Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

30 Dec

Linnad ja maarahvastik Eestis suure näljaaja kriisikuudel

 

   

Suur näljaaeg Eestis, milleks tavaliselt loetakse aastaid 1695—1697, ei ole huvitav uurimisainena üksi seetõttu, et näitab, milliste olusuhete pärast suri rahvast kümnete tuhandete viisi, läbi elades traagilisi meeleheite silmapilke, vaid ta aitab selgitada küsimust ka ses mõttes, millise kandevõimega läks Eesti ala ja selle rahvastik peale suhteliselt pikemat aega kestnud rahuaegset olundit meie ajaloos ajajärgu moodustavasse Põhjasõtta.

Rahva olukorra igakülgne tundmaõppimine neil nälja-aastail nõuab selle aine põhjalikumal uurimisel väga mitmete küsimuste lahendamist, mis tihedalt seotud meie maa majandusajalooga. Meie rahva majandusajalugu Rootsi ajal, eriti aga rahva majanduslik seisund Rootsi rahuaja lõpul, on leidnud veel õige vähe käsitlemist. Üksikud balti-saksa ajaloolased, viima­sel ajal ka mõned läti uurijad on seda pinnapealselt püüdnud teha. Eesti uurijaist on asunud viimasel ajal rõõmustaval viisil sel alal olevate küsi­muste lahendamisele juba mõningad, nagu näit. oma põhjalikes uurimus­tes dr. J. Vasar Liivimaa reduktsiooni eelloo ja dr. H. Sepp talurahva õiguste kaitse kohta. Järgnenud ebanormaalse olustiku üle nälja-aastail on aga uurimusi palju vähem. Nimetades kaasaegseist kõigepealt kirikuõpetajat-kronisti Christian Kelch’i, kes järeltulevaile põlvedele jättis selle näljaaja drastilisimaid kirjeldusi ja kes nälga surnute arvu hindab 50 000-le, edasi Tartu linna ajaloo materjalide usinat kogujat Fr. K. Gadebusch’i oma asjalike andmetega, hilisemaist uurijaist rootslast Sigurd Schartau’d, kes materjalide puuduliku kasutamise tõttu küsimusse on suut­nud tungida vaid kaunis ühekülgselt ja ainult peajooni puudutavalt, A. Bergengrün’i mõne vähemaulatusliku teatega, J. Hansen’i kirjeldust „Inlandis“ näljaaja üle Narvas — seega olekski mainitud kõik tähtsam.

Siiski on võimalik hoopis üksikasjalikumalt vaadelda näljaaja sünd­musi ja nende järelmõju selle võrdlemisi rohke arhiiviainestiku põhjal, mis asub Riigi Keskarhiivis, meie linnade arhiivides ja välismaist peamiselt Läti ja Rootsi arhiivides ning raamatukogudes.

Järgnevas on teataval määral katkendina püütud valgustada selle näljaaja raskema silmapilgu üht küsimust, mille kohta loodetavasti suu­dab ainestik edaspidisel uurimusel veel mõndagi täiendavat anda.

Enne kui asuda otse teema juurde, tuletagem meelde mõne sõnaga maa üldist olundit 1696. ja 1697. aastate vahetusel. Ikaldusaastaks kuju­nes äärmiselt halbade ilmastikuolude tõttu juba 1695., samadel tingimus­tel veel märksa raskemaks muutus aga järgmine 1696. aasta. Linnad Eesti- ja Liivimaal, kes olid vilja õige suures osas välja vedanud veel vil­jaga vaba kaubitsemise ajal, ei olnud välismaade suhtes viljaga kaubitse­mise keelu jõusse astumisel enam varustet seesuguste viljakvantumitega kui harilikult, sest juurdevedu maalt harvenes ikka enam. Ikaldusala haa­ras eriti tugevasti Soomet ja Põhja-Rootsit, Ingerimaad, Eestimaad, Põhja-Liivimaad, vähemal määral ka Lõuna-Liivimaad, Loode-Venemaad, Lõuna-Rootsit, Taanit ja Lääne-Euroopa riike. Et toetada siseriiki ja Soomet, andis valitsus luba sinna vilja tollivabaks sisseveoks Läänemere provintsidest. Seda luba kasutasid linnade kaupmehed kaunis rohkesti, ja see vähendas viljatagavaru linnades veel enam.

Maal talupojad, kelle üldist majanduslikku jõukust harilikulgi ajal ei või kuigi kõrgeks pidada, sattusid nälja-aastate algul enamikus juba tun­duvasse hätta. Viimane muutus aga kohutavaks, kui juba ka kroonurentnike ja mõisaomanike viljatagavarad olid lõpukorral ega enam sealtki saadud toetust.

Rootsi kõrgemate võimukandjate tegevust nälja-aastail Eesti- ja Liivi­maal jälgides selgub kujukalt Rootsi valitsuse hoolitsev suhe rahvale, tei­selt poolt ilmestuvad mitmes suhtes ka puudused maa administratiivelu korraldamisel. Isikud, kellest mitmeti rippus asjaolu, mil määral suudeti kergendada hädaaja olundit, olid Liivimaal kindralkuberner krahv Erik Dahlberg, kuberner Erik Soop, Liivimaa Läti ja Eesti ala majandusasehaldurid Mihael v. Strokirch ja Gustav Adolph Strömfeldt, Saaremaa maapealik Peer Oerneklow ja teataval määral kindralsuperintendent Jakob Benjamin Fischer, ning Eestimaal kindralkuberner krahv Axel Julius de la Gardie, asehaldur Matthias von Porten ja piiskop Joachim Salemann. Nende isikute tegevusest pidi sõltuma ka näljaaja abiandmise korraldus, ja ses mõttes avaldet töö suudab tänulikul viisil iseloomustada ühe või teise isiklikke omadusi maa eest hoolitsemisel.

Eestimaa kannatas ikalduse ja nälja all märksa rohkem kui Liivimaa, Eestimaa kindralkubermangu eesotsas seisis juba umb. kümmekond aas­taid üks ja sama isik, kes pidi olema kogenud kohalikes oludes, kuid siiski tegutsetakse Liivimaal agaramalt toetuse hankimisel hädalistele. Kahtlemata Dahlberg’i tegevust Liivimaal hästi aitasid juhtida eelmaini­tud tublid administraatorid nagu Soop, Strömfeldt ja Strokirch; kuid tuleb siiski vääriliselt hinnata Dahlberg’i andekat isikut, kes siinseid olusid veel lähemalt tundmata (ta määrati kindralkuberneriks 1696. a. algul ja jõudis Riiga alles sama aasta augusti lõpul) püüab talle omase orien­teerumisoskusega olukorda Liivimaal võimaluse piirides parandada. Märksa passiivsem näib ses suhtes olevat de la Gardie Eestimaal.

Tuba 1696. a. kevadel, kui uus kindralkub. veel Liivimaale ei olnud jõudnud, söandab kuberner Soop omal riisikol astuda samme ikalduse tagajärgede pehmendamiseks. Mai algul lubab ta Strömfeldtil Tartu sõja­väe moonalaost laenata talunikele 700 tündrit vilja ja teeb korralduse ka Pärnumaa rentnike kergendetumaks varustamiseks viljaga. Mõle­mad korraldused leiavad hiljem kuninga poolt kinnitamist laiendet kujul.

Jõudes uuele kohale Liivimaale alustab Dahlberg ise võitlust hädaga. Kuid tuleb silmas pidada, et maa olukord oli vahepeal märksa raskemaks muutunud, kroonu magasiaitades ei olnud enam palju vilja, mõnel pool nälgisid isegi garnisoni sõdurid. Kindralkuberneridelt nõuti vilja saatmist nälgivaile Soome ja Rootsi maakondadele. Siiski, et kuidagi piirata suurt surevust, annab Dahlberg korraldusi hädaliste toetamiseks linnas ja maal, abistades ühtlasi linnu nende poolt teostatavas nälgijate toetamises. Näit. 11. märtsil 1697 teatab ta Eesti ala asehaldurile, et see Tartu linnale nälgijate toitlustamiseks annaks 5 sälitist rukist kroonu magasiaidast. Põhimõtteliselt tähtsam on aga Dahlberg’i kava hädaliste toetamiseks paar nädalat varem. Oma kirjas 26. veebruaril 1697 Läti ala asehaldur Strokirchile, nõudes puudus- kannatavate rentnike ja talunike nimistut, ta märgib eriliselt, et toetust peaksid esijoones saama need talunikud, kes ennast ise aidata ei saa või kellel ei ole võimalust abi saada omilt rentnikelt, kaupmeestelt või võlausaldajailt. Nii juba siin kirjas tähtsustab Dahlberg asjaolu, et talunikud linnades oma kaupmeestelt, kelle klientideks nad olid, võik­sid abi loota. Talunikele laenu näol antud toetuse tagasinõudmise täielikust võimatusest ja seesuguse nõudmise esialgul sootuks ärajätmisest kirjutab Dahlberg 23. märtsil 1697 Liivimaa ülemkammerer P. Pahliche’le.

Kui maal ei suudeta pakkuda hädalistele küllaldast abi, siis väärib tähelepanu see, et selle võimalikkust eeldatakse linnade läheduses nii Dahlbergi kui ka Liivimaa rüütelkonna poolt. Dahlbergi sellekohaseid korraldusi linnadele on juhus hiljem veel tundma õppida. Liivimaa rüütelkonna seisukohta valgustab aga Dahlbergi aruanne 1697. a. algul peetud maapäeva üle kuningale 23. veebruaril 1697, Nimelt peab rüütelkond soovitavaks, et näljahädalisi talunikke ja teisi puudustkannatajaid kasutetaks kindlustustööde juures linnades, mille juures nende palkamiskulusid aitaks rüütelkond raha andmise näol kanda. Seda esitist näib pooldavat ka Dahlberg ise.

Kui Liivimaal kuberner Soopil on julgust omal algatusel ja riisikol juba 1696. a. kevadel korraldada puudustkannatajate abistamist kroonu magasiaitadest, siis Eestimaal, kus häda oli palju kibedam, teotseb, nagu öeldud, kindralkuberner A. J. de la Gardie märksa loiumalt ja enese seisukohta arvestavamalt. Ilma et näljaohus olevaile otsekohe alustada laenu näol toetuse jagamist, ta teeb selle aasta kevadel kuningale esitise, et Eestimaal hoitaks varuks sügiseseks külviks 2000 tündrit rukist ja suvel nälgijate toitlustamiseks 2000 tündrit vilja, kusjuures tagasimaks puudustkannatajate poolt sünniks teatava lisatasuga, mille abil tuleks asutada magasiait rahvale häda korral abi andmiseks. Kuningas kinnitab selle esitise alles 22. juunil 1696, ja nii selle teostamine hiljus õige oluliselt.

Samuti peagu täiesti mõjuta jääb suure häda sunnil de la Gardie poolt 19. novembril 1696 kuningale tehtud esitis, lubada vilja tollivaba sissevedu Tallinnasse Lübeckist, Danzigist ja mujalt välismaalt. Kunin­gas kinnitas küll esitise 30. detsembril, kuid talvise aja tõttu ei ole saa­dud loaga midagi peale hakata. Ja kuninga korraldusel vähe aega varem, 2. detsembril, anda kroonu rentnikele toetuseks kroonu moonaladudest 2—3000 tündrit vilja, on õige vähe tagajärgi, sest seesuguse hulga väljaandmist peab kindralkuberner õieti võimatuks.

Maal asuvail kirikuõpetajail loomulikult oli raske nälgijate seisundit mingi võrra kergendada. Neil endil paljudel tuli puudusega tõsiselt võidelda. Kahtlemata oleks kindralsuperintentendil Liivimaal ja piiskopil Eestimaal olnud võimalust vähegi energilisema tegevuse juures selgitada kuningale maa häda ja luua soodsam olund vaimulikele näljahädaliste abis­tamisel, kuid see äraootav ja, nagu tundub ajuti, külmgi suhtumine abistamisküsimusse laseb õige aja mööda. Selles mõttes on mõlemad kirikupead teeninud nii Dahlbergi kui ica de la Gardie etteheite.

Nii siis kujunes maarahva olukord 1696. a. lõpuks ja 1697. a. alguks katastrofaalseks. Rentnikud ja mõisaomanikud, kas ise puuduses või kõigiti hoides omi väheseid tagavaru, ei toetanud enam omi talupoegi. Kroonu magasiaitadest saadav vähene abi, millest eelpool kõneldud, oli nagu tilk vett tule kustutamiseks. Ka siitpoolt jäid talunikud suures osas saatuse hoolde. Nii muutub rahva meeleolu täiesti meeleheitlikuks. Kui Gadebusch teravaid etteheiteid teeb Rootsi tolleaegsete kohapealsete kõrgemate võimukandjate suhtes, et need egoistlikel motiivel kahtlesid avamast kroonu magasiaitu nälgijate toetamiseks, siis ei taha need küll paika pidada, kuid toetus, mis kroonu poolt saadi, ei olnud ühelgi juhtu­mil piisav.

Tali oli 1696./97. aastal väga vali, mis viletsust aina suurendas. Maal tekkis täiesti kaootiline seisukord, maksude ja andamite õiendamatusega katkesid määrustega korraldet suhted talunike, vabadike, sulaste, mõisarentnike ja -omanike vahel. Need vähesed talupoegkonnast, kel oli veel vilja, peitsid seda igal viisil, lahtilastud sulased, teenijad ja muu rahvas, otsides päevast päeva äraelamise võimalust, haa­rasid vahendite nagu röövimise, varguse, kerjamise ja muu sarnase järgi. Kui kohapeal vili, loomad ja muud toiduained olid lõppenud, mindi mujale lootuses, et seal on seisukord rohkem väljakannatetav. Nii algas rahva­liikumine, mis põhjustas suuri korratusi maal, muutes näiteks reisimise ja muu liiklemise ebakindlaks. Paljud põgenesid maalt hoopis ära, peamiselt Venemaale, rahvaliikumise pääsulind liikus aga linnade poole.

Et linnad keset nälgiva maarahvastiku enesealalhoiuvõitluses vallandunud instinkte näisid hädalistele nagu päästvate majakatuledena külluses viibivalt kindlalt maalt, selleks oli mitmeid põhjusi. Linnadesse oli koondunud jõukus, mida omandeti elaval kaubavahetusel nii tagamaaga kui ka võõraste maade ja linnadega. Siin leidsid peagu alati vastuvõttu nii mõisniku kui taluniku kaubad, siin oli, võrreldes maaga, rohkesti raha liikumas. Paljudel talunikel oli tuttavaid kaupmehi linnas, kes, ostes talu­niku kaupu või vahetades seda soola, rauasaaduste ja muu n. n. talurahvakauba vastu, aitasid teda nõuga mitmesugustes küsimustes. Paljud kaup­mehed andsid talunikele kaupa ka võlgu või pantide, näiteks loomanah­kade, vastu, võimaldades niiviisi talunikul kergemini üle saada teda mitte harva tabavatest majanduslikest raskustest. Linnades oli võimalus kerge­mini leiva eest mõnd tööd leida või abi paluda kodanikelt. — Ühtlasi asusid linnades kroonu moonalaod, millest puudustkannatavaile rentnikele ja nende talupoegadele laenu näol anti toetust. Lõpuks nähtavasti ei olnud viimasel kohal linna meelitavana tegurina ka kulutulena leviv teade, et linnades korraldetakse nälgijate toitlustamist ning nende varustamist varjupaigaga külma ja haiguse puhul. Nii kasvas ja võttis massiliselt maad nälgiva rahvastiku keskel usk, et linna jõudes saadakse hädale abi.

Nälja läbi katkesid sagedasti igasugused sidemed, mis hoidsid koos perekonda. Nälgivate hulkade rändamine linna viivail teedel ja rünnak igasugustele toidujäänustele, lõppenud loomade raibetele ja muule sarnasele oli õudne. Kelch omas kirjelduses ütleb muuseas: „Selles viletsuses kao­tasid paljud mehed omad naised, naised omad mehed, vanemad omad lapsed ja lapsed vanemad. Päeval kui ööl kuuldi nii linnades kui külades, nii küla- kui sõjateedel säärast häda- ja näljakannatajate kaebekisa, et kividki oleksid pidanud kisendama”. Et Kelch siin ei ole liialdanud, vaid ainult värvikalt väljendunud, tõendavad paljud kaasaegsete õpetajate märk­med kirikuraamatuis, linnade raeprotokollid jm.

Eelpool kirjeldeti lühidalt linnade olukorda tol ajal. Kuigi linnades leidus veel võrdlemisi rahuldavalt vilja, oli siiski rohkesti põhjusi selleks, et seda tagavara hoolsasti hoiti. Sõjavägi ja linnakodanikud pidid eestkätt olema küllaldaselt varustet viljaga ja muude tarbeainetega. Tallinnas ei näi tagavarad sugugi nii väikesed olevat, et selletõttu raad mingisugu­seid erilisi korraldusi teeks. Raad eesotsas justiitsbürgermeister Corbmacheriga talitas linna varustamise küsimuse suhtes palju tagasihoidliku­malt kui näiteks Tartu raad, kes eriti bürgermeister Remmini agaral toi­metamisel juba 1695. a. võtab linna varustamiseks mitmeid abinõusid tarvitusele. 1696. a. algul tehti kahele raehärrale ja raenotarile Tartus ülesandeks maja maja kõrval läbi vaadata, kuidas kodanikud end on varustand. Varustus leiti halb olevat. Pagarid olid kohustet hommikust õhtuni leiba müüma. Vilja- ja leivapuuduse kõrvaldamiseks lubati vene kaubitsejail linnas leiba müüa. 16. septembril, nähtavasti peale seda, kui selgus halb viljasaak, keelas Tartu raad linnast vilja väljaveo, nagu see sündis ka juba 1695. a. suvel kuni oktoobrini samal aastal. 1697. a. halvenes Tartu olukord ses suhtes veel enam. — Palju parem ei olnud seisund ka Pärnus, kus garnisoni varustamiseks vilja veel jätkus, kuid kroonule kuuluvate loomade jaoks toitu enam peagu ei olnudki. Et vilja ja toiduaineid siingi leidus ainult puudulikult, seda tõendavad Dahlbergi kirjad Pärnu raele 27. aprillist ja 24. maist 1697, kus ta korralduse teeb, et raad hoolitseks linna ja kodanike varustamise eest tähtsamate tarbeainetega.

Oli see nüüd rae või näljaküsimuses algul aeglaselt teotseva kindralkuberner de la Gardie arvamine, et Tallinnal erilist puudust viljas ei tule, kuid viljatagavarade täpsamat järelevaatamist ei järgne. Oli ju puudust kannatavate kodanike toetuseks linnal oma asutis „viljalaegas“ (Kornkasten), milles vilja veel leidus, kuigi siit oli õige rohkel määral vilja välja laenatud kaupmeestele, kes selle kallil ajal kasuga maha müüsid, aga häda ajal oma laenu viljas õiendada ei tahtnud. Kahtlemata oli nii mitmelgi kaupmehel varuks veel küllalt vilja, kuid seda loodeti hiljem hindade tõustes suurema kasuga ära müüa. Üldiselt oli aga kodanike jõukus tugevasti tagasi läinud nende aastatega, mil viljaikaldus takistas normaal­set kauplemist viljaga, kui ka Tallinna kaubanduse üldise languse tõttu, mille põhjused on otsitavad mujalt ning ei käi käesoleva vaatluse piiresse.

Seda tagasiminekut Tallinna majanduselus iseloomustab näiteks asja­olu, et 1697. a. algul, kui tuleb tasuda kroonule rekognitsioon 2000 riigi­taalri ulatuses, linn seda kuidagi ei suuda teha. Osa kodanikke ei taht­nud üldse midagi maksta, osa nõudis summa alandamist. Rae koosolekul 30. märtsil 1697 Suure gildi olderman Kniper omas vastuses justiitsbürgermeister Corbmacherile toonitab, et tegemist ei ole siin mitte tahtmise puudusega, vaid võimetusega. Kui kindralkuberner ise ähvardab tulla rekognitsiooni pärast alla linna, siis püütakse asja nii lahendada, et pool summast laenatakse ühelt rae liikmelt obligatsiooni vastu, pool loodetakse saada aga viljamüügist veskite viljast ja viljalaekast. Linnakassa on niivõrd tühi, et rae 5. märtsi 1697. a. koosolekul kaevatakse, linna kantselei ametnikud olevat juba 1%, aastat täiesti ilma palgata, samuti on linnal rohkesti muid õiendamata kohustusi. Juba 1696. a. muutuvad Tallinnas õige sagedaiks üksikute kodanikkude, leskede ja teiste vaesuses olevate isikute palved vilja näol toetuse saamiseks, mida enamikul juhtumeid rahuldetaksegi viljalaekast. Maksujõuetusse langemised, võlgade õiendamatajätmine, igasugused vastastikused nõudmised ja protsessid nõuavad neil aastail nii Tallinna kui teistegi linnade raadidelt väga palju arutamist. Samuti rohkenevad igasugused maksvate korralduste rikkumised, eesost (Vorkäufferey) muutub nähteks, mille vastu on võimetud nii Tallinna kui Tartu raed ja isegi kindralkubernerid mõlemas provintsis. Kauba läbimüügi vähenemise tõttu hellaks muutund kaupmehed lisavad kaupa­dele hindu juurde, eriti toiduainetega kaubitsejad (lihunikud, pagarid) tegutsevad liigkasuvõtjatena.

Linnadel ei tulnud hoolitseda ainult omade kodanike, vaid ka ale­vike elanikkude ning linnamõisade talunike eest. Et talupojad siin olid väga raskes olukorras, tõendavad andmed nii Tallinna kui Tartu kohta. Neilt jäetakse ära maksud, neile antakse soodsail tingimusil toetust, ja nende seisukorda võib siiski mitmeti õnnelikumaks pidada linna hoolitsuse all olles kui talunike olundit sealsamas lähedal mõisa- või kroonumaadel. Hädas olevad linnaelanikud ja linna tulnud isikud katsu­vad ülalpidamist leida varguste abil ja muul seadusvastasel teel. Seesuguste juhtumite rohkust tõendab näitlikult Tallinna raes 14. mail 1697. a. kohtufoogt Reimersi poolt tõstetud küsimus, mis teha edaspidi, sest vargaid istuvat vanglas nii palju, et nende jaoks ei ole peagu sugugi enam ruumi.

Eelöeldu põhjal on arusaadav, et linnad sugugi meelsasti ei olnud valmis appi tulema näljast tagaaetuna linna tõttavaile maainimestele. Kui see siiski sündis, siis peamiselt kindralkuberneride käsul või ärilistelgi kaalutlustel, mis ei võinud lubada seesuguse arvestetava ostjaskonna hävine­mist kui oli seda maarahvastik, osalt ka mõninga mõjuvama kaastundlikult meelestet raehärra mõjustusel. Siis, ikui linnad juba ammugi olid asunud abiaktsioonile, saadab selle abiandmise agaruse suuremaks õhutamiseks kindralkuberner Dahlberg Riia raele 16. märtsil kirja, mis oma ise­loomu poolest võiks määratud olla ka igale teisele Balti linnale tol ajal. Toonitades üldise abiandmise vajalikkust hädasolevale maale selgitab Dahlberg siin eriti kujukalt üldise külluse sõltuvust maa ja linna vastas­tikusest vahekorrast. Kahtlemata oligi see teadmine üheks tähtsaks tõukeandjaks linnadele abiandmise algatamisel maarahvastikule.

Juba 1695. a. lõpul ja 1696. a. esimesel poolel tuleb hulk maavaeseid linnadesse. Märgatavalt suuremaks muutub see vool 1696. a. teisel poolel. Tallinna raes kergib vaesteprobleem tõsisemalt arutuse alla 15. septemb­ril 1696. a. ja jääb raskeks ülesandeks raele kuni 1697. a. suveni. Samane lugu on Tartus, Riias, Pärnus, Narvas ja teistes väikesemaiski linnakestes. Sellest ulatuslikust ainestikust, mis on säilinud nälgijate poolt linnade piiramise üle, on siinkohal võimalik esitada ainult üldjooni, et mõista sündmuste karmi käiku.

Et linnadel tõsiseid raskusi oli nälgijate abistamisega, selles ei ole kahtlust, kui vaadata linna juurde kogunenud puudustkannatajate umbkaudseid arve. Näiteks Tartus tol ajal elas umb. 3000 elanikku, kuna registreeritud nälgijaid, keda linna poolt toidusteti, oli märtsikuul 1697. a. 1500, ja see ei tarvitsend olla veel kõige suurem arv. Pärnu juurde kogunend kerjuste hulgast teatab komendant Pistohlkors Dahlbergile. Mai kuu algul kardetakse Pärnus isegi kroonu magasiaida lõhkumist, ja kindralkuberneri korraldusel kõvendetakse siin valvet.

Riias tõuseb registreeritud abisaajate arv 13. aprillil 1697. a. 2250-le. Tallinnas vaeste arvu õige suurt rohkust ja kiiret tõusu tões­tab asjaolu, et juba jaanuari keskel toitlustati linna poolt umbes 500 isikut, milline arv pea tõusis 640 isikule; 18. jaanuaril oli toidul 950, 21. jaa­nuaril 1200 ja 25. jaanuaril 1450 isikut. Kuid jäädavalt jääb küll kind­laks tegemata puudustkannatanute tõeline koguarv, s. o. koos registreerimatutega linnade ümbruses.

Vaadeldes linnade juurde kogunenud nälgijate hulki nende päritolu järgi, näeme huvitavat pilti. Sagedasti otsitakse abi kaugemast linnast: Tartusse tuleb rahvast Virumaalt. Narva juurest, Harjumaalt Tallinna lähedusest, Tallinnasse Tartumaalt, Riiga Pärnu- ja Tartumaalt. Mingi lootus näib olevat paljudel, et kaugemal on olukord parem.

Linnade juures asuvate nälgijate suure arvu tõttu on linnadele peagi silmanähtav, et kõikide varustamist ei ole võimalik ühelgi viisil teostada. Asutakse puudustkannatajate liigitamisele ja erilisi tinamärgikesi jagama nendele, kes esijoones vajaksid toetust. Korraldatakse järelevaatusi, kui palju linnade alevikes asub omi vaeseid. Ohtlasi järgnevad peagi kindralkuberneride korraldused, mis haiguste vastu võitiemise sihiga teevad võimatuks hädaliste tuleku linna. Nii Tallinnas, Riias kui ka Tartus sünnib maavaeste eest hoolitsemine linna läheduses asuvais rehtedes ja küüni­des, kuid sinna mahub ainult väga väike osa. Muu hulk peab kannatama külmas ja suurelt osalt on määratud paratamatule hukkumisele. Täpset arvu linnade ümbruses surnud nälgijate kohta ei saa küll kunagi, kuid et kiriklikku matmist surnuaedadesse leiab ainult üks osa (seegi osa on nälja-aastail tuhandeisse ulatuv, nagu Tallinna kohta näitab Pühavaimu eesti koguduse kirikuraamat), seda tõendavad Dahlbergi korraldused sur­nute matmise kohta Riia raele ja Tallinna rae 28. juuni otsused väljaspool linna surnute ühishaudade katmise üle paksema mullakorraga. Narva vaestekassa raamatu järgi on Narvas 1697. a. nälga surnuid registreeritud 849 isikut, kuid vaevalt saadi siingi kõiki surmajuhtumeid üles märkida.

Nälgijaile abiandmises toimis eriti suure agarusega Tartu linn. Vaatamata vaeste ja nälgijate suurele arvule püüab raad koos asehaldur Strömfeldtiga ja komandant Tiesenhauseniga leida vahendeid, et nälga suremist vähegi piirata. Ka DahJbergi näivad Tartust jõudvad teated õige rahutuks tegevat. Ta manitseb raadi kirjades 11. märtsist ja 26. ap­rillist kõigiti toetada nälgijaid, kes linnas päästmist otsivad; kuigi linnal on vähe vilja ja Dahlberg ise ei teadvat mingit nõu, kuidas hädast jagu saada, siiski ta nõuab, et raad Strömfeldtiga olukorra üle nõu peaks. Juba varem, 22. veebruaril, ta teeb korralduse komandant Tiesenhausenile, et see koos asehalduri ning raega katsuks tarvitusele võtta kõiki abinõu­sid viletsuse vähendamiseks. Ilmeka kirjelduse valitsevast näljast annab Tartu ülikooli rektor ülikooli konsistooriumi koosolekul 13. jaanuaril 1697, tähendades, et suure puuduse tõttu iga päev sureb vaeseid salkadekaupa tänavail. Konsistoorium otsustab vaeste hääks toime panna korjanduse professorite hulgas.

Vaatamata igasugustele korjandustele, kroonu magasiaitadest linnale avatud viljale hädaliste toetamiseks ja muule ei suuda Tartu linn era­kordseile raskusteile ilma oma majanduselu tugevasti kahjustamata vastu panna. Kaubitsemine linnas vaibub ikka vähemaks, sissetulekuid ei ole saada õieti enam kusagiltki. Et olukorda vähegi kergendada, otsustetakse märtsi algul, et tulevad eemaldada linnast kõik võõrad vaesed, mida hil­jem ka teostada püütakse. Ohtlasi nõutakse, et iga kihelkond peaks hoolit­sema ise oma puudustkannatajate eest. See seisukoht, millel asusid ka mõlemad kindralkubernerid ja algusest peale Tallinna raad, oli küll õige, seejuures aga täiesti läbiviimatu; tolleaegne hoolekanne maal hädaliste suhtes oli kõike muud kui rahuldav.

Nälgijate tagasisaatmise katse nende suure arvu juures oli kuigi raske, siiski tarvilik samm linnadele. Eriti Tallinna raad korduvalt katsub läbi viia vastavat otsust, mida ka kindralkuberner de la Gardie on kinnitanud ja kroonurentnikele ning mõisaomanikele üldiselt teatavaks teinud. Kirikuseaduse alusel pidi iga kihelkond hoolitsema oma vaeste eest. 22. jaanuaril nõuab seda omakorda kindralkuberner. Tallinnas 1697. a. jaanuaris peetava maapäeva puhul Eestimaa rüütelkonnale määratud propositsioonis nõuab kindralkuberner nälgijaile mõjuvamat abiandmist, mida aga rüütelkond võimatuks peab, silmas pidades äärmiselt rasket olukorda. Tallinna rae ja kindralkuberner de la Gardie ühisel ettevõttel saadetakse paljud maalt linna kogunenud nälgijad kas linna voorimeeste või Rae mõisa talunike abil oma endistele elukohtadele, kuid peagi märgatakse, et sellest ei ole suurt abi, kuna oma kogukonda toimetet isikud mõne päeva pärast jälle tagasi ilmuvad. Võttes valjumaid abinõusid tarvitusele kee­lab raad nälgijate tuleku linna ja suurendab valvet linnaväravail. Suurema nuhtluse osaliseks jäävad seetõttu alevike elanikud, kelle majadesse raad juba esialgul sunniviisil asetas palju nälgijaid lapsi ja muid vaeseid. 9. ja 10. detsembril 1696 rae korraldusel raehärra Robe Rudolph Londiceri ning Pühavaimu eesti koguduse õpetaja Eberhard Gutsleffi juuresolekul toimeteti järelevaatust, kusjuures leiti seekides, eeslinnades ja linnas üksi­kute kodanike juures eriti palju umbes 10 aasta vanuseid lapsi, aga ka suur hulk muid poolvigaseid ja haigeid. 10. detsembril on veel teisi hai­geid järele vaadand linnas asuv arst Hoppel, kirurg Bihl ja õp. Gutsleff.

Siiski nälgijate peahulka püüti hoida linnast ja ka alevitest teatavas kauguses. Nende varustamiseks toiduga ja peavarjuga seati sisse rehi Rae mõisas, kuid see abinõu osutus liiga väheulatuslikuks, et hädaliste väikestki osa kuigi oluliselt rahuldada. Nagu selgub kirikuraamatute märkustest, peatusid suuremad salgad linna viivate teede ääres kõrtside läheduses, kuhu suur osa surigi nälga ning külma. Eriti masendavalt mõjub laste suur surevus ja sellega ühenduses Tallinna raes nälgijate laste küsimuse arutamise kirjeldus.

Et Tallinna raad ja kodanikkond, vaatamata sellele, et majanduselus valitses suur kriis, siiski ei teinud kõike, mis seisis nende võimuses, et kergendada puudustkannatajate seisundit maal ja rohkem vastu tulla abi saamiseks linna juurde kogunend rahvale, seda näivad tõendavat mõned asjaolud. Kodanikel lubati hoida varuks ka häda suurimalgi silmapilgul kaunis palju vilja, mis määratud oli mitte niipalju kodanike endi jaoks kui kaubaturu soodsamal konjunktuuril hindade kallinemisega väljaandmiseks või kohapeal maale müügiks. Niipea kui mõni aasta hiljem lubatakse jälle vilja täiesti kitsendamata väljavedu, näeme Tallinnas turule paisatavat väga suuri kvantumeid rukist. Algav Põhjasõda ei võimalda aga pidada kaubavahekordi välismaaga enam endisel viisil. Sama isikliku kasu tagaajamist, lootusel kõrgetele hindadele, märkame teistegi linnade osa kodanik­konna juures.

Et kaupmeeskond nälja ajal suhtus oma talupojast-ostjaskonna maksuvõimesse teatava määrani põhjendetult usaldamatult, seda iseloomustab Tallinna raes tol ajal korduvalt arutusel olev talunike pantide küsimus, kusjuures just sel ajal, kui talunikud lootsid omilt kaupmeestelt suuremat vastutulelikkust, need nõu peavad, kuidas talunikkude poolt kauba eest toodud pante omandada.

Ka korjandustel näljahädaliste heaks Tallinna kodanikkonna seas ei näi olevat suuri tulemusi. Kuigi küsimust raes otsustetakse, esinetakse sel puhul mitmelt poolt põhjendustega, et niisugune annete korjamine olevat ohtlik, kuna see meelitavat järjest rohkem hädalisi linna juurde. Korjan­dustel esineb juhtumeid, kus linna jõukad ning tähtsal kohal seisvad kodanikud (näit. Suure gildi olderman Kniper) keelduvad annetuste and­misest ja nende eeskuju järele toimetavad ka teised kodanikud, kes varem nõus olid korjandust toetama. Ses mõttes küll ohvrimeelsemalt toimib Tartu linn. Alles hiljem kevade tulekul, kui nälg ja külm olid Tallinna juurde kogunenud hulki tugevasti vähendanud, avaneb väikesemale osale puudustkannatajaist võimalus saada leiva eest tööd Tallinna kindlustamis- ja vallitöödel.

Nälja kriisikuid, milleks võime lugeda eriti 1696. a. lõppu ja 1697. a. algust, üleelanud puudustkannatajate hulk väheneb aeglaselt kevade tulekuga. Kuid veel kuni uue lõikuseni 1697. aastal on puudustkannatajate salgad Tallinna all. 21. juulil otsustab raad kindralkuberneri nõudmisel kokku ajada kõik linna väravate ees olevad kerjused ja küsitleda neilt nende päritolu. Haigeid pidi toimetetama hospidali, teisi tuli saata oma kodukohtadesse. Ohtlasi teeb raad uuesti korralduse, et väravavalvurid ei tohi puudustkannatajaid linna sisse lasta.

Eelnevast selgub, et näljahädalised, kes suurearvuliselt valgusid nälja raskemal ajal linnade juurde lootuses säält leida abi elu jatkamiseks, enamuses jäid täiesti enese hoolde. Seda, mida linnadelt loodeti, püüdsid linnad osalt küll anda. Kuid ühelt poolt arvestades linnade endi rasket majanduslikku seisundit, teiselt poolt osa kodanikkonna tagasihoidlikkust ja mõnikord ka lausa omakasupüüdlikel kalkulatsioonel teatavat soovi puudumistki tõsisemalt asuda abiaktsioonile, ei olnud see abi maarahvas­tiku suurele enamusele oluline ega rahuldav. Maarahvastik, kes oma asu­kohtadele jäi või sealt lahkus, pidi hädakuudel nägema, et ta oli nagu maha jäetud, sest vaatamata kõigile õilsaile soovidele kroonuvõimu kui ka teiste elanikkonnakihtide poolt pidi ta tegelikult jääma enamasti ise enese aitajaks. Selles olukorras hukkunud talumajapidamised mõjutasid kahtlemata tugevasti maa üldist majanduslikku olundit ka järgnevail aastail, kui viljasaak oli juba rahuldav või koguni hää, ühtlasi jättis see rahva meeleollu tugeva kibedustunde. Veel Vene ajal, peale Põhjasõja ja katku hävitamistööd, rahvas tuletab oma ajaarvamist suurte nälja-aastate alusel. Abisaamise puudulikkus sel ajal, tingitud eelpool kirjeldet mitmest põhjusest, tekitab meie rahva majandusajaloos olukorra ja taga­järgi, milliseid ei tohi milgi tingimusel jätta tähele panemata.

O. Liiv

„Kultuuri ja teaduse teilt”, 1932

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share