübi kujundamisele, psühholoogilisele probleemile kui ka olustikule, millest on tingi­tud tegelase siseelu käik. Tüübina mõjub tugevasti kotkapoeg, küürakas Naatanael Ahasveerus: tema heade ja halbade kaldu­vuste karjuv ühesolu, tema elujõud, mida ei suuda summutada küür seljas ega tiisikus kontides, tema tõus virilast sandist vap­raks enese eest väljas olemise kangelaseks – selles on jõudu ja üllatust. Psühholoogiliselt on väga veenvalt kujutatud mitmed sopid ja keerukohad poisi hinges. Tumeda varjuna lasub sel no­vellil ainult pessimistlik areng: teiste peksu tagajärjel saab poiss luutiisikuse ja sureb sellesse jäledais kannatusis. Muidugi on küü­rakas vabanenud „siit hädaorust”, kuid minek toimus teenimatult väga vaevalist ja vastikut urgast mööda.

R. Roht on tüübi kehastanud peamiselt kahes novellis – „Erakuelu” ja „Metsavaim”. Mõlemad on ühtivad oma põhiole­muses: nad on vanamehed, kes armastavad olla looduses ja kes armastavad seda olemist ja loodust rohkem kui midagi muud. See on vegeteeriv paigamees: ainult õhku, päikest, vabadust. Muu elu laias maailmas on talle vaid pahanduseks.

Väliselt kokku võttes märkame, et kõik need kangelased on mehed. Ainult K. A. H i n d r e y on jaganud õigust ka naistele. Tema novellid on küll eeskätt psühholoogilise analüüsi avaldu­sed, kuid kahes neist, nimelt „Ristitütres” ja „Perekonnas”, kiu­sab autorit ühine naistüüp: naine, kes printsipiaalselt tahab olla iseseisev, kellel on haridust, kellel on kujunenud lemmikharras­tused, mis on aga nii väiklased, vähese produktiivsusega ja mitte mingisuguse kokkukõlaga oma perekonna ja üldse lähemate isi­kute suhtes. See on närviline, isekas, rabelevalt teotsev emantsipeeritud naine, kuid sellel puudub eluline tervikisik ja ümbrusele mõjub ta väga õõnestavalt. Need novellid on protest mõistusli­kult emantsipeeritud ja seetõttu sisuliselt täiesti eluvaenuliseks muutunud naise vastu.

Kõigi nende viie autori kirjanduslikkude kangelaste juures on vähe eluehitavat: enamikus on nad isekate huvide kütkes ja need huvid pole kuidagi produktiivses ühenduses muu eluga. Ka vähe elujõudu on nendes, välja arvatud M. Jürna vitaalsed karikatuurtüübid ja Aug. Jakobsoni küürakas. Tugevus areneb pa­heks või tal on rist kanda, mis viib ta hauda. Niisiis eluvõim­sat positiivset tüüpi, kes elus midagi korda saadaks õnneks ene­sele ja teistele – seda ei ole. Oleks erapoolik süüdistada siin kirjanikke: kui arutatakse riiklikke asju ja meie rahva ühist elu, siis kuuleme igalt poolt paha ja paha.

Imelik küll, aga tervelt 5 novellikogu kohta on ainult üks täiesti elujõuline, elutahteline ja elus läbilööv tüüp, ent see on peni – K. A. Hindrey novellist „Neero”. Ka M. Jürna peni Murka-Muki on elujõulisem kui ümbritsevad inimesed.

Sellest kõigest ei saa järeldada, nagu oleksid novellikirja­nikud ise kui autorid negatiivsete tendentsidega ja elujõuetud. Vastupidi: toon, mis läbib novelle ja mis tekitab üldmulje, on enamikus erk ja optimistlik. Nii Vallak oma groteskses huumo­ris ja Jürna lõikavas iroonias ning hoogsuses. Ka Hindrey, kuigi protestib, analüüsib ja õpetab, on ometi terava tahtega ja posi­tiivset otsiv. Jakobson oma tugevuse juures on mustameelselt traagiline. Eluseaduste suhtes kõige pessimistlikum on küll Roht: juhus võib tubli inimese viia täiesti alla ja hävingule, ümbrus on isikule väiklaselt vaenlik.

Üldisel negatiivseilmelisel tüüpide valikul on muidugi oma loomingupsühholoogilised põhjused; muuseas kujutatakse eita­vat kirjanduses üldse rohkem kui jaatavat. Kuid kas see nähtus ei ole praegusel korral tunnuseks, et eesti kirjanikud ei näe posi­tiivset lahendust nüüdisaja ja üldse inimese elule?

Ühiskonnaküsimusi,

eriti päevaküsimusi on kõige teravamini käsitelnud M. Jürna oma novellides „Leib”, „Ärigeenius”, „Rahvusliku jõukomitee president”, „Isamaapoeg”, „Madam ekstsellents ja peni”. 8 no­vellist 5.

M. Jürna on andnud kuju nendele ühiskondlikele pahedele, millest on korduvalt juttu olnud avalikult: nende pahede kehastised on peamiselt riigielu juhtijad: kindralist poliitikamees, kes teeb ühtlasi suurt äri igasuguste aktsiaseltside, pankade osani­kuks ja juhiks olemisega, riigikoguliige ja ta naine, tähtsate ma­janduslikkude küsimuste lahendamise komitee; nendega koos ärigeenius, kes läheb rasva teiste pankrottidest, ja suurte hulgas ka väike mees, kes peab varastama, et saada iva hamba alla ja viia pala ka perekonnale. Need pahed on üldtuttavad, kuid M. Jürna on andnud neile individuaalse kehastise. Ta suhtub neisse hukkamõistuga, kuid see ei avaldu moraalilugemises, vaid need­sinased „riigitoed” teevad ise selliseid tegusid, et ühelt poolt nende tühisus, aplus, tunnete ja vaadete odavus, teiselt poolt jälle ennasttäis olek, egoistlik teguviis, väline aususe mask põrkavad nii järsku kokku, et igaüks näeb, kui madal ning tühine on selline riigitugi. Need riigitoed naeruvääristavad oma püüetes ja te­gudes. Autor püüab leida motiivi nende tegudele, kohati otsekui õigustades, kuid seda lõikavamaks osutub tema iroonia. A. H Tammsaare on sapine ja ta ei usu head, M. Jürna on terav, kuid temas ei leidu veel jälgi usukaotamisest. Nad mõlemad on iroonikud, mõlemad annavad ühiskonna huvide tagapõhjal karikatuurtüüpe.

Seejuures ei märka M. Jürnal kriteeriumina mingit kitsa­mat ideed, mille juured peituksid ühiskondlikkude kihtide või poliitiliste parteide võitluses. Ta lähtub riigikodaniku seisukohalt, kes rahvajuhtidelt nõuavad rahva kui terviku huvidest ja häda­dest arusaamist, omakasu vaoshoidmist ja riiklikult produktiivset tegevust. Ta ei lähe kaugemale väitest: suurte meeste pahed ja pahateod ei tule kaalule, läheb aga väike mees midagi tegema, mis natukenegi seadustega vastuolus, siis tõmmatakse nahk üle pea.

Kui M. Jürna ei kujuta enam üldist, paljudele tuttavat, vaid käsitleb nähtusi, mis on igapäevasemad, alalised, mis on väga tu­gevasti seotud eluga, ja kui ta kujutelmade taga on tegeliku elu tugevad põhjendused, siis väheneb kujude karikatuursus ja kas­vab kirjaniku tähendus. Üldsuse argi- ja pühapäev oleks siis loominguga lähedalt seotud ja sellele reageeriks elu, muutudes nii või teisiti.

Jakobsonil on ühiskondlikud küsimused tagaseinas: tema käsitab neid vaese, töötava inimese vaatekohast ja lõpptulemus on mustmurelik – vaene vaevanägija lömastatakse jõhkra eluvankri all, mida on juhtimas ühiskonna pealolev kiht. Kaasakiskuv näide on antud novellis „Kangelane”, kuigi selle lõpp on šabloonne; siin võitleb kahe väikese lapse ema Katrin leivaraasu pärast ja suudab näljapalukesed lastele elult välja võidelda ainult oma sur­maga. Selle kogu teistes novellides ei murdu ühiskondlikud prob­leemid Jakobsonil eriti esile.

Vallak puudutab ühiskondlikke küsimusi peamiselt võrd­lustega, paralleelidega ja kõrvaltüüpidega. Niisiis üsna kaud­selt. Ainult ühes novellis, nimelt „Ulaharitlane”, arvustab üli­õpilane Pihlap kõnedes ühiskonda, aga see jääb üldsõnaliseks ja kihutuskoosolekuliseks.

Hindrey koondab probleemid veel kitsamalt isiku ümber.

Rohu „Vabadus ja vangla” valgustab inimese ja seaduse kokkupõrkeid, mis lõppevad kõik vanglaga ja inimese hukutami­sega. Kogusummas puudutab see muidugi tähtsat ühiskondlikku nähtust, kuid üksiknovelli ulatuses on küll tegu isikulise ja mitte laiema ulatusega. Rohul on kaks põhiveendumust. Esiteks: ümb­rus on tegelase vastu väiklane, noriv, pahatahtlik, koguni tige. Lükkab aina hukatusse, aga kuski pole näha aitavat kätt. Tei­seks: seadus on pime, äärmiselt välispidine ja seaduse väikesegi hukkamõistva märgiga inimene on määratud hukkumisele. Õnne­tus pole mitte vangisistumine, vaid see hukutav põlastus, millega suhtub ümbrus vangisse, kelle ta ise on vangi lükanud oma ti­gedusega.

Rohu novellid on täis pessimismi. Et see pessimism on osalt õigustatud, see on tõsi. Kuid ei saa nõus olla, et tavaliselt viib inimese vangi ainult juhus. Nii võib ju olla, kuid see on ikkagi erandnähtus. Üldiselt peaks viga olema ka inimestes enestes.

Teiseks on Rohu tegelastele saatuslik nende hellus: teiste arvatavad muiged, aimatav suhtumisnegatiivsus mõjuvad uuristavalt ja allaviivalt. Tegelikus elus aga näeme, et tihti lausa hukkamõistetud tegelased liiguvad otsekui kangelased ja oma käitu­misega võidavad seisukoha jälle tagasi.

Kolmandaks rõhutab Roht väga tugevasti õigust ja õiglust. Et kui on küllalt motiive ja õigustust absoluutses sisulises valgu­ses, siis talle peab ka õigust tehtama. See oleks ju kena, kuid kahjuks on ühiskond oma olemuselt niisugune, et ta ei saa väga palju jõudu ja aega kulutada, et väga delikaatselt ja kõige piin­likuma respektiga kaaluda ja otsustada igaühte ja igaühe tegu. Ühiskond ei saa koondada kõik jõud selleks, et õiglane tasu oleks kõigel. Ühiskond tahab kõigepealt elada ja seks peab ta hoidma elu soodustava tasakaalu eneses, ning seejuures sünnib küll üksikolevusele teenimatult head ja paha. Õiglust otsitakse alatasa, leides sellest aina raasukesi, ning õigus on valatud formaalseisse paragrahvidesse. See ei ole küll meeldiv, kuid seda ei saa kuulu­tada paheks, sest see on ainus võimalik olukord meie ühiskonnas.

Hea ja paha saavutamises on otsustav siiski isik, kui mitte alati oma tahtega, siis ometi loomupäraste omadustega. Roht aga nõuab, et ühiskond peab igati soodustama üksikisiku head ja olgu vastutav selle eest. Kui olla vähem nõudlik ja hell, kui näha just tähtsat printsiipi ühises kokkukõlas, siis ei peaks ka kuju­nema, et ümbrus absoluutselt on sinu vastu kuri.

Eriti ühiskondlikkude probleemide tugevam kajastus vii­mase aja novellides osutab ajamärki ja kirjanduslikkude puud­utuste murdumist teisale. Kaugemal sellest probleemide ringist on K. A. Hindrey. Tema teoste raskuspunkt peitub psühholoogilise keerdsõlme harutamises ja üksikolevuse   psühholoogilises   analüüsis.

Psühholoogiline sõlm on Hindreyl üsna keerukas ja selle otsad suunduvad kas tegelase omapärasesse ja vildakusse are­nemisse või küünivad mõningate salapärasusteni. Need on salongiteemad, kus haritud prouad ja härrad jälgivad mõnda psüh­holoogilist harukordsust, püüdes oletada ja tõestada ikka oma­pärasemaid peenusi. See on küll huvitav vaidleja intelligentsi seisukohalt, kuid need on ikkagi üsna otsitud küsimused, sest nende huvitavamad varjundid kaovad spekulatiivsesse arutlusse.

Kui oleks ainult see, siis peaksin Hindrey novelle tühisteks, kuigi nad on mõtterikkad. Kuid seal on siiski midagi, mis nõudleb suuremat huvi. See on nimelt Hindrey terav suhtumine, paljude varjundite sügav tabamine, kujunenud ning kindel vaade ja selge vahetegemine meeldiva ja mittemeeldiva vahel. Kõige rohkem ehk võiks lugejat huvitada autori seisukoha reljeefne äramärkimine: autor võtab alati isikupärase distantsi asjadest ja rõhutab seda. See iseseisvus ja arenenud maitse võivad imponeerida, kuigi lugeja ise seda maitset kaugeltki ei jaga ja kuigi autori iseteadlikkus segakski.

Hindrey psühholoogilised probleemid keerlevad naise üm­ber (millisest tüübist oli eespool juttu) ja erootilise ümber; vii­mane on leidnud väga vormika väljenduse novellettide sarjas „Armastav loom”. Õieti on Hindrey viiest novellikirjanikust ai­nus, kes meelsasti tegeleb nende küsimustega. M. Jürnal on neid motiive „Naise suus” ja „Esimestes langenuis”, kuid see ei suuda tooni anda novellikogule.

Muidugi on ka teistel novellistidel, nagu Jakobsonil ja Val­lakul, psühholoogiliste keerdsõlmede harutamist, kuid seal ei esine see nii omaette tähendusega kui Hindreyl.

Novellikogude ainestiku käsitlusel selgus kõrvaltulemusena, et enamik töid püüab kajastada reaalelu küsimusi võimalikult ta­valise elu seisukohalt. Romantilist joont kui kõrvaltooni on mär­gata peamiselt kolmel: Hindreyl impressionistlikku käsitlust, isik­liku maitse tugevat mõjulelaskmist ja salapärast, Jakobsonil oma­duste idealiseerivat paisutamist ja Rohul loodusromantika ülis­tamist. Ka nimed on neil autoreil iseäratsevad: Hindreyl saksi­kuid võõrkõlalisi nimesid (Romeo Kent-Jordan, Ama Raaben, Bertram jne), Jakobsonil testamentlikult tugevaid (Naatanael Ahasveerus, Peetrus Peetripoeg, Taaniel Sangerneebo), Rohul enesesse sulgenud   rahvausundlikke   (Sorts,   Metsavaim).   Kuid nagu tähendatud, jäävad need kõik ikkagi kõrvaltoonideks. Üldi­selt aga valitseb realistlik käsitlus.

Aine on võetud olevikule lähedasest ajast ning elu on võe­tud tema puuduste ja pahedega. Veel rohkem: nagu nägime, leiavad käsitlust eeskätt just elu eitavad nähtused. Tundetoon on nõrk ja suhtumine ainesse on peamiselt mõistuslik, mis nt. Vallakul on väljendunud huumoris ja Jürnal iroonias. Teistel õhkub tundevinet rohkem. Dekoratiivne maaling, mis „Noor-Eesti” ajastust peale oli eesti kirjanduses tugev, on viimasel ajal sootuks kadunud. Samuti on vähenenud erootilise viiruki põle­tamine.

Viimase aja novell ei ole enam iluasjaks, vaid ta otsib tuge­vamat kontakti tõsieluga. Novell on muutunud ses mõttes elu­lähedasemaks, kuid siiski mitte veel küllaldaselt. Küsimused on reaalelu suhtes asetatud kitsalt või jälle liiga üldiselt; sellest võib järeldada elu puudulikku tundmist, aine pudedust ja pealiskaud­sust, mille tõttu on autor pidanud sideme tõsieluga jätma vähe­seks ja kehastama oma probleemi spekulatiivselt saavutatud kujus. Mida sügavamini tuntakse tõsielu ja mida kirglikumalt püütakse reageerida rahva ja üldse inimese tõsielule, mida puhtasüdamelisemalt tahetakse kaasa aidata, et elu muutuks oma olemuses kokkukõlalisemaks, produktiivsemaks – seda elulähedasemaks saab novell või mõni teine kirjanduslik teos. Sellise tahte võimsa väl­jenduseni on veel palju maad.

Vormilisest küljest

on kõige novellilisemad M. Jürna tööd. Temal avaldub kõige selgemini püüd sulgeda novelli väikestesse raamidesse võimalikult tugevam laeng. Igal üksikjoonel on oma ehituslik tähendus ül­dises tervikus. M. Jürna oskab kruvida põnevust ja arendada seiklust (nt. on ta nende kaudu saavutanud meisterliku õudus­jutu „Öö haiglas”). Novelli ainestik on kontsentreeritud, sisu areng on intensiivne, väljendust otsiv idee plahvatab esile ülla­tuslikult. Juba ajaliselt toimuvad need lood lühida ajavahemiku jooksul: ükski 7 esimesest novellist ei tarvita üle ühe ööpäeva, kuna teistel novellikirjanikel on ikka tarvis vaatluse alla haarata pikemat aega.

Võib oletada, et iga novell nõuab M. Jürnalt tüsedat eel­tööd: kogumist, üldise ehituskavandi läbimõtlemist, paremate ehitusvõimaluste otsimist. Ta peaks töötama nagu insener ja tema novellid tunduvad ehitistena üsna otseses mõttes. Selles avaldub tugevasti intellektuaalne loomingujoon.

Sõnastuses taotleb M. Jürna originaalsust ja uut; muuseas on ta ainus novellist, kes kasutab laialt keeleuuenduslikke ette­panekuid. Selline uue taotlus on M. Jürnal juba omaette väärtu­sega: ta ei tarvita seda tabavuse pärast, vaid uue pärast. Sõnastuseski pääseb tugevasti mõjule intellektuaalne ja aitab teha töid raskemaks. M. Jürna peaks uut taga ajama mõõdukamini, sest see külg oma tasakaalutu arenemisega moondub paheks.

M. Jürna paneb väga teravasti tähele üksikasju ja oskab neid avaldada nii, et need veenvalt iseloomustavad suuri asju. Novelli üldine idee võib tunduda lugejale tuttav, kuid üksikasjad on teravalt värsked.

Kogu „Ärigeenius” tähendab murrangut M. Jürna ainesti­kus: esimeses kogus „Tavalised” (1927) otsis autor aina ülla­tavat, jäädes kitsalt mõne isiku piiridesse; teises kogus „Üks ar­mastus” (1929) valitses puhtal kujul erootika ja sellest hargnevad kitsad psühholoogilised harukordsused; „Ärigeeniuses” on autor selga pööramas erootika kõditusele ja erilise valvsusega jälgi­takse ümbritsevaid inimesi ja ühiskondlikult laia tähendusega nähtusi. Erootika on ehk paljudele lugejaile küll meelepärasem, kuid ühiskonna nähtuste hindamine võib olla produktiivsem ja eluehitavam. Senini on andnud end tunda M. Jürna probleemide kitsus, kuid mida rohkem lisandub psühholoogilistele ühe isiku tähelepanekuile rahva elu tabavaid tähelepanekuid, seda mõju­vamaks autor muutub.

Võib oletada, et paljudele ehk tunduvad M. Jürna novellid natuke häiritsevaina, mis ei hoolitse lugeja mugavuse eest, vaid erutavad meelt ja mõtet. M. Jürna vahest ei leia palju sõpru oma teose kaudu, kuid M. Jürna suudab mõjustada teose kaudu lu­gejaid.

Eelmisest erilaadne on Peet Vallak. Temas ei tundu ehi­tamist, temas pole inseneri. Kummatagi on tema novellid inten­siivsed tervikud. See saavutatakse niiviisi, et autor võtab tea­tava anekdootiliku juhtumuse elust, võtab sündmustele, elamus­tele ja kujutelmadele parajad mõõdud, saavutab niiviisi mitte küll ehitusliku, ometi aga sisuarengulise kontsentreerituse ja inten­siivsuse. Andes alatasa uut ja huvitavat juurde, põimides selle oma huumoriga, tehes ootamatuid nõkse, lõpetab ta viimaks mõne ootamatusega. See ei ole mitte ehituslik kulminatsioon, kuhu kõik tungib, vaid üksnes üllatavam lüli. Lõpp peab niisugusel juhul tahtes-tahtmata jääma nõrgaks.

Vallak ei püüa sõnastuses võimalikult uudsemat saavutada, ometi on ta sõnastus värske ja sisurohke. Groteskne mõttejärjestus, mis paelus tähelepanu esimeses kogus „Must rist” (1925) ja ka edaspidi, on muutunud keerukamaks, literatuursemaks ja vähem groteskseks. Sellest on kahjugi: kuigi ainevaliku grotesk­sus võiks väheneda ja muutuda reaalsemaks, võiks ometi sõnas­tuse grotesksus kui huvitav omapära püsida ikka jõulisena.

Vallak on oma arenemises ühtlane. Juba „Mustas ristis” ta üllatas erootika ootamatute sõlmedega, endamisi tüüpidega ja groteskse huumoriga. Põhijoontes on ta jäänud samaks, kuigi „Omakohtus” on toimunud üsna oluline muutus: erootikaaineliste üllatuspalade autor (seda eriti kogus „Relvad vastamisi”, 1929) on siirdumas rohkem tegeliku elu kujutamisele tänapäeval ja üld­huvide vaatekohalt. Muuseas on maalt täiesti linna kolitud.

„Omakohust” ei saaks küll asetada kirjanduslikult väärtu­selt kõrgemale kui esikkogu „Must rist”, kuid ometi on see tuge­vamaid Vallaku novellikogusid ja positiivne mõju lugejaskonnasse peaks viimasel (arvult viiendal) kogul olema igatahes suu­rem kui ühelgi eelmisel.

Aug. J a k o b s o n i novellid on muutunud novellilisemaks, kui seda nägime „Joonatan Hingemaa eksirännakuis” (1930). Selles Jakobsoni esimeses novellikogus ei saanud autor veel kui­dagi lahkuda oma loomupärasest laiusest ega sulgeda ainet kont­sentreeritud novelli raamesse. Käesolevas kogus on „Kotkapoeg”, „Kangelane” ja „Taaniel Sangerneebo” vormilt juba üsna löögivõimsad novellid; laias ja tüsedas olustikupildis „Vabanemine” on vähe novelli, palju aga romaanitempolist jutustust. Ent ka teistes on veel midagi laia: üksikpilt või üksiksündmus on tal tugevate kontuuridega ja detaile on palju; ka kõrvalkujud esine­vad suhteliselt tugevasti. Need elemendid on omased romaanile. See lai üksikjoon ajab novelli pikaks.

On küll märgata, et Jakobson püüab koomale tõmmata. Nt. „Kotkapoja” algus on „Loomingus” (nr. 1, 1932) detaili­rohkem, novellikogus on aga mitmed kõrvalised pildiosad ära jäe­tud. Kuid autor oleks võinud talitada nii kuni lõpuni – see oleks tulnud kindlasti kasuks.

Jakobson ei pane rõhku sõnadega nikerdamisele, vaid tema avaldub peamiselt tervikkujutelmade kaudu. Mitte uut, vaid ta­bavat ja tugevat tahab anda Jakobson; tugeva tahe toob kaasa paisutamistki. Paljudele võib tunduda Jakobsoni töödes tuttavat, kuid teiselt poolt ei saa lugeja jälle jätta tunnustamata autori jõudu. Jakobsoni omapära on suurejoonelise kujundamise jõus ja suhtumise tõsiduses. Ei ole huumorit või irooniat ega lüürilist pehmust, vaid tõsidus ja väikese mehe raskustele kaasaelamine.

Võrreldes praegust autori eelmise koguga näeme suurt edu­sammu – too oli ebaühtlane, sisaldades küll ühe mõjuva jutustise („Üks paljudest”), kuid mitu sellist, kus mitmelt poolt välja tolknes õpinguteaja kisatsev romantika, või jälle olid nagu kons­pekteeritud romaanid. Igatahes nüüd paistab olevat kindel, et laiade romaanide autor võib anda ka keskendatud novelle: Ja­kobsonil on novellistina veel palju loomulikke arenemisvõimalusi.

R. Rohu esimene pala „Erakuelu” on vormiliselt kesken­datud ja õnnestunud novell. Tuletades mälu järgi meelde Rohu teisi novelle tundub see olevat tema paremaid asju. Ühtlasi Ro­hule ka iseloomulik teos. Kuid „Vabaduse ja vangla” teistes no­vellides on vorm lohisev. Autor on otsinud väljendust oma ten­dentsile – juhus ja ümbrus hukutavad vangla kaudu inimese – ja ei ole palju muretsenud vormitugevusest ja vormiliste vahen­ditega intensiivistamisest. Juba „Metsavaimu” lõpp jookseb lo­hisevalt järele. Edasi on veel vähem märgata tektoonilist hoolt, ainult nendel on vähem lausaliigsusi. Need on õpetlikud lood isikliku arusaamise valguses ja mitte rohkem. Kaks neist on ju­tustatud vangide poolt ja seletavad nende isiklikku saatust, vii­mane lugu on nähtavasti inspireeritud mullusest roimast Tallin­nas, kus ametnik pärast ühesjoomist tappis kaasametniku riisu­mise eesmärgiga. Rohu tendentsi kokkuvõte on „Saatus”, kus näidatakse, kuidas juhus ja ümbrus viivad õiglase mehe alla.

Selles kogus on püsinud teineteise kõrval R. Rohu kaks põ­list joont: romantiline üksikolu, omaette looduses mõnulemine, erandlik ja elu all kannatav kangelane ning teiselt poolt nurisev ja isekalt nõudlik ühiskonna-arvustus, kus kangelase vastu mängu pannakse väiklus. Kuid romantika tiivad on ses kogus üsna kär­bitud ja esile jõllitab tige reaalsus.

K. A. Hindrey loomukohane vorm näib olevat novellett: teha efektselt, kuid lühidalt. Kõige efektsemad ongi just sari novellette „Armastav loom”. Hindrey on ise väljendanud oma kalduvuse sõnaga „välkvalgus”: äkitselt näha ja tabada mingi peidusolev hingenähtus ja jäädvustada sõnades nagu hea foto. Tema pikemategi asjade põhjaks on selline momentaalne val­gustus: emantsipeeritud naise tühisuse paljastus novellides Ris­titütar”, „Perekond” ja armastusteede salapärasuse tabamine „Välkvalguses”. Peidetud nähtuse lagedale toojaks on elatanud, kogenud, tsiviliseeritud ja ühtlasi praktiline vanem härra. Pais­tab, nagu oleksid Hindrey novellid osalt isiklikkude mälestuste sõnastus. Seepärast siis lähebki algus pikaldaselt, lohisevalt, enne kui autor jõuab asja enese juurde. Hindrey novell on nagu pihutäis mitmesuguseid asju, millega on seotud mälestus. Ük­sikasjad on teravalt piiriteldud, nüansseeritud, kuid novellid ise kogusummas on laialiveerevad.

Hindreyl on teravmeelsust, elegantsi, agarust; eriti iseloo­mulik on Hindreyle oma isikukultuuri allakriipsutamine ja selle isikukultuurilise pagasi tunnustamine, mis paisub esiletikkuvuseni. Selle väite mõistmiseks võib lähtekohana kasutada võõrsõnade tarvitamist. Siit paistab igalt poolt välja „eestlane Euroopas”, kes on ühtlasi kindel, et selline „Euroopas olemine” on väärtus. On tõsi, et ei saa ette heita, nagu oleks Hindrey novellikogus võõrsõnu kuhjatud mingi maneeri nimel. Ei, siin on neid tarvi­tatud nagu loomulikke, igapäevseid asju. Kuid tähtsus on sel­les, et neid ei ole alati tarvis. Jah, kuskil peenutsevas ja tõusiklikus salongis oleks see uhkuseks, ka kohvikulaua väitlu­ses on see veel loomulik, tänapäevse Eesti tööpäevas aga on need euroopalikult nüansseeritud mõttekäigud võõrkeha, mis ei suuda või ei taha arvestada ümbritsevat tõsielu.

Selle vaimu pärast ja ka pudeda vormi pärast ei saa ma Hindreyle suurt tunnustust omistada peale tema „Armastava looma” ja „Neero”.

„Neero” on omapärane asi, kus on täie tunnustusega maa­litud koera kuju. Hindrey euroopalikkus ei lase tekkida erilist soojust, vaid ainult elegantset tunnustust, kuid sellele vaatamata on „Neero” huvitav jutustis.

„Välkvalgus” on Hindreylt esimene raamatutäis ilukirjan­dust. Muidugi ei ole ta algaja, kuid ei saa ka öelda, et ta ilu­kirjanikuna oleks tugev. Kõigepealt saab öelda, et Hindreyl on sõnastuse teravust, et ta võib anda efektse novelleti, et ta võib tabavalt analüüsida hingeelulisi nähtusi, et tal on omapärast ai­net, kuid mis edasi – eks seda näita autor ise. On aga tähelepanu erutav, et nii vanalt astutakse Eestis üldsuse ette esimeste no­vellidega – on ju Hindrey lähenemas 60-le. Kas on see tagasi­hoitud eneseavalduse otsimine? Vist ei. Nähtavasti on juhus avastanud autori rikkuse ja lugejana on põhjust sellest rõõmu tunda.

Möödunud aasta novellitoodangu ees seistes peab ütlema, et ei leia lausa nõrku asju. Kõige vähema kaaluga on Rohu vanglajutud. Missugused on aga toodangu paremad ja meeldivamad novellid, seda saab igaüks otsustada oma vaadete kohaselt.

  

Pikemaid jutustisi, mis jäävad novelli ja romaani vahe­maile, on möödunud aastal kõigepealt O. Lutsult: „Avasilmi” ja „Vaadeldes rändavaid pilvi”. Mõlemad nad kujutavad üht lühe­mat ajajärku poisikese elust.

O. Luts on nüüdisaja rahvapärasemaid kirjanikke Eestis: tema sõnastus, tema naljad, tema moraal ja mõtted, tema kuju­telmad, tema lihtsasisuline jutustus – need on mõeldud rahvale ja on kergesti seeditavad. Lihtsapärasus läheb O. Lutsul üsna kaugele: kogusummas ei ütle raamatud väga palju, need on nagu katked mingist suuremast, kusjuures on küll head ja huumoriga vestmist, kuid puudub eriline tuumakus.

Neil mõlemal raamatul on ju puudusi, mis on omased O. Lutsu raamatuile üldse, kuid rahvaraamatutena on nad hea luge­mismaterjal.

D. Palgi

Eesti Kirjandusest nr. 3/1933

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share