Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

        

Äärjooni

„Ega ma ka enne järele ei anna, kuni kaks kätt rinna peale olen pannud” – nii kirjutas C. R. Jakobson 1869. a kevadtalvel oma sõbrale Jaan Adamsonile, kui tema esimene katse soetada ametivõimudelt luba oma ajalehe väljaandmiseks ähvardas nur­juda. Selles lauses, mis küll kirjutatud teataval konkreetsel juhul, on Jakobson ise andnud tabava iseloomustuse kogu oma nõrkematule võitlustahtele, mis on tema isiku põhilisemaid jooni ja millist tahet ta püüdis kasvatada kogu Eesti ühiskonnas – olu­lisema eeldusena selle rahvuslikule uuestisünnile. Kui Jakobson 13 aastat hiljemini pärast selle lause sõnastamist „kaks kätt rinna peale” oli pannud, oli tõeks jäänud tema kinnitus: „ega ma ka enne järele ei anna. . .” Ainult üks suutis murda tema tahtekindla võitlusinnu – surma paratamatus.

C. R. Jakobson võitlejana on haaravamaid kujusid eesti tead­liku rahvusliku liikumise lühikeses ajaloos. Sihi- ja tahtekindel võitlusind on selle kuju põhielement, mis määrab tema jäädavalt võluva eripalgelisuse. Selle võitleva isikuga on lahutamatult seo­tud Eesti ühiskonna rahvuslik ärkamine. Ja kõige olulisem, mis Jakobson selleks toonud, on õhutada ning kasvatada võitlustahet selles ühiskonnas eneses; seda võitlustahet, ilma milleta ükski „ajaloota rahvas” pole veel suutnud astuda ajaloo ja aktiivse enesemääramise valgustatud lavale.

Kui Jakobson tõi sihi- ja tahtekindla võitluselemendi Eesti ärkava ühiskonna eneseavaldustesse, siis oli ta varsti täiesti teadlik selle rahvapedagoogilisest väärtusest. Võitlustahte õhuta­mine pidi olema esimene samm rõhutud rahva ja selle üksikute liikmete vaimse ja ühiskondlik-rahvusliku isiku äratamiseks, siin uinuva omajõu virgutamiseks. Kuid ometi polnud need ainult ja eeskätt teoreetilised ja maailmavaatelised kaalutlused, mis Jakobsoni õhutasid võitluslippu kõrgele tõmbama. Esikohal seisab siin tema isik, võitlev isik, kartmatult ründav ja tarbekorral tagasitõmbuv kaitsepositsioonidele, et võtta hoogu uuteks rünna­kuteks. See metoodiline võitlusoskus on Jakobsonil otsekui veres, lahutamatu põhiosa tema vaimses isikus. See võitlusvõime orgaa­niline seos isikuga oli kahtlemata üks põhilisemaid eeldusi, miks Jakobson suutis otse sugestiivselt haarata üksikuid ja massi, neid liikuma pannes oma võitlushüüetega. Võitlus polnud talle üksi mõistuslik arendus, vaid temperament, võltsimatu ja otsekohene. „Rahuolekus minu vaim ei või elada, ja ma oleksin kõige õnne­tum inimene, kui teda väljaspidised asjad selle oleku sisse saaksivad sundima” – nii kirjutades enesest on Jakobson ise õieti iseloomustanud oma aktiivset ja võitlejalikku põhiolemust.

   

Võitlejana ei seisa Jakobson oma lapse- ja varasema noor­põlve tundmustes ja mõtetes meile avatuna. Tema süvenenud kinnisus ei lasknud ka sõpradel heita pilku tema hinge salajaisse intiimsustesse. Kuid aimata võime, et Jakobsoni vaimne ümber­kujunemine pärast lahkumist vagatsevast vennastekoguduslikust isamajast Zimse seminari ratsionalistlikku õhkkonda ei toimunud ilma sügavate ja pinevate siseheitlusteta. Sellise iseloomu juures, nagu Jakobsonil, pidi see küll olema paramata.

Jakobsoni esimene teravam, tema biograafias tuntuks saanud võitlusakt leiab aset tema konfliktis Torma mõisa omaniku v. Liphardtiga nn lehmaloos. Selles miniatuurses kokkupõrkes ei seisa noor, vaevalt 20-aastane köster oma kihelkonna paljuvõimsa kirikupatrooniga veel vähemalgi määral teadliku ja aktiivse eesti rahvuslasena. Ja nii tühine kui see lugu ka alguses oli, on ta ometi suurt huvi vääriv Jakobsoni võitlejaliku isiku suhtes. Kui mõisnik tahab ülekohtuselt karistada tema poisikesest venda, kes juhtus viibima mõisa heinamaale läinud köstrilehma lähedal ja oli vastanud möödasõitva iseka härra küsimusele mõnevõrra isetead­likult, ruttab köster ise mõisa oma noorema venna eest. Viisaku­seta seal kahekordselt vastu võtmata jäetud, ei suuda ta end sun­dida kolmandat korda minema mõisniku juurde, kui see teda nüüd eriti kutsub. Tee mõisast köstrimajja olevat sama pikk kui sealt mõisa, teatab ta käskjala kaudu kutsujale. See Jakobsoni esi­nemine on otsekui sümboolne tema pärastise ühiskondlik-poliitilise võitluse kohta. Nagu ta hiljemini oma poliitiliselt alaealise venna – eesti rahva – õiguste eest võitlemisele pühendas oma elu, nii on ta väljas ka oma esimeses kokkupõrkes mõisnikuga.   Ta katsub küsimust lahendada otseste läbirääkimistega. Ja kui need temast sõltumata nurjuvad, ei luba tema isiklik enesetunne ning uhkus alistuda temale põhjendamatuna ja ülekohtusena tunduvale käsule. Sellelaadiliselt toimis Jakobson ju ka hiljemini.

Konflikt, mis sai alguse „lehmaloost”, süvenes ja laienes. Jakobson jäi täiesti üksi kihelkonna suurnikkude vastu. Kuid juba siingi polnud ta meheks, kes oleks aralt alla vandunud, arvestades kartlikult oma isiklikku karjääri. Ohver, mille ta tõi võitluses oma isiku ja eneseväärtuse eest Tormast sunnitud lahku­misega, ilma vähemagi väljavaateta saada kohta mujal kodumaal, oli seda suurejoonelisem ja moraalselt väärtuslikum, et lahkujal oli hoolitseda rohkearvulise, seitsmest abivajavast liikmest koosneva perekonna eest.

Kui Jakobson peale kaheaastast peatumist Jamburgi vahejaa­mas jõuab 1863 Peterburisse, sattudes siin varsti J. Köleri mõjukonda, kujuneb ta paari aasta jooksul teadlikuks eesti rahvusla­seks. Ja sellena kord ärganud, seistes tööpõllu ees, kus palju ülesandeid, kuid vähe nende lahendajaid, tunneb Jakobson peagi otse tarvet astuda siin tegevusse. Metoodilise järjekindlusega, üle hindamata oma võimeid ja teadmusi, asub ta küsimuste kallale. Üldhariduslikkude ja pedagoogiliste küsimuste käsitlemisega algab ta oma kaastööd J. V. Jannseni „Eesti Postimehes”, laiendades oma vaatlusvälja järk-järgult ikka enam ka majanduslikele ja poliitilistele küsimustele. See on hoopis eriline, seni Jannseni hääle­kandjas vähe esinenud toon, mida Jakobson siin oma kaastööga viie aasta jooksul helisema paneb. Olgu need kirjutised saksas­tamise või usuõpetuse liigse rohkuse vastu rahvakoolis või arut­lused eesti keele uuest kirjaviisist või Paldiski linnakese kängumise põhjustest – ikka on need ründavad, arvustavad, võitlusele õhutavad.

Sel ajajärgul on Jakobsonis küpsenud veendumus, et teatav rahvas võib „õigusega oma enese jalge peale” saada, kui ta hariduslikult on küllaldaselt edasi jõudnud. See on Jakobsoni kui aktiivse rahvustegelase esimene lähtekoht. Kutselt pedagoog, oskas ta väärtustada kõigepealt laiasilmaringilist haridust rahva ühis­kondlik-poliitilise arengu tegurina. Sellest veendumusest aetuna asubki ta esmajärjekorras eesti kooliraamatute kirjutamisele, ühtlasi ka kodumaal valitsevate kooliolude arvustamisele ja nende pahede rün­damisele.

Varsti seltsib Jakobsoni ideoloogias teise lähtekohana veendumus, et „see rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla, kelle liha ja leib omaenese päralt on”. See veendumus ei ole Jakobsonil mitte vähemaks kihutajaks teede otsimisel  rahva majandusliku jõukuse tõstmiseks ja oma sel alal tehtud tähelepanekute ja leiu­tiste rakendamisel.

Need rahvusideoloogilised põhiteesid polnud Jakobsoni enda avastatud. Haridus ja jõukus rahva edu sihtjoontena olid sõnas­tatud juba varemini. Seda polnud Jannsengi mitte vähe rõhuta­nud. Kuid need juhtlaused olid jäänud kumbki nii-ütelda omaette, ühendamata kõrgemas ideoloogilises sünteesis. Jakobsonil aga olid haridus ja jõukus eeskätt vahenditeks rahva üldisele, igakülg­sele emantsipeerumisele. Kuid viimase saavutamiseks on ometi vähe üksipäini majanduslikust ja kultuurilisest edust. Eriti loo­tuseta oli ainult nende kaudu eesmärgile jõuda Jakobsoni-aegses olukorras, kus vähemusrahvusliku koorekihi käes olid nii otsusta­valt laiad poliitilised ja administratiivsed võimuvahendid. Need olid liigagi agaralt ja pinevalt valvel, et kohalik pärisrahvas kul­tuuriliselt ega majanduslikult ei saaks rohkem õhku, kui seda hinge seespidamiseks hädapärast tarvis läheb. Kui siin vahetevahel mõ­ningaid rahvale ka kasuks tulnud muudatusi üritatigi, siis ometi kõigepealt läbi valitseva koorekihi huvide vaateprisma või jälle väljastpoolt tulnud surve mõjul. Juba rahva majandusliku ja kul­tuurilise edu huvid üksi nõudsid tungivalt rahvuslikku liikumisse ka poliitilise võitluselemendi sissetoomist, mis polnud mitte vähem tarvilik ka rahvuse üldemantsipatsiooni seisukohalt.

Kui Jakobson teadlikumalt ja järjekindlamalt kui ükski teine ärkamisaja rahvajuhtidest püüdis eesti rahvuslikku liikumisse tuua ühiskondlik-poliitilist elementi, siis polnud ta siingi põhimõtteliselt mingi uue avastaja. Eks olnud ju 40ndategi aastate Lõuna-Eesti rahvaliikumise primitiivses, kuid elulises pealoosungis „Maad ja vabadust!” tugev annus algjõulist „poliitikat”. Ja eks löönud samuti poliitika, kuid juba märksa teadlikum, Eesti kitsa­piirilise ühiskondliku elu tugevalt lainetama Viljandimaa talupoe­gade ja Peterburi eesti patriootide koostöö tulemusena 1864. a Vene pealinna läkitatud saatkondade aktsioonis. Kuid ometi oli Jakobsoni ühiskondlik-poliitilise võitluse idee rakenduses juba algusest peale midagi oluliselt uudset. Ja see uus oli, et ta võitluse rahva poliitiliste õiguste eest ühendas kultuurilise ja majandusliku eduga lahutamatuks tervikuks. See eluline süntees oli Jakobsonil juba 60ndate aastate lõpuks põhijoontes täiesti selge.

Nii kujunenud võitlusprogrammiga tunneb Jakobson oma soontes ikka tugevamini ringlevat juhiverd. Tihedamad kokkupuu­ted kodumaaga, kus ta viibib suviti pikemat aega, veenavad teda ikka rõhutatumalt laiema, massidele toetuva ja neid kaasatõmbava võitlusaktsiooni vajaduses. Eriti hoogustavad teda selles suunas tähelepanekud ja muljed kodumaal 1868. a suvel. Kokkupuuteist just Viljandimaa ärksamate tegelastega, eeskätt koolmeistritega ammutab ta suurt julgustust ja optimismi, nii et ta usk oma rahva tulevikku „selle aja sees nii kasvanud ja kindlaks läinud, et teda enam keegi ei või maha lõhkuda”. Nii „kindlaks on ta selle lühi­kese aja sees läinud, nii et ta mägesid paigast võiks tõsta”. Ühtlasi selguvad siin Jakobsonile kindlajoonelisemalt ning konkreetsemalt eesti rahvuslikku arengut varitsevate ja tõkestavate vaenlaste pale ja hulk. Seisukorra iseloomustamiseks kirjutab ta: „Vana tuttav asi on jo, et kevade ajal madusid sagedasti suurte hunnikute kaupa soode peale kokku kogub, kus siis ei tea kõik mis hirmsaid asju sünnib. Seesuguseid maduhunnikuid on meie kevadel paljugi näha”. Sellises meeleolus pidi võitlust ihkavale ja selle tarvidust rahvusliku liikumise seisukohalt nii teravalt tund­vale C. R. Jakobsonile kaastöö Jannseni ,,Eesti Postimehes” selle üldiselt alalhoidliku ja kohaliku saksluse ees otse lömitava suuna kõrval olema vähe rahuldav. Oma häälekandjat, oma relva, tu­gevat ja tabavat vajas ta. Ja siitpeale saabki Jakobson aktiivseks oma ajalehe soetamisega.

Radikaalse, Jannsenile opositsioonilise eesti häälekandja asus­tamise idee polnud Jakobsoni algupära. Selle oli algatanud üldi­selt samade ülesannetega, nagu Jakobson neid arendas nüüd ja hiljemini, J. Köler juba 1864. a. Mitmesuguseil põhjusil polnud sellest algatusest asja saanud. Nüüd haaras sellest kinni Jakob­son temale omase energia ja visadusega, tehes selle oma keskuslikuks eluküsimuseks.

Novembris 1868 esitab ta ülemtrükivalitsusele esimese palve oma ajalehe väljaandmiseks loa saamiseks. Alles 1877. a viimsel kuul saabub see. Vahepealsed üheksa aastat mööduvad mitte ai­nult põnevas ootamises, vaid ka visas ja lakkamatus võitluses oma häälekandja soetamiseks, mille esimeseks eelduseks oli vajalik luba. Kui ka Jakobsoni kogu iseseisev ja teadlik elu on rohkearvulistest lülidest koosnev võitlusteahel, siis vahest milleski ei avaldu tema võitlejaliku tahte visadus ja murdumatus nii eredalt kui häälekandja väljaandmiseks loa nõutamises. Selle võitluse üksikasju, mida oleme käsitelnud mujal ²), pole tarvis siin lähemalt jälgida. Mär­kida tuleks siiski seda suurt isiklikku ohvrit, mida ta toob oma idee teostamiseks. Just oma ajalehe käimapanekuks lahkubki ta 1871. a suvel Peterburi meepottide juurest Tallinna oma rahva keskele silgu ja leiva peale.

Ja milleks vajas siis Jakobson esijoones oma häälekandjat, mil puhul ta oli valmis ohvrit tooma ja mille väljaandmiseks luba ta nii kauaaegselt ja nii visalt taotles? Häälekandja pidi olema üli­mas ulatuses rahvahulkades võitluse ja teotahte õhutajaks. Ees­kätt pidi ta avardama rahva ühiskondlik-poliitilist silmaringi ja kasvatama ning koondama teda võitlusele suuremate õiguste eest.

Ainult sel teel võis virguda ja kristalliseeruda rahva omajõud, mis Jakobsoni ühiskondlik-poliitilises maailmavaates pidi olema põhili­seks aluseks ja eelduseks rahvuse igakülgsele emantsipeerumisele.

Mõtteid eesti ajalehe ülesannete kohta äratada rahvas ühiskondlik-poliitilist teadvust ja võitlustahet leiame Jakobsoni kirja­des rohkearvuliselt, kus nad esinevad enamasti paaritatult Jannseni „Eesti Postimehe” kibeda arvustamisega. Rida neist on nii ilmekad tema seisukohtade tähistajana, et otse raske on hoiduda kiusatusest esitada neist mõningaid illustratsiooniks.

Teatades J. Adamsonile oma tahtekindlast otsusest – oma aja­lehe väljaandmiseks loa nõutamisest enne mitte loobuda „kuni kaks kätt rinna peale” on pannud – kurjustab Jakobson 1869. a ke­vadtalvel kõige sügavamast hingepõhjast: ,,Aga süda läheb mul täis, kui selle peale mõtlen, kuidas Jannsen iga päev rahvale ühest meelest rüütlitega ette räägib ja neid [=rahvast] sunnib oma silmi puhtalt kinni panema. Tagaselja müüakse meid ära, kõiki meie eesti asju tallatakse jalgega. Meie õpetud mehed, kes oma sugu ära ei salga, hulguvad mööda maailma ümber, oma isamaal ei leia nad leiba. Kõik hea püüdmine rahva kasuks läheb nurja, võerad meie maal nõuavad rohkem kui jumaliku au, lasevad ennast irvitades kummardada – ja meie noomime rahvast oma ajalehtedes sõprust pidama nende meie sõpradega, nendega ühel meelel (see on üksi meie poolt) elama….Seesugused jõleda rumaluse tükid võivad küll iga mõistliku isamaa-armastaja südant haigeks teha”.

Püüdes Koidula kaudu mõju avaldada oma kirjutise paiguta­miseks ,,Eesti Postimehesse”, kirjutab Jakobson 1870. a kevadel: „Meil on aga kaks teed: kas eesti ajalehtedes räägime ja rahva oma võimu peale toetume või otsime abi vene ajalehtedest. Kui aga esimesel teel midagi tahame korda seada, siis peame kõik oma püssirohu põlema pistma”. „Vaadake, kuidas meie kooliasjad seisavad! Siin ei maksa enam igapäevaste sõnadega võidelda, siin peavad sõnad nagu tuli ja mõõk olema”.

Kuus aastat hiljemini, oodates ikka veel luba oma ajalehe väljaandmiseks, kirjutab Jakobson Kölerile: ,,Maal on juba küllalt haritud jõudusid, kuid vähesed liigutavad endid seal, kus nad mitte ei pea. Kui nad oma lähemad kohustused täitnud on ja mõ­nusat elu elada võivad, sellest on neile küllalt. Nende seas valit­seb unine, laisk elu, ja puudub ajaleht, mille läbi neid võiks unest raputada ja uuele vaimustatud tegevusele virgutada. Ajaleht, mis tõesti eesti ajaleht oleks, kui see ometigi kord tuleks!”.

Ja mõni kuu enne „Sakala” ilmumahakkamist kirjutab Ja­kobson samas vaimus: „Rahva suurem osa magab meil …. Ainult ajaleht võib selle kangestuse vastu aidata”.

Neist väljendistest on kommenteerimatagi selge, millise võitlusrelvana ja ühtlasi rahva võitlustahte kasvatajana hindas Ja­kobson ajalehte. Ja kui ta selle lõpuks sai ja selle nende ülesannete teenistusse rakendas, siis avaldas ta selle vahendi kasutamises omaaegses olukorras otse haruldast osavust, luues uue ajajärgu eesti ühiskondliku mõtte loos. Osava poliitilise kas­vatajana, lähtudes laiema hulga hingeelu tasemelt, viis ta selle jär­je- ja tahtekindla esinemisega uute ideede valdkonda, mille põhituumaks oli võitlus.

    

Hakates avaldama pretensioone tõusta eesti rahvusliku liiku­mise juhi kohale, omas Jakobson peale vastava andekuse ka põh­jalikku ettevalmistust. Selleks oli talle kõigepealt otse saatusli­kuks kooliks mitmeaastane viibimine Peterburis, kus ta ärkas rah­vuslikult ja kujunes poliitikuks. Ometi olid talle targad teooriad ja  raamatud  võrdlemisi  kõrvalise  tähtsusega õppevahenditeks. Tema poliitilise ettevalmistuse peaallikaks oli ta ise. Saanud Kölerilt teatava tõuke, mille arengut soodustas pealinna tolleaegne vaimline ja poliitiline õhkkond, töötas ta edasi oma terava tähele­panelikkusega, halastamatult analüütilise mõistusega, vankumatu tahtejõuga ja kõrgelt arenenud  realistliku elutajumusega. Kõik need vaimuomadused olid eelduseks tema põhjalikule metoodilisusele, mille kohta ta ise kirjutab: „See on minu viis, et ma, kui mõne küsimuse peale vastust püüan saada, teda igalt poolt katsun ära vastata ja teda omale kõige sügavama sügavustes selgeks teha”.

Nii oli ta mõtelnud ,,kõige sügavama sügavustes” ka oma rahva olukorra üle, selle loonud ja seda olevikus mõjustavate te­gurite, selle puuduste ja neid puudusi parandavate vahendite üle. Ja ainult nii oli ta tabanud rahva elu kui terviku, mille eriosad la­hutamatus seoses. Siit ta oli järeldanud, et rahvast ei saa viia ül­disele, igakülgsele emantsipeerumisele ainult üksikute ühiskonnaelu erialade arendamisega, vaid see võib toimuda kõigi ühtlase edasi­viimisega. Ja mõteldes ja edasi teotsedes oli ta paratamatult kokku põrganud nende takistustega, mis rahva elu edasijõudmist tõkestavad. Siin seisis ta juba otseselt selle kohaliku vähemusrahvusliku koorekihi käes oleva ühiskondlik-poliitilise võimu ees, mis rahva elu nii teadlikult ja kavakindlalt kammitses. See oli sur­mavaenlane ja võitlus temaga paratamatu. Asudes selle ründami­sele, astus C. R. Jakobson esimese eesti poliitikamehe okkalisele, kuid õilsale ja meeliülendavale sõjateele.

Asudes eesti poliitilise juhi kohale, kelle ülesandeks oli viia oma vägesid võitlusse, oli Jakobson õigegi põhjalikult järele mõ­telnud ka oma strateegiliste olukordade ja taktikaliste ülesannete üle. Lugedes tema mõtteavaldisi sel puhul saame tundmuse, nagu oleks ta tutvunud koguni sõjandusliku lahingumäärustikuga. Nii otseselt on selle nõuded rakendatud tema võitluses. Juba tema väljendised ja võitluslikud põhinõuded kannavad sõjandusliku termi­noloogia ja fraseoloogia pitserit. Nagu näiteks: ,,Oma vaenlaste vasta võideldes meie aga üht minutit enam ära ei viida, nagu õige sõjamehe kohus on”; „Kes oma julguse ära kautab, see ka enam võitu ärgu lootku”, või jälle „Soldatit tuntakse lahingus ära: Hurt on oma kantsi kohe sõja algusel vaenlase kätte ära annud”; „Seesuguste tühja paukudega meie ennast mitte metsa ei lase ajada, vaid saame seda uut vaenlaste leegioni nende oma riistadega lööma”.

Ja nõuded, mis ta seab eeskätt juhile, seega ka endale, kan­navad samuti lahingumäärustiku vaimu. Vankumata kindlusega on ta juhilt nõutava põhiomaduse tähistanud oma vaidluses Hur­daga: ,,Üks tõsine rahva eestvedaja ei tohi kõikuda, tulgu ka kõik vanaaja inkvisiitorid veel ülesse ja tema vasta välja”. Jakob­son ise tahtis olla selliseks juhiks ja oligi. Ta on enesele kui pähe raiunud põhinõudena: võitluses võidab see, kes on otsustanud oma ülesande viia lõpuni ja ennem surra kui loobuda oma tahtest. Ja­kobson pole kaugeltki alati ründaja ka siis, kui ta silmanähtavalt seda tahaks olla. Ta üritab rünnakut alles pärast seda, kui on põh­jalikult tutvunud olukorraga, seda järele kaalunud ja püüdnud või­malikult ettenägelikult arvestada tagajärgi. Kuid otsustanud rün­nata, on ta vankumatu. Selles tema taktika elulisuses ja eeskuju­lises tahtekindluses avalduvad tema suurimad juhiomadused ja siin peitub ka tema mõju ja sugestiivse haaravuse suurimaid saladusi.

Võitlusejuhina, kes õnnelikul kombel oli vägagi teadlik oma võimetest ja ülesannetest, oli Jakobsonil esmajärjekordseks ülesan­deks värvata ja kasvatada oma sõjaväge. Sedagi ülesannet võtab ta täie teadlikkusega, nagu kuulsime tema ülaltoodud mõtteavaldusist. Selleks ju ka tema pinev ning murdmatu püüd soetada oma ajaleht.

Oma poliitilis-pedagoogiliseks peaeesmärgiks seadis Jakobson ülesande kasvatada rahvas eneseaustust, usku oma võimeisse ning tulevikku ja võitlustahet. Just sel teel pidi virguma rahva moraalne omajõud, mis nüüd ilmus aktiivse põhitegurina eesti ärkamisaeg­sesse poliitikasse. See seisukoht, märgitsedes diametraalse vastan­dina jannsenliku „hea ülemate ja vanemate armu” ideoloogiale hoopis uut eluvaadet, juurdus Jakobsoni isiklikus aktiivses elutajumuses, mille nurgakiviks oli: „Inimene on oma ümbruse looja”, või jälle teisal sõnastatud: „Minu elusõna on: õnnis on see mees, kes tegusid oma õnnistuseks teeb ja mitte Jeesuse Kristluse peale ei looda”. Just võitluses oma individuaalsuse eest, enese oma­pära maksmapaneku ja enesemääramise püüdes nägi Jakobson inimese põhitunnust, mis teda eraldab asjadest, looduse passiivseist produktidest ja teeb teda ,,originaaliks”, isikuks. Niisama pidi ka rahvas olema kõigepealt ise oma saatuse looja. Ja ainult see rahvas, kellel on enesest küllalist lugupidamist ja tahet võitluses end maksma panna ja õigusi võita, väärib tal õige rahva nime.

Seda põhimõtet püüab Jakobson sisendada oma kuulajas­konda, unustamata seda nii suurte kui väikeste küsimuste puhul, ja kui ta oma poliitilises pedagoogikas harva appi võtab ka Jumala, siis teeb ta seda peamiselt aktiivse teo vajaduse ja väärtuse rõhu­tamisel. On ilmne, et Jakobson, kes ise oli kui mitte puhastverd ateist, siis vähemalt tugevate ateistlikkude kalduvustega, Jumalat oma võitlusidee kinnitamiseks kasutades tarvitas argumenti, mis talle võib-olla vastumeelnegi oli, võib-olla usuliselt koguni teeseldeski. Kui ta nii siiski toimis, siis näitab see kõigepealt just seda, kui tähtsaks ta pidas võitlusideed: kiriklikult usklikule kuulajas- ja lugejaskonnale toodi selle idee sisendamiseks appi ka Jumal, see võimsaim argument.

Parima näitena Jakobsoni eeskujulise osavuse kohta võitlus­idee propageerimisel peame tooma väljavõtte tema kõnest, mille ta pidas 1875. a Pärnu Põllumeeste Seltsi 5. aastapäeval: „Ini­meste elu siin maailmas on väga kirju. Võitlemist ja võitmist on igal pool ja ühtepuhku, mitte üksi üksikute riikide ja rahvaste, vaid veel enam ka üksikute seisuste ja seltskondade vahel. See on ka see päris õige lugu siin maailmas, sest seeläbi alles sünnib elu. Iga üksik inimene, iga seisus ja iga rahvas peab ikka edasi püüdma ja igas heas asjas nagu esimeseks katsuma saada, siis kaub kõik halb olek ikka enam ja enam maailmast ära, ka kõik inetumad ja tigedad püüdmised. Ning võidujooks headuse ja tarkuse poole on ainus asi, mille juures inimesed teineteisega võitlevad.   Sellele heale ja Jumalale meelepäralisele olekule jõuame aga üksi siis, kui kõigepealt omaenese küljes tööd teeme, et meie ikka üheks paremaks inimeseks saaksime, ja töiselt oma rahva küljes, temale kõik teed lahti tehes, et ka terve selle rahva edasisaamisel ühtegi takistust ees ei oleks. Seesugune töö rahva kasuks on Jumala tahtmise järele ja sellepä­rast ka see päris Jumala teenimine, sest kui meie piiblis vaatame, mis leiame siis seal neid suuri kohtumõistjaid ja prohveteid tegevat? Nad võitlevad ja sõdivad oma rahva eest ja kuulutavad temale, et ta omad ebajumalad maha jätaks. Kõik on aga eba- ehk võõra jumala teenistus, mis sinu rahvale kahjuks läheb, sest nii kui Ju­mal iga üksiku inimesele üks truu Jumal ja isa on, nii on ta seda ka iga üksiku rahvale ning ta jätab üksi need maha, kes ennast ise maha jätavad”.

Selles kõnes kuuleme, kuidas võitlus olevat „see päris õige lugu siin maailmas, sest seeläbi alles sünnib elu”. Igaüks pidavat „edasi püüdma ja igas heas asjas nagu esimeseks katsuma saada”. Ainult sel teel jõutavat „Jumalale meelepäralisele olekule”. Ja lõ­puks, Jumal jätvat inimestest ja rahvastest „üksi need maha, kes ennast ise maha jätavad”. Need on ühtlasi Jakobsoni võitlusideoloogia olulisemad põhiteesid, mida ta üksikult või koos – otseselt, põhimõtteliselt või kaudselt – rakenduslikult püüdis propageerida nii sõnas kui kirjas, alates osaliselt juba oma kirjutistega „Eesti Postimehes” ja esmakordselt võimsamalt Eesti ajaloo ümberhin­nangu katsega oma ,,Kolmes isamaakõnes” ning jätkates oma pika kõnede ja kirjutiste reaga ligikaudu kuni oma viimse hingetõmbu­seni.

Õhutades eesti ühiskonda viimse võimaluseni keskendatud pi­nevusega aktiivsele eneseavaldusele maksva kohaliku korra vastu, ei teinud Jakobson võitlusest mingit „kunsti kunsti pärast”. See pidi olema ainult teeks rahva enesemääramisele, kõigepealt aga selle eelduste loomiseks, hädatarvilikkude õiguste võitmiseks. Ja neid vajalikke õigusi oskas Jakobson sõnastada konkreetsete, eluhädadest väljakasvanud nõudmiste programmiks.   Kuid võitluse eesmärk oli Jakobsonile ometi märksa kaugemal kui oleviku arenemistõkete kaotamine. Selleks polnud ka mitte valitseva ülimuskihiga ainult üheõigusluse taotlemine. Üheõiguslus pidi olema ai­nult vahejaamaks, mille kaudu sinnamaani rõhutud kohalik ena­musrahvus pidi saama maa täisõiguslikuks peremeheks. See siht oli Jakobsonil täiesti selge juba 1871. a, kui ta hingepõhjast kur­justades kirjutas Jannseni ühiskondliku rahu jutlustamise puhul: ,,Jah, rahu tahame kõik, aga üht rahu, nagu ühevääriliste inimeste ja mitte nagu lihuniku ja härja vahel”;  ja järgmises kirjas: „Sõprust eestlaste ja sakslaste vahel enne ei ole loota, kuni eest­laste partei suurem ja nende õigused sakste õigustest üle käivad: siis on nad sunnitud sõprust pidama, muidu mitte” Ja 1877. a sügisel, seistes „Sakala” käimapaneku eel, kirjutab Jakobson, saa­nud vahepeal märksa kogenumaks poliitilises võitluses, umbes samas vaimus, rõhutades samm-sammulise edasipüüdmise vaja­dust kaugemal helkiva eesmärgi poole: ,,Teisel teel siin võidelda ei ole sugugi võimalik. Niipea kui avalikku opositsiooni asutakse, tehakse ennast võitmatuks. Niisugune opositsioon on alles siis võimalik, kui kõigil seisustel ja rahvustel ühesugused poliitilised õigused on. Kuni sinnamaale peab Eesti rahvast juhtima, nagu Bismarck Preisimaad Saksamaal juhtis: korraga sai Preisimaast keisririik. Meie püüdmised on nüüd nimelt selle poole sihitud, et Eesti rahvast avaliku arvamise ees tõsta. Peetakse meid juba omaväärilisteks, siis oleme peagi peremehed”.

Eesti rahvas peab saama oma maa peremeheks! – see oli Ja­kobsonil mustvalgel sõnastatud poliitiline eesmärk; ideaal, mille valguses ta astus oma lühemaid ja pikemaid samme ning hindas igapäevase argielu väikesemaidki pisiasju. Selles oli arenenud eona peidus juba Eesti poliitilise iseseisvuse idee. Kuid ainult eona. Esialgu tähendas see eesmärk ainult selle võimu taotlemist, mis sinnamaani püsis ülimuskihi käes. Seegi eesmärk oli tol ajal niivõrd julge ja kauge, et Jakobson, kes üldse oskas oma tõelikke võitlussihte osavalt varjata, endastmõistetavalt samuti pidi toimima siingi. See varjamine oli peale rea teiste põhjuste tarvilik juba otsitava liitlase – Vene riigivõimu – pärast, kellele ei saanud ju min­gil tingimusel meelepärased olla eestlaste nii kaugele ulatuvad pre­tensioonid.

Juba ülaltoodud üldjooneliseski skitsis Jakobsoni poolt eesti rahva poliitiliseks emantsipeerumiseks tarvilikuks peetud võitluse kava kohta esineb see vägagi monumentaalsena, mis rajatud rahva omajõu graniitlikule alusele. Kuid seni, kui see omajõud polnud küllaliselt virgutatud ega kujundatud, ja juba selle omajõu kasva­tamist tõkestavate takistuste kõrvaldamisekski, oli võitlus võimsa vastasega ilma toetava liitlaseta vägagi lootusetu.

Eesti talupoeg oli oma seisukorra lootusetuses oma poliitilise aktiivsuse silmapilkudel tundnud end samuti abituna ja ikka ning jälle toetust otsinud Vene riigivõimult. Selle poole, keda peeti oma naiivses usus nii piiritult heasoovlikuks talurahva vastu, pöördutigi kui omaväärtuse tundeta alandlik abinuruja, müts peos ja käsi val­mis jalga kaapama. Ka Jakobson oli oma võitluse ja jõuvahekor­dade paratamatuses sunnitud omaks võtma selle rahvapärase „välispoliitilise orientatsiooni”. Kuid see polnud talle mitte lihtlabane abinurumise aktsioon, vaid teadliku rahvajuhi külmalt kaalutletud poliitiline manööver.

Jakobson on nähtavasti vägagi palju ja tõsiselt mõtelnud selle oma „välispoliitilise orientatsiooni” üle. See on tema kirjades üks sagedasti käsiteldavaid küsimusi. Olukorra paratamatus on teda sundinud ikka ja jälle tagasi lükkama kõik kahtlused sel puhul, mis on tõusnud temas eneses või suuremal määral püstitatud teiste poolt. Teadlikku poliitilist toetust Vene poolt oli Jakobsonil põh­just seda enam loota, et mõjukas rahvuslik slavofiilne vool oli ak­tiivselt huvitatud balti aadli mõju kukutamisest. Jakobsonil oli koos Köleri ja lätlastega õnnestunudki õige tagajärjekalt kasutada slavofiilseid häälekandjaid baltisaksavaenulise informat­siooni levitamiseks. See pidi usku liitlasse aina tõstma. Muidugi oli see selge Jakobsonilegi, et vene natsionalismi ja eesti rahvus­liku liikumise sihid ei ühti. Kuid seni, kui mõlemail oli ühiseks huviks balti aadli mõju lammutamine, oli koosminek täiesti otstar­bekohane.

Kui Jakobson oma „Sakala” ajastul, eriti lõppjärgul, oma hää­lekandjas hakkas tugevamini rõhutama oma truualamlust „keisrihärrale” ja sedasama tegid tema poolehoidjad ka eesti seltsides ja mujal, siis võib see mõõdupidamatus järelaegseis pinnapealsel vaatlemisel vahest teatavat läilustki tekitada. Kuid sellest keisritruuduse rõhutamisest tuleb aru saada nende võitluste tagapõhjal, mida Jakobsonil tuli pidada ühest küljest väljapoole – baltisaks­luse vastu –  ja teiselt poolt Eesti ühiskonnas eneses.

Nüüd me teame, millise süstemaatilisusega olid Liivimaa rüü­telkond ja tagurline kirikuõpetajaskond kogu aja valvel „Sakala” puhul, et kasutada temale silmuse keeramiseks vähematki väära­tust, kas või näiteks tema lihtlabast vemmalvärssi J. V. Jannseni ja tema poja Harry peale:

    Mes oled sinna Baltipapa tennü,

    et sinu poig om nõnda lollis lännü?

Et see oli tuntud kirikulaulu rütmi ja riimiga, sellest jätkus Liivimaa resideerivale maanõunikule kaebuse tõstmiseks ,,Sakala” peale lubamatus usuprofanatsioonis! Jakobsonil polnud sugugi teadmata tema vaenulise leeri valvelolek ning aktiivsus ja pärast ,,Sakala” ajutist sunnitud seisakut oli ta eriti teadlik teda varitse­vast hädaohust. Tal oli võimalik jätta truualamluse rõhutamine ainult sel eeldusel, kui ta oma „Sakalat” oleks „parandanud” ja võtnud omaks rüütelkonna ning pastorite, nii eesti kui saksa omade, juhtnöörid. Õnneks ta ei teinud seda, ei saanudki teha, vaid tõmbas oma truualamluse registrid veel enam valla. See oli tema võitlusmuusika, mille helikattes ta püüdis varjata oma positsioonimanöövreil tekkivaid hääli ja mis kajas seda valjemini, mida hädaohtlikumana tundus talle olukord.

Kui väljapoole, valitseva ülimuskihi vastu suunatud võitlus tekitas Jakobsonile õige keeruka olukorra, siis oli see ometi märksa lihtsam võrreldes siserindega eesti rahvuslikus liikumises eneses. Siin tuleb Jakobsoni suhtumissuundade ja -viiside õigeks mõistmi­seks ja hindamiseks kõigepealt rõhutatult arvestada tema nn välispoliitilist olukorda ja orientatsiooni. Võitlus väljapoole saksluse ülemvõimu murdmiseks määras otsustavalt tema esinemise rahvus­liku liikumise sisetegurite suhtes.

Selle välisvõitluse huvide lähtekohalt vaatles ja hindas ta igat Eesti avalikus elus esinevate tegelaste sammu. Tundus see talle selt seisukohalt olevat positiivne, oli ta esimene, kes ei keelanud rõhutatud tunnustust. Oli aga ta hinnang negatiivne, esines ta kohe halastamatu arvustajana. Võtame näitena ta suhtumise Hurdasse.

Kui Hurt, kes oli õppinud kirikuõpetajaks, otsustas sellele kutsele siiski mitte minna, vaid hakata välja andma eestikeelset kirjanduslik-teaduslikku ajakirja, võttis Jakobson seda teadet otse rõõmusõnumina, olles kohe innustunud propageerima tema ette­võtet. „Hurt on vaene mees,” kirjutab ta tema otsuse puhul, „ja ometegi peab ta sest elama…Aga aus mees, kes seesu­guse kahevahel asja eest kindlama põhja peal seisvat lootust ras­vase papipadade peale maha võis jätta! . . . Kui ma rikas mees oleks, küllap ma siis teaksin, mis teeksin”. Kui Hurt 1877. a saks­laste poolt Eesti Aleksandrikooli mõtte vastu üritatud ajakirjan­duslikku rünnakut oli tagasi löömas teravalt eestimeelse argumen­tatsiooniga, oli Jakobson innukamaid rõõmustujaid sel puhul. Rõ­hutatud tunnustusega kirjutab ta Hurdale: „Suure rõõmuga olen ma Teie vastust Hesse häbemata kirja peale lugenud, ja ma pean tunnistama, et paremini seda vastust sugugi võimalik ei oleks ol­nud kirjutada”. Ja järgmises kirjas: „Teie vastuse üle „Uue Tartu Zeitungile” oleme siin ennast väga rõõmustanud. Sakslased oleksivad küll soovinud, kui ta natukene magedam oleks olnud, aga nii oli ta just hea”.

Aga kui seesama Hurt astus sammu või väljenduski kuidagi nii, mida Jakobson pidi oma võitluskava seisukohalt hukka mõist­ma, oli ta ka kohe selles suunas aktiivne. Kui temani oli ulatunud Hurda väljendis oma maailmavaatelise alusena: ,,Inimene on ümb­ruse produkt”, tunneb ta oma võitlusideoloogia seisukohalt otse hämmastust, on nagu haavunudki, et just Hurt, kellelt ta nii palju lootnud, on võinud nii lausuda. Suurima pettumuse valmistab Jakobsonile Hurt oma siirdumisega kirikuõpetaja kutsele. Ta kar­dab tõsiselt, et eesti rahvuslik rinne, mille üheks ülesandeks pidi olema pinev võitlus tagurliku kirikuõpetajaskonna vastu, Hurda üleminekuga rohkesti nõrgeneb. Ilmse pahameelega, kuid ühtlasi otsustavusega kirjutab ta: „Hurt on oma kantsi kohe sõja algusel vaenlase kätte ära annud. Tingimused võivad jo küll väga head olla, mitte üksi temale, vaid tema arvamise järele ka Eesti rahvale, aga nõnda ei mõtle mitte need, kes poliitikaasju tunnevad. Kui asi Hurda ja Jannseni tahtmise järele läheks, siis magaks pea terve Eesti rahvas ja laseks saksu oma eest tööd teha”.

Hurdast kui rahvuslikust kultuuritegelasest pidas Jakobson alati lugu, aga talle kui eesti poliitikamehele ei andnud ta pea ku­nagi tunnustust, välja arvatud üksikud erandjuhud. Ta ei saanudki seda anda, niikaua kui Hurda jannsenlikkude põhielementidega po­liitiline orientatsioon püüdis käia tema omast erinevat rada ja nii­kaua, kui Hurt tegi poliitiliselt ikka ja jälle ilmseid eksisamme. Ja­kobson oskas juba õige varakult läbi näha Hurda poliitilist saksa­sõbralikkust, mille suhtes ta oli lakkamatu erksusega valvel. See poliitiliste orientatsioonide erinevus määraski Jakobsoni hinnangu ja seisukoha Hurda poliitilise ilmega esinemiste puhul. Ja otsus oli õigegi karm. „Ma Hurdast ühtegi paha ei arva,” kirjutab ta 1872. a kevadtalvel, ,,aga et ta poliitikaasjadest ü h t e g i  ei tea, sel­lepärast laseb ta sakslastel omale liiva silma visata. Auahne ta ka väga on ja soovib sellepärast üht poliitikaparteid asutada, kelle eestvedaja ise oleks. Poliitikatundmise puuduse pärast ei saaks ta aga oma parteiga mujale jõudma kui rabasse.”  Ja 1878. a lau­sub Jakobson pärast avalikult vallandunud tüli Hurdaga talle otsemeelselt näkku: „Teie poliitiline silmaring on liig kitsas, kui et Teie seda ise teaksite, mis Teie oma avaliku kirjadega teinud olete”.

Jakobsoni õhutatav ja organiseeritav välisvõitlus määras talle selleks paratamatult vajaliku eelduse loomisena Eesti ühiskonnas eneses esmajärjekordseks ülesandeks viia võidule oma poliitiline orientatsioon. Et aga sellega võistles vastaste oma, siis oli ilmne hädaoht, et selles orientatsioonide võitluses võib kogu rahvuslik rinne lõheneda. Siin oli Jakobsoni „sisepoliitika” kõige raskem keerdpunkt. Ta oli õigegi teadlik sellest kahjust, mida see lõhene­mine võib rahvuslikule liikumisele tuua. Juba 1872. a kirjutas ta: „Üleüldse oleks see meile kõige suuremaks kahjuks, kui meie en­nast nüüd jo programmide järele üksiku parteidesse saaksime la­hutama”. Ja kui see lõhe lõpuks tuli, oli Jakobson esimene pakkuma lepituskätt.

Tuleb täiesti kummutada meie ajaloolises vaatestikus veel kodukäijana hiiliv väide Jakobsoni hoolimatusest eesti rah­vusliku rinde koospüsimise suhtes ja nagu oleks tema olnud siin see suur destruktor. Ümberpöördult, just tema oli mees, kes vahest selgemini kui keegi teine tajus rahvusliku rinde ühtluse vajadust ja püüdis siia koondada nii suuri rahvahulki kui üksikuid isikuid, kelle kaastööd ta pidas vähegi kasulikuks.

Millise tähelepanelikkusega ta siin toimis, selle kohta olgu esi­tatud kas või tema poolkoomiline hoolitsemine Jürjevi eest, kelle kaastööd eesti rahvuslikule liikumisele ta hindas ja keda püüdis selleks hoida ka vastavas sõiduvees. Kui oma loomult edevavõitu Jürjev oli saanud järjekordse auristi, ruttas Jakobson kohe organiseerima talle õnnesoovide saatmist Viljandimaa eestlastelt, et aga seega hoogustada teda aktiivsusele Eesti asjade heaks. Ja kui Jakobson hiljemini sellesama, helluseni ennastarmastava Jürjeviga oli tahtmatult sattunud konflikti oma pisut ettevaatamatu märkusega tema lauakella puhul, mis „Pariisi näitusel olnud”, saa­dab ta, kellaomaniku meelepahast teada saanud, kohe talle „väga õrna kirja”. Kõik selleks, et teda Eesti asja küljes kinni hoida.

Nii avaldab Jakobson teistegi suhtes harilikult väga palju takti ja enesevalitsust. Ta läheb väga harva isiklikuks; võiks ses suh­tes olla otse hiilgavaks eeskujuks paljudele meieaegseile eesti poliitikameestele. Oma võitlushoos ei märatsenud ta kunagi marru­läinud härjana portselanikaupluses. Ta oli mõnigi kord valmis oma vastastega leppima ja lojaalselt ning soliidselt ka lepet pi­dama, kui see tundus asja pärast talle tarvilikuna. Kuid niipea, kui ta märkas, et vastased oma sõna ei pea või tema vastu aktiiv­sust avaldavad, oli ta jalamaid relvade juures. Ta ise tähendab, ses suhtes end õigesti iseloomustades: ,,Ma ei ole kellegi vastutuleja peale kisendanud nagu mõni hull koer, aga kus minu tee peale aida hakati ette ehitama, seal olen ma ta jalaga ümber lükanud”.

Nõnda ta tõesti toimiski. Ja nii esines ta ka 1878. a maad võtnud rahvuslikus suurlõhes. Mitte tema ei otsinud lõhet Hur­daga, vaid Hurt temaga. Rõhutame: otsitud ja kunstlikkude põh­jendustega ruttas Hurt vabanema Jakobsoni ,,Sakala” kaastööliste hulgast, kuhu ta oli sattunud lihtsalt saatusliku arusaamatuse tagajärjel. Ja mitte Jakobson ei kandnud tekkinud konflikti eesti rah­vuslikesse suurüritustesse – Eesti Aleksandrikooli rahakorjamise organisatsiooni ja Eesti Kirjameeste Seltsi – vaid Hurda poolehoid­jad. Kui nüüd lõhe just vastaspartei algatusel eesti rahvuslikus rindes oli toime tulnud, teeb Jakobson veel korduvalt katset saavu­tada lepitust poolte tasavõrdsuse alusel avalikkuse ees. Kuid ta väljasirutatud käele ei tõusnud teist vastu. Jakobsonil ei jäänud nüüd muud teed kui võidelda ka siserindel, põhimõttega, mille ta sõnastas ühes hilisemas lepitusettepanekus Hurdale: „Igas võitle­mises on lugu nii, et osav sõjamees ilmaski nii kaua teisele armu ei anna, kuni see tema vastaline on”. Ja ta ei andnud ka armu, sest nüüd oli võitlus Hurda ja tema poolehoidjatega Jakobsonile juba rahvuslik ülesanne: vastaspartei tuli murda, tema mõju rah­vahulkades hävitada, sest ainult sel teel oli veel väljavaateid rah­vusliku rinde ühtluse uuesti jalule seadmiseks ühe juhi tahte all. Seda kodusõda, milles Jakobson avaldas samalaadset andekust ja sagedasti otse hämmastavat osavust, nagu eesti välisrindegi organiseerimisel ja juhtimisel, ei saa me aga siin üldjoonteski puu­dutada.

   

Õigusega kannab C. R. Jakobson meie kõige uuemas ajaloos esimese eesti poliitikamehe nime. Ta on jäänud ühtlasi meie suu­rimaks, kõige andekamaks poliitiliseks võitlejakujuks. See kuju pole mingi kunstlik või juhuline konstrueering, vaid orgaaniline olend, kelle tuumaks on vastav isiklik põhiolemus. Sellele võitle­jale polnud võitlus mitte ainult paratamatuse kohustus, vaid otse tarve ja loomisrõõm. Ja mitte juhuliselt ei suundunud ta huvi sellisele vaimuõiguse eest võitlejale nagu Galileo Galilei. Samuti mitte juhuliselt ei vilkunud tal eeskujuna selline aktiivse poliitika metoodik nagu Bismarck. Need olid ta vaimusugulased, kelle rin­gis ta end kodus tundis. Kuid oma andekusega, võitlejaliku intu­itsiooniga ühendas Jakobson eneses ka põhjaliku metoodilisuse. Nii olukorra kui oma võitlustaktika kaalus ta läbi kõige kaugemale ulatuvais üksikasjus. Ja alles selle järel ta ründas.

Tolleaegne Eesti ühiskond vajas võitlust, et pääseda olukorra lämmatavast umbusest, vajas selleks ka juhti. Juhus oleks võinud anda talle ka teistsuguse juhi kui Jakobson. Aga et just tema tuli, see oli poliitiliselt lämbuvale ühiskonnale suureks õnneks. On raske kujutella, et tolleaegses olukorras keegi oleks paremini osanud ja suutnud teostada poliitilist võitlust ning kanda ühiskonda nii jõuliselt võitluse ideed ja tahet. Siin pidi ta kõigepealt olema ka halastamatu purustaja ja hävitaja, kelle esmajärjekordseks ülesandeks oli kukutada ühiskonna vaimu elustumist takistavad ideoloogilised fetišid, ebajumalad. Nii hävitas ta ka ajajärgu kõige suurema ebajumala – rahu. Rahu! – see oli hüüdsõna, mille taga otsis varju maksva korra kaitsjaskond, aga suurel määral ka Eesti ühiskonna enese poliitiline argus ja saamatus. Kui siitpoolt lakkamatult manitseti: „Rahu kosutab, vaen kaotab”, siis müristas Jakobsoni sõjatrompet: „Rahu kaotab, vaen selgitab”.

Õhutades võitlust, tõi Jakobson Eesti ühiskonda sõjalaagri moraali. Ja selle moraali nõuete seisukohalt tulebki hinnata kogu tema tegevust. Võitlus! – oli Jakobsoni põhihüüdsõna, mille eluline rakendus pidi kõrvaldama tõkked rahva arenemisteelt ja kasvatama selle rahva omajõudu põhilisema eeldusena tema täielikuks enesemääramiseks. Selle tähe all ongi Eesti uueaegne ühiskond loonud parima osa oma rahvuspoliitilisest ja -kultuurilisest raudvarast. Selle tähe all on lõpuks saavutatud ka Eesti iseseisvus, millest Jakobson sellisel kujul, nagu see tuli, küll vaevalt julges ja oskas unistada, kuid mille saavutamiseks tema tegevus jättis põhjapaneva tähtsusega pärandi.                                                                                                                            

Hans Kruus

Eesti Kirjandusest nr. 4/1932