Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

23 Dec

Eesti ajaloo uurimise ülesandeist

 

  

I

Sotsiaalne ja riiklik-poliitiline tellimus on mitte üksi mujal, vaid ka meil andnud nii kirjandusele kui kunstidele uusi ja eriülesandeid. Kui see ühelt poolt tähendaks ülesannete mitmekesistamist, siis teiselt poolt andudes turunõuete vastutulelikule ja hoolsale täitmisele on unustatud kirjanduse ja kunstide ürgsed ja primaarsed ülesanded. Aga et meie sotsiaalne ja riiklik-poliitiline tellimus on saanud ainult pseudokunsti ja pseudokirjandust, see näitab, et need, kes ruttavad tellimusi täitma, ei ole kunstiliste ülesannete kõrgusel, ja et siiski muusade andunud lemmi­kud ei murra truudust oma südamearmastuse vastu, kuigi neilegi oleks küllalt ahvatlevad niisuguste kõrvalhüpetega saavutatavaid paremused. Sügav austus ja vastutustunne hoiavad neid valvel oma kutseala olemuste kaitsmiseks.

Aga mitte üksi meie kirjandus ja kunstid ei ole saanud selliseid riiklik-poliitilisi tellimusi, vaid ka humanitaarteadused. Nii nagu kirjanduse ja kunsti alal, on siingi leidunud küllalt tellimistäitjad. Kõige parema, kuid ühtlasi kurvema näite pakub riiklikku protektsiooni ja toetust leidnud pseudokeeleteadus.

See riiklik-poliitiline tellimus, mis kord peidab end eluläheduse, kord positiivsuse ja ,,rahva õiglaste veenete” jm. nõuete taga, on tabanud ka meie ajaloouurimist. Tarbest anda eesti rahvale rahvuslikult orientee­ritud ajalugu on nende nõuete kohaselt mõned autorid nii aru saanud, nagu tuleks näidata, et eestlased olid vanasti kõige kangemad mererööv­lid ja lätlaste kimbutajad. — Aga mida teeksid niisugused rahvad, kes ei ole sooritanud selliseid kangelastegusid? Nende rahvuslikult orienteeri­tud ajalugu ei ole vist küll võimalik kirjutadagi. .. Seepärast ongi aru­saadav, et nii mitmed rahvad tahavad olla Sigtuna hävitajad!

Aga nii sageli rõhutatav eluläheduse ja positiivsuse mõiste on eba­määrane ja mitmeti tõlgitsetav. Kes kunagi teevad sellelaadilisi ettehei­teid meie ajaloo uurimisele, peaksid lähemalt piiritlema ja põhjendama oma väidete sisu ning tähendust. Aga kui etteheited on nii segased, asja­tundmatud ja obskurantsed nagu need esinevad O. V. kirjutises ,,Ajalugu ja tänapäev”, siis tuleb seda pidada meie ajaloo uurimisele pigem paha­tahtlikkuse väljenduseks kui arvestatavaks arvustuseks nende poolt, kes on ruumi andnud ka vaidluse korras niisuguseile sisutuile ja piinlikult naiivseile targutustele. Kui teostuks see, mida nõuab O. W., et ajalugu ei oleks teadus ,,ainult teaduse enese pärast”, ja et ka ajaloouurimus rakenduks ,,sellesse suunda, mis valitseb praegu Eestis siis ei oleks meil paraku enam tegemist ajalooteadusliku kirjandusega, vaid propagandaliteratuuriga. Aga niisugust kartust ei saa tekkida, sest meie mõõtuandev ajaloolaste pere tunneb sügavat pieteeti oma uurimisala vastu, käsitledes teadusliku südametunnistuse nõudel fakte, sündmusi ja probleeme teaduslikult. Nende uurimustöö saaduseks ei ole propagandaliteratuur, vaid objektiivsusele pretendeeriv ajalooteaduslik kirjandus. Kui siiski riiklik-poliitilise tellimuse täitjaina on leidunud õpipoisse, kes meie niigi küllalt elulähedast ajalookirjandust on püüdnud teha liiga elulähedaseks, siis on see teaduslikkuse ja objektiivsuse nõude seisukohalt kahetsetav. Nagu võib järeldada O. W. kirjutist kandvast vaimust, tahab ta meie ajaloouurimust tasalülitada ,,sellesse suunda, mis valitseb praegu Eestis”. — Kui eluläheduse puuduse all mõistetakse veel seda, et meie ajaloouurimus ei võta fookusse aktuaalseid ja preesensi seisukohalt akuutseid küsimusi, siis sellist laadi etteheited võivad tekkida ainult seal, kus ei olda kursis eesti ajalooteaduse saavutuste, probleemide ja taotlustega. Teadusliku aktuaalsuse puudust võib süüks panna võib-olla ainult meie ajalooteaduslikele uhtmetele, mis tekkinud ühiskondliku tellimise nõudel ning ei ole suutnud tõusta teadusliku ajalookirjanduse tasapinnale.

Sageli poliitilised tegurid ja põhjused viljastavad mõningaid ajaloo­lisi probleeme erilise aktuaalsusega. (Näit. saksa idakolonisatsiooni küsi­mustik). Aga kogu ajaloo uurimise ülesannet näha ainult selles ja kõr­vale jätta kõik, ,,mille vastu ei ole tänapäeva generatsioonil huvi”, võib ainult see, kellel ei ole arusaamist meie ajaloo uurimise ülesannetest. Ei eita keegi, et ajaloouurimus peab käsitlema ka aktuaalsemaid tänapäeva probleeme. Aga ajalooteadusliku uurimise ja kirjanduse ülesandeks on veel enam omakorda probleeme ja küsimustikke aktuaalseks teha; panna tänapäeva generatsiooni nende vastu huvi tundma. Ajaloouurimus just ise peab andma ja tõstatama probleeme. Ta on selleks kõige pädevam. Selles on ühtlasi ajalooteaduse pedagoogiline tähtsus ja ülesanne, mis lasub meie ajaloolaste õlgadel. Need probleemid loob ja tõstab meie aja­loolaste ja ajalooteadlaste pere oma immanentses uurimistöös ning aja­loohuvilises ja -harrastavas seltkondlikus sfääris, millele liitub ajalookirjandus. See õhustik loob elava, immanentse ajalooteadusliku kultuuri, kust kasvavad välja uued probleemid ja ülesanded; see on pädev andma omaaegsele generatsioonile ajalooteaduslikku kasvatust ja perspektiive. Et see sünnib rahvuslikus ja omariikluse vaimus, selles ei pea olema kaht­lusi. Aga kriitika ja objektiivsus on siin valimal määral nõutav, et mitte lämbuda praegusse hüsteeriliselt rõhutatud rahvuslikku eksklusiviteeti. Meie ajalooteadus peab meid viima tihedamasse kontakti ja mõistmisse kogu ühiskonnaga ning ei tohi suurendada liialdatud rahvuslikkuse mar­keerimisega seda ideoloogiat, mis viib paratamatult teravatele rahvus­vahelistele kokkupõrgetele.

Meie ajaloolased peavad harima uudismaid, milline töö seisab peamiselt arhiivuurimises. Kuigi meie ajalugu on käsitlenud baltisaksa autorid, on seda tööd vaja läbi viia uuesti rahvuslikust seisukohast. Nii tuleb meie ajalugu teat. mõttes ümber kirjutada, küsimused ümber uurida, probleemid ümber hinnata. Kuigi see rahvuslik ajaloo käsitlus sai alguse juba ärkamisajal, siiski algab soliidselt ajalooteaduslikku uurimist kandev generatsioon alles prof. Hans Kruusiga. Mida see võrd­lemisi noor ajaloouurimus on saavutanud, see on saavutatud entusiasmist ja andumusest teaduslike küsimuste vastu. On ju teada, et arhiivuurimise tasuvusest ei maksa rääkidagi. Meie ajalooteadust on kõige enam edasi viinud see ennastsalgav töökus ja teaduslik-teoreetiline huvi. Ja seepärast on nii vanem kui noorem ajaloolaste generatsioon õigustatult väga hell igasuguste võhiklike nõuannete ja süüdistuste vastu.

 

II

Tuleb ennast enne tublisti rahustada ja häält tasandada, kui pärast käesoleva kirjutise poleemilist osa käsitleda mõningaid meie ajaloo uurimise konkreetseid ülesandeid.

On õigustatud see järjekindlus, millisega on markeeritud meie lokaal- ja asustusajaloolise uurimise tähtsust ning tarvilikkust. Aga ei ole ainult olnud küllaldaselt materiaalseid võimalusi selle huvi rahuldamiseks. Kõige pidevamalt ja järjekindlamalt seda on teostatud ja edasi viidud maakondlikes koguteostes. Teose iseloom ei luba küllalt süvenevalt ega tühjendavalt kihelkonnaajalugude autoritel viibida lokaalajalooliste küsimuste juures. Maakondlike koguteoste kihelkonnaajaloolise osa ülesanne on maalida lokaalkoloriiti ja esitada tähtsamaid andmeid. Et seda tuleb teha õige vähestel lehekülgedel, siis ei saa siin avaldada isegi kõike tarvilikku. Maak. koguteoste kihelkonnaajaloo osa ülesanne ei ole üksi esitada üldisemat andmestikku teatmehuvi seisukohalt, vaid ka anda materjali sünteetiliste ja üldkäsitluste jaoks. Selt seisukohalt, et ruumi maksimaalselt kasutada, tuleks kihelkonna ajalugudes pakkuda domineerivalt statistilist materjali. See omakorda vähendab küll kihelkonna ajalugude loetavust ja populaarsust, aga teiselt poolt on suureks eeltööks laiemaperspektiivilisemate käsitluste teostamises. See otstarve õigustab eelistama, et kihelkonnaajalugudes rohkem kui seni esitataks statistilist andmestikku kas tabelite või diagrammide kujul, kuivõrra seda võimaldab vastav arhiivmaterjal ja kirjandus. Nii ruumi kokkuhoiu kui statistiliste materjalide kasutamise hõlbustamise mõttes oleks olnud otstarbekohane välja töötada kihelkonnaajalugude statistiliste materjalide jaoks üldised skeemid. Loomulikult, ei ole juba arhiivmaterjalist olenevatel põhjusitel alati võimalik neid etteseatuid tabeleid täita ja konsekventselt läbi viia, kuid siiski oleks võinud selle kaudu saavutada palju kokkuhoidu ja teha väärtuslikku eeltööd tarvilike andmestike keskendamiseks.

Nii näiteks oleks ökonoomiline koondada mitmesuguste revisjonide ja ka kirikuraamatute andmed vastavatesse tabelitesse. Tõsi küll, pool maakondlikke koguteoseid on juba ilmunud. Aga ülejäänutegi kohta ei ole hilja rakendada niisuguseid töömeetodeid.

Meie ajaloouurija nii lokaalajaloo uurimise üritamisel kui ka üldkäsit­luste koostamisel põrkab väga sageli kokku raskustega, mis tekivad koha­nimedest. Seepärast oleks ajaloolise uurimuse üheks lähemaks ja aktu­aalsemaks ülesandeks ajaloolise kohanimede kataloogi koostamine. Seda suurt ja laiaulatuslikku tööd ei saa läbi viia mõni isikliku eriharrastusena. Paremaid tulemusi võiks saavutada, kui otsida koostööd keeleteadlas­tega. Sellise topograafilise kataloogi koostamine oleks hõlpsam käsikäes maakondlike koguteoste uurimustöödega, rakendades siia arvukaid kihelkonnaajalugude autoreid. Sedagi tööd ei saaks seoses maak. kogu­teostega kogu Eesti ulatuses teostada, vaid ainult nende maakondade kohta, milliste koguteosed on veel ilmumata või alles käsil. Säärane topo­graafiline kataloog oleks suureks abiks uurijale, kuna sageli kohanimedest tekkinud probleeme ei saagi lahendada eksklusiivselt mõne alaga piir­dudes.

Meie lokaalajalooline uurimine vajab tingimata üksikasjalikumat süvenemist kui see on võimalik maakondlike koguteoste ettemää­ratud lehekülgedel. Eesti ajaloolaste pere peab otsima materiaalseid või­malusi niisugusteks üritusteks. Teadagi, seda erilisi pingutusi ja palju aega nõudvat tööd ei saa teostada väikeste summadega. Aga on vähe­malt rõõmustavaid lootusi, et lokaalajaloolisele uurimusele hakkab ava­nema soodsamaid võimalusi. Uue vallaarhiivide seaduse põhjal nõutakse igalt vallalt kokkuvõtlikku käsitlust valla minevikust. Kuid valla ametni­kud, kes on koormatud oma ametialaliste kohustustega ning kes ei evi ka vastavat eriharidust, ei suuda süveneda valla ajaloolistesse küsimus­tesse nõutava asjatundlikkuse ja põhjalikkusega. Seepärast on parata­matu, et see ülesanne jääb eriteadlastele. Kahtlemata see oleks suureks võiduks meie lokaalajaloolisele uurimisele. Esimeseks pääsukeseks ja eeskujuks sel alal on Taevere vald Suure-Jaani kihelkonnas, mille valla­ametnikud olles tunnustusväärselt ajaloohuvilised mitte kulusid kartes on Taevere ajaloo koostamise teinud ülesandeks vastava eriharidusega auto­rile. Esimese eesti vallaajaloo ilmumist on oodata juba eeloleval talvel.

Samasugust huvi on avaldanud ka mõned teised vallad. (Näit. Tori ja Vändra). Vastava selgitustööga seda võimalust populariseerides ja propageerides leiduks rohkemgi valdu, kes oleksid huvitatud oma minevikust. Ja ühe või kahe kihelkonna vallad liitudes, võidaksid ühiselt ka majanduslikud takistused. Tehes maa-alaliselt ühtlase kompleksi moodustavate kihelkondade ja valdade ajaloo kirjutamise ühele autorile ülesandeks on võimalik kokku hoida nii__ kui kulusid. Ei ole mingisugune utoopia leida nõnda teid meie nii kaua võimalusi otsinud lokaalajaloo uurimisele, pealegi kuna selleks on juba reaalseid aluseid. Selle
asja organiseerimise peaks tegema oma südameasjaks mõni vastavahuviline organisatsioon.

Sellise lokaalajaloo uurimise, juures on võimalik rakendada tagajärje­kalt ka meil juba õige hoogsalt areneva genealoogilise uurimuse tule­musi. Lok.aalajalool ja genealoogial on kõige enam kokkupuutepunkte ja siin peituvat koostöövõimalused võivad kujuneda üsna viljastavateks.

Kui meie noorem ajaloolaste generatsioon — vanem on niikuinii paljude ülesannetega koormatud — nendest võimalustest kinni haarab, siis leiab ta küllalt tööd ja võib ennast teenekalt rakendada meie ajaloo­teadust edasiviivale uurimistööle.

L. Kulbin

Akadeemiast nr. 3/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share