Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

30 Dec

Keel ja kirjandus

 

  

Meil Eestis ei või küllalt korrutada teatavaid mõtteid, tarbeks meele terutada mõningaid otse baanalseks kulunud mõisteid. Siin kõige endastmõistetavamad tõed nõuavad veel pikki a­rutlusi, põhjendusi, seletusi.

Muude seas ka keele ja kirjanduse vahekord. Ma olen sest kirju­tanud, ma kirjutan sest veel. See on tarvilik. Sest ikkagi tekivad selle puhul kõiksugu vääritimõistmised, väärseisukohad ning ülekohtused hukkamõistmised, mis kõik ära jääksid, kui asjade peale oleksid selge­mad vaated.

Ühelt poolt mitmed isikud meil ei väsi toonitamast keele mittetähtsust, leides, et juba praegune Eesti keel hea küllalt on väärtuslike kunsttööde loomiseks. Teiselt poolt nad pahatahtlikult luuletavad neile, kes Eesti kirjanduse meisterteostele paremat keelt igatsevad, selle absurdi ja pentsiku arvamise külge, nagu nende meelest tekitaks hea keel ise­endast hea kirjanduse ja seepärast et viimast saada, ei olla muud vaja kui keel teatava kõrguseni arendada.

Mõlemad väited nende poolt on ekslikud. Keel kirjandusliku kunsti abinõuna ei ole sugugi mitte nii kõrvaline ja tähtsuseta, kui mõnelt poolt meil armastatakse vastuvaidlevalt toonitada; ta ei ole ka nii suur, kui seda tahetakse liialdades meie omaks tembeldada. Keel on — seda võrdlust ei või küllalt sagedasti korrata —, on kirjandusliku kunsti riist, nagu klaver, viiul või inimhääl muusikalise kunsti instrument. Ent instru­mendi väärtus ja headus ei ole mitte ilma mõjuta teokse esteetilise külje peale. Muidugi, anderikas kunstnik võib halvemalgi, koguni, üsna halval mänguriistal — kägiseval viiulil, kulunud ja häälest läinud klaveril — oma osavust ja kunsti näidata, koguni mõju avaldada, vaimustada, kuna halva diletandi mäng isegi kõige paremal pillil külmaks jätab.

Nii on lugu keelegagi: geniaalne kirjanik võib vähem arenenud, vaesema, vigasegi keele abil luua ülevaid kujusid, avaldada sügavaid tundmusi, käsilteda inimelu suuri küsimusi. Teosel saab siis, hoolimata halvast keelest, olema geniaalsuse pitser otsa ees. jah, hea kirjanik oma osava käsitlusega tekitab koguni niisuguse mulje, selle illusiooni, nagu oleks ta tarvitatud keel parem — rikkam, peenem, kui ta tõepoolest on. Teos suursugustab keelt. Nii tundub Wilde sule all Eesti keel üsna sõ­narikas ja ilmekas olevat.

Kuid see kõik ei tee riista headuse nõuet tarbetumaks. Publik soovib, et ta meelepärasel kunstnikul kõige parem instrument tarvitada oleks, ja ta avaldab kahetsust, kui see parema puudusel sunnitud on mängima halval klaveril või keskpärasel viiulil. Ja kes veel kõige rohkem huvitatud on instrumendi headusest, on kunstnik ise. Teada on, missu­gust jahti viiulikunstnikud heade viiulite peale peavad ja kuidas lauljad kõigipidi püüavad oma hääle puhtakõlalist väärtust tõsta. Nad saavad aru, missugune tähtsus neil kunstivahenditel on: mitte üksi, et hea instru­mendiga võimalik suuremaid peensusi väljendada ja väljendusele anda enam ilu ja suursugusust, vaid on ka suurem hõlpus ja mõnusus teda tar­vitada; ta annab kergema vaevaga enam, seega teenib seda põhimõtet, et kõige vähema jõukulutusega kõige suurem tagajärg.

Selge on, et sama ka kirjanduse instrumendi, keele, kohta maksab. Ja eks ole suurem osa kõige paremaid kirjanduslikke teoseid tihedasti seotud selle keelega, mil nad kirjutatud. Sellest tulebki, et nad ühest keelest teise tõlgituina alati kaotavad midagi nagu omast aroomist. Sest eri keelil on eri puudused ja eri väärtused, mis mitte üksteisele ei vasta. On stiili ja vormi iludusi ja neis avaldatud meeleolude peensusi, mis kah­vatavad või särama löövad, selle järele, mis sõnadega nad väljendatud.

*

Mis meie Eesti keelde puutub, siis võib juba a priori kindel olla, et ta veel ei ole nii täielik kui ükski suurtest kultuurkeeltest. Kirjandus­liku kunsti riistana on ta alles võrdlemisi puudulik ja kujunematu. Need puudused on kahesugused 1 esiteks kvantitatiivist laadi, nimelt väljendusabinõude vaesus (sõnade vähesus, sünonüömide kehvus, fraseoloogia arenematus); teiseks kvalitatiivset laadi: väljendusviisi kohmakus, raskepärasus, inetus, mida meie keel kahjuks ka nii suurel määral põeb. Mõlemaid puudusi siin arutama hakata, ei ole selle kirjutuse ülesanne; lepime siin ainult nende peale tähendamisega. On ju mujal nende peale enam kui ükskord tähelepanekud juhitud ja valgustavaid näiteid toodud (muu seas „Siurus“).

Kuid nende puuduste lisaks tuleb meil veel üks kolmas. See õigu­poolest ei ole keeles endas, vaid keele tarvitajais. Et aga keel reaal­sena esineb ainult tarvitajate teadvuses ja tarviduses, väljaspool neid aga muud ei ole kui teatav abstraktsioon, siis tuleb see puudus teatavas mõttes ka lugeda üheks praeguse Eesti keele nõrkuseks. See on nimelt keeleoskamatus, või täpsemalt, halb keeleoskamine tarvitajate juures; need on need suuremad ja vähemad vead, mida me kõik enam-­vähem teeme. Need vead tulevad osalt sellest, et praegust, korraldamata, vigast keeltki küllalt ei tunta, aga ka sellest, et meie kirjakeel üleüldse alles täieliselt kujunemata ja teataval määral kaootiline on. Tõsist, lõplikku kirjakeelt ei ole meil veel olemaski. Võib nii formuleerida: Eesti kirjakeel on abstraktsioon, mis vaja alles luua. See on seega alles tulevikunähtus. Sest kord ta kahtlemata kujuneb, see on kin­del. Muidugi, ka seesugune kujunenud kirjakeel kui elav keel ei püsi kunagi hoopis liikumatuna, vaid areneb ja muutub vähehaaval, kuid see muutumine sünnib siis nii pikkamisi, et seda üks sugupõlv vaevalt märkab. Nii võib ütelda, et ses mõttes kõigi haritud Euroopa tähtsamate suur- ja kultuurrahvaste kirjakeeled on teatavast ajast saadik fikseerunud oma morfoloogia ja süntaksi poolest; uute nähtuste kujunemine, järjelikult muutumine, sünnib märgataval kombel ainuit sõnastiku ja osalt ka fraseoloogia alal.

Eesti kirjakeel aga on alles kujunemas. Siin võivad veel kõiksugu muutused sündida ka sõnavormide ja lausetegi alal. Eriti suuri kavatseb toime panna viimasil aastail tekkinud keeleuuendusliikumine. Kui see oma olulisis uuendusettepanekuis õnnestub (i-mitmused, i-minevik, nominatiivsed liitumised, i-superlatiiv ja kõiksugu muud lühemad ja vanemad vormid), siis saab praegu üleüldiselt tarvitatav keel selle kõrval olema mingi vana­nenud, arhailine murre, veider ja naiivne, mida võib veel tarvitada koomi­liste effektide saavutamiseks. Ja kuigi oleiada, et keeleuuenduse julgemad kavatsused ei teostu, siis üks vahe on ometi kindel praeguse ja tu­levase kirjakeele vahel: suur hulk keelelisi nähtusi, mis praeguses keeles vabalt saavad esineda, tunnistatakse vigadeks ja lohakusteks ja neist lo­hakustest ja vigadest saab tulevane keel puhas olema. Meie praegused võimus olevad kirja-, kooli-, kõne- ja ajalehemehed neid vigadeks tunnistatavaid nähtusi veel ei märka, ei oska märgata, aga tuleb aeg, kindlasti tuleb, kus nende vigade vastu mehi tõuseb, keda seltskond austab ja kelle sõna kuuldakse. Siis viiakse vähemalt keeleparandus koolis ja kirjanduses ning ka ajakirjanduses läbi. Siis alles algabki meil see päris parandatud keele ajajärk. Kõik, mis sellest parandatud ja gramma­tiliselt kindlaks kujunenud keelest lahku läheb ja kõrvale kaldub, saab tunduma keeleveana.

Seega kõiki eune kirjatatud ja praegu ning veel lähemas tulevikus kirjutatavaid teoseid ähvardab edespidi teatav hädaoht: nende keel saab kubisema kõiksugu vigadest, ent keelevead mõjuvad eksitavalt ja segavalt teose kunstiväärtuse maitsmises, nad seega otse vähendavad kirjandusliku toote esteetilist ilu ja mõnu.

Seepärast ootab kõiki meie seniseid romaane, novelle, luuletusi teatava kunstiväärtuse degradatsioon, langus, sest kuidas võib segamata maitsta ühes teoses peeni ja ilusaid meeleolusid ning raffineeritud stiili, kui seal igal pool vastu vahivad võõriti muudetud sõnad, lubamata mur­devormid, väärasti tarvitatud objektikaasused ja üleüldine keeleline harimatus ja korratus. See mõjub kui lohakalt ja räpaselt riides olev ini­mene (ainult selle vahega, et keel on kirjanduslikus teoses palju olulisem element kui riided inimese väärtuselle).

Kõige pahem lugu on sellepoolest luuletustega. Sest proosateosed on selle poolest paremas seisukorras: neid võib keeleliselt kergesti paran­dada. Ei muud vaja kui vigaste vormide asemele õiged kirjutada ja esteetilise väärtuse maitsmist segav asjaolu on kõrvaldatud, ilma et te­ose stiili ja autori isikulist loovat tööd seega kuidagi oleks teisendatud. Nii võiks Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistised jutud“ või Wilde „Mahtra sõja“ väga hästi keeleliselt parandada ja muuta (uude keele „transponeerida“) ja nad ei kaotaks midagi, vaid ainult võidaksid seesuguse operatsiooni läbi. Aga mis teha luuletusega? Sest luuletustes leiduvate keelevigade parandamine on palju raskem ja täbaram ülesanne: see toob sagedasti kaasa teatava ümberluuletamise vajaduse.

Sest niisugusel korral on harilikult vigane vorm, mis õige rütmi ja riimi annab; viimaste saamiseks enamasti ongi viga tehtud. Õige keelevorm aga purustaks selle rütmi ja riimi hapra kude ja muudaks värsi proosaks, mille tagasivärsitamine aga oleks vahelesegamine luuletaja loovasse töhe.

Kuidas näituseks keeleliselt parandada järgmist Lõo värssi ?

    Kaunim kõigist kuningline naine.

Sest õige vorm „kuninglik“ rikuks rütmi.

Või järgmist Marie Underi oma (Sonetid, lk. 49):

    —————————————————— jälle andu
    su lõpmatusel, millel truudust v a n d u
    ma ikka valmis.———————————————

Sest ainus õige vorm siin „vanduma“ rikuks mitte üksi rütmi, vaid ka riimi.

Samuti veel sama autori järgmine:

    Kuis hõiskamiste kõlisevaid noole (p. o. nooli)
    ta väsimata pildus päikse poole.

Ja viimati need Gustav Suitsu:

    Ja kevad tuleb siiski,                                                
    ju aknal koputab                                                       
    ja esimesi p i i s k i (p. o. piisku)
    ta lahkelt loputab.

(Tuulemaa, lk. 55).

    Ju tunnen õrenevat maise t rõhku.

(Tuulemaa, lk. 47).

Värssides on keele alal küll lubatud kõiksugu nii nimetatud luule- vabadused, s. o. mitmesugused harilikust normaalkeelest kõrvalekalduvad vormid, ilma et neid vigadeks peetaks. Kuid kahtlen väga, kas vormid „kuningline“, eriti partitiiv „noole“ (pro „nooli“), „piiski“ (pro „piisku”), „maiset“ (pro „maist“) ja konstruktsioon wta on valmis vanduda” (pro „vanduma”) kunagi kuulutatakse „luule keeles” lubatud „paralleelvormideks”; pigem olen kindel, et need tulevikus kõige vähem lubatud vigadeks stigmatiseeritakse. Samuti ei ole kuidagi mõeldav, et tulevikuski luuletajaile lubatuks peetakse kõik niisugused kõige jämedamad objektivead, mida enne ja praegu riimi ja rütmi pärast tehakse, nagu :

    Mu isamaa on minu arm,
    kell’ südant annud ma —            (Koidula).

Peaks olema: „kell’ südame annud ma”; või ta tuttavast luule­tusest „Ema süda“ :

    Mõnd kallist südant kaotin —

Peaks olema : „Mõne kalli südame kaotin“.

Ja niisuguseid objektivigade õisi võiks Eesti luulest korjata mää­ratuma kimbu, mille vänge lõhn otse uimastavalt mõjuks . . .

Praegu niisuguseid vigu küll peaaegu sugugi ei märgata ega tunta; ei märka neid publik ega tunne luuletaja ise. Vahest raputaksid nad koguni umbuslikult pead, kui nende tähelepanekut nende peale juhtida. Kuid selle seisukorraga ärgu nad endid trööstigu, sest see on ainult aju­tine. Ärgu unustatagu, et see ainult praegu, kus nii halvasti Eesti keelt osatakse. Peetagu alati meeles, et kord aeg tuleb, kus mitte üksi kirja­nikud, vaid kogu haritud publik palju paremini Eesti keelt saab tundma ja et siis iga jäme viga neile valusaks ebakõlaks on, mis esteetilist muljet rikub. Seepärast on ette näha, et suur hulk muidu ilusaid ja luuleväärtusega värsse tulevase publiku silmis alaväärseiks saab nende keelevigade läbi, mis nad sisaldavad.

Siin peaks kõigil luuletajail silme ees seisma Kreutzwaldi hoiatav eeskuju: selle kirjaniku aateliselt suured ja kõrged luuleteosed, nii hästi ta ,,Kalevipoeg” kui ta „Lembitu” on peaaegu ebaloetavateks saanud oma võimatu vigase keele tõttu isegi praegusele puuduliku keeleharidusega lu­gejaile.

Üleüldse on praegu tuleviku perspektiivis eestikeelseid luuletusi kir­jutada päris täbar ja luuletaja seisukoht õige raske käesoleva Eesti keele seisukorra pärast. Praegune Eesti luuletaja ei saa muud kui keeleliselt vigaseid luuletusi kirjutada, ja seda kahel põhjusel: esiteks, et ta keelt täiesti ei oska ega tal ühtki abinõu ei ole seda õppida; teiseks, et keel ise alles kujunemata on ja ta ei võigi igakord ette teada, mis lähemaski tulevikus veaks saab ja jääb ja mis mitte. Sest spetsialistidki ei ole kõigist keelevigadest veel teadlikud; nende edasine uurimine paljastab ühtelugu juurde ja missugused neist tuleva­ses lõplikus Eesti keeles niisugusteks normeeruvad, seda otsustab alles praktika. Tõesti, päris hale mõtelda, kuidas niiviisi ilusate mõtete väl­jenduse väärtust vähendatakse vigase keelega. Võiks seepärast nii for­muleerida: praegusel ajal hästi luuletada on hea ande ja hea aine raiskamine halva keelega. Ei sooviks seepärast, et meil praegu oleks või tuleks suureandeline luuletaja. Liiga vara. Ta peaks oma tulekuga vähemalt kümme-viisteist aastat veel viivitama Sel­lega ei sugugi taheta öelda, et praegu produtseerivad luuletajad peaksid oma tegevuse lõpetama. Ei, nende kohta see ei käi. Nad võivad rahu­likult edesi luuletada. Neil ei tule siin midagi karta ega kahetseda.

Nad teevad seega tänuväärt isamaalist tööd. Nad tasandavad teed tule­vasele geeniusele (või geeniustele); nad on tarvilikud eelkäijad. Nad harivad ja harjutavad keelt, värsitehnikat, peenendavad stiili, painutavad ta võimeliseks väljendama raffineeritud tunnete põgusaid peensusi. Nad kultiveerivad kirjanduslikku kultuuri. Nad peavad luuletamise püha tuld vaikse lõkkena üleval, et ta meil Eestis vahepeal koguni ei kustuks ja et siis edaspidi keegi võiks tulla, kes ta puhub heledasti leegitsema.

JOH. AAVIK.

Järelmärkus. Ainus keelekuju, mis juba praegu nii küps, et sel kirjutatud teosed tulevikus ei riski vormiliselt vananeda, see on meie vana rahvalaulu keel, niisugusena nagu see paremist lauludest abstrahee­rub, sest et see teatavasse mineviku traditsiooni on tardunud ega enam tarvitse ega või areneda.

J. A.

Koguteosest „Sõna”, 1918

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share